Arkadi Popov: arstide kollegiaalsus on tähtis

„Eriolukorra haiglatsaar“ ja „kõige kuulsam eestlane“ on vaid mõni neist hellitusnimedest, mis Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhil Arkadi Popovil (48) õnnestus napilt kahe ja poole kuuga meedias välja teenida. Kolleegid ei imestanud sugugi, et Popovist sai kiiresti rahva lemmikarst – sama heatahtlik ja avatud on ta ka haiglas ning tal on haruldane oskus headusega sihile jõuda.

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

Terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuhina tegutsedes võitis doktor Popov rahva südame, pälvis kiitust hea eesti keele, ausa jutu ja huumorimeele eest ning sai Facebookis fännilehe roh kem kui kahe tuhande jälgijaga. Praegu saab ta poes juba mütsi ja maskita käia, ilma et võõrad inimesed tervitak sid ja kõnetaksid. Kuid temalt on õppida, et lisaks erialateadmistele on hea arsti trumbiks suhtlemisoskus. „Hommikul tööle tulles on ta ALATI rõõmsameelne,

KAS TEADSITE, ET…  Dr Arkadi Popov on igas asjas väga põhjalik.

Kui on näiteks vaja reisi planeerida, siis teeb ta seda paremini kui kehvema tasemega professionaalne reisikorraldaja. Ja tema puhul ei tähenda põhjalikkus kunagi aeglust, vastupidi, ta on kiire otsustaja. Et reisi ajal ennast tõesti välja puhata, meeldib talle rendiautoga pikki teekondi läbida – 7000, 8000, 9000 km. Muidugi on ta ise roolis ning abikaasa ja tütred kaasas.  Talle meeldib saunas käia, kuid suur spordifänn ta ei ole. Kunagi käis mitu aastat järjest spordisaalis ja tüdines. Pigem sõidab üks-kaks korda nädalas jalgrattaga 30, 40 või 50 km. Ta on oma suguvõsas esimene arst, kuid arstide arv tema peres on kasvutrendiga.

Abikaasa Anzela Popova on Lääne-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja ja vanem tütar Jekaterina õpib ülikoolis arstiks. Talle meeldib Pjotr Nalitš ja tema bänd, mistõttu kiirabikeskuse valvemobiiltelefonides on helinaks Nalitši laul „Kitarr”. Dr Arkadi Popov on mänginud Ilmar Raagi filmis „Kertu“, ta oli seal kiirabiauto juhi rollis.

hüüab kõigile „Heiheihei!“ ning küsib, ise naerdes: „Mis halba on juhtunud?“, kirjeldab oma ülemust kiirabikes kuse sekretär Elisabeth Peedu. „Kui tuli uudis, et Arkadi Popov saab sellesse ametisse, oli mu esimene mõte, et kui keegi suudab selle laeva õigele kursile juhtida, siis just tema. Oleme teda ülemusena väga hinnanud – ta on haritud, laia silmaringiga, samal ajal hästi inimlik – kõigi jaoks leiab hea sõna ja hoiab tuju üleval,“ lisab kiir abiosakonna juhataja dr Lilian Lääts.

SUHTLEMINE ON TERVISLIK

„Juba tööle minna on nauding, kui ees ootab hea seltskond. Ja kui inimesel on tööl hea olla, siis on tal ka hea tuju ja head mõtted peas,“ peab dr Arkadi Popov suht lemisoskust igaühele esmavajalikuks. Eriti peab see paika arstide puhul. Dr Popov paneb südamele: kol leegid peavad olema kollegiaalsed. Nii erakorralises meditsiinis kui ka tervishoius üldse on suhtlemine tema arvates kõige keerulisem koht. „Kui mulle kiirabikes kuse juhina kaebusi laekub, siis lõviosa neist on tingitud sellest, et keegi ütles kellelegi halvasti ja keegi solvus. See ei ole okei. Meditsiinis on number üks abistamine. Abistame patsienti, abistame kolleegi. Üleüldine tervislik suhtlemine, ka kriisi ajal, on ülioluline, sellest algab kõik.“ Kolleeg Lilian Lääts lisab, et Arkadi Popov on ise oma sõnadele parimaks illustratsiooniks: „Kuigi ta on ju väga-väga hõi vatud, on ta kolleegina kohutavalt abivalmis – ei ole vahet, kas tema poole pöördub isikliku murega üle mus, sanitar või koristaja, alati leiab ta aega, et aidata. Ka arstina teeb ta patsiendi heaks kõik – on ülimalt professionaalne ja samas inimlik.“

Võib-olla peavad head suhtlejad meditsiini pingelise mates valdkondades ka paremini vastu? Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja dr Katrin Gross-Paju on täheldanud, et erakorralises meditsiinis edukad inimesed on tavaliselt vahvad ka seltskonnas. Dr Gross-Paju on koostöös dr Arkadi Popoviga juba 15 aastat korraldanud Põhja-Eesti haiglate kiirabi- ja EMO meeskondadele erakorralise meditsiini ja neuroloogia konverentse. „On kujunenud tore traditsioon, et koh tume konverentsi korraldustiimi liikmete ja nende peredega meie pool kodus,“ selgitab ta. „Muidugi on lõbusate seltskonnalugude teemaks sageli meditsiin. Eriti toredad on lood, kus on juhtunud midagi, mis esimesel hetkel kvalifitseerub suure probleemina, kuid tagantjärele, läbi huumoriprisma ja kommentaaridega, on naljakas ja õpetlik. Ja Arkadi koos abikaasa Anzelaga on tõesti tore, soe ja külalislahke perekond.“

KRIISIKOMMUNIKATSIOON KUI SUHTLEMISE KÕRGPILOTAAŽ

Suhtlemine avalikkusega, eriti kriisi ajal, paneb igaühe võimed proovile. Popovide peresõber, ajakirjanik ja ajakirja Director kauaaegne toimetaja Taivo Paju ana lüüsib, et ühelt poolt aitas Arkadi õnnestumisele kaasa olukord ise, sest Terviseamet oli oma sõnumitega ja olu korra ohjamisega hiljaks jäänud ning neilt tuli segaseid sõnumeid. „Arkadi ei rapsinud selles olukorras, tema jutt oli selge ja konkreetne,“ räägib Paju. „Minu meelest käitus ta sama süsteemselt, nagu kriisimeedikud suurte õnnetuste korral sündmuspaigas. Enne, kui midagi tehakse, on kõik läbi mõeldud, igaüks teab, mida peab tegema ja mille eest vastutama. See rahu kandus pressi konverentside kaudu ka avalikkuseni.“

Katastroofilahendamise metoodikat harjutanud ja meeskonnaõppusi korraldanud dr Arkadi Popov kin nitab, et kommunikatsioon on kriisijuhtimise lahutamatu osa, ja iga inimene, kes kriisiga tegutseb, peab olema valmis selleks, et tema juurde tullakse mikrofoni ja kaameraga. „Peab olema selge plaan, mida üldsusele vahendada, ja selged eesmärgid, mida järgida,“ jätkab ta. „Kui eesmärk on võtta kontrolli alla nakkushaigus, siis on teada, millistest komponentidest see tegevus koos neb ja mis punktidele tuleb rõhku panna. Sellest inimestele räägimegi. Kuna tegu on sotsiaalse haigusega, mis on pikaajaline ja mida saavad mõjutada väga erinevad ini mesed, on vaja anda ette õige tee, näidata suunda, mida peab tegema, ja siis võib ühine tegevus vilja kanda. Kuigi infomüra tundus olevat palju, oli oluline tekitada üldine asjakohane infofoon.“

Dr Popovil on taskus ka praktilise psühholoogia diplom Peterburi ülikoolist. „See oli kaugõpe, samal ajal minu kaheaastase diplomijärgse internatuuriga Musta

Mul oli kohe enam-vähem selge plaan olemas. Terviseametisse jõudes oli mul juba kaasas esitlus selle kohta, mida tegema peame.

mäe haiglas. Peterburi ülikooli lektorid käisid Tallinnas, õpe oli tasuline. Koolis käisin õhtuti – lõpetasin kardio loogias tööpäeva ja otse loengusse, kolm-neli-viis tundi õppesaalis. Kaitsesin diplomitöö ja sain psühholoogia hariduse arstiharidusele lisaks.“ Paljud kahtlustavad, et dr Popov kasutab ka igapäevaelus mingeid psühholoogi nippe, aga seda ta omaks ei võta: „See õpperaha läks mul kohe kindlasti raisku. Aga no huvitav oli!“

OOTAMATULT KRIISI KESKELE

Hädaolukorra meditsiinijuhi ametisse astus dr Popov 25. märtsil. Terviseameti peadirektori Merike Jürilo tööpakkumiskõnet mäletab ta hästi, see tuli eelmisel õhtul kella 22 paiku. „Sain aru, et enne mind oli ka teisi kandidaate, mõni kolleeg oli ära öelnud. Ettepanek oli kohe kindlasti huvitav, aga ma ei kujutanud endale päris täpselt ette, mida peab tegema. Sõna meditsiinijuht kõlas minu jaoks esimest korda.“

Tulevast ülesannet ei pidanudki ta väga keeruliseks. „Mul oli kohe enam-vähem selge plaan olemas. Terviseametisse jõudes oli mul juba kaasas esitlus selle kohta, mida tegema peame. Lähtusime tavalisest kriisimetoodi kast, mida kasutame kiirabis ja meditsiinis, nagu MIMMS (meditsiiniline korraldus ja abi suurõnnetuste ajal) jms.“ Esialgu ei olnud juttu täisajaga tööst, vaid töötundi dest. Põhjaliku ja metoodilise juhina jõudis dr Arkadi Popov juba ära planeerida, kuidas ta juhib reanimobiiliosakonnas hommikust koosolekut, siis sõidab terviseametisse konsulteerima, siis tuleb tagasi haiglasse staabikoosolekule – on nii siin ka kui seal ja mahutab kõik oma ajagraafikusse. „Kui järgmisel hommikul siit koosolekult lahkusin, siis läks lahti: no nii, nüüd läheme valitsuse kriisikomisjoni, näitame sind peaministrile ja ministritele, siis tuleb pressikonverents… ja nii vahetpidamata.“ Kiirabikes kuses koroonakriisi ajal loodud operatiivstaabi juhi kohal asendas dr Popovi dr Andrus Remmelgas. Haigla staabis, samuti Põhja kiirabistaabis täitis dr Popovi aset ja esindas kiirabikeskust kiirabiosakonna juhataja dr Lilian Lääts.

Kriisijuhina saadud kogemustest hindab dr Popov kõige enam linnulennult ülevaate saamist, mis meie tervis hoiusüsteemis ja haiglates toimub. „Tuli üsna palju infot. Mul vedas, ma suhtlesin peaaegu kõikide haiglajuhtidega, külastasin kõiki haiglaid, mitut perearstikeskust, kiirabistruktuure.“

Taivo Paju täheldab: „Arkadil tuli suhelda tavaolukor ras omavahel konkureerivate haiglate juhtidega, et kõik käituksid samade reeglite järgi, meeldib see või mitte. Ja see, kuidas ta oskas mõnda haiglat tagant torkida ja mõnes haiglas auru välja lasta – siin ilmnesid selgelt tema diplo maadivõimed.“ „Tahtsin tekitada aktiivsed konglomeraadid, staabid, mis saaksid tegeleda juhtimisega ja saaksid üksteist pare mini mõista,“ selgitab dr Popov. „Staapides olid esindatud tervishoiuteenuste osutajad, juhid hakkasid operatiivta sandil aktiivselt suhtlema ja probleeme lahendama, oli selleks siis patsientide liikumine, personali nõustamine, ravijuhiste väljatöötamine või isikukaitsevahendite ülevaate saamine ja jaotamine. See tekitas ühise kommunikatsiooniruumi, kus oli võimalik rääkida hea sõbraliku tooniga, vaatamata igapäevasele konkurentsile tervishoiusüsteemis. Eks konkurentsimomente oli ka, sellest ei pääse, aga selleks mina olingi, et need ära klaarida, viia juhid ühe laua taha kokku ja arutada, millised on kompromissid.“ Nii mõnigi oluline otsus ja infoedastus tehti sõna otseses mõttes käigu pealt, autoga mööda Eestit sõites. Sageli oli dr Popovi sõidu- ja arutelukaaslaseks Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarst kolonelleit nant Ahti Varblane. Viimast hämmastas nii kaaslase töövõime kui ka oskus vestluses alati konstruktiivseks jääda. „Ka siis, kui näiteks mõni juhipositsioonil inimene enese kontrolli kaotas ja vestluse käigus ülemäära emotsioonidesse laskus, suutis Arkadi säilitada rahu ja suunata vestlust tulemuse poole,“ meenutab kolonelleitnant. „Arkadi loogi line ja argumenteeritud kõnestiil ei jäta palju maad vaidlemiseks, töös tagab see talle edu,“ leiab ka Taivo Paju. Ahti Varblane lisab, et kriisiolukorrad vajavad väljaõpet ja tree ningut, mida Eesti tervishoius ei ole olnud ülemäära palju. „Kriisijuhtimise väljaõpet vajavad kõik alates Terviseametist kuni tervishoiuasutuste otsustajate ja juhtideni, kus kõige esmane on n-ö triaažiohvitser, kes teeb patsiendiga kokku puutudes esimese otsuse. Kõige rohkem rõhutaksin just treeningu ehk drilli vajadust, mis peab olema regulaarne.“

Kui eriolukord lõppes ja dr Arkadi Popov ametist lahkus, uuris minister, kas ta on nõus teise laine ajal tagasi tulema. „Vastasin, et kui vaja, siis miks mitte.“

MÖLL TEEB TÖÖ PÕNEVAKS

„Muidugi peaksid kõik arstid olema terve tööelu huvitatud ja entusiastlikud, kuid praktikas kipume kõik väsima. Arkadis aga väsimuse tundemärke küll ei ole,“ imetleb dr Katrin Gross-Paju. Arkadi Popovi sõnul on tema töö selleks liiga põnev. Kogu aeg on positiivne areng, igal aastal mingid huvitavad projektid, mida käivitada – telemeditsiini arendamine, õppused, kopterilennud…

Kolleeg dr Lilian Lääts naerab, et dr Popov on ka natuke tehnikamaniakk. „Ta on väga pühendunud innovatsioonile: kuidas keskust arendada, uut tehnikat hankida ja kasutusele võtta. Vidinad ja äpid on temal kõik esimesena olemas!“

Arkadi Popov tuleb hommikuti alati rõõmsameelselt tööle, hüüab kõigile „Heiheihei!“ ning siis küsib: „Mis halba on juhtunud?“ – ise nakatavalt naerdes.

Muide, dr Popovi esimene erialane töökoht Tallinna Meditsiinikooli õpilasena oli sellessamas majas, kus ta töötab praegugi, 2012. aastal moodustatud kiirabikeskuse juhata jana. Toona asus siin onkoloogiakeskus, kus noormees oli kolmanda korruse kirurgiaosakonnas sanitar. Pärast neljan dat kursust tuli ta Mustamäe haiglasse, kus töötas juba kardioloogiaosakonnas dr Olga Kolbassova juhendamisel, ning internatuuri ajal tegi samas valveid sisearstina, EMO-s ja kardioloogias. Kiirabis alustas ta sanitarina 1992. aastal ja on kiirabiautos või reanimobiilis „ratastel olnud“ peaaegu kogu meditsiinis töötatud aja. Ka praegu, keskuse juhina, ei luba ta end valvegraafikutest välja jätta. „Iga juht, iga koolitaja peab olema ise praktik. Juulis oli mul neli valvet, võib öelda, et pool kohta reanimobiili peal, mitu elustamist. Mis teooriat ma muidu koolitusel räägin, kui ma ise ei praktiseeri?“

KOOLITUSTEST SUURÕPPUSTENI

Juba üliõpilasena hakkas Popov teisi koolitama ja teeb seda siiani. Ta on tegutsenud erakorralise meditsiini instrukto rina, teinud trauma- ja elustamiskoolitusi, pidanud loenguid. Ajapikku on koolitustest välja kasvanud regulaarsed meeskonnaõppused ja rahvusvahelised suurõppused. Kuna temas on ühendatud põhjalik ja süsteemne planeerija ning hea lugude jutustaja, on tema osalusel korraldatud õppused osalejatele ka põnevad. Ja teemad tabavad tihti täppi.

Sellist asja, et meditsiinijuht käib haiglaid läbi ja kutsub saarele Kaitseväe välihaigla, ei ole muidugi kunagi läbi mängitud. Pandeemiat harjutati aga näiteks juba 2006. aasta õppusel „Pandora“. Selle käigus kirjutati Regionaal haigla jaoks kriisiplaan, mis sai peaaegu valmis. „Tollal oli juba Ebola-kelluke helisenud ning seagripp ja SARS-CoV-1, seega teadsime, et see jama võib meilgi juhtuda,“ mee nutab dr Popov. Isikukaitsevahendite kasutamist seoses SARS-CoV-2 sarnase haigusega harjutati 2019. aasta sügisel õppusel „Pattaya tuul“. Tänavu septembrisse-oktoobrisse oli plaanitud Hiina nakkuskolde järgi nimetatud õppus „Wuhani vaikus“ – aga see tuli juba pool aastat varem päriselus kätte. „Kui ma teeksin praegu kellelegi kiirabitöötajatest ette paneku mängida „Wuhani vaikust“, et harjutada isikukaitsevahendite kasutamist pandeemia ajal, siis saadetaks mind ikka väga pikalt,“ naerab Popov. „Saaremaa jamas kolleegid mind naljaga pooleks juba süüdistasid, sest mina planeerisin 2019. aasta kevadel rahvusvahelise katastroofi õppuse just Saaremaale. Tegelikult pakkus koha idee Eesti päästemeeskonna meditsiinirühma juht dr Raido Paasma, kes on saarlane.“ Mainitud õppuse „Modex 19“ legendi järgi tabas Saaremaad meteoriit, põhjustades tsunami, mis püh kis saarelt minema hooneid ja kahjustas taristut. Kaasa tegi üle saja rollimängija ja õppuse ajal pandi Saaremaale üles kolm välihaiglat. „Hästi läks sellega, et õppusel oli mängu patsientide arv suurem kui tänavu päriskriisi ajal,“ saab dr Popov praegu tõdeda.

Muide, suurem osa Saaremaa õppuse jaoks kirjutatud 650 legendist pärineb dr Popovi sulest. Samuti on ta õppusi filminud ja filmitut enda lõbuks kokku monteerinud. Arvestades, et ta loeb palju ja on eriti huvitatud ajalookir jandusest, võib ehk ühel päeval oodata katastroofiromaane ja filmistsenaariume, autoriks Arkadi Popov? „Kui vanaks jään ja pole üldse midagi teha, siis võib-olla. Praegu on luu letused tunduvalt mugavamad!“

KIIRABILENNUD KOPTERIGA

Tänavu 1. juulil täitus üks dr Arkadi Popovi ja tema kolleegide unistusi. Nüüd on nii, et kui Tallinnast 70–120 km kaugusel juhtub tööpäeva ajal raske õnnetus, siis on esimesena kohale jõudnud brigaadil võimalik appi kutsuda kiirabikopter.

Mõte hakkas arenema siis, kui koostöös Päästeametiga said võimalikuks kiirabilennud väikesaartele: mitte lihtsalt haige transport mandrile haiglasse, vaid eriväljaõppega meeskonna kohalelennud. „Järjekordsel kohtumisel Päästeameti lennusalgaga hakkasime vaikselt unistama,“ meenutab dr Popov. „Jah, meil endal ei ole sellist kopterit, mis nelja minutiga kiirabikeskuse juurest õnnetuspaika stardiks. Aga kui prooviks luua süsteemi, mis lähtuks logistikast. Et kui õnnetus juhtub Tallinnast piisavalt kaugel, siis istub reanimobiilibrigaad lennusalga kopterisse ja lendab kohale märksa kiiremini, kui sinna jõuaks reanimobiiliauto.“

Mida kiiremini jõuab raskes seisus traumapatsient kõrgema etapi haiglasse, seda suuremad on tema ellujäämisvõimalused. Seetõttu võib kriitiliseks osutuda ka aeg, mil kohalik kiirabi viib ta lähimasse väiksemasse haiglasse, kust ta edasi suunatakse. „Proovime vähendada riski, et patsient satuks n-ö valesse kohta ja valeks ajaks. Nii ei võida me lihtsalt tunde, vaid mõnikord ka patsiendi aju,“ seletab dr Popov. „Esialgu tundus projekt lihtne,“ meenutab Popov. „Sõidame reanimobiiliga Lennusalka, istume kopterisse ja lendame kohale. Aga kui paljudest komponentidest see koosneb! Osalema peavad häirekeskus, merevalvekeskus, lennusalk, kiirabi – mitte ainult reanimobiilibrigaadid, vaid ka kohalikud kiirabibrigaadid –, kohalik politsei peab olema valmis liiklust kinni panema, päästjad peavad koostööd tegema. Palju oli vaja kirjutada ja harjutada: juhendid, lauaõppused, väliõppused. 29. juunil oli kopteri viimane treeninglend Järvamaale ja 1. juulist saime hakata tegutsema!“

Esimene häirekutsung kopterile saadeti 22. juulil Häädemeeste liiklusõnnetuse juurest. See juhtum ei mahtunud automaatselt kopterikiirabi reeglitesse – aeg oli hilisem kui 17.00, mis tähendas kopteri valmiduskiirust 1 tund, samuti oli õnnetuse asukoht Tallinnast kaugemal, umbes 140 km. Pärnu brigaadi juht Riho Runnel hindas aga kõige raskema kannatanu vigastusi kriitilisteks ja kutsus juba sündmuskohalt kopteri. „Arvan, et see oli väga õige otsus. Reanimobiilibrigaad ei lennanud õnnetuskohale, vaid Pärnu haigla juurde. Töötasid seal koos kohaliku intensiivravi osakonnaga, stabiliseerisid haige ja toimetasid meile,“ tunnustab Popov.