Sahtel # 6

6

Arhiveeritud linnakaja_

Sahtel nr. 6

Tuukka “Deeli” Kaila, Juri Loginov, Vasya Borissenko, Lasnamäe, Vene hiphop Tallinnas, Estrada, etc.

Hind:69.-

ISSN 1736-2199

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

2.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

3.

Sahtel nr. 6

4.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

5.

Chase Hawk - invert 端le suure hipi. Simpel Session 07.

Foto: Viktor Strasse

toimetus / juhtkiri

Sahtlis on: Risto Kalmre / toimetaja / disainer Jan Tomson / disainer / toimetaja Tanel Tepper / fotograaf / toimetaja Timo Toots / fotograaf Karel Kulbin / mentor Rommi Linnik / tehnik Sahtlis külas: Maria-Kirstiina Soomre Villem Valme Tom-Olaf Urb Tuukka Kaila Paul Oja Critikal Liina Ristoja Janar Ilves Andrey Artukhov Madu Alessandro Volpin Lauri Täht Karel Leet Skaso Priit Pallasma Tom Elson Niall Neeson Väljaandja: OÜ Sahtel Kirjastus sahtel@sahtel.ee www.sahtel.ee Postiaadress: Ajakiri Sahtel Pikk 20 10133 Tallinn Reklaami tellimine: reklaam@sahtel.ee Tel: 5245106 Trükk: Printon Ajakiri Sahtel on autorikaitse objekt.

Sahtel nr. 6

Uus Sahtel? Misasi?? Oot, midagi nagu tuleks meelde... Aa, jajah, oli vist küll kunagi ammu mingi selline. Ei, ära karda, ilmselt ei vea su mälu sind alt - täiesti loomulik, et Sahtel juba ununema hakkas, sest viimasest ilmutisest on praeguseks juba pisut enam kui aastajagu asfaldit rulalaua alt läbi veerenud.

Ajakiri magas tõesti mõnda aega magusat varjusurmaund. Ühelt poolt olid Sahtli loovajud mööda ilma laiali pudenenud - kes õppis, kes töötas, kes uudistas niisama elu imepäraseid keerdkäike - , teisalt aga sai lihtsalt käsh otsa. Trükivärv ja paber teevad teatavasti kokku täiesti arvestatava investeeringu. Ning kui päris aus olla, eks meil pealehakkamist võis ju ka väheks jääda.

Oli kuidas oli, tähtis on praegune hetk, mil on juhtunud see, mis mõne aja eest tundus enam kui ebatõenäoline - sa hoiad käes täiesti tutikat Sahtlit!

Kui juhtud olema üks neist harva tõu esindajaist, kel komme asju tähele panna, siis ilmselt märkad ajakirjas eelnevatega võrreldes teatud erinevusi. Neile, kellel muutused lõua värisema võtavad, võib rahustuseks öelda, et üldjoontes on ajakirja ilmumispõhjus samaks jäänud – see on vaadelda-peegeldada seda, mis toimub linnas, meis endis ja meie ümber. Linn kui kultuuriruum on teadagi mitmekihiline ning tundub sageli enam kui kolmemõõtmeline. Sahtel püüab tabada süsteemi või selle puudumist keskendudes iga kord omal moel ühise elemendiga nähtustele.

Sahtel on nagu korralikult tuunimata märkmik kooliaasta algul, mis aasta lõpuks otsast otsani täis soditud saab ning mis hiljem sahtlipõhjast ilmununa tuletab meelde, mis tunne keset seda sokerdamist oli. Sahtel võtab hetkest ja vaimust kinni ning pressib selle paberisse.

Niisiis, mis ühendab kuuenda Sahtli lehekülgi? Plaan teha järgmine Sahtli number siin elavatest mitte-eestlastest, kes tooni andnud meid huvitavate kultuurisvääride arengule, lõi toimetusele pähe juba tükk aega enne pronkssõduri ümber kemplemise tipphetki ja integratsioonivaidlusi. Kui möödunud sügisel ajakirja elluäratamise idee üles võtsime, kerkis arutelus esile suur teadmatus Eesti vene skenedes toimuvast.

Samas olime kindlad, et kahtlemata nii mõndagi tähelepanuväärset toimub.

Aga nagu ikka asjasse piisavalt kaevudes juhtub, unustasime ka meie ennast ja pidasime vajalikuks juttu teha ka Eestis mitte elavate ja Eestiga muudmoodi seotud persoonidega, kes meile meist endist rääkida tahtsid.

Inimestele on iseloomulik peaaegu alati endast rääkida, iseennast mõistab paremini aga enda kohta hoopis teiste käest kuuldes. Nii ilmselt on ka Eesti ja kõigiga, kes kuidagi viimasega seotud. Uus Sahtel ei püüa vastata ühelegi konkreetsele küsimusele, vaid pigem tuua teieni erinevate inimeste lood, mis on ühtlasi lood Eestist ja kokkupuuteefektidest. Mine nüüd ja loe.

Kaanel: L端hikesest run-upist noseslide mehisesse vinklisse poolsalajases Tallinna hoovis. Kes otsib, see leiab.

Foto: Tanel Tepper Siin: Rave.

Foto: Tuukka Kaila

Sisukord: Tuukka “Deeli” Kaila Juri Loginov Vene hip-hop Tallinnas Lasnamäe Vasya Borissenko Europavox Kiri Londonist Dj Estrada La mia vita privata Karel Leet Foto Lõpp

lk. 16-35

lk. 38-43

lk. 44-49

lk. 50-53

lk. 56-71

lk. 72-79

lk. 82-83

lk. 84-89

lk. 90-93

lk. 94-95

lk. 98-111 lk. 112

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Tuukka Kaila or some finnish dude named Deeli.

I met Tuukka in the summer of 94 or 95, I don’t remember exactly... better times I guess. I think I even remember that day, I was hanging out in old town with some friends who came from Riga, and we saw Maik who told me that he met some skateboarder from Finland and they are going to meet up later for a skate session in Tammsaare park. I got super hyped on the news and I will tell you why...

At the time of the event the whole Estonian skateboard population was probably like 5-6 dudes and we were desperately hyped on any chance to meet a new skate rat like us, especially a foreign one. So I ditched my friends from Riga to go home and get my board to shred with the new guy in town. Oh, I forgot to mention that my friends from Riga were girls, like 5 or 6 of them. What a fool, you might say, who would ditch a bunch of girls to go sweat and fall all over the place trying to flip some boards? Yes, I know, but at the time all I was thinking about was skateboarding, so was Maik and so were the rest of the Estonian skater boys!

Anyways that’s how I met Tuukka. He came to Tallinn to go to school, the academy of art. We were hyped that we will get another comrade to skate and hang out with us for a year or so. The little skinny kid was rad, I think all of us got alone very well right from the start. Plus he was a ripper on his board, which gave us lots of style pointers.

We started hanging out and skating a lot and that was a blast, lots of fun sessions and lots of good times. Deeli a.k.a. Tuukka, for some reason his nickname never stuck with us and we always called him Tuukka. He became our friend and a part of our crew. Tuukka also was our key to the door of skateboarding in Finland. We went to Finland and stayed at his place, so we could skate in the winter, which at the time we could not have done in Tallinn. We met so many rad people through him, like the CTRL dudes and my personal favorite Sasha who later become the owner of We Got Beef.

I loved talking to Deeli, it was very educational for me, just Tuukka’s view on life. He pushed my skating also, the music I listened to was because of him, his amazing art and photography – all of it was so inspirational, I think for all of us. I remember him coming over to my moms place and we watched Beavis and Butthead non-stop and enjoying my moms tasty treats. He is the reason I love Mexican food now, by making my very first tacos. Before that I was a taco virgin, I have never even seen or heard about it, except the Beavis and Butthead show. There are so many things I can say about Tuukka, but I just want to say this. I was lucky enough to meet and become friends with him. It feels great to look back sometimes and remember all those great times we all had together and even now when we live on different continents, I still know that I have a great friend.

I am happy to know that you have a beautiful family and a great job. You deserve this!

And it is always a pleasure to be talking to you!

Kiitos and cheers mate!

Juri Loginov

14.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

15.

Sahtel nr. 6

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

T

uukka töötab üle-Euroopalise skeidiajakirja „King­ pin“­­ Londoni toimetuses. Ta on abielus eestlanna Kätlin Kailaga ja nad kasvatavad Londonis poeg PekkaVambolat. Me rääkisime Tuukkaga eesti keeles, juulikuu lõpus, ühes Tallinna 2. korruse korteris.

Intervjueeris: Karel Kulbin Aitasid küsida: Paul Kuimet ja Jan Tomson Karel: Räägi kõigepealt ära see lugu, kuidas sa üldse esimest korda Eestisse sattusid? Miks sa siia üldse tulid?

Tuukka: Keskkool sai läbi ja käisin mingil koolitusmessil Soomes. Seal oli Eesti Kunstiakadeemia lett, umbes et: „Tulge kooli!“ Mõtlesin, et proovin sisse astuda ja see oli esimene kord, kui Eestisse sattusin.

K: See oli kohe peale keskkooli lõppu?

T: Jah, see oli 1995. aasta.

K: Mis eriala sa õppima tulid?

T: Graafikat.

K: Kuidas siis hiljem fotograafia peale sattusid?

T: Õppisin graafikat tegelikult ainult ühe aasta ja sel ajal juba hakkasin rohkem foto kateedris hängima. Graafika tundus mõnes mõttes lahe, aga mõnes mõttes ka mõttetu, liiga formaalne võib-olla. Mõtlemist väga palju ei olnud. Tagant järele mõeldes oli tegemist rohkem kateedrite, mitte erialade vahega, aga mis seal ikka, juhtusin siiski fotograafia peale.

K: Sul siis fotograafiat ei olnud algselt plaanis üldse õppima minna?

T: Mõtlesin küll tol ajal proovida ka TAIKI fotograafiasse, aga tulin ikka Tallinna selleks aastaks. Aga aasta lõpus tegin ikkagi mõnes mõttes rohkem isegi fotot juba. Järgmisel aastal proovisin TAIKI-sse, aga ei saanud sisse ja siis läksin Inglismaale.

Tundus võimatu tulla talveks kuhugi, kus sõita üldse ei saa ja ühtegi skeittarit ei ole.

Sahtel nr. 6

K: Kes su esimesed sõbrad olid siia Tallinnasse tulles?­ Kas sa tutvusid enne skeidi tüüpidega või koolikaas­ lastega?

T: Tookord oli kaks nädalat sisseastumiseksamite aeg. Passisin selle aja põhimõtteliselt lihtsalt ühikas.

Jalutasin natuke ringi, aga põhiliselt käisin eksamitel ja läksin jälle ühikasse tagasi. Hästi igav oli. Seda oli kaks nädalat ja ma ei olnud selle aja jooksul näinud ühtegi skeittarit. Olin küll käinud natuke kohti otsimas, aga ei leidnud eriti midagi. Tundus, et siia on võimatu tulla.

Aga siis umbes eelviimane päev enne ära minekut sain Maiguga (toim. Maik Rõngelep) tuttavaks ja hängisin tema ja Juriga (toim. Juri Loginov) ringi natuke. Siis tundus kohe muidugi, et siia on võimalik tulla küll, kui kooli sisse saan.

K: Kus te sel ajal sõitmas käisite? Mis kohad need olid?

T: Tammsaare kuju ja Peda juures. Ega rohkem nagu ei olnudki ja ei jõudnudki. Mäletan, et saime järgmine hommik Tammsaare kuju juures kokku ja seal oli Juri ja ka mingid Läti tüübid. Aa.. siis oli Rock Summeri festival lauluväljakul sel nädalavahetusel. Ja siis need Läti tüübid olid kõndinud Riiast Tallinnasse. Tutvusin ka nendega ja siis läksin ära. Olin valmis tagasi tulema, kui ikka võetakse vastu.

K: Nii et see ikka julgustas tulema, et kohtasid siin skeidi tüüpe?

T: Ja kindlasti. Ma arvan, et ma ei oleks muidu üldse tulnud, sest tundus võimatu tulla talveks kuhugi, kus sõita üldse ei saa ja ühtegi skeittarit ei ole.

K: Sel ajal sa siis võtsid sõitmist ikka päris tõsiselt?

T: No ma ei tea kui tõsiselt, aga ma ikka sõitsin päris palju jah. See oli minu jaoks väga tähtis.

K: Sa oled kunagi Soome meister olnud. Kas see oli siis umbes samadel aastatel?

T: Ei, see oli ikka ammu. Mitu aastat enne ikka.

K: Sel ajal olid Soomes juba nn. tiimid olemas ju.

Control sai alguse siis…

T: Ei, Control hakkas ikka alles 1996. aasta. Siis oli küll teisi tiime.

K: Oli sul sel ajal ka eesmärk, et mingisse tiimi saada näiteks ja sealt veel edasi areneda?

T: Ei, ei, üldse mitte. Ma ei võtnud nii tõsiselt ikka seda ja ei ole olnud nii hea sõitja tegelikult selle mõttes. Mul olid siis juba muud sõbrad, kellega ringi liikusin. Käisin küll sõitmas kogu aeg, aga hängisin ringi rohkem ka teiste tüüpidega.

16.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Paul: Kas sa ei mõelnud siis kunagi, et võiks mingit pro rida ajada?

T: Ei, kindlasti mitte. Ei usu, et seda tol ajal keegi üldse oskas mõelda. See oli ikka rohkem laste värk, et lahe oli tasuta asju saada ja see oli kõik.

Paul: Aki Kärjä ja teised ikka käisid USA-s sel ajal ja ei olnud väga kaugel pro teemast.

T: Ja-jah, aga see tuli ikka 90-ndatel hiljem natuke.

Tegelikult mul juhtus see, et keskkooli ajal murdsin hüppeliigese ja selle paranemisega läks päris kaua. Ja samal ajal oli mul ka sõbranna, kellega ma hängisin hästi palju. Ja nii läks paar aastat, et ei sõitnud eriti ja ei näinud kedagi sellest skeidi kambast. Suhtlesin teiste tüüpidega. Kui hüppeliiges sai korda ja tüdrukust loobusin, hakkasin jälle rohkem sõitma.

K: Mäletad sa, mis sulle kõige üllatavam tundus, kui esimesi kordi Eestis käisid? Kas tundus näiteks vaene või ohtlik või midagi sellist? Või lihtsalt eksootika?

T: Ei tea kas vaene, aga igatahes muidugi odav oli, mis oli hästi hea. Seda küll, et laudu ei olnud võimalik osta ja siis ma ise vedasin Soomest kaasa endale ja teistele.

Käisin umbes iga kolme nädala tagant Soomes kodus.

Aga eksootiline oli küll, igal juhul. Viina sai poest ööläbi osta, ühikas jooksid rotid ja prussakad ringi, kuigi välismaalased olid niiöelda lux osas, kus ikkagi sooja vett tihti ei olnud. Viru tänaval käisin kusagil baaris aeg ajalt, kus peldik oli uksest välja ja mingist NYC tüüi tulekahju trepist ülesse ja haisva putka sees. Arvan, et tänapäeva Tallinna teismelistele oleks see umbes sama eksootiline, kui mulle 10 aastat tagasi oli.

K: Kas vanemad ei mõelnud sul, et äkki Tallinnas on kuidagi ohtlik või?

T: Ei. Ma ei mäleta küll, et oleks kunagi sellist juttu olnud. Mul tuli meelde see esimene kohtumine Maiguga, kui ma seisin laud käes lihtsalt kuskil poe ees.

See oli Raekoja platsil ja Maik nägi mind kuskilt kaugelt väljaku keskelt ja hakkas kohe minu poole kõndima.

Tuli juurde ja tegi kohe inglise keeles juttu ja uuris, et kust ma pärit olen ja nii… Oli aru saada, et kui mul on laud ja ta ei ole mind enne näinud, siis ma pean olema kuskilt mujalt. See oli lahe eksootika, et skeidi asi oli nii väike, et kui ta ei teadnud mu nägu, siis ma pidin olema kuskilt mujalt. Mäletan, et Eesti skeittarid rääkisid sel ajal omavahel vene keeles ja siis Maigul oli vist päris suur aktsent, mida teised naersid kogu aeg. Aga see oli muidugi heas mõttes naermine. Nad nimetasid teda jaapanlaseks.

K: Kuidas sina suhtlesid kohalikega? Kas kõik oskasid siis juba inglise keelt?

17.

Sahtel nr. 6

T: Juri oskas ikka päris hästi inglise keelt. Ma olin mingil perioodil päris palju tema juures, vähemalt korra nädalas. Tal oli juba siis kindel plaan Eestist ära kolida ja ta õppis päris intensiivselt inglise keelt. Mäletan, et kui mina läksin magama, siis ta jäi tihti veel keelt õppima.

Sergei rääkis natuke vähem inglise keelt ja Anton ei osanud üldse. Aga ta naeris sellegi poolest.

K: Kui sul siin aasta läbi sai, siis sa läksid ära Inglismaale kooli, aga sa jäid pärast seda ikka Eestisse edasi käima?

Kas olid siis juba oma tulevase naise Kätliniga tuttav?

