E s i m e n e p e at ü k k
1
COL DWATER , MAI N E TÄN AP ÄEV
A
stusin bioloogiaklassi ja mu suu vajus üllatusest
pärani. Tahvli külge oli mingil müstilisel moel kinnitatud Barbie nukk, Ken tema kõrval. Nende käed olid väevõimuga teineteise se külge haagitud ja kehad paljad, välja arvatud mõned valitud piirkonnad, mida katsid k kunstmaterjalist lehed. Nende peade kohale oli kirjutatud paksus roosas kirjas tervitus: TERE TULEMAST: INIMESE PALJUNEMINE (SEKS)
Vee Sky, kes istus minu kõrval, ütles: „Just sellepärast ongi koolis kaa11
meraga telefonid keelatud. Pildid sellest e-ajalehes1 oleks piisav materjal, mida vajaksin, et haridusamet bioloogia õppekavast kõrvaldaks. Ja siis oleks meil see tund selleks, et teha midagi kasulikku – näiteks lasta end kenadel vanemate klasside poistel õpetada.” „Aga Vee,” ütlesin, „ma oleksin võinud vanduda, et ootasid just seda osa terve semestri.” Vee lõi pilgu maha ja naeratas kelmikalt. „Ma ei õpi siit midagi uut.” „Vee? Kas süütuse mõttes?” „Mitte nii valjusti.” Ta pilgutas silma just sel hetkel, kui kell helises ning me istusime mõlemad laua äärde oma kõrvuti kohtadele. Treener McConaughy haaras kaelas rippuvast vilest ning puhus seda. „Kohtadele, meeskond!” Treeneri jaoks oli kümnendale klassile bioloogia õpetamine korvpalli esindusmeeskonna treenimise kõrval lisaülesanne ning olime kõik sellest teadlikud. „Te, lapsed, pole seda ehk veel taibanud, aga seks on enamat, kui viieteistkümne minutiline reis auto tagaistmele. See on teadus. Ja mis on teadus?” „Igav,” hüüdis keegi klassi tagumisest osast. „Ainus aine, kus läbi kukun,” ütles keegi teine. Treener vaatas esimest rida ja jäi pilguga minu juures peatuma. „Nora?” „Millegi uurimine,” ütlesin. Ta tuli minu juurde ja lõi nimetissõrmega vastu lauda. „Mis veel?” „Teadmine, mis on saadud katsetamise ja vaatlemise teel.” Tore. Kõlasin nagu kandideeriksin selle teksti audioraamatu jaoks.
1
Originaalis eZine – siin ja edaspidi tõlkija märkused.
12
B e c ca F i t z p at r i c k
„Oma sõnadega.” Puudutasin keeleotsaga ülahuult ja püüdsin mõnd sünonüümi välja mõelda. „ Teadus on juurdlus.” See kõlas küsimusena. „Teadus on juurdlus,” ütles treener ja hõõrus käsi kokku. „Teadus nõuab, et hakkaksime nuhkideks.” Niiviisi kõlas teadus nagu see oleks midagi lõbusat. Kuid olin piisavalt kaua treeneri tundides käinud, et lootusi mitte kõrgele kruvida. „Heaks detektiivitööks on vaja harjutada,” jätkas ta. „Seksi jaoks kah,” kostus järgmine kommentaar ruumi tagaosast. Hoidsime kõik naeru tagasi ja treener viibutas näpuga ähvardavalt süüdlase suunas. „See ei ole osa tänasest kodutööst.” Treener suunas tähelepanu jälle minule. „Nora, oled Vee kõrval istunud aasta algusest.” Noogutasin, kuid mul oli halb eelaimdus, kuhu ta tahab sellega välja jõuda. „Olete mõlemad kooli e-ajalehes.” Noogutasin uuesti. „Olen kindel, et teate teineteisest nii mõndagi.” Vee müksas mind laua all jalaga. Teadsin, mida ta mõtleb. Et treeneril pole aimugi, kui hästi me teineteist tunneme. Ja ma ei mõtle vaid saladusi, mida päevikutesse kui hauakambritesse peidame. Vee on minu hingesugulane. Tal on rohelised silmad, tuhkblondid juuksed ja ta on pisut pontsakas. Mina olen tumedasilmne brünett, kelle tohutud lokkis juuksed ei allu ka parimale sirgendajale. Ja ma olen kiitsakas nagu mõni baaritool. Kuid meie vahel on nähtamatu ühendav side ja oleme mõlemad kindlad, et see sai alguse juba enne meie sündi. Lubasime, et see kestab elu lõpuni. Treener vaatas klassis ringi. „Veelgi enam, võin kihla vedada, et igaüks teist tunneb enda pinginaabrit päris hästi. Valisite ju istumiskohad 13
