Jochen Veser
Taimekahjustajad Diagnoos ja t천rjemeetodid
Saksa keelest t천lkinud Anne Saavaste
2
Sisukord Kahjustuste peamised põhjused 4 Nõuded kasvukohale 5 Istutusvead 11 Viirushaigused 13 Bakterhaigused 16 Seenhaigused 21 Nematoodid 33 Teod 35 Lestad 37 Putukad 41 Pistmis-imemissuistega putukad 41 Haukamissuistega putukad 49 Selgroogsed loomad 59 Linnud 63 Peremeestaimed 65 Puuvilja- ja marjakultuurid 65 Õunapuu 66 Pirnipuu 74 Kirsipuu 76 Ploomipuu 80 Virsikupuu 83 Kreeka pähklipuu 84 Sarapuu 86 Sõstrad 87 Karusmari 89 Vaarikas 90 Põldmurakas 92 Maasikas 93 Köögiviljad 97 Redis ja rõigas 98 Porgand 99 Spinat 100 Salat 101 Kapsad 103 Porrulauk 105
Sibul 107 Tomat 108 Kurk ja rullkõrvits 111 Uba 112 Hernes 113 Kartul 113 Okaspuud ja -põõsad 117 Nulg 119 Kuusk 119 Mänd 126 Küpressilised (elupuu, ebaküpress, kadakas) 129 Jugapuu 135 Lehtpuud ja -põõsad 137 Mitmesugused lehtpuu ja -põõsa liigid 138 Pukspuu 145 Rododendron 146 Roosid 151 Püsikud ja suvelilled 159 Muru 167 Umbrohutõrje aias 172 Herbitsiidid 173 Toataimed, talveaed, kasvuhoone 174 Taimekaitsevahendid koduaias 177 Haavamäärded 180 Taimetugevdajad 180 Taimekaitsevahendid − ülevaade 182 Fungitsiidid 182
3
Insektitsiidid 183 Molluskitsiidid 185 Repellendid 185
Herbitsiidid 186 Register 188
4 Kahjustuste peamised põhjused
Kahjustuste peamised põhjused Taimekahjustusi võivad põhjustada nii biootilised kui ka abiootilised tegurid. Isegi siis, kui taimel on juba silmaga nähtavad muutused, ei ole nende algpõhjust sageli lihtne leida. Käesolev raamat aitab paljusid taimekahjustusi ära tunda, kuid mõnikord sellest hobiaednikule ei piisa. Sel juhul tuleb pöörduda asjatundja poole, kes paneb täpse diagnoosi. Kui kahjustuse tekkepõhjus on kindlaks tehtud, tuleks selle bioloogiliste iseärasuste põhjal otsustada, kuidas edasi toimida. Igal üksikjuhul on enamasti võimalik vaid kohapeal otsustada, kas võtta mingid abinõud tarvitusele või
mitte. Parima tõrjeaja kindlaksmääramiseks on vaja tunda taimekahjustaja arengustaadiume. Kahjustuste minimeerimiseks koduaias piisab sageli ennetavatest, bioloogi listest ja agrotehnilistest võtetest. Sünteetiliste pestitsiidide kasutamine jäetagu alati viimaseks abinõuks, kuna tapvalt mürgistel kemikaalidel (biotsiididel) on taimestikule ja loomastikule rohkem või vähem ulatuslikke kõrvalmõjusid. Selle raamatu soovitused ei vabasta taimekaitsevahendite kasutajat ohtlike ainete käsitsemisega kaasnevast vastutusest.
Kuivast õhust tingitud lehetipu kärbumine bensoe-viigipuul.
Kannikeseõielise säntpoolia juuremädanik seisva vee tõttu.
