ÜLITUNDLIK
A.K. Turneri uusimas krimiromaanisarjas tegutseb kohtumeedikust uurija Cassie Raven, kes astus esimest korda ette kahes BBC Radio 4 eetris loetud lühijutus. Autor töötab ka mitmesuguste tõsikrimi ajalugu käsitlevate teledokumentaalide produtsendi ja stsenaristina. Ta on elanud East Londonis juba selle hipsterluse-eelsetest aegadest peale ning sooritas hiljuti giidieksami, et saaks jagada oma kirge Londoni 2000-aastase ajaloo vastu. Tema kitsam eriala on aga kuritöö ja karistus.
Cassie äratas vee rütmiline sahin ja loksumine vastu puidust laevakeret – see lohutav heli koos õrna kõigutamisega oli viimastel kuudel olnud talle nii hällilauluks kui ka hommikuseks äratuskellaks. Kuid täna kostis iga laisa lainelaksuga vastu kanalipaadi parrast aeg-ajalt ka klobin, nagu oleks keegi otse tema kõrva ääres sõrmenukkidega kõhklevalt vastu laevakeret kopsinud.
Meelemärkuse suunas hõljumise ajal püüdis Cassie aju kindlaks teha heli allikat. Hääl polnud selline, mida oleks võinud põhjustada tavapärane öösel kanalisse sattunud risu ja prügi – prügikotid, vanad tossud, ükskord isegi plastist külmakast, mis saabus vastu laevavööri kolksutama. Valguse põhjal otsustades polnud kell veel isegi kuus – Cassie vahetuseni morgis oli jäänud kolm tundi –, seega keeras ta külge, püüdes vajuda une rüppe ja välise müra endast eemale tõugata. Kuid pärast kümmet minutit lebamist ja ootamist, millal käib järgmine kopp, kopp-kopp, ajas ta end vandudes voodis istuli
ja tõmbas pidžaamale dressipluusi peale. Korteris oli ta alati maganud alasti, kuid pärast viit kuud paadielu, mil õhtune niiskus kippus suve hääbudes läbi tungima isegi tema supersoojast talvetekist, andis ta alla ja tellis Marks & Spencerist kõige soojema pehme pidžaama ja tudusokid.
Kui Cassie astus väikesesse kokpitti ahtris (mida ta oli nüüdseks õppinud enam mitte taguotsaks kutsuma), laksas septembrihommiku kargus talle vastu nagu külm kämmal. Sügisene kanal oli talle alati väga meeldinud, aga nüüd, judisedes ja piiludes läbi mustjasrohelise vee kohal luurava uduvaiba, tundis ta suveigatsuse sähvatust vaatamata sellele, et Camden Towni turistid ja uudistajad suhtusid siis tema paati nagu mingisugusesse vaatamisväärsusesse.
Ta haaras tekilt pootshaagi ja suundus paadisilla ääres vastuvoolu seisva, kümme meetrit pika jõelaeva vööri poole.
Vööriteki kanalipoolses pardas ta kükitas ja vaatas ühe käega kindlalt reelingust hoides alla läbi voogavate udunarmaste, mis varjasid veepinda. Sel hetkel klaarus udust üks laik ja kerge laineke lükkas midagi ümarat, tumedat ja siledat vastu laevakeret. Sekundi murdosa hiljem oli see silme eest kadunud, kuid Cassiel polnud vaja tervet sekundit, et ära tunda koputuste allikat.
Neid ei olnud tekitanud vette visatud spordijalats, vaid ligunenud inimpea, nägu allapoole.
Cassie Raven võis küll olla kõigest kahekümne kuue aastane, kuid olles töötanud viimased kuus aastat Camdeni morgis lahanguabilisena, oli ta lähedalt näinud tuhandeid surnukehi. Ta oli lahkamiseks ettevalmistusi tehes lõiganud läbi nende nahka, murdnud pärani rinnakorve ning tõstnud välja siseelundeid. Ta oli võtnud surnute kehavedelikest analüüse ja oli suuteline lagunenud laiba
erilist lehka ära tundma kahekümne sammu kauguselt. Kuid näha surnud inimest ulpimas sealsamas, laiba pea paari tolli kaugusel kohast, kus tema enda pea oli olnud vaid mõni hetk tagasi – põsk põse vastas –, tekitas temas õudusjudinaid. Surnukeha siinsamas, päriselus, oli lihtsalt nii… kontekstist väljas.