T: Algul ma ei käinudki siin tegelikult. Võib-olla isegi kaks aastat ei käinud. Aga Inglismaal õppides käisin suveti Soomes. Võib-olla sel suvel saingi Kätliniga tuttavaks ja siis peale seda hakkasin jälle Eestis käima.

Tuleb meelde, et sel aastal, kui ma Tallinnas õppisin, oli Soome just saanud Euroopa Liidu liikmeks ja kõik uksed olid tegelikult lahti. Tundus, et võiksin minna ükskõik kuhu mujale õppima, et mis ma siin teen. Sai lihtsalt valida kooli ja minna ükskõik kuhu. Sellepärast otsustasin minna kuhugi suuremasse kohta, kus on rohkem võimalusi. Tundus, et nägin Eestis aastaga ära selle, mida ma siia vaatama tulin.

K: Kas sa jäid Eestiga seotuks ja siin käima põhiliselt sellepärast, et sa olid Kätliniga tutvunud?

T: Põhimõtteliselt võib nii öelda, aga teine põhjus oli ikka see ka, et Soome tundus nii väike maa ja et nii lähedal asub Eesti, millest keegi eriti ei teadnud mitte midagi. Tundus, et võiks ikka käia ja vaadata milline see koht on. Ajalooliselt ju üsna tihedalt seotud. Tahtsin keele ka korralikult ära õppida, kuna aasta aega oli juba oldud ja muidu oleks nagu raisku lastud. Ja muidugi sõbrad olid ka tekkinud, kellega tahtsin sidet hoida.

K: Oleme omavahel siin palju rääkinud sellest, et sa oled Eesti skeidi skene arengut mõjutanud väga palju.

Kasvõi seesama laudade toomine ja Eestist lugude kirjutamine Numero ajakirjas, rääkimata lihtsalt infost ja kontaktidest. Kuidas sa ise tunnetad seda tagant järgi?

Kas see oli teadlik või lihtsalt asjade loomulik käik?

T: Ei usu, et see eriti teadlik oli. See üks aasta, kui ma siin koolis olin, siis tõin laudu päris palju, mida oli tõesti lihtne teha ja samas skenele hästi vajalik. Muud asjad tulid pigem nii, et mulle tundus Tallinnas olevat palju lahedaid spotte ja siin ei olnud keegi käinud. Nii, et see oli selline enda saladus, mida sai siis vaikselt näidata teistele, neid siia vedades. Need, kellega ma paar esimest korda siin käisin, neile väga meeldis. Et nii palju asju sõita ja muidugi odav on kõik ja lihtne tulla ka. Mitte nagu Stockholm, et ei leia ühtegi spotti ja kõik veel hästi kallis ka. Neid sõitjate Tallinnasse toomisi on päris naljakas mõelda tagant järele. Kätlinil

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

oli alati mingi korter, kus ta elas ja ma nägin tol ajal Kätlinit umbes 3-4 korda aastas ja siis, kui olin jälle külla tulemas Tallinnasse, juhtus tavaliselt umbes nii, et „ma nüüd tulen, aga kas on okei, kui ma võtan viis sõpra skeittarit ka kaasa?“ K: Kuidas sa skeidifotograafia juurde sattusid?

T: Täitsa juhuslikult. Ma üldse ei tahtnud seda teha.

Tundus küll, et see on lihtne asi teha – sõidad ja lähed kaameraga sõpradega kaasa ja teed pilte. Aga see üldse ei huvitanud mind. Kui ma Inglismaal fotograafiat õppisin, siis sõber Soomest Timo Hyppönen, kellega ma kunagi ammu sõitsin ühes tiimis, saatis mulle maili kunagi kevadel, et ta hakkab skeidiajakirja tegema ja et mina õpin fotot ja võiks kaasa lüüa.

K: See oli siis Numero loomise mõte juba?

T: Jah, põhimõtteliselt küll. Sel ajal oli Soomes ajakiri Flashback, mis ei toiminud puhta skeidi ajakirjana. Timo siis arvaski, et peab uue tegema ja et tal on kambas Kemppu (toim. Mikko Kempas), Hessu (toim.

Samuli Heino), Myggan (toim. Juho Huttunen) ja Duke (toim. Tuukka Uosukainen). Ja et ma tuleks ka kampa.

Mul ei olnud suveks mingit tööd mõeldud ja siis mõtlesin, et miks mitte, kui suvel alustada. Kuigi mõte oli algul, et ma ei hakka skeidi pilte tegema, vaid midagi muud seal juures. Jäi veel lahtiseks, et mida muud…

Paul: Miks sind skeidi fotod siis ei huvitanud?

T: Ma ei jälginud küll sel ajal eriti skeidiajakirju, aga mulle tundus üldpildis, et skeidi fotod on kõik täpselt ühesugused. Seal ei tundunud olevat mingit loomingut.

Mäletan, et vaidlesin sellepärast sõpradega tol ajal päris palju, kes väitsid, et saab ikka midagi uut ja lahedat ka välja mõelda. Kunagi sai vist Jump Inn’is (toim. baar Helsingis) purjus peaga umbes kõik persse saadetud oma skeidifotodega. Hommikul ärkasin kodutee pargist puu alt jubeda pohmelli ja morganiga. Vabandust...

Aga siis hakkasin Numerot tegema Timppa, Kemppu, Juho ja Hessuga. Hessul oli küll muidugi palju teisi töid nii, et tema väga palju ei teinud tegelikult. Mida rohkem ma pildistasin seda rohkem hakkas tunduma, et ei olegi nii nagu ma alguses olin mõelnud.

K: Sa alguses tegid siis Inglismaalt Numerot?

T: Ja seda küll. Ma käisin muidugi suveti Soomes.

Esimene lugu, mis ma tegin tuligi nii, et ma olin sel ajal juba Kätliniga ja tahtsin suvel Tallinnasse tulla külla mitmeks nädalaks. Siis pakkusingi välja, et teen loo Tallinnast ja nii läkski. Timo oli muidugi väga pettunud, kui ma piltidega tagasi tulin. Ta ei olnud üldse rahul nende piltidega.

K: Kas trikid olid kehvad?

T: Ei, pildid oli kehvad. Kui tagantjärgi vaadata, siis need olidki muidugi kehvad. Need olid ka tegelikult esimesed skeidi fotod, mis ma tegin. See mõjus ka nii, et sain aru, et skeidi fotosid ei olegi nii lihtne teha.

Nullist alustades on muidugi väga raske teha selliseid pilte järgi, mida oled harjunud suurtest ajakirjadest nägema, sest selleks on vaja päris palju investeerida.

Neid on väga kallis teha, nii et kohe alguses üritada teha samasuguseid pilte on täitsa mõttetu.

K: Kas võib öelda, et sellest ajast saati oled sa elanud skeidi fotode tegemisest?

T: Ei, ikka ei saa. Nii kaua, kui ma Soomes olin, võttis küll enamuse ajast Numero tegemine, kuna see oli lihtsalt kuradima raske töö, aga rahaliselt ei toonud see eriti midagi sisse. Sel ajal elasin ikka muudest suvalistest fototöödest ja kunstifondidest. Tegin näitusi ja sain nende jaoks raha. Alles siis, kui ma läksin Londonisse Kingpini tegema võib öelda, et sellest sai päris amet ja sellest sai elada.

18.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Krooked skeitstopperite vahele Lasnamäel.

Foto: Tanel Tepper

K: Kas Numeroga oli kuidagi nii, et mingi hetk teised jäid asjast natuke kõrvale ja sinust sai Numero peatoimetaja?

T: Numeroga oli nii, et kuna see oli rahaliselt nii kriitiline alati, siis igat numbrit tehes mõtlesime, et see jääb kindlasti viimaseks. Aga muidugi see kunagi ei jäänud viimaseks, sest alati, kui uus number välja tuli, siis tundus, et mitut asja saaks veel paremini teha ja tegime alati veel ühe. Lõpuks Timppa ikka otsustas ära minna ja ma ei teagi täpselt miks mina sinna jäin.

Tahaks öelda sellepärast, et tahtsin fotodega ikka jõuda kaugemale, aga äkki lihtsalt polnud ka kuhugile minna eriti, nii et sama hästi tegin edasi. Ja muidu oleks kogu see aeg olnud nagu mahavisatud.

K: Nii, et teised kellega te Numerot alustasite, olid teinud sinust enne skeidi fotosid, aga täna oled sina ainukesena selle juurde jäänud?

T: Ainult Juho teeb veel natuke vahest, kui tal on aega muu töö kõrvalt. Niipalju, kui ma skeittaritega Soomes räägin, siis kõik ütlevad, et seal ei olegi praegu eriti kedagi, kes väga tõsiselt skeidi fotosid teeks. Esiteks ei ole võimalik seal sellega palka teenida ja teiseks see

19.

võtab väga väga palju aega. Kogu aeg peab olema kuskil ja uurima, kus on uued spotid ja kellega pildistada.

Alati pead olema valmis, kui keegi helistab, et nüüd tahaks teha mingit trikki või homme kohe minna. Nii on seda töö kõrvalt väga raske teha. Mul on aga praegu sellepärast hästi lihtne Soomes tööd teha, kuna sõitjad on mõelnud hästi palju asju välja, mida tahaks teha, aga ei ole olnud fotograafi.

K: Sa jäid Numerot tegema mingil hetkel üsna üksi.

T: Ei. Nii ei olnud. Ilmselt oli nii, et ma tahtsin seda teha nii nagu ma tahtsin teha ja teised siis võib-olla ei viitsinud enam kakelda ja lasid pigem mul rohkem ise otsustada. Pärast seda kui Timppa ära lõpetas, siis tuli Kaarle (toim. Hurtig) juurde. Ja alguses oligi mõte, et temast saab uus peatoimetaja. Aga läks kuidagi nii, et arvasime, et tal ei ole piisavalt kogemust, kuigi ta oleks ilmselt saanud hakkama küll. Meile lihtsalt vist tundus, et see on meie ajakiri ja peame ise edasi tegema. Nii ma olin siis toimetaja ja fotograaf ja Kemppu ja Kaarle tegid disaini. Ja ma müüsin reklaami ka kohati, kuigi seda tegid erinevad inimesed. Kõige suurem vastutus oli küll vist minu peal peale Timppa äraminekut.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

K: Kui sa võrdled seda tööd, mida sa praegu teed Kingpinis ja tööd Numero ajal ja ka tööd fotokunstnikuna, siis milline töö neist sulle kõige rohkem on meeldinud? Kas Kingpini töö ongi neist kõige meeldivam või teed seda pigem raha või arengu pärast?

T: Kingpini töö on areng ja kindel sissetulek. Raske öelda, mis on meeldinud kõige rohkem. Kõigil neil töödel on olnud omad plussid ja miinused. Lahe on muidugi teha oma asja ja oma ajakirja, et ise otsustad mida teed ja millal teed. Samas oled aga kogu aeg asja sees ja pead olema saadaval. Kuid näiteks Kingpinis

Sahtel nr. 6

on mul esimest korda elus vaba aeg ja töö. Kui oled freelancer või teed oma ajakirja, siis oled kogu aeg tööl, vaba aega kui sellist nagu ei olegi. Kingpinil on ka muidugi väga suured plussid. Raha on palju rohkem esiteks, nii et lugusid planeerides on olemas kindlad summad, mida võib kaasautoritele lubada. Mitte nagu Numeroga, et alati oli vaja teenet paluda. Kui keegi teeb midagi hästi, siis peab talle selle eest maksma, muidu ei ole seda võimalik hästi teha. Teine pluss on see, et Kingpini tehes on palju suurem valik, kus ja keda pildistada.

Tuukka bluntslide õigetpidi sisse kuskil Whitechapelis, Jack The Ripperi hoovipeal.

Foto: Ats Luik

20.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

K: Kas sind huvitaks skeidifotograafina veel areneda kuskile? Mis ambitsioone sul veel selles vallas on?

T: Arvan, et ma olen skeidifotograafina saavutanud umbes nii palju kui mul vaja. Aga kui ma mõtlen muude asjade peale, mida ma praegu teha tahaks parema meelega, siis ma ei suuda eriti midagi välja mõelda.

Jan: Õnnestub sul endiselt leida skeidi pildistamise juures mingeid uusi tahke ja lahendusi?

T: Veel ikka leiab. Ühel hetkel kindlasti tuleb see, et iga pilt tundub sarnane ja ring saab mõnes mõttes täis.

21.

Sahtel nr. 6

K: Kas skeidi fotograafi töö saab olla eluaegne amet?

T: Kindlasti mitte.

K: Miks ei saa? Kas vanuse vahe läheb sõitjatega liiga suureks?

T: Näiteks see ja samas ei jõua ka liikuda enam koos sõitjatega, sest see on ikka füüsiline töö ka. Mu foto kott kaalub umbes 30 kg ja seda kotti vedada mitu päeva on päris kurnav.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

K: Kas suur vanuse vahe on ka juba praegu vahest probleemiks olnud? Näiteks reisidel olles.

T: Pigem sõltub see praegu ikka konkreetsetest tüüpidest, kellega sobid paremini kokku ja kellega halvemini, mitte niivõrd nende vanusest. Aga vahest on ikka naljakaid olukordi olnud sellega. Näiteks, kui ma Numerot tegin veel, siis läksin kunagi pildistama Paul Aherot ja Miikka Virtaneni, kes olid siis 12-aastased. Ma ise olin siis kindlasti vähemalt topelt nende vanune. Kui meid hakkas turvamees kuskilt kohast ära ajama, siis ta muidugi vaatas, et mina olen need lapsed sinna toonud ja et kas ma ei peaks aru saama, et seal ei tohi olla.

Teinekord, kui ma viibin kuskil seltskonnas, kus on minu vanused või natuke vanemad, hakkan rääkima, mis tööd ma teen ja kellega ma hängin. See on nende jaoks täitsa arusaamatu. Nad hakkavad kadetsema, et kas sa tõesti tunned kedagi, kes on 20-aastane… Mulle on see hästi naljakas, kuna need on põhimõtteliselt minu sõbrad ju. See paneb muidugi mõtlema, et issand jumal – asjad on ju tegelikult väga hästi. Ei pea nuputama, et mis need noored tänapäeval üldse teevad…

Jan: Aga kui kõik hüved kõrvale jätta, kas sa siis ikka teeks meelsamini Numerot, kus sa said teha just sellist ajakirja nagu sa tahtsid?

T: Raske öelda. Edasi liikumist on ikka vaja. Kui keegi tahaks mulle Kingpin’i ressursid anda, et Numerot teha, siis palun väga.

K: Sa oled näinud väga palju erinevaid Soome skeidi põlvkondi alustamas ja lõpetamas. Varsti juba 20 aasta jagu tüüpe. Vähemalt meile siin tundub, et päris paljudes Euroopa maades arvatakse, et Soomest tulevad sõitjad on eriti head, eriti hea stiiliga ja eriti clean-id.

Oled sa mõelnud, et miks see niimoodi on?

T: Ma ei tea. Pigem on vist ikka lihtsalt mingid tüübid, kes paistavad välja. Eks igal maal sõidetakse mitut moodi.

K: Nii, et sa arvad, et see on pigem müüt? Eriti just meie lähiriikides räägitakse sellest palju.

T: Nad on lihtsalt käinud ja näinud Soomet rohkem võib-olla. Näiteks Hispaanias ei tea Soomlastest keegi eriti midagi. Aga Soomes on muidugi see ala hästi populaarne ka, mis on üks põhjus, et tase nii kõrge on. See on küll hästi banaalne näide, aga mäletan kui Markus Aarni (toim. Soome Sole brändide maaletooja) ütles kunagi, et Soomes müüakse kümme korda rohkem skeiditosse kui Rootsis näiteks. Suurest hulgast sõitjatest leidub ka rohkem väga häid sõitjaid.

Sahtel nr. 6

Jan: Soome pidi olema maailma kõige amerikaniseerunum maa. Võib-olla sellepärast.

Paul: Soomes pidi olema üldse maailmas kõige rohkem skeittareid ühe elaniku kohta.

T: Soome pidi olema kõige tobedam koht üldse.

Jan: Kas te otsite siis ainult hulle trikke või otsite ka ikka midagi, mis oleks teistmoodi tehtud ja teistsuguses kohas?

T: Seda leiab just rohkem Soomes ja siin ja Inglismaal näiteks. Spotid ei ole nii head ja kliinid, sellepärast peab mõtlema natuke rohkem, mida olemasolevaga ära teha. Praegu Helsingis käies näib, et seal on jube palju häid spotte, aga inimesed on need ilmselt sellepärast leidnud, et nad on otsinud midagi natuke teistsugust. Kui reisida kambaga, kus on erinevatest riikidest sõitjaid, siis tihtipeale Soome või Inglise kutid on huvitatud teistmoodi kohtadest. Või kui on mingi väike asi halvasti spotiga, siis inglased ja soomlased tavaliselt ei virise selle kallal nii palju, kui prantslased ja sakslased.

Näiteks, kui ma käisin ükskord Tallinnas pildistamas ja kaasas oli sakslane, šveitslane, rootslane ja soomlane, siis Tatu (toim. Tatu Engeström) sõitis näiteks ükskõik mida, aga teistele oli palju raskem kohti leida.

