Kaks kuud teejumalate maal - Sri lankal

KAKS KUUD TEEJUMALATE MAAL – SRI LANKAL Päevaraamat veebruar-märts 2013. a.

Sri Lanka 2013

Wadduwa Alutgama Induruwa Kosgoda

Hikkaduwa

Merissa

2

PROLOOG Sri Lanka Demokraatlik Sotsialistlik Vabariik, endise nimega Tseilon, on olnud iseseisev vabariik alates 4. veebruarist 1948, mis asub Hindustani poolsaare lõunatipus India ookeanis, mõnekümne kilomeetri kaugusel Indiast ja veidi enam kui 800 kilomeetrit ekvaatorist põhja pool. Saare pindala on 65 610 km/m2, rahvastiku arv ca 20 miljonit inimest, neist väidetavalt umbes 75% on singalid, 20% tamilid ja ülejäänud buergerid või vedad. Enamik singaleid on budistid, enamik tameleid on hindud, lisaks islamiusulised ning katoliiklased.

Ametlik pealinn on Sri Jayewardenepura Kotte, de`facto aga Colombo, raha ühikuks ruupia ja ametlikuks riigikeeleks on Sinhala ja Tamil. Sri Lanka pisarakujuline õnnemaa asub troopilises vööndis, mida iseloomustavad eelkõige tihedad dzunglid, kõrgmäestikel (enamas jaos Kandys) kasvavad tseiloni teeistandused, kilomeetrite viisi palmidega ääristatud liivarannad, Buddha templid, elevandid ja metsikud ahvikarjad, kes liiguvad vabalt looduses. Päike tõuseb aastaringselt pool seitse ja loojub samal ajal õhtul. Keskmine päevatemperatuur on 30 ja hilisõhtul 25 kraadi. Saareriik on kuulus oma imekauni looduse, kalliskivide ja tee poolest. Paljud reisibürood maailmas on tänavu kuulutanud Sri Lanka aasta soositumaiks reisisihtkohaks.

Sissejuhatuseks Hommik. Silmi avades avaneb trööstitu pilt. Taevaväravad on valla ja sajab lund. Või oleks ehk kohasem öelda lörtsi. Ja nii iga jumala päev.

Argielust tulenev rutiin ja stress - millised ilusad uusaegsed sõnad! - on muutunud minu igapäeva lahutamatuks osaks. Täna ei suuda isegi austraalia karjakoer Elvis maandada minu negatiivseid ja kõiki elundeid pärssivaid tundeid. Mis on väike ime selles suures majas!

Minu mõistus ja süda kuuluvad küll Maarjamaale ja abikaasale, aga hing ihkab aeg-ajalt muud. Võib-olla päikesest kõrvetavat kuldkollast

3

liivaranda, mis soojendaks põhjamaises kliimas külmetanud ja kuivetunud jalataldu? Või ehk erkrohekas-siniseid merelaineid, mis paitaksid üht vananevat torsot?

Asjaajamisteks kulub nädal ja ühel varahommikul seisame pojaga Lennart Mere nimelises lennujaamas, taskus vormistatud viisad ja lennupiletid marsruudil Tallinn - Stockholm - Doha - Sri Lanka. Algab planeerimata nipernaadilik seiklus, mille kestvuseks on planeeritud kaks kuud.

Lend Tallinn-Stockholmi ei vääri äramärkimist. Põhjamaiselt viisakas, hea, kuid jahe. Hoopis teine lugu on aga Katari lennukitega. Juba lennukisse sisenedes tervitavad sind vaevumärgatavalt meigitud, imeilusad, särava naeratusega neiud, kes pärinevad tõenäoliselt Malaisiast, Indoneesiast või vähemalt kuskilt sealt kandist. Eelooteks pakutakse snäkke ja aperitiiviks? Beefeater Gin'i, Long Johni või klaasike ehtsat šampust. Maitsva lõunasöögi juurde kuulub vääramatult Prantsuse Reserva veiniklassi kuuluv märjuke, mida võib soovi korral manustada kuni lend kestab või janu kustub. Aeg möödub märkamatult ja peagi puudutavad lennukirattad maad ning sa ärkad unelemast. Kell on kolm öösel. Aeg on lahkuda lennukist, mille teenindav meeskond jättis su mällu positiivsed emotsioonid, millega on igat reisi meeldiv alustada.

30.01- 04.02.2013 a. NEGOMBO Lennujaamast väljudes tabab meid lämmatavalt sumbunud õhk.

Higinäärmed töötavad täisrežiimil. Peagi kostab kõrvu meile tuttav keel.

Ootesaalist väljub kätega vehkides meie oma staar(moe)nõustaja Ženja Fokin, kes lubab esimesel võimalusel Facebooki logida ja maailmale teavitada eestlasest, kes rahavahetuspunkti oma rahakoti unustas.

Selline info äratab üles isegi minu reisikaaslasest poja, kes üllatusega märkab, et see hajameelne unustaja on ta ise. Nojah, pikk lennuaeg, 4

hea vein ja ajavahe, mis on kolm ja pool tundi, tegid oma töö. Tuleb ilmselt aeg maha võtta ja aklimatiseeruda. Selleks aga on vaja esmalt pääseda siit hullumeelsest jaamast ja kulgeda sinna, kus asub tsiviliseeritud puhketsoon. Tuk-tuki mehed üritavad oma teenust meile müüa - esmapilgul - kallilt. On ikkagi öö, valged inimesed (nüüd ja edaspidi pean ma silmas neid inimesi, kes ei ole jõudnud veel päevituda) kuskilt neile tundmatust riigist, üks neist veel ülekaaluline kah - järelikult peab neil raha olema. Veidi kauplemist ja 1000 ruupia eest (kohaliku pangakursi järgi maksab 1€ 166 ruupiat) ollakse meid nõus sõidutama sinna, kus asuvad hotellid.

Meie mikrobussi mahub koos rohke pagasiga veel kolm-neli inimest, kes tõenäoliselt on saabunud kuskilt tööalaselt lähetuselt. Algab sõit, mis kestab tunde ja mille kestel veetakse meid pilkases pimeduses mööda auklikke kruusateid džungliagulitesse, kus väidetavalt pidavat elama meie bussikaaslased. Mind tabab kohati hirm. Mind ümbritsevad lühikest kasvu tõmmud reisikaaslased, kes omavahel vahetpidamata millestki mulisevad. Mulle tundmatu keel ja keskkond, kus elavad varaanid, skorpionid, mürgimaod ja -ämblikud. Ja kõike seda kogeda kohe oma esimesel reisipäeval ja veel öösel! Õnneks kulgeb sõit viperusteta ja varahommikul möödudes ühest igahommikusest kohalikust kalaturust, mille eripärast lõhna võib tajuda läbi bussiakna juba kaugelt, peatub peagi buss ookeani ääres, kust on võimalik meil hankida ajutiselt öömaja. Või mis ööst saab siin varahommikul rääkida?

Igatahes avaneb meile ookeani ääres päikesetõusu oodates lummav vaatepilt: kuu ei ole veel oma õigusi päikesele loovutanud ja kumab täisjõus taevaveerel; mõnemeetrised lained sumbuvad kohisedes kuumust õhkavas tuhkjat värvi liivameres. On mõnusalt soe, samas paitavad kerged tuulehiilid sinu keha ja nägu. Mingi tundmatu sisehääl sosistab sulle kõrva - hüppa nüüd ja kohe lainetesse. Hetk enne koitu nõuab aga vana ja väsinud keha oma - und. Vahetult mererannas 5

asuvast pisikesest ühekordsest koloniaalstiilis ehitatud-sisustatud majast väljub kergelt longates lühikest kasvu vana mees ja lubab 40 $ eest meid lahkelt võõrustada. Maksame 35 $ ja saame selle eest vastu korraliku, ühe suure voodi ja duširuumiga toa, mille juurde kuulub eraldi puhketuba, kus trellidega võrestatud aknaavadest avaneb vaade ookeanile. Ilmselgelt oleme maksnud rohkem kui asi väärt on, aga uni on täna tähtsam kui raha. Meid öösel lõbustanud ja sõidutanud bussijuht lubab ka edaspidi meid lahkelt aidata ja selle võimaluse kasutame järgmisel päeval ära.

Hommikul täname esimese öö võõrustajat ja suundume edasi hotelli, mille võlu ja lahkust asume peagi testima. Teadvustame endile kiiresti, et Camelot Beach Hotell väärib oma kolme tärni. Väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega majutusasutus. Puhas, korraliku sisustuse ja väga hea teenindusega hotell, mille juurde kuulub bassein koos välibaariga, mis asuvad vahetult ookeani kaldal. Kõike seda täiel rinnal nautimast aga segab kahjuks asjaolu, et kella 11-st kuni kella 4ni päeval ei ole valgetel inimestel siin soovitav päikesevanne võtta. See on päikese kõige aktiivsem periood saarel, kus isegi kohalikud inimesed väldivad oma asjaajamisi. Suhteliselt kiiresti harjume uue elukorraldusega ja püüame päikese käes viibida nii vähe kui võimalik.

Kas varahommikul või siis õhtupoolikul, kui mõnda restorani mereande nautima läheme. Ja need on siin lihtsalt suurepärased. Varahommikul püütud, õhtul sööginautlejatele serveeritud.

6

Ühel järjekordsel ümbruskonna tutvumiskäigul peatub minu reisikaaslase juures viivuks sõiduauto, millest pakutakse lahkelt abi linnaga tutvumisel. Vahetatakse viisakalt telefoninumbreid ja minnakse lahku. Sellist vahetut ja siirast külalislahkust kohtame siin saarel väga tihti, mida on paestel Läänemere kallastel üleskasvanud põhjaeurooplastel ilmselt raske mõista. See selleks. Otsustame seda südamest tulevat lahkust ära kasutada ja helistame järgmisel päeval numbrijagajale. Kohtume peagi inimestega, kes osutuvad intelligentseteks, haritud perekonnaks: meesterahvaga (erialalt elektriinsener, kes pidavat töötama ühes riiklikus elektrifirmas) ja tema võluva, igati särava koduperenaise rollis oleva abikaasaga, kes valdab inglise keelt suurepäraselt. Sellest perekonnast saab meie mentor, kohaliku elustiili ja vaatamisväärsuste nõustaja ning nõuandja nii täna kui järgneva kahe kuu jooksul.

Aklimatiseerumine nõuab meilt mõned päevad, mille jooksul jõuame vahetada nii elupaika kui harjumusi. On aeg edasi liikuda. Meie mentor, Geetha Croos, lubab meid autoga sõidutada Colombosse, mis 7

on siinse riigi pealinn. Autojuhist abikaasa, Palitha Pushpakumara, kaasab ühisüritusse oma lapsed (äsja keskkooli lõpetanud poja ja 7-8 aastase tütre) ning algab sõit, mis päikeselõõsas kestab mõned head tunnid.

COLOMBO Vasakpoolne liiklussüsteem ja meile harjumatu liiklemiskultuur, kus enamus sõiduaega hoitakse käsi signaalil või eesõigus on sellel, kellel on suurem sõiduvahend või nahaalsem mentaliteet, ehmatab meid.

Uitmõte siin iseseisvalt ja igasuguse kõrvalabita seigelda, tundub olevat hullumeelne idee, mis haihtub peaajust linnasudusse linnulennult.

Metropolis ekslemine võtab aega mis võtab, aga lõpuks leitakse üles

Booking.com vahendusel meie poolt broneeritud 4* hotell Supun Arcade Residency. Lahkume sõpradena ja lubame uuesti kohtuda pereliikmetega meie reisi viimasel nädalal. Ja miks ka mitte? Pealegi

8

lubas pereema mulle siis õpetada kohaliku rahvusköögi saladusi ja siinseid toiduvalmistamise nippe. Eks näis - aeg annab arutust.

Broneeritud 2-inimese tuba osutub kolme magamistoa, kahe duširuumi, köögi ja suure puhketoaga apartemendiks. Rõdult avanev vaade meid ümbritsevale, mida ilmestavad räämas, kohati poollagunenud ja tolmused väikeeramud, et mitte öelda barakid, on nukker. Otsime üles kümnendal korrusel asuva välibasseini ja üritame seal ennast reisiväsimusest väheke turgutada. Katuselt avaneb meile loojuva päikese valguses suurepärane vaade ookeanile, teiselt poolt suurlinnale, mis ulatub kuni silmapiirini. No kohe kuidagi ei meeldi meile see slumm. Edasi ja võimalikult kiiresti. Veidi internetis surfamist ja me saame homse suhtes targemaks. Otsustame sõita hommikul rongiga Anuradhapurasse ja sealt edasi Trincomaleesse, mis asub saare idarannikul.

Hommikul rongijaama jõudes ostame kaks piletit luksusvagunisse, mis tõenäoliselt on mõeldud nn rikastele reisijatele. Kliimaseadmetega

9

varustatud vagunis on 40 lennukitooli meenutavat istekohta. Jätkub nii ruumi kui tegutsemisvabadust. Isegi wifi on siin tasuta. Reisi kestel pakutakse sööki ja jooki. Meelelahutuseks asub seinal suureekraaniline monitor, millest näidatakse vahetpidamata mingisuguseid filme. Ja ei mingit reklaami. Uskumatu!? Selle igati laheda ja mõnusa olemise eest tuli meil maksta ainult 1400 ruupiat, ehk siis 8,4 eurot inimese kohta.

Mida sa hing veel ihkad?

04.02.2013 a. ANURADHAPURA Anuradhapura kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on Sri Lanka Põhjakeskprovintsi halduskeskus. Linn oli 5. sajandil eKr saarele saabunud singalite riigi pealinn. Linnas asuvad mitmed haruldased templid ja püha viigipuu (Sri Maha Bodhiya), mis pärimuse järgi on sajandeid tagasi bodhipuu võrsest kasvama pandud. Viigipuu on budistlike palverändurite üheks meelisvaatamisväärsuseks ja sihtkohaks tänaseni.

Enne keskööd jõuame pärale. Esmapilgul tundub linn väljasurnud olevat. Mõned üksikud jaama eksinud tukimehed ja meid ümbritsev ühtlaselt sume pimedus.

Mõned hõõguvad tänavalaternad jaamas ja ongi kõik! Aga ei - meile läheneb ladusa jutuvadina saatel üks kohalik linnakodanik, keerutades sõrmede vahel väikebussi võtmeid. Otse-loomulikult on esimeseks küsimuseks meile: kust kohast me tuleme? Eestist, mis siinkandis paiknevatele pärismaalastele ei ütle mitte kui midagi. Lisades märgusõnaks põhja euroopa, noogutatakse mõistvalt pead ja antakse kehakeeles märku, et küllap ikka sealt, kus rahapuud kasvavad.

10

Soovime öömaja ja meid ollakse nõus sõidutama 100 ruupia eest soovitud kohta. Olgu vahemärkusena lisatud, et praktiliselt kõik tuk-tukiga teenuseosutajad Sri Lankal teevad koostööd majutusasutustega. Iga hotelli toimetatud kliendi eest ootab neid vaheltkasu, mille suurusjärk on seni meile teadmata ekvivalent.

Igatsetud öömaja osutub üllatusena täiesti igati euroopa tasemel olevaks ja eurokvaliteedile vastavaks 3* hotelliks, mille hinna sisse kuulub TV ja wifi olemasolu. Milline pärl keset küla! Ja oh üllatust. Peale meie leidub seal teisigi valgeid inimesi. Suurepärane teenindus ja uskumatu kvaliteediga ruumid osutuvad meeldivaks tõeks kesk kohalikku arhitektuurset anarhiat. Ah jaa, veidi kadedaks teeb asjaolu, et siinsetes koduaedades - mändide ja kuuskede asemel - on igal majaomanikul oma palmi- ja banaanipuud, mille vilju võivad nad aastaringselt nautida.

Juues hommikul väga head ja maitsvat kohvi, saabub külla meid eelmisel ööl teenindanud bussijuhi vend koos oma pojaga, kes soovitab meile Habaranasse sõita autoga, et sealt siis omakorda edasi T rincomaleesse kulgeda rongiga. Loomulikult on soovitatud sõiduvahendiks neile kuuluv sõiduauto. Olevat parim võimalus. Tõsi, pääsemaks otse soovitud kohta, puudub siinses rongijaamas võimalus.

Seega tuli meil paratamatult kokku leppida hinnas ja teha diil. Hinna sisse kuulus kohalike budistlike vaatamisväärsuste (Abhayagiri Stupa, Ruwanveli Seya Stupa, Thuparamaya dagoba) külastamine.

Juba esimene vahepeatus Ruwanveli Seya Stupa juures jättis meile kustumatu mulje, mille läheduses anusid väga noored imikutega kerjusnaised turistidelt raha ja need metsikud ahvikarjad veel...

11

Järgmises peatuskohas (Abhayagiri Stupa) oleks aga justkui tegemist olnud suure rahvapeoga. Inimhordid, kes enamas jaos rõivastatud valgetesse hõlstidesse, kulgemas voolava jõena pühitsetud templisse.

Huvitav kogemus, mida silmad nägid ja mõistus (loodetavasti) talletas.

Sõit Anuradhapurast uude linna aga oli väsitav. Eelmise aasta suurest veeuputusest räsitud auklikud teed raputasid kogu reisi kestel meie siseorganeid märgatavalt tugevalt. Mõned tunnid kannatamist ja olimegi avastamas juba uut kohta, mille nimeks Habaranara.

05.02.2013 a. HABARANARA Meid sõidutanud isehakanud giidid peatusid hotelli ees, mis asus kohalikust raudteejaamast ca 1,5 km kaugusel. Piisavalt lähedal, et järgmisel hommikul iseseisvalt jõuda jaama, kust rong meid soovitud sihtkohta viiks. Hotell, mis meid esmalt üllatas oma suure söögisaaliga, oli turiste puupüsti täis. Meie õnneks pakuti siin transiitreisijatele üksnes lõunasööki, mille järelkajana jäi ruumi hulk musti nõusid, 12

tühjaks joodud õllepudeleid ja tülpinud ning väsinud klienditeenindajaid. 4500 ruupia eest võis siin hotellis oma aega surnuks lüüa küll.

Hilisõhtul soovisime tutvuda meid ümbritsevaga. Paraku oli ettevõtmine tühi töö ja vaimu närimine. Väljudes majast, ümbritses meid pilkane pimedus, milles kumasid üksikud kohalike müügiputkade lambikesed.

