STUDIOOSUS T TÜ TUDENGIA JAKIRI . MAI 2018 . T TÜ STUDENT MAGA ZINE
P A R I M AT E T E K L I D - T G C - K O H V I T O P S I T E E M A D V A I M N E T E R V I S - T R E N N I K O G E M U S E D - O L G E M K U LT U U R S E D
TIPIKATE RATTAMATK 2018 27.–29. juulil Tartumaal
Tudengid, vilistlased, töötajad, sõbrad Kohtumised, ekskursioonid, telkimine, lõkkeõhtu, tantsuõhtu Start matka piirkonda ühise bussiga TTÜ eest Eriti tugevate ratturite start 26. juulil TTÜ eest jalgratastel Info ja registreerimine
rattamatkaklubi.ee
TOIMETUS
P E AT O I M E TA J A
Doris Abe doris.abe@tipikas.ee
TRÜKK
PEAK A ANE FOTO
VÄ L JA A N DJA
Sten-Ander Ojakallas Marko Vilberg
KÜLJENDA JA
Kadi Sigus
TOIMETUS
K E E L E T O I M E TA J A
Evelin Arak TÕLKIJA
Siret Laasner FOTOGR A AF
FOTOGR A AF 2
Helene Lumi, Asko Oruste, Liisa Aavik, Triin Olgo, Taavi Simson, Karl Läll, Dr Gonzo, Anna-Grete Juchnewitsch, Laura Taal, Tauri Einberg
OÜ Koopia Niini & Rauam TTÜ Üliõpilasesindus AADRESS
Ehitajate tee 5, Tallinn K I R J U TA
studioosus@tipikas.ee
Marko Vilberg (TTÜ Fotoklubi) H T T P : // W W W . T T U . E E / S T U D I O O S U S
Studioosus (ladina keeles üliõpilane) on kord kuus ilmuv ajakiri, mille koostajateks on TTÜ tudengid. Studioosus ilmub iga kuu esimesel esmaspäeval ja toob lugejani uudised, persoonilood, reportaažid, intervjuud jpm. Lehe tiraaž on 1000 eksemplari ning seda jaotatakse TTÜ peahoones, IT majas, raamatukogus ja ka kolledžites tasuta.
@S T UD I O OSUS 2018 | KÕ IK Õ I G US ED K A ITS T UD
STUDIOOSUS
3
Armas lugeja! Ootamatult on kätte jõudnud maikuu, taas läheneb sess, aga selle taga terendab juba suvi. Vaikselt on juba lootust, et äkki enne sügist enam lund ei tule, mistõttu alustasin mina juba rattahooaega ehk lükkasin oma linnaratta toast välja. Soovitan rattasõitu, jooksmist või muud kehalist aktiivsust värskes õhus Sullegi, sest nagu ka detsembrinumbris sessistressi ABCs mainitud, aitab see pingeid leevendada. Samuti on aeg hakata ka suvemängudeks valmistuma, seega spordijalatsid kapist välja! Kui enese eest hoolitsemine peaks alati olema peamine prioriteet, siis võimalusel võiks mõelda ka ümbritseva peale. Käesolevas Studioosuses räägime näiteks sellest, mis saab topsidest, kui Instagrami story on tehtud ja kohvijook otsas. Üleüldiselt on järjest rohkem tõusmas sotsiaalselt vastutustundlikku tarbija teema näiteks jäätmete sorteerimise ja vähendamise kohalt. Minagi mõtlesin mingi hetk läbi, mille arvelt saaksin oma mugavust liigselt ohverdamata olla keskkonnasõbralikum. Nii kaua, kui mäletan oma kogemusi poes käimisega, olen alati kasutanud riidekotti, nüüd olen end varustanud ka väikeste võrgust kottidega puu- ja juurviljade jaoks (neid müüakse toidupoodides). Samuti on minu arsenalis olemas ka taaskasutatav veepudel ning kohvitops. Olen säästnud nii raha, aega kui keskkonda ning soovitan teistelegi. Vaadates aga tagasi möödunud õppeaastale Studioosuses, oleme saanud lugeda õpetussõnu erinevatel teemadel, kuulnud kaastudengite kogemustest vahetusõpilastena, praktikatel ning lõputöö tegemisel. Kaante vahele on jõudnud persoonilugusid, ülevaateid TTÜs toimuvatest üritustest ning tutvustusi erinevatest rühmatrennidest. Kulturniku rubriiki on jõudnud arvustused ja soovitused filmidest-raamatutest. Iga kuu on näha ka väga erinevad tehnikad ja stiilid kunstinurgas. Sel aastal sai Studioosus endale ka Instagrami konto, mida igal tipikal jälgida tasub. Selle õppeaasta viimases numbris hoiame kätt pulsil TTÜs toimuval; uurime järele, miks tudengiorganisatsioonid ühel muidu vaiksel neljapäeva õhtul tudengimaja saalis lärmi tegid. Natuke arutleme tõsistel teemadel nagu prügikultuur ja vaimne tervis, saame teada hematogeeni kasulikkusest. Kuuleme Karli kogemustest tema jaoks uuest rühmatrennist. Anna-Grete jagab muljeid teatrist, natuke saab lugeda tulevikust ning imetleda Laura meigikunsti.