Paul: Mis sul selle sovijeti ja slaavi asjaga on? Tundub, et see on sulle kuidagi lähedane olnud.

T: Ei tea sellest midagi. See ei olnud mina.

K: Kas sa vene keele said selgeks?

T: Sain küll, aga nüüd on meelest ära läinud juba. Ma ei ole Venemaal viimasel ajal käinud eriti. Ühel hetkel sain täitsa suheldud. Nüüd ei ole enam aega tegeleda sellega.

Jan: Jääb mulje, et sa oled Baltikumi kuidagi eriliselt palju promonud muu Euroopa skeidi skenedele.

Rohkem kui Soomet võib-olla isegi.

T: Tjaa. Võib-olla on oma maad natuke naljakas haipida, see vist ei ole eriti soomlastel kombeks. Naabermaad aga juba palju lihtsam. Kuid nüüd, kui ma elan Inglismaal, olen käinud välismaalastega ikka rohkem Soomes.

Mõned korrad olen välismaa tüüpidega Tallinnasse sattunud ka mitte omal initsiatiivil. Seekord kui ma Jerry Hsu, Kenny Reed’i ja Javier Mendizabal-iga siia tulin, siis ma olin mõned päevad enne Proskate’i olnud Tallinnas Spanky ja Reynolds’iga (toim. Andrew Reynolds), kui Aksu (toim. Robert von Bonsdorf) helistas ja palus Reed’i, Hsu ja Mendizabal’iga Eestisse minna, et helikopteriga lähete ja nii edasi.

K: Miks see on Soomes nii populaarne?

T: Seda ei oska küll öelda.

22.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Ajakiri Numero täies kvaliteedis veel Deeli toimetusel. Üsna pea pärast tema lahkumist Kingpini hääbus ka Numero.

23.

Sahtel nr. 6

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Ajakiri Kingpin ilmub üheksa korda aastas neljas eri keeles ja levib kokku 74. riigis üle maailma alates novembrist 2002. Ajakirjas teenivad leiba 46 friilänsserist fotograafi ja muidu meest.

See kaanepilt sai Tuukka esimeseks pulgaks Kingpin’i karjääriredelil.

24.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Tuukkal oli kombeks kadunud Velodroomi minil teha back to back disastereid nii umbes 25 kaupa või kuni pea hakkas ringi käima. Vanemas eas käitub ta vastutustundlikumalt ühekordse bs lipslide näol.

Foto: Tanel Tepper

K: Skeidi fotograafid lendavad kopteritega.

T: Tänapäeval oleks mul lihtsam ikka mingi kambaga Soome minna pildistama, kui Tallinnasse tulla. Oleks kindlam, et saab korralikke pilte. Kuna paljud sõitjad ikka valivad spotte ja Soomest on neid lihtsam leida.

Kui ma ise mingit reisi organiseerin, siis ma suhtlen ise sponsoritega ja luban neile palju lahedaid pilte. Ja kui hiljem tuleb välja, et sõitjatele ei meeldinud ja pilte ei saanud eriti, siis on raske selgitada, et miks keegi midagi ei teinud.

K: Mis sa Eesti rula skenest või selle arengust arvad?

T: Ma ei ole tegelikult viimase aja siinsete asjadega üldse kursis, nii et väga raske on vastata.

K: Eesti skene on ilma laiema vanema põlvkonnata.

Kas sa arvad, et see mõjutab kuidagi praegust skene arengut?

T: Eks see ka. Aga kui ma praegu Soomes käisin Enise (toim. Enis Fazliov) ja Simoga (toim. Simo Mäkelä) pildistamas ning vaatasin neid koos, kuidas nad võivad igal hetkel teha ükskõik mis triki, mida vähegi oskaksid mõelda. Ja kui mõelda, et siis väiksemad tüübid vaatavad samas spotis seda kõrvalt ja mõtlevad, et see ongi täitsa normaalne. Niimoodi see arenebki.

25.

K: Keda sulle kõige rohkem pildistada meeldib?

T: Sellist ühte konkreetset sõitjat küll ei ole olemas. Üldiselt võiks öelda, et neid kellel on endal mingi mõte, mida nad tahavad teha ja kuidas ja kus. Läbi aegade Tatu (toim. Tatu Engeström) on olnud üks favoriit, viimasel ajal on Simo (toim. Simo Mäkelä) ka päris kõrgel seal listis.

K: Kas tulemus on parem, kui sõitjal on oma idee või kui on sinu idee?

T: Tavaliselt on küll nii, et kui on selline skeittar kes teab, mida ta tahab, siis on tulemus parem.

K: On ju kaks varianti, kas hakkab domineerima sõitja või hakkab domineerima fotograaf.

T: Jah, võib minna mõlemat pidi, aga mõlemad võivad ka hästi lõppeda. Enamasti ei tahaks ma ise hakata domineerima. Nõme on hakata ütlema, et läheme sinna ja tee see trikk, kuid samas on skeittareid, kellele see mõjub väga hästi. Nad on küll hästi andekad ja võivad ükskõik mida ära teha, kui neid kuhugi spotti viia, aga nad ei mõtle tihti ise midagi välja.

Jan: Kas igav ei ole nii?

T: Mõnes mõttes on selline robot just hea. Kui ise leiad

Tuukka “Deeli� Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Kingpin, kohalik fotoajakiri Cheese ning Element Project Therapy #3.

26.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

mingi koha ja mõtled välja milline foto tuleks sealt hästi lahe, siis oleks vaja leida ainult skeittarit sinna kohta seda trikki tegema. Saan valida telefonist sobiva tüübi ja kutsuda kohale. Nii saab selle pildi kätte.

Jan: Palud tal punase särgi ja punased tossud panna ka, et siis täpselt sobiks?

T: Ja siis teen nalja pärast mustvalge pildi... Muidugi on huvitavam see, kui juhuslikult satud mingisse kohta, juhuslikult mingi tüübiga, kes teeb juhuslikult mingit trikki. Aga tööna võttes ei lähe see niimoodi, muidu võidki jääda hängima ja otsima ja pildid jäävadki tulemata.

Paul: Millal sa viimati pildi tuksi keerasid?

T: Ei mäletagi. See, kellest pilt oli, mäletab kindlasti…

K: Mis sa Eestist veel peale naise oled saanud?

T: Ma alustasin ülikooli Eestis. Ja kui noor inimene alustab ülikooli, siis on ta üsna puhas leht ja hästi vastuvõtlik kõigele. Nii, et need esimesed hariduslikud mõjutused on ilmselt Eestist pärit. Foto teemast äkki niipalju, et Tallinna koolist soovitati mulle seda kooli Inglismaal, kuhu ma hiljem õppima läksin. Tallinna kool ei mõjutanud kindlasti mitte visuaalselt poolt, vaid pigem mõtlemise viisi.

Paul: Crossfire’le antud intervjuus ütlesid sa, et enne, kui sa hakkasid skeidi fotosid ise tegema, tundus see sulle puhas esteetika. Kas su arvamus sellest siis muutus hiljem?

T: Jah, kindlasti. Ma õppisin päris palju igasugust fototeooriat, kuidas pildid üldse lugu edasi räägivad jne… Skeidi foto on nagu iga teine foto. Ta on mingitel põhjustel tehtud ja kuidagi ülesehitatud. Esmapilgul näevad skeidi fotod tõesti tihti ühesugused välja, aga kui rohkem süveneda, siis ei ole see üldse nii. Fototeooria poolelt on hästi raske määratleda skeidi fotot laiemas foto keskkonnas, sest dokumentaalid need tegelikult ei ole, kuna keegi viidi kuhugi kohale ja valgustati. Mõnes mõttes on need lavastatud fotod, aga samas on see ka maandumise tingimus. Eeldus on ju, et see asi juhtus päriselt.

K: Skeidi dokumentaal fotosid siis peaaegu ei olegi olemas?

T: Dokumentaali kõige algsemad tingimused on, et fotograaf ei puuduta midagi. Ta peab olema lihtsalt kohal, tegema klõpsti ja ongi kõik. Seda skeidis juhtub hästi vähe. Dokumentaalis ei kutsuta fotograafi kohale, et tule tee. Ta võib teada, et midagi toimub ja minna ise omal algatusel kohale. Skeidis on aga ikka rohkem nii, et lepitakse kokku, et lähme koos ja ma võtan kaamera kaasa.

27.

Sahtel nr. 6

K: Siis võiks ju täitsa uue žanriga tulla välja – skeidi dokumentaal fotograafia.

T: Ma olen tihtipeale mõelnud seda nagu loodusfotograafidel on. Nad ju kuulevad kuskilt, et mingis kohas on seda lindu nähtud ja siis nad lähevad passivad seal umbes nädal aega ja ootavad, et äkki see lind tuleb.

Samamoodi võiks skeidifotograaf istuda kuskil trepi all ja oodata nädala aega, et keegi peab tulema tegema mingi triki – nii hea trepp on ju.

Paul: Siis fisuga ainult ei saa teha, muidu keegi näeb sind enne trikki ja siis ei ole jälle dokumentaal enam.

Peab telega kuskil põõsas passima.

T: Lõppkokkuvõttes tundub kogu see teoreetiline kontekst skeidifotograafia juures palju keerulisem, kui algul arvaks. Neile, kellele skeidi fotosid tehakse, on see üsna tühine ilmselt. Peamine on ikka see, et kes on pildi peal ja mis trikki ja kus kohas ta teeb.

K: Kas skeidi fotode tegemisel saadud oskustest ja kogemustest on kasu ka tulevikus mõnes muus foto valdkonnas tegutsedes?

T: Kindlasti. Ma ei usu üldse, et skeidi fotograafiat saaks kuidagi väga lahutada muust fotograafiast.

K: Sõitjatelt küsitakse alati, kes nende lemmik sõitjad on. Kas skeidi fotograafidel on ka lemmik fotograafid?

On sul mõni lemmik?

T: Vahelduva eduga, aga juba pikemat aega on mulle meeldinud Brian Gabermani pildid.

K: Kas ühe skeidi foto tegemisel sa kõigepealt jälgid, et trikk saaks võimalikult hästi edasi antud ja alles siis mõtled, mis seal juures võib olla või vastupidi?

T: Kuigi skeittarile on tähtis, et inimesed näeks seda trikki, siis peab seda ikkagi näitama nii, et see trikk näeks lahe välja, muidu ajakirjas ei panda seda lihtsalt tähele. Mingi asi peab selle triki juures pilku püüdma.

Enamust trikke näeb laivis pealt vaid väga väike kogus inimesi ja kui fotosid ja filme ei oleks, siis see asi ei areneks ka üldse edasi, kuna keegi ei näeks, mida keegi kuskil tegi. Seetõttu on fotod selle kultuuri jaoks väga tähtsad. Fotod ja videod liidavad selle individualistliku ala kultuuriks.

Tuukka ja teiste rulafotograafide looming: www.misc-photo.com

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Jerry Hsu’l on kivist munad.

28.

Tuukka “Deeli� Kaila _ rula / fotograafia

Eesti rulatajd Maik, Sergo, Anton ja Paul.

29.

Sahtel nr. 6

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Tuukka järjekordsel skeidireisil Tallinnasse toob Mikko Patja enne õhtut fotograafi jaoks kastanid tulest välja. 360 flip hipibisnes.

Foto: Tuukka Kaila

I was impressed by the work Deeli had done with Numero in Finland; he shot a Harri Puupponen cover for us and I decided then that I wanted him to work for us. He was an unanimous choice by all the editors at Kingpin. He does everything, pretty much. He tells me what to do. We just invented the title “random editor” for him so that he didn’t get called “photo editor”, which he isn’t.

Skateboard photography is very conservative at the moment. Nobody really takes any chances. Its becoming another branch of sports photography, and the availability of digital technology means you’ve got a lot of new “photographers” who have no real understanding of what makes a good photo. Digital photography is a step backwards. There will be less skate magazines in the future, that’s for sure. Until a year ago, Spain had 5 magazines, France had 5, Belgium had 3... too many for the market. Hopefully the skateboarding business will stop supporting boring magazines which are run just to promote their products and riders. Skating magazines need to find their balls again, say what the people are saying and not just cheerlead for advertisers. People say that the internet will become more important, but personally I think the internet is overrated. There are much more interesting things to do.

Niall Neeson, Editor in chief Kingpin Magazine

30.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Nooremast peast arvasin, et see ongi punkrock.

Nüüd on lihtsalt veits häbi. - Paul Kuimet, viinas peaga varahommikuse fs roki kohta.

Foto: Tuukka Kaila 31.

Sahtel nr. 6

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

32.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Kenny Reed - indy grab Pirita teel.

Foto: Tuukka Kaila

33.

Juri Loginov _ rula

Sahtel nr. 6

Intervjueeris: Janar Ilves

Juri, privet! kuidas läheb?

Hey hows it going? I am doing good, just living the life!

-Sind on siin harva näha... kus sa oled praegu?

I am in United States of Ummmmerica. Living and working in Minneapolis/Saint Paul, Minnesota.

Selge, see on päris teiselpool maakera ju. Mis rada pidi sa sinna sattusid?

I always wanted to come to America, you know - the American dream - since I was a kid, so one day I had a chance and I did it, and looks like I ended up staying­ longer than I hoped.

Aga miks just Minneapolis kusagil Mid-Westis? Miks mitte New York või Los Angeles?

I had a chance to go to America as a summer exchage student and I had an option to go to Texas and work at some horse ranch, basicly be a cowboy, or go to Minneapolis, and work at amusement park. It did not take me a long time to make a decision. Amusement park here I come! I have been all over the States, but Mid-West is not that bad place to live at all. The only bad thing is that it gets cold in the winter. But we got the island now to skate, so its all good!

Kohtun Vasya ehk Vassili Borisenkoga Kalevi korvpalliväljakul, vahetult pärast Simpel Session Summer Splashi skeidi- ja BMXivõistlusi. Pinkide vahesid kihina katvat kaasaelamise käigus tekkinud prahti pillutav kõle tuul kergitab käsivartel karvu ja pühib mõne minutiga nii publiku kui võistlejad teadmata suundades laiali.

Ka päike tõmbub üha mustemate pilvede taha, jättes Vasya äraoleval ilmel äsja rattureist ja rulatajaist kihava skeitpargi poole vaatama. Võiks arvata, et kurvameelsel meeleolul on pisut pistmist ka pettumusega - seekordsetel võistustel saavutas ta kuuenda koha – ent Vasya olek ja ilme ei lase seda kuigi kaua arvata. “Kahju, et jälle otsa sai,” ohkab ta küsimuse peale, et miks ta nii nukker on. Vasya hakkab vaikse häälega mu küsimustele vastama, tehes seda talle eriti omasel ülevoolavalt emotsionaalsel, samas tagasihoidlikul moel, olles silmnähtavalt heldinud ning isegi alandliku olemisega, korrutades pidevalt, kui tänulik ta siinviibimise eest on ja kui väga kõiki armastab. Vasyast õhkub sõbralikkust ja romantikat, samas aga ka seiklushimu ja vähenõudlikkust. Ka saadud auhinnad lennutas ta autasustamise järel suurejoonelise kaarega publiku hulka. „Mul ei ole seda kõike vaja,” naeratab Vasya oma suurte pruunide silmadega ja kössitab vaid T-särgi väel, tühjad käed taskus, „ma tulin siia lihtsalt sõitma.“

Kaua sa siis juba Eestist eemal oled?

It’s going to be seven years this July.

See on päris pikk aeg. Pikem, kui näib. Mis vahepeal juhtunud on?

Wow, feels like it was yesterday. I just got seven years older... No actually I don’t feel old at all. Still feels like I

36.

Juri Loginov _ rula

Sahtel nr. 6

„

You guys were really into heavy metal. Those were the days.

”

Circa 1996: Juri feiki flip Tallinnas Linnahalli juures.

Foto: Tuukka Kaila

37.

Juri Loginov _ rula

Sahtel nr. 6

need a lot of growing up to do. Everybody around me is getting married and getting kids. It’s just crazy to me, but I guess that is life. Anyway, I definetly experien­ ced lots of things I would not have if i stayed home.

Traveling opens your eyes on lots of things you would never think of before. It’s weird but sometimes it feels like I was in prison for seven years. So many things have changed back home, so when I come home it doesn’t feel like home, everything and everybody are different. And being here for seven years has not helped me to feel like home here as well. I still feel as a foreigner here...

Miks nii?

It is a weird feeling man. It was fun in the beginning, because everything is new and interesting, you are ­trying to discover brand new world for yourself. But now everything is the same old and boring, you know, ­living the american dream. And you think after seven years I should feel like home, but I don’t. People are still looking at me as foreign person. I guess I will never be an american Johnny boy and honestly I dont want to.

Räägi veel natuke Eestist...

Love-hate relationship. I love it, I hate it, I miss it. I can not live without it! It’s my home!

Mis sind siia aeg-ajalt tagasi kutsub?

It’s my home, my mom and all my old friends are there.

