Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja n채htamatust Akslist
Toimetanud Jane Lepasaar Kujundanud Dan Mikkin Disainer Villu Koskaru Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital © Piret Raud ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-817-6 Trükitud OÜ Greif trükikojas
Sisukord Sander / Kummalised lood . . . . . . . . . . . . . 7 Sander / Miks?. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Muri / Juhtum kondiitriäris . . . . . . . . . . . 15 Sander / Elu koos tillukese emmega. . . . 19 Sander / Asjade salapärane kadumine. . 24 Muri / Pargis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 28 Sander / Koolimajas. . . . . . . . . . . . . . . . . 32 Muri / Võõras poiss . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 Muri / Pealtkuuldud jutuajamine. . . . . . 40 Sander / Ootamatu telefonikõne . . . . . . 46 Muri / Tagasi Aksli juurde . . . . . . . . . . . 49 Sander / Mõmmide klubi. . . . . . . . . . . . . 50 Sander / Pimesikumäng . . . . . . . . . . . . . 54 Sander / Auk. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 60 Muri / Suurte juustega naine . . . . . . . . . 63 Muri / Kaubik. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 67 Sander / Onu Allan . . . . . . . . . . . . . . . . . 70 Muri / Kuu lummus. . . . . . . . . . . . . . . . . . 76 Sander / Tort . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 80 Sander / Taaskohtumine. . . . . . . . . . . . . 84 Muri / Kodu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 87 Sander / Kõik on jälle hästi. . . . . . . . . . . 93
ë5ë
esimene peatükk
Sander / Kummalised lood Õieti hakkasid kummalised lood emaga toimuma juba mõnda aega varem. Ent siis, kui tal nõusid kuivatades alatasa klaasid põrandale kildudeks kukkusid ja kui ta suhkrutoosi köögiriiuli asemel külmkappi sügavkülma toppis ning tuisusel talvepäeval õue minnes salli ja kindad koju unustas ja mulle tasku rahaks tavapärasest kolm korda suuremat summat pakkus, siis ei osanud ma seda kõike veel tähele panna. Aga kui emme iga päevaga kahanema hakkas, ei saanud imelikku olukorda enam märkamata jätta. Mu emps pole kunagi mingi eriline hiiglane olnud, ikka pigem lühikest kasvu, aga see tähendas lühikest võrreldes teiste emadega. Nüüd ent
ë7ë
rippusid ka kõige väiksemad naisteriided emme seljas nagu suured kotid ning oma igapäevased tänavakingad täitis ta jalg vaid pooles ulatuses. Ühel päeval, kui ma koolist koju tulin, leidsin elutoast eest lasteaialapsesuuruseks kahanenud ema ja meie hea sõbra onu Allani. Siis see juhtuski, et emps ütles: Ma olen haige.” ” ë8ë
Kõik saab korda ja ma saan jälle terveks,” lisas ta ” pisaraid pühkides ning vapralt naeratades, aga sel” leks pean ma kuu aja pärast minema haiglasse, kus mulle tehakse operatsioon.” Nii öelnud, kahanes ta veel kümmekond sentimeetrit. Tegelikult ma kardan,” sosistas ta ja näperdas ” taskurätti oma peos. Onu Allan, kes istus meie vanas tugitoolis ja sõi parajasti eelmisest õhtust järele jäänud mustikakooki, vaatas emmet hämmeldunult ja justkui kohkunult. Ei, lausa hirmunult! Ta vaatas empsi näoga, nagu oleks too mingi jõle tuldpurskav lohe! Onu Allan pani koogitaldriku diivanilauale ja raputas aeglaselt pead. Teate,” ütles ta. Seda kõike on minu jaoks liiga ” ” palju.” Ta tõusis püsti ja sammus esikusse. Mul on kohutavalt kahju, Meeli, et sa haige oled,” ” pomises ta endale mantlit selga ajades, aga mul ” on hetkel väga palju muid muresid ja ma lihtsalt ei jaksa sellesse siin süveneda. Soovin sulle südamest ilusat paranemist!” Ta võttis ühte kätte oma akordioni ja viipas teise käega hüvastijätuks ning kiirustas uksest välja. Onu Allani lahkumine oli emme jaoks vist natuke ootamatu. Ma olen täiesti kindel, et ta oleks soovinud, et onu Allan oleks meile jäänud ja talle öelnud Ära ” ë9ë
karda!” või Pea püsti!” või midagi muud julgustavat. ” Aga just seda ei olnud onu Allan teinud. Emme seisis esikus, vaatas kinnilangenud ust ning muudkui kahanes. Kahanes täiesti silmanähtavalt. Ma pakun, et nii umbes ühe sentimeetri ühes sekundis. Peagi oli ta mulle vaid vööni, mõned hetked hiljem juba põlvini ja siis ulatus juba vaevu soki ülemise servani. Ma olin ikka kohe väga ehmunud seda nähes ja hirmus nõutu ning ei osanud viimases hädas teha muud, kui võtta ema ettevaatlikult põrandalt üles nagu tillukese kassipoja ja talle õrnalt peale puhuda. Täpselt nii, nagu emme oli sadu kordi varem puhunud peale minu äralöödud varvastele või lõhkikukutud põlvedele. Varesele valu, harakale haigus, mustale lin” nule muu tõbi!” laususin ma. Meie emmekene saab ” terveks!” Kummalisel kombel aitas see niipalju, et emps lakkas kahanemast. Seal ta seisis mu peopesal – nii umbes legomehesuurune – ja naeratas nukralt. Ta mässis ennast taskuräti sisse, mis oli tal endiselt käes, aga mis oli nüüd võrreldes emme endaga hiigelsuur nagu voodilina, ning ütles: Muidugi saan terveks, Sander! Lihtsalt pean ” saama!”
