24 | I OSA. UUS KODUMAA
E M I G R AN D I ARG I PÄEV Mõni päev pärast Moskvasse saabumist läksime Walteriga Rahvusvahelise Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsiooni (MOPR)* peakorterisse. Täitsime seal päratu pikad ankeedid, mille põhjal pidi meile antama poliitemigrandi staatus. MOPR-ist saime kumbki 50 rubla n-ö sisseelamisraha, millest mina kulutasin osa paberossidele ja suurtele prantssaiadele, mis maksid 32 kopikat tükk. Sõin neid katteta, enamasti kohe pärast ostmist tänaval. Meie kolm tähtsamat MOPR-i abil lahendamist nõudvat probleemi olid toit, majutus ja töö. Walter leidis üsna varsti (küll lühikeseks ajaks) tõlgina rakendust nn Tööpalees paiknevas Punases Ametiühingute Internatsionaalis (Profintern)* ja sai seal ka süüa. Mind arvati ühe Vorontsovi tänavas asuva Punase Risti varjupaiga keldrisöökla klientide hingekirja, ja nii sain iga päev tasuta lõunatada. Emigrandi lõuna huvitavaim osa oli igapäevane sööklasse minek ja sealt tulek läbi Moskva kesklinna. Sageli läksin üle Punase väljaku, mida pean suurejooneliseks arhitektuuriansambliks tänini. Vahel kõndisin mööda nüüdseks lammutatud Hiinalinna (Kitaigorod) käänulisi tänavaid, vahel piki Moskva jõe kaldapealset või Tverskajat Strastnoi kloostrini ja sealt Tšistõje Prudõsse. Mu esimesi muljeid oli, et tänavad on alati rahvast täis ja trammid sõitjaid pungil. Seisti ka puhvritel. Bussipeatused kubisesid ootajaist, kes päevinäinud Leylandi saabudes kisa ja kära saatel sinna sisse trügima hakkasid. Erinevalt trammist, kus kehtis raudreegel, et eesuksest sisenetakse ja tagauksest väljutakse, oli bussil üksainus uks, ning pahatihti osutus võimatuks sealt õiges kohas maha saada. Sensatsiooniline ühissõiduk oli aga trollibuss, mida ei tuntud isegi Berliinis. Punaste lipukeste lehvides vuhisesid suured ja loomulikult samuti rahvast pilgeni täis trollid edasi-tagasi mööda Tverskajat.* Neid kapitalismile tundmatuid liiklusvahendeid vaadates hüppas mu süda rõõmust. Otsisin ju kõikjalt märke, mis tõendaksid sotsialismi üleolekut vanast maailmakorrast. Tverskajal mul poolenisti õnnestuski üks selline leida. Uusi hooneid oli küll vähe, aga mind paelusid kaupluste vaateakendele välja pandud kommunismi suurehituste projektid. Igal pool nägi hiiglaslikke
I OSA. UUS KODUMAA | 25
plakateid, mis teatasid ühe või teise majandusharu viisaastakuplaani täitmise käigust. Vahtisin neid vaimustunult. Ü ldse oli Moskva kesklinna tänavail mõndagi näha. Punaarmeelaste kolonn marssis mööda tahvlist, kuhu olid välja pandud eesrindlike tööliste suured portreed; uudistejanused kodanikud tunglesid majaseinale riputatud ajalehestendi ees; inimesed läksid kirikusse või tulid sealt, raamat kaenlas, sest nüüd paiknes kirikus raamatukogu. Kummaline. Kui paduvihm kõnniteed üle ujutas, võtsid naised ja neiud kingad jalast ning kõndisid rahumeeli paljajalu edasi. Tänavapuhastajate asemel olid „ dvornikud” , pooleldi ukse-, pooleldi majahoidjad. Plekilatakas kuuerevääril, paistsid nad enamasti millelgi silma peal hoidvat – kas hoovil, prügikastil või ka üürnike vähestel autodel, mis peaaegu kõik olid igerikud F ordid. Mootor- ja jalgrattaid ei tuntud. Haruldusena mõjusid hiljuti käiku lastud