Head lugemist! Doris Abe Peatoimetaja
4
SEC TION TITLE
SISUKORD 1
TTÜ PULSS
Parimatele uus uhke tekkel
2
TTÜ PULSS
Uudiseid ülikooli pealt
3
TUDENG TEGUTSEB
The Great Challenge
4
TUDENG TEGUTSEB
Instagrammikohvindus
5
GNOSIS
Vaimne tervis
6
GNOSIS
Hematogeeni propaganda
7
SPORDISEKTOR
Keha Jämm
8
K U LT U R N I K
Köster
9
K U LT U R N I K
Ränt
10
K U LT U R N I K
Kunstinurk: MUA special STUDIOOSUS
5
TTÜ PULSS HELENE LUMI
1
RASMUS SOONVALD
P R I I M U S E D S A I D T E K L I D PÄ H E
16. märtsil tunnustati pidulikul aktusel selle õppeaasta parimate õppetulemustega esmakursuslasi. Rektor Jaak Aaviksoo tervitas tublimatest tublimaid õppureid ning traditsiooniliselt anti iga õppekava kõrgeimate keskmiste hinnete omanikele üle rektori poolt allkirjastatud teklid. Õhtut juhtis T-Teatri tegevliige JanErik Aruvald ning muusikalised vahepalad esitas Kristiin Koppel. Inseneriteaduskonna parimad startijad: Elektroenergeetika ja mehhatroonika Henri Johann Norden, Jaan Ojasild Ehitiste projekteerimine ja ehitusjuhtimine Merike Suits, Laura Johanson Hoonete sisekliima ja veetehnika Indrek Valgma, Helina Niit Materjalitehnoloogia Marja Mäetalu, Lauri Pähn Tootearendus ja robootika Kristofer Kõss, Georg Kõivumägi Arhitektuur Alois Andreas Põdra, Helen Urva Masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimine Tatiyana Rul, Svetlana Safronova Keemiatehnoloogia Margarita Ermolaeva, Margarita Švarkova Telemaatika ja arukad süsteemid Joonas Annok, Kaarel Vomm Integreeritud tehnoloogiad Mark Sisin, Jonatan Kalmus Tootmise automatiseerimine Aleksei Jakovlev, Maksim Ivanov Teedeehitus ja geodeesia Anastassia Massalova, Vaidar Vatman Maastikuarhitektuur ja keskkonnajuhtimine Adeele Vesingi Siim Kängsepp Keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia Jennie-Ry Mesi, Laura Kiolein Eesti Mereakadeemia parimad startijad: Ettevõtlus ja elamusmajandus õppekaval Madis Jürviste, Mirjam Rahu, Jette-Liis Tammaru Laevajuhtimine Mika Pertšjonok, Uku Luhar, Holger Ader Mereveonduse ja sadamatöö korraldamine Katrin Raidjuk, Tanel Kauksi
6
STUDIOOSUS
Kalanduse tehnoloogiate majandadamine ja juhtimine Andrei Viguro Veeteede haldamine ja ohutuse korraldamine Tanek Korv, Merily Press Laevamehaanika Viljar-Vahur Raudsepp, Sander Lind Meretehnika ja väikelaevaehitus Janar Kiik, Keiti Kangur Majandusteaduskonna parimad startijad: Avalik haldus ja riigiteadused Karina Veelaid, Grete Vahter, Tairo Jürisson Õigusteadus Jaana Sild, Yusef Ward Rakenduslik majandusteadus Miina Hõbenael, Andres Kaaver Ärindus Anar Allaste, Jacqueline Maxine Jürgens, Marti Mägi Rahvusvaheline ärikorraldus Diana Koltunova, Elmeri Ireneus Makkonen, Kingsly Mbaaka Mukong, Vladislava Sabanova, Nea Maria Sipola Infotehnoloogiateaduskonna parimad startijad: Arvutisüsteemid Kaido Siimer, Martin Paap Informaatika Marti Ingmar Liibert, Liine Kasak IT süsteemide administreerimine Liivia Vanaisak IT süsteemide arendus Laura Kallas, Anna Stepanova Küberturbe tehnoloogiad Giorgi Sharia, Aaditya Parashar Äriinfotehnoloogia Carl-Robert Reidolf, Tamor Haabmets, Henrik Hansson Loodusteaduskonna parimad startijad: Rakenduskeemia, toidu- ja geenitehnoloogia (LAAB) Laura Kranich, Hanna-Riin Karu Maapõueressursid (LARB) Kristin Kahu, Ragnar Kauril Rakendusfüüsika (YAFB) Hannes Moor, Margus Kodasma
TTĂœ PULSS
Inseneriteaduskonna parimad
Loodusteaduskonna parimad
Majandusteaduskonna parimad
Eesti Mereakadeemia parimad
Infotehnoloogia teaduskonna parimad
STUDIOOSUS
7
TTÜ PULSS
2 U UDI SEI D ÜLIKOOLI PE ALT PIXABAY, ARHITEKT MUST
TTÜ aasta parim teadusartikkel otsib lahendusi närvihaigustega võitlemiseks TTÜ 2017. aasta parima teadusartikli tiitliga loodus-, täppis- ja terviseteaduste valdkonnas tunnustati keemia ja biotehnoloogia instituudi teadlaste Mari Sepa ja Tõnis Timmuski eestvõttel publitseeritud teadusartikkel, mille keskseks tulemuseks on avastus, et TCF4 transkriptsiooniteguri toimimist närvirakkudes mõjutab aju aktiivsus. See on suur samm edasi selgitamaks TCF4 rolli vaimse arenguga seotud haiguste kujunemises. TTÜ neurobioloogia töögrupi üheks uurimisvaldkonnaks on raku- ja loomamudelite abil välja selgitada närvisüsteemi haiguste, seehulgas ka harvikhaiguste, nagu Pitt-Hopkinsi sündroomi, põhjuseid. TTÜ neurobioloogia töögrupi juht, geenitehnoloogia osakonna professor Tõnis Timmusk: „Pitt-Hopkinsi sündroom on vaimse alaarengu vorm, mis tekib geeni TCF4 mutatsiooni tõttu ja kogu maailmas on seda diagnoositud ligikaudu 500 inimesel.“ Pitt-Hopkinsi sündroomi põhjustab nii-öelda uuena tekkiv mittepärilik geneetiline mutatsioon. Seda häiret iseloomustab tõsine vaimne alaareng, autistlik käitumine, näo moonutus, epilepsia, kõhukinnisus ja hingamishäired. Laiemat huvi on TCF4 geen pälvinud suuresti seetõttu, et sama geeni mõnede vormide puhul on tuvastatud seos skisofreeniaga. „Skisofreenia pole seotud vaid ühe geeniga, vaid soodumuse haiguse tekkeks annavad mitmete geenide järjestuste väikesed erinevused, n-ö polümorfismid. Meie neurobioloogia töögrupi meeskond uurib, mis täpsemalt TCF4 geeni ja selle kodeeritud valguga nendes haigustes juhtub ning kuidas oleks võimalik geeni puudulikkust kompenseerida,“ selgitab professor Timmusk. Mainekas neuroteaduslikus väljaandes Journal of Neuroscience ilmunud artiklis „The intellectual disability and schizophrenia associated transcription
8
STUDIOOSUS
TTÜ PULSS factor TCF4 is regulated by neuronal activity and protein kinase“ kirjeldatud tulemused näitavad, et neuronitevaheliste ühenduste põhjustatud kaltsiumi sissevool rakku viib TCF4 valgu kindlate aminohappejääkide modifitseerimisele ja valgu aktiivsuse suurenemisele. „Seega võiks TCF4 regulatsiooni häiretega haiguste üheks ravimiarenduse strateegiaks olla TCF4 valgu modifitseerimise mõjutamine, et selle valgu aktiivsust soovitud suunas muuta,“ lisab Tõnis Timmusk.
