Väikelapse kasvatamise sos by Rahva Raamat

Jo Frost'i

VÄIKELAPSE KASVATAMISE SOS

Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja

Originaali tiitel: Jo Frost’s Toddler SOS Solutions for the Trying Toddler Years Orion Books 2013 Esmatrükk: Orion Books, 2013 Toimetanud Lea Arme Illustratsioonid Helen Flook Kaanefoto: Dan Pangbourne Copyright © Jo Frost 2013 © Tõlge eesti keelde. Kaja Riikoja, 2014 ISBN 978–9985–3–3127–9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Sisukord

Sissejuhatus ...................................................................................................... 9 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14.

Side lapse ja vanema vahel................... ...................................................... 15 Distsipliin .................................................. ...................................................... 29 Söömine ja joomine ..................................................................................... 49 Lapse areng..................................................................................................... 69 Tervis ja turvalisus ................................. ...................................................... 81 Sekkumist nõudev käitumine ............. ...................................................... 95 Eluks vajalikud oskused ........................ .................................................... 123 Kodust väljas ............................................ .................................................... 141 Potil käima õpetamine .......................... .................................................... 157 Õed-vennad.................................................................................................. 173 Magamine ..................................................................................................... 187 Temperament ja iseloom.......................................................................... 205 Puhkepaus vanematele ......................... .................................................... 213 Muutused ................................................. .................................................... 223 Järelsõna ........................................................................................................ 239 Tänusõnad ................................................ .................................................... 241 Register .......................................................................................................... 243

Sissejuhatus

Kui laps jõuab väikelapseikka, kerkivad ka sinu ette küsimused, nagu vanematel selles raamatus. Kuidas õpetada tütart teiste lastega mängima? Miks mu poeg oma õde juustest tiris? Minu laps ei taha potil käia, kuidas teda õpetada? Miks laps ei taha oma voodis püsida? Need aastad seavad nii vanemate kui laste ette ohtralt küsimusi. Väikelapseikka jõudnu näib täiesti uue lapsena. Mitmes mõttes see nii ongi, sest imikueast välja jõudmine tähendab suuri muutusi. Sinu ees on nüüd väike inimene, kes väljendab ennast mitmel erineval moel. Hei, emme ja issi – lubage mul teile teie last tutvustada! Mõnikord on see, mida laps teeb, vaimustav, teinekord aga valmistab ränga pettumuse või paneb muretsema. Jonnihood, halb tuju, hammustamine, asjade loopimine, löömine, karjumine, sõnakuulmatus... Väikelapseiga pakub vanematele palju väljakutseid. Äsja iseseisvalt liikuma hakanud väikelapsel on kolm põhilist viisi end väljendada: enda löömine (või näiteks pea tagumine vastu seina), teiste löömine (samuti hammustamine, näpistamine, juustest tirimine) ja/või „pahade” asjade tegemine nagu röstsaia toppimine DVD-mängijasse. Mina nimetan viimast tegevust uurimiseks – laps proovib uusi asju, mis tunduvad lõbusad. Paraku pole ükski neist tegevustest lõbus vanema jaoks, kes peab nendega tegelema. Ühe- kuni viieaastase lapse kasvatamisel tuleb endas kõigepealt arendada viit omadust: kannatlikkust, püsivust, asjade lõpule viimist, järjekindlust ja kordamist. Just seda vajab väikelaps rohkem kui midagi muud –