Meile jäigi selgusetuks, mida sealt osteti või mida seal müüdi. Tuli paratamatult leppida kohalike oludega ja tellida hotelli a' la carte-st kõhutäide.

Rong pidi hommikul väljuma kell 11 kohaliku aja järgi. Varakult maksime arve ja tellisime tuk-tuki, mis meid rongijaama viiks. Kohale jõudes tõdesime üllatusega, et siinne ootejaam kujutas endast meie mõistes alamkolkaküla puidust ühekordset ehitist, mille ette oli rajatud üks betoonist platvorm. Kohalikeks vaatamisväärsusteks osutusid jaamas kaks politseivormi kandvat mundrimeest, üks klähviv ja kirpe otsiv külakoer, perroonil nukralt tilkuv veekraan ja üks väidetavalt tervisele mittekasulik ämblik, kelle raudteejaama eksinud külaelanik oksaraagude abil kaugele põõsastesse taris. Veidi hiljem lisandus meie lõbusasse seltskonda üks valget ihuvärvi maadeavastaja oma kohalikust saatjast giidiga. Ja oligi kõik.

Rong saabus hilinedes. Hea, et üldse saabus. Ronisime esimesse ettejuhtuvasse vagunisse, kus peale meie, oli veel ainult kolm inimest.

Suurtest ja mugavatest nahkistmetest avanes läbi lahtiste rongiakende suurepärane vaade maale, mida läbisime. Tõenäoliselt par emat ja ohutumat moodust valgetele inimestele, kes soovivad tutvuda troopilise looduse ja metsiku d ž ungliga, annab välja 13

mõtelda. Möödusime väikeasulatest ja meie seljataha jäid keset inimpuutumatuid metsi üksikutel rohuväljadel uhkelt oma sabasulgi lehvitavad paabulinnud, kuivanud puulatvades norutavad pikkade värviliste sulgede ja kotkast meenutava nokaga linnud, lugematul arvul kitselisi ja jumal teab mis päritolu loomi ja sulelisi veel. Silm suutis vaevu tabada looduses varjudena liikuvaid isendeid, kelle nimi ja sugu jäi meile selgusetuks. Meid tabasid ehedad emotsioonid, mida võivad tunda urbaniseerunud linnakeskkonnas üleskasvanud inimesed, kelle kodumaal elutseb ainult üks mürkmao liik. Ja nende vingerjate hammustamisest ei sure Maarjamaal mitte keegi!

05.02.-12.02.2013 a. TRINCOMALEE Rongist väljudes oli meie esmaseks mureks hankida tuk-tuk, et sõita südalinna. Ja siin vaksalis neist juba puudust ei olnud. Kohe haakis meile külge üks teenusepakkuja, kahjuks üks paljudest siinsetest vähese inglise keele oskajatest. Sellegipoolest sai diil tehtud ja sõit läks lahti. Mõne kilomeetri pärast peatati sõiduk ja meile püüti käte ning jalgade abil selgeks teha, et just siin asubki meie unistuste hotell koos soovitud wifiga. No tule taevas appi! Poollagunenud tolmuste majade vahel asus tõepoolest mingisugune interneti avalik punkt, mille kõrval pakuti välireklaami abil vabu ruume turistidele. Aga see polnud ju see, mida meie vajasime. Tasusime tukimehele lubatud summa (150 ruupiat) ja otsustasime ise edasi tegutseda. Linn oli väike, väljaveninud bumerangi kujuline, mida ühest küljest ümbritses avaookean, teisest küljest U-kujuline laguun, mida kohalikud millegipärast järveks kutsusid. Kahe veekogu vaheline maaala, mis moodustas vaid mõne kilomeetri, kui sedagi, oli kergesti jalgsi läbitav. Vähemalt minu reisikaaslase jaoks. Jalgsi rännates jõudsime peagi nn järve äärde ja otsustasime seal veidi hinge tõmmata ning vaadelda kohalikke kalamehi, kes pooliku plastpudeli, 10-15 meetrise õngenööri ja mingisuguse metalllanti meenutava konksu abil mõnekiloseid kalu

14

veest välja tõmbasid. Igatahes mind tegi see vaatepilt kadedaks küll.

Jõudsime kumbki vaevalt ühe sigareti tõmmata, kui meile lähenes üks igati laheda olemisega sell, kes kõik meie probleemid siin linnas lubas ära lahendada. Eks näis. Veidi hinna üle kauplemist ja saimegi endale tuk-tukiga lühiekskursiooni, mille käigus möödusime kohalikust linnavalitsuse hoonest, seejärel linna avalikust rannast, mille juurest viis tee meie poolt soovitud puhkerajooni. Kui nii võib tinglikult nimetada ühte kvartalit, kus asusid - meie mõistes - hostelid. Sõiduk peatus FiFiInn nimelise hotelli ees, mis asus ca 100 m linna avalikust rannast. OK, ühe öö võime me siin, kus isegi välisuksele on kleebitud silt tasuta wifiteenuse kohta, veeta küll. Otsustatud, tehtud.

06.02.- 07.02.2013 a.

Sünnipäeva hommik.

Päev, mida ma kodus igati olen ignoreerida püüdnud. Mulle ei ole kunagi meeldinud tähistada seda päeva suurejooneliselt. Pahatihti olen selleks ajavahemikuks sõitnud Eestist kuhugi kaugele, et vältida igaaastast kartulisalati ja süldi söömist sugulastega. Nii ka seekord, kui spetsiaalselt selleks päevaks sai broneeritud kahekohaline tuba 4* hotellis Chaaya Blu Trincomalee. Hotell, mis asus linnast väljas, Sri Lanka väidetavalt puhaste liivarandade tsoonis.

Palgatud sai järjekordne tukimees ja algas sõit tõotatud maale, mis kujunes kaunis vaevaliseks. Läbinud ca 4-5 km asfalteeritud linnateid, tuli meil hotelli jõudmiseks ületada tõeline militaarne takistusriba, mis kujutas endast kruusateed, mis koosnes suurtest ja veel suurematest aukudest. Oskusliku liiklejana ületas sõidukijuht kõik takistused ja peagi leidsime ennast linnakärast isoleeritult miniatuurses paradiisis, mis asus vahetult ookeani kaldal. Meie esimeseks sooviks oli manustada lobbybaaris mõned jahutatud õlled, mille juurde pakuti

15

kohalikke krõbinaid. Olime vaevalt jõudnud lauda istuda, kui ilmusid vöötoravad neid maiustusi meilt lunima.

Hämmastav julgus. Või nahaalsus?

Söönuks ja joonuks igatahes saime me kõik. Veidi formaalset asjaajamist ja meile ulatati kaheks järgnevaks päevaks toavõtmed.

Tuba asus esimesel korrusel, kohe välibasseini kõrval. Soovi korral võisid sa läbida 50 m mööda laudadest valmistatud rannateed ja said sukelduda vahutavatesse ookeanilainetesse. Päikesest küllastunud liivarand oli vastupandamatu.

Kohe peale ujumist oli sul võimalik varjuda kõrvetava päikese eest suurte palmide alla, mis rannaliivas kasvasid. Pendeldades vaheldumisi ookeani ja basseini vahet, möödus aeg märkamatult.

16

Kätte jõudis hetk tähistada seda päeva, mida minu ema mulle siin maises maailmas kinkinud oli. Andku jumal talle pikka iga ja tervist.

Möödudes väikesest tiigist, kus ujusid jaapani dekoratiivkarpkalad (koid) ja lobbybaarist, jõudsime mõnekümne meetri kaugusel asuvasse Krabi baari, mis töötas õhtuti a' la carte restoranina.

Pidulikuks õhtusöögiks tellisime endile Lobsteri ja mõned Bloody Mary'd.

Merevähi söömisest olen ma tihti unistanud. Tõsi, seda mereelukat oleks olnud võimalik nautida ehk isegi meie parimates restoranides. Aga jahutatud või külmutatud toorainest valmistatud roal või varahommikul hotelli rannast püütud mereandidel, mis õhtupoolikul sulle kohapeal valmistatakse, on toidunautlejate jaoks suur vahe.

17

Mõni sööb selleks, et elada. Mõni elab selleks, et süüa. Õhtusöögi järgselt lubasime endale veel kaks "verist meerit" ja läksime magama.

Meie und jäi ukse taha valvama üks igati sõbraliku olemisega hulkuv peni.

Siin saarel on koertega üldse üks eriline värk. Valdav enamus neist on pisikese puudli kasvu, kõhnad, luitunud liivakarva ja lühikese karvaga koerad. Hästi sotsialiseerunud isendid, keda reeglina ketis ei peeta. Samas ei takista hulkuv elustiil neid kiivalt peremehe majaesist või oma territooriumi kaitsmast teiste koerte eest. Üleüldse jäi mulle selline mulje, et kõik koerad siin saarel pärineksid 18

justkui ühest ja samast litast.

Hommikul avades rõduust tabas mind järjekordne üllatus - meie terrassi ees kasvava puu otsas istus ahvikari, kes oli parajasti hõivatud karvastiku sugemisega. Ja selles tegevuses nad ennast juba mööduvatest inimestest häirida ei lasknud. Olles vastastikusest kirpude otsimisest tüdinenud, hüplesid neist mõned nooremad ja julgemad restorani katuseid mööda teise korruse rõdule, lootuses sealt leida turistide poolt hooletusse jäetud asju.

Ujudes, süües ja toas lamaskledes TV-d vaadates möödusid meil kaks päeva suhteliselt kiiresti. Oli aeg edasi minna. Sinna, kus asusid – internetist hangitud teabe põhjal - siinsed inimtegevusest puutumatud rannad. Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et informatsioon vastas tõele.

Meid ootas ees kilomeetrite viisi puhast, turistideta neitsilikku mereranda. Uskumatu, aga tõsi.

19

08.02.2013 a. NILAVELI Esimese hooga tundus mulle, et meid on toodud kuhugi, kus inimesed alaliselt ei ela ja võim siin kuulub lindudele ja loomadele. Esimene hostel, mille ees me peatusime, osutus meie poolt mitte valitud öömajaks. Olime väheke eksinud. Veidi askeldamist ja sõit jätkus. Mõned kilomeetrid edasi ja olime kohal. Esimene pilk avanevale ööbimispaigale oli jahmatav. Rohtukasvanud siseõuega Lkujuline ühekordne hoone, milles asusid mõned duširuumiga numbritoad. Toad olid küll puhtad, veidi sääsetõrjerohu järele lõhnavad ja ilma TV-ta, aga siiski elamiskõlbulikud. Ja mida tahtagi 20 $ eest? Üllatav aga oli tõdeda, et siinses maakolkas leidus teisigi loodusnautlejaid peale meie. Veidi aega kohanemiseks ja peagi seadsime sammud ookeani äärde.

Avanev vaatepilt oli vapustav kilomeetrite viisi inimvaba erkkollast liivaranda. Loomulikult pidime me sellist vaikust ja rahu rikkuma ning sööstsime viivitamatult lainetesse. Milline kergendus, milline õnnistus. Meie meeli valdasid tunded, mida inimkeelde on raske tõlkida ja seda enam kirjakeeles kirjeldada. Peale värskendavat suplust pugesime moskiitovõrgu alla ja jäime põnevusega roidunult uut päeva ootama.

20

Öö möödus rahulikult. Kui mitte mainida džunglist aeg-ajalt kostvaid meile tundmatuid häälitsusi. Ja muide, moskiitod ei suutnudki sel ööl meid võrgu alt üles leida. Seega – peace.

09.02.2013 a. TAGASI TRINCOMALEE’S Kohalik tukimees Fareek, kes hommikust õhtuni oma aega hosteli hoovis surnuks lõi, lubas meid lahkelt valvenaeratus näol 800 kohaliku ruupia eest linna sõidutada. Paraku me sellise soovitud summaga ei nõustunud ja tal vaesekesel ei jäänudki muud üle, kui leppida veidi väiksema papihulgaga. Diil ja algas sõit linna. Talusime veelkord vapralt kohaliku kuumaastiku läbimist ja peagi jõudsime sinna, kust algas meie idaranniku seiklus - FIFiInni.

09.02.–12.02.2013 a. Hotell FIFIInn Hotelli omanik oli märkimisväärselt elevil ja rõõmus, nähes meid uuesti oma „minipalee“ ees. Turistide puuduse all kannatavasse hotellide rägastikku saabus rahalaev. Ja veel vabatahtlikult! Kõrvuni ulatuva naeratuse saatel pakuti meile seekord kohe II korruse apartementi vaatega merele; suure-ekraanilise ja kaasaegse TV, kahe kaheinimese voodiga ja marmorimitatsiooni meenutavate plaatidega kaetud duširuumiga tuba. Ja seda kõike 30 $ eest ööpäevas. Miks ka mitte?

Siin sai veedetud nii mõnedki päevad. Mõned korrad päevas sai ennast ookeanis jahutatud, õhtul erinevates restoranides õhtust söödud, enamus ajast aga päeval selili kriitvalget lage nautida. Isegi äratuskella polnud meil vaja. Iga jumala hommik algas moslemite valjuhäälse palvuse saatel, mis üle kogu linna kaikus. Või kuskil kella 7 paiku, kui kohalikud kala-, saia- ja kookosviljade müüjad valjuhäälselt oma kaupa

21

reklaamides meid üles äratasid. Kohe maja esisel kaaluti ostja poolt väljavalitud kalad ja muud molluskid, mis sealsamas ratta peale asetatud puualusel puhastati ja fileeriti. Igati aus kaup, eks ole.

Eraldi vajaks mainimist, et valdaval enamusel restoranidest siin linnas puudus alkoholilitsents. Mis eriti kurvastas minu reisikaaslast.

Sellegipoolest leidus erandeid. Üks neist, Danske Bank Restoran, mis asus kohe järve ääres, hiilgas oma külalislahkusega ja hea klienditeeninduse poolest. Ladusa inglise keele oskajast kelneri ettepanekul juhatati meid II korrusel asuvasse vabaõhurestorani, kus meile viivitamatult kohalikku jahutatud õlut serveeriti. Arvel kajastus see küll jäätisekokteilina, aga mis meil sellest.

Hollandi kapital, kohalik mentaliteet! Meie teistkordsel restorani külastamisel sai kogetud samasugust külalislahkust, küll aga ühe väikese erandiga. Unustasime õlle hinda küsimast ja meile serveeriti hoopis teist marki õlut (Heineken beer) ning küsiti salakauba eest juba kahekordset hinda. Eks rumaluse eest tule meil kõigil siin päikese all mõnikord lõivu maksta.

Sai söödud, joodud ja aeg oli edasi kulgeda. Paraku tabas kogu linna raju vihmahoog just siis, kui arvasime, et on õige aeg vahetada kliimat ja kolida Kandysse. Mis siis ikka. Sai seda lage siis veelkord nautida ja oma mõtteid mõlgutada. Vähesest energiakulust ja söögiisust tingitult ostsime nurga taga asuvast müügiputkast endale mõned munapirukad, mis maksid 40 ruupiat tükk ja elu oli jälle lill. Kuna aeg ja wifi ei maksnud siin midagi, siis sai surfatud Eesti ajalehtede uudisveergudel, mis andsid mõtlemisainet väga pikaks ajaks.

22

Mul on kahju inimestest, kes nuustakust kaugemale ei ole jõudnud. Ja siin ma ei pea silmas meie kalevipoegi, kes headel aegadel unistasid valguskiirusel rikkaks saamisest ja masuajal olid sunnitud end lõhkilaenamise tulemusel heaolu riikidesse orjaks müüma. Miks on eestlased nii endassesulgunud, väiklased, empaatiavõimetud marionetid, kes ägavad oma suure ego koorma all? Milline on see põld, kus kasvab äng, viha, raev ja vaen? Kust kohast saab alguse halvustamise läte, mis vohab kommentaariumites ja toidab ajakirjandustsunfti ? Miks otsivad maarjamaalased oma eksimuste teel alati süüdlasi? Kas popsniku mentaliteediga ja moonaka suhtumisega on üldse võimalik saada õndsaks?

Järgmisel päeval taganes vihm ja kinkis meile võimaluse otsida uusi kogemusi, teadmisi ja elamusi mujalt. Kuna õhtul väljuva rongini oli piisavalt aega, lonkisime oma reisikottidega linna avalikku randa. Ja just siis tabas meid järjekordne raju vihmahoog, mis ei takistanud Alvaril veeprotseduure nautimast. Seda isegi kohalike uudishimulike pilkude all. Tundus, et linnakodanikud nautisid ühe valge mehe võimlemisharjutusi vees samapalju, kui Maarjamaa lapsed pärdikute tempe Tallinna linna loomaaias. Sai seal siis veidi kohalikke lõbustatud, kui suundusime edasi baari, mille poeg ühel õhtupoolikul oli avastanud ja mis asus 10 minuti jalgsitee kaugusel rannast. Sisenedes trahterisse, mille sisustus meenutas mulle meie 80-te õllekaid, kus pleekinud puidust laudu ümbritsesid erineva suuruse ja stiiliga katkised plastiktoolid ning kõik seinaäärsed olid hõivatud mäekõrguste tühja taara kastidega, tellisime endale võrestatud aknaluugi kaudu mõned õlled ja istusime esimesse ettejuhtuvasse lauda. Saal oli täis kohalikke, kes juba varahommikul nautisid kõvahäälselt enda seltskonda ja kesvamärjukest. Kogu seda segasumma suvilat jälgis samal ajal umbes 10 m kõrgusel asuvast lahtisest aknaavast suur karvane ja vihase olemisega isasahv. Meie vastas istuvate õllenautlejate sõnul pidavat see isend olema Black Monkey. Üleüldse pidavat siin saarel olema head ahvid ja pahad ahvid. Viimane neist kuuluvat paheliste hulka. Ah jaa, 23

ühe kogemuse võrra saime me siin siiski ka rikkamaks. Ülelaua istuv, oma sõnade järgi noor pensionär, pakkus meile kohalikku sigaretti, mis oli 5 cm pikkune, 5 mm paksune, suurde tubakalehte mässitud tubakapuru, mis oli valmistatud kohaliku tööjõu ja tooraine baasil.

Oma maitselt meenutas see veidi sigarillot. Hinnavõrdluseks võiks ehk lisada, et kui tavaline sigaretipakk maksab poes 500 ruupiat, siis eelpool mainitud pakk, milles peitub 20 nuustakut, millesse on omakorda pakitud 14 sigaretti, maksab samuti 500 ruupiat. Indian beedi, nii kutsuvad seda kohalikud, pidavat kahjuks tekitama vähki.

