Slavnikova issuu

OLGA SLAVNIKOVA KOERA MÕÕTMETENI SUURENDATUD KIIL

Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm

Originaali tiitel: Ольга Славникова Стрекоза, увеличенная до размеров собаки Вагриус, Москва 1999 Toimetanud Maris Makko Sarja kujundanud Jüri Jegorov Disainer Villu Koskaru Agreement via www.nibbe-wiedling.com Tõlke avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital 1997 © by Olga Slavnikova Tõlge eesti keelde © Erle Nõmm ja Tänapäev, 2016 Trükitud OÜ Greif trükikojas ISBN 978-9949-27-908-1 www.tnp.ee

ESIMENE OSA 1. PEATÜKK Kalmistule jõudes asetati kirst kõigepealt taburettidele, mille jalad vajusid pehmesse, üllatavalt elavana näivasse musta mulda. Mullast võrsunud rohelised rohulibled olid alles kikkis ja lopsakad; veel olid teravad liblede otsad, millega nad olid maa magusa pimeduse valla lükanud; veel suutnuks nad oma jõutulvaga isegi läbi kivi tungida.

Hauapiirete vaheliste puude piirjoontes, selles, kuidas need tuules kooldusid, otsekui tahtnuks pahupidi pööratud lehestikku seljast heita, kangastus midagi inimlikku.

Fotograaf, kes valmistus viimaseid pilte tegema, seadis matusel osalejad staatuse järgi ritta. Katerina Ivanovna kui kõige peamine seisis otse ema näo kohale, mida tema kase vari juba tutvust tehes riivas. Kadunukese haigus tundus jätkuvat: silmad olid eilsega võrreldes veel rohkem aukus, huuled hapupiimakarva – sellepärast ei olnud Katerina Ivanovna võimeline uskuma, et ema on tõesti surnud, suutnud sedavõrd raskes seisundis teoks teha midagi, mida inimene kogu teadliku elu kardab. Ometi kirst suleti, tõsteti üles ja lasti auku, mida ääristasid musta mulla ja erksavärvilise savi kuhilad, kuhu põhjajoonud päkapikke meenutavate hauakaevajate jalad vajutasid sügavaid ümmargusi jälgi. Peaaegu lõppu välja jõudnud, kukkus kirst rättidelt ja kolksatas hooga vastu põhja. See tundus

5

6

Katerina Ivanovnale loomulik: ka tema poleks praegu suutnud end ära löömata istet võtta.

Kogu matuse jooksul oli tal kummaline tunne, justkui oleks ta ümberringi toimuva jaoks võõras – samasugune kombetalitusse kuuluv ese nagu kirst või pärjad, pidulikud otsekui kadunukest vastuvõtvate teispoolsete riikide vapid. Algul Katerina Ivanovnat talutati, siis sõidutati, siis jälle talutati mööda niisket rada, kus ta oksavarjudele ja hauapiiretele komistas. Pisarad pakitsesid ninas ja silmades – suulakke olnuks nagu tehtud tuimastav süst, mis tekitas näole tuima padjakese, ja Katerina Ivanovna ei suutnud nutta. Kui keegi tema poole vaatas, mudis ta vaid käes higiseks tõmbunud rätikut. Ta polnud end kinnikaetud peegli tõttu kaks ööpäeva näinud ning tõstis nüüd jalgu ja liigutas käsi huupi, justkui oleks peeglitaguses pimeduses kindluse kaotanud, ning tõmbus oma eemalviibimisest kühmu. Talle tundus, et kui ta häält teeb, kõlab see võltsilt ja parem on jätta leina väljendamine teiste hooleks, et nad ühtlaselt kinnikaetud, siledaks kammitud juustega ema kohal tema eest itkeksid. Ka must kleit oli Katerina Ivanovnale võõras, liiga soe, higised kaenlaalused pigistasid: kevadpäike soojendas kleiti otsekui kuuma triikrauaga. Palavaks aetud villane kangas lõhnas nõrgalt lõhnaõlilillede järele – Margarita, kes kleidi eile Katerina Ivanovnale tõi, oli sellega teatris käinud. Nüüd ta kleiti loomulikult enam tagasi ei võta, sellest ei saa kunagi uuesti pidurõivast, see jääb Katerina Ivanovna kappi, muutub vähehaaval tema riideesemeks ja tema tõeliseks leinaks. Täpselt samamoodi küpseb ajaga mure, mida Katerina Ivanovna esialgu tunda ei suuda, ning siis meenuvad talle värske, alles teravate nurkadega lage kääbas, külm peotäis mulda, mis langes käest kleepunud pätsina, ja viimase suudluse seebimaitse. Ta mõistis, et peab praegu kõik mustandina läbi tegema, et pärast oleks millelegi mälestusi rajada.