Virumaa kolledži uueks traditsiooniks on noorte tehnikakonverents 29. märtsil toimus TTÜ Virumaa kolledžis üliõpilaste tehnikaalane konverents ,,Haridus, mis töötab!”. Konverentsi eesmärk oli Virumaa kolledži üliõpilaste uuringute, leiutiste ja ideede jagamine teistele noortele. Kolledži arendusdirektori Mare Roosilehe kinnitusel on üliõpilastööd tänapäeval üha enam praktilise väärtusega ning seotud ettevõtete, asutuste, keskkonna või reaalse elu poolt püstitatud ülesannetega. Konverentsil tegid ettekandeid kõikide kolledži erialade üliõpilased. Teemadest olid kajastatud nii kütuste tootmine vetikatest, erinevad robotlahendused, targa maja rakendused, kui ka raudteesilla võnkumiste uurimus liikuva koormuse toimel. Konverentsi kuulajatel oli võimalik saada ülevaade ka tööstusettevõtetes Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp juba kasutusel olevate Mesh võrkude rakendamisest ja tehnoloogilise protsessi stabiliseerimise olukorrast. Roosilehe sõnul on üliõpilaskonverentsi peamine väärtus eelkõige üliõpilastelt teistele noortele edasiantav kogemus ja õhkkond, kuid ka sotsiaalsete oskuste, sh esinemisjulguse ja -oskuse arendamine. „See konverents pani aluse uuele traditsioonile – korraldada igal kevadel noorte tehnikaalane konverents, kuhu kaasatakse nii tudengeid kui ka gümnaasiumide ja kutsehariduskeskuste õppureid üle Eesti. Konverents on pühendatud TTÜ 100. ja KohtlaJärvel antava tehnilise kõrghariduse 60. aastapäevale.
põneva kihistuse. Puitarhitektuur loob kergust olemasoleva kahe hoonemahu vahele. Uus hooneosa loob vanadele hoonetele väärikad sissepääsud ja seob kompleksi tervikuks. Juurdeehitis tundub väljast väiksem, kui see seestpoolt on. Ruumid on kavandatud ümber keskse võlvkoridori. Ehitis arvestab oskuslikult maapinna langusega ning on suures osas ühekorruseline. Võistlusele laekus kokku kuus tööd, millest žürii kõigepealt suhteliselt hõlpsalt kolm paremat välja valis. Nende kolme projekti omavahelises konkurentsis hinnati parimaks Arhitekt Must OÜ poolt märgusõna GALERII all esitatud töö. Võidutiimi kuulusid Katrin Vilberg, Mari Rass, Ott Alver, Sander Paling, Alvin Järving ja Heleriin Vaher.
Tabivere koolimaja juurdeehituse arhitektuurikonkursi võidutiimi kuulus ka TTÜ arhitektuuritudeng Üks võidutöö autoritest on TTÜ 4. kursuse arhitektuuritudeng Katrin Vilberg. Võidutöö kohta arvas žürii, et tegu on värske ja tundliku arhitektuuriga, mis arvestab väga hästi olemasoleva ruumilise olukorraga ja annab sellele juurde uue
STUDIOOSUS
9
TUDENG TEGUTSEB
T H E G R E AT C H A L L E N G E –
HULLUPÖÖRANE VÕISTLUSSARI O R G A N I S AT S I O O N I D E L E J A T E I S T E L E MÕISTLIKELE TUDENGIAKTIVISTIDELE The Great Challenge – hullupöörane võistlussari organisatsioonidele ja teistele mõistlikele tudengiaktivistidele The Great Challenge on TTÜ tudengiorganisatsioonidele suunatud võistlussari, mille algatas TTÜ Üliõpilasesindus 2014. aastal. TTÜ Kultuuriklubi võttis projekti üle 2017. aastal. The Great Challenge on võistluslik ning pakub meeskondlikku väljundit igale organisatsioonile. Traditsiooniliselt koosneb Challenge neljast etapist. Etappide eesmärgiks on organisatsioonid omavahel tutvuma panna erinevate võistluslike ürituste näol ning arendada organisatsioonisisest meeskondliku ühtekuuluvust ja omavahelist koostööd. Iga-aastaselt võtab üritusest osa ~12 – 15 TTÜ üliõpilasorganisatsiooni.