Tunduvalt parema kvaliteediga aga on (srilanka) beedi, mis maksab 100-200 ruupiat rohkem.

Kell sai kaks ja kohalik baar sulges oma uksed. Rongi väljumiseni oli piisavalt aega ja meil puudus edaspidiseks plaan. Palkasime endile esimeses trahteris kohatud tukimehe, kes selle probleemi meie eest lahendaks. Palusime meid viia sinna, kus müüakse söödavat ning joodavat ja kus võib südamerahuga rikkuda nii oma kui teiste tervist suitsetamisega. Mõned kilomeetrit linnakärast eemal leiduski ookeani kaldal üks selline koht. Suur katusealusega lahtine välibaar, mis teenindas tavapäraselt kõrvalasuva hotelli külalisi. Tormine meri mängles ja mäsles. Samas ei takistanud raju vihmahoog ega mõnemeetrised lained minu reisikaaslasel nautimast veerõõme, mida isegi uks kohalik hotelli turvamees tuli imestunult vaatama. Valge mees keset vahutavat lainetemöllu trotsimas südatalvel taevast langevat vihma, pakkus kohalikele klienditeenindajatele ilmselt meeldejäävaid hetki kauaks. Paraku sai aeg otsa ja meil tuli sõita rongijaama. Sama tukimees, kes oli meid siia sõidutanud 400 ruupia eest, oli nüüd tagasi jõudnud ja ootas ärevusega uut võimalust meilt raha lunida. Seekord

24

tegime aga meie pakkumise ja andsime talle võimaluse meid 300 ruupia eest linna tagasi viia. Virila näoga nõustuti lõpuks meie poolt pakutavaga ja meid sõidutati soovitud sihtkohta. Kui veel rääkida tuki hindadest, siis tavapärane taks on maksta 30-35 ruupiat kilomeetri eest. Sõltuvalt linnast, regioonist ja asustuse rahvastiku arvust, varieeruvad ka veidi hinnad. Keskpärase linnasõidu eest küsitakse tavaliselt 100-200 ruupiat. Pikema distantsi (8-12 km) läbimise eest aga juba 350-500 ruupiat. Lõplik sõiduhind sõltub eelkõige ikkagi läbirääkimiste oskusest ja enda kehtestamise tulemusest.

Rongi esimese klassi pilet, mis maksis 750 ruupiat, tähendas omaette kahe nari ja personaalse wc-ga pisikest ubrikut, kus asus isegi üks väike kätepesemiseks mõeldud kraanikauss, mida suure tõenäosusega puhastati viimati eelmisel sajandil. Vaatepilt wc-sse võis mõne nõrgema närvikavaga inimesele mõjuda kerge šokina. Õnneks oli meil võimalik ennast sellest vaatepildist isoleerida suure, mõnekümne sentimeetrise metallriiviga lukustatava uksega. Reisikaaslane suikus peagi unne ja mina jäin edasi vaevlema rongi rappumisest tingitud kõhuvaevustega.

Vagunis leidus ootuspäraselt ka muud tegevust, mis aitas teona venivat aega mul üle elada. Nii nagu korraks silmad sulgesid, ilmusid pimedatest pragudest välja 3 cm pikkused tarakanid, et oma asjatoimetamisi toimetada. Ei jäänudki mul muud üle, kui neid jalavarjudega mööda põrandapinda taga ajada. Seltskonnamänge mängides möödus aeg kiiresti ja peagi tuli väljuda rongist, et osta uues jaamas uus pilet uuele rongile. Tund aega jaamas ootamist, millele järgnes 4,5 tundi rongis loksumist kuni jõudsime lõpuks soovitud asukohta.

25

13.02.-21.02.2013 a. KANDY Esimene päev Rongist väljudes tervitas meid pahuralt pilves ja sajune ilm ning üks

ilmatu suur Buddha kuju mäe veerel. Kohe andis tunda klimaatiliste tingimuste erisus võrreldes rannaäärsete paikadega. Muide, nii mõnelgi rongist väljuval srilankalasel läksid silmad lausa pärani, nähes kahte valget põlvpükstes meesisendit kesk talve kuhugi ruttavat.

Jaamast sai palgatud järjekordne klienditeenindaja, kes aitas meil siinseid logistilisi probleeme lahendada. Suhteliselt raudteejaama lähedal, kesklinnast ca 1 km kaugusel teelõigul sooritati korraga vasakpööre ja alustati mootori köhides mäkke tõusmist. Tee oli kitsas ja järsu, vähemalt 45 kraadise kaldega. Aga ülesse me jõudsime. Olime jõudnud 2* hotelli, mille suurtest akendest avanes suursugune vaade mägedele. Hetkeks tundus, et oleksime asunud justkui mingis orus.

Mägede nõlvad uppusid lopsakasse rohelusse, ulatudes oma kõrguselt 26

pilvedeni. Kuurortlinnadest meile tuntud lühikesed ja veevaeguse käes kiratsevad palmid olid asendunud mitmekümne meetriste puudega, mis ägasid oma viljakoormate all. Meil pottides ja aknapealsetes kasvatatavad ilutaimed kasvasid siin põõsaste ja puudena. Jah, vanajumal ise oli tõenäoliselt õnnistanud seda paika, kus prevaleerib humaanne religioon ja domineerib budistlik filosoofia. Öö möödus rahulikult ja me liikusime hommikul edasi uutele jahimaadele. Ilm oli sobiv ja otsustasime jalutada kesklinna. Mõne aja möödudes ilmus pilvepiiri tagant päike ja kohe muutus ka kogu olustik.

Väike vahepeatus pargipingil kulus nüüd meile päikesevarjus kummalegi marjaks. Veidi hinge tõmmanuna suundusime turu vastas asuvasse parklasse, kus seisis lugematu arv erinevaid sõiduvahendeid, mille ümber tiirlesid nende omanikud valjuhäälselt millestki kogu aeg vadistades. Ei kulunud minutitki, kui meile lähenes suhteliselt head inglise keelt valdav meesisik ja pakkus oma abi. Palusime endid transportida meie poolt väljavalitud hotelli, mis asus ühel järveäärsel nõlvakul. Jõudes hotelli, tuli meil kurbusega tõdeda, et ette broneerimata ei ole seal võimalik peatuda. Kõik toad olid turistide poolt hõivatud. Kui nii, siis nii. Õnneks päästis giid meid sellest rumalast olukorrast ja soovitas sõita tema poolt soovitatud kostimajja.

Buss peatus järve ääres kahekordse eramu ees, mis oli piiratud mitmemeetrise aia ja tohutult suure metallväravaga. Väljudes bussist märkasin üle tänava asuva betoonist aia otsas istuvat ahvikarja, kes meie igat liigutust suure huviga jälgis. Uksekella helina peale avati välisuks ja toateenija, või kui soovite koduabiline, oli nõus meile sealset elamist ka kohe tutvustama. Juba ruumi sisenedes oli tunda suure raha lõhna. Piinlikult puhtaks küüritud läikivatele marmorpõrandatele oli asetatud vaibad, mille peal asusid suured ülimugavad sohvad. Kogu sisustus oli tõenäoliselt valmistatud tseiloni käsitöölistest puunikerdajate poolt. Iga detail oli viimistletud suure hoole ja

27

armastusega. Isegi II korruse trepikäsipuud olid vaatamisväärsus omaette. Täispuidust mahagon-kirsipunane mööbel, mis oli rohkete detailidega viimistletud, lauad-toolid, suur vaskpommidega käokell, maalid ja kardinad, kristalllühtrid, vaasid ja kõik muud tarvikud asusid omal kohal nii, et raske oleks ruumikujundusele midagi juurde lisada.

Justkui parimad disainerid oleksid siin oma tööd hingega teinud.

Mitmesajase ruuduga vastuvõturuumist avanesid kolm individuaalse duširuumiga magamistuba, mille uksed olid kujundatud vitraažtehnikas värviliste klaasornamentidega. Kõik kolm tuba olid sisustatud erinevas stiilis mööbliga. Külaliste vastuvõturuum tipnes rohelusse mattuva minitiigiga, kus ujusid jaapani koid. Kõike seda

28

hoidis igapäevaselt puhtana abiline, kelle elutuba asus vahetult köögi kõrval. Küsides selgitust piltide kohta, mis olid hoolikalt puhtakspühituna paigutatud riiulitele, öeldi meile, et nendel piltidel on jäädvustatud majaomanik koos oma abikaasa ja pojaga. Maja kuuluvat (rikkale) haritlasperekonnale, kes siin teisel korrusel ka ise aeg-ajalt oma aega veedab.

Mõni tund lesimist ja me suundusime järve äärde. Meie villa vastaskaldal asus nii kohalike kui turistide seas väga populaarne söögikoht-restoran ja juba mõni kilomeeter edasi üks alaliselt tegutsev munkade tempel. Siinpool kallast aga asusid ridamisi tuntud hotellid, millest nii mõnedki, nagu Swiss Hotell, King's Royal Hotell jpt, kuulusid rahvusvahelisse hotellide võrku. Pea iga viieteistkümne minuti tagant võis siin jalutades kohata mõnest heaoluriigist pärit inimesi: prantslasi, jaapanlasi, taanlasi, norrakaid, sakslasi ja isegi Moskvast ja Peterburist pärit turiste. Aga eestlased? Auuu...

Teine päev Öö Kandys möödus (jälle) vaikselt, kui mitte arvestada ahvide ja vöötoravate häälitsusi öös. 500 ruupia eest pakutav hommikusöök (omlett, 4 röstitud suurt saiaviilu, magusbanaan ja värsked ananassi lõigud, marmelaad ja suur kann kohvi kuuma piima ja suhkruga), mida Sri Lanka hotelli majutushinnad reeglina ei sisalda, oli igati maitsev ja piisav, et kirjutamisega oma päeva tõhusalt alustada.

Enamus ajast päevas kuluski mul päeviku pidamisele, tiigis kalade jälgimisele või möödunud elu lahtimõtestamisele. Vaheldust pakkusid lühiajalised läbirääkimised giidiga tulevaste ekskursioonide ja 29

rahanumbrite üle. Siiski-siiski. Tänase päeva tähtsündmusteks kujunesid üks järve kaldal nähtud päikese käes lamasklev hiiglama suur varaan ja meie villast möödasõitev Eesti lippudega ehitud limusiin, milles istus päris meie oma välisminister Urmas Paet. Uhke tunne oli mõtelda, et meie riigi üks esinduskujudest sõidab just täna meie elamispaiga vastas asuvasse templisse. Nii lähedal ja ometigi nii kaugel!

Kuna meie majutuskohas õhtusööki ei pakutud, tuli meil õhtupoolikul jalgsi kõndida ümber järve, kus asus Royal Garden Holdings grupile kuuluv restoran Avanhala. Restorani promovad siinsed reisibürood ka põhjusel, et seal korraldatakse aeg-ajalt Sri Lanka rahvatantsu show'sid koos pärdikute ja maotaltsutajatega. Nii ka seekord, kui sööma oli pea võimatu pääseda. Pidu oli just lõppenud ja maja ees seisvatesse bussidesse voolas inimmass, kes oli ummistanud kõikvõimalikud restorani sissepääsud. Enamjaolt võis siin kohata Jaapanist pärit turiste, üks bussitäis tsehhe ja käputäis prantslasi. Lõpuks pääsesime lauda ja saime ka söönuks. Tagasi tulles oli kogu järveäärne promenaad nii kuradima pime, et oleksime vabalt võinud päeval nähtud varaani saba peale komistada.

Kui veidi restorani hindadest pajatada, siis need on peaaegu kõikjal ühesuguses hinnavahemikus: supid 200-300 ruupiat, põhiroad 600 -1000 ruupiat (va lobster, mis maksab sõltuvalt kogusest 2500-3500 ruupiat), desserdid 150-200 ruupiat. Hindadele lisandub tavapäraselt maks: klienditeeninduse eest 10% + kohalik maks, mis on 12-14%.

Seda viimast maksu õnneks kõikjal ei praktiseerita. Samas saab ka söönuks tänavalt ostetud pirukatest või krevettidest valmistatud suupistetest, mis maksavad 30-40 rp/tk. Üllatav aga oli tõdeda, et mitte keegi siin ei kurda kõrgete toiduhindade üle!

30

Kolmas päev Kell oli 10 ja meid ootas värava taga Toyota mikrobuss. Eesmärgiks oli seatud jõuda 40 km kaugusel asuvasse elevantide turvakodusse, mis kohalike asjaolusid silmas pidades tähendas meile 1,5 tunnist sõitu.

Läbides esimese tunni kõrvetava päikese käes, õnneks lahtiste akendega bussis, tehti lõpuks meile esimene vahepeatus.

Asusime kuskil mägedes, kus meie all olevat orgu ei suutnud silmad hoomata. Meie vastas asuvast mägede ja orgude mosaiigist eristus aga kohe üks uhkes üksinduses pilvi lõhestav kõrgendik, mis meenutas veidi Sigiriya mäge (Lion Rock Sinhalese), üks märkimisväärsemaid maamärke siin saarel. Tundus, et jumalal olid omad plaanid, kui sellele maalapile midagi nii vägevat lõi, mida inimolendid austusega vaatlevad ja imetlevad.

Teine vahepeatus tehti meile kuskil jõe ääres, kus pidavat elama kogukond, kes üksnes taimsest söödavast elab ja elatub. Äkki nii ongi?

31

Mulle, kui lihasööjale, jääb selline elustiil kahjuks arusaamatuks.

Loobuda vabatahtlikult paljust heast - no kuulge.

Peale mõne maamiili läbimist oleksime sattunud justkui keraamika turule. Mõlemad teeäärsed olid hõivatud mitme kilomeetri pikkuselt mingisuguste riiulite ja putkadega, millistel asusid kõikvõimalikud potid, taldrikud, kruusid, kausid jm sarnane kaup. Seda paika olevat kõigevägevam õnnistanud punase saviga. Käsitöölised valmistasid oma toodangut vahetult seal, kus seda müüdi. Milline kulude kokkuhoid, eks ole.

Pool tunnikest veel sõitmist ja olime päral. 1000 ruupiat letti ja sa võisid ronida elevandi selga, et siis koos saatjaga mõnikümmend minutit oma aega sisustada. Reisikaaslane kasutas selle võimaluse ära ja ratsutas läbi kärestikulise jõe ning džungli, et oleks hiljem mida (?) meenutada.

Tagasiteel peatusime ühes paljudest siinsetest roheaedadest, mis kandis uhket nime: The Island Herbs&Spice Grove. Kohalik giid, kes enda sõnul pidavat olema bioloogiadoktor, tutvustas meile Sri Lankal kasvavaid puid ja põõsaid ning nende juuri ja vilju, mida enamus meist teab ja tunneb vürtsidena.

Loengu eest me maksma ei pidanud, küll aga kinkisime vabatahtlikult mõned sajalised, et doktor, kes selle aia on kunagi rajanud, saaks täna oma lähikondseid toita. Ja ei pääsenud me ka siin turistilõksust. Meid juhatati, nagu muuseas, müügilettide 32

juurde, mis olid täis pikitud mingisuguseid pudeleid ja purke, mille sisu pidavat aitama inimeste elu kergemaks muuta. Oh aegu, oh kombeid, oleksid selle peale sõnanud vanad roomlased.

Veel mõned kilomeetrid sõitmist ning me peatusime kuningas Buwanekabahu IV poolt 1344. a. rajatud ja kuni tänaseni tegutseva Gadaladeniya templi ees, mis väidetavalt pidavat kogu riigis olema ainus tempel, mis on rajatud graniitmäestikule. Jalavarjud tuli maha jätta ja seejärel võis oma jalataldu soojendada juba tulikuumal kiviplatool, mis laius kõikjal. Sajandeid tuulte meelevalla ja inimtegevuse tagajärjel oli kogu platoo kulunud laineliselt meeldivalt siledaks, kus leidus isegi kaks veesilma, milles kasvasid ja parasjagu õitsesid helesinised, meie vesiroose meenutavad taimed. Lausa uskumatuna tundub fakt, et sellisele pinnasele oli inimkäte, vere ja pisarate hinnaga rajatud midagi nii ilusat. Vaid viivuks sain olla uhkes üksinduses, kui treppidest hakkasid üles voorima valgetes koolivormides lapsed, kelle saatjateks olid kaks oranžis rüüs munka.

Palusin luba neid pildistada. Veel mõned pildid tegin kojast, kus asus 33

umbes viiemeetri kõrgune ülekullatud Buddha kuju ja jalutasin tagasi bussi. Kogu selle ilu ja võlu nägemise eest tuli mul maksta 200 ruupiat.

Tagasi villas, ehk Lakeland'is. Kümme minutit kulus läbirääkimisteks giidiga homse suhtes ja seejärel suundusime pikutama. Mõni tund hiljem aga oli meie idüll siin majas rikutud. Meie vastas asuva toa hõivasid ... sakslased ja II korruse toa samuti. Mida-mida? Peagi selgus, et teise korruse oli oma valdusesse võtnud majaomaniku naise vend koos oma abikaasaga, kes rahvuselt osutus sakslannaks.

Neljas päev Reisikaaslase soolestik streigib. Keegi nähtamatu ahjualune uuristab siseorganites peitli ja vasaraga tunneleid. Meie giid seisab kokkulepitud ajal värava taga ja ei olegi väga pettunud, kui teatame, et ekskursioon lükkub edasi. Seepeale hangib ta meile hoopis linna pealt pudelitega joogivett ja tõbisele peotäie antibiootikume. Nüüd tuleb vaid oodata, mis edasi saab?

Suikunud vaevu unne, äratab mind kõuemürin, mis kostub katuselt.

Torman välja ja märkan hoovis 20-e pealist ahvikarja, kes oli hõivanud villa siseõue ja terroriseerisid seal meie koduabilist, kes püüdis hoovis kuivanud puulehti kokku rehitseda. Mõne hetkega oli võim tagasi võidetud ja hoov puhas. Egas luua vastu ikka ei saa! Isegi mitte ahvid.

Viies päev Hurraa! Sakslased on lahkunud. Eile hilisõhtul oli mul meeldiv kohtumine majaomaniku naise vennaga, kes vestluse käigus ulatas mulle oma visiitkaardi, mille peale oli trükitud Long Beach Cottage ja lootuse õied. Selgus, et minu vestluskaaslasele kuulub üks ookeaniäärne hostel, mis asub Induruwas (saare läänerannikul). Pole siis imestamisväärne, et ta soovitas mul edaspidi selles majutusasutuses aega veeta.

