S IS U KO RD
Lugejale 7 I
ISA KUN S T, E M A P IL D I D 1 3
Sõja jäljed isas 13 • Ema põllepaelad 18 • Emaga klaaskupli all 22 Nooremad vennad Per Olov ja Lars 27 • Kunstnikuks saamine 29 Sõbrad 42 • Samuel Besprosvanni – armastatu, õpetaja, eeskuju ja sõber 44 II
N OORUS JA SÕDA 5 1
Kirjad rindelt 51 • Naeru ja koleduste pildid 56 Rohkem värve kurja maailma 63 • Sõjaaja armastus – Tapio Tapiovaara 68 Autoportreed üksi ja üheskoos 81 • Naine nagu ilves 86 Atos Wirtanen ja Kauniaiste õukond 89 • Kaugele ära – asundus Marokos 94 III
TEE TÖÖD JA AR M A STA 9 9
Raske rahu 99 • Brokaadi ja lõhnaõli 101 • Armas eesel 103 Vivica Bandler ja Rive Gauche 104 • Sinu maalisin kõige kenamaks 110 Mõte abielust 116 • Rõõmu ja tahtmist otsimas 119 Sõjajärgsed karikatuurid Garmis 121 • „Kunst kunsti pärast”-snoob 123 Kõige parem asi on vabadus 126 IV
MUUMIDE M AA IL M 1 3 3
Muumitrollide sünd 133 • Raamatud tuttavatele 137 Muumioru kaks maailma 138 Perekonna sünd – „Muumid ja suur veeuputus” 140 Sõja ja tuumapommide maailm – „Sabatäht” 142 • „Võlukübar” 147 Esimene muumilavastus 151 • „Muumipapa memuaarid” 154 • Kes on kes 155 Muumid leiavad lugejaskonna 166 V
KUULSUS E P OO L E 1 6 9
1950ndate modernism 169 • Mõõdukas äärmuslike vahel 172
Mitte kunsti, vaid elu jaoks 173 • Kunstnik, kes ei loobunud traditsioonidest 177 Armastus ja poriloopimine 178 • Monumentaalmaalid 182 VI
MUUMIDE M AA IL M AVA L L U T US 1 8 7
„Mis juhtus siis?” 187 • „Ohtlik jaanipäev” 190 Trollid kulisside taga 192 • Koomiksid ja kakskümmend miljonit lugejat 193 VII ÜKSIN DA EI OL E KE L L E L GI R Õ Õ M U I SE G I MERI K A RBI S T 2 0 5
Elukaaslane Tuulikki Pietilä 205 • „Trollitalv” 208 „Kes lohutaks Knyttet?” 212 • Isa surm 214 VIII TAGASI MAAL I M I SE J U U R D E 2 1 9
Kes on see julge naturalist? 219 Töökas maalikunstnik 223 IX
RAAMATUD L A ST E L E JA L A ST E ST 2 3 3
„Nähtamatu laps” – novellid lastele 233 „Muumipapa ja meri” – perekond kriisis 237 • „Kujuri tütar” 240 Hami surm ja kolm leinaraamatut 242 „Hilja novembris” 244 • „Kuulajanna” 247 • „Suveraamat” 248 X
VABADUS JA VÄ RV I D 2 5 1
Pariisi kunstnikemajas 251 • „Ohtlik reis” 252 XI
ELU JA ELUS T 2 5 7
Kuuldemängud, näidendid ja telesarjad 257 • Saared on minu parim osa 260 Kaks rändurit 263 • Täiskasvanute mängud 265 Romaanid ja novellid 270 • Ühtaegu nähtaval ja peidus 275 XII HÜVASTIJÄTT 2 8 1
Tänusõnad 291 • Viited 292 • Allikad 298 Pildiallikad 301 • Isikunimede loend 302
L UG E JALE
Laps liigutas esimest korda. Kõigest väike siputus, aga ometi oli seda läbi kõhukatete tunda. Otsekui tahtnuks ta öelda: mina olen mina. Tove Janssoni ema Signe Hammarsten jalutas Pariisis ja oli just keeranud tänavale, mis kandis nime Rue de la GaÎté – Rõõmu tänav.1 Kas see, et veel sündimata laps andis endast märku just Rõõmu tänaval, oli enne? Kas see pidi tähendama, et ta saab õnnelikuks? Igal juhul tõi ta oma eluajal maailma uskumatult palju rõõmu. Ajad olid rasked. Euroopa kohal lasus sõjaoht nagu seisev, äikese-eelne lämbus. Ometi, või ehk just selle pärast, elati pulbitsevat kunstielu. 20. sajandi alguse Pariisis loodi kunsti: kubismi, sürrealismi ja fovismi, ning linnades elas kirjanikke, heliloojaid ja maalikunstnikke, kelle nimi pidi alanud sajandil peagi kõlama kõigi huultel. Nende seas olid Pablo Picasso, Georges Braque, Salvador Dalí jpt. Teiste hulgas ka kõigest mõne kuu eest laulatatud Viktor Jansson Soomest ja Signe Hammarsten Jansson Rootsist. Ja nende veel sündimata tütar. Kui Tove Jansson 9. augustil 1914. aastal Helsingis sündis, oli Esimene maailmasõda juba alanud. Eluloo kirjutaja siseneb vältimatult teise inimese maailma ja hakkab elama tema elu nagu paralleelset reaalsust. Tove Janssoni ellu astumine on olnud rikas ja vaimustav kogemus, kuid sealjuures ei tohi unustada, et võõras pilk ei ole sugugi alati igal pool oodatud. Tovest on kirjutatud
7
elulooraamatuid, uurimusi ja väitekirju ning väga erinevatest vaatenurkadest. Ta leppis sellega oma eluajal, kuigi polnud neist alati just kõige suuremas vaimustuses. Ta ütles ikka, et kirjanikust on parem kirjutada alles siis, kui ta on surnud. Kui siiski. Ometi on ilmne, et Tove mõtles ka tulevastele biograafidele, sest ta hoidis alles enamiku oma mahukatest märkmetest, kirjavahetusest ja päevikutest. Kohtusin Tovega ühe korra 1995. aastal. Ta oli siis juba kaheksakümne ühe aastane. Koostasin parasjagu mõne aasta eest surnud kolleegi Sam Vanni näitust ning tundsin huvi Tove ja Sami 1930.–1940. aastatel koos veedetud aja vastu. Vanni oli ka minule väga kallis ja lähedane sõber ning tema kunst oli minu mõni aasta varem kaitstud doktoritöö teema. Kartsin, et Tovel ei ole aega või jaksu kokku saada, aga ta võttis mu vastu. Istusime tema Ullanlinna torniateljees ja rääkisime kunstist, elust ja Sam Vannist. Tove jutustas nende noorusest, Maya Vannist ja reisist Itaaliasse, sellest, milline oli Sam õpetajana, ja nende sõprusest. Sain oma küsimustele vastused ja Tove lubas meie näitusekataloogi oma päevikust ühe loo selle kohta, kuidas Sam – toona veel Samuel Besprosvanni – teda õpetas. Korraga pakkus Tove, et võiksime juua tilgakese viskit. Nii me siis jõime viskit ja suitsetasime, nagu noil aastakümneil kombeks oli. Ja intervjueerijast sai intervjueeritav. Nüüd pidin mina rääkima kõik Samist, tema abikaasast ja poegadest, kelle kohta Tove ei teadnud ilmselt kuigi palju. Avastasime, et mitmed teisedki Tove elus tähtsad inimesed on töö kaudu läbi vilksatanud minugi elust. Näiteks Tapio Tapiovaarat tundsin üsna hästi, sageli olin kohtunud ka Tuulikki Pietilä ja Vivica Bandleriga. Teist korda olin Tove ateljees, kui uurisin raamatut kirjutades Tove arhiivi. Minu jaoks olid olulised eelkõige tema kirjad ja päevikud. Istusin kuude kaupa kirju lugedes üksi Ullanlinna torniateljees, sest neid ei tohtinud teha kopeerida, ammugi siis korterist välja viia. Ateljees oli kõik peaaegu samamoodi nagu tema eluajal. Molbertilt vaatas mulle vastu autoportree „Ilveseboa” (1942). Laudadel ja aknalaudadel oli merikarpe, puukoorest laevukesi ja seinal maast kõrge laeni ulatuv tohutu raamatukogu ning üksteise kõrvale ritta laotud maalid. Tualeti seinal olid ajalehtedest välja lõigatud pildid katastroofidest, uppuvatest laevadest ja tormavast merest. Kõik oli nii nagu Tove eluajal. Tema kohalolek oli selgesti tajutav. Umbes kolmekümne aasta jooksul kirjutatud kirju oli palju, olulisimad neist Ameerikasse Eva Konikoffile saadetud: suur patakas tillukese käekirjaga tihedalt täis kirjutatud siidipaberilehti, osa sõjaaegse tsensuuri
8
poolt tindiga mustakirjuks võõbatud, osa lausa auklikuks lõigutud. Eva kirju seal polnud. Kirjad äratasid hämmastavalt tõetruult ellu eelkõige just 1940ndad – sõja ja selle järgnenud ülesehitamise aastad. Nende põhjal võis aimata, kuidas koges sõda naine, kes oleks just neil aastail pidanud elama oma ilusaimat noorusaega, panema aluse oma karjäärile ja seadma paika elu alustalad. Ja mis tunne oli, kui sõda lõppes. Lisaks neile kirjadele sain loa lugeda ka päevikuid ja muud kirjavahetust, millest eelkõige Vivica Bandlerile ja Atos Wirtasele adresseeritud kirjad on olnud selle raamatuga seoses olulised. Paljud Tove novellid põhinevad kirjadel ja märkmetel, sageli väga otseselt. Kui mul oli juba õnnestunud sügavale Tove Janssoni maailma sisse elada, tahtsin käsitleda tema loomingut võimalikult loojakeskselt, lähtudes tollasest ühiskonnast ja inimestest, kelle keskel ta elas. See pani paika minu käsitlusviisi ja raamatu vaatenurga. Eriti tähtsale kohale tõusid sõja-aastad ja neile vahetult järgnenud rahuaeg. Need aastad olid Tove jaoks niivõrd rasked, et ta ei tahtnud sõda meenutadagi. Ometi ei läinud sõja-aastad tühja, kuigi ta ise seda mõnikord väitis. Just siis sündisid ja loksusid paika paljud tema elu ja loomingu seisukohast olulisimad asjad. Sõja kestel ja sõja tõttu kirjutas ta oma esimese muumiloo, arenes kunstnikuna, maalis suurepärase seeria autoportreesid ja joonistas oma ainulaadselt julged sõjapildid. Raamatu pealkiri „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” põhineb Tove eksliibrise tekstil. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad. Ja just selles järjekorras. Tove elu ja kunst on omavahel tihedalt põimunud. Ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest: sõpradest, saartest, reisidest, ka isiklikest kogemustest. Tove elutöö on hiiglaslik. Tegelikult peaks sellest rääkima mitmuses, sest ta tegi ära mitme inimese elutöö nii muinasjuttude looja, illustraatori, maalikunstniku, kirjaniku, lavastaja, dramaturgi, luuletaja, poliitiliste karikatuuride joonistaja kui koomiksikunstnikuna. Tema looming on niivõrd mahukas, et igaüks, kes sellest kirjutada püüab, peaaegu et lämbub selle all. Tundsin end nagu tädi Gerda Tove raamatust „Kuulajanna” (1971). Too vanake otsustas joonistada oma sõpradest ja sugulastest kaardi, kust oleksid näha nende omavahelised suhted. Lapsi ja nende vanemaid ühendasid punased jooned, armusuhted märkis ta roosaga. Kui need olid millegi poolest erandlikud või keelatud, siis topeltjoonega. Aja kulgemine muutis aga ülesande võimatuks; inimsuhted
9
muutusid pidevalt nii, et joonist tuli ühtelugu parandada ning ühestki paberist ei jätkunud nende kujutamiseks.2 Tädi Gerda töö ei saanudki valmis. Miski ei jää iial seisma ja aeg muudab isegi minevikku. Mõnikord on tunne, et just minevik on muutustele eriti vastuvõtlik. Inimestele ja kunstile võib läheneda lugematutest vaatenurkadest ja elul puudub kindel süžee. On ainult üksteisele järgnevad, kattuvad või samal ajal aset leidvad laialivalguvad sündmused, mis üksteist kas esile tõstavad või varjutavad. Mida rohkem neid uurida, seda keerulisemaks pilt muutub. Eriti kehtib see Tove puhul. Ta tegeles mitme asjaga korraga. Ta maalis pea kogu elu, kirjutas ja illustreeris muumiraamatuid üle kolmekümne viie aasta, illustreeris mitmesuguseid väljaandeid ning kirjutas mitmekümne aasta jooksul raamatuid täiskasvanutele. Tove elutöö mitmekesisus ja ulatuslikkus on mõjutanud ka minu raamatu ülesehitust. See põhineb nii kronoloogilistel kui temaatilistel tervikutel ja on ühtlasi nende kahe kompromiss. Ainult kronoloogiline lähenemine tekitanuks lihtsalt segapuntra, teisalt on aeg ning selles elanud ideed ja nähtused oluline osa Tove kunsti teemadest ja elust. Tovest on palju kirjutatud. Paarkümmend aastat tagasi kirjutas temast kui maalikunstnikust üksikasjaliku teose Erik Kruskopf. Muumidest on palju kirjutanud Boel Westin, kes ühtlasi avaldas kõigest kümmekond aastat tagasi Tove põhjaliku eluloo. Tove koomiksitest on aastate jooksul ikka jälle kirjutanud Juhani Tolvanen, kui nimetada ainult mõned teosed ja autorid. Eelkõige muumide kohta on avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja ka väitekirju, viimasena ilmselt Sirke Happose mahukas teos. Mitmetele autoritele on huvi pakkunud homoseksuaalsuse ilmingud Tove raamatutes. Minu soov oli peale Tove kunstile keskendumise anda pilt looja isikust kaasajas, selle väärtuste ja kultuuriajaloo kontekstis. Olulisele kohale tõusid Tovet ümbritsenud inimesed. Tal oli äärmiselt huvitav elu. Ta seadis kahtluse alla harjunud mõtteviisi ja moraalikoodeksi riigis, kus vanad, eriti just seksuaalkäitumist puudutavad eelarvamused olid täies elujõus. Ta oli mässaja, aga mitte iialgi kuulutaja või ässitaja. Ta mõjutas oma aja väärtushinnanguid ja hoiakuid, aga ei olnud lipukandja, vaid oma valikute vaikne ja ometi vankumatu järgija. Naise positsioon, iseseisvus ja loovus ning lugupidamise saavutamine meeste maailmas olid tema jaoks väärtused, milles ei saanud teha järeleandmisi. Ta ei leppinud ise kunagi keskmise naise rolliga, ei loomingus ega elulaadis. Juba väikese tüdrukuna kirjutas ta, et „kõige parem asi on vabadus”. Ja nii jäi see terveks eluks.
10
„Per il mio carissima Trinca”. Autoportree, 1939, õli
IV MUUMI D E M AAILM
M U U M I T R O L L ID E S Ü N D
Illustreerijana olid Tovel käed pidevalt tööd täis ja aeg-ajalt oli ta mures, sest sellele kulus liiga palju maalimiseks mõeldud aega. Aga miks hakkas maalikunstile pühendunud andekas kunstnik kirjutama muumiraamatuid? Igatahes mitte majanduslikel põhjustel, sest ta ei kujutanud ettegi, et võiks nendega midagi teenida. Ta kirjutas lugusid iseendale, vähemalt alguses. Nende abil põgenes ta sõja ja maailma julmuse eest. Suur osa soomlastest tuimestas nii tagalas kui rindel oma meeli narkootikumide, eelkõige aga viinaga. Tovele pakkus Muumiorust kirjutamine teistsuguse pääsetee liiga karmist maailmast. Alguses tähendas see talle ilmselt enam-vähem sedasama, mida oli tähendanud asunduste kavandamine Marokosse ja Tongale. Võimalik, et peame muumide olemasolu eest tänama sõda. Visuaalselt olid muumitrollid sündinud juba enne sõda, aga alles sõja ajal lõi Tove neile maailma, kus ka kirjanik ise oli kaitstud reaalsuse õuduste eest. Õieti oli see põgenemine tõelisusest, inetust maailmast.1 Ta on öelnud oma muinasjuttude sünni kohta, et kuigi „olen sisimas maalikunstnik, tundsin 1940ndate alguses, sõja ajal sellist meeleheidet, et hakkasin muinasjutte kirjutama”.2 Sõja eest polnud pääsu, aga hetkeks oli siiski võimalik peitu pugeda. Fantaasiamaailmas võis korraks kergemalt hingata ja mõelda millestki muust. Tove leidis pelgupaiga Muumiorust. Tegemist polnud lõpliku põgenemisega reaalsusest, vaid käimisega kuskil, kust tullakse alati tagasi. Nii on ta ise selle kohta öelnud. Esimese raamatu täiendatud eessõnas kirjeldas ta 1991. aastal kirjutamisaegseid meeleolusid: „See oli sõjatalvel 1939. Töö seisis: tundus täiesti mõttetu isegi üritada mingeid pilte teha.
„Must muumi sõudepaadis”, detail, 1930ndad, akvarell
133
Võib aru saada, et ma tundsin äkitselt tahtmist kirjutada midagi, mis algaks sõnadega „elas kord”. Sellele pidi järgnema muinasjutt, see oli möödapääsmatu, aga ma põiklesin kõrvale printsidest, printsessidest ja väikestest lastest ja valisin hoopis pahura tegelase oma karikatuuridelt ja panin talle nimeks Muumitroll. Poolik lugu jäi seisma kuni 1945. aastani. Siis ütles üks sõber, et sellest saaks ju lasteraamatu, kirjuta valmis ja illustreeri ära, äkki antakse välja.”3 See sõber oli Atos, kelle julgustusel töötas ta raamatu kallal edasi ja tegi ka illustratsioonid. Muumitrollid nägid ilmavalgust sedamööda, kuidas valmis esimene muumiraamat; muumid ei saanud eksisteerida enne muumimaailma. Tõsi, Tove oli juba varem, 1930ndatel joonistanud muumitrolle meenutavaid olendeid. Aga need olid enamasti lihtsalt vinjetid, väikesed peitepildid või signatuuri osad. Nendel väliselt muumitrolle meenutavatel olenditel ei olnud siis veel lugu ega maailma, kuhu kuuluda. Päris alguses olid nad mustad, punaste silmadega, kõhnad, sarvilised ja pika ninaga. Täpselt sellised tegelased, kellega ei tahaks pimedas kokku juhtuda. Esimene muumitrolli meenutav joonistus – nii vähemalt arvatakse – oli just see Kanti kujutav karikatuur Pellinki välikäimlas. Järgnesid karikatuuride tigedad vapiloomad, aga needki olid veel kaugel tulevaste muumide valgest ja täidlasest ümarusest. Alles palju hiljem muutusid olendid heledateks ja kosusid, nii et muutus kergeks nendega samastuda. Silmad nihkusid nina poole, said inimlikuma ilme ja suu jäi varju. Tove enda mälestused muumide sünnist ja eeskujudest on vahelduvad. Päris täpsed dateeringud on loomingulise protsessi puhul võimatud – neid ei saa anda isegi kunstnik ise. Tove mõtles muumide sünniloo kohta ühtelugu välja üksteisest pisut erinevaid versioone, olenevalt sellest, kellega rääkis. Kuna intervjuusid tuli anda pidevalt, oli tal ilmselt kõige sagedamini esitatavate küsimuste vastuste tagavara. Üks levinud lugu seob muumide sündimise autori varajase lapsepõlvega ajast, mil ta oli ema sugulaste juures Rootsis. Ta oli komme hiilida öösel toidukapi juurde, mispeale onu oli teda hirmutanud öösiti ringi luusivate muumidega. Juba nimi muumi on üpris hirmutav. Sügavalt kurupõhjast tulev heli, kus on pikk „m” ja veel pikem kume „u”, kõlab ähvardavalt ja sobib hästi ööpimeduses maiust otsiva lapsukese hirmutamiseks. Veel 1930ndatelgi nägid need olevused sageli üsna hirmuäratavad välja. Nad ilmusid mõnikord näiteks haige voodipeatsisse ja olid sama ebasoovitavad külalised nagu külmetus või tige majahoidja. Päevikutes
134
nimetas Tove neid mõnikord veidrateks, kummituse moodi hirmuäratavateks olenditeks, kelle ööpimedus oli alateadvuse süngetest soppidest valla päästnud. Seega olid nad pigem igaühe isiklikud deemonid. 1950ndal aastal kirjutas Tove muumitrollide sünniloost Evale, kes pidi uurima võimalusi raamatute avaldamiseks Ühendriikides. Tookord ütles ta, et oli saanud inspiratsiooni talvisest metsast, kus olid pehmesse lumme mattunud kännud. Kändudel lasuvatel ümaratel moodustistel olid sageli rippuvad sopistused, nagu „suur ümar valge nina”.4 Võimalik, et Evale räägitud loo lumistest kändudest kui muumide ninade algallikast ajendas välismaal populaarne ja müüv arktiline eksootika. Muinasjutud on lapse elus väga tähtsad. Ka Tove rääkis sageli, et ema jutustatud lood jäid talle igaveseks meelde. Küllap oli neil oma ja oluline osa selles, et ta huvitus muinasjuttude kirjutamisest. Neid lugude rääkimise hetki meenutab ta raamatus „Kujuri tütar”. Ema jutuvestmised olid hästi läbi mõeldud ja intensiivsed: „Kustutame ateljees tule, istume lõkkeaseme ette ja ema hakkab rääkima: elas kord üks väike tüdruk, ta oli kohutavalt ilus ja tema ema armastas teda nii kohutavalt ... Iga lugu pidi algama ikka samamoodi, edasi polnud see enam nii tähtis. Malbe, aeglane jutt soojas pimeduses; põrnitsed hõõgust ja ükski asi ei kujuta endast ohtu. Kõik muu jääb väljapoole ega pääse sisse. Ei praegu ega kunagi hiljem.”5 Kirjutamine aktiveeris lapsepõlves kogetud tunded – olla lihtsalt väike laps ema lähedal, kuulata põnevusest niheledes juukseid püsti ajavatest seiklustest ja olla ometi kaitstud. Seda tunnet tahtis ta oma lugejatele edasi anda. Alguses tundus kirjutamine lihtne: „Esimesed teosed kirjutasin amatööri kriitikavaba rõõmuga. Alles siis, kui kirjutamine hakkas muutuma sama tähtsaks nagu maalimine, muutus see ühtlasi töörohkemaks. Siis kirjutasin sageli raamatuid kolm-neli korda ümber.”6 Tove tegi sageli oma raamatute uusväljaannetes parandusi. „Sabatähe” ja „Muumipapa memuaarid” kirjutas ta tervenisti ümber ja tegi parandusi ka „Võlukübara” 1967. aastal ilmunud kordustrükis. Kordustrükkidele ja tõlgetele joonistas ta sageli uued kaanepildid. Ta kirjutas Maya Vannile, et häbeneb kahte esimest raamatut, „Veeuputust” ja „Sabatähte”, aga tunnistas ometi, et vana parandamine on märk, et midagi uut pole enam tulemas.7 Palju on räägitud sellest, kuidas reaalsuse eest põgenemine motiveeris Tovet kirjutama muumiraamatuid. Poliitilistel 1970ndatel pidi raamatutes
135
„Linnas jalutav must muumi”, 1934, akvarell. Maalitud Tove esimese reisi ajal Saksamaale
olema sõnum, soovitavalt kas kasvatusliku, poliitilise või hariva alatooniga. Muumidele heideti ette liiga väikekodanlikku perekonnamudelit ning nende kasvatuslikust sobilikkusest räägiti esimeste raamatute ilmumisaastail palju, kuigi täiesti erinevaid asju rõhutades. Muumide keelepruuk, palmiveini joomine ja suitsetamine kutsusid esile pahameelt. Pealegi polnud nende keelekasutus päris sünnis, mõnikord nad peaaegu vandusid. Kasvatuslikest eesmärkidest ütles kirjanik selgelt lahti: „Kirjutan selleks, et meelt lahutada, aga mitte selleks, et kasvatada ...”8 Ta on öelnud, et tal puudub kindel suundumus või filosoofia. Et ta tahab lihtsalt kirjutada asjadest, mis teda ennast huvitavad ja hirmutavad, ning kogu tegevus toimub perekonnas, kellele on ehk kõige iseloomulikum teatav sõbralik hämmeldus, ülejäänud maailma võtmine sellisena, nagu see on, ja kus kõik saavad omavahel harvaesinevalt hästi läbi.9
136
186
VI MUUMI D E MAAI LM AVALLUT US
„ M I S J U H T U S S IIS ? ”
Tove esimene muumide pildiraamat „Mis juhtus siis?” ilmus 1952. aastal ja tõlgiti samal aastal ka soome keelde. Raamatu pildikeel on julge ja õhuline. Domineerivad suured, jõuliste, aga ühtaegu sujuvate joontega illustratsioonid. Pildid moodustuvad suurtest, enamasti ühevärvilistest pindadest. Rõhutatud jooned ja ühetoonilised värvipinnad meenutavad paberkollaaži, tehnikat, mis oli tuttav nii paljudele tolle aja kunstnikele kui ka väikestele koolilastele. Värvigamma on ergas ja lasteraamatu kohta ebatavaline. Palju on musta ja valget ning nende kõrval intensiivset helesinist, erkpunast, lillat, ookrit ja erekollast. Kõige ebatavalisemad on raamatu lehtedesse lõigatud avaused. Läbi tekkinud avade näeb osa järgmisest lehest ja sageli tänu uuele avausele veel sellele järgnevastki. Lugeja saab aimu, mis edasi juhtub, kuigi sel moel tekkinud ettekujutus on sageli eksitav. Üllatus on igatahes tagatud. Raamatu kavandamine eeldas täpset küljendust ja tööd. Räägitakse, et idee teha lehtedesse augud pärines Tove lapsepõlve hirmudest. Ta oli vaadanud koos emaga kivi tagant piiluvat trolli Elsa Beskowi raamatus „Päkapikula lapsed”. Troll oli Tove arvates nii hirmus, et ema pidi liimima selle peale paberitüki. Paberitükike oli kinnitatud ainult ülemisest servast nii, et seda sai üles tõsta ning pilti vaadata. Nii oli see alles tõeliselt hirmus.1 Raamat on kirjutatud värsivormis. Mängulised lõppriimid ahvatlevad lugejat neid järele ütlema ja leelutama. Tekstil on raamatus tähtis osa ka visuaalselt. See on omaette element, kirjutatud kalligraafilises kirjas. Lugu räägib sellest, kuidas väike My on kadunud ja muretsema panev uudis tabab Muumitrolli keset lõbusat jalutuskäiku piima järele. Pärast mitmeid seiklusi jõuavad My ja Muumitroll tagasi armsa Muumimamma
Tove ja kaks muumit Stockmanni muumikampaanial 1956. aastal
187
Kõõts püüab kala. Pildiraamatust „Mis juhtus siis?”, 1962
Muumimets. Pildiraamatust „Mis juhtus siis?”, 1962
juurde. Süžees on varasematest muumiraamatutest tuttavaid elemente, nagu kadumine, otsimine, leidmine, loodusjõud ja Muumimamma hellus. Seekord räägitakse neist lihtsalt lühemalt ja lugu areneb pigem piltide toel. Raamat äratas suurt tähelepanu ja siirast imetlust. Seda võib nimetada muumimaailma rahvusvaheliseks läbimurdeks, mis hõlmas ka soomekeelset Soomet. Enamiku soomekeelsete soomlaste jaoks oli see esimene kokkupuude muumide maailmaga. Tove Jansson oli õnnelik: „Pildiraamat meeldib siin kõige rohkem ja see on tõlgitud ka soome keelde.”2 Järgmisel aastal sai Tove Rootsis Nils Holgerssoni kirjandusauhinna. See oli tema esimene lastekirjanduse auhind, mis ei jäänud aga teadupärast sugugi viimaseks. Kohe seejärel pälvis ta Soomes Rudolf Koivu auhinna. Auhindu ei jagatud ilmaasjata. „Mis juhtus siis?” oli lastekirjanduses midagi täiesti uut nii Soomes kui mujal maailmas. Selle illustratsioonid esindavad uut moodsat kunstilist visiooni ja tõusevad võrdsele kohale tolle aja parimate kunstiteostega. Graafikas ja lastekirjanduses oli teos omapärane ja innovatiivne, millele ei leidunud tema kaasajas midagi
188
Hatifnatid äikesega. Pildiraamatust „Mis juhtus siis?”, 1962
189
võrdset. Tove kirjutas ühes oma novellis väljamõeldud koomiksikunstnikust, aga tekst võiks sama hästi kirjeldada ta oma geniaalset joonekasutust: „Mitte kellelgi polnud nii ilusaid jooni. Nii kergeid ja puhtaid, nagu ta oleks neid tõmmates eriliselt rõõmustanud.”3
„ O H T L I K JA A N IPÄ EV ”
Oma neljandat, teatrimaailmast jutustavat muumiraamatut „Ohtlik jaanipäev” hakkas Tove kirjutama 1953. aasta suvel Pellinkis Bredskäri saarel. Raamat ilmus järgmisel aastal ja on pühendatud Vivicale, Tove juhendajale ja inspireerijale teatrimaailmas. Taas kord on teemaks suur looduskatastroof, mis lööb segi senise tuttava ja turvalise elu ning kävitab uue sündmuste ahela. Purskav tulemägi tekitab hiidlaine, mis neelab alla kõik, ka muumimaja. Tegelased on ootamatult keset vetevälja. Õnneks leiavad nad tulvavees triiviva teatrimaja ning pääsevad. Nad ei tea teatritest ega näidenditest midagi ega saa isegi aru, et elavad nüüd teatris. Raamatut kirjutades oli Tove juba kokku puutunud näidendite kirjutamise ja lavastamisega. Seljataga oli Vivica lavastatud „Sabatäht”, mis käis rahvusvahelisel ringreisil. Tove oli olnud teatritegemisest, selle särast ja energiast lausa lummatud. Teatrimaailm oli väga mitmetähenduslik ning miski ei pruukinud olla selline, nagu esmapilgul paistis.4 Raamatus on kirjeldatud hetki enne suurt vulkaanipurset, eelmängu tulevasele katastroofile, kus kuumus ja kuivad kõrvetavad tuhahelbed ennustasid hävingut. Jälle oleme tuumapommide maastikel: „Öö oli täis rahutust, seinte taga raksus ja krigises ning rasked lained peksid vastu aknaluuke. „Kas see ongi maalima lõpp?” küsis väike My uudishimulikult. „Kui mitte rohkematki,” vastas Mymla tütar. „Püüa olla nii kena, kui jaksad, sest varsti oleme kõik taevas.” – „Taevas?” kordas väike My. „Kas me peame taevasse minema?”5 Kui küsimus on elus ja surmas, keskendub Muumimamma väikestele igapäevastele asjadele, sellistele, mida on võimalik mõista ka siis, kui juhtuma hakkavad suured õnnetused. Ta otsib puukoorest nikerdatud laevukesi ja on rahul, kui inetu võrkkiik on kadunud. Kui vesi muumimaja pikkamööda üle ujutab, on ülemise korruse põrandasse saetud august tore
190
Kaanepildi kavand raamatule „Ohtlik jaanipäev”, 1954, guašš, akvarell jm
vahelduseks vaadata, kuidas paistab köök uue nurga alt. Ta rõõmustab ka selle üle, et ei jõudnud enne uputust nõusid pesta. See oleks ju olnud asjatu vaev. Muumitroll ja Tusklik sattuvad politsei kätte ja pannakse vangi. Lõpuks jõuavad nad perekonna juurde tagasi ja kõik läheb vana moodi edasi. Oht on möödas: „Üksik veelomp peegeldas taevast; sellest saab suurepärane supluskoht väikesele Myle. Kõik nägi välja nii, nagu midagi polekski kunagi juhtunud ja ei juhtuks ka edaspidi.”6 Tove Jansson ei teinud oma lugejatele, isegi mitte lastele hea käitumise reegleid. Muumimaailma armastust ja hoolitsust täis elus ei ole õigupoolest keelatud miski peale keelamise. „Ohtlikus jaanipäevas” elavad
191