UNES ON KÕIK VÕIMALIK UNEJUTT

Elasid kord uhked, kohevate sulgedega habekakud Hilda ja Anders. Nad olid head sõbrad, kuigi erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Õhtuti, kui kakud ärkasid, oli Anders rõõmus ja vallatu: iga uus öö erutas teda. Uus öö täis põnevaid varje, kutsuvat pimedust ja vahvaid seiklusi. Hilda aga seevastu armastas päeva – heledat päikesepaistet ja õitsvaid lilli –ning oli ärgates alati kurb, sest just siis, kui kakutüdruk silmad lahti tegi, oli päike juba loojunud.

Anders märkas Hilda kurbust ning otsustas sõpra aidata. Mõnus seikluserutus hinges, suunas Anders oma noka suure tumeda raba poole, sest iga kakulapski teadis, et raba taga paksus metsas elab vana ja väga tark kakk. Kuulu järgi olevat too ürgses metsas elanud juba sadu aastaid ning teadvat rohtu tuhandale murele.

Anders lendas kaua-kaua üle kõheda maastiku. Rabade mustavad laukad olid nii tumedad, et näisid Andersile hirmsate aukudena ähvardava maa sees. Ja kuigi Anders oli üks väledamaid kakke ja osavamaid lendajaid, ei jõudnud ta isegi päikesetõusuks raba teise otsa välja. Nii jätkas vapper kakupoiss oma lendu ka kõrvetavas päikselõõsas, hoolimata väsimusest ja korisevast kõhust.

Õhtu hakul märkas Anders, kuidas puud kõrgemaks sirgusid – raba jäi aegamööda selja taha. Rabatagune mets oli paks ja tihe, ent teised linnud siristasid talle õige teeotsa kätte ning üsna varsti jõudis Anders pärale. Ta toksis nokaga viisakalt vana kaku pesapuule ning ta kutsuti lahkelt sisse. Tarka nähes suutis Anders vaevu oma üllatust tagasi hoida – nii vana kakku polnud ta eales kohanud. Vanake oli tohutu suur, tema küünised puukooresarnased ja habe sammaldunud. Ent hoolimata oma hirmust ja kohmetusest rääkis Anders vanale kakule, mis teda vaevab – ta otsib abi oma heale sõbrale Hildale, kes armastab päeva, kuigi peab elama öösiti.

Vana kakk vastas Andersile, et ta enam ammu kõiki linde ja loomi aidata ei jõua, aga et Anders ei tulnud iseenda, vaid oma sõbra pärast, võtab temagi oma viimased jõuraasud kokku ja õpetab Andersile ühe laulu. See oli iidne unelaul, viisilt lihtne, ent igaüks, kes seda kuulis, vajus kohe unne ning nägi unes alati päikesepaistelist päeva. Andersil oli väga raske laulu selgeks saada, sest iga kord, kui ta noka lahti tegi, jäi ta magama. Ent pärast mitut päeva tööd ja paljusid unetunde oli kakupoisil viis selge.

Puhanu ja rõõmsana lendas Anders tagasi koju. Hommik oli juba saabumas ning õnnetu Hilda vaatas pesaveerelt igatsusega hahetavat taevast. Hilda ei jõudnud veel Andersilt päridagi, kus too olnud oli, kui Anders juba laulma hakkas ning sõbrad vajusid koos magusasse unne. Terve päeva lendasid Hilda ja Anders oma unedes päikesepaistel ringi ning enam ei ole Hilda õhtu saabudes kurb. Ta teab, et igale ööle järgneb ilus ja kosutav päev unenägudes.