I OSA – POKKERITURNIIR Traditsiooniline jääpurustajast avalöök The Great Challenge’ile. Kuigi tegemist on Texas Hold’em turniiriga iga organisatsiooni poolt välja pandud meeskonnale, on turniiril suurem rõhk sotsialiseerumisel läbi põneva kaardimängu. Saades nii tuttavaks teiste organisatsioonide liikmetega ning samuti leida nende seast uusi tuttavaid või sõpru. Olgugi, et formaat on etapil väga selge ja otsekohene, on tegemist alati orgnaisatsioonide seas populaarse etapiga. Võitjaks osutus sellel aastal TTÜ Loodusteaduskonna üliõpilaskogu, hõbemedali pälvis TTÜ Väitlusklubi ning pronksi võttis TTÜ Filmiklubi. II OSA – EXIT MEKTORY Iga-aastaselt aina populaarsust koguv põgenemistoa stiilis etapp Exit Mektory paneb proovile organisatsiooni ühtse mõtlemise ja nutikuse. Loogika- ning kastivälist mõtlemist
10
STUDIOOSUS
3
ASKO ORUSTE ERAKOGU
soosivaid ülesandeid ja tegevusi lahendades, peavad organisatsioonid „põgenema” ühest ette antud Mektory ruumist. Seekordseks temaatikaks oli TTÜ 100, mis loomulikult oli ka kogu etapi lõplik vastus. Võrreldes eelneva aastaga, ei olnud seekord ülesanded niivõrd omavahel seotud. Kuigi ülesannete lahendamiseks on alati antud tund aega, siis nominaalajaga ükski organisatsioon ei lõpeta. Sel aastal suutis lõpplahenduseni jõuda ainult üks organisatsioon ja kõigi üllatuseks kiiremini kui tunniga. Olgu mainitud, et iga ülesandega on võimalik küsida ka vahvaid vihjeid, mis enamasti on kaudselt abistavad, kuid suuresti mittemidagiütlevad. Etapi võitjaks krooniti TTÜ Väitlusklubi, ebamääraselt napilt teisele kohale maabus TTÜ ITteaduskonna üliõpilaskogu ning igati soliidse kolmanda koha pälvis TTÜ Loodusteaduskonna üliõpilaskogu. III OSA – BUSSIRALLI Orienteerumine on hästi populaarne, samuti harrastatakse ka erinevates koolkondades autoorienteerumist. Teadaolevalt ei võimalda endale kõik lubada inimeste või veoste transportimiseks mõeldud mootorsõidukeid, mistõttu keskendus The Great Challenge’i kolmas etapp ühistranspordiga orienteerumisele. Kindlasti olid selles etapis soodsas olukorras kõik elamisloakaardi (roheline kaart) omanikud, kellele antud etapp möödus ehk nullkuluga. Organisatsioonid pidid panema proovile oma logistilised- ja ajalise planeerimise oskused, et jõuda ühistranspordiga läbida ette nähtud rada ning tutvuda kohalike Mustamäe, Õismäe ja Nõmme vaatamisväärsustega. Etapist ei puudunud ka vahvad ülesanded, nagu Maxima poeralli ning pidevad valideerimised. Mis oli aga kindel, et organisatsioonidel oli aega täpselt kolm tundi, et läbida 10 erinevat asukohta ja seda kõike ainult ühistranspordiga (aktsepteeriti bussi, trammi, trolli või rongi, ka jalgrattale ei öeldud “ei”).
TUDENG TEGUTSEB Etapi võitjaks krooniti T-Teater, ebamääraselt lähedale teisele kohale maabus TTÜ Tantsuansambel Kuljus ning uhke kolmanda koha pälvis TTÜ Filmiklubi. IV OSA – PLAYBOX Traditsiooniline finaaletapp, mis on ääretult show-maiguline ja vahva eneseväljenduse viis organisatsioonidele. Formaat näeb ette, et organisatsioonil tuleb meeskondlikult coverdada mõnda tuntud laulu võimalikult tõepäraselt, aga piisavalt erinevalt, et oleks ka endal lõbus ning sealjuures mõõtu võtta teiste organisatsioonidega. Seekord oli temaatikaks EV 100. Kõiki etteasteid hindab vahva žürii, mis koosneb peamiselt väljamõeldud karakteritest. Olgugi, et enamasti soovituslikult peaks žürii hindama tõepärasust ja originaalilähedust, ei ole seni keegi veel aru saanud, mis loogika alusel žürii siiski hindeid iga-aastaselt annab – selle etapi igavene müsteerium. Seekord andsid žürii liikmed kõikidele organisatsioonidele enam-vähem võrdselt punkte, et sisse juhatada saladuslik parimate organisatsioonide vahel toimuv tantsulahing – imiteerimise kõrvale ka mingeid reaalseid oskuseid nõudev vahepala. Finaalina peetud tantsulahingus läksid vastamisi omavahel eelmise aasta TGC võitja TTÜ Filmiklubi ning eelmisel aastal teiseks jäänud TTÜ Tantsuansambel Kuljus. Peale kolme vooru twerkimist, aeglast valssi ja muid ebamääraseid liigutusi otsustati Playboxi lõpp-võitja publiku abiga. Tormilise aplausi saatel krooniti etapi võitjaks TTÜ Tantsuansambel Kuljus, tantsulahingu tulemusel platseerus väga taktitundetult teisele kohale TTÜ Filmiklubi ning kolmandat kohta jäid jagama IT gigandid TTÜ IT-teaduskonna üliõpilaskogu ja TTÜ Tarkvaraarenduse klubi Lapikud. Statistiliselt registreeris sellel aastal The Great Challenge’ile rekordiliselt 15 tudengiorganisatsiooni, kellest 11 võttis aktiivselt osa vähemalt ühest etapist. Üldvõitjaks osutus sellel aastal TTÜ Väitlusklubi, vaid kahe punktiga maha jäänud teise koha omanikuks oli TTÜ Tantsuansambel Kuljus ning kolmanda positsiooni hõivas TTÜ Filmiklubi.
