Studioosus Märts 2018 by TalTechi Tudengiajakiri Studioosus

STUDIOOSUS T TÜ TUDENGIA JAKIRI . MÄRTS 2018 . T TÜ STUDENT MAGA ZINE

PE A AEGU UPPUMINE - GLEHNI A JALOOMINUTID - A SENDUSTEENISTUSEST S U V E M Ä N G U D 2 K 1 8 - A V A S TA D E S P I L AT E S T - O L G E M K U LT U U R S E D

29.06-01.07.18 KÄÄRIKU

WWW.TTU.EE/SVM TTÜ SUVEMÄNGUDEL 2018

TOIMETUS

P E AT O I M E TA J A

Doris Abe doris.abe@tipikas.ee

TRÜKK

PEAK A ANE FOTO

VÄ L JA A N DJA

Sten-Ander Ojakallas Karolin Kruuse

KÜLJENDA JA

Kadi Sigus

TOIMETUS

K E E L E T O I M E TA J A

Evelin Arak TÕLKIJA

Siret Laasner FOTOGR A AF

FOTOGR A AF 2

Marko Vilberg (TTÜ Fotoklubi)

Maarja Lipp, Paula Johanna Adamson, Kristiina Paju, Taavi Simson, Ingvar Baranin, Lilian Valge, Renee Pesor, Dr Gonzo, AnnaGrete Juchnewitsch, Mihkelson, Tauri Einberg

OÜ Koopia Niini & Rauam TTÜ Üliõpilasesindus AADRESS

Ehitajate tee 5, Tallinn K I R J U TA

studioosus@tipikas.ee

H T T P : // W W W . T T U . E E / S T U D I O O S U S

Studioosus (ladina keeles üliõpilane) on kord kuus ilmuv ajakiri, mille koostajateks on TTÜ tudengid. Studioosus ilmub iga kuu esimesel esmaspäeval ja toob lugejani uudised, persoonilood, reportaažid, intervjuud jpm. Lehe tiraaž on 1000 eksemplari ning seda jaotatakse TTÜ peahoones, IT majas, raamatukogus ja ka kolledžites tasuta.

@S T UD I O OSUS 2018 | KÕ IK Õ I G US ED K A ITS T UD

STUDIOOSUS

Armas lugeja! Kuigi kliimamuutused on üsna segadusttekitavad ega anna seda märgatavalt tunda, on vaikseltvaikselt lähenemas kevad. Teatavasti on see uute alguste ja kõige muu taolise aeg. Avastasin hiljuti puhtjuhuslikult sõbrannale oma nädalast rääkides, et olen viimase kuu jooksul teinud ebatavaliselt palju asju esimest korda. Tegelikult ei ole ma kunagi olnud suur katsetaja ega muutuste armastaja ning vana hea tundub meeldivalt turvaline. Aeg-ajalt saab elust siiski seiklus, mis tekitab emotsionaalseid keeristorme kõige paremas mõttes. Eelmisel kuul jõudsin näiteks käia esimest korda massaažis, katsetada uusi rühmatreeninguid, esmakordselt alustada 10 nädala väljakutset oma spordiklubis, külastada sealse veekeskuse minu jaoks senini avastamata nurki ja palju muud toredat. Enne peaaegu igat uut suuremat või väiksemat kogemust otsustavad kõhtu kolida rahutud liblikad, kes teatavasti tulenevad inimesele väga loomuomasest alalhoiuinstinktist, mille tõttu organism ohtu tajudes reageerib valmisolekuga võidelda või põgeneda. See aga väljendub vere liikumises jäsemetesse, et aktiveerida nendeks tegevusteks vajalikke lihaseid. Seega ei pruugi Su jalgadel vaja küll lõvi eest ära joosta, ent siiski hoiavad nad Sind püsti, kui Tinderis kokkulepitud kohting on kätte jõudmas. Nende mõtetega jäin sõbraga arutama, miks üldse on esimesed kogemused nii erilised. Selle peale rääkis eeskujulik majandustudeng kahaneva piirkasulikkuse seadusest. Tuleb välja, et tegemist on ühe olulisema terminiga majandusteaduses, mis Vikipeedia kohaselt väljendab ühe lisaühiku tarbimisest saadavat kasu (või kahju). See aga tähendab, et iga järgmine kord sama asja tarbides või tehes selle väärtus väheneb, kuna pakkumine läheneb järjepidevalt nõudlusele ehk sisuliselt muutub tegevus tavalisemaks ja sellest tulenevalt vähem põnevaks. Järelikult on tegevuse kogemuslik väärtus suurim seda esimest korda tehes isegi, kui see on hirmuäratav ja toob kõhtu liblikad. Saabuva kevade puhul soovitangi väga soojalt ja südame põhjast proovida midagi uut, öelda ,,jah” seiklusele ning kogeda elu mingi täiesti uue nurga alt. Inspiratsiooniks võid lugeda juba käte vahel olevat Studioosuse märtsinumbrit. Saad teada, mida üliõpilasesindus Sinult praegu ootab, millega pealtnäha tavalised tudengid vabal ajal tegelevad, kuidas Londonis raha kokku hoida, kuhu Nõmmel rändama minna ning mida me kaitseväe kohta veel ei teadnud. Sportlikumad tipikad kutsuvad Suvemänge ning võõraid trenne avastama. Kulturnikud on vahepeal käinud teatris, natuke luuletanud ja joonistanud. Loomulikult ei ole Tauri jätnud loomata traditsioonilist kalambuuri ning ka mõttemängud on olemas. Head lugemist! Doris Abe Peatoimetaja

SEC TION TITLE

SISUKORD 1

TTÜ PULSS

Sul on õigus

TUDENG TEGUTSEB

Ride or dive

GNOSIS

Londonisse. Odavalt.

GNOSIS

Ajaloominutid

GNOSIS

Asendusteenistus

SPORDISEKTOR

Juba jälle suvemängud

SPORDISEKTOR

Pilateseseiklused

K U LT U R N I K

Kolm talve

K U LT U R N I K

Luulenurk: Mihkelson

K U LT U R N I K

Kunstinurk

STUDIOOSUS

TTÜ PULSS MAARJA LIPP PIXABAY

K AS SINA OLED TTÜ ÜLIÕPILANE?

Armas tudeng, kas oled märganud uusi plakateid ülikoolilinnakus? Kas oled mõelnud: ,,Kas jälle on käes valimised?” Me võime kinnitada – Sul on tõesti õigus. 27. veebruaril algas tulevaste volikogu ja esinduskogu valimiste hääletusperiood. Aktiivsemad ning julgemad üliõpilased on otsustanud, et nüüd on nende kord keskmisest rohkem panustada ja ülikoolile ning sealhulgas neid ümbritsevatele inimestele ehk kaastudengitele midagi tagasi anda. Kuid mille jaoks see kõik? Üliõpilaskogu volikokku kandideerides panustavad meie tudengid sellesse, et nende teaduskond oleks seal õppijatele võimalikult lähedane ja toetav. Kas oled kunagi mõelnud, et mõni õppekorralduslik nüanss võiks olla paremini läbi mõeldud või on mõnes õppehoones midagi, mis vajab hädasti või kasvõi natukene muutmist? Kui kõik pole päris ideaalne, võid nüüd ja edaspidi selliste muredega pöörduda julgelt ka volikogu poole, kellega saab taolisi teemasid kindlasti arutada ning proovida koos jõuda parimate lahendusteni, et õppimine oleks võimalikult mugav ja meeldiv. Lisaks kontrollivad volikogud üliõpilaskogude juhatuste tööd, tagamaks võimalikult head soojad emotsioonid seoses tudengieluga, et hiljem pärast lõpetamist ülikooliajale tagasi vaadates ei meenuks see üks nõme õppejõud, vaid ikka sujuv õppekorraldus, efektiivne probleemide lahendamine ja muu taoline. Suurima toetusega volikogude liikmed saavad Sinu häält kanda ka esinduskogus. Tegemist on hetkel 15liikmelise üliõpilaste kõrgeima otsustusorganiga, kus on esindatud kõigi nelja teaduskonna ning Eesti Mereakadeemia tudengid. Siin on võimalus paika panna juba laiema mõjuga seisukohti, mille abil anname meie ise sisendit ülikooli parimasse toimimisse, sest tead ju küll – kus viga näed laita,

