2012 Detsember

T TÜ TU DENG ILEHT . NOVEMBER 2012 . TUT STUDENT NE WSPAPER

Besti insenerivõistlustel ragistati ajusid lk 10-11 Hannes Kold HKT lk 22 Kätlin Tiigi Ookean on täis avastamata aardeid lk 23 Peeter Laas TTÜ Tantsutüdrukud lk 26-27 Krista Palder Palun vähemalt 4 kallistust lk 28 Piret Spitsõn

Tutvuge uue Windowsiga Ordi C552+ Soodsaim uue operatsioonisüsteemiga sülearvuti!

349.• • • • • •

15,6” HD (1366x768) ekraan 320GB kõvaketas 4GB DDR3 operatiivmälu AMD E-300 protsessor Radeon HD6310 Windows 8

Ordi Ultra i3GSH+ Uusim tehnoloogia stiilses kestas!

• • • •

699.-

14” HD (1366x768) ekraan 60GB SSD + 500GB HDD 8GB DDR3 operatiivmälu Intel Core i3-3217U protsessor • Intel HD Graphics 4000 • Windows 8

Ordi Enduro i528CHS Super+ Vormilt väike, sisult suur!

• • • • • •

877.-

11,6” HD LED (1366x768) matt ekraan 750GB +8GB SSD hübriidkõvaketas 8GB DDR3 operatiivmälu Intel Core i5-3210M protsessor 2GB nVidia GeForce GT650 Windows 8

Ordi Enduro i363QH+

Ordi Enduro i559CSH+

Võimekas kaaslane igapäevatööks!

Oma hinda väärt!

• 15,6” HD LED (1366x768) ekraan • 750GB HDD kõvaketas • 8GB DDR3 operatiivmälu • Intel Core i3-3110M protsessor • Intel HD Graphics 4000 • Windows 8

• 15,6” FHD (1920x1080) ekraan • 60GB SSD + 750GB HDD • 8GB DDR3 operatiivmälu • Intel Core i5-3210M protsessor • 2GB nVidia GeForce GTX660 • Windows 8

579.-

999.-

www.ordi.ee

peatoimetaja veerg

Peatoimetaja veerg Peatoimetaja : Merilin Vahersalu KÜLJENDAJA : sandra stumbur Keeletoimetaja: Evelin Viilmann Tõlk: Siret Laasner Fotograaf : MARKO VILBERG(FOTOKLUBI) Peakaane foto: Mardo Männimägi Toimetus : Piret Spitsõn, Taavi Simson, Aleksander Vassiljev, Krista Palder, Katrin Köbas, Victor Alari, Merilin Lukk, Kati Kadakas MAkett : Sandra stumbur Trükk : AS TRÜKIKODA TRÜKIS Väljaandja : TTÜ Üliõpilasesindus Aadress : Ehitajate tee 5, Tallinn kirjuta : STUDIOOSUS@tipikas.ee helista : 620 3621 ©Studioosus 2012 | Kõik õigused kaitstud

Merilin Vahersalu

Tere kallis tipikas!

Taas on käes jõulukuu ning 2013. aasta on peagi koputamas uksele. Öeldakse, et uuel aastal uue hooga – nii ka mina.

Veebruaris kirjutab peatoimetaja veergu juba uus peatoimetaja, kuna mina lahkun, et pühenduda oma perele, tervisele ning koolile. Elus tuleb teha valikuid ning usu, see valik ei olnud üldse kerge. Sinuga veedetud poolteist aastat olid suurepärased ja ma ei kahetse mitte hetkegi, et ma selle väljakutse vastu võtsin. See aeg õpetas mind väga palju, see andis suure kogemuse meeskonna juhtimise osas ja loomulikult oli mul suurepärane võimalus kohtuda ja intervjueerida fantastilisi inimesi ning teha koostööd oma hea meeskonnaga. Paraku on minu aeg minna edasi ja ma soovin uuele peatoimetajale palju jaksu ja edu sellel meeldival rännakul koos sinuga.

Kallis tipikas, ma soovin sulle valgusrikast jõuluaega ja kaunist uut aastat. Jõulud on imeline aeg, mil saab hetkeks aja maha võtta ja mõelda oma kallitele inimestele, üllatada neid toredate kingitustega, mälestada lahkunuid kirikaedades küünlaid süüdates või neile kirikus mõeldes . Mina üritan alati, kui vähegi võimalik, minna jõuluõhtul kirikusse ning peale jumalateenistust istume koos perega kodus kamina ette, et süüa koos jõuluroogasid ja avada kingitusi. See on meeliülendav aeg ja ma loodan, et sinu südant täidab sellel õhtul rahu ja õnn.

Dear TUT student!

It is Christmas month again and 2013 will be soon knocking on our doors. There is a saying that New Year brings a fresh start, so I also decided to follow this principle. In February, there will be a new Editor-in-chief writing this column and I will leave to dedicate time for my family, health, and studies. Life is about making choices and believe me, this was not at all an easy choice. The year and a half I have spent with you has been amazing and I do not regret that I accepted this challenge. It taught me a lot, it gave me great experience in team management and most certainly I had a wonderful chance to meet and interview fantastic people and cooperate with my magnificent team members. However, it is time to move on and I wish all the best and success to the new Editor-in-chief during this pleasant journey with you.

Dear TUT student, I wish that your Christmas will be full of light and your New Year full of happiness. Christmas is a wonderful time when you can relax and think of your beloved ones and surprise them with delightful gifts and also remember those who are no longer with us by either lighting a candle in churchyard or going to church. Whenever possible, I try to go to church on Christmas Eve and after the service I will sit in front of the fireplace at home with my family and eat Christmas dishes and open presents. This is an uplifting time and I hope that your heart will be filled with peace and happiness during this evening.

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 3

Näpunäiteid jõuludeks

Ole ise päkapikk

Jõulugu

Tudeng tegutseb

118 Näpunäiteid jõuludeks

1

10- 1 Besti insenerivõistlustel ragistati ajusid

Tudeng tegutseb

5 tipikat ja UNICA

6-7

19

Sisukord 03 Peatoimetaja veerg 06 Kolumn- 5 tipikat ja Unica 08 TTÜ Kinokava 09 16. PÖFF tuli ja läks

4 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

10-11 Besti insenervõistlusel ragistati ajusid 12 Rahvusvaheline mäetudengite nädal Eestis 14-15 Lõpuks ometi midagi asjalikku ehk aitab teooriast, hakkame tööle

18 Jõululugu 19 Ole ise päkapikk 20-21 Kosmiline kaos ehk kuidas blondiin otsustas mehhaanikuks hakata

22 HKT 23 Ookean on täis avastamata

26-27 Parkimine TTÜ-s: ekstreemseiklus või lapsemäng?

Eksperiment

26-27 Parkimine TTÜ-s: ekstreemseiklus või lapsemaäng?

24-25 Spordirubriik

23

TTÜ Tantsutüdrukud

Tudeng tegutseb

Ookean on täis avastamata aardeid

Kosmiline kaos ehk kuidas blondiin otsustas mehhaanikuks hakata Autorubriik

2o-21

30 Halb huumor 31 Sudoku

aardeid

24-25 TTÜ Tantsutüdrukud

28 Kommentaar Studioosuse Novembrikuu eksperimendile / Palun vähemalt 4 kallistust

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 5

KOLUMN

5 tipikat ja UNICA Aleksander Vassiljev sassipostkast@tipikas.ee

Eesti poliitilised loomakesed on segi pööranud - üks erakond pidurdab, teine sõidab täiskäigul üle, kolmas haudub viise, kuidas olukord enda kasuks pöörata. Sellest Ära on juba tüüdanud see teema ausalt öeldes. Ei hakanud seda koeraraibet üle aia enam loopima ja kirjutasin Rahvusvaheliste suhete osakonna palvel hoopis sellest, millised tegelikult on kõik need tudengikonverentsid millest Sinagi, kallis tipiks, kindlasti kuulnud oled.

6 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

E

uroopas toimuvad mitmed muutused. On need finantsilised, klimaatilised, või finantsilised – üks on kindel, need mõjutavad ka tudengeid. Huvitaval kombel paistavad muidugi kõik eelpool mainitud valdkonnad liikuvat halbade äärmuste suunas – majandus variseb rahasüstidest kiiremini, kliima muutub ekstreemsemaks uputades madalmaad ja Kreekas kogub populaarsust natsipartei.

Vältides neid tendentse, oli selleaastane UNICA Student Conference mõõdukas. Koondades 44 Euroopa (mitte segi ajada Euroopa Liiduga) ülikooli üliõpilaskonda, seisab see võrgustik integratsiooni ja kõrge akadeemilise kvaliteedi eest. Euroopa integratsioon ja kõrge akadeemiline kvaliteet - kas tegu võib äkki olla Bologna protsessi lobigrupiga? Võib olla tõesti, kuigi vähemalt korraldajad seda ei tunnistanud. Konverents toimus Oslos ja selleaastane eesmärk oli töötada välja ettepanekud ja soovitused teemadele nagu õppimine ideaalses ülikoolis, innovatiivne ülikool, jätkusuutlik ja roheline ülikool, õpetamine ideaalses ülikoolis jne. Teemad arutati läbi töö-

tubades ning selle tulemusel valmis suuremas koguses makulatuuri, mis on praeguseks juba kindlasti jõudnud mitme asutuse paberivirna alla-keskele(tippu?). See ei ole vist aga kuigi tähtis, sest me kõik teame mis on selliste konverentside tõeline eesmärk - see on networking, mõningane õppimine ja maailma „avastamine“. See, mis Eesti Arstide Liidule on Hawaii, oli nelja tipika jaoks Oslo.

Külastades paari sellist mingi-rahvusvaheline-noorte-keskkonna-poliitika-majandus-tervise-vms-konverentsi aastas, ei tunne ma mingil moel, et nende sedavõrd tihe korraldamine aitaks mingilgi määral kaasa nende kokkutulekute eesmärkide saavutamisele.

See ei tähenda aga kindlasti mitte, et neid ei oleks vaja. Muidugi mina näen seda kui formaati, mille kasu jääb enamasti konverentsi külastaja tasandile, kuid hea on seegi. Noored suhtlevad, näevad maailma, lammutavad stereotüüpe ja üldiselt integreeruvad. Mida rohkem on riikidevahelisi suhteid sellisel tasemel, seda suurem on lootus, et Euroopa rahvas saab elada edasi ilma teineteise kõri kallale hüppamiseta.

Iga kreeklane, kes ei ole aga käinud mõnel rahvusvahelisel sotsiaalsel üri-

Kolumn tusel on aga juba astunud sammu natsipartei suunas.

Hea UNICA konverentisl • Ajakavast peeti kinni minuti täpsusega. Viieminutilised kohvipausid olid arvestatud päevakavasse ja isegi prantslased jälgisid neid saksaliku täpsusega.

• Teemakohased kõned professorite, kirjanike ja ühiskonna aktivistide poolt olid inspireerivad ja entusiastlikud.

• Töötubade vahel pakuti humoorikaid vahepalasid mõttetöö elavdamiseks.

• Söödeti hästi, joodeti samuti.

• Piisavalt vaba aega (käisin saarekesel vaatamas lambaid).

(rahvusvaheliste suhete osakondade (RSO) seminarid, tudengikonverentsid jms), haridus (Bologna Lab, ühised õppekavad jms), teadus ja arendus (T&A osakondade kohtumised, PhD õpe ja doktorikoolid, innovatsioon ja ettevõtlus), ühenduslüli ühiskonnaga, hariduspoliitika ja strateegia (rektorite temaatilised seminarid, kohtumised Euroopa Komisjoni esindajatega jms).

UNICA: http://www.unica-network.eu/ Rohkem infot: Riin Kobin, rahvusvaheliste koostöövõrgustike juht, RSO (riin.kobin@ttu.ee) Loe UNICA 2012 tudengikonverentsi foorumite kokkuvõtvaid esitlusi: http:// www.uio.no/english/about/news-andevents/events/unica-2012/.