Haud tasandati labidatega ja ümbritseti pärgadega, okste siidistele okastele puistati suuri haigrujalgseid nelke. Ostetud lillede asemele korjas Katerina Ivanovna tagasiteel palavaid võililli – nende

kollane värv hakkas külge ja ühel õiel sibas karvaste jalgadega mardikas, otsekui äsja värske musta tušiga võõbatud. Imelik oli võõraste haudade vahelt kandamita tagasi minna – ringi vaadates mõtles Katerina Ivanovna leplikult, et võib-olla muutuvad inimesed pärast surma lihtsalt väiksemaks ja elavad oma plekist osmikutes või graniitmajades, aga mõnedel on lausa iidsete sammaste ja mustaks tõmbunud marmornikerdustega mõisad.

Peiedeks kinni pandud sööklas asetas Katerina Ivanovna või­lilled klaasi – murtud varred keerdusid kohe looka – ja jäi laialivajunud kimbukest vaatama, toetanud pea kätele ja pilgutades silmi, mille vasakul laul harvade ripsmete vahel kükitas pehme leivakarva sünnimärk. Süüa ta ei suutnud, ent süda läks natuke kergemaks. Talle tundus, et oli õige olla kalmistul tundetu nagu ema ja et nüüd on tal lilled nagu emalgi, pooleldi närbunud, unistest peakestest ripnevate kollaste karvapallidega. Katerina Ivanovna poole pöörduti, piieldi teda ettevaatlikult, üksteisele kohta loovutades ja oma järjekorda oodates.

Paljud siinviibijad muidugi teadsid, et Katerina Ivanovna elu algab alles tänasest. Köök mürtsus kui džässorkester, hoovipoolsest uksest piilusid tolmused poisiklutid, kelle seas oli ka üks väga räpase kleidiga tüdruk, lahtikeerdunud pael kaerakarva juustes. Aeg-ajalt kangastus Katerina Ivanovnale, et ta istub oma kimbu taga nagu vagur pruut.

Koosviibimine, mis oli algul vaikne ja vaoshoitud, sai varsti hoo sisse: külalised käratsesid, istusid võõrastele kohtadele, otsisid üle selgade ja laudade kummardudes poolikuid pudeleid. Hämaruse saabudes vabanes aken kirmest ja justkui sulas pimedusest pakatavatest raamidest välja. Taevas akna taga oli juba heledam kui majad, mis laatusid öö hakul ühtseks ruumikaks pelgupaigaks, ja mööda taevalaotust venis katkendlik kitsas tintjas pilv otsekui läbikriipsutatud sõnapaar. Üks neist sõnadest, suurtähega, oli arvatavasti kellegi nimi. Roheline taevas oli juba puhastunud kõigist maistest, rippuvatest ja lendavatest asjadest ega võtnud enam vastu isegi linde, nagu võinuks nemadki siis, kui tema omakorda ära sulab, lahustuda,

7

8

tuues nähtavale tähed. Selles järkjärgulises eesriiete kadumises oli Katerina Ivanovna jaoks midagi sõnulseletamatult meeliülendavat ja ta naeratas, oma pingul naeratust ise märkamata.