STUDIOOSUS

TTÜ PULSS seal tule ja aita. Näiteks on hetkel valmimas erivajadustega tudengite ja füüsilise keskkonna seisukoht, mille heakskiitmisel paraneksid kõigi jaoks liikumisvõimalused meie ülikoolilinnakus. Meil on aga väike ülesanne ka Sinule – võta hetk ja küsi endalt, kas Sina oled TTÜ üliõpilane. Kui otsustad, et vastus on jaatav, siis tee endale teene ja leia need paar minutit oma ülikiirest päevast kodutööde, loengute ja praktikumide vahelt ning e-hääleta enne 13. märtsi ÕIS keskkonnas Sinu jaoks õige inimese poolt! Hääletamine on teaduskonnapõhine ning suure tõenäosusega oled oma ülikoolis veedetud aja jooksul kedagi kandidaatidest kohanud ning võid uskuda, et vähemalt üks neist seisab just Sinu huvide ja õiguste eest. Selleks, et valimised oleks demokraatlikud, on meil vaja kuulda ka Sinu häält, Tallinna Tehnikaülikooli tegusa ja targa üliõpilase häält, kes teab, keda soovib end esindama. Jättes hääletamata, annad põhimõtteliselt vabatahtlikult ära oma õiguse nuriseda, kui volikogu ei tee Sinu meelest piisavalt head tööd või tegeleb teistsuguste prioriteetidega, kui oleksid tahtnud. Ehk on Sinu huvi, et TTÜ kohvikud pakuksid kofeiinivaba kohvi või jäätisekokteile ja samal ajal on olemas kandidaat, kes seisab täpselt nende väärtuste eest, aga ilma Sinu hääleta ei jõua ta volikokku ega kaugeltki mitte esinduskokku ning keegi võib-olla ei saagi teada, et eelmainitud küsimused on tipikatele olulised. Seega jäta endale kõvasti meelde – iga hääl loeb! Sul on õigus – õigus valida endale esindaja, õigus Sinu huvide kajastamisele otsustamise juures ja õigus näidata, et oled tipikas, kes hoolib!

HÄÄLETADA SAAB ÕISi KESKKONNAS 27. VEEBRUARIST 13. MÄRTSINI

STUDIOOSUS

TUDENG TEGUTSEB

RIDE OR DIVE PAULA JOHANNA ADAMSON

PAULA JOHANNA ADAMSON

Iga endast lugupidava ossi elus jõuab kätte hetk, kui Männiku karjääri jää peal paarutamine kuvandub omamoodi nirvaanana. Ühel veebruari esmaspäeval jõudis säärane hetk kätte mu kursavend Oscari elus. „Kuule, ma mõtlesin, et äkki hakkaks veidi varem liikuma ja käiks Männikult läbi, saaks veidi välja elada,“ kirjutas Oscar.

kunagi ei tundu ta alt päris ära kaduvat. Nagu märulifilmides, kus asfalt autode taga kokku variseb, leidis Oscar end keset Männiku karjääri kupeega jäämurdjat mängimas. Oscar tõmbas rajalt kõrvale jäiste rööbaste peale, kus kupee põhjaga eeskujulikult jäänukkide peale sai istutatud. Auto ei liikunud omal jõul ei edasi ega tagasi.

Mõeldud – tehtud. Kell üks pidi algama programmeeritavate kontrollerite harjutustund. Kui hakata liikuma kusagil 11 paiku, siis jõuab ilusti Männikule ja sealt edasi kooli. Kõik tundus klappivat ja nii liikusimegi Männikule. Lõunati on seal harjumatult vaikne, võrreldes õhtuste driftimaratonidega. Ilm oli parasjagu karge ning kuna Oscar oli ainus, kes jää peale paarutama tahtis minna, parkisime end teistega kaldal ära ja jäime uhkeid piruette ootama.

Kui mu noorem vend mulle helistab ja teatab, et on lumehanges kinni, siis on mul ikka jadamisi soovitusi anda, mida proovida. Kui aga Oscar ütleb, et on kinni, siis on teada, et tuleb appi minna. Autodega ei tahtnud keegi meist jääle minna. Teisele poole saart oli aga pikk jalutuskäik üle allikakohtade, mis tõttöelda ei tundunud meile, kes me kaldal olime, isegi jalgsi kuigi ahvatlev. Suundume autodega maanteele, et liikuda ringiga teisele poole karjääri. Telefoni otsas oli Oscar paanika äärel ning andsin endast parima, et vähemalt teha nägu, et kõik on hästi ja saab korda. Ütlesin, et ta auto välja suretaks, sest siis sulatab see pisut vähem jääd enda all ning palusin tal autost välja astuda, kuni me kohale jõuame. Peale seda üritasin tema mõtteid olukorrast eemale saada, rääkides NBA playoff ’idest ja millest iganes muust.

Oscar kakerdas oma BMW E46 kupeega kaldaservale. Et vaheldumisi sulab ja külmetab, on pealesõidul ohtralt jäätunud roopaid, mis teevad liiklemise üpris ebamugavaks. Päris kalda ääres jäi Oscar seisma ja vaatas kõheldes serva, mis tundus tol hetkel pisut järsk. Oscar veel ei teadnud, et järsk kaldaserv oli ta kõige väiksem mure. Poiss vinnas kupee lõpuks ikkagi jääle ja olgugi, et siin-seal oli jääkihi peal hirmutav veekiht, tundus jää tublisti kandvat ning paarutamine võis alata. Vaatasime kaldalt, kuidas äss mööda jääd lohises, vaevu edasi liikudes, rattad all ringi. Saatsime kuti pilkudega pisikese saare taha ja jäime ralliässa pikisilmi ootama. Oscar jõudis saare taha, asus võtma järgmist sirget ja korraga tundis, kuidas jää ta alt ära kaob. Jää kipub ikka praksuma ja veidi ehk õõtsuma, aga

STUDIOOSUS

Pärast parajat matka mööda lumiseid liivakünkaid ja sumpamist, nägime keset karjääri laiutavat tonnist punktmassi, jäätunud hange selle all, paberõhukest lihvitud jäärada hange kõrval, ent mis kõige hirmutavam, nägime jääs laiutavat auku, kust Oscar läbi oli tulnud. Koobastest tõstma pinnase seisukord ei kutsunud – auto tagaosas oli piisavalt vesine ja sopane ning võttis vetruma juba poole keharaskusega kompides. Pukseerimisaas külge, rihm otsa ja tõmbama.