All the good childhood memories are there. It’s a great place to come back to and enjoy the peace, quiet and wild at the same time, life of my home town. I feel like a kid again being there, no worries, just lots of fun!

Have you noticed, that every foreign dude who turned pro usually put his country flag on his first pro model.

38.

Juri Loginov _ rula

Sahtel nr. 6

Foto: Tuukka Kaila

39.

Juri Loginov _ rula

„

One day I got a phone call from the Birdman Tony Hawk.

”

Kuidas sa Eestit mäletad sellest ajast, kui siin elasid?

Milline oli Eesti olustik sellel, paljude praeguste noorte sõitjate jaoks igivanal ajal, ehk üheksakümnendatel?

Wow, holy shit! To me it’s so crazy to see how many kids are skating these days, all the skateparks and skate­ shops all over Estonia. Better late when never, I guess!

Back when we started skating there was ­nothing like that at all, just us trying to do everything the very first time in Estonia. That was so much fun! I think it was like five guys who skated when I started. The OUTLAW skaters were Anton Siiman, Sergio Shelenjov, Aleksei Molodin and a couple of other dudes. Later we got Andres Sevtsuk, Maik Rõngelep and crazy Rakel-FOR LIFE, and we met another Tartu OG, you - Janar Ilves.

Remember the day we met?! We were skating the stairs by the Estonia theater. You had crazy long hair then, so as Maik. You guys were really into heavy metal. Those were the days. Fuck! Anyway, all the fun begun from there. Some dudes quit, some started, but every spring when the snow melted, I saw more and more dudes on the boards. That was amazing to witness how many rad dudes got hyped on skateboarding and we all become very good friends.

Kas oled oma vanade sõpradega veel ühenduses ja tead üldiselt, mis nad teevad?

I am trying to keep in touch with as many of my old friends as I can. That is again one of the main reasons I try to visit home as much as I can. Everybody are just living their life, and a great one I hope.

Aga sa ise? Kus sa töötad?

I have been running Familia skateshop, here in Saint Paul. One of the shop owner is Steve Nesser. The shop is small and new, but things have been going good. We

Sahtel nr. 6

have been really busy, lots of ideas and projects. Just trying to take over the world!

Päris head sidemed! Kas teie poest astuvad vahel mõned kõvad kutid ka läbi?

Having Steve on board is crazy! We got lots pros ler­ king here once in a while, its still crazy to me to hang out and skate with Kenny Anderson, Ed Selego and Danny Montoya or sell shoes to Koston and trucks to Rob Welsh. Or having Billy Joe of Green Day shopping for Xmas here in the store. Steve’s sister is married to Billy. So yeah pros are just like us normal people, some of the them are rad and some of them are not.

Sul on nüüd endal ka oma pro laud. Arvatavasti oled esimene eestlane, kes sellele positsioonile on jõudnud.

Mismoodi see juhtus?

One day I got a phone call from the Birdman (Tony Hawk)... No just kidding! Steve got this idea about ­giving pro model boards to the locals, who one way or another influenced the local scene, but never have a chance or time to become a pro. So here it is - I have a pro model deck. Thank’s Steve! First Estonian? Do you think the Estonian president would like me now?! No, I dont care.... Õnnelik kutt! Ja sellel on päris kena graafika, väga eestipärane. Saada mõned siia ka!

It’s funny... Have you noticed, that every foreign dude who turned pro usually put his country flag on his first pro model. I guess I am one of those dudes. No, I love the graphic, Todd Bratrud did that one. I guess that is a normal thing. Everybody becomes very patriotic while being away from home. I even have an estonian flag on my griptape. I got one for you, no worries. Oh and all of you who is reading, go to Reede and buy my board, support your local skateshop.

Kena. Tundub, et paber hakkab otsa saama... Soovid tervitada kedagi? Mõned targad õpetussõnad äkki...

I wish I could do more than just say thank you to all of you who have helped me out to be who I am and be where I am in life! But i guess thank you for now... my mom, my girl Stephanie, Familia (Steve, Adam and Tucker), Rob for all the Nike stuff, Muska aka Skyler, all my friends back home and the rest of the world. I miss you all. I wish I could kick it with all of you! Here are some names... Maik, Stas, Sergio, Anton, Aleksei, Andres, Tuukka, Kulpa, Janar, Tanel, Raoul, Erki, Ats, Paul, Jan.... So many names, sorry I cannot mention all of you, but you know who you are! Be yourself, don’t follow some fools, and enjoy your life.

Life is beautiful.

40.

Juri Loginov _ rula

Sahtel nr. 6

T채nap채ev: Juri n천usslaidib Minneapolises.

Foto: Stas Moshkov

41.

Vene hip-hop Tallinnas _ muusika

Sahtel nr. 6

Raw Hip-Hop Ruckuz #3 plakat.

Graafika Banditi sulest.

42.

Vene hip-hop Tallinnas _ muusika

Sahtel nr. 6

Tekst: Paul Oja

Illustratsioon: Maik

Raw Hip-Hop Ruckuz #2 flaier.

Toe Tag’i esimene laiv.

43.

Vene hip-hop Tallinnas _ muusika

J

ube kiireks läks kuidagi selle artikliga ja tähtaeg peksab täiega selga. Umbes pool aastat tagasi saadud ülesanne „kirjutada midagi Vene hiphop kultuurist Eestis“ on nüüd siin teie ees sellisena nagu ta on. Ma pean kurbusega tunnistama, et ma ise ei oska väga hästi vene keelt ja minu kokkupuuted vene skenega on jäänud sellele tasemele, et kuskil peol väga halba vene keelt purssides ja muudes keeltes vahele aidates üle valju muusika jutt a la „vot eta, kak skazat, noh tead küll, otšen horošo, raisk“ ära rääkida. See sellepärast, et meil oli vene keele õpetaja klassijuhataja ja selle asemel, et keelt õppida, tuli alatasa arutada seda, mis sigadusega keegi parasjagu hakkama oli saanud.

Kui me nüüd vaatame üürikest Eesti räppmuusika ajalugu, on selles algusest peale väga oluline osa olnud Vene kuttidel. Alljärgnevalt üritame koos kahe minu jaoks tähtsaima tegelasega Tallinna hiphop skenes meenutada seda, mis toimus nendel niinimetatud algusaegadel. Täiesti vabalt võite seda võtta kui lühikest kokkuvõtet Tallinna linna räpiajaloost. Vaadake, venekeelsel hiphopil on selles sama suur osakaal kui venelastel Tallinna rahvastikus. Loogiline, kas pole?

Ma vabandan, kui keegi, kes 80ndate esimesel poolel Linnahallis breigitrennis käis, end väljajäetuna tunneb.

Need kolm lauset on kõigile teile. Te olite osa kultuurist, ilma et oleksite ise seda teadnud.

Sahtel nr. 6

Meenutada aitavad DJ Critikal ja Genka. Critikal võib uhkeldada sellega, et ta omal ajal enamikele vene tüüpidele biite tegi ja alles nüüd hiljuti oma plaadifirma Mindnote Records all Skazo kauamängiva ilmutas.

Lisaks on nad koos ansamblis A-Rühm, mille esimesel albumil olnud lood koos tuntud artistide Durnoje Vljanie ja High Fly Planetiga integreerisid kultuure rohkem kui miljon „Olegi ja Margust tead“ hiigelreklaami.

Mõlemad on olnud Eesti räpi juures juba üle kümne aasta. Algusajaks nimetatakse umbes 95-96 aastat.

Critikal võtab antud aja tabavalt kokku „kõik oli kuidagi lihtsam, konkreetsem ja samas täieti arusaamatu“. Kõik oli uus ja huvitav nii muusikalises mõttes kui ka muu räpiga kaasaskäiva mõttes. „Eks kõik too aeg asjaga tegelejad olid lahedad, aga tollane attitude ei lubanud suurt kedagi kiita“, avaldab Genka takkajärgi tunnustust oma kaasaegsetele. Aga üldiselt mäletatakse selliseid artiste nagu Wu Tang Clan, Cypress Hill, Snoop Dog, Dr. Dre, Public Enemy, Ice T, Ice Cube, Beastie Boys ja kohalikest Cool-d, Toe Tag, Da Raba Bastards, True Heads, Valšebnik, High Fly Planet, K-Geto, Durnoje Vljanie, Underground Jazz A, Basket, Pyramid Clan, Bandit, Tšornõi Svet, Umõ, Prophet ja nii edasi. Põhiline kogunemiskoht Tallinna linnas oli tollal klubi nimega Bel Air, kus Critikal, Dutchmasta Ja E-Rhyme legendaarseid räpipidusid korraldasid. Sealsamas said oma esimesed lavakogemused väga paljud artistid. Muuhulgas Genka Toe Tag ja paljud antud artiklis juba nimetatud ja nimetamisele tulevad tegelased.

Tähelepanelik lugeja märkas ehk et kohalikest artistidest rohkem kui pooled olid tollal venekeelsed. Ja vene

Valik sajandilõpu Tallinna hiphop pidude flaiereid.

Korraldajateks Critikal ja North Crew.

44.

Vene hip-hop Tallinnas _ muusika

Sahtel nr. 6

„

Kui mingi hetk levis kuuldus, et ma kodus mussi teen, käis pool Lasnamäed ja Koplit mu juures kodus biite valimas...

”

Dj Critikal vanu kroomlindi aegu meenutades.

Illustratsioon: Tomson

keel kõlas biidi peale pagana hästi. Eestikeelset räppi tegi ainsana Cool D ja talle visati sellepärast ka kõige rohkem puid alla ja peeti, pioneeristaatusest hoolimata, mõnes mõttes outsider’iks. Pärnu ja Tallinna inimesed räppisid kõik inglise keeles. Vene keelt aga miskipärast peeti Eesti ringkondades võrdväärseks inglise keelega.

Seda võibolla sellepärast, et asi oli, nagu enne mainitud sai, „uus ja huvitav“. Aga ise kaldun arvama, et sellepärast, et tegu oli niivõrd andekate mc-dega, kellel igalühel oli väga isikupärane stiil ja flow. Häälest rääkimata. Nagu Ameerikas oli Q-Tip, Method Man, Chuck D, B-Real, üritas igaüks tollal oma stiili leida, keegi ei tahtnud kellegi teisega sarnaneda. „Suht vähe salvestati tollal tehtud muusikat,“ räägib Critikal „enamus Vene mc-dest olid lihtsalt head riimimehed ja andsid laive ja pappi stuudio jaoks polnud kellelgi“. Väga vähe oli üldse neid, kes arvutiga biite tegid, ja mingi kodustuudio oli kauge unistus. Ma mäletan isegi, kui meil tekkis Toe Tagiga võimalus „päris stuudios“ lugudest kasseti peale album salvestada, olid kolleegid ansamblist K-Geto meie peale hingepõhjani solvunud. Genka teab rääkida, et asi eskaleerus veelgi, kui nad said teada, et kõik Toe Tagi liikmed käivad koolis.

45.

Rasketel aegadel oli DJ Critikal üks väheseid, kes kodus arvutiga räppimiseks biite tegi. „Kui mingi hetk levis kuuldus, et ma kodus mussi teen, käis pool Lasnamäed ja Koplit mu juures kodus biite valimas. Asi nägi välja nii, et tulid mehed kohale, valisid endale sobiva muusikalõigu välja, mõõdeti salmipikkused ära, tehti vajalikud breigid ja lindistati kogu projekt kroom- või metallkassetile. Need olid kõige kallimad ja kvaliteetsemad. Kogu stuudioteenus maksis kokku sama palju kui praegu klaas viina energiajoogiga“.

Lüürilise poole pealt oli Vene hiphop üsna vaheldusrikas. Eksisteeris niinimetatud „kurinaja filosoofia“ koolkond, osad rääkisid toimetulekust rasketes tingimustes, osad positiivsematel teemadel. „Kui eesti räpparid olid rohkem joogi peal, siis venelastel oli „tavai põõhnim“ põhikeiss“, üritab Genka veidi ideoloogiate tausta valgustada.

Antud artikkel on kirjutatud kõrvaltvaataja silme läbi ja väga raske on edasi anda seda, mis tegelikult vene skenes tollal tegelikult asjadest mõeldi ja arvati. Ka järgnev kiire ajalootund a la Critikal, ei ole võibolla täiuslik. „Vene mc-sid oli ropult rohkem kui eestlasi ja neil oli ka märksa tihedamate sidemetega ja kinnisem ringkond. Kaks tegelast, nimelt Bass ja Master D kollektiivist Underground Jazz A, kes olid aktiivse tegevuse

Vene hip-hop Tallinnas _ muusika

lõpetanud, käisid niisama mööda linna ringi ja jagasid noorematele tarkust.“ „Nad olid vene kogukonna bossid“, meenutab Critikal „reaalselt võis Underground Jazz A tegevusaeg olla lausa 80ndate lõpus.“ Nagu enne öeldud, ei olnud muusikameediaks plaadid, isegi mitte kassetid, mp3-dest rääkimata. Uut kraami võis põhiliselt kuulda keldripidudel. Põhilised esinejad olid Durnoje Vljanie (osades ürikutes ka kui Black Light), Bandit, Valšebnik, Masta, High Fly Planet ja DJ Kaldun.

Viimane ajas Critikali sõnul „väga ulatuslike plaane aastatel 97-99, kui tüübid tahtsid oma klubi teha ühte Tartu maantee keldrisse“. Kinnisvarasõpradele öeldagu, et tegu on praeguses mõttes päris hea pinnaga suht kesklinnas ja ööklubisõpradele, et kui kõik oleks hästi läinud ja koht tänapäevani lahti, oleks see päris hea mugav oma iganädalavahetuse klubitretti liita. „Kümnekesi tõsteti keldrist välja Kamazi-suurused rauast trükimasinad, seinad dekoreeriti värviliste seentega ja toodi tümm sisse.“, kirjeldab Critikal aastatuhandevahetuse-eelset Tallinna hiphopi mekat. Saadaval oli erinevaid värskendeid ja mahesteid „3 eri sorti õlut, viin ja filmitops, mille sisu maksis tollal 40 krooni.“ Hiljem koliti asutus mitte kaugele, Lubja tänava politseijaoskonna lähedusse... hmm. Seal tegutses klubi nimega Difference umbes aastakese, kuni ühe Bob Marley sünnipäeva tähistamise käigus toimunud politseireidi raames see ka lõplikult suleti. Critikal meenutab Difference’i köögipoolt „astusin seal Difference klubis ühte „personaliruumi“ sisse, kus üleni suitsuses ruumis kaks maikades ja suurte

Sahtel nr. 6

vuntsidega meest malet mängisid, vanakooli telkust hokit vaatasid ja mind kohe rõõmsalt nimepidi tervitasid. Selliseid ruume oli seal umbes 4-5 tükki, igaüks oli nagu stseen Tarantino filmist“ Nüüd aga, nagu Critikal tabavalt ütleb „on eesti ja vene kogukonnad teineteisest eraldunud, venelastel oma peod, eestlastel oma.“ Ärge nüüd otsige siin mingeid poliitilisi või jumal teab mis rahvuslikke põhjuseid. Pigem meenutage jutu algust. Alguses tundub kõik uus ja huvitav. Mida rohkem sa kuhugi sisse elad, seda rohkem hakkad leidma vigu ja tekib soov sügavuti minna. Pigem on põhjus selles, et osadele meeldib Immortal Technique, osadele 50 Cent ja kõik see on nii pagana lihtsalt kättesaadav. Ei ole enam seda, et lindistad klassivenna või naabripoisi käest Wu Tang Clani, millest me räägime, Wu Tang ise on mingiks tuhandeks osaks lagunenud. Võid valida kifti klubitümaka vahel või riili underground shiti, mida läbi arvutikõlarite paugutada. Kõik on ühe download´i kaugusel. Kui nüüd keegi tähtis misiganes integratsiooniasutuse tegelane seda artiklit lugema juhtub ja tal peaks äkki tekkima küsimus, et mida siis teha ja kust alustada, siis ütlen ausalt, et ei oska öelda. Keda aga peaks huvitama see, mis tänapäeva Eesti-Vene hiphopis toimub, siis kindlasti tsekkige Skazo albumit, kontrollige järgi, mis mehed peidavad ennast nimede Gorõ Lana ja Semja Napasov taha.

Aastavahetuse Difference’i peo flaier. Värvigamma annab võrreldes teiste hiphop pidude flaieritega aimu pisut “lõbusamast” meeleolust.

46.

Vene hip-hop Tallinnas _ muusika

Sahtel nr. 6

Valik vanu flaiereid #2.

47.

Lasnam채e _ paik

Sahtel nr. 6

48.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

Tekst: Slava Kvinto Fotod: Jan Tomson

49.

Lasnmaäe _ paik

L

asnamäe – see on linn linnas, mis on täiesti sobiv enamikule selle elanikele, mõnikord isegi sellises ulatuses, et tekib tunne, kas siin elavad inimesed üldse reaalses ajas või hoopiski mingis rammestuses. Nähtavasti on elul „kivilinnas“ mõnevõrra erinev arengutempo ja iseloom, mis omakorda mõjutab selle elanikke.