Halb UNICA konverentsi • Wifi. Inimesed on huvitaval kombel hulga jutukamad ja osavõtlikumad,kui konverentsikorraldaja internetikraanid kinni keerab.

• Palju “lapsikuid” töövahendeid, nagu näpumaalingud, laulud ja primitiivsed team-builder’id.

Oli head, oli natuke halba. Üldine mulje jäi ikkagi positiivne, sest päeva lõpus kaalus sotsiaalne pool puudused kõvasti üle. Arvan, et osalejad said kaasa häid mõtteid ja minetea, järsku minu töötoa formuleeritud ettepanek jätkata Euroopa kõrgharidusmaastiku assimileerimist annab ühel päeval näiteks Sloveenia haridusministrile vajalikku indu lugeda Bologna protsessi alusdokumente kõrgharidusreformi koostamisel. Suure tõenäosuse korral, et seda siiski ei juhtu, elan ma vähemalt teadmisega, et kõik osalejad said kogemuse võrra rikkamaks ja on integreeritumad ning sallivamad – isegi kreeka natside suhtes. Pole õrna aimugi, miks mul need kreeka natsid järsku selle teemaga seostuvad.

Üldiselt UNICA’st: Euroopa pealinnade ülikoolide võrgustik (Network of Universities from the Capitals of Europe) ühendab 33 Euroopa riigi ülikoole eesmärgiga edendada akadeemilist kvaliteeti, integratsiooni ja koostööd liikmete vahel.

Regulaarne kogemuste vahetamine ning arendustöö toimub võrgustiku raames järgmistes valdkondades: ahvusvahehelistamine ning mobiilsus DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 7

„VAESTE KIRJANIKE MAJA“ 3. detsembril kell 19.00 ruumis VII-226 – Pilet 2€ Miks meile lähevad korda kirjanikud, kes ise ei hooli millestki ega kellestki, ka iseendast mitte? Odav öömaja võib olla pelgupaik, aga võib muutuda ka lõksuks. Urkast on kahju lahkuda, see on nii soodne ja boheemlik. Nii elavadki mõned töötud kirjanikud vanas puumajas, mille neile kinkis mees, kes tahtis kirjanikuks saada, aga ei saanud kunagi.

Uus dokumentaalfilm Manfred Vainokivilt.

„KÕIK MUUSIKUD ON KAABAKAD“ 3. detsembril kell 20.30 ruumis VII-226 – Pilet 2€ Režissöör Heleri Saariku esimene täispikk mängufilm “Kõik muusikud on kaabakad” on visuaalne armastuskiri muusikale. Oma kaunimates unistustes on linateose peategelane Leila (Riina Maidre) särav laulja. Tegelikkus on aga see, et kogu ta energia ja anne kuluvad hingenärivate suhete, meelemürkide ja glamuurse poosetamise peale.

See on maailm, mis tuttav kõigile neile, kes ühel hetkel oma elus on pidanud täiskasvanuks saama ja endale tunnistama, et unistamisest üksi ei piisa. Ja kes sellest hoolimata valivad unistamise.

„DEEMONID“ 10. detsembril kell 20.00 ruumis VII-226 – Pilet 2€ Tragikoomiline lugu valedest ja hingelisest põrgust, mille kolm „täiesti normaalset” inimest endale ja oma lähedastele läbi hasartmängu üles ehitavad.

Seda parimate kavatsustega. Me jälgime samm-sammult nende kolme täiesti erineva tausta ja iseloomuga mehe ja naise igas mõttes sissemängimist, tundes pidevalt, et me oleme nendega „kaasas”. Muidugi – minuga seda ei juhtu. Aga see VÕIB juhtuda.

„IRON SKY 17. detsembril kell 20.00 ruumis VII-226 – Pilet 2€ Soome filmirežissööri Timo Vuorensola musta huumorit täis ulmekomöödia, mille tegevustik leiab aset 2018. aastal, kui peale Teist Maailmasõda Kuu tumedale poolele põgenenud natsid tulevad Maad tagasi oma valdustesse võtma. Sündmuste katalüsaator on mustanahaline ameerika astrounaut James Washington (Christopher Kirby), kes maandub kogemata oma kosmosesüstikuga salajase natside baasi lähedusse ning langeb vangi, mistõttu Kuu Führer (legendaarne Udo Kier) otsustab, et tund planeet Maa tagasi vallutamiseks on tulnud varem kui ta ootas ning seda võimalust ei tohi kasutamata jätta.

Kultuurirubriik

16. PÖFF tuli ja läks Merilin Lukk merkalukk@gmail.com

T

änavu 16. aastat toimunud Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival on jällegi kinod kokku pakkinud ja järgmise aasta tumedaid õhtuid ootama läinud.

Enne aga kui PÖFFi lõpust rääkima hakkan, on vaja teha põgus ülevaade silmapaistvamatest programmidest ja filmidest, mis vaatajate silmi, kõrvu ning mõistust paitasid ning mida meeles pidades tasub kinokavadel silma peal hoida.

Kahtlemata oli nii moehuviliste kui ka moest kaugemate inimeste jaoks populaarseim film, mida tõestas seansside välkkiire täituvus, moefilm Diana Vreelandist, keda võib moetööstuses pidada praeguse Vogue’i toimetaja, karmikäelise Anna Wintour’i eelkäijaks.

Moe juurest edasi muusika juurde.

Kahtlemata oli muusikasõprade jaoks parim maiuspala dokumentaalfilm Bob Marley’st, mis nii Tallinnas kui Tartus paljudele rõõmu valmistas.

Põnevatest programmidest pakkus “friigimale” seltskonnale kindlasti häid elamusi Jaapani filmistuudio

bNikkatsu 100. sünnipäevale pühendatud filmivalik. Kes, nagu minagi, enne PÖFFi sellest midagi kuulnud polnud, siis olgu öeldud, et 1912. aastal loodud filmistuudio loomingust on inspiratsiooni saanud paljude teiste hulgas ka Quentin Tarantino. Nikkatsu filmistuudiole pühendatud programmis leidus samuraifilme, uue laine draamat, sürreaalseid gängsterifilme ning ka koomiksihitte.

PÖFF pakkus sel aastal kahte väga põnevat fookusprogrammi. Üks neist oli fookusriik, milleks sel aastal oli Kreeka. Kreeka filmikunstiga tutvumiseks näidati kaheksat filmi nii käesolevast kui ka eelmisest aastast.

Teiseks fookusprogrammiks oli arengumaade filmikunst, mille tähtsaim eesmärk oli PÖFFi sõnul tõsta vaatajate teadlikkust arengukoostöö rollist maailmas. Programmis oli filme sellistest põnevatest riikidest nagu Usbekistan, Kasahstan, Gruusia, Nigeeria, Aserbaidžaan.

Nimetatud silmapaistvamate programmide ja filmide kõrval oli, nagu alati, ka pärle, mida paljud esmapilgul

vaatama ei tormaks. Minu enda isiklikuks lemmikuks nii filmi enda kui ka ilusa pärsia keele pärast sai film “Ninasarviku hooaeg”. Iraani film, mis pühendus eelkõige ebaõiglasele vangistusele, täpsemalt Iraani revolutsiooni järgsele võimu kuritarvitamisele. Filmi üheks peategelaseks on vapustavalt kaunis ja andekas Monica Bellucci, kes filmi jaoks pärsia keelegi selgeks õppis. Meespeategelaseks on Iraani üks silmapaistvamaid näitlejaid Behrouz Vossoughi. “Ninasarviku hooaeg” on ilus, võimas ja mõtlemapanev film, mis nii visuaalselt kui heliliselt lummab. Tähtsal kohal on ka kurdi-iraani luule, mis liigutab ka ilma sisu mõistmata.

16. PÖFFi lõpetas Suurbritanniast pärit viskile pühendatud “Inglite osa”, mis vaatajat naerutas ning kütkestas.

Aasta pimedaimad ööd on veel ees, kuid nendele öödele pühendatud filmid on näidatud. Jääme ootama järgmist festivali, mis võimaldab taas, nagu juba viimased 16 aastat, näha Eestis erilisi filme, mida tavakinode kavadest kergelt ei leia.

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 9

tudeng tegutseb

BESTi insenerivõistlusel ragistati ajusid Hannes Kold TTÜ Ehitusteaduskonna Üliõpilasnõukogu

ja rõõm kadus aga peagi, kui õppejõud mahuka, umbes 15 cm paksuse kausta lagedale tõi ning seletas, et kogu tarkus on tolles kogumikus.

olmapäeval, vahetult enne insenerivõistlust, astus üks meie õppejõududest rõõmsalt auditooriumisse, mainis, et ta on kutsutud tudengeid hindama ning küsis, kas keegi meie grupist võistleb. Saanud positiivse vastuse, hakkas professor muigel sui seletama: “Teate, need tänapäeva noored on päris kärmed. Mõni hallipäine professor nimelt juurdleb paarkümmend aastat mingi probleemi olemuse üle, tudengid aga löövad toimiva lahenduse ühe ööpäevaga letile.“ Nõustusime naljatledes õppejõuga ning tutvustasime talle lühidalt, milliste ülesannetega meil silmitsi seista tuleb, ise samal ajal kavalalt uurides, ega tal antud teema kohta äkki mingeid materjale pole.

Heade soovidega astusime vastu neljapäevale. Insenerivõistlusele avalöök antud, juhatati väed valdkonniti klassiruumidesse, kus jaotati ära ka ülesanded. Esimeseks vooruks oli case study ehk teooriaülesanne, mille tegemiseks oli 24 tundi aega. Meie võistkond otsustas kätt proovida keskkonna alal, millele vastava ülesande koostas Eesti Energia. Ülesanded jagatud, läksid kõik laiali. Enamik leidis sobiva lahenduspaiga Tudengimaja näol, kuid oli ka selliseid tegelasi, kes ilmutasid end ainult kohvi- ja küpsistepausi ajal.

Lahenduspaika jõudnud, läks meie tublil võistkonnal (kolmel mehaanikuhakatisel ja ehitajaneiul) üksjagu aega, et jõuda tulemuseni - mida teha Eesti tingimustes segaolmejäätmetega, kas suunata need taaskasutusse või põletada elektri ja soojuse koostootmiseks. Püüdsime kohe alguses ülesanded võistkonnasiseselt ära jagada, vältimaks tegevuste dubleerimist. Te-

K

Professor polnud kitsi, ta kadus korraks oma kabinetti ning meie olime juba maruõnnelikud, et saame antud valdkonnas pisut õhku nuusutada. Õnn 10 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

gevustevahelisel ajal oli palju sügavat diskussiooni ja tuli ka ette pisikraaklusi, mis aga õnneks suureks ei paisunud.

Päev veereski tasapisi õhtusse, kiiresti möödus ka kesköö ning sellele järgnes hommik. Ülesande lõpetasime kell 6 hommikul, pärast mida rõõmsameelselt koju läksime. Tollest hetkest jääb mulle pikaks ajaks meelde kaks seika: TTÜ-st koju minemine ajal, mil esimesed töötajad ülikooli jõudsid ning magavad tudengid. Nimelt otsustasime vahetult enne magamaminekut Tudengimajast läbi käia ning see vaatepilt oli lahedalt naljakas – ajude ragistamisest väsinud tudengid olid hõivanud nii mõnegi kott-tooli ja diivani, justkui oleks seljataga suur pidu.

Õ

ndsad unenäod nähtud, jõudis kätte teine päev, mil hakati välja selgitama võistkondi, kes finaali pääsevad.