TUDENG TEGUTSEB

Oscar istus autos ja üritas poiste tõmbamisele kaasa aidata. Loomulik reaktsioon on vajutada gaasi, kui poisid parasjagu tõmbama hakkavad. Siin tuli mängu aga automaatkäigukasti veidi uimane reaktsioon hüdrotransformaatori tõttu, mis kannab teadupärast mootorilt pöördemomenti üle mõningase viivitusega. Nii mõjuski pedaalivajutus just nende poolesekundiliste intervallide ajal, kui poisid köie parasjagu tagasi lõdvaks lasid. Kõige kiuste sai auto siiski jääkamakate otsast alla tiritud. Edasi oli kaks varianti. Sõita mööda jäärada tagasi algsesse kaldaserva, kust pealesõit oli küllaltki malbe või siis vedada auto lähimasse kaldajoonde. Et jäärada tundus edasi ainult hullemaks minevat, tundus mõistlikum randuda lähimas kaldas ja sealt edasi kuidagi auto küngastest üles upitada. Auto kaldas, helistasime puksiirile, sest omal jõul autot ühes tükis künkast üles saada oleks tõenäoliselt olnud raskem kui sõita jää peal, mida su all tegelikult pole. Olgugi et harjutustundi me tol päeval ei jõudnud, lõppes õnnetus siiski õnnelikult ja tundub ilmselt igale Männiku-haile traditsiooniline. Tänavu on jää kadunud alt nii mõnelgi sõidukil ja oleks võinud minna ka palju hullemini. Teadagi tekitab iga kargem tuuleiil õiges ketsitamishuvilises lootuse, et ehk Männiku juba kannab, olenemata sellest, kas on aprill, september või veebruar. Teisalt tasuks aga meeles pidada, et talved pole enam sellised, nagu olid viis aastat tagasi ja sõna „külmapüha“ on nüüdisaja lastele võõraks muutumas. Siit ka tõdemus, et globaalne soojenemine ja kliimamuutused ei mõjuta üksnes jääkarusid, vaid ka osse.

STUDIOOSUS

GNOSIS

TA S K U K O H A S E LT L O N D O N I S S E KRISTIINA PAJU

2017. aastal käisin neli korda Londonis. Sagedaste reisidega saab planeerimine järjest selgemaks, aga ka kulud kasvavad päris kiiresti, mistõttu üritan järjest säästlikum olla. Eriti esimestel kordadel ei osanud oodata, kui kiiresti raha võib reisil kuluda, seega kõik, mille eest hoiatan, on omal nahal läbi proovitud. Nüüdseks käib planeerimine päris lihtsalt, kuid esimestel kordadel oleksin väga kõrgelt hinnanud nõuandeid mõistlikumaks ja kokkuhoidlikumaks reisimiseks, seega loodetavasti on minu kogemusest kellelegi abi.

kummagi kodulehelt. National Expressil saab valida isegi flexible fare’i, millega saab vahetada pileti vajadusel tasuta varasemaks.

Lendudest

Ööbimine-söömine

Kuna pikk nädalavahetus välismaal tähendab enamasti koolist puudumist, siis on minu eesmärk võimalikult madala hinnaga veeta võimalikult palju aega Londonis. Sellepärast olen alati läinud öise bussiga Riia lennujaama ja hommikul lennukiga Londonisse. Tagasi olen tulnud Tallinna lennujaama kaudu, kuid saaks ka Riia lennujaamast.

Minu soovitus on leida ööbimine mõne sõbratuttava juures. Kuna toidupoodides on minu meelest võrreldes Eestiga rohkem peaaegu või päris valmis toite (näiteks salatid, pastad), tasub seal uudistada enne KFCle fikseerumist.

Ühistransporti kasutades saab kasutada Oyster cardi asemel viipemakset nt ISICuga, kuid see kulu võib märkamatult päris suureks kasvada. Enne reisi tasub uurida välja, mis tsoonide vahel ühistransporti kasutaksid ning siis võrrelda hindu Oyster cardi koduleheküljelt. Tähele tasub panna, et Oyster sobib rongidele vaid teatud tsoonides, kaugemale sõites tuleb osta eraldi rongipilet.

Bussipiletite jaoks tasub jälgida LuxExpressi ja Ecolinesi uudiskirju – pea igaks kuupäevaks saab pileteid umbes üks-kaks kuud varem osta märkimisväärse allahindlusega. Lendude hindu uurin Skyscannerist – seal saab valida väljumist ja saabumist eri linnadesse ning reastada pakkumisi ainult hinna, ainult reisiaja või hinna-reisiaja suhte järgi. Kui valid Helsingi kaudu lennata, siis laevapileteid võib uurida lehelt laevapiletid.ee – sealt olen saanud pileteid odavamalt kui Tallinki enda leheküljel.

Transport Londonis Kui metroo lennujaamani ei käi, siis tasub linna saamiseks vaadata nii National Railway rongide kui ka National Express busside hindu-graafikuid

STUDIOOSUS

Taskukohane nädalaplaan Igasuguse linnasisese transpordiga mul täiesti piisanud Google Mapsist, metroodevahelisel ümberistumisel Maps alahinnata kõndimisele kuluvat seega minuti pealt sellele lootma jääda ei

on kuigi võib aega, tasu.

Kõik atraktsioonid on tasuta, kui pole vastupidiselt kirjas.

GNOSIS 1. päev National Portrait Gallery Ma pole portreedele kunagi väga palju tähelepanu pööranud, kuid selle muuseumi abil hakkasin nägema nende väärtust. Muuseumi jaoks peab varuma aega. Tekste lugedes ja portreedesse süvenedes hakkasin alles aru saama, mis teeb portree meisterlikuks – just see, kuidas kunstnik on suutnud inimese olemuse ja iseloomu panna pildile ning inimese hing paistab läbi. Teater Kui hommikul minna Leicester square’ile, siis seal on Box Office’i piletiputkad, kust saab osta allahinnatud pileteid samaks päevaks. Etenduste hind sõltub nende populaarsusest, seega siinkohal saab ise valida oma hinnaklassi – mina käisin „Kinky Bootsi” vaatamas viimasest reast u 25-30 euro eest. Tõenäoliselt on võimalik saada teatrisse ka ehk 20 eest. Tegu on natuke kallima lõbuga, kuid minu kogemuse põhjal väga meeldejääv ja vinge kogemus. 2. päev Natural History Museum Tegu on kõrgekvaliteetse muuseumiga, mis analüüsib planeeti ookeanipõhja kaladest kuni liblikateni ning elu algusest tänapäevani. Isegi, kui loodusmuuseumid pole tavaliselt väga meeltmööda (nt minu jaoks), tasub seda ikka kindlasti külastada, kasvõi dinosauruste skelettide vaatamiseks. British Museum Siin võiks veeta terve päeva. Britid on kolonialismiga kogunud märkimisväärse kollektsiooni. Kuna esemeid on tõesti palju, tasub eelnevalt nende veebilehelt uurida, mis rohkem huvi pakub. Rosetta kivi võiks ikka ära vaadata.3. päev 3.päev Victoria and Albert Museum Kunsti- ja disainimuuseum, kust igaüks võiks endale midagi leida. Siin on maale, ehteid, mööblit, fotosid, kujukesi, tarbeesemeid ning muuseumil on väga mõnus atmosfäär. Winter Wonderland Talveajal tasub läbi astuda Londoni oma talvevõlumaast, mis naljakal kombel on rohkem pop-up lõbustuspark kui jõuluvana ja põhjapõtrade pesa. Võib uurida ka teisi pop-up üritusi Londonis, nagu nt 18-21. jaanuaril toimunud Lumiere London valgusfestival. 4. päev House of MinaLima Tegu on väikse majakesega Londonis, milles on neli

