ESIMENE RAAMAT
Ühe perekonna lugu I
Fjodor Pavlovitš Karamazov
Aleksei Fjodorovitš Karamazov oli meie maakonna mõisniku Fjodor Pavlovitš Karamazovi kolmas poeg; mõisnik ise (keda meil veel praegugi meelde tuletatakse) oli üksvahe laialt tuntud oma traagilise ja kahtlase surma tõttu, mis leidis aset täpselt kolmteist aastat tagasi ja millest ma parajal kohal ka lähemalt räägin. Kuid praegu avaldan ma sellest meie „mõisnikust” (nagu teda siinmail nimetati, ehkki ta polnud eluaeg oma mõisas peaaegu üldse elanud) vaid niipalju, et ta oli üks imelik tüüp, keda õigupoolest üsna sageli ette tuleb, ja nimelt säherdune tüüp mehi, kes pole mitte ainult närused ja kõlvatud, vaid ka arulagedad, kuid seda sorti arulagedad, kes oskavad oivaliselt hoolitseda oma maise vara eest, ja paistab, et muud ei midagi. Fjodor Pavlovitš oli näiteks alustanud peaaegu nullist, ta oli väga väike mõisnik, käis alatihti nugiliseks teiste inimeste lõunalauas, kippus pidama priisöödiku põlve, aga kui ta suri, tuli ilmsiks, et tal oli ligemale sada tuhat rubla puhast raha. Ometi oli ta eluaeg olnud üks kogu meie maakonna kõige arulagedamaid põrundpäid. Ma kordan veel: asi ei ole rumaluses – enamik säherdusi põrundpäid on vägagi nupukad ja kavalad – vaid just nimelt arulageduses, liiatigi mingis erilises, rahvuslikus arulageduses. Ta oli olnud kaks korda abielus ja tal oli kolm poega – kõige vanem, Dmitri Fjodorovitš, esimese naisega, ning teised kaks, Ivan ja Aleksei, teisega. Fjodor Pavlovitši esimene abikaasa pärines vägagi jõukast ja tuntud aadlisuguvõsast, Miussovitest, kes olid samuti meie maakonna mõisnikud. Kuidas see just oli juhtunud, et kaasavaraga neiu, kes oli ühtlasi ilus – ja vähe sellest! – sihuke sõnakas tarkpea, nagu nood meil nüüd, praeguse põlvkonna ajal, enam sugugi haruldased ei ole ja kellesarnaseid juba minevikuski leida võis, oli abiellunud säärase
11
tühise „tuhnusega”, nagu kõik toda vennikest toona olid nimetanud, ei hakka ma pikemalt seletama. Sest kunagi tundsin ma ise tollest üle-eelmisest, „romantilisest” põlvkonnast üht neidu, kes pärast mitut aastat mõistatuslikku armastust härra vastu, kellele ta oleks võinud muide päevapealt rahumeeli mehele minna, lõpetas ometi sellega, et mõtles endale ise välja terve hulga ületamatuid takistusi ning heitis end ühel tormisel ööl alla kõrgest kaldast, mis meenutab kaljut, väga sügavasse ning kiire vooluga jõkke ja sai tõesti lihtsalt omaenese tuju ajel surma – ainult seetõttu, et tahtis sarnaneda Shakespeare’i Opheliaga, liiatigi, kui see kalju, mille ta oli juba ammuilma välja valinud ja mis talle nii väga meeldis – kui see kalju poleks olnud sedavõrd maaliline ja kui selle asemel oleks seal laiunud vaid proosaline lauge kallas, ei oleks enesetappu vahest üldse toimunudki. See oli fakt, ja võib arvata, et samasuguseid või sellesarnaseid fakte on meie vene elus kahe või kolme viimase sugupõlve aegu olnud hulganisti. Ja nii nagu see, oli ka Adelaida Ivanovna Miussova samm kahtlemata vastukaja võõrastele tuultele ja kammitsetud mõtte kihutusele niisamuti. Võib-olla oli tal tulnud tahtmine kuulutada naise iseseisvust, hakata vastu ühiskonna seatud tingimustele või oma suguvõsa ja perekonna despotismile, ja oletame, et teenistusvalmis fantaasia oli pannud ta kas või üheksainsakski hetkeks uskuma, et Fjodor Pavlovitš on priisöödiku seisusest hoolimata ometi üks toonase, aina kõige paremale ülemineku ajajärgu julgemaid ja pilkehimulisemaid mehi, kuigi oli kõigest õel narr ja muud ei midagi. Pikantseks tegi loo ka seik, et asi oli korraldatud mõrsjaröövina, ning see mõjus Adelaida Ivanovnale väga meelitavalt. Fjodor Pavlovitš ise oli tollal juba oma sotsiaalse seisundi tõttu mis tahes seda sorti vahemängudeks piisavalt hästi ette valmistatud, kuna ihkas kirglikult ükskõik milliste võtetega haljale oksale jõuda; ja talle oli ometi ülimalt ahvatlev ennast säärasesse toredasse suguvõsasse sisse sokutada ning sealt kaasavara võtta. Mis puutub aga vastastikusesse armastusse, siis seda ei olnud nähtavasti ollagi – ei mõrsja ega ka tema enese poolt – hoolimata koguni Adelaida Ivanovna ilust. Nii et see juhtum oli Fjodor Pavlovitši elus küll ainuke omataoline, kuna kogu maise teekonna kestel oli ta ülimalt lihahimuline, iga hetk valmis krabama ükskõik millist seelikut, oleks vaid viibatud. Ja ometi oli just see naisterahvas ainus, kes tema himurusele mingit erilist muljet ei avaldanud.
12
Adelaida Ivanovna oli kohe mõrsjaröövi järel leidnud, et lihtsalt põlgab oma meest, ja midagi muud polegi. Niisiis olid abielu tagajärjed olnud kohe erakordselt kiiresti juba ette arvata. Hoolimata asjaolust, et suguvõsa oli juhtunuga koguni hästi kähku leppinud ja põgenikule kaasavara kätte andnud, oli abikaasadel alanud äärmiselt korratu elu, täis lakkamatuid stseene. Käis jutt, et noorik olevat näidanud tolles elus üles võrratult rohkem õilsust ja üllameelsust kui Fjodor Pavlovitš, kes, nagu nüüd on teada, oli tal juba siis kohe käest kahmanud kogu tema rahanatukese, ligemale kakskümmend viis tuhat, ja teinud seda aega viitmata, niipea kui naine oli raha kätte saanud, nii et naisele olid kõik need kenad tuhanded juba sellest silmapilgust peale lõplikult kadunud nagu vits vette. Väikest küla ja igati viisakat linnamaja, mille naine oli samuti kaasavaraks saanud, püüdis mees pikka aega ja kõigest väest mingi paraja nükkega oma nimele kirjutada ja oleks sellega ükskord kindlasti ka hakkama saanud, nii-öelda tänu ainuüksi põlgusele ja jälestusele, mida ta lausa häbitu väljapressimise ja mangumisega abikaasas iga hetk uuesti äratas, tänu ainuüksi naise hingelisele väsimusele – peaasi, et mees ta rahule jätaks. Kuid õnneks oli Adelaida Ivanovna perekond vahele astunud ja ahnitsejat takistanud. On kindlalt teada, et abikaasade vahel tuli sageli ette kaklusi, kuid rahvasuu räägib, et peksjaks pooleks polevatki olnud Fjodor Pavlovitš, vaid peksnud ikka Adelaida Ivanovna, keevaline, julge, tõmmu, äge ja tähelepanuväärse füüsilise jõuga õnnistatud naisterahvas. Lõpuks hülgas naine kodu ja laskis mingi verivaese seminaristist õpetajaga Fjodor Pavlovitši juurest jalga, jättes maha mehe ühes kolmeaastase Mitjaga. Fjodor Pavlovitš seadis majas silmapilk sisse tõelise haaremi ja pani käima ohjeldamatud joomingud, mille vaheaegadel sõitis läbi peaaegu kogu kubermangu ning kaebas pisarsilmil kõigile, kes aga ette juhtusid, Adelaida Ivanovna peale, kuidas too oli ta maha jätnud, ning kirjeldas sealjuures sääraseid üksikasju, mida mehel peaks hirmus häbi olema oma abielu kohta rääkida. Kuid mis peamine: talle oleks nagu meeldinud ja olnud lausa uhkuseasi etendada petetud abielumehe naeruväärset rolli ning laotada oma õnnetuse peensusi koguni eriliselt ilustatuna kõikide ette. „Jääb mulje, nagu oleks teile, Fjodor Pavlovitš, mingi auaste antud – te olete kõigest oma kurvastusest hoolimata nii rahul!” ütlesid pilkajad. Paljud lisasid koguni, et talle
13
meeldib nüüd esineda uuendatud narrirollis ning et ta teeb suurema naeru õhutamiseks meelega sellise näo, nagu ei märkakski ise oma koomilist seisundit. Muide, kes teab, võib-olla tuli see hoopis tema lihtsameelsusest. Lõpuks õnnestus tal siiski oma jooksikule jälile saada. Vaeseke elutses Peterburis, kuhu ta oli oma seminaristiga rännanud ja kus ta oli siis juba ennastunustavalt andunud päris täielikule emantsipatsioonile. Fjodor Pavlovitš haaras aega viitmata asjast kinni ja asutas end Peterburisse minema – milleks? – seda ei teadnud ta loomulikult isegi. Ja ta olekski vist tõesti teele asunud, ent samas leidis ta omaenese otsuse järel, et nüüd on tal eriline õigus enne reisi ka julgust võtta, mingit piiri pidamata jooma kukkuda. Ja just sel ajal saabus tema naise perekonnale Peterburist surmasõnum. Naine olevat surnud kuidagi äkitselt, kuuldavasti mingis pööningukambris, ühtede juttude järgi tüüfusesse, teiste järgi – vististi nälga. Fjodor Pavlovitš oli naise surmasõnumit kuuldes parajasti purjus; räägitakse, et ta olevat pannud mööda tänavat jooksu ja sirutanud rõõmu pärast kisendades käsi taeva poole: „Issand, nüid sa lased oma sulase rahus minna!” – kuid teiste arvates nutnud ta suure häälega nagu pisike laps, nii et seekord olnud teda koguni kõigest ta eemaletõukavusest hoolimata hale vaadata. Väga võimalik, et selles oli nii üht kui teist, et ta niihästi rõõmutses oma vabanemise üle kui ka nuttis vabastajat taga – kõike korraga. Enamasti on inimesed, ka kurjategijad, palju lihtsameelsemad ja puhtsüdamlikumad, kui me neist arvatagi oskame. Ja meie ise niisamuti.