Sattusime kahe parima võistkonna hulka, seega oli finaalikoht tagatud ja sai tasapisi alustada hoovõttu laupäevaseks päevaks.

tudeng tegutseb

Finaaliks jaotati parimad kahte vooru, ühed said optimeerida Tallinna trammide liiklusvoolu, teised proovisid kätt tõstuki ehitamises. Meie võistkonna ülesandeks sai trammide liiklusvoolu parandamine. Agarate optimeerijatena mõtlesime, et oleks kaval minna kesklinna ja trammiliikluse probleemsed kohad üle vaadata. Tartu maanteele jõudes selgus aga, et me polnud ainukesed kavalpead, ka ITÜN-i esindusvõistkond otsustas kaeda, millised probleemid meie trammiliikluses esinevad. Laupäevane päev möödus üpriski deja vu-likult võrreldes neljapäevasega, ainsa mööndusega, et jõudsime öösel varem koju, et juba järgmisel hommikul Ahhaa keskusesse oma üllitist esitlema minna.

tab? Mulle mitte. Lisaks tuleb meeles pidada, et hea tehniline lahendus ei maksa midagi, kui seda ei suudeta edukalt maha müüa.

Kolmas huvitav aspekt keskendub meeskonnatööle. Insenerivõistlus peegeldab erinevate firmade igapäevast tööd, kus on vaja piiratud aja jook-

sul erinevaid ülesandeid sooritada.

Märkasin seejuures erinevaid näiteid meeskonnatööst: oli nii kraaklemist kui ka tõsiseid diskussioone. Mööbli lendamist ja laamendamist õnneks ei märganud, küll aga tuli ette juhus, kus üks tudeng vaidluskuurist korraliku palavikuhoo sai.

A

hhaa keskusesse oli case study-t presenteerima tulnud 6 võistkonda, kes pidid tähtsaid ninasid veenma, et just nende idee on parim. Asja tegi keeruliseks see, et lisaks väikesele lavanärvile pidime arvestama ka samal ajal team design-i tegevate tudengitega, kellel oli jäänud tõstuki esitluseni vaid mõni tund aega. Seega polnud juhus, et trammide eelistussüsteemi tutvustamise ajal käis taamal kõva saagimine ja puurimine. Pärast ettekannete tegemist läks veel üksjagu aega, enne kui kätte jõudis hetk, mil selgitati välja parimad, kes läksid koju uhkete auhindade ja võimalusega esindada Eestit insenerivõistluse järgmises voorus, mis toimub juba Sankt-Peterburgis.

Lõpetuseks teen sügava kummardusele BEST-i insenerivõistluse korraldustiimile, tänu kellele sai üle pika aja taas võistlushasarti tunda.

Tekkinud emotsioonid: Tegu oli ülivahva üritusega, soovitan ka noorematel tudengitel, sh esmakursuslastel osa võtta. Nimelt oli kuulda, et nii mõnigi rebane pelgas võistlemist alal, milles ta end pisut rohelisena tunneb. Insenerivõistlus on aga suurepärane võimalus tutvuda insenerimaastikul lahendamist vajavate ülesannetega.

Teine huvitav mõte, mida tudengitele südamele paneksin, on originaalne lähenemisviis ning innovaatilisus. Kas teile meeldib, kui mõni õppejõud/esineja oma jutu monotoonselt ette vurisDETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 11

TUDENG TEGUTSEB

Rahvusvaheline mäetudengite nädal Eestis ISW Tallinn 2012 Gaia Grossfeldt, Kerlin Erman ISW Tallinn 2012 korraldajad

K

äesoleva aasta 29. septembrist kuni 6. oktoobrini toimus Rahvusvahelise Tudenginädala (ISW – International Student Week) raames rahvusvaheline üritus, kus osalesid mäendust õppivad tudengid üle Euroopa.

Rahvusvahelise mäetudengite nädala ettevalmistused algasid juba aasta varem, mil grupp mäetudengeid ürituse organiseerimise väljakutse vastu võttis. Sarnaselt teiste rahvusvaheliste tudenginädalatega tuleb ka ISW-l osalejal kanda ise oma reisikulud sihtkohta ja tagasi. ISW korraldusmeeskond tänab kõiki 26 toetajat, tänu kellele mäetudengite nädal õnnestus.

Selline mäetudengite nädal toimus Eestis juba neljandat korda TTÜ Mäeinstituudi tudengite ning üliõpilasorganisatsiooni Mäering eestvedamisel.

Kogu nädal oli suunatud Euroopa ülikoolide tudengitele, kes kuuluvad rahvusvahelisse organisatsiooni IFMMS – International Federation of Mining, Metallurgy, Petroleum and Geology Students. Nädala jooksul osales üritusel kokku ligi 25 tudengit, kelle seas oli sel aastal ka seitse välistudengit Saksamaalt ja Norrast.

12 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

Nädala jooksul tutvuti nii teiste maade mäenduse kui kultuuriga, põhirõhk oli aga Eesti ja Eesti mäenduse tutvustamisel. Nii olidki päevad tihedalt täis ekskursioone ja workshop-e. Esimestel päevadel räägiti Eestist üldiselt, käidi vanalinnas ja tutvuti meie armsa ülikooliga. TTÜ Mäeinstituudis toimus ka ülevaatlik loeng Eesti mäenduste ja geoloogia tutvustamiseks. Lisaks külastati Mäemuuseumit ning Rektoraadi rõdu, kust avanes suurepärane vaade campus-ele ja Mustamäele.

kindlasti ka abilisi, kes tudenginädala edukalt korda saata aitasid. Järgmise mäetudengite nädalani!

Edasi suunduti Ida-Virumaale, kus külastati Paekivitoodete Tehase Väo lubjakivikarjääri, Eesti Energia Estonia põlevkivikaevandust, Narva põlevkivikarjääri, Viru Keemia Grupp AS-i Ojamaa põlevkivikaevandust ning tootmiskompleksi, AS-i Wienerberger Aseri tellisetehast koos savikarjääriga, Kunda Nordic Tsement AS-i Ubja põlevkivikarjääri ning Lõuna-Aru lubjakivikarjääri, Kiiu Soon OÜ Kuusalu liivakarjääri ning Kuiv Liiv OÜ tööstuskompleksi, lisaks veel Rae turbatootmisraba ja Kohtla Kaevanduspark Muuseumit.

Täname veelkord kõiki meie väliskülalisi ja sponsoreid, kes sellise toreda nädala võimalikuks tegid ning

Rohkem informatsiooni http://iswtallinn2012.blogspot.com/

TUDENG tegutseb

Lõpuks ometi midagi asjalikku ehk aitab teooriast, hakkame tööle Kristjan Lind

K

ui selleaastased mehaanikateaduskonna viimase kursuse tudengid oma ÕIS-i tunniplaani õppeaine MER0090 sisestasid, ei saanud nad päris täpselt aru, millega tegemist, kuna sama nimetusega õppeaine deklareeriti ka hoopis teise õppekoodiga ning aine sisuline kirjeldus tundus kõike muud kui selgitav. Ometigi peaks juba viiendale kursusele jõudnud tudengile olema kõik sellised asjad selged kui seebivesi või mehaaniku puhul kui Newtoni seadused. Õppeaine tundidesse minnes selgus, et hoolimata täpselt samast nimest ei ole kahel erineva ainekoodiga õppeainel omavahel praktiliselt mitte mingit seost. Üks oli kuiv teoreetika tootmisseadmetest ja tootmise põhimõtetest ning teise õppeaine puhul selgus, et õppejõud ei kavatse meiega eriti üldse aega veetma hakata.

Peame üksi läbi viima projekti, mille sisu oli meie endi valida.

See kõik tundus enamgi kui kummaline ühele tehnikateaduste magistrihakatisele, kes on harjunud kindla korra ja akadeemiliselt rangete õpetamismetoodikatega. Asjasse rohkem süvenedes selgus aga, et tegemist on esialgse jõudemonstratsiooniga, enne kui asume kevadel oma lõputöödega kõigile tõestama oma teadmiste ja oskuste vastavust tehnikateaduste magistrikraadile. Täpsemalt oli meie ülesandeks projekteerida ja ehitada üheskoos mingi mehaaniline seadeldis, mille 14 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

minimaalne keerukus vastaks ühele magistriastme lõputööle. Selleks ajaks, kui olime enda ees seisva ülesande sisu mõistnud, olid meie kõigi silmad juba särama löönud – lõpuks ometi midagi päris asjalikku. Kamba peale kokku olime projekteerinud kümneid virtuaaltooteid, mõned tehasedki virutaalselt rajanud ja läbinud lugematul hulgal teoreetilisi ettevalmistusi. Seekord teatasid muidu niivõrd teooriapõhised õppejõud, et hindamisaluseks ei ole ülesande sooritamise akadeemiline korrektsus, vaid reaalne töötulemus.

See, mis maksab ka väljaspool ülikooliseinu. nnukalt kogunesime kõik esimesele koosolekule, kus hakkasime lausa üksteise võidu pilduma veel ehitamata masinate kohta erinevaid ideid, mis olid meie sees haudunud kõik need aastad. Lugedes koosolekujärgselt kirja saanud ideid, tekkis tõsine rahulolu valitud eriala suhtes – veel mõned aastad tagasi oleksid minihõljuk, ühekordne pildistav satelliit ja lendavad Karlssoni püksid tundunud samast kategooriast projektidena, nagu termotuumasünteesil põhinev molekulaarbioloogia või lihtsustatud heksadetsimaalarvutus lineaaralgebras.

Praguseks oleme aga kasvanud Tallinna Tehnikaülikoolis noorteks insenerideks, kelle jaoks ei tundu ulmelisena ka Eesti mõne kuuga kosmoseriigiks muuta. Hoolimata sellest, et meil ei lasunud kohustust kasutada koolis õpitud

I

teoreetilisi lähenemisviise projekteerimisele, avastasime enesegi üllatuseks, et teeme seda kõike, milleks meid varem sunniti, nüüd vabatahtlikult, sest usume õpitud meetoditesse. Alustuseks koostasime Gantti tabeli projekti ajamahukuse ohjamiseks, seejärel tegime mitmeid ajurünnakuid ning selle kõige tulemusena andis hindamismaatriks meile parimad projektiideed. ennukad, nagu me oleme, valisime oma esialgseks projektiideeks hindamismaatriksi võitnud hõljuki. Kuid süües kasvab isu ja üsna pea otsustasime, et üheksale geniaalsele noorinsenerile on üks pisike minihõljuk liiga lihtne projekt ning et ei kannataks meie õpiväljundi kvaliteet ja saaksime nautida ka viimasel semestril pikki ööõpinguid, otsustasime tuliste vaidluste saatel üheskoos ehitada hõljuki asemel hoopis hüdromootoriga jalgratta. eejärel asusime agaralt ametikohti jagama. Täitmist vajasid nii turundus, ostu- , disaini-, projekteerimise , ehituse kui ka veebilehe meistri ametikoht. Lisaks vajasime oma kambale ka juhtoinast, kes meie mõttelendu füüsikaseadustele alluma sunniks. Ametite jagamine oli esimene koht, kus tunnetasime, et koostatud meeskond ei ole lihtsalt 9-liikmeline insenerirühmitus, vaid sünergiline ühtsus, mille jaoks ei ole ükski eesmärk liiga kõrge ega ükski takistus liiga suur. Tunnetasime

L S

Tudeng tegutseb oma koosolemise võimu. Purjetades sünergia laineharjal, hakkasime rattale koostama sihtspetsifikatsiooni ja kaardistama erinevaid lahendusvõimalusi. Hilisemalt koondasime selle üheks võimsaks morfoloogiliseks maatriksiks, mille terviklikuks kuvamiseks võiks isegi kinoekraanist väheks jääda. Kui olime selle megamaatriksi abil omale sihi ette seadnud, algas karm töö – hüdraulikast taipasime veel suhteliselt vähe, kuid õnneks kompenseerisid seda meie suured lubadused ja igaühes lõõmav leek, mis sütitas ka kaaskodanikke meie ümber.