STUDIOOSUS

korrust Harry Potteri filmidest pärit disaine wantedpostritest Blackide sugupuuni. Igal korrusel on töötaja ning kui temaga jutule saada, võib ta jagada detailsemat tagapõhja, näiteks rääkida Weasleyde kellast rohkem, kui oskasid küsida. Alumise korruse poest saab soovi korral ka vidinaid kaasa osta. Kui Harry Potter pakub huvi ja eelarve pole päris nii kitsas, võib minna Harry Potter Studio Tourile. Pilet maksab umbes 45 eurot ja tuleb ette osta. Lisaks asub see kesklinnast kaugel, seega transpordi jaoks tuleb aega ja raha arvestada. M&M World Arvaks, et poes käimine ei saa olla vaatamisväärsus, aga M&M World on mõnus lühike ja värvikirev vaheldus muidu muuseumirohkele reisile. Forbidden Planet Kui sulle pakub huvi Rick and Morty, Star Wars, Harry Potter, Doctor Who, Supernatural, Lord of the Rings, superkangelaste koomiksid, anime või manga, siis astu kindlasti Forbidden Planeti poest läbi. Nende veebilehe sõnul on tegu maailma suurima ja tuntuima sci-fi- ja fantaasiateemalise poega. Minu jaoks oli tegu lihtsalt vaatamisväärsusega – ma ei ostnud midagi, kuid uudistasin seal tund aega. 5. päev Sir John Soane Museum Mitmekorruseline majamuuseum, kus ~180 aastat tagasi elas arhitekt Sir John Soane. Hr Soane kogus oma reisidega kokku kunsti ja aardeid, mis on nüüd nähtaval tema endises kodus, mida on tema palve kohaselt üritatud säilitada endisena. Muuseumi veebilehel on kirjas, et autentsuse säilitamiseks ei ole seletavaid tekste lisatud ja müüakse infobrošüüri – ärge seda uskuge, mõned tekstid ikka on ning see brošüür ei anna üldse lisainfot (vähemalt arvestades selle hinda). Kui saab, tasub võtta giid. Camden Market Ilmselt üks vingemaid kohti Londonis. Camden Market on nagu Telliskivi kvartal võiks olla kümne aasta pärast. Sealt leiab ehteid, kõike, mida ootaksid hipsterturult. Eriti meeldis mulle suur toiduala, kus oli putkades ja foodtruck’ides lugematu arv toitlustajaid, igaühe pannilt tuli imelisi lõhnasid. Rolli võis mängida ka tühjavõitu kõht, aga seal tekkis tunne nagu oleks järsku sattunud toidufestivali keskele, kus kokad viskavad omavahel nalja ja populaarsemate toidukohtade juures polnud isegi ruumi liikuda. Mõnusat reisi!

GNOSIS

AJALOOTUND NÕMME MÄNDIDE ALL TAAVI SIMSON ERAKOGU

Kuigi Tallinna Tehnikaülikool ise on väga põnev hoone veel põnevama ajalooga, siis ka meie alma materi ümbrus peidab endas nii mõndagi huvitavat ja avastamisväärset. Eriti huvitavat avastamist nii arhitektuuri kui ka ajaloo huvilistele pakub Nõmme mäe otsas asuv Glehni loss ja selle ümbrus.

Lossi juurde kuulus ka palmimaja (1900-1910), vaatetorn (1910), Kalevipoja kuju (1908) ja skulptuur „Krokodill” (1908). Palmimajast on tänaseks kahjuks alles vaid seinad ja põrand ning katus, mis paistab läbi. Julgemad saavad sinna siiski sisse jalutada. Sissepääs on lossi peasissekäigu vastas, mööda on raske minna.

Kõigepealt sellest, kuidas Glehni loss oma nime sai. Glehni loss on saanud oma nime enda ehitaja ja Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehni (1841-1923) järgi. Temale pühendatud kuju asub Nõmme turu sissesõidu juures vahetult suusasillale viiva tee kõrval. Tegemist oli mitmekülgse isikuga, kes oli õppinud nii majandust, arstiteadust, filosoofiat kui ka arhitektuuri. Lisaks kõigele muule oli ta kõva ehitaja, mistõttu näebki ka tänapäeval lisaks lossile seal läheduses mitmeid teisi hooneid.

Vaatetorn on tänaseks aga TTÜ käes ning kasutusel tähetornina (alates 1960. aastatest). Ühel muuseumiööl olen isegi sinna sisse pääsenud ja ülevalt on tõtt-öelda lummav vaade. Mitte ainult ei asu tähetorn Tallinna ühes kõrgeimas geograafilises punktis, aga torn ise on samuti üsna kõrge, mistõttu on Tallinn justkui peopesal. Eriti uhke on vaade hämaruses ja öösiti, eks seepärast tähetorn ongi ehitatud sinna, kus ta on.

Peamine hoone, loss, valmis 1886. aastal. Pärast Glehni lahkumist Eestist, aastal 1918, loss rüüstati. Lossi renoveerimist alustati 1960. aastatel ja lõpetati 1977. Aastast 1997 on Glehni loss muinsuskaitse all. Hetkel kuulub loss Tehnikaülikoolile. Fun fact: osad renoveeritud detailid lossis on teinud Raivo E. Tamme isa, kes oli puusepp. Olen ise saanud käia mitmes selle lossi ruumis (kõikidesse pole jõudnud) ning võin öelda, et avastamisruumi on omajagu. Ka teil on see suurepärane võimalus, nimelt on Glehni lossi ruume võimalik üritusteks välja üürida.

STUDIOOSUS

„Kalevipoeg” ja „Krokodill” on aga lihtsalt skulptuurid, mis (pausidega) juba üle sajandi kohalikule elanikkonnale silmailu on pakkunud. Kalevipoja kuju kujutab kangelast, loomanahk õlgadel ja sõjanui toekalt maha toetatud. Seda kuju on rahvasuus ka Glehni kuradiks kutsutud. 1915. aastal õhiti kuju Vene sõjaväe poolt. Aastal 1990 kuju taastati ja võeti alates aastast 1991 muinsuskaitse alla. Krokodilli kuju valmis Kalevipoja skulptuuriga samal ajal ja kaks kuju pidid moodustama ühtse terviku. Krokodilli kuju pidi kujutama endast Kalevipoja selja taga luuravat koletist. Kuigi osad inimesed on kuju ka loheks pidanud, siis rahvasuus on skulptuur üldtuntud

GNOSIS

siiski „Krokodillina”. Sarnaselt Kalevipoja kujule on „Krokodill” alates aastast 1991 muinsuskaitse all. Neil, kes tahavad midagi tubasemat, soovitan külastada Nõmme raudteejaama hoonet. Täpsemalt seal paikneva restoran Elsa tagaruumi, kus asub Eesti Panga hoonest pärit Juhan Kukele kuulunud laud, mille taga kirjutati valmis Eesti Vabariigi Iseseisvusmanifest. Kuna sai aga mainitud restorani ja restoraniga seoses meenub mulle kohe toit, siis tahaksin lisada lõpetuseks ka pisikese ääremärkuse oma eelmise kuu kokandusteemalisele artiklile. Tuleb välja, et ma pole teps mitte ainuke magusasõbrast inseneeria valdkonna inimene (ega ma pole viimast ka ausalt öeldes arvanud). Hiljuti avastasin, et endised ülikoolikaaslased Stanislav (MehÜNi aktivist) ja Kristiina (endine Studioosuse peatoimetaja) on samuti kõvad küpsetajad ja katsetajad. Kohe nii kõvad, et osalesid saates „Eesti Parim Pagar“. Stanislav lausa võitis 3. hooaja. Nende tegevustega saab end kurssi viia FB lehel „Kristiina ja Stanislav – Minu Lemmik Patueine“.