34

Reisikaaslase siseorganid funktsioneerivad jälle normaalselt. Värava taga ootas meid giid Mohamed Nasir uue bussi ja uue bussijuhiga.

Istusime bussi ja alustasime uut katset vallutada meid ümbritsevatest mägedest üht suuremat, mitte küll kõige kõrgemat. Peale 4 tunnist sõitmist mööda S-kujulisi teid pidi, mis mäe nõlvadele olid rajatud, jõudsime platoole, kust avanes suurepärane vaade orgudele ja mägedele. Olime 945 m üle merepinna õhk-õrnas piimjas pilves. Kohe meie vastas asuvast kosest (Ramboda Falls) kukkus 109 meetri kõrguselt alla veejuga, mis laskudes maapinnale tekitas vahusambaid ja ämblikuvõrku meenutavaid pärlikeesid, mis hõljusid veekogu kohal nii kaua, kuni lõpuks haihtusid sinavasse taevalaotusesse. Alla orgu vaadates tekkis vastupandamatu soov hõigata üle mägede ja orgude täiel rinnal - parafraseerides ühe tuntud eesti laulu sõnu: sa oled ilus, mu ... Sri Lanka.

Kogu maad, nõlvu ja orge katsid miljardid teepõõsad, mida inimkäed olid kunagi istutanud. Just neilt istandikelt korjataksegi aastaringselt teelehti, millest valmistatakse kogu maailmas tuntud tseiloni teed.

Paratamatult tekkis küsimus: kes küll jõuab neid teelehti siin kokku korjata? Kust kohast tuleb siia see inimjõud, kes suudab selle töö kõik ära teha?

Sõit jätkus ja peagi jõudsime Tee Manufaktuuri. Bussist väljudes tervitas meid kohe kohalik giid, kes tegi ringkäigu tehasesse ja tutvustas seal tee valmistamise protsesse - millisest lehe osast valmib milline tee sort; millal teelehti korjatakse ja kuidas neid sorteeritakse, kuivatatakse ning pakendatakse. Uus ja oluline teave oli meile, et kõik erinevad teesordid pärinevad ühest ja samast teepõõsast. Must, valge ja

35

roheline tee eristuvad eelkõige sellepoolest, et lehtede korje tehakse erinevatel aastaaegadel.

Samal ajal kui meie tähtsat juttu kuulasime, toimetasid taamal erinevate transportööride, sorterite ja kuivatite juures kõhnad ja pikast tööpäevast ilmselgelt väsinud naisterahvad, kes giidi lähenedes püüdsid turistidele isegi naeratada. Ekskursiooni lõppedes juhatati meie seltskond tee degusteerimise saali, kus asusid maast laeni riiulid, mis kõik olid täis ladustatud erinevaid teesorte ja -pakke.

Nagu muuseas selgitati meile, et just sealt on (ainu)võimalik soetada omale maailma parimat ja värskeimat teed. Ekskursiooni eest me maksma ei pidanud ja poest me kah midagi kaasa ei ostnud.

36

Sõitsime veel mõned kilomeetrid edasi kuni jõudsime väikesesse linna nimega Nuwara-Eliya. Linn nagu linn ikka. Oma väikeste järvedega, hotellide, pankade, turgudega, restoranide ja kauplustega. Esmapilgul märgates arhitektuurset kooslust - tundus linn olevat pigem mõni saksa küla kui eht aasia linn. Argielu toimis kõikjal vaatamata asjaolule, et linn asus vähemalt kahe tuhande meetri kõrgusel. Ühe väikese erandiga siiski - inimesed kandsid seljas tuulejakke ja jopesid. Kummaline.

Kohalike jaoks tähendas talv külma ja ebameeldivat perioodi, meie jaoks aga lihtsalt üht keskpärast 25 kraadist suveilma. Kolanud veidi linnas ringi, suundusime peagi bussi ja alustasime tagasisõitu koju, tehes väikese vahepeatuse ühes välilavkat meenutavas juurvilja välimüügipunktis, mis asus vahetult tee ääres. Riiulitele olid laotatud praktiliselt kõik meile tuntud aedvilja sordid: kartulid, porgandid, kapsad, peedid, sellerid, oad, till, petersell jpm.

Siinses jahedas ja niiskes kliimas kasvatati samasuguseid vilju, mis meilgi, mida peale valmimist tarniti alla orgu linnainimestele tarbimiseks. Bussijuhi sõnul pidavat siinne kaup olema alati värske, kvaliteetne ja soodne isegi nende jaoks.

Tagasisõitu alustades fikseerisin huvipärast aja, mis oli 14.02. Villasse jõudes oli kell 17.00. Seega kulus meil 77 km läbimiseks kolm tundi te mõtelge! Meeldiva, kuid äärmiselt väsitava reisi eest küsiti meilt (so

37

kahe inimese eest) 5500 ruupiat, millele lisasime omalt poolt veel mõned sajalised jootrahaks. Oli seda vähe või palju? Mine isahane tea.

Kuues päev Öösel tabas meie elupaika raju vihmahoog. Kogu minitiigi ümbrus, mille kohal puudub varikatus, lainetas veest. Hommikul ärgates aga paistis jälle ere päike ja eilsest ilmastikuvembust ei olnud midagi alles.

Täna oli oluline päev. Sõitsime veidi enne kella 11-st värava tagant palgatud tukiga ümber järve neli viimast sajandit tegutsevasse Kandy kõige - kui mitte kogu riigi - tähtsamasse templisse, mis asus järve äärsel tohutu suurel maaalal ja mis kandis nime Sacred Temple of the Tooth Relic. Tegemist on erilise pühakojaga, kus asub saare üks olulisemaid reliikviaid - suur Buddha hammas, mille üks tema jüngritest olevat palja käega välja võtnud tuleriidast, kus Buddha keha põletati.

38

Juba väravate juures sõlmis meiega tutvust giid, oma sõnul siin töötav ametnik (?), kes juhatas meid piletimüügi kioski juurde, kust kohast tuli meil lunastada kaks 1000 ruupiast piletit (hinna sisse kuulus ka üks DVD). Samas tuli kohe kõrvalasuvasse putkasse jätta oma jalavarjud. Suundusime treppidest üles templi siseruumidesse. Rahvast oli nagu murdu. Kõikjal sagisid või istusid põrandatel palvetades srilankalased. Turiste leidus, kuid suhteliselt vähe. Paljudel kohalikel olid käes kimbud lootoseõitega, et need siis asetada Buddha kuju ees asetsevatele laudadele. Trügisime läbi inimmassi, tehes aeg-ajalt vahepeatusi, kus meile tutvustati templi ajalugu, arhitektuuri ja sümboolikat. Ja seal oli, mida vaadata või millega tutvuda. Ühe suure varakambri ees, mis asus kesk avatud suurt saali, tehti meile peatus ja selgitati, et just seal hõbeplaatidega kaetud suurte uste taga peituvat templi kõige tähtsamad reliikviad, mida igal aastal augustikuus tuuakse välja ning näidatakse rahvale linna ühel suurejoonelisemal (Kataragama perahera – religioosne kostümeeritud rongkäik elevantide, pillimeeste ja tantsijatega) tähtsündmusel. Selleks ürituseks toodavat templisse isegi üks elevant, et teda seal siis suure hoole ja armastusega ehtida.

Munkade palvetamistseremoonia lõppes ja nad valgusid rahva sekka, kui jõudsime templi kõige erilisemasse asukohta - ülekullatud Buddha kuju juurde, kus turistidele oli keelatud pildistada inimesi Buddha taustal. Mina, vaene inimene seda silti kahjuks kümne meetri kauguselt ei märganud ja tegin mõned võtted, kus reisikaaslane koos giidiga fotole jäi. Sorry!

39

Seejärel lonkisime mööda pikki koridore ja siseõue-pidi väljakuni, kus asusid kolm ilmatuma suurt katelt, milles põletati viirukit. Mõned meetrid sealt edasi asus paarikümne meetri pikkune varikatusega välilett, mille peale olid asetatud tuhanded väikesed viirukikausid, millest levis üle kogu templi hõrk-õrn lõhn. Meie haistmismeel sai selleks korraks rahuldatud ja suundusime edasi parki, mille roheluses asusid mõned inimkõrgused inimskulptuurid. Kogu keskus, mis koosnes erinevate suurustega hoonetest, mida läbis isegi üks veekanal, viiruki alast, pargist ja stuupadest, oli üks suursugune arhitektuurne kompleks, mis jättis meile imepäraselt ereda mälestuse.

40

Seitsmes päev Kohustustevaba päev. Mida edasi teha? Sõita Colombosse?

Keskpäeval sai palgatud tukimees ja sõidetud raudteejaama. Peale pool tundi järjekorras seismist ulatati meile lõpuks kaks 1300 ruupiast piletit homseks pealinna väljuvale reisile. Väljudes jaamast ja silmates mäeveerel Buddha kuju, mis meid Kandysse jõudes esimesena tervitas, otsustasime tutvuda sellega täna väheke lähemalt. Palkasime uue tuki ja sõit läks lahti. Aeglaselt turtsuva mootoriga, kohati seisma jäädes, jõudsime mööda käänulisi teid pidi viimaks kõrgele mäeveerele, kus asus platoo, mille peale oli rajatud Tema Ise. Valget ja suursugust monumenti ümbritsesid mitmed väiksemad hooned, milles asusid suveniiripoed ja üks isegi minitemplit matkiv koda, kus klaasitud raami taga asus vaevu meetrikõrgune ülekullatud Buddha kuju, kuhu olid

inimesed jätnud lootoseõisi ja õitest punutud vanikuid. Panoraamvaade all orus asuvale linnale oli muljetavaldav. Ümber järve asuvad väikeeramud tundusid olevat justkui kreeka pähklid peopesas. Kahjuks 41

rikkus seda imelist vaadet nautimast keskpäevane päike, mis kõrvetas mu paljast pealage. Higi voolas liitrite kaupa ja ma otsustasin võimalikult kiiresti Lakelandi tagasi minna, et vältida terviseriske ja Haigekassa raha kulutamist. Õhtupoolikul maksime meid võõrustanud koduabilisele seitsme päeva majutuse eest summa, mis moodustas kokku 21 500 ruupiat, ehk siis meie rahas 129,5 eurot, et järgmisel päeval vabade inimestena vabana edasi seigelda. Kokkuvõttes ehk niipalju, et kes ei ole Kandys käinud, see ei ole Sri Lankat näinud.

21.02.-26.02.2013 a. COLOMBO Kahe ja poole tunnine sõit Expo Rail vagunis pealinna kujunes mõõdukalt meeldivaks. Pakuti juua, snäkke ja isegi süüa.

Rongiakendest avanev vaade ümbritsevale oli vaimu ja hinge rikastav. Ühel pool raudteerööpaid olid kuni kilomeetrikõrgused mäed, teisel pool tuhandetes meetrites mõõdetav kuristik. Taamal laiusid kõikjal rohetavad mäed ja orud, millesse olid pikitud mõned veekogud.

Millegipärast assotsieerus mulle kunagi läbitud Gruusia sõjatee. Kes on seda näinud ja kogenud, see teab millest ma räägin.

Rongijaamast väljudes - nagu ikka! - ümbritsesid meid kohe isehakanud logistikud. Kuuldes, kuhu me soovime sõita, selgitati meile kannatlikult, et hotell asuvat 22 km kaugusel Mount Lavinias.

T ipptunnil sõit sinna võivat kujuneda meile mitmetunniseks katsumuseks. Sellegipoolest võivad nad 20 $ eest meid aidata. Tule taevas appi! Tundmata kohalikke olusid võib inimene olla küll veidi naiivne ja isegi kohati rumal, aga mitte statsionaarne idioot! Veidi kauplemist, kätega žestikuleerimist ja kaup sai tehtud. Sõit hotelli kujuneski selliseks katsumuseks nagu kolmerattalise juht meile kohe algul oli lubanud. Kohale me aga jõudsime. Etteruttavalt olgu öeldud, et ninapidi veeti meid ikkagi. Hiljem hotellist küsides, mis maksab 42

kesklinnast sõit siia, selgus, et meid oli hinnaga korralikult petetud.

Juhtub.

Booking.com vahendusel broneeritud uhkete ja klantsitud piltidega rannaäärne hotell nimega Mount Breeze, osutus kahjuks pettumuseks.

Reaalses maailmas asus hotelli ja ranna vahel raudtee, kus iga 15-20 minuti tagant sõitis akendest vilede saatel mööda rong. Kahekohaline konditsioneeriga ja imeväikese ekraaniga TV-ga tuba osutus palju väiksemaks kui reklaamides lubatu ja minibaar puudus sealt üldse.

Tõsi, hiljem lohistati see kuskilt kõrgemalt korruselt meie tuppa ikkagi.

Isegi hommikusöök oli seal kuidagi kahtlaselt maitsetu. Ja muide, ilma mahlata. Tõe huvides tuleks siiski lisada, et mainitud hotellile kuulusid kolm suurt, avarat ja ilusat restorani rannas, milles pakuti väga head ja

maitsvat sööki. Paraku ei vähendanud see teadmine meie pettumust, mille osaliseks me olime saanud. Kokku sooviti meilt sellise ''luksuse'' eest saada kahe päeva eest 15 000 ruupiat. Elasime siis seal kaks päeva, maksime arve ja suundusime mõned sajad meetrit mööda

43

rannaäärt edasi Ranwelli Beach Resort nimelisse väikehotelli, kus sisehoovis asus isegi üks välibassein koos restoraniga. Ja selle elamise eest, kus meie käsutuses oli tunduvalt suurem tuba ja II korruse rõdult avanes suurepärane vaade õhtupäikese käes sillerdavale ookeanile, küsiti ainult (so üks öö kahele inimesele) - 4000 ruupiat!

Sri Lanka hotellidega on üldse omamoodi lood. Kolme nädala jooksul ei leidnud ma majutusasutust (va Chaaya Blu ja üks Anuradhapuras asuv hotell), kus toast ei puudunud mõned linad, riidepuud, seep või wc paber. Rääkimata katkistest kapilukkudest, logisevatest riividest või müratekitavatest laeventilaatoritest. Sellistele pisiasjadele nagu duširuumis erinevad põrandate kõrgused, ei maksaks siin saarel üldse tähelepanu pöörata. Pisiasi!? Paraku paljudele meist on sellised ''pisiasjad'' olulised. Heaoluriikidest siia turismireisile saabunud inimestele on esmaseks prioriteediks ohutus, turvalisus ja hügieen.

Millisest ohutusest saame me siin rääkida, kui rongikupees ulatuvad II korruse voodiraamistikust välja enam kui 4-5 cm metallribad või erinevate kõrgustega plaaditud libedad põrandad ei ole märgistatud majutusasutustes märgatavalt nii, et neil jalutades võiks vältida kukkumist? Seega: kui avastate hotellist mõne läbipõlenud pirni, katkise luku, uksekäepideme või puuduva käterätiku, ärge pettuge.

Siin on lihtsalt nii kombeks.

Ja veel. Ärge palgake tuhandete kilomeetrite kauguselt endale kalli raha eest kõikvõimalikes reisikommentaariumites soovitatud giide ilma kohalikku elu ja olu tundmata. Sihtkohta jõudes leiavad need giidid teid ise üles. Teil jääb üle neist üksnes välja sõeluda parimad, kes valdavad inglise keelt ja tunnevad oma maad ja selle ajalugu.

Täna osutus meie hotellitoa naabriks üks igati sümpaatne kolmekümnendates aastates meesisikust reisisell, kelle kodumaaks on Uus-Meremaa. Õhtupoolikul sai koos temaga jalutatud mööda päikesest kuumavat liivaranda ja uudistatud rannaäärseid restorane.

Ja siin neid jätkus. Ühes neist, kus parasjagu toimus live kontsert, 44

peatusime pikemalt ja otsustasime seal koos õhtustada. Erinevaid teemasid lahates möödus aeg linnulennul ja juba mõni tund hiljem saabus kauaoodatud aeg tähistada OMA riigi sünnipäeva.

24.02.2013 a.

Minu jaoks on see päev väga oluline. Mind on kasvatatud pühas eestluse vaimus ja Eesti tõelist ajalugu tutvustades. Ka kõige sügavamal nõukaajal oli minu linnavanaema puhvetikapi peal väike sini-must-valge lipp. Need värvid on minu mällu sööbinud igaveseks, nii nagu metallehiskunstnikud jäädvustavad oma taieseid hõbedasse või lehtkulda, lootes et neid tuli ei võta ega rooste ei söö. Isegi hallil stagnatsiooniperioodil on mind ristitud Kaarli kirikus, kus mu vanemad on kunagi laulatatud. Ka ei ole minu lähedastest mitte keegi kuulunud parteisse ega kuulu ka täna sinna. Meist paljud on siin maises maailmas kogenud rõõmu ja kurbust parteipiletita taskus. Uskuge mind, ka nii sai edukalt elada ja väärikalt vananeda!

Kuidas siis ikkagi siin tähistada meie riigi üht kõige olulisemat tähtpäeva? Otsustasime koos reisikaaslasega minna õhtupoolikul randa ja külastada siinseid rannaäärseid restorane. Meie üllatuseks oli öine rand kohalikest tulvil. Enamus noortest istusid seltskonniti kuumal rannaliival ja veetsid omavahel aega telefonidega mängides või muusikat kuulates, mis kostus rannaäärsetest baaridest ja restoranidest. Nii mõnegi restorani ees olevale rannaribale olid vahetult ookeani äärde paigaldatud toolid ja lauad, kus lausa perekonniti tähistati tähistaeva all töönädalast vaba päeva. Valisime ühe neist kümnetest-kümnetest ajaveetmiskohtadest välja ja tellisime seal endile mõned 650 ruupiased kokteilid. Seejärel suundusime teise restorani, kus teise korruse rõdult avanes suurepärane vaade nii rannale kui seltskonnaelule. Jõime seal lainete mühina saatel mõned 850 ruupiased margaritad oma riigi terviseks, nautisime ühe veiderdajast tuleneelaja show'd pilkaselt pimedas öös ja elu tundus jälle olevat ilus.

