Maailma saab valitseda kaut ukist silindriga, mis mahub kätte; keerates ainult pisut paremale, muutuvad kõik puud üheksainsaks teeserva laotatud puuks; siis keerad kröömikese vasakule, roheline hiiglane pudeneb sadadeks papliteks, mis kihutavad tahapoole, kõrgepingepostid liiguvad aeglaselt edasi, ükshaaval, liikumine sobivas tempos, millesse juba mahuvad sõnad, pildikatked, mis pole seotud teekonnaga, kaut uksilinder keerab paremale, heli kasvab ja kasvab, heliniit pingutub väljakannatamatult, aga enam pole midagi mõelda, kõik on vaid masin, masinale liibunud keha ja tuul näkku nagu unustus…