STUDIOOSUS

GNOSIS

M I N U KO G E M U S K A I T S E VÄ E S . . . P Õ H I M Õ T T E L I S E LT INGVAR BARANIN ERAKOGU

Eesti on üks neetult probleemne koht: poisid ei taha kaitseväkke minna; häid õpetajaid on liiga vähe. Kuidas need mured ühte artiklisse mahuvad? Mõtlesin sellele, kuidas saaks teha nii, et igat last innustaksid ja juhendaksid ka järgnevatel kümnenditel asjatundlikud ja õppimisele pühendunud õpetajad ning otsustasin anda sellele asendusteenistuja pilgu. Selles kirjatükis arutlen probleemi, millele pole veel ilmselt selget lahendust välja mõeldud terve selle aja jooksul, mil asendusteenistuse varianti teenistujatele pakutad on. Eriti murettekitavalt paistab, et seda ei tahetagi lahendada. Et lugejat mitte liiga kaua tooliservast kinni hoidmas pidada, asun asja kallale. Nimelt mõtisklen ideest, et asendusteenistus oleks avatud suuremale osale rahvast kui praegu. Olles nüüd ametis olnud peaaegu pool aastat, pean tõdema, et see teenistusvorm nõuab seletamist pea kõigile, kellele seda mainin ja iga kord, kui selle lahti seletatud saan, soovib keegi mingil hetkel rohkem infot. Siit järeldub selge probleem: teadlikkus asendusteenistusest on nii gümnaasiumit lõpetavatel kui ka miks mitte otse keskkoolist ülikooli läinud ja teenistuseni alles jõudvatel noortel sisuliselt nullilähedane. On täiesti võimalik, et see ongi taotluslik, kuna meie julgeoleku olukorda arvestades, on relvakäsitlust ja looduses ellujäämist õppinud sõdurpoisse vaieldamatult tarvis, mis tähendaks, et praegune olukord on mõistlik. Mis aga juhtuks, kui riik annaks avatud valiku, nagu praegu küsitakse eelistust väeosa kohta – kas noor valiks sama tõenäoliselt püssi ja metsa, kui praegu tihti teadmatusest?

STUDIOOSUS

GNOSIS Okei, aga artikli alguses lubati õpetajatest rääkida. Kus need mängu tulevad ja miks üldse midagi muutma peaks? Asendusteenistujad saadetakse sotsiaalteenuste pakkuja juurde, näiteks hooldeja lastekodud, päeva- ja rehabilitatsioonikeskused; õppeasutustesse, kus on loodud hariduslike erivajadustega õpilaste klassid, näiteks erivajadustega õpilaste koolid; päästesündmuste lahendamisega tegelevatesse asutustesse. Neist valikutest eriti teises, kuid ka esimeses, tegeletakse aktiivse õppetööga, mille käigus saavad asendusteenistust läbivad noored puhta hands-on kogemuse õpetamises. Minu kogemus on praegu veel käimas ja toimub Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukoolis, kus seni kogetu on andnud üsna hea taju õpetajaks olemisest ja sellest, mida see reaalselt tähendab. Samuti on häid näiteid edasiminekust, nagu üle-eelmisel õppeaastal samas koolis asendusteenistust läbinud noormees, kes õpetab nüüd koolis robootikat. Kahjuks ei ole mul rohkemate asendusteenistuse läbimise võimalust pakkuvate koolide näiteid, aga kuivõrd olemasolevad on parema pedagoogikakultuurini jõudmise aspektist positiivsed, siis võiks see ju lubada head algust. Usun, et on täiesti mõistlik eeldada, et asendusteenistus julgustab või vähemalt suunab noori inimesi mingisugusel moel õpetajaks saamise rajale. Eks igaüks leiab omale kõige sobivama ja selgema teeviida ikka ise, aga võib-olla süütaks asendusteenistus nii mõneski õpetajaks saamise soovitulukese. Kuivõrd ajateenistus on poistele kohustuslik, siis võib-olla tooks sellisel moel probleemile lähenemine juurde ka meesõpetajaid. Mõistagi võiks asendusteenistus olla variant ka naistele, aga see on vast jutt teiseks korraks. Selle kirjutisega soovingi kõigile südamele panna nii seda, et ajateenistuse läbimiseks on rohkem kui üks viis ning vähemtuntum võib mõjuda enesetäiendamise seisukohast äärmiselt positiivselt. Samuti soovitan kõigil, keda kaitsevägi ka ees ei oota, vähemalt kaaluda, kas õpetamine võiks ehk olla Sulle sobiv tee, et ikkagi jaguks inimesi, kes tarkusi ka edasi annavad ega hoia neid lihtsalt endale.

STUDIOOSUS

SPORDISEKTOR KULTURNIK

LILIAN VALGE TARMO HAUD

SEL SUVEL SEAN SAMMUD Tulemas on taas tudengielu legendaarseim üritus – Üliõpilaste Suvemängud. Registreerimine juba käib ning vanad olijad on end juba ammu kirja pannud. Selleks, et natukenegi aru saada, mis Sind ees ootab, olen võtnud sihikule ühe vana kala, TomEriku, kes oskab Suvemängude kohta nii mõndagi rääkida.

võistlusalasid kaasa ning nautida kogu seda melu. Vahepeal pead natuke teisi ka aitama, aga millestki ilma küll ei jää. Mina olen olnud vastutav näiteks karaoke ja korvpalli eest, aga tegelikult tegevusi ikka jätkub ning vabatahtlikke läheb Suvemängudel alati väga palju vaja.

Nonii... Kas Sa, Tom, palun räägiksid enda vaatevinklist, mis üritus see Üliõpilaste Suvemängud üldse on?

Kui võrdled oma esimest aastat ning viimast korda, siis kas ajaga on midagi ka muutunud?

Nonii, kallis Lilian... Suvemängud on FOR REAL maailmas täiesti ainulaadne üritus, kuhu koguneb iga aasta ligi 2000 inimest, et teha koos sporti üle 30 erineval „spordialal” ja nautida neid kolme uskumatult head päeva. Suvemängud on koht, kus keegi ei tunne end üksikuna. Tule kasvõi üksi ja leiad endale sõbrad vähem kui tunni ajaga ning koguni terveks eluks – nagu lillelaste üritus. Keegi ei tõmble, keegi ei kraakle, vaid kõik inimesed on üksteise vastu head ning lahked, et oma suve suurim ning tähtsaim sündmus mööduks suurepäraselt – sadagu taevast alla kasvõi pussnuge. Ausalt: seda ei saa sõnadesse panna, kui haigelt hea üritus see on. Seal peab kasvõi ühe korra elus käima. Teada on aga see, et ühest korrast ei piisa kellelegi. Kui juba pisiku saad, siis jäädki käima.