SISSEJUHATUS

sest väikelaps ei ole varustatud kiibiga, mis võimaldaks tal millestki aru saada kohe, kui seda korra ütled. Ta ei tea, kuidas olla kannatlik. Ta ei tea, kuidas oodata, kuidas järjekorras seista, kuidas arutleda... Tal ei ole kaasasündinud arusaamist, mis on oluline. Ja seda ainult sellepärast, et väikelaps ei ole robot! Kõik, mida väikelaps peab õppima, tuleb sinult, tema vanemalt, tema hoidjalt, tema vanavanemalt, teda ümbritsevalt perekonnalt. Lapse aju on nagu puhas leht, kuhu me hakkame pilti maalima. Me ei tee seda ainult õpetades, vaid ka eeskuju varal – näidates oma käitumisega, millist käitumist ootame. Lapsel ei ole sünnipärast oskust austada teist last või vanemat. Seda õpetab lugupidamine, heasoovlikkus ja austus, mida me temale osutame – laps võtab sellise käitumise omaks. Kui silitad haiget saanud lapse pead, kallistad teda ja patsutad seljale, siis teeb laps hiljem sulle sama. Sa oled talle eeskujuks. Väikelapse kasvatamine tähendab pühendumist ja valmisolekut. See ei ole osalemine kolmepäevasel esmaabikursusel, pärast mida on kõik

SISSEJUHATUS

selge. Iga uus päev toob uusi väljakutseid. Tasuks muudad sa elu pikemas perspektiivis meeldivamaks ning hoiad ära hilisemad suured probleemid. Igapäevaelu koos väikese inimesega paneb aluse tema enesekontrollile, vastutustundele, iseseisvusele, oskusele kuulata ja käske täita. Õnneks on tasu vaeva eest neil aastatel imeline – see on aeg, mil laps ütleb kõige terasemaid ja naljakamaid asju ning tema näol peegelduv uhkus, kui tal on õnnestunud millegi uuega hakkama saada, on hindamatu. Lõplik tasu kogu sinu töö eest on määratu – sa oled aidanud ainulaadsel ja omanäolisel väikesel inimesel kujuneda terveks ja õnnelikuks täiskasvanuks. See kõik ei tee muidugi ühtegi hetke lihtsamaks, need aastad nõuavad väga palju. Suur osa minu tööst on pühendatud sellele, kuidas aidata vanematel selle eluetapiga hakkama saada. Käesolevasse raamatusse olen kogunud vastused lapsevanemate küsimustele, mida nad on mulle meiliga saatnud, Twitteris säutsunud, internetis või tänaval esitanud. Need küsimused on ajendatud tõelisest murest, millega väikelapse kasvatamisel kokku puututakse. Miks järelemõtlemise koht ei toimi? Kuidas ma saan lapse õigel ajal voodisse? Miks ta mängib oma pissiga ja mida peaksin tegema? Need ja veel rohkem kui sada lapsevanemate kõige pakilisemat küsimust leiavad selles raamatus käsitlemist. Kui oled vaadanud minu telesaateid ja lugenud raamatuid, oled mõne meetodiga juba tuttav. Ma soovitan neid, sest need toimivad – kui teha neid kannatlikult, püsivalt, lõpuni, järjekindlalt ja korrates. Vahel on inimesed minu poole pöördunud ja kurtnud, et mõni meetod ei toimi. Kui palun neil meetodit sammhaaval kirjeldada, ei oska nad seda teha. See näitab, et tegelikult ei järgi nad seda täpselt. Käesolev raamat puudutab ka seda teemat. Ma loodan, et teadmine, kuidas mina oma meetodeid teatud olukordades rakendan, aitab sul õppida neid tõhusalt kasutama just sinu olukorras. Kui sa seda praegu loed, on sul järelikult piisavalt ettenägelikkust õppida teiste vanemate küsimustest ja sa mõistad, et just sina vastutad lapse kasvatamise eest. See on tähtis, eks ole? Ei saa süüdistada kooli selles, et laps ei õpi, kui õpetajad räägivad, et ta ei suuda viit minutitki paigal istuda. Ei maksa süüdistada poode soolaste ja magusate suupistete müümises, kui sa neid ostad ja oma lapsele pakud. Ma tahan aidata vanematel seda mõista – et nad saaksid öelda: mu pojal läheb koolis hästi, sest ma õpetasin talle vajalikke oskusi. Mina vastutan, mu laps on terve tänu minu tehtud