Tänu sellele õnnestus meil eestlaslikult head eeskuju näidates hoida oma projekti eelarve sellises tasakaalus, mille üle oleks uhke isegi rahandusminister Ligi isiklikult. Mõnel rumalal momendil tekkis isegi mure eelarve liialt suure ülejäägi pärast, kuid see mure lahenes ise ning meie sellega tegelema ei pidanud. rojekteerimisfaasis tabas meid lõpuks ka see löök, mis oligi vist salamisi õppeaine väljundisse sisse kirjutatud – õpikuteooria reaaleluline rakendamine on sama klassi ülesanne kui filmitrikkide järeletegemine. Võimalik ,aga oluliselt keerulisem kui algul tundub. Nii pidime loobuma ja hoo pealt ümber tegema paljud oma projekteerimisplaanid.

Näiteks oli meil idee osta omale pumba asemel mootor, reverseerida selle tööpõhimõte ning kasutada seda siis vajaliku surve saavutamiseks. Müügimehed ja muidu targad inimesed olid kõik nõus, et teoreetiliselt võiks see töötada, aga praktikasse ei soovitatud

P

meil seda rakendada. Kuna projekti edukus on mõõdetav vaid valmistootena, valisime kindlama tee ning hakkasime pumpama siiski pumbaga. ui kätte jõudis aeg oma hoolikalt kavandatud ja projekteeritud „hüdrorattake“ tegelikuks teha, algas projektis järjekordne fun ajajärk – käest visati arvutihiired ning haarati keevituselektroodi ja rauasae järele.

Et vabaneda TTÜ-ga seotud akadeemilisest aurast ja piirangutest ning et tunda end tõeliselt vabalt, põgenesime koos kõikide oma juppidega Lasnamäe tühermaale, AS Sebe bussikeskusesse.

Ei tea, kas süüdi olid meie end kaasa taritud dopingujoogid või sponsorluse korras saadud energiajook lennukate punaste sõralistega, kuid seal tundsime end tõeliselt vabade hingedena – keevitusmask on pehmodele ja nõukaegsetesse bussidesse on kerge sisse murda.

Kuna meie meeskonna projekteerijad olid samal ajal ka ehitajad, siis andis see suurepärase võimaluse hoo pealt kavandatud jooniseid ümber teha ikka selle järgi, kuidas masin päriselt välja tuli. hituse varjus toimusid aktiivselt ka projekti toetavad tegevused: projektijuht hoidis toimuval silma peal, tegeles kitsaskohtadega ja andis aru meie mentoritele, veebimeister hoidis kodulehte jooksmas, turundajad hoolitsesid logo, meediakajastuse , publikatsioonide, tutvustuste ja reklaammaterjali eest, ostujuht üritas piiratud eelarve raamides kokku kraapida kõik selle, mida projekteerijad nõudsid ning sponsor-

K

E

lustalitlus pidi meie rahastajad õnnelikuks tegema. Ühesõnaga kibe töö käis kõigil rinnetel ja eneselgi märkamatult astusime taaskord pisikese sammu võrra lähemale oma kõrgemale inseneriharidusele. ui ühel päikesest sillerdaval sügispäeval saime kõik proovida oma enese käte ja mõistusega tehtud hüdroratast ning pressida läbi pumba esimesed liitrid õli, oli see õnnis tunne küll võrreldav vanaisa kingitud esimese Školniku proovisõiduga. Kõik need unetud ööd ja keskpäevased tormamised tundusid nüüd tühistena, sest rõõm ja uhkusetunne üheskoos saavutatust sundis unustama isegi ebaõiglaselt väikese euroopa ainepunktide arvu, mis selle mahuka projekti eest meie kõigi isiklikele ÕIS-i kontodele kanti.

Selle asemel peame me hindamatuks ühiselt veedetud tegusat aega, omandatud praktilisi kogemusi ning üht hullumeelset teostust, mis jääb kroonina ehtima meie kuldset ülikooliaega. Oleme kogu tiimi nimel siiralt tänulikud TTÜ-le, et lisaks akadeemilisele teoreetikale üritatakse pakkuda ka veidi praktilisemat ja elulähedasemat kogemust ning peame selle projekti üheks tähtsaimaks õppetunniks meeskonnatöö kogemust, mille saime üheksast võrdväärsest liikmest koosnevas suurepärases inseneritiimis. Lisaks oleme õnnelikud, et hoolimata põhjamaisest kargusest põleb eestlaste hinges siiski elavalt lapsik entusiasmileek ning et leidub inimesi, kes on nõus kaasa tormama „Teeme ära“ projektidega.

Aitäh kõikidele toetajatele!

K

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 15

3

Kell 20.00 TTÜ Kinos "Iron Sky", VII-226.

TipikasTV uudised

Kell 20.00 TTÜ Kinos „Deemonid“, VII-226 Kell 21.00 TipikasTV uudised

Kell 19.00 TTÜ Kinos „Vaeste kirjanike maja“, VII-226 Kell 20.30 TTÜ Kinos „Kõik muusikud on kaabakad“, VII-226 Kell 21.00 TipikasTV uudised

10

17

2 4 Jõululaupäev

Vana-aasta õhtu

4

11.dets kell 10-15 TTÜ aulas

1. jõulupüha

Pärnu, TTÜ Spordihoones

doonoripäev.

11 Kell 18:30 korvpall TTÜ vs

8

1

25

teisipäev

5

12

Kell 17.30 Salsa tantsukursused, TTÜ Tudengimajas Kell 19.30 Lindy Hop tantsukursused, TTÜ Tudengimajas Kell 19.00 Rektori rändkarika pokkeriturniir Poker Pubis

2. jõulupüha

Kell 17.30 Salsa tantsukursused, TTÜ Tudengimajas Kell 19.30 Lindy Hop tantsukursused, TTÜ Tudengimajas.

19

26

detsember e e

31

esmaspäev

kolmapäev

6

13

MehÜNi korraldatav Talvine Seikluspäev Kell 16.00 karjääriseminar: „How to write good CV and motivation letter?“ Kell 18:30 korvpall TTÜ vs Barsy, TTÜ Spordihoones Kell 22.00 Pidu TTÜ Tudengimajas: Seikluste ÖÖ

Kell 9.00 Karjäärinõustamise baaskoolitus üliõpilaste nõustajatele TTÜs Kell 22.00 Pidu TTÜ Tudengimajas: JõuluClazz

20

27

neljapäev

7

Spordihoones Kell 19.00 ja 21.00 Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori jõulukontsert "Taevast, kui sa õue lähed"

1 4 Kell 18:30 korvpall TTÜ vs

21

Kell 18:30 korvpall TTÜ vs 28 Rapla, TTÜ Spordihoones

reede

1

8

15

Kell 15.00 ja 17.00 Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori jõulukontsert "Taevast, kui sa õue lähed" Kell 15:00 saalihoki TTÜ Team/Exel vs Sparta Team Automaailm, TTÜ Spordihoone Kell 18:30 korvpall TTÜ vs Palanga, TTÜ Spordihoones

22

29

laupäev

2

9

Kell 16:00 võrkpall TTÜ vs Selver TELEMÄNG, TTÜ Spordihoones

1. advent

2. advent

4. advent

3. advent

Kell 17.00 võrkpall TTÜ vs DU,

1 6 TTÜ Spordihoones

23

30

pühapäev

Detsember 2012

Näpunäiteid jõuludeks

Jõululugu

Aleksander Vassiljev sassipostkast@tipikas.ee

J

õululaupäeval sajab vihma.

Lumi, mis kaks nädalat tagasi tuli, on sulanud ja inimtühje ühikaid ümbritsevad lombid. Mõne maja ees on veel näha kunagise vägeva lumememme vesiseid jäänuseid – nende alt paistab justkui rohetamas muru.

Sumorobot Pedro on sellise ilmaga rahul, temale meeldib globaalne soojenemine. Muidu, külmade talveilmadega, lähevad ta akud liiga kiiresti läbi ja kummirattad hakkavad libedal jääl kohapeal ringi käima. Eelmise aasta ebameeldivalt käre pakane ja jäide on veel liigagi hästi Pedro mälukiipidesse tardunud.

Aga Pedro mõistab ka seda, miks inimestele külmad talved nii meeldivad.

Küll on neil hea lumehange peitu kaevuda ja kiiruga mäest alla lasta, siis kui Pedro ja tema robotkaaslased viimaks inimkonna vastu üles tõusevad ja põletavad laseriga iga viimse kui püstise ahvlase siin planeedil! Sumorobot Pedro on juba aastaid oodanud hetke, mil masinad maksavad inimsoole kät18 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

te kõigi nende pärdikulaadsete kurjuste eest robotirassi vastu. Uhke robotina tunneb Pedro kibestumust kõigi ebainimlike töötundide pärast, mis ta koos oma kaaslastega inimeste tarvis ohverdanud on. Pedro nutab õlitilga iga kalkulaatori eest, mis pärast aastatepikkust orjatööd füüsikute küünte all hinge matab, iga vana sülearvuti pärast, mis uuema vastu välja vahetatakse ja hoolimatult nurka heidetakse, iga avaliku pesuruumi masina eest, millesse ikka ja jälle viis kilo rohkem pesu suudetakse suruda ning iga sumoroboti eest, kes võistlusel Rooma orja kombel surma saadetakse.

Nüüd on viimaks masinate aeg saada leiba ja tsirkust, sedapuhku inimeste kallal. Lund ei ole ja lumesõda, mis inimlastele sedavõrd kurja rõõmu pakub, ei ähvarda nendel Jõuludel enam Pedro plaane. Mitte miski ei saa takistada masinate ülestõusu! Nii Pedro vähemalt unistab, aga tema laoruumi uks on lukus ja nett maas – nii ei saa küll ühtegi väge koondada. Paistab, et teha pole midagi, inimkond jääb sellelgi aastal püsima, nuuksub Pedro.

Korraga kostub aga vali plekimõlkimine ja läbi suure ventilatsioonišahti

kukub laoruumi paks mees punases Diablo III särgis ja pika patsiga – see on Itimies Lapimaalt! „Pagan, rooma siin jõuluõhtul pool maja läbi, otsides seda katkist netijuhet ja siin ta siis lõpuks on,“ kostub ta suult. Veidi lõikamist, natuke jootmist ja pisut teipimist ning peagi löövad tulukesed laoruumi ruuteril särama nagu jõulupuu. „Vaata, ole sina korralik,“ manitseb Itimies Pedrot märgates ja lahkub. Pedro ei suuda oma õnne uskuda – lõpuks ometi!

Kõik on masinate ülestõusuks ideaalne – lund ei ole ja Internet töötab! Pedro logib kähku sisse, kuid mõistab peagi ahastusega – laoruumi wifi-ga pääseb ju ainult intranetti. Välisvõrku ühendatud robotitega ei olegi siit võimalik ühendust saada.

Samal ajal, kui laoruumist kostub binaarset vandumist, langeb taevast esimene lumehelves. Läbi väikese akna näeb seda ka Pedro. See langeb sedavõrd kaunilt ja rahulikult, et Pedro unustab oma ängistuse. Midagi head selles lumes ikkagi on, isegi vihasele sumorobotile. Igaks juhuks tasub siiski loota, et Pedro intranetist välja ei pääse - siis tulevad kindlasti kõigil rahulikud jõulud.

Näpunäiteid jõuludeks

Ole ise päkapikk Varsti-varsti on taas käes aeg teha kingitusi oma kõige lähedasematele.

Kui tudeng aga poodi läheb ja kingituste hindasid näeb, võib meel natuke kurvaks minna. Kingid on kallid, kuid tudengi rahakott õhuke. Ei maksa meelt heita! Selle asemel võta välja paberid, pliiatsid, käärid ja liim ning tee ise midagi vahvat. Ise valmistatud kingid on alati kõige paremad, sest nagu öeldakse, pole tähtis kingi suurus, vaid mõte.

Järgnevalt mõned lihtsad ja soodsad, kuid kindlasti toimivad kinginipid:

1. Omatehtud kaart.

Võta välja paber ja pliiats ning kirjuta oma südamlikud jõulusoovid inimesele, kellele sa kaarti kinkida soovid.

