FOTOERI
HIND 59.-
Paul Kuimet
2.
3.
Tuukka Kaila
Paul Kuimet
4.
5.
Tuukka Kaila
Paul Kuimet
6.
7.
Tuukka Kaila
Paul Kuimet
8.
9.
Tuukka Kaila
11.
Tuukka Kaila
Paul Kuimet
12.
13.
Tuukka Kaila
Paul Kuimet
14.
foTo Paul KuimeT DmiTri Gerassimov K채rT Hammer laura Kallasvee anu vaHTra Paulien BarBas Timo TooTs Toomas THeTloff vaata ajakirjast, loe vihikust.
15.
Tuukka Kaila
Paul Kuimet
16.
17.
Paul Kuimet
18.
19.
Dmitri Gerassimov
20.
21.
Dmitri Gerassimov
22.
23.
K채rt Hammer
24.
25.
K채rt Hammer
26.
27.
Laura Kallasvee
28.
29.
Laura Kallasvee
30.
31.
anu vahtra ja Paulien Barbas / Jump into emptiness under the expertise of a commission of specialists
32.
33.
Timo Toots
Toomas Thetloff
34.
35.
Paul Kuimet
36.
rula Tanel TePPer lauri T채HT Paul KuimeT TuuKKa Kaila aleKsei laPin alessanDro volPin
37.
Tuukka Kaila
Tanel Tepper
38.
39.
lauri T채ht
Paul Kuimet
40.
41.
Tuukka Kaila
42.
SA H T EL N R . 8 fotoeri Tekstilisa
arhiveeritud linnakaja _ issn 1736-2199
sahtel nr. 8
— toimetus: Risto Kalmre Tanel Tepper Jan Tomson Timo Toots — väljaandja: OÜ Sahtel kirjastus Pikk 20 10133 Tallinn sahtel@sahtel.ee www.sahtel.ee — reklaami tellimine: Juss Apivala juss@sahtel.ee Tel: +372 56 609 450 — trükk: Printon (printon.ee) — levi: Lehepunkt (lehepunkt.ee) — paberid: Arctic Volume 115g Munken Print Cream 80g Arctic Volume 200g
2
Kunagi eelmise sajandi keskel Itaalias tekkinud situatsionilistlik liikumine juurdles muuhulgas sügavalt inimese linnaruumi sekkumise üle. Nad pakkusid välja mitmeid võimalusi linnaruumi kujundamiseks, mis olid inspireeritud mängust, liikumisest, vabadusest, juhusest ning õhustikust. Näiteks soovitasid nad varustada tänavalambid lülititega, et avalikkus saaks valgustust ise reguleerida. Kuuskümmend aastat hiljem on meie tänavatel lüliteid napilt, meie liikumist suunavate märkide, fooride ja teepiirete hulk aina kasvab. Olenemata sellest on linnaruumis piisavalt tegelasi, kes valivad ise oma tee, läbi olemasoleva arhitektuuri, teederägastiku ning kohaviitade. Sahtli seekordne number pakub selle illustreerimiseks ühe väikese subkultuuri rännakuid ja uitamisi – peale rula- ja rattapiltide ka linnaruumi dokumenteerivaid või sellest inspireeritud fotosid. Tekstilisa mõtiskleb igavlemise või siis õigemini selle puudumise teemadel; juttu tuleb monumentaalsest tuiamisest, inimesest ja tema käitumisest linna pilgu läbi. Ajakirja lõpust leiate Sahtli suvise fotokonkursi parimad palad. Paljude piltide puhul sai otsustavaks just see tunne või atmosfäär, mida sealt õhkas, mitte niivõrd perfektne sooritus. Soovime, et osalejaid oleks järgmine kord veel rohkem ning tase kõrgem. Unustage skeitpargid ja näidake meile, kuidas Teie linnaruumiga suhtlete. Rula alla, lülitid sisse ja tänavale!
