I peatükk. KÕRVASOSISTATUD TEADMISED Põhjala traditsioonid haaravad kõigi nende rahvaste uskumusi, tavasid ja kombeid, kes juba väga ammu asustasid PõhjaEuroopat. Selle koosseisu kuulusid Briti saared, Skandinaavia ja Island, samuti läänemeremaad, soome-ugri rahvaste asualad praegusel PõhjaVenemaal ja Saksamaa ning Normandia. Need rahvad polnud barbarid. Elutingimused olid neil praegustega võrreldes üsna rasked, aga nad pidid ka selleaegsetes palju primitiivsemates oludes suutma ellu jääda. Sellepärast armastasid nad sügavalt Maad ja teadsid, et on vaja austada loodust enda ümber ning teisi elusolendeid. Kuigi nende religioossed uskumused, filosoofia, kultuur ja traditsioonid olid paljudes erinevates kogukondades erinevad, langesid põhiprintsiibid siiski kokku. Nad mõistsid, et loovaid jõude, mis toimivad looduses ja inimeses, saab kasutada nii heade kui ka halbade eesmärkide saavutamiseks. Inimesed püüdsid elada loodusega ja üksteisega harmoonias, kuulasid erksalt Maa rütme ja jälgisid looduse tsükleid. Isiklik vabadus ja sõltumatus oli nende jaoks väga tähtis. Ühtegi tõde ei peetud absoluutseks. Teiste inimeste suhtumises sündimise, elu ja surma saladustesse ei nähtud ohtu enda uskumustele, vaid pigem oli see teine vaatenurk, üks kõikehaarava tõe erinevatest tahkudest. Üldkehtivaks seaduseks oli sallivus ja teiste inimeste vaadete austamine. Kellelegi ei sunnitud oma religioosseid vaateid peale, nagu seda on hiljem tehtud, kui religioon muutus monoteismi mõjul formaalseks ja sellest sai riigiusk, mis oli riigi valitsejate võimu kindlustamise vahend. Mõned inimesed suhtusid oma religiooni tõsiselt ja üritasid tuua usu ühed või teised põhimõtted ka igapäevaellu, teised aga käisid ainult usupühadel, sidumata ennast sügavamalt mingite usuliste veendumustega ega tõotustega. Paljusid inimesi ei huvitanud aga religioon üldse. Põhjarahvad ei ole kunagi olnud eriti religioossed. Sugupooled olid nendel rahvastel võrdsed, aga mitte nii, et mehed ja naised oleksid teinud ühesugust tööd, vaid neid peeti perekonnas võrdseteks partneriteks, kes täiendasid vastamisi üksteist. Kumbki tõi suhetesse seda, mida teisel poolel polnud. Nii oli nende jaoks ka Kosmos lihtsalt mees- ja naisalge tegutsemiskoht. Selline suhtumine oli omane kõigele. Tolleaegne maailm erines hilisemast, kui võimu eest võitlevad valitsejad hakkasid kuulutama absoluutseid tõdesid ja maha
suruma ning ära keelama kõike, mis nende vaadetega kokku ei sobinud, selle eest inimesi julmalt karistades ja hävitades neid, kelle arvamus erines ametlikult lubatud seisukohtadest. Odini usu kui peamise põhjamaade religiooni jumalad ja jumalannad olid nähtamatud teadvused, vaimud, kes seisid loovate, siduvate ja eraldavate looduse ning Kõiksuse jõudude taga. Vastavad iseloomujooned ja käitumise eripära omistati neile seepärast, et nähtamatud jõud käitusid nagu inimesed. Odinismi jumalad ja jumalannad ei olnud deemonid või hallutsinatsioonid, religioosse ekstaasi viljad ega sümboolsed figuurid. Nad olid reaalsed, sest nad kajastasid võimsate loodusjõudude käitumist ja andsid inimesele tajutava võimaluse astuda nendega hoolimata nende nähtamatusest mõtestatud suhtlemisse. Iga jumal ja jumalanna kehastas kindlat omadust, mis oli tavalise inimese arusaamisele mõistetav, seepärast sai neisse olenevalt ajast ja vajadusest suhtuda kui isasse, emasse, vennasse, õesse, armukesse, sõpra, nõuandjasse või õpetajasse. Nende