dna
das koostatakse DNA profiil ja kuidas seda analüüsitakse. Samuti seletasid nad, mida tähendab Andrewsilt võetud DNA proovi klappimine vägistamisohvritelt saadud vere- ja seemnevedeliku proovidega ja kuidas see tõestab, et Andrews tõepoolest kõik need naised vägistas. Andrewsi esindajad püüdsid taas neid asitõendeid oma pseudoteadusliku jutuga ümber lükata, kuid seekord see neil ei õnnestunud. Andrews mõisteti ka sel korral süüdi ja mitte üksnes Nancy Hodge’i, vaid ka kõigi teiste ohvrite vägistamises. Talle määrati karistuseks kokku 115 aastat vanglat. Suurbritannias end juba tõestanud DNA murdis viimaks läbi ka Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemis. Nüüdseks kasutatakse DNA andmeid kohtus väga sageli ja kuigi tuleb ette, et mõnel juhul seatakse küsimuse alla proovi puhtus või analüüsimisel tehtud vead, kuid DNA analüüsi enda teaduslik pädevus on juba ammu väljaspool kahtlust. Kuigi võib tunduda tõeliselt tähelepanuväärne, et Hutchinson mõisteti DNA andmete põhjal süüdi veerand sajandit varem toime pandud mõrvas, saab neidsamu kriminalistika meetodeid kasutades tuvastada tapetud inimeste identiteeti ka oluliselt kaugema aja tagant. Nii oli see näiteks Venemaa viimase keisri Nikolai II ja tema perekonna puhul, kes tapeti Jekaterinburgis 1918. aastal (vaata Tahvel 15). 1917. aasta märtsis loobus Nikolai Romanov troonist oma venna, suurvürst Mihhaili kasuks. Pärast seda pandi Nikolai koos perekonnnaga Aleksander Kerenski otsusega otsemaid Tsarskoje Selos asuvasse Aleksandrovski paleesse. Kuniks Ajutine Valitsus pidas aru, mida keisri ja tema perega ette võtta, põgenesid paljud nende sugulased Venemaalt Euroopasse, kus nende järeltulijad siiani elavad. Sama aasta augustis viidi Romanovite pere üle Siberi põlisesse pealinna Tobolskisse. Seal olid nad revolutsionääride terrori eest 255
t u m m a d t u n n i s ta j a d
väidetavalt kaitstud. Nad paigutati elama endise kindralkuberneri majja ja nende eest kanti päris kenasti hoolt. Ent kui bolševikud 1917. aasta oktoobris võimule tulid, muutus olukord Romanovite jaoks palju tõsisemaks ja elutingimused karmimaks. Neid sunniti loobuma teenijatest ja sööginormiks määrati neile sõduripajuk, mis ei sisaldanud enam loomulikult neile harjumuspärast toidukraami, nagu või ja šokolaad. Seejärel viidi perekond 1918. aasta suvel Jekaterinburgi, kus neid hoiti vangistuses insener Ipatjevi maja keldris Voznessenski prospekt 49. Kodusõda oli ikka veel täies hoos ja Tšehhoslovakkia korpus piiras parasjagu Jekaterinburgi. Et valgekaartlased ei saaks keisrit ja tema perekonda punaste käest päästa, otsustasid bolševikud nad mõrvata. Hukkamiskäsk saadeti pealinnast telegrammiga, millele oli alla kirjutanud Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juht Jakov Sverdlov, kuigi on selge, et nii olulise otsuse pidi kindlasti heaks kiitma ka Lenin isiklikult. Hiljem on Romanovite tapmisele viidanud oma päevikus ka Trotski, kes kirjutas: „Moskvasse sõitsin ma uuesti alles pärast Jekaterinburgi langemist. Sverdloviga juttu ajades küsisin talt möödaminnes, kus siis keiser on. „Temaga on kõik,“ vastas Sverdlov „Ta lasti maha.“ „Ja kus ta perekond on?“ „Perekond lasti koos temaga maha.“ „Kohe kõik või?“ küsisin veidi üllatunult. „Kõik,“ vastas Sverdlov. „Mis siis?“ Ta lootis tabada mu reaktsiooni. Aga ma ei vastanud talle. Küsisin hoopis, et kes selle otsuse tegi. „Me otsustasime selle asja siin ära. Iljitš arvas, et neid ei maksa valgete kätte jätta, et nood saaksid Romanovitest oma elusad vapiloomad teha. Olukord on selleks praegu liialt kriitiline.““ Niipalju kui on teada, äratas maja valveülem Jakov Jurovski kesköö paiku Romanovite perekonnaarsti Jevgeni Botkini ja käskis 256
dna
