Studioosus Aprill 2018

STUDIOOSUS T TÜ TUDENGIA JAKIRI . APRILL 2018 . T TÜ STUDENT MAGA ZINE

A V AT U D U K S E D - R O A D T R I P ! - A K A D E E M I L I N E D U A L I S M P O S T I TA N T S - Ä R A V E N I T U S I U N U S TA - O L G E M K U LT U U R S E D

TOIMETUS

P E AT O I M E TA J A

Doris Abe doris.abe@tipikas.ee

TRÜKK

PEAK A ANE FOTO

VÄ L JA A N DJA

Sten-Ander Ojakallas Paula Johanna Adamson

KÜLJENDA JA

Kadi Sigus

TOIMETUS

K E E L E T O I M E TA J A

Evelin Arak TÕLKIJA

Siret Laasner FOTOGR A AF

FOTOGR A AF 2

Marko Vilberg (TTÜ Fotoklubi)

Helene Lumi, Anna Agejeva, Annika Kluge, Kristo Olli, Karel Nappus, Paula Johanna Adamson, Triin Siim, Dr Gonzo, Anna­Grete Juchnewitsch, Erik Kõiv, Charles Heres, Tauri Einberg

OÜ Koopia Niini & Rauam TTÜ Üliõpilasesindus AADRESS

Ehitajate tee 5, Tallinn K I R J U TA

studioosus@tipikas.ee

H T T P : // W W W . T T U . E E / S T U D I O O S U S

Studioosus (ladina keeles üliõpilane) on kord kuus ilmuv ajakiri, mille koostajateks on TTÜ tudengid. Studioosus ilmub iga kuu esimesel esmaspäeval ja toob lugejani uudised, persoonilood, reportaažid, intervjuud jpm. Lehe tiraaž on 1000 eksemplari ning seda jaotatakse TTÜ peahoones, IT majas, raamatukogus ja ka kolledžites tasuta.

@S T UD I O OSUS 2018 | KÕ IK Õ I G US ED K A ITS T UD

STUDIOOSUS

3

Armas lugeja!

Kas Sa mäletad, millal Sul viimati igav oli? Mina avastasin mingi hetk, et ei mäleta. Igal vähegi kujuteldaval ajahetkel on mingid tegemised, inimesed, asjad, millele või kellele on vaja just nüüd praegu tähelepanu pöörata, mingid tähtajad, mis järeleandmatult ja järjest valjemalt uksele koputavad; isegi ühistranspordis on klapid kõrvas: kuulan audioraamatut, podcast’i, muusikat, mida iganes. Igal juhul on alati mingi vaimne stimulatsioon, et aju jumala eest tegevusetult olema ei peaks. Isegi aktiivsete tegevustega kaasneb taustamüra: näiteks süüa tehes raadio kuulamine.

Mina avastan seda ülemäärast stimulatsiooni perioodiliselt koos kerge eksistentsiaalse kriisiga, kui tunnen, et pole endaga viimasel ajal endaga piisavalt kvaliteetaega veetnud. Sel aastal on lained pea kohal kokku löönud tavapärasest pisut varem ning olen veel nuputamas, kuidas seda lahendada. Eelmine aasta aga sõitsin aprilli lõpus Saaremaale oma suvekoju.

Võib-olla keegi mäletab veel – mina ei unusta ilmselt kunagi –, et aprilli lõpus aastal 2017 oli viimane suur lumetorm: täpselt nii suur, et viis minu elektri ja võimaluse majast välja minna. Eksistentsiaalsest kriisist sai midagi pisut ürgsemat, kuid see oligi vajalik. Mu aju ei saanud stimulatsiooni raadiost, ekraanidelt, kõrvaklappidest, vaid tegeles ühe asjaga korraga – enamasti soojuse või toidu leidmisega. Kui baasvajadused aga täidetud olid, sain rahulikult aknast välja lumetormi vaadata ja olla lihtsalt üksi oma mõtetega. Olin elektrita õnneks ainult natuke üle päeva, kuid mõistus sai komplekssetest tulevikuküsimustest mõnda aega puhata ja terve selle päeva oli ainult olevik, mis oli tohutult vabastav.

Minu reisipäevikute jagamisel on ka mõte. Tead, kuidas head ideed tulevad tihti just enne magama jäämist, duši all või lihtsalt lakke vaadates. Need on kõik hetked, kus puudub lisastimulatsioon ja mõte puhkab või noh... on igav. Siis on värvikatel ideedel võimalus esile tungida, ennast kuuldavaks teha, mis muidu taustamüra vahelt on keeruline. Seega võta mõnikord rahulikult aeg maha ja ära tee mitte midagi.

See ei tähenda aga, et kunagi ei peaks tegevust olema ning kui seda otsid, siis sel kuul on Studioosuses nii mõndagi põnevat. Tutvume TTÜ tublimatega; meenutame avatud uste päevi läbi abituriendi silmade; kuuleme, mida põnevat TTÜ tudengid mujal korraldavad ja korda saadavad ning mida nad on oma ülikooliaja jooksul õppinud. Kuuleme taas uuest trennist ning ka treeningust taastumisest. Harime end filmikunstialaselt, loeme luuletusi ja vaatame ilusaid fotosid.

Head lugemist!

Doris Abe Peatoimetaja

4

SEC TION TITLE

SISUKORD 1

TTÜ PULSS

Aasta parimad 2k17

2

TTÜ PULSS

Uksed olid jälle avali

3

TTÜ PULSS

Playfair

4

TUDENG TEGUTSEB

11 päeva, 11 riiki

5

TUDENG TEGUTSEB

Kirjad minevikku

6

GNOSIS

Akadeemiline dualism

7

SPORDISEKTOR

Postid ja tantsud

8

SPORDISEKTOR

Taastume koos

9

K U LT U R N I K

Parim halvim film

10

K U LT U R N I K

Luulenurk

11

K U LT U R N I K

Kunstinurk: seekord fotod STUDIOOSUS

5

TTÜ PULSS HELENE LUMI EDMOND MÄLL, RAUNO LIIVAND

1

K AS SINA TUNNED T TÜ TU B LI M A I D?

Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktusel tunnustati silmapaistvamaid teadlasi ja õppejõude ning lisaks sellele anti välja ka tiitlid aasta tudeng ning aasta tudengitegu 2017.

Aasta tudengiteo tiitel omistati sellel aastal TTÜ Väitlusklubile Euroopa Ülikoolide vaheliste meistrivõistluste ehk EUDC korraldamise eest TTÜs. Ürituse planeerimine algas juba kolm aastat varem, mis tähendab, et juba meeskonna hoidmine nii pika aja jooksul oli omaette väljakutse. EUDCil osales 212 kaheliikmelist võistkonda ning 171 kohtunikku üle Euroopa. Omalt poolt pakkus väitlusklubi 45 kohalikust ja 17 rahvusvahelisest liikmest koosnevat korraldustiimi, millega tegid tihedat koostööd umbes 80 vabatahtlikku. 6 päeva jooksul toimus kokku üle 500 erineva väitluse, kus pea 500 inimest pidasid kokku üle 4000 kõne kogupikkusega rohkem kui 56000 minutit ehk 933 tundi ehk 38.88 päeva peatumatut väitlemist.

Kui kõik kõned üksteise otsa lükata, saame 116 kaheksatunnise tööpäeva jagu väitlusi, mis teeb üle viie kuu väitlust, kui väidelda esmaspäevast reedeni üheksast viieni. Nädal kulmineerus suurejoonelise finaaliga Nordea kontserdimajas.

Aasta tudeng 2017 on Lilian Valge, kes on Üliõpilasesinduse personalis spordikoordinaator, TTÜ Tudengispordi algataja ning entusiastlik spordivaldkonna edendaja. Temaga õnnestus meil läbi viia ka väike intervjuu.

• Millist tähtsust selline tunnustus sinu jaoks omab?

Mul on suur au Aasta tudengi tiitel vastu võtta.

Siiani mõtlen, et kas tõesti olen ma teinud midagi nõnda märkimisväärset, et just minu tegemised silma on jäänud ja olen väärt seda tiitlit kandma.

6

STUDIOOSUS

TTÜ PULSS Eks tehtud on küll palju rohkem, kui plaanitud, aga seda just seetõttu, et kõik mu spordiga seotud tegemised on lihtsalt nii huvitavad, et muudkui tahaks leiutada uusi üritusi ja tudengitega vahvaid ettevõtmisi teha, aga kahjuks ei vea ajaliselt alati välja. Aga tulles küsimuse juurde tagasi, siis tõesti olen vägagi positiivselt üllatunud, et just mind aasta tudengiks valiti ning muidugi on uhke tunne.

• Mis on sinu soovitus teistele tudengitele?