45

26.02.-01.03.2013 a. COLOMBO Täna on see päev, kus meil tuleb minna viisasid pikendama ametiasutusse, mis kannab nime Department of Immigration & Emigration Sri Lanka. Sõit hommikuse rongiga kesklinna osutus elamusterikkaks. Kogu selle saare loodusrikkuse ja -ilu vastukaaluks paistsid rongiakendest nähtud getod, mis ookeani äärt kümnete kilomeetrite viisi palistasid. Majad, või siiski esimestest kättejuhtuvatest materjalidest kokkuklopsitud onnid, asusid prügimägede keskel. Tundus, et siin visatakse kogu majapidamisprügi

akendest välja ja seda ei koristata mitte kunagi. Suurim üllatus aga tabas mind siis, kui möödusime majadest, mille välisseina ja rongivaguni vahele jäi maksimaalselt 50 cm õhuvahe. Maja avatud akendest ja välisuksest paistis kätte kogu elamine ja olemine. Diivanitel lösutasid pereliikmed, kes TV-st midagi pingsalt jälgisid; vanavanemad vaaritasid köögis toitu, mille kõrbenud lõhn ründas mööduvaid rongivaguneid, väikesed lapsed lamasid koerte ja kassidega läbisegi 46

põrandatel, varjudes nii kõrvetava päikese eest. Kogu see olustik tundus nii kafkalikult sürrealistlik olevat, et meenutas mulle vägisi Andrei Tarkovski filmi Stalker.

Mõnikümmend minutit veel sõitmist ja olimegi teisel pool Colombo linna, kus asus jaamast umbes kahe kilomeetri kaugusel meile oluline asutus. Asutuses tuli meil esmalt täita ankeedid, täidetud ankeetidega siseneda suurde alumiiniumkonstruktsioonidega klaasboksi, kus istus üks parajalt paks ja enesega rahulolev riigiametnik, kes soovis tutvuda meie poolt kirjapanduga. Tutvunud ankeedi sisuga, andis ta meile B32 kandva numbrikombinatsiooniga paberilipaka ja soovitas seejärel eesruumis edasi istuda. Meil tuli oodata umbes tund aega, et keegi anonüümne ametnik otsustaks kuskil tagaruumides, mitu ruupiat me riigikassasse viisa eest peame tasuma. Veel tund aega ootamist kui saime viseeritud ankeedi, millel oli fikseeritud lõivu suurus.

Suundusime kohe kassasse, et tasuda kahe inimese eest 3000 ruupiat et passidesse löödaks lõpuks tempel, mis võimaldab siin saarel meil veel kuu aega seaduslikult seigelda. Vahemärkusena olgu veel lisatud, et meie ees seisvad kaks sakslannast turisti pidid saare hüvanguks oma rahakotist loovutama koguni kaks korda suurema summa kui meie. Kahe ja poole tunniga oli kogu bürokraatiamasin õnneks läbitud ja me võisime edasi kulgeda.

COLOMBO - WADDUWA Palkasime tukimehe ja sõitsime raudteejaama. Esmalt turgutasime endid jaama vastas asuvas trahteris paari külma õllega ja seejärel suundusime jaama tagasi, et osta piletid Colombost kell 16.20 Wadduwaśse väljuvale rongile. Kahetsusväärselt olime teinud vale otsuse. Sõit tipptunnil, kui inimesed suunduvad pärast pikka ja väsitavat tööpäeva pealinnast oma äärelinnades asuvatesse elupaikadesse, osutus tõeliseks ellujäämise kursuseks. Näitlikustamise huvides püüdke maalida endale silme ette suvaline kopliliini tramm ja 47

kujutage siis ette, et see on rahvast puupüsti täis. Seejärel korrutage see inimhulk kahega ja paigutage nad nüüd kõik samasse vagunisse tagasi. Sõitsime hapnikuvaeselt kokkusurutud rindkerega mõned peatused edasi ja ma tundsin, et kohe kaob mul pilt eest. Ja nii juhtuski. Ühes järjekordses suvalises peatuses õnnestus meil lõpuks rongilt maha hüpata ja jaamaesisel pingil veidi hinge tõmmata. Tunni aja parast sisenesime juba uude rongi, et siirduda majutuspaika, mille reisikaaslane oli eelmisel õhtul meile internetist välja valinud.

Jõudes sihtkohta, tutvusime viimaste päikesekiirte valguses veidi linnaga ja seejärel suundusime mereäärsesse hotelli Saffron Beach Hotel Wadduwa, millele oli omistatud kolm tärni. Hotelli territooriumil asusid mitmed cottage'id, suur bassein ja mõned välirestoranid, mis kõik olid turistidest tühjad. Vestlesime mõnikümmend minutit hotelli manageriga ja valisime ühe neist paljudest väikemajadest välja, et ookeani ja basseini vahel pendeldades veeta mõned järgnevad stressivabad päevad.

P.S. Neid ridu kirjutades tuli mind uudistama umbes 50 cm pikkune varaan. Soovides loomakest pildistada, tuli mul terrassilt põigata hetkeks tuppa, et haarata peeglilaualt telefoniaparaat. Seekord aga oli varaan kahjuks kiirem kui mina.

28.02.2013 a.

Ilus päev päevitamiseks. Nali! Siin on kõik päevad päikese käes lamasklemiseks ühesugused. Püüdes vältida grillkana staatust, on soovitav keskpäeval varjuda lõõmava päikese eest kuhugi, kus päike sind ei märka.

Milline issanda rõõm on viibida hotellis, kus ainsateks külalisteks oleme meie reisikaaslasega kahekesi. Üksnes ookeani poolt tekitatud lainete mühin, ronkade kraaksumine või vöötoravate säutsumine võib häirida seda õnnistatud vaikelu. Varahommikune tass kohvi mõjub 48

ergutavalt ja järjekordne kohustustevaba päev võib alata. Tuleb teha raske valik: kas eelistada basseini või hüpata kohe ookeani vahutavatesse lainetesse?

Pärastlõunane aeg sai sisustatud diskussiooniga teemal: kas me oskame valmistada srilankalaste rahvusjoogi Arracki, mis on kookosvilja piiritusest valmistatud brändi, baasil kokteili, mida ühel õhtupoolikul ühes restoranis 550 ruupia eest (millele lisandus kohalik maks 10%) meile pakuti? Reisikaaslase väitel pidavat kohalikes poodides müüdama kahte erinevat sorti Arrackit. Üks odavam variant, mida kohalikud ise eelistavad ja manustavad ning kallim Extra Special Arrack, mida on destilleeritud kordades rohkem ja mis erineb esimesest märkimisväärselt hinna poolest. Igatahes sai otsustatud, et proovime kokteilid ise valmistada. Poest sai soetatud vajalik tooraine ja alustasime miksimist. Resultaat üllatas meid tõsiselt. Võta üks osa Arracki, neli osa Passion mahla, lisa üks laimilõik ja raputa seda segu korralikult. Kui jääkuubikuid parasjagu ei leidu, pole see õnnetus.

49

Jook, mille saate, tundub 28 kraadises õhtuleitsakus lausa keelt ja meelt paitavat. Nii lihtne see ongi.

Veidi ka õllest, mida sai aeg-ajalt karastusjoogi pähe manustatud.

Esimene tähelepanek oli, et mida lähemal sa asud veekogule, seda kallimat hinda sinult restoranis küsitakse. Kui tavapoes maksab üks pooleliitrine Lion Lager õllepurk 150 ja väike purk 100 ruupiat, siis olenevalt restorani või hotelli kategooriast võib õlu maksta isegi 275-350 ruupiat. Leidus kohti, kus meilt õlle eest küsiti koguni 550 ruupiat! Enne rüüpe ostmist, võiks selguse mõttes küsida, kas menüüs fikseeritud hind on koos maksudega või ilma. Sõltuvalt asukohast, lisatakse tavapäraselt hinnale kohalik maks, mis regiooniti on erinev.

01.03.2013 a. WADDUWA - KALUTARA Saffroni Beach hotellis viibitud aja eest tasusime koos hommikusöökidega 23 395 ruupiat, mis meie rahas teeb 141 eurot.

Makstud hind ja hotelli hinnakirjas fikseeritud hind erinesid oluliselt tänu esimese õhtu läbirääkimistele. Esimese kuu kogemusele toetudes julgen väita, et internetist leitavad hinnad ja kohapeal fikseeritud majutusasutuste hinnad võivad vägagi erineda. Ja kui veel personaliga meeldivalt ja sisukalt väidelda, on võimalik saada tunduvalt soodsam hind, mis tavaliselt sellistes hotellides paberi peal kehtib. Praktiliselt kõik hotelli managerid (va 5* tär ni hotellid, mis kuuluvad suurkorporatsioonidele ja kus peatumine on turistidele eelkõige prestiiži küsimus) olid nõus meiega vestlema hinna ja tingimuste üle. Seega: enne kui otsustate maksta pakutavate teenuste eest hinda, mida küsitakse, mõtelge ja veel kord mõtelge.

Meie uus sihtkoht asus Wadduwast umbes 10 km kaugusel Kalutara linnas, mida poolitas suur ja lai jõgi, kus väidetavalt pidavat elama isegi krokodillid. Ju siis elavad, kui siinsed turismibürood müüvad seiklejatest adrenaliiniotsijatele ja muidu linnuvaatlejatele selleks 50

puhuks spetsiaalseid safareid. Rongijaamast väljudes me reptiile ei kohanud ja läksime ohtu kartmata linna peale jalutama. Päike kõrvetas halastamatult ja me otsustasime põigata sisse ühte City Foodi nime kandvasse minimarketisse, et seal rindkeredel veidi jahtuda lasta. Kohe haakis meile külge üks sealne turvamees, kes otsustas vabatahtlikult meile linna tutvustada. Esimeseks vaatamisväärsuseks osutus kohalik õllekas, kus mõned päevast väsinud püsikliendid ennast kesvamärjukesega turgutasid. Tegime seda seal meiegi. Ühise laua taga kohalikega tutvust sõlmides õnnestus meil ammutada teavet siinsetest majutuskohtadest, mis asusid valdavalt enamuses ookeani ääres. Sinna suundusime ka meie koos isehakanud giidiga. Tukimees ei teinud teist nägugi, kui tagumisele pingile mahutasid end kolm inimest.

Sõit kuurortrajooni kujunes lühiajaliseks ja peagi peatuti ühel ookeani äärsel tänaval, kus asus hulgim väikehotelle, motelle ja võõrastemaju, mis paiknesid vaheldumisi 2004. aasta tsunami poolt purustatud ning inimeste poolt mahajäetud eramutega ja tühermaadega, kus prügihunnikute vahel nahistasid varjamatult ülburitest varaanid.

Kahjuks olid kõik siinsed võõrastemajad ja hotellid ilma wifi võimaluseta. Jalutasime siis mõni kilomeeter edasi 5* hotelli, kus üks öö turistidele maksis 230 $. Seal lunastasime 300 ruupia eest endale võimaluse tund aega lugeda oma lähedaste e-kirju ja surfata muidu netis. Kodustele kirjad saadetud, asusime mööda sama teed pidi tagasi lonkima, et leida meile sobiv öömaja. Ja neid oli siin nagu kirjuid koeri.

Enamasti kõik tühjad ja turistideta, mis andis meile suurepärase võimaluse otsustajatega hinnapoliitika üle väidelda. Mõned eriti nahaalsed hinnaküsijad saatsime kohe põrgusse, mõnega vestlesime veidi kauem, kuni leidsime sellise öömaja, mille tingimused ja hind meid rahuldasid. Kuuajaline elukogemus oli kinkinud meile teadmise dikteerida hinna, mida me olime nõus öömaja eest maksma. Aisha

51

Guest Houses oli üks neist, mis nii hinna (2000 ruupiat üks öö) kui elamistingimuste poolest meile sümpatiseeris. Liivarand asus kohe üle tee ja läheduses asusid ka mõned minirestoranid, kus oli õhtul võimalik einestada.

02.03.2013 a. ALUTGAMA Hommikul kell kümme asusime kohe teele, et varakult jõuda rongijaama. Jaamas ostsime 20-ruupiased piletid järgmisesse linna, milleks oli Alutgama, mis asus Bentota jõe ääres. Linna läbiv jõgi pidavat olema suurim ja pikim jõgi üldse siin saarel. Peagi leidsime endile sealt ilusa ja suurepärase jõeäärse öömaja, mis kandis nime Serena Villa, kus tuba kahele maksis 4500 ruupiat. Hind ja tingimused vastasid meie nõudmistele ja me otsustasime siin veeta ühe päeva oma elust. Restoranis lõunatades märkasime peagi territooriumil toimetavat üht asise näoga kolmekümnendates aastates inglannat, keda kõikjal saatis tema pisike imearmas spanjel. Korraldusi ja asjatoimetusi

52

jälgides võis järeldada, et see preili oli kas siis selle koha omanik või äärmisel juhul selle villa manager. Öelge veel, et valged inimesed ei saa siin kliimas alaliselt elatud või tööd nautida!

Meie ööbimispaik asus poolsaare lõunapoolses jõe suudmes. Kitsas maakael ise oli pooleteise kilomeetri pikkune ja nii umbes saja meetri laiune maaala, kus ühel pool randa voolas suur ja võimas jõgi, teisel pool aga laiutas avar ookean. Kogu see kitsuke maariba oli täidetud hotellide, motellide ja võõrastemajadega. Õhtul restoranis aega veetes, mõtisklesin väheke siinse hotelli-bisnise üle, mis funktsioneeris mulle arusaamatu loogika baasil. Meie hotellis maksis õlu 300 ruupiat ja öömaja 4500 ruupiat, vastaskaldal asuvas täpselt samasuguste tingimustega Nebula hotellis maksis õlu 250 ruupiat ja öömaja 6000 ruupiat. Huvitav äriidee püüda soodsa õlle hinnaga omale kliente ja seejärel küsida neilt rohkem raha ööbimise eest. Mõnele vaegarvutusoskusega turistile, kes poodides müüdava õlle hinda ei tea, võiks selline idee ehk isegi meeldida?

Teadaolevalt ei piirdu hotelliäri üksnes majutusteenuse pakkumisega, vaid enamus raha teenitakse toitlustamise, kõikvõimalike atraktsioonide, lisateenuste ja kaupade müügist. Enamus siinsetest majutuskohtadest tegeleb küll öömaja müügiga - seda juhul kui huvitatud sinna parasjagu ära eksivad - aga mitte nõudluse kujundamise, läbimõeldud ja eesmärgipärase sihtturundusega. Siin tuleb kohe ära mainida, et minu eelnev kommentaar ei käi rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele kuuluvate 4* ja 5* pärjatud hotellide kohta.

Mulle tundus, et siin saarel aetakse äri 20. sajandi algusaastatel USA-s levinud nn esimese turunduskontseptsiooni ideoloogia järgi, mille lühikokkuvõte on: tooda ja müü. Sotsiaalse turunduskontseptsiooni juurutamiseni praktikasse, kus seatakse tähelepanu keskmesse mitte tootmine, toode ega müük vaid tarbija ja mille märksõnadeks võiks olla: 53

loodustsäästev mõtteviis, tarbijakeskse ettevõtte-kultuuri kujundamine ja selle läbi kliendivajaduste rahuldamine, on siinsetel ärimeestel ikka veel väga pikk tee käia.

03.03.-07.03.2013 a. INDURUWA Hommikul said asjad pakitud, palgatud tukimees ja sõidetud Induruwasse, mis asub Alutgamast 5 km kaugusel. Kandys viibides soovitas sealse villaomaniku naise vend Pinsiri Jayasundara meil külastada talle kuuluvat hostelit, mida me nüüd ka tegime.

Möödudes mitmetest suurtest ja tuntud hotellidest, jõudsime peagi ühe väikese ja märkamatu kahekordse eramu ette, mida piiras ilmatu suur metallist värav.

Olime jõudnud kohale. Kuna eelmisel õhtul sai öömaja omanikega Alutgama restoranis viivuks kohtutud, siis oodati siin juba meid varakult. Vastuvõtt oli aval ja soe. Meile ulatati teisel korrusel asuva ookeanile vaatega toa võtmed ja seejärel jäeti meid omapead. Veidi puhanud, tutvusime ümbritsevaga ja läksime ujuma. Kohati kahe ja poole kuni kolmemeetrised lained panid minu füüsilised võimed tõsiselt proovile. Seevastu minu reisikaaslasele pakkus lainetesse hüppamine erakordset lõbu. Ujunud ja päevitanud mõnda aega, suundusime majutuspaika tagasi, et seal õhtustada. Peagi ühinesid meiega kõrvalasuvast hotellist kaks inglannat (üks neist Londonist ja teine Iirimaalt pärit) ja üks minust mõned aastad vanem koolipapast meesterahvas Saksamaalt. Härrasmehest kooliõpetaja oli just-just Indiast saabunud ja ei jätnud juhust kasutamata, et meile agressiivselt selgitada, miks Sri Lanka on märgatavalt läänelikum, inimsõbralikum, bürokraatiavaesem ja oluliselt prügivabam maa kui India.

54

Õhtulauas väitsid meie naabrinaised, et nende neljakorruselises uhkes ja säravas 3* boutique hotellis süüa ei pakuta ja seepärast peavad nad einestama meie võõrastemajas! Kummaline olukord. Neil maksab ööbimine 4500 ruupiat ja seal puudub restoran. Meie kuue toaga võõrastemajas maksab üks öö kahele inimesele 2200 ruupiat ja meil on oma kokk, soodsate hindadega menüü ja väga hea toit. Samas ühendab ühesugune päikesesäras puhas liivarand meid mõlemaid.

Suikunud peale meeldivat seltskonnavestlust ja mehist õhtusööki unne, ärkasime reisikaaslasega kuskil kella kümne paiku janu peale üles.

Kurk kuivas. Mida aga ei olnud, seda ei olnud. Ainult tühjaks joodud veepudelid vedelesid kapi peal. Kogu maja oleks justkui väljasurnud.

Kõik uksed ja väravad olid lukus ja mitte keegi teenindavast personalist ei olnud meile kättesaadav. Isegi telefonile ei suvatsenud mitte keegi vastata. Mida teha? Üle kahe meetri kõrguse betoonaia ei saanud ka ronida lihtsal põhjusel, et see oli kaetud teravate klaasikildudega.

Suure otsimise peale õnnestus mul lõpuks lahti muukida tagaaias randa tõkestav väravalukk, mille kaudu sai Alvar linna peale minna vett 55

otsima. Tunni aja pärast oli meil vesi olemas ja teadmine, et siin päikese all lootusetuid ning väljapääsmatuid olukordi ei eksisteeri!

04.03.2013 a.

Täna tervitas hommik meid pilves ilmaga ja ookean väikese mõõnaga, mis ei takistanud meid lainetesse sukeldumast. Tagasi jõudes märkasin, et olin oma jalga veidi vigastanud. Reisi alguses kohalikust apteegist igaks juhuks kaasa ostetud punases plastiktuubis antiseptiline salv Betadine osutus seekord hädavajalikuks. Ravimitega on siin üldse kummalised lood. Meil range kontrolli all olevad ja ainult retsepti alusel väljastatavad rahustid on siin riigis vabalt kätte saadavad kõigile. Kui sul pea valutab või sa ei saa magada, astu korraks apteeki ja osta 200 ruupia eest endale väike pakk (10 tk) Diasepaani või kasuta Ayurveda Herbal Massage abi, mille teenuste loetelu ja hinnad on järgnevad: head treatment 1/2 h 1000 rs, face massage 1/2 h 1300 rs, back massage 40 min. 1400 rs, body massage 45 min. 2000 rs, full body massage 1 h 2500 rs ja foot massage 30 min.

1200 rs.

Kogu pärastlõunase aja tujutses vanajumal ilmaga ja muutis kogu päeva niiskeks ning uduseks. Mis siis ikka. Tuleb leppida sellega, mis antud ja elada üks päev korraga.

05.03.2013 a.

Eilsest vihmapeost ei olnud täna jälgegi alles. Taevasinas konkureerisid õiguse eest valmistada inimestele rõõmu päike ja (pool)kuu üheaegselt.

Ilm oli suurepärane ja peale kosutavat hommikusööki sööstsin viivitamatult vette. Uskumatu jõuga tõstsid suured ja võimsad lained mu 120 kilogrammise inimkeha õhku nagu kesknädalase ajalehe ja paiskasid 5-6 meetri kaugusele. Sellised jõuharjutused sobisid mulle suurepäraselt. Soovid vabaneda oma liigsest kehakaalust, hüppa iga 56

päev mõned korrad paarikümneks minutiks lainetevahtu ja võitle seal nendega barutolikult mehiselt. Tulemus on peagi käega katsutav. Ja ei mingit aeroobikat igihigilõhnalistes spordisaalides.

Õhtul, kui soovisime lähedaste poolt saadetud e-kirjadega tutvuda, selgus, et meie majas on küll olemas ruuter, aga puudub tasuta wifi.

Selleks, et pääseda internetiavarustesse, tuli meil ühest külapoest osta 100 ruupia eest Dialog kaart - mis sarnanes väga ühe meie lotopiletiga mille märgistatud alalt tuli maha kraapida õrn värvikiht, et selle alt leida 12 numbriline kood. Seejärel sisestada kood Dialog koduleheküljel olevasse passwordi nõudvasse alasse ja sa olidki ühenduses globaalse maailmaga.

Kottpimedas öös reisikaaslasega rõdul logimisega tegeledes märkasin korraga akaatsiapuude latvades toimuvat midagi eriskummalist.

Sarnast loodusnähtust olin kogenud mõni päev varem, kuid seda siis mitte mõistnud. Akaatsiapuu õite ümber oleks justkui tiirelnud sajad lennuvõimelised jaaniussid, kes Tallinna linna öiseid valgusfoore

57

imiteerides kiirgasid pimedusse imepärast valgust. Imetlusväärse loodusnähtuse saladus lahenes aga ootamatult täna, kui meie rõdu klaasaknale maandus viivuks puhkama mõne sentimeetri pikkune koiliblikat meenutav putukas, kelle tagatiibu läbis 2 mm laiune florestseeruv vöölint.

06.03.2013 a.

Järjekordne aja surnukslöömise päev, mida võiks iseloomustada nelja märksõna abil: ujumine, päevitamine, söömine, magamine. Argirutiini segas aeg-ajalt ainult mõni segane uitmõte, mis jäi minu ajukurdude vahel tiirlema nagu mõni tüütu vapsik meepoti ümber.

Me olime külastanud mitmeid linnu ja asulaid. Meie teele jäid mitmed muuseumid, raamatukauplused, rahvuskäsitöö väljanäitused ja suurejoonelised kunstisalongid, aga me pole siin näinud mitte ainsatki kino ega teatrit!? Huvitav teema, mis vajaks ilmselt edaspidi lähemalt uurimist.

07.03.-09.03.2013 a. KOSGODA Keskpäeval jätsime südamlikult Hannelore ja Pinsiriga hüvasti, klõpsisime vastastikku mõned pildid ja jalutasime bussipeatusesse.

Oodanud seal vaevalt viisteist minutit, saabus buss ja me sõitsime 2x16 ruupia eest järgmisesse linna, milleks oli Kosgoda. Kosgodas ootas meid juba veebruarikuust alates külla Garden Beach hotelli omanik härra Kuma. Jõudes linna, lonkisime mõnisada meetrit mööda külateed pidi edasi, möödusime ühest väikesest tegutsevast Buddha templist ja olimegi ookeani kaldal, kus paiknes otsitud hotell. Sisenedes vastuvõturuumi suundusime kohe restorani, mis parasjagu oli

58

külalistest tühi. Küsisin meid teenindanud isikult: „Kas hotelli omanik ka juhtub täna siin olema?“ Ja oh imet, ta oligi hotellis. Vestlesime sõbralikult mõnikümmend minutit. Seejärel juhatati meid II korrusel asuvasse umbes 35 m² tuppa, mille üks välisseintest oli valmistatud klaasist lükandustega.

Suure rõdu ja ookeanile vaatega toas olid nii külmkapp, nor maalmõõtmetes t e l e v i i s o r, k l i i m a s e a d e k u i m u u d külalistele vajalikud tarvikud. Tundus, et siinsed elamistingimused vastasid - eurokriteeriume silmas pidades - lausa kolmele tärnile. Hea asukoht, oma parkla, ilus ja hoolitsetud siseõu koos välibasseiniga,

korralik restoran, suured ja väga hästi sisustatud toad ning lahke ja viisakas klienditeenindus. Paraku leidus üks miinus - kogu rand

59

koosnes mitmesajameetri ulatuses nõelteravatest kivirahnudest, mis ei võimaldanud kostilistel ookeani hüpata.

Mis puutub kliimaseadmetesse, siis neid ei ole me kordagi öömajades, kus need asusid, kasutanud. Ja ei soovita ka teistel põhjamaainimestel neid kasutada lihtsal põhjusel: toa- ja välistemperatuuride suur vahe võib tekitada hingamisteedes tõsiseid probleeme. Õhuvahetuseks toas piisab ka laeventilaatoritest, mis praktiliselt kõikides öömajades asuvad.

Täna oli vaja teha mõned pangaülekanded. Selleks puhuks oli meil suurepärane võimalus kasutada Swedbanki telefonipanga teenust.

Kodunt olime endale kaasa võtnud mõned lisatelefonid, kuhu me juba reisi alguspäevadel olime ettenägelikult soetanud kaks kohalikku telefoninumbrit. Kui siin saarel kasutada Eestis registreeritud telefoninumbrit ja helistada koju, tuleb tasuda (EMT) ühe kõneminuti eest 1,65 eurot, millele lisandub käibemaks 20%; sissetuleva kõne eest tuleb tasuda 1,97 eurot, millele lisandub samuti käibemaks. Kasutades aga kohalikku numbrit, tuleb sama aja eest tasuda ainult mõnikümmend ruupiat. Hinnavahe on märkimisväärne!

Hotelli jõudes ja kinnistu omanikuga südamlikult vesteldes olime teinud väga hea tehingu ja saanud ametlikult kehtivast hinnakirjast tunduvalt soodsama öömaja hinna. Õhtul sööma minnes aga jahmatasid meid restorani hinnad, mis olid tavapärastest a' la carte söögikoha hindadest kuni kaks korda kallimad. Füüsikaseadustest tuntud ühendatud anumate põhimõte funktsioneeris siin täiega: majutushinda klientidele alandades, võida raha tagasi mujalt.

60

08.03.2013 a.

Hommikusöök ehk english breakfast (versus srlilanka breakfast, mis erineb oluliselt meie hommikusöögist), oli siin majas väga korralik suur taldrikutäis arbuusi-, ananassi-, papaia- ja mangolõike, mõned magusbanaanid ja laimiviil, üks klaasitäis segumahla, kann kohvi kuuma piima ja suhkruga, 4 röstitud saiaviilu, või, marmelaad ning tomati ja sibula omlett. Kõhu sai täis ja jäi ülegi.

Peale kosutavat hommikusööki jalutasin hotelli territooriumilt välja ja tutvusin ümbruskonnaga. Meie läheduses asuv tempel ja selle ümber asetsevad eluhooned, stuupad jpm olid põnevad objektid, millega sai varahommikul tutvuda ilma, et keegi oleks kohalikest sind häirinud või sulle midagi soovinud müüa. Kitsas betoonist valatud tee, mis ühendas hotelli suure maanteega, lookles läbi džungli. Mõlemal tee poolel asusid üksikud eramud, kus toimis igapäevane argielu: mõni toitis 61

varahommikul rinnaga oma sülelast, mõni nautis käsi ringutades oma hunnituid prügihunnikuid, mis hoovis maas vedelesid. Mitte keegi ei lasknud ennast häirida ühest valgest inimesest, kes küla vahele oli pooljuhuslikult eksinud. Ainult üks vihase olemisega ahv näitas mulle korraks kihvu ja seejärel ronis välgukiirusel palmipuu otsa, et mind sealt ülevalt seirata.

Tagasi jõudes nägin, et meie hotelli olid hõivanud soomlased.

Südantsoojendav oli üle pika aja kuulda hõimuvellede keelt, mis meenutas mulle minu emakeelt.

09.03.-11.03.2013 a. AMBALANGODA Meid ootas ees uus linn ja uued seiklused. Olime juba varakult otsustanud, et sõidame linn-linna haaval läbi kogu saare edelaranniku, et kuskil 15. märtsi paiku jõuda Matarasse. Täna peatusime Ambalangodas, mis asus kaksteist kilomeetrit soovitud sihtkohale lähemal. Bussiga linna sõita oli igati hea mõte. Esiteks oli see meile 62

väga odav, teiseks oli ääretult huvitav vaadelda seda keskkonda, mida me läbisime. Ja muidugi sõit bussis ise oli juba põnev - mitukümmend silmapaari uudishimulikult meid kogu tee jälgimas. Valged inimesed kohalikus bussiliinis pakkusid srilankalastele tõelise keskpäevase elamuse, mida siin harva kogetakse.

Sihtkoha bussijaam asus kesklinnas ja sealt tuli meil mõni kilomeeter tuk-tukiga tagasi sõita, et reisikaaslase poolt Booking com. vahendusel broneeritud hotelli pääseda. Kümme minutit sõitu ja me olime peagi äärelinna ühe 5 korruselise maja ees, mis kandis nime Dream Beach Resort. Veidi aega kulus meil administraatoriga läbirääkimisteks, mille tulemusena saime omale toa maksumusega, mis oli odavam kui hinnakirjas fikseeritud ja isegi soodsamalt kui eelmises majutuskohas.

Hotelli neljas korruses peitus 28 numbrituba, mis olid suured, avarad ja enamas jaos vaatega ookeanile. Siseõu oli hoolitsetud, kus asus suur välibassein koos basseinibaariga. Kohe basseini tagant avanes siinviibijatele liivarand, kus suurte kivirahnude vahel oli ca 60 m laiune vaba rannaosa ujumiseks. Hästi sisustatud ja puhtad toad ning 63

suurepärane klienditeenindus jätsid meile mulje, et siin majas on tugev kontroll asjatoimetuste üle. Ja sisetunne ei petnud meid - hotell kuulus ühele siin riigis oma pensionipõlve pidavale sakslannale.

Tutvunud veidi hotelliga, jalutasime randa, et ujuma minna. Ja siis juhtus see, mida ma kogu reisi kestel olin kartnud. Võimsad mitmemeetrised lained paiskasid minu reisikaaslase vetesügavusse ja rebisid tal käest tema prillid. Tugeva nägemispuudega inimesele oli see suur õnnetus. Tund aega vees otsimist paraku tulemust ei andnud ja meil tuli olukorrale leida muu lahendus. Tellisime tuk-tuki ja sõitsime optika kauplusesse, mis asus südalinnas. Kahjuks oli laupäevane päev ja sealt me uusi soovitud prilliklaase kohe osta ei saanud. Küll aga mõistsid klienditeenindajatest optikud meie abitut olukorda ja otsisid oma sahtlisügavustest välja veidi lahjemad prillid, et poeg neid kasvõi ajutiselt kasutada saaks ja lubasid esmaspäeva hommikuks probleemi lahendada. Elame näeme! Õhtul tutvusime hotelli restoranis a' la carte menüüga ja leidsime sealt mõned põhiroad, mis tundusid meile kuidagi tuttavad olema ja mis pärinesid suure tõenäosusega algsel kujul saksamaalt. Hinnad olid küll veidi üle keskmise taseme, kuid sellegipoolest võis sealt igaüks endale leida vastavalt oma võimalustele ja maitsele roa, mis tema meeli rahuldaks.

Oodanud pool tundi, üllatati meid peakoka tervitusega, milleks osutus üks väga maitsev supp, mille eest raha ei soovitudki saada. Vau! Viie nädala jooksul oli see esmakordne juhtum, kui me midagi sellist kogesime.

10.03.2013 a.

Varahommikul sööma minnes nägin läbi avatud lahtise ukse kõrvaltoas askeldamas mitmeid ilusates sarides naisterahvaid ja noori näitsikuid.

Söömast tulles ja rõdult alla vaadates märkasin all basseini ääres 64

toimuvat pulmaliste fotosessiooni.

Erutatult haarasin laualt oma Sony nutitelefoni ja tormasin trepist alla ning palusin pruutpaarilt luba pildistamiseks, mille ma neilt ka lahkesti sain. Tegin tosina jagu pilte, tänasin selle võimaluse eest peigmeest ja olin õnnelik juhuse üle, mis võimaldas mul siin saarel kohata pidulik-traditsioonilises pulmarüüs üht piltilusat noort pruuti.

Pärastlõunane aeg, kui päike oli seniidist taandunud, kulus meil linnaga tutvumiseks. Väikelinnas asus rongi- ja bussijaam ning üks peatänav, mille ääres paiknesid pangad, vähegi suuremad kauplused, kõikvõimalikud salongid, politseimaja ja muud elutähtsad asutused.

Isegi kõik alkoholimüügi putkad olid siia tänavale koondunud, mille võrestatud aknaluukide kaudu müüdi janustele igat marki märjukest,

65

ilma milleta tundus neile elu lausa mõttetu olema. Peatänava äärsetel kõnniteedel askeldasid mitmed käsitöölistest toiduvalmistajad, nagu kookospiima taignast vahvli- ja pirukaküpsetajad, lihapallide ja sõõrikute friteerijad jpt, kes valjuhäälselt oma toitu reklaamides püüdsid tooteid kohalikele või turistidele maha müüa. Ekslesime seal rahvamassis mõned head tunnid ja suundusime seejärel tuk-tukiga tagasi koju.

11.03.2013 a.

Süda tuletas täna meelde 16 aastat tagasi kogetud infarkti. Kogu minu maist keha oli rünnanud nõrkusehoog. Tuli aeg maha võtta!

66

12.03.2013 a. HIKKADUWA Hüvasti Ambalangoda. Welcome Hikkaduwa. Linn, mida siin saarel peetakse sur farite mekaks. Sõit tuk-tukiga Ambalangodast Hikkaduwasse oli vaheldus liinibussiga või rongiga kulgemisele. Kahte linna ühendas 14 km pikkune korralik maantee, mis oli rajatud vahetult ookeani kaldale. Kolmerattalise katus varjas meid halastamatu päikese eest, veteõhk paitas meie nägu ning sasis juukseid mu hõreneval pealael. Erkvel haistmismeel ahmis lõhnu, mis meie teele jäid. Keskpäevane sõit linnast linna oli - mõnus. Paremat sõna selle situatsiooni kirjeldamiseks ma ei oskaks leida.

Internetist leitavate majutuskohtade kodulehekülgede kaudu oli meil keeruline otsida linnas endale sobivat öömaja, sest neid leidus siin hulgim. Eelmisel õhtul olime mõned neist välja valinud ja palusime nüüd meid transportival juhtisikul peatada sõiduk esmalt Time N Tide Beach Resort hotelli ees. Hotell asus kesklinnas, kohe ookeani kaldal.

Ilusas kolmekordses hoones olid suhteliselt lihtsad, kuid hästi sisustatud toad, mille juurde kuulus suur ja korralik duširuum ning avar rõdu (külje)vaatega ookeanile. Ööpäev kahele inimesele maksis siin 3500 ruupiat, mis sisaldas - oh üllatust - isegi hommikusööki.

Otsustasime siia jääda vähemalt üheks ööks.

Juba linnapiiri ületades märkasime tänavatel jalutavaid valgeid inimesi.

Jõudes randa, veendusime, et nii linn kui rand oli turistidest üleküllastunud. Vähemalt kohalike jaoks. Kurtmiseks aga tõenäoliselt neil põhjust ei ole, sest turistid on just see kontingent, kes siin neile igapäevase leiva lauale toovad.

Istunud veidi aega meie hoovi rannaäärses puhkenurgas, jälgisime reisikaaslasega meist mööduvaid inimesi. Ja usute või mitte, need olid valdavalt kõik valget nahavärvi inimesed, kes olid siia kauge maa ja mere tagant tulnud päikest nautima. Enamalt jaolt küll vene keelt kõnelevad isikud. Küsin veel kord: aga kus eestlased on?

67

Rannas nägime ka paarikümmet lainelaudurit, kes vees hulpides ootasid oma suurt laineharja, et adrenaliini küüsis sooritada peadpööritavaid trikke. Paraku nende sugu ega nahavärvi ei õnnestunud meil tuvastada. Küll aga tundus mulle, et seni kogetud ookeanilained olid justkui lapsemäng võrreldes siinsete lainetevooga.

Jalutasin ka mina veidi mööda seda randa ja vaatlesin toimuvat. Kõikjal levis traditsiooniline ja mulle ebahuvitav rannaelu. Nii nagu igas suvalises muuski rannarajoonis. Ega seal rohkem vaadata polnudki.

Kogu rannaäärne koosnes vaid erinevatest hotellidest, motellidest ja võõrastemajadest, kust kohast võis iga suvaline turist endale leida vastavalt oma rahakoti suurusele sobiva öömaja. Õhtul hotelli restoranis menüüd sirvides, olin veidi jahmunud ja nõutu.

Kogu menüü koosnes ainult itaalia roogadest: pitsad, pastad jm selline värk. Tellisin pitsa ja jäin põnevusega ootama, mida mulle serveeritakse. Uskumatu, aga tellitud õhtusöök, mis oli valmistatud

68

ehtsas saviahjus, vastas täiesti minu ootustele. Milline üllatus ... siin aasia saarel.

13.03.2013 a. GALLE - WELIGAMA

Kaheksakümmend ruupiat kahe peale, tund aega liinibussis sõitmist ja meie jalad puutusid Galle munitsipaalmaad. Bussist maha astudes oli ilmvõimatu mitte märgata kindluslinna, mis kattis suures osas ookeani vaadet. Kuna bussisõit oli mõjunud meie närvisüsteemile ruineerivalt, siis seadsime esmalt sammud jaama vastas asuvasse City baari ja püüdsime seal veidi rahuneda ning koguda energiat kindlusega tutvumiseks. Üheksateist kilomeetrit heakorrastatud maanteed mööda sõitmist oleks ühe normaalse bussijuhi käe all olnud tühi asi. Meie bussijuht aga oleks justkui eile vabanenud ühe Paldiski maanteel asuva meditsiiniasutuse meedikute käest - järsud kiirendused, veel järsemad pidurdused, võiduajamine teiste liinibussidega ja üliohtlikud manöövrid

69

maanteel hoidsid meie meeli pidevalt h채ireseisundis. Isegi srilankalaste popkontserdi 체lekanne suureekraanilisest TV-st, mis oli bussijuhi pea 70

kohale lakke kinnitatud, ei suutnud meie tähelepanu hajutada kogetust.

Veidi puhanud, seadsime sammud kindlusesse. Ja see oli, tõepoolest, linn linnas. Juba kindluse väravate juures oli mulle selge, et kogu seda maaala, kus asusid hotellid, kauplused, mošeed, templid, stuupad, kirikud, kohtumaja jm ajaloolised hooned, ma jalgsi keskpäevase päikese all läbida ei suuda. Tegime esimese ettejuhtuva tukimehega suusõnalise leppe ja 300 ruupia eest oligi ta nõus meile korraldama ekskursiooni mööda kindlust. Tund aega sõitmist, mitmed vahepeatused ja pildistamised väsitasid mind nii ära, et ma palusin meid viia mõnda restorani, et seal veidi puhata, juua ja süüa. Poolteist tundi hiljem sõitsime tuk-tukiga bussijaama, et sealt juba ekspressbussiga edasi sõita Weligamasse.

Oma teel läbisime me mitmeid asulaid ja väikelinnu. Läbi lahtise bussiakna oli põnev jälgida kohalike elu ja nende asjatoimetamisi.

Viivuks peatus buss ühes ookeani-äärses bussipeatuses, kust avanes imeilus vaade randa. Ilmeksimatult tundsin ma ära stseeni ühest Sri Lanka reklaamprospektist - vanamehed istumas toigaste otsas kala püüdmas. Loomulikult ei puudunud sealt ka fotograafid. Tore. Paraku põnev etüüd üksnes turistide jaoks. Reaalses elus teenivad srilankalased niimoodi ainult raha, mitte igapäevast söögipoolist.

Mõned kilomeetrid veel ja olimegi Weligamas.

13.03.2013 a. WELIGAMA Ilus, väike ja armas perehotell, mis asus rannast ca 10 minuti jalgsi tee ja kesklinnast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Ööbimiskohas peatus peale meie veel üks abielupaar Ukrainast ja üks hispaania päritolu samariitlasest noor neiu. Õhtusöögi aegu sai ukrainlastega muljeid vahetatud ja suppi söödud. Igav!

71

Hommikul otsustasin randa jalutada ja seal ujuda. Rand kahjuks mulle positiivset muljet ei avaldanud. Kogu rannaalal kuivasid veest välja tõmmatud vanad paadid ning roostetanud väikelaevad. Pilt, mis rikkus minu ilumeelt. Kulutasin veidi oma aega lahes ankrus asuvatel alustel kalurite toimetamisi jälgides, misjärel suundusin ööbimispaika tagasi, et reisikaaslasega edasi kulgeda. Just siis kui me olime oma asjad kokku pakkinud ja tasusime parajasti hotelli arvet, üllatusime me tõsiselt lausa mõlemad. Meie hotelli saabusid uued kostilised, kes osutusid - eestlasteks. Selline meeldiv üllatus võttis tummaks ja sundis meid meie asjatoimetusi edasi lükkama. Istusime vabaõhurestoranis uuesti laua taha ja tutvusime äsja Eestist siiajõudnutega. Kaks abielupaari koos oma lastega vallutasid pea pooled siinsed ööbimiskohad, mis valmistas tõsist heameelt hotelli omanikule.

Loomulikult ka meile, sest poolteist kuud ei olnud me siin saarel oma emakeelt kuulnud, kui mitte arvestada telefoni teel vestlusi kodustega.

Ja üllatustel ei paistnud veel lõppu tulema. Üks siia jõudnutest osutus lausa mu reisikaaslase tuttavaks. Ime, eks ole.

72

Vestlesime aktiivselt mõned tunnid ning jätsime siis hüvasti kaaskondsetega, keda siin saarel ootas ees ringreis mööda meile juba tuttavaid kohti. Kõndinud pea kümme minutit mööda maanteed, peatus meie ees liinibuss ning meid transporditi 8 km kaugusel asuvasse Merissasse.

14.03.2013 a. MERISSA Lühiajaline bussisõit seekord meile pinget ei pakkunud. Olime uues linnas jahtimas uusi kogemusi ja tundmusi. Hotell, mille me olime õhtupoolikul endale välja valinud, ei sobinud meile kohe mitte kuidagi.

Hoone, toad ja päevahind olid mõistlikud, kuid tee randa kulges läbi vaoshoitult öeldes - roheala, mis just kõige hoolitsetum ja puhtam ei paistnud olema. Veidi aega aruteluks ja me suundusime kõrval asuvasse külalistemajja, kust kohast avanes otsetee randa. Meie otsust mõjutas ka asjaolu, et uus peatumispaik oli meile tunduvalt soodsam.

Seega võitsid nii ilumeel kui arukus ühe korraga.

Puhanud mõned tunnid, suundusime peale päikese loojumist kakssada meetrit mööda kottpimedat maanteed tagasi Weligama suunas, et peatuda ühes paljudest siin paiknevatest restoranidest.

Restoran asus vahetult rannas, kus 40-50 m kõrguste palmipuude alla oli rannaliivale paigutatud kuus lauda ja tooli. Igal laual põlesid suured küünlad, mis asetsesid tuulte eest kaitstult nelinurksetes klaasanumates. Lained sumbusid meist ühe meetri kaugusel ja tekitasid restoranist kostva saksofoni muusikaga segunedes helipildi, mis paitas kuulmismeelt.

Meile avanes suurepärane vaade linnale ja rannaalale, kus tuledesäras ootasid kümned söömiskohad kliente. Meist möödusid aeg-ajalt mõned 73

turistid, kes nautisid soojal rannaliival jalutades oma seltskonda ja pilvitut kuuvalget ööd. Isegi suured krabid, kes askeldasid meie laua ümber, tundusid täna siia keskkonda suurepäraselt sobivat.

Tutvunud menüüga, leidsime rikkaliku valiku põhiroogadest, mille hinnatase tundus meile väga soodne olema. Isegi karastusjoogid (sh õlu ja mahl) olid siin tunduvalt odavamad kui nii mõneski teises hotellis.

Siin kulutasime nii mõnedki head tunnid oma elust, sõime-jõime ja nautisime lihtsalt aja kulgemist.

15.03.2013 a.

Tere hommikut päike. Avanud silmad sööstsin kohe ookeani manu. Öösel valitsenud 30-kraadine leitsak ei lasknud mul korralikult välja puhata. Ja seda vaatamata asjaolule, et kogu öö oli meie toas töötanud ventilaator täisrežiimil. Peale värskendavat ujumist nautisin oma hommikukohvi ja mõtisklesin möödunud ning tulevaste seikluste üle.

Meil oli jäänud veel kaks nädalat siin saarel elamiseks. Jõuvarud olid ammendumas ja tuli mõelda, kuidas arukalt edasi tegutseda nii, et me tervelt ja õnnelikult koju jõuaksime. Põhjamaa kliimas alaliselt elavatele inimestele ei ole just kerge taluda kuude kaupa üle 30 kraadist õhutemperatuuri. Mida rohkem sa vett tarbid, seda suuremas koguses viib higistamine su organismist välja soola, mis on organite normaalseks funktsioneerimiseks vajalik. Leida mõistlik balanss janu, joodava ja terve mõistuse vahel, ei ole kerge ülesanne isegi neile, kellel on suured reisikogemused.

Täna oli see päev, kus ma otsustasin reisikaaslase tungival soovitusel proovida liiva-vee protseduuri. Sööstsin vette, istusin maha ja hõõrusin umbes kümme minutit vulkaanilist päritolu mineraalse - kohati musta värvi - rannaliivaga kogu oma keha. Seejärel sukeldusin uuesti vette ja lasin siis päikese käes kehal kuivada. Kahekümne minutiline tegevus kinkis mulle justkui uue naha. Vanad naharakud olid lihtmeetodil 74

eemaldatud ja "uus" nahakiht oli beebilikult õrn ja pehme. Proovige järgi ja te ei kahetse.

Varjudes keskpäevase päikese eest ning pidades omaette vaikimisi siestat, meenus mulle Galle City baaris kohatud Kirinda Beach Resort projektijuht hr Sanjeewa Fernando, kes meiega tutvust sõlmides mainis muuhulgas, et budism kui filosoofia on siin riigis viimasel ajal muudetud kommertslikuks kaubamärgiks. Käesoleval aastal olevat mitmed templid tõstnud turistidele piletihinna kuni 30 $, et teenida püha paiga külastamise pealt lihtviisiliselt raha. Ja mis siin kummalist on? Tagantjärele mõeldes, oleks ju võinud lauakaaslasega veidi väidelda ja kinnitada talle, et see ongi kapitalism oma kõige ehedamal kujul, kus nõudlus määrab hinna ja inimesed võivad uskuda keda tahes või osta ja müüa, mida hing ihkab või süda lustib. Võibolla ehk mõnes teises elus me veel kohtume ja siis suudan ma talle vabas ühiskonnas üldlevinud tõekspidamisi ka lahti mõtestada.

75

16.03.2013 a.

Eile õhtul oli meie kohalikus lemmikrestoranis The Sun Set õhtustades kohe tunda, et kätte on jõudnud nädalalõpp ja pea kõikides restoranides toimub ohjeldamatu rannapidu. Lahe vastaskaldal vilkusid erinevat värvi võimsad prožektorid, mis valgustasid kogu öist lahte, samal ajal heitsid laservalgustid tähistaevasse vikerkaari meenutavaid valgusvooge. Kogu seda valgusmängu täiendas aeg-ajalt rakettide poolt tekitatud müra ning erinevad valguskuvandid, mis taeva poole suunati.

Vaatemängu juurde kuulus otse-loomulikult kuni varahommikuni (eriti basskõlaritest) kostuv vali muusika, mis ei lasknud meid korralikult välja puhata. Isegi tänahommikune maitsev ja aromaatne kohvi ei suutnud mind öisest painavast elamusest üles äratada. Ei tea, kas tuleks ehk ööbimiskohta vahetada?

Uimane olek ja tühi pea sundisid mind turgutama ookeani lainetes.

Ehk aitab füüsiline tegevus mul elimineerida negatiivseid emotsioone ja suunata mõtlemist positiivsele lainele.

Elukohta me täna siiski vahetama ei hakka. Alvari magu streigib. Jälle!

Siseorganites noaga torkiv valu muutis mu reisikaaslase teovõimetuks.

Ometigi olime me mõlemad iga päev tarbinud ühesugust toitu ja käsi pesnud vähemalt mitukümmend korda päevas. Milles on asi? Ei tea.

Tuleb võtta appi tabletid.

Peale lõunast suplust istusin rannas ühele maasvedelevale palgijupile ja jälgisin, mis meie lahesopis toimub. Kolm-neli ujulestadega ja maskiga poisikest askeldasid 20 meetri kaugusel rannast ümber paadi, millest parasjagu lasti vette võrke. Leidus hulljulgeid, kes mõne meetri kaugusel ujujatest jahtisid allveepüssist suuri kalu. Mõned kalastajad püüdsid rinnuni vees olles toidupoolist puutoika külge seotud nööri ning konksu otsa kinnitatud pisikese kalatüki abil. Ja enamus neist saigi vetejumala lahkel nõusolekul ookeanist isegi midagi endale õhtusöögilauale! Uhkusega näidati mulle üht pooleteisemeetri pikkust 76

parajalt tüsedat kala, mille üks kohalik külaelanik oli õnge abil veest välja tõmmanud. Tegin sellest mereelukast mõned pildid endale mälestuseks, et hiljem kodus teatmike kaasabil välja selgitada, mis kalaga tegu on. Kalastajatele teadmiseks: tõusulaine toob suured kalad kalda äärde ja huvilistele soovigem - kivi kotti!

Päikeseloojangu aegu otsustasin viimast korda täna minna suplema. Kui ma randa jõudsin, kaldus päike horisondi taha, maalides taevalõuendile pildi, mis meenutas Aivazovsky poolt maalitut.

Päeval soojaks köetud merevesi hellitas mu nabast allapoole jäävaid ihuliikmeid, kui karged tuuleiilid jahutasid samal ajal minu veest väljaulatuvat keha. Rannas ei olnud peale minu mitte ainsatki hingelist. Ainult krabid sahistasid oma liivaurgudes. Milline emotsionaalne hetk, mille järele hing igatses juba pikemat aega.

17.03.2013 a.

Hommikune viisakustervitus naabrimehega, värske kohvi ja uus päev võis alata. Meie naabriks osutus üks kuuekümnendates aastates prantsuse härrasmees, kes alaliselt töötab Prantsusmaa Rahvusringhäälingus, Sri Lankal käib mõned korrad aastas loenguid pidamas ja siin majutuspaigas viibides koostab sinhala-prantsuse sõnaraamatut. Igati tore vanahärra, kes saarel olles peatub alati ühes ja samas ööbimiskohas ja alati ühes ja samas toas. Tänu temale, kes mõistis ja oskas kohalikku keelt, saime me nii mõnedki pisiprobleemid oma ööbimiskohas lahendatud imekiiresti. C'était un plaisir!

77

Käes on aeg tegeleda vesiaeroobikaga. Viimasel ajal olen ma püüdnud vähemalt neli-viis korda päevas käia ookeanis lainetega jõudu katsumas. Mõjub tervisele hästi ja kahe kõrva vahel asuvat "kõvaketast" on ju ka aeg-ajalt siin päikese all vaja jahutada!

Reisikaaslase tervis tundub täna olevat parem kui eile ja homme loodetavasti parem kui täna, mis annab lootust sõita homme Matarasse, kus meid juba pikisilmi oodatakse.

18.03.2013 a. MERISSA - MATARA Peale värskendavat suplust istusin terrassil ja nautisin oma igahommikust kohvi, kui minu ja prantslasest naabrimehe juurde jooksid kaks naabermaja noorukit, kes suure õhinaga näitasid meile rannaliivast väljakaevatud äsjakoorunud merekilpkonna poega, kes esmapilgul tundus nii abitu ja õrn olevat. Mõelda täna, et mõne sentimeetri pikkust olendit ootab ees mitmesaja-aastane elu, oli kahetsusväärne mäng mõttega, mis tuletas mulle meelde minu üürikest elu siin planeedil maa.

Kui reisikaaslane oli lõpuks üles ärganud, tasusime majaomanikule nelja siin viibitud päeva eest (koos hommikusöökidega) 10 000 ruupiat ja sõitsime Matarasse.

Kuurortlinn Matara oli planeeritud meie seikluse eelviimaseks peatuskohaks. Aadressil Polhena Beach rd. 136 asub Villa Ferola, mille omanikuks on üks Kristeli nimeline eestlanna. Viimased kuus aastat oma elust on ta Sri Lankal püüdnud vahelduva eduga edendada äri, mille tulemusena on tänaseks valminud ookeani kaldal ilus ühekorruseline punakaspruuni kivivoodriga maja, mille juurde kuulub hoolitsetud siseaed purskkaevu ja palmipuudega. Majas asub suur vastuvõtutuba, väike köök, piljardisaal ja neli magamistuba, mis on mõeldud huvilistele majutamiseks. Võõrastemaja kõrvale on rajatud väike eramu klienditeenindajatele, mis harmoniseerub üldise miljööga 78

suurepäraselt. Juba aeda sisenedes oli tunda euroopalikku hõngu ja eestlaslikku perenaise kätt, mis üle pika aja irriteeris minu meeli.

Meie kohtumisrõõm oli siiras ja ehe. Koos reisikaaslasega jagasime Kristelile muljeid, kus me poolteist kuud Sri Lankal olime käinud, mida me olime näinud ja teinud. Oli ilus ja meeldejääv õhtupoolik.

20.03.2013 a. MATARA Toimetustest vaba päev. Aeg, mis võimaldab olla oma mõtetega üksi.

Minu esmane kokkupuude budismiga sai teoks just siin saarel. Olles avatud uutele kogemustele ja teadmistele, püüdsin lähemalt tutvuda filosoofiaga, mis on sajandite jooksul levinud Indist kuni lääne tsivilisatsioonini. Kes siis ikkagi oli see vaimne juht, kelle avastatud tõed juhivad kuni tänaseni miljonite inimeste elu?

S'iddhartha Gautama, hilisemalt tuntud kui Buddha, oli lihtsurelik, kes sündis 2500 aastat tagasi Põhja Indias s'aakjade klanni valitseja 79

S'uddhodana järeltulijana. Ema Maya sünnitas oma esiklapse puudesalus, mida kutsuti Lumbini hiieks. Maya suri seitsmendal päeval pärast poja sündi. Lapse eest hoolitsemine jäi tema õe ja S'uddhodana järgmise abikaasa Mahajapapati kanda. S'uddhodana ja Maya panid oma lapsele nimeks S'iddharta, mis tähendas Täitunud Soovi. Brahmaanide ennustuse kohaselt ootas poissi ees kaks võimalikku teed - temast saab vägev valitseja või Buddha, Virgunu. Üks preestritest ennustas, et kui S'iddharta näeb nelja erilist tunnusmärki haiget, vanurit, surnut ja munka, ütleb ta lahti oma ilmalikust elust ja asub otsima tõde.

S'iddharta elu oli täiuslik tänu isast valitsejale. Tema käsutuses oli kolm lossi, kus kõik maised rõõmud ja mugavused kuulusid tema igapäeva ellu. Sellele vaatamata valdas teda rahutus ja ta ihkas näha maailma. Oma vaimse tõe otsinguid alustas ta õpetaja Alaro Kalamo juhendamisel omandades joogatehnika, mille abil oli võimalik oma meeled viia nn tühjuse seisundisse. Järgmise õpetaja Uddaka Ramaputta kaasabil saavutas ta veelgi kõrgema vaimse taseme.

Vaatamata õpetustele, tundis S'iddharta rahulolematust, sest ta ei suutnud elimineerida hirmu ega vabaneda kannatustest. Lõpuks ta sai aru, et selle mõistmiseni tuleb tal iseseisvalt jõuda.

Järgmised kuus aastat oma elust veetis ta koos viie tõeotsijast askeediga karmi korra all, suretades oma keha ja pannes proovile vaimse taluvuse. Äärmuslik eluviis ei viinud paraku teda lähemale nirvaanale, mis sundis teda püüdlema uue eesmärgi ehk valgustatuse saavutamisele. Surunud maha oma seesmised kiusatused, sisenes S'iddharta sügavasse mõtlusse, läbides nii neli jnana't - süvenemise ja vaimse õndsuse seisundi - kuni tema meeled olid selged ja rahunenud.

Teine tõde, milleni S'iddharta jõudis, oli karma - põhjuste ja tagajärgede ahel, saatuse olemasoluni.

Pärast kirgastumist algas tema 45 aastat kestnud tegevus õpetajana.

Kuni surmani 80. eluaastal käis ta läbi kogu Gangese tasandiku, 80

õpetades dharma't kõikidele, kes teda kuulasid. Need umbkaudu kümme tuhat tänaseni säilinud suutrat - Buddha õpetuse ülestähendust - heidavad valgust osale sellest õpetusest, mida ta oma elu ajal inimestele jagas ja millest tänaseni juhinduvad miljonid inimesed kogu maailmas. (Originaaltekst: "Tass kohvi Buddhaga", Joan Duncan Oliver, Duncan Baird Publishers Ldt. 2007 a.)

21.03.2013 a.

Tänane päevaplaan nägi ette tutvuda Sri Lanka ühe suurima loodusvara ja rikkuse allikaga, milleks on vääriskivid. Selleks oli vaja sõita Gallesse, kus paiknesid mitmed tuntud ja tunnustatud kalliskiviärid.

Tänu Kristelile oli mul erakordne võimalus ja au tutvuda mr Lamaani kodus vääriskividega, mida siinne maapõu endas peidab. Selleks erakordseks sündmuseks oli juveliir oma mootorrattaga meile isegi rongijaama vastu tulnud. Kümme minutit tuk-tukiga sõitmist ja me peatusime kesklinnas ühe kahekordse eramu ees, mille vastas asus väike mošee. Asukoht tundus ühe moslemi perekonna jaoks olevat lausa suurepärane. Aed, mis asus suurte puude ja põõsaste keskel, tundus olevat justkui väike paradiis kesk arhitektuurilist kaost ja suurt linnakära.

Eramu, mida noor kalliskiviärimees oma perekonnale alles rajas, eristus siinsest üldlevinud arhitektuurist märgatavalt. Kogu maja planeering, eksterjöör ja interjöör olid detailideni läbimõeldud; materjali käsitlus ning ehitus- ja viimistlustööd olid korrektselt teostatud, mis viitas juveliiri pühendumusele, oskustele ja tõelisele kunstiandele.

81

Kodune vastuvõtt oli meeldivalt aval ja siiras. Samal ajal kui majaomanik tutvustas meile oma avatud elutoas safiire, rubiine, smaragde ja vähem väärtuslikke kive nagu aleksandriit, granaat, tsitriin, topaas, ametüst, kuukivi jpt, valmistas maja perenaine köögis üleni kaetud näoga piduroogasid.

Kõik vääriskivid olid naturaalsed ja ehedad, nii nagu neid maasügavusest kaevandatakse - mitte kuskil laborites kiiritatud, et potentsiaalsetele klientidele sobivat värvitooni pakkuda. Imeväärne tunne läbis minu südant sellel hetkel, kui mu sõrmedele asetati rukkilille värvi 7,2 ja 7,5 karaadised safiirid. Midagi sellist ei olnud ma varem kogenud. Lisaks kividele demonstreeriti meile ka ehteid, sõrmuseid ja kõrvarõngaid, mis olid valmistatud valgest kullast ja safiiridest-rubiinidest ning briljantidest, mille disain pärines noorukese kalliskiviärimehe peast ja käest.

Siinjuures oleks mul paslik mainida veel ühte väga olulist seika meie kohtumiselt: mitme tunnise vestluse ajal vedelesid laual valge lina peal kümned ja kümned kõrgema kategooria kalliskivid, mis helklesid ja särasid ereda päikesevalguse käes imepäraselt. Aeg-ajalt jäeti need vääriskivid omapead, seda siis, kui majaperemees oli kas hõivatud oma isiklike asjatoimetustega või perenaise juhendamisega.

Kadestamisväärne usaldus nõukogudeaegsest ühiskonnast pärit inimeste jaoks!

Peale kalliskividega tutvumist paluti meid viisakalt söögilauda, kuhu oli kaetud ainult kaks kohta! Lauale oli asetatud mitmed kausid ja vaagnad, millest levisid hõrgud toidulõhnad. Menüüsse kuulus: kurgi, tomati, punase sibula ja ananassi külmsalat, mis oli üle valatud majoneesi maitset meenutava kastega, hautatud juurviljad, praetud seened, värsked kurgi- ja tomatilõigud, suur vaagnatäis riisi, mille peale olid asetatud grillitud krevetid, ahjus küpsetatud suur valge kala, mille garneeringuks oli kasutatud nii maitserohelist kui pruunistatud vürtsikaid sibularõngaid. Suurepärane lõunasöök, mille oli valmistanud 82

maja perenaine, keda mul kogu meie kohtumisaja jooksul ei õnnestunudki kordagi näha ega kohata.

Peale meeldivat lõunasööki jätsime juveliiriga südamlikult hüvasti ja sõitsime Galle vanalinna, kus tegime aega parajaks restoranis karastusjooke nautides. Istusime seal mõne tunnikese, sõitsime seejärel tuk-tukiga raudteejaama, et väsinult, aga õnnelikult koju naaseda.

24.03.2013 a.

Tüüpilise eesti mehena olen ma Maarjamaal püüdnud vältida arsti juures käimist. Siin saarel aga on asjalood hoopis teisiti. Villa Ferolast 150 meetri kaugusel asub üks paljudest siin riigis levinud ayurveda tervisekeskustest, mille tervendavat mõjujõudu inimestele oli mul ilmtingimata vaja testida. Agasthi Panchakarma Ayurvedic Treatment Centre nimelises asutuses võtsid igal tööpäeval vastu kliente Dr N.W.E.B. Fernando ja dr A. Widanarachchi. Kokkulepitud ajal ootas mind ees tohtrihärra Widanarachchi, kes kahjuks inglise keelt ei mõistnud. Kuna mina kohalikust keelest aru ei saanud, tuli meil appi võtta kolmas keel - body language, mida me mõlemad suurepäraselt valdasime. Esmalt palus doktor mul näidata keelt, seejärel mõõtis pulssi ja küsis kui vana ma olen. Veidi iseendaga aru pidades, otsis ta sadade purkide seast välja mõned iseäralikult lõhnavad vedelikud ja segas neist kokku mikstuuri, mis pidavat mind aitama. Mul paluti massaažilauale kõhuli heita, mida ma ka vastuvaidlemata tegin.

Füüsiliselt läheneti mulle esmalt varbaid ja varbavahesid hoolikalt hõõrudes. Seejärel võeti ette minu jalalabad, siludes ja vajutades närvilõpmeid, mis mõjutavad kogu keha funktsioneerimist. Järgmisena painutati jalgu ja siluti säärelihaseid, siis masseeriti tugevate käeliigutustega reielihaseid ja käevarsi kuni järg oli käes selja- ja kaelalihaste toniseerimiseks. Peale pooletunnist füüsilist tegevust paluti 83

mul selili heita ja kõik algas otsast peale: varbad, varbavahed, jalalabad, sääre- ja reielihased, käed, sõrmed ja sõrmevahed, kuni lõpuks jõuti minu kõhulihasteni. Tundsin, et minu väsinud ja vananev rindkere oleks justkui mõni kraad kuumem olnud kui enne seanssi.

Tugevate masseerivate käeliigutuste tulemusel läbisid minu siseorganeid aeg-ajalt külmahood, mis tekitasid vaevumärgatava vibreeriva tunde minu kõhus.

Seejärel vahetas doktor mikstuuri ja võttis ette minu näolihased.

Siludes, paitades ja kohati sõrmedega õrnalt torkides leiti minu näost, isegi ninast, kõrvalestadest kohti, mis tekitasid kohati minus hämmingut. Ometigi mõjus selline teguviis mulle ergutavalt. Lõpetanud näo masseerimise, paluti mul istuda toolile. Mu pealaele kallati uus, ekstravagantselt lõhnav vedelik, millega hõõruti mu oimukohti ja kiilanevat „sääseliuvälja“ peaaegu kümme minutit.

Seansi lõppedes tasusin doktorile kokkulepitult 2000 ruupiat (algselt küsitud 3000 ruupia asemel) ja me läksime lahku rahulolevate inimestena mõlemad. Jalutades villasse tundsin, et ma lõhnan nagu elupõline vürtspoodnik, kes kogu oma teadliku elu on elanud maitsetaimede keskel. Jõudes ööbimispaika istusin tunnikese päikese eest varjus ja ootasin kuni õlid imbuksid nahakudedesse. Mõne tunni möödudes tundus mu nahk olevat uskumatult sile ja õrn. Heast enesetundest siinjuures rääkimata.

Olles ka varasemalt kogenud erineva käekirjaga massööre, väidan, et siinne masseerimise tehnika ja metoodika olid midagi sellist, mida ma esmakordselt oma elus tõeliselt nautisin. Eks proovige järgi ... ja te veendute selles ise.

84

26.03.2013 a. MATARA - NEGOMBO Täna on Poya, ehk täiskuu päev. Riiklik püha, kui isegi umbrohi ei pidavat kasvama! Kõik alkoholipoed on suletud, restoranides on keelatud alkoholi tarbimine ja rahvas pidutseb. Kena traditsioon?

Hommikul pakkisime oma asjad kokku ja planeerisime Rajadhani Ekspressiga sõita Colombosse, mis väljub kohalikust raudteejaamast kell 14.10 ja sõidab pealinna ca 4 tundi. Sealt edasi Negombosse, kus meid ootas ees perekond, kellele me olime lubanud, et me kohtume nendega oma reisi viimastel päevadel. Uskumatult toredad inimesed, kes ei jätnud kogu meie reisi kestel nädalatki vahele, ilma et ei oleks meile helistanud ja pärinud kus me oleme, kuidas meil läheb ja kas on ehk abi vaja. Seda kohtumist ootasime me reisikaaslasega väga.

Villas viimast korda värsket hommikukohvi nautides ekslesid mu mõtted nagu suitsupääsukesed Maarjamaa pilvitus taevas, kui korraga meenus mulle meie kohtumine mr Kumaga (kelle onu on üks saareriigi

85

ministritest), kes väitis, et Matarast kujuneb tulevikus kuurortlinn, mis hakkab konkureerima Negomboga. Mis võib ka tõeks osutuda.

Hambantontasse ehitatakse hiinlastest tööliste abil saare suurimat logistikakeskust, mis hakkab teenindama (kauba)laevu, mis seiravad India ookeani lõunapoolses osas. Tänaseks on rajatud juba kilomeetrite viisi uusi maanteid ja läbi mägede tunneleid, mis ühendatakse Sri Lanka teedevõrku. Äsja avatud uus lennujaam võimaldab siia saare osasse tuua turiste, ilma et nad peaksid Colombost-Matarasse tundide viisi raudteekupeedes loksuma. Seega ootab seda piirkonda ees väidetavalt ilus tulevik.... ja kinnisvara hinnatõus!

Kell on pool kaks ja me olime sunnitud hüvasti jätma meie võõrustajaga ning härra Kumariga, kes on Villa Ferola parim kokk, turvamees ja administraator ühes isikus. Igati tore ja abivalmis mees, kes igal õhtul oskas valmistada meile erinevaid suurepäraseid õhtusööke.

Neli tundi hiljem olime me juba Colombos ja soovisime osta raudteejaama kassast pileteid kell 19.00 Negombosse väljuvale rongile.

86

Pühade tõttu oli see rong kahjuks liinilt maha võetud. Seisime reisikaaslasega nõutute nägudega jaamaesisel väljakul ja arutasime parasjagu mida edasi teha, kui meile tehti ettepanek, millest oli võimatu keelduda - 2200 ruupia eest sõidutatakse meid tuk-tukiga Negombosse ja kogu sõidu kestel pakutakse meile meie poolt soovitud koguses külma õlut. Vau! Nelikümmend kilomeetrit ja tund aega hiljem olime rahulolevate inimestena Negombos. Selles samas Topaz Beach hotellis, kus me oma reisi Sri Lankal olime alustanud.

28.03.2013 a. NEGOMBO Õhtuks planeeritud kohtumine tõotas tulla äärmiselt huvitav. Perekond, kellega me oma reisi alguses mõned korrad põgusalt olime kohtunud, oli lubanud meile täna tutvustada kohalikku rahvuskööki. Oma mõtetes olin ma mitmeid kordi läbimänginud erinevaid stsenaariume, söögivalmistamise viise ja tooraine kasutamise võimalusi ning nüüd jäi mul üle üksnes oodata seda kõnet, mis täpsustaks meie kohtumisaja.

Ja see kõne tuli, mille sisu valmistas mulle siira pettumuse. Meie mentor viibis Colombos oma ema juures, kellel olid tõsised terviseprobleemid. Mitmeid kordi vabandades pakuti meile võimalust kohtuda järgmisel päeval, mis paraku meile ei sobinud. Äralennu päeva olime me juba varakult planeerinud oma viimasteks asjatoimetusteks

87

Sri Lankal, mida muuta ei olnud kahjuks enam võimalik. Lohutasin ennast mõttega, et kõik muinasjutud ei lõppe ju ka õnnelikult. Ja mis puutub kokkamisse, siis ühel ilusal õhtupoolikul Mataras valmistasime me koos isand Kumariga nii mõnedki piduroad, mida ühiselt serveerisime, degusteerisime ja nautisime. Seega õnnestus mul siin saarel ehk midagi siiski söögivalmistamisest kõrva taha panna.

29.03.2013 a.

Toimetamised toimetatud, maksime hotellis arve ja suundusime linna peale, et viimast korda mõnes suvalises vabaõhurestoranis nautida lõõskava päikese käes jahutatud kokteile.

Istusime mõned head tunnid Poruthota tänaval asuvas Rodeo Pubis ja vestlesime seal baari omanikuga hr Jamaka Weeramanthri´ga, kes kohe kuidagi ei tahtnud alguses uskuda, et meie, põhjaeurooplased, olime siin kliimas aktiivselt reisides vastu pidanud kaks kuud. Ometigi oli see nii. Peale teist kokteiliringi palkasime omale tuk-tuki ja sõitsime Bandaranaike Lennujaama, mis asub viie kilomeetri kaugusel Negombo kesklinnast.

Päike oli juba loojunud kui astusime lennukipardale.

88

EPILOOG Kaks kuud Sri Lankal veedetud aeg kinkis meile kordumatu elamuse kogu eluks. Me läbisime marsruudi: Negombo – Colombo – Anuradhapura – Habarana – Trincomalee – Nilaveli – Trincomalee – Polgahawela – Kandy – Nuwara Elyia – Kandy – Colombo – Dehiwala Mount Lavinia – Panadura – Wadduwa – Kalutara – Alutgama – Induruwa – Kosgoda – Ambalangoda – Hikkaduwa – Galle – Weligama – Merissa – Matara – Colombo – Negombo.

Me käisime ka neid radu pidi, mida mööda turiste mitte kunagi ei viida.

Me ööbisime erinevate tärnidega pärjatud hotellides, motellides ja isegi sellistes võõrastemajades, kuhu valge inimene oma jalajälge ei ole kunagi jätnud. Ainult nii me saime tutvuda selle imepärase saarega ja srilankalaste argieluga, mõistmaks kogukonna traditsioone ja kultuuri, et mõtestada lahti nende elufilosoofiat.

Sri Lanka on kontrastide maa, kus turist võib hotellis kulutada ööpaevas 400 $ või ära elada 3000 ruupiaga päevas. Planeerides reisisihtkohta, ärge unustage Sri Lankat.

Bon Voyage!

Teie Ericius T. Mariana

89

NIMEDE REGISTER Siiras tänu inimestele, kes aitasid meid sellel katsumuste teel:

90

1.

Geetha Croos, Palitha Pushpakumara, Kavish Viranga, Sanuki Vimansha Negombo

2.

Mohamed Nasir Kandy, telefon+94779956882, safetytoursl©gmail.com

3.

Pinsiri ja Hannelore Jayasundara Induruwa, telefon +94716398899

4.

Mahinda Abeygunawardena (mr Kuma) Kosgoda, telefon +94773036444, kumavilla©sitnet.lk

5.

S a n j e e w a F e r n a n d o Ya l a , t e l e f o n + 9 4 7 7 0 2 0 0 8 9 7 , kirindabeachresort©yahoo.com

6.

Ms Leyla, Lakelands Kandy, telefon+94812234697, nissanka.e©hotmail.com

7.

Kristel Aas Matara, telefon +947777367533, kristel.lanka©gmail.

8.

M.H.M. Lamaan Galle, telefon +940777738804, designlamaan©gmail.com