SISSEJUHATUS

valikutele. Mina vastutan selle eest, et mu tütar mängib õnnelikult sõpradega – sest ma õpetasin talle, kuidas seda teha. Ma ei ütle, et see on vanematele kerge ülesanne ühiskonnas, kus on nii palju survet, mitmed abistavad süsteemid on kadunud ja vastuolulist infot on väga palju. Vaatamata sellele on terve mõistus ikkagi terve mõistus ja meie saame lastele õpetada, kuidas seda kasutada. Ära oota, kuni laps saab viieseks ja muutub raskeks, probleeme tekitavaks olevuseks. Sa pead heade väärtuste, sündsa käitumise ja teistest lugupidamise sisendamisega alustama võimalikult varakult – kohe, kui väikelaps on võimeline aru saama. See muudab lapsevanemaks olemise nauditavamaks ja sinu lapse seltsis on palju meeldivam olla. Olgu, jäägem reaalsuse piiridesse. Hiljuti nägin restoranis üht ema, kes sõi koos nelja väikese lapsega lõunat. Nad istusid ümber laua, salvrätid süles, vestlesid üksteisega ja käitusid ilusasti. Seda oli väga meeldiv vaadata – naeratasin emale tunnustuseks soojalt. Tegemist oli selgelt sellise emaga, kes mõistab, kui oluline on see, mida ta oma lastele pakub, ja nad nautisid koos tema töö vilju. Ei, ta ei olnud mingi muinasjutuema – ta oli ema, kes sai aru, mis on laste kasvatamisel oluline. Tänapäeval, kui tarbimine on äärmiselt tähtsal kohal ja kõik inimesed pidevas ajahädas, on nii lihtne arvata, et näitad lapsele armastust, kui ostad talle pidevalt asju, mida ta tahab. Asjad ei asenda kunagi aega ja tähelepanu, mida laps sinult eelkõige vajab. Isegi kui sul on lapse jaoks päevas ainult kaks tundi, püüa neist teha väärtuslik koosolemise aeg. Usu mind, laps hindab seda palju rohkem kui ükskõik millist asja, mille talle ostad. Emaks või isaks olemine nõuab aega ja pingutust. Sa ei saa lapsevanemarolli sisse ja välja lülitada ning mõnikord ei tule see kohe välja. Sinu ja lapse suhte arenemine võtab aega – ja ka sina pead arenema. Mõnikord ei ole lihtsaid lahendusi. Pea meeles, et vanemlike dilemmade lahendamiseks kulub aega ja kui oled oma tee leidnud, jää selle juurde. Ma loodan, et vastused, mida sellest raamatust leiad, aitavad sul valikuid teha ja annavad visadust nendele kindlaks jääda. Väikelaste vanemate üks põhilisi vigu on järjekindluse puudumine. Nad proovivad midagi, kuid see ei anna kohe tulemust, nad kaotavad kannatuse meetodiga töötada ja ütlevad, et see ei toimi. Ma loodan, et see raamat aitab sul kurssi hoida ning julgustab ja motiveerib muutusi ellu viima. Kui sa lähed koos lapsega läbi nende aastate, palun ära ole enda vastu

SISSEJUHATUS

liiga karm, kui libastud. Luba endale, et õpid oma vigadest ja teed järgmisel korral teisiti. Terve suhtumine on kasuks sulle ja positiivseks eeskujuks lapsele – ning see on kõige parem õppetund, mida sa saad oma perekonnale pakkuda. Järgne mulle, see raamat ootab sind.

