1 |
see on hea seeme
◗ Ta ei räägi kunagi midagi
Mis te tegite?
Ei midagi. Noh, kuidas sul täna läks? Hästi.
Mis koolis söögiks oli?
M
a ei oska su küsimus tele vastata. Miks see nii oluline on, mida ma sõin? Ma ei mäleta ja mul on suva. Hea, kui ma lõunalauas makaroni del ja kanal vahet tegin, sest olin selgesti palju rohkem huvitatud oma sõpradest kui sellest, mis on taldrikus.
See, mis ikka.
„Kuidas sul läks?“ on nii ebamäärane küsimus, et ta aju ei tea, kust või missugust vastust sellele otsida. Lisaks sellele laps sulgub, kui ta tunneb end pigem aruandja, mitte suhtesse kaasatuna. 50
Ta ei räägi kunagi midagi
Kui ta ei ütle midagi, jätame veidi ruumi saladusele ja usaldusele. Kas me tunneme oma lapsi? Jah, me teame, et neile meeldib jalgpall või korvpall, et nad tahavad võileivale üht salatilehte ja kaht tomati viilu. Kuid kas me tunneme neid tõeliselt? Kas teame, mis nende peas toimub? Me oleme nii harjunud nende argi seid askeldusi jagama, et vahel piirdu me ka suhtlemisel kõige igapäevase maga. Ma tekitan lähedushetke autosõidul, õhtusööki valmistades, puhke pausi ajal või enne magamaminekut, ükskõik m illisel rahulikul hetkel. Alus tan sellest, et jään vait ja kuulan. Seejärel räägin midagi enda kohta. See on jagamine, mitte uurimine. Rää gin sellest, mis minu päevas meeldivat juhtus. Seejärel: „Ja sina? Mis oli sinu päe vas kõige toredam?“, „Kas tegid täna midagi, mille üle oled uhke?“, „Mis sul le täna korda läks?“ Lõpuks võin küsida: „Mis sulle täna kõige raskem oli?“
Kas sul on spordikott valmis pandud? Kas duši all on käidud? Jäta meelde, et kolmapäeval lähme hambaarsti juurde...
TIK TIK TIK
Täna kolisin kontoris teise tuppa, seal on palju valgem.
Lahe!
51
1 |
see on hea seeme
◗ Ta mängib olukordi läbi Mängult naine tuleb ja mees on juba enne siin. Mida mees nüüd teeb?
Eeldame, et lapsed räägivad meiega samas keeles. Kuid vahel on see neile liiga keeruline, isegi kui nad on juba kaheksa või kümme aastat vanad. Üldse räägivad vanemad liiga palju. Lapsel on teistsugune keel – mäng. Mängides väljendab ta ennast paremini. Laps võib mängu kaudu rääkida asjadest, mida ta ei suuda sõnastada kas sellepärast, et ei söanda, või ka sellepärast, et ta ei ole neist teadlik, st ei ole veel probleemi enda jaoks mõtestanud.
Laste puhul on tavaline, et nad mängivad oma rasked hetked uuesti läbi. See aitab neil distantseeruda, väljuda võimetustundest ja taastada kontroll olukorra üle. Kui olukord on keeruline ja laps jääb sellele alla, võib palju aidata temaga koos mängimine. Ühest küljest tunneb laps end aktsepteeritu ja mõistetuna, teiselt poolt julgustab vanem teda leidma uusi võimalusi (neid lapsele ette ütlemata).
Sean nukkude, pehmete mänguasjade või kujukeste abil üles mingi olukorra ja jään ise lapse kõrvale, kui ta seda läbi mängib. Kui ma ise tegelasele hääle annan, küsin enne lapselt, mida peab tema meelest see tegelane tegema ja ütle ma. Tähtis on lasta alati lapsel tegelaste liikumist ja juttu juhtida. Vanem on algataja: ma pakun toetust ja julgustan, kuid lahendused tulevad lapselt. Mina ainult lasen tal oma plaani välja töötada ja testida probleemi erinevaid lahendusi. Ma võin kasutada ka muinasjutte ja lugusid ning võtta abiks metafoore, et lapsel oleks rohkem ideid ja vahendeid. 52
Sõbrad ei taha teda oma meeskonda
◗ Sõbrad ei taha teda oma meeskonda
Kõik loomad mängivad (isegi sipelgad ja vähid). Nad teevad seda selleks, et harjutada oskusi, õppida kontrollima impulsse, teisi alt tõmmata... ja lõbutseda. Mängides oma keelelisi ja sotsiaalsed oskusi arendada saanud lapsed on vähemagressiivsed, nad
paistavad teiste vastu lahkemad, parema enesekontrolli ja mõtlemisvõimega, valitsevad paremini oma tundeid ja kasutavad kujutlusvõimet. Mäng on lapsele tõsine asi, see on tema töö. Mängimine ei ole talle kunagi ajaraisk. Ka meile mitte, kui mängime koos lapsega. Nii palju on oskusi, mida saab mängus omandada: pallile järele jõudmine, söödu andmine, korvi viskamine, arvutamine, kaklemine, keskendumine, kaotamine jne. Mängides õpetab vanem lapsele kehalisi, emotsionaalseid ja sotsiaalseid oskusi, mida läheb vaja eakaaslastega suheldes.
Ma treenin teda (rahulikult, arves tades tema tuge vusi ja nõrkusi).
53
1 |
see on hea seeme
◗ Ta tahab alati võita Mulle aitab sinuga mängimisest. Sa tahad alati võita.
Kas ta petab? Kas ta teeb reegleid enda kasuks ümber? Kas meie peame iga kord kaotama? Meie lapsel on tõenäoliselt (parajasti) võitmisvajadus, et taastada oma isiklik võim, sest ta tundis (või tunneb endiselt) end jõuetuna. Küllap on see pigem jõudude tasakaalustamine. Täiskasvanuna oleme ilmselgelt temast enamikus mängudes tugevamad.
54
JEEE! Ma lõin värava!
Ta tahab alati võita
I
ssit võites tunnen ma end tugevana. Minus süttib kirg. Tunnen end TUGEVANA. Kui olen sind piisavalt võitnud, võin minna jälle teiste lastega mängima, sest ei karda enam kaotada.
Kaotama õppimiseks on lapsel vaja tunda end vastu pidava, enesekindla ja tugevana. Ta vajab meid, et võita, võita ja veel kord võita ning koguda varuks suut likkus- ja tublidustunnet, samuti piisavalt kindlust, et taluda hiljem kaotamist sõpradele. Et õpetada teda kaotama, näitan talle ette, kuidas mina seda teen. Ma ei mängi selleks, et võistelda 7- või 11aastase lapsega. Kui ta kindla peale tahab võita, võin lasta tal võita, vahel oma saamatust rõhutatult liialda des. Isegi kui võistlus on eesmärgipärane, kasutan oma tugevusi mõõdukalt ega unusta oma õpetaja, treeneri ja lapsevanema rolli. Ega oma tegelikku eesmärki lasta tal kasvada suureks ja tunda end tugevana. Kes on halb kaotaja, kui isa ei lase pojal võita?
Oo, sa oled jube tugev!
55