Kui ta kummardus üles võtma pootshaaki, mille oli ehmatusest käest pillanud, tundis ta, kuidas süda taob topeltkiirusel, pumbates hapnikurikast verd tema suurtesse lihastesse, valmistades neid ette võitluseks või põgenemiseks. Paari rahustava hingetõmbe järel suunas ta pootshaagi otsa uppunu sulejope kaelusesse, rahulikult, teades, kuidas surmajärgne hooletu vigastus võib raskendada patoloogi tööd surmapõhjuse tuvastamisel.
Üht kätt reelingule toetades hakkas ta surnukeha ahtri poole sikutama. Kanal oli peegelsile, vesi peaaegu seisev ja mees libises läbi vee kergesti, nagu abivalmilt. Cassie manööverdas ta ümber ahtri paadi ja kanalikalda vahelisse tühimikku. Isegi kui ta põhja vajuks, jääb sügavus seal alla meetri ja tüürpoordi vender ei laseks paadil teda vastu musti kaldatelliseid puruks muljuda.
Kui ta konksu mehe kraest eemaldas, hakkas keha pöörduma. Ta keeras ennast vees laisalt ringi, nagu seaks end voodis mugavamalt sisse, nägu ilmus veepinna alt. Mees oli umbkaudu hilistes kahekümnendates, laiaõlgne ja hoolimata põsesarnu katvast aknepudrust hea välimusega. Tema erilist kuldrohelist värvi silmad vahtisid küsival pilgul taevasse.
Cassie kükitas ja kummardus mehele lähemale. „Kuidas sa ometi siia kanalisse sattusid?“ küsis ta leebelt. Ja hoidis hinge kinni, lootuses tabada sõnu, mida ta mõnikord kuulis surnukehadelt, kelle eest hoolitsemine oli tema töö – mõnd vihjet viimaste mõtete kohta, selle kohta, mis oli nendega juhtunud. Kuid sügaval sisimas ta teadis, et teeb seda vaid kombetäiteks.
Rohesilm püsis haudvaikne: järjekordne kinnitus, et eriline side surnutega, mida ta oli tundnud kõik need aastad, mil ta nendega töötas – püha kutsumus, mis oli andnud tema elule tähenduse –, oli ta hüljanud.
Kui Cassie oli oma koiduaegsest külalisest Camdeni politseijaoskonnale teada andnud, saabus esimesena vormis naispolitseinik, tema järel veidi hiljem kaks päästevarustust tassivat kuivülikondades sukeldujat. Nad kummardusid, pugesid pukseerimisrajaga risti tõmmatud politseilindi alt läbi, astusid paadi juurde ja heitsid pilgu alla, surnukehale.
Neist kahest vanem, viiekümne ringis habetunud mees, vilksas kiiresti uurivalt Cassie poole, millele järgnes pilk, milletaolisi ta oli tüdimuseni harjunud vanematelt meestelt saama. Sõnadesse pandult oleks see öelnud midagi sarnast nagu Kui sul poleks seda totakat punksoengut ja näoneete, siis oleks ma ehk oma imetlusega sulle au osutanud. Mehele otsa vaadates ajas Cassie silmad korraks pärani, läkitades talle vastuse: Unista edasi, sitapea. Nad ei vaevunud akvalangi kasutama, vaid lihtsalt ronisid üle kanaliserva meetrisügavusse vette. Paari minutiga oli surnukeha rihmade abil täispuhutava kanderaami külge kinnitatud ja nad
tõstsid seda välja pukseerimisrajale. Cassie kummardus, et heita viimane pilk Rohesilmale, enne kui nad ta kinni katsid.
Mehe ninast ja suust mullitas vett ja tema jopeõlgu kaunistasid lemlevanikud. Cassie ei märganud ühtki ilmselget välist vigastust ja lagunemise leha puudumisest järeldas, et mees oli sisse kukkunud ehk alles eelmisel päeval. Kõige tõenäolisemalt õnnetusjuhtum, uppumine.
Cassie ajas end püsti ja märkas, et vanem sukelduja vahib teda üksisilmi. „Laibad sind siis ei häiri?“ – küsitud selgelt halvustaval toonil, kuna ta ei minestanud ega vajanud nuusksoolaga toibutamist.
Ta kehitas õlgu. „Mitte eriti. Ma näen neid umbes kakskümmend-kolmkümmend tükki nädalas.“ Nautinud hetke mehe segaduses näoilmet, lisas siis: „Ma olen morgis laborant. Arvatavasti lahkan hiljem seda meest.“ Kui Cassie pöördus, et hakata tagasi oma paati ronima, kuulis ta meest oma kaaslasele pomisemas.
„Veidrik.“
Sellele ei saanud ta tõepoolest kuidagi vastu vaielda.
Pärastpoole, mitte palju aega pärast meeste lahkumist, asus ta viimaks tööle minema, kui kuulis tekilt reibast koputust, millele järgnes tuttav hääl: „Kapten, palun luba pardale tulla!“
See oli tema isa Callum, käes kaks kohvitopsi. Cassie andis isale tervituseks musi, olles jälle haaratud vastukäivatest tunnetest, mida too temas üles keerutas. Armastus ja kiindumus, jah, aga ka ärritus ja isegi viha. Näiteks täna oli isa ilmselgelt unustanud, et Cassie peab olema tööl kell üheksa, poole tunni pärast, mistõttu ta on sunnitud kohvi ebameeldivalt kiiresti alla kulistama. Isa näol säras samal ajal ainult selge rõõm tütre nägemisest. Miks Cassie siis ennast niimoodi tundis?
Nojah, nende vahel polnud just lihtne ja sirgjooneline isa ja tütre suhe. Nelja-aastasest peale oli Cassie kasvanud vanaema juures, uskudes, et ta ema ja isa olid hukkunud autoavariis. Alles hiljaaegu oli ta teada saanud tegeliku loo – et isa on elus, kuid istunud tema ema Kathi mõrva eest seitseteist aastat vanglas.
Nüüdseks oli ilmsiks tulnud, et Callum oli süüdi mõistetud ekslikult ja tema ametlik õigeksmõistmine ootas kohtusüsteemi labürintides tiireldes oma aega.
Nad jõid kohvi kokpitis: päike oli välja tulnud ja kooris kõrvetades kanalilt udukihti maha.
„Sa peaksid sööma ühe peekonivõileiva,“ lausus Cassie isa silmitsedes. Ta oli vananeva rokkstaari stiilis hea välimusega mees, kuid oma pikkuse ja kehaehituse kohta liiga kõhn. „Sinu vanuses pole hea olla alakaaluline, kas tead.“ Callum oli vaid neljakümne üheksa aasta vanune, kuid pikk vanglaelu, millest ühe osa vältel jagas ta kongi ahelsuitsetajaga, oli kinkinud talle enneaegse vananemise ja kopsuemfüseemi.
Cassie ulatas isale paberkoti, mille ta oli kaasa võtnud.
„Veel tablette?“ küsis isa kannatajailmel.
„Ainult tsink sinu immuunsüsteemi jaoks. Kas sa võtad ka teisi toidulisandeid?“ Ta kuulis oma hääles näägutavat noodikest, kuid Callumi toidulaud oli nagu õudusunenägu, koosnedes peaaegu täielikult ubadest röstsaial, millele pakkus vaheldust kaasaostetud rämpstoit.
Isa lõi talle nöökavalt kulpi ja naeratas kõveralt. „Jah, kapten. Ma sõin ükspäev isegi ühe õuna.“
Nad vaatasid, kuidas rabakanaema mööda kiirustas, tibud paaniliselt kiiluvees piiksumas. Tajudes, et Callum kavatses öelda midagi ema kohta, viis Cassie jutu mujale. „Kuidas hostelis läheb? On nad sulle tööd leidnud?“ Callum oli kolinud oma
Põhja-Iirimaa kodulinnast Londonisse, et alustada uut elu tütrele lähemal.
„Ah, tead küll, tavaline lugu, FTSE 100 firma otsib tegevjuhti, Arsenal vajab ründajat, aga ma arvan, et kaldun pigem Sony plaadilepingu poole…“ Mees naeris, paljastades tühja koha seal, kus oleks pidanud olema silmahammas, ja Cassie jättis meelde, et isale tuleb leida hambaarst.
„Ma ei ole ikka veel väga vaimustuses, et sa siin omaette elad,“ lausus Callum pead vangutades. „Tead, et lüüsi juures oli eelmisel nädalal pussitamine? Ma mõtlen, et igaüks võib ju niisama lihtsalt öösel pardale ronida.“
Cassie oli rõõmus, et polnud oma ulpivat külalist maininud. „Kuule, mul vedas, et selle sain,“ vastas ta isale. „Keskmine üür Camdenis on kaks tonni kuus. Ja linnal oli mulle pakkuda ainult midagi kuskil Enfieldis.“ Just sel hetkel, kui tema üürimajale ida pool pidi minema peale kinnisvaraarendajate buldooser, oli üks vana skvottimise-aastate sõber läinud tont teab kui kauaks
Goasse elama ja üürinud oma jõepaadi nimega Dreamcatcher talle välja.
„Camden oli vanasti tavaliste inimeste koht,“ lausus Callum ja raputas pead. „Aga nüüd… Turistid! Kõik need kohvikud ja moekad toiduputkad. Ma peaaegu tellisin ükspäev kogemata vegankebabi!“ – ise siiralt šokeeritud, et säärane asi üldse olemas on.
Silmanurgast vaatas Cassie mehe kookus keha ja halliseguseid juukseid, mis omal ajal olid sama tumedad nagu temalgi. Tal oli siiani raske vahetada oma lapsepõlvemälestus suurest tugevast isast tegelikkuse vastu. Ehk oli kakskümmend kuus aastat liiga kõrge vanus, et saada omale ootamatult isa – mõte, mis ta kõhu süütundest krampi kiskus.
Cassie sirutas käe ja haaras isa luisest käest, tundes tänulikku
vastusurvet. Mis mul küll viga on? Miks ei võinud ta olla lihtsalt õnnelik, et pärast rohkem kui kahtkümmet orvuna elatud aastat on tal jälle isa?
CasSie Raveni kolmas raAmat: laip tuleb ise lahkaja juUrde
Camdeni morgi vanemlaborant Cassie Raven on näinud tuhandeid surnukehi, aga kui ühel ööl koputab surnukeha tema voodipeatsi kõrval koduseinale, tundub see isegi tema jaoks natuke liig.
Surnutelt „sõnumeid“ kuulma harjunud Cassie on oma erilise ande paraku kaotanud, tema kõrvus valitseb vaikus ja salapärane roheliste silmadega uppunu ei jaga temaga oma saladust.
Esialgu.
Rohesilm tundub uurija Phyllida Flyte’ile kahtlaselt tuttav ja ta hakkab koos Cassiega lahti harutama surnud mehe elu, kiskudes selle käigus päevavalgele hulga räpaseid saladusi. Õhk nende ümber ja vahel säriseb.
Ent siis astub lavale veel keegi, kelle mäng käib kõrgelt üle kahe naise pea.
Ent siis astub lavale veel keegi, kelle mäng käib kõrgelt üle kahe naise pea.
A.K. Turner on Londoni teleprodutsent ja kirjanik.
Eesti keeles on Cassie Raveni sarjast varem ilmunud „Kehakeel“ (2021) ja „Eluaegne“ (2022).
www.raamat24.ee