Suures pildis väga pigem ei ole, aga loomulikult midagi ikka: uued spordialad ning ajaga kaasas käies kõiksugused mugavused. Kuna nüüdsest juba tegeleme Suvemängudel ka n-ö millenniumilastega, siis ilmselgelt peame natuke Suvemänge muutma, aga nagu juba mainisin, siis suures plaanis on kõik ikka samasugune.

Ja mitmendat korda Sina juba Suvemängudel osaled? Ma ei julge nüüd lambist pakkuda, aga võib-olla 2013. aastast alates. Ehk siis sel aastal on Suvemängud minu jaoks juba kuuendad. Kuuldavasti oled olnud ka korraldaja rollis. Kas seletaksid ehk lahti, mida tähendab vabatahtlikuna Suvemängudel kaasa löömine ja mida Sina oled ära teinud? Olen tegelikult olnud n-ö korraldaja rollis juba oma esimesest aastast saadik, sest olin TTÜ-poolne asjaajaja, mis kohati võtab sama palju aega ning energiat kui EASLi-poolne (Eesti Akadeemiline Spordiliit) korraldustiimi liige olemine. TTÜ läheb alati sinna oma maksimumi andma ning sellega seoses näevad kõik korraldusliikmed ka tohutult palju vaeva. Aga reaalselt EASLi-poolne korraldaja olemine on minu jaoks suhteliselt uus – kaks aastat ehk. Vabatahtlikuna Suvemängudel olla ning teha koostööd Eesti parimate ürituskorraldajatega on midagi, mida ei tohiks ükski inimene alahinnata. Näha, kuidas reaalselt antakse endast kõik, et ala saaks toimuma isegi, kui näiteks ilmataat kõik vussi keerab, vot see annab eluks ikka suure enesekindluse, mis tahes asja Sa tegemas ka ei oleks. Seega, kui keegi lugejatest mõtleb, kas vabatahtlik on mõtet olla, siis kindla peale! Saad teha samamoodi

STUDIOOSUS

Räägi meile ühest kõige meeldejäävamast naljakast kogemusest, mis Sinu või mõne Su tuttavaga Suvemängudel juhtunud on? Oi-oi-oi, neid mälestusi on ikka tohutult palju. Mäletan väga hästi, kui esimest korda nägin Seinamäge. Piltidelt ja videotest tundus väga tehtav, aga kui koha peale jõuad… Ausalt, süda läheb pahaks, nähes kui järsk see mägi on. Naiste mudamaadlus on loomulikult iga-aastane lemmikala. Põhjused on ilmselged – bikiinides kuumad naised. Mäletan veel eredalt ka seda, et üks aasta parkisin oma telgi Sõjakooli vahetusse lähedusse ning olgem ausad, kui Sa Terminaatori fänn ei ole, siis see oleks olnud suurim viga, mida teha oleksid saanud. Nimelt lasid Sõjakooli poisid terve nädalavahetuse, ööpäev läbi (ausalt) Terminaatori Ajateenija laulu, samal ajal röökisid ise seda kaasa. Lisaks sellele pakkusid tasuta grill-liha, seega mul polnud selle vastu midagi. Kas on olemas ka mingi kindel ala, kust Sa iga aasta osa võtad? Kui veel noorem olin, siis proovisin alati osa võtta Seinamäe 100 ning Elamusjooksust, sest kui need asjad läbi teed, siis tunned, et oled midagi saavutanud. Tõeliselt rasked alad on, aga tasub kindlasti proovida. Viimaste aastatega on mu kehakaal aga tunduvalt tõusnud, seega ei tahaks ennast tapma minna ning olen jäänud lihtsalt oma lemmikala juurde, milleks on korvpall. Kas leidub ka mingi spordiala, mida Sa kunagi ei prooviks ja miks? Ei ole vist ühtegi spordiala, mida ma seal proovinud ei oleks. Mõnesid alasid ei saa lihtsalt teha, kuna üks inimene ei jõua teha

SPORDISEKTOR KULTURNIK

TA A S K Ä Ä R I K U L E mitut meeskonnaala, aga selliseid alasid ei ole, mida ei julgeks ega tahaks teha. Käidud on kõhuka võistlusel, kiikingus, hommikul vara ümber Kääriku Järve jooksmas ning paljudes teistest aladest osa võetud. Kui Sina, lugeja, kõhkled, kas tahad mingit ala teha, siis ära kõhkle! Suvemängud on koht, kus neid kõiki proovida ning keegi ei hinda Sinu sooritust, peale kohtunike muidugi, aga see selleks. Ja kindlasti mujal maailmas sellist üritust ei toimu, see on Sinu võimalus. Aga teades kui kirju on Suvemängude programm, siis kas ikkagi on mingi spordiala veel Suvemängudelt puudu? Maailmas on oma pead juba tõstnud e-sport ning siiamaani on olnud see nii Suve- kui ka Talimängudelt eemal. Aga enam mitte, sest just sel suvel tuleb Suvemängude programmi “Counter Strike: Global Offensive”. Ülejäänud alad on tõesti kirjud ning ei oskagi midagi eriti juurde soovida. Loomulikult on igal aastal kavas mingi uus, tutvumiseks mõeldud ala ning kui see on populaarne, siis see ka tavaliselt programmi jääb. Viimati, kui üks ala jäädavalt sisse jäi, oli tegemist Kääriku Järvelenduriga: vette pannakse suur täispuhutud madratsi sarnane asi, üks inimene on ühes ääres ning teine, suuremat kasvu inimene, hüppab mitme meetri kõrguselt teisele äärele ja mis edasi juhtub, teate isegi. Või kui ei tea, siis Youtube’ist saab head tutvumismaterjali. Kes on olnud Sinu lemmikartistid, kes on Käärikul esinenud? Kuulsamatest nimedest on kindlasti kohe Reket, Tanel Padar, Ott Leppland ning Karl-Erik Taukar, aga üldiselt pole vahet, kes esineb, sest rahvas on alati max hyped ja pidu käib varajaste hommikutundideni nii või naa.

tegelikult tulevad nad juba alati ise ning kedagi meelitama isegi ei pea. Viimasena see kõige cheesy’m asi üldse – murdumatu usk, et ükskõik, mis ilm ka ei oleks, ei murra see sinu positiivset meeleolu. Nagu näha, siis Tom-Eriku jaoks on Suvemängud kõige lemmikum üritus. Mida Sina kahtled? Luban Sulle, et iga minut, mis Sa Suvemängudel veedad on meeldejääv ning iga kopikas seda üritust väärt. Tule ja koge midagi, mida mujal maailmas ei tehta! Paar fakti ka: • suvemängudel osaleb iga aasta ca 450 TTÜ tudengit, koos - teiste osalejatega on kokku meid umbes 2000; • spordialasid on kokku ca 20 kandis, lisaks 10 meelelahutusala ning 5 koolitust; • tühja kõhtu tundma ei pea – sooja sööki saab endale tõsta koguni kuuel korral; • suvemängude õhtud lõpetab ning varahommikuid saadavad alati kaks ülihead pidu Eesti tippartistidega; • igal kõrgkoolil on alati oma sümboolikaga särgid; • TTÜst on alati kõige rohkem osalejaid – tule aita teha rekord!