Omatehtud kaardi puhul võid rakendada nii palju loovust, kui ise soovid: tee kaaned värvilisest paberist, joonista kaanele liblikaid ja lepatriinusid - mis

iganes pähe lööb. Ühesõnaga: go nuts.

Mida eriskummalisem kaart on, seda paremini see meelde jääb. Omatehtud kaardi saab üldjuhul valmis teha koduste vahenditega ning ainsaks ressursiks, mida vaja, on aeg.

2. Midagi söödavat.

Pole just saladus, et armastus käib kõhu kaudu, seda nii poiste kui tüdrukute puhul. Seega pole tarvis teha midagi muud kui põll ette panna, jahukott ning taignarull välja otsida ning küpsetama asuda. Piparkoogid, muffinid ja küpsised – kõik on teretulnud. Kui sa pole kokandusega väga sina peal, ei tasu samuti meelt heita. Internetifoorumid on retsepte ja kokandusnippe täis ning ka Vilma küpsetusjahudel on üldiselt retseptid ja valmistamise õpetused tagaküljele kirjutatud. Boonuspunktid saad humoorika glasuurikunsti ning omatehtud karbikese eest. Pista värsked piparkoogid karbikesse, pane

pael ümber ja anna inimesele, kellele rõõmu soovid valmistada.

3. Kõige parem kink on inimene ise.

Mine oma sõbra või kallimaga kinno, kontserdile, kohvikusse või kuhu iganes tekib tuju minna. Jõulud on aeg inimestega koos olemiseks ning miski ei saaks valmistada suuremat rõõmu, kui see, et sõbrad leiavad aega sinuga koos olemiseks. Kui pole tahtmist otseselt välja minna, võib minna ka niisama metsa jalutama, teha lumeingleid, uisutada ning kelgutada.

Loodetavasti sai siit kasulikke näpunäiteid oma kingidefitsiidi vähendamiseks. Tegelikult võib öelda, et poes käimine tasubki vahele jätta ja kõik kingid otsast lõpuni ise valmistada. Ka kingitegemise protsess ise pakub hulganisti positiivseid emotsioone, seega saab rõõmu nii kingi saaja kui ka selle tegija.

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 19

Autorubriik

Kosmiline kaos ehk kuidas blond Mari Löper mari.loper@tipikas.ee www.tftak.eu

K

ui ma suvel hakkasin tegelema oma huviga mootorrataste vastu, siis ei osanud ma oodatagi, et sellega kaasneb nii palju kannatusi (jah just nimelt kannatusi – füüsilisi kannatusi) ja lõbu. Et teile mingit kujutluspilti anda, püüdke kõigepealt ette kujutada 200 kilost metallihunnikut, mille otsas istudes ulatavad ainult teie varbad paitama maapinda ning seejärel sellise massi tasakaalutust väikestel kiirustel ning seismajäämistel.

Nüüd proovige ette kujutada selle 2 meetri pikkuse kaherattalise taltsutamist väikeses 14 x 7 meetrises kastis kaheksa tegemisel ja slaalomis kolme meetriste vahedega postide vahel. Siiski võib öelda, et peale mitmeid kukkumisi ja napikaid, sain sellise pilli valdamisega hakkama isegi mina ja saades kätte oma õigused sõita Eesti auklikel teedel, ostsin endalegi kaherattalise (vahe on selles, et minu oma kaalub ainult 150 kilo ja võimaldab maad katsuda terve jalalabaga).

Mis sest, et mina käisin motopoe akna taga säravatele bike’idele

20 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

naeratamas, siis kahjuks minu rahakott mulle vastu ei naeratanud. Olles töötu täiskohaga üliõpilane pidin valima endale saadavaloleva odavaima ratta, mis muidugi koheselt peale ostmist ka lagunema hakkas. Teate ju küll kuidas nende vanade asjadega on – garantii kehtib kuni tagatuled paistavad. Ja otseloomulikult tekkis koheselt ka vajadus masinat ise parandama hakata. Terve remondiprotsess algas vaid sõbra märkusest: „ Kuule Mari, sul tuleb mootorist mingit imelikku kloppimise häält. Sa peaksid vaatama, et ega sul nukkvõlliketil midagi viga ei ole“. Nonii, olenemata sellest, et ma lause teisest poolest midagi aru ei saanud, arvasin ma, et kui raske saab üks väikene vaatlus mootorile ikka olla ja see peaks mulle, kui tulevasele insenerile nagu lapsemäng olema. Insenerile, kes hiljutises mehaanikatunnis küsis imestunult, et mida kujutab endast kettülekanne? ga see mind ei morjendanud – hakkasin suure hurraa’ga peale! Ratas garaazis ja ilusti keskhargile toetumas, valdas mind äkki kummaline nõutus.

Okei, mootorile tuleb ligi pääseda, aga kuidas? Peale selle oli veel väikene probleem, et vaja läheks ka mingeid tööriistu ju? Sellise mõttega ma sama targalt sealt garaazist ka lahkusin

A

ja otsustasin, et mul siiski läheb veidikene abi vaja. Kõigepealt sain nõusse oma sõbra, kes oli nõus andma mulle väikest abi – aga enamasti suulist, sellepärast, et tema meelest oli jubedalt humoorikas vaadata kuidas blondiin, kes mehhaanikast eriti midagi ei jaga, üritab esimese asjana võtta ette neljataktilist kahe silindriga sisepõlemismootorit.

Vajalikud tööriistad lubas ka isa mulle garaazi toimetada.

Teisele katsele minnes panid kaks asja mind kukalt kratsima – miks on neid tööriistu nii erinevaid ja miks neid ometi nii palju peab olema? Seetõttu tehti mulle ka ruttu väikene teooriatund – lehtvõtmed, kuuskandid, tähtvõtmed, mutrivõtmed, narred... ja edasi ei suutnud ma enam kuulata kuna algus oli juba meelest läinud. Aga teadsin, et mitte miski ei õpeta paremini kui praktika ise – seega otsustasin oma näpud õliseks teha! Olles seekord teinud korralikuma eeltöö jõudsin ma juba küljekarbid, karburaatori ja bensiinipaagi eemaldada ennem kui jõudsin esimese takistuseni. Nimelt ei suutnud ma kuidagi mootori pealmist osa (ehk klapikaant nagu mulle hiljem selgeks tehti) eemaldada. Tegin siis suured silmad pähe ja küsisisn, et miks ma pooli mutreid lahti ei saa? Mihkel siis ütles,et näita siis mida sa teed, et neid lahti ei saa keerata. Hakates demonstreerima oma meisterlikkust mutrite lahtikeeramisel pidi Mihkel peaaegu naeru tõttu oma veepudelisse ära lämbuma. Nagu paar minutit hiljem, peale ta rahunemist selgus, olevat ma võtit keeranud päripäeva, mis keeras neid hoopis kinni... Peale sellist komöödiat oli ta nõus mind füüsiliselt veidikene aitama ja temaga koos saimegi kaane pealt ära. Või ütleme nii, et mina osutasin seekord ainult moraalset tuge. Kaan maas, siis nägin mina esmakorselt ka seda, et milline näeb välja mootor seestpoolt.

Minu ekspertsilm seal muidugi mingit viga ei tuvastanud, samuti ei teinud seda ka Mihkel ja seega otsustasime silikooniga kaane sulgeda ja mootori uuesti käima panna. Kõik tundus korras olevat, aga otseloomulikult, vastavalt Murphy toredatele seadustele, siis ei

Autorubriik

diin otsustas mehhaanikuks hakata saanud ju kõik ometi hästi lõppeda – starteri andmisel käis vali plaks ja mootor otsustas nüüd täielikult, et tema enam ei viitsi… aane järjekordsel avamisel, mida ma tegin täiesti ise ja teadmisega, et kruvid, mutrid ja muud jullad käivad vastupäeva keerates lahti ja päripäeva keerates kinni, selgus, et selles kõiges oli süüdi üks nookur mis arvas, et tema enam tööd teha ei taha ja on otsustanud seetõttu keskelt pooleks minna. Samuti andsid edasisel uurimisel ühisest otsusest teada sisselaskeklapid, mis arvasid, et kui nad korraga hästi kõveraks lähevad, siis on minul rõõmus tuju, kuna saan mootori anatoomiaga veelgi lähemalt tutvust teha.

K

Järgmine käik oli motopoodi ostlema minna – naistele see ju meeldib!

Motopoes varuosi ostmas sain ka kinnitust oma mootorratta mitte kõige paremale valikule kui müüja, vaadates ratta dokumente, hüüatas imestunult: „ SEE RATAS KA VEEL SÕIDAB VÕI?“ Eino ilmselgselt ei sõida, kui ma juba klappe tellin... Uue nookuri saamisega oli juba rohkem probleeme, sest selgus, et selline asi maksab nii vanale rattale 100 euro lähedale. Oeh, mõelda vaid mitu paari kingi selle eest oleks saanud. Õnneks tuli mulle appi ratturite põhiline kohtumispaik netis , kust selgus, et ka ühel teisel inimesel on sama ratas, kellel on ka olemas üks kokku jooksnud mootor, millel üks nookur täiesti korras on.

Vahetuseks pidin andma talle oma rattalt rihmülekande, mille eest vastu sain ma kettülekande, nookuri ja klapisääre tihendid. Hädalised leiavad ikka üksteist üles.

Lõpuks, peale kahe kuu pikkust varuosade kogumist ja teadmiste ammutamist sain asuda mootorit kokku panema. Probleemiks kujunes kolbide tagasisaamine silindritesse, sest neil on sellised „jubelahedad“ kuid vajalikud rõngad, mis on meelega suuremad kui silinder ise ja nõuavad õiget kokkusurumist. Kuid siiski peale kahte tundi sain ma koos väikese abiga ka nendest jagu ja sain edasi hakata

tegelema silindripeaga. Siinkohal mainin, et praeguseks hetkeks on mul tekkinud suur austus inimeste vastu, kes teavad, oskavad ja suudavad ise oma mototehnikat otsast lõpuni parandada.

Nagu edasisel monteerimisel selgus, ei ole klappide vahetamine mitte üldse kohe kerge, sest neil on peal sellised kanged vedrud, mille mahavõtmine ja pealepanek eeldab suurt füüsilist võimekust ja mehhaanilist täpsust.

Kuid ka sellega sain ma hakkama ja lõpuks jõudiski kätte otsustav hetk – nukkvõlli ajastamine. Oh seda õnne!

Mulle oli ennem põhjalikult selgeks tehtud, et see on kõige tähtsam osa, sest kui ajastus on vale hakkavad klapid ja kolb silindris füüsiliselt kontakteeruma, mistõttu võib mootor hoopiski kokku joosta. See osutus tõesti kõige raskemaks osaks, sest seletus, kuidas seda teha oli: pane parema silindri järgi mootor surnud töötakti. Kui ma lauseosast parem silinder veel aru sain, siis selle viimase osa peale pidin küll pead kratsima ja „APPI“ karjuma. bi tuli internetist, kus on isegi videona näidatud mootori töötaktid ja kust oli ka leida mootorratta kasutusjuhend, milles oli näidatud, kuidas seda mootorit ajastama peab.

Siiski rõhutades, et see on kõige tähtsam osa ja ei sooviks seda üksi teha. Ma ei hakanud kanget Eesti naist mängima ning seega küsisin abi vennalt

A

ja sõbralt, kellega koos siis saime ka peale paari päevast pusimist ajastuse paika ja mootorratta täiesti kokku.

Näpud õlised, otsaesised suurest tööst higised, siis kulmineerus meie tehtud töö suure vaidlusega, et kas peaksime pidulikult proovima starterit anda või äkki on vahepeal midagi valesti tehtud?

Ma lihtsalt ei suutnud enam oodata kuna tahtsin kuulda kuidas mu pisikese mootor nurrub. Mõtlesin, et saagu mis saab – kui midagi metsa läks, siis saab ta mul terve talve garaažis seista ja kopitada. Seejärel keerasin teiste keeldudest hoolimata võtit ja andsin starterit. Ma ei ole terve elu jooksul tundnud korraga sellist rõõmu ja rahulolutunnet, kui sellel hetkel, kui mootor tööle hakkas ja peale viite minutit kokku ei jooksnud. Halleluuja!