SELLES PEATÜKIS  Kuidas

kasutada järelemõtlemise kohta õigesti

 Millises

vanuses alustada järelemõtlemise koha meetodiga

 Millise

käitumise puhul ei sobi järelemõtlemise kohta kasutada ja mida selle asemel teha

 Kuidas  Minu

saada abikaasad ja hoidjad ühesugust distsipliini nõudma

arvamus laksu andmisest

 Mitmikute

karistamine

2 Distsipliin

apsevanemal on kohustus õpetada lapsi austama teisi inimesi ning mõistma, kuidas nende käitumine teistele mõjub. Need oskused ei ole kellelegi kaasa sündinud, seepärast tuleb lapsele alates poolteiseaastaseks saamisest õpetada, mis on õige ja mis vale, milline on sobiv käitumine ja milline mitte. Just vanemad on laste tähtsaimad õige käitumise õpetajad ja näitajad. Sa teed seda, kehtestades selged piirid ja hoiatused ning kui laps piire ületab, peab sellele reageerima. Just see ongi distsipliin – pärast halba käitumist peab laps istuma ja mõtlema oma tegude üle, et ta vanemaks saades teaks, milline käitumine on õige. (See on üks põhjustest, miks ma olen laksu andmise vastu. Laks ohjeldab käitumist valu, mitte õppimise kaudu. See ei aita lapsel oma vigadest aru saada ega õpeta teda paremaid valikuid tegema. Selle asemel õpetab laksu andmine, et võib lüüa, kui vihastud või sulle miski ei meeldi.) Kui vanemad ei kehtesta väikesele lapsele sobivaid reegleid, millest üleastumisel on tagajärg, siis võib hiljem ette tulla erinevat halba käitumist. Lapse õppimisvõime väheneb, sest ta ei taha õpetajaid kuulata ega suuda vaikselt paigal istuda. Tema võime luua häid suhteid on pärsitud, sest ta arvab, et võib domineerida, olla riiakas ja teistele halvasti öelda. Mida vanemaks laps saab, seda enam selline käitumine kinnistub ja seda raskem on seda muuta. Kui vanemad mõistavad piiride kehtestamise tähtsust ja kui piiri ületamisele järgneb korralekutsumine, kasvatavad

nad üles lapse, kes on teadlik oma käitumisest ja selle mõjust teistele inimestele. Ta vastutab oma käitumise eest. Tal on head suhted sõprade ja perekonnaga ning ta suudab koolis võimetele vastavalt õppida. Distsipliini tuleb nõuda järjekindlalt, siis on see tõhus. Sa ei tohi ühel päeval väikelast karistada selle eest, et ta tegi teisele haiget, ning teisel päeval või teises olukorras sellest mööda vaadata. See ei õpeta lapsele, et mõtled korraldust tõsiselt ja see on tähtis. Kõik, kes on vaadanud minu telesaateid, lugenud minu raamatuid või kuulanud mind rääkimas lapsevanemaks olemisest, teavad, et ma usun kindlalt kohesesse sekkumisse, kui väikelaps halvasti käitub. Ma õpetan vanematele erinevaid tõhusaid meetodeid, et nad saaksid kujundada laste paremat käitumist. Kõik need meetodid võimaldavad õpetada lapsele just praegu, mida ta valesti tegi. Tuntuim on järelemõtlemise koht – selleks võib olla trepiaste, tool, põrandamatt või mõni muu paik. See on koht, kus istuda ja järele mõelda ning seejärel öelda, miks ta pidi seal istuma. Selline korduv tegevus õpetab last aja jooksul aru saama, mida temalt oodatakse, nii et vanemaks saades, kui ta ei ole enam nii impulsiivne, oskab ta ise oma käitumisele piire seada. Kuigi järelemõtlemise koha meetod on lihtne, on vanematel selle kohta palju küsimusi. Millal see ei ole kohane? Millises vanuses alustada? Miks see ei toimi? Millal tuleks toimida teisiti? Mis saab siis, kui oleme partneriga eriarvamusel? Sellest peatükist leiad neile küsimustele vastused. Aastatepikkusest kogemusest tean, et meetod ei toimi siis, kui eirata mõnd olulist sammu või kui seda ei viida lõpule. Loodetavasti leiad järgnevailt lehekülgedelt vajalikke teadmisi, kuidas panna see meetod enda jaoks toimima. Hämmastavalt paljud vanemad, keda olen külastanud, ütlevad: „See ei toimi!” ja nende tegevust jälgides näen, et nad jätavad 2. või 3. sammu vahele. Või leiavad vabandusi, miks nad ei saa seda teha. See peatükk võib selles küsimuses aidata.