tal keisriperekond äratada, et nad end riidesse paneksid, ja seejärel nad keldrisse tuua. Põhjuseks tõi Jurovski turvalisuse – et linnas olid rahutused, tulevat neil uuesti kolida mõnda turvalisemasse paika. Kui perekond oli keldris, sisenes Jurovski koos hukkamiskomandoga ja luges ette Uurali täitevkomitee käsu, mille kohaselt tuli keiser ja tema perekond hukata. Seejärel avasid püssimehed tule. Nikolai sai kohe alguses kuuli pähe ja varises surnult põrandale. Mitu last olid aga elus ka veel pärast kogupauku, osaliselt tänu sellele, et nende riietesse õmmeldud teemandid kaitsesid neid kuulide eest. Nende elud lõpetati täägitorgetega. Kahekümne minutiga oli kõik läbi. Veel palju aastaid hiljem hoiti keisri ja tema perekonna surnukehade asupaika suures saladuses. Paljud arvasid, et küllap need heideti mõnda kaevandusšahti või põletati ära või koguni mõlemat korraga. Samas avaldati mitu raamatut ja artiklit, kus väideti, et nad kõik on tegelikult elus ja elavad Siberis edasi. Surnukehade puudumist kasutasid ära mitmed petturid, kes ilmusid välja, väitsid end olevat Romanovid ja nõudsid sisse mitmetes Euroopa pankades hoiul olnud perekonna-aardeid. Neist petistest üks kõige kuulsamaid oli Anna Anderson, kes väitis end olevat Nikolai II noorim tütar Anastassia. Samal ajal püüdsid aga paljud, kes olid leppinud sellega, et Romanovite dünastia on igaveseks otsa saanud, üles leida nende viimset puhkepaika. Nagu te küllap ette kujutate, oli seda kõike kommunistliku režiimi tingimustes keeruline ja ka ohtlik teha. Eriti usinalt tegeles keisriperekonna säilmete otsingutega geoloog Aleksander Avdonin, kes elas Jekaterinburgis ja oli innukas hobiarheoloog, kelle erihuviks oli kohalik ajalugu. Romanovite perekonna tapmise lugu paelus teda jäägitult. Avdonin uuris seda 257
t u m m a d t u n n i s ta j a d
juhtumit aastaid, pannes kild killu haaval kokku tervikpilti sellest, mis keiserliku perekonna tapetud liikmetega pärast mahalaskmist ikkagi tehti. Kuuldused Avdonini püsikindlast huvist selle teema vastu jõudsid 1976. aastal ka kirjaniku ja filmitegija Geli Rjabovini, kes oli saanud ühe hukkamiskomando liikme poja käest informatsiooni keisri ja tema pereliikmete surnukehade täpse asupaiga kohta. Rjabovi allika kohaselt oli 11 mahalastust üheksa maetud Koptjaki tänaval asuva raudteeülesõidu lähedale. Väidetavalt valati auku lükatud surnukehadele hapet, mis pidi nende lagunemist kiirendama. Lisaks sellele asetati enne augu kinniajamist selle peale raudteeliiprid. Selle informatsiooniga varustatuna asusid Avdonin ja Rjabov 1979. aasta kevadel keisriperekonna säilmeid otsima. Neil oli õnne, sest õige pea pärast kaevamistööde algust jõudsidki nad pehkinud raudteeliiprite rivini. Selle alt leidsid nad klaasikilde, mis nägid välja nagu jäänused nendest purkidest, milles oli hoitud surnukehadele valatud hapet. Veelgi sügavamale kaevates jõudsidki nad inimjäänusteni, leides kalmust muuhulgas mitu pealuud. Nad olid täiesti veendunud, et tegemist on viimaste Romanovite säilmetega. Äkitselt jõudis neile kohale, millised võivad olla selle avastuse võimalikud vastukajad. Muretsedes omaenda tuleviku pärast, matsid nad säilmed sinna tagasi, lisades kalmu ka mõned ikoonid. Nad hoidsid oma avastust kümme aastat saladuses, enne kui Rjabov 1989. aastal selle loo meedias avaldas. Säilmed kaevati uuesti välja, seekord ametlikult. Arvestades kohta, kuhu need olid maetud, ning asjaolu, et ühe kolba hambaid oli täiendatud kullast hambasillaga (oli teada, et Nikolaile oli pandud täpselt selline kullast hambasild), viitas see, et tegemist on tõepoolest troonist loobunud keisri ja tema perekonna säilmetega. Lisaks 258
dna