Tanel Tepper
3
IGAV USEST
Kadri Klementi
4
Istusin ühel õhtul väga põnevas loengus. Õhkkond oli õdus ning teema otsatult huvitav. Ometi eksles mu pilk valgustatud lava ääristavate soengute mustadel siluettidel ning mõte rändas hoopis omasoodu. Ja siis ma sain aru. Miks ma seal olen. Miks kõik need teised peanupud nii kuulekalt on üles rivistunud. Inimesed otsivad põnevust. Elamusi. Seda lendamise või uperpallitamise tunnet, mehaanika koreograafiat: trajektooride, energia ja inertsi koosmängu. See ei pea sugugi alati olema füüsiline, kehaga tajutav jõudude sümfoonia, vaid võib samamoodi aset leida inimese peas, kus neuroimplusid tekitavad kineetilise ideemaastiku; kus mõtted sööstavad tõusvatel ja langevatel, ristuvatel ja lõikuvatel radadel; põrkuvad, ühinevad või killustuvad. See on see tunne, kui ei pea pingutama, et midagi välja mõelda, vaid peab pingutama, et omaenda kihutavatel mõtetel sabas püsida. Põnevust otsida on inimese loomulik olek. Inimene on interaktiivses keskkonnas toimiv süsteem ja kui väliskeskkonnast inputi ei tule, tekib muidugi kerge rahutus, nagu igasuguse veateate puhul. Tuleb vahetada keskkonda, suunduda kuskile, kust saab kindlasti inputi, et kontrollida süsteemi korrasolekut. Põnevus müüb. Inimesed on nõus maksma suuri summasid, et lasta oma süsteemi mõjutada valitud keskkonnal, näiteks mäesuusakuurordil või kontserdil. Teadjad on nimetanud selle elamusmajanduseks ja see määrab ka ruumi, milles me viibime. Tavaline linnaruumgi ei tohi olla igav. Igal sammul peab olema midagi vaadata ning iga “vaatamisväärsus” peab konkureerima teistega enda ümber, püüdma uitaja või liikleja pilku. Sedasorti püüniste valmistamisel on oma reeglid ja põhimõtted, nii-öelda salaretseptid, millega inimese kõige esmasem ja primitiivsem ajuosa konksu otsa saada. Tähtis on ju koguda hitte ja klikke. Info peab selleks muidugi olema võimalikult piktograafiliselt vormistatud, et sõnumi edastamiseks piisaks vaid imepisikesest ajaühikust. Nii saab linnaruumist brandscape ehk bränditud ruum. Või pigem võiks öelda bränditud põnevus. Kõige kallimad reklaampinnad on seal, kus toimub kõige rohkem. Selline ruum on tihedalt täis kergesti kättesaadavat ja kiiresti tarbitavat infot. Kõike töötlev mõistus seal juba tegevuseta ei jää. Avalikku ruumi kujundatakse fast food’i põhimõttel: tulemus peab olema hetkega tarbitav ning sellevõrra mahlasem, et kiirustamist tasa teha. Ühe tuntud Hollandi arhitektuuribüroo poolt
5
1980ndatel välja pakutud idee 21. sajandi linnapargi kujunduskonkursil osutus vägagi prohvetlikuks. Nende lahendus nägi ette, et pargiala tuleb tõmmata tihedalt triibuliseks nagu kihnu seelik, iga triip tähistab mingit teemat või uut dominanti. Ikka selleks, et pikem teekond läbi pargi igavaks ei muutuks. Üleüldse peab kõik olema aina tihedam ja rammusam. Moore’i seadus, mis ütleb, et arvutite võimsus kahekordistub iga kahe aastaga, kirjeldaks justkui kogu elu ja olemist. Arhitektuur