VLADIMIR VOINOVITŠ SÕDUR IVAN TŠONKINI ELU JA EBATAVALISED SEIKLUSED KOLMAS RAAMAT ÜMBERASUSTATUD ISIK
Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa
Originaali tiitel: Владимир Войнович Жизнь и необыкновенные приключения солдата Ивана Чонкина Перемещенное лицо Москва, «Эксмо», 2007 Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Piret Klaus Sarja kujundanud Jüri Jegorov Disainer Villu Koskaru Eestikeelne tõlge ilmub vastavalt lepingule kirjandusagentuuriga FTM Agency Ltd., Venemaa, 2015. © Vladimir Voinovitš Tõlge eesti keelde © Jüri Ojamaa ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-828-2 Trükitud OÜ Greif trükikojas
KOLMAS RAAMAT ÜMBERASUSTATUD ISIK
EESSÕNA Mulle näib, et ma olen teeninud ära koha rekordite raamatus. Seda romaani on kirjutatud aasta vähem kui pool sajandit. Kavandatud on see 1958. ja lõpule viidud 2007. aastal. See oli mõeldud kohe eepilise, pikka aega kestva tegevusega teosena. Sellest on tingitud ka pealkiri „Elu ja ebatavalised seiklused”. Mind on kogu aeg hämmastanud, miks – lugedes raamatut sel kujul, nagu see olemas on – ei ole keegi küsinud: „Seiklused ju on, aga kuhu jääb elu?” Esimeses kahes raamatus oli elu kõigest 1941. aasta suvi ja sügise algus. Päris alguses romaani kavandades lõin ma selle peamiselt oma mõtetes, mõtlesin süžee mitmesugustest käänakutest, koomilistest situatsioonidest, jutustasin neid ümber oma sõpradele ja rahuldusin sellega. Kirja panema ma ei tõtanud, arvates, et aega veel on. Aega oli tõesti piisavalt, kuid mitte iga aeg ei sobi rahulikuks loometööks. Mulle näib, et midagi eepilist on võimalik kirjutada ainult eepilises hingeseisundis, kuid alates kuuekümnendate aastate lõpust ja vähemalt kaheksakümnendate aastate keskpaigani mul sellist hingeseisundit ei olnud. Tuumasuurriik kuulutas mulle sõja, püüdis, nagu öeldakse, peatada minu sule. Kui kirjanike liidus püüti mulle aru pähe panna, oigas kirjanik Georgi Berjozko närviliselt: „Voinovitš, lõpetage oma kohutava Tšonkini kirjutamine.” KGB-s paluti mult
7
8
visalt sedasama, esitades mürgitatud sigarettide näol kaalukamaid argumente. Mind ei pandud istuma, kuid loodud tingimused soodustasid eepiliste lõuendite asemel pigem avalike kirjade loomist, need olid kord raevukad, siis jälle salvavad, nende abil lõin ma aeg-ajalt tagasi ülekaaluka vaenlase rünnakuid. Ma ei loobunud katsetest jätkata oma peamist tööd, kuid ärritatuna oma vaenlaste pidevatest torgetest ja hammustustest kaldusin alatasa följetonistiili, katsetele kujutada karikatuurselt Brežnevit või Andropovit, kuigi karakterite ja prototüüpide kunstiliste kujudena viimased mulle mingit huvi ei pakkunud. Nad olid väärt nimelt ainult karikatuuri ja ei midagi rohkemat, aga minu romaan ei olnud mõeldud karikatuurina. Olgu öeldud, et ma määratlesin kunagi teose žanri kui romaanianekdoodi, millest mõned kriitikud tegid mitmesuguseid järeldusi, kuid see määratlus oli lihtsalt nõks, osutus, et teos ei ole tõsimeelne ja pole mõtet selle kallal eriti norida. Lahkunud NSV Liidust ja tulnud hiljem sinna tagasi vabanenuna pidevast survest, mida olin pidanud taluma palju aastaid, püüdsin ma mitu korda asuda katkenud tööd jätkama, kirjutasin täis mitu pakki paberit ja viskasin peaaegu kõik kirjutatu minema. Midagi ei tulnud välja. Süžee oli kuidagi väljapigistatud, laused lamedad, see valmistas mulle kohutavat piina ja hämmastas mind. Kuidas siis nii, mõtlesin, alles hiljuti oli minus midagi sellist, mis pakkus lugejatele huvi. Ja ikkagi, jätkates ponnistusi, tõukasin ma nüri järjekindlusega oma kivi ikka ja jälle mäkke. Mõned minu lugejad veensid mind, et „Tšonkin” on niigi hea ja järge pole tingimata vaja, kuid mina, kirjutanud kaks esimest raamatut, tundsin, et mul ei ole õigust surra enne, kui olen lõpetanud ka kolmanda. Minu seisundit oleks võinud võrrelda naise olukorraga, kes kandis oma rinna all kolmikuid, kuid sünnitas ainult kaksikud ja kelle kolmas laps oli määramata ajaks tema üska jäänud.
