Tallinna ajalugu by Rahva Raamat

Saksa keelest t천lkinud Katrin Kaugver ja Tea Vassiljeva

TA L L I N N A A J A L U G U

Originaali tiitel: Karsten Brüggemann, Ralph Tuchtenhagen Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt Köln Weimar Wien: Böhlau, 2011 Kujundanud Mari Kaljuste Keeleliselt toimetanud Malle Kiirend Erialaselt toimetanud Juhan Kreem (osa I), Lea Kõiv (osad II–III, 1–2), Küllo Arjakas (osad III, 3–4 ja IV) © 2011 by Böhlau Verlag GmbH & Cie, Köln Weimar Wien © Tõlge eesti keelde. Katrin Kaugver (osad I–II), Tea Vassiljeva (osad III–IV) 2013 ISBN 978-9985-3-2704-3 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett

Sisukord Eessõna............ ........................................................................ 9 I KESKAEGNE TALLINN (13.−16. SAJAND) .............................. 12

1. VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST ........................................... 12 Eestimaa ja Tallinna esiajalugu...................... 13 Põhja- ja Ida-Euroopa ristiusustamine ........... 17 Taanlaste ristiretk Eestimaale ........................ 22 Hansa Liidu sünd .......................................... 26 Tallinn Mõõgavendade ordu, Taani kuningriigi ja Hansa Liidu vahel (1219–1346) .... 27 Saksa ordu valitsuse all (1346–1561)............. 31 2. TALLINN KUI RESIDENTS .................................................. 32 Ülalinn (Toompea) ........................................ 33 Ordud ja kloostrid ......................................... 35 3. KODANIKELINNA ARENG .................................................. 41 Keskaegse Tallinna linnapilt .......................... 41 Linnaelanike arv ja struktuur ........................ 51 Tallinna linnaõigus ........................................ 53 Raad .............................................................. 56 Gildid ja tsunftid ........................................... 64 Kaubandus .................................................... 71 Toit, rõivad, eluase – argipäev ja pidupäevad keskaegses Tallinnas ................................ 77

TA L L I N N A A J A L U G U

II TALLINN VARAUUSAJAL (16.–18. SAJAND) .......................... 84

1. TALLINN ROOTSI KROONI VÕIMU ALL (1561–1710)............ 85 Residents-linn Toompeal (ülalinn) ................. 87 Kodanikelinn (all-linn) .................................. 99 Linnapilt...................................................... 104 Majanduslik ja sotsiaalne areng................... 107 Kaubandus .................................................. 110 Käsitöö ........................................................ 119 2 . VENE VALITSUSAJA ALGUSPERIOOD (1710–1783) ............. 122 Ülalinn Vene võimu all................................ 127 Linnapilt 18. sajandil .................................. 131 All-linn (kodanikelinn) ............................... 135 3. KIRIK, HARIDUS, KULTUUR JA HOOLEKANNE VARAUUSAEGSES TALLINNAS ........................................... 140 III TALLINN 18. SAJANDI LÕPUST KUNI 20. SAJANDI ALGUSENI ................................................ 167

1. VAHEMÄNG: KATARIINA II AEGNE ASEHALDUSKORD ............ 167 Tallinn enne reforme ................................... 168 Katariina II reformid ................................... 170 Kodanliku ühiskondliku elu tekkimine........ 179 2. TALLINN SÕJA JA RAHU AJAL ........................................... 183 Sõjasadama väljaehitamine ......................... 184 Tallinna väliskaubanduse järgjärguline allakäik ................................................. 185 Tallinn vene kuurordina .............................. 191 Elutingimused Tallinnas .............................. 195 3. KESKAJAST UUSAEGA: TALLINN METROPOLIKS KUJUNEMISE TEEL ......................... 200 Linnaehituslikud muutused ........................ 202 Industrialiseerimine ja linnahalduse reformid ................................................ 209 Sakslaste Revalist saab eestlaste Tallinn ...... 220

SISUKORD

4. TALLINN REVOLUTSIOONIDEVAHELISEL AJAL 1905–1917 ............................................................... 233 1905. aasta revolutsiooniline vägivallapuhang ...................................... 234 Tallinna utoopiad – Esimesele maailmasõjale eelnenud aastad ...................................... 239 Sõda, revolutsioon ja Eesti Vabariigi väljakuulutamine ................................... 250 IV TALLINN 20. SAJANDIL ...........................................................260

1.TALLINN ESIMESE MAAILMASÕJA PÄEVIL: SAKSA OKUPATSIOON JA EESTI VABADUSSÕDA .................... 260 2. TALLINN EESTI VABARIIGI PEALINNANA ............................ 264 Tallinn demokraatia ja diktatuuri vahel ....... 265 Elutingimused pealinnas ............................. 269 Pealinna esindushoonete rajamine .............. 279 Tallinna kultuurielu..................................... 285 3. TALLINN TEISE MAAILMASÕJA PÄEVIL ............................... 293 Baltisakslaste ümberasumine ja lavastatud revolutsioon .......................... 293 Tallinn nõukogude võimu aastal 1940/41 .... 298 Tallinn Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.... 303 4. TALLINN NÕUKOGUDE LIIDUVABARIIGI PEALINNANA ............ 314 Stalinismiaegne ülesehitustöö ..................... 314 Tallinna kultuurielu sirbi ja vasara juhtimisel ............................................... 330 Sport ja protest: Tallinn olümpialinnana ..... 344 Tallinn kui laulva revolutsiooni toimumispaik ......................................... 352 5. PILGUHEIT OLEVIKKU: TALLINN PÄRAST 1991. AASTAT ..................................... 361

TA L L I N N A A J A L U G U

Kronoloogia .......................................................................... 374 Illustratsioonid ..................................................................... 382 Pilditahvlid .......................................................................... 383 Bibliograafia ......................................................................... 385 Koha- ja t채navanimede register ............................................ 398 Isikunimede register ............................................................. 405

Eessõna Vana hansalinna Tallinna tekkelugu ulatub tagasi muistsete revalaste kindluseni, mille taanlased 13. sajandi algul vallutasid. Ülemvõimu vaheldumiste kiuste on linn sajandeid elanud iseseisvat elu, mida on kujundanud ja mõjutanud eeskätt kaubandus ja käsitöö. Hoolimata sellest, et Tallinn kuulus 16. kuni 20. sajandini enne Rootsi ja siis Vene riigi koosseisu, andsid linnas tooni sakslastest linnakodanike huvid ja vajadused. Ent eestlaste ja sakslaste kõrval elas linnas ka rootslasi, soomlasi, venelasi ja juute. Pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni oli Tallinn kaks aastakümmet Eesti Vabariigi pealinn. Molotovi-Ribbentropi pakti ning Nõukogude anneksiooni tagajärjel jäi linn pooleks sajandiks raudse eesriide taha. Selle aja jooksul jõudis ta vaid harva läänemaailma huviorbiidile, üks selliseid kordi oli näiteks aasta 1980, mil Tallinnas toimus olümpiamängude purjeregatt. Olukord muutus laulva revolutsiooniga ning NSV Liidu kokkuvarisemise järel sai Tallinnast taas iseseisva Eesti Vabariigi pealinn. Nõnda saaks linna mineviku paari lausega kokku võtta. Täita see raam ajaloo ja lugudega on aga väljakutse. Tänini ei ole kirjutatud kõikehõlmavat ja usaldusväärset Tallinna ajalugu, sest need vähesed käsitlused, mis sündisid 19. ja 20. sajandil, kannavad oma aja pitserit, lähtudes liiga tugevalt ühe rahvuse vaatenurgast, 20. sajandi teise poole kirjutised järgivad aga ajaloolise materialismi nõudeid. Enamasti ei kajasta nood käsitlused piisavalt kõiki selles Soome lahe lõunakalda linnas kokku saanud erinevaid poliitilisi voole, ideid, religioone, usutunnistusi ja rahvusi. Ka käesolev, sakslastest autorite poolt algupäraselt 2010. aastal saksa lugejale kirjutatud käsitlus ei

TA L L I N N A A J A L U G U

suuda seda puudujääki täielikult kõrvaldada. Siiski oleme üritanud vaadelda linna ajalugu võimalikult vabana etnotsentrismist. Oleme püüdnud hõlmata nii Tallinna poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku ajalugu kui ka kiriku-, kultuuri- ja argielu aspekte. Eelkõige neid osi, mis tegelevad Tallinna kultuurieluga, käsitasime omapoolse panusena 2011. aastasse, mil Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn. Asjaolu, et tänaseni ei ole kirjutatud kompaktset Tallinna ajalugu, mis hõlmaks ka 20. sajandit, et teinud selle teose kirjutamist lihtsamaks. Juba seetõttu tundus mõistlik jagada töö kahe autori vahel: keskaega ja varauusaega puudutavad peatükid (I ja II) on pärit Ralph Tuchtenhageni sulest, 19. ja 20. sajandi käsitluse (peatükid III ja IV) autor on Karsten Brüggemann. Nende osade tekste ei ole omavahel stiililiselt ühtlustatud ning ka eestikeelses väljaandes pärineb kumbki osa erinevalt tõlkijalt. Täiesti omaette probleem selle linna mineviku käsitlemisel on nimed. Kui eesti keeles on Tallinna ajast aega just selle nimega kutsutud, siis saksa keeles oli veel 20. sajandil tavapärane Reval ja vene keeles Колывань või Ревель. Samuti olid linna tänavatel, väljakutel ja muudel kohtadel olemas saksa- ja hiljem venekeelsed nimed. Seetõttu erineb siinse tõlke nimekasutus suuresti saksa originaalist. Viimases lähtuti põhimõttest, et kuni 19. sajandi lõpuni kasutatakse linna saksapärast nime ning tänavate, väljakute ja muude toponüümide saksakeelseid vorme, alates rahvuslikust ärkamisajast sõltub aga nimevalik kontekstist ja tegelikust tolleaegsest nimekasutusest (näiteks peavad sakslased laulupidu Revalis, eestlased aga Tallinnas). Eestikeelses tõlkes on aga läbivalt püütud kasutada eesti ajalookirjutusele omast nimetraditsiooni. Paremaks orienteerumiseks tuuakse nime esimesel mainimisel sulgudes ära selle paralleelvorm. Andmed isikute ametite ning sünni- ja surmakuupäevade kohta on toodud põhiliselt isikunimede registris, eluaastad on märgitud tavapäraste sümbolitega (*, †). Kuupäevade puhul järgitakse vastaval ajahetkel ja maal kehtinud kalendrit. Julianuse kalender kehtis:

EESSÕNA

– saksakeelsetes protestantlikes maades kuni 1700. aastani; – Rootsi riigis kuni 1700. aastani ja 1711–1753; – Vene riigis kuni 1918. aastani. Julianuse kalendri kuupäevade ümberarvestamiseks Gregoriuse kalendri päevadeks tuleb neile 16. ja 17. sajandil liita 10, 18. sajandil 11, 19. sajandil 12 ja 20. sajandil 13 päeva. See raamat ei oleks saanud teoks ilma sõprade ja kolleegide tegusa toeta. Eriliselt tahaksime tänada Tallinna linnaarhiivi teadurit dr Juhan Kreemi, kes jälgis käsikirja valmimist kriitilise pilguga ja andis meile palju väärtuslikke näpunäiteid. Ka kolleegid Henning von Wistinghausen ja dr Heinrich-Otto Elias tegid kriitilisi märkusi mõningate lõikude kohta. Eduard Kohlhof andis meie käsutusse 1855. aasta linnaplaani, mis on trükitud raamatukaane tagumisele siseküljele. Suur tänu prof dr Toomas Karjahärmile, dr Aigi RahiTammele, prof dr Anna Verschikule ja dr Anton Weiss-Wendtile valmisoleku eest leida pakilistele küsimustele kiirelt vastused. Nimeregistrite koostamise, teksti toimetamise ja kõikvõimalike andmete väljaotsimise vaevanõudval tööl osutasid meile abi Berliini Humboldti Ülikooli Põhja-Euroopa Instituudi kultuuriteaduste õppetooli üliõpilased Paula Enseleit ja Anna Valvanne. Rikkaliku pildimaterjali varasalved avasid meile Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnaarhiivi ja Tallinna Linnamuuseumi töötajad. Eestikeelne väljaanne ei oleks näinud ilmavalgust ilma tõlkijate Katrin Kaugveri ja Tea Vassiljeva nähtud vaevata. Olgu siinkohal öeldud suur tänu nii neile kui ka keeletoimetaja Malle Kiirendile. Lisaks oleme tänuvõlglased kolleegidele Küllo Arjakasele, Juhan Kreemile ja Lea Kõivule, kes võtsid valminud tõlke asjatundja terava pilgu alla. Ja lõpuks kuulub tänu mõistagi ka meie perekondadele kõigi nende lõputute tundide eest, mille nad kannatlikult ohvriks tõid, et selle raamatu valmimise ajal meid toetada. Tallinn ja Berliin, jaanuar 2013 Autorid 11

TA L L I N N A A J A L U G U

I Keskaegne Tallinn (13.−16. sajand)

1. VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST Tallinna linna tekke tingisid erinevad tegurid. Ühelt poolt eksisteerisid tulevase linna asupaigas juba enne 13. sajandit eestlaste asundus ja/või kaubaplats. Teisalt oli linna teke osa kõrgkeskaegsetest arengusuundumustest, mis lähtusid peamiselt Saksa-Rooma riigist ja tema naabritest. Siin tuleks esmajoones mainida Euroopa ristisõdade liikumist (11. saj lõpp −14. saj), mis pärast keskendumist LähisIda islamialadele avastas Kirde-Euroopa veel ristiusustamata osad ja alistas terve rea hõime, sealhulgas ka eestlased. Sel moel kaitsesid sõjalis-usulised ordud ja ristisõdijate väed ühtlasi läänekirikut, mille misjonärid-piiskopid said sõjaväe kaitse all hakata tasapisi rajama kirikute ja koguduste võrgustikku. Tallinna piiskop, Mõõgavendade ordu, Saksa ordu ja Taani kuninga esindajad, kes kõik suurema või väiksema reeglipärasusega Tallinnas resideerusid, olid üks osa laiemast ristisõdade ja misjonitegevuse kontekstist. Tallinna tekke teist välist tegurit võib näha kõrgkeskaegses „linnade asutamises” − ajaloolises fenomenis, mille algusjärgus olid asundused küll juba olemas, ent ametliku linnaasutamise aktiga omandasid need uusasunduste iseloomu. Konkreetselt asetus Tallinna asutamine seda tüüpi linnade „asutamise” konteksti nagu Lübeck, Freiburg (Breisgaus), Leipzig, München või Brandenburg, mis kõik tekkisid 12. sajandil. Samas kujutas Tallinna asutamine endast nende linnadega võrreldes suhteliselt hilist akti, mis on seletatav Tallinna ja teiste Põhja-Euroopa linnade perifeerse asukohaga Saksa-Rooma riigi linnamaastikul. Niisiis kuulub

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

Tallinn tüpoloogiliselt, ent ka ajaliselt ühte ritta teiste Läänemere ruumi linnadega, mis asutati samuti 13. sajandil ja mis hiljem kuulusid Hansa Liitu, nagu näiteks Rostock, Wismar, Stralsund, Barth, Wolgast, Altstadt (Königsberg), Elbing (Elbląg), Kulm (Chełmno) või siis Riia. Eestimaa ja Tallinna esiajalugu Peale väliste tegurite, mis aitasid kaasa Tallinna asutamisele, oli muidugi ka kohalikke. Need on tihedalt seotud eesti hõimude varase ajalooga. Esimeste asunduste jälgi võib Eestimaal leida juba umbes 10 000. aastast eKr ehk ajast, mil Eestimaa põhjarannikult 12 000. aasta paiku eKr oli taganenud nn Wisła jääliustik, mis viimasel jääajal kattis ulatuslikke alasid Põhja-Euroopas, ning seejärel ka Balti Jäämeri (u 12 600 −10 300 eKr). Millist keelt Eestimaa esimesed asukad rääkisid, ei ole teada. Ent soomeugri keeleteaduse andmetel kasutati umbes 3000. aastast eKr üht läänemeresoome keelevormi. Võimalik, et eestlasi kui üht selgelt piiritletud etnilist rühma mainitakse esimest korda Rooma ajaloolase Tacituse „Germania” (98) 45. peatükis. Seal esineb Aesti nime all üks hõim (gens), kes elas „Sveebi mere” (Läänemeri) kaldal, Vistulast (Visla) kirde pool, svioonidest (skandinaavlased?) ida ja sitoonidest lääne pool. Tacitus kirjeldas aeste küll kui hõimu, kes oma kommetelt ja rõivastuselt sarnanes sveebidega, kuid ta ei kirjeldanud neid sarnasusi lähemalt. Sveebide kohta teadis Tacitus rääkida, et neid valitsesid „vürstid” (principes) ja „kuningad” (reges), nad läkitasid saadikuid (legationes) pühades hiites peetud sveebi alamhõimude koosolekutele (ptk 39) ja nende ühiskond jagunes aadlikeks (nobiles), vabana sündinuteks (ingenui), vabakslastuteks (libertini) ja orjadeks (servi) (ptk 39, 44). Tacitus mainis samaaegselt ka fennide hõimu (”Germania”, ptk 46), kelle kohta ta ei teadnud, kas nad tuleks arvata germaanlaste või sarmaatide hulka. Nii aeste kui ka fenne kirjeldas Tacitus kui jahi- ja korilasrahvaid, kes − eriti võrreldes roomlaste ja läänegermaanlastega − paistsid olevat äärmiselt primitiivsed ja metsikud.

TA L L I N N A A J A L U G U

Aestid ja fennid Tacituse „Germanias” (98. a pKr) Ptk 45: (...) Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. (...) Sinnani siis − ja kuuldus on tõene − ulatub maailm. Niisiis Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime, kelle kombestik ja välimus on lähem sveebidele, Britannia omale. Nad austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metssea kujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi. Mõõku kasutatakse harva, nuie sageli. Teravilja ja muid vilju kasvatavad nad kannatlikumalt kui see üldiselt germaanlaste laiskusele omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi seast korjavad nad merest ja rannikul merevaiku, mida nad ise nimetavad glaesum’iks. (...) Ptk 46: See on Sveebimaa piiriks. Kas peukiini ja veneti ja fennihõimud peaks arvama germaanlaste või sarmaatide hulka, on kahtlane. (...) Fennid on uskumatult metsikud, kasimatult vaesed: ei relvi, ei hobuseid, ei kodukoldeid, toiduks taimed, kehakatteks loomanahad, magamisasemeks maapind. Ainsaks lootuseks on nooled, mida nad raua puuduses luuga teravdavad. Jahipidamine toidab ühtviisi nii mehi kui ka naisi, sest kõikjal koos olles nõuavad nad ühiselt taga ka saagipoolist. Ja lastelgi pole metsloomade ega saju eest muud kaitset kui okstest põimitud ulualune: selle alla peituvad noormehed, see on varjuks vanadelegi. Kuid nad peavad seda õnnelikumaks kui põldudel ägamist, majapidamises vaevanägemist, omaenda ja teistegi saatuse pillutamist lootuse ja hirmu vahel. Tundmata hirmu kaasinimeste ja jumalate ees, on nad saavutanud keerulisima, nii et neil pole vaja palvetki. (...) Allikas: Tacitus, Publius Cornelius. Germaanlaste päritolust ja paiknemisest. (Ladina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Viiding.) Tallinn, 2007.

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

Kas Tacituse kirjeldusi, mis omakorda pärinevad kellegi teise suust, ka uskuda võib, jäägu siinkohal lahtiseks. Tacitus ise ei reisinud eales kõnealustel aladel. Silmatorkav on seegi, et „Germanias” ei esine tervet rida hõime, kelle asumise üle Eesti aladel varase ajaloo uurijad tänapäeval vaidlevad. Esimesed, ka arheoloogiliselt tõendatud kokkupuuted olid Eestimaa esimestel asukatel varjaagidega (idaviikingid), kes seilasid alates 9. sajandi keskpaigast Läänemere idapoolses piirkonnas, kasutasid röövkäikudeks ja kauplemiseks Venemaa suuri jõgikondi (Volhov, Neeva, Daugava, Volga, Dnepr, Don) ning jõudsid oma sõitudel välja Musta ja Kaspia mereni, kuid kauplesid ka selliste kaugete linnadega nagu Konstantinoopol või Bagdad. Kaks väiksemat jõekaubateed kulgesid ka läbi Eesti, ühelt poolt mööda Pärnu, Tänassilma ja Suurt Emajõge ning teiselt poolt Narva jõe ja Peipsi järve kaudu. Alates 10. sajandist oli kaupmeeste hulgas ka eestlasi. Põhjamaade vanades allikates mainitakse Eistlandi varjaagide idapoolsete kaubateede ääres asuva alana. Selle elanikud esinevad nime all eistar (ains eistr). Vanades slaavi kroonikates nimetatakse neid nagu teisigi soome keelte rääkijaid tšuudideks (vanaslaavi k чудь). Ent hilisem Tallinn ei olnud ilmselt tolle veeteedel põhineva kaubanduse osa. Pigem kujutas ta endast punkti, kus ristusid paljud maanteed, mida mööda vedasid kaupu eestlased, kes aastail 1000–1150 muutusid üldse kaubanduslikult aktiivsemateks. 1150. aastale järgneval ajal võib rääkida Revali kaubaplatsist (ladina k Revala, soome k Rävälä, vene k Revel). See nimi esineb Läti Henriku kroonikas korduvalt ja tähistab seal nii kaubaplatsi ennast kui ka selle ümbruskonda. Russide valitsusalalt pärit allikates esineb konkureeriv nimi Kolõvan, mida mainitakse esimest korda 1223. aastal ja mis mõnede uurijate tõlgenduses võib olla kajastatud ka nimes Qlwri, mida araabia geograaf Abu Abdallah Muhammad al-Idrisi (ladina k Dreses) kasutab oma kirjatüki „Unistaja reis selleks, et ületada silmapiir” esimeses osas (ladina k „Mappae Arabicae” I, 1134). Al-Idrisi võis oma teadmised hankida varjaa-

TA L L I N N A A J A L U G U

gidelt, kelle Kolõvan oli varjaagikeelne vorm eesti nimest (Kalevan linna, Kalevi linn). Arheoloogiateadus on paika pannud Eestimaa elanikkonna sotsiaalse diferentseerumise 9. ja 12. sajandi vahelisel ajal. Uurimuste kohaselt võib eristada vähemalt kolme erinevat elukutse- või ühiskonnagruppi: 1. maaharijad ja loomakasvatajad, 2. käsitöölised ja 3. kaupmehed. Käsitöölised ja kaupmehed seadsid end üha sagedamini sisse Tallinna kaubaplatsidel. Et Tallinna kaubaplats oli olemas juba enne taanlaste vallutust (vt allpool), seda on igati kinnitanud arheoloogilised väljakaevamised, mille käigus on muuhulgas leitud 10. ja 11. sajandi araabia münte, mis osutavad kauplemisele kaugete maadega. Kaubaplats koosnes tegelikust kaubaplatsist, vanast turust (ladina k forum) hilisema Suure turu/Raekoja platsi läheduses ja sadamast mere ääres, mis tollal ulatus sügavamale sisemaale, kui täna. Kaubaplatsiga olid tihedalt seotud varjaagidest ja russidest kaupmeeste asundused hilisema all-linna põhjapoolses osas Oleviste kiriku ümbruses, praegusel Pikal tänaval, ja Vene kiriku juures, praegusel Olevimäe tänaval. Hulk tänavaid ühendas neid ja teisi kaubaplatsi punkte omavahel, aga ka Tallinna kaubaplatsi teiste kaubaplatsidega Eestimaal ja kaugemalgi. Tallinna ajaloolane Paul Johansen lähtus Ojamaa (eelkõige Visby) kaupmeeste kohalolekust 11.−12. sajandil ning pidas tõenäoliseks, viidates arengutele Visbys ja Novgorodis, et koos ojamaalastega tulid Tallinna kanti ka saksa kaupmehed, seda eriti pärast 1143. aastat, mil asutati Lübeck ning kaubandussuhted Lübecki, Visby ja teiste Läänemere kaubaplatside vahel elavnesid. Tallinna linnusel on kaubasuhetega pistmist vaid kaudselt ning see osutab pigem üldisele demograafilisele arengule. Aastail 1050–1100 laienes Eestimaal põllumajandus. Sellega oli seotud märkimisväärne rahvastiku kasv. Juba olemasolevad kantsid ehitati lõpuni välja, lisandus hulgaliselt uusi. Üks neist kantsidest oli Lindanise linnus, oletatavasti 11. sajandi keskpaigas eestlaste poolt rajatud puulinnus mäekünkal (hilisemal Toompeal), kauba-

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

platsi, tulevase all-linna lähedal. Ühelt poolt teenis linnus üldise maakaitse huve, teisalt kaitses russide, skandinaavlaste, sakslaste ja arvatavasti ka eestlaste kaubaplatsi, ning on võimalik, et see asendas üht oma eelkäijat: Iru vallkindlustist hilisema Brigitta oja ääres (Pirita jõgi tänasel linna-alal). Põhja- ja Ida-Euroopa ristiusustamine Üks peamisi Tallinna linna tekke tegureid lisaks kaubandusele ja kantside arvu suurenemisele Eestimaal oli Põhja- ja Ida-Euroopa jätkuv ristiusustamine. Skandinaavlased ja slaavlased olid kristlastega juba 9. sajandil kokku puutunud tänu kaubandusele ja poliitilistele sidemetele. 822. või 823. aastal tegi paavst Paschalis I (817–824) Reimsi peapiiskopile Ebole (817−835, 840−841) ülesandeks Põhjala ristiusustamise. Selle tagajärjel viis benediktiini munk Ansgar 826. aastal ühe misjonäridesalga jüüti kuninga Harald „Klak” Halfdanssoni (812−814, 819−827) õukonda eesmärgiga tuua kogu Jüütimaa kirikusse. Kui ettevõtmine kuninga ristimisest hoolimata lõpuks ikkagi liiva jooksis, palus (küll ainult Põhjala vanades saagatekstides esinev) svioonide kuningas Björn (rex Bern) frankide keisrit Ludwig Vaga (813−840) saata talle misjonär, kes tema riigis ristiusku levitaks. Seepeale reisis Ansgar 829.–831. aastal uuesti põhja ja rajas 830. aasta paiku svioonide tuntuimal kaubaplatsil Birkas Skandinaaviamaade esimese kristliku kiriku. Ent sellest jäi siiski väheks, et svioonide alasid ristiusustada, tekkis hoopis äge vastuseis uuele usule; üks Ansgari kaaslastest tapeti ja kirik Birkas lõhuti maha. Sellegipoolest võttis Põhjala ristiusustamine 9. sajandil tasapisi organiseeritud kuju. 831. aastal nimetas paavst Gregorius IV (827–844) Ansgari peapiiskopiks ja paavsti legaadiks põhjamaalaste ja slaavlaste üle, residentsiga Hammaburgis (hilisem Hamburg). Järgmistel aastatel andsid Taani ristiusustamisele hoogu kokkupuuted kristliku Inglismaaga. Paraku ei toonud ka Ansgari teine misjonireis (851–852) svioonide kuninga juurde kaasa läbilööki. Seekord põrkus Ansgar veelgi otsustavamale

TA L L I N N A A J A L U G U

vastuseisule kui kahekümne aasta eest. Kulus veel ligikaudu 150 aastat, enne kui kristlik misjon Svealandi ja Götalandi aladel – hilisem Rootsi – eesmärgi saavutas. Pärast Svealandi kuninga Olof Skötkonungi (990ndad–1021/22) ristimist 1008. aasta paiku viisid aadel ja maakondade ning kohturingkondade poliitilised juhid lõpule ristiusule ülemineku. See oli misjoni tulemus, mis tollal lähtus esmajoones Inglismaalt, aga ka Rootsi lõunapoolsetelt naabritelt. Vene võttis ristiusu ametlikult vastu 988. aastal Kiievi vürsti Vladimir I (980−1015) ja Bütsantsi Anna pulmade puhul. Kohe seejärel asus Bütsantsi kirik rajama jumalakodade ja kloostrite võrgustikku, mis aitas oluliselt kaasa Kiievi riigi sisemisele struktureerimisele ja kindlustamisele. Õige pea saavutas õigeusk Vene riigi ristitud vürstide toel valitseva seisundi. Vene valitsejate laiaulatusliku pealetungiga läände ja põhja tungis vene õigeusk osaliselt ka vast vallutatud aladele. Eesti alasid tabasid aastail 1030 kuni 1192 vahetpidamata rünnakud. Muuhulgas vallutasid venelased 1030. aastal tähtsa linnuse ja linna Tartu, mida nad hoidsid oma valduses kuni 1060. aastani. Kaugemal läänes ja põhjas asuvad Eesti alad ei langenud siiski kestvalt vene võimu alla. Niisiis ei asunud ka hilisem Tallinn ortodoksse misjoni vahetus mõjupiirkonnas. 11.–12. sajandi usuline uuendusliikumine ja sõjaliste ordude tekkimine ristisõdade ajal viisid selleni, et 12. sajandil laiendas misjon oma püüdlusi ka slaavi, balti ja läänemeresoome aladele Läänemere lõuna- ja idakaldal. Bremeni krooniku Adama teateil pühitses Hamburgi-Bremeni peapiiskop Adalbert I (1043–1072) juba 1070. aastal Birka (Rootsi) munga ja piiskopi Hiltinuse (ka: Hiltius, Johannes) Läänemere ruumi rahvaste, nende hulgas ka Hestia (Eestimaa) rahva esimeseks piiskopiks. Sellega seotud misjonitöö tuli küll taas sinnapaika jätta, tõenäoliselt kas kohe pärast piiskopi surma (1071) või hiljemalt järgmisel aastal, kui suri Hamburgi-Bremeni peapiiskop. Uus pealetung järgnes alles aastal 1167, kui Lundi peapiiskop Eskil (1137–1177) oli pühitsenud Moutier-la-Celle’i kloostri (Troyes’ lähistel) benediktiini munga Fulco

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

„eestlaste piiskopiks” (Estonum epicopus) ja paavst Aleksander III (1159–1181) volitas Fulcot 1170. aastal tegelema misjoniga eestlaste seas, ordineerima vaimulikke ja ehitama kirikuid. Lõpuks, 1172. aastal kutsus paavst ühes kirjas kõiki „kuningaid, valitsejaid ning kristlasi” Taanis, Norras, Rootsis ja Ojamaal kõigi oma pattude lunastamiseks sõtta eestlaste vastu. Selline oli Fulco kahe võimaliku Eestimaal viibimise taust aastate 1171 ja 1178 vahel. Mida ta suutis Eestimaal korda saata, juhul kui ta seal üldse oli, selles osas valitseb paraku täielik teadmatus. Järgnevatel aastatel kandus misjonitegevus kõigepealt naabruses asuvale Liivimaale. Kui Bremeni peapiiskopi poolt läkitatud augustiinlasest koorihärra Üksküla (Ikškile) Meinhardi 1180. aasta paiku alanud rahumeelne misjonitöö Daugava-äärsete liivlaste juures oli nurjunud, kuulutas paavst Liivimaa ristisõdade piirkonnaks. Rootsi, Taani, Ojamaa ja Saksa rüütlivägede poolt aastail 1197–1198 ette võetud ja vahelduva eduga lõppenud sõjakäikude järel läks Bremeni peapiiskopi saadikul piiskop Albert de Bekeshovedel (ka: Albert von Bexhövede või Buxhövden), pärast kokkuleppe sõlmimist oma rivaali Taani kuninga Knud VI-ga (1182–1202) ja olles saanud paavst Innocentius III (1198–1216) õnnistuse, lõpuks korda organiseerida 1200. aastal ristikäik liivlaste maale, seda Ojamaa, Saksimaa, Westfali ja Elbe paremkalda aladelt pärit ristirüütlite ja kaupmeeste ühise aktsiooni käigus. Too sõjaretk tõi kaasa Riia sadama ja linna asutamise 1201. aastal ja Üksküla piiskopiresidentsi üleviimise (translatio) tollesse uude linna. Piiskop Albert kuulutas linna ja selle lähima ümbruse Maarjamaaks, mis omakorda pani aluse ristirüütlite läänistamisele ja aitas sel moel kaasa vasallkonna tekkimisele Liivimaal. Maa kaitse võttis juba õige varsti enda peale rüütliordu fratres milicie Christi de Livonia (Kristuse sõjateenistuse vennad Liivimaal), mis oli loodud 1202. aastal Soesti ja Kasseli vahelistelt aladelt pärit ristirüütlitest, keda nende mantlivapi – allapoole suunatud teravikuga mõõga kohal asetseva risti kujutise – tõttu kutsuti ka „mõõgavendadeks”. Kui piiskop Albert oli saanud Staufenite soost

TA L L I N N A A J A L U G U

kuningalt Švaabi Philippilt (1198–1208) 1207. aastal nõusoleku hakata läänihärraks, sai liivlaste maast Saksa-Rooma riigi lään. Kuna piiskop Albert võis – muuseas ka Mõõgavendade ordu abiga – kirjutada oma isikliku edu arvele üha uusi vallutusi läänemeresoome ja balti aladel, oli ordu sunnitud end täpsemalt määratlema, juhul kui ta ei tahtnud pealt vaadata, kuidas tema võim piiskopi omaga võrreldes aina kahanes. 1208. aastal lõi ordu mesti Riia kaupmeeste ja Tālava lätlastega ning päästis valla sõja eestlaste vastu, mis väikeste vaheaegadega vältas kokku 20 aastat ja millesse haarati järk-järgult, erinevaid koalitsioone moodustades, ka Riia piiskop, Novgorodi ja Pihkva linnvabariigid, Polotski vürstiriik, Rootsi ja Taani kuningriigid ning Rooma kuuria. Riia kaupmehed ja Tālava lätlased maksid kätte eestlaste vägivaldsete rünnakute eest; ordu võitles võimu ja kuulsuse nimel piiskopiga, kes pidi nüüd muretsema oma valitseva seisundi pärast ristiretke maal; Vene vürstiriigid Novgorod ja Pihkva võitlesid eestlastega väidetavate tribuudiõiguste pärast; Taani kuningas esitas nõudmisi Eestimaale kui Lundi peapiiskopkonna misjonipiirkonnale; kuuria üritas aga säilitada oma õigusi ristisõdade käigus vallutatud alade jaotamisele ristisõdijate vahel. Eestlastel ei olnud neile jõududele suurt midagi vastu panna. 1208. aastal olid nad koondunud kaheksasse suuremasse ja mitmesse väiksemasse vanemapiirkonda, mis olid vaid lõdvalt üksteisega seotud. Vanemapiirkondade poliitilisi keskusi, linnuseid, piirati ja lõhuti mitte-eestlastest sõjaliste vastaste poolt korduvalt. 1218. aastaks olid kõik Eestimaa sõjalised ühendused kuni Saaremaani lüüa saanud. Ka pärast seda, kui Rooma kuuria oli teele läkitanud ristisõdijate armee Taani kuninga Valdemar II Võitja (1202–1241) juhtimisel ja tõotanud misjoniõigusi nii taanlastele kui ka sakslastele, jätkasid tülitsevad pooled veel 10 aastat sõda, mille käigus asutati 1219. aastal muuhulgas ka Tallinna linn (ehk Taani linn, taani k Danskerborg), kuni lõpuks ühe otsustava sõjakäigu järel Saaremaale 1227. aasta jaanuarikuus, paavsti legaadi Modena Wilhelmi juhtimisel, hakkas eestlaste maa tasapisi Mõõgavendade ja kuuria alluvusse üle minema.

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

Kirde-Euroopa ristiusustamine 12.–13. sajandil sattusid Baltimaad järjepidevalt võõrvõimude valitsuse alla. „Läänemere paganad”, nagu Taani ajalookirjutaja Saxo Grammaticus neid oma „Gesta Danorumis” nimetab, olid selleks ajaks juba mitu aastakümmet oma naabritega (karjalased, hämelased, soomlased, varjaagid, russid, Taani ja Rootsi kuningriik) ulatuslikke kaubandussidemeid arendanud või siis kistud omavahelistesse sõjalistesse kokkupõrgetesse. Pärast Lübecki asutamist (1158/59) ja Hansa esiletõusu 12. sajandi teisel poolel võtsid nende varajaste kohtumiste pärandi üha enam üle kaupmehed, kristlikud misjonärid ja ristirüütlid SaksaRooma riigi põhjapoolsest osast. Seejuures tegutsesid nad tihedas omavahelises läbikäimises. Kauplemine Läänemere lõuna- ja idakalda veel ristiusustamata elanikkonnaga oli Hansa reisiseltskondadele küll tulutoov, aga laialt levinud mereröövide tõttu ka ohtlik. Kaupmehed vajasid relvastatud kaitset ristirüütlitelt, kes omalt poolt üritasid kiriku abiga kohalikku balti ja läänemeresoome elanikkonda ristiusustada ja allutada. Idamisjoni tähtsad vaimulikud keskused olid Lundi ja Magdeburgi peapiiskopkonnad. Peamised tegutsejad olid Taani ja Rootsi kristlikud kuningad, Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu. Kõige olulisemateks ristiretkedeks Põhjas loetakse neid, mis võeti ette Vendimaale (1147), Liivimaale (1198–1202), latgalite ja selenite (1208–1224), eestlaste (1208–1227), kuralaste ja semgalite (1201–1290), vanade preislaste (1226), soomlaste ja Novgorodi russide (12.–13. saj), samuti leedulaste vastu (13. saj – 1386).

TA L L I N N A A J A L U G U

Taanlaste ristiretk Eestimaale Peale Püha Saksa-Rooma riigi, Rootsi ja Rooma kiriku laiendas Läänemere ristiretkede raames oma mõjuvõimu ka Taani kuningriik. Taanlaste tuliseim eestvõitleja oli Roskilde piiskop (1158–1177) ja hilisem Lundi peapiiskop (1177–1201) Absalon. Algust tehti aastail 1159–1185 ristiretkedega luužitsite (vendid) juurde ning Rügeni vallutamisega rujaanide käest Absaloni poolvenna ja Taani kuninga Valdemar I (1154–1182) juhtimisel 1168. aastal. 1185. aastal alistas Valdemar I poeg Knud VI (1182–1202) pomoraanid. Aastail 1194–1203 vallutas ta Holsteini, 1201. aastal Lübecki linna. Knudi venna Valdemar II Võitja ajal sai Taanist riik, mis ei olnud läänisõltuvuses Saksa-Rooma riigist ja valitses kogu Läänemere lõunaserva, ainsaks erandiks Saksa ja Mõõgavendade ordu alad. Ent sellega ei olnud Taani ekspansioon kaugeltki lõppenud. 1204. aastal sekkus Valdemar II Norra troonipärija küsimusse laevastikuaktsiooniga, mis vallandas Taani-Norra sõja (1204–1208) ja tõi kaasa Norra truudusevande Valdemar II-le. Aastail 1208–1213 vallutas ja kaotas Valdemar II mitmeid osi Bremeni peapiiskopkonnast ja Stade linna. 1216. aastal hõivas ta Hamburgi. Aastal 1218 kinnitas keiser Friedrich II (1220–1250) Taani võimu Schleswigi, Holsteini, kogu Vendimaa ja Pommeri üle. Ent Taani ekspansiooni kõrgpunkt Läänemere ruumis oli Eesti alade vallutamine 1219. aastal. Aasta varem oli Riia piiskop Albert ühel riigipäeval Schleswigis palunud Valdemar II abi Novgorodi ja Pihkva sõjaväe sissetungi vastu Liivimaale. Paavst Honorius III (1216–1227) kuulutas järgnevalt kavandatud Taani sissetungi ristisõjaks, Valdemar II kogus kokku sõjaväe, mobiliseeris 1500 laevast koosneva laevastiku ja maabus eestlaste poolt mahajäetud Lindanise linnuse, hilisema Toompea alla. Lisaks taanlastest, slaavlastest ja sakslastest koosnevale kaaskonnale saatsid Taani kuningat veel Lundi peapiiskop Andreas Sunonis (Anders Sunesen) (1201–1228), Schleswigi piiskop Nikolaus I (1192–1233), Århusi piiskop Peder Vagansen (1191–1204) ja ilmselt juba alates 1191.

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

aastast Eestimaal tegutsenud tsistertslasest munk Theoderich, kelle Riia Albert oli määranud eestlaste misjonipiiskopiks (1211–1219). Kui sõjavägi maale tuli, palusid eestlaste vanemad läbirääkimisi, andsid üle kingitusi ja alistusid Taani kuningale kui oma ülemvalitsejale. Mõned neist lasid end isegi ristida. Seepeale andis Valdemar II välja korralduse linnuse ja kiriku, hilisema toomkiriku ehitamiseks. Samal ajal alustasid sõjameestega koos sõitnud vaimulikud misjonitegevust eestlaste seas. Ent kolm päeva pärast eestlaste vanemate ristimist, arvatavasti 15. juuni õhtul, ründasid eestlased taanlaste laagrit linnuse künkajalamil. Lahing suudeti taanlaste kasuks pöörata ainult tänu Valdemar II läänimehe ja Rügeni vürsti Wizlaw I (1221–1250) ootamatule rünnakule. Selle tagajärjena pani Valdemar lahingus langenud Theoderichi asemel Tallinna piiskopiks (1219–1227) oma kaplani Wescelini (Wesselin) ja allutas talle Lundi peapiiskopkonna. Legendi järgi langes lahingu ajal taevast alla ka nn Dannebrog, märk Jumala soosingust taanlaste üritusele.

Dannebrog – legend ja allikad Legend jutustab, et Lindanise lahingus tungisid taanlased peale senikaua, kuni piiskop Sunesen käsi taeva poole hoidis, aga kohe kui piiskopil käed ära väsisid ja alla vajusid, taanduti eestlaste ees. Mõned, kes seda märkasid, tulid piiskopile appi, toetasid tema käsivarsi ja taanlased sammusid taas võidukalt edasi. Lahingu otsustaval hetkel palus piiskop Sunesen, et Jumal annaks talle mingi märguande. See langeski taevast punase kangana, millel valge rist, ja just sel hetkel, kui taanlased uuesti taganema hakkasid. Üks hääl hüüdis: „Niipea kui see sõjalipp saab heisatud, te võidate!” Taanlased tormasid edasi ja võitsid lahingu. Päeva lõpuks lamasid tuhanded eestlased surnult maas.

TA L L I N N A A J A L U G U

Selle legendi toob ära Taani krooniku ja humanisti Christiern Pederseni poolt 1620. aastate algul välja antud Saxo Grammaticuse „Gesta Danorum, Editio Princeps” ja frantsiskaani munga Peder Olseni (Petrus Olai) „Collectanea” umbes aastast 1527. Olsen oli see, kes sidus sündmuse Lindanise lahinguga. Oletatavasti on legend sündinud 1500. aasta paiku, lähtudes ettekujutusest, et taevast alla langenud Dannebrogi puhul on tegemist lipuga, mille Kalmari uniooni kuningas Hans (Johann I) Põhja-Saksamaal Dithmarschis 1500. aastal alla andes kaotas. Esimest korda esineb Dannebrog Hollandi 1370.–1386. aasta vapiraamatus (Gelre). Seal on valge ristiga punast lippu näha Valdemar IV Atterdagi vapil. Valget punase äärisega ja otstest laienevate harudega risti kasutas Portugali Kristuse ordu, mis asutati 1318. aastal ühe ristisõja ajal mauridega. Hamburgis vermitud kuldmündil portuguez’il oli kujutatud Kristuse rist ja sõnad i hoc signo vinces. Alates 1478. aastast esineb Dannebrog ka taanikeelsetes tekstides. 1591. aastast alates lasi Christian IV (1588–1648) Taani müntidele vermida samasuguse risti, mis sai peagi tuntuks kui Dannebrogi rist. Kalmari uniooni sõdades Rootsiga peetud läbirääkimistel 15. sajandil oli Dannebrog Taani põhilipp. Pärast 1625. aastat oli Taani sõjaväe lippudel ülemises sisenurgas Dannebrogi märk, mida 17. sajandi kestel esines ka otstest laienevate ristiharudega. Alates 1842. aastast kannavad kõik Taani sõjaväe üksused Dannebrogi lippu otstest laieneva ristiga, erinevalt rahvuslipu ja laevastiku lipu ristist, mille harud on alati kujutatud külgjoontega paralleelselt.

Need Läti Henriku (Henricus de Lettis) kroonikas jutustatud sündmused on seni seisnud esiplaanil enamikus, eelkõige baltisakslaste kirjutatud Tallinna ajaloo käsitlustes, mistõttu neile on Taani poolt ette heidetud ühekülgset (saksasõbralikku) käsitlust. Toetudes

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

teistele allikatele muutub Taani varajane huvi Liivimaa põhjapoolsema osa, Eestimaa vastu veelgi ilmsemaks. Nende põhjal tegi Taani kuningas Knud IV Püha (1080–1086) 1075. aastal ja 1080. aastatel kaks sõjakäiku Liivimaale, sealhulgas Eestimaale, ja võttis endale Eestimaa hertsogi tiitli. Just niimoodi tituleeris paavst Coelestinus III (1191–1198) 1197. aastal ka Taani kuningat Knud VI (1182–1202). Valdemar II olevat juba 1219. aastal rajanud Lindanise lahinguvälja lähedusse Revali linnuse, mida eestlased aastail 1220 ja 1223 ründasid, aga ei suutnud ära võtta. On võimalik, et selsamal 1219. aastal andis kuningas temaga koos Eestimaale tulnud Taani kaaskonnale erilise rüütliõiguse („regulatsioonide”). Sellest võib järeldada, et Taani kuninga ja Rävala maakonna eesti elanike omavaheline suhe oli lepingulise või kaitselise iseloomuga. Peale selle oletatakse, et taanlased tegid seal ka edukaid ristiusustamise katseid.

1 Valdemar II Võitja pitser.

Mis iganes seal tegelikult ka ei sündinud – Valdemar II võim Rävala maakonnas kestis vaid üürikest aega. Kui üks põhjasaksa vasall oli Valdemari 1223. aastal vangi võtnud, sai ta end vabaks osta üksnes lubadusega vabastada kõik vallutatud alad peale Eestimaa ja Rügeni. Kõrvuti nende sündmustega tungis Mõõgavendade ordu

TA L L I N N A A J A L U G U

alates 1224. aastast üha kaugemale Taani-Eesti terrirooriumile. Paavsti legaat Modena Wilhelm üritas küll sündmuste arengut pärssida ja luua üht Rooma kuuriariiki neutraalse tsoonina kahe vaenutseva poole vahele, ent see ei läinud tal korda. Aastal 1227 vallutas Mõõgavendade ordu paavsti nõusolekul Lindanise linnuse ja paavsti asevalitseja Eestimaal andis Rävala maakonna valitsemise ordule üle. Kohe seejärel hakkas Mõõgavendade ordumeister Volquin (1209–1236), kes oli varmas ehitama, Toompeale kivilinnuse esimesi müüre ja torne rajama (vt ill 2). Taanlaste, võib-olla ka paavsti vasallide poolt veel samal aastal ette võetud katse linnus tagasi vallutada luhtus haledalt. Hansa Liidu sünd Tallinna linna tekkimise kolmas ajend oli Hansa Liit. See kasvas välja 12. sajandi Põhjamere ja Läänemere ruumi kaupmeesteühistutest. Üldiselt käsitletakse Hansa Liidu sünnina Lübecki linna kui esimese saksa Läänemere-äärse linna asutamist 1143. aastal ja saksa kaupmeesteliidu mainimist ühes Londoni ürikus aastast 1157. Läänemerele sel moel loodud juurdepääs andis Saksa-Rooma riigi kaupmeestele võimaluse organiseerida kaubandust PõhjaVenemaa rikkalike toorainevarudega (nt teravili, puit, vaha) alade ja valmistoodetega (nt kangad, relvad) kauplevate Lääne-Euroopa maade vahel. Lübecki asutamine oli Tallinnale oluline, sest nüüdsest hakati Lübecki linnaõiguse eeskuju järgima kogu Läänemere ruumi saksaõiguslikes linnades, nende hulgas ka Tallinna all-linna linnaõiguses. Läänemerele Lübecki ja teiste hansalinnade kaudu juurdepääsu loomise olulisust suurendas Läänemerelt Mustale merele ja idamaadesse viivate Skandinaavia vanade kaubateede tähtsuse kahanemine seoses kasaaride ja mongolite riigi laienemisega läände. Põhjavene kaubandus võttis nüüd Läänemere kaudu jõulisemalt suuna läände.

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

Tallinn Mõõgavendade ordu, Taani kuningriigi ja Hansa Liidu vahel (1219–1346) Tallinna linnuse ülevõtmisega kinnitas Mõõgavendade ordu küll esialgu de facto oma võimu Tallinna ja Eestimaa üle, ent sellele järgnenud ajajärgul kohtas ta vastuseisu Tallinna naabruses asuvate Harju ja Viru maakondade rüütelkondade seas, kes olid astunud liitu Aulne’i Baudouiniga, Põhja-Eesti, Kuramaa ja Zemgale piiskopi ja paavsti kardinallegaadi Otto von St. Nikolause (1232–1236) uue pönitentsiaari ja nuntsiusega Liivimaal, kes nõudis mõõgavendadelt augustis 1233 Tallinna linnuse üleandmist paavst Gregorius IX-le (1227–1241). Mitme verise lahingu järel Harju ja Viru rüütlitega suutsid mõõgavennad linnuse siiski enda valdusesse jätta. Muuhulgas surus Taani kuningas paavsti juures läbi oma taotluse Tallinnale ja Eestimaale, kuid esialgu ei saanud see teoks. Vahepeal olid mõõgavennad üritanud oma positsiooni kindlustada, kutsudes 1230. aasta sügisel Visbyst Tallinnasse ligikaudu 200 saksa soost Ojamaa meresõitjat (uurijad vaidlevad nende arvu ja päritolu üle). Nood seadsid end sisse põhiliselt Toompea jalamile, olemasolevast eestlaste asundusest lõuna poole, ja asutasid niimoodi koos kohalike eestlastega kodanikelinna Tallinna. Nii sai sakslastest all-linna kindel koostisosa. Sakslased ei asunud mitte ainult nende endi poolt aastail 1230–1275 ehitatud Niguliste kiriku ümbrusse, vaid liikusid tõenäoliselt ka itta, eestlaste keskuse suunas, millega nende asundus aja jooksul ühte sulas. Niisiis koosnes Tallinn juba 13. sajandil kahest asundus-, õigus- ja haldusalast: üks neist ülalinnas, kus asusid linnus ja pärast taanlaste vallutust 1219. aastal asutatud Toompea; see oli valitsejate, rüütlitest vasallide ja Tallinna piiskopi residents, mis allus maa- ning kirikuõigusele; teine all-linnas, skandinaavlaste asundusega ümber 1267. aastal esmakordselt mainitud Oleviste kiriku, sakslaste asundustega Niguliste kiriku ümber ja eestlastega hilisema Suure (Raekoja) turu ümbruses.

TA L L I N N A A J A L U G U

1236. aasta paiku üritas Mõõgavendade ordu ühineda Saksa orduga, kuid paavst Gregorius IX (1227–1241) oli valmis lubama seda üksnes juhul, kui Tallinn antakse üle kuuriale. Pikad diplomaatilised läbirääkimised päädisid 7. juulil 1238 Stensby lepinguga, millega Taani sai tagasi oma võimu Eestimaa üle ja kus Tallinn esines esimest korda kui civitas, kodanike linn. Mõõgavendade ordule, mis 1237. aastal sulandus Saksa ordusse, jäi alles vaid Järva maakond. Kuigi Tallinn oli nüüd Taani võimu all, säilis linnas sakslastest ülemkiht, ja kuna see koosnes peaaegu eranditult kaupmeestest, ei olnud sugugi üllatav, et üsna varsti kujunesid civitas Revaliensis’e ja hansa vahel tihedad sidemed. Esimene tõend selle kohta, et Tallinna kodanikelinn käsitles end Hansa Liitu kuuluvana, on pärit aastast 1252. Juba 1248. aastal, kümme aastat pärast Taani võimu taaskehtestamist, oli Erik IV Adraraha (1241–1250) Lübecki linnaõiguse Tallinnale kinnitanud. Ent alles 1285. aastal mainitakse Tallinna ürikutes selgesõnaliselt kui hansalinna. Tänu Tallinna kuulumisele Hansa Liitu sai tähtsaid õigusküsimusi Tallinna ja teiste hansakaupmeeste vahel käsitleda ka Hansa Liidu kõrgemas kohtuinstantsis Lübeckis. Nii toimisid Lübeck ja teised hansalinnad teatud mõttes teise ülemvalitsejana kodanikelinna Tallinna üle. Linnade Hansa teke Rahu kaubateedel, traditsiooniliste meresõiduühingute kadumine, Läänemere-äärsete linnade areng ja Rooma keisri protektoraadi lõpp interregnumi ajal (1245–1273) viisid nn Linnade Hansa tekkeni. Samaaegselt linnade arenguga, mis tegi võimalikuks alalise turu, asusid suurkaupmehed ka linnadesse elama. Nad lähetasid nn faktorid linnadesse, kus nad kauplesid, ja olid seetõttu võimelised mitmeid kaubatehinguid ühest ja samast keskusest juhtima. Ent kui läänes toimus kaubandusesindajate ja krediidimajanduse

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

kiire levik, siis idas, eriti Novgorodis ja Daugava-äärses kaubanduses, olid veel pikka aega tavaks meresõiduühingud ja vahetuskaubandus. Kaupmeeste paikseks jäämine linnades viis õige pea selleni, et majanduslikult võimekad linnakodanikud said rae liikmeks ja tõusid kõrgetele ametikohtadele. Samas nägid kaupmehed linnades uut, kohalikku kaitsejõudu: linnad hakkasid hoolt kandma kaubateede turvamise ja oma kaupmeeste kaubanduslike privileegide säilitamise eest sihtlinnades. Sel eesmärgil leppisid nad teiste linnadega kokku ja sõlmisid nn linnadepäevadel (Tagfahrt) liite. Linnadepäeva võis kokku kutsuda iga linn, kes tahtis mingi kindla asja korda ajada ühiselt koos teiste linnadega. Linnade Hansa asutamisajaks on sageli pakutud aastat 1241, mil Lübeck ja Hamburg viisid oma üksteist aastat püsinud tiheda koostöö lepingulisele alusele, millest hiljem sündis nn Vendi Linnade Liit (Wendische Städtebund). Viis aastat hiljem hakkasid moodustuma Westfaleni ja (Alam)-Saksi linnade liidud. Umbes 100 aastat hiljem tekkisid Preisi- ja Liivimaa linnade liidud. Linn võis Linnade Hansa liige olla või selleks saada kolmel viisil: kuni 14. sajandi keskpaigani sulandusid linnad hansakogukonda tänu oma kaupmeeste osavõtule hansakaubandusest. Alates 14. sajandi keskpaigast esitasid linnad ametlikke taotlusi hansasse vastuvõtuks või taasvastuvõtuks. Väiksemad linnad läksid hansasse kolmandat teed pidi, lastes mõnel suuremal linnal end ilma eriliste formaalsusteta koopteerida. Hansaliikme staatuse kaotas linn kas privileegide kasutamata jätmise, hansakogukonnast vabatahtliku lahkumise või ametliku hansast väljaarvamise teel (Verhansung), mille linnade koosolek võis ette võtta juhul, kui linn oli rängalt eksinud kogukonna põhimõtete ja huvide vastu.

TA L L I N N A A J A L U G U

Ehkki Taani kuningad aitasid oluliselt kaasa Tallinna kodanikelinna konsolideerimisele, jäi Taani teine valitsusaeg Eestimaal kokkuvõttes üsna heitlikuks. Korduvalt tuli tegemist teha eestlaste vägivaldsete vastuhakkudega ülemvõimule. Need tipnesid TaaniSaksa rüütelkonna vastu suunatud ülestõusuga, mis puhkes ööl vastu jüripäeva (23. aprillil) 1343 ja viis suure hulga mõisade, kirikute ja kloostrite lõhkumiseni. Nelja endi seast valitud „kuninga” (ladina k reges, pigem küll „vanem”) juhtimisel piirasid eestlased Tallinna kaks nädalat ühtejärge. Alles Saksa ordu suurearvulise armee, maa ainsa mõjuvõimsa sõjaväelise jõu sekkumisel suudeti ülestõus maha suruda. 14. mail 1343 pidasid nad eestlastega Tallinna all maha verise ja ohvriterohke lahingu. Taani kuningakoda oli juba alates 1320. aastatest teinud katseid Eestimaast vabaneda, ent need katsed nurjas rüütelkonna vastuseis, sest too ei olnud sugugi huvitatud tugevast valitsusest. Abielludes Valdemar III (1326–1330) õe Helvigiga († u 1374) omandas Valdemar IV Atterdag (1340–1375) kaasavarana Põhja-Jüütimaa ja laiendas oma valitsusala järk-järgult nendele veel olemasolevatele Taani aladele, millest põhiosa oli juba võõrastes kätes. Et võita rahalisi vahendeid ja sõjalist jõudu Taani kuninga poliitilise võimu uueks koondamiseks Taani emamaale, üritas Valdemar IV Eestit 1341. aastal uuesti ordule müüa, ent see ei läinud korda. Valitsevaid võimusuhteid silmas pidades olid rüütelkond, linnakodanikud ja Tallinna piiskop 16. mail 1343 linnuse ordu hoole alla andnud, niisiis võttis ordu tegeliku võimu ajutiselt üle. Eestlaste suure ülestõusu mahasurumise järel pidas Taani kuningas Saksa orduga taas läbirääkimisi Eestimaa müümise asjus. 29. augustil pitseeritud lepinguga kinnitati lõpuks Taanile kuulunud Eestimaa müük Saksa ordu preisi kõrgmeistrile, kes asus valitsema 1. novembril 1346. Tegeliku valitsemise usaldas kõrgmeister 1347. aastal siiski Liivimaa ordumeistrile.

VÕIMUPOLIITILINE KONTEKST

Saksa ordu valitsuse all (1346–1561) Kodanikelinn Tallinn, mis oli veidi enne müügilepingu sõlmimist 1345. aastal lasknud veel kord üle kinnitada Valdemar IV Atterdagilt saadud privileegid, oli eeskätt huvitatud oma kehtivate õiguste kinnitamisest, ja saavutaski selle, et ka ametisolev ordumeister Goswin von Herike kinnitas 4. novembril 1346 linna õigused ja vabadused, seda küll vormilise ja sisulise kontrolli tingimusega. Ilmselt ei toonud tingimuseks seatud privileegide kontroll endaga kaasa mingeid kahjusid, pigem suurendas see linna vabadust. Juba 1348 vabastati linn sõjalise toetuse kohustusest sõdades Leedu ja Venemaaga. Sõjakäikudeks mere taha pidi linn andma vaid ühe laeva 25 relvastatud mehega ja vaenuliku rünnaku korral Liivimaa vastu moodustama väesalga oma kodanikest. Vastukäiguna loovutas kodanikelinn ühe osa linnasarasest ja maksis 200 marka Tallinna linnuse remondiks. Eestimaa ja Tallinna ülevõtmisega Saksa ordu poolt pandi poliitiline struktuur ligi 200 aastaks paika. Riiaga võrreldes tuli Tallinnas harva ette tülitsemist linnahärradega, mis, olgu muuseas öeldud, tulenes ka Tallinna piiskopi poliitilisest tähtsusetusest. Küll aga tekkis konflikte kaubandusküsimustes. Nii kaebas Narva linn juba 1417. aastal Saksa ordu Liivimaa ordumeistrile Siegfrid Lander von Spanheimile (1415–1424), et Preisimaa linnad ja Tallinn tõrjusid teda jõuga kauplemisest eemale. Seepeale surus ordumeister Tallinna otsustavalt oma raamidesse tagasi, osutades sellele, et piirilinna üle otsustab tema, aga mitte Tallinna kodanikud. Aasta hiljem andis ordumeister linnale lisaks vabakaubanduse privileegi. Lisaks olid plahvatusohtlikud erinevad kaubandusembargod, mille Hansa Liit või ordumeister kehtestas Novgorodile. Teisalt tegutses Tallinna raad tihtipeale Saksa ordu vahendajana, näiteks 15. sajandi kolmekümnendate aastate lõpul ja neljakümnendate algul, kui Saksa ordu Liivimaa haru sees tekkis konflikt Westfaleni ja Reinimaa osapoolte vahel.