peab olema tulevärk, muusikafailide sirvimine pleierprogrammis peab olema vaatemäng, masstoodang personaliseeritav – ning üha enam ja võimsamalt. Igavuse vastu tuleb ju ometi võidelda! Igavust tajutakse negatiivsena. See hirmutab meid, me ei oskagi enam olla, kui on igav. Me oleme niivõrd harjunud selle meeletu infovooga, mis meid pidevalt läbib ruumi, arvutite, telefonide vahendusel, et sellesse voogu tekkivad lüngad või pausid on järjest teravamini tunda. Tegelikult algas see juba ammu. Õigeid igavaid pimedaid talveõhtuid enam ei ole. Elektri tulekuga kadusid ära need hämarad tunnid, mis sisustati meditatiivsemate, vähemtäpsete töödega, laulmise ja lugude vestmisega. Tänane ajaviide ei oota ajaviitjalt mingeid eelteadmisi, palkseinal rippuv kaheküünrase diagonaaliga LCD hoolitseb meelelahutuse eest. Ammu on möödas ka nüri kontorivangistus, mille tüütumad hetked tuli sisustada millegi labaselt mehaanilisega nagu näiteks pliiatsite teritamine. Arvutite ja interneti tulek tähendas tõelist relvaladu kroonilise igavuse vastu võitlemises. Ma usun, et kõigile tuleb tuttav ette mõni neist lõputuist võimalusist nagu näiteks liigtihe kirjakasti vaatamine, kõikvõimalike uudiste lugemine või skaibifilosoofia. Kooliski ei ole enam igav. Iga sügis näeb üha arvukamalt hiljutisi keskkooliõpilasi / vastseid tudengeid, kes avastavad ülikooliloengute sundimatuse ja anonüümsuse ning naudivad seda täiel rinnal – õppejõu poolt varjatud ekraanidel siravad YouTube, sõja- ja rallimängud, töised e-kirjad. Tavapärane akadeemiline topelttund mahutab täpselt ka hariliku täispika filmi ning peaaegu et kinokohtingugi, kui jagada ekraanipilti ja kõrvaklapipaari. Igavus või põnevus ei sõltu enam ruumist, kus me viibime. Põnevus on alati kättesaadav. Ja siin me oleme – isegi Selveris ei ole enam igav – kassade juurde üles riputatud suured teleriekraanid kannavad hoolt, et enam
6
ei pea isegi poejärjekorras olles aja surnuks löömiseks sõpradele helistama või sõnumeid toksima. Mitte kuskil ei ole enam igav! Tänapäeva igavus on väga pinnapealne. Igav on, kui näidatakse võimalust: mis võiks olla, aga mida ei ole. See on selline esmane igavus, et näe, on telekas ja nii palju nuppe ja kanaleid, põnev saade tuleb lihtsalt üles otsida. Aga väga tihti jääb mõistus sellise ühe süsteemi vangi, sest kõigi nende kanalite vahel klõpsides ei tule enam pähegi, et äkki ei peaks üldsegi telekast otsima. Mulle tundub, et eriti kaitsetud on selles osas lapsed. Ehk on see lihtsalt tühine nostalgia, aga mulle tundub, et lapsed ei mängi enam nii nagu vanasti. Noorem põlvkond ei oska enam üldse igavleda. Mõnikord ma vaatan oma väikest venda, kes käib viiendas klassis, ja mõtlen hirmuga, et tema juba ongi biooniline inimene, bioonilise mõistusega inimene. Tema mõttemaailm on elektroonikaga niivõrd tihedalt kokku kasvanud ja läbi põimunud, et temalt kogu ta atribuutika ära korjata oleks juba ka füüsiline vägivald, nagu kärbselt tiibade