Tori kihelkonnakiriku kroonika by Rahva Raamat

Randiv채lja lood 2

Tori kihelkonnakiriku kroonika 17. sajand - 20. sajandi I pool Die Chronik des Kirchspiels Torgel

Tori 2015

Transkribeerijad Christel Steinbrück, Janis Tobreluts, Maris Saagpakk Tõlkijad Janis Tobreluts, Maris Saagpakk Kommentaarid kirjutasid Janis Tobreluts, Maris Saagpakk, Mait Laas Koostaja, kujundaja ja küljendaja Mait Laas Keeleline toimetaja Tiit Tuumalu Projekti eestvedajad Signe Rõngas, Katrin Ruumet, Mait Laas Trükikoda OÜ Greif Toetajad: Projekti rahastab regionaalministri valitsemisala kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest Pärnumaa Kultuurkapital Tori Vallavalitsus, Randivälja Külaselts, Murru Küla Selts, Klaara-Manni OÜ, Matogard OÜ, 25 Kaadrit OÜ, Kaire Võitra Tänu: Kaja Kadarik, Jan Kaus, Mari-Anne Kirschbaum, Lea Kõiv, Kirke Org, Aita Puust, Lea Puust, Mart Ruumet, Eva Schlosser, Christel Steinbrück, Heino Talviste, Tiit Tuumalu, Jaan Undusk, Kaire Võitra, Tori Muuseum Fotod: C.R. Jakobsoni Talumuuseum, Eesti Ajalooarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, EKM Eesti Kultuurilooline arhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eva Laas, Jüri Laas, Mait Laas, Piret Nõmmiste, Vaike Rannaste, Rein Reidak, Heino Talviste Kaanefotol: Tori luteri kirik 1905. aastal. Fotograaf teadmata, erakogu. ISBN 978-9949-38-283-5 Väljaandja © Randivälja Külaselts 2015

SISUKORD

Eessõna 5 Tori kihelkonnakiriku kroonika

Emil Offe (1850–1876)

Carl Raedlein (1877–1895)

Harald von Riekhoff (1895–1911)

Juhan Reidak (1911–1945)

110

Tori kogudust teeninud vaimulikud

121

Sõnaseletusi 122 Mõõtühikud 124 Isikunimede loend 125

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

2014. aastal ilmus sarjas „Randivälja lood” Paul Raudsepa mälestusteraamat „Pulma Pauli pajatused 1924–1958”

EESSÕNA

ole teada. Säilinutest on 2015. aastaks trükis ilmunud Palamuse 2 , Haapsalu 3 , Jõelähtme 4 , Simuna 5 ja Kuusalu 6 kirikukroonika.

Eessõna Tori kihelkonnakiriku kroonika ilmumine raamatusarjas „Randivälja lood” on pühendatud Tori piirkonna külade esmamainimise1 500. aastapäevale 2015. aastal. Käsikirjaline kroonika oli aastakümneid avalikkuse eest varjul omaaegse Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja (1961–1989) Evald Saagi erakogus, mistõttu said seda lugeda ja tsiteerida vaid vähesed. Aastal 2011 jõudis käsikiri EELK Konsistooriumi arhiivi. Tänases globaliseerunud maailmas suureneb huvi mikroajaloo vastu, et leida üleilmastumise sees isikupärast olemise jõudu n-ö rohujuure tasandilt – traditsioonidest, pärimuslikest lugudest, arhiiviallikatest jm-lt. Soov pakkuda laiemale huviliste ringile üht vahetut sissevaatevõimalust sellele tasandile oli ka Tori kirikukroonika käsikirja kui Tori kihelkonna ajaloo ühe algallika trükis väljaandmise ajendiks. Kroonikapidamine oli üks kihelkonnakiriku pastorite kohustustest, mis oli ette nähtud nii 1686. aasta Rootsi kui ka 1832. aasta Vene kirikuseadusega. Eesti ala kihelkondade arv on aegade jooksul olnud muutuv: 16. sajandi lõpus oli neid 83, enne kirikukihelkondade kaotamist 1925. aastal 102. Kui paljudest neist on tänase päevani alles jäänud pastorite kirja pandud kroonikaid, ei