teine peatükk
Sander / Miks? Nüüd kui ema oli kahanemise lõpetanud, küsisin ma temalt, mis haigus see säärane on, mis muudab inimesed sedavõrd väikeseks, ja kas me kallistada ja põsemusi ikka tohime teha – nõndapalju kui nii tillukese emme kallistamine ja musitamine üldse kõne alla saab tulla – või on see tõbi nakkav. Emme selgitas siis, et nakkav see küll ei ole. Minu haigus on seotud hoopis millegagi, mis on ” minu sees ja mis kasvab, mitte ei kahane. See miski lõigatakse haiglas mu seest välja ning seejärel on jälle kõik kombes. Aga minu väikeseks muutumine, sel pole haigusega suurt midagi pistmist. Või kui isegi on, siis õige natuke.” Millest sa siis nii väikeseks oled muutunud?” uuri” sin mina. Ma ei tea ise ka täpselt,” ütles emps. Kuid ma arvan, ” ” et sellest, et mul on kogu aeg niisugune tunne, et ma ei saa asjadega hakkama. Mul ei ole piisavalt eneseusku.”
ë 11 ë
See võis niimoodi olla küll, sest kui järele mõelda, toimusid emme hüppelised kahanemised alati, kui tal miski untsu läks. Kui puder potis põhja kõrbes või kui ta haamriga naela seina lüües sõrmele viga tegi või kui proua Klaarika tema tööga kondiitriäris rahul ei olnud – eriti tol korral, kui emmel uhke pulmatort laua pealt põrandale kukkus. Ning muidugi pärast seda, mõned kuud hiljem, kui proua Klaarika soovitas emmel üldse aja maha võtta ning pikemat aega kodus puhata. Ja kõige tipuks nüüd see haiglajutt ja onu Allani lahkumine – ega sellisedki asjad vist eneseusku just tõsta. Ma läksin emmet vaadates täitsa närvi. Ta oli väike ja haige. Kuidagi tuli ta suureks tagasi saada, sest sellist kribalat ei suuda opereerida ükski arst! Arstidel pole nii tillukesi arstiriistugi! Ma oleksin hea meelega mõne tuttava täiskasvanuga nõu pidanud, sest emme ise ennast ilmselgelt aidata ei osanud. Kuid emps ütles, et see ei tule kõne allagi – tema haigusest ei tohi mitte kellelegi rääkida. Isegi vanaemale mitte,” raius ta. Isegi mitte tädi ” ” Ellenile! Vähemalt mitte praegu! Kui juba onu Allan, kes on ometi tugev suur mees, niimoodi hirmunult minema kõndis, mida siis veel teised teevad! Mitte keegi ei pea teadma, et ma selline väike, vaevatud ja väsinud olen!” Ma sain emast mõnes mõttes aru küll. Vanaema kipub iga tühisemagi asja pärast kangesti muretsema
ë 12 ë
ja hädaldama ning alati on tükk tegemist, et teda maha rahustada. Ja ega see tädi Ellengi kuidagi vapram pole. Ometi tuli midagi otsustavat ette võtta, et emmele eneseusk tagasi saada. Emps pidi mõistma, et hoolimata sellest, et ta on haige ja et tal mõnikord toit nässu läheb ja et ta koeri kardab ja et ta alati klassi lastevanemate koosolekule hiljaks jääb, et vaatamata kõigele sellele on ta maailma ägedaim ja mõnusaim emme. Aga kuidas küll seda talle selgeks teha? Silmitsesin tillukest kurba olevust oma peos ja olin täiesti nõutu.