EKNK Kuressaare Koguduse kuukiri nr. 5(11)
Mai 2009
LEHES
Kaotusest prohvetliku sõna täitumisse
Chuck D. Pierce .............. lk2
Julgustus – hoolimise võti
Lawrence J. Crabb, jr. ja Dan B. Allender .............. lk3
Märtrite Hääl
............................................ lk5
Noored koguduses
Tiina Usin ......................... lk6
Lastele
........................................... lk7
Huvitavaid fakte
Veljo Puujalg ................... lk7
Alur Õunpuu, pastori kt
L
uuka 24:36-49. “Rahu olgu teile” olid Jeesuses sõnad, kui ta peale surnuist ülestõusmist jüngritele Jeruusalemmas ilmus. JEESUS KRISTUS ON SURNUIST ÜLESSE TÕUSNUD JA ELAB! TA ON TEE TÕDE JA ELU! Kui jüngrid olid peale Jeesuse risti löömist ja surma täis hirmu, teadmata, mis saab edasi, ilmub Jeesus ja soovib neile RAHU. Läbi aegade on inimesed otsinud rahu ja seda väga erinevatest allikatest. Miks me seda üldse otsime või vajame? Aga sellepärast, et me oleme sellistena loodud, et me vajame rahu, nii oma südamesse kui kogu oma elu üle. Mõelda, kas asjad mida omame või igatseme omada võivad olla rahu
allikaks? Jah, see hetk kui oled selle asja kätte saanud võib tõesti pakkuda mingisugust rahulolu, kuid paraku mitte jäädavat rahu. Mõne aja möödudes märkad, et see asi tõepoolest ei ole see rahu allikas, mida sa tegelikult otsid. Arvates, et kui ma selle asja endale saaksin no siis oleks ma sellise rahu sees, et mul poleks enam muud rahu vajagi, kuid see arvamine osutub siiski petlikuks. Ja nii need asjad on, täna on kuid homme ei pruugi enam olla. Asjad on ajutised ja valmistavad hetkelist rahulolu ning rõõmu, kuid neis ei ole seda allikat, kust pidevalt voolaks välja rahu ja rõõmu. Mitte seda, et me neid ei vaja aga nendes ei ole seda RAHU mida otsid. Kui ülestõusnud Jeesus oli jüngrite keskel ja kõnetas neid olid jüngrid väga kohkunud ja lõid kartma, arvates vaimu nägevat. Ja Jeesus ütles neile: ”Miks te olete nii ehmunud? Ja mispärast tõuseb niisuguseid mõtteid teie
südamest?” On see tõesti tõsi, et Jeesus ise on meie keskel, nägime teda ju risti lööduna ristil rippumas, see võis olla üks paljudest mõtetest mis tõusis ülesse jüngrite südamest. Jeesuse eest ei ole võimalik varjata midagi, ta teab meie südame mõtted nii kui nii, ka siis kui sa oma suud ei ava. Jumalikus armastuses suunab ta meie tähelepanu sellele, et meie südame mõtted ei peaks kahtluse alla seadma Jumala olemasolu ja tema üleloomulikku väge, mis kutsub esile läbi surma üleloomuliku elu! MILLISED MÕTTED TÕUSEVAD MEIE SÜDAMEST? Toomasele ütles Jeesus: “Et sa mind oled näinud, siis sa usud. ÕNDSAD ON NEED, KES EI NÄE JA SIISKI USUVAD!” (Joh 20:29) Jeesus lubas jüngritel ennast katsuda, et nad tõesti võiksid olla kinnitatud, et TA ELAB! Aga kui nad rõõmu pärast veel ei uskunud ja imeks panid, ütles ta neile: “Kas teil on siin midagi süüa?”
Piibli päevik
Gene Baker ................... lk7
10. mai külas
Nikolai Rütkinen
23. mai, algus kell 18.00
Ülistusteenistus
2
Prohvetlik sõna
KUIDAS SELLE SÖÖGIGA LOOD ON? Jüngritel midagi oli, ja nad panid tema ette pala küpsetatud kala. Ja tema võttis ja sõi. Olles osa saanud sellest, mis jüngrid temale pakkusid, annab Jeesus oma poolse osa. Mis see siis on? TA AVAS NENDE MÕISTUSE, NÕNDA ET NAD KIRJADEST ARU SAID! Ja ta ütles neile: “ Nõnda on kirjutatud ja nõnda pidi Kristus kannatama ja surnuist üles tõusma kolmandal päeval, ja tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast”. Lk 24:46-47 Siin on sõnum mis juhatab RAHUNI, mida vajab ja otsib inimene. MEELEPARANDUS PATTUDE ANDEKS SAAMISEKS. Armas sõber sa leiad tõelise RAHU ainult JEESUSES! Ei ole oluline kui kaua olen kandnud nime kristlane, oluline on minu ja Jeesuse vaheline suhe. Kui on suhe siis on ka RAHU südames! “Ja vaata mina läkitan teie peale oma Isa tõotuse! Ent teie jääge sellesse linna seni, kuni teid ehitakse väega kõrgest.” Lk 24:49 31.mai sellel aastal tähistatakse Nelipüha. See oli see päev kui jüngrid ehiti väega kõrgest. Miks seda vaja oli? Aga sellepärast, et oleksime Tema tunnistajad, kuulutades RAHU evangeeliumi. Me ei suuda seda teha omast jõust, me vajame selleks väge temalt. Teades seda ette ütles Jeesus: “Teid ehitakse väega kõrgest.” Sest mitte inimliku väe ja võimu läbi vaid tema VÄE ja VAIMU läbi saavad inimeste südamed muudetud ja täidetud RAHUGA. Soovin, et me iga üks oleksime ehitud selle väega, kes tuleb taevast. Tema, kes toob meie ellu RAHU, mis on üle inimliku arusaamise. Tema hoiab ka meie südamemõtted õnnistegijas Jeesuses Kristuses!