1 Tallinna suurkaupmehe Helmich Ficke kaubaraamatus on mainitud talupoegadest kundesid, kes elasid 1515. aastal Pärnu jõe kaldail Raudeskulle (Tori lähedal oletatavasti Randivälja), Levyue (Levi), Memysste (Niimiste), Orghekulle (Oreküla), Wenderskulle (Vändra) ning Kurkkulle (Kurgja) taludes. „Der Landbesitz im Kreise Pernau zur Ordenzeit”. Von F. Baron Stackelberg, Pernau 1926.

Tori kihelkond Pärnumaal hõlmas nüüdse Tori valla, Sindi linna ja Tootsi alevi, enamiku Are ja Paikuse vallast ning osi Kaisma ja Sauga vallast. Omaette kirikukihelkonnaks sai Tori 1634. aastal. 17. sajandi teisel poolel, aga ka hiljem, olid sellega lühikest aega liidetud Häädemeeste ja Tahkuranna kihelkond. Tori kihelkond on Eesti ajaloos paistnud silma kultuurilise ja ühiskondliku aktiivsusega, milles on oma osa olnud ka eesti kirjakeele ja vaimuelu kujundamisel agaralt kaasa löönud saksa soost Tori kirikuõpetajatel. Kirikla e pastoraat, kus kroonikat peamiselt kirjutati, asus Randivälja külas ühe kilomeetri kaugusel Tori kirikust ning sellest kujunes luteriusu administratiivne ja vaimuelu keskus kihelkonnas. Tori kihelkonnakiriku kroonika käsitleb ajavahemikku 17. sajandist kuni 1945. aastani ning selle on kirjutanud peamiselt Tori kirikuõpetajad Emil Offe (Toris ametis 1850–1876), Carl Raedlein (1877–1895) ning Harald von Riekhoff (1895–1911). Kirja pandud ülestähendustes ning arutlustes kajastuvad iga kirikuõpe „ Palamuse kiriku ja kihelkonna kroonika”. Tõlkinud Aado Altmes ja Leane Morits. Kommenteerinud ja registrid koostanud Leane Morits. Tartu, 1997. 2

„Kirchenchronik zu Hapsal 1849–1940 = Haapsalu kirikukroonika 1849–1940”. Tõlkinud Maria Salumäe. Haapsalu: EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus, 1999. 3

„Jõelähtme kirik ja kogudus 18. sajandi esimesel poolel ”. Transkribeerinud, tõlkinud ja kommenteerinud Tiina Kala. Tallinn: Muinsuskaitseamet, 2006. 4

„Simuna kirikukroonika 1691–1919”. Toimetanud Janis Tobreluts. EELK Simuna Siimona ja Juuda kogudus, 2013. 5

„Kuusalu kirikukroonika 1837–1914 = Die Kirchenchronik von Kusal ”. Tõlkinud Maria Strauss. Väljaandjad Albrecht Rost, Toomas Mäeväli. Kuusalu : EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus, 2014 6