Kuidas kasutada järelemõtlemise koha meetodit

Palun selgitage täpselt, kuidas kasutada järelemõtlemise koha meetodit. Umbes poolteist kuud tagasi hakkasime seda oma kolmeaastase poja kasvatamisel kasutama ja tundub, et see ei toimi. Me paneme ta toolile istuma (see asub elutoas), räägime, mida ta valesti tegi, ja ütleme, et ta peab seal istuma 3 minutit. Suurema osa ajast ta karjub ja palub luba püsti tõusta või lipsab toolilt minema. Kui aeg on läbi, käitub ta samuti nagu enne ja satub tagasi järelemõtlemise toolile.

Järelemõtlemise koha meetodi tulemus sõltub sammudest, mida te teete, ja mõistmisest, kuidas need sammud seatud eesmärgi poole viivad. Vaata lk 26–27, kus on meetodi põhjalik selgitus, ja pea meeles, et ükski samm ei tohi vahele jääda. Küsimust lugedes märkasin, et te ei hoiata last. Väga tähtis on last autoriteetse häälega hoiatada ja selgitada, mida ta ei tohi enam teha: „Kui sa oma õde veel kord lööd, lähed järelemõtlemise toolile.” Eirake karjumist ja palumist. Kui olete valinud järelemõtlemise kohaks tooli ja laps istub selle kõrvale, siis seni, kuni ta ei ole sellelt kohalt liikunud, aeg jookseb. Kui kolm minutit on möödas ja sa lähed tema juurde, korda kindlasti uuesti, mida ta valesti tegi: „Sa lõid oma õde ja see ei ole hea, sest sa tegid talle haiget. See on halb käitumine.” Te tahate, et laps õpiks juhtunust. Kui ta hoiatust eirab, kasutage jälle seda meetodit. Ta proovib, kas te mõtlete öeldut tõsiselt. Pea meeles, et autoriteet oled sina, mitte tool. Kui avastad, et kasutad järelemõtlemise koha meetodit iga viie minuti tagant, mõtle, ega sa ole seadnud lapsele ebarealistlikke ootusi. Jälgi, miks ta lööb. Võib-olla on vaja lapsi õpetada asju omavahel jagama. Tool seda ei õpeta, seda pead tegema sina.

DISTSIPLIIN

Järelemõtlemise tooli loopimine

Mida teha, kui laps loobib tooli, millel ta peaks istuma?

Kui sa oled valinud järelemõtlemise kohaks tooli ja raevunud laps seda loobib, siis tea, et tegeled lapsega, kes on äärmiselt vihane, sest sa oled kontrolli enda kätte võtnud ja reeglid kehtestanud. Mina jätaksin tooli kõrvale ja valiksin selle asemel järelemõtlemise koha põrandal. Lihtsalt vali üks koht, kus laps peab olema. Kontrolli, et ümbruses ei oleks midagi, mida ta saab visata, sest kui ta on endiselt vihane, võib ta loopida kõike, mis kätte satub, et sinu tähelepanu endale tõmmata, ning sa ei saa meetodit lõpule viia. Kui ta kohalt ära läheb, pane ta tagasi ja lülita taimer uuesti käima. Kindlasti ära lasku sealjuures lapsega lõpututesse vaidlustesse.

Tee meetod lõpuni!

Kuidas ma saan õpetada oma kahe ja poole aastast poega olema järelemõtlemise kohal? Kui ta teeb midagi tõeliselt halba, näiteks näpistab või lööb mind, panen ma ta sellele kohale, kuid tema ainult naerab ja jookseb ära. Lõpuks kaotan ma enesevalitsemise, karjun ta peale ja loobun.

Ma ei arva, et asi on järelemõtlemise koha kasutamises. Sa pead õppima järelemõtlemise kohta õigesti kasutama ja sinu poeg peab aru saama, et teatud käitumine ei ole lubatud. Kaheaastane laps hakkab õppima õiget ja väära käitumist ning sina kehtestad reeglid ja piirid. Laps peab teadma ka seda, milline käitumine on hea. Kui seda märgatakse, tahab ta ikka ja jälle kiita saada. Kõik lapsed proovivad piire muuta, eriti selles eas, kui nad oma mina avastavad. Kuna ta naerab ja ära jookseb, tunned sa, et ta ei võta sind tõsiselt, kuid tegelikult proovib ta tähelepanu hajutada ja kontrollida talle määratud karistust – ning loodab, et sa lõpetad ja annad alla. Kuna sa ei ole seni olnud järjekindel, PEAD sa teda korduvalt järelemõtlemise kohale tagasi panema ja on väga oluline, et sa ei lange lõksu. Jää rahulikuks ja vii iga samm lõpule, ükskõik mitu korda seda teha