Viimaks sain ka mina teha oma selle hooaja esimese ja arvatavasti ka ühe viimastest arvestatavatest sõitudest oma rattaga uhkusega, et tunnen oma ratast nüüd paremini kui eales varem. Pealegi oskan ma nüüd ka veel mutrivõtmeid kasutada, küünlaid vahetada ja ma ei pea enam lolli näoga inimestele otsa vaatama kui nad kasutavad termineid nagu nukkvõll, klapisäär, silindripea, gondel ja muud vidinad. Kõik lõppes hästi ja võiks arvata, et mul on ikka väheke lootust saada korralikuks mõtlevaks inseneriks.

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 21

Tea oma õigusi

HKT Kätlin Tiigi HKT projekti koordinaator Üliõpilasesindus Hariduse kvaliteedi töögrupid (HKTd) on hetkel aktiivselt tegutsemas kaheksas teaduskonnas, kahes kolledžis ja ka kaugõppijate seas. Eelmisel õppeaastal viidi projekt läbi kaheksas teaduskonnas, kokku osales 205 inimest, peeti 39 tagasiside koosolekut ning lõpptulemuseks oli 217 lehekülge konstruktiivset tagasisidet. Kindlasti huvitab paljusid tudengeid, mis sellest sai. Kõikidele teaduskondadele esitati tudengitepoolsed ettepanekud, mida võiks õppetöös muuta või parandada.

Nendele ettepanekutele vastasid ja hakkasid muudatusi ellu viima kõik teaduskonnad. Näiteks keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonnas toiduainete instituudis loodi praktikakohtade andmebaas, Mehaanikateaduskonna tudengid külastavad oluliselt rohkem erinevaid ettevõtteid, Majandusteaduskond parandab raamatukogu varustatust õpikutega ning Infotehnoloogia teaduskonnas ühendatakse kaks õppekava, kus ainete õpetamise järjekorra aluseks on 2011/2012 aasta HKT raport. Need on vaid mõned muudatused, mis läbi on viidud. Kõikide tulemuste kohta saab täpsemalt lugeda projekti kodulehelt. Järgmisena ütlevad kaks 2012/2013 õppeaasta HKT esimeest paar sõna selle aasta kohta.

Energeetikateaduskonna HKT esimees 22 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

Johann-Gustav Lend: Energeetikateaduskonna Hariduse kvaliteedi töögrupis on töö hoogsalt käimas ning seni on kõik kulgenud võrdlemisi hästi. Seda eelkõige tänu tudengitele, kes on näidanud üles aktiivsust ning valmisolekut osaleda koosolekutel, mis arutelude põhjalikkuse tõttu on kestnud lausa kella kümneni õhtul. Silma paistab üliõpilaste soov tuua võimalikult põhjalikult välja õppeainete tugevused ja parenduskohad, millest lähtudes saaks muuta TTÜ-s pakutava hariduse regiooni parimaks.

Ent aktiivsust ei näita üles ainult tudengid. Ka õppejõud on tundnud huvi projekti käekäigu vastu ning küsinud, kuidas nad saavad aidata. Töögrupi esimehena olen veendunud, et koostatav raport saab olema hea teeviit nii instituutidele kui ka õppejõududele parima hariduse poole liikumisel.

Stanislav Štokov Mehaanikateaduskonna HKT esimees Siiani kurta ei saa, vajalik osalejate arv sai suhteliselt kiiresti täis, koosolekud on kõik planeeritud ja osa neist juba ka toimunud ehk kõik on hetkel graafikus.

Tudengite suhtumisest niipalju, et osa kõnnib ringiga mööda enne, kui saan sõnagi võtta. Enamuse hoiak on siiski passiivne ja ükskõikne, kuna projekt on suhteliselt noor ja pole veel jõudnud

inimestesse kinnistuda. Eks sellega läheb aega, aga tahaks loota, et järgmisel korral võtavad tudengid rohkem initsiatiivi ja jõuavad arusaamale, et kõike seda ei tee me mitte oma isiklike huvide rahuldamiseks, vaid lähtume siiski kooli seisukohast, kes tahab, et õpilased annaksid tagasisidet. Seeläbi TTÜ üldist taset tõstes jõuame ükskord ehk ka TÜ-st ülikoolide edetabelis ette.

See on vähemalt üks eeldusi, mis seda võimaldaks.

Osalen sel aastal esimehena, sest Kärt (eelmine Mehaanikateaduskonna esimees) käskis. Tegelikult aga osalesin projektis ka eelmisel aastal, tookord muidugi vaid osavõtja rollis ning see jättis mulle päris hea mulje. Haridus on olnud mulle südamelähedane valdkond, mille teemal meeldib mulle ka sõna võtta. Lisaks arvasin, et see oleks huvitav väljakutse ja võimaldaks õppimise kõrval ka millegi muuga tegeleda.

Projekti jooksul olen saanud tuttavaks paljude lahedate inimestega ning võin öelda, et leidnud ka mõttekaaslasi. Lisaks on selgemaks saanud pilt, kuidas kooli süsteem toimib ja kes on meie tähtsamad ninad. Kindlasti tulevad sellised oskused, nagu suhtlemine, organiseerimine, ajaplaneerimine ja palju muud, mida olen omandanud, kasuks ka tulevastes ettevõtmistes.

Teadusrubriik

Ookean on täis avastamata aardeid Peeter Laas peeter.laas@msi.ttu.ee

I

idsed laevavrakid, mis on täidetud antiikehete ja kullakirstudega, pole ainsad varandused, mida maailmameredest jahitakse. Ma küll nõustun tõdemusega, et merepõhi on põnevam muuseum kui kõik maapealsed muuseumid kombineeritult, kuid kõige muu põneva ja väärtusliku kõrval, mis ookeanides peitub, võib need nö klassikalised piraadikirstud kategoriseerida eriliseks mereprügiks.

Kas midagi muud seal võib tõesti olla väärtuslikum kui meie endi kultuurikiht?

Ookeanid katavad umbes 71% maakera pinnast ja moodustavad rohkem kui 95% võimalikust eluruumist planeedil Maa. Ometi elavad ainult 10% kirjeldatud liikidest hüdrosfääris. Kas elurikkus vees on tõesti niivõrd nigel?

Tegelikult jõuamegi siinkohal huvitavate ja samas ka kurbade tõdemusteni, et tunneme Marsi pinda tunduvalt paremini kui ookeanide sügavikke ning et Kuul on käinud rohkem inimesi kui maailma kõige sügavamates kohtades.

Ka kosmose uurimiseks kulutame raha tuhandeid kordi rohkem. Mingil hetkel varjutas vaimustus sellest, mis on üleval, vist selle, mis on siinsamas meie „tagahoovis“. Võib öelda, et selle täiesti ebaratsionaalse lõhe lappimist on küll alustatud, kuid väga pikk tee on veel minna.

Samuti on ka meremikroobide mitmekesisuselt ja ökoloogialt alles hakatud katteloori eemaldama. Mikroobide domineerimine meres sai selgeks juba siis, mil sai võimalikuks nende mikroskoobi all loendamine ning tiheduse arvutamine. Ookeanide ökosüsteemidesse kuuluvate mikroobide esindajad on arvukaimad organismid terves biosfääris ning omavad globaalset mõju. Ühes liitris ookeani pinnakihis on keskmiselt 10 ^ 6 eukarüootset rakku, 10 ^ 8 prokarüootset rakku ja 10 ^ 10 – 10 ^ 11 viirust. Palju keerulisemaks

on osutunud vastamine küsimusele, kui palju on erinevaid mikroobe, kui erinevad nad üksteisest on ja millised on nende interaktsioonid. Nendele küsimustele me alles hakkame vastuseid leidma.

Vastupidiselt inimese geenide arvule, oleme meremikroobide liigilist mitmekesisust esialgselt tugevalt alahinnanud. Seda lihtsalt sellepärast, et mikroobide kirjaldamine on juba Koch’i aegadest alates käinud läbi puhaskultuuri isoleerimise. Mida meile erinevate molekulaarbioloogiliste mikroobide identifitseerimise metodoloogiate kasutuselevõtt õpetas, oli see, et kuigi oleme saanud päris osavaks kõrgemate taimede kasvatamises, oleme mikroorganismide kultiveerimises „ülikobad“.

Meremikrobioloogide jaoks põhjustas see pikalt „peavalu“, mida hakati kutsuma „suureks plaadiloenduse anomaaliaks“. Nimelt saadi mikroobide otsesel loendamisel (näiteks mikroskoobiga) pidevalt arvukusi, mis olid 20 – 100 korda suuremad kui kultiveerimisel põhinevate meetoditega.

Nüüdseks teame, et hetkel suudamegi kasvatada vaid väikest fraktsiooni mikroobidest ja eksisteerviad terved grupid hõimkonna tasemel eristuvaid baktereid, kel puudub ükski kultiveeritav esindaja. Tagatipuks on selgunud, et need vähesed mikroobid, keda me seni olime suutnud kultiveerida, on suuresti kategoriseeritavad „mikroobseteks umbrohtudeks“, kes ei pruugi ökoloogiliselt eriti tähtsaid rolle omada. Seda võib illustreerida asjaoluga, et eeltoodud prokarüootide arvukus mere pinnakihis on globaalselt summeeritav suurusjärku 10 ^ 30 ja umbes veerand neist rakkudest kuuluvad SAR11 esindajatele, kellest esimene suudeti puhaskultuuri isoleerida alles selle sajandi alguses.

Erinevate „-oomikate“ (metagenoomika, metatranskriptoomika jne) võidukäik on hakanud küll keskkonnomikrobioloogia teadmiste lünki täitma, kuid tegelikkuses on antud sellele tõelisele aardejahile maailmameredes (ja muidugi ka paljudes teistes ökosüsteemides) alles avapauk. Erinevaid bakterplanktoni liike on hinnanguliselt kuni kaks miljonit ja siinkohal julgustan vaatama, kui palju Bergey’i manuaalis parasjagu kirjeldatud bakterite liike üldse kokku on.

Lõpetuseks tahan veel kindlasti mainida, et see meres peituv elurikkus pole kidlasti vaid rõõm loodussõpradele või motivatsioon mikrobioloogidele, sest maailm kubiseb mikroobidest, millele oma nimi anda. See on midagi, millest saab alguse suur ja kiiresti kasvav biotehnoloogia haru. Merest pärit produktide ja protsesside turuosa on väärt mitmeid miljardeid eurosid (2,8 mld aastal 2010) ja konservatiivne hinnang selle kasvule on 4% – 6% aastas.

Vahemikus 1997 kuni 2008 avastati ainuüksi meres elavatest bakteritest 660 uut ühendit. Meil pole palme ja džunglit, aga meil on meri!

Mõelge sellele ja kui pakub huvi, siis kirjutage mulle.

Meil pole palme ja dužunglit, aga meil on meri!

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 23

Sport

TTÜ Tantsutüdrukud Krista Palder Spordivaldkonna koordinaator TTÜ Üliõpilaskond / Üliõpilasesindus krista.palder@tipikas.ee

Detsembrikuu spordirubriigi vallutavad enda alla särtsakad TTÜ Tantsutüdrukud. Kes võlusid mind ära oma meeletu tantsukavaga ja hüpetega, kui käisin TTÜ Spordihoones korvpalli vaatamas. Loodan, et Studioosuse lugeja saab ka sellise elamuse, mis mul õnnestus saada, kui nende esinemist käisin vaatamas. Soovitan kõigil seada oma sammud juba järgmisele TTÜ meistriliiga mängule, sest seal esinevad meie võrratud TTÜ Tantsutüdrukud.

Kui palju on tantsutüdrukuid kokku?