Võtke ülikoolist kõik, mis võtta annab. Meil on tohutult palju lahedaid üritusi. Kahju on tegelikult, et ma ise ei ole ajaliselt jõudnud paljudel harivatel koolitustel osaleda, kuhu oleks tahtnud minna. Aga nautige, võtke osa ükskõik, millistest üritustest isegi, kui see ei lähe kuidagi Teie endi erialaga või huvidega kokku. Nalja peab saama ja parimad mälestused tulevadki sellest, kui tuled oma mugavustsoonist välja ja osaled kuskil mis on täiesti out-of-the-box. Näiteks olen ise läinud inseneride poolt korraldatud Betoonitalendi võistlusele, teadmata, kuidas betooni üldse valmistatakse ning valatakse. Läksime kolmekesi, majanduse naistudengid siis inseneridega mõõtu võtma. Aga lisaks osalemisele tehke ka ise midagi ära – kõigil on võimalus oma projekt valmis kirjutada ning esitada see Üliõpilasesinduse projektikonkursile, et saada ka materiaalseid vahendeid, et üritus läbi viia. Tehke pulli, tudengitele läheb see värk peale ning osalema tullakse kindlasti.

• Oled hetkel ülikooli lõpetamas, mis on edasised plaanid Tulevik on lahtine. Mul on koguni viis varianti, millest kolm on seotud õppimisega, samas ei ole veel kindel, kas tahan otse edasi õppida või teeks väikese pausi. Loodetavasti näitab kevad mulle

STUDIOOSUS

õige suuna kätte. Alustan siis sellest, mida ma enim teha tahaksin. Kõigepealt sooviks ideaalis jääda ikka oma armsasse TTÜ Üliõpilasesindusse spordivaldkonna koordinaatoriks ja kohe üldse ei tahaks veel suureks saada ja ainult töötada. Ideaalis tahaks tudengiaastaid veel pikendada ja sisse astuda TTÜ magistri turunduse ja juhtimise erialale, sest turundus on minu jaoks väga põnev. Kui aga minu sisseastumistest piisavalt hästi välja ei kuku, tahaks natukest aega täiskohaga tööl käia (ehk siis kuni uue aasta veebruarini) ja siis minna edasi maailma rändama. Noh umbes nii olen ma seda ette kujutanud, et ostan omale üheotsa lennupiletid ja edasi vaatab juba kohapeal, kuidas ellu jään ja kuhu riiki ma lõpuks välja jõuan. Alustada tahaks Euroopast. Oleks nii paar kuud ära ja üritaks võimalikult mitu riiki läbi käia ja näha erinevaid kultuure ning muidugi Suvemängudeks olla tagasi kodumaal, ei saa ju seda üritust vahele jätta.

Samas on mul kogu nende sporditegemiste kõrvalt tekkinud suur soov tulevikus edasi spordivaldkonnas töötada, olen huvitatud füsioteraapiast ja mingil määral tahaksin ka selle kraadi omale saada, kuid sellega ma ei kiirusta.

Kõigi tegemiste kõrvalt olen plaaninud omandada omale ka treeneripaberid, nendega alustan peagi.

Lisaks olen keskkoolist saadik tahtnud saada politseiametnikuks, aga mida aastad edasi, seda vähem mulle see huvi on hakanud pakkuma, aga ma ei välista, et ühel heal aastal astun sisse hoopis Sisekaitseakadeemiasse.

Ehk siis valikut on, aga mis lõpuks sõelale jääb ei oska veel öelda. Treeneriks saamine on kindel, kuid seda sooviks teha põhitöö kõrvalt.

Jõudu-jaksu Lilianile tulevastes tegemistes.

ja

TTÜ

Väitlusklubile

7

TTÜ PULSS

T T Ü AVATUD US TE PÄEV 2018 ANNA AGEJEVA LAURA TAAL

2

Käisin 27. veebruaril Tallinna Tehnikaülikooli avatud uste päeval. See ei olnud kaugeltki minu esimene kord selles ülikoolis. Olin ka varem seal käinud oma lähedasega lihtsalt kaasas, et lähemalt näha TTÜd. Kuid see oli esimene ülikooli avatud uste päev minu elus!

Toimus erialade ja tudengielumess, millest igal huvilisel oli võimalus osa võtta. Erialade messil sai tutvuda endale huvi pakkuva erialaga, mis oli vastavalt teaduskonnale saalis paigutatud.

Tudengielumessil oli võimalus tutvuda erinevate tudengiorganisatsioonide ning klubidega, mis kõik olid väga huvitavad ja omanäolised.

Kuna olin eelnevalt juba mitmeid kordi uurinud erinevaid erialasid Tallinna Tehnikaülikooli kodulehel, teadsin täpselt, mida tahan edasi õppima minna ning mida mul on sisseastumiseks tarvis.

Olenemata sellest käisin erialade messil, kus samal erialal õppivad majandusteaduskonna tudengid rääkisid täpsemalt oma erialast ning vastasid tekkivatele küsimustele.

Tudengielumessil olid kohal mitmed erinevad tudengiorganisatsioonid, millest kõige enam pakkusid mulle huvi turundus- ja kultuuriklubi.

Oli võimalus suhelda klubide liikmetega ning saada täpsemat aimu sellest, millega nad ise igapäevaselt tegelevad. Turundusklubi pakkus mulle huvi sellepärast, et ise olin osaleja Changemakers Academy 2018 konkursil, mis on seotud sotsiaalse ettevõtluse ja muidugi turundusega. Kultuuriklubi pakkus huvi selle tõttu, et endalegi meeldib koolis erinevaid üritusi korraldada.

8

STUDIOOSUS

TTÜ PULSS

Lisaks klubidele oli kohal ka üliõpilasesindus, mis pakkus mulle tudengielumessil kõige rohkem huvi. Mul oli võimalus pikemalt vestelda üliõpilasesinduse esimehega, kes jättis väga positiivse mulje nii TTÜst, kui ka ÜEst endast.

Ta rääkis oma valimissüsteemist, sellest millega nad tegelevad ning julgustas mind ennastki võimaluse korral sügisel sinna kandideerima. Olen viimasel aastal olnud väga aktiivne erinevates õpilasprojektides, nende seas näiteks projektis Noorte Maapäev osalemine ja Eesti Õpilasesinduse Liidu liige olemine.

Lisaks tundus väga huvitav ka rahvatantsuring arvestades seda, et järgmisel suvel on taas tulemas tantsupidu.

Samuti toimus avatud uste päeval mitmeid erinevaid ringkäike ning töötubasid. Oli võimalus näha Mektory laboreid ja seda, kus luuakse start-up’e, näha ühiselamuid ning TTÜ ülikooli linnakut koos raamatukogu ja ka ülikooli saunaga. Viimase olemasolu ülikoolis tuli mulle ja mitmetele teistele väga suureks üllatusena.

Erinevate teaduskondade tudengid korraldasid mitmeid töötubasid, millest kahest võtsin ka mina osa. Esimene töötuba oli „Poliitika” töötuba, mis ühelt poolt mulle meeldis, kuid teiselt poolt ei vastanud nii palju minu ootustele. Mulle meeldis selle töötoa juures see, et läbiviijaks oli selle eriala tudeng, mida ma ise tahan õppima minna ning lisaks töötoa sisule tutvustas ta veidi ka antud eriala ning vastas kõikide huviliste küsimustele. Töötoa tegi huvitavaks arutelu, mis toimus selle ruumi

STUDIOOSUS

siseselt, kuid veidi kuiva mulje jättis teadmiste test, mis lihtsalt eeldas eelnevaid teadmisi. Mida ma ise teeksin järgmine kord teisiti? Oleksin teinud rohkem praktilist osas, näiteks simulatsiooni.

Teiseks töötoaks valisin „Müügioskuste” töötoa, mis vastas täielikult minu ootustele. Kõige alguses tutvustasid kaks tudengid müügivaldkonda ning pärast seda tuli väikestes rühmades mõni asi teistele maha müüa. Meie tiimil oli näiteks TTÜ veepudel.

Selle puhul tõime välja loodussõbralikkuse, TTÜ kui väga maineka ülikooli logo ning selle hädavajalikkuse õpilastele ja tudengitele, kas koolivõi ülikooli tundides.

Tervikuna jäi mulle väga positiivne mulje sellest avatud uste päevast. Olen teinud enda jaoks kindla valiku, mida ja kuhu tahan edasi õppima minna kohe peale gümnaasiumi lõpetamist. Selle päevaga veendusin selles, et Tallinna Tehnikaülikool on just õige koht minu jaoks, kus lisaks tavalisele teooria omandamisele on ka palju praktikat ning mitmeid erinevaid võimalusi selleks, et muuta oma ülikooli teekond palju huvitavamaks ning mitmekesisemaks, osaledes ülikoolielu kujundamises.

9

TTÜ PULSS

3

P L AY F A I R – V I D E O M Ä N G U D

Juba kohe-kohe toimub Tallinna Lauluväljakul üritus, millesarnast Eestist teist ei leia. 27. ja 28. aprillil seab end Lauluväljaku ruumidesse sisse PlayFair 2018 – videomängufestival kogu perele.

Videomäng Tean, et paljude jaoks tundub videomängumaailm täiesti eraldiseisev, abstraktne ning müütiline tegelane, kellel on suure tõenäosusega käte asemel konsoolipuldid, kõhulihaste asemel klaviatuur ning silmade taga pöörleb üks suur kõvaketas.