Moskva autotehase (AMO)* poolteisetonnised veokid. Kuna korteriakendel tavaliselt kardinaid ei olnud, jätsid elamud päeval väljasurnud mulje. Õ htul jälle ei pakkunud lae all paljalt rippuvad hõõglambid kuigi õdusat vaatepilti. Mind hämmastas toidukaupade normeeritud müük, millest ma Saksamaal kuulnudki polnud. Leiba sai küll osta sakslase jaoks piisavalt (vaimse töö tegijale oli ette nähtud 500 grammi päevas, füüsilise töö tegijaile liigiti kuni kaks ja pool korda rohkem), ent Vene oludes, kus leiba söödi hommikul, lõuna ajal ja õhtul, oli seda vähe. Liiatigi võis Moskvas ainult leivakaartidele kindel olla, muid toiduaineid jagus pahatihti ettenähtust vähem või ei väljastatud neid üldse, nii et paljud inimesed lihtsalt nälgisid. Minu meelest oli kaardisüsteem masendav, aga ma sisendasin endale, et tänu viisaastakuplaani ennetähtaegsele täitmisele kaob see varsti. Kui 1. jaanuaril 19 35 tõesti nii juhtus, hingasin kergendatult – sotsialism oli saavutanud järjekordse võidu. Paraku ei hoidnud see ära hiiglaslike sabade teket kaupluste ette niipea, kui midagi müügile tuli. Alles ajapikku jõudsin ma selgusele, et isegi keskastme funktsionäär (tundsin ainult neid) ei pea seal sabas seisma, sest saab oma nädalapajuki kätte eripoest, kus aeg-ajalt müüakse talongide alusel ka kangaid ja odavaid jalatseid. Erinevalt Saksamaast oli turgudel, kus kaubeldi pestud porgandi ja kartuli ning värske kapsaga, kõik märksa kallim kui kauplustes. Esimestel kuudel kõndisin ma meeleldi linnas ringi ka seetõttu, et kuna me polnud Kominterni töötajad, siis pidime Lux ist peatselt lahkuma, ja ühiselamutoas, mille MOPR andis meie käsutusse endises hotellis Passaaž , olnuks tüütu pidevalt viibida. Sealsed seitse või kaheksa voodit olid enamasti Balkani maade poliitemigrantide päralt. Voodite vahel seisis paar öökappi,
26 | I OSA. UUS KODUMAA
keset tuba laud ja kuus tooli. Kõik. Toa ainus aken avanes suurde klaaskatusega kaetud hoovi, kus ööpäev läbi klopsiti kokku kõrval asuva Meierholdi teatri kulisse (öösiti käis töö prož ektorivalgel). Hotelli kõigist asukaist on mulle meelde jäänud üksainus seltsimees. Ta tutvustas end Paulina, aga oli tegelikult Eric h Z iemer ja elas omamoodi privilegeerituna tillukeses üheinimesetoas. Noor Berliini tööline Paul kandis pandlaga jalaproteesi. Invaliidistumise lugu oli tema meelisteema, nii et varsti teadsin ma selle kõiki üksikasju. 9 . augustil 19 31 Berliini Bülow platz il toimunud meeleavaldusel, kus natsid ja kommunistid nõudsid ühiselt Preisi Maapäeva laialisaatmist, oli Paul koos kaaslasega tulistanud kaht kõige vihatumat politseiohvitseri ja ise nende vastutulest raskelt haavata saanud. Ohvitserid surid samal päeval. Paul toimetati suuri vaevu Nõukogude Liitu. Ta ei rääkinud, mis sai tema kaaslasest.1 Mõni kuu hiljem üürisid ema ja Hans, kes küll elasid oma Punktis nr 2 nagu pansionis, aga sissetulekuga kiidelda ei saanud, meile Walteriga omaette toa kellegi tuttava korteris. Selle eest maksti Moskva keskmist hinda – 150 rubla kuus. (Mu esimene kuupalk oli 9 0 rubla.) Hans ei väsinud rõhutamast, et seda tegid nad üksnes Punase Risti koormuse kergendamiseks. Tuba, kuhu me aasta lõpul sisse kolisime, oli ühes osalt