jumalikkuses oli selgesti tajutavaid inimlikke jooni. Jumalad jagasid iga inimkogemuse terakest, elades koos inimestega ja mõistes nende muresid ning rõõme. Peajumal oli auväärne patriarh. See polnud mitte lihtsalt ülemjumal, vaid oli ka Kõiksuse Isa, Looja, kes lõi ja külvas kõik, mis kunagi oli olnud minevikus, on olevikus või saab olema tulevikus. Seda jumalat nimetati Odiniks. Nimi Odin tuleb vana-Norra nimisõnast od, mis tähendab tuul või kõikjalolev vaim, milles kõik liigub, elab ja omandab reaalse kuju. Indiaanlaste kosmoloogias vastab sellele Suur Vaim. Vaim samastub nii põhjarahvastel kui ka indiaanlastel õhu või tuulega, sest seda ei saa näha, vaid võib ainult tajuda. Õhuga sarnaneb ka mõtlemine, seepärast assotsieerub jumal Odin inimmõistuse jõuga, innustuse ning loova mõtlemisega. Kõiksuse isa ja maailma loojana kaitseb ta oma alamaid ja hoolitseb nende eest. Erinevad rahvad, kultuurid ja traditsioonid tundsid Odinit 49 erineva nime all. Seletavates sõnastikes tõlgendatakse nimisõna käimine kui kõndimist või maapinnal liikumist. Odin kehastas maapinnal liikumist, mullal kõndimist, sest ta oli jumal, kes jagas inimestega nende maist kogemust, nende teed maa peal. Sageli kujutati Odinit ratsutamas kaheksajalgsel hobusel. Tema ratsu sümboliseeris aega ning kandis jumalat vaimuilmast materiaalsesse tegelikkusesse ja tagasi. Šamaanid ei olnud kohustatud tingimata odinismi kui religiooni vaateid jagama, aga nad austasid neid vaateid, sest need aitasid šamaanil tajuda tegelikkuse ebatavalisi aspekte. Ruunišamaanid, kellest enamik olid naised, ei kummardanud Odinit ega teisi põhjala jumalaid, vaid tegutsesid nendega koos. Isegi nädalapäevad olid pühendatud
erinevatele jumalatele, sest arvati, et igas päevas on aja mingi omadus, mis väljendab ühe või teise jumala iseloomu. Pühapäev oli pühendatud Päikesele, elu ja valguse allikale. Päike sümboliseeris põhjarahvastele loomise esmaallikat, mis andis Kõiksusele võimaluse tekkida. Esmaspäev pühendati Kuule, jumal Manile, tõusude ja loodete jumalale, kes mõjutas ka inimest tema kehas toimivate emotsioonide ja energiate kaudu. Teisipäev oli pühendatud jumal Tyrile, kes sümboliseeris rahulolutunnet, mida tunneme ausast tööst. See oli ka seaduste, korra ja õigluse jumal. Kolmapäev oli Wotani päev, kes oli germaani rahvaste vaste Odinile. Sellel jumalal oli aukoht nädalatsükli keskel. Neljapäev oli Thori päev. See jumal assotsieerus viljakuse, produktiivsuse ning muutustega, mida tekitas kasvamine ja arenemine. Reede oli jumalanna Freyja päev ja assotsieerus armastuse ning kaastundega, sõpruse ja isikuvabadusega. Laupäev oli pühendatud kolmele nornile ehk aja kolmele aspektile, mida vaadeldi kui minevikku, olevikku ja tulevikku. See päev sümboliseeris vajadust puhata ja jõuvarusid taastada. Nii nägid muistsed rahvad jumalikku kõigis asjades, tajusid nende vastastikust sidet ja omavahelist sõltuvust. Inimelu vaadeldi kui ühte olemasolu vormi, olemist muutuvas maailmas siin ja praegu. Surma loeti mitte elu lõpuks, vaid selle osaks. Sündimine, kasvamine, küpsus, surm ja taassünd olid arengu üksteisele järgnevad faasid, mis olid seotud muutumise ja ühest kvaliteedist teise üleminekuga. Odini usu pühad tähistasid mitte jumala elus toimunud sündmusi, vaid elu enda rütme ja looduse tsükleid. See ei olnud elu jumalata, nagu kristlased väidavad. Inimesed elasid kooskõlas Jumala loodusega, tema loominguga. Odini