Volli istutab puu
anaema maja kõrval kasvas hästi kõrge ja kahar puu. Ükskord suure tormi ajal murdus sealsamas lähedal pooleks paar väiksemat puud, aga suur puu jäi täiesti terveks. „Mis puu see on?” küsis Volli. „See on paju,” vastas isa ja täpsustas: „Tegelikult on see hõbepaju. Selle puu istutasin ma siia koos sinu vanaisaga.” „Mismoodi sa selle istutasid?” ei saanud Volli aru. „Kapsaid ja kaalikaid istutatakse, puud kasvavad ju ise.” „Muidugi kasvavad puud ise,” vastas isa. „Aga puid saab ka istutada. Kui me selle puu siia istutasime, 34
olin mina täpselt sama vana kui sina praegu ja vanaisa Ülo oli niisama vana kui mina.” Volli jäi isale üllatunud näoga otsa vaatama. „Kas vanaisa oli kunagi nii noor?” imestas ta. „Oli küll,” vastas isa. „Kui ta praegu veel elaks, siis oleks ta minust palju vanem. Aga kui ta oli noor, siis me istutasime koos puu.” „Aga miks te selle puu istutasite?” uuris Volli edasi. „Kui vanaisa ja vanaema maja kõrvale ehitati lasteaed,” jutustas isa, „siis tehti lasteaia ümber aed. Aia tegi üks onu, kes tegelikult aeda ehitada ei osanud, nii et aed nägi väga kole välja. Vanaisa käis selle onuga rääkimas ja proovis talle õpetada, kuidas aeda ehitada, aga onu ei tahtnud ilusamat aeda ehitada, sest ta oli koleda aia ehitamise eest juba raha kätte saanud. Siis otsustas vanaisa, et ta istutab aia äärde puud, et koledat aeda näha ei oleks. Ühel õhtul pani ta mind oma rohelise mootorratta külgkorvi ja me sõitsime sinna, kus on praegu Statoili bensiinijaam. Sel ajal oli seal võsa. Vanaisa kaevas ettevaatlikult välja mõned väiksed puud, pistis need kilekotti ja andis mulle sülle. Siis sõitsime siia tagasi ja istutasime puud maha. Mõned puud kuivasid ära, aga see läks ilusti kasvama. Nüüd on see kõrgem kui viiekorruseline maja.” 35
„Lahe,” kiitis Volli, „ma tahaksin ka siia puu istutada.” „Kahjuks ei tohi inimesed enam ise linnas puid istutada,” vastas isa, „see on keelatud.” „Miks see keelatud on?” ei saanud Volli aru. „Sellepärast et …” Isa mõtles tükk aega, miks ei tohi inimesed ise linnas puid istutada, kuid ta ei osanud mitte ühtegi põhjust välja mõtelda. „Mina ei tea,” vastas ta lõpuks, „vist sellepärast, et see on lihtsalt keelatud.” Vollit see vastus ei rahuldanud ja ta lubas, et kui ta suureks saab, siis ta teeb uue seaduse, et inimesed võivad igale poole puid istutada. Kodus leidis Volli lauasahtlist tammetõru. Ta oli neid sügisel korjanud mitu suurt taskutäit, sest nendest sai teha loomi ja sajajalgseid. „Aga kas tammetõru saab istutada?” küsis Volli isa käest. „Kas sellest tuleb puu?” „Tammetõrust tuleb kindlasti puu,” oli isa veendunud, „aga praegu algab talv ja maa on külmunud ning selle istutamisest 36
37