II
Esimene poeg kaelast ära
Võib muidugi ette kujutada, mis kasvataja ja isa säärane mees üldse olla sai. Temaga kui isaga juhtus nii, nagu pidigi juhtuma, mis tähendab, et ta jättis poja, kelle ta Adelaida Ivanovnaga oli sigitanud, sootuks ja täielikult ilma hooleks, kusjuures mitte sallimatusest poja vastu või mingite solvatud abielumehe tunnete pärast, vaid üksnes seetõttu, et
14
oli poja lihtsalt ära unustanud. Samal ajal, kui ta kõiki oma pisarate ja kaeblemisega tüütas ning kogu majast kõlvatuse urka tegi, võttis selle maja ustav teener Grigori kolmeaastase Mitja oma hoole alla, ja kui teener poleks hoolitsenud, ei oleks leidunud ühtegi hingelist, kes oleks lapsel kas või särgikest vahetanud. Peale selle juhtus algul veel nõnda, et ka emapoolne suguvõsa oleks nagu samuti lapse ära unustanud. Vanaisa, see tähendab Adelaida Ivanovna isa, härra Miussovit ennast, ei olnud siis enam elavate kirjas; tema leseks jäänud abikaasal, Mitja vanaemal, kes oli Moskvasse kolinud, oli tervis juba liiga vilets ja ta õed olid riburada mehele läinud, nii et Mitjal tuli ligemale aasta aega läbi ajada teener Grigoriga, kelle juures teenijatemajas ta siis elaski. Muide, kui ta ka oleks ehk papale korraks meelde tulnud (ei ole võimalik, et too tema olemasolust üldse teadlik polnud), oleks papa ta nagunii teenijatemajja tagasi saatnud, sest laps oleks talle tema prassingutes tülinaks olnud. Ent juhtus nõnda, et Pariisist oli parajasti sattunud koju käima õndsa Adelaida Ivanovna lellepoeg Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes elas hiljem veel hulk aastaid järjest välismaal, kuid kes siis oli alles väga noor mees; igatahes mees, kes oli Miussovite suguvõsas eriline – haritud, pealinlik, välismaine ning sealjuures elupõline eurooplane ja veel eluõhtulgi neljakümnendate-viiekümnendate aastate liberaal. Kogu oma karjääri kestel oli tal olnud sidemeid paljude tolle ajajärgu ülimalt liberaalsete meestega nii Venes kui ka välismaal. Ta tundis isiklikult nii Proudhoni kui ka Bakuninit ning oma rännakute lõppedes meeldis talle eriti meenutada Pariisi neljakümne kaheksanda aasta veebruarirevolutsiooni kolme päeva, ta andis neist pajatades vihjamisi mõista, nagu oleks temagi seal osaline olnud ja peaaegu et isiklikult barrikaadidel viibinud. See oli üks tema rõõmsamaid noorpõlvemälestusi. Tal oli koormistevaba vara – tolleaegses mõõtkavas ligikaudu tuhat hinge. Tema oivaline mõis asus vahetult meie väikelinna naabruses ning piirnes meie kuulsa kloostri maadega, mistõttu Pjotr Aleksandrovitš oli juba väga noorena – kohe, kui oli oma pärandi kätte saanud – alustanud kloostriga lõputut protsessimist mingite kalapüügi- ja metsaraieõiguste asjus, millest ma lähemalt pole kuulnud, kuid tean, et ta oli pidanud protsessi alustamist „klerikaalidega” koguni oma kodaniku- ja valgustuslikuks kohuseks. Kui ta oli kuulnud kõike Adelaida Ivanovnast, keda ta loomulikult mäletas ja oli kunagi ka
15
ise tähele pannud, ning saanud teada, et lelletütrest oli maha jäänud Mitja, võttis ta, hoolimata kõigest oma nooruslikust rahulolematusest ja põlgusest Fjodor Pavlovitši vastu, selle asja ette. See oli üldse tema esmane tutvumine Fjodor Pavlovitšiga. Ta ütles viimasele otsesõnu, et tahab võtta lapse kasvatamise enda peale. Hiljem rääkis ta veel kaua kui omamoodi iseloomustavast joonest, kuidas Fjodor Pavlovitšil olevat olnud siis, kui tema oli jutu Mitjale viinud, kohe hulk aega selline nägu peas, nagu ei saaks ta sugugi aru, mis lapsest üldse jutt käib, ning oli olnud koguni imestunud, et tal on majas kuskil väike poeg. Kui Pjotr Aleksandrovitši kirjelduses leiduski mingit liialdust, pidi selles ometi olema ka teatud tõepära. Õigupoolest meeldis Fjodor Pavlovitšile ju eluaeg aina midagi etendada, mängida teie ees äkitselt mingit ootamatut rolli, ja mis peaasi – sageli täiesti mõttetult, lausa enese kahjuks, nagu näiteks kõnealusel juhul. See joon on muide omane haruldaselt paljudele, koguni vägagi tarkadele inimestele, kes on hoopis teisest puust kui Fjodor Pavlovitš. Pjotr Aleksandrovitš ajas asja väga innukalt ja määratigi (koos Fjodor Pavlovitšiga) lapse hooldajaks, kuna emast oli ju tegelikult maha jäänud väike mõis – maja ja maaomand. Sellest ajast kolis Mitja juba päriselt oma ema lellepoja juurde elama, aga kuna tollel oma perekonda ei olnud ning ta ruttas aega viitmata, niipea kui oli rahaliste sissetulekute kättesaamise oma mõisatest korda ajanud ja kindlustanud, jälle pikemaks ajaks Pariisi tagasi, tegi ta lapse eest hoolitsemise ülesandeks ühele oma vanatädile, kellelegi Moskva aadliprouale. Juhtus nõnda, et harjumuspärase Pariisi eluga läks ka temal endal laps meelest, eriti kui algas toosama veebruarirevolutsioon, mis tema kujutlusvõimet nii tugevasti rabas, et ta seda pärast enam eluaeg unustada ei suutnud. Ent Moskva aadliproua suri ja Mitja sattus ühe tema abielus tütre juurde. Pärast seda vahetas Mitja nähtavasti veel neljandatki korda pesapaika. Sellest ma praegu pikemalt rääkima ei hakka, seda enam, et edaspidi tuleb Fjodor Pavlovitši esiklapsest veel rohkesti juttu: praegu piirdun ma vaid kõige hädavajalikumate andmetega, milleta mul oleks koguni võimatu romaani kirjutamist alustada. Esiteks oli see Dmitri Fjodorovitš vaid üks Fjodor Pavlovitši kolmest pojast ning kasvas veendumuses, et talle kuulub vähemalt mingisugunegi vara, ja kui ta täisikka jõuab, on ta lõpuks iseseisev mees. Tema poisipõli ja noorusaeg möödusid segaselt: gümnaasiumi ta ei lõpetanud,
16