usk, mis oli arvatavasti algse šamanismi üks variante, oli Põhja-Euroopa rahvaste põhiusk. Šamanismi muutumine religiooniks toimus sellepärast, et tekkis vajadus kõrgema võimu järele, mis võiks kujunevas riigis kodanikele tarvilikke otsuseid vastu võtta ning kehtestaks riigis kindlad seadused ja reeglid. Koos kaugenemisega algsetest šamaanlikest põhimõtetest, mis toimisid suhtlemisel loodusega ja iseenda siseilmaga ning religiooni väljakujunemisega, mis nõudis allumist jumalateenritele, hakkas inimese isikliku vabaduse mõiste aegamööda tagaplaanile vajuma. See ongi alati nii, sest religioon tegeleb esmajärjekorras mitte inimese aitamisega ja tema probleemide
lahendamisega, vaid ühiskonnaga, selle korrastamise ja stabiliseerimisega. See religioon, mis niisuguse ülesandega kõige paremini toime tuleb, saab sageli riigiusu staatuse, aga enamasti toimub see riigi kodanike vabaduse piiramise arvel. Füüsiline isik Odin, kellest need müüdid võidi luua, olevat olnud ühe I sajandil Aasovi mere kaldal elanud suguharu juht, kes elas (jumal Odini toetusel) läbi müstilise kirgastumise. Muistendi põhjal tõi see juht (kelle nimi oli Sieg) oma hõimu läbi Põhja-Euroopa – praeguse Venemaa, Ukraina, Poola, Saksamaa ja Taani – Rootsi lõunaosasse, kuhu ta lõpuks elama jäi. Odin valitses oma maad 12 vanema abiga, kellest igaüks esindas ühte astroloogiast tuntud sodiaagimärki. Pärast surma hakati Odinit jumalaks pidama. Küngas, kuhu muistendi järgi tema keha maeti, asub muistse Odini templi kõrval Uppsala lähedal Rootsis, kus kunagi oli ka ruunikool. Üks muistend väidab, et Odini haud olevat Eesti ranniku lähedal Osmussaarel. Oletatavaid “Odini haudasid” tuntakse muistendite järgi veel teisigi. Tuleb aga meeles pidada, et need võivad olla vaid inimese Odini hauad, sest jumal Odin ei saa surra. 2001. aasta suvel korraldati matk Osmussaarele, et seal asuv müütiline Odini haud üles otsida. Selles ürituses osalesid ka teadlased, kellel oli kaasas palju igasugust aparatuuri. Kaks päeva kõndimist aitas küll saada ülevaate püsielanikkonnata saare imeilusast loodusest, aga mingit hauaküngast peale saarel elanud rannarootslaste surnuaia me ei leidnud. Esimese päeva õhtul tule ääres istudes vestlesime saare muistse asustuse teemal ja rääkisime ka Odini usust ning jumal Odinist. Kui šamaanitrummi lööma hakkasin, ilmus mu silme ette tulevärk kõikides suundades vehklevate kaunite virmalistega, mis olid uskumatult heledad ja võimsad. Kohtusin šamaanirännakul valgusolendiga, kes ütles: „See on vaid praegu Eestis valitseva usundi kristluse esindajate unistus, et Odin oleks surnud, aga jumalad ei sure!” Järgmisel päeval leidsime vana rannarootslaste asula kõrvalt saarel asuva järve kaldal veepiiril oleva Odini kivi, mis on kahjuks (arvatavasti rannarootslaste poolt) mitmeks tükiks lõhatud. Jõudsime sinna kolmekesi ja esimese minuti vältel pärast kohalejõudmist leidis igaüks meist kivi juures koha, kus teda haaras suur hingerahu. Kolm senini kogu aeg vestelnud matkajat istusid seal liikumatult täielikus vaikuses ligi pool tundi, kuni nende kaaslased kohale jõudsid. Tulime kivi juurest ära ja ka meie sõbrad istusid seal täielikus vaikuses pool tundi. See oli tõeline jumalik rahu ja Jumala lähedaloleku tunne, mida seal kogesime! Saare rootsikeelne nimi on “Odenholm”. Seda võib eesti keelde tõlkida kui “Odini haud”, kuid õigem tõlge oleks minu arvates siiski “Odini Küngas”. Kui Skandinaavia hõimud asustasid Islandi, nimetati sealset valitsejat mitte kuningaks, vaid Seadusekuulutajaks. Ka temal oli 12 abilist,