Nimetage mulle aga üks parimas tudengieas inimene, kes kunagi ühtki videomängu ei mängi. Selguse huvides toon siinkohal välja ka videomängu definitsiooni entsüklopeediast, mis ei pruugi alati olla täiel määral korrektne, aga annab endast parima – räägin muidugi vikipeediast.

See sätestab: Videomäng on elektrooniline mäng, mis annab mängijale tagasisidet videoekraani kaudu.

Niisiis – mõelgem järele. Mina isiklikult olen veetnud rohkem tunde, kui mulle meeldiks tunnistada järgmiste videomängude seltsis: Candy Crush, Farmville, 2048, Solitaire. Vikipeedia definitsiooniga veidike filosofeerides lisan sellesse nimekirja ka Tinderi.

Kui seni rääkisin mängudest, millel on traditsiooniliselt üks mängija, siis järgmiseks tahan välja tuua, et ka minu üks isiklik lemmik seltskonnamängude valdkonnast on videomäng.

Mängu nimi on Fibbage ning selles tuleb võitjaks see, kes oskab kõige veenvamalt ning tõetruumalt kaasmängijatele kärbseid pähe ajada. Lisaks tuleb veel kasuks, kui natuke huumorisoont ka on.

Ideaalne!

Olen ikka ja jälle erinevates seltskondades teinud ettepaneku seda mängu mängida. Tavaliselt läheb hea paar-kolm katset aega, mõnel juhul isegi mõned päevad. On ju ikkagi tegemist mingit sorti arvutimänguga, mingi keerulise asjaga, millest

10

STUDIOOSUS

üldse millegi arusaamiseks peab olema tõsiseltvõetav e-sportlane, korraliku mänguriarvuti uhke omanik ning vähemalt 500 tundi harjutanud… Aga kui kord mäng lõpuks käima saadakse ning reeglid selged on, olen rohkem kui ühel korral kuulnud hüüdeid „miks me seda varem mänginud pole?” ja „oleks ma teadnud” ning soovi üha uuesti katset teha ning teisigi samalaadseid mänge proovida. Ja kas ma mainisin, et isegi puldiga pole vaja maid jagada – piisab nutitelefonist!

Vot siis! Tuleb välja, et leidub õige mitmeid videomänge, mis ei olegi ainult rallisõit, jalgpall, kaklemine või lõputu seiklus. Ühe sõna taga peidab end tohutult kirev maailm konsooli-, arvuti- ning mobiilimänge, mida saab mängida üksi, kahekesi või terve seltskonnaga mängu enda või mõne tundmatu inimese vastu.

On mänge, mis jutustavad loo ning käituvad kui interaktiivne film; mänge, mis panevad proovile mängija detailitaju või kannatlikkuse; mänge, mis nõuavad selget strateegiat; mänge, mis laiendavad silmaringi; mänge, mis võtavad füüsilisest pingutusest hingetuks (kas olete proovinud Just Dance’i mängida?) ning mänge, mis panevad mängija lihtsalt pisarateni naerma. Igaüks leiab oma. Raudpolt.

Olen isegi valmis sellele päris oma mängu leidmisele kaasa aitama. Tegelikult on see kõik ju väga lihtne. Tuleb lihtsalt aprillikuus PlayFairile tulla, mul käest kinni võtta ja siis mõtlemegi koos välja, mida kõige lõbusam edasi teha oleks!

PlayFair Videomängukultuur on saavutamas üha suuremat populaarsust ja seda nii ajaviite- kui tõsise e-spordi valdkondades. Kuigi Eestis on videomängumaailm alles noorukieas, on lähiriikides toimunud päris mitu väga uhket üritust Ülemaailmselt tuntud on Rootsi Dreamhack, kus

D

TTÜ PULSS

ANNIKA KLUGE TÕNIS LIND

V A L L U TA V A D M A A I L M A

meeletult suure võrgupeo lõpetuseks toimub raju pidu. Poolas toimuvad Counter-Strike: Global Offensive tippturniirid ning fännidega täituvad mitme Saku Suurhalli suurused tribüünid. Leedus on juba kolm aastat korraldatud üritust nimega GameOn, kus viimasel aastal toodi lavale isegi orkester, kes videomängude muusikat ette kandis. Messile sissepääsuks tuli hommikul vähemalt kaks tundi järjekorras seista.

On täiesti tagumine aeg ka Eestis inimesi kaasata ja näidata, mida kõike vahvat on elektroonilises maailmas võimalik kogeda!

Selleks olemegi kokku kutsunud PlayFairi.

Aprillikuus näitame kogu Eestile suurejoonelist e-sporditurniiri, pakume loenguid virtuaalreaalsusest mängumuusika produtseerimiseni, töötube videotöötlusest kosmosesideni ning silme eest kirjuks võtvat messiala, kus jagub uudistamist ning katsetamist kõigile huvilistele.

Teine asi, mille jaoks on nüüd kindlasti tagumine aeg, oleks ilmselt enda tutvustamine – kutsun ma teid ju endal käest kinni võtma ja puha, aga teie ei tea mu nimegi.

Mina olen Annika. Võib-olla teate mind kui TTÜ üliõpilasesinduse eesistujat ametiaega lõpetavas 2017/2018 koosseisus. Praegu olen teie ees kui PlayFairi peakorraldaja. Uskuge või mitte, PlayFair on alguse saanud just TTÜ tudengite suurest tahtest midagi täiesti uut ja erakordset korda saata. Nii me tuleviku uueks teemegi.

Peatse

STUDIOOSUS

kohtumiseni

Tallinna

Lauluväljakul!

11

TUDENG TEGUTSEB

KRISTO OLLI, KAREL NAPPUS ERAKOGU

4

SOKILÕHN JA TEEMAKSUD

Paar aastat tagasi, olles värskelt lõpetanud gümnaasiumi, tekkis tahtmine enne ülikooli teha midagi põnevat väljakutsuvat ägedat. Minu sõbrad Karel ja Markus läksid suve alguses Põhja-Itaaliasse Torinos asuvasse ettevõtluskiirendisse. Programmi lõpusirge lähenedes pakkusid nad välja, et ühineksin nendega tagasiteel Eestisse. Noormehed veeresid läbi Euroopa kõige kahtlasemate uulitsate usaldusväärse saksa masina – Passati – sees. Lennukiga liiklemine on ajast ja arust ning pealegi – kõik teed viivad ju Rooma.

Ma kaalun ka enne sokipaari ostmist tükk aega, millisest poest oleks kõige mõistlikum osta. Ilma igasuguse suunata Euroopasse ringi seiklema minemine oli selles osas minu jaoks tõeline eneseületamine, mida ma seeeest grammigi ei kahetse.

Itaalia mägedes autojuhtimise kiirkursus Esimesed väljakutsed ei söandanud meil kaua oodata lasta. Teisel päeval, Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa vahel suutsin värske juhina püstloodis mägiteedel manuaalkastiga Passati välja suretada. Kiire pilk tee kõrval asuvale mitmesajameetrisele langusele oli omamoodi kiirõppekursus, mis ajendas mu ajurakke ja jäsemeid kõigele kiiremini reageerima. Ausalt põles hetkega läbi rohkem närvirakke kui mitme läbitud sessi jooksul.

Lõuna-Prantsusmaa jahihooaja keskpunktis Pärast järjekordset pikka ringisõitmis- ja rannapäeva, olime ostnud kaubanduskeskusest kokku korraliku grillimaterjali, et kuskil mõnusas kohas väike chill & grill teha. Mõne aja pärast leidsime järve ääres mõnusa lagendiku, kuhu otsustasime oma laagri üles seada. Me ei olnud kõik korralikult autost veel välja jõudnudki, kui eemal hakkasid liikuma taskulambivihud.

Hetkelises kohmetuses ei osanud me teha muud, kui minna taskulampide poole ja uurida, kellega tegu on.

12

STUDIOOSUS

TUDENG TEGUTSEB

Kõikvõimalikke õudusfilmidest õpitud reegleid eirates läks Markus asja uurima. Mõne minuti pärast kõlas aga eemalt ulgumine ja üks lask. Pärast Markuse elu kõige kiiremat saja meetri sprinti, mis oli suunaga tagasi auto juurde otsustasime sellest kohast kiirelt minema sõita.

Hiljem autoga alalt ära sõites märkasime tee ääres silti, millest hiljem google translate’i abiga mõistsime, et olime sattunud jahialale. Ürginimesed asfaldil lõkke ümber Napilt jahimeeste kuulirahe alt pääsemine ei olnud saatuse poolt määratud veel õhtu lõpp-punktiks. Keskööl tundide viisi veel sobivat peatumispaika otsides andis meie tühi kõht lõpuks märku, et aitab küll. Olime samal ajal jõudnud just Prantsusmaa suurlinna äärsesse parklasse ja võtsime vastu otsuse öö siin üle elada. Kuid mida hakata peale grillimaterjaliga? Kõik ostetud toit oli toores ja vajas kindlalt küpsetamist. Kaasas oli küll ühekordne grill, kuid seda isendit meist keegi süüdata ei osanud. Pöördusime olukorra lahendamiseks oma ürgsete instinktide poole. Googeldades eelnevalt, kas Prantsusmaal see ikka seaduslik on (vastust paraku ei leidnud), alustasime tee äärest kuivanud heina ja muru kogumist. Välgumihkliga, mis oli ilmselgelt enda „parim enne” kuupäeva juba paar kuud tagasi ületanud, üritasime tekitada sädet. Tegelikult lootsime, et kuivanud kõrtel hakkab lihtsalt meist mingi hetk piisavalt hale ja nad süttivad iseenesest. Võttis aega, mis ta võttis, aga hakkame saime! Toiduks oli meil liha ja kilo ravioole.