tõmbamine. Me elame maailmas, kus inimesed ei tunne enam kvaliteetset igavust. Seda tõelist, absoluutset igavust, kus väliskeskkond ei anna otseseid vihjeid sellele, millest sa hetkel ilma oled. Selliseid keskkondi, selliseid sopikesi, “kus ei ole mitte midagi”, veel leidub. Igal pool terves linnas. Aga tavaliselt me ei näe neid, sest muu linnaruumiga võrreldes seal ju ei ole midagi. Või traditsioonilisem näide. Võib-olla on ka loodusmaastikud sellepärast ilusad, et nad on tõesti igavad. Seal ei toimu midagi. Sealt ei saabu tihedat infovoogu, kuna inimesed tavaliselt lihtsalt ei oska maastikku lugeda. Ehk on sellepärast ilus vaadata ka elavat tuld, et see küll liigub ja vaheldub, kuid sellest lähtuv infovoog, input, on püsivalt väga madal. Ja mererand on igav, merd vaadata on vist samasugune tunne nagu tuld vaadata. Aga milleks meile üldse igavus? Sellepärast, et igavusel on suur jõud. Igavus on loovuse alus. Väga vähesest igavusest piisab, et hakkaksid ilmnema juba väikesed loomingulised ettevõtmised, inimese enda output keskkonda. Mida tõelisem on igavus, seda – parema sõnastuse puudumisel – tõelisemad on mõtted. Tähendusi mitte peale suruvas keskkonnas on mõtetel lihtsam leida oma rada ning nõuda omaenese väljendust. Tõelise igavuse tunneb ära selle järgi, et hakkavad tulema head mõtted.
7
Ma ei ütle, et igav peab olema. Ja ma ei ütle, et igavus on parem, kui põnevus. Mida ma öelda tahan, on see, et kui juba on igav, siis peaks ikka korralikult, põhjalikult, kvaliteetselt igav olema. Proovi võib teha kas või vannitoas. See on tavaliselt üks väga tuttav ja igav ruum. Kui ikka nii kaua lihtsalt niisama istuda, et rohkem pole šampooni- ega põrandapesuvahendeid ka, mille pakendilt kasutusjuhendeid lugeda, siis hakkab mõne aja pärast tasapisi päris igav. Ja siis – tulevad mõtted. Võib-olla ma muretsen selle kõige pärast seetõttu, et elasin mõnda aega Hollandis, kus on tõepoolest iga viimne kui detail ja ruutmeeter läbi mõeldud ja ära disainitud. Selline linnaruum on loomulikult äärmiselt meeldiv, aga siiski – vähemalt siit kaugelt eemalt vaadates ka natuke ahistav. Keegi justkui pidevalt kontrollib, millist infot, kui palju ja kust sa saad. Kuidas linnaruumi loed. See hoiab mõistust ohjes. Eestis on veel küllalt disainimata ruumi ja olemist. Veel on ruumi, kus olla ilma, et peaks ennast tundma vastuvaidlematu pusletükina linnaplaneerija (mono)funktsionalistlikus nägemuses või marssima diktaatorlikus tänavaruumis standardsete sammudega standardsetest treppidest. Veel on ruumi, mis ei pasunda, ei röögi mitmehäälselt, ei ütle üldse midagi. Vaid ootab vaikselt. Kuulab, mis meil on öelda.
8
— joonis. 1
9
KOL M SK U L P T U U R I L Ä K SID T U I A M A villem valme Lühinäidend
Aeg: Koht:
Varajane kevadhommik. Viljandi Linnavalitsuse esine park, kuhu on toodud kolm uut skulptuuri: kuulus prantsuse sõjapealik napoleon, ameerika biitkirjanik jack kerouac ja eesti kirjandusteadlane oskar kruus.
10
(Kui ühtegi inimest liikumas pole, hakkavad skulptuurid end vaikselt sirutama. Ühel on selg kangeks jäänud, teisel kunstlikus poosis passimisest jalad, kolmas sülitab linnavalitsuse hoone poole. Pikalt vaikima pidanud skulptuurid asuvad vestlema. Hakatuseks vahetatakse isiklikke seisukohti.) napoleon (sajatavalt): “Ei midagit oodata on tobe!” oskar kruus (pahurdavalt): “Ei midagi oodata on nõme!” kerouac (rahulolevalt): “Ei midagit oodata on lahe!” Skulptuurid otsustavad minna linnapeale tuiama. (oskar kruus tõuseb oma Pedagoogikaülikooli keeltemajast varastatud toolilt, napoleon ratsahobuselt ja kerouac välivoodilt.) Et kivist keha paremini liiguks, otsustavad skulptuurid kõigepealt natuke sooja teha. (oskar kruus teeb ümber pargi sörkjooksu. kerouac topib kaks tundi ketse jalga. napoleon vehib samal ajal mõõgaga põõsaste kohal, mille tulemusel need aegamööda kandiliseks muutuvad.) Kui soe sai sisse, on aeg uudistama minna. oskar kruus: “Mina tean, mis teeme. Ma seon niidi postamendi külge, siis me ei eksi ära.” (napoleon kuseb selle jutu peale oma valged ratsapüksid täis. kerouac tänab endamisi jumalat, et tal oskar kruusi jutt kõrvust mööda läks.) Seejärel tuiavad kolm skulptuuri paha aimamata Vesiflirdi allee suunas. Krohv ja asfalt krigisevad nende kivist jalgade all, nii et linnaelanikel kuluvad kõrvatrummid tasapisi viledamaks ja viledamaks. (oskar kruus annab terve tee niiti järgi ja teeb kriidiga poeustele ristikesi. kerouac kõnnib oskar kruusi taga ja lõikab aegajalt niidi pooleks. napoleon kõnnib, mõõk käes, kõige ees, ja käsib kõigil linnaelanikel nüüdsest kuni surmani prantsuse keeles vaikida kui haud.) Hiljem keeravad skulptuurid kokku veel sellise supi, et linnapea saab kolmanda infarkti ja see ta hauda viibki.
11
/.../ Studying nightscapes entails unravelling certain inherent difficulties, contradictions and dichotomies involved in the actual ‘experience’ of nightlife. We are acutely aware that framing it through academic discourse and theoretical concepts erodes much of the fluidity, excitement and sociability of a night out. It is quite impossible to capture what the city is about at night within the stiff pages of an academic text. In fact, any attempt to represent nightlife will automatically make certain groups and actions more visible than others. The city, especially at night, contains many contradictory elements that cannot always be resolved, understood or related. Nightlife is simultaneously conflictual and transgressive, at the same time as being segregated, commodified and sanitised. It also has emotional (enhanced through alcohol, drugs, dance, sex, encounter) and rational elements (planning, surveillance and policing), which are not always easy to understand and reconcile. Nevertheless, it is worth highlighting, to quote Thornton (1995:91), that the seemingly chaotic paths along which people move through the city are really remarkably routine. /.../ /.../ Second, urban nightscapes can be understood as a mixture of mainstream, residual and alternative nightlife spaces. Mainstream spaces are the well-recognised commercially provided bars, pubs and nightclubs that exist in most large urban centres. While there are a range of venue types here, the unifying feature of the mainstream is that it is driven by commercial gain and the profit-motive, rather than the other concerns such as access, equality or creativity. The mainstream is also characterised by ownership by large national and international corporate players who are increasingly using strategies like branding and theming to target and segment certain cash-rich groups such as professionals and service sector workers (including professional women and the gentrifying gay population) and higher education students. These spaces cater for much of the hedonistic rituals and raucous behaviour one normally associates with a night out. Residual community spaces such as traditional pubs, ale-houses and saloons, as well as the purview of the street, which were a common feature of most industrial city centres have been left to decline or are disappearing altogether, due to the changing priorities of nightlife operators and consumer tastes. Finally, there is a range of independently run and alternative
12
nightlife spaces which cater for more specific youth cultures, identities and tastes, some of which are self-organised, such as free parties, unofficial raves and squatted social centres. Clearly, spaces such as the mainstream, the residual and the alternative and resistant margins are constantly shifting entities, with rather nebulous boundaries. Today’s fringe cultures become tomorrow’s mainstream fashions. Hence, we have tried to avoid over-literal interpretations which regard the mainstream as mere commercial blandness while the underground is teeming with resistance and creativity. Instead, we have focused upon how different spaces and boundaries are made and remade, regulated and experienced. /.../ Urban Nightscapes: Youth Cultures, Pleasure Spaces and Corporate Power. Paul Chatterton, Robert Hollands. Routledge. New York. 2003.