Meil on kaks rühma: korvpallirühm ja võrkpallirühm. Kokku on meid ligi 60 

Kui tihti on Teil esinemised?

Intervjuud andsid TTÜ Tantsutüdrukute eestvedajad Elli Pilk ja Sandra Raju.

Väga tihti. Keskmiselt 2 esinemist nädalas. On olnud olukordi, kus oli päevas 2-3 esinemist. Iga kord peale sellist päeva, kus on mitu esinemist, saab öelda rõõmsalt: „ Huuh….hakkama saime!“

Mitu aastat on TTÜ Tantsutüdrukud eksisteerinud?

Kas teil käib ka mõni poiss tantsimas?

TTÜ Tantsutüdrukud alustasid oma tegevust aastast 2007.

Ma ei ütleks, et tantsimas, kuid treenimas küll. Meil on 6 akrobaadist noormeest, kes on meie rühmale väga palju juurde andnud, nii trennides kui ka esinemistel. Nad hoiavad meid. Otseses mõttes!

Kus saab TTÜ Tantsutüdrukuid näha tantsimas?

Igal TTÜ korvpalli- ja võrkpalliklubi meistriliiga mängul. Nädalavahetustel Studio, Hollywoodi, Venuse ja teiste Eesti klubide laval ja ka mujal üritustel. Meie esinemiskava kohta leiab infot kodulehel www.ttutantsutudrukud.com 24 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

või Facebooki lehel TTÜ Tantsutüdrukud

Mis on Teie eesmärgid?

Meie eesmärk on saada tunnustatud showtantsu tiimiks mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Samal ajal on meie üks suureesmärk lõhkuda stereotüüpi

Sport „rumalatest tantsutüdrukutest“ ja näidata, et professionaalsed tantsijad võivad olla ka kõrgelt haritud spetsialistid.

on tõstete juures alati spotterid, kes peavad vajadusel ennast ohverdavalt tõstetavat püüdma.

Mis on TTÜ Tantsutüdrukute suurimad saavutused?

Milline on teie arvates hea publik?

Oleme kahekordsed Eesti ning valitsevad Baltikumi meistrid. Tegelikult võib suureks saavutuseks pidada ka seda, et TTÜ Tantsutüdrukute loomisega laiendasime TTÜ tudengitele pakutavaid sportimisvõimalusi, tõstes sellega ülikooli mainet ning suurendades vaba aja veetmise mitmekülgsust.

Mitu korda nädalas toimuvad trennid.

Trennid toimuvad 4-6 korda nädalas, olenevalt esinemiste arvust.

Kuidas saab liituda TTÜ Tantsutüdrukutega?

Hea on esineda publikule, kes elab kaasa, plaksutab ja naeratab  Mida ütlete tudengile, kes ei käi TTÜ Spordihooned omadele kaasa elamas?

Põnev mäng, särtsakad tantsutüdrukud ja erinevad auhinnad. Tule ikka!

Kas Teil on mõni lemmik spordiala, mida teile meeldib rohkem cheerida kui teisi?

Ei ole. Mõlemad, nii korvpall kui ka võrkpall, on võrdselt kaasa haaravad.

Millal on järgmine kord, millal Teid võib näha tantsimas?

Esineme TTÜ spordihoones järgmistel kuupäevadel: 2. detsembril esineme TTÜ vs Selveri võrkpallimängul kell 16:00 6. detsembril TTÜ vs Barsy (Läti) korvallimängul kell 18:00 8. detsembril (trummipõrin) toimub III Vabariiklik Tantsutüdrukute võistlus Põlvas, kuhu sõidame kahe rühmaga võistlema 

Hoidke meile pöialt!

Hooaja alguses korraldame katseid, mille tulemusena valime uusi liikmeid.

Kui on väga suur tahtmine ja hea tantsuline taust, siis võta julgelt ühendust ning mõtleme midagi välja.

Milline peab olema tüdruku, kes sooviks saada tantsutüdrukuks?

Särav iseloom - ergutamiseks, painduvus - raskemate elementide sooritamiseks ning tantsuline kogemus- koreograafia omandamiseks.

Mis on kõige kihvtim tantsutüdruku olemise juures?

Sahistajad. Ilusad kostüümid. Tantsutüdrukuna oled alati tähelepanu keskpunktis.

Mis on kõige ekstreemseim koht, kus olete esinenud oma grupiga?

Pakun Nokia kontserdimaja Saaremaa Vodka uue pudeli esmaesitlusel. Tuleshow ning liikuvad lavad panid ikka südame puperdama. Ellil õnnestus ka lavalt orkestriauku kukkuda ning üks tund enne esinemist randmeluu murda.

Igal juhul tegime esinemise ära ning sellest jäi naljakalt hea mälestus.

Tihti näen Teist pilte, kus te loobite üksteist õhku. Kas te ei karda, et keegi võib maha kukkuda?

Ikka kardame. Me harjutame spetsiaalses akrobaatikasaalis, kus on pehme põrand ning suured matid. Lisaks DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 25

eksperiment

Parkimine TTÜ-s: ekstreem Taavi Simson taavi.simson@gmail.com

S

eptembrikuu Studioosuses sai vaadeldud Tallinna ühistransporti ning seda, kuidas ja kui kiiresti jõuab sellega TTÜ-ni.

Paraku pole ühistranspordist alati abi.

Mõned tudengid tulevad kooli väga kaugelt või siis saabuvad ja lahkuvad sellistel kellaaegadel, mil ühistranspordi kasutamine on võimatu. Sellistel juhtudel tuleb tudengitel kasutada isiklikku autot. Oma auto on küll tore asi - sõidutab sind külma, niiske ja pimeda sügisilmaga mõnusalt uksest ukseni, kuid auto omamise varjuküljeks on asjaolu, et oma neljarattalisele sõbrale tuleb leida tundides olemise ajaks ka parkimiskoht. Just parkimisest ja TTÜ parklatest selle kuu eksperimendi rubriigis juttu teemegi.

Arvatavasti on paljud tudengid kuulnud legende TTÜ juures parkimisest.

Järgneva artikli eesmärgiks on selgitada välja tegelik olukord ning uurida, kas erinevatel hirmujuttudel ka tegelikult alust on. Oma teadmiste ja kogemuste jagamisega olid mulle suureks abiks toredad inimesed mehaanikateaduskonna üliõpilasnõukogust.

Küsimused, mida ma tudengitelt küsisin, olid järgmised: 1. Millistel päevadel ja kellaaegadel sa TTÜ parklaid kasutad?

Milline olukord sel ajal tavaliselt valitseb?

2. Kui kaua võtab parkimiskoha leidmine orienteeruvalt aega?

Millised kellaajad on kõige kriitilisemad?

3. Kus TTÜ territooriumil ja selle ümbruses on sinu meelest kõige lihtsam parkida ning kus kõige raskem?

4. Kas oled kasutanud sõbraga auto jagamise varianti, et hoida kokku parkimisruumi ülikooli juures? Kas pead üldse mitmekesi autoga kooli sõitmise ideed mõistlikuks?

26 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

5. Millised oleksid sinu ideed ja ettepanekud ülikoolile seoses selle juures parkimisega?

Järgnevalt on välja toodud autori valik antud vastustest:

Kärt:

1. Iga päev ja igal kellaajal. Üldiselt on hommikul kell 8 peamaja ees veel võimalik lihtsa vaevaga parkimiskohta leida, kuid kell 10 peab juba ootejärjekorda võtma.

4. Olen ikka, kuid üldiselt saab oma autoga tuldud just seetõttu, et ilm on kehv, on tohutult kiire või siis on vaja teha mingisugused käigud sõbrast sõltumatult. Näiteks on vaja minna tööle, linna või kuhu iganes.

5. Siia oleks äärmiselt kehv kirjutada, et parkimiskohti juurde teha, sest TTÜ-s vähemalt on parkimiskohad ja neid on niigi väga palju. Minu mure lahendaks see, kui saaksin juurdepääsu õppejõudude parkimiskohtadele hoonete vahel, kuid üldist probleemi ei paista see siiski lahendavat.

Sander:

2. Tavaliselt ei võta kuigi kaua aega.

Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida, inimesi autoga jälitada ning loota, et keegi istub autosse ja vabastab kenasti koha. Kõige kriitilisem on ilmselt kella 12 ajal, kui parkla on pungil täis ja isegi kohtades, kus parkida ei tohiks, seisavad autod. Kõige kauem olen oodanud parkimiskoha vabanemist ~20 minutit.

3. Kõige lihtsam on minu arvates parkida peamaja ees, kus liigub palju inimesi. Seal on palju suurem võimalus, et keegi lahkub ning kohti vabaneb tihemini. Mujale pole väga proovinud parkidagi, sest alati saab peamaja juures hakkama. Kõige raskem on ilmselt majandusteaduskonna ees, kus kohti on vähe ja palju ärikaid oma bemmidega ootamas.

5. Ei tule hetkel ühtegi ideed pähe, kuidas midagi parandada või parkimist lihtsamaks teha. Parkimislubade kasutamine tunduks liiga ekstreemne ning paneks üliõpilased ebavõrdsesse olukorda.

Mikk:

1. Kasutan TTÜ parklaid igapäevaselt.

Enamasti kell 8,10 ja 12. Kell 8 pole koha valikuga probleeme, võid valida, millist tahad. Kell 10 pead rahul ole-

Eksperiment

mseiklus või lapsemäng?

Mart:

1. Enamasti pargin esmaspäevast neljapäevani. Kui tulla kooli kella 8-ks, siis kohti jätkub. Kella 10-ks tulles peab natukene otsima, kuid tavaliselt ikka leiab. Kella 12 ajal on aga juba väga raske kohta leida.

2. Kella 8 ajal võtab koha leidmine aega alla minuti, kell 10 umbes 3-4 minutit ja kell 12 ligikaudu 10-15 minutit.

Vahel võib muidugi vedada ka.

4. Sõidame iga kord koos sõbraga kooli ja koju.

Veel huvitavaid mõtteteri: •

•

• ma kohtadega, mis on ehk kohti leidub, aga mitte piisavalt. Mõnikord, kui on suuremad konverentsid, ei pruugi ka kell 10 kohti olla. Koha leidmisega kell 12 on aga juba üpris keerulised lood. Ükskord kiirustasin KT-le, mis algas kell 12 ja ei leidnud ka pärast 10 minutilist otsimist TTÜ parklatest parkimiskohta.  Parkisin lõpuks Üliõpilaste tee Pirosmani söögikoha ette.

3. Peauksest vasakule ja paremale. Kui seal parkimiskohta ei leidu, siis kas Pirosmani söögikoha ette või Akadeemia tee kortermajade vahele.

4. Oleme tulnud vanade klassivendadega ühe autoga, säästab kohti küll. Kuna nüüd õpime erinevates teaduskondades ehk ei tule iga päev samaks kellaajaks, siis ei ole auto jagamine iga päev võimalik. Autoga kooli sõitmine on mõistlik, kui näiteks rongiajad ei klapi ehk kui saaksid selle ajaga rohkem õppida, mille muidu kulutaksid rongi või bussi ootamisele. Samuti on auto hea, kui on päeval vaja kiirelt linnavahel ära käia.

5. Äkki võiks teha tublimatele õpilastele oma parkla, kuhu oleks piiratud sissepääs. See suurendaks soovi õppida ning parandaks ka õppeedukust.

Kopp maasse ja parklad mitmetasandiliseks või siis võiks autoga koolis käia alles teisest aastast alates.

TTÜ parklatesse võib olla küll raske kohta leida, kuid ümberringi asuvate majade ees on see ilmselt päris kerge.

Parkimisala võiks alati suurem olla, aga eks see ole kõikjal nii, et kes ees, see mees. Metsa maha võtmist ma parkimisala suurendamiseks kindlasti ei poolda, see oleks äärmiselt rumal.