DISTSIPLIIN

tuleb. Sa pead olema järeleandmatu. Lõpuks tuleb sul seda meetodit aina vähem ja vähem kasutada. Halbade harjumuste ja käitumismallide parandamine nõuab suurt püsivust ja kannatlikkust. Paljud vanemad taluvad halba käitumist kuid või isegi aastaid ja kui nad lõpuks järelemõtlemise koha meetodit proovivad, on imestunud, miks laps ei reageeri oodatud viisil. Mida kauem selline käitumine mõlemalt poolt on kestnud, seda rohkem kannatlikkust ja järjekindlust nõuab selle muutmine. Tõmba kopsud õhku täis ja pühendu muutustele. Säilita külma verd, kuni kogu protsess toimib. Ei ole tähtis, kui palju aega sellele kulub, sa pead seda lõpuks tegema.

Lapse vannituppa lukustamine

Minu kolme ja poole aastasel pojal on kohutavad jonnihood. Ta ei püsi järelemõtlemise kohal, naerab, kui ma ta sinna panen, seepärast panen ta alumise korruse tualetti luku taha, kuni ta maha rahuneb. Tema käitumine ei muutu põrmugi paremaks – ta peksab jalgadega, karjub ja taob ust. Tundub, et meie vanemlikud oskused on kadunud.

Ma olen täiesti nõus, et teie vanemlikud oskused on madalseisus, kui te lapse alumise korruse tualetti luku taha panete. Te peate sellest välja tulema – mida teete siis, kui ta on kümnene, kas panete ikka tualetti luku taha, kuni ta murrab ukse maha? Mida te kavatsete siis ette võtta? Olukorra muutmiseks tehke kindlaks, mis on kohutavate jonnihoogude põhjus. Millal ta alustab? Kas siis, kui ei saa oma tahtmist? Kas sellepärast, et tal on tunne, et ta ei saa teha ühtegi valikut? Kas põhjuseks on see, et te ei selgita talle piisavalt, mida temalt ootate? Ma ei pea silmas kaugeid eesmärke, vaid selliste ootuste püstitamist, millest ta aru saab ja suudab täita. Mida paremini te mõistate jonnihoogude põhjust, seda paremini saate need ära hoida. Järgmiseks mõelge sellele, kas te teete piisavalt palju hea käitumise ergutamiseks, et poja enesehinnang hakkaks tõusma ja ta tahaks hea käitumisega suuremat tunnustust saavutada? Vanematel, kes on hädas halvasti käituvate lastega, on lihtne vigu teha – ja seejärel ei oska nad näha ühtegi teed, kuidas alustada puhtalt lehelt ja panna alus paremale käitumisele. Et seda teha, peab märkama väikesi asju, mida lapsed teevad hästi, kuid

DISTSIPLIIN

mida ei ole tagant õhutatud, ja nende eest kiitma. See on viis kujundada head käitumist. Isegi kui teie meelest ei ole lapse käitumises üldse midagi head, on päeva jooksul kindlasti hetki, kui ta teeb midagi hästi: tuleb vannist välja, kui tal seda teha palud, püsib söögilauas paigal, kõnnib poes korralikult ostukäru kõrval vms. Hakka neid asju märkama ja kiida teda: „Tänan, et sa sõna kuulasid”, „Sa olid väga tubli, et minu kõrval kõndisid”. Sel viisil kujundad sa head käitumist ja väikelapseiga on selleks kõige olulisem aeg. Mis puutub sellesse, et laps ei püsi järelemõtlemise kohal, siis suurem

JÄRELEMÕTLEMISE KOHA MEETOD Enne

alustamist määra järelemõtlemise koha asukoht.