Kuid peagi valdas Katerina Ivanovnat uuesti rahutus. Taeva­laotuse tühjus vastas mingil moel selle saalipoole tühjusele, kust olid toodud peielauad – kahe tühjuse vahel olnuks nagu tuuletõmbus. Keegi tõusis ja vajutas lülitit: üks lambipirn hakkas vilkuma, nagu pilgub silm, millesse on sattunud prügi, ega suutnud kaua süttida, seintel aga tantsisklesid äkitselt teravnedes öölampide ähmased varjud. Ööja koiliblikad lendasid elektrivalguse poole ja täitsid seal tehiskiirtes tantsiva tolmu rolli. Elava ja surnu vastastikune asendus ning see, et öö pisimad osakesed olid sedavõrd suured, krabisevad, tiibade ja jalgadega, sundis Katerina Ivanovnat mõtlema, et öösel käib äras­ pidine elu, kus elusad inimesed on üksnes hingetud nukud. Katerina Ivanovnat ümbritsevad näod olid igituttavad, kuid minetanud oma ees- ja perekonna­nimed ning seeläbi kummaliselt rõõmsaks muutunud. Katerina Ivanovna tundis ära ainult Margarita, kes kandis ringi raskeid värisevaid kompotikandikuid, nägu kurvalt ära pööratud. Oli veel kunstnik Sergei Sergeitš Rjabkov, kes istus väga sirgelt, meenutades oma hiiglasliku halli habemega vokki. Kellelegi otsa vaatamata ehitas ta nõudest mingit abstraktset kompositsiooni, kahmates naabritelt pikema jututa kahvleid ja nuge. Kõigil neil jäi emata millestki puudu, mingist tõepärasusest. Paljud siinviibijad ei tundnud Katerina Ivanovnat või olid teda ainult paar korda näinud, Katerina Ivanovnale seevastu tundus, nagu oleks just ema teda kõigi nende inimestega tuttavaks teinud, ja nüüd, pärast ema surma, katkeb igasugune side nendega. Sama loogika järgi tundis Katerina Ivanovna, et on oma – lõpuks ometi päriselt oma – ühetoalisest korterist välja kolitud.

Ehkki Katerina Ivanovna kotis oli sada korda kontrollitud võtmekimp, tundus talle ometi, et emata ei lasta teda enam koju. Ammusest ajast, koolipõlvest peale polnud Katerina Ivanovna pidanud ise korteriust

lukku ega lukust lahti keerama, et leida sealt õhtul eest omaenese liisunud hommik, kus enne lahkumist laialipillutud asjad näivad liikumatumad kui diivan või kummut. Ta ei mäletanud enam, kuidas korteri õhus, mis polnud juba tunde liikunud, on tunda erilist, ainuomast elamishõngu, mis tervitab perenaist pärast pikka teekonda. Ta oli unustanud, et varem lõhnas korter triigitud linade ja sooja hakitud muna järele, ega teadnud, et nüüd on lõhn muutunud. Alati, kui täiskasvanud Katerina Ivanovna koju tuli, oli korteris juba kasvõi natukene elatud: esikus õhkas kergendatult ema tühi poekott, köögis jooksis vesi. Viimastel kuudel olid kohtumised olnud teistsugused: ema ohkis toas, sahistas põrandal sussi, mis ei tahtnud kuidagi jala otsa minna – hiljem jäi üksnes diivanivedrude mehaaniline krigin. Diivan mängis vana leierkasti kombel ikka üht ja sama lonkavat meloodiat, kui ema püüdis end puhanud küljele keerata – ja nüüd oli võimatu kujutleda diivani ühtlast, koormata, eemalviibivat vaikimist.