Tegemist ei olnud lihtsalt ravioolidega – ilmselgelt oli see itaallaste nägemus sellest, kuidas tuleks valmistuda tuumasõjaks. Selle purgi parim enne oli määratud aastaks 2024 ja see nägi esteetiliselt juba selline välja, nagu see oleks mõne eriti paranoilise itaallase punkerkeldrist kaasa haaratud. Ravioolid lasime purgis keema, lihahakatised asetasime sinna kõrvale. Toit lõhnas oivaliselt, aga maitse ei olnud kiita. Päris ausalt maitses see suhteliselt kohutavalt. Hilisöö lõppes küll

STUDIOOSUS

13

TUDENG TEGUTSEB ebamugavalt kitsas Passatis üksteise otsas magades, aga mis peamine – olime elus ja terved ning kõht ka täis.

Pärast seda päeva mõistsin, et olin väljendit „elu on seiklus” terve senise elu valesti kasutanud.

Barcelonas on kõik seaduslik Kes vähegi on kurtnud Eesti seaduste ja korra üle, siis ehk järgmine näide meie reisist võib panna teid meelt muutma. Olime jõudnud oma ekspeditsioonigrupiga Barcelonasse ning asusime linna avastama. Õhtu oli juba lõpule jõudmas, kui ühtäkki tõmbas mind tee äärde politsei, kes asus mind üle kuulama, minu koti sisu ja dokumente uurima. Suhteliselt umbkeelsete ametnike inglise keelest selgus, et põhjus, miks mind rajalt kõrvale tõmmati oli, et mind on minu teadmata mitu tundi juba jälitanud ja röövida üritanud taskuvargad ning politsei on seda kõike eemalt vaadanud. Küsimuse peale, miks midagi selles osas ette ei võetud, kui nähti korduvaid röövimiskatseid, sõnasid politseinikud, et Hispaania seaduse kohaselt on röövimiskatse veel täiesti seaduslik.

Senimaani, kuni sõna otseses mõttes röövimist toimunud ei ole, pole politseil õigust kedagi kinni pidada.

No johhaidi! Pärast sellist intsidenti mõistsin ikka üha rohkem kui väärt ja asjalik see kord Eestis ikka tegelikult on.

Varjatud paradiis – Lichtenstein Üks tähtsamaid asju, mida reisil olles õppisin, on see, et väike kõrvalekalle põhiteest ei tähenda mitte suurenenud ajakulu, vaid uue imelise paiga avastamist ja seikluse kogemist. Suund oli meil võetud läbi Prantsusmaa Šveitsi poole, kui märkasime kaardil imepisikest riiki nimega Lichtenstein. Arvutasime välja kui suur võiks olla ajakulu, kui sooviksime sealt läbi sõita, aga puhtalt tänu faktile, et oleksime oma sõprusringkonnast kindlalt esimesed, kes seal kunagi käinud on, oli jahotsuse tulemine kerge. Antud kõrvalepõikest sai meie reisi üks lemmiksihtkohti. Imelised vaated mägedele ja veelgi imelisemad inimesed tervitasid meid mäejalamil, kus otsustasime kerge „kutid, siit saab head Instagrami materjali” pausi teha. Riigis, mis on pindalalt sama suur kui Tallinn, toimus põhiline liiklus jalgratastel, seega korduvalt tabasime end olukorrast, kus meie truu Passat keset järsku mäge turtsuma hakkas ja edasi liikumisest keeldus samal ajal, kui vaprad külaelanikud meist ratastel mööda veeresid. Nende jalalihased teeksid silmad ette nii mõnelegi meie profisportlasele.

14

STUDIOOSUS

TUDENG TEGUTSEB Lõputud kiirteed…

Peale väsitavat päeva rooli taga, otsustasin tagaistmele pikali visata ja kerge uinaku teha. Ent nii kaua, kuni mina rahulikult unenägusid nägin, toimus reaalsuses korralik action. Üles ärkasin äikese raksatuse peale ning selgus, et olime viimased paar tundi tugeva äikesetormiga Saksamaa autobahn’il kulgenud, kus vesiliug oli sama kerge tekkima kui vastlapäeval Munamäelt kelguga alla sõites. Uurides poistelt, kuidas olukord on, selgus, et tormi alguses oli meie autolt vabatahtlikult ja iseseisvalt ära kukkunud küljepeegel, mille Karel ja Markus Superattackiga tagasi olid liiminud. Veidike küll lotendas tuule käes, aga täitis oma funktsiooni piisava kvaliteediga edasi. Kes veel juhuslikult ei tea, siis saksa kiirteedel sõidetakse tavaliselt 130-140 km/h kiirusega.

Tormi tõttu kulges kogu liiklus ühes kolonnis – 30 km/h.

Peale Saksamaad algas aga lõputu Poola, millest läbi sõites kogesime eriti ehedat NSVLi hõngu: lehmad kirikuõuel, väljasurnud linnad ja samasuguse dõržnavõržna tekstiga asukoha sildid jätsid omamoodi kustumatu mälestuse, mida vahel hea meenutada on.

Poola tõi meile aga veel omajagu üllatusi. Nimelt otsustas Passati muusikakeskus, et enam nagu ei viitsi eriti.

Katse igalt võimalikult raadiosageduselt leida midagi, mis meenutaks tsivilisatsiooni või päris muusikat ebaõnnestus kohutavalt. Õnneks või kahjuks oli meil kaasas Kareli kitarr, mille kamba peale häälde saime ja millega oli üpris mõnus tagaistmel mängida. Vaatasime endale internetist välja mingid sõnad, akordid. Ilma igasuguse häbita pasundasime enda lemmikhittidele kaasa läbi terve Poola, Leedu ja ka Läti. See, et mingi hetk üks keel ära väsis ja katki läks, ei peatanud meid samuti.

Kokkuvõtteks 11 päeva ja 11 riiki – selliseks kujunes meie ühise esimese eurotripi saldo. Kui enamik inimesi mõtleb reisile minemisest kui lennupiletite ja hotelli broneerimisest, avastasime meie aga just sihitult rändamise võlu.

Lennukiga jõuad kiirelt kohale ning hotellis on tore ja mugav. Kitsas ja palavas autos sõpradega jauramisel on aga samuti omamoodi võlu: katkine raadio ei ole probleem, vaid võimalus ise musitseerida; autojuppide eemaldumine kere küljest tähendab ju vaid uut ja huvitavat lugu, mida kunagi lõkke ääres teistega jagada.

Ja pealegi - kas teekond ei ole mitte sama tähtis kui sihtpunkt?

STUDIOOSUS

15

TUDENG TEGUTSEB

5

K I R I N A T U K E N E V A N E M A LT P A U L A LT N AT U K E N O O R E M A L E PA U L A L E PAULA JOHANNA ADAMSON ERAKOGU Esimene aasta ülikoolis kaob täiesti märkamatult. Lõpetad gümnaasiumi ära, tunned ennast hästi tähtsalt ja usud, et hakkad nüüd igasugu tarku ja tähtsaid asju korda saatma.

Sõidad kooli, saad aru, et vabu parkimiskohti ei eksisteeri, vurad kuhugi metsatuka taha burgeriputka juurde, pargid oma auto mülkasse, jooksed teadmata suunas campus’e poole, eksid ära, hilined loengusse... Ja siis istud seal nagu hunnik õnnetust ja saad aru, et võrreldes ülikooliga on äsja selja taha jäänud ja meeletult tähtsana tundunud gümnaasium justkui lasteaed.

Kõik kontrollivad ja muretsevad, ajavad näpuga järge ja tuletavad sulle alatasa kõike meelde. Ülikoolis on kõigil täiesti kama kaks, kui sa unustad juhuslikult mõne aine deklareerida ja avastad selle järgmisel semestril, kui uut ainet deklada ei saa, sest eeldusaine on läbimata.

Teisel semestril on sul juba natuke kindlam tunne. Sa tead, et parimad toidud on raamatukogu sööklas ja suurimad portsud on majandusmaja sööklas. Tead, et semestri alguses ja sessi ajal on võimatu parkimiskohta saada ning auto tuleb jätta kaugele männitihniku taha, aga nende kahe ajavahemiku vahel on parkla peaaegu et tühi. Tead, millistes loengutes on mõtet käia ja millistes mitte. Tead, et asju annab edasi lükata viimasele minutile ja kuigi sa ei peaks seda tegema, teed seda niikuinii.