viitas ka esialgne kranioloogiline ekspertiis, et kuldse hambasillaga pealuu oli suure tõenäosusega just keiser Nikolai II oma. Ent kui tahes veenvad need asjaolud ka polnud, absoluutselt kindlaid tõendeid siiski polnud ja kahtlused püsisid. Siinkohal sekkusin minagi selle loo edasistesse arengusse. Kuulsin keisriperekonna säilmetest 1992. aastal, kui töötasin BBCs saate „Tomorrow’s World“ juures. See lugu lummas mind sedavõrd, et võtsin ühendust Moskvas asuva Venemaa kriminalistikateenistusega, lootes saada neilt rohkem informatsiooni. Sain telefoniühenduse nende juhtiva DNA-eksperdi dr Pavel Ivanoviga. Ta kirjeldas, kuidas ta on proovinud säilmeid uurida ja analüüsida, ent kurtis, et nende asutusel ei leidu piisavalt vahendeid säilmete Inglismaale saatmiseks, kus saaks DNAd korralikult analüüsida. Pakkusin välja, et maksan analüüside eest ise. Dr Ivanovile meeldis see mõte väga. Järgmise sammuna võtsin ühendust toonase siseministri Ken Clarke’iga (kes oli õnneks juhtumisi just minu valimisringkonnast parlamenti valitud), kes andis loa nende säilmete analüüsimiseks Suurbritannia siseministeeriumi kriminalistikateenistuse laboris Aldermastonis. Analüüsid pidi läbi viima briti teadlane dr Peter Gill, kes oli selle võimaluse üle äärmiselt põnevil. Seejärel lendas Pavel Ivanov Suurbritanniasse, vanas British Airwaysi logoga kotis üheksa paremat kätt. Panime koti mu Volvo pakiruumi ja sõitsime Peter Gilli koju. Mõtted kippusid vägisi sellele, kuidas reageeriks politsei, kui ta meid kinni peaks ja avastaks autost üheksa käe säilmed. Seda, et su auto pagasiruumis on terve keisriperekond, ei juhtu ju iga päev. Säilmete geneetiline analüüs vältas mõned nädalad. Jekaterinburgist leitud proove võrreldi Romanovite elus olevate sugulaste proovidega – näiteks Edinburghi hertsogi DNAga, kelle emapool259
t u m m a d t u n n i s ta j a d
Peeter-Pauli katedraal Peterburis, kus Romanovid leidsid l천puks oma viimse puhkepaiga.
260
dna
ne vanaema, Hesseni printsess Victoria oli keisrinna Aleksandra Fjodorovna õde. Peter Gilli analüüsid tuvastasid, et leitud säilmed kuulusid tõepoolest keisriperekonnale. See oli mälestusväärne hetk, mida kajastasid loomulikult ka paljud meediaväljaanded. Kuna kellelgi polnud enam kahtlust, et tegemist on Romanovite säilmetega, otsustati need viimaks viisipäraselt maha matta. 1998. aasta 17. juulil sängitati need Peterburis asuvasse Peeter-Pauli katedraali hauakambrisse, teiste Venemaa valitsejate kõrvale. Sain Venemaa kriminalistikateenistuselt hiljem kirja, kus mind tänati abi eest. Sarnase tänukirja sain ka Romanovite dünastia elus olevatelt liikmetelt. Olen mõlema tänukirja üle väga uhke. Samuti lõpetasid DNA andmed spekulatsioonid selle üle, kas Anna Anderson on ikka suurvürstinna Anastassia või mitte. Keisrinna Aleksandra venna, Hesseni suurhertsogi Ernst Ludwigi palgatud eradetektiivid tegid juba 1927. aastal kindlaks, et Anderson oli tegelikult vaimuhaiguste küüsis Poola tehasetööline Franciszka Szankowska. Ent seegi kord polnud asitõendeid, mis seda lõplikult kinnitaksid. Õigupoolest lahenes küsimus alles pärast Andersoni surma 1984. aastal. Selgus, et 1979. aastal opereeriti tal Virginia osariigis, kus ta veetis oma elu viimased aastad, sisikonda, ning osa tema soolestikust eemaldatud koest säilitati Charlottesville’i haiglas. Lisaks DNA analüüsi antud tõestusele, et naine polnud Romanovitega suguluses, leidis koe võrdlemisel Franciszka Szankowska õe lapselapse Karl Maucheri DNA prooviga kinnitust ka see, et Anna Anderson oligi tõepoolest Franciszka Szankowska. Eradetektiivid jõudsid tõeni seega juba rohkem kui pool sajandit tagasi. Kuigi Anastassia võimalik pääsemine võis paljudele tunduda romantiline mõte, mida polnudki nii raske uskuda, paljastas DNA analüüs siiski kurva tõe keisriperekonna saatuse kohta. 261