Nõuded Viirushaigused kasvukohale 5
Nõuded kasvukohale Igal taimeliigil on oma looduslikust levialast tingitud nõudmised kliimale ja mullastikule. Mõne liigi puhul on need väga kindlad ja kitsapiirilised, teised liigid on kohanemis võimelisemad. Kui kultuuri kasvukoha tingimused erinevad oluliselt liigile omastest nõudmistest, siis võivad taimed tugevasti kahjustuda. Mida rohkem erinevad kultuuri kasvutingimused optimaalsest, seda suurem on vastuvõtlikkus haigustele ja kahjuritele. Õhuniiskus eluruumides. Just kütteperioodil on kasvukeskkonna õhuniiskuse tase enamikule toa lilledele sobimatu, st liiga madal. Liiga kuivast õhust annavad märku kuivanud lehetipud ja -servad. Õitsevad taimed viskavad tavaliselt õienupud või õied maha. Kedrik lestad (vt lk 39−40) armastavad kuiva sooja õhku ning paljunevad sellistes oludes eriti hoogsalt. Liiga niisket õhku tuleb eluruumides harva ette. Siiski võib halvasti õhustatavates talveaedades või väikestes kasvuhoonetes olla alasid, kus on väga kõrge õhuniiskuse tase. Kui õhk on veest küllastunud, ei saa taime pinnalt vett enam aurustuda; toitainete transport jääb peaaegu seisma ja selle tulemusena võivad taimedel avalduda toitainevaeguse sümptomid. Korgistunud laigud lehtedel ja vartel võivad sageli olla tingitud liiga
kõrgest õhuniiskuse tasemest. Peale selle on seenpatogeenidel suure õhuniiskuse korral ideaalsed nakatamistingimused, sest lehed on märjad. Potitaime veebalanss. Taimi võib kahjustada ka ebasobiv mulla- või substraadiniiskus. Potivõi konteinertaimi kastetakse sageli nii tihti, et juurepall ei kuiva alt kunagi päriselt läbi. Maismaataimede juured ei ole siiski kohastunud pinnases seisva veega, vaid vajavad hapnikku. Liiga sage kastmine surub õhu mulla suurtest pooridest välja ja juured surevad. Parimal juhul on tulemuseks toitainepuuduse ilmingud. Juurepall võib aga ka täielikult ära mädaneda ja siis hukkub kogu taim. Peeneteralistes substraatides kipuvad taimed kannatama hapnikuvaeguse käes enam kui substraatides, milles on piisavalt jämedaid, kestva stabiilse struktuuriga osi, nagu näiteks kergkruus. Seepärast on tingimata vajalik panna potipõhja pikaajaliselt toimiv drenaaž. Selleks võib kasutada savipotikilde või mõnda muud kõdunematut tükilist materjali. Hulgaliselt juuri moodustavad taimed, mis tekitavad tiheda juurevildi, võivad ikkagi sellise drenaaži lühikese ajaga ummistada. Seepärast tuleb liigse vee äravoolu korrapäraselt kontrollida. Savipottides esineb taimedel liigniiskuse kahjustusi mõnevõrra vähem kui kunst materjalist pottides, kuna
6 Kahjustuste peamised põhjused
Aurustumise vähendamiseks on rododendron oma lehed vertikaalasendisse kokku rullinud.
üleliigne vesi aurustub savipoti poorse pealispinna kaudu. Potitaimi, mis paiknevad küttekeha kohal aknalaual, ähvardab talvisel ajal kuivamise oht. Substraadid, milles on palju turvast, võivad eriti tugevalt kokku tõmbuda ja neid on pärast raske niisutada. Juurepalli ja potiserva vahele tekib lõhe. Kastmisel voolab vesi lõhe kaudu alla otse läbi dreeniaugu potist välja ja kuiv pall ei märgu. Sellistel puhkudel tuleb pott asetada lühikeseks ajaks üleni vette, kuni juurepall on veest läbi imbunud. Aiamulla veebalanss. Avamaa