teadlikult, või mis? Lähedus. Kahjuks aga head nuhid väldivad lähedust. See nüristab uurija instinkti. Ja sellepärast leiab igaüks täna endale uue koha.” Avasin protesti märgiks suu. Vee kortsutas treeneri suunas kulmu. Ta on oma kulmukortsutuse poolest kuulus. See on pilk, mis ütleb kõik, ilma et oleks vaja häälekalt sisistada. Nähtavasti pilgule immuunsena, tõstis treener vile suule ja me saime olukorrast aru. „Iga pinginaaber, kes istub laua vasakul pool – see on sinust vasakul – liigub ühe istme võrra edasi. Need, kes istuvad esimeses reas – jah, ka sina, Vee! – liiguvad tagasi.” Vee torkas märkmiku seljakotti ja tõmbas luku kinni. Hammustasin huulde ja lehvitasin vaikselt hüvasti. Siis pöördusin veidi, et vaadata, mis mu selja taga toimub. Teadsin kõikide klassikaaslaste nimesid … välja arvatud ühe. Ületulnud õpilase oma. Treener ei pöördunud kunagi tema poole ja paistis, et nii meeldibki talle rohkem. Ta istus lösakil minust üks iste tagapool ja põrnitses oma külmade tumedate silmadega otse enda ette. Nagu alati. Ma ei uskunud hetkekski, et ta lihtsalt istub päevast päeva ja jõllitab tühjusesse. Ta mõtleb midagi, kuid sisetunne ütles, et ma tõenäoliselt ei taha teada, mida. Ta asetas bioloogia materjalid lauale ja istus sujuvalt Vee vanale kohale. Naeratasin. „Tere. Mina olen Nora.” Tema tumedad silmad justkui lõikasid minusse ja ta suunurgad kerkisid. Mu süda jättis löögi vahele ja selle pausi ajal tundsin, kuidas sünge pimeduse tunne minust varjuna üle valgub. See kadus hetkega, kuid mu pilk oli endiselt temale naelutatud. Ta ei naeratanud sõbralikult. See oli pahaendeline naeratus. Mis lausa lubas halba. Keskendusin tahvlile. Barbie ja Ken vaatasid mulle kummaliselt rõõmsalt naeratades vastu. 14
B e c ca F i t z p at r i c k
Treener ütles: „Inimeste paljunemine võib olla keerukas teema …” „Oooaaaa!” kostus õpilaste ühine oiatus. „Selleks on vaja täiskasvanulikku käsitlust. Ja nagu kogu teaduse puhul, on ka siin parimaks lähenemiseks õppida nuhkimise abil. Ülejäänud tunni jooksul harjutate seda tehnikat sedasi, et püüate oma uue pinginaabri kohta teada saada nii palju kui võimalik. Homme toote kirjaliku aruande tehtud avastustest, ja uskuge mind, ma kontrollin, kas need vastavad tõele. Tegemist on bioloogia, mitte emakeele tunniga, seega ärge proovigegi vastuseid välja mõelda. Tahan näha tõelist suhtlust ja meeskonnatööd.” Sellega käis kaasas varjatud sõnum: või muidu … Istusin täiesti vaikselt. Pall oli tema poole peal – mina olin naeratanud, ja näed ise, kui hästi see välja tuli. Kirtsutasin nina ning püüdsin tajuda, mille järgi ta lõhnab. Mitte suitsu. Millegi rikkalikuma, rõvedama järgi. Sigarite. Märkasin seinal kella ja kopsisin pliiatsiga aega kaasa kuni jõudsin teise osutini. Tõstsin küünarnuki lauale ja toetasin lõua peo peale. Ohkasin. Tore. Kui nii edasi läheb, kukun läbi. Mu silmad olid otse suunatud, kuid kuulsin tema pliiatsi tasast liikumist. Ta kirjutas ja ma tahtsin teada, mida. Kümme minutit koos istumist ei tee temast asjatundjat, et minu kohta midagi oletada. Vaatasin vilksamisi kõrvale ja nägin, et tema paberil on juba mitu rida ning neid tuleb üha juurde. „Mida sa kirjutad?” küsisin. „Ja ta räägibki,” ütles ta seda üles kritseldades ning iga tema käeliigutus oli üheaegselt nii sujuv kui ka laisk. Kallutasin end talle nii lähedale kui julgesin, et näha, mida ta oli veel kirjutanud, kuid ta murdis paberi kokku ja varjas nimekirja minu eest. 15