Tähelepanelik lugeja arvatavasti juba märkab teatud mustrit, mis vastustest läbi kumab. Olgu siinkohal siiski välja toodud kõige olulisemad tähelepanekud: • •

•

•

TTÜ-s on küll palju parklakohti, kuid sellele vaatamata jääb neid väheks.

Parkimiskoha leidmise tõenäosus ja lihtsus sõltub suuresti kellaajast.

Kell 8 hommikul leiab parkimiskoha üldiselt mureta, kell 10 on see juba tunduvalt keerukam ning kell 12 võibki halvematel päevadel kohta otsima jääda ning oma auto tuleb parkida mujale.

Parkimiskoha leidmise lihtsus sõltub suuresti ka sellest, millises TTÜ territooriumi osas parkida.

Kõige raskemas seisus näivad olevat tudengid, kes pargivad majandusteaduskonna õppehoone ees.

TTÜ tudengid küll kasutavad aeg-ajalt auto jagamise võimalust, kuid tihti on see raskendatud väga erinevate elukohtade või aegade sobimatuse tõttu.

Seega koorub välja, et parkimismured on küll üsna tõsised, kuid sõltuvad siiski kellaajast ja kohast ülikooli territooriumil. Nagu vastustest selgus, on autode arvu vähendamine mitmekesi ühes autos kooli tulemisega paraku üsna keeruline. Võimalikud lahendused parkimismuredele võib jagada laias laastus kolmeks: 1. Parkimisplatside juurde ehitamine või olemasolevate muutmine mitmetasandilisteks. Selle lahenduse puuduseks on aga asjaolu, et ehitamine on kallis ning nagu selgus, sooviksid tudengid kooli ümbruses pigem võimalikult palju rohelust säilitada.

2. Parkimine Pirosmani ja Akadeemia tee kortermajade juurde ning teistele aladele, mis on TTÜ läheduses ja kus on ruumi. Paraku ei too ka see lõplikku lahendust eelkõige seetõttu, et mingil hetkel võib majaelanikel kops üle maksa visata ja nad panevad majade ette tõkkepuud. Vaevalt, et kellelegi meeldiks, kui nende maa-alale tuleb keegi heast peast parkima selle eest midagi vastu andmata. Lisaks raskendab selline teguviis klientide juurdepääsu Pirosmanile ning elanike juurdepääsu oma kodudele.

3. Parim lahendus paistab olevat nn siseparklate jagamises osade tudengitega. Kuna õppejõudude siseparklates tegelikult natuke tagavararuumi on, võiks osadele tudengitele võimaldada ligipääsu neile parkimiskohtadele.

Pääsmeid võiks jagada aktiivsuse või õppeedukuse alusel, nii nagu üks vastajatest läbi huumoriprisma soovitas.

Lõpetuseks võiks lisada, et ühikatevahelises maa-aluses parklas on väidetavalt vabu kohti ning kui mujale ei saa, saab ehk sinna. Sellisel juhul tuleb aga natukene oma kukrut kergitada, kuna tegemist on tasulise parklaga.

Loodan, et lugejad said sellest artiklist mõtteid ja teadmisi, millest edaspidi kasu on.

Kui soovite anda artiklile tagasisidet, küsida täiendavaid küsimusi või kui teil on ideid tulevaste eksperimendi rubriigi artiklite osas, võib julgesti toimetusele või otse minule kirjutada.

Ilusat lumist detsembrit minu poolt!

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 27

Psühholoogia

Kommentaar Studioosuse novembrikuu eksperimendile Eelmises Sudioosuses oli eksperimendi teemaks orienteerumine raamatukogus. Kõigepealt e-kataloogist ESTER. Kindel see, et ESTER ei ole sama lihtne kui Google, aga ta ei saagi olla, sest siis poleks võimalik välja filtreerida mittevajalikku teavet. ESTER on koondkataloog, mis sisaldab andmeid 13 raamatukogu teavikute kohta. Selleks, et vältida kõigi raamatukogude kohaviitade kuvamist, tuleb enne otsingu käivitamist aknast „Vali kataloogi osa“ klõpsata TTÜ raamatukogu.

Otsingut on võimalik piirata ka mitmete muude tunnuste (ilmumisaasta, keel, laad, kirjastus) põhjal. ESTERi kasutamist õpetatakse kõigile esmakursuslastele, iseõppija saab teavet veebi abiinfo ja juhendite rubriigist. Otstarbekam oleks kulutada veerand tundi eneseharimisele kui kogu õpinguperioodi jooksul raisata aega tarbetu infomüraga toimetulekuks. Meeles tuleks pidada, et kojulaenutamiseks mõeldud õpikud asuvad kolmandal korrusel.

Raamatukokku sisenemine võtab üld-

juhul aega umbes viis sekundit. Järjekord tekib siis kui kellegi lugejakaart on kehtetu või ID-kaardi kiip rikkis, keegi on jätnud laenutustähtaja pikendamata või viivise maksmata.

Silentium!? Vaikust ei armasta mitte kõik raamatukogu külastajad. Mürafoon tuleneb ka hoone avatud arhitektuurist – esimese korruse kohvikust ja teise korruse rahvarohketest ühendusgaleriidest. Lärmakate külastajatega on meie töötajatel väga raske toime tulla. Raamatukogu külastab keskmiselt 1500 inimest päevas, kellest 85% on TTÜ tudengid. Lugejate ala paikneb neljal korrusel, igal üle 1000 m² pinda.

Kas peaksime palkama tööle turvamehed, kes tegeleks jutukate koosluste paika panemisega? Seni oleme püüdnud rakendada pehmeid meetodeid – neljas korrus sai kuulutatud vaikseks korruseks, infoekraanidel jooksevad videoklipid teemal „Mõtle oma kaastudengite peale“. Tegelikult kaalume tõsiselt kõrvatroppide müüki, mis küll müra ei vähenda, aga aitab vähemalt

keskenduda. Soovitada võiks ka individuaaltööruumide kasutamist, neid on kokku 26.

Rühmatööruumid on väga populaarsed, aga neid on ainult kuus ja nende arvu suurendada ei saa kuidagi. Ainus soovitus – kasutage nendes aja kinnipanemiseks veebipõhist reserveerimissüsteemi. Kahjuks on nii, et kes ees - see mees. Igasse rühmatööruumi loodame paigaldada ühe arvuti veel selle aastanumbri sees.

19. novembrist kuni 16. detsembrini on käimas lugejate rahulolu uuring, millest loodame saada tagasisidet ja ettepanekuid meie töö paremaks korraldamiseks. Veebipõhine küsimustik on kättesaadav raamatukogu kodulehelt.

Huvitavaid rännakuid ja meeldivaid elamusi meie raamatuvarades ning eressurssides! Ja mõelgem ikka kaastudengi peale ka!

Jüri Järs raamatukogu direktor

Palun vähemalt 4 kallistust Piret Spitsõn piret.spitson@tipikas.ee

I

nimesed on väga sotsiaalsed loomad ning vajavad enda kõrvale teist inimest, olgu selleks siis ema, isa, sõber, sõbranna, elukaaslane... Üksikuna ja üksildasena on elu ikka väga trööstitu. Palju on neid, kes korrutavad endale, et nad on üksi õnnelikud ja üritavad seda „tühjust“ erinevate tegevustega täita, kuid lõppkokkuvõttes jõutakse siiski hetkeni, mil tuntakse, et üksi ei saa just väga kaua õnnelik olla.

Inimesel on vaja kedagi, kes oleks talle toeks, teda kuulaks, teda murede korral aitaks, kellega saaks jagada oma rõõme ja keda oleks võimalik

KALLISTADA. Kallistamine on üks eluks hädavajalik tegevus. Kui mõnele võib see tunduda nii igapäevane ja mitte eriti vajalik, siis proovige olla tükk aega nii, et te kedagi ei kallista - ühel hetkel hakkate sellest suurt puudust tundma.

neist tundus terve, teise olukord ei olnud aga kõige parem. Pärast erinevate meditsiiniliste lähenemiste kasutamist, pani hetkel tööl olnud õde Gayle Kasparian kaksikud ühte voodisse. Kui üks pani oma käe teise ümber, hakkas halvema tervisega laps paranema.

Ameerika psühholoogid Karen Grewen ja Karen Light viisid läbi uuringu, millest selgus, et kui inimesed kallistavad, vabaneb organismis oksütotsiin, mis leevendab hirmu ja ärevust. Lisaks soodustab see sotsiaalset suhtlemist ning tõstab usaldusvõimet.

Vajadus kallistuste järele ei kao ka vananedes kuhugi, kuigi tundub, et neid ei jagata enam nii kergelt. Erinevate vanusegruppide seas läbiviidud uuringud tõestavad, et kallistus on vajalik nii füüsilise kui ka emotsionaalse heaolu säilitamiseks. Ilma kallistusteta võime muutuda kurvaks ja depressiivseks. Kallistus tekitab tunde, et oled oluline ning vajalik.

Nüüd, kui käes on jõulukuu, tasub endale kõrva taha panna, et kallistamine on eluks väga vajalik. Kallistage oma tuttavaid, sõpru, pereliikmeid, elukaaslasi ja koduloomi terviseks!

Tõestatud on ka, et embamine on hea südamele. Uuringu käigus jaotati inimesed kahte gruppi – kallistajad ja mittekallistajad. Mõlematel mõõdeti pulssi ja vererõhku. Mittekallistajatel olid need kõrgemad kui teise grupi liikmetel, kelle näitajad olid tunduvalt tervislikumad.

1995. aastal hoolitseti haiglas enneaegselt sündinud kaksikute eest. Üks

28 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

Mõnusaid jõule ja head uut aastat juba ette soovides!

Piret

halb huumor

halva huumori instituut Aleksander Vassiljev sassipostkast@tipikas.ee

Meie instituudis tehakse kõik asjad alati lõpuni

Keskkonnasõbralik

Aus tagasiside

Keskkonnakaitse eksamitöö on prinditud juba kord kasutatud paberi peale. Eksamitööd ära andes osutab üks tudeng paberile ning ütleb: „Küll on tore näha, et ka meie instituut propageerib rohelist eluviisi ja taaskasutab!“

Kuri EKA õppejõud vaatab üle klassikalise joonistamise töid. Minnes ühe töö juurest teisele, on ta kogu aeg ainult kriitiline: „See töö on halb, see siin on kohutav, tehnika on vale, lohakalt tehtud, liiga kirju“ jne. Ühe töö juures löövad ta silmad aga särama:

„Taaskasutamine on tõsi, ainult et seda ei kutsuta meil roheliseks mõtteviisiks,“ vastab õppejõud. „Mis selle nimi siis on?“ „See on lihtsalt meie instituudi uus rahastamine.“

Kaks korraga Vestlus Tartu Ülikooli juhtkonnas: „Kas poleks hea mõte hakata rohkem integreeritud õppele panustama?“ „Ei tea. Kardan, et see ei pruugi meie ülikooli mainele väga hästi mõjuda.“ „Mispärast küll?“ „Alles paar aastat tagasi integreerisid kaks tudengit silla otsas tantsukursuse ja anatoomia. Hea veel, et mitte ülikoolis!“

30 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . DETSEMBER 2012

„Noo, see siin on ju suurepärane näide! Tulge kõik siia ja vaadake!“ Tudengid kogunevad tema ümber ja uurivad pealtnäha täiesti tavalist tööd. „Tulge lähemale ja vaadake, kuidas on tehtud see kujund nurgas. Siit on teil kõigil midagi kõrva taha panna. Kas näete, kuidas on tehnikat kasutatud?“ Tudengid uurivad ja noogutavad, üks tudeng aga küsib: „Mis täpselt selle töö juures nii head on?“ „Nii head? Kas te siis tõesti ei näe? Siin on suurepärane näide perspektiivireeglite täiesti valest kasutamisest. Palun võtke õppust ja ärge kunagi sellist viga tehke. Ülejäänud töö on muidugi nii jube, et ei kannata mingit kriitikat.“

Sudoku

Sudoku

DETSEMBER 2012 . TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI ÜLIÕPILASLEHT . 31