kohalikku asevalitsejat, keda nimetati magistraatideks. Islandi kohtus istus alati kolm magistraati ja kohtuotsus võeti vastu alles siis, kui kõik kolm olid selle läbi arutanud ja üksmeelele jõudnud. Islandi ühiskond on tegelikult siiamaani tervikuna vanade uskumuste peegelpilt. Põhjarahvaste mütoloogias kujutatakse Odinit sageli koos kahe teise jumala, tema vendade Vili ja Vega jumalikus triaadis. Ehk oli see maailma esimene Kolmainsus, palju vanem Piibli omast? Eksisteeris veel kolmas, müütiline Odin, kes oli saladuslik ja kohutav. See oli pikka kasvu, hallide juustega vanamees tumesinises peakotiga mantlis või laiaäärelise kübaraga, mis oli viltu peas, et varjata puuduvat paremat silma. Tema vasak silm oli läbitungiva pilguga hallikassinine. Käes kandis ta laukapuust saua, mille küljes rippusid kondid, teokarbid, kivid, suled ja nahatükid. Saua käepidemele olid lõigatud ruunimärgid. Vanameest saatsid kaks musta kaarnat ja hunti. See Odin oli võimas šamaan, kes rändas ringi terves ilmas. Tema kangelasteod olid nii imelised ja kummalised, et ta oli omandanud taevase Odini maise kehastuse kuulsuse.
Odin Keskaegsed jutustused seostavad šamaan Odinit kavaluse ja pettusega. Aga see on püha petis, müütiline kuju, kes täidab oma rahva hulgas kõrget missiooni. Ameerika indiaanlased tundsid samuti sellist tegelast, Heiokahi, kelle kutsumus oli õpetada inimesi naerma oma vigade üle. Odinil oli põhjarahvaste juures sama roll. Püha petis ei valetanud ega reetnud, vaid õpetas inimesi iseseisvalt mõtlema,
vastutama oma sõnade ja tegude eest ning mitte uskuma kellegi teise nõuandeid. Inimesed õppisid naerma oma rumaluse üle. Keskajal oli püha petis sageli kuninga õuenarr, kes õpetas naljade ja tembutamise abil inimesi suhtuma ellu kergemalt ja tundma rõõmu lihtsalt sellest, et elatakse. Kõik need Odini kujud on mingis mõttes olemas olnud, aga pärimustes segunesid need omavahel, muutudes üheks müütiliseks kujuks – šamaaniks, kes avastas muutunud teadvuse seisundis viibides ruunide salakeele. Odin oli samal ajal ka poliitiline liider, kes valitses õiglaselt ja aitas inimestel elada maailmaga harmoonias. Samuti oli ta aas, saladuslik Loomisjõu Allikas, kes lõi Kõiksuse koos kõigega, mis selles leidub. Ruunid anti rändšamaanile Odinile visioonideotsingul ja Odin-Looja kinkis need maisele rändurile Odinile. See kajastub skaldide poeemides ja lauludes, samuti viikingite Eddas. Nii jumalana, mõjuka suguharujuhina kui ka rändšamaanina seondub Odin meie teadvuses tänapäeval otsekohe ruunidega. Igal ruunil on oma kindel kuju ja ka sellele vastav heli. Sõna stave tähendab laud, aga ka noodijooned. Heli on taju, mille tekitavad kuulaja kõrvas õhus levivad helilained. Igal asjal on oma heli. Selle võnkesagedus võib aga olla väljaspool inimese kuulmisulatust ja isegi tema poolt loodud seadmed võivad seda mitte fikseerida. Vanal ajal lauldi ruunidele, et aktiveerida nendes peituvat potentsiaalset jõudu. Sõna ruun (run) on vana-norra ja vana-germaani keeles sosin või saladus. Vanas inglise keeles tähendas see sõna müsteeriumi, nii et ruune võiks nimetada sosinal edasiantud saladusteks. Sõnastikes on sosin vaikseks, usalduslikuks suhtlemiseks sobiv hääl. Kõiksus võib selle kirjelduse põhjal olla nagu tohutu Sangaste lossi eeskoda, mis tänu oma erilisele akustikale suudab