Kui

laps valesti käitub, hoiata teda. See annab talle võimaluse käitumist parandada.

Kui

ta hoiatust eirab, vii ta järelemõtlemise kohale ja selgita, miks ta on siin: „Sa pead siin istuma sellepärast, et teisi ei lööda.” Kui soovid, ütle talle, kui kaua ta peab sellel kohal olema.

Mine

eemale, pane taimerile 1 minut lapse iga eluaasta kohta. Sa pead rahulikult eemalduma kuhugi, kus laps ei saa oma kohalt sinuga vestelda ega püüda sind mõjutada.

Tõenäoliselt

proovib laps ära joosta, vähemalt alguses. Kui ta püsti tõuseb, pane ta järelemõtlemise kohale tagasi ja taimer uuesti algusest käima. Korda seda vajadusel ikka ja jälle, kuni ta istub kohal sinu poolt määratud aja. Sinu järjekindlus on see, mis annab lapsele selge sõnumi, et sa mõtled asja tõsiselt ja viid selle lõpuni. Sinu ülesanne on jääda rahulikuks hoolimata sellest, mitu korda sa pead teda järelemõtlemise kohale tagasi panema. Kõige tähtsam on, et sina kontrollid olukorda. Sa tead, et kui laps püsti tõuseb, paned sa ta tagasi. Tee seda kindlasti vaikides ja kontrolli oma kehakeelt. Ma olen näinud, kuidas vanemad näitavad silmadega, et laps peab tagasi minema, või on paigaldanud järelemõtlemise kohale piirded nagu turvatõkked raudteerööbaste ees.

DISTSIPLIIN

osa lastest ei taha seal alguses püsida. Nad kontrollivad, kas nad ikka tõesti peavad tegema seda, mida sa ütlesid. Seepärast on äärmiselt oluline, et paned ta sinna tagasi, ükskõik mitu korda ta sealt lahkub. See näitab sinu autoriteeti antud olukorras – just sina kontrollid olukorda, sest lapse käitumine oli lubamatu. Kui sa lapse järjekindlalt järelemõtlemise kohale tagasi paned, õpib ta sind austama ja kuulama. Kui oled see lapsevanem, kes kurdab: „Miks ma pean seda nii palju kordi tegema?!”, siis näitad sellega oma lapsele, et sul ei ole võimu asi lõpule viia. Ja nii te võitletegi võimu pärast.

Laps võib püsti tõusta ning mängida sinuga kassi ja hiirt, oodates, et sa

talle järele jooksed ja ta uuesti kohale paned. Eira seda, kui ta jookseb sinu lähenedes kohale tagasi. Ta on kohal tagasi, lülita taimer uuesti käima. Kui

aeg saab läbi, mine lapse juurde ja ütle: „Aeg sai läbi.” Selgita uuesti, miks ta pidi seal istuma, sest kui ta on veel väga väike, siis ta alles õpib asju meeles pidama ja sinu tegevus aitab seda teha.

Vabandus.

Minu arvates on vabandamine väga tähtis, kuna see õpetab last aru saama, et ta saab oma tegu heastada ja et ta vastutab oma tegude eest. See laseb teil mõlemal edasi minna.

Kallistus

ja musi pärast karistust näitab, et sa ei kanna lapse vastu mingit vimma, vaid õpetad talle, kui tähtis on nõutud käitumine ja millised tagajärjed on halval käitumisel. Kui viid meetodi kõiki samme järgides lõpuni ning oled järjekindel, märkad peagi, et lapse käitumine muutub paremaks.

DISTSIPLIIN

Järelemõtlemise koha jaoks ei ole piisavalt ruumi?

Mu tütar on kolmeaastane ja ta ei kuula ei minu ega mu partneri sõna. Ta vastab „ei” kõigele, mida me palume tal teha või mille tegemine lõpetada. Me oleme proovinud järelemõtlemise koha meetodit, kuid see ei toimi, sest me elame korteris ja trepp, kuhu me ta paneme, on elutoale ja köögile liiga lähedal. Mida peaksime tegema? Tundub, et ta käitub hästi kõigiga peale meie.