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

taja ametiaja olulisemad sündmused kihelkonna kiriku-, haridusning majanduselus. Kroonika ei ole kirjutatud publitseerimiseks kaasaegsele laiale lugejaskonnale, vaid sellega oli võimalus tutvuda eelkõige kirikuvisitatsiooni läbiviijatel. Seda enam saab kirjutajate valitud teemade ning nende kirjapaneku viisi järgi hinnata hingekarjaste mõttemaailma ja eelistusi, mis mõjutasid ka kogukonna ellusuhtumist ja vaimset palet – inimeste väärtuskeskkonda ning selle kujunemist. Samavõrra mõjutasid kogukonna ettevõtmised ja hoiakud pastori isiksust, tema tundmusi ja seisukohti. Kohati kirjanduslikult emotsionaalsed ja kirjeldavad tekstid võivad lugejat ka tänapäeval oma inimliku avameelsusega üllatada. Nii on Emil Offe mahlakalt vaba ja väljendusrikas oma kujundites ning võrdlustes, kui annab hinnanguid maarahva ühisettevõtmistele või kiriklike institutsioonide tegevusele. Kroonika olulisus ja unikaalsus paigaloo algallikana seisneb sündmuste aja ja toimumiskohtade ning nendega seotud isikute kirjasõnas jäädvustamises. Kroonika kirjutamise ajaline järjepidevus on väga ebaühtlane. Nii on kroonika algusosa kuni aastani 1850 kirjutanud Emil Offe oletatavasti 1850. aastal tagasivaatavalt ning tugineb osaliselt arhiveeritud kirikuvisitatsiooni dokumentidele. Siin esineb ka mõningaid ebatäpsusi nimedes, kuupäevades jm-s. Kroonikas sisalduv Tori kihelkonna kogudust teeninud kirikuõpetajate loetelu ei ole täielik, mistõttu on raamatu lisana ära toodud õpetajate täiendatud nimestik kuni aastani 2014. Kirikuõpetaja Johann Reidaku teenistusaja (1911–1945) kokkuvõtte on kirjutanud tagasivaatavalt seni teadmata autor. Tori kihelkonnakiriku kroonika tekst on raamatus toodud rööbiti saksakeelses algversioonis ja eestikeelses tõlkes, et anda väljaandele rahvusvahelist kasutusväärtust ning pakkuda võimalust tõlget ja originaalteksti võrrelda. Tõlkele lisatud kommentaarid ja mõistete seletused võimaldavad tänapäevases kontekstis paremini mõista omaaegset keelt, igapäeva- ja vaimuelu ning aitavad huvitavat kultuuriloolist lugemismaterjali nautida ka laiemal lugejaskonnal.

Kroonika saksakeelse algteksti transkribeerimist alustas Christel Steinbrück, kes on kunagise Tori kiriku eestseisja, Taali mõisa Stael von Holsteinide suguvõsa järeltulija Saksamaal. Käsikirja ümberkirjutamist jätkas ning tõlkimist alustas EELK Konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts. Transkribeerimis- ja tõlketöö viis lõpule ning saksakeelse teksti toimetas Tallinna Ülikooli saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent Maris Saagpakk. Selguse ja ülevaatlikkuse huvides on koostaja liigendanud kroonikateksti käesolevas väljaandes autorite ja temaatika kaupa nelja ossa, muutmata sealjuures originaali struktuuri. Tekstis nurksulgudes antud originaalkäsikirja leheküljenumbrid on abiks tõlke kõrvutamisel originaaliga. Originaalis esinevad eestikeelsed sõnad ning ladina- ja saksakeelsed tsitaadid on antud kursiivkirjas, võõrkeelsete sõnade ja tsitaatide tõlge aga joonealustes viidetes. Isikunimede kirjaviis on kroonikatekstis ajastule omaselt varieeruv. Tekstis esinevad nimed, sh talurahva nimed, on ühtlustamata. Käsikirjas olevaid eesnimede initsiaale pole tõlketekstis enamasti avatud ega lühendatud eesnimesid välja kirjutatud. Kohanimed on tõlkes toodud nende algkujul, nagu nad on kirja pandud originaaltekstis. Transkriptsioonis on kirjavahemärgid ühtlustatud, ebaregulaarne punktikasutus lühendite lõpus korrigeeritud. Kui originaalis ei olnud võimalik selgelt eristada suurt ja väikest algustähte, tehti valik vastavalt ortograafiareeglitele. Ortograafiat ei ole muudetud. Lühendi u. asemel on kasutatud sõna und (sks „ja“). Raamatu lõppu on lisatud isikunimede register ning selgitused mõningate enimkorduvate mõistete kohta, mis tänapäeva lugeja jaoks ei pruugi olla sisuliselt arusaadavad. Selle eest, et Tori kihelkonna kirikukroonika raamatut saab lugeja oma käte vahel hoida, kuulub tänu konsultatsioonide eest Lea Kõivule ja Janis Tobrelutsule ning kõigile neile, kes sellesse ettevõtmisse entusiastlikult ja missioonitundest oma aega ning energiat on panustanud. Koostaja

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850â&#x20AC;&#x201C;1877

Tori kihelkonna kaart u 20. sajandi alguses. EA A.3724.5.1902 leht 1.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Kiriku천petaja Emil Offe k채ekirjan채ide kroonikateksti algusest. Fragment Tori kihelkonnakiriku kroonikast.

CHRISTIAN EMIL AUGUST OFFE 1850–1877

[pag. 1] Kirchen-Chronik für Torgel

[pag. 1] Tori kirikukroonika

Was die Fundation der Torgelschen Kirche anbelangt, so ist sie laut Kirchen-Visitations-Protocoll de anno 1680 erst im Jahre 1634 mit einem eigenen Prediger versehen worden und gleich anfänglich auf der gegenwärtigen Stelle von Holz erbaut gewesen. Da das Pastorats Wohngebäude in drey verschiedenen malen abbrannte, so sind mit Brande die älteren Kirchenbücher und übrigen Nachrichten verloren gegangen.

Mis puutub Tori kiriku asutamisse, siis 1680. aasta kirikuvisitatsiooni protokolli järgi sai Tori oma vaimuliku alles 1634. aastal. Puidust kirik ehitati kohe alguses selle praegusele asukohale. Kuna pastoraadi elumaja kolmel korral maha põles, on vanemad kirikuraamatud ja muud teated tules kaduma läinud.

1. Jacob Forsterus war Pastor der ehstnischen Gemeinde in Pernau und Propst des Pernauschen Kreises. Als Filial ward ihm Torgel zugetheilt, wohin er sich dann jeden Monat einmal verfügte, um in der Torgelschen Filial-Gemeinde sein Amt zu verrichten. Dem Hofe Torgel gegenüber besaß er eine Hoflage, Pappima genannt, und bis zum Jahre 1634 hat er der Torgelschen Gemeinde als Seelsorger vorgestanden. 2. N. Niels , ein Schwede, hieher vocirt 1634, wohnte eine Zeitlang auf dem Pappi ma bis die [pag. 2] Gräfin von Thurn das Pastorat eine halbe Meile vom Hofe nach dem Dorfe Orrekülla verlegte, allwo er auch verstorben. 3. N. N. Simon , des vorigen Nachfolger im Amte. Diesem wurde ein andres Stück Land gegeben, und angewiesen, welches an die Hoffelder grenzte, das aber nicht von der Güte war, als jenes, welches die Prediger früher besessen hatten. Nun wurde auch die Wohnung des Predigers disseits des Baches verlegt.

1. Jacob Forsterus oli eesti koguduse pastor Pärnus ja Pärnu kreisi praost. Tori määrati talle filiaaliks, kuhu ta kord kuus suundus, et täita oma kohustusi filiaalkoguduses. Tori mõisa vastas oli tal Pappimaks kutsutud karjamõis ning hingekarjasena juhatas ta Tori kogudust kuni 1634. aastani. 2. N. Niels , rootslane, sai siia vokatsiooni 1634, elas mõnda aega Pappimal kuni [pag. 2] krahvinna von Thurn1 pastoraadi mõisast poole miili kaugusele Orrekülla ümber paigutas, kus Niels ka suri. 3. N. N. Simon 2 , eelmise ametijärglane. Talle anti üks teine maatükk, mis piirnes mõisa põldudega, polnud aga nõnda hea kui see, mis oli varem vaimulike valduses olnud. Nüüd paigutati ka vaimuliku eluase siiapoole jõge ümber. Krahvinna Magdalena von Thurn-Valsassina (snd krahvinna Hardeck Alam-Austrias, srn 1651 Pärnus), kellele kuulus 1828. aastast Pärnu krahvkond. Krahvkonna moodustasid Audru, Tahkuranna, Võlla, Tori, Pööravere, Kaelase, Kodesmaa ja Koonga mõisad. 1