Liitu Facebookis „TTÜ Suvemängudel 2018” grupiga ning saad sealt kõik jooksva info kätte. Kiirusta, sest esimene soodusvoor lõpeb juba märtsi lõpus! Rohkem infot: ttu.ee/svm

Nii.. ja peoga seoses on Sul ka kindlasti mõni vahva lugu rääkida. Need lood ei kannata kirja panemist. Usun, et iga inimene peab ise tulema ning oma loo sealt kirja saama. Mälestused jäävad kogu eluks. Ja lõpetuseks nimeta palun viis asja, mis alati Suvemängudele kaasa võtad. Kui elan telklas, siis loomulikult telk. Vahetusriideid kulub, eriti sokke ja aluspesu. Lahtised jalatsid, et jalad saaksid ka puhata ja oleks mõnna. Siinkohal ei tohiks ära unustada kindlasti ka spordijalanõusid. Sõbrad tirin alati võimalusel kaasa, kuigi

STUDIOOSUS

SPORDISEKTOR KULTURNIK

DORIS ABE, RENEE PESOR PIXABAY

M E I E ES IME N E KOGEMUS: PI LATES Doris: „Tule minuga pilatesesse!” Renee: „Pilatesesse? Kuule ei, see pole mingi trenn, ma ei viitsi...” Doris: „Ah ole nüüd! Tule ikka, ma ei taha üksi.” Umbes täpselt sellise vestluse pidasime omavahel maha ühel suvalisel pühapäeval. Meie spordiklubis on toimumas 10 nädala väljakutse, mille raames tuleb iga nädal proovida ühte trenni etteantud valikust (igal nädalal uus valik). Mitmekülgne treenimine on kindlasti väga oluline, aga selle arvelt ei raatsi ju kuidagi oma tavapärastest trennidest loobuda. Esimese nädala üks valikutest oli pilates, mis tundus nagu arvestatavalt lihtne asi, mida proovida ja miks mitte oma tavapärasel puhkepäeval, et jumala eest ükski oma trenn kaduma ei läheks. Klubi kodulehel olev trenni kirjeldus alustab sellest, et pilates sobib kõigile, olenemata east ja füüsilisest ettevalmistusest. Samuti väidab leht, et see trenn sobib neile, kes otsivad rahulikus tempos, aga samas tugevalt toneerivat treeningut ning sobib liigutuste täpsuse tõttu nii tervetele kui ka tervisemuredega inimestele. Meie kujutasime seda päris ausalt ette kui vanainimeste kogunemist, kes vaikselt-vaikselt võimlevad ja mis isegi higistama ei aja, vaid on niisama tore. Ukse taga oodates tunneme ennast kergelt nagu meeleheitel koduperenaised ja olime tänulikud, et keegi ei pea kunagi teada saama, mis eksperimente me vabal ajal teeme. Trenni alguses seletab treener Ly, et sellise treeningviisi on leiutanud Joseph Pilates eesmärgiga treenida süvalihaseid voolivalt seestpoolt, mis erineb tavalisest jõutrennist, kus nii-öelda pumbatakse väliseid lihaseid suuremaks. Esimesena palub treener aktiveerida oma jõujaama. Oma mille? Pingutame alumisi kõhulihaseid ja tuharaid, tõmbame pepu enda alla, treener selgitab, et naisterahvastel aitab, kui mõelda, nagu hoiaksid pissihäda kinni, meeste kohta ei tea Ly kommenteerida, kuna pole ise kogenud. Sel viisil oma lihaste pingutamine peaks aitama ka erinevaid kehaosi isoleerida, näiteks ei tohiks kogu keha kaasa käia, kui liigutad jalga küljele või teed muid taolisi liigutusi.

STUDIOOSUS

SPORDISEKTOR KULTURNIK Üsna ruttu jõuame harjutusteni, mis näevad marunaljakad välja, kuna kordusi on hästi palju, aga liigutused on väikese amplituudiga ja väga kiired. On küll veider, aga oleme kohale tulnud – teeme korralikult kaasa. Ja siis tundsin, kuidas lihased põlevad. Jube raske on tegelikult. Kuuled treenerit ütlemas: „Jaa, ma tean, et on valus. Mul on ka. Pilatesega ongi see asi, et ta näeb välja nagu mingi ravivõimlemine, aga tegelikult on raske.” Iga kord, kui vahetame harjutust, tunnen meeletut kergendust, sest vähemalt see lihasgrupp saab nüüd puhata. Samal ajal on Renee hädas oma keha isoleerimisega, sest jõujaama aktiveerimine on meile mõlemale uus kontseptsioon ning füüsika tahab ikka kõige kiuste toimida ning jalga viibutades kipub keha ikka kaasa käima, kuna korraga nii paljude asjade peale mõtlemiseks me küll valmis ei olnud. Ja nii tund aega järjest. Jõuan juba mõelda, et mõne sarja tunniajast episoodi vaadates 60 minutit küll nii pikk aeg pole. Järsku oleme aga püsti ja läbi see ongi. Plaksutame endale ja treener tuleb küsima, kuidas end tunneme. Päris ausalt oli vahepeal tunne, et mu keha on kuidagi valesti või lihtsalt teistmoodi ehitatud kui treeneril, et hakkama ei saanud. Aga sõbralik ja toetav Ly kinnitab, et see tunne on alguses täiesti normaalne, kuna tegemist on väga spetsiifiliste liigutustega, millega tuleb kindlasti mõnda aega harjuda enne, kui päriselt õigesti välja tulema hakkab. Järgmine päev andis tehtud trenn tunda. Isegi kõhulihased, mis mul üldiselt tunda ei anna, olid piisavalt valusad, et voodist istuli tõusmine tundus liigse pingutusena ning hommik algas põrandale veeremisega. Pettumusega tõdesin järgmine päev, et Renee on minust ikkagi treenitum, kuna kuigi pilates oli ka tema jaoks katsumus, ei saatnud teda järgmine päev valulikud mälestused. Kogemus oli siiski väärt rohkem, kui oleksime osanud algselt ette kujutada. Saime ka korraliku õppetunni ning üritame edaspidiseks oma peadest kustutada kõikvõimalikud eelarvamused erinevate treeningviiside kohta. Kinnitame, et pilates on ikkagi täitsa päris trenn, kuhu tasub minna ka tõsiseltvõetavat lihastrenni oodates.

STUDIOOSUS

KULTURNIK

ANNA-GRETE JUCHNEWITSCH DRAAMATEATER

“

K O L M TA LV E ” – T E N A Š T I V I Č I Ć I

November 1945, jaanuar 1990, november 2011. Horvaatia, Zagreb. Perekond Kos saab pärast Tito kommunistide võimuletulekut õiguse kolida jõuka perekonna võõrandatud majja. Seal elatakse üle nii Jugoslaavia lagunemine ja Horvaatia iseseisvumine kui ka Euroopa Liitu astumine. Mitme põlvkonna naised peavad korduvalt kohanema poliitiliste muutustega; ikka ja jälle lõikub ajalugu nende peresuhetesse ning mitte alati pole kõrval tuge, kelle najal oma elu uuesti üles ehitada. Alustuseks peaksin vist mainima, et peale nädalapikkuse puhkusereisi ning sealt nopitud infokildude, polnud mul enne etenduse algust Horvaatiast suuremat aimu. Muidugi olin eeskujuliku õpilasena endale seks ajaks maailmakaardi juba selgeks teinud nii, et minu geograafilised teadmised kaalusid võrdlemisi tugevasti üles riigi kultuurilispoliitilis-ajaloolised infojupid. Olgu aga etteruttavalt öeldud, et näidendi ülesehitus oli temaatikalt piisavalt selge ning arusaadav, et saadud teadmisi hiljem omal käel laiendada. Teatritükk algab 1945. aasta novembrikuus. Sõjast ning karmidest eluoludest räsitud Rose King kolib oma väikese perekonnaga varaka suguvõsa võõrandatud majja. Oma olemuselt on Rose karmikäeline ja sihikindel, ta elab vastavalt olukorrale ning ei luba endale erilisi emotsionaalseid madalhetki. Teadlik sellest, mis on olnud, püüab Rose pärast vererohket vaenuaega luua oma tütrele elamisväärne elu. 1990. aasta jaanuaris on Rose’i tütar Maša keskealine naine, kelle hoida ja kasvatada on kaks teismelist tütart ning poliitikalembe abikaasa. Viimane peab sageli õigeks oma arvamust kõige ebasobivamatel hetkedel välja öelda, mis toob sageli kaasa nii publiku naerupahvakuid kui kohmetuid olukordi.