STUDIOOSUS
11
TUDENG TEGUTSEB
LIISA AAVIK UNSPLASH
ÜHEKORDSETE KOHVITOPSIDE I N S TA G R A M I G L A M U U R I A J A S T U PEAB OTSA SA AMA
4
Instagrami fotosid sirvides märkab teatavaid trendimustreid, mida oleks põnev uurida. Mulle näib, et nende hulka kuuluvad ka ühekordsed kohvitopsid. Võib-olla on taoliste piltide eesmärk näida glamuurne, töökas, muretu või kõrge staatusega. Mis tahes ka nendes esemetes laiaulatuslikult fotograafilise väärtuse nägemise põhjuseks pole, peab see keskkonna huvides lõppema. Kust siis veel peale uudistevoosse ilmuvate postituste ühekordset kohvitopsi glamuurisümbolina näeb? Instagrami päevasündmuste funktsioonis ehk story’s (24 h üleval olev piltide ja videote seeria) saab ühe emotikonina loole lisada kohvitopsi. Starbucksi kohvitops kuulub lugudesse edukatest, seksikatest ja rikastest, filmis „Saatan kannab Pradat“ või sarjas „Seks ja Linn“. Üks ettevõte reklaamib oma Instagrami kontol aksessuaare peagi prügikasti lendavat kohvitopsi hoidva käe ja lausega „Iga eduka inimese taga on oluline kogus kohvi“. Need on vaid mõned näited. Turunduse seisukohast on kohvitopsi glamuur üks suurimaid õnnestumisi üldse. See on kõndiv reklaam – üht kohvitopsi märkab keskmiselt kuus inimest. Kohvitops on kujundatav vastavalt soovidele, näiteks reklaamima kohviga mitte seotud ettevõtet. Nii mõnegi Eesti topsikohvi müüja kasutatavad disainid püüavad pilku. Neid ettevõtteid turundatakse sõltumata disainist tasuta ja vabatahtlikult Instagrami kontodel edasi.
12
STUDIOOSUS
Uurisin ühes rahvusvahelises nullkulu-grupis ning ka tuttavate seas, miks nende arvates kohvitopsidega pilti tehakse. Mõned tuttavad saatsid vastuseid: „Minu jaoks sümboliseerivad ühekordsed kohvitopsid seda, et täna pole tegu selle tavalise igahommikuse kohviga, vaid nüüd ma olen võtnud hetke, istunud maha ja teinud oma päeva ilusamaks kalli kohviga.” Üks naine rääkis sõbrannast, kellele ta kohvipoodi minnes taaskasutatavat topsi mitmel korral pakkus. Too keeldus ja tunnistas ükskord üles, et talle „lihtsalt meeldib olla see tüdruk Starbucksi topsiga“. Siinkohal võib näha ka teistega arutledes kerkinud mõtet, et kohvitopsil olev logo võib tihtipeale olla lihtsalt bränd, mille kantavate väärtustega inimene end identifitseerida soovib. Ilmselt on need väärtused kandunud ka kusagile brändivabasse kohvitopsimaailma, sest pilti tehakse ka logodeta kohvitopsidega. Aga miks on üldse kellegi asi, mida teised pildistavad ja mida glamuurseks peavad? Minu hea sõbranna kirjeldas seda suurepäraselt: „Mõtlemapanev vaatepilt avanes hiljuti maakohas põlluvahel jalutades. Ilus Eestimaa loodus, mille üle me oma 100. aastapäeval uhked oleme... ja siis autoaknast välja visatud Eesti 100 kujundusega kohvitops põllu peal vedelemas. Mis on sellel pildil valesti?” Kui silmad lahti hoida, näeb topse iga päev kusagil, kus need olema ei peaks. Korjan neid tihtipeale mingisuguste tolvanite järelt üles ja panen prügikasti, mis tihtipeale asub kõigest 10 meetri kaugusel. Väidetavalt lasevad maailma
TUDENG TEGUTSEB
kohvikuketid ringlusesse 600 miljardit kohvitopsi aastas. Need on seest plastikuga lamineeritud ja seetõttu raskesti ümbertöödeldavad. Need on keskkonnaprobleem nagu ka ühekordsed söögiriistad ja -nõud. Kui ostad või teed endast sellise kohvitopsiga pilti, siis sisuliselt toetad keskkonnaprobleemi tekitamisega jätkamist. Isegi, kui sina oled tubli ja paned prügi prügikasti, siis on garanteeritud, et leidub neid, kes seda ei tee. Kas olete näinud inimesi massiliselt üles panemas pilte endast plastkahvliga pabertaldrikult delikatesse nautimas? Mina ka mitte. See on kole ja me kõik teame, et need lendavad rämpsu sekka. Sama maine peaks olema ka ühekordsetel kohvitopsidel. Ma küll tahan siin isikliku ründamise kõrvale jätta, aga paratamatult on hea näide USAs levinud Starbucksi topsi ja kiirmoe kandjate nimetamine „keskpärasteks mõrdadeks” (basic bitch).
Wesley Schultz uuris kolleegidega, milline sõnum seinal on efektiivseim selleks, et hotellikülastajad rätikuid rohkem korduvalt kasutaksid. Selgus, et kui sõnum sisaldas nii infot selle kohta, et inimesed kiidavad hotelli energia säästmist heaks ja nt 75% kasutavad rätikuid igapäevaselt korduvalt, mõjutas see külastajaid rohkem rätikuid säästma. Vajame seega mõju uskumustele sellest, kuidas teised päriselt käituvad ja mida nad heaks kiidavad. Saame jätta meeldivaks märkimata pildid ühekordsetest kohvitopsidest, aga võime märkida meeldivaks fotod korduvkasutatavatest nõudest või topsidest. Võime ka ise rohkem vastupidavaid nõusid kasutada. Usun, et viimane tasub end ära, sest nii mõnedki kohad nagu Gustav kui ka Step Up Tartus müüvad oma topsiga ostjatele kohvi soodsamalt. Loodan, et saabub hetk, kui ei püüta enda olemust või naudinguid elus enam kokku võtta pildiga prügist, kui tegu pole just selle ära koristamisega.
Uskuge, ma oskan hinnata head korraliku käpaga kohvimasinaga valmistatud kohvi. Tunnen maitsest, kas kohvimasinat regulaarselt puhastatakse ja kas kohvipuru on parajalt röstitud või ära kõrvetatud. Mulle meeldib samuti vahel end nii poputada, kuid probleem on muus. Tean, et püüd rahvamasse artikliga topsikohvi mitte ostma mõjutada ei ole realistlik. Siiski vajame vähemalt ühekordsete kohvitopsipiltide hukkamõistu. Sotsiaalne mõjuvõim võib olla tugev vahend käitumise muutmiseks.