Hoonete staatiliselt üksluised piirjooned sobivad hästi postsovjetlikul ajastul üleskasvanud põlvkonna elulaadiga, mis on ühel või teisel viisil säilitanud küllaltki selgepiirilised „kühvli”-režiimi sümptomid. 15-20 aastat tagasi siia elama asunud inimesed jätkavad oma vaikset, irdunud ja pigem rutiinset elu, osalemata mingilgi määral linna kui terviku ühiskondlikus ja kultuurilises elus – selle rajooni, kuid mitte Tallinna elanikud. Kes nimetab seda linnaosa getoks, kes linna ohtlikuks piirkonnaks, kuid sellele vaatamata on magalarajoonide elu alati olnud seotud teatud riskiga, vägivalla olemasoluga ning isegi letaalsete juhtumitega. Kõik see on siin Lasnamäel olnud: 90ndate lõpu elumajade plahvatused, kus vanamees – pommimees, ei leppinud „roojaste“ (hulkurite, joodikute) olemasoluga ning korraldas Pae tänava piirkonnas elumajade plahvatusi, 90ndate keskpaiga hip-hop-kultuuri buum kadus peaaegu täielikult sajandivahetuseks, asendudes „happelise” muusika ja narkootikumide jõhkra mõjuga.

Arvestades Eesti mastaape, on Lasnamäelt pärit hiphop selle kultuurinähtuse tegelikuks kasvulavaks.

Esimesed tegelased, grupid, grafiiti tegijad, breikarid – kõik nad määrasid neil kaugetel 90ndatel kogu riigi rütmi ning tegelikult olid esimesteks räpp-stiili esindajateks Lasnamäelt pärit tavalised vene noormehed, täis entusiasmi ja usku. Underground Jazza, Durnoje Vlijanie, Volšebnik, Y.M.Õ – olid ajutised nagu kõik elav siin maa peal, kuid nad olid selle stiili ja kogu hiphopi mõiste ajalukku viinud esmaavastajateks. Pyramid Clan on veel üks lüli magalarajooni kultuuri moodustumise ketis – hip-hopi armastajate ühendatud kogukond, ajaveetmiseks kohandatud kelder (nn „osmik”), kassettmakk ja muud atribuudid, mis ei eristanud neid põhimõtteliselt teistest antud stiili esindajatest, kuid selline kogukond võis oma algatusel ühendada paljud tolle aja grupid ja MC-d.

Tol ajal oli gruppidevaheline suhtlemine oluliselt läbipaistvam ja sõbralikum ning vaatamata mitte kõige parematele elulistele näitajatele oli egotsentrismi osa võrreldes praeguse ajaga oluliselt väiksema väljendusvajadusega. Kummaline, kuid parem elu ei vabasta meid pahedest, vastupidi, ta tõukab meid järjest suurema sallimatuse ja leppimatuse suunas. Kui rääkida tolleaegsete Lasnamäe räpparite loomingust, siis ei saa jätta rõhutamata tõsiasja, et sõnad ja sõnum olid oma

Sahtel nr. 6

temaatikalt oluliselt jõulisemad, isegi brutaalsemad, kuid samal ajal olid need arusaadavad ja väljendatud lakoonilises ja lihtsas keeles. Süžeeliinid kulgesid piki tänavaid, ülekandeliine ning sellest elust varalahkunute saatuste nurgataguseid pidi. Ei ole ju kellelegi saladuseks, et paljud nendest 90ndate keskpaiga julgetest poistest on enda peal kogenud kogu seda „keemiat” ja selle pöördumatuid tagajärgi. Tollal nad rääkisid: „Sellest ei saa jääda sõltuvusse, ma suudan ennast kontrollida, see on puhas kraam” jne, ning tunnevad ennast nagu „šokolaadis”. Paljud neist on praegusel ajal juba vanglates, paljud on siit ilmast lahkunud, keegi oskas õigel ajal piiri panna ning töötab kusagil ehitusel või tehases. Kuid võib-olla on vanade aegade kombed niivõrd sügavale ajusoppidesse jäänud ning muutunud reflektoorseteks, et ei ole enam võimalik eelnevast elust loobuda ning elu seisneb taas pisivargustes ja politseijaoskonna protokollides. Rääkida seda ainult Lasnamäe kohta oleks olnud vale ja ebaõiglane, kuid mind huvitab ainult selle valgustkartva komplekti mõju tolle aja räppartistide loomingule, eriti mis puudutab eelmise kümnendi keskpaiga loomingut. Tegelikult näitavad taolised uuringud seda, kui tugevalt mõjutab tänav, piirkond või isegi konkreetne kangialune hip-hopiga seotud inimeste mõtteid. Kõik me kindlasti mäletame seda, kui venekeelsed Lasnamäe räpparid hakkasid ilmuma eestlaste pidudele ning esimene asi, mida me kuulsime, oli „See on Lasnamäe, Lasnamäe number üks“. See oli omamoodi sõjahüüd, deviis ja kindla stiili faktor. Kuid vaatamata sarnasusele on kõigil tegutsevatel artistidel tänapäevani säilinud isiklik väljaarenenud värsivorm ja ettekandestiil, mis eristab neid ning köidab nii eestlasi kui ka venelasi. Selle rajooni räpp on ennast heas mõttes kogu Eesti hip-hopi ruumis jõuliselt ja pikemaks ajaks tõestanud.

Vabadust armastavatel ja loominguliselt meelestatud inimestel hakkab üheksakordsetes karpides kitsas, kuid nende vabaduse hing ei peatu saavutatul, neil on vajadus laiendada ja näidata oma saavutusi tervele linnale, näidata tervele riigile teistsuguse elu tegelikkust, teistsugust keskkonda, teistsugust korda. Kui vaadelda seda rajooni tänavakultuuri taustal, siis selgub, et Lasnamäe on kõikides oma algatustes kõige aktiivsem tegelane.

Teisest küljest peegeldab Lasnamäe teistsugust mentaliteeti, teistsuguse pildi olemust, mis näib mõnele sotsialismi pärandusena, kuid see on koduks sadadele tuhandetele inimestele ning see jääb paljudele kõigeks, mida nad antud elus omavad, neil pole muud lihtsalt vaja ning nad armastavad kogu seda sõnnikut.

50.

Lasnamäe - paik

Sahtel nr. 6

Tol ajal oli gruppidevaheline suhtlemine oluliselt läbipaistvam ja sõbralikum ning vaatamata mitte kõige parematele elulistele näitajatele oli egotsentrismi osa võrreldes praeguse ajaga oluliselt väiksema väljendusvajadusega.

51.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Intervjueeris: Liina Ristoja Fotod: Andrey Artukhov

Kohtun Vasya ehk Vassili Borissenkoga Kalevi korvpalliväljakul, vahetult pärast Simpel Session Summer Splashi skeidi- ja BMXivõistlusi. Pinkide vahesid kihina katvat kaasaelamise käigus tekkinud prahti pillutav kõle tuul kergitab käsivartel karvu ja pühib mõne minutiga nii publiku kui võistlejad teadmata suundades laiali. Ka päike tõmbub üha mustemate pilvede taha, jättes Vasya äraoleval ilmel äsja rattureist ja rulatajaist kihava skeitpargi poole vaatama. Võiks arvata, et kurvameelsel meeleolul on pisut pistmist ka pettumusega - seekordsetel võistustel saavutas ta kuuenda koha – ent Vasya olek ja ilme ei lase seda kuigi kaua arvata. “Kahju, et jälle otsa sai,” ohkab ta küsimuse peale, et miks ta nii nukker on. Vasya hakkab vaikse häälega mu küsimustele vastama, tehes seda talle eriti omasel ülevoolavalt emotsionaalsel, samas tagasihoidlikul moel, olles silmnähtavalt heldinud ning isegi alandliku olemisega, korrutades pidevalt, kui tänulik ta siinviibimise eest on ja kui väga kõiki armastab. Vasyast õhkub sõbralikkust ja romantikat, samas aga ka seiklushimu ja vähenõudlikkust. Ka saadud auhinnad lennutas ta autasustamise järel suurejoonelise kaarega publiku hulka. „Mul ei ole seda kõike vaja,” naeratab Vasya oma suurte pruunide silmadega ja kössitab vaid T-särgi väel, tühjad käed taskus, „ma tulin siia lihtsalt sõitma.“

54.

Vasya Borissenko _ bmx

55.

Sahtel nr. 6

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Sõidad alati enesekindlalt ja mõnuga. Kuidas suudad võistlustel nii rahulik olla?

Ma ei ole üldse rahulik! Enne võistlusi olen ikka väga närvis. Palun jumalat, et „palun, jumal, ma ei taha mingeid auhinnalisi kohti, aga tee nii, et ei tuleks mingeid traumasid, et saaks lihtsalt lõbu pärast hästi sõita“.

Oma esinemise pärast muretsen ka - tavaliselt üritan sellisel puhul ette kujutada, et olen üksi. Võibolla seepärast tundubki, et sõidan rahuga. Seespool aga möllab minus tõeline torm!

Oled sa ennast palvetest hoolimata kunagi ka ­katki teinud?

Ei ole! Mitte kordagi! Jumal tänatud, isegi mitte käsi­ vart ega nina.

Mida mäletad esimesest võistlusest Eestis?

Mäletan, et oli vapustav - ja on iga kord! Ühel hetkel sõitsin kodus kohalikul platsil ja järgmisel sattusin sellisele võistlusele! Olen oma silmaga näinud sõitmas Markus Wilket, Niels Thanild’i ja seda, mis-ta-nimi-nüüd-oligi, Austraaliast. Ja mul oli nagu „blin!“ - mine või lolliks!

Uskumatu! Ma isegi ei tea, sõnu jääb väheks. Tahaks kohe rohkem sõita ja ringi reisida, ehkki leian, et Eesti on parim koht kuhu tulla- siin mõistetakse vene keelt ja kõik on kuidagi tuttavlik ja siin on väga tore.

Sinu stiil on Baltikumile iseloomulikust üsna erinev ja on alates sinu esimesest külaskäigust Eestisse mitmeid kohalikke sõitjaid mõjutanud. Mis sa sellest arvad?

Väga meeldiv on kuulda, et inimestele meeldis - mul on ainult hea meel. Raske on peale selle veel midagi arvata või tunda. Püüan sõita hästi - tore, et need, kes võimekalt sõidavad, ütlevad „oh, lahe“ ning teevad järgi ja kujundavad selle põhjal ka oma stiili. Minu enda stiili jaoks on kõige arendavam olnud Simpel Sessionil osalemine ja maailma parimate sõitjate nägemine. Olin neid vaid videotest näinud ja oli uskumatu neid ­päriselus sõitmas näha. Ma lausa toitusin sellest vaatepildist, imasin seda sisse nagu svamm. Arvan, et minu praeguses stiilis on nende stiilielemente ka märgata - mõned vanakooli-trikid, mida nemad kunagi tegid.

Kuidas sa BMXiga alustasid?

Tegelikult olen ma lapsest saati olnud hoopis tihedamalt seotud muusika kui spordiga, kuna - siin­kohal tervitaks oma ema ja isa, keda ma väga armastan mu vanemad olid muusikud. Isa on peale selle veel ka kunstnik. Muusika kõrvalt jõudsin rulluiskudeni ja sealt edasi hakkas huvitama BMX, millega tegelen juba kuus aastat. Alguses proovisin, siis hakkas meeldima, mõne aja pärast ka välja tulema. Esimese ratta sain 2003. aasta talvel. Alguses sõitsin flätti ja siis hiljem striiti.

Millistel rahvusvahelistel võistlustel oled osalenud?

Olen võistelnud Eestis ja Ukrainas. Mitte võistlemas, vaid niisama turneedel ja reisidel olen käinud Hiinas, Saksamaal, Taanis ja Sveitsis. Eriti palju pole reisida ja võistelda saanud, kuna Venemaal on palju probleeme viisadega ja toetusrahasid ka eriti ei liigu.

Kuidas Hiinas oli?

Hiinas oli nagu Kuu peal. Tõsiselt. Need ei olnudki päris võistlused, vaid pigem mingi vaatemäng või show. Seal oli ka hoopis teistmoodi ehitatud park. Kõik oli üldse nii teistmoodi. Nagu Kuu peal, noh.

Millised võistlused on sulle kõige paremini meelde jäänud?

Esimesed ikka. Aga mulle üldse meeldib siin võistlemas ja sõitmas käia. Huvitav on ja ikkagi Euroopa tasemel. Parimat võistlust konkreetselt välja tuua ei oskagi - kõik võistlused on olnud omamoodi erilised, andnud suure elamuse ja jätnud aastaks ajaks mulje, mille ajel tagasi tulla.

Millistesse maailma otstesse plaanid võistlema sõita?

Hetkel ei plaani kuskile sõita, võibolla Ungarisse. Spon­ sorid ei finantseeri sõitu ja mul ei ole endal kuskilt raha

56.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Üks Vasya lemmikkohti sõitmiseks on Tšelkovo linna ühte mahajäetud tehasesse ehitatud betoonist park, mille püstitasid kohalikud poisid oma kätega.

57.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Spott Moskva l채hedal Vidnoe linnas, kus Vasya elab.

Pilt on tehtud 체he kooli territooriumil, kus vanasti asus skatepark.

58.

Vasya Borissenko _ bmx

võtta. Ma ei kaeble, aga paraku on nii, et mõnikord ei tule omadega ega vanemate toetusega välja.

Kes su sponsorid on ja millega nad sind toetavad?

Kohalikud Vene sponsorid peamiselt, kellelt saan põhiliselt stuffi: ratta asju, mõnikord riideid - aga mitte raha.

Seekordki sõitsin siia täiesti omal kulul. Käisin sponsoritega küll rääkimas, et siia võistlema sõitmiseks finantsi saada, aga sain vastuseks, et „mis üritus“ ja „see on meil planeerimata“ ja nii edasi. Ühesõnaga: nad ei tea asjast mitte midagi, täielikud idioodid, mulle ei meeldi nendega koostööd teha. Nad ei tee mu heaks peaaegu mitte midagi, aga ikkagi virisevad, et kannan sõites ebaesinduslikke teksasid ja muu sellise üle.

Sahtel nr. 6

Kas Simpel Sessionile tuled talvel?

Kui kutsutakse, siis muidugi - suurima heameelega!

Ehkki iga kord tulen talvel niimoodi võistlusele, et pole kolm kuud korralikult sõitnud. Paar nädalat enne ei anna ka valmis treenida, siin on tase ikka kõrge.

Seepärast ma mingist arvestatavast kohast eriti ei unistagi. Aga ega mind tulemused nii väga paelugi - mulle meeldib lihtsalt kohale sõita, ringi vaadata ning sellest õppida. Ma olen kohutavalt tänulik, et mul selline võimalus on avanenud.

Rahvusvaheliste sponsorite peale ei ole mõelnud?

Nojah, aga ma kardan, et ei sõida piisavalt hästi ega saaks neid.

Kellega koos, kus ja kui palju sa tavaliselt sõidad?

Võin sõita ka tänaval, aga kõige rohkem meeldib pargis.

Enamasti üksi või siis Blintšikuga – Blinovi, oma sõbraga. Serjožkaga (Sergei Lukjanuk) ka vahest. Nad on väga lahedad, siin käinud ei ole aga kumbki. Moskvast väljaspool käime sõitmas näiteks Sankt Peterburis, Krasnodarijas ja näiteks Sotšis. Häid linnu on veel, kus võiks idee poolest sõita, aga ma ei kipu sinna eriti, kuna kardan kohalikelt jõmmidelt peksa saada. „Vaata millised su püksid on - ma sulle veel näitan!“ Taolisi asju tuleb Venemaal päris tihti ette, midagi pole teha.

Armastan sõita siis, kui miski ei takista ega sega - näiteks öösiti, täiesti üksi mööda tänavaid. Et pargis sõita, pean teekonna jaoks varuma kaks tundi, seega käin seal vähem – nii korra nädalas. Talvel on üldse peaaegu võimatu harjutada. Sõidan üldiselt palju, aga mitte nii palju kui varem.

Miks?

Peab muud huvitavat ka tegema ja peale selle tuleb elus igasuguseid asju ja kohustusi ka ette. Põhiliselt kammitakse ajusid, et on millegi muuga ka vaja tegeleda peale sõitmise. Inimesed ei mõista seda ala, sageli on raske Venemaal BMXi sõita ja olla aktsepteeritud kui millegagi tõsiselt tegeleja.

Mida arvad uutest trendidest BMXis? BMX on üldiselt Venemaal tõusuteel. Palju stiilseid brände tekib kogu aeg juurde, põhilised on ka Venemaal esindatud. Mulle meeldib eriti Simple Bikes, mis on võrdlemisi uus. Siin võistlusel üks Eesti ja üks Läti poiss sõidavad selle firma nime all.

59.

Vasya on ehitanud oma kodu keldrisse stuudio, kus mängib sõpradega bluusi, jazzi, funki ja mõnikord rokki. Seinad on munarestidega ­helikindlaks polsterdatud.

Ma lausa toitusin sellest vaatepildist, imasin seda sisse nagu svamm.