/.../ Men live in a world that has space, distance, and physical features. We manipulate and modify the earth’s topographic features and are currently doing a good job of trying to overcome distance, but our actions and feelings, our likes and dislikes, are still closely associated with the spatial characteristics of the areas we inhabit. If it is cold, we shiver; if it is mountainous, we climb or go around; if there is an ocean, we sail or stay put; and if it is a long way home, we may even cry a little. That space and distance are fundamental and influential parts of man’s environment would go without saying /.../ But here is one case in which the unlettered may instruct the intellectuals, who sometimes need to be reminded that man is not yet in complete control of his environment. /.../ Urban Structure: The Social and Spatial Character of Cities. Ralph Thomlinson. Random House. New York. 1969.
The individual has become a mere cog in an enormous organization of things and powers /.../ the metropolis is the genuine arena of this culture which outgrows all personal life. Here in buildings and educational institutions, in the wonders and comforts of space-conquering technology, in the formations of community life, and in the visible institutions of the state, is offered such an overwhelming fullness of crystallized and impersonalized spirit that the personality, so to speak, cannot maintain itself under its impact. /.../ This results in the individual’s summoning the utmost in uniqueness and particularization. Simmel, 1903
13
foto lk 14-17 lk 18-21 lk 22-25 lk 26-29 lk 30 lk 31 lk 32-33
jalgratas
Paul Kuimet Dmitri Gerassimov Kärt Hammer Laura Kallasvee Anu Vahtra ja Paulien Barbas Timo Toots Toomas Thetloff
lk 54-55 lk 56-57 lk 58-59 lk 60-61 lk 62
lk 36 lk 37 lk 38 lk 39
lk 40-41 lk 42-43 lk 44-45 lk 46-47 lk 48-49 lk 50 lk 51
— legend
rula
lk 63
Tanel Tepper. Paul Kuimet boneless Kino Kosmos, Tallinn Lauri Täht. Mihkel Vahermaa bs wallride Barcelona, Hispaania Paul Kuimet. Ats Luik fs wallride Rottermanni kvartal, Tallinn Tuukka Kaila. Samu Karvonen bs 5-0 Ateena, Kreeka Tuukka Kaila. Tuukka Kaila. Nick Jensen kickflip Helsingi, Soome Tuukka Kaila. Chris Oliver bs flip London, Inglismaa Tuukka Kaila. Enis Fazilov gap bs flip Stockholm, Rootsi Aleksei Lapin. Vlad Esaylkov blunt to fakie Zelenograd, Moskva Aleksei Lapin. Anthony Shultz ollie to bank Jekaterinburg, Venemaa Aleksei Lapin. Viktor Fedylov kickflip Kiiev, Ukraina Alessandro Volpin. Ross McGouran bs 360 London, Inglismaa
lk 64-65 lk 66-67 lk 68 lk 69 lk 70-71 lk 72-73
Fotograaf. Sõitja. Trikk. Koht
14