hiljem sattus mingisse sõjakooli ja sealt Kaukaasiasse, kus teenis välja ohvitseriauastme, pidas duelli ja degradeeriti, teenis auastme uuesti välja, pummeldas kõvasti ja lõi läbi hea hulga raha. Kuid raha hakkas ta Fjodor Pavlovitšilt saama alles pärast täisikka jõudmist, senikaua aga oli ta teinud võlgu. Oma isa Fjodor Pavlovitši õppis ta tundma ja nägi esimest korda alles pärast täisealiseks saamist, kui ta tuli meie kanti käima, nimelt selleks, et isaga varalist vahekorda klaarida. Ilmselt ei meeldinud tema lihane isa talle juba siis; ta viibis tookord siin vaid lühikest aega ning sõitis sedamaid minema, niipea kui oli jõudnud isalt vastu võtta mingi summa raha ja sõlmida temaga teatud kokkuleppe, kuidas edaspidi kätte saada sissetulekuid oma mõisast, mille tulude suurust ja hinda tal ei õnnestunudki tookord Fjodor Pavlovitšilt välja uurida (vägagi tähelepanuväärne fakt). Fjodor Pavlovitš märkas tollel esimesel kohtumisel kohe (ja seda peab meeles pidama), et Mitjal on oma varalisest seisust liialdatud ning väär arusaamine. Fjodor Pavlovitš oli sellega väga rahul, sest temal käis omaette arvepidamine. Ta jõudis üksnes järeldusele, et noormees on kergemeelne, keevaline, kirgede kütkes, kärsitu ja prassija, kellele aitab sellestki, kui tal on aeg-ajalt kuskilt midagi võtta, siis rahuneb ta otsekohe, ehkki arusaadavalt vaid lühikeseks ajaks. Nimelt seda omadust hakkaski Fjodor Pavlovitš ära kasutama, mis tähendab, et ta vaigistas noormeest väikeste andamite ja ajutiste rahasaadetistega, kuni lõpuks juhtus nõnda, et kui Mitja neli aastat hiljem kannatuse kaotas ja teist korda meie väikelinna tuli, seekord juba isaga lõpparvet tegema, selgus tema äärmiseks üllatuseks, et tal ei ole enam mingit vara ja et tagantjärele on kogunisti keeruline kokku arvata, kuidas ta on kogu oma mõisa maksumuse Fjodor Pavlovitšilt juba sularahas kätte saanud ning on talle võibolla veel koguni ise võlgu; et nii- ja niisuguste punktide järgi nende kokkuleppes, mida ta ise oli tookord soovinud sõlmida, ei olegi tal enam õigust midagi rohkemat nõuda jne, jne. Noormees oli rabatud, ta kahtlustas valet, pettust, läks peaaegu vaost välja ning oleks nagu mõistuse kaotanud. Ja nimelt see asjaolu põhjustaski õnnetuse, mille kirjeldamine moodustab minu esimese, sissejuhatava romaani aine või õigemini välise külje. Kuid enne romaani kallale asumist pean ma jutustama ka Fjodor Pavlovitši kahest teisest pojast, Mitja vendadest, ja seletama, kust siis veel need pärit olid.
17
III
Teine abielu ja teised lapsed
Kui Fjodor Pavlovitš oli nelja-aastase Mitja kaelast ära saanud, abiellus ta kohe kähku teist korda. See teine abielu kestis ligemale kaheksa aastat. Ja selle teise naise, niisamuti hästi noorukese, Sofja Ivanovna, võttis ta teisest kubermangust, kus ta oli käinud mingi juudiga väikest äri ajamas. Ehkki Fjodor Pavlovitš küll prassis, jõi ja mürgeldas, ei jätnud ta oma kapitalipaigutusi kunagi unarusse ja tema tehingud õnnestusid alati, kuigi olid loomuldasa peaaegu alati ka omajagu alatud. Sofja Ivanovna oli „orb”, lapsest saadik isata-emata. Mingi kahtlase diakoni tütar, üles kasvanud rikkas majas, oma heategija, kasvataja ning piinaja, tähtsa vana kindraliproua, kindral Vorohhovi lese juures. Üksikasju ma ei tea, kuid olen kuulnud, nagu oleks kasulaps, alandlik, tasane ja sõnatu hing, kunagi päästetud silmusest, millega ta oli end sahvrisse naela otsa riputanud – nii raske oli tal nähtavasti olnud taluda tolle mitte küll kurja, kuid isemeelse vanamoori võimutsemist ning lõputut tänitamist. Fjodor Pavlovitš pakkus neiule kätt ja südant, mispeale kuulati järele, kes ta on, ning näidati talle ust, kuid siis tegi ta nagu esimesel abiellumiselgi ka sellele vaeslapsele ettepaneku ta ära röövida. On väga-väga võimalik, et see tütarlaps poleks talle vahest mingi hinna eest mehele läinud, kui oleks tema kohta ise õigel ajal rohkem üksikasju teada saanud. Kuid tegemist oli teise kubermanguga; ja mida oskas kuueteistkümneaastane tütarlaps üldse arvata – peale selle, et ennemini hüppab ta jõkke, kui et veel senise heategija juurde jääb. Ja nõnda vahetaski see vaeseke oma naissoost heategija meessoost heategija vastu. Seekord ei saanud Fjodor Pavlovitš tehingust punast krossigi, sest kindraliproua vihastas ega andnud mingit kaasvara, needes lisaks sellele veel nad mõlemad ära; kuid ega Fjodor Pavlovitš olnudki seekord millegi saamisega arvestanud, ta oli olnud lihtsalt võlutud süütu tütarlapse silmapaistvast ilust, peamiselt just süütust näoilmest, mis oli teda kui oma himuruse orja ning seni ikka vaid jämeda naiseilu pahelist ihalejat tõeliselt rabanud. „Need süütud silmad lõikasid mulle tookord nagu habemenoaga otse südamesse,” kordas ta hiljem ikka, ise vastikult itsitades. Muide, kõlvatul mehel võis ka see olla lihtsalt himurusest ajendatud huvi. Kuna Fjodor Pavlovitš polnud
18
mingit hüvitist saanud, ei teinud ta abikaasale silmakirjakski viisakat nägu, ja kasutades ära, et naine tema ees nii-öelda „süüdlane” oli ning et tema oli naise peaaegu „silmusest päästnud”, samuti kasutades lisaks veel ära ka naise erakordset leplikkust ja sõnatut alandlikkust, tallas ta jalge alla koguni igasuguse abielulise kombekuse. Majas käisid lausa naise silma all koos kerglaste elukommetega naisterahvad, kellega peeti orgiaid. Üks iseloomustav joon on minu arvates ka see, et teener Grigori, sünge, rumal ja jonnakas targutaja, kes eelmist prouat, Adelaida Ivanovnat, polnud sallinud, asus seekord uue proua poolele, teda kaitstes ja tema pärast Fjodor Pavlovitši ennast teenrile peaaegu lubamatul kombel lausa sõimates, ning ükskord tegi ta orgiale koguni väevõimuga lõpu ja viskas kõik kokkusõitnud lipakad majast välja. Säärase elu tagajärjel hakkas vaest õnnetut, juba lapsest saati hirmu all elanud noorikut vaevama üks naiste närvihaigus, mida tuleb sagedamini ette lihtrahva hulgas, külanaistel, keda on selle tõve tunnuste järgi hüütud „kiljasuudeks”. Tõve küüsis hirmsates hüsteeriahoogudes vaeveldes kaotas haige aeg-ajalt koguni mõistuse. Ometi sünnitas ta Fjodor Pavlovitšile kaks poega, Ivani ja Aleksei, esimesel abieluaastal esimese ja kolm aastat hiljem teise. Kui naine suri, käis poeg Aleksei neljandat eluaastat; ja ehkki see on kummaline, oli ema, nagu ma tean, talle eluksajaks meelde jäänud – muidugi justkui läbi une. Pärast ema surma juhtus mõlema poisiga peaaegu sama lugu nagu esimese poja Mitjagagi: isa unustas nad täielikult ja jättis hooletusse ning poisid sattusid sellesama Grigori juurde, sinnasamasse teenijatemajja. Sealt siis leidiski nad vana isemeelne kindraliproua, kes oli olnud nende ema kunagine heategija ning kasvataja. See moor oli ikka veel elus ega olnud kogu vahepealse aja jooksul, kõik need kaheksa aastat, suutnud talle osaks saanud solvangut unustada. Tal oli „oma Sofja” elust-olust kõik need aastad olnud väga täpne ülevaade, ja kui ta oli kuulnud, missuguse tõve käes noorik vaevleb ning milliste jõleduste keskel elab, oli ta paaril korral oma armuleivalistele otse välja öelnud: „Paras talle, Jumal on selle kõik saatnud talle karistuseks tänamatuse eest!” Täpselt kolm kuud pärast Sofja Ivanovna surma saabus kindrali proua äkitselt meie linna ja otsejoones Fjodor Pavlovitši asupaika, viibis linnakeses ühtekokku umbes pool tundi, kuid tegi palju ära. Oli õhtune aeg. Fjodor Pavlovitš, keda ta polnud kõik need kaheksa