Vasya Borissenko _ bmx

Vasya poseerib veduri otsas, mida kasutati Lenini laiba Moskvasse transportimiseks. Vasyat toetav firma opereerib nüüd ka antud muuseumis, kus pilt tehtud. See aga tähendab, et kutt saab imetleda surnud Leninit vedanud vedurit nii palju kui hing ihkab.

Kuidas BMX Venemaal ja Moskvas areneb?

Kes sõidavad ja kus?

BMX jõudis Venemaale nii kaheksa-üheksa aastat tagasi. Selle aja peale, kui mina alustasin, oli juba palju poisse, kes olid hakanud sõitmisest huvituma: Aleksandr Sokolai, Vladimir Kosjakov, Anton Antipov, Saša Krjakovski ja Danila Kodarov. Neist viimast enam meie seas kahjuks ei ole. Need inimesed on minu jaoks olnud maailma parimad ratturid ja nad on minu stiili palju mõjutanud. Armastan ja imetlen neid siiani. Üldiselt on Venemaal BMXi peale alati viltu vaadatud.

Jumal tänatud – kevadel ehitati vähemalt üks normaalne suvepark Moskvasse Varblaste mäele. Üks ehitatakse veel Adrenalin Games`i jaoks, mille ehitab ka Sessionil võistelnud Mark König koos ühe saksa mehega, kes teda ehitama õpetas. Talvist parki ega sisehalli Moskvas paraku pole, ehkki linnast väljas asub küll üks. See sisepark on enam-vähem hea, aga seal on siiski palju valesti ehitatud. Venemaal ei osata veel parke päris nii projekteerida nagu vaja - ei ole jõutud vajalikule tasemele.

Kus sa siis sõitsid, kui parki polnud?

Sõitsin kodu juures, trepikojas proovisin ka mingeid­ trikke. Enne kui püsipark rajati, leidus samuti mõnin­ gaid parke, kus sõita – need aga olid ehitatud spetsiaalselt

Sahtel nr. 6

„

Ma ei kipu eriti teistesse linna­desse, kuna kardan kohal­ikelt jõmmidelt pek­sa­­saada Vaata millised su pük­sid on, ma sulle veel näitan!

”

60.

Vasya Borissenko _ bmx

Vasya sõidab maantee-eraldajal, mida kasutatakse enamasti tiheda liiklusega teede vahel, mistõttu enamasti neil sõita ei õnnestu. Pilt on tehtud Vasya sõbranna Anja ja Paša Voitovi kooli tagaaias, kus jupike ihaldatud betoonmüürist täiesti liiklusvabalt seisis.

61.

Sahtel nr. 6

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

mingite ürituste jaoks ning pakiti pärast võistlusi lihtsalt kokku ja viidi ära. Nii tasapisi olengi sõitnud, tundub, et tuleb välja.

Kes on Moskvas BMXi pioneerid ja eestvedajad?

Pioneere justkui polegi, ehkki - ega ma täpselt ei teagi, kes enne mind BMXiga tegelesid. Need aga, kes on tulnud selle peale, et võiks pargid ehitada ja võistlusi korraldada, on peamiselt lihtsalt ärimehed. Mingid täiskasvanud onud, kellel oli suva, kuhu raha panna. Need rahad aga, mida nad kulutasid, töötasid paraku BMXi arengu kahjuks - või vähemalt ei arendanud kuigivõrd edasi, kuna BMXiga ei tegeletud sisuliselt. Hiljuti on asjaolud siiski paranenud, kuna need, kes asjaga tegelevad ja teavad, mida BMXisõiduks vaja, on hakanud ennast korraldusliku poolega siduma ja parke püsti seadma - näiteks Sergei Lukjanuk, Mon, Aleksandr Sokolai, Vladimir Kosjakov ja Ljoha Skvot. Siiski ei ole nad veel jõudnud nii kaugele, et neile oleks hakatud selleks suuremaid rahasid välja jagama.

Kes on praegu Venemaal lootustandvamad noored sõitjad?

Moskvas neid ikka on – Klitchko ja Moissejev, siis mu noor sõber Blinov, kes on alles 17-aastane. Neid on ka mujal – näiteks Paša Terentjev, kes samuti Simpel Sessionil osales, Piiterist. Ja loomulikult Kukaratša, kes sõidab väga hästi striiti. Väga palju on häid sõitjaid, ei jõua neid kõiki nimetadagi. BMX on väga populaarne, lihtsalt sponsorid on ihned ega näita toetamise osas erilist indu välja.

Võibolla seepärast tundubki, et sõidan rahuga.

Seespool aga möllab minus tõeline torm!

62.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Nõukogudeaegne Moskva linna märk, mis asub ühe kesklinna suunduva tee ääres.

Andrey Artukhov on seal teinud palju skeidipilte. Rauast monumentaalsed tähed on aga hakanud tugevalt roostetama, mistõttu seal varsti enam sõita ei saa.

63.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Kas tänavatel sõites on korravalvuritega ka probleeme olnud?

Ei, politseiga probleeme olnud ei ole, küll aga siin-seal turvameestega.

Millises formaadis Venemaal võistlused on?

Formaat on väike, maksimaalselt paar välismaa sõitjat on olnud, ei midagi erilist. Siinsete võistlustega ei saa võrreldagi.

Kuidas sinusse Moskva stseenis suhtutakse?

Seda peab neilt küsima. Kodus ei meeldi mõnedele, kuidas ma sõidan - nad leiavad, et sõidan halvasti, või vähemalt mitte piisavalt hästi, et mingeid kohti kinni panna. Üldiselt ei meeldigi mulle Venemaal võistelda, sest kuidas ma ka ei püüaks, ei suuda ma mingeid kõrgeid kohti saavutada. Teisest küljest, ka siia tulid Venemaalt sõitma ühed parematest ja juhtus, et mina hoopiski võitsin neid. Kuid see kõik ei loe mu jaoks tegelikult midagi. On võistlused sponsoritele näitamiseks ja on võistlused tõelise sõitmise jaoks, seega ei tunne ma ennast Venemaa võistlustest väga puudutatuna. Kui ma sõidan, siis alati maksimumi peale, ei karda riskida ega tee mingeid mööndusi – isegi kui võib valesti minna.

„

Moskvasse kogunevad kõik kõige ahnemad inimesed üle Venemaa.

”

Vasya kodulinn Moskva võib olla päris karm paik.

64.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Kas see on siis võimalik?

Venemaal on raha eest kõik võimalik (naerab).

Mida teed siis, kui parasjagu rattaga ei sõida?

Viimasel ajal püüan rohkem sõita ja vähem kodus passida. Käin vahepeal koolis, kohtun oma sõbranna Annimariaga (juba viis aastat), mängin trumme oma jazzikoolis õppiva sõbraga. Mul on kodus pööningul väike stuudio ka – seal saame kokku ja mängime bluusi, jazzi, funki ja mõnikord rokki. Rahulikku ja ilusat muusikat teeme, hingele. Seda armastan ma üle kõige. Raamatuid ma eriti ei loe, ei meeldi kuidagi.

Ilmselt selle­pärast, et lapsena lugesin liiga palju. Nüüd on teised huvid. Ajakirju loen ka vahest. Venemaal ei ole oma BMX-i teemalist ajakirja, küll aga on mõned, milles kirjutatakse BMXist muude teemade hulgas päris tihti.

Milline muusika sulle peale enda loodava veel meeldib?

Erinev. Peaasi, et oleks ilus meloodia. Sõites kuulan kõige rohkem, kodus olles mitte eriti. Valdavalt võiks musa vana olla - mingi vana rokk, eriti naisvokaaliga.

Bändides ja artistides ma hästi ei orienteeru - teen pigem ise muusikat.

Mida sa õpid või kus töötad?

Ei tööta kuskil, õpin Moskva Regionaalses Sotsiaal­ majanduslikus Instituudis. Alguses õppisin PR-i ja reklaami, nüüd management´i. Koolis ma eriti käia ei viitsi, usun, et kui tuleb aeg, siis saan lõpuks aru, mida tegelikult teha tahan. BMX ei ole mu elus kõige tähtsam, aga ma ei tea ka, mis on. Vähemalt üks on kindel - pääseda paradiisi. Üleüldse tahaksin muusikuks hakata. Mu tüdruk muidugi tahab, et hakkaksin ärimeheks. Venemaal mõõdetakse kõike rahas ju, natuke häbi on tegeleda alaga, mis raha sisse ei too.

Täiesti kohutav! Ei taha selle peale mõeldagi, kuni kõik hästi on. Ma ei ole veel eriti vana ka - võin seni veel oma lõbuks elada ja egoist olla.

Kas sa sõjaväes oled käinud?

Ei ole ja loodan, et ei pea minema ka. Seal lõhutakse inimesi ja isiksusi. Sõjavägi on siiani nõukogudeaegse vaimuga. Kujutad ette, sinna saadetakse 18-aastased poisid!

Kui mina olin 18, siis hakkas minus maailmatunnetus ja siseelu muutuma, hakkasin väikesest lapsest täiskasvanuks saama ja kõike teises valguses nägema. Sellises eas inimene lõhutakse sõjaväes lihtsalt ära.

Aga kuidas sa kavatsed sellest pääseda?

Ma arvan, et ostan ennast välja.

65.

Kas sulle meeldib Moskvas elada? Oled mõelnud ka kuskil mujal elada?

Moskva on Venemaa keskus, kuhu kogunevad kõik kõige ahnemad inimesed üle Venemaa. Petavad ja varastavad üksteiselt ja riigilt. Moskvas on raske elada, ühiskond ja inimesed on sellised...möödapääsmatud.

Moskvas mulle elada ei meeldi. Mulle küll meeldivad mõned sealsed inimesed, kuid linnas endas ei ole mitte mingit korda. Mulle ei meeldi sealsete poliitikute tegemised ja see, et inimesed elavad kehvasti. Kui mul oleks mingit mõjuvõimu selles linnas, siis teeksin vaid üht - elaksin ausalt. See oleks peamine, mida tahaksin teha.

Aga Sankt-Peterburg?

Sankt Peterburg on kultuurne linn ja seal on väga ilus.

Aga sinna kolida? Ei, seal on külm. Terve selle suvegi veetsin Krasnodarijas, ühetoalises hurtsikus, kaheksakesi. Kujutad ette? Käin seal alati, sest seal on soe.

Elamine nüüd nii väga tegelikult kohast ei sõltugi.

Olen Venemaal üles kasvanud, seega ma armastan Venemaad ikka ja elan seal edasi, ka on kõik lähedased inimesed ju seal. Muidugi tahaks mõnda aega ka kuskil mujal riigis elada, aga nagu öeldakse - sünnimaad ei saa valida. Pealegi ei oska ma ühtegi võõrkeelt piisaval määral, et ümber kolida.

Vasya Borissenko _ bmx

Terve selle suvegi veetsin Krasnodarijas, ühetoalises hurtsikus, kaheksakesi.

Kujutad ette?

Sahtel nr. 6

Aga kas sa internetis käid?

Käin ikka, aga mitte kuigi tihti. Eelistan reaalset elu virtuaalsele. Kodus on nett olemas küll. Tahaks kuidagi reaalsemalt elada ja elamusi saada - sõitmas käia ja...

Netis teen ainult asjalikke asju, mis on kooliga seotud ja nii. BMX-i videosid vaatan ka vahest Youtube`ist.

Aga mis siis, kui sinust muusikut ei saa - kellena siis tööle hakkad?

(Mõtleb natuke) Võibolla hakkan BMXiga seotud üritusi korraldama või müügiga tegelema. Või ehitama parke, see meeldib mulle ka.

Trivia Muusika: Air, The Clash, Hood, The Killers, Iggy Pop Film: Reqiem For A Dream, Sponge Bob Squarepants, Džentelmenõ udatši

Eestisse ei taha kolida?

(Itsitab) Siin on mul küll üks tore sõbranna, Ženja.

Kõigest hea sõbranna, ei midagi enamat. Ehkki ta on väga tore inimene ja ma võiks mingeid mõtteid heietada küll. Oleme päris lähedased, sest räägime vene keeles. Temaga elaksin küll, aga mul on oma tüdruk olemas, juba sellepärast ei saaks ma ka Venemaalt kuskile ära minna. Armastan teda ja armastust ei tohi reeta. Sellepärast ei jäänud ma ka Hiinasse pooleks aastaks, ehkki mind kutsuti. Annimaria ei taha kuskile ära sõita - ta õpib Moskvas arhitektuuri. Pealegi on mul teda ilmselt rohkem vaja kui temal mind.

Mida arvad sellekevadiste sündmuste põhjal eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest?

Mõtled seda monumenti? See kõik on lihtsalt poliitika.

Ma jumaldan Eestit, poliitikute kanakitkumised mind ei kõiguta. Nad on värdjad! Kui eestlastel ja venelastel ei ole omavahel probleeme ning nad suudavad muidu rahulikult kõrvuti elada, siis on kõik hästi. Ma ei oskagi seda olukorda hinnata, süvenenud ka ei ole. Telekat ma ei vaata - mul polegi seda, sest see nüristab ajusid. Mina armastan eestlasi, armastan Tomi (naeratab sõbrale, kes istub kõrval ja kohmetub). Minu jaoks ei ole vahet, kes millisest rahvusest on või kes kellega sõdib. Suures plaanis on see kõik vaid poliitika ja raha küsimus, mis minu jaoks midagi ei tähenda. Võin vaid öelda, et mulle meeldivad siinsed inimesed ja jooniksin alla ka selle, et olen väga tänulik Eestis saadud kogemuste ja mälestuste eest.

BMX: Markus Wilke, “Dirty” Den Bogert, Caleb Kilby, Mike Atken, Tom Moto: Usun Jumalasse Vasya Andrey Artukhovist (toim. fotode autor): Teda kutsutakse Ilamokaks, ta on kogu elu skeiti sõitnud ja pildistanud. Praegu on ta aga juba üks parematest fotograafidest Venemaal. Ta on lihtsalt mu sõber.

Juhtus nii, et kohtusime umbes kolm aastat tagasi ja saime tuttavaks. Siis pakkuski välja, et davai, teeme pilte. Ja nii see läkski käima, kui aega on, siis ikka käime sõitmas ja pildistamas.

Vasya tervitab: Tervitaksin Ristot, et ta mind kutsub kogu aeg, Mariot, Tomi, kõiki poisse, kes mind siin vastu võtavad: armastan teid! Lätlastele ka tervitused, väga lahedad on.

Serjoga Pankole ka. Ženjale ja Lerjale, Kristile...no kõigile, ka neile, keda ei nimetanud. Andreyz Artukhovile ka. Misha Gorjatchevile ka, kes mind siia esimest korda saatis. Uute kohtumisteni. Loodan, et saan siin veel külas käia ja sõita. Aitäh, aitäh, aitäh! Ma armastan teid kõiki!

Niisiis, meediasse ei usu? Üldse ei usu. Usun inimestesse. Kõikjal on nii häid kui halbu, igal pool.

66.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Krasnogorski linnas Edela-Venemaal. Vasya arvas, et polnud just paha r채mp.

67.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Vasya harrastab seinas천itu 체he Moskva 체likooli territooriumil, kus esines pidevalt erimeelsusi turvameestega, ehkki koht oli kui s천itmiseks loodud.

68.

Vasya Borissenko _ bmx

Sahtel nr. 6

Vasya kodulinn Moskva v천ib olla ka m체stiliselt ilus.

69.

Europavox _ rula / muusika / 端ritus

Sahtel nr. 6

Tekst: Madu Fotod: Timo Toots

70.

Europavox _ rula / muusika / 端ritus

Sahtel nr. 6

Euroopa oma San Francisco.

Jan ollib 端le posti ja sukeldub s端gavustesse.

71.

Europavox _ rula / muusika / üritus

25.

maist kuni 2. juunini toimus ühes pisikeses Prantsusmaa linnakeses Clermont-Ferrand’is üritus nimega Europavox. See leidis aset teist korda ja kohale oli tulnud inimesi külalisi ja esinejaid 25st riigist.

Eesmärgiks siis korraldajate sõnul näidata, et Euroopa kätkeb endas ka midagi muud peale majanduse ja poliitika. Et saaksid kokku noored inimesed Euroopast, suhtleksid omavahel, kuulaksid muusikat ja veedaksid niisama aega.

Tänu headele suhetele ajakirjaga “Sahtel” õnnestus ka minul sellest sündmusest osa võtta. Soojenduseks 5-tunnine rongisõit Pariisist Clermont-Ferrand’i ja neljapäeva õhtuks jõudsime linna, kus elab Michelini mehike. Ehk siis linna, kus toodetakse Michelini rehve.

Kontrollisime kohe linnapildis suure hulga autosid üle ja selgus, et oma linna patrioote on seal vähe, sest Michelini rehvidega sõitsid ainult mõned autod.