Ehkki teisel semestril sa vist veel usud, et sa proovid paremini, siis umbes neljandal semestril mõistad, et seda ei juhtu. Ühtlasi avastad, et kui gümnaasiumis õppisid normaalsetele hinnetele ja lõpetasid medaliga, siis ülikoolis on su peamiseks prioriteediks lihtsalt ained tehtud saada. Ja see on okei. Teine aasta on üsnagi sarnane teise semestriga. Tead veidi rohkem, mida teed, aga päris kindel veel ei ole. Võib-olla jõuad isegi veidi keskmisele hindele mõelda, sest suht lahe on stippi saada.

Siis tuleb suvevaheaeg ja kui viimasel aastal kooli tuled, saad aru, et kõik on täiesti teistmoodi. Keegi ei räägi enam mitte millestki muust kui tööst. Hea, kui üldse praktikumidesloengutes kokku saate ja oma asjad ära teete, sest peale seda jooksevad kõik tööle tagasi. Üleüldse on enamik su kooliasju tihedasti tööga seotud ja kohati ei tee sa neil enam isegi vahet.

16

STUDIOOSUS

TUDENG TEGUTSEB Lisaks sellele õpid ära oma uue lemmiksõna – lõputöö. Mitte, et sess ei oleks juba piisavalt hirmus, nüüd on sul veel lõputöö ka, palju õnne!

Ja kogu selle kooli ja töö kõrvalt avastad mingil hetkel, et mõned asjad on ühtäkki täitsa teistmoodi.

Sa kulutad vähem kütust Seda küll ainult teoorias, sest sa kulged alatasa kooli, töö ja kodu vahel. Erinevus on lihtsalt selles, et liiklushuligaan sinus on kõvasti rahulikumaks muutunud. Kui varem oli iga commute põhimõtteliselt järjekordne episood „Kiiretest ja vihastest”, siis nüüd sa enam ei viitsi sõeluda ja mõnikord lased ummikus isegi kellegi raske südamega enda ette ja tunned ennast päris toreda inimesena. Ühtlasi ei viitsi sa enam õhtuti kõiki Tallinna Statoile (Circle Ksid) läbi sõita ja misiganespäevakute kogunemistel käia. Üleüldse tundub igasugune liigne liikluses viibimine ebavajalik ja kohutav aja raiskamine. Sellest hoolimata pole ma veel päris mõistlik autoomanik, sest mu auto on endiselt maast nelja sentimeetri kõrgusel ja ma arvan, et see on vajalik ja okei, isegi kui ma pean kohtadesse sõitma jaburalt suure ringiga või siis sihtpunkti sootuks jalutama. Teisalt ei kaalu ma veel A4 ega Passati ostmist, seega tõtt-öelda olen enda üle veel üpris uhke.

Aa.. ja ma näitan nüüd mõnikord isegi suunatuld...

Sa hindad mitte millegi tegemist Varem oli sul lõputult aega mitte midagi teha. Kooligraafik oli küllaltki kaootiline ja tihtilugu olid juba lõunaks kodus ega teinud mitte midagi asjalikku. Nüüd jõuad koju hilisõhtul ja naudid tundi või kahte, kui saad mitte midagi teha. Kui varem tegid väsitaval päeval power nap’i, siis nüüd on kõige lähedasem asi lõunauinakule see, kui käid kord kuus ripsmetehniku juures ja oled sunnitud kaks tundi silmad kinni lamama.

koosnebki lõputust jadast muredest, mille vahel virvendavad aeg-ajalt vaheldusrikkust ja üllatusmomenti pakkuvad rõõmuhetked, kuid üldiselt domineerivad siiski mured. Sa õpid seda omamoodi hindama, sest teades, et mured ei kao kuhugi, ei looda sa enam, et su mured otsa saaksid, vaid soovid lihtsalt, et mõnikord vahetuks vanad mured uute ja huvitavamatega – ja, miks mitte, suurematega!

Sa saad lapsevanemaks (või kassi- ja kalavanemaks) Ühiskond ootab sinult, et sa looksid pere ja saaksid lapse(d).

Juhuslikult elan ma tänaval, kus lapsi on iga kümne meetri kohta üks. See teeb rohkem kui 30 last tänava peale ja tõenäosus, et sa näed päeva jooksul vähemalt ühte kasvatamata jõmpsikat on suurem kui üks (pun intended). Aga kuna suur osa mu eakaaslastest abiellub ja saab lapsi, siis peer pressure’i tulemusena võtsin endale lisaks neljale kassile neli kala. Kalad on lastest sada korda rahulikumad ja hindavad väga isegi seda, kui korra päevas leiad hetke, et akvaariumi juures nendega veidi tõtt vaadata ja neile aeg-ajalt sääsevastseid sööta. Erinevalt lastest ei tule neile selgitada, miks ei ole okei sõiduteele telliseid vedelema jätta, postkastidesse kive ja mulda toppida või kividega autode peale maju joonistada.

Ilmselt on magistrit lõpetaval Paulal bakat lõpetavale Paulale veel targemaid tähelepanekuid ette lugeda, aga selle aprillikuu numbrini on veel päris palju aega...

Sul on kogu aeg kiire Sa hakkad aru saama, et töö ja kooli kõrvalt tööpäevadel kuhugi poodi või asutusse jõuda on täiesti võimatu, seega hindad neid kohti, mis on ka laupäeviti avatud, sest siis sa saad oma kodanikukohustused edukalt ära teha. Ühtlasi avastad, et reaalselt kasutad oma kõnes alatasa lauset: „Oota, ma pean kalendrist järele vaatama.“ Kui varem said üle pika aja sõbrannaga kokku ning veetsid temaga terve päeva, siis nüüd on sul pool tundi enne, kui algab ta loeng ning seejärel tund oma sõbraga, kellel on parasjagu lõunapaus. Eriti suureks üllatusmomendiks muutub su kunagine kodulinn Tartu, kus tekib tunne, et aeg lihtsalt seisab ja kõik on kordades rahulikum ja vähem kaootiline. Võiks arvata, et see on meeldiv, aga tõttöelda ei oska sa enam isegi seisukohta võtta, sest oled harjunud konstantse „mul-on-kiire“ tundega.

Kõik on ja jääb segaseks Ajapikku läbivad su prioriteedid uuenduskuuri ja kui väiksemana tundus alati, et ühel hetkel oled sa lihtsalt full on täiskasvanu ja tead kõigest kõike, siis nope. Su motoks saab lihtsalt fake it ‘til you make it ehk siis sa ei tea endiselt, mida suurem osa sõnu tähendab, aga sa tead, et sa oled neid varem paar korda näinud ja oskad teha näo, et kõik on maruloogiline. Tõtt-öelda oled ilmselt aru saanud, et elu

STUDIOOSUS

17

GNOSIS

AK ADEEMILINE DUALISM DR GONZO

Kooliharidus kaotab oma väärtust.

Tööandja ei usalda ei bakalaureuse- ega magistrikraadi ning tööle saamiseks tuleb läbida uued testid ja proovikivid. Ja õigesti teeb. Ka tudengid ei võta ülikooli tõsiselt – ainete läbimiseks tehakse nii vähe kui võimalik. Peamine, et asjad tehtud saab, õppeaine mõistmine on teisese tähtsusega.

Süütud pole ka õppejõud*, kes teavad, et nende aine läbimiseks „on vaja” spikerdada ning lasevad seda karistamatult teha.

Vaadatakse läbi sõrmede, kui terve kursus esitab sama kodutöö või laboriaruande, mida on esitatud juba neli aastat järjest.

Nagu kõik teavad, siis „tööle minnes tuleb niikuinii hakata nullist õppima”. Selles ülikooliharidust alavääristavas ütluses on kahtlemata terake tõtt sees, mida olen näinud nii enda kui sõprade kogemustest.

See on hea õigustus igasugusele laiskuse ilmingule, mis enamikke tudengeid semestri jooksul tabab.

Laiskuse ja akadeemilise aususe dualism on minu ja teiste tudengite peades omale kindla koha sisse seadnud. Mõnusam on ju käia sõpradega väljas ja veeta aega kasutu meelelahutusega, kui täita seda aega õppides. Õppimine nõuab vaimutööd ja on kurnav. Samas küsimusele „kas sa said oma kõrghariduse ausalt?” tahaksin siiski tulevikus jaatavalt vastata. Rumaluse ja laiskusega sai respekti ja feimi ehk põhikoolis, aga täiskasvanuelus on palju ägedam olla tark ja edukas. „Kas sa tegid oma peaga selle aine viie peale?” – „Jah!” Kuid laiskuse poolel on pahatihti ka õppejõud. Kui terve kursus eksamil

18

STUDIOOSUS

6

spikerdab ja mina ka spikerdan, siis kas see spikerdamine on ka aususe murdmine? Kõik läbivad eksami võrdsetel tingimustel. Rääkimata õppejõududest, kes eksamiruumist teadlikult 20 minutiks lahkuvad, et kõik võiksid oma eelistatud spikerdamismeetodid lahti lüüa ning sõbralt varastatud konspekti konarliku käekirjaga paberile kanda – mõned punktid ikka saab.