„Mida sa kirjutasid?” pärisin. Ta küünitas minu puhta paberilehe poole ja tõmbas selle siis üle laua enda juurde. Seejärel kortsutas ta selle palliks. Ja enne, kui jõudsin protestida, oli ta selle treeneri laua kõrval asuva prügikasti poole teele läkitanud. Ning ta viskas täpselt. Põrnitsesin hetkeks hämmastuse ja vihatundega prügikasti. Siis avasin tühjalt lehelt märkmiku. „Mis su nimi on?” küsisin, pliiats kirjutusvalmis. Vaatasin just sel hetkel üles, kui ta taas süngelt naeratas. Seekord tundus ta esitavat mulle väljakutset, kas söandan temalt midagi välja uurida. „Sinu nimi?” kordasin, lootes, et värin mu hääles on kõigest mu ettekujutuse vili. „Kutsu mind Patchiks. Ma mõtlen seda tõsiselt. Kutsu mind nii.” Seejärel pilgutas ta mulle silma ja ma olin üpris kindel, et ta heidab minu üle nalja. „Mida sa vabal ajal teed?” küsisin. „Mul pole vaba aega.” „Ma usun, et see ülesanne on hindeline, nii et ole kena ja tee mulle teene, eks?” Ta naaldus seljaga vastu tooli ja pani käed ristamisi kuklale. „Mis sorti teene?” Olin üsnagi kindel, et ta ei mõtle seda tõsiselt ning püüdsin leida moodust, et teemat vahetada. „Vaba aeg,” kordas ta mõtlikult. „Ma pildistan.” Kirjutasin paberile fotograafia. „Ma pole veel lõpetanud,” jätkas ta. „Mul on päris suur kogu e-ajalehe kolumnistist, kes usub, et tõde peitub orgaanilise toidu söömises; kes 16
B e c ca F i t z p at r i c k
kirjutab salaja luuletusi ja kes tunneb hirmu mõtte ees, et peab valima, kas läheb Stanfordi, Yale’i või … mis see suur H-tähega kool nüüd oligi?” Jäin talle hetkeks juhmilt otsa vaatama, sest mind raputas teadmine, et ta on tabanud naelapea pihta. Mul ei tekkinud tunnet, et ta pakub huupi. Ta teadis. Ja mina tahtsin mõista, kuidas – ja kohe nüüd. „Aga sa ei lähe lõpuks ühtegi neist.” „Ei lähe?” küsisin pikemalt mõtlemata. Ta võttis sõrmedega mu tooli alt kinni ning tõmbas mind endale lähemale. Ma polnud kindel, kas peaksin eemale tõmbuma ja hirmu välja näitama või mitte midagi tegema ning ükskõiksust teesklema – valisin viimase. Ta ütles: „Kuigi sa areneksid neis kõigis kolmes jõudsasti, põlgad need ära, sest leiad, et tegemist on vaid edukuse klišeega. Otsustusvõime on su kolmas suurim nõrkus.” „Ja teine?” ütlesin vaikse raevukusega. Kes see poiss on? Kas see on mingi haige nali? „Sa ei tea, keda usaldada. Ei, võtan selle tagasi. Sa usaldad – kuid valesid inimesi.” „Ja mu esimene?” pärisin. „Hoiad elu lühikese keti otsas.” „Mida see veel peaks tähendama?” „Tunned hirmu selle ees, mida ei saa kontrollida.” Mu kuklakarvad tõusid püsti ja mulle tundus, et klassiruumi temperatuur langeb. Tavaliselt oleksin otsekohe treeneri laua juurde läinud ja uut istumisplaani nõudnud. Kuid keeldusin laskmast Patchil arvata, et ta suudab mind kohutada või hirmutada. Tundsin arutut vajadust end kaitsta ning otsustasin just seal ja siis, et ei anna enne alla kui tema. 17
„Kas sa magad alasti?” küsis ta. Mu suu oleks peaaegu üllatusest lahti vajunud, kuid hoidsin end kontrolli all. „Sina oled küll vaevalt see inimene, kellele seda ütleksin.” „Oled kunagi psühhiaatri juures käinud?” „Ei,” valetasin. Tõsi on, et käin kooli psühholoog mr Hendricksoni vastuvõtul. See pole vabatahtlik ega midagi, millest mulle meeldiks rääkida. „Teinud midagi ebaseaduslikku?” „Ei.” See ei loe, kui vahepeal kiirust ületan. Vähemalt tema jaoks mitte. „Miks sa minult midagi normaalset ei küsi? Näiteks – minu lemmik muusikastiili?” „Ma ei küsi seda, mida võin ära arvata.” „Sa ei tea, millist muusikat