Simon Schilling, Tori pastor 1646. aasta paiku.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Im Herbst wurde der Kirchenbau beendet und konnte am 16. October die Einweihungsfeier stattfinden, wobei Pastor Sokolowsky aus Fennern die Predigt hielt.

Sügisel lõpetati kiriku ehitamine ja 16. oktoobril võis toimuda sissepühitsemine, kusjuures jutluse pidas pastor Sokolowsky Vändrast.

Aus diesem Jahre ist noch der Grüdung zweier Vereine, eines nützlichen und eines schädlichen Erwähnung zu thun, des Pernauschen Hephata-Vereins zur Ausbildung taubstummen Kinder, welcher auch sehr bald in Torgel einen Zweigverein ins Leben rief, und des schädlichen jedenfalls unnützen „Salme“ Vereins zu geselligen Zwecken.

Sel aastal tuleb nimetada ka kahe seltsi asutamist, üks kasutoov ja teine kahjulik, Pärnu Hephata-selts kurttummade laste koolitamiseks, milline ka üsna pea Toris haruseltsi ellu kutsus ja kahjulik või vähemalt kasutu selts „Salme“ meelelahutusliku eesmärgiga.

[pag. 74] Jahresbericht: Geboren wurden 122 Knaben und 111 Mädchen, zusammen 233 Kinder, darunter 5 todtgeborene und 4 uneheliche. Gestorben sind 138 Personen, 77 männliche und 61 weibliche, darunter Kinder unter 2 Jahre 56 und 16 Alte über 70 Jahren. 95 sind mehr geboren als gestorben. Getraut sind 28 Paare. Communiciert haben 4312 Seelen, darunter 15 aufs Krankenbett und 193 Confirmanden. Die Collecten ergeben für Mission 47 Rbl 72 Cop; Unterstützungscasse 25 Rbl 36 Cop; Oesel 8 Rbl 15 Cop; Wittwen und Weisen 10 Rbl 35 ½ Cop; Rothe Kreuz 4 Rbl 62 Cop; für die Petrikirche in Dorpat 3 Rbl 50 Cop; Lutherstiftung 350 Rbl; Hephataverein 44 Rbl. Zusammen 493 Rbl 80 ½ Cop.

1884 . Zu Ostern wurde für die Fabrik ein eigenes Abendmahlsbesteck aus Dorpat von Dross besorgt, wozu die aufgelaufenen Zinsen der Kleinen Wöhrmann-Stiftung zum besten des Betsaales verwandt wurden. Die geistliche Bewegung in Pernauschen und Torgelschen war im Verlöschen. Aber durch die Bewegung war für das Sectenwesen der Boden präparirt und der Baptismus benutzte die Gelegenheit seinen Saamen auch hier auszustreuen. Aus Riga kam ein Schneider, Jüri Mihl, der aus Torgel stammte, seine Verwandte hier hatte, aber seit Jahren in Riga lebte und sich dort zu den Baptisten gehalten hatte, ohne noch selbst Baptist zu sein, brachte die Baptistenlehre den lugejads nahe und wirkte im Stillen für die

[pag. 74] Aastaaruanne: sündis 122 poissi ja 111 tüdrukut, kokku 233 last, sealhulgas 5 surnult sündinut ja 4 vallaslast. Suri 138 inimest, 77 mees- ja 61 naissoost, sealhulgas 56 alla kaheaastast last ja 16 üle 70 aasta vanust. Sündis 95 rohkem kui suri. Laulatati 28 paari; armulauale võeti 4312 hinge, sealhulgas 15 haigevoodil ja 193 leerilast. Korjandused andsid misjoni jaoks 47 rbl 72 kop; abikassale 25 rbl 36 kop; Saaremaale 8 rbl 15 kop; leskedele ja vaeslastele 10 rbl 35 ½ kop; Punasele Ristile 4 rbl 62 kop; Tartu Peetri kirikule 3 rbl 50 kop; Lutheri-fond 350 rbl; Hephata-seltsile 44 rbl. Kokku 493 rbl 80 ½ kop.

1884 . Ülestõusmispühadeks muretseti vabrikule Tartust Drossi98 käest oma armulauariistade komplekt, palvesaali heaks kasutati raha Wöhrmanni väiksesse fondi kogunenud protsentidest. Vaimulik liikumine Pärnus ja Toris oli kustumas. Aga see liikumine oli sektidele pinnase ette valmistanud ning baptism kasutas võimalust ka siin oma seemned välja puistata. Riiast tuli rätsep, Jüri Mihl99, kes pärit Torist ja kellel siin sugulasi, aga kes elas juba Rihmameistrina tegevust alustanud Eduard Drossi (1837–1929) ärist kujunes väljapaistev kirikuriistade valmistamise töökoda, mis tegutses Tartus u 1860–1928. 98

Jüri Mill (Mihl) (1861–1910) ristiti 24. juulil 1884. a Riia Siioni baptistide koguduse kirikus Julius Hermanni poolt. Ühe aasta oli Saksamaal Einbecki baptistikoguduses „Vater Knappe” abijutlustaja, Eesti- ja Liivimaa baptistide liidu esimene esimees. 99

CARL AUGUST RAEDLEIN 1877–1895

Sekte, so das erst, als die Saat aufgegangen und gereift war, mir davon Mittheilung geschah. Am 26. Juli hatte ich mit den jungen Leuten, die für den Baptismus eingenommen waren, ein Disput, das einen ganzen Nachmittag dauerte. Im August noch einmal. Das Resultat war, das am 18ten August um 11 abends in der Kirche der Fabrik Zintenhof 7 getauft wurden. In dieses Jahr fiel auch wieder eine Auswanderungs-Epidemie. Aus vielen Kirchspielen, so auch aus Torgel zogen verschiedene Familien in den Kaukasus nach Suchum-Kaleh, woselbst sie das Paradies zu finden meinten, aber nicht fanden. Auch aus dem Pastoratsgebiet zog der Wirth des Hoflandsgesindes Randiwälja mit seiner ganzen Familie dorthin und wurde dadurch das Gesinde frei. Da die Pastoratsgemeinde keine Schule hatte und die Kinder in anderen Schulen untergebracht werden müssten, so beschloss ich auf Bitte verschiedener Wirthe, das freigewordene Gesinde zu einer Schule herzugeben und konnte dieselbe am 11. Novbr eingeweiht werden. Am 14. und 15. Oktober fand in Torgel eine Kirchen-Visitation statt. Probst Girgensohn aus Karkus visitirte unter Assistenz des Pastor Holst aus Audern. Das Gelungendste an der ganzen Visitation war die am Vorabend von Pastor Holst unter großer Betheiligung der Gemeinde gehaltene Missions-Stunde. Sylvesterbericht: Geboren wurden 95 Knaben und 100 Mädchen, zusammen 195 Kinder, darunter waren 5 todtgeborene und 14 uneheliche. Gestorben sind 107 Personen, 59 männliche und 48 weibliche, darunter 35 Kinder unter 2 Jahren und 17 Alte über 70 Jahren; 88 sind mehr geboren als gestorben. Getraut wurden 45 Paare. 9 gemischte Paare wurden proclamirt. Communicirt haben 5509 Personen, darunter 25 auf dem Krankenbett und 112 Confirmanden. [pag. 75] Die Collecten ergeben im Jahre: für Mission 44 Rbl 30 ½ Cop; für die Unterstützungscasse 31 Rbl 39 Cop; Oesel 4 Rbl 10 Cop; Prediger Wittwen und Weisen 11 Rbl 05 Cop; für

aastaid Riias ja käis seal baptistidega läbi, olemata ise veel baptist, tõi lugejate baptistlikku õpetust ja töötas vaikselt sekti heaks, nii, et alles siis, kui seeme oli tärganud ja vili valminud, mulle sellest teatati. 26. juulil oli mul noortega, kes olid baptismi vastu võtnud, dispuut, mis kestis kogu pärastlõuna. Augustis veelkord. Tulemuseks oli, et 18. augustil kell 11 õhtul said Sindi vabriku kirikus 7 ristitud. Sellesse aastasse langes jälle ka väljarändamis-epideemia paljudest kihelkondadest, nii kolisid ka Torist erinevad perekonnad Kaukasusse Suhhum-Kaleesse, kus nad arvasid eest leidvat paradiisi, aga ei leidnud. Ka kirikumõisa piirkonnast kolis Randiwälja mõisatalu peremees kogu oma perega sinna, mistõttu jäi talu tühjaks. Kuna pastoraadivallas100 polnud kooli ja lapsed käisid teistes koolides, siis otsustasin ma erinevate peremeeste palvel anda vabaks jäänud talu koolile ja võisin selle 11. novembril sisse pühitseda. 14. ja 15. oktoobril toimus Toris kirikuvisitatsioon. Praost Girgensohn Karksist visiteeris pastor Holsti101 Audrust assisteerimisel. Kõige õnnestunum asi kogu visitatsiooni juures oli pastor Holsti poolt eelõhtul peetud suure osavõtjaskonnaga misjonitund. Aastaaruanne: sündis 95 poissi ja 100 tüdrukut, kokku 195 last, sealhulgas 5 surnult sündinut ja 14 vallaslast. Suri 107 inimest, 59 mees- ja 48 naissoost, sealhulgas 35 alla kaheaastast last ja 17 üle 70 aastat vana; sündis 88 rohkem, kui suri. Laulatati 45 paari, kuulutati välja 9 segapaari102 . Armulauale võeti 5509 inimest, Pastoraadivald oli u 1874. a Tori vallast iseseisvaks vallaks eraldunud Tori kirikuvald (koosnes Tori kirikumõisa küladest Randiväljast, Lõusast, Sohlust ja osast Orekülast), mis 1891. a taas Tori vallaga liideti. 100

Robert von Holst (1858–1901), Audru pastor 1883–1901, Pärnu praosti kt 1892–93. 101

102

Erinevatest kirikutest (uskudest).

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

das Rothe Kreuz 2 Rbl 73 Cop; aus der Armenlade 15 Rbl 54 Cop; für den Hephata-Verein 44 Rbl; in Summa 153 Rbl 11 ½ Cop. Bericht über das Wachsthum der Gemeinde: Am Anfang des Jahres betrug die Seelenzahl 6556 Seelen. Hinzugekommen sind durch Mehrgeburten 88 und mit einem Parochialschein eingewandert 102 Seelen. Ihren Parochialschein haben herausgenommen 80: zur griechischen Kirche sind übergetreten 3, zum Baptismus 8; zusammen 91 Seelen; demnach hat die Gemeinde einen Zuwachs von 99 Seelen erfahren.

1885. Am 17. April starb mein Vorgänger Pastor emeritus Emil Offe in Cannstatt. Im August wurde das erste taubstumme Kind aus Torgel in die Fennersche Anstalt geschickt und das Kirchspiel begann mit Eifer ein Capital zu sammeln, um stets aus dessen Zinsen ein Kind in der Taubstummenschule erhalten zu können. Dieses Jahr brachte auch zwei unsere ganze lutherische Landkirche schädigende und niederdrückende kaiserliche Erlasse: Im Juli den Erlass, daß die gemischten Paare den Revers, der 20 Jahre hindurch nicht verlangt wurde, bei ihrer Trauung zu unterschreiben und sich dadurch zu verpflichten haben, ihre Kinder im griechischen Glauben taufen zu lassen, und im December den Erlass, nach welchem die evangelisch lutherische Volkschule dem Ministerium der Volksaufklärung somit dem Curator zu unterstellen seien. Sylvesterbericht: Geboren wurden 86 Knaben und 93 Mädchen, zusammen 179 Kinder, darunter waren 6 todtgeborene und 8 uneheliche. Gestorben sind 70 männliche und 70 weibliche, zusammen 140 Personen, darunter unter 2 Jahren 31 und 14 alte über 70 Jahre. 39 sind mehr geboren als gestorben. Getraut wurden 31 Paare. 6 gemischte Paare wurden proclamirt. Communicirt haben 4870 Personen. Darunter 8 auf dem Krankenbette und 97 Confirmanden.

sealhulgas 25 haigevoodil ja 112 leerilast. [pag. 75] Korjandused tõid aastas sisse misjonile 44 rbl 30 ½ kop; abikassale 31 rbl 39 kop; Saaremaale 4 rbl 10 kop; vaimulike leskedele ja orbudele 11 rbl 05 kop; Punasele Ristile 2 rbl 73 kop; vaestekassale 15 rbl 54 kop; Hephata-seltsile 44 rbl; kokku 153 rbl 11 ½ kop. Aruanne koguduse juurdekasvu kohta: aasta alguses ulatus hingede arv 6556 hingeni. Sündide arvelt tuli juurde 88 ja kirikutähega rändas sisse 102 hinge. Oma kirikutähe võttis välja 80: õigeusukirikusse läks üle 3, baptismi 8; kokku 91 hinge; nõnda on koguduse juurdekasvuks 99 hinge.

1885. 17. aprillil suri minu eelkäija pastor emeeritus Emil Offe Cannstattis. Augustis saadeti Torist esimene kurttumm laps Vändra asutusse ja kogudus alustas agaralt kapitali kogumist, et selle intressidest saaks pidevalt ühte last kurttummade koolis koolitada. See aasta tõi ka kaks tervet meie luteriusu maakirikut kahjustavat ja allasuruvat keiserlikku korraldust: juulis korraldus, mida 20 aastat ei nõutud ei ole, et segapaarid peavad oma laulatusel alla kirjutama kinnituskirjale ja sellega endile kohustuse võtma, oma lapsed õigeusku ristida ja detsembris korraldus, mille järgi alluvad evangeelsed luteriusu rahvakoolid haridusministeeriumile ja seega kuraatorile. Aastaaruanne: sündis 86 poissi ja 93 tüdrukut, kokku 179 last, sealhulgas oli 6 surnult sündinut ja 8 vallaslast. Suri 70 mees- ja 70 naissoost, kokku 140 inimest, sealhulgas 31 alla kaheaastast ja 14 üle 70-aastast. Sündis 39 enam kui suri. Laulatati 31 paari. Kuulutati välja 6 segapaari. Armulauale võeti 4870 inimest, sealhulgas 8 haigevoodil ja 97 leerilast.

CARL AUGUST RAEDLEIN 1877–1895

Tori kirikuõpetaja Carl Raedlein perekonna ja teenijatega kirikumõisa pastoraadi ees Randiväljal 1886. aastal. Fotograaf Mihkel Tilk, Eesti Rahva Muuseum.

TORI KIHELKONNAKIRIKU KROONIK A

Tori kirikuvalla Kuressaare talu pererahvas rehielamu ees Randiv채ljal 1886. aastal. Keskel peremees J체ri Laas (piibuga). Fotograaf Mihkel Tilk, Eesti Rahva Muuseum.