Linn ise oli väga ilus, asus mägede vahel orus ja kunagi ammu olid mõned neist mägedest veel täiesti toimivad vulkaanid. Meie kohalviibimise ajal tuld küll ei pursanud, aga midagi salapärast selle linna juures oli, sest keset päeva ei liikunud kitsastel keskaegsetel linnatänavatel peaaegu mitte ühtegi kohalikku inimest. Oli tunne, et kohe-kohe jooksevad nurga tagant välja kolm musketäri ja küsivad veini ostmiseks raha. Ja ilm vahetus seal ka kahtlaselt kiiresti. Suured ähvardavad pilved sõudsid mägede vahel ja üldiselt oli üsna jahe, aga kui päike välja tuli, siis kõrvetas see ikka mõnuga. Inimeste vähesuse saladuse jälile jõudsime, kui nägime Michelini tehase mõõtmeid – see laius mitmel ruutkilomeetril. Õhtul lastakse kohalikud jälle vabadusse ja nad voolavad koju ja baaridesse. Tean vähemalt kahte eestlast,

Sahtel nr. 6

Ilmselgelt on tegemist koletisega, mis hommikul neelab ühest otsast kõik linnaelanikud sisse ja laseb 10 tundi järjest teisest otsast süsimusti rehve välja. kes ühel ööl pärast prantsuse veinide degusteerimist üritasid selle tehasega ka lähemalt tutvust teha, kuid seda üritust segas aiale paigaldatud okastraat ja targem annab teatavasti järele. Okastraat polnud sellest vanasõnast midagi kuulnud ja järele igatahes ei andnud.

Kohalikud linnatänavad, trepid ja kivid said kohe esimesest päevast peale tunda ka põhjamaise rula raskust.

Natukene verd ja katkiseid tosse. Kõik jäid rahule.

Reedel ja laupäeval toimusid kontserdid. Nendest, mida mul õnnestus näha, jäid meelde: Pete Philly & Perquisite, Abd Al Malik, Cirkus koos Neneh Cherry´ga ja rühmitus 2 Many DJ´s. Oodati ka veel prantslaste hiphop pundi IAM ülesastumist, kuid see jäi kahjuks ära. Kõige naljakam esineja oli Malta eurolaulu esitaja.

Lisaks paarile räppivale klounile oli laval üks pikk ülikonnas tolgus, kes vahepeal hüüdis “jou” ja liigutas oma jäsemeid, kuid ühtegi silpi laulda ei osanud. 2 Many DJ´s esines kohalikus ööklubis, mis asus linnast pisut väljas kiirtee ääres. Seal tegime ka ühe huvitava tähelepaneku. Nimelt moodustasid lõviosa klubikülastajatest mehed, kes olid lummatud omaenda tantsust, mis oli otsekui muusikavideotest kopeeritud. Ja siis nad väänasid end ja ronisid laudadele ning toolidele, et ka kaugemale paremini näha oleks. Aga ei ole ilus naerda, sest ei tea ju kohalikke kombeid.

72.

Europavox _ rula / muusika / üritus

Sahtel nr. 6

Ürituse raames toimus ka mess, kus igale riigile oli eraldatud oma boks. Paljud olid sellega korralikult vaeva näinud. Eestlaste boks koosnes algul punasel diivanil istuvatest eestlastest ja neljast “Sahtli” väljaandest. Ürituse lõpuks ilmusid lauale ka plaadid eesti muusikaga, mis kõik laiali jagati, ja mõned “Sahtlid” jõudsid teistes riikides asuvatesse sahtlitesse. Teisel päeval käis juba päris tihe suhtlemine. Vahetati visiitkaarte, meiliaadresse, kuulati muusikat ja räägiti juttu. Nii vist olidki ürituse korraldajad mõelnud. Järelikult läks kõik korda. Kes tahab ürituse kohta rohkem teada saada, võib tutvuda aadressiga www.europavox.com. See on kindel, et järgmisel aastal toimub see üritus taaskord. Ei tea, võib-olla lähen jälle ja võib-olla tuled sina ka.

Virumaa jõmmid teavad kuidas edukalt turistida.

Blood on the dancefloor.

Lisaks paarile räppivale klounile oli laval üks pikk ülikonnas tolgus.

Illustratsioonid: Maik

73.

Europavox _ rula / muusika / üritus

Sahtel nr. 6

Paremal: Brit Samoson võttis lisaks hambaharjale ja vahetusjalatsitele kaasa ka selle vapustava spagaatmanöövri, millega sai Eurovisiooni eelvooru proovisalvestusele taustaplaksutajaks.

Risto Kozer fs wallride.

All: Pop shove-it footplant harilikul punasel prantsuse tänavatillutisel. Ta vaikis.

74.

Europavox _ rula / muusika / 端ritus

75.

Sahtel nr. 6

Jani highjump Michelini tehase veerel. Sulaselge juhuse tahtel sai all inclusive priip채채sme festivalile ka Risto Kozer, kel tuli Sahtli toimetaja poolt vast v천tta auhind: neli punasevalgekirjut teepiiret.

Europavox _ rula / muusika / 체ritus Sahtel nr. 6

76.

Uljas kondor laskub alla orgu veini j채rele.

Pop shove-it. Jan.

Europavox _ rula / muusika / 체ritus

77.

Sahtel nr. 6

Sahtel nr. 6

Kiri Londonist _ mõtisklus

Tekst ja fotod: Tom-Olaf Urb

Tänasel päeval ei ole maailma erinevates nurkades elamine enam kellelegi võõras idee. Kõigil meist on visioon enda onupoja naise vennast, kes Ameerikasse kolis ning seal hakkama saada üritab. Reaalselt on see kutt ise üsna lahe ja aktiivne sell ning keegi äkki ei mõistagi eales, miks ta ära läks.

Inimesed on erinevad ning põhjuse lahkumiseks leiaksid ilmselt sinagi, kui sa seda tõesti otsiksid. Fakt aga on see, et paljud on rahul sellega, mida nende elu neile pakub, ning sellest roosast mullist välja astuda võib olla enamusele mõttetu risk või lihtsalt ebavajalik samm. Täiesti arusaadav. Aga selle äramineja vaate­ vinklist on Maailm hoopis teistsugune. Mitte parem. Mitte halvem.

Teistsugune.

Väikeriigist väljaliikumine meen­ utab hirmsasti urbanisatsiooni, mille jaoks Euroopa Liit on andnud ideaalsed võimalused. Olgu selleks liikumiseks siis kolimine, reisimine või puhtalt seiklushimu, on seda kõike teha tunduvalt lihtsam, kui uksed on ees avatud.

80.

Kiri Londonist _ mõtisklus

Aga ühel hetkel on need uksed sul seljataga, ja kohvrid on pakitud ja uus elu vaatab häguste silmadega sulle vastu. Suur samm on tehtud ning iga samm tagasi tunduks kui taandareng, mida endale lubada ei taha. Eks see ole ka omanäoline mäng iseenda tunnete ja egoga, et igal poolraskel hetkel enda eesmärgi suhtes selga ei keera ega pausi ei pea. Kuid see ning ilmselt ka kõik muu siin elus on pelgalt subjektiivne ja kellegi teise tunnetest, peale minu enda omade, ma rääkida ei kavatse.

Igatahes, nagu juba jutuks tuli, on

Enam sa ei helista vanatädi­ pojale, kes­­ sul­le riide­ kaup­lusesse töö niffab.

81.

Sahtel nr. 6

need uksed nüüd seljataga poolava­ tud ja sa oled ametlikult läinud, avastades enda eest uue maailma, mis meenutab esmapilgul suurt jäist massi plastiliini, mida peab aegamööda sulatama, et seda enda järgi voolida. Selleks sa ju tulid. Ja tulid, et olla tulnud, ning kõik see, mis nüüd saama hakkab, on sinu enda vastutus ja kohustus. Enam sa ei helista vanatädi pojale, kes sulle riidekauplusesse töö niffab, ega ei saa semu sohval peatuda seni, kuni jalad alla saad. Kõik eelmainitu on nüüd sinu õlgadel, täpsemini terves sinu ajus, kuni sa mõistad, et sul ei ole enam peas ühtegi muud mõtet, kui et kuidas kõige paremini hakkama saada.

Samal ajal kohas, kust lahkusid, on sõbrad su minekut märganud, kuid nende elu läheb edasi, ükskõik mis direktsiooni sinu oma ka ei võtaks, ning perekond meenutab sind ühissöömaaegadel ja sünnipäevadel hea sõnaga. Sinu peas on juba koha­ l­ikud mõtted, suuresti tänu nendele inimestele, kellega sa ennast ümbritsenud oled. Ja sa märkad, et lennupiletid kodulinna ei olegi nii kallid, et seda tagasiminekut pikalt ette peaks planeerima, Lennuaeg ise samuti ei ole nii pikk, et plaanid kardinaalselt segamini ajaks, kuid samas Delfi uudised ei paku enam mõnda aega pinget ning kui kodumaine telefoninumber mobiiliekraanil vastuvõtmist nõuab, on su esimene reaktsioon, et on juhtunud õnnetus. Aeg on ilmselt ennast jälle näole anda.

Inimesed on erinevad.

Sahtel nr. 6

dj Estrada _ muusika / paik

“Luban sõnakuulelik olla, taevaisa austada, hundu seadusi täita ja iga päev head teha.”

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi töökoja aknalt “Kus on sinu tõeline jõud?

Sa otsi mehises rahus.”

Filmist “Nukitsamees”

August 2007. Sahtli võttegrupp sõidab vaatlema, mis maastikel kas­ vas üles ja ammutab jõudu tänini Turbodisko resident DJ Estrada, festivali Schilling peakorraldaja Ants Tõnisson ja restoranikriitik, kes sülitab mango lassisse – kõik ühes isikus.

Enne tegelikku kohalejõudmist on sobiv juhatada artikkel sisse seatapmise lugudega.

Ants meenutab oma lapsepõlve: “Mul on südatalvel olnud korduvalt selliseid olukordi: mina istun piimapüti kabiinis (Antsu isa töötas autojuhina), sest ma ei julgenud välja tulla, kui seatapmine käis, sest aegajalt avanes selliseid pilte, et laudauks läks ilge pauguga lahti ja suur talveks paksuks söönud siga kargab välja, neli täiskasvand meest lohisevad järel – iga sea jala ümber pannakse ju köis, et surmahirmus siga latrist välja tõmmata...”

Sõber Lingi Miku täiendab: “Meil üks siga oli 160 kilo. Ja lihtsalt istub, neli meest tõmbavad, aga tema lihtsalt istub, teda ei huvita ka. Vahepeal

sööb ka. Midagi teha pole, laudas ka nagu tappa ei saa, lehmad ja värgid.

Aga siis vaatab siga pimedas laudas ukse poole – siuke talvine aeg, 3 ja 0 kraadi juures, pühapäev, päike paistab, lumi kergelt sulab ja erk valgus paistab – ja siga nägi seda enda ees nagu valget tunnelit ja jooksis täiega selle suunas! Aga seal ukse ees seisis üks suur rauast küna ja see siga jooksis täiega pea ees vastu seda ja oli surnud kohe!”

Metsapealinn Kilingi-Nõmme 2005 moto

Tekst: Villem Valme Fotod: Timo Toots

82.

dj Estrada _ muusika / paik

Sahtel nr. 6

Välireklaam Kilingi-Nõmme lähistel: suvine imagokampaania alles kestab.

See keskmisest suuremat kasvu Amanita Muscari on üks esimesi, kes Pärnu poolt tulijaid KilingiNõmme tervitab. Isend illustreerib hästi fakti, et punase kärbseseene geneetiline ja keemiline variatiivsus on ülisuur, nagu ka seene leviala.

Kui neenetsite, sölkuppide ja kettide juures on seent tarvitanud vaid vastava initsiatsiooniga isikud, siis handid, mansid, tšuktšid, korjakid, jukagiirid, tšuvantsid, itelmeenid ja eskimod on sallinud kärbseseene söömist ka terve kogukonna lõikes, nii raskete tööde hõlbustamiseks kui ka pidujoobe saavutamiseks.

83.

dj Estrada _ muusika / paik

Sahtel nr. 6

Ants elas Veski tänava majas 8A, tema disainitud on ka maja silt: pühendusega isale, kes oli samuti Ants. “Materjaliks on sovhoosist hõlma all välja tassitud roostevaba plekk, värvi asemel on kasutatud mastiksit – auto põhjade roostekindlaks muutmise vahend, absoluutselt ilmastikukindel. Nagu näha, on silt juba 20 aastat vastu pidanud, ilmutamata mingeid väsimuse märke.”

Kilingi-Nõmme konstaablipunkt on avatud esmaspäeva hommikuti 08-10.00. Vastuvõtuvälisel ajal palutakse helistada telefonile 110.

Ants selgitab, kuidas oli võimalik raudtee kõrvalt jooksev KilingiNõmme peamagistraal mõneks tunniks sulgeda: tuleb lihtsalt visata mingi metallijublakas raudteele, nii et rööpad oleks ühendatud ja tõkkepuu langeb automaatselt ega tõuse enne, kui rike kõrvaldatakse. Rongid siia kahjuks enam ei sõida juba aastaid ja ka tõkkepuu on kõrvaldatud.

84.

dj Estrada _ muusika / paik

Ants Tõnisson oma ema Annega.

Ants: “Ühe lause sees viis korda heldimusest nutma või naerma puhkeda pole tal mingi probleem.”

Pärast õhtusööki viis Ants meid külla sõber Lingi Mikule, kes elab Läti piiri ääres. Pildil Miku vend Madis parandamas talu teise korruse eestoas Javat. Viimase paari nädalaga on selle pilli sisse taotud juba üle 3000 krooni.

Perekond Linkide talu teisel korrusel on olemas ka täiesti korralik lavaga saal, kus saab sibulate vahel näitemängu teha või bändiga esineda.

85.

Sahtel nr. 6

dj Estrada _ muusika / paik

Sahtel nr. 6

Lingi Miku koer Zorro oskab koera elu nautida. Pildil Zorro laupäeva hommikut veetmas.

Villem Lingi Miku seatapmise nuiaga:­“Sellega on umbes 150 siga uimaseks löödud, enne kui neid tapma hakati. Väga humaanne.

Loomulikult hoian ma teda alles, ta kiirgab kuidagi soojust.”

Lõpetuseks pilk minevikku: kure­ uputus Lingi Miku talu hoovil suvel 2005. “Oli hästi kuiv suvi ja kurgedel polnud midagi süüa, nii et vanemad jätsid oma neli poega maha ja me kasvatasime nad üles, söötsime neid hakklihaga ja neist said kodulinnud, nii et terve suvi oli õu kurgi täis.

Aga sügisel looduse kutsel nad ikka tõmbasid jeehat, lõunamaale. Nii et kurb lugu õnneliku lõpuga.”

86.

dj Estrada _ muusika / paik

Sahtel nr. 6

Lingi Miku lugusid loomadest ja lindudest.

Talu teisel korral elavast pääsukesest: “Tal on mingi looduslik viga, igal õhtul lendab läbi akna tuppa ja heidab lihtsalt siia pessa magama – mida ta teeb seal? Teised pääsukesed magavad traadi peal, keegi ei maga pesa peal. Ainult munetakse ja haudutakse pesa peal, kui pojad on väljas, siis kõik pääsukesed lendavad minema, aga mida see siin teeb? Tal ei ole seal ühtegi muna ka, ma katsusin. Lihtsalt magab seal, iga ööse.

See on täiesti absurdne.”

Veel kurgedest taluhoovil: “Kaks kurge käisid juba seitset aastat mul hoovi peal, üks ja sama pesakond, aga ühtegi poega ei tulnud.

Lõpuks hakkad oma diletantliku loodusvaatleja pilguga ikka vaatama, et milles asi on, äkki on mõlemad isased või emased. Aga ega seda ei saaks Fred Jüssi ka aru, milles asi oli.”

Metsas elavatest partidest: “Mitte mingeid loodushääli pole ja korraga lendab üle minu part ja karjub umbes nii: “Aappi, aappi!” ja teine part lendab järgi lohvat-lohvat ja lihtsalt vägistab esimese linnu lennu pealt ära. Kurg istub üleval pesa peal ja ta ei vaata ka, koerad ei tee välja ja seal toimub selline värk ja pardil pole mitte kellegi poole pöörduda – mitte kedagi lihtsalt ei huvita.

See on õudne!”

Ja karust: “Siit pool kilomeetrit eemal elab üks karu, kes hiilib sulle ligi, teeb puusanõksu, näitab keelt või teeb lihsalt mõmm-mõmm, siis naerab ja laseb jalga.”

“Milline on Ants? Vastus sellele küsimusele oli küpsenud minus veel enne kui Villem niimoodi mu poole pöördus. Tjah, selle äratundmiseni olin jõudnud just äsja, kuu-poolteise eest (hea ajastus, Villem!). Tõesti alles, kui mõõta ära meie pigem intensiivse mõttevahetuse käigus vahetatud teave meist endist - kui lasu väetist, mis tõi mu antud tõdemuseni. Väetisest saab kasvulava. Kasvud kannavad vilja. Viljast tehakse mahla, mahlast omakorda essentsi. See kõik võtab aega. Ants on tervikuna eriline. Eriliselt eriline, sest tema allumatus stereo­tüüpidele on eriliselt suur. Ehk tulles teiselt poolt – neid stereotüüpe, millele ta tinglikult alluks, on sedavõrd eriliselt palju. Kõik inimesed erinevad üksteisest, Ants erineb neist rohkem.