19
aastat silmagagi näinud, sattus tema ette purjuspäi. Räägitakse, et kindraliproua olevat teda nähes virutanud talle aega viitmata ja sõnagi lausumata kaks vägevat, lajatavat kõrvakiilu, sikutanud ta tukkapidi kolm korda kummargile ja marssinud midagi lisamata jalapealt teenijatemajja kahe poisi juurde. Nähes esimesest pilgust, et lapsed on pesemata ja särgidki neil seljas räpased, andis ta sealsamas kõrvakiilu ka Grigorile ning teatas, et viib nüüd mõlemad poisid enda juurde, võttis nad just samas riietuses kaasa, mässis pleedi sisse, pani tõlda istuma ja viiski kohe minema, oma linna. Grigori kannatas saadud kõrvakiilu ära nagu truu ori, ütlemata ühtki santi sõna, ja lausus vanaprouale nende ärasaatmisel juba tõlla juures sügavat kummardust tehes tähendusrikkalt, et „Jumal tasub teile vaeslaste aitamise eest”. – „Tobu oled sa sellegipoolest!” hüüdis kindraliproua talle juba sõidu pealt tagasi. Fjodor Pavlovitš leidis järele mõeldes, et see asi on nüüd siis ilusasti kombes, ja andis seejärel ka vormilise nõusoleku laste kasvatamiseks kindraliproua juures ega vaielnud ka hiljem üheski punktis vastu. Saadud kõrvakiiludest aga pajatas ta ise avalikult kogu linnas. Juhtus nii, et varsti pärast seda suri ka kindraliproua, kuid ta oli määranud oma testamendiga kummalegi poisile siiski tuhat rubla, „neile koolihariduse andmiseks, ja et kõik see raha kulutataks tingimata nende peale, kuid nõnda, et sellest jätkuks nende täisealiseks saamiseni, sest ka niisugusest annetusest on säherdustele lastele juba rohkem kui küllalt, aga kui see kellegi asi on, eks kergendagu siis ise oma kukrut” jne, jne. Mina ei ole seda testamenti lugenud, kuid olen kuulnud, et seal olevat seisnud kirjas just midagi sellist, mingis veidras ja väga omapärases sõnastuses. Kuid vanaproua peamine pärija oli, nagu selgus, üks aus mees, tolle teise kubermangu aadlimarssal Jefim Petroviš Polenov. Kui ta Fjodor Pavlovitšiga kirja teel asju ajas, taipas ta kohe, et sellelt mehelt tema enda lihaste laste kasvatamiseks küll raha välja ei pigista (ehkki Fjodor Pavlovitš kunagi otsesõnu ei keeldunud, vaid veeretas kõigil puhkudel juttu lihtsalt sinna-tänna, vahel koguni ülevoolavate tundeavalduste saatel), ja võttis vaeslaste saatuse oma südameasjaks ning hakkas neist nooremat, Alekseid, iseäranis armastama, nii et viimane kasvaski pikemat aega tema perekonnas. Seda palun ma lugejal algusest peale silmas pidada. Ja kui noormehed eluaeg üldse kellelegi oma kasvatuse ning hariduse eest tänu võlgnesid,
20
siis nimelt Jefim Petrovitšile, väga üllameelsele ja humaansele mehele, säärasele, nagu neid vaid haruharva ette tuleb. Ta hoidis puutumatuna alles kummagi poisi tuhat rubla, mis kindraliproua neile oli jätnud, nii et poiste täisealiseks saamise ajaks oli see summa kummalgi protsentide arvel kasvanud kaheks tuhandeks, ise aga oli ta neid kasvatanud oma rahadega ja kulutanud kummagi ülalpidamisele loomulikult rohkem kui ühe tuhande. Nende lapsepõlve ja noorukiea kirjeldamist ei võta ma siinkohal siiski veel ette, vaid märgin kõigest ära peamised seigad. Muide, vanemast poisist, Ivanist, ütlen ma vaid niipalju, et too oli oma kasvueas kuidagi sünge ja endassesulgunud nooruk, kaugeltki mitte arglik, ehkki juba kümneaastasena mingil moel teadlik sellest, et nad elavad õigupoolest võõras perekonnas, võõraste inimeste armust, ja et nende isa on mingi sihuke mees, kellest on häbi rääkidagi, jne. jne. See poiss ilmutas õppimises päris varakult, juba väikelapseeas (nii vähemalt räägiti) õieti erakordseid ja hiilgavaid võimeid. Ma ei tea sellest lähemalt, kuid tegelikult oli ta Jefim Petrovitši perekonnaga hüvasti jätnud juba umbes kolmeteistkümneaastasena, sest oli läinud Moskvasse gümnaasiumi ja jäänud kostile ühe tolleaegse kuulsa pedagoogi juurde, kes oli olnud Jefim Petrovitši lapsepõlvesõber. Nagu Ivan ise on hiljem jutustanud, oli see kõik sündinud tänu Jefim Petrovitši „heade tegude tuhinale”, kuna teda oli innustanud mõte, et geeniuse võimetega poissi peab kasvatama ka geniaalne kasvataja. Muide, ei Jefim Petrovitšit ega ka geniaalset kasvatajat olnud enam elavate kirjas, kui noormees gümnaasiumi lõpetas ja ülikooli astus. Kuna Jefim Petrovitš polnud asja kõige paremini korraldanud, oli põikpäiselt kindraliproualt lapsele pärandatud ning ühest tuhandest protsentide arvel juba kaheni kasvanud raha kättesaamine mitmesuguste meil möödapääsmatute formaalsuste ja viivituste tõttu venima jäänud, nii et kaks esimest ülikooliaastat olid noormehele vägagi kibedad, sest ta pidi end paratamatult ise toitma ja ülal pidama ning samal ajal ka õppima. Väärib märkimist, et tal polnud tollal mingit tahtmist kas või katsekski isale kirjutada – võib-olla uhkusest või põlgusest isa vastu, kuid võib ka olla, et terve mõistuse külmast kaalutlusest, mis ütles, et isalt ta mingit vähegi arvestatavat toetust ei saa. Oli kuidas oli, noormees ei kaotanud hetkekski pead ning otsis endale tööd, algul tunniandjana kahekümne kopika eest ja hiljem joostes
21
mööda ajalehetoimetusi, kuhu ta pakkus kümnerealisi kirjutisi õnnetustest tänavail, allkirjaga „Pealtnägija”. Need lookesed olid, nagu räägiti, alati nii põnevalt ja pikantselt koostatud, et läksid kohe kiiresti käiku, ja juba üksnes sellega näitas noormees oma praktilist meelt ning mõistuse üleolekut sellest meie mõlema sugupoole õppivate noorte rohkearvulisest, lõputut puudust kannatavast ja õnnetumast osast, kes kulutavad pealinnades tavaliselt hommikust õhtuni igasuguste ajalehe- ja ajakirjatoimetuste uksi ega oska välja mõelda midagi paremat kui korrata lõputult üht ja sama palvet: võib-olla saaks midagi prantsuse keelest tõlkida või ümberkirjutamistööd teha. Kui Ivan Fjodorovitš oli kord juba toimetustega tuttavaks saanud, ei katkestanud ta nendega enam hiljemgi suhteid ja hakkas viimastel ülikooliaastatel avaldama väga andekaid raamatuanalüüse eri teemadel, nii et sai tuntuks ka kirjandusringkondades. Muide, alles üsna hiljuti oli tal juhtumisi õnnestunud tõmmata endale ka hoopis laiema ringi lugejate iseäralikku tähelepanu, nii et päris paljud teda märkasid ja meelde jätsid. Tegemist oli ühe kaunikesti huvitava juhtumiga. Pärast ülikooli lõpetamist, kui Ivan Fjodorovitš valmistus oma kahe tuhande rubla eest välismaareisile minema, oli ta äkitselt avaldanud ühes suures ajalehes iseäraliku artikli, mis köitis koguni asjatundmatutegi inimeste tähelepanu, kusjuures aine ise oli talle nähtavasti sootuks võõras, sest tema oli ülikooli lõpetanud loodusloolasena. Artikkel käsitles tollal kõikjal üles kerkinud teemat – kirikukohtu küsimust. Ta analüüsis mõningaid sellel teemal juba avaldatud arvamusi ja tõi välja ka oma isikliku seisukoha. Peamine oli toon ja tähelepanuväärselt ootamatu lõppjäreldus. Ometi arvasid paljud kirikutegelased autori otsustavalt omade hulka. Ning siis korraga võtsid nende kõrval talle aplodeerida veel niihästi kodanikuõiguste kaitsjad kui ka ateistid. Tagatipuks leidsid mõned taibukad tegelased, et kogu tema artikkel pole midagi muud kui jultunud farss ja pila. Ma viitan tollele juhtumile nimelt seepärast, et mainitud artikkel jõudis õigel ajal ka meie linnakese külje all asuvasse kuulsasse kloostrisse, kus kirikukohtu küsimusest oldi üldiselt huvitatud: artikkel jõudis kloostrisse ja põhjustas täieliku hämmingu. Autori nimi äratas huvi, kohe köitis tähelepanu, et ta on ju pärit meie linnast ning – „noh, teate, sellesamuse Fjodor Pavlovitši poeg”. Ja äkitselt, just samal ajal, saabus meie linna ka artikli autor ise.
22
Miks siis Ivan Fjodorovitš üldse siia oli tulnud – mul on meeles, et ma küsisin seda iseendalt juba otsekohe mingi peaaegu äreva tundega. See nii saatuslik tulek, mis pani alguse nii paljudele tagajärgedele, on mulle hiljem pikka aega, peaaegu alati, jäänud väga ähmaseks. Oli kuidagi kummaline, et noor mees, pealtnäha nii haritud, nii uhke ja ettevaatlik, tuleb äkitselt külla säärasesse jõledasse majja, säherdusele isale, kes pole temast eluaeg väljagi teinud, teda tunda tahtnud ega meeles pidanud ja kes poleks loomulikult mingi hinna eest ega ühelgi juhul pojale raha andnud, kui too oleks seda palunud, ehkki kartis ise eluaeg, et ükskord tulevad ka need pojad, Ivan ja Aleksei, talt ometi raha küsima. Ja palun väga, noormees seab end sisse säherduse isa majas, elab tema juures kuu ja kaks ning – mõlemad kohanevad teineteisega, nii et paremini ei tohiks tahtagi. See oli asi, mis ei hämmastanud eriliselt mitte ainult mind, vaid paljusid teisigi. Ka Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kellest ma olen juba eespool rääkinud, Fjodor Pavlovitši esimese naise kauge sugulane, juhtus sel ajal taas viibima siin oma linnalähedases mõisas, kuhu ta oli saabunud külaskäigule Pariisist, mis oli nüüd juba tema alaline elupaik. Ma mäletan, et just tema oli kõige rohkem imestunud, kui oli tutvunud selle väga noore mehega, kes temas huvi äratas ja kelle ees tal oli vahel lausa valu oma teadmistega hiilata. „Ta on uhke,” ütles Miussov meile selle noormehe kohta tookord, „hädavajaliku kopika teenib ta endale igal ajal, ja tal on praegugi raha, millega välismaale minna – mida ta siis siit otsib? Kõigile on selge, et ta pole tulnud isalt raha lunima, isa ei annaks ju niikuinii. Viin ja kõlvatu elu poisile ei istu, kuid vanatoi ei saa ilma temata enam läbi: nii hea klapp on neil omavahel!” Ja see kõik oli tõsi; noormehel oli vanatoile koguni silmanähtav mõju; isa oli hakanud juba vahel peaaegu poja sõnagi kuulama, ehk küll oli ise erakordselt kangekaelne ja vahel lausa õelust täis; ja samas oli ta hakanud end mõnikord koguni natuke viisakamalt ülal pidama… Alles hiljem selgus, et Ivan Fjodorovitš oli tulnud meie linna osalt vanema venna Dmitri Fjodorovitši palvel ja tema huvides, et ta nägi venda esimest korda elus ja sai temaga tuttavaks alles sellel siiasõidul, aga oli temaga siiski ühes tähtsas asjas – mis puutus rohkem Dmitri Fjodorovitšisse – kirjavahetust pidanud juba enne, kui oli hakanud Moskvast tulema. Mis tähtis asi see säärane oli, saab lugeja edaspidi
23
parajal kohal üksikasjalikult teada. Ent minule paistis Ivan Fjodorovitš ka siis, kui ma seda juba teadsin, ikka veel mõistatuslik ning tema tulek meie linna ometi seletamatu. Veel lisan ma, et Ivan Fjodorovitšist jäi mulje nagu vahendajast ning lepitajast isa ja kõige vanema venna, tollal isa vastu suurt riidu ja koguni ametlikku hagi hauduva Dmitri Fjodorovitši vahel. Ja ma kordan ikka veel, et kogu see perekond oli siis koos üldse esimest korda elus, samuti nägid üksteist esimest korda elus ka mõned perekonnaliikmed. Ainult kõige noorem poeg Aleksei Fjodorovitš oli siis juba aastapäevad viibinud meie linnas ning järelikult sattunud siia vendadest kõige esimesena. Just temast, Alekseist, on mul siinkohal, selles sissejuhatavas loos, kõige raskem kõnelda – enne kui ma ta romaanis lavale toon. Ometi vajab temagi sissejuhatust, vähemalt sedavõrd, et juba aegsasti oleks ette teada üks eriskummaline seik, ja nimelt: ma olen sunnitud tutvustama oma tulevast kangelast lugejatele kohe romaani esimesest stseenist alates noviitsirüüs. Jah, sest selleks ajaks oli ta elanud meie kloostris juba aastapäevad ning nähtavasti valmistunud sulguma sinna kogu eluks.
IV
Kolmas poeg Aljoša
Ta oli tollal alles kahekümneaastane (tema vennal Ivanil oli siis käes kahekümne neljas ja neist mõlemast vanemal Dmitril kahekümne kaheksas eluaasta). Kõigepealt ütlen ära, et see noormees – see Aljoša – ei olnud mingi fanaatik ega koguni mitte müstik, vähemalt minu meelest. Ma avaldan siin juba aegsasti ka oma täieliku arvamuse: ta oli lihtsalt varajane inimesearmastaja, ja kui ta oligi sattunud kloostriteele, siis vaid põhjusel, et see oli tollal tema silmis ainus vapustav avastus ning kujutas endast nii-öelda ideaalset lähtepunkti tema hinge pürgimuses maise kurjuse pimedusest inimarmastuse valgusesse. Kusjuures see tee köitis teda vaid tänu asjaolule, et ta oli seal kohanud üht tollal tema meelest ebatavalist inimest – meie kloostri kuulsat erakut, vagamees
24
Zossimat, kellesse ta oli kiindunud kogu oma januneva südame esimese palava armastusega. Muide, ma ei eita, et juba siis oli noormees väga iseäralik ja oli seda olnud hällist saadik. Olen tema kohta muuseas ka eespool vihjanud, et ema kaotades oli ta olnud kõigest natuke üle kolme, kuid oli ema siiski eluksajaks meelde jätnud – ema näo, ema hellitused, „nagu seisaks ta praegugi elavana minu ees”. Sellised mälupildid võivad alatiseks alles jääda (ja seda teavad kõik) koguni veel varasemaski eas, koguni kahe aasta vanuses, ehkki vaid nagu eluaeg pimedusest paistvad heledad täpid, nagu lahtirebitud tükike mingist suurest pildist, mis tervikuna – kõik peale selle ühe tüki – on kustunud ja kadunud. Ka temaga oli toimunud just nõnda: tal oli meeles üks õhtu, vaikne suveõhtu, lahtine aken, loojuva päikese längus kiired (just need längus kiired olid tal meeles kõige selgemini), toanurgas ikoon, selle ees põlev pühaselamp ning põlvili maas nuttev, otsekui hüsteerikas kiljuv ja kisendav ema, kes hoiab teda käte vahel, kallistab teda kõvasti, valu piiril, ning palub tema eest Jumalaema, tõstes teda kahel käel oma embusest ikka uuesti pühapildi poole, otsekui Jumalaema kaitse alla… ning äkitselt tormab sisse lapsehoidja ja kisub ta ehmunult ema sülest ära. Milline pilt! Sellest hetkest oli Aljošale meelde jäänud ka ema nägu: ta ütles ikka, et see oli olnud meeletu, kuid kaunis, niipalju kui tema mäletab. Ehkki harva juhtus ette kedagi, kellele ta usaldas seda mälestust üldse rääkida. Lapsepõlves ja noorukieas oli ta olnud üsna kinnine ja koguni kidakeelne, ehkki mitte umbusust, arglikkusest, või otse vastupidi, süngest inimpelglikkusest, vaid mingil muul põhjusel, just nagu mõnest sisemisest murest, mis oli nii isiklik ega puutunud teistesse, kuid oli talle sedavõrd tähtis, et muud inimesed oleksid tal seetõttu nagu sootuks meelest läinud. Kuid ta armastas inimesi: ta elas ilmselt kogu aeg sügavas usus inimestesse, kuid keegi ei pidanud teda lihtsameelseks või naiivseks noormeheks. Temas oli midagi, mis ütles ja sisendas (kusjuures ka hiljem, kogu eluaja), et ta ei taha inimeste üle kohtumõistja olla, ei taha võtta enda peale süüdimõistmist ja ei mõista kedagi mingi hinna eest hukka. Tundus koguni, et ta peab kõike võimalikuks, vähimagi laituseta, ehkki tundes sageli väga kibedat kurbust. Ja veelgi enam: ta oli jõudnud selles mõttes koguni niikaugele, et keegi ei suutnud teda ei üllatada ega heidutada, ning seda juba väga varasest noorusest peale. Kui ta oli kahekümnendal eluaastal tulnud isa juurde,
25
sellesse tõesti ropu kõlvatuse urkasse, tõmbus ta – karske ja puhas – vaid sõnatult eemale, kui seda kõike pealt vaadata oli talle talumatu, aga ta ei ilmutanud kellegi suhtes vähimatki põlgust või hukkamõistu. Ent isa, kunagine priisöödik, kes oli selle tagajärjel ise solvangute suhtes tundlik ja hell, oli teda algul vastu võtnud väga umbusklikult ja mornilt (et nojah, „püsib aina vait ja ise muudkui arvab midagi”), kuid jõudnud lõpuks niikaugele, et tikkus Aljošat juba kole tihti kallistama ning musitama, ja seda kõigest paari nädala möödumisel, ehkki, tõsi küll, purjutaja pisaravoolu, joobnu tundetulva ajel, kuid olles nähtavasti hakanud Aljošat armastama, siiralt ja sügavalt, ja nõnda, nagu kellelgi temasugusel ei õnnestu kahtlemata iial kedagi armastada… Kuid seda noorukit armastasid kõik, kus ta ka iganes viibis, ja nõnda oli see olnud juba ta lapseeast peale. Kui ta oma heategija ja kasvataja Jefim Petrovitš Polenovi majja oli sattunud, võitis ta selles perekonnas kõikide südamed, nii et teda peeti seal täiesti nagu oma lihast last. Kusjuures ta oli nende majja sattudes olnud alles nii väike, et säärases vanuses lapsukest ei saa küll kuidagi kahtlustada kavalas arvestuses, lipitsemises või poolehoiu võitmise ja meeldimise kunstis, oskuses panna kedagi end armastama. Järelikult oli tal nii-öelda loomuse and äratada enda vastu erilist armastust, see oli teesklematu ja vahetu. Sama lugu oli temaga ka koolis, kuigi pealtnäha oleks ta nagu olnud nimelt üks selliseid lapsi, kes äratavad kaaslastes umbusku, vahel ka pilkeid ja võib-olla koguni viha. Ta oli näiteks mõtlik ja hoidus kuidagi omaette. Lapsest saati meeldis talle kaduda kuskile nurka ja lugeda mõnd raamatut, ometigi armastasid kaaslased teda nii väga, et teda võis kogu tema kooliaja vältel pidada kõikide lemmikuks. Harva oli ta vallatu, harva rõõmuski, kuid kõik, kes teda nägid, taipasid esimesest hetkest, et see ei tule tal mingist süngest meelelaadist, vaid et ta on, vastupidi, tasane ja lahke loomuga poiss. Eakaaslaste hulgas ei tahtnud ta kunagi esile tükkida. Võib-olla just sellepärast ei kartnud ta ka eales kedagi, kuid poistele oli silmapilk selge, et ta ei ole oma kartmatuse üle põrmugi uhke: neile paistis, nagu ei saaks ta ise arugi, et on julge ja kartmatu. Ta ei pidanud kunagi viha. Ikka oli nõnda, et juba tund aega hiljem vastas ta solvaja pöördumisele või pöördus ise solvaja poole nii usaldavalt ja lahkelt, nagu ei oleks nende vahel üldse midagi juhtunud. Ja tal ei olnud seejuures ka niisugust nägu,
26
nagu oleks ta solvamise kas kogemata unustanud või sihilikult andeks andnud: ta lihtsalt ei pidanudki seda solvamiseks, ning see võlus ja vallutas laste meeli tõeliselt. Temas oli ainult üks selline joon, mis äratas lõpuks kõikides gümnaasiumiklassides, alates madalamast ja lõpetades kõrgematega, tema kaaslastes pidevat tahtmist teda õrritada, kuid mitte õelast pilkehimust, vaid lihtsalt nalja pärast. See joon oli tema meeletu, pöörane häbelikkus ja kombekus. Ta ei võinud kuulda teatud sõnu ja teatud jutte naiste kohta. Õnnetuseks pole võimalik neid „teatud” sõnu ja jutte koolidest välja juurida. Puhta hinge ja südamega poisid, peaaegu alles lapsed, räägivad klassides heameelega isekeskis ja mõnikord koguni valjusti säärastest asjadest, piltidest ning kujutlustest, millest ei kõnele vahel võib-olla soldatidki, ja vähe sellest: soldatid ei tea ega mõista paljutki, mida teavad meie intelligentse ja kõrgema seltskonna lapsed juba nii noores eas. Kõlbelist rikutust selles vahest küll veel ei ole, ei ole ka ehtsat, kõlvatut sisemist künismi, kuid on väline, ja seda peetakse nende hulgas sageli koguni millekski, mis on delikaatne, peen ja tore ning väärib matkimist. Kui nähti, et „AljoškaKaramazov” topib alati, kui jutt „sellele” läheb, sõrmed kähku kõrvadesse, koguneti vahel nimme mitmekesi tema ümber, võeti tal vägisi käed kõrvadelt ning karjuti mõlemasse kõrva rõvedusi, kuid ta rabeles vastu, vajus põrandale, heitis maha ja varjas end selle eest, ise sõnagi lausumata, kellegagi kurjustamata, taludes ülekohut sõnatult. Lõpuks jäeti ta siiski rahule, teda ei narritud enam ka hüüdnimega „plika”, ja vähe sellest – tema peale vaadati teatud mõttes kaastundlikult. Muide, oma klassis oli ta õppetöös olnud alati üks paremaid, kuid kunagi polnud teda tunnistatud esimeseks õpilaseks. Pärast Jefim Petrovitši surma õppis Aljoša veel kaks aastat kubermangu gümnaasiumis. Jefim Petrovitši lohutamatu abikaasa kolis mehe surma järel otsekohe kogu oma perega, eranditult naissoost isikutega, pikemaks ajaks Itaaliasse, ja Aljoša oli seeläbi sattunud majja, mis kuulus kahele daamile, keda ta polnud kunagi varem näinud, Jefim Petrovitši kaugetele sugulastele – kuid millistel tingimustel, seda ta ei teadnud. Tal oli nimelt veel üks väga iseloomulik omadus, mis seisnes selles, et ta ei tundnud kunagi muret, kelle kulul ta elab. Selles oli ta täielik vastand vanemale vennale Ivan Fjodorovitšile, kes kaks esimest aastat ülikoolis näguripäevi nägi ja ennast oma tööga elatas
27
ning kes oli juba lapsena tundnud suurt kibedust, et sööb heategija juures võõrast leiba. Kuid seda kummalist joont Aleksei iseloomus ei võinudki väga karmilt hukka mõista, sest kõik, kes teda vähegi tundma õppisid, olid otsekohe, kui säärane küsimus üldse kõne alla tuli, veendunud, et Aleksei on ilmselgelt üks niisugune vaga hullu moodi nooruk, kes juhul, kui talle peaks äkitselt sülle langema suur varandus, annaks selle kerge südamega käest kohe esimese küsimise peale, heategudeks, või lihtsalt mõnele osavale kelmile, kui too vaid soovi avaldaks. Tõtt-öelda oleks tal nagu puudunud igasugune ettekujutus raha väärtusest, ehkki loomulikult mitte sõna otseses mõttes. Kui talle anti taskuraha, mida ta ise kunagi ei küsinud, ei teadnud ta vahel mitu nädalat, mis sellega peale hakata, või siis ei osanud seda vähegi hoida ja see sai tal silmapilk otsa. Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes oli raha ja kodanliku aususe asjus eriti täpne, lausus kunagi hiljem Aleksei kohta, kui oli teda natuke lähemalt tundma õppinud, järgmise mõttetera: „Ta on kogu maailmas võib-olla ainus inimene, kelle te võite jätta üksi ja ilma rahata maha keset võõra miljonilinna väljakut ning kes ühelgi juhul ei hukku ega sure ei nälja ega külma kätte, sest tal söödetakse üks-kaks-kolm kõht täis ja talle leitakse üks-kaks-kolm peavari, ja kui keegi teine ei leia, leiab selle üks-kaks-kolm tema ise, kusjuures see ei ole talle mingi mure või alandus ega peavarju andjale mingi vaev, vaid vastupidi: pigem peetakse seda auasjaks.” Gümnaasiumikursust Aljoša ei lõpetanud; tal oli veel terve aasta õppida jäänud, kui ta äkitselt oma majaprouadele teatas, et sõidab mingis asjas, mis talle pähe oli tulnud, isa juurde. Prouadel oli temast väga kahju ja nad poleks tahtnud teda kuidagi ära lasta. Sõit oli hästi odav ja prouad ei lasknud tal panti panna kella, mis oli kingitus tema heategija perekonnalt enne nende välismaale minekut, vaid varustasid teda heldel käel rahaga ja koguni uute riiete ning pesuga. Kuid ta andis neile poole rahast tagasi, öeldes, et tahab tingimata sõita kolmanda klassi vagunis. Kui ta oli meie linna jõudnud, ei vastanud ta otseselt midagi isa esimesele küsimusele: „Misjaoks nimelt sa siis siia tulid, kui sul kool pooleli jäi?”, vaid oli kuuldavasti ebatavaliselt mõtlik. Peagi selgus, et ta otsib ema hauda. Ta ise tunnistas tookord juba koguni, et olevatki ainult selleks siia tulnud. Kuid vaevalt küll see üksi tema tuleku põhjuseks oli olnud. Kõige tõenäolisem on, et ta
28
ei teadnud tollal veel isegi ega oleks osanud kuidagi seletada, mis see just oli, mis oleks tal nagu sügavast hingepõhjast üles kerkinud ning teda vastupandamatult mingile uuele, tundmatule ja seejuures juba möödapääsmatule teele viinud. Fjodor Pavlovitš ei osanud Aljošale näidata, kuhu ta oli oma teise abikaasa matnud, sest polnud pärast puusärgi muldasängitamist enam kordagi tema haual käinud ja oli ammuste aastate järel täielikult unustanud, kus see matmispaik tookord oli olnud… Veel Fjodor Pavlovitšist. Ta oli elanud viimasel ajal pikemalt hoopis mujal. Kolm-neli aastat pärast teise naise surma oli ta läinud LõunaVenemaale ja leidnud end lõpuks Odessast, kuhu oli päris mitmeks aastaks pidama jäänud. Tema enda sõnul olevat ta seal algul tuttavaks saanud „igasugu juutidega, juudivanameeste, juudieitede ja juudivõsukestega” ning lõpuks polnud teda vastu võtnud mitte ainult juudid, vaid „koguni heebrealased”. Küllap oligi ta just sellel elujärgul endas välja arendanud erilise oskuse raha kokku ajada ja välja pigistada. Meie väikesesse linna oli ta päriseks tagasi pöördunud kõigest kolm aastat enne Aljoša saabumist. Tema endised tuttavad leidsid, et ta on kohutavalt vanaks jäänud, ehkki ta ei olnud veel kaugeltki mingi rauk. Ja tema ülalpidamine ei olnud nüüd sugugi õilsam, vaid just nagu ülbem. Kunagises narris lõi nüüd näiteks välja jultunud vajadus teisi narriks teha. Ja kõlvatused, mida ta naisterahvastega toime pani, olid talle endiselt meeltmööda ning sealjuures koguni veelgi eemaletõukavamad. Peagi oli temast saanud meie maakonna paljude uute kõrtside asutaja. Oli ilmne, et raha on tal vahest küll oma sada tuhat või ehk ainult natuke alla selle. Paljudest linna ja maakonna asukatest said silmapilk tema võlglased, mõistagi väga kindlate pantide tagatisel. Kuid päris viimasel ajal oli ta kuidagi üles pundunud, ta oleks nagu kaotanud mingi sisemise tasakaalu, ei andnud endale oma tegudest enam aru, langes koguni omamoodi kergemeelsusse, alustas millegagi, kuid lõpetas sootuks muuga, valgus kuidagi laiali, laskis end lõdvaks ja jõi end üha sagedamini täis, ning kui poleks olnud vana head teener Grigorit, kes oli siis juba samuti tüki maad vanemaks jäänud, kuid hoolitses tema eest vahel peaaegu nagu mõni lapsehoidja, ei oleks Fjodor Pavlovitši elu võib-olla nii väga muretu olnudki. Paistab, et Aljoša saabumine avaldas talle koguni moraalset
29
mõju, nagu oleks selles enneaegselt vananenud mehes ärganud miski, mis tema hinges juba ammu kustunud oli. „Kas tead,” ütles ta ikka ja jälle Aljošale, kui teda lähemalt silmitsema jäi, „et sa oled tema moodi, Kiljasuu moodi?” Nõnda nimetas ta oma õndsat naist, Aljoša ema. Kiljasuu hauakünka juhatas Aljošale lõpuks kätte teener Grigori. Ta viis Aljoša meie linna kalmistule ning näitas talle seal ühes kaugemas nurgas odavat, kuid korralikku malmplaati, millel oli koguni hauakiri, kadunukese nimi, seisus, vanus ja surma-aasta ning selle all omakorda veel mingi ennemuistne nelikvärss, nagu neid keskmist sorti rahva haudadel laialdaselt kasutati. See plaat oli üllataval kombel Grigori pandud. Grigori oli oma kätega, oma kulu ja kirjadega, vaese Kiljasuu hauale plaadi muretsenud pärast seda, kui Fjodor Pavlovitš, keda ta oli jõudnud selle kalmukünka meeldetuletamisega juba palju kordi ära pahandada, lõpuks Odessasse kolis, lüües käega mitte ainult haudadele, vaid ka kõikidele siinsetele mälestustele. Aljoša ei ilmutanud ema haual mingit erilist tundehellust; ta kuulas vaid ära Grigori tähtsalt esitatud ja asjakohase seletuse plaadi kohalepanekust, seisis natuke aega, pea longus, ja läks sõnagi lausumata minema. Sestsaadik ei käinud ta võib-olla koguni terve aasta jooksul enam kordagi seal kalmistul. Kuid Fjodor Pavlovitšile oli ka sellel väikesel vahejuhtumil oma mõju, kusjuures väga iseäralik: ta võttis äkitselt kätte ja viis meie kloostrile tuhat rubla – et lasta abikaasale eestpalvet pidada, kuid mitte tollele teisele, Aljoša emale, Kiljasuule, vaid esimesele naisele Adelaida Ivanovnale, kes oli teda kolkinud. Sama päeva õhtul jõi ta end maani täis ja kirus Aljoša ees munki. Ta ise ei olnud kaugeltki usklik inimene; ta oli mees, kes polnud võib-olla eluaeg pannud püha kuju ette viiekopikast küünaltki. Sihukestel tegelastel käivad aeg-ajalt peal seesugused imelikud äkiliste tundepuhangute ja äkiliste mõttelahvatuste hood. Ma olen eespool juba maininud, et ta oli silmanähtavalt pundunud. Sel ajal andis miski tema näos juba teravasti märku kogu tema elatud elu laadist ja olemusest. Peale lihavate lotakil kottide tema pisikeste, alati jultunud silmade all, mis olid kahtlustavad ning pilkehimulised, peale rohkete sügavate kortsude pisikeses, kuid rasvunud näos, ripnes tal terava lõua all veel suur kõrisõlm, jäme ja piklik nagu rahakott, andes talle kuidagi eemaletõukavalt ihara ilme. Lisagem sellele pildile
30
veel lai himur suu ja pundunud huuled, mille vahelt paistsid väikesed mustad, peaaegu kõdunenud hambatüükad. Alati, kui ta rääkima hakkas, pritsis tal suust sülge. Muide, talle endalegi meeldis oma näo üle nalja heita ning ta paistis sellega rahul olevat. Eriti juhtis ta tähelepanu oma ninale, mis polnud küll silmatorkavalt suur, kuid oli hästi õhuke ja kõvasti kongus. „Ehtne rooma nina,” ütles ta, „koos kõrisõlmega annab välja impeeriumi languse ajajärgu ehtsa Vana-Rooma patriitsi.” Selle üle oli ta ilmselt väga uhke. Ja siis äkitselt, üsna varsti pärast ema haua leidmist, teatas Aljoša talle, et tahab astuda kloostrisse ja et mungad on nõus teda noviitsiks võtma. Ta seletas ühtlasi, et see on tema ülim soov ning et ta palub Fjodor Pavlovitšilt kui isalt pühalikku luba. Vanatoi sai aru, et vagamees Zossima, kes oli kloostri eraklas pühendunud hingepäästele, oli jätnud tema „vagurale poisile” erilise mulje. „Einoh, eks see vagamees ole neil seal muidugi kõige ausam munk,” lausus ta, kui oli Aljoša jutu sõnatult ja mõtlikult ära kuulanud, kuid polnud ise tema palve üle peaaegu üldse imestunud. „Hm, või siis sinul on niisuke tahtmine, sa mu vagur poiss!” Ta oli pooleldi purjakil ja naeratas äkitselt oma laia, pooljoobnud, kuid mingil määral ka kavalusest ja joomari kelmusest kõnelevat naeratust. „Hm, ma aimasin ju õieti juba ammu, et sa mingi säherduse asjaga lõpetad, kas sa kujutad ette? Just sinna oled sa kogu aeg sihtind. Egas midagi, eks sul ole ju oma kaks tuhandet, see su kaasavara, ja mina ei jäta sind iial hätta, mu ingel, ja silmapilk annan neile sinna sinu eest, mis tarvis, kui nõutakse. Nojah, aga kui ei nõuta, milleks siis peale ajada, eks ole tõsi? Sest sina kulutad ju nii vähe nagu kanaarilind, kaks ivakest nädalas… Hm. Tead sa, on üks klooster, millel on sihuke oma väike linnaäärne asundus, ja kõik teavad, et seal elavad „ainult kloostri naised”, niimoodi neid seal nimetatakse, ligikaudu kolmkümmend naist, arvan ma… Ma olen seal käind, ja tead sa, huvitav oli, mõne kandi pealt muidugi, vahelduse mõttes. Ainuke vilets lugu on neil seal sellega, et kõik on puha vene värk, prantslannasid pole veel ollagi, ehkki võiks, sest raha liigub seal kõvasti. Ükskord kuulevad – siis tulevad! Nojah, aga siin ei ole mitte kui midagi, ei mingeid kloostri naisi, kuigi munki on oma paarsada hinge. Ausalt. Paastuvad. Peab ütlema, et… Hm. Või siis sina kipud sinna? Mul on ju sinust kahju, tõesõna, Aljoša, usu või
31
ära usu, aga ma olen hakand sind armastama… Muide, aga see ongi ju siis hea juhus: sa palvetad seal meie, patuste eest, sest eks me ole siin ilma peal ikka üleliia palju pattu teind. Ma küsin endalt ühtelugu: kes küll ükskord minu eest palvetab? Kas on maailmas niisukest inimest olemaski? Kulla poiss, tead, selles asjas olen ma igatahes püstirumal – ega sa vist usugi? Rumal jah. Saad siis aru: nii rumal, kui ma ka olen, ikka mõtlen sellele, ja mõtlen aina uuesti, vahel harva, teadagi, sest egas kogu aeg saa. Mõtlen, et ega kuradid ei jäta, nemad juba ei unusta mind oma konksude otsas enda juurde vedada, kui ma ükskord suren. Siis ma mõtlengi, et – mis konksud need on? Kust saadud? Millest tehtud? Kas rauast? Kus neid taotakse? Kas neil on seal mingi niisuke vabrik või? Küllap arvab mõni munk kloostris vist sedagi, et põrgul on, ütleme, lagi peal? Nojah, aga mina siin olen küll valmis põrgut uskuma, ainult et ilma laeta; et siis oleks nagu peenem, haritum, see tähendab luterlik. Kuid eks ole see ju sisuliselt üks ja sama, olgu laega või ilma? Näed nüüd, missugune neetud küsimus! Ja kui lage ei ole, vahest ei ole siis ka konksusid? Ja kui ei ole konksusid, siis on kõik jälle kole kahtlane, jälle ei saa uskuda: sest kes mind siis konksudega minema veab, ja kui juba mind keegi põrgusse ei vea, mis siis saab, kus siin maailmas siis õigus on? Il faudrait les inventer* – need konksud, vähemalt minule kindlasti, ainuüksi minu pärast, sest, Aljoša, kui sa teaksid, missugune jõletis ma olen!…” „Ei ole seal mingeid konksusid,” sõnas Aljoša vaikselt ja tõsiselt, silmitsedes isa tähelepanelikult. „Nii, nii – et on ainult konksude varjud. Tean, tean. Et nagu üks prantslane on põrgut kirjeldanud: „J’ai vu l’ombre d’un cocher, qui avec l’ombre d’une brosse frottait l’ombre d’une carrosse.”** Kust sina, kulla poiss, tead, et konksusid ei ole? Elad natuke aega seal munkade juures, ja laulad teist laulu. Muide, mine pealegi, uuri seal tõde välja ja tule räägi siis: ikka kergem teise ilma minna, kui juba kindlalt tead, mis seal ees ootab. Ja eks sul ole ju munkade seltsis viisakam elada ka kui siin minu majas – purjus vanamehe ja plikade juures… ehkki sind kui süütut inglit ei riiva küll miski. Loodetavasti ei riiva sind miski ka seal, ja sellepärast ma lubangi sul sinna minna, kuna * Siis tuleks need välja mõelda. (Pr. k.) ** Ma nägin kutsari varju, mis harja varjuga puhastas tõlla varju. (Pr. k.)
32