liivakas, vett hästi läbilaskvas pinnases kasvavate taimede veega varustamisel tekib harva probleeme. Sellisesse pinnasesse vesi seisma ei jää ja kui taimed on kuivad, siis tuleb neid lihtsalt kasta. Suured probleemid võivad aga tekkida rasketel savistel muldadel. Näiteks kui varasemate ehitustööde käigus on pinnast tihendatud, siis pikemate vihmaperioodide ajal ei nõrgu vesi juurealalt ära ning juured võivad mädaneda. Kui sellisele kohale peab siiski aia rajama, tuleb taimedele kaevata eriti suured istutusaugud ja nende põhja teha jämedast kruusast drenaažikiht. Võib ka kaevata drenaažikraavi. Samuti ei ole lihtne raskeid muldi kuivaperioodil õigesti kasta. Kuna kastmisvesi valgub aeglaselt mulda, kastetakse tavaliselt liiga vähe. Põhi mõtteliselt tuleb seepärast kasta pikema aja tagant, aga nii põhjalikult, et kogu juureala oleks läbi niisutatud. Umbes 30 cm sügavusele maasse lüüakse kang, mis tõmmatakse pärast kastmist välja. Tekkinud augu järgi saab kastmissügavust kontrollida. Mulla niiskuse mõõtmiseks võib kasutada ka tensiomeetrit. Vegetatsiooniperioodi kestel aias tavaliselt kuivakahjustusi ei esine. Sageli unustatakse, et igihaljad taimed vajavad vett ka talvel. Just tuulises ja päikeselises paigas (katusaiad!) tarvitavad rohelised taimed ka külmal aastaajal päris suure koguse vett. Kui-
Nõuded Viirushaigused kasvukohale 7
val sügisel pole mullas piisavat veevaru, ja kui siis jäetakse kastmata, ei suuda taim transpiratsiooniga kaduvat vett asendada. Taime hukkumise põhjuseks on märtsi kuivus. Märtsi kuivuse tagajärjed avalduvad okaspuudel alles mitu nädalat või kuud hiljem, mistõttu on kahjustuse põhjust ka raske määrata. Et selliseid kahjustusi ära hoida, tuleb igihaljaste puude-põõsaste substraat sügisel enne esimesi öökülmi veel kord läbi kasta. Sulaperioodidel tuleb kontrollida mulla niiskust ja vajadusel kasta. Kui muld on sügavalt läbi külmunud, siis ei saa taim ka niiskest mullast vett kätte. Eriti ohtralt aurustub vett taimest selgete tuuliste talveilmadega. Selliseid ekstreemseid olusid saab leevendada, kasutades taimede varjutamiseks džuutriiet või roomatte. Nõnda on võimalik vähendada transpiratsiooni ja ühtlasi ka taime veetarvet. Valgus. Taime võib kahjustada nii puudulik kui ka ülemäärane valgus. Toataimedel on väga sageli valgusepuudus. Mõõdukal valgusepuudusel kasvavad taimed ühte külge valgusallika suunas. Moodustuvad võrsed jäävad kiduraks (etioleeruvad), sõlmevahed on suured, lehed on väiksemad ja õhemad. Vähene valgus põhjustab ka lehtede vähest värvumist, mistõttu ei moodustu kirjut lehemustrit. Kui valguse intensiivsus jääb alla taimeliigile vajaliku miinimumi, siis lõpetab taim kasvu ja
hukkub. Valguse liigsest intensiivsusest põhjustatud kahjustusi ehk päikesepõletusi tuleb sageli ette varakevadel, kui konteinertaimed õue viiakse. Talvitumiskohas moodustunud lehekoele ei sobi avamaa valgusolud. Tekivad põletused ja kahjustunud kude sureb. Sellepärast tuleb taimede õueviimiseks valida sombune periood. Tundlikke kudesid peab päikesekiirguse eest kaitsmiseks varjutama näiteks džuut kangaga. Samasugused päikesepõletused võivad tekkida ka taimede kärpimisel suvel, kui seni varjus olnud lehestik äkki päikese kätte satub. Kui istutatakse kõrgetüvelist taime, siis tuleb pärast istutust tüvi valguse eest kaitsta kaitsevärviga või kaitsematiga, sest puukoolis kasvavad taimed väikese vahega ja pakuvad üksteisele varju. Veepiisad lehestikul on päikesevalguses nagu suurendusklaasid, mis tekitavad kudedele punktikujulisi põletusi. Seepärast tuleb päikeselistel päevadel kastes vältida vee sattumist lehestikule. Temperatuur. Taimede heale kasvule ja arengule avaldab suurt mõju õhutemperatuur. Liiga kuumaks võib minna südasuvel halvasti õhustatud talveaedades või kasvuhoonetes. Sellistes tingimustes on õite kroonlehtede värvus tuhmim. Kui klaasidealune temperatuur tõuseb liigile sobivast maksimumtemperatuurist kõrgemaks, siis võivad noored koed hukkuda. Liiga madalatel temperatuuridel,
8 Kahjustuste peamised põhjused
Lõikusjärgne päikesepõletus forsüütialehtedel.
Päikesepõletus pärnatüvel.