vaikse sosina läbi vaikuse kaugele edasi kanda. Hääl levib kõiksuses nii seest välja, ühelt poolt teisele kui ka väljast sissepoole. Kõiksus ehk kosmos on olemasolu ühtsus. See on suurem kui universum, mida tunneb teadus, sest selles on nii aeg kui ka ruum ja veel palju määramatut ning vormitut. Määramatul pole mõõtmeid ega kohta. See on tohutust suurem ja samal ajal tillukesest väiksem ning on üheaegselt igal pool ja mitte kuskil. Ilmutamatu ei vähene loomise protsessis (mis on ilmutamine), sest loodu tuleneb ilmutamatust, sisaldab seda ja on samal ajal selle sees. Kõiksus ei ole kaos, kus domineerivad juhuslikud jõud. Kaosest eraldavad seda kindlad seadused, piirates selle olemasolu samamoodi, nagu ringjoon eraldab ringi pinna tasapinna muust osast. Vanasti ei deklameeritud ega lauldud ruunide helisid. See moodus ruunidega suhelda loodi keskajal nõidade poolt. Neile olid ruunid maagilised märgid, mis aitasid aktiveerida jõude, mida oli võimalik oma
soovide rahuldamiseks kasutada. Ruunišamaanid hääldasid ruunide helisid hoopis sosinal. Saladus on varjatud teave, mida mõistavad ainult need, kellele see on määratud. Ruunide saladusi suudavad mõista ainult inimesed, kelle teadvus, süda ja hing on nende mõistmiseks valmis. Seda intellekti piiridest avaramat ja enesearendamise protsessi aktiviseerivat teavet saab vastu võtta ainult isikliku kogemuse kaudu, ruunidega tegeldes. Segadust tekitab see, et ruunide sümboleid samastatakse sageli ruunide endiga. Tegelikult on ruunid aga protsess, mis võimaldab avada kõigi asjade põhiolemuse ja jõu. Ruunid on protsess, mille abil antakse edasi ja pannakse toimima looduse põhilised potentsiaalsed energiad. Sellepärast olid ruunid ruunišamaanidele nagu anumad, varjatud potentsiaalsete võimete ja võimaluste hoidlad ning edasiandjad. Ruunide tundmine annab ka võimaluse nähtamatute tegelikkuste, teiste olemasolu ruumide tajumiseks. Potentsiaal on jõud või energia, mis võib toimida, kuid pole veel toimima hakanud. See on suutlikkus teha midagi potentsiaali kandjale omast, kui see potentsiaal vabastada. Ruunide seadused on energeetiline skeem, mis on looduses ja meis endis kogu aeg olemas olnud. Ruune samastati kunagi ka jumalike olenditega, sest need toimivad jumala sarnaselt, s.t. tekitavad imelisi muutusi. Ruunidele kehtivad seadused on selle potentsiaalse energia kirjeldused, mida ruunid endast kujutavad. Tõelisi ruunide helisid teavad vähesed. Need teadmised on tänapäevaks ühiskonnas toimiva religioosse jälitamise ja poliitiliste ning sotsiaalsete muutuste tõttu peaaegu kadunud. Niisugused helid või sosinad toimivad kõigil olemasolu tasanditel. Inimene suudab need omandada alles pärast eritreeningut. Iga ruun oli kindla meloodia tähis, mis tekkis loodusjõudude toimimisel, aga ka mingi kindel hingeomadus, sest niisugused protsessid toimivad meis hinge tasandil. Ruunidel on tähendus ka ökoloogilisest seisukohast lähtudes. Kui neid austada, aitavad nad saavutada nii maiseid kui ka vaimseid eesmärke. Ruunidega seonduvad kurjaendelised kujundid on keskaegsete preestrite poolt välja mõeldud, kes tahtsid nende abil inimesi ristiusuga konkureerivast usundist eemale peletada. Ruunide kasutamist keelates tõkestasid usuisad inimeste juurdepääsu iidsele tarkusele. Seda jätkatakse tänapäevani, kujutades ruunidega seotud vaime kui deemoneid. Tõde on aga see, et ruunid kehastavad armastust ja need anti inimkonnale kui kingitus.