Oli hetk, mil „kunst sättida sõna sõna järel” (B. Ahmadulina) oli mind täiesti ära tüüdanud ja ma loobusin kirjutamisest, vahetanud sule (õieti küll arvuti) pintsli vastu. Nelikümmend aastat järjest olin ma, kas hästi või halvasti, aga praktiliselt iga päev midagi kirjutanud. Polnud kunagi tundnud puudust süžeedest ega kujunditest, kuid nüüd oli see kõik minust nagu ära lõigatud. Ei kujundeid ega süžeesid. Silme eest mööda libisev elu ei kutsunud end kuidagi kajastama. Käsi ei sirutunud sule järele, sulg ei igatsenud paberit, arvuti mattus tolmukorra alla. Hiljem naasin kirjanduse juurde kõigest osaliselt: kirjutasin publitsistikat ja memuaare. Muide, ega needki kergelt sündinud. Kui aga püüdsin kirjutada kas või lühikese jutu, tundsin täielikku abitust nagu mõni algaja. Nagu ei oleks ma kunagi midagi kirjutanud. Lõpuks otsustasin, et küllap on kaev ammendunud ja pole mõtet ämbriga mööda tühja põhja kolistada. Ning on aeg hüvasti jätta ka mõttega kirjutada „Tšonkin” lõpuni. Kõrgemad jõud olid minu vastu armulikud ja lasid mul elada hetkeni, mil adusin rõõmuga ‒ kohtuotsus, mille olin endale langetanud, osutus ennatlikuks. Siinkohal luban ma endal loobuda lüürikast ja pühendada lugeja mõningatesse oma isikliku elu üksikasjadesse. Olles kogu eluks sõlmitud abielu pooldaja, olin ma sellest hoolimata kuni viimase ajani olnud abielus kaks korda. Esimesest naisest läksin kaheksa aastat pärast abiellumist lahku, teisega elasin koos nelikümmend aastat kuni tema viimse hingetõmbeni. Juhtus nii, et „Tšonkini” esimene raamat on kirjutatud ühe naise ajal ja teine teise naise ajal. Naiste osalus minu elus mõjutas nii või teisiti seda tööd, mis valminuna muutis aeg-ajalt palju keerukamaks minu ja mu naiste elu, kes jagasid minuga minu kavatsuste ja tegude kõiki tagajärgi. Seepärast otsustasin, et talitan õigesti, kui pühendan, olgugi tagantjärele, esimese raamatu Valentina ja teise Irina mälestusele.
9
1 1
Irina suri kaua ja raskesti. Kui kõik oli lõppenud, tundsin ma täielikku tühjust, apaatiat ja hakkasin lihtsalt kuhtuma. Kuidagi ma elasin, tegin midagi, kirjutasin midagi loidu, kuid kõik see, nagu ka minu olemasolu, ei pakkunud mulle mingit rahuldust. Mind tõi ellu tagasi Svetlana, kes oli samuti mõne aja eest kaotanud kõige lähedasema inimese. Ennastohverdava inimesena oli ta harjunud kellegi eest hoolitsema, ning kaotanud oma hoolitsuse peamise objekti, oli ta minuga sarnases olukorras. Mulle näib, et me mõlemad leidsime teineteise õigel ajal. Svetlana ümbritses mind sellise füüsilise ja hingelise heaoluga, et mul ei jäänud üle midagi muud kui tuhast ellu ärgata. Ma mõistsin, et tahan jälle elada, kirjutada, ja sealjuures oli huvitav, et ma koguni suutsin seda teha. Selgus, et kaevu oli siiski midagi kogunenud. Ma pühkisin arvuti tolmust puhtaks ja hakkasin meeletult selle klahve klõbistama, tundes ebatavalist, ammu unustatud innustust. Seitsmekümne viiendal eluaastal töötasin ma nagu nooruspäevil. Ei teinud päeval ja ööl vahet, tõtates oma kangelaste kannul, kes kirjutasid end ise, nagu nad olid teinud kunagi varem. Võin veendunult öelda, et kui ei oleks olnud Svetlanat, ei oleks seda juhtunud. Seepärast pühendan kolmanda raamatu igati õigustatult armastusega talle.
ESIMENE OSA POLKOVNIKU LESK
1 Ivan Kuzmitš Drõnovile kindrali järjekordse auastme ja Nõukogude Liidu kangelase nimetuse omistamine äratas muidugi Nõukogude ajakirjanike tähelepanu. Seda enam, et see juhtus sõja alguses, mil Punaarmee kõikidel rinnetel taganes ja kindraleid lasti sagedamini maha, kui autasustati. Nüüd aga hellitasid võimud kindralit, liikusid kuuldused, et seltsimees Stalin oli isiklikult temaga peaaegu et sinasõprust joonud. Mõistagi tormasid kõik ajakirjanikud kindralit piirama, kuid kõige südikamaks osutus nagu alati Pravda korrespondent Aleksandr Krinitski, kes oli juba kirjutanud Drõnovi kangelastegudest. Tänu tõsiasjale, et ta oli kindraliga isiklikult tuttav ja esindas partei kõige tähtsamat ajalehte, saavutas ta selle, et Drõnov võttis ta vastu jälle enne teisi. Kohtumine leidis aset Moskva-lähedases sanatooriumis, kuhu kindral oli saadetud lühikeseks puhkuseks ja jõudu taastama. Krinitski leidis kindrali eest jalutamas esimese korruse koridori vaipadel, seljas triibuline pidžaama, mille külge oli kruvitud Kuldtäht. Nad sättisid end sisse hallis kummipuu all. Krinitski võttis kaarditaskust välja märkmiku ja Drõnov taskust paki paberosse Severnaja Palmira. Ajakirjaniku küsimustele vastates ütles ta, et kuigi tal õnnestus läbi viia hiilgav sõjaline operatsioon, ei maksa unustada, et niisugused õnnestumised tulevad kindralitel ette ainult
1 1
1 1
siis, kui tema juhitavad sõdurid võitlevad vapralt. Ta nimetas möödaminnes Tšonkinit ja rääkis Krinitskile üksikasjalikult selle võitleja kangelasteost. Sellest, kuidas too oli kaitsenud hädamaandumise teinud lennukit, võidelnud kangelaslikult terve polguga, aga missuguse polguga nimelt, seda ta täpsustama ei hakanud. Kuivõrd vestluse osalised olid tublisti purjus, siis ei jäänud kindrali jutt Krinitskile kuigi täpselt meelde, aga oma märkmiku kaotas ta teel toimetusse ära. Püüdes Drõnovi juttu taastada, tuli talle meelde, et Tšonkin oli kaitsenud lennukit, millega olevat ise kohale lennanud. Seepärast otsustas Krinitski, et Tšonkin oli lendur. Materjali vähesuse korvas ta ajakirjaniku lennuka fantaasiaga, mis ei olnud teda kunagi alt vedanud. Tema oli vist see, kes mõtles välja müüdi kahekümne kaheksast panfilovlasest, nende kangelastegu kajastati ajalooõpikutes kui vaieldamatut fakti, mille juures olevat ta ise sama hästi kui olnud. Kangelased, kes olevat astunud ebavõrdsesse lahingusse Saksa tankidega ja hukkunud Dubosekovo teeristil, mõtles ta välja ning pani müütilise komissari Klotškovi suhu müütilise lause, mille oli loomulikult ise välja mõelnud ja mille üle oli surmapäevani uhke: „Taganeda ei ole kuhugi, meie taga on Moskva!” Ja ega ta ainult uhke olnud, igaühte, kes kahtles legendi täielikus või osalises tõepärasuses, kritiseeris ta ajalehes nii raevukalt, et kahtlejale langesid osaks rängad katsumused. Nii kirjutas Krinitski ka lendur Tšonkini kangelasteost olukirjelduse, mis toimetuses tunnistati nädala ja seejärel ka kuu parimaks materjaliks ning pandi üles erilisele tahvlile. Krinitski käis kuu aega ringi väga rahulolevalt, rind ja kõht õieli ees. Muide, mitte ainult kuu aega, ta käis alati uhkelt õieli ees kõik, mis vähegi andis, sest kuu aja pärast selgus, et kolleegide ajakirjanike kadeduseks oli ta jälle kirjutanud kõige parema olukirjelduse sellest, mida ta ei olnud näinud. Ajaleht, milles oli olukirjeldus Tšonkinist, levis üle kogu maa ja oleks võinud kohe jõuda ka Dolgovi rajooni, aga ei jõudnud, sest rajoon oli veel sakslaste poolt okupeeritud, nood aga lugesid põhiliselt mitte Pravdat, vaid ajalehte Völkischer Beobachter.