Hiliskülmakahjustus tähtmagnoolia kroonlehtedel.
mis jäävad siiski veel külmumispunktist kõrgemale, pidurdub taimede kasv. Madalate mullatemperatuuride korral väheneb juurte aktiivsus ja võivad tekkida toitainepuuduse sümptomid (halva ilma kloroosid). Kui külvates või pistikutega paljundamisel suudetakse hoida taimeliigile sobivaimat temperatuuri, siis on võimalik, et arengufaas, milles tundlikud tõusmed ja noortaimed on haigustele väga vastuvõtlikud, lüheneb miinimumini. Külm võib taimi kahjustada mitmel moel. Ootamatud varajased öökülmad sügisel võivad
kahjustada külmaõrnu konteinertaimi. Teatud tingimustel võivad varajased külmad kahjustada talvekindlaid avamaataimi ka meie laiuskraadil. Eriti on ohus liiga hilja lämmastikväetist saanud puittaimed või need taimed, mis on haiguse tõttu liiga vara lehed langetanud. Sellistel taimedel areneb kuni hilissügiseni uusi võrseid, mis ei jõua piisavalt puituda ega saavuta vajalikku külmakindlust. Optimaalselt hooldatud ja regioonile kohase talvekindlusega puudel-põõsastel külmakahjustusi enamasti ei esine. Erandiks on märtsikuivusest tingitud kaudne
Nõuded Viirushaigused kasvukohale 9
kahjustus (vt lk 7). Kevadine hiliskülm võib põhjustada külmakahjustusi vara õitsevatel ja varajase kasvualgusega taimedel. Sagedamini kahjustuvad magnooliad, mille õied võivad üheainsa öökülma järel pruuniks tõmbuda. Mõnel aastal langevad kõik kirsiõied, harvem ka õunapuuõied kevadise külma ohvriks ja tagajärjeks on saagi massiline kadu. Pseudomonas’e tekitatud bakterpõletik (vt lk 18−20) sirelil või forsüütial saab kevadiste öökülmade ajal tublisti hoogu juurde. Külma mõjul tekivad võrsetele väikesed koevigastused, mille kaudu bakterid saavad taimesse tungida. Kuna aga kevadised öökülmad kahjustavad enamasti noort, pehmet, veel puitumata võrset, siis tavaliselt sellel olulisi tagajärgi pole.
Pukspuu puitumata võrsed pärast kevadist külmakahjustust.
Soolasisaldusega libedustõrjevahendi kahjustus ebaküpressihekil.
10 Kahjustuste peamised põhjused
Kevadiste öökülmade vastu saab kasvama hakanud puittaimedele ja püsililledele lühikest aega kaitset pakkuda näiteks roomattidega. Tuul. Igihaljaste taimede puhul on tuule mõju talvisele aurumisele suur. Tuulises kohas on seepärast märtsikuivusest tingitud kahjustuse oht märkimisväärselt suurem. Katusaedades ja rõdudel teisaldatavates konteinerites kasvavad igihaljad puittaimed tuleb talveks nihutada tuule eest kaitstud nurkadesse, et vähendada tuule kuivatavat mõju. Taimede kasvuperioodil kahjustab tugev tuul kõige enam pehme lehestikuga liike. Lehelaba rebeneb ja olenevalt kahjustuse astmest võib ära kuivada. Tugevad tuuled on kõrgetele puudele suur katsumus. Suured oksad või tüvi võivad murduda, koos juurtega väljarebitud puu võib ümber kukkuda. Tuul on ohtlik eriti nendele puudele, mille juurepiirkonnas on tehtud kaevetöid või teisi juuri kahjustanud
Augud jaapani katkujuure lehtedes pärast rahet.
toiminguid. Tuleb ka jälgida, et uute ehitiste rajamise või hoonete lammutamise käigus ei muudetaks puu kasvutingimusi. Puu ei pruugi taluda äkitselt tekkinud tugevat tuulelööki suunast, kust varem tuul ei puhunud, ja võib murduda. Sademed. Puud võib otseselt kahjustada rahe. Löögi alla ei satu sugugi ainult pehme lehestikuga puud. Suuri kahjustusi võivad saagi valmimise aegu saada ka luuvilja lised, kuna vigastatud viljad ei säili. Rahe etendab suurt osa mõnede haigustekitajate levikus (nt viljapuu-bakterpõletik, vt lk 16−18). Rahe tekitatud vigastuste kaudu pääsevad need kergesti taime sisse. Tihedad vihmasajud kirsside valmimise aegu võivad põhjustada küpsete viljade lõhenemist. Talvel võivad puud märja lume raskuse all murduda. Külmadel talvedel libedustõrjeks puistatud sool mõjub mulda sattunult taimedele halvasti, samuti kahjustab see igihaljaid taimi otseses kokkupuutes. Ohustatud kohtades tuleb taimi tingimata kaitsta, kasutades näiteks kilet. Mulla kvaliteet. Taime tervisele avaldab kõige suuremat mõju loomulikult muld või kasvusubstraat. Ebasoodsad füüsikalised omadused, nagu näiteks tihenemine, võivad põhjustada seisva vee kahjustusi juurtel. Mulla liiga suur soolasisaldus kas libedustõrjest või üleväetamisest võib
Viirushaigused Istutusvead 11
Rauapuudus jaapani ebaküdoonial.