Katerina Ivanovna elu oligi lapsest peale nõnda läinud, et ta polnud kunagi üksi. Tööl, trollis, tänaval – kõikjal olid inimesed, kes vaatasid tema järele, nõudsid parajat raha, trollipileti augustamist või seda, et ettekanne oleks esmaspäevaks ümber löödud. Mis tahes eset Katerina Ivanovna lähikonnas oleks võinud liigutada temata, ta ei vastutanud neist mitte ühegi eest. Ta ei jäänud kunagi puutumatu, tervikliku, suure ega väikese maailmaga omavahele – nii et maailm oleks pöördunud ta poole kõigis oma palgejoontes ja tema hinges oleks miski sellele vastanud, selginenud, ennast väljendanud.

Võib-olla polnud seal, sisimas, kõike sugugi vähem kui väljas – avar mitmeplaaniline maastik mitmeplaaniliste rünkpilvedega, ümarate kauguste ebamaine kord, jõge meenutav käänuline rada, mis ei ületa oma teel takistusi, vaid möödub neist vaguralt, nagu otsiks maapinnal kõige paremat, kõige heatahtlikumat vagu – võib-olla leidunuks seal vastus kõigele, suurele ja väikesele. Ilmselt olid sisemine ja väline kuidagi ühenduses – juhuslike lõhede kaudu, mis moodustasid Katerina Ivanovna elu. Vahel haistis ta läbitungivalt

9

1 1

tuttavat tuult, vahel paljastas linna räpasesse puiestikku suubuv teerada – mõne üksiku, liigsena näiva käänakuga, ootamatu isikliku liigutusega savises liikumatuses – oma suguluse selle hingestatud teega, mis jättis iga kivi ja põõsa oma kohale, ilmutades nõnda erilist – mitte vähemat – olemist. Sugulus tähendas kahtlemata, et tee ja rada mõnes kauges punktis ühinevad: näis, et pruugib vaid astuda maa rakkudele mahatallatud rohus ja oledki seal, kus oled päriselt.

Katerina Ivanovnale tundus mõnikord, et inimese hing ei saa eksisteerida inetu keha igatsevas pimeduses, et ta ei saa olla rüütatud liibuvasse trikotaažkleiti ega kurguni kinninööbitud mantlisse. Pigem elab ta laias ilmas, vilksatab seal, kuhu pilgu heidad: poeb lõbusasse peenrasse, kus lilled seisavad kikivarvul, või jätab mööduja ta võõrasse, millegipärast alati kardinatega varjatud aknasse, kus kuumas tolmus pleegivad lõigetega kaetud sitsist kangatükid, katkine nukk, kartongkarp – kõik, mis on mahajäetud, peremehe silma alt koristatud. Katerina Ivanovnal oli ähmane kujutlus, et on inimesi, kelle hing lendab alati nende kõrval ja istub siia-sinna nagu kärbes, aga teiste, temataoliste hing elab kaugel: pehme suitsuloor, sinine õhulisus kõiges, mis moodustas ta siseelu, kõneles tohutust, peaaegu muinasjutulisest eemaldumisest. Ja ikkagi laius sees ja väljas sama maailm, mis oli lõhki rebitud just kohast, kus kulges Katerina Ivanovna elu: ebatasased ääred ei sobinud kuidagi kokku ja tekitasid ainult kilde, aga mööda hiilides tekkis astronoomiline ring. Ehk oli Katerina Ivanovna ise see lõhe, mõra, mis oli täis topitud krudisevat argipäevapuru.

Vahel kujutles ta, kuidas maailm kasvab tema kadudes sellest kohast jälle õndsalt kokku, kuidas ta lõpuks, juba kangestudes, libistab käe üle siidiste, vappekülmas kauguste ja pilvede.

Kuid enamasti ei uskunud Katerina Ivanovna siseilma, ei tajunud seda. Enamasti tundus talle, et ta koosneb tervenisti teistest inimestest, on nende järske žeste, valje sõnu nagu õlgi täis topitud. Katerina Ivanovnal püsis kõik meeles, eriti kui talle öeldi midagi solvavat, mis kulus aja jooksul abstraktseteks nurkadeks ja helideks, mingiks