Pealegi on laiskuse poolel ka krõbisevad eurod. Kui jääd meelekindlaks ja oled ruumis ainuke mittespikerdaja, siis ÕISis välja jagatud preemia pealkirjaga „Kaalutud keskmine hinne” on sul paratamatult madalam. Ei ole sulle ette nähtud erialastipendiumit või tulemusstipendiumit, kuna hoidsid valel hetkel oma põhimõtetest kinni.

Ja laiskus võtab veelgi enam võimust, kui muidu oleksid õppinud aine ära vähemalt kolme peale, aga mahategemisvooluga kaasa minnes pole mõtet üldse õppimise peale aega kulutada. Kõike saab spikerdada. Ja ausus nutab üksi nurgas, kuna märkamatult ei ole sa talle kolme ülikooliaasta jooksul üldse nii palju voli andnud, kui esimestes loengutes idealistlikult endale lubasid.

Kuid siin on ka positiivne külg, millel on veel suurem varjukülg. Minu eriala – ja kahtlemata ka paljud teised TTÜs – on nii lai, et kümne aasta pärast ei suudaks ma ühegi oma kursusekaaslase tööd omandada ka paarinädalase õppimisega. Me teeme tulevikus väga erinevaid asju, kuigi baas on sama.

Positiivne on see, et ülikoolist leiab igaüks

GNOSIS

midagi enda jaoks, mida talle meeldib teha ja milles ta hea on. Ta ei proovigi saada programmeerijaks, kui ta kõik kodutööd sõbra pealt maha viksis ja ei tea sellest tuhkagi, rääkimata tööandjast, kes teda selle töö peale ei palkaks. Kõrghariduse saab omandada muretsemata sellepärast, milles sa halb oled. Tulevaste projekteerijate haridustee ei jää poolikuks, kuna nad on kohutavalt halvad elektroonikas või matemaatikas. Küll aga on nad väga head projekteerijad ning väärivad seda kraadi ehk rohkemgi kui mõned teised.

Varjukülg on see, et graatsiliselt ülikoolist läbi libisedes me ei saagi teada, milles me head oleme. Minu kursusel ei lõpeta mitte ühtegi mehhatroonikut (välja arvatud loodetavasti mõned vormeliehitajad), kes teaks midagi elektriajamitest, kuigi kõik on sellenimelise kohustusliku kursuse läbinud. See ei tähenda, et ma ei tahaks elektriajamitest midagi teada, aga praegusel hetkel ma isegi ei tea tahta, kuna mul puudub kokkupuude.

Kui oluline on siis see pealesunnitud kokkupuude? Põhikooli lõpus teadsin kindlalt, et mina lähen õppima eesti keele filoloogiat ja reaalainete jaoks mul soolikat pole. See tunne hakkas hajuma esimeses gümnaasiumifüüsika tunnis, kus ma avastasin, et ma olen selles päris hea ja see meeldib mulle. Kerime edasi kolm aastat: lõpetasin gümnaasiumi parimate tulemustega füüsikas ning astusin sisse TTÜ mehhatroonika erialale. Kui mu füüsika õpetaja oleks olnud TTÜ suhtumisega, oleks mu elu mingis teises kohas, mis mulle vähem meeldiks.

STUDIOOSUS

Kas ülikool on siis ajaraisk ja lõpetajatelt pole suurt midagi oodata? Kindlasti mitte.

Kuigi eelnevas keskendusin õppejõududele, kes pigem kahjustavad tudengite teadmisi ja õppimist, siis nendest hoolimata on palju ka väga häid õppejõude ja õppeaineid, nii aine sisu kui ka mõistlikuma õppekorralduse poolest. Nendest ainetest saadud teadmistest ei saa üle ega ümber ja see on värske lõpetaja kõige kallim vara.

Kuid lisaks loogilistele õppeasutusest saadud teadmistele annab hariduskraad kaasa ka oskuse asju ära teha. Kiiresti ja efektiivselt probleemide lahendamine on praeguses muutuvas maailmas hindamatu oskus iga tööandja jaoks ning seda teevad tudengid igapäevaselt. Iga aine läbimine – vahet pole, kas ausalt või mitte – nõuab järjepidevust, pühendumust ja planeerimisvõimet.

Võime lahendada probleem nimega „Matemaatiline analüüs” või „Elektriajamite üldkursus” positiivse lõpptulemiga ning jalutada lõpudiplomiga majast välja, näitab selgelt ka tööandjale, et isegi, kui sa ei tea midagi sellest, mida tegema pead, siis oled võimeline ka selle probleemi lahendama.

Aga arenguruumi on.

19

SPORDISEKTOR KULTURNIK

TRIIN SIIM FOTOMONTAAŽ: KADI SIGUS

P O S T I TAN TS – E ROOTI LI NE TANTS VÕ I F ÜÜS ILIN E TRENN

7

Meil üliõpilasesinduses on kombeks iga kuu korraldada üks meeskonnaüritus ning veebruarikuu üritusena läksime postitantsu trenni. Muidugi sai alguses selle üle palju nalja tehtud, kuna otseselt ei teatud, mida oodata. Ürituse organiseerija käskis selga panna maika ning lühikesed püksid ehk jalad ning käed pidid olema paljad. Mis meil siis toimuma hakkas?

Alustuseks. Mis on postitants? Paljudel juhtudel, kui öeldakse sõna postitants, siis tuleb silme ette poolpaljas isik, kes esitab erootilist tantsu ümber posti ning võimalusel vähendab seljast oma riiete kogust. Tegelikkuses on postitants midagi palju enamat. See on kogum atleetlikkusest, akrobaatilisusest, teatraalsusest, graatsiast, meeste jõuspordist ja naiste eksootilisest tantsust. Ülemaailmselt peetakse postitantsu pigem kunstiliseks tantsuliigiks, kus on kombineeritud tants ja gümnastika. Tantsus on kasutusel vertikaalne post, millel sooritatakse erinevaid akrobaatilisi trikke liikuvas vormis. Siiski võib postitantsu jaotada eksootiliseks tantsuks, postifitnessiks, mida tehakse treeninguna, ning postispordiks.

Kust sai postitants alguse? Osade allikate sõnul peetakse postitantsu alguseks umbes 12. sajandit, kus tantsiti paganlikke viljakusrituaale ümber puust kaika. Matriarhaalsetes kultuurides tantsisid naised naistele ning puusade töö (nt puusaringid, väänlev liikumine) sümboliseeris naiselikkust – naise väge, mis asetseb vööpiirkonnas. Ka idas on posti ajalugu sajandite vanune, sealne post on tehtud jämedast puidust, mille tipus on puidust kera. Hiina postis on kasutusel kaks posti, kus akrobaatiliste trikkidena hüpatakse ühelt postilt teisele, eirates gravitatsiooni. Ida postiakrobaatika on ajalooliselt olnud peamiselt meeste ala.

Läänes hakati postitantsu tegema kõige lähedasemana praegusele striptiisibaarides 1900. aastatel. Ühe teooria kohaselt sai postitants alguse rändtsirkusest, kus kasutati postina telki püsti hoidvat keskmist posti. Pole- ehk postifitness kujunes välja 90. aastate lõpus / 2000. aastate alguses, et parandada tavaliste naiste füüsilist ning vaimset tervist.

Kuidas meie trenn välja nägi? Meie trenn toimus Meow stuudios, mis asub Tatari tänaval. Kokku oli meid 11, kellest 2 olid kutid. Vahetasime riided ära ning seisime postide juurde, nägudes suur küsimärk – mis nüüd toimuma hakkab?

20

STUDIOOSUS

SPORDISEKTOR KULTURNIK Kõigepealt tegime kiire soojenduse, kerged pea peal seisud ja alustasime trenniga… Jah, me tegime soojendusena pea peal seisu. Tegelikult polnud seal midagi hullu, saime kasutada toena seina või posti – kõik said hakkama. Alustasime lihtsamate trikkidega, hoides käte ning jalgadega postist ning tiirlesime ümber selle ehk siis postid keerlesid, meie kõigest andsime hoo. Lühikesi riideid oligi vaja selleks, et nahk haakuks postiga ja liiga kiiresti alla ei libiseks.

Allapoole libised niikuinii. Selle libisemisega on veel nii, et libised allapoole, kuid nahk haakub ju postiga, tulemus – see libisemine ja posti otsas olemine võib kohati päris valus olla.

Trikid, mida tegime, läksid aina keerukamaks. Õppisime, kuidas mööda posti üles ronida, võtsime posti kaissu nii, et hoidsime sealt ainult jalgadega kinni ning pidime käed lahti laskma ja seejärel pidime ennast siis põrandaga paralleelseks keerama. See hetk mõtlesin endamisi, kas ma nüüd kukun posti otsast alla või ei kuku. Kujutasin ette, kuidas ma olen maaga paralleelselt posti otsas, libisen aina madalamale ning siis panen põrandale faceplant’i. Õnneks seda ei juhtunud.

