Keegi ei tea täpselt, ei vanaema ega ka vanaisa, kui vana see vana katkine kass siis tegelikult on. Metsarebastega kaklemine ei ole tema välimusele nooruslikkust juurde andnud. Vanal katkisel kassil peaaegu et ei olegi ühte kõrva ja lonkab ta korraga mõlemat jalga.
Kiäki ei tiiä’ täpsehe, ei vanaimä, ei vanaesä kah, ku vana sõs tuu vana katskinõ kass õigõhe om. Mõtsan rebässidega taplõminõ olõ-i timä vällänägemisele nuuruslikkust mano andnu. Vanal katskidsõl kassil piaaigu ei olõki ei’ ütte kõrva ja kunkas tä kõrraga mõlõmbast jalast.
4
5
Aga karv läigib tal kenasti, sest inimesed annavad talle ikka kõige paremat sööki. Seda enam, et vanadusest ei ole vanal katkisel kassil ka suurt osa hambaid ja niisiis läheb kõhtu kõige libedamalt pasteet ja muu selline pehme söök.
6
A karv läügüs täl ilosahe, selle et inemise’ andva’ tälle õks kõgõ parõmbat süvvä’. Tuud inämb, et vanahusõst olõ-i vanal katskidsõl kassil ka suurt jako hambit. Nii sõs lätt kõttu kõgõ laapsambahe pasteet ja muu sääne pehmemb kraam.
7
Siiski unustab vana katkine kass tihti ära, et tal ei ole hambaid ja siis küsib ta inimeste käest liha ja maksa, mida hammastega närima peab. Ja kuidagimoodi jõuab siis ka lihakraam tema kõhtu. Võib-olla aitab see, et vanaema on harjunud sööki vana katkise kassi jaoks peenemaks pudistama.
8
Sõski unõhtas vana katskinõ kass sakõstõ är, et täl hambit olõ-i ja küsüs inemiisi käest lihha ja massa, midä hambidõga jürämä piät. Ja kuigimuudu saa sõs lihalinõ kraam kah timä kõttu peräle. Või-olla avitas tuu, et vanaimä om harinu süüki vana katskidsõ kassi jaos peenembäs puutma.
9