STUDIOOSUS
13
GNOSIS
5
L A S TE- ( JA N O O RTE-) P S Ü H H O LO O G I A TRIIN OLGO, EESTI NOORTE VAIMSE TERVISE LIIKUMINE UNSPLASH
Kes on tegelikult laps? Laps on pisike toores inimene, kes ei ole veel küps – täiskasvanud. Veel on laialt ruumi. Sinna, kus on ruumi, on hea asetada vajalikku informatsiooni, oskuseid. Millega tegeleb psühholoogia? Psühholoogia tegeleb ümbritsevaga toimetuleku oskusega, mistõttu on lastepsühholoogia asendamatu. Tähtis on alustada sealt, kus on tõhusam midagi muuta. Meie täiskasvanutena omame sellist privileegi. Me saame järeltuleva põlve psüühikat suunata. Muidugi, ka täiskasvanutena puuduvad meil pahatihti vastused paljudele küsimustele, tekivad küsimused siiski saadud vastustele ja suisa vaheküsimused, mis esmapilgul üldse põhiliiniga seotud ei ole. Vahel, tohutult harva, ka väga lõplikud vastused, millega on ometi raske toime tulla. Ei saa öelda, et me oskaksime veatult elada. Nii, nagu ei hakka seda väga suure t
14
STUDIOOSUS
GNOSIS õenäosusega tegema ka tänased lapsed enda tulevikus. See on lihtsalt pea võimatu nii elu suhtelise subjektiivsuse kui ka meie enda seatud normide tõttu, milles me pole kunagi päris kindlad. Võib ka teatud võtmes öelda, et osa meist jääb mingil määral alati lapseks ja ei kasva suureks nii, nagu soovis Pippi Pikksukk oma armsate sõpradega, aga lapsi käsitlen siinkohal siiski kui neid inimesi, kes pole veel läbinud bioloogilisi, sealt tulenevaid vaimseid ja elulisi protsesse saamaks nendeks hiiglama põnevateks täiskasvanuiks, kelleks nad enamjaolt nii väga juba saada tahaks. Need samad täiskasvanud, kes oleme meie, peavad enda pidevast oskamatusest hoolimata püüdma neid pisemaid eksemplare aidata enam-vähem adekvaatsetele radadele, kus nad võimalikult vähe teistele ja endale haiget teeks ning samas võimalikult palju kogeks seda, milleks me elame. Muidugi võiksid seda teha professionaalsed psühholoogid, aga peaksid tegema kordades rohkemal määral just teised inimesed: vanemad, vanavanemad, tädid, onud, õed, vennad, õpetajad. Olulisim on mõelda ja kuulata, rääkida autentset juttu. Jääda rahulikuks või vähemalt lapsele selline mulje lubada. Võtta seega täiskasvanu roll. Enamik selle artikli lugejatest on puutunud kokku järgneva või analoogse olukorraga: Laps hüppab suure rõõmu ja õhinaga porilompi. Teda keelatakse. Laps küsib põhjust, küsib miks ei tohi porilompi minna. Vastuseks tuleb meilt enamjaolt midagi stiilis „ei tohi“; „see on halb“; „pead täiskasvanu sõna kuulama“. See ei ole lapse jaoks vastus. Miks see siis halb on? Lõbus on ju! Vastus nõuab natuke kaasamõtlemist, huvi lapsele seletada, mis just toimus ja miks nii ei ole kuigi mõistlik teha, nagu ta antud hetkel otsustas. Analoogseid olukordi on väga palju. See ongi lastepsühholoogia moment. See ongi see oluline moment. Loomulikult on palju olemas ka tõsiseid psüühilisi probleeme, mis lapseeas välja kujunevad, mida ei saa lapse elus oluline lähedane inimene ise ja üksi ilma professionaalse abita tõhusalt lahendada. Ka neist variantidest on tähtis teada. Teadlikkus suureneb pidevalt. Inimesed kes igapäevaselt psühholoogiaga kokku ei puutu teavad elukogemuse tõttu sageli sõnu, nagu „tähelepanuhäire“, „autism“, „Aspergeri sündroom“ jmt. Selliste probleemide puhul võiks välja tuua igasugust statistikat ja rääkida sellest, kuidas on nende sündroomide sagedus suurenenud või hoopis jäänud samaks, aga teadlikkus suurenenud. On palju erinevaid allikaid ja usaldusväärsus selles võtmes järjest meelevaldsem sõna. Kui kellelgi lähedastest lastest on tegu tõsisema probleemiga, tuleks kindlasti pöörduda (või püüda otsustajaid sõbralikul moel suunata) lastepsühholoogi poole, lisaks väga olulisele isiklikule toele. Nii tõsisema kui vähem tõsise probleemi korral võib sekkumise ajastamine palju määrata. Kui võtta näiteks kasvõi kurikuulus massimõrvar Anders Behring Breivik, ilmneb, et tema psüühilised häired olid väga tõsised. Loomulikult on see ka hea vahend, mida kohtus kasutada kergema karistuse saamiseks, kuid nii või teisiti, sünniga kaasnenud häiretega tegelemine isiklikul ja professionaalsel tasandil oleks võinud ära hoida 69 inimese surma.
