VV JRK Rahu pole kalmistugi mail jälle keegi lõugab: „Heil“ viirastuvad okastraat ja lank koeranäoga valvur ees kui tank Taevasse end kuskil kruvib lõo jõgi lõikab pooleks halli nõo. Rohelised silmad kui šartröös auto ulub üksikuna öös. Hiir jahtiv kõuts on näljast morn riigijuht ei ole lihtsalt torn materjaliks teras klaas betoon riigijuht on kammertoni toon Raudtee ääres miilab lõke – kress kommunistlikkus on tõe progress Punataud on suurel peekonseal poisikene mängib maantee peal Elan ausalt, ausalt töödki tee käsivarrel allmaajõena veen Mustad otsad, pikad rublad, au liiklusõnnetused, kuigi kerkib sau Udus tõuseb lendu aeroplaan apteek, millel vanarauaplaan Puude kohin, mustad sügisööd kitseke miks nõnda kepsu lööd Hundi ulgumine kui sireen samblateki alla peitub seen Ilmamuutust näitab õhurõhk vastuolu vajalik kui õhk Naine naerab, tuules lehvib sall kõrtsiarve paisub nagu pall Lendab hirm kui nälgiv raisakull arsti kätes prõksatab ampull Kulturismi ilu, tervis, jõud ravimiampullid – mürginõud
Õhku lendab karje kui rakett „Andke vett ...“ Nukralt kiljub kiivitaja soos on drenaaži rajanud kolhoos Asfalteerimine, maanteerull hallil niidul seisab võimas pull Mõned kohad olla vabad siin šveitser nagu koogutav pingviin Võimelgem et sirge selg ei kaoks maa ei ole küürakate jaoks Värskel murul veisekari sööb karjak istub maas ja vilet lööb Värskeid jälgi täis on hauaplats Ja revanši ihkab neonats Silmakoobas – ava must kui dzott langeb liiv ja kolpa närib rott Hea kui luuletaja ütleb uut parem kui ta pole prostituut Haige maks ja ammu tuttav pin rahvatulu, päästerõngas viin Vääriti võib mõisat igaüht esmajoones meest kel sirge rüht Andke vett, ah vett üksainus lonks ripub kuu kui haljas havikonks Ainult massid, ainult rahvajõuk üksikisik prakku nagu tõuk Varsti lendab kuule meie mees tsehhis ventilaator seina sees Kurdistatud inimväed närviarstil värisevad käed Mustaks muutub taamal taevakumm purukshekseldatud mesimumm hõredaks jääb mesilatesumm taru ees hall mesinik on tumm
Põdrasarved, kamin, põdranahk pesal piilub ringi hauduv hahk Luigepaar ja kurblik luigelaul lendu tõuseb tina saanud aul Sügis, juba linnuparved teel haavleid jätkub, jätkub, jätkub veel Viru valge, okstest tehtud hütt päevakangelaseks täpseim kütt Viimne metskits, põder, viimne part elagu nii loodus kui hasart Kullapalavik ja viimne mäss lühilaine – SOS ja džäss Maailm - keegi sünnib, keegi kaob müüre lõhub üks ja teine laob Totralt kõlab võrdlus: ammub meis mõtteahtrus nagu aher veis