Lõpuks oli aeg pea alaspidi posti küljes tiirelda. „Nojah siis, mis seal ikka, teeme ära,“ mõtlesin endamisi. Tuli välja, et polegi midagi hullu, kõik saime kuidagi hakkama.

STUDIOOSUS

Tunnine postitrenn möödus väga kiirelt ja oligi aeg teha lõpuvenitus.

Kuidas oli tunne pärast postitrenni? Peale trenni oli tunda, et lihased on teinud tööd, emotsioonid olid laes ning avastasime, et oleme palju rohkemaks suutelised, kui alguses arvata oskasime. Julgen väita, et kõik jäid trenniga rahule. Lisaks sai üheskoos meeskonnana tunda ennast veidi kohmakana ja ukerdada posti otsas, päris ühendav tunne oli.

Järgmine päev. Tunnistan ausalt, et sain taaskord avastada endal lihaseid, mille eksistentsi ma polnud varem otseselt tundnud. Ülakeha, just õlad ning käed, andsid kõige rohkem tunda. Lisaks avastasin hommikul enda käe pealt hiiglasliku sinika (umbes 10cm läbimõõduga), mõni sinikas oli ka põlveõndlasse tekkinud. Kokkuvõttes oli tunne ikkagi hea – sai midagi uut proovides hea trenn tehtud.

Kas minna postitantsu trenni? JAH, kindlasti tasub minna. Soovitan kõigil, nii neidudel kui ka kuttidel postitants ära proovida, kasvõi korra oma elu jooksul. Vaatamata sinikatele, on see väga lahe kogemus. Kui ei taha minna üksi, siis minge grupiga ;)

21

SPORDISEKTOR KULTURNIK

8

K U I D A S T R E N N I S T Õ I G E S T I TA A S T U D A ?

DORIS ABE

ILLUSTRATSIOONID: KADI SIGUS Tead seda tunnet, kui täna peaks jõuksi minema, aga kogu keha karjub: „Ei!” kuigi tegelikult pole enda arvates üldse nii meeletult üle treeninud?

Mina küll tean. Suure tõenäosusega tegime taastumisprotsessis midagi valesti ja ei pakkunud oma kehale pärast pingutust seda, mida ta meilt ootas. Mida siis teha pärast treeningut, et homme ka jaksu oleks?

Loomulikult peab ka oma keha kuulama ning mõnikord tuleb trenn ikkagi vahele jätta. Kui nii hull aga pole, on siin mõned viisid, et taastumine oleks kiirem ja täisväärtuslikum.

1. Venitused Kui treenid individuaalselt või käid rühmatrennis ja trenni lõpus tunned, et venitusest jäi puudu, siis igal juhul leia kuskil see ruum, kus venitada.

Tegelikult ei kulu nii palju aega ja on seda täiega väärt, sest siis ei ole Su lihased järgmine päev nii kanged.

2. Saun Erinevad saunad toetavad samuti taastumist, kuna soojus laiendab veresooni. Peale treeningut on liigesed ja lihased pisut tursunud, mistõttu peaks saunas käima järgmisel päeval, kuna samal päeval süvendaks see olukorda.

Eriliselt soovitatakse sportlastele infrapunasauna, millel on terve plejaad positiivseid mõjusid, nagu lihasvalude ravimine ja südame tootlikkuse parandamine.

22

SEC TION TITLE

3. Jäävann Kõlab hirmsalt, aga külm vesi jahutab keha, ahendab veresooni, vähendab lihaste ja liigeste turseid ning seeläbi vähendab ka valu. Sobib ka külm dušš või kui kogu kehaga külma kätte minna ei taha, siis aitab ka väsinud kohtade hõõrumine külma kotiga. Samas võib nii mõnestki veekeskusest leida jaapani sauna, mis koosneb kuumast ja külmast vannist.

4. Toit Pärast koormust peab keha vajaliku energia võimalikult ruttu tagasi saama, väidetavalt on kõige õigem aeg kuni 45min peale treeningut.

Valgud aitavad parandada ja ehitada lihaseid, samal ajal süsivesikud toetavad taastumist. Ka enne trenni söömine on väga oluline, et oleks jaksu.

SPORDISEKTOR KULTURNIK 5. Massaaž Nagu ka venitus ja rullimine, lõõgastab massaaž eriti tugevalt lihaseid ning turgutab vereringet.

Pärast massaaži samal päeval trenni minna ei ole väga mõistlik, kuna lihaste pingutamisest ei pruugi väga midagi välja tulla.

9. Vesi Joo vett enne trenni, trenni ajal, pärast trenni. Enamik inimesi kannatavad pidevat vedelikupuudust, kuid on sellega harjunud.

Et Su keha oleks oma parimas vormis, anna talle piisavalt vedelikku. Treeningu ajal kaotad eriti palju vedelikke ja mineraale, mis tuleb keha taastumiseks tagasi tarbida. Tarbitava vee kogust peaks veel suurendama, kui tarbid kohvi või alkoholi. Kui oled vee joomisel üldiselt tagasihoidlik, siis võib Sulle sobida rakendus nimega Carbodroid.

6. Jahutavad kreemid ja geelid On olemas palju taastavaid kreeme ja õlisid, mis sisaldavad eeterlikke õlisid, mis aitavad vabaneda väsimustundest.

7. Foam roller / massaažirull / vahurull Rullimine on maruvalus, kui teed seda esimest korda või on olnud pikk paus. See töötab samamoodi nagu massaaži või venitamisega ehk parandab verevarustust ja leevendab lihaspingeid.

8. Aktiivne puhkus Vahel on hea keha liigutada, et vereringe taastuks, mis omakorda aitab toitainetel lihastesse jõuda ja jääkainetel organismist väljuda. Ka väikesed mikrotraumad lihastes paranevad paremini.

STUDIOOSUS

10. Uni Loomulikult peab keha ka lihtsalt puhkama ilma igasuguste imenippideta. Puhanud kehaga suudad saavutada paremaid tulemusi nii trennisaalis kui klassiruumis.

11. Sidrun Trenni tehes metaboliseerub lihastes kõrvalprodukt laktaat ehk piimhape, mida transporditakse rakust välja, töödeldakse maksas ümber glükoosiks ja kasutatakse energiaallikana teistes lihastes. Laktaat on ka oluline energiaallikas südamele ja ajule. Hea viis laktaadi migreerumisele kaasa aitamiseks on sidrunivee joomine.

23

KULTURNIK

T H E R O O M – P A R I M H A LV I M F I L M ANNA-GRETE JUCHNEWITSCH IMDB

9

Tommy Wiseau on üks miljonist, selles võib kindel olla.

Ehkki vana hea Vikipeedia võib väita üht, pole laiem üldsus tegelikkuses siiani kindel kui vana, mis rahvusest ning millise taustaga härra Wiseau tegelikult on. Samas lisab säärane müstikapiisk Tommy loomingule ning tegemistele veelgi suurema väärtuse ja kasvatab austajate kirevat rida.

Tommy Wiseau ,,The Room” (2003) on omamoodi fenomen.

Olgugi, et film on ametlikult tituleeritud halvimaks linateoseks, suudab ta juba alguses köita vaataja pilku ja austaja tähelepanu.

Kauni instrumentaalmuusika (mis ilma ühegi iroonianoodita on võrdlemisi kaunis meloodia) saatel tutvustatakse meile esmakordselt Tommyt (filmis Johnny), kes maheda naeru ning leopardimustrilise kingipakiga oma kihlatu juurde naaseb. ,,Anything for my princess,” sõnab Johnny kelmikalt, kui Lisa punase kleidikese selga on libistanud.

Filmisüžee iseenesest pole midagi uut – Johnny on kihlatud Lisaga, kellel on vürtsikas ning patune armuafäär Markiga.

Viimane on sattunud juhtumisi olema ka Johnny hea (ehk isegi parim) sõber. Kui aga välja arvestada võrdlemisi keskpärast, ehk isegi imalat sisu, siis tänu millele on ,,The Roomist” saanud ekraniseering, mida julgemad meist nimetavad koguni kultusfilmiks? Kas on selleks silmnähtavalt võlts lava, tegelaskujude üldine kohmetus või lihtsalt puudulik näitlemisoskus? Ehk koguni kõigi kolme kombinatsioon?

Austajad juba teavad, millal, miks ja kuidas ,,The Roomi” tsiteerida. ,,Oh, hi Mark!” ning ,,You’re tearing me apart, Lisa!” on tavaliselt need kaks lauset, mida ka kõige värskem fänn(itar) teab ja oskab osundada; mõni vanem ja kogenum saab aga ka miimika, hääletooni ning kehakeele enam-vähem paika.

Muidugi võite küsida, milleks säärase asja peale üldse enda niigi väärtuslikku aega peaks raiskama. Ausalt öeldes, ma ei tea. Kas alati peabki teadma?

Iga tegelane on ,,The Room” filmis omamoodi isiksus. Võtkem näiteks Lisa ema, kindlameelse ning raudse naise, kes pea ükskõikselt otsustab korraga mainida: ,,I definitely have breast

24

STUDIOOSUS

KULTURNIK

cancer.” Olgu mainitud, et rohkem temast ega tema haigusest filmis juttu ei tule. Aga ehk ongi nii kõige parem.