juba lagunema kippuvas uues elamus Bolšaja Poljanka lähedal Spasso-Nalivkovski tänavas. Kõige raskem probleem oli töö leidmine. Tegelikult tulnuks mul Moskvasse saabudes jätkata õpinguid sealses saksakeelses Karl Liebknec hti koolis. Ema, vahepeal koos sõbrannaga samuti Moskvasse asunud isa ja Punase Risti töötajad jätsid niisuguse võimaluse millegipärast mainimata, ma ise ei tulnud sellele samuti. Praegu on see mulle arusaamatu, sest mul polnud ei keskharidust ega elukutset. Isa arvates oskasin ma Berliinis koolis käies üsna hästi maakaarte joonistada. Paar päeva hiljem leidis ta mulle ühe tuttava abil töökoha Nõukogulikku Ü lesehitustööd Näitlikustava Statistika Teadusliku Uurimise Instituudis (Iz ostat, Nautšno-issledovatelski institut iz obraz itelnoi statistiki sovetskogo stroitelstva i hoz jaistva). See otse Lubjanka taga asuv kõlava nimega asutus oli tegelikult näitlike propagandavahendite valmistamise hiidateljee. Paraku ei teinud ma prooviaega läbi. Valges kitlis ringi lehviv brigadir pistis mulle pihku kasti guaššvärve ja käskis sada nelikümmend neli kaheteistkümnekaupa reas olevat suurt sõõri vikerkaarevärvuste järjekorras värviga katta. Mul kulus selleks nädal. Siis lasti mind lahti. Isa lohutas mind sõbralikult ja leidis mulle (tõenäoliselt sama tuttava kaudu) teise koha. Igatahes võttis meiega ühendust üks tähtis seltsimees
I OSA. UUS KODUMAA | 27
Lenini lese, Vene NF SV hariduse rahvakomissari2 asetäitja Nadež da Krupskaja lähikonnast. Esimene asi, mis mind rahvakomissariaadi hoones imestama pani, oli mingi terav hais, teine meie saatja näpunäide. Nimelt ütles ta Krupskaja kabineti eestoas, et kui me sisse läheme, jätku ma müts pähe. Pea paljastamine võib aserahvakomissarile näida lipitsemisena, mida ta ei sallivat. Krupskaja nägi välja täpselt nii nagu fotodel, aga mõjus igivana ja lõpmatult väsinuna. Mul on koguni meeles, et tal oli seljas sinine kitsaste valgete triipudega pluus justkui raamatukauplustes müüdava kalendri pildil. Ta rääkis laitmatut saksa keelt, ainult nii vaikselt, et parema kuulmise huvides pidin ma üle laua tema poole kummarduma. Küsitlenud mind mu kavatsuste kohta, ütles kõrge Nõukogude ametiisik viis kuni kümme minutit kestnud vestluse lõpetuseks, et ta võtab minu asjas ühendust ühe vana võitluskaaslasega, kes teatab mulle, mida teha. See vana võitluskaaslane oli Julian Marc hlew ski nimelise Lääne vähemusrahvuste kommunistliku ülikooli (KUNMZ )* rektor Maria F rumkina. Tema mees Moissei F rumkin töötas väliskaubanduse rahvakomissari asetäitjana. Mõni päev hiljem kutsus Maria F rumkina mind enda juurde. Ta oli väga tüse, tursunud jalgadega haige naine, kellele käimine suurt vaeva valmistas. Temagi tervitas mind suurepärases saksa keeles ja tegi mulle ettepaneku asuda õpilasena tööle tema kõrgkooli õppevahendite osakonnas. Jäin nõusse. 19 21. aastal Lenini korraldusel asutatud KUNMZ paiknes tsaariaegse saksa gümnaasiumi hoones. Seal olid omaette sektorid ehk teaduskonnad poolakate, tšehhide, jugoslaavlaste, sakslaste, rumeenlaste, eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks. Minu ajal oli suurim peamiselt Saksamaalt tulnud emigrantidest koosnev saksa sektor. KUNMZ -i esimene rektor Julian Marc hlew ski oli osalenud Saksa Spartakusbundi, Poola Kommunistliku Partei ja III, Kommunistliku Internatsionaali asutamisel ning kandis internatsionalismiideed südames. Viimane kehtis ka tema järglase Maria F rumkina kohta, kes algselt oli kuulunud nn Bundi ehk paremsotsialistliku suunitlusega Venemaa, Poola ja Leedu Ü ldisesse Juudi Tööliste Liitu ning 19 17 . aastal bolševikega ühinenud. Tänu sellistele isiksustele säilis KUNMZ -is 19 30. aastate keskpaigani revolutsiooniaja mõtte- ja käitumisviis. Tiitlitele ega ordenitele tähelepanu ei pööratud. Õ ppejõud, üliõpilased ja tehnilised töötajad lävisid omavahel võrdõiguslikult nagu seltsimehed kunagi. Näiteks jutuajamistes ja spordis aktsepteerisid üliõpilased isegi mind (mängisin mõnda aega saksa sektori jäähokimeeskonnas). Imestasin pisut, et eksisteeris ka juudi sektor. Saksamaal hargnenud kommunistlikus liikumises juute ja mittejuute ei eristatud. Hiljem tundus mulle
28 | I OSA. UUS KODUMAA
kummaline, et juudi õppejõud, kes ise mõistagi ei tahtnud Moskvast kuhugi mujale asuda, pidasid üha vajalikuks ülistada Kaug-Idas paiknevat Juudi autonoomset oblastit ja selle keskust Birobidž ani. Mida rohkem ma sealsest kliimast ja soodest kuulsin, seda enam hakkasin kahtlema lobas Vene juutide uuest õnnistatud kodumaast (kuigi mul oli oma kahtluse pärast piinlik). Omandasin kiiresti oskused, mida vajati mitmesuguste asendiplaanide, diagrammide, tabelite ja skeemide joonestamiseks, minust sai koguni keskpärane kartograaf. Eriti suurt heameelt tundsin KUNMZ -i tehnilise personali (sekretäride, joonestajate, kokkade, kütjate jt) jaoks iga päev ilmuva seinalehe päise ja pealkirjade kujundamisest. Kõrvuti ametlike juhtkirjadega leidus seal ka karmi kriitikat instituudi puuduliku töökorralduse ja isegi juhtkonna kohta. Käsitasin seda uue, vahetult töötajate huve esindava demokraatia ilminguna. Õ ppevahendite osakonnas töötasid enamasti noored moskvalased, nende kaudu õppisin ma tundma ka Vene elu. Kolleegid usaldasid mulle oma muresid: üks sai pesumajast tagasi katkised aluspüksid, teisel olid enne kuu lõppu näpud põhjas. Kõik kümmekond joonestajat suhtusid minusse hästi, abistades pika taibuga emigranti jõudumööda. Nad õpetasid mulle vene kõnekäände, sealhulgas ka rõvedaid, ja naersid südamest, kui ma neid püüdlikult kordasin. Paljudel puhkudel anti mulle hüva nõu tööasjus ja bürokraatlike ametnikega suhtlemiseks. Väga tõsiseks muututi siis, kui välismaalasele tuli selgitada, miks teatavaid Nõukogude Liidus esinevaid kitsaskohti ei saa päevapealt kõrvaldada. Kuulasin selgitusi tähelepanelikult, sest olin pahatihti huvitatud mõistetamatu tekkepõhjusega puuduste likvideerimisest. Paraku jäi mõndagi mulle ebaselgeks. Näiteks järjekordsel laupäevakul* kärutasin ma innukalt kartulikotte ühest keldrist teise (vabatahtlik tasuta töö oli mulle tuttav juba Lenini artiklist), aga kui nädal hiljem tuli needsamad kotid läbi vihma ja pori endisesse kohta tagasi tarida, sai mu ind otsa. Leidsin selle saalimise olevat mõttetu. Kuid kolleegid mind ei toetanud. Nad ütlesid, et laojuhataja teab, milline kelder on kartuli säilitamiseks parim. Ja üldse – see jahmatas mind eriti – ärgu ma toppigu oma nina võõrasse töövaldkonda. Sääraste lahkarvamuste kiuste tundsin end oma kollektiivis hästi. Sealsed huvigrupid olid kujunenud ühiste kino-, teatri- ja kontserdikülastuste kaudu. Vahel ka fl irditi veidi, aga üldjuhul kaugemale ei jõutud, sest neiud elasid instituudi ühiselamus neljases toas, ja võõrastele oli majja sissepääs rangelt keelatud. Paljud Nõukogude Liidu pealinna probleemid tulenesid ruumikitsikusest. Mõistsin alles edaspidi, et sellel oli hulk mitmesuguseid põhjusi: inimeste
I OSA. UUS KODUMAA | 29
asumine maalt linna, millele põllumajanduse kollektiviseerimine tohutult hoogu andis, industrialiseerimine ning bürokraatia pideva kasvuga seonduv uute asutuste, komiteede ja kontorite loomine. Märkasin, et ka KUNMZ -i hoone kipub igast kandist kitsaks jääma. Ü mberkorralduste käigus paigutati meie joonestusbüroo aula rõdule. Sellest oli kasu niipalju, et plakateid sehkendades sain ma ühtlasi kuulata all peetavaid loenguid. Mu vene keele oskusele tuli see suureks kasuks. Kuid vahel toimusid loengud ja ettekanded ka saksa keeles. Õ ppisin sealt mõndagi bolševismi ajaloost ja rahvusvahelisest olukorrast ning jõudsin selgusele, et Lääne poliitikute ponnistused majanduskriisist jagu saada on määratud nurjuma. Moskvas elamise algusajal käisin sageli õhtuti Herz eni tänavas Välismaatööliste Klubis (KIR),* mis oli rahulik oaas selles kihavas linnas. Kui tänavatel, väljakutel ja puiesteedel tõtati, tõmmeldi ning rabeldi, siis sealsetes avarates ruumides sai hinge tõmmata. Kogu nädala hilisõhtuni avatud ning alati hästi köetud klubis olid lugemis-, male- ja piljardisaal, hubane suitsetamissalong ning aktusesaal, kus igal õhtul peeti mõni loeng ja toimus filmiseanss. Einelauas pakuti soodsa hinnaga (suhkruta) teed ja suupisteid. Viimaste valik piirdus tavaliselt punase peedi salati ja marmelaadilõikudega. Ent nende eest ei tulnud leivakaardi talongi loovutada. Klubi, kus põhiliselt räägiti saksa keelt, oli eeskätt kohtumispaik. Seal nägi nii ennast Moskvas juba sisse seadnud Saksa emigrante kui ka äsja Saksamaalt saabunuid, kes kirjeldasid Berliinis valitsevat olukorda ja meeleolusid. Aga veel astus sinna sisse D onbassist paariks päevaks pealinna tulnud Saksa kaevureid ja metallurge, kellelt kuuldi uskumatuid lugusid selle kauge saladusliku kandi elu-olust, ning apoliitilisi spetsialiste, keda meie kutsusime kodanlasteks. Poliitprominendid klubis ei käinud. Wilhelm Piec ki ja Walter Ulbric hti masti tegelaste, samuti näiteks kirjanike Johannes Bec heri ja lühemat aega Moskvas peatunud Bertolt Brec hti majutusolud olid üldjuhul meie omadest paremad ja nemad said oma külalisi kodus vastu võtta. Vahel siiski nägin ma seal lavastaja G ustav von Wangenheimi ning draamakirjanik F riedric h Wolfi. Mõnikord olid Wolfil kaasas lärmakad pojad: hilisem filmirež issöör ja Saksa D V kunstiakadeemia president Konrad ning sama riigi luureülem Markus Wolf. Minu kontaktid klubis piirdusid lihtsurelike, enamasti Saksamaa Kommunistliku Noorsooühingu (KJVD )* liikmetega, kellest nüüd olid saanud äsja rajatud Moskva kuullaagritehase, autotehas AMO (hilisem Z IS) või mõne teise suurettevõtte hinnatud ja loomulikult ka hästi tasustatud oskustöölised.
3 0 | I OSA. UUS KODUMAA
Umbes 8 0 protsenti klubi liikmeist olid mehed, kuid seal liikus ka naisi, sest iga liige võis ühe inimese kaasa võtta. Otsides partnerit, kelle seltsis pääseks klubi ruumidesse, sagis fuajees pidevalt trobikond suuremal või vähemal määral mukitud daame – seikluseotsijaid, aga ka välismaalastega nende emakeelt kõnelda tahtvaid tudengineide. Kõik olid rõõmsad, kui mõni jõukas välismaalane nad einelauda kutsus. Mina, puruvaene nooruk, nende daamide tähelepanu ei pälvinud. Mõnda aega võtsin ma klubisse kaasa ühe vanema joonestajast naiskolleegi, kes oli hankinud meile mõlemale vabapääsmeid Meierholdi teatrisse. Kapitolina Buc hholz i ehk Kapat peeti erakuks, sest büroo üldises lobas ja aasimistes ei osalenud ta kunagi. Teatri- ja klubikülastustel sulas Kapa pikkamisi üles. Sain muuseas teada, et nepi* ajal oli tema isal olnud väike joonestustuši vabrik, ta ise valdab peale saksa keele veel inglise ja prantsuse keelt ning – üllatus-üllatus! – põlvneb balti aadliperest. Alles nüüd sain ma teada, et paljud nn endised* – aristokraadid, vabrikandid ja mõisnikud – polnud poolteist aastakümmet pärast Oktoobrirevolutsiooni jäljetult kadunud, vaid elasid uues ühiskonnas tasahilju edasi. Pisut pärast 19 34 . aasta veebruaris Viinis hargnenud tänavalahinguid hakkas Moskva Välismaatööliste Klubis käima mõnikümmend Austriast emigreerinud kaitseliitlast (Schutzbündler’it)* (kellest vähemalt osa ilmselt Nõukogude Liidu tegelikkuses pettununa juba mõni nädal hiljem kodumaale tagasi pöördus). Ü ks kohalejäänu oli Sepp – pikka kasvu kogukas punapäine kokk. Tõenäoliselt hea kokk, sest temast sai Moskva hotell-restorani Metropol köögi vahetusevanem. Mäletan teda 19 34 . aasta suvest, mil veetsime peaaegu kõik vabad õhtud Maksim G orki nimelises keskkultuuripargis. Saksamaal polnud ma midagi sarnast näinud. Tohutu vabaõhukino ja sama suur nn roheline teater, kus näitlejad elusate hobuste sadulas mööda lava ratsutasid. Uhke pargiarhitektuur tipnes elavatest lilledest kujundatud Stalini portreega. Koomilised, lausa naeruväärsed tundusid mulle kõikjale paigutatud sportlaste kipskujud, millele olid selga modelleeritud ujumisriided. Puiesteede kohal rippusid loosungid ja Ü K(b)P keskkomitee poliitbüroo liikmete portreed, nende ääres lehvisid lõputus reas lipud, seisid tulpade külge naelutatud puittahvlid rahvamajanduse edusamme kajastavate diagrammidega ja plakatitega, millelt vaatasid vastu lööktööline kaevur Nikita Iz otov ning äsja Põhja-Jäämerel aurulaev Tšeljuskini meeskonna päästnud lendurid – esimesed Nõukogude Liidu kangelased. Pargis oli mitu lasketiiru ja raadiotehnika õpituba, samuti hulk julgust ja jõudu nõudvaid atraktsioone. Eriti populaarseks kujunes torn, kus sai kahe- või kolmekümne meetri
I OSA. UUS KODUMAA | 3 1
kõrguselt imiteerida langevarjuhüpet. Kasutati suplusvõimalusi ja paadilaenutust, vabas õhus tantsiti ja kuulati loenguid, korraldati viktoriine ja peeti malevõistlusi. Osalesin ükskord simultaanil, mille andis kahekümnel laual keegi suurmeister (vist Löw enfisc h), ja kaotasin talle kas viie- või kaheksateistkümnendal käigul. Hans Baumgarteni kaudu sain ma tuttavaks abielupaariga, kes võttis mu oma tiiva alla. Laz ar Aleksandrovitš G orõšnikov oli auto- ja traktoritööstuse peavalitsuse juhataja (või tema asetäitja), viiekümneaastane suurt kasvu brünett paksude kulmudega mees, heasüdamlik, aga sõnaaher. Töölt enamasti hilja õhtul koju tulnud, istus ta pärast sööki oma kirjutuslaua taha ja ladus pasjanssi. Tema naine Ljubov ehk Ljuba (õigemini küll elukaaslane, sest pärast lahutust polnud Laz ar uuesti abiellunud) oli kaasa pojast vaid kolm aastat vanem. Ljuba kujutas endast peaaegu kõiges Laz ari vastandit: oli märksa väiksem, punakasblond ja ümar ning muudkui sädistas ja naeris. Kuna ta rääkis veidi inglise keelt, saime me kõik kolm algusest peale üksteisest aru. G orõšnikovide päralt oli üksainus tuba ühekorruselises majas Tverskaja lähedal, kus enne revolutsiooni olevat asunud bordell. „ Litsimaja likvideerimine tuli kasuks kõigile ühiskonnakihtidele,” ütles Laz ar Aleksandrovitš kunagi irooniliselt. „ Pärast seda leidsid siin peavarju kuue eluala esindajad: kaks sõjaväelast, näitleja, parteitöötaja, paar-kolm üliõpilast, pensionär ja insener.” Ning lisas siis: „ Mulle isiklikult meeldiks, kui neid oleks vähem.” Kuna G orõšnikovide tuba oli väga suur, ei mõjunud see kraami täistopituna nagu enamik Moskva eluruume. Mööblit oli üsna vähe. Söögilauda ehtisid seevastu ka tavalistel puhkudel kõiksugused kaunid taldrikud, kristallvaagnad, lihvklaasid, hõbedased alustassid ja tsiseleeritud lusikad. G orõšnikovide elulaadi juurde kuulus ka tüüpiline Vene suvila („ datša” ), kus veedeti nädalalõpud ja suvepuhkus. Nende „ datša” , mida igal aastal üüriti ühelt maamehelt Ussovos, koosnes kahest toast ja verandast. Ussovo (tänapäeval tegelikult Moskva linnaosa) jääb pisut kaugemale Barvihhast, kus olid Stalini ja teiste poliitbüroo liikmete suvilad. Kogu see paikkond oli tollal suletud ala. Ametlikult mitte, aga tegelikult küll – sinna ei müüdud rongi- ega bussipileteid. Kuna erasõidukeid polnud ning moskvalased jalgsimatkamisest ei hoolinud, jäid Barvihha ja Ussovo kõrvalistele isikutele kättesaamatuks. Maal elasid G orõšnikovid täpselt nii, nagu võib lugeda 19 . sajandi vene romaanidest. Einestati verandal, õhtuti istuti tundide kaupa samovari ääres ja enne magamaheitmist küsiti „ datša” peremehelt, mis ilm homme tuleb. Seenel ja marjul käidi suure seltskonnaga, nopiti hiiglaslikke lillekimpe, ning kui
3 2 | I OSA. UUS KODUMAA
palavus kippus liiga tegema, jalutati väikese metsaoja äärde, kus olid rangelt eraldatud supluskohad meestele ja naistele. Ehkki G orõšnikovide olme tundub tagasihoidlik, oli nomenklatuurse kaadri ja lihtsurelike võimalustel siiski suur vahe. Enamik mu joonestajast kolleege elas kolme-neljakesi ühiskorteri ühes toas ega nurisenud, kogus talvemantli raha tervelt aasta otsa ja pidas normaalseks süüa leiba (kui seda ikka jätkus!) ilma võita. Tuttavaid tüdrukuid oli mul esialgu vähe. Mäletan üht õblukest germanistikatudengit, kes rääkis minuga säravi silmi töölisklassi ajaloolisest missioonist ja uuest ühiskonnakorrast. Jelena Alfarovnal ehk Lenotškal olid pikad blondid patsid, ta nägi välja nagu mõni saksa G retc hen, kuid tema vaimustus ja paatos mõjusid ehtvenelikult. Minuga Sokolniki* pargi inimtühjades soppides jalutades rääkis ta harilikult eneseohverdusest, sõprusest ja armastusest. Neil sõnadel oli tema jaoks lausa müstiline kõla. Et me teineteisele väga meeldisime, siis oleks kindlasti puhkenud ka armastus. Paraku tuletas Lenotška jutt truudusest ja armastusest mulle kogu aeg meelde oma sõbratarile Lutale kauges Berliinis antud lubadust. Hoopis teistsuguse loomuga oli brünett keskkoolitüdruk Asja, kellega ma – nii nagu Lenotškagi – tutvusin G orki pargis Välismaatööliste Klubi filiaalis. Erk, konkreetse jutuga Asja iga väiksema roppuse peale ei punastanud. Kuid mahajäetud pargisoppidesse ta minuga jalutama ei tulnud. Tema tahtis aina olla seal, kuhu kogunes rahvast, kus midagi nägi ja kuulis. Koos Asjaga vaatasime me äsja esilinastunud filmi Tšapajevist ja Nikolai Pogodini näidendit „ Aristokraadid” , mis mulle väga meeldis. Lavateos jutustas Valget ja Balti merd ühendava kanali* rajamisest, selle peategelased olid endised valgekaartlased, enamasti aadlikud, keda töökoloonias kasvatati ümber Nõukogude riigile kasulikeks kodanikeks. Sellal ma mõistagi ei teadnud, et kogu kanaliehituse administratsioon – juhtkond, poliitosakond ja valvemeeskond – lähetati pärast objekti valmimist uude, Põhja-Uuralites alles rajatavasse nn parandusliku töö laagrisse Sevurallagi.* Kaheksa aastat hiljem sattusin sinna minagi.