samuti juuri tugevasti kahjustada ja põhjustada nende hukkumise. Eriti sageli võivad sellised ülesoolamisnähud ilmneda aastaid ühes ja samas potis kasvatatavatel kultuuridel, mida pole ümber istutatud. Pinnase happesus ehk pHväärtus on turbapeenra taimedele piirav tegur. Kuna pinnase pHväärtusest sõltub tugevasti eelkõige mikroelementide omastamine, ilmutavad sobimatus mullas kasvavad taimed tüüpilisi toitainepuuduse sümptomeid. Enamasti ongi liiga kõrge pH-väärtus põhjuseks, miks taim ei saa toiteelemente kätte. Siis aitab ainult mulla parandamine kas turba lisamisega või vajalike mikroelementidega väetades. Selleks et hinnata koduaia mulla kvaliteeti, oleks mõttekas lasta korrapäraselt teha mullaanalüüse. Eestis teeb mullaanalüüse Põllumajandusuuringute Keskus: www.pmk.agri.ee (tlk).
Pinnase täitmise tagajärjel kiratsev vaher.
Istutusvead Õige istutussügavus. Kas teadmatusest või tähelepanematusest tehakse tihti suuri vigu juba taime istutamisel. Just puudel ilmnevad nende vigade tagajärjed alles aastaid hiljem, kui märgatakse, et taimedel puudub elujõud. Seepärast kiratsevad taimed päris tihti liiga sügava istutuse või mulla tüve vahetusse lähedusse kuhjamise tagajärjel. Vale istutussügavuse tõttu satuvad taimejuured piirkonda, kus ei jätku õhuhapnikku ja kus juured ei ole võimelised piisavalt vett ja toitaineid omastama. Kui taim ei ole suuteline õigel ajal mulla ülemistesse kihtidesse uusi juuri moodustama,
12 Kahjustuste peamised põhjused
hukkub ta peagi. Sel põhjusel peaks suure puu istiku juurekael jääma istutamisel pigem veidi kõrgemale kui puukooli istutuste puhul. Hästi ettevalmistatud istutusaugus võib taim koos juurepalliga oma raskuse tõttu veel mõnedki sentimeetrid allapoole vajuda. Taime transportimine. Paljad juured kuivavad väga kiiresti, seetõttu on paljasjuursete puudepõõsaste puhul eriti oluline neid ettevaatlikult transportida ja võima likult kiiresti maha istutada. Juuri saab kaitsta märgade rätikutega. Juurepalli kastmine. Konteinertaimed, iseäranis puud-põõsad ja püsililled, on ette kasvatatud väga suure turbasisaldusega substraadis. Selliste taimede juu-
repalli niiskust peab enne istutamist kontrollima. Kuiv juurepall tuleb veidikeseks üleni vette panna, et see end vett täis tõmbaks. Kuiva, suure turbasisaldusega juurepalli istutades tuleb arvestada, et ümbritseva pinnase niiskusest ja palli tugevast kastmisest hoolimata kulub väga palju aega, enne kui juurepall on läbinisti märgunud. Juurepalli kaitsetekstiili äravõtmine. Üks põhjus, miks puud pikalt vinduvad, võib olla juurepalli kaitsetekstiili sissesoonistumine. Kui taim on istutusauku asetatud, tuleb kindlasti kõik juurepalli ja tüve ümbritsevad sõlmed lahti lõigata. Isegi džuutkangas laguneb mõnikord nii aeglaselt, et enne kaitsetekstiili täielikku kõdunemist kasvab puutüve
Kadakasse sissekasvanud traat.
Pikilõige soonistunud alast.