STUDIOOSUS
See on kõigest üks näide ja sarnaseid leiab igal sammul. Vastupidine probleem on muidugi liialt kergelt diagnoosimine. Vastukäiv informatsioon sünnitab inimestes väga palju paanikat sellisel õrnal teemal nagu seda on lapsed. Kui lapsel on paha tuju, huvi seksuaalsuse vastu, kui ta hammustab kaaslast, ei tähenda see automaatselt häiret. See võib olla normipärase arengu osa. Negatiivseid asju katsetada, teha, nende vastu huvi tunda on väljakujuneva isiksuse jaoks normaalne. Küsimus on kogustes. Ühtlasi, kui ka diagnoos teeb mingisuguse raamimise asjaosalistele lihtsamaks, paneb see paralleelselt ka lapsele (kui mitte välimise siis vähemalt sisemise) stigma, mis on omaette katsumus, mis võib viia palju sügavamate probleemideni. Suur probleem on siiski endiselt ka väga laialdaselt levinud valearusaamad lastest, kellel on sügavad psühholoogiliseld probleemid, vahest isegi häired. Valearusaamadest suurim ja kõige valem on arvamus, et häirega laps on manipulaator, pahatahtlik, lootusetu. Olles erinevates keskkondades erinevate lastega (erinevad vanused, erinev psüühiline seisund, erinevad riigid, erinevad huvid, erinevad sood, erinev vaimne seisukord) töötanud, olen praktikas igati veendunud, et mitte ükski laps ei ole sügavalt pahatahtlik. Kindlasti on igal inimesel olemas mingi manipuleerimisoskus ja kõiki oskusi lihvitakse vanemaks saades kasvamise jooksul, kuid iga kõige raskemagi iseloomuga lapse (või noore) taga on põhjused, kurbus, olukorrad. Iga lapse puhul on olnud võti (midagi elus, mis on talle hingelähedane), mis on avanud ta südame ja aitanud tal toime tulla enda probleemidega täiskasvanu suunamise abil. Isiksusest sõltub, kuidas seda teha. Vanematele, kasvatades lapsi, on muidugi palju ootusi ja suur katsumus see kui palju erinevaid juhtnööre saadakse igapäevaselt laste õige kasvatamise kohta. On igasugu erinevaid seisukohti, nagu näiteks see, et olles koos kaaslasega, kes on su lapse teine vanem, aga mitte hästi läbi saades, võid oma lastele põhjustada vaimseid häireid, kuid samas on väga palju teisi allikaid, mis väidavad et justnimelt üksikvanem olemine põhjustab lapsele hulga probleeme, mis kunagi laheneda ei pruugi. Meeles tuleks pidada, et tähtis on püüdlus ja olemasolevate vahenditega endast parima andmine. Noortepsühholoogiast huvitujaid ootame Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise ridadesse. Rohkem infot: noored@peaasi.ee. Kui psühholoogia on puu, siis selle juur on lastepsühholoogia. Tegeleme sellega.
15
GNOSIS
6
TAAVI SIMSON SELVER
SE MITE ADUSLIK* PROPAG ANDA
*Semiteaduslik (ingl. k – semiscientific) – rikastatud mitmete kontrollitud faktidega, kuid ei tugine andmete süvaanalüüsile. Et alustada lugu agusihvkalikult, nagu mul ikka kombeks on, pean alustama algusest. Nimelt sellest, mis mind antud artikli kirjutamiseni tõi. Märtsi lõpus toimus Facebookis hematogeeni tootja lehel (@hematogeen) kampaania, milles tuli pakkuda mõni hea põhjus selleks, miks kevad on parem kui talv. Auhinnaks parima vastuse eest karp hematogeeni. Endale omase huumoriga, milles on aeg-ajalt tõsiseid teaduse ja bürokraatia varjundeid, suutsin genereerida vastuse, mis ühest küljest igati naljakas, teisest küljest konkreetne ja faktitäpne. Vastus, mis oli selline, mis tõi auhinna mulle lõpuks ka koju (ja on endiselt ka veebist leitav). Ühesõnaga olin ühel momendil seisus, kus mul oli kodus terve kuu tagavara hematogeeni. Nüüd siis asja juurde: mis on hematogeen ja milleks ta hea on. Hematogeen on
16
STUDIOOSUS
toidualbumiini (viimane saadakse veiseverest) sisaldav maius, mida süüakse siis, kui raua tase organismis on madal. Toidualbumiin on koostisosa, mis sisaldab endas inimorganismile kergesti omastataval kujul rauda. Raud on vere koostisosa, mis on vajalik selleks, et hapnikku oleks veres piisavalt seotud ja selle transport toimuks tõhusalt. Lisaks täidab raud organismis veel teisigi olulisi ülesandeid. Lisaks albumiinile sisaldab hematogeen osadel juhtudel ka erinevaid vitamiine, mis aitavad kaasa raua paremale omastamisele. Otseselt ei ole hematogeeni näol tegemist ravimiga, vaid toidulisandiga, mistõttu müüakse seda lisaks apteekidele ka toidupoodides. Sellegipoolest tuleb seda tarbida mõistlikult ja vastavalt juhendile. Ka ei saa jätta mainimata, et hematogeen ei asenda normaalselt toitumist, vaid on täiendavaks allikaks rauale, kui teie normaalne dieet vajadust ei kata. Seetõttu ei maksaks oma rauavajaduse katmisel loota vaid hematogeenile
GNOSIS
H E M AT O G E E N I L E
või teistele rauda sisaldavatele toidulisanditele, vaid püüda siiski normaalselt toituda. Viimane on ilusasti ka igale hematogeenitahvlile peale kirjutatud (üldjuhul), kuid et kõik peent teksti lugeda ei näe või tihtilugu ei vaevugi, siis tasub see siiski igaks juhuks ära märkida. Mis teha, elame järjest rohkem ühiskonnas, kus „ära pane triikrauda kõrva taha“ ei ole enam nali. Ise ma hematogeeni tihti ei tarbi, vaid aeg-ajalt. Peamiselt seetõttu, et väike hematogeenitahvel maksab ca 0,8 €, mistõttu igapäevaselt seda osta ei raatsiks. Rääkimata sellest, et tegemist on ühe paraja suhkrupommiga. Samas on seda hea tarbida näiteks peale doonoriks käimist, kuna aitab organismil paremini taastuda. Just rauataseme langus organismis on põhjuseks, miks doonoriks käimise kordade arv ühes aastas on piiratud. Põhjuseid on kindlasti veel, aga selle saab tuua välja ühena peamistest. Kuna ma pealkirjas juba sõna „propaganda“ mainisin, siis tuleks lisada ka mõned ekstrahead sõnad hematogeeni kohta. Alustuseks on tegemist mõnusa energiapommiga, ca 50grammises tahvlis on umbes 200 kcal energiat. Viimane
STUDIOOSUS
tuleneb suurest suhkrusisaldusest (ca 70%). Seega olgu ära mainitud, et neile, kes suhkrutega väga sina peal pole, ei saa hematogeeni kahjuks soovitada. Lisaks on hematogeeni saada mitmes erinevas maitsekombinatsioonis – igaüks leiab endale sobiva (mulle koju tulnud kastis oli seitse erinevat versiooni). Ka on tegemist üsna pikalt säiliva asjaga, mistõttu pole midagi katki, kui te selle mõneks ajaks kappi või lauasahtlisse unustate. Peatudes eelpoolmainitud normaalsel toitumisel, siis parimateks rauaallikateks toitude seas on maks ja punane liha, otse loomulikult ka verivorst, aga katsu viimast jaanipäeva ajal saada. Kes rohkem taimse toidu austajad on, siis rauda leidub ka kaunviljades (ubades, läätsedes ja hernestes). Samuti leidub rauda pähklites (nt sarapuupähkel) ja seemnetes (päevalille ja kõrvitsaseemned). Magusaarmastajatele teadmiseks, et ka maasikates on parajalt rauda. Kõrva taha tasub panna, et loomset rauda (ehk heemirauda) omastab organism siiski paremini kui taimset rauda.