Timo Toots. Raigo Suija wallride Rottermanni kvartal, Tallinn Timo Toots. Lauri Post tünnisõit Küttekontori ladu, Tartu Aleksandr Stennikov. Anton Klochkov wallride. Tallinna teeninduskooli katus Kai Kuusisto. Pedro Melo. Lagos, Portugal Timo Toots. Andres Lainevool barspin Lillemägi, Tartu Kai Kuusisto. Pedro Melo. Albufeira, Portugal Viktor Strasse. Crady Corbitt hop Berlin-Kreuzberg, Saksamaa Viktor Strasse. Alf Rentmeister 360 x-up Wildau, Saksamaa Julius Konttinen. Eki Vainikka wallride to table out. Helsingi, Soome Steve Bancroft / - tobbogan / Kai Kuusisto. Erico Melo wallcarve Porto, Portugal Sandy Carson. Ryan Smith wallride to table out. Toronto, Kanada
lk 76
konkurss
vahepalad
Pilleriin Leet. Carl-Robert Kagge nose manual. Vasalemma
Fotod: Timo Toots lk 12-13
Kass Lasse wallride Kuhlbarsi tänav 6, Tallinn
lk 34-35
Tallinna kesklinn. 2000-2006 Makett: Peet Veimer, Tõnu Oppi, Rivo Oeselg, Tanel Saar
lk 52-53
Rotermanni kvartal. 2006 Makett: Tõnu Oppi, Pee Veimer
Kaarel Lehtsalu. Mikk Muru fs noseslide Viljandi
lk 74-75
Tallinna Mustamäe I mikrorajoon. 1961 Makett: Voldemar Tippel, Toivo Kallas
Tanel Mägi. Nils-Erik Vesberg bs crooks Jüri
Esikaas
Mati Allalati bs noseslide Paide kultuurimaja. 1987 Makett: Rein Koster, Ants Anari, Hans Kõll
Tagakaas
Mati Allalati gap switch kickflip Paide kultuurimaja
Janar Siniloo. Peep Kajasalu “50-50” Joosep Jaagosild. Freddy Sheilds heelflip. West Lafayette, Indiana osariik Pavel Novikov. Sergo bs tailblunt Estonia teater
lk 77
Dimas Igolkin. Mihhail Jevgenievich Antonov bs boardslide äraminek. Tallinna Lauluväljak
lk 78
Maketid pildistatud Arhitektuurimuuseumis
Aleksandr Stennikov. Jevgeni Solovjov wallride. Kultuurikatel, Tallinn Ainer Hanni. Andres Lainevool nosepick whip. Tartu
lk 79
Aleksandr Stennikov. Jevgeni Solovjov Tallinna Sadam Aleksandr Stennikov. Jevgeni Solovjov hop Kalevi Spordihall Renars Pucitis. Vladislavs Sulja superman Lizums, Läti Janno Jahisoo. Janno Janno Võru Artis Ludborzs. Eduards Zunda gap Ikshkiles, Läti
— legend
Fotograaf. Sõitja. Trikk. Koht
(ülevalt alla, vasakult paremale)
15
W W W. SA H T EL . EE
43.
Tuukka Kaila
44.
45.
Tuukka Kaila
Tuukka Kaila
46.
47.
aleksei lapin
48.
49.
aleksei lapin
50.
51.
aleksei lapin
52.
53.
alessandro volpin
Paul Kuimet
54.
JalGraTas Timo TooTs aleKsanDr sTenniKov Kai KuusisTo viKTor sTrasse Julius KonTTinen sTeve BancrofT sanDy carson
55.
Tuukka Kaila
Timo Toots
56.
57.
Timo Toots
58.
59.
aleksandr stennikov
60.
61.
Kai Kuusisto
62.
63.
Timo Toots
64.
65.
Kai Kuusisto
viktor strasse
66.
67.
viktor strasse
68.
69.
Julius Konttinen
70.
71.
steve Bancroft
Kai Kuusisto
72.
73.
74.
75.
Sandy Carson
Paul Kuimet
76.
KonKurss KONKURSS Pilleriin leeT Janar siniloo JooseP JaaGosilD Pavel noviKov Kaarel leHTsalu Tanel m채Gi Dimas iGolKin aleKsanDr sTenniKov ainer Hanni renars PuciTis Janno JaHisoo arTis luDBorzs
77.
Tuukka Kaila
78.
79.
80.
81.
Paul Kuimet
82.