p
5
q
Sisukord Sissejuhatuseks
10
Roos on väga vana kultuur 14 Roosisortide klassifikatsioonid 16 Maailma erinevate organisatsioonide sordirühmad 18 Peenraroosid 27 Polüantroosid 30 Floribundroosid 42 Polüanthübriidroosid ehk varased floribundid 44 Floribundroosid 48 Teehübriidroosid 78 Pargiroosid 109 Liigid, nende sordid ja hübriidid 112 Näärmeka kibuvitsa hübriidid 114 Moyes’ kibuvitsa hübriidid 115 Näärelehise kibuvitsa hübriidid 117 Kurdlehise kibuvitsa hübriidid 121 Vanaaegsed roosid ehk ajaloolised roosid 134 Remontantroosid 137 Kollase kibuvitsa hübriidid 138 Sammalroosid 141 Prantsuse ehk äädikaroos 143 Damaskuse roosid 149 Portlandroosid 152 Sajalehised roosid 154 Valged roosid 156 Burboonroosid 158
‘Rhapsody in Blue’
p
7
q
Põõsasroosid 160 Kanada päritolu põõsasroosid 162 Inglise põõsasroosid ehk Austini roosid ja muud uusantiikroosid Teisi uusantiikroose 177 Liikidega sarnased põõsasroosid 181 Muud põõsasroosid 184 Vään- ehk roniroosid 195 Ramblerid 198 Vanaaegsed väänroosid 207 Mitmeaastased väänroosid 209 Suureõielised väänroosid 210 Kordesi roosid 220 Teised väänroosid 228 Pinnakatteroosid ehk vaibandroosid 237 Mini- ehk kääbusroosid 249 Aastaring roosiaias 265 Rooside valimine aeda 279 Rooside kasvatamine ja hooldamine 282 Roosid vajavad parimat 282 Rooside istutamine 282 Väetamine 284 Kastmine 285 Väänrooside hooldamine ja toestamine 286 Istutame roosi potti 287 Roosid siseõuedes 287 Pinnakatterooside hooldamine aias 288 Roosid talveks kuiva katte alla 288 Tüvirooside talvitamine 293 Potiroosid ja miniroosid talvel 294 Peenrarooside lõikamine 295 Väänrooside lõikamine 297 Pargi- ja põõsasrooside lõikamine 298 Rooside paljundamine 298 Haiguste ja kahjurite tõrje 304 Tõrjevahendid 309 Kasvuhäired ja nende põhjustajad 310 Aineregister 314 Kasutatud kirjandus
321
170
Sissejuhatuseks ma esimesed roosid pookisin ehk silmastasin 40 aastat tagasi niisama prooviks, kas saan ikka selle täpse tööga hakkama. Tuli välja küll ja siiani on enamik neist veel elus, kuigi juba väga-väga eakad. Need on sordid ‘Queen Elizabeth’ ja ‘Koit’, keda pean väga armsateks. Kui keegi tahab kätt proovida ja roose ise paljundada, siis soovitan julgelt seda teha. Esimesel korral läheb kindlasti kasvama rohkem kui 90% silmadest. Hiljem muutub inimene pisut lohakamaks.
O
Pikka aega oli roosidega tegelemine üksnes mu hobi, alles 1991. aastal sai mu põhitööks Tallinna Botaanikaaia rosaariumi töö kureerimine. See on olnud pikk ja huvitav periood, samas täis raskusi, sest tihtipeale pole olnud võimalik hankida vajalikke roose ja parimaid vahendeid nende kasvatamiseks. Ent mitmeti kombineerides ja taimede kasvu jälgides on õnnestunud leida parimaid roosisorte, kes aastateks su sõpradeks jäävad. Need oskused on omandatud koostöös kauaaegsete kolleegideroositeadlastega, Tallinna Botaanikaaia esimese direktori Arnold Puki ja Viive Rumbergiga. Minu tänu kuulub ka Eesti Roosiklubi endistele ja praegustele liikmetele, tublidele roosifanaatikutele Rein Joostile, Juhan Juhanile, roosiaretajatele Mart Ojasalule ning Aili ja Uno Kivistikule, samuti taimekaitsespetsialistidele Ilmatar Tammarule ja Heino Lõivekesele, kelle igakülgne abi ja hea sõna on olnud botaanikaaia rosaariumi senise edu aluseks. Mitmed eespool nimetatud kolleegidest on kahjuks juba manalateele läinud. Tänuväärt tööd teevad ka praegused kolleegid Krista Kirotar ja Olev Abner, kes on jõudumööda jäädvustanud meie rosaariumi ka käesoleva raamatu piltidele.
p
11
q
Tallinna Botaanikaaia rosaarium asub Pirita linnaosas Kloostrimetsas, Pirita jõe kaisus. Asukoht on andnud palju huvitavaid tähelepanekuid ja kogemusi, sest nii äärmuslikult erinevaid ilmaolusid ühe linna piires nagu Tallinnas mujal vist kuigi sageli ei kohta. Mõnel talvel on temperatuuride vahe kesklinnas ja botaanikaaia territooriumil samal päeval ja kellaajal olnud lausa 12–14 kraadi, seda ikka Kloostrimetsa kahjuks. Üks selline juhtum oli 2006. aasta 29. jaanuaril, mil temperatuur kesklinnas oli -7 °C, Kloostrimetsas aga -19 °C. Kahtlemata mõjutavad sellised talved ka roose ja teisi aiataimi. Olen aastate jooksul teinud märkmeid nii ilmaolude kui ka rosaariumis rooside talvitumise, samuti taimede kasvus ja arengus esinenud erinevuste kohta, levinumate roosihaiguste levikute kohta aastate lõikes, ja saanud üsna arvestatava pildi meil kasvavatest sortidest. Kes neis tingimustes on ellu jäänud, peaksid kasvama ja talvituma vähemalt rahuldavalt mujalgi Eestis. Raamatus toodud sortide iseloomustused peaksid roosisõbral aitama leida kindlamaid ja tervemaid sorte, keda aeda valida. Kuigi sortiment tundub kohati olevat vanavõitu, on siiski oluline teada, et nende rooside kasvatamist on jälgitud aastaid ja andmed ning soovitused nende kohta on ka tõesed. Muidugi leidub ka uute sortide seas neid, kes on vastupidavad ja terved, kuid need tuleb siis aiapidajal endal katse-eksituse meetodil üles leida. Olen täheldanud, et pea 10-aastase intervalliga on esinenud väga külmi talvesid, mis jätavad oma jälje ka meie rosaariumile. Siin on katsetatud tublisti üle 2000 sordi, mitmest neist on järel vaid mälestused, sest nad on täielikult hävinud. Põhjuseks ikka ekstreemsed ilmaolud ja ka paljundusmaterjali puudumine. Seepärast pole olnud otstarbekas neid sorte ilmtingimata tagasi saada, kui nad ei kujuta endast just botaanilisi haruldusi või pole meie rosaariumile olulised. Sorte on maailmas aretatud tublisti üle kolmekümne tuhande ja sellest valikust leiab rohkesti neid, kes ka meile kenasti sobivad.
p
‘Landora’
‘Landora’ (Tantau, 1970) on kena, kanaarikollaste, suurte (ø 12 cm), tugevalt täidetud õitega (38–47 krl) roos. Õied on võrsel üksikult või väikestes õisikutes (5–9), lõhnavad kergelt. Õite värvus on püsivalt atraktiivne. Võrsed on keskmise pikkusega, seetõttu sobib sort hästi lõikelillede saamiseks, õied säilivad vaasis hästi. Lehed on kahvaturohelised, läikivad. Põõsad on jõulised, kõrge kasvuga (1 m). Võib üsna rängalt haigestuda tahmlaiksusesse ja roostesse, niiskel suvel esineb ka jahukastet. Talvekate on vajalik. Sobib peamiselt mitmest sordist koosnevale roosipeenrale või ka avamaale lõikeks. ‘Las Vegas’ (W. Kordes’ Söhne, 1980) on särav kahevärviline roos, kelle suured (ø 11 cm) õied on seest tumeoranžid, väljast kroomkollased, punaste soonekestega. Õied täidetud (28–30 krl), lõhnavad kergelt, on võrseil üksikult kuni
96
q
‘Las Vegas’
kolmeõielistes õisikutes. Lehed on tumerohelised, poolläikivad, lopsakad. Põõsad on püstised, tugeva jõulise kasvuga (80–90 cm), harunevad hästi. Seetõttu sobivad nii peenrale kui ka selle serva ääristama, rühmana murusse või hekiks. Haigustest esineb mõningal määral tahmlaiksust ja niiskel suvel ka jahukastet. Vajab kindlasti talvekatet. ‘Legend’ (Warriner, 1992) on säravate, tumepunaste, suurte (ø 13 cm), tihedalt täidetud (50 krl), kõrgema südamikuga õitega sort. Kahjuks ei lõhna. Õied on võrseil enamasti üksikult. Lehed on suured, tumerohelised, poolläikivad. Põõsad on väga kõrge kasvuga (1–1,2 m), püstised, kompaktsed, mistõttu sobivad hästi hekiks, kuid ka peenrale fooniks. Haigustest kimbutavad peamiselt tahmlaiksus ja niiskel suvel jahukaste, roostet ei ole esinenud. Vajab talvekatet.
p
97
q
‘Legend’
‘Le Rouge et Le Noir’ (Delbard, 1973) on üks nn mustadest roosidest, kellel on suured (ø 13 cm), tumepunased, servadest mustja varjundiga, kõrgema südamikuga täidisõied (25–30 krl), mis on võrse tipus üksikult. Tugeva lõhnaga, milles segunevad roos ja vanill. Lehed on tumerohelised, läikivad, noorena punakad. Põõsad on jõulised, kuni meetrikõrgused, laiuva kasvuga, sobivad roosipeenrale või ka omaette rühmana. Võivad rängalt haigestuda tahmlaiksusesse ja roostesse, mistõttu tasuks teha ennetavat haiguste tõrjet. Vajavad kindlasti talvekatet. ‘Mainzer Fastnacht’ (Tantau, 1965) on üks tuntumaid siniseid roose. Suured (ø 10–12 cm), kõrgema südamikuga sirelilillad, intensiivse magusa lõhnaga täidisõied (40 krl) on tavaliselt üksikult või väikestes 3–7-õielistes õisikutes. Sobib hästi lõikeks. Lehed on hallikasrohelised,
‘Le Rouge et Le Noir’
p
‘Mainzer Fastnacht’
põõsad püstise kasvuga, üsna kõrged (80 cm). Võib haigestuda rängalt tahmlaiksusesse ja roostesse, niiskel suvel ka jahukastesse. Vajab ilmtingimata talvekatet. Ilus, kuid õrn roos. Kuulub kindlasti hoolt nõudvate sortide hulka nagu kõik nn siniseõielised sordid. Peenral vajaks esinduslikumat asukohta, et tema omapärane värvus ikka välja paistaks. ‘Martini’ (Delforge, 1967) on kena, seest tumedate kirsipunaste, väljast heledamate, kumavate, suurte (ø 11 cm), tihedalt täidetud õitega (55 krl) sort. Õied on võrsel üksikult. Lehed on tumerohelised, läikivad. Põõsad jõulise kasvuga, püstised, kuni 80 cm kõrgused. Kena sort peenrale, rühmana murusse või ka hekiks. Kahjuks haigestub kergesti tahmlaiksusesse ja roostesse, niiskel suvel ka jahukastesse, mistõttu vajab kindlasti hoolitsust ning haiguste tõrjevahendeid. Samuti on vajalik talvekate. ‘Marvelle’ (S. McGredy IV, 1998) on suurte (ø 10–11 cm) õitega roos, kelle täidisõied on kollase-, roosa- ja oranžitriibulised; õitsemise kestel pleegivad heledamaks. Õied on võrsetel enamasti üksikult, lõhnavad pisut vürtsikalt. Lehed on suured, helerohelised ja matid. Põõsad on püstised, kompaktsed, kõrged (80 cm). Mitmevärvilise sordina sobib nii peenrale,
98
q
‘Martini’
murusse kui ka hekina. Haigustest kimbutavad põhiliselt tahmlaiksus, niiskel suvel ka jahukaste; roostet ei ole esinenud. Vajab talvekatet. ‘National Trust’ (S. McGredy IV, 1970) on ilusate, suurte (ø 11 cm), tähekujuliste, tihedalt täidetud (40–53 krl), karmiinpunaste õitega roos. Kahjuks ei lõhna. Õied on võrseil üksikult. Lehed on poolläikivad, keskmist kuni tumerohelist värvi. Võrsed on tugevad, moodustavad tiheda kompaktse põõsa. Põõsad on kõrged (70–90 cm). Sort sobib esindusliku värvi tõttu
‘Marvelle’
p
‘National Trust’
rühmana murusse, peenrale esiplaanile, hekiks. Ka lõikeõied on vaasis kaunid. Võib haigestuda nii tahmlaiksusesse kui ka roostesse, niiskel suvel pole ka jahukaste võõras. Vajab kindlasti haiguste tõrjet. Samuti on vajalik talvekate. ‘Neue Revue’ (Kordes, 1962) on eriti tuline roos, kelle kreemikasvalgeid õisi lausa põletavad sametised kirsipunased servad. Õied on suured (ø 11 cm), täidetud (35 krl), ilusa kujuga, kõrgema südamikuga, lõhnavad tugevasti. Lehestik on nahkjas, poolläikiv, oliivja varjundiga keskmine roheline. Võrsed pruunikad, väga ogalised. Põõsad on püstise kasvuga, kompaktsed, kõrged (1 m). Võib haigestuda tahmlaiksusesse, niiskel suvel ka jahukastesse. Roostet esinenud pole. Vajab talvekatet. Esinduslik roos, kes peaks aias tähelepanu äratama. Sobib nii peenrale, omaette rühmana murusse kui ka hekiks. ‘Nigrette’ (Krause, 1934) on üks mustematest roosidest, kes siiani aretatud. Kui ülejäänud mustad sordid on soojemat mustjaspunast tooni, siis ‘Nigrette’ on sametine, külmem, lillaka varjundiga mustjaspunane, jättes tumedama mulje. Õied on keskmised (ø 7 cm), kenasti täidetud (30–35 krl), avanenult mõjuvad kohevalt, moodustavad kuni viieõielisi õisikuid. Lehed on purpurja varjundiga tumerohelised,
99
q
‘Neue Revue’
õhukesed, läiketa. Põõsad on laiuvad, kuni 50–70 cm kõrged, hapra moega. Haigustest kimbutavad sorti tugevasti nii tahmlaiksus kui ka rooste, jahukastet esineb vaid niiskel suvel. Talvekate on oluline. Haruldase sordina vajab hoolt ja haigustõrjet. Sobib kasvama peenrale esinduslikule kohale või serva, sest muidu võivad tumedad õied jääda hoopis nähtamatuks. Samas muudab intensiivne päike õied sageli kulu värvi pruuniks. See sort sobib enamasti roosikollektsionäärile.
‘Nigrette’
p
‘Nostalgie’
‘Nostalgie’ (Rosen-Tantau, 1995) on koorevalgete, servadest hajuvat kirsipunast värvi õitega romantiline roos. Õied on suured (ø 12 cm), avanenult kohevalt täidetud, tassikujulised,
‘Osiria’
100
q
enamasti üksikult, kuid ka väikeste, kuni kolmeõieliste õisikutena. Lehed on lopsakad, purpurja varjundiga tumerohelised, läikivad. Põõsad on kompaktsed, püstised, tugevate jämedate võrsetega, kõrged (80–100 cm). Väga ilus roos, ehteks igale aiale. Sobib nii peenrale esiplaanile, soolotaimeks, rühmana murusse kui ka hekiks. Väga ere päike siiski kahjuks kõrvetab õisi, muutes need paberjaks. Sort on üsna terve, pisut kahjustab teda tahmlaiksus ja niiskel suvel esineb mõnikord jahukastet, kuid roostet ei ole täheldanud. Vajab talvekatet. ‘Osiria’ (W. Kordes’ Söhne, 1978) on suurte (ø 8–10 cm), lõhnavate õitega, mis on seest tumekirsipunased ja väljast hõbevalged. Õied on tihedalt täidetud (üle 50 krl), kõrgema südamikuga, võrsetel üksikult. Jahedas kliimas on õied väiksemad, soojemas kliimas muutub aga punane värv tumedamaks. Lehed on tumerohelised, põõsad jõulise kasvuga, püstised. Kasvab
p
101
q
‘Paul Shirville’
kuni 70 cm kõrguseks. Võib üsna tugevalt haigestuda tahmlaiksusesse ja roostesse, niiskel suvel ka jahukastesse. Talvekate on vajalik. Esinduslik sort, kes sobib peenart ääristama. ‘Paul Shirville’ (Harkness, 1981) on kaunikujuliste õitega, lõhe- ja heleroosades toonides teehübriidroos, kelle kroonlehtede alumises osas kumab ka kuldset varjundit. Õied on suuremapoolsed (ø 8–10 cm), kenasti täidetud (30 krl), kõrgema südamikuga, moodustavad 3–7-õielisi õisikuid või on võrsel üksikult. Mõõduka magusa lõhnaga. Lehed on tumerohelised, kergelt purpurse varjundiga, poolläikivad. Põõsad on keskmise kasvuga, 60 cm kõrgused, veidi laiuva kasvuga. Võrsed on tugevad, purpuri tooni. Sort sobib peenrale rühmana või ääriseks, samuti omaette murusse. Haigustest kimbutavad võrdselt nii tahmlaiksus kui ka rooste, niiskel suvel lisandub sageli jahukaste. Seepärast tuleb tõsiselt tegeleda taimekaitsega, kuid see tasub end ära. Vajab kindlasti talvekatet.
‘Peaminister Savisaar’ (Ojasalu, 1992) on kodumaine, kõrgemat kasvu teehübriidroos. Õied on suured (ø 12 cm), õhulised, kreemkollased, südamik meenutab kullerkupuõit; kuni 45 kroonlehega, võrseil üksikult kuni kolmekaupa.
‘Peaminister Savisaar’