17
SPORDISEKTOR KULTURNIK
KARL LÄLL LES MILLS
M I N U E S IME N E KOGEMUS: B O DYJA M
7
Nii... Nüüd ta tagumik läheb kohe paremale, siis minu oma peaks ka. Aa, ei, üles, üles, alla ja nüüd paremale. Just! Huvitav, mida inimesed minust arvaksid, kui nad teaksid, et ma olen viimased pool tundi vahtinud mingi võhivõõra naise tagumikku. Ma isegi ei tea, mis nägu see noor neiu on. Igatahes tundub mulle, et me kiirustame asjadest ette.
18
STUDIOOSUS
SPORDISEKTOR KULTURNIK Kunagi ammu-ammu, kui ilm oli sama külm, kui seda praegu kirjutades (päriselt ka, miks meil aprillis lumi on? Mul pidi juba kaks kuud tagasi motohooaeg algama!), lubasin endale, et vähemalt korra kuus ütlen ilma mõtlemata „jah“, kui keegi mulle mingisuguse väljakutse või põneva ettepaneku teeb. Lihtsalt jah, teeme ära. Sellelt „jah“ lainelt tabas mind ka Studioosuse peatoimetaja Doris, kui ta ütles mulle, et me võiks BodyJami trenni minna. „Jah.“ Kaks nädalat hiljem on vaikselt aeg, et hakata trenni minemise peale mõtlema. Doris annab mulle head nõu stiilis „proovi eelmine õhtu mitte liiga purjus olla“ ja „pohmellita on lihtsam,“ mida ma ka enam-vähem üritan järgida. Doris on lubanud arvestatavat workouti ja viimati, kui trenni tegin, oli see pool aastat tagasi, kui käisin trennis lausa ühe korra ja enamiku trennist loopisin erinevaid liiga raskeid topispalle. See oli surm, nii et olen valmis halvimaks. Peaaegu õigel ajal olen praktiliselt õiges kohas ning tutvun kohe opositsiooniga. Tuvastan suures treeninggrupis vähemalt kolm meest, kelle füüsis välisel vaatlusel on minu omast oluliselt nõrgem, mistõttu tekib selline lootustäratav tunne, et äkki saan hakkama. Õnneks see mõte, et kohe jään härra Õllekõhuga võrreldes häbisse, minu peast läbi ei käi. Tegelikult ei jää keegi häbisse. BodyJam on kerge (loe: raskuseid ei ole) tantsuline-koreograafiline trenn hip-hop ja house muusika saatel. Liigutused on sellised, et enamikku neist saab järgmine neljapäev hollikas kasutada. Kergelt saab ennast ka higiseks, kuid midagi kaelamurdvat ei ole. Kõige keerulisem osa treeningu juures on see, et Doris soovitas mul paigutada ennast sellisesse kohta, kust ma näeks, mida treener teeb, seega ronisin kohe esiritta, aga treener teeb kõike peegelpildis. Kuna eesti mees on tantsulõvi, siis see, et kõik toimub peegelpildis on viimane asi, mida mul vaja on. Kõigele lisaks olen vasakukäeline ka. Ma pole kindel, kuidas see asju mõjutab, aga kuidagi kindlasti.
Jõuad mõelda isegi: „Nii, nüüd järgmine liigutus on pööre ümber vasaku õla,“ pärast mida sa loomulikult teed pöörde ümber parema õla. Vähemalt ei hüpanud käed üleval lakke ega kükitanud või teinud midagi muud absurdset. Treener küll ütles kohe alguses, et meil täna ühtegi valet liigutust ei ole ja ega keegi (peale selle tüdruku minu selja taga, kellega ma ei julgenud tutvust teha) niikuinii ei vaata, mida ma teen. BodyJami teeb algaja jaoks mõnusaks ka see, et tegelikult saab ise väga palju kontrollida seda, kui keeruline trenn olema saab. Kui eesmärk on asjaga tutvust teha ja lihtsalt vaadata, kas sobib või mitte, on võimalik alati mitte käsi viimase millimeetrini välja sirutada või hüpe või kummardus teha natukene väiksem – niimoodi saab iseendale anda natukene lihtsama ülesande ning ka natuke rohkem aega iga konkreetse liigutuse tegemiseks. Kui eesmärk on aga asjast võtta absoluutset viimast, saab kõvasti pingutada selle nimel, et iga sirutus oleks selline, nagu üritaks kontakti luua jumalaga, ja iga kummardus või kükk nii sügav, et see vääriks ka Cirque du Soleil’s aplausi. Kuna mina valisin pigem selle tutvumisstrateegia, oli trenni lõppedes selline mõnus, värske ja puhanud tunne. Füüsiliselt ei ole BodyJam kindlasti tappev, pigem on see hea tunnikene rutiinist välja saamiseks. Saab mõistuse igapäevamuredest välja lülitada. Lahkun mõttega, et paras füüsiline koormus on täitsa paras, trenn ei pea alati tähendama enese tapmist.
Pärast joogipausi positsioneerin ennast teise ritta ja niimoodi saan jälgida minu ees oleva tüdruku liigutusi. Erinevalt treenerist teeb tema kõike õiget pidi. Tuleb välja, et BodyJamis algavad väga paljud liigutused puusadest (loe: tüdrukul oli ilus tagumik), nii et enamik minu tähelepanust liigub ka sinna alale. