SISUKORD Lugejale
7
Sissejuhatus. Minu Tammsaare
9
I. Mida irratsionaalsuse all silmas pidada?
31
II. Tammsaare ja irratsionaalsus
39
III. Kas Tammsaare polnud mitte realist?
47
IV. Mis on kirjaniku poeetika?
55
V. Saladused sündmuste käivitajana Salapära teose õhustiku loojana Sündmusi käivitavad saladused Saatusest mittepääsemine
57 57 63 77
VI. Reaalsed ja irreaalsed maastikud Vargamäe ja mässav inimene Kõrboja ning ootav maastik Põrgupõhja – piiripealne maastik Tallinn ja aimatav linnakeskkond Tubased suhted Ühisruumi puudumine Unenäoline masside linn
83 87 95 100 106 106 108 111
VII. Eneseväljenduse piirid ja sfääride muusika Laulik ja Kandlemängija Varjundid. Anton Petrovitši juhtum Novell „Viiul“ ja preili Mardus „Viiulimüstika“ eesti kirjanduses Kosmiline helisemine
115 117 123 128 130 136
5
VIII. Lunastuse ilmumine. Neitsilikud tegelaskujud Saatuslik ja neitsilik Lepitus ja ravi: väljapääs „meeste maailmast“ Sonja ja „igavene naiselikkus“ Ajatsüklid ja naiselik viljakus
141 141 151 158 166
IX. Narr mõistuslikkuse õõnestajana Pearu mängulaud Põrgupõhja Vanapagana vemp Härra Mauruse tõde Karini lobisemine „Me kaks vana narri!“
171 174 177 183 186 190
X. Tammsaarelik irratsionaalsus. Mõned järeldused
197
Lisalood I. Koerad ja suremine II. Ema jälg
205 221
Väike mõistesõnastik
239
Viiteallikad Ilmumisandmed
249 260
Lugejale Käesolev raamat, minu doktoritöö edasiarendus, keskendub sellele, milliseid võtteid ja korduvaid kujundeid Tammsaare kirjutades kasutas, ja sellele, mida olemuslikku see võttestik ütleb kirjaniku kohta. Mind on ilukirjanduse juures alati huvitanud salajased hoovused ja keerised, mis liiguvad teksti nähtamatutel tasanditel, ja see, kuidas peegeldub neis kirjaniku vaim, maailmatõlgendus. Siinse uurimistöö käivitajaks on irratsionaalsuse mõiste, mis tundub mulle Tammsaare loodud ilukirjandusliku maailma ühe keskmena. Kuigi vahel arvatakse, et Tammsaare looming kannatab ületõlgenduste all, ei ole asi tegelikkuses sugugi nii. Leidub lihtsalt terve hulk käibetõdesid, millega teda iseloomustatakse ning mis loovad illusiooni, et kõik on paika pandud ja kirjanik n.-ö. valmis. Mind üllatab aga ikka ja jälle hoopis see, kui palju on neid mõtteid ja märksõnu Tammsaare loomingus, millele ei ole veel üldse tähelepanu pööratud. Kui kirjandusteadus suudab näidata uusi (ja vanu) kihistusi ja mõtteid, tähendusi ja põnevaid seiku teoses, siis annab see ka inimestele ja nende elule tähendust juurde. See annab kultuurilise järjepidevuse, mingi vaimse turvatunde – kuulumise teatud tekstide maailma, mis on olnud paljude põlvkondade päralt ja mis on toeks suhtlemisel ümbritseva kultuuri ja maailmaga. See on põhjus, miks ka Tammsaaret tuleb üha uuesti üle lugeda. Raamatu lõppu on lisatud kaks artiklit ja väike Tammsaare mõistete sõnastik, mis koos siinse sissejuhatusega algses töös puudusid. Olgu need kinnituseks, et vaadeldud teemal jätkub uurimisainest ka edaspidiseks. 7
Sissejuhatus. Minu Tammsaare
Töö muuseumis on teinud Tammsaarest mulle igapäevase kaaslase, võiks isegi öelda – omamoodi toanaabri. Ühel või teisel moel tegelen temaga pidevalt ja see on mõistagi toonud kaasa mitmeid juurdlemisi Tammsaare isiku üle. See raamat on subjektiivne sissevaade, isiklik arvamusavaldus selle kohta, milline on minu arusaamist mööda Tammsaare vaimulaad ning millistest elementidest koosneb tammsaarelikkus. Tammsaarest on vähe pilte, kuid esmamulje saab neist kätte. Keskmist kasvu mees, heledapoolsed juuksed, (tina)hallid silmad, kitsas nägu, sõbralik ilme. Paremale kammitud juuksed, lai otsaesine. Seljas hallikas ülikond. Pilt, mis vähemalt paarile eestlaste põlvkonnale peaks kohe tooma silme ette musta ümbrispaberiga „Kogutud teoste“ esikaane. Parikase juures tehtud portreefoto sagedase kasutamise tõttu on Tammsaare välimus meile justkui üdini tuttav. Ka mulle tundub pilti vaadates, nagu ma tunneksin seda meest. Ta mõjub harjumuspärase ja omasena. Võib-olla just seetõttu kummastas mind ühel hetkel teadmine, et ma ei tea, milline oli Tammsaare hääl. Tenoritämbriga, meeldivalt pehme ja mahe, öeldakse. Teised mäletavad, et väga kiiresti ja elavalt kõneldes võis Tammsaare natuke kokutada ja tema hääl muutus pisut kähedaks. Kas see info aitab? Kirjeldada inimese häält tundub mulle peaaegu võimatu. Hääl on justkui üks kõige kordumatum ja omapärasem osa inimesest. See, et ma – me – ei saa kunagi teada, kuidas kõlas 9
Tammsaare hääl, teeb ta meile omamoodi igavesti kättesaamatuks. Enam ei ole kedagi, kes tema hääletooni mäletaks, ja isegi kui on, oleks ta võimetu seda meile edasi andma. Parimal juhul võiks leida ainult lähedase, sarnase hääle, aga mitte kunagi täpset, seda ainuõiget. Niisiis, kui ma hakkasin tegema oma kollektsionääritööd ja kild killu haaval kokku korjama (oma) pilti Tammsaarest, pidin leppima tõsiasjaga, et üks oluline kild jääb puudu. Aga küllap muudab teatud kättesaamatus uurimisobjekti veelgi köitvamaks ja sümboliseerib lõpliku lähenemise või lahenduse võimatust. Mis mees see Anton siis õieti oli? Seda on tähtis teada, sest kui me ei saa aru Tammsaarest inimesena, tundub ka tema loomingu analüüsimine poolik ja tehislik. Tammsaare mantel ja turukott võivad ju iroonilist suhtumist esile kutsuda, kuid tõsiasi on see, et just päriselu ja inimlik dimensioon on need, mis panevad lugejaid kirjanikku hoopis teisiti suhtuma. Tammsaare kütkestav ja ka vastuoluline isiksus ei aegu samuti nagu tema looming. Looming tuleb sügavalt inimese seest, väljendab tema olemust. Kuigi andekad kirjanikud toimivad antennide või meediumidena, kirjutades teostesse sisse enesele teadvustamatult palju rohkem, kui ise plaanivad, on üheks määravaks teguriks ikkagi kirjutaja vaimsus ja elukogemus. Ma arvan, et Tammsaare eriline koht eesti kirjanduses tuleneb ennekõike tema omapärasest mõttemaailmast ja mitmekülgsest isiksusest. Ta oli haruldane kombinatsioon maailma üle juurdlejast ja tohutust kirjutamisandest, millele lisandusid suurepärane mälu, laialdased teadmised ja kirglik huvi ümbritseva elu vastu. Loomulik uudishimu, mis on ka üks põhjusi, miks Tammsaare looming on nii rikkalik kõikvõimalike nüansside poolest, mida ühe lugemisega ei suudagi hoomata. Mitmes mõttes võiks Tammsaare kohta kasutada ka väljendit „erudiit“. Kahtlemata oli ta oma kuue võõrkeele oskuse ja suure lugemusega väga erudeeritud inimene. Aga see kõlaks liiga 10
peenutsevalt. Sest tammsaarelikku erudeeritust iseloomustab ühtaegu ikkagi lihtsus ja mingi süstemaatiline praktilisus. Kogu eelmise sajandivahetuse põlvkonda kannab see paradoks, kus lapsepõlvekodust omandatud talupoeglik elamise oskus põrkas kokku harituse ja n.-ö. kultuursete käitumismudelite, eluteooriatega. Paljud – Tuglas, Semper, Gailit jt. – valisid teadlikult linnaintelligendi kuvandi. Tammsaare jäi pigem kahe maailma vahele. Iseenesest oli ta ju ülikoolis käinud haritlane, oma põlvkonna kirjanike hulgas peaaegu ainus kõrgharidusega prosaist. Ta elas pealinnas ning kandis ka oma kodus iga päev ülikonda, sest see oli sisemise väärikuse küsimus. Ent elamise mudel oli tal ennekõike alalhoidlik. Tütretütar Riia ütles kord spontaanselt, kui tuli juttu kodustest toimingutest: „Ta oli ju ikkagi maamees!“ Kas või tema tohutu töörügamine. Tammsaare kuulus lause „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“ on ühelt poolt üle ekspluateeritud, klišeestunud väljend. Pealegi tihti kontekstivabalt (ja valesti) kasutatud. Alles viimasel ajal on hakatud seda tsiteerima koos järgneva lauseosaga „aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel“. Kuid teisalt oli Tammsaare siiski seisukohal, et töö tegemine on inimesele vajalik ja võib teha ka õnnelikuks. Sellele seisukohale leiab kinnitusi nii tema loomingust kui ka artiklitest, ta on nimetanud ka ennast lihtsalt tööliseks väheke peenemal tööl. Tammsaare tunnetas tööd loomeaktina, kui eneseteostust, et elus midagi korda saata. Novellis „Kärbes“ on kirjanikust tegelane Andres Merihein juba enne Vargamäe Andrest ära öelnud: „Töö on elu saladus. Armastuski ei tähenda muud kui tööd. Mis väärtus oleks kõige ülevamalgi tundmusel, kui ta ei aja tööle, kui ta ei aja looma.“ Tammsaare kirjutas töö tegemisest kui inimese eksistentsiaalsest probleemist. Artiklis „Tööst, mängust ja igavusest“ märgib ta, et töötegijale ja tööle on juba hallist ajast kleebitud alaväärtus11
likkuse pitser ning töökus oleks otsekui häbiasi. Ometi muutuvad tööst vabastatud inimesed ennasthävitavaks ja agressiivseks. Niisiis: tööd teha ei viitsita, kuid ilma selleta minnakse ka hukka ning kokkuvõttes on töötegemine see, mis inimest ohjeldab ja tema elu mõtestab. Tammsaare tõlgenduses tähendas töö tegemine igal juhul ka kultuuri loomist, olgu siis tegu maa või oma vaimu harimisega. Nii või teisiti kumab taustana läbi mõte tööst iseendaga, selfmade-man’i ideoloogia. Tammsaare on korduvalt rõhutanud seda, et tema saavutused on tulnud tänu visale tööle ja enesedistsipliinile. „Kirjutasin edasi, edasi,“ on Tammsaare öelnud raskete aegade kohta, kui tuli kirjutada viletsa tervise või olude kiuste. Tammsaarele oli võõras mõte, et võiks lihtsalt tööd tegemata palka saada ja mõnusalt ära elada. Kord oli talle pakutud tööd riigiraamatukoguhoidjana ning märgitud, et tööd pole eriti vaja teha, kirjutada saab edasi. Tammsaaret oli niisugune pakkumise hingepõhjani solvanud. „Kelleks nad mind õige peavad! Olen mina õige invaliid, et ühiskonna kulul toidetud saada. Kui nad tahavad mind aidata, ostku minu raamatuid!“ Tammsaare ei olnud sugugi vagur talleke ja oma väärtust ta teadis. Piibellikke metafoore kasutades oli Tammsaare kahtlemata mees, kes talle antud varanduse tööle pani, seda kasvatas. Ennekõike just vaimses mõttes. See piibli tähendamissõna ei kõnele minu meelest niivõrd materiaalsetest saavutustest, vaid just sellest, et inimene kasutaks ära talle antud võimed, avastaks ja arendaks neid ning kannaks küpset ja rikkalikku vilja. Kasvaks vaimult suuremaks ja annaks tagasi rohkem, kui on saanud. Tammsaare, kes oli nii ristitud kui ka leeritatud ja käis aegajalt Koitjärvel elades muu rahvaga koos kirikus, oli piibellikest tähendamissõnadest vägagi teadlik. Müüti Tammsaarest kui veendunud ateistist hakkasid süstemaatiliselt levitama 1940. aastatel nõukogude ideoloogid. Vaatamata oma kirikukriitikale tunnistas 12
Tammsaare lihtsat fakti, et elukorraldus oli kirikuga väga tihedalt seotud ning seda peeti loomulikuks. Piibel oli peamine raamat, mida taluperedes loeti, piiblilood olid kõigile tuttavad ning argielus samavõrra kasutusel kui kõnekäänud ja vanarahvatarkused. „Keele surub läbi kirjanik, teda loetakse, mitte aga keelemehed. Piibli vigane keel leidis üldist tarvitamist just sellepärast, et piiblit palju loeti,“ on Tammsaare öelnud. Kui Tammsaare keelt analüüsida, siis leiab seal küllaltki palju piibellikku süntaksit. Tõenäoliselt ei tarvitanud ta seda teadlikult, see oli temasse juurdunud lapsepõlves. Lausa sedavõrd, et Tammsaaret lugedes tundub, nagu ei oleks tegemist ainult lingvistiliselt sarnase süntaksi, vaid mingi teoloogilistest probleemidest kantud vaimse süntaksiga, mis Tammsaare loomingut rütmistab. Sõnastusviisis avaldub muuhulgas – või ennekõike – kirjaniku üldine vaimne põhilaad. „Tammsaare tüüpiline lause on pikk, hargnev lugematuiks oksteks ja oksakesteks, sest ta tahab oma lauseloomusesse haarata võimalikult palju elu mitmekesisusest,“ leiab Erna Siirak. Ühelt poolt arhailised ja teiselt poolt moodsalt paradokse täis laused peegeldavad üsna hästi kirjaniku vaimulaadi, selle tugevalt vertikaalset haaret. Olen kindel, et Tammsaare keelt mõjutasid olulisel määral ka tema juuraõpingud. Õigusteadus on väga keeletundlik ala, sõna tähenduse tõlgendamisel on seal määrav roll. Tammsaare „hargnemine“ mõne sõna tähenduse juures (reis-reietused; paas-paasi jne.) tuleneb vähemasti osalt nelja aasta jooksul omandatud instinktist seada sõna kahtluse alla, valgustada see läbi, uurida, mida sõna endas veel peidab lisaks sellele, millena ta näib. See hargnemine võib viia nii sohu kui ka olemuslike põhiküsimusteni. Lingvistiline mets eesti kirjakultuuris pole kindlasti mitte uus nähtus. Sõprade sõnul aga võis Tammsaare temperament vahel võita mõõdukuse ning hoogsate improvisatsioonide käigus juhtus teinekord, et ka laps visati koos pesuveega välja. 13