SEC TION TITLE

KULTURNIK

Horvaatia seisab aga silmitsi keeruliste aegadega ning paratamatult on sellel suur roll mängida ka perekonnasuhetes. 2011. aasta novembris on saabumas Maša noorima tütre Lucija pulmad, kelle väljavalituks on osutunud jõukas ning iseteadlik meesterahvas. Mitte just eriti üllatuslikult pole aga ülejäänud perekonnaliikmed tulevasest väimehest liialt vaimustuses. Eriti jõuliselt sekkub vahele vanem õde Alisa, kes püüab õnnetus olukorras päästa veel seda, mis päästa annab. Eriti tugevalt kerkib näidendis esile naiskarakterite lõunamaine temperament ning tugevus, jättes mehed oma meisterlikes esitustes pigem kõrvalosatäitjate rolli. Maša, ilmselgelt näidendi üks kesksemaid tegelaskujusid, etendab hästi kadunud põlvkonna valusaid vilju. Temas pole ei oma ema Rose’i vankumatut jõulisust ega tütar Lucija tervitatavat iseteadlikkust; kohati tundub naise tegelaskuju olevat justkui ilma konkreetse karakterita. Kooselus šovinistliku Vladoga on naine õnnetu, samas pole ta kunagi teinud ka midagi, et olukorda muuta. Keskse liikmena Koside naisliinis on Maša saavutanud ühtlase halli varjundi, millega perekonna suguseltsi sulanduda. Palju saab tõmmata paralleele horvaatide ja eestlaste vahel: olgu selleks siis sallimatus, traditsioonitruudus või üldine hirm kõige uue ees. Pruutkleidis peretütar Lucija, kes varasemalt pole erilist karakteristlikku jõulisust veel etendanud, astub näidendi lõpuosas üles võimsa monoloogiga, mille sümboolne lõpulause: ,,See on minu kuradi elu kõige õnnelikum päev,” võiks eeskujuks olla paljudele meist. Lucija keeldub end ja oma rahvust ohvriks kuulutamast; tema otsus on olla õnnelik, tõdedes, et õnnelikkus tuleneb võrdväärselt nii inimese mõtetest kui ka välistest asjaoludest.

STUDIOOSUS

KULTURNIK

A R M A S T U S T J A K Ö H A P O L E V Ö I M A L I K VA R J ATA MIHKELSON

Ma ei usu, et Jumal tegi minu Sinu küljeluust tegu oli Sinu ristluuga sellega, mis valesti kokku kasvas mina olen valesti ja hästi kokku kasvanud kas ka täis kasvanud, seda ei tea aga üks on kindel jooksen koduõue hommikusest kastest sookurgedega võidu üle aasade läbi sinisudust ja härmatunud postiljonist mööda et laotada oma juuksed üle su ristluu ja käed ümber kuuma keha tunda, et oled nii valesti ja hästi kokku kasvanud Sellel hommikul saabus Mustamäele kevad ta ei söönud klassikalist Tallinna hommikusööki seda snickersi ja musta kohvi segu vaid banaanipannkooke ja piparmünditeed viimane oli talveharjumusest otsakorral köik oli jäänud temast nii kui alati ainult jalajäljed maja ees sulasid ja Tallinn ei haaranud teda enam endasse Räbalaksöidetud Tartu-Kuressaare buss kaks tudengit räägivad kuidas lähevad koju koristama elama pidutsema nendivad, et paari kuu pärast ei tee kodus muud kui magavad muigan ja mind hakkab ahistavalt piinama möte millal viimati ma maal aknast üldse välja vaatasin -

STUDIOOSUS

KULTURNIK

Ma kaotan ennast ära ja loodan leida end teistes see ongi mu viga ma kardan, et mehed näevad mind nii nagu näen ennast ma kardan, et armun aga armun ühte detaili Sinus kuid pean seda terveks ma kardan, et minust saadakse päriselt aru Ma ei taha seda linnamaiku enda suhu ma tahan vanaema kampsuinis suurtes lambasussides seista tänavais kuulda automüra kaugel tammil teada et hommikul on kaerahelbeputru teada et mind armastatakse Tule minuga Saaremaale mul pole muud kui loodus muud mul pole no lihtsalt ei ole Sina vöiksid olla ja Saaremaa -

STUDIOOSUS

KULTURNIK

NIMI VANUS KOOL ERIALA TEHNIKA INSTAGRAM

STUDIOOSUS

RIVO RANNAVESKI 27 TTÃ&#x153;

KEEMIA JA MATERJALITEHNOLOOGIA COPIC MARKER, AKVARELL @APOCALYPTASAUR

KULTURNIK

KAJASTA OMA LOOMINGUT STUDIOOSUSES - SAADA KIRI STUDIOOSUS@TIPIKAS.EE

STUDIOOSUS

HUUMORINURK KalambuuRi-eri

Tauri Einberg

1. Inimeste poomine oli keskajal kõige kaelamurdvam töö. 2. Kindlustusfirmad tegutsesid juba ammusel ajal. Siis tegelesid nad aga losside rajamisega. 3. Gripihooaja hea külg on see, et inimesed on potentsiaalselt piltidel kuumemad. 4. Kirjaoskamatute inimeste arvamus lihtsalt ei loe. 5. Skisofreenikutel kipub valimistel olema häälte-eelis.

PAUS LOENGUS T

STUDIOOSUS

FUTOSHIKI FUTOSHIKI ON JAAPANI LOOGIKAMÄNG. SELLE NIMI TÄHENDAB TÕLKES “EBAVÕRDSUS”. MÄNGU EESMÄRK ON PAIGUTADA NUMBRID ÜHEST NELJANI NII, ET NEED EI KORDUKS ÜHESKI HORISONTAALSES, EGA KA VERTIKAALSES REAS. KERGEMAKS TEEB MÄNGU ASJAOLU, ET MÕNE VÄLJA VAHEL ON TÄHIS, MIS MÄÄRAB ÄRA KAHE ARVU OMAVAHELISE SEOSE (KAS TEGU ON SUUREMA, VÕI VÄIKSEMA ARVUGA).

SUDOKU

STUDIOOSUS

TÄIDA VALGED KOHAD ÄRA! KANDIDEERI TTÜ ÜLIÕPILASESINDUSE JUHATUSE LIIKMEKS INFO VALIMISTE KOHTA: BIT.LY/JUHTKONDA