Hmm, liiga vähe ruumi järelemõtlemise koha jaoks? Seda meetodit saab kasutada igal pool, pead lihtsalt järgima kõiki samme, ainult see on tähtis. Tundub, et lahenduse võti peitub viimases lauses. Sa ütled, et ta käitub hästi kõigiga peale vanemate. Tõenäoliselt tähendab see, et te ei ole olnud küllalt järjekindlad, et kõik sammud läbi teha, ja ta pole jäänud teie hoiatust uskuma. Nüüd käitub ta trotslikult ning proovib teie kehtestatud reegleid ja piire. Te peate olukorda muutma, sest on tähtis, et laps õpiks vanematelt, kuidas teist inimest lugupidavalt kuulata ja teha seda, mida palutakse. Korteri suurus ja köögi lähedus ei oma järelemõtlemise koha meetodi toimimisel mingit tähtsust. Laps võib istuda ühel kohal ning sa saad teda eirata ka siis, kui teil on ainult üks tuba. Kui sa leiad, et tütar kuulab sinu sõna ainult siis, kui ta saab oma tahtmise, tuleb teil reeglid üle vaadata. Soovitan tegeleda ka silmside ja hääletooniga. Sa ei saa elutoadiivanilt ülakorrusel olevale lapsele karjuda, et ta millegi tegemise lõpetaks. Sa pead olema otse lapse ees, rääkima talle silma vaadates. Minu jaoks on see suhtlemisel kõige tähtsam, sest olen aastate jooksul mõistnud, et lapsed kuuletuvad sind vaadates ja kuulates. Ja sa ei tohi temaga rääkida samal toonil kui siis, kui sa last kiidad. Sinu hääletoon peab väljendama olukorra tõsidust, muidu arvab laps, et tal ei ole vaja kuulata, mida ema või isa ütleb, sest sellel ei ole temasse puutuvaid tagajärgi. Kui lapsevanemad leiavad, et neil ei ole piisavalt ruumi, siis on teie tütrel vanemad, kes ei ole piisavalt enesekindlad.

DISTSIPLIIN

KOLM SAMMU PAREMA SÕNAKUULMISE SAAVUTAMISEKS Kui laps sind ei kuula, järgi kindlasti minu nõuandeid, kuidas väikelapsega mõjuvalt suhelda: Mine

lapse juurde, umbes poole meetri kaugusele, ja kükita, et oleksid temaga ühel tasemel.

Vaata

talle otsa, loo silmside.

Räägi

aeglaselt, madala häälega, et väljendada olukorra tõsidust.

Laps keeldub lõpetuseks kallistusest ja musist

Ma kasutan oma lapsega järelemõtlemise koha meetodit ja teen seda õigesti. Aga kui asi jõuab kallistuse ja musini, keeldub ta sellest ja ärritub. Kas ma peaksin ta järelemõtlemise kohale jätma, kuni ta mind kallistab?

Ma olen väga rahul, et kasutad järelemõtlemise koha meetodit õigesti. Ainult siis, kui teed läbi kõik sammud, õpetad lapsele tagajärgede tähtsust, nii et vanemaks saades hakkab ta mõtlema enne, kui midagi teeb, ja teeb vahet õigel ja vääral käitumisel. Tubli! Viimane samm, kallistus ja musi, näitab lapsele, et teie vahele ei jäänud mingi vimma. Karistus on õppetund, kuid sellel hetkel on üheksa last kümnest ikka veel vihased. Nad on n vihased, sest sa oled nad mõjuvõimust ilma jätnud. Sa ei lase neil olukorda kontrollida. Keeldumine kallistusest ja musist ist on laste viis proovida kontroll tagasi saada ja sulle haiget teha. a. Sellepärast ei pea sa teda järeleemõtlemise kohale jätma, kuni ni ta nõustub kallistama. Ütle lihthtsalt: „Hästi, kui sa ei taha emmet met kallistada, olgu siis nii.” Seejärel mine tagasi oma toimetuste juurde.