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5
Kaotusest prohvetliku sõna täitumisse Chuck D. Pierce
P
aljud teist on kuulnud mu perekonna tunnistust viljatuse võitmisest. Issand suveräänselt tervendas mu naise, Pami, 1984. aastal. Kohe peale seda jäi ta lapseootele ja pärast seda veelkord. Kuid me teadsime, et Issand ei olnud veel täitnud usutõotust saada kaksikud, mille olime saanud 1980. aastal. 1987. aastal, peale kahe lapse adopteerimist ja peale kahte loomulikku sünnitust, jäi Pam taaskord lapseootele. Kuid seekord me märkasime, et ta kõht kasvas kiiremini suureks kui kahe eelneva raseduse ajal. Saime teada, et see juhtus seetõttu, et ta tõepoolest ootas kaksikuid! See, mida Jumal oli tõotanud, oli nüüd toimumas. Pami rasedus kestis ettenähtud aja ning 6. veebruaril 1988, sünnitas ta kaks imeilusat identset kaksikust poissi, kellele panime nimeks Jesse David ja Jacob Levi. Jumala tõotus oli täitunud! Kuid midagi oli valesti nende poiste väikestes ihudes. Ühel beebil oli tõsine südame probleem ja teisel oli tõsine maksa probleem. Esimese nädala jooksul meie mõlemad pojad surid. Ma vaatasin seda, kui nad sündisid ja ma hoidsin neid, kui nad surid. See lein ja valu oli peaaegu talumatu. Nende kaksikute tõotus oli olnud põhjuseks, mille tõttu suutsime uskuda, et viljatus meie elus saab murtud ja nüüd, kui see oli täitunud, see tõotus uuesti suri. Kuidas me pidime reageerima? Me tundsime Issandat piisavalt hästi, et teada tema ustavust. Tegelikult me uskusime, et see mida ta oli meile tõotanud, oli ka tulnud esile. Kas me olime teinud midagi valesti? Kas me pidime edasi usaldama? Kuidas pidime emotsionaalselt sellega tegelema? Käisin edasi-tagasi Dallase (külastades haiglat, kus kaksikuid raviti) ja Dentoni vahet (kus Pam oli haiglas taastumas keisri lõikusest). Kuidas me pidime laskma Issandal kumbki endaga tegeleda? Kuidas me sellest protsessist pidime koos läbi mi-
nema? Kas me üldse suudame edasi minna? Kui ka teine meie poegadest oli surnud, pidasime tema mälestusteenistust vabas õhus. Selle teenistuse ajal tõusis Pam püsti ja laulis kauni laulu seal paigas, kuhu meie kaksikud maeti. See oli hämmastav hetk. Nädal peale teise beebi surma, üks meie sõpradest helistas ja ütles, et tal oli tõsine probleem sellega, et Jumal oli lasknud nendel poistel surra. Tal oli ka probleem sellega, kuidas Pam selle traumaga hakkama sai – pealtnäha kõigutamatu usuga. Üks kõige mõjukamaid asju, mida ma iial olin kuulnud kellegi suust, tuli minu naise suust sel päeval. Pam ütles meie sõbrale: “Kui ma midagi oma elus olen õppinud, siis on see tõsiasi, et mida kiiremini ma alistun Jumala käele, seda kiiremini suudan ma vastu seista kuradile. Ma olen valinud alistuda Jumala käele selles olukorras. Ja alistudes Jumala käele, annab ta mulle võime võita vaenlane nii et see, mis meilt on röövitud, saab kahekordselt tagasi antud.” Issand kõneles mu suurepärase naise kaudu. Need sõnad läksid sügavale mu vaimu ja ma olen neid kandnud kaasas sellest ajast peale. Ja see rakendub ka sinule: isegi, kui sa ei mõista seda, mis su elus on juhtunud, siis selle kaotuse ja sellest tuleneva leina keskel, tuleb sul õppida kiiresti alistuma Jumala suuremale plaanile oma elu jaoks. Kui me alistume, siis me seisame millegi all. Alistumise kontseptsioon on tegu, milles me lubame Tema headuse ja armu tiibadel laotuda meie üle ja kaitsta meid vaenlase süüdistavate mõtete eest, meie oma vigade hukkamõistust ja maailma kismast. Kui me alistame oma elud alati Jumalale, siis me suudame võidelda teetakistuste vastu, mis meile määratud teele on seatud. Tõeliselt mina ja Pam lõpuks õppisime sellest olukorrast, et kaotusest tuleb esile suur kasu, kui me alistume. Me peame laskma Jumalal meie olukordadest tuua esile seda, mis tuleb meile kasuks ning vastama tema armastusele vaatamata sellele, kui keerulised
meie olukorrad ka olla võivad. Me mõlemad Pamiga suutsime näha, et isegi kahe lapse kaotusevalu traumas, oli Jumal toomas esile kõrgemat taastamise tõotust meie kasuks. Kaotus võib tuua esile suurt Jumala tunnetust meie sees, kui me alistume tema käele. Need uskumatult rasked asjad, millest me läbi läheme, saavad tõepoolest mingisuguseks õnnistuseks Issanda käes ning toovad esile suurema prohvetliku täitumise meie elus. Jah, üks kurb, halb, väljakannatamatu aeg võib saada rõõmuga täidetud hetkeks, kui me asetame selle hetke Jumala kätesse ja anname talle tänu selle hetke eest. Siis teeb aeg ühe pöörde. Kibe mälestus valust, oodatud rõõmu kaotuse üle, võib nüüd saada lunastatud. See olukord võib saada armu muutvaks tööks, mida võib sinus näha kogu ülejäänud elu. Ilmus 7. Aprill 2009 listis Prophetic Insight from Charisma
Autorist: Chuck D. Pierce on rahvusvahelise teenistuse Glory of Zion asutaja ja president (glory-of zion.org). Ta on rahvusvaheliselt tuntud prohvetlik teenija ning mitmete raamatute autor.
Tõlkis Tiina Usin
Kristlik elu
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5
3
Julgustus – hoolimise võti Lawrence J. Crabb, jr. ja Dan B. Allender
Eessõna
Julgustamine on tähtis asi. See väärib meie hoolikat tähelepanu mitte ainult sellepärast, et Pühakiri meid otseselt selle peale mõelda käsib, vaid ka sellepärast, et see esitab kristliku osaduse unikaalset väärtust. Igal ühiste huvidega inimrühmal võib isekeskis hea koos olla. Kuid kristlased saavad oma sotsiaalset koosolemist rikastada teadmisega, et kui nad kokku tulevad, saavad nad üksteisele avaldada igavikulise tähtsusega mõju. Kiri heebrealastele ütleb meile, et me “julgustaksime üksteist.” Heebrea kirja autor annab meile ülevaate ainuomastest eesõigustest, mis meile Kristuse kui patukandja tehtud töö ja praeguse preestriameti kaudu kuuluvad. Seejärel kutsub Heebrea kirja autor (10: 19-25) meid üles mõtlema kolmele asjale. Esiteks me peaksime Jumala juurde tulema teadliku mõistmisega sellest, et Kristuses aksepteeritakse meid täielikult. Teiseks, kuna Jumal on ustav, peame me visalt klammerduma väljavaate külge, et meid taevasse igaveseks vastu võetakse. Kolmandaks, me peaks tõsiselt mõtlema, kuidas üksteist julgustada. Heebrea 3:12-14 tuletab meile meelde, et sõnakuulelikkuse teel esinevad raskused võivad nõrgestada meie otsusekindlust Kristuse järgimisel. Ja seetõttu peaksime me üksteist julgustama. Mõlema Pühakirja peatüki mõte näib olevat selles, et me peaks üksteist motiveerima Issandaga lähedasemalt koos käima, “julgustades” üksteist elama tõde meie positsioonist Kristuses teisi armastades ja tehes häid tegusid. See raamat on püüe järgida kutset “mõelda sellele, kuidas virgutada üksteist armastusele ja headele tegudele, jätmata unarusse oma koguduse kooskäimist... vaid julgustades üksteist; ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat” (He 10:24- 25). Varasemates raamatutes olen püüdnud näidata, et nõustamistöö kuulub kirikusse. Kogudused saavad ja peaksid kandma hoolt selle eest, et taastada häiritud inimesi efektiivsele Jumala teenimisele ja kirikutööle. On rõõmustav näha, et üha enam ja enam kogudusi tunnistavad selle vastutuse olemasolu ja teevad jõupingutusi võtmaks nõustamist oma teiste teenistuste hulka. Arendades nõustamisteenistust, peavad ko-
gudused põhitähelepanu pöörama sellele, et aidata oma inimestel saada julgustajateks. Esimene samm nõustamise esilekutsumiseks kohalikus koguduses seisneb selles, et treenida pühendunud koguduseliikme nõustajaoskusi selle läbi, et ta oskaks julgustada. Lihtsõnaline julgustamise definitsioon võiks olla järgmine: “Julgustus on sedaliiki ütlus, mis aitab kellelgi tahta olla parem kristlane, kuigi elu on raske.” Jumala armu läbi saan mina avaldada sellist mõju sinu elule ja sina saad seda avaldada minu elule. Me peame oma vaimse energia rakendama selleks, et täpselt mõista, kuidas me seda tähtsat tööd üksteise jaoks teeme.
1. Sissejuhatus
Mida rohkem ma mõistan inimesi ja nende vajadusi, seda rohkem olen ma veendunud selles, et kogudus on Jumala unikaalne vahend nende vajaduste täitmiseks. Ja koos mu veendumusega kasvab ka mu pettumus. Inimeste vajadused, vähemalt mõnel määral, on ilmselged kõigi jaoks, välja arvatud kõige tundetumad ja enesekesksemad. Isegi hooletu pilguheit tervendavale potensiaalile, mis suhtest Kristusega tuleneb, teeb selgeks, et haigetsaanud inimeste sügavad haavad võivad tõesti terveneda. Kuid ikkagi tegeleme me vähemtähtsate asjadega ja kaotame silmist selle, mida ära teha võiks. Kogudus, kus Kristuse pühadus ja armastus peaksid kõige rohkem end ilmutama, muutub liiga sageli organisatsiooniks, mis lihtsalt vaatab, kuidas ennast koos hoida, samas kui arenguvajadus varju jääb. Kui kiriku keskne olemus- elu osaduses Jumala ja üksteisega muudetakse teisejärguliseks mure kõrval paremate hoonete, rohkemate programmide ja suurema hulga töötajate kõrval, siis tuimeneb see vaikne rikastav ja hingeerutav põnevus elust Kristuses. Kristlik elu võib taanduda (sõltuvalt juhtkonna tüübist) lärmakaks jeesusralliks või ärritavaks piirangute koguks. Suhete lihaskond Kristuse ihus taandareneb kui me seda ei treeni ja kogudus muutub lombakaks. Külastatavus väheneb, vabatahtlikke pühapäevakooli õpetamiseks ja evangeelse teenistuse jaoks on raske leida ja üle koguduse levib ähmane, kuid tugev loiduse meeleolu. Juhtkond võib mitte mõista, et koguduse elu seisneb Jumala kummardamises ja armastavas osaduses üksteisega ja diagnoosida, et probleem on nõrgas pühen-
dumises, igavates teenistustes või mässumeelses suhtumises. Need probleemid võivad muidugi esineda ja vajavad ravi, kuid neis ei tarvitse olla asja tuum. Kogudus reageerib sellisele valediagnoosile tihti püüdega luua ja säilitada hingede krabamispõnevust ja nõudes tugevamat pühendumist neilt liikmetelt, kes ei suuda nakatuda kunstlikult loodud entusiasmihaigusse. Kiriku teenistused võivad hakata väljendama poleeritud professionaalsust, mis sobib rohkem pintsaklipslaste banketile kui perekonna kogunemisele. Karjast mahajääjaid võidakse tagant ajada lärmaka manitsemisega, mis jätab mulje, et kirikueleu on nagu sõjaväelaager, mida juhib karmi drilli seersant. Kõige selle kestel kahaneb koguduse potensiaal rahuldada igatsusi ja toitvat elu anda. Jumalateenistusest saab rituaal ja õpetus kaotab oma väe. Kuidas me kirikus oma fookuse tagasi saame? Mida teha, et viia oma tähelepanu tagasi Jumalaga ja teineteisega suhtlemisele vastastikuses teenimises? Ülesanne on eriti raske, sest igaüks meist peab enda fookuseasetust selgeks ja teise oma ähmaseks. Ükski pastor ei ütleks, et ta koguduse elu ei käi Jumala ja teiste armastamise ümber. Üks pastor võib öelda - ma arvan, et õieti - et tema rõhuasetus lahtiseletavale piiblijutlustamisele suunab inimeste tähelepanu Jumala iseloomule ja inimeste probleemidele esitades piibellikku tõde. Teine võib järjekindlalt väita, et tema perekondlik kirik tabab täpsemini märki. Veel teine võib hingesoojusega rääkida võimalusest jõuda Jumala armastusega rohkemate inimesteni suuremate hoonete kaudu. Ta loeb seega oma ehitusprogrammi eluliseks osaks oma koguduse olemasolu eesmärgis. Kirikuelu näib läbivat erinevaid arengujärke. Ajastu, millele olid iseloomulikud suured telgiärkamised ja saepurupõrandal pöördumised on loovutanud koha paiksematele ( ja vaiksematele?) lähenemisviisidele. Mõnedes ringkondades on taaspühendumisele üleskutsete emotsionaalsus asendunud kainema rõhuasetusega “toekale” õpetamisele. Kuid mõnede jaoks näib sedalaadi õpetamine lõppevat külmas õigeusklikkuses. (Kui piibliõpe loob külma õigeusklikkust, siis on väga tõenäoline, et see õpetamine on lihtsalt akadeemiline seljasirutus, selle asemel et olla jõuline tõe esitus).
Nii nad püüavad kirikilikku surnukehasse uuenduste kaudu uut elu süstida nagu näiteks osadusgrupid. Need grupid püüavad eemaldada võltse rahulolu maske ja nähtavale tuua tormiseid probleeme, mis inimeste sisemuses möllavad. Mõte on selles, et ehitada suhteid läbi eneseavamise, millele järgneb üksteisele väljendatud heakskiit. Kriitilised vaatlejad on siiski märganud, et rõhuasetus suhetele võib koguduse fookuse “kuivalt” tõelt ära nihutada inimtunnetele. Piibel võib siis muutuda mitte niivõrd uskumise ja käitumise autoriteediks vaid pigem kütteks kirglikule suhtlemisele. Piibliõppe koosolekud, kuhu osavõtjad tulevad kommentaaridega ja konkordantsidega relvastunult, loovutavad vahel oma koha palve ja jagamise gruppidele, kuhu inimesed toovad oma vajadused, kogemused ja arvamused ja mõnikord ka läbiuurimata Piibli. Oma usu jagamine võib saada tähtsamaks oma usu tundmisest. Osadused, mis on rajatud rohkem suhete kui tõdede peale, millele suhteid saab rajada, lähevad välja tõsisele riskile. Kildkonnad, pealiskaudsus ja autoriteedi nihe Jumala Sõnalt inimlikule kogemusele ütlevad meile, et fookus peaks olema teistsugune. Kuid milline? Igal võimalusel on mingi vastuväide. Vanamoeline äratuskampaania on mõnede meelest kultuuriliselt vananenud. Lahtiseletav jutlustamine paistab mõjutult üle pinnapealse rahvamassi pea libisevat. Perekondlikku tüüpi rõhuasetus ajab inimesed üksteisele ebamugavalt lähedale. Seal ilmuvad pinnale pinged ja puhkevad nääklused. Paljude jaoks on olnud vastuseks Suur Kogudus: kultuuriliselt moes, apelleerimas eduga harjunud rahvamassidele, pakkudes võimalust kaduda rahva hulka või osaleda väikegrupis- midagi igale maitsele. Koguduse kasvu eksperdid (kes tavaliselt defineerivad kasvu arvudes), aitavad kohalikel juhtidel oma reklaamialaseid oskusi läikima lüüa ja rafineerida kogukonnale lähenemist. Kasutades tööstuses väljaarendatud ja testitud organisatsioonilisi strateegiaid on nad muutnud võitlevad kogudused õitsvateks äriettevõteteks - kahtlase väärtusega saavutus. Mõtle suurelt ja sa saad suureks. Ja mida olekski öelda suuruse vastu? Kes saaks tõsta häält suureneva külastatavuse vastu ilma et ta saaks põlguse osaliseks visioonipuuduse ja evangeelse hoole vähesuse pärast? Mitmekesised
4
Kristlik elu
programmid et jõuda kõigi ühiskonnagruppideni (vallalised, vanemad inimesed, noored abielupaarid, misjonimeelsed). Täiustatud muusikaline esitus (ja ma olen täitsa poolt, et viisipidamatu sopran peaks oma anded ümber hindama) ja elulähedasem ja praktilisem õpetus (mis teeb pühapäevahommikusest jutlusest kirikuelu inspireeriva ja sotsiaalselt šiki keskpunkti) on mõned suurt kogudust iseloomustavad jooned. Neid arengusuundi jälgib suur hulk väikeseid kogudusi lihtsates hoonetes, kes järjekindlalt oma ainukordsest veendumustekogumist kinni hoiavad. Järeleandmatult keelduvad nad kõige viimase kirikumoega kaasa minemast. Kuid liiga sageli, kui need siirad kristlased ustavalt samas vaimus jätkavad, kõvenevad nende veendumused enesega rahuloluks. Õpetuslik õigeusklikkus mandub dogmaatiliseks traditsioonikummardamiseks. Kuna õige tee on kitsas ja vähesed leiavad selle, siis kasvu ja evangeelsete pingutuste puudumist võidakse ebateadlikult kuid uhkelt lugeda tunnistuseks õpetuslikust puhtusest.
Fookus inimestele
Mida siis tegema peaks? Mul on omad mõtted ja sinul on omad. Mõned meist tahavad minna tagasi evangeelsete kampaaniate juurde. Mõned tõstavad esikohale eksegeetilise õpetamise, mis viib meid “piima pealt” ära “liha” peale. Mõned näevad vastust osadusgruppides, mille rõhk on inimsuhetel. Ja veel teised unistavad suurtest kogudustest olles kindlad et Suur Jumal võib teha Suuri Asju. Mistahes suunas me ka ei liiguks, üks on selge. Kirikuelu osaks on inimesed, kes kokku tulevad; inimesed, kes on üksteisega kontaktis. Kas siis väikegruppides või suurtes koosolekusaalides, kas ülistusteenistusel või õppeklassides. Kas evangeelsetel kampaaniatel või jumalateenistustel. Kui meie kirikuelus mingi rõhuasetus kallutab meid kõrvale meie püüdest paremini mõista Kristuses peituvaid võimalusi ja sellest et efektiivsemalt teenida abivajajaid siis on kogudus teelt eksinud. Kirik- see on inimesed, Jumala inimesed. Eksegeetiline õpetamine, evangeelsed kodukülastused, väikegrupid, rahakogumiskampaaniad ja kooriproovid- neil kõigil on seaduspärane ja isegi hädavajalik otstarve kiriku keskses eesmärgis. Kuid kui neid või teisi üritusi ei peeta teadlikult ja jätkuvalt vahendeiks et meid Jumalale lähemale juhtida ja kõiki inimesi jüngreiks teha, siis kuivab meie ki-
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5 rikut toitev keskne eluallikas ära. Meie kirik võib muutuda jõuka mehe sarnaseks, kelle perekond emotsionaalselt “nälga sureb”, sellal kui ta kõvasti tööd teha rabab, et neid rahaliselt paremini varustada. Nad võivad palavikuliselt jätkata rigitõmblemist et hoida välismuljet edust, samas kui paljud kirikuliikmed võitlevad oma elu kooshoidmise eest. Kui kurb! Inimesed on rahutud, puhkamata, vihased, meeleheitel, tühjad ja murelikud. Neil on vaja tunda Jumalat ja õppida, mis tähendab elada osaduses Temaga ja Tema rahvaga. Meie kogudused kujutavad endast kasutamata ressurssi selle vajaduse rahuldamiseks. Me peame oma asju edasi ajama nagu tavaliselt. Kogudustel lasub vastutus taastada tasakaalutuid inimesi rahulikule ja eesmärgistatud elule, mis võib jälgivale maailmale olla tunnistuseks Jumala lunastavast väest. Jätkame evangeelsete jõupingutustega, tugevdame õpetamisteenistust, loome rohkem võimalusi osaduseks, ehitame sobivaid hooneid, laiendame kirikuprogramme, austame veendumusi. Kuid kõiges tehtus pidagem selgelt meeles kahte keskset tõde: 1. Inimestel on sügavamad hingelised valud ja vigastused kui me seda teame. (Ja vahel ka sügavamad kui nad isegi teavad, nagu isikul kes veel ei tea, et ta kehas on tekkinud kasvaja). 2. Suhe Kristusega avab unikaalsed ja asendamatud jõuallikad tõeliseks tervenemiseks tänasel päeval ja täiuslikuks igaveseks tervenemiseks. See raamat räägib kirikuelu kesksest elemendist, mis tuletab oma tähtsuse neist kahest tõsiasjast. Iga kogudus ükskõik millise, konkreetse rõhuasetusega, vajab seda elementi. Selle kohalolek loob Kristuse tundmise atmosfääri, mis omakorda muudab elu. Ja selle puudumine loob lauspilvituse õhkkonna, nii et Jumala auhiilgus ei saa sellest läbi paista. See raamat räägib julgustamisest. Iga kristlane hoolimata oma andest või ettevalmistusest on üles kutsutud oma vendi ja õdesid julgustama. Millises suunas konkreetne kogudus ka ei liiguks, kirikuelu hõlmab koosolemist teiste kristlastega. Ja kui me Jumala rahvana kokku tuleme, peaksime me üksteist julgustama. Peaksime ütlema ja tegema asju, mis õhutavad teisi Kristust sügavamalt hindama ja pühenduma tugevamalt suhetele Temaga ja üksteisega. Kõik Piiblit uskuvad kirikud, milles Kristuse lunastavat armastust ustavalt kuulutatakse, peaksid ole-
ma tuntud oma julgustusele asetatud rõhuasetuse poolest. Mida üksteise julgustamine endast kujutab? Kuidas julgustus töötab? Kas see on tõesti tähtis? Milline on selle tulemus? Mis peab mu enda elus enne „joones“ olema, kui ma teisi julgustada saan? Kuidas sobib julgustus kirikuellu? Kuidas julgustus igapäevalahkusest erineb? Kas julgustus võib tõesti kellegi ellu sügavalt läbi põimuda ja mitte lihtsalt ajutist kergendust pakkuda? See raamat on suunatud nendele küsimustele.
I OSA Julgustuse mõistmine 2. Õigesti ajastatud sõna vägi
Kui Sigmund Freud avastas, et tema patsientide emotsionaalse ängistuse sümptomid said kergendust lihtsalt seeläbi, et ta nendega teatud viisil rääkis, oli ta segaduses ja see äratas ta uudishimu. Aastad meditsiiniõpinguid olid pannud ta mõtlema inimesest kui pelgalt bioloogilisest ja keemilisest olevusest. Ta oli järeldanud, et sellised probleemid nagu ängistus, depressioon või foobiad peegeldavad mingisugust füüsilist häiret, mis on ravitav vaid meditsiinilise sekkumise teel. Kui Freud oleks võtnud aega Õpetussõnade tundmaõppimiseks, oleks ta ilmselt olnud vähem üllatunud, avastades, et pelgalt sõnad võivad nii suurt mõju omada. Kuula, mida inspireeritud kirjutaja ütleb sõnade väe kohta: “Surm ja elu on keele võimuses,” (ÕS 18:21); “Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu.” (ÕS 12:25); “Keele mahedus on elupuu,” (ÕS 15:4) “Sõbralikud sõnad on... magusad hingele ja kosutuseks kontidele.” (ÕS 16:24); “Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail” (ÕS 25:11): Pühakiri ütleb ka, et rääkida kergekaalulisi lohutussõnu valel ajal on “otsekui kisuks külmal päeval kuue seljast” (ÕS 25:20). Sõnad on tähtsad. Neis on väga reaalne vägi. Jakoobus hoiatab meid, et kuigi keel on väike kehaosa on sellel kogu inimelu jaoks määrav vägi (JK 3:5-6). Kui Jumal ütleb meile, et me julgustaks üksteist kui me kokku tuleme, lisab Ta sellele ka manitsuse rakendada sõnade väge kindlal eesmärgil. Muidugi on olemas palju viise julgustamaks üksteist
peale lahkete sõnade ka lahkete tegudega. Näiteks viia toitu haigele sõbrale, külastada inimesi haiglas või kutsuda kirikus olevaid „uusi nägusid“ õhtusöögile. Kuid sõnade võime teha suurt kahju või palju head teeb sõnalise julgustuse eriti tähtsaks mõtlemisaineks. Ja selle raamatu teema ongi: julgustus läbi hoolikalt valitud sõnade, mille eesmärgiks on mõjutada teist inimest suurema jumalakartuse suunas arenema. Võtmepeatükk kirjas heebrealastele, mis kutsub meid üles üksteist julgustama, kasutab julgustuse kohta sõna, mis otseses tõlkes tähendab “inimesi kindlas suunas õhutama, välja kutsuma, üles kihutama”. Sõnalises julgustuses peitub mõte ühest inimesest, kes ühineb kellegi teisega rännakul ja räägib sõnu, mis julgustavad rändajat edasi rühkima vaatamata takistustele ja väsimusele. Mulle meenuvad paljud kergejõustikuvõistlused, kus seisin finišijoone juures oodates oma poega, kes pingutas lõpetada oma kahemiilijooksu viimast ponnistust. Viimase piirini pingutamisest kurnatuna ja vahepeal mitmesuguste valude ja krampide all kannatades oli tal ülisuur kiusatus viiskümmend jardi enne finišijoont kokku kukkuda. Kui meie meeskonna jooksjad nähtavale ilmusid, võtsid kõik reasseisvad suurevatsalised isad üles ergutushüüu: “Lase käia, veel mõned jardid lõpuni! Suru! Suru! Jalad käima! Sa suudad!” Ja enamik noori sportlasi vastasid sellele otsusekindla grimassiga, silmi pilutades ja uue jõuga jalgadele valu andes kuni finišijoon ületatud sai. Ma pole kunagi kuulnud, et ükski isa oleks oma pojale selle viimase pingutuse ajal hüüdnud: “Sa näed väsinud välja! Miks sa pooleli ei jäta? Sa oled niikuinii viimase kolmandiku hulgas. Võibolla jooksmine pole sinu ala.” Kuid ma olen juhtunud kuulma, kuidas kristlane on öelnud noorele mehele, kes oli just lõpetanud oma esimese tunni andmise pühapäevasel kursusel: “Millal endine õpetaja tagasi tuleb?” Pole just eriti vahet kuidas ebaviisakaid asju välja öelda. Mõned lapsevanemad seisavad kergejõustikuvõistlustel vaikselt nähtava koha peal, kui nende poeg mööda puhib. Poiss vaatab rohkem kui ühe korra ringi, püüab kinni oma heameelest särava lapsevanema pilgu ja kiirendab sammu. Mõnikord sõltub sõnade vägi ajastamisest. Selline märkus nagu: “Sa nägid suurepärane välja!”, oli jäetud selle erilise momendi jaoks kui ema ja isa andsid klaasitäie külma vett oma janust „kõrbe-
Kristlik elu / Märtrite Hääl
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5 vale“, tänulikule pojale. “Otsekui külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt.” (ÕS 25:25).
Pealiskaudsed sõnad
Paljud inimesed näivad üldse mitte hoolivat oma sõnade mõjust teistele. Üks külaline, kes on pärit teisest kultuurikeskkonnast, rääkis kuidas ta oli täielikult löödud pettumusest, mis talle esimese paari kuu jooksul ühes Põhja- Ameerika koguduses osaks sai. Peale õhtust osaduslikku teenistust, kus teda oli koguduseliikmetele soojalt tutvustatud, tulid mitmed inimesed teda tervitama. Mitmed neist lisasid oma tervitusele küllakutse: “Kena oleks kui sa millalgi lähimal ajal meile õhtusöögile tuleksid.” Noorel mehel oli hea meel. Ta veetis järgneva nädala innukalt oodates kunas telefon heliseb, mõnikord töölt koju kiirustades, et mitte mõnda telefonikõnet maha magada, mis tema teada tulema pidi. Seda ei tulnudki — mitte enne kui kolm kuud hiljem. Ta rääkis mulle, et kohanemaks ameerika kultuuriga pidi ta õppima, et öeldakse välja palju sisutuid sõnu. Paljud meie sõbralikest tervitustest “Kena sind näha” või “Saame mõnikord kokku” või “Kuidas sul läheb? Ma ei ole sind sada aastat näinud!”, on lahkesti maskeeritud viisid ütlemaks: “Hoia pikivahet, ma olen sinuga lihtsalt viisakas.” On huvitav (ja rohkem kui natuke ängistav) märgata kui tihti meie sotsiaalne ja ärialane suhtlemine ütleb ühte asja ja tähendab üpris muud. Ma tunnen end alati ebamugavalt, kui ma koos teiste reisijatega peale lendu stjuuardessidest möödudes väljun. Ma tunnen kohustust luua hetkeline silmkontakt, naeratada kiirelt kui nad minu poole vaatavad, vedada suu kõrvuni ja öelda: “Oli meeldiv teiega reisida.” Kogu see sõnade vahetamine tundub hirmus ebasiiras. Tavaliselt ma ootan stjuuardessilt väga vähe kui ma lendan. Lugemislamp mis töötab ja mittesuitsetajad kes ei suitseta on kõik mida ma nõuan. Võibolla kui ma siis neist pärast möödun, tulevad sõnad “Oli meeldiv teiega reisida” siirast südamest. Aga vahel on kaasas mõni elunautija, kes ilma mingite pealekäivate palveteta võtab endale ühiskondliku elu suunaja rolli lennu ajal ja nõuab kiiret ja sagedast kokteiliklaasi täitmist. Kui tema lennu lõpul välja vaarub, mõtlen ma kas pingutatud naeratus ja sõnad “Oli meeldiv teiega reisida”, tegelikult äkki midagi muud ei tähenda. Ma arvan et me peame sellega leppima, et igapäevaelus on palju
olukordi, kus sõnadel on vähem tähendust, kui sobilik oleks. Kuid kirikus ei peaks see nii olema. Tihti iseloomustab kristlastevahelist osadust sama väike sügavus kui stjuuardessidel, kes lennukist väljuvatele reisijatele hüvastijätusõnu ütlevad. Kas meie vestlused ei koosne tihti mitte tühjade sõnade vahetamisest, mis ainult näivad armastuse ja hoolitsuse sõnumit kandvat? Muidugi on ka vastastikusel lobisemisel või sõbralikul viisakusel oma koht. Ma ei taha kindlasti mitte soovitada seda, et iga sõna, mis me välja ütleme peaks olema riietatud preestrirüüsse ja kõlama oreliviisil. Asi ei ole selles, et peaks vastandama “raskeid” sõnu ja “kergeid” sõnu. Pigem on asi siiraste ja ebasiiraste sõnade vastandamises. Või ehk põhimõtteliselt pealiskaudsete ja tähendusrikaste sõnade vastandamises. Pealiskaudsetena mõeldud ebasiirad sõnad on valed. Need ei julgusta kedagi. Prohvet Jeremija süüdistas oma aja usujuhte selles, et nad ravivad Jumala rahva haavu pealiskaudselt (Jer 6:14). Arsti, kes diagnoosib võimalik et surmaga lõppevat tervislikku seisukorda, kus aitaks operatsioon ja kes siis määrab raviks palju vedelat juua ja kaks tabletti aspiriini päevas, süüdistataks vales ravimises. Täpselt seda tegid Iisraeli preestrid vaimulikus mõttes. Nad soovitasid rõõmsameelset optimismi olles silmitsi ähvardava kohtumõistmisega patu pärast. Me teeme tihti sedasorti asju. Koguduste jaoks on kaugelt kergem pakkuda pinnapealset ravi ja pealiskaudset kergendust, mis kestab lõpuõnnistussõnadeni. Aga see, kui anda valule ajutist kergendust sõnade läbi, mis ei suuda jõuda tõelise tõveni ja siis juhatada need inimesed, kellega asi paremaks ei lähe, nõustajate juurde väljaspool kirikut, pole midagi muud kui vaimulik väärravi. Kohalikud piiblit uskuvad kogudused koosnevad inimestest, kes tunnevad Kristust ja kellel on seetõttu vägi sõnade hoolika kasutamisega teisi sügavalt mõjutada. Kristlaste sõnad peegeldavad vähemalt mõningal määral Kristuse armastust ja küllust nende elus. Kuid me oleme harjunud kasutama pealiskaudseid sõnu. “Tore et sa siin oled”, ütleme me libekeelselt kui inimesed koosolekusaalist välja valguvad. Ütlustel, mis paistavad olevat sõbralikud ja abivalmis kuid mis ei tunne ära sõnade inimesi mõjutavat väge, pole kohta terve koguduse elus. Pealiskaudsed sõnad ei julgusta. Järgneb Tõlkinud Aare Luup
5
Organisatsioon Release International sai hiljuti valmis pooletunnise dokumentaalfilmi, mis paljastab kristlaste piinamisi ja kuritarvitamist Vietnamis ja Laoses – kahes viimases kommunistlikus riigis. Selles dokumentaalloos näidatakse, kuidas politsei ametnikud Laoses tõstavad kristlasi küladest välja Borikhamxay provintsis ning sunnivad neid mujale elama minema oma enda kuludega. Uudiste agentuur Compass Direct ütleb, et mõnesid kristlasi on oma kodust välja aetud juba kaks korda. Teisel korral kutsus politsei kokku kõik külaelanikud ning koosoleku ajal, lammutas politsei maha küla kiriku. Ühendatud Kuningriikides baseeruv Release International ja Märtrite Hääl ongi selleks, et tagakiusatud kristlasi teenida. Uurijad rääkisid kristlastega, kes on vangi pandud ilma igasuguse kohtuotsuseta ning piinatud selleks, et sundida neid oma usust lahti ütlema. Vägivald, mida nad on kogenud, on metoodiline, julm ja sageli kasutatakse keskajale iseloomulikke võtteid. Pooletunnise dokumentaalfilmi “Enemies of the State? “ (Riigi vaenlased?) tootja on tuntud filmitegija Andrew Boyd. Ta ütleb: „Millest need kristlased on läbi läinud, on piinarikas – kuid nende usu püsivus on jahmatav ja julgustav. Endised vangid ja naised, kelle mehed on veel trellide taga, räägivad oma lugusid. Me loodame, et see film toob vaatajates esile kaastunde, et aidata Release Internationalil toetada kristlasi Laoses ja Vietnamis. “Abigali” mees – pastor – tapeti usu pärast. Abigail jätkab mehe kristlikku tööd. Ta ütleb, et kui kohtuks oma mehe tapjaga, siis ta ütleks talle, et annab talle andeks. Abigail ütleb: „Põhjus, miks mu mees tapeti, ma usun, on see, et ta teenis Jumalat. Aga ma ütleksin tema tapjale, et armastan teda, sest ka Jumal armastab teda ja annab talle andeks.“ Vietnami ja Laost teatakse sageli nende sõja tõttu USAga 60ndatel. Mõned kristlased olid selles konfliktis Ameerika pooldajad ning terve põlvkond hiljem kohtlevad võimud kristlasi ikka veel kahtlustusega ja sageli julmalt. Mõnesid peetakse riigivaenlasteks. Selles filmis räägivad paljud neist oma lugusid. Mõningad väljavõtted: “Silas” Lõuna-Vietnam: „Enne vanglasse sattumist olin ma väga tugev. Aga nad peksid mind kõigisse närvipunktidesse, et mu ihu nõrgaks teha. Nad ütlesid: “Sa sured aegamööda.” Esther, Lõuna-Vietnam, kelle mees peaaegu peksti surnuks: „Nad kasutasid mu mehe peksmiseks suurt puunuia, milles oli kaks suurt naela, nad peksid teda, kuni ta kaotas teadvuse. Pärast sidusid nad mu mehe köiega ühe džiibi külge ja lohistasid teda auto taga mööda teed.“ “Timothy” Laosest: „Nad käskisid mul kirjutada ühele paberile alla, mis ütles, et ma ei ole enam kristlane, sest kristlased ei ole head ja see pole õige Laose inimeste jaoks. Ma ei kirjutanud sellele alla oma usu pärast.“ “Samuel” Põhja Vietnam: „Ma ütlesin neile, et isegi kui te lööte mind risti nagu Jeesus löödi, ma ei hülga teda siiski. Te võite mulle teha nii nagu tehti Jeesusele ja ma oleksin ikka õnnelik.“ “Saul” Põhja-Vietnam: „Kõige hullem asi vanglas oli pidev nälg ja söögiisu. Nad käskisid mul kive lõhkuda, aga kuna ma ei teinud seda piisavalt kiiresti, siis nad peksid mind. Aga ma ei salanud Jeesust. Mitte kunagi. Kui mul on Issand Jeesus Kristus, isegi kui ma suren, olen ma ikkagi õnnelik. Ma lihtsalt usaldan Issandat. Ta mitte iial ei jäta mind maha. Iga päev niikaua kui ma veel saan õhku hingata, usaldan ma Issandat.“ “Deborah”, Lõuna Vietnam, kelle mees on vangis: „Ma olen tänulik Jumalale, sest põhjus miks ma ikka veel täna elan, on see, et tema aitas mul läbi minna nendest rasketest aegadest. Ta on alati olnud minuga, Ma võin kõndida armastuses, tema jõus ja kaitse all. Ma tean, et meil on üks perekond, meil on üks karjane. Me oleme samas ihus Issandas ja Issand kannab hoolt. Ta teab ja tema saadab paljusid vendi ja õdesid aitama selles vajaduse hetkes.“ John Wilson, Märtrite Hääl Austraalia täidesaatev juht, ütleb: „Oleme kuulnud lugusid usklikelt, kes on tulnud vangist välja, meestelt, kes on olnud nii meeleheitel ja näljased, et sõid konnasid elus püsimiseks ja ometi me näeme hämmastavat lootust nende silmades – Kristuse, nende ülestõusnud Issanda lootust.“ Video kohta infot: www.releaseinternational.org Tõlkinud Tiina Usin
6
Noortetöö
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5
Noored koguduses Tiina Usin
M
ulle tohutult meeldib noorte puhul nende “karbist väljas” mõtlemine. Mitte miski pole võimatu! Nende mõtlemine ei ole veel sattunud mingisugustesse kindlaks määratud, kõigutamatutesse rööbastesse. Mulle meeldib see, sest Jumal on ka selline. Ta ei ole kinni mingisugustes vormides, süsteemides ega sõnades. Noored lasevad oma kujutlusvõimel lennata, usun, et see võime on neile Jumalalt antud. Mõnikord tuleb nende mõtteid küll veidi suunata (nt. selleasemel, et üleval spordisaalis teha rannapidu ning sinna tuua auto kastitäie liiva, võiks selle peo siiski suvel mererannas teha), kuid mitte kunagi neid hukka mõista. Möödunud jõuludel jäi küll ära noorte poolt pakutud idee roosast jõulupuust, aga küll see ka kord teoks saab! Kui sa igatsed välja saada oma rutiinsest elust, milles pole midagi üllatavat ega uut, siis proovi suhtlemist noorema põlvkonnaga. Tõepoolest nende jaoks läheb vaja palju armastust ja pikka
meelt, aga nad on seda väärt! Mu igatsus on see, et noortetöö ei oleks mingi eraldiseisev tööharu koguduses, kus noored tulevad laupäeviti kokku, vaid et neil oleks ka vaimulikke emasid ja isasid, kes juhiksid neid edasi küpsusesse. Ja üks olulisimaid asju – olge püsivad palves meie eest! Mõne sõnaga siis sellest, millega noored on lisaks oma tavapärastele noorteõhtutele laupäeviti tegelenud möödunud poolaastal: 14. veebruaril tähistasime sõbrapäeva, ühise teemaga “Värvid”. See on üritus, mille algatajateks olid eelmised noortejuhid Judith ja Edith Usin juba mõned aastad tagasi ja sellele on alati kokku tulnud palju noori. Sõprusest Jumala ja inimestega jagasime mina ja Riina Karik ning õhtut juhtisid Triinu Mäll ja Juudit Siibak. Te oleks pidanud ise seal olema, et näha neid värvilisi riideid, mida noored kandsid. Mõne poisi ja tüdruku riietelt oleks võinud vist kokku lugeda 10 erinevat värvi. Alic ja Sirly olid kõigile noortele küpsetanud veel terve hulga väga maitsvaid südamesaiakesi. Ja nagu sõbrapäeval tavaks, said kõik endast ja oma sõpradest lõputul hulgal pilte lasta teha, milles oli abiks Villu, kes on alati oma kaameraga valmis klõpsima. 27. veebruar – 1. märts toimus meil noorte talvelaager Orissaares. Külas oli Andrus Lukas koos bändiga. See oli väga õnnistatud aeg ja võisime kogeda Jumala Vaimu vabadust ülistuses ja kõigis asjus tegelikult mida ette võtsime. Sellised ajad, kus noored saavad koos olla, on väga vajalikud vaimulikuks ülesehituseks, aga ka tugevate sõprussidemete kujunemiseks. Tõeline rõõm oli näha noori ise algatamas seda, et üksteise eest palvetada ja üksteist julgustada. 16. märtsil, noorte vaheaja nädalal, oli meil üheöölaager kirikus. Lihtsalt olime osaduses, jagasin oma südamest mõningaid asju, Aaron Usin aitas meid ülistuses, korraldasime väga säästliku moeshow. Noored pidid oma loomingulisust näitama selles, kuidas nad kujundavad ajalehtedest moekaid rõivaid. Noorte õhtutel on meil külas käinud oma kogudusest Alur, Aivar ja Kalmer (sügisel). Märtsi lõpus käis noortele päevakor-
ralise suhete ja abielu teemal rääkimas Hannes Hermaküla. Noored said küsida teemakohaseid ja mitte teemakohaseid küsimusi, mida (eriti viimaseid) tundus neil jaguvat. Aprilli algul käisime kevadet vastu võtmas grilliõhtuga Muratsis. Küpsetasime lõkkel vorste ja mängisime metsa mängu. Tegelikult on sellised vabas vormis, sundimatud ajad väga olulised, kus noored saavad rääkida ja jagada asjadest, mis on neile olulised ning viisil, mis on neile kohane. Ühesõnaga vaja on nii tugevalt vaimulikke noorteõhtuid, kui ka lihtsalt maha istumist koos nendega ja nende ära kuulamist. Ja soovin kõigile uutesse paikadesse jõudmist Jumalas. Kui sa tunned ennast väga mugavalt ja turvaliselt oma usuelus, siis pane tähele, kas Jumal ei ole juba äkki edasi liikunud. Väga sageli olen avastanud, et Jumala asjus me ei saa ennast väga mugavalt ja enesekindlalt tunda, sest tema asjad on üleloomulikud ja need ei allu meie loogilisele mõtlemisele. Mida on tema tegemas ja kõnelemas? – seal tahan ma olla ja seda teha!
Noorte- ja lastetöö
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5
Lahenduseks saad, saad, kuidas nimetati Jeesust (Tema päritolust lähtudes). Lahenduseks kuidas nimetati Jeesust (Tema päritolust lähtudes). 1.
2.
3.
4.
5.
6.
7.
8.
9.
10. 11.
12. 13.
Kui sa tood pühapäevakooli kaasa lahendatud ristsõna, ootab sind jälle väike üllatus!
Huvitavaid fakte Veljo Puujalg
• Piibel tervikuna ilmus eesti keeles 1739. aastal Jüri koguduse pastori Anton thor Helle tõlkes. Tõlkimise ja toimetamise juures oli Hellel ka mitmeid abilisi, neist peamine juba 1715. aasta Uue Testamendi tõlkimisel osalenud Eberhard Gutsleff. Tõlge valmis 1736. aastal, kuid esialgu puudus raamatu trükkimiseks raha. Piibel anti välja kolm aastat hiljem vennastekoguduste liikumise rajaja, krahv Nikolai Ludwig von Zinzendorfi toetusel. Seda trükiti 6015 eksemplari ja see sai eesti ühtse kirjakeele kujunemise aluseks. • Alates 2007.a. novembrikuust on Lääne-Virumaal asuva EELK Simuna Siimona ja Juuda koguduses kasutusel uus Eesti Piibliseltsi tõlkes 3kg kaaluv kantslipiibel, mida kaunistab endise Avanduse valla vapp, varasem Piibel, mis oli trükitud aastal 1897, pidas samal kohal vastu enam kui sajandi. • Arheoloogia (muinasteadus) on ülemöödunud aastasaja keskpaigast alates toonud Piibli tegevustikuga seotud maades päevavalgele fakte, mis kõrvaldavad paljud Piibli tõesuse vastu tõstatatud kahtlused. Mitmed nime ja asupaiga poolest unustatud linnad on olnud üle 3000 aasta kruusa ja tuha varjus. • Koodid Piiblis ehk kes ko-
7
1. Mitmendal päeval tõusis Jeesus surnust üles? 2. Mida pakkusid juutide juhid sõduritele valetamise eest? 3. Jeesus elab meie ….. 4. Mis lahutab meid Jumalast, mida saame andeks paluda? 5. Kui kaua Jeesus elab? 6. Kelle juurde viidi Jeesus ülekuulamisele? 7. Kes valvasid öösel haua juures? 8. Kes teatas naistele, et Jeesus on üles tõusnud? 9. Sõdurid valetasid, et jüngrid …….Jeesuse hauast ära. 10. Kelle seljas sõitis Jeesus Jeruusalemma? 11. Mägi, kus Jeesus risti löödi 12. Eile, ….., homme 13. Kes käis öösel Jeesusega maja katusel rääkimas?
Piibli päevik
1. Mitmendal päeval tõusis Jeesus surnust üles? deeris Piibli?! Isegi maailma Gene Baker 2. Mida pakkusid juutide juhid sõduritele valetamise eest? moodsaimate arvutitega Jeesus piiblit elab meieselliselt ….. ei3.saaks koJAANUAR 4. Mis lahutab mida saameOlen andekstugevasti paluda? hõivatud. Enadeerida, nagumeid ta Jumalast, tänapäeval 5. Kui on kauaesitatud. Jeesus elab? meile Kas teadmus perekonnast otsustas mind lased olid oma 6. Kelle juurde viidieksperimenJeesus ülekuulamisele?aastaga läbi lugeda. Nii möödiga kõikvõimsa 7. Kestõestanud valvasid öösel haua juures? duvad esimesed kaks nädalat ja Jumala olemasolu? 8. Kes teatas naistele, etSegadus Jeesus on üles tõusnud? siis nad unustavad mind. ekspertide hulgaset oli suur. 9. Sõdurid valetasid, jüngrid …….Jeesuse hauast ära. “Meie vahekohtunikud VEEBRUAR 10. Kelle seljas sõitis Jeesus Jeruusalemma? olid jahmunud, ” meenutab Puhastuse aeg. Eile pühiti mi11. Mägi, kus Jeesus risti löödi Statistical Science´i väljanult tolm ja asetati taas oma 12. Eile, ….., homme andja Robert Kass. “Kõik 13. Kes käis öösel Jeesusega maja katuselkohale rääkimas?riiulil. Minu omanik olid veendunud, et Piibel ei lihtsalt otsis mõnda kirjakohsaa kindlasti sisaldada minta, et oma seisukohta väitluses geid viiteid tulevikusündtõestada. mustele või isikutele, kuid — tulemusi ei olnud võimaMÄRTS lik äradiskuteerida.” Selle kuu esimestel päevadel • Sellist Piibli raamatute olen olnud väga hõivatud. Minu hulka, mida me täna oma omanik valiti just loomade aitaPiiblist leiame, nimetatakmise ja õpetamise organisatse kaanoniks (kreeka keesiooni (PTA) presidendiks ja les „mõõdupuu”). Kaanoni kasutas mind kõne ettevalmissuhtes ollakse kristlaste seas tamiseks. ühel meelel selle jumalikus päritolus. Vana TestamenAPRILL di raamatute suhtes jõuti Vanaisa käis meil külas. Ta luges tunnikese 1. Korintose kirja üksmeelele esimese sajandi 13.-t peatükki. Tundub, et tema lõpul pKr. Uue Testamendi hoolib kõige enem minust. kaanon kinnitati neljanda sajandi lõpul pKr. MAI • Kõne all oli ka teisi raaMinu lehetede vahele on kevadmatuid, millede suhtes lilled kuivama pandud ja sinna jõudsid kirikuisad järelduon tekkinud rohelised laigud. sele, et neil ei ole jumalikku autoriteeti. Selliseid raamaJUUNI tuid nimetatakse apokriiMind on ajalehe lõigetega täis vadeks või apokrüüfseteks toppitud ja ma näen seetõttu („järeletehtu, peidetu”). välja nagu tõeline sasipundar Mõnedes piibliväljaannetes nendelt ajalehetükikestelt loen, on tuntuimad apokriivad et üks peretütardest on just abisees. ellunud.
JUULI Täna pakiti mind kohvrisse. Oletan, et me lähme puhkusereisile. Eelistaksin siiski jääda koju, sest tavaliselt tähendab see reis minu jaoks vähemalt kahe kuulist vangistust reisikohvris. AUGUST Istun ikka veel siin kohvris. SEPTEMBER Lõpuks ometi taas kodus ja omas armsas kohas riiulil! Seltskonnast ei tundu ka puudus olevat - kaks naiste ajakirja ja neli koomiksite raamatut rüsivad otse minu peal. Igal juhul sooviksin olla sama loetav kui nemad. OKTOOBER Nad isegi veidi lugesid mind täna. Hetkel istun ma otse kohvilaua keskel. Üks pereliikmetest on väga haige. Ilmselt täna külastab meid pastor. NOVEMBER Olen tagasi oma tavalises kohas. Keegi küsis täna, et mis vana raamat see on. DETSEMBER Perekond valmistub hoolsasti pühadeks. Arvatavasti mattun ma jälle pakkide ja paberite alla ... nagu ikka igal jõulu ajal.
8
Koguduse info / Reklaam / Kuulutused
TÄHTPÄEVAD Issand on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga. Laul 28:7
Mai
Kristi Sepp Maire Truks Keito Kaljulaid Helle Piisk Mailis Loik Alois Laar Marika Vapper
2. mai 3. mai 13. mai 13. mai 15. mai 19. mai 20. mai
Nelikaare / Mai 2009 / nr 5
SÜNDMUSED NELIKAARE KIRIKUS 03. MAI, pühapäev Kõneleb Kalmer Koppel ja Külli Liiv. Tunnistused. 10. MAI, pühapäev Kõneleb Nikolai Rütkinen. Issanda surma mälestamine. 17. MAI, pühapäev Kõneleb Tõnu Usin ja Eimar Siirak 24. MAI, pühapäev Kõneleb Aivar Arge ja Tõnu Paju 31. MAI, pühapäev Kõneleb Alur Õunpuu ja Erika Reisko
TEATED 09.05 13.05 23.05
Noortekas koos Nikolai Rütkineniga, algus kell 18.00 Filmi vaatamine, kell 19.00 Ülistusteenistus, algus kell 18.00
umala Rohket J ! õnnistust
NELIKAARE KIRIKU TEGEVUS Koosolekud toimuvad Kaare tn. 6, I korruse saalis Jumalateenistus Pühapäevakool Osadusõhtu Palvehommik Vendade osadus Palveõhtu Noortekas
igal pühapäeval igal pühapäeval igal kolmapäeval igal kolmapäeval igal reedel igal reedel igal laupäeval
algus kell 11.00 algus kell 11.00 algus kell 19.00 algus kell 10.00 algus kell 18.00 algus kell 19.00 algus kell 18.00
Iga kuu teisel pühapäeval Issanda surma mälestamine Iga kuu kolmandal pühapäeval missjoniohver Igal pühapäeval avatud kohvik, müügil vaimulik kirjandus ja avatud raamatukogu. Koguduse koduleht: www.nelikaare.ee (uus koduleht valmimisel)
EKNK Orissaare Kogudus Kuivastu mnt 14, Orissaare
Pühapäev Jumalateenistus kell 11.00
Kuressaare Kristlik Linnakogudus
Esmaspäev Palveosadus kell 19.00 Teisipäev Naisteosadus kell 19.00 (Rita Lauge kodus) Neljapäev Osadus kell 19.00
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Kuressaare Koguduse kuukiri
Jumalateenistused Kaare tn. 6 (Nelipühi koguduse ruumides) Pühapäeviti kell 18:00
Toimetus: Helle Piisk, Kalmer Koppel, Tiina Usin, Veljo Puujalg, Ain Vares Info: tel. 507 0563, 520 3537 e-mail: ajakiri@nelikaare.ee Trükk, küljendus: Väljaandmist toetab:
Koguduse juhatus: Pastori kt Alur Õunpuu, juhatuse esimees Tõnu Usin, Kalmer Koppel, Aivar Arge, Ain Vares Ülistus: Aivar Arge, Kalmer Koppel, Virge Siirak, Karin Reisko, Karmen Benno, Alic Kallas Lastetöö: Angela Koppel, Marvi Õunpuu, Sirli Kallas Noortetöö: Tiina Usin Nelikaare teenistused
Pildiraadios
igal pühapäeval 15.00
www.pereraadio.com •lasteteenistus pühapäeviti kell 18:00 •noortekad laupäeviti kell 18:00 Kontakt: Riina Karik Kontor: Rohu tn 5, Kuressaare Mob: (+372) 5330 7497 E-post: linnakogudus@gmail.com
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Kuressaare Kogudus Kaare tn. 6, Kuressaare Telefon +372 454 9479, 5331 6153 e-mail: alur@acg.ee a/a 221011046162 Hansapank
KIRIKUNALJAD Kolm muna karbis
Vana pastor kolistas riidekapis ja otsis sealt oma tagavara kraed pühapäevaseks teenistuseks. Ühes kapi nurgas satub ta aga üksikule kingakarbile ja leiab sealt kolm muna ning 1000 krooni. Segaduses läheb ta naise juurde ja pärib selle imeliku leiu kohta. Naine, piinlikkust tundes, ütleb: “Olen seda karpi peidus hoidnud kõik need 30 aastat.” Haavunud pastor küsib: “Miks küll?” “Sest ei tahtnud sulle haiget teha. Sõbranna soovitusel panin pärast igat sinu halba jutlust muna siia karpi, et mitte sulle seda välja ütelda.” “Kolm halba jutlust 30 aasta jooksul ei ole ju paha. Aga miks see 1000 krooni siin karbis on?” “Kui ma tosin muna kokku sain, siis müüsin need kohalikule poemüüjale 10 krooni eest maha.”
Kestab liiga kaua
Väike tüdruk muutus pika jutluse ajal kirikus rahutuks. Ta ulatus ema poole ja küsis: “Kui me talle kohe raha anname, kas me siis võime ära minna?”
Parem mitte rutata
Kaks meest on meres hulpimas ja ellujäämislootus on juba päris väikseks jäänud. Nähes oma häda hakkab üks mees kõva häälega palvetama. “Jumal, ma ei oska seda hästi teha, aga nüüd palun sind ikka. Olen elus palju pattu teinud, petnud, palju joonud, aga kui sa nüüd mu elu säästad, siis luban, et jätan kõik...” “Oota natuke!” hüüab kaaslane vahele, “ära väga palju luba, ma vist näen purjemasti.” Allikas Credo Magis Koguduse sekretär: Helle Piisk Tel. 507 0563, e-post: helle.leib@tt.ee