ma kuulan.” „Barokki. Sinu puhul loeb ainult kord, kontroll. Vean kihla, et mängid ... tšellot?” Ta ütles seda nii nagu oleks lihtsalt huupi pakkunud. „Vale.” Valetasin taas, kuid seekord jooksid üle mu keha näppudes surinat tekitavad külmavärinad. Kes ta tegelikult on? Kui ta teab, et mängin tšellot, mida ta siis veel teab? „Mis see on?” Patch koputas pliiatsiga minu randme pihta. Tõmbusin instinktiivselt eemale. „Sünnimärk.” „Näeb välja nagu arm. Kas oled enesetapjalike kalduvustega, Nora?” Me silmad kohtusid ja ma tundsin, kuidas ta naerab. „Vanemad on abielus või lahutatud?” „Elan emaga.” „Kus isa on?” „Mu isa suri eelmisel aastal.” „Kuidas?” 18
B e c ca F i t z p at r i c k
Võpatasin. „Ta tapeti. Kui sa pahaks ei pane, siis see on liiga isiklik teema.” Maad võttis vaikus ja ma nägin, kuidas Patchi pilk pehmeneb. „See on kindlasti raske.” See kõlas nagu ta mõtleks öeldut tõsiselt. Kell helises ja Patch oli juba püsti ning kõndis ukse poole. „Oota,” hüüdsin. Ta ei pöördunud. „Vabandust …!” Ta oli uksest välja astunud. „Patch! Ma ei saanud sinu kohta midagi teada.” Ta pöördus ja kõndis minu poole. Siis võttis ta mu käe pihku ja kirjutas sellele midagi, enne kui taipasin käe ära tõmmata. Vaatasin peo peal olevat seitset punast numbrit ja surusin siis käe rusikasse. Tahtsin talle öelda, et tema telefon ei helise täna õhtul mitte mingil juhul. Tahtsin talle öelda, et see on tema süü, et ta terve meile antud aja minu küsitlemisele kulutas. Tahtsin paljut, kuid tõsi oli see, et ma vaid seisin seal ja nägin välja nagu ei oskaks oma suudki avada. Viimaks ütlesin: „Mul on täna tegemist.” „Minul samuti.” Ta naeratas ja lahkus. Seisin kohale naelutatuna ja üritasin taibata, mis just juhtus. Kas ta raiskas meelega kogu aja minu küsitlemisele? Et ma läbi kukuks? Kas ta arvab, et üks maitselage naeratus lunastab ta? Jah, mõtlesin. Just nii ta arvabki. „Ma ei helista!” Hüüdsin talle järgi. „Mitte kunagi!” „Kas oled homse veeru juba valmis kirjutanud?” See oli Vee. Ta tuli mu kõrvale ja tegi märkmikusse, mida ta igal pool kaasas kannab, kiirkirjas ülestähendusi. „Ma arvan, et kirjutan enda oma istumisplaani ebaõiglusest. Sattusin paari tüdrukuga, kes rääkis, et tal lõppes just täna hommikul täide ravikuur.” „Minu uus paariline,” ütlesin ja viitasin näpuga koridoris meie poole seljaga olevale Patchile. Tal oli ärritavalt enesekindel kõnnak, selline, mis 19
sobiks hästi kulunud T-särgi ja kauboikaabu stiiliga. Patch ei kandnud kumbagi. Ta oli rohkem tumedad-Levi’sed-tume-Henley-tumedad-saapad-tüüpi poiss. „Ületulnud õpilane? Arvata on, et ta ei õppinud esimesel korral piisavalt. Või teisel.” Ta heitis minu suunas kõiketeadva pilgu. „Kolmandal korral ehk õnnestub.” „Ta tekitab minus külmavärinaid. Ta teadis mu muusikamaitset. Ta ütles ühegi vihjeta: „Barokk, tihti ka ooper”.” Mul ei õnnestunud väga hästi tema madalat häält imiteerida. „Äkki tal lihtsalt vedas?” „Ta teadis ... ka teisi asju.” „Näiteks mida?” Ohkasin. Ta teadis rohkem, kui tahtsin rääkida. „Näiteks seda, kuidas saada mu naha alla,” ütlesin viimaks. „Ütlen treenerile, et ta lihtsalt peab panema meid tagasi kokku istuma.” „Lase käia. Mul oleks järgmise e-ajalehe artikli jaoks mingit teemat vaja. „Kümnenda klassi õpilane võitleb vastu” või veel parem „Istumisplaan lööb näkku”. Mmm. See meeldib mulle.” Päeva lõpuks olin mina see, kes sai löögi näkku. Treener tegi maha mu palve istumisplaan ümber vaadata. Paistab, et ma ei pääse Patchist. Vähemalt praegu.
20
B e c ca F i t z p at r i c k