ei ole midagi kasu. Selle võiks kevadel mulda panna ja vaadata, mis sellest saab.” „Aga mina tahan kohe puud istutada,” oli Volli kurb, „kevad on ju niiiiiii kaugel.” „On küll,” lohutas isa, „aga aednik peabki kannatlik olema. Hoia see tammetõru ilusti alles ja kevadel paneme selle mulda.” Vollile see mõte ei meeldinud. „Aga kui ma panen selle toas lillepotti, siis on tammetõrul ükskõik, mis ilm õues on, toas on ju kogu aeg soe.” „Ma pole küll kuulnud, et tammetõrudest lillepotis tammesid kasvatatakse,” kahtles isa. „Tamm tahab ikka õues kasvada.” „Kust sa seda tead?” küsis Volli. Isa mõtles järele. Tuli välja, et tegelikult ta seda ei teadnud, vaid ainult arvas. „Siis ma istutan selle tõru täna ära,” otsustas Volli. „Kui see täna kasvama hakkab, siis võib-olla on meil kevadeks juba oma tammepuu.” „Ma ei usu seda,” jahutas isa Volli indu, „tammed peavad ikka looduslikes tingimustes kasvama.” „Kas sa tead seda või ainult arvad?” päris Volli. „Ma arvan, aga see on täitsa kindel,” oli isa veendunud. 38
Volli aga koukis kraanikausi alt kapist väikse lillepoti, saputas sellesse lillemulda, mis emal lillede istutamisest üle oli jäänud, pistis tõru mulda ja kastis korralikult ära. „Mina küll usun, et sellest kasvab suur tammepuu,” oli Volli kindel. „Oh sind küll,” ohkas isa, „usu pealegi. Aga ära siis nutma hakka, kui sellest katsest midagi välja ei tule.” Volli aga ei kavatsenudki nutma hakata. Sest paari kuu pärast pistsid väiksed rohelised lehekesed nina mulla seest välja ja järgmiseks suveks ilutses aknalaual Volli lillepotis kümnesentimeetrine tammepuu. „Lähme istutame selle nüüd õue,” ütles Volli isale natuke enne kooli algust. „Siis on minul ka samasugune puu nagu see, mille sa koos vanaisaga istutasid.” „Me ju võime selle maha istutada,” arvas isa, „aga kuna see on kasvanud tubastes tingimustes, siis see talve üle ei ela.” „Miks?” ei saanud Volli aru. „See ei ole õues kasvamisega harjunud,” selgitas isa. „See kuivab lihtsalt ära.” „Aga proovime,” nurus Volli. „Olgu,” ütles isa. 39
Kuna isa teadis, et linna ei tohi inimesed ise puid istutada, sõitsid nad autoga Hagudisse onu Madise ja tädi Astridi juurde. Neil oli maja ümber suur aed ja nad lubasid isal ja Vollil tammepuu aiavärava kõrvale istutada. „Aga ärge seda liiga lähedale istutage,” õpetas onu Madis, „muidu kasvab puu suureks ja ma ei pääse enam autoga väravast sisse.” Volli kõndis väravapostist paar sammu eemale, kaevas väikse labidaga augu maasse, pistis puukese auku ja kattis selle õrnad juured mullaga. Sügiseks oli väike tammepuu kuivanud, nii et seda polnud kõrge rohu seest enam nähagi. Isa ja Volli unustasid puu varsti sootuks ning meelde tuli see neile alles siis, kui onu Madis neile järgmisel kevadel helistas. „Tulge Volliga vaatama, mis meil siin aia taga kasvab,” ütles ta isale. Isa võttis Volli kaasa ja nad sõitsid koos onu juurde. Kui nad kohale jõudsid, seisis onu Madis just selle koha peal, kuhu Volli oli oma pisikese tamme istutanud. Tädi Astrid oli seal isegi väikse platsi puhtaks niitnud. Platsi keskel kasvas väike, aga täiesti korralik tammepuu, mis oli vähemalt viisteist sentimeetrit pikk ja millel oli kolm suurt tammelehte. 40
„See jäi ellu,” rõõmustas Volli ja pöördus isa poole: „Ma ju ütlesin sulle, et sellest kasvab suur puu.” „Tundub jah,” imestas isa. „Aga isa, millal see puu nii suureks kasvab, et ma selle otsa ronida saan?” küsis Volli. „Tammed kasvavad väga aeglaselt,” vastas isa, „võib-olla ükskord kahekümne viie aasta pärast.” „Siis tuleme siia ronima, eks ju,” rõõmustas Volli.