Meie tutvuse alguses paelusid mind tema juures mitmed-setmed detailid, mis olid varasemalt mu ekslusiivseks isikupäraks kuni selle kohtumiseni. No täitsa lõpp, millised kokkulangevused said võimalikuks. Ent inimesed ja nendevahelised puutepunktid ei saa olla paigal. See eest võib tasakaalu säilitada liikudes. Täna, kakskümmend aastat hiljem (Ants on virtuaalselt 45 või kusagile sinnakanti), ehk siis kuu-poolteise eest, nagu ütlesin, olin jõudnud mõistmiseni, kuidas need kokku­langevused toona võimalikuks said. Kuidas, sai juba välja öeldud – Ants on sedavõrd laia ampluaaga sedavõrd süüvitsi. Antsus on koos need asjad, mis on muidu üksteistest kaugel.”

Priit Pallasma, kolleeg Kohviradiost 87.

Sahtel nr. 6

La mia vita privata _ naine

Isiklikust suhtest Itaalia rulamehega kirjutab Sahtli palvel Maria-Kristiina Soomre.

Kas inimese elus muutub midagi, kui ta armub? Küllap vist. Kindlasti on muutused suured, kui armumisest saab “suhe”, eriti veel kui kaks inimest on pärit eri maailmadest.

Sahtli palvel üritan kirja panna ühe sellise loo, kus tegelasteks eesti tüdruk, itaalia poiss, rula, 2000+ kilomeetrit, kultuurierinevused ja mitu kilo kipsi.

Jah, see on nüüd ametlik: minu elukaaslane ei ole eestlane. Alessandrol on Eesti elamisluba ja Itaalia isiku­ tunnistus, millesse (tõepoolest) on märgitud elukutse: fotograaf.

Padovast pärit Ale pildistab peamiselt Itaalia suurematele väljaan­netele (Freestyler, 6am, Baco jt.), aga ta on samas ka oma kodupiirkonna – Veneto maakonna – aktiivseim sõltumatu rulapromootor, kes projekteerib ja ehitab parke, korraldab üritusi, jahib talente, treenib lapsi, õpetab ja koolitab. Ehk siis rula on tema elu ja “tööl” ta tõesti ei käigi.

Peale 6 aasta pikkust pooleldi-kaugsuhet on meil nüüd ühine aadress – Tallinnas. Kohtusime aga Veneetsias, kurikuulsa 2001. aasta septembrikuu ühel “teisel” teisipäeval.

Mina olin väga tõsiste kavatsustega Guggenheimis muuseumipraktikal, sealjuures kolmandat nädalat karkudel ja paremast jalast puusani kipsistatud ning tegin vabal päeval Giardinis (Veneetsia biennaali näitusepark) järjekordset kunstituuri, tema – tol hetkel pealaest jalatallani pruunitriibuliseks võõbatud – töötas biennaalil Austria kunstnike grupi Gelatine elava skulptuurina.

Loomulikult äratas kipsis jalg professionaalse luumurdja tähelepanu ja alguse sai mu noore elu ehk üks meditsiinikesksemaid vestlusi… Kui jutt skeiditeemale veeres, oli minu jaoks ainus tekkinud seos ammune mälestus Lasnamäe-lapsepõlvest, mil maja ees suured vene poisid ruladega kolistasid. Niisiis: lisaks väga olulisele inimesele tuli tol päeval minu ellu terve uus maailm…

Aga mis siis ikkagi muutus?

Karkudega lõppenud rattatrauma oli just süvendanud mu niigi ettevaatlikku suhet kiirusse ja liikuvatesse objektidesse väljaspool isiklikke ihuliikmeid, seega tuli rulamees minu ellu väga “õigel” ajal. Tänu mõjuvale mälupildile mitmest kilost kipsist ei ole mind aga kuue aasta jooksul

kordagi sunnitud rula sihtotstarbeliselt kasutama ja olen tänulik mõistva suhtumise eest kõigile asjaosalistele.

Olen selle aja jooksul suhteliselt hästi omandanud, seda küll kahe väga valusa muhu hinnaga, ka lendava-rula-intuitsiooni ehk alateadliku enesekaitsevõime tundmatute kiirete objektide suhtes. See on võibolla üks “rulatajate naiste” (väheseid?) ühiseid omadusi, mis areneb välja päris kiiresti. Olles küll täiesti programmiliselt ebasportlik, on mul tekkinud tugev tugitooli-rulakirg.

Ma ei tunne jätkuvalt ära ka kõige lihtsamaid trikke (kuigi saan aru, kui neid valesti nimetatakse) ehk ei oska sisuliselt kaasa rääkida üheski “nosewheelie- 50:50-nollie-heel-out” vestluses, aga mulle väga meeldivad head rulavideod. Samas olen omandanud võime jääda õnd­sasse unne vähegi igavama video kolmandal sekundil. Ja oi kui palju selliseid ilusaid unesid on mul olnud õnn magada!

Tegelikult ei suuda ma tänaseni seletada oma suhet rulamaailma.

Selles on segatud traditsiooniline tüdruksõbra-lojaalsus, kunstiteadlase akadeemiline huvi ja sisemise 88.

La mia vita privata _ naine

lapse muretu tšill. Mulle tundub, et selle maailma muutused on kuue aasta jooksul olnud veel suuremad kui meie kodumaa-vahetustest ja lennujaama-hüvastijättudest pikitud suhe: alates firmade arengust sõltumatutest nišitöösturitest globaalseteks gigantideks kuni olukorrani väikeses Eestis. Muidugi oli aastaid tagasi nii rohi rohelisem kui taevas sinisem, aga palju asju oli ikka päris kehvas seisus ka. Mäletan, et minu “turistilõks” meelitamaks Alet esimest korda Tallinnasse, oli fotoseeria “we need skateparks” – rulatatud ja rulatamata spottidest ning ahastavast hüüdlausest Arhitektuurimuuseumi trepil. Olgem ausad, eesti skeidiajakirjast nägid siis und võibolla ainult ületöötanud endised “Tähekese” toimetajad. Samas, ega ma 6 aastat tagasi ei oleks osanud ka arvata, et minu elu üks romantilisemaid ettepanekuid seisneb ühises “Kingpini” tellimuses (ehk siis “Kingpinid” ühte kappi)… Seda ajakirjagi nimelt ei olnud siis veel olemas.

Tänu kuue aasta jooksul erinevatel spottidel veedetud lõpututele tundidele on mul olnud mitmeid väga olulisi, arendavaid ja võibolla isegi elu 89.

Sahtel nr. 6

muutnud vestlusi paljude huvitavate inimestega alates maailmakuulsa­ test disaineritest ja rulastaaridest pühendunud pereisade ja ärihaideni – kõigi ühiseks kireks nelja rattaga vineeritükk. Pühendumus ja kirglik suhe oma alasse ongi ehk see, mida ma inimestes kõige rohkem hindan ja mis ka Ale puhul minus ikka ja jälle imetlust tekitab, väljendugu see siis lapselikult siiras rõõmus

„

hea kaadri või kellegi uskumatult hästi õnnestunud triki üle (mis eriti emotsionaalsetel hetkedel seetõttu jäädvustamata võib jääda), või temperamentselt len­dama hakkavatest asjadest ja vandesõnadest, kui kõik ei ole nii nagu peab. Just kirg on mööbli­disaineri paberitega Alest teinud “laia profiiliga rulaprofessionaali”, kes samas on jäänud relvitukstegevalt siiraks ja avatuks nagu

6 aastat tagasi ei oleks osanud arvata, et minu elu üks roman­­tilisemaid ettepanekuid seisneb ühises “Kingpini” tellimuses.

”

Sahtel nr. 6

La mia vita privata _ naine

kümneaastane poiss, kadumata ära selle kommertsialiseerunud maailma kainesse kalkuleeritusse. Ja just seda poissi ma armastan.

Kuuest koosoldud aastast oleme me Alessandroga füüsiliselt samas geograafilises punktis elanud ehk heal juhul pool. Teise poole sellest ajast olen korduvalt pidanud vastama erinevate heade ja paremate sõprade küsimustele, et miks ma küll Itaaliasse ei koli. Ja nüüd, kui Alessandro üha rohkem Tallinnas viibib, küsitakse, et mida ta küll siin teeb ja kuidas ellu jääb. Ma olen muidugi kõike muud kui patrioot ja tunnen end väga kodus päris mitmes maailma paigas, kus on “minu kohad” ja “minu inimesed” (Berliin ja Helsingi on kindlasti meie “kolmandaks” ja “neljandaks” koduks…), aga hoolimata paljudest headest ja ilusatest asjadest on meie jaoks alati selge olnud, et vähemalt praegu ei ole Itaalia “meie

„

koht”. Ehk siis – palju lihtsam on kolida Tallinnasse nagunii reisiva eluviisiga rulafotograaf, kui eksportida Itaaliasse juurde veel üks kunstiteadlane. See, kas fotograaf võiks siin ka paiksemaks muutuda, sõltub muidugi natuke ka kohalikest arengutest.

“Rahvusvaheliste suhete” teine põhiküsimuskodukoha valimise kõrval on alati keeleprobleem. Kuna minul oli siin teatud edumaa, ja “neil seal” on võõrkeeled nõrk koht, ongi italiano jäänud meie kodukeeleks, kuigi erinevaid kunstiteoseid teemal “õpime eesti keelt” on aastate jooksul loodud mitmeid, alates põhi­liste nimisõnade illustreeritud seinapannoost, post-it installatsioonidest korteri elulistes punktides kuni performance’i-sarjani “Kuidas suhelda musta kodukassiga”.

Viima­sest on jäänud õhku retooriline küsimus – kas punane hiir on alati kommunist? – aga see teema

vajab veel edasist analüüsi ja seda mitte politoloogia, vaid pigem zooloogia vaatenurgast, keeleteadust unustamata.

Kindlasti ei oska ma päris objektiivselt Alessandro eest kirjeldada tema Tallinna. Esimest korda küll: ta tuli üksi Berliinist bussiga läbi Poola, Leedu ja Läti passikontrollide ja unetu öö otse Tallinna bussijaama.

Ma arvan, et see, mida ta siin seejärel tähele pani, ei olnud päris see Tallinn, mida ma olin üritanud välja reklaamida. Jah, esimese korraga käisid kaasas kõik muljeklišeed: ilusad naised, odav elu, postkommunism, Lasnamäe ja valge laev Helsingisse. Järgmistel kordadel avastas ta juba päris oma Tallinna, mis järjest vähem on mõjutatud minu maailmadest. Nüüdseks on ka siinses kiirabis ära käidud, kipsis jalaga ringi hüpeldud – meie suhte mõttes on ring justkui täis saanud.

Palju lihtsam on kolida Tallinnasse nagunii reisiva eluviisiga rulafotograaf, kui eksportida Itaaliasse juurde veel üks kunstiteadlane.

”

90.

La mia vita privata _ naine

Sahtel nr. 6

Georges Agonkouin - bs noseblunt Foto: Alessandro Volpin

91.

Karel Leet _ luule

Sahtel nr. 6

Hypoxia intrauterinA* Dianale (exivi’ ergo Pilatus [pontis!?*] ad eos foras et dixi’*: ..) sinu’[t] olevana olen [ma] äraolev padme-puhk/(“immauritas ulti’!?*”)/..ema pehmete kudede anomaalia – osavõtlik antinoomia*/” uite(k)asu valitseva vüüdluse* virrapärase* tõe annica-annata *”/üle käte läi' periheel* ristselliti../”turni.. är’s sunni, kaarnatipp!”/sünnist silmad lahti – suletud ringi ilus, mis ei seisne om’ti püstivuses, omingute muutatusas/”milleks asestada tae’(!?) – ku(i)s tajuosavaist aistinguist olla loobu’- kõnd*, nooru”/kuluvad nõnd’ muanan-med* täispäev-masinad – (pahatihtne!?) maadvõtnud stiihilis-lähend : postarhetüü’*, diviana-dy’*/nii pea ei saa keegi võtta täidetud kohuse keskendustunnet - hoian teda alles seni, kuni taas näen..- sinak’- ummiklainetust – hämar, sysa’*, on kibelu(s)se langen’ kerge gno*-hool: „ma tahaks kinkida sulle võime kõndida mähitat kastikestesse” – düsmorfofiilia*.. nosolagnia* – hälin!?/ alloandrimis* – abduktsioon!?* .. uudishimu.. köntsus.. kübetu’(?) -- Guernica y Luno*: „olen Sind liiga palju muutnud.., võiksin pettuda siis?![--] ent kui võimalik ilu hajub alati viimaks kaugesse(!?) – lõpmat’tea.. annab seegi – igaavikes’ - lähedusega täita!(?)”

pühapäev, 22. aprill 2007 12:30:32/ laupäev, 5. mai 2007 17:35:25

92.

Karel Leet _ luule

Exivi’ ergo Pilatus ad eos foras.. - .. ja Pilatus läks välja nende juurde, öeldes Abduktsioon – röövimine; parima seletuseni jõudmine Abnormitas textuum mollium matris ema pehmete kudede anomaalia Alloandrimist - heteroseksuaalne naine/ homo, kes seksi ajal mõtleb inimesele, kellega tegelikult sooviks magada Anatta – ilma minata, Anicca – ilma püsivuseta Anisotroopia - keha füüsikaliste omaduste olenevus suunast Antinoomia - kahe loogiliselt tõestatava otsuse vasturääkivus Arhetüüp - algkuju, vanim kuju Diviana - hajutama, puistama, laiali pillutama, laiali laotama Düsmorfofiilia - seksuaalse erutuse tundmine ebanormaalsete kehavormidega partnerist Dyeus - jumalik, taevalik, jumala- ; ette aimama, särama, läikima, paistma (Zeusi üks võimalik nimekujusid) Gnosis - intuitiivne tõetunnetu Guernica y Luno - baskide vabadusvõitluse sümboliks olnud linn, mis 1937 pommirünnakuga hävitati.

P.Picasso on maalinud vastav-ainelise pannoo ja Paul Eluard kirjutanud selleteemalise luuletuse “Guernica võit” Hypoxia intrauterina - üsasisene ehk intrauteriinne hüpoksia ehk hapnikuvaegus Immaturitas ultima - äärmine ebaküpsus, st vähem kui 28 täisnädalat rasedust Kõnd - raha, varandus; kidura taimestikuga, hrl inimtühi maa-ala Mua-nan-med - muretut olek Mundana – universum (lad. k.)

Nosolagnia - seksuaalse erutuse tundmine teadmisest, et partner on ravimatult haige Nosotroofia - haigusele kaasaaitamine Periheel - lähim punkt Päikesele Päikese-kesksel orbiidil Pontis – sild (lad. k.)

Stiihia - iseeneslik taltsutamatu (loodus)jõud Sysa’ – õde (võro murdes) Virrama - (sõiduteelt) kõrvale libisema Vüüdlus – iga ühise püüdluse prototüüp

93.

Sahtel nr. 6

anisotrophy(!?); nosotrophy(!?); trophy(!?)

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

95.

Sahtel nr. 6

_ foto

Sahtel nr. 6

96.

_ foto

Sahtel nr. 6

Mihkel Vahermaa - kruuked graind. Helsingi. S체gis.

Foto: Lauri T채ht

97.

_ foto

Sahtel nr. 6

98.

_ foto

Sahtel nr. 6

Martin Kuum - gap ollie.

Foto: Tanel Tepper

99.

_ foto

Sahtel nr. 6

Jarmo Kangro - frontside 180 ollie Foto: Alessandro Volpin

100.

_ foto

Sahtel nr. 6

Ăœleval: Hendrik Hundt - bs flip Foto: Tanel Tepper

All: Kristjan Prik - kruuked graind Foto: Tanel Tepper

101.

_ foto

Sahtel nr. 6

102.

_ foto

Sahtel nr. 6

Eron N천lvand - feeble graind. Helsingi. Endiselt s체gis.

Foto: Tanel Tepper

103.

_ foto

Sahtel nr. 6

Kert Petersel - wallride Vabaduse v채ljaku tunneli sissep채채su juures.

Foto: Tom Elson

104.

_ foto

Sahtel nr. 6

Raimo Johannes Heikkil채 populaarse Kosmose 채채re juures - hop barspin maha.

Taamal Truk Sessionit ignoorimas...

Foto: Tom Elson

105.

_ foto

Sahtel nr. 6

Aleksandr Valt천shev -KUMU halfpacker.

Foto: Timo Toots

106.

_ foto

Sahtel nr. 6

Moskva striidikunn Kukaratša oma koduterritoorimil - duubelpeg.

Foto: Andrey Artukhov

107.

_ foto

Sahtel nr. 6

Kohtla-J채rve striitlaiff. Suvi 2006.

Fotod: Andrus K천resaar

108.

_ foto

109.

Sahtel nr. 6

Sahtel nr. 6

_ l천pp

www.sahtel.ee videod, uudised, arvustused, foorumid, vanad numbrid ja muu nodi.

110.

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

111.

Sahtel nr. 6

Tuukka “Deeli” Kaila _ rula / fotograafia

Sahtel nr. 6

112.