Johnny tegelaskuju seevastu on armastav ja kirglik mees, kes 2000. aastate alguse R’n’B muusika saatel kihlatu Lisaga eriti ihupaljastavalt armatseb. Lõpus peab Johnny aga kibedalt nentima: ,,Love is blind.” Seda enne, kui püssitoru suulakke surub ning aegluubis selili vaibale laskub. Kurb lõpp kurvale loole.

Ei saa salata, et Tommy ampsas suure ampsu, kui võttis enda kanda nii direktori, produtsendi, kirjaniku kui ka näitleja rolli, seda kõike ühes filmis. Iga teine kord võiksime öelda: ,,Pigem ei.” ,,The Room” poleks aga see, mis ta praegu on, kui poleks Tommy omapärast visiooni ning vankumatut sihikindlust, mis Johnny, Lisa ja Marki armukolmnurga kinolinale viis. Olgem tänulikud, et kõik läks nii, nagu minema pidi. Elada on lihtsam. ,,The Disaster Artist” (2017) filmi esimene treiler oli kahtlemata kõigile ,,The Roomi” fännidele taevalik ilmutus. Samanimelisel raamatul põhinev linateos jutustab loo sellest, kuidas kõik Tommy Wiseau ning tema noorukese sõbra Greg Sestero jaoks üldse alguse sai. Peaosas James Franco, kes polnud vaid jahmatavalt sarnane Wiseaule endale, kuid tegi pea meisterlikult järele ka päevakangelase hääletooni ning miimikat. Nii mõnigi kord pidin endalt küsima, kas ehk Tommy ise pole vahepeal ohjasid haaranud ning asunud iseennast jäljendama; põhjalikul ülevaatamisel pidin aga taas vastupidist nentima. ,,The Disaster Artist” viib vaatajad tagasi kuumadesse 1990. aastate lõppu ning 2000. aastate algusesse, mil Tommy ning Greg esmakordselt kohtusid. Wiseau jäi Sesterole silma kui hulljulge näitlejaks pürgija, kes ei kohkunud tagasi võimaluse eest end häbivääristada. Nende kahe teekond tipu poole oli täis valusaid kukkumisi, äraütlemisi ning kummalisi olukordi; sageli jäi aga kumama Tommy teatav kadedus Gregi suhtes, kellel kippus elus siiski väheke paremini minema. Ehk oli põhjus selles, et Greg ise oli antud raamatu ning osalt ka filmi autor; ehk olid asjad tõesti säärased, nagu nad teleekraanilt paistsid.

Ootuspäraselt pakkus ekraniseering palju naerupahvakuid ning äratundmismomente. Samas rõhus film nii mõnigi kord vaatajate südametunnistusele, näidates stseene, kus Tommy pidi hakkama saama solvangute, mõnitamiste ja avaliku naermisega tema ning tema loomingu pihta. Püüdes jäljendada Hollywoodi filmiklassikuid, lootis Wiseau oma linateose puhul näha samasugust tähelelendu ning Oscaritega ülekülvamist. Kõik, mida ta aga sai, oli risti vastupidine oodatule. Ühtlasi mõistsin, et Tommy puhul on tegemist inimesega, kes on vaimselt teistest ilmselgelt veidi erinev, ent kelle elav tundemaailm ning julge pintslitõmme kaunite kunstide maailmas teeb teda õelatele ning pilkavatele sõnadele veelgi haavatavamaks. Seega väärib mehe sihikindlus ning tahe kõike seda kuulsust, mida ,,The Room” on talle aastate jooksul toonud. Võite küsida, kas ehk seegi pole mõnetine solvang. Siinpuhul leian isiklikult, et ,,The Disaster Artist” tõi välja midagi väga olulist. Olgugi, et ,,The Room” ei täitnud oma ootuspärast tulemust esineda kui tõsine draamafilm, suudab ta siiani tuua vaatajate silmadesse pisarad, reaktsioonina ühele ehedaimale inimemotsioonile – rõõmule.

STUDIOOSUS

25

KULTURNIK

10 ERIK KÕIV

kui mu pea on tühi midagi ei kummita ja tolm hakkab vaikselt settima kivipõrandale kus hetk tagasi kakerdasid ringi peast segased tunded segades seda suppi mille ma olen kokku keetnud ja nüüd pisar pisara haaval hakkan kokku lürpima kostub siivutult seksikal sametisel häälel sinu häälel sinu keelelt lahkuv minu nimi * 06.09 hommikuti on juba külm nii külm, et kuuma kakao soojus kaob luupealseil puhuvasse jäätormi nagu tilk mett tõrvapotti ning teki alla pugemine tundub veel parem idee kui kõik need võimatud ideed, mis ma eile sellesama teki all enne sinuta uinumist välja mõtlesin hommikuti on juba külm see on see kliimasoojenemine * mõtted kõlgutavad üle huulte kuristikuääre jalgu üks toss kukub jalast ära kui liiga julgeks lähen ja tuleb välja, et mul on jalas eri värvi sokid ei suutnud kiirustades otsustada kumb värv mulle rohkem meeldib loodan, et ulatad mu tossu tagasi lepin tegelikult ka mõne suvalise tennise või haiglasussiga peab ikka julgust olema et nõnda üle kuristikuääre alla piiluda * kas keegi vaatab mind sealt männiladvast või on see end puu varjus peitvate alakate hommikusuitsu tekitatud sügishommikune unesegane miraaž mis hajub nagu härmatis mu ripsmetelt kui ma pilgutan ning kogu maailm kaob jääb ainult mõtete taustamüra

26

STUDIOOSUS

KULTURNIK

liiga lühikesed särgid ümbritsetud inimestest ja nabadest piilumas välja liiga lühikeste särkide alt klammerdumas vähimagi talvel leiduva soojanatukese külge sest ilm läheb ainult soojemaks globaalselt aga nabad seda ei tea seega nad värisevad naeruväärse kõhutantsu rütmis lootes raputada maha härmatis ja taas piiluda ümbritsevaid inimesi lootuses märgata teisi nabasid piilumas vastu * nina jookseb küllap tahab ära külmast kliimast püüan aga kinni ja astun läbi lumehange lõikelauale * mis on see tüdimus mida on nii lihtne segamini ajada õnnega olen nagu 9/10 tühi anum, kus veel midagi loksub aga täpselt ei tea mis kurbus sai otsa nüüd olen siis õnnelik ? * keha on kohal mina mitte kujutelu vohab silmad mängivad trikke laeng on õhus jagamata tahaks olla põhus olen magamata

STUDIOOSUS

27

KULTURNIK

11 NAME AGE SPECIALITY INSTAGRAM FACEBOOK

CHARLES HÈRES 25 INTERNATIONAL BUSINESS ADMINISTRATION @CHARLES_HERES @CHARLESHERESFOTOGRAFO

I studied photography back at my home country, Spain, before entering the Business and Marketing career. I’ve been in Tallinn since August 2017 and I am glad I came here for my Erasmus.

Estonia has a very especial aura that I think I sort of managed to portrait.

This selection, Naked Mist, is the account of a very personal journey. I like my pictures to be in a high-contrast, grainy, blurry black and white and leaning towards abstraction.

Geometry plays also a big part of the equation. So, these pictures are actually my signature style, a good example of the kind of work I do in photography.

28

STUDIOOSUS

KULTURNIK

KAJASTA OMA LOOMINGUT STUDIOOSUSES - SAADA KIRI STUDIOOSUS@TIPIKAS.EE

STUDIOOSUS

29

HUUMORINURK KalambuuRi-eri

1. Infarkti üle elanud mees plaanis kardioloogile oma harjumuste kohapealt valetada, aga siis mõistis, et tal pole südant seda teha.

2. Ma arvasin, et mu tuttaval on marutaud, aga ta ajas niisama vahtu suust välja.

3. Õpetajad saaksid põllumeestena hästi hakkama, kuna mõlema ameti puhul peab tegelema harimisega.

4. Juuksuri lõikus möödus lõppkokkuvõttes edukalt, kuigi vahepeal rippus ta elu küll juuksekarva otsas.

5. Köögis vandaalitsenud nooruk jättis vanemad nõutuks.

PAUS LOENGUS T

30

STUDIOOSUS

FUTOSHIKI FUTOSHIKI ON JAAPANI LOOGIKAMÄNG. SELLE NIMI TÄHENDAB TÕLKES “EBAVÕRDSUS”. MÄNGU EESMÄRK ON PAIGUTADA NUMBRID ÜHEST NELJANI NII, ET NEED EI KORDUKS ÜHESKI HORISONTAALSES, EGA KA VERTIKAALSES REAS. KERGEMAKS TEEB MÄNGU ASJAOLU, ET MÕNE VÄLJA VAHEL ON TÄHIS, MIS MÄÄRAB ÄRA KAHE ARVU OMAVAHELISE SEOSE (KAS TEGU ON SUUREMA, VÕI VÄIKSEMA ARVUGA).

SUDOKU

STUDIOOSUS