1. PEATÜKK
Külmad pead ja soojad südamed
Asjaolu, et te seda raamatut käes hoiate, tõstab teid erilisse seisundisse. Esiteks oli teil (või sellel, kes teile raamatu andis) raha raamatu ostmiseks. Kui oleksite pärit vaesest riigist, siis teie pere elatuks tõenäoliselt paari dollariga päevas. Suurem osa sellest rahast kuluks toidule ja raamatu ostmiseks ei jääks midagi üle. Isegi kui te saaksite raamatu kätte, oleks teos teile tõenäoliselt kasutu, sest te ei suudaks teksti lugeda. Lääne-Aafrikas asuvas vaeses Burkina Fasos oskab lugeda vähem kui pool noortest ja ainult kolmandik tüdrukutest. Algebra või keelte õppimise asemel võib kaheteistaastane tüdruk seal olla veetnud päeva ämbritega vett pere elamusse tassides. Te ei pruugi end ja oma perekonda pidada eriti jõukaks, kuid paljudele inimestele üle maailma tundub raha kulutamine raamatule ja oskus ostetut lugeda sama tõenäoline kui reis Kuule.
Selle tohutu erinevuse pärast uudishimust – ja võib-olla ka vihast – põlevad inimesed pöörduvad sageli majandusteaduse
poole. Majandusteadus uurib, kuidas ühiskonnad kasutavad saadaolevaid ressursse – maad, sütt, inimesi ja masinaid, mis on seotud selliste tarvilike kaupade nagu leib ja kingad valmistamisega. Majandusteadus näitab, miks on täiesti vale öelda, et Burkina Faso inimeste vaesus oleks tingitud nende laiskusest, nagu mõned väidavad. Paljud neist töötavad väga kõvasti, kuid nad on sündinud riiki, mille majandus tervikuna ei ole asjade tootmises väga hea. Miks on Suurbritannias olemas hooned, raamatud ja õpetajad laste harimiseks, kuid mitte Burkina Fasos? See on uskumatult keeruline küsimus ja keegi ei ole sellele päris täpselt pihta saanud.
Majandusteadlased püüavad asja selgeks teha.
See on ka üks mõjuvamaid põhjuseid, et huvituda majandusteadusest ja ehk ka ise selle kohta ideid välja pakkuda. Majandus on elu ja surma küsimus. Täna rikkas riigis sündinud lapse võimalus surra enne viieaastaseks saamist on väga väike. Väikese lapse surm on harv ja – kui see juhtub – šokeeriv sündmus. Maailma vaeseimates riikides ei kasva aga enam kui 10 protsenti lastest toidu ja ravimite puudumisest tingituna kunagi viieaastaseks. Nende riikide teismelised võivad end õnnelikuks pidada, et on ellu jäänud.
Sõna „majandus“ võib kõlada veidi kuivalt ja panna teid mõtlema igavale statistikale. Kuid tegelikult on asi vaid selles, kuidas aidata inimestel ellu jääda ning olla terved ja haritud. Küsimus on selles, kuidas inimesed saavad kätte täisväärtuslikuks ja õnnelikuks eluks vajamineva – ja miks mõned inimesed seda ei saa. Kui suudame lahendada põhilised majandusküsimused, saame ehk aidata kõigil elada paremat elu.
Tänapäeval mõtlevad majandusteadlased ressurssidest –see tähendab telliseid kooli ehitamiseks, ravimeid haiguste ravimiseks ja raamatuid, mida inimesed tahavad osta. Nad räägivad sellest, et mainitud asju on napilt. 1930. aastatel defineeris Briti majandusteadlane Lionel Robbins majandusteadust kui nappuse uurimist. Haruldasi asju, näiteks teemante ja valgeid paabulinde, napib, kuid majandusteadlaste jaoks on nappus ka pliiatsitest ja
raamatutest, kuigi neid võib kergesti leida kodust või kohalikust poest. Nappuse all mõistavad nad asjade piiratud kogust ja inimeste soovide potentsiaalset piiramatust. Kui oleks võimalik, võiksime igavesti uusi pliiatseid ja raamatuid osta, kuid me ei saa nii talitada, sest kõigel on hind. Hind tähendab, et peame tegema valikuid.
Mõelgem veidi rohkem kulude tähendusele. Kulud ei ole ainult naelad või dollarid, kuigi ka need on olulised. Kujutage ette, et õpilane valib, millist õppeainet järgmisel aastal õppida. Valida saab kas ajalugu või geograafiat, aga mitte mõlemat. Õpilane valib ajaloo. Mis on selle valiku hind? Nimelt see, millest loobuti: võimalus õppida tundma kõrbeid, liustikke ja pealinnu. Mis on uue haigla hind? Võiksite kokku liita ehitusele kulunud telliskivide ja terase hinnad. Aga kui me mõtleme selle peale, millest loobusime, siis on kuluks raudteejaam, mille me oleksime võinud haigla asemel ehitada. Majandusteadlased nimetavad seda „alternatiivkuluks“ ja seda on kerge mitte tähele panna. Nappus ja alternatiivkulud näitavad üht majandustegevuse põhitõde: tuleb teha valikuid haiglate ja raudteejaamade, kaubanduskeskuste ja jalgpalliväljakute vahel.
Seega uurib majandusteadus, kuidas kasutame nappe ressursse oma vajaduste rahuldamiseks. Kuid ühtlasi on tegemist millegi enamaga. Kuidas muutuvad inimeste valikud? Need, kes elavad vaestes ühiskondades, seisavad silmitsi karmide valikutega: kas söök lastele või antibiootikumid haigele vanaemale. Rikastes riikides, nagu Ameerikas või Rootsis, tuleb selliseid otsuseid harva langetada. Nende elanikud peavad ehk valima uue käekella ja uusima iPadi vahel. Rikkad riigid seisavad silmitsi tõsiste majandusprobleemidega – mõnikord lähevad ettevõtted pankrotti, töötajad kaotavad töö ja neil on raske lastele riideid osta –, kuid harvemini on tegu elu ja surma puudutava küsimusega. Majandusteaduse kesksel kohal on seega küsimus, kuidas ühiskonnad nappuse halvimatest tagajärgedest üle saavad – ja miks mõnel ei õnnestu see kaugeltki nii kiiresti. Hea vastuse leidmiseks
on vaja enamat kui alternatiivkulude tundmine – olla hea otsuse langetamisel, kas me vajame uut haiglat või jalgpalliväljakut või kas peaksime ostma iPadi või käekella. Teie vastus peaks tuginema kõikvõimalikele majandusteooriatele ja põhjalikele teadmistele erinevate majanduste tegelikust toimimisest reaalses maailmas. Kohtumine ajaloos tegutsenud majandusmõtlejatega käesolevas raamatus on suurepärane lähtepunkt: nende mõtted näitavad, kui imeliselt mitmekesised on olnud majandusteadlaste katsed. o tse loomulikult uurivad majandusteadlased majandust. Majandus on valdkond, kus kasutatakse ressursse, valmistatakse uusi asju ja otsustatakse, kes mida saab. Näiteks tootja ostab kangast ja palkab töölisi T-särkide tootmiseks. Tarbijad – sina ja mina – lähevad poodi ja kui meil on raha taskus, saame osta selliseid kaupu nagu T-särgid (me tarbime neid). Me tarbime ka teenuseid, asju, mis ei ole füüsilised esemed, näiteks käime juuksuris. Enamik tarbijaid on ühtlasi ka töötajad, sest nad teenivad raha tööga. Ettevõtjad, töötajad ja tarbijad on majanduse põhielemendid. Kuid ressursside kasutamist mõjutavad ka pangad ja aktsiaturud, nn finantssüsteem. Pangad laenavad firmadele raha –nad rahastavad ettevõtteid. Kui üks laenab raha rõivatootjale uue tehase ehitamiseks, võimaldab laen osta tsementi, mis satub pigem tehase seina kui uude silda. Raha kaasamiseks müüvad ettevõtted mõnikord osakuid (või aktsiaid) börsil. Kui teil on Toshiba aktsia, siis kuulub teile väike osa ettevõttest ning kui Toshibal läheb hästi, siis tõuseb aktsia hind ja te saate rikkamaks. Ka valitsused on osa majandusest. Nad mõjutavad ressursside kasutamist, kui kulutavad raha uue kiirtee või elektrijaama ehitamiseks. järgmises peatükis kohtume esimeste majandusküsimustest mõtlema hakanud inimeste, nimelt vanade kreeklastega. Sõna „ökonoomika“ tuleneb kreeka mõistest oikonomia (oikos – maja ja nomos – seadus või reegel). Niisiis: kreeklaste jaoks tähendas majandus viisi, kuidas majapidamised saadaolevaid ressursse haldavad. Tänapäeval hõlmab majandus ka ettevõtete ja tööstusharude uurimist. Ent põhiosaks on endiselt kodumajapidamised
ja inimesed, kes neis elavad. Lõppude lõpuks ostavad just üksikisikud asju ja moodustavad üheskoos tööjõu. Majandusteadus uurib seega inimeste käitumist majanduses. Kui teile antakse sünnipäevaks 20 naelsterlingit, kuidas otsustate, millele raha kulutada? Mis paneb töötajat võtma vastu uut töökohta teatud palga eest? Miks mõned inimesed säästavad hoolikalt teenitud raha ja teised raiskavad selle koerale palee ehitamiseks?
Majandusteadlased püüavad esitatud küsimustele läheneda teaduslikult. Võib-olla paneb sõna „teadus“ teid mõtlema mullitavale katseklaasile ja tahvlile kritseldatud võrranditele – pilt, mis jääb üsna kaugele küsimusest, kas inimestel on piisavalt toitu. Tegelikult püüavad majandusteadlased majandust seletada nagu teadlased rakettide lennutrajektoori. Teadlased otsivad füüsikalisi seadusi, st kuidas üks asi põhjustab teist, näiteks sellist, mis seob omavahel raketi kaalu ja lennukõrguse. Majandusteadlased otsivad majandusseadusi, näiteks küsimusi, kuidas rahvastiku suurus mõjutab saadaoleva toidu hulka. Seda nimetatakse „positiivseks majanduseks“. Seadused ei ole head või halvad. Nad lihtsalt kirjeldavad olemasolevat.
Kui mõtlete, et majanduses peab olema veel midagi muud, siis on teil täiesti õigus. Mõelge Aafrika lastele, kes ei ela imikuiga üle. Kas piisab, kui kirjeldada olukorda ja jätta asi sinnapaika?
Kindlasti mitte! Kui majandusteadlased ei annaks hinnanguid, oleksid nad üsna südametud. Teine majandusteaduse haru on „normatiivne ökonoomika“, mis hindab majanduslikku olukorda kas heaks või halvaks. Kui näete kaubanduskeskuses ära visatud head toitu, siis võite hinnata olukorda halvaks, sest tegu on raiskamisega. Samuti – kui te mõtlete erinevusele rikaste ja vaeste vahel – võite hinnata selle halvaks, sest see on ebaõiglane.
Kui täpne vaatlus ja arukas otsustusvõime ühinevad, võib majandusteadusest saada muutev jõud, mis aitab luua rikkamaid ja õiglasemaid ühiskondi, milles rohkem inimesi saaks hästi elada. Nagu Suurbritannia majandusteadlane Alfred Marshall kord ütles, vajavad majandusteadlased „külma pead, kuid sooja
südant“. jah, kirjeldage maailma nagu teadlane, kuid veenduge, et kirjeldades olete kaastundlik ümbritsevate inimeste kannatuste vastu – ja seejärel püüdke olusid muuta.
Tänapäevane, ülikoolis õpitav majandusteadus tekkis – inimtsivilisatsiooni tuhandete aastatega võrreldes – alles suhteliselt hiljuti. See tekkis paar sajandit tagasi ühes kapitalismi, tänapäeval enamikus riikides levinud majandusmudeli sünniga. Kapitalismis ostetakse ja müüakse enamikku ressursse – toitu, maad ja inimeste tööjõudu – raha eest. ostu-müügiprotsesse nimetatakse „turuks“. Samuti on olemas grupp inimesi, kapitalistid, kellele kuulub kapital: kaupade tootmiseks vajalikud raha, masinad ja tehased. Teine rühm, töölised, töötavad kapitalistide ettevõtetes. Praegu on raske elu teisiti ette kujutada. Kuid enne kapitalismi käisid asjad hoopis muul moel. Poest ostmise asemel kasvatasid inimesed ise omale toitu. Tavalised inimesed ei töötanud firmade heaks, vaid isandale, kelle valduses oli maa, millel nad elasid.
Võrreldes matemaatika või kirjandusega, on majandusteadus seega uus. Suur osa sellest on seotud kapitaliste puudutavate teemadega: ostmine, müümine ja hinnad. Suur osa käesolevast raamatust räägibki niisugusest majandusteadusest. Samas vaatleme ka palju varasematest aegadest pärit majandusideid. Lõppude lõpuks peab iga ühiskond, olgu ta kapitalistlik või mitte, tegelema probleemiga, kuidas oma inimesi toita ja riietada. Me uurime muutuvaid ideid majanduse kohta ja näeme, kuidas majandus ise muutus, kuidas inimesed püüdsid aja jooksul põldudel ja vabrikutes töötades ning toidupottide ümber kogunedes nappusest jagu saada.
on’s nii, et majandusteadlased kirjeldavad alati majandust ja teevad selle kohta hinnanguid nagu hoolikad teadlased ja targad filosoofid? Mõnikord on neid süüdistatud ebasoodsas olukorras olevate, majanduse arenedes tagaplaanile jäävate inimrühmade –eriti naiste ja mustanahaliste – raskuste tähelepanuta jätmises. Kas on tähelepanu puudus tingitud asjaolust, et ajaloo vältel on majandusmõtlejad sageli tulnud ühiskonna kõige soodsamas
olukorras olevatest rühmadest? 21. sajandi alguses puhkes suur majanduskriis, mille põhjustas pankade hoolimatu tegevus. Paljud inimesed süüdistasid majandusteadlasi, et nood polnud näinud kriisi tulekut ette. Mõned kahtlustasid, et põhjuseks oli paljude teadlaste sõltuvus nendest, kes said kasu rahanduse ja suurpankade poolt domineeritavast majandusest.
Võib-olla vajavad majandusteadlased lisaks külmale peale ja soojale südamele veel midagi: enesekriitilist pilku, võimet näha kaugemale omaenese muredest ja harjumuspärasest vaatenurgast maailmale. Majandusteaduse ajaloo uurimine aitab meil seda teha, sest õppides, kuidas varasemate mõtlejate ideed kerkisid esile nende unikaalsetest muredest ja ümbruskonnast, näeme ehk selgemini, kuidas sünnivad meie mõtted. Seepärast on ajaloo ja ideede ühendamine nii põnev – ja ühtlasi sedavõrd oluline sellise maailma loomiseks, milles üha enam inimesi hästi elaksid.