Viirushaigused 13
ümbermõõt suuremaks kui tekstiilis olev ava. Niisuguseid soonistusi tekitavad sissekasvanud köied, mis on aastate eest puutüve ümber seotud ja sinna unustatud. Kastmine ja väetamine pärast istutust. Pärast istutamist tuleb taimi esimeste nädalate (püsililled) või aasta (puud-põõsad) jooksul kasta ja väetada tasakaalustatult, olenevalt istiku suurusest.
Viirushaigused
Viiruslikud kloroosid ja lehedeformatsioonid saarel.
Taimi kahjustavad viiruseosakesed on nähtavad ainult elektronmikroskoobi abil. Need parasiidid suudavad paljuneda üksnes peremeesorganismi elavates rakkudes. Neil puudub oma ainevahetus, nad kasutavad ära taimerakkude võimet sünteesida vajalikke aineid. Seetõttu ei peeta neid elusolenditeks. Viirused põhjustavad taimedel nii mõnegi silmale meeldiva muutuse. Tuntud on näiteks kirjulehised toavahtrad ehk abuutilonid (Abutilon sp.) või „leegitsevate” tulpide sordid. Viirused ei ole võimelised vigastamata taime sisse tungima. Nad peavad ootama, kuni taime kude saab kahjustatud või leiab aset otsene kontakt taimede vahel (juurte kokkukasvamine, pookimine).
Viiruslik mosaiik roosilehel.
14 Kahjustuste peamised p천hjused
Abuutiloni kauni rohevalge mosaiigi tekitajaks on viirus.
Viirushaigused 15
Viirushaigused kanduvad sageli taimelt taimele kahjurite, näiteks lehetäide vahendusel. Selliseid organisme, kes kannavad patogeene edasi, kutsutakse vektoriteks ehk siirutajateks. Viirushaige taime mahla imedes korjavad putuk vektorid üles ka viiruse ja kannavad selle järgmisele toidutaimele. Mõned viirused kantakse peremeestaimede järgmisele põlvkonnale üle õietolmu või seemnetega. Viirushaiged taimed ei näe sageli sugugi haiged välja, kuna alati pole avaldunud silmatorkavaid tunnuseid, vaid taimed on lihtsalt mõnevõrra nõrgemad (latentne ehk peiteline nakkus). Mõned viirused põhjustavad siiski suuri kahjustusi, mis lõpevad ka nakatunud taime hukkumisega. Tüüpilised viiruse sümptomid on klorootilised mosaiigid, paellaiksused, ringlaiksused või võrklaiksused lehtedel. Sageli on need nõrgalt avaldunud ja neid ei panda tähelegi. Sümptomid tulevad paremini esile, kui taim on stressis (nt kuiva või kuuma tõttu). Viirused põhjustavad ka ühe või teise taimeosa kujumuutusi. Tootmisaias saab uut taimset materjali nakkusest vabastada soojusteraapiaga. Viirusvabade istikute tootmises meristeemmeetodil kasutatakse paljundamiseks kõige nooremat kude, enne kui see jõuab viirusest nakatuda. Viirushaigusi ei saa koduaias otseselt tõrjuda, võimalikud on ainult
ennetavad võtted. Silmaga äratuntavaid viirushaigeid taimi tuleks lõigata kõige viimasena, et vältida viiruste edasikandumist lõikeriistaga. Kuna viirustel on võime ka väljaspool peremeestaime väga pikka aega aktiivsena püsida, tuleb lõikeriistad töö lõpus desinfitseerida. Kõige kindlam on seda teha kuumutades: noaterad võib keeta või desinfitseerida tuleleegis. Viirushaigetelt köögiviljavõi suvelilletaimedelt ei tohi paljundamiseks seemneid võtta. Mõningatel juhtudel saab viiruste levikut piirata ka otseselt viiruse edasikandjaid (putuk vektoreid) tõrjudes. Uute taimede ja viljapuude soetamisel tuleb silmas pidada, et ostetaks vaid viirusvabasid istikuid. Tunnustatud taimne materjal on läbinud tootja kontrolli ja sellel on riikliku taimekaitseteenistuse (Põllumajandusameti: www.pma.agri.ee − tlk) taimepass. Viirusvabade taimede kõrgema hinna korvab nende tõrgeteta kasvamine ja kvaliteetsem saak.
16 Kahjustuste peamised põhjused
Bakterhaigused Kuigi bakterhaigusi on arvukalt, leidub koduaias üsna vähe taimedele tõsiselt ohtlikke bakteriliike. Samal ajal võib nende väheste tõttu mõningate taimeliikide kasvatamine võimatuks osutuda. Bakterid on üherakulised, valgusmikroskoobiga veel äratuntavad orgaanilist substantsi asustavad elusolendid. Kõikidel taimi kahjustavatel bakteritel on peale peremeestaime kahjustamise perioodi ka saprofüütse oleku ehk surnud orgaanilisest ainest toitumise faasid. Tavaliselt paljunevad bakterid raku pooldumise teel ja on võimelised soodsates keskkonnatingimustes (enamasti niiske ja soe) saavutama lühikese ajaga asurkonna tohutu tiheduse. Edasi kolmest tähtsaimast taimede bakterhaigusest.
Viljapuu-bakterpõletik Viljapuu-bakterpõletik, mida tekitab Erwinia amylovora, toodi Põhja-Ameerikast Euroopasse alles kahekümnenda sajandi keskel. Lühikese ajaga levis see Euroopa kõikidesse piirkondadesse. Pärast 1990-ndate suurt haiguspuhangut on seda ikka ja jälle leitud mõnel piiratud alal. Looduses nakatuvad vaid roosõieliste sugukonna õunviljalised perekonnad. Nende hulka kuuluvad viljapuud ja iluvormid õunapuu (Malus), pirnipuu (Pyrus) ja
küdoonia (Cydonia) perekonnast. Tuhkpuudest on eriti vastuvõtlikud pajulehine tuhkpuu (Cotoneaster salicifolius) ja Watereri tuhkpuu hübriidid Cotoneaster × Watereri, viirpuu liikidest üheemakane viirpuu (Crataegus monogyna) ja tömbi lehine viirpuu (Crataegus laevigata) ning pihlaka liikidest valge pihlakas (Sorbus aria). Viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimede seas jäävad raskesti haigeks ka harva kasvatatav Davidi fotiinia (Photinia davidiana). Mõnikord nakatuvad samuti eba küdoonia (Chaenomeles) liigid ja hübriidid ning verev tuliastel (Pyracantha coccinea). Tüüpiliseks sümptomiks on karjasekepi moodi kõverdunud, justkui tules kõrbenud võrsetipud. Siiski on puude kahjustuspilt samasugune nagu siis, kui taime veetransport on muul põhjusel häiritud. Ainuke kindel tundemärk on see, et niiske ilmaga immitseb kahjustatud taimeosade, õuntel ja pirnidel ka viljade pinnale lima. Nendes limatilkades, mille värvus varieerub vanusest ja ilmaoludest sõltuvalt klaasselgest merevaigupruunini, on miljonid imepisikesed bakterid. Linnud ja putukad, nagu ka hooldustöid tegevad inimesed kannavad neid baktereid teistele peremeestaimedele. Bakteri massiline levimine leiab aset kevadel luuviljaliste õitsemise ajal. Kui sel ajal on soe ja niiske, siis paljunevad bakterid
Bakterhaigused Viirushaigused 17
eriti jõuliselt ning on oodata plahvatuslikku haiguspuhangut. Putukad transpordivad bakterid avatud õitesse, kust nood tungivad õievarre kaudu võrsesse. Nakatunud õied on pruunikasmustad; lehed, millel haigustekitajad arenevad, värvuvad pearoost alates samuti tumedaks. Peale õite võib haigustekitaja tungida peremeestaime veel vigastuste kaudu. Näiteks võib taim nakatuda pärast südasuvist rahehoogu. Haigustekitajad võivad tungida oma talvitumiskohas sügavale vanasse puitu. Need haavanditeks nimetatavad kolded on veidi lohkuvajunud ja pruunikad koorelaigud. Kui kevadel õhutemperatuur tõuseb, algab haavandi servaalal kiire bakterite paljunemine ning haigustekitajate uus levimine võib alata. Tähtsaim bakterpõletiku tõrjeabinõu aias on hoida ohustatud puudel-põõsastel pilk peal. Kui avastatakse bakterpõletiku tunnuseid, peab nakatanud taimeosad varuga eemaldama. Oks tuleb lõigata ära vähemalt 30−50 cm altpoolt silmaga nähtavat nakatumiskohta. See on hädavajalik, sest haigustekitaja võib olla juba tunginud pealtnäha tervesse puitu. Kuna haigustekitaja võib jääda äralõigatud puitu püsima ning koduaia kompostihunnikus ei teki tema tapmiseks piisavalt kõrget temperatuuri, tuleb nakatunud materjal põletada või toimetada lähimasse
Limatilgad viljapuu-bakterpõletikku nakatunud viirpuuoksal.
jäätmejaama. Jäätmejaama komposteerimisplatsil tekkiv kõrge temperatuur hävitab bakterid. Lõikamiseks kasutatud tööriistu tuleb enne uut kasutamist keevas vees või alkoholis (70%) vähemalt 60 sekundit desinfitseerida. Ohustatud regioonides tuleks vältida kergesti nakatuvate peremeestaimede, nagu näiteks paljulehise tuhkpuu sortide istutamist. Ka õuna- ja pirnisortide valikul tuleb tähele panna, et mõned sordid on haiguskindlamad. Bakterpõletikule vähem vastuvõtlikud on õunasortidest näiteks ’Florina’, ’Liberty’, ’Ontario’, ’Reanda’, ’Remo’, ’Rene’ ja ’Rewena’. Resistentsemaks peetakse ka pirnisorti ’Gute Luise’. Luuviljalistega on veel liiga vähe pikaajalisi katseid tehtud, et anda lõplikke soovitusi. Bakterpõletiku tõrjeks puuduvad taimekaitsevahendid. Alates 1993. aastast on Saksamaal siiski vahel lubatud kasutada streptomütsiinsulfaati, aga eriloaga, väga piiratud
18 Kahjustuste peamised põhjused
Viljapuu-bakterpõletiku kahjustatud tuliastlavõrsed.
Viljapuu-bakterpõletiku tõttu kuivanud küdooniaoks koos viljahakatisega.
koguses ning ainult viljapuude ja ilupuude kaitsmiseks. Siiski on mõnede fungitsiidide toimeainetel teatav bakteritevastane mõju. Regulaarne, lühikese intervalliga pritsimine vaske sisaldavate fungitsiididega võib puude võrseid nakkuse eest kaitsta. Konkreetseid juhiseid selle kohta puuviljakultuuride integreeritud taimekaitse soovitustes siiski veel antud ei ole. Sellegipoolest suudavad vasepreparaadid nakkuse eest kaitsta vaid taime pinda, taime sisse toimeaine ei tungi. Kui näiteks vihm, taime kasvamine või vigastamine kaitsekihi purustab, on nakatumine taas võimalik. Viljapuu-bakterpõletiku vastu on katsetatud nii taimseid kui ka sünteetilisi preparaate, samuti looduslikke vaenlasi, aga lõplikke tulemusi pole veel saadud. Viljapuu-bakterpõletiku tähtsust näitavad selle leviku tõkestamiseks vastu võetud määrused, kus on kirjas tõrjeabinõud alates teatamiskohustusest kuni peremeestaimede viljeluse keeluni. Eestis tuleb haiguskahtluse korral teavitada Põllumajandusametit (tlk).
Bakterpõletik
Haavandiga tuhkpuuoks.
Pseudomonas syringae tekitab üsna sarnaseid sümptomeid nagu viljapuu-bakterpõletik. Bakter põletikku nakatuvad väga paljud lehtpuud, eriti tundlikud on sirelid (Syringa), forsüütiad (Forsythia), pirnipuud (Pyrus) ja kirsipuud (Prunus). Nakkust soodustavad niisked-
Bakterhaigused Viirushaigused 19
Pseudomonas’e-nakkusest kärbunud oksad forsüütial.
Pseudomonas’e tekitatud lehelaigud magnoolial.
jahedad ilmastikuolud. Kahjustaja mõju tugevneb pärast kevadisi hiliskülmi, kuna külma tekitatud noorte kudede vigastuste kaudu saab taime hõlpsalt nakatada. Kirsipuu koorekoesse tungib nakataja juba sügisel lehevarre armi kaudu. Koorele tekivad koorepõletiku tunnused, algab kummivoolus, kahjustatud võrsed võivad hävida. Sirelitel, forsüütiatel ja pirnipuudel kahjustuvad Pseudomonas’e-nakkuse korral pehmed võrsed, puitunud koed jäävad puutumata. Viimastel aastatel on Pseudomonas’e-
Nekrootilised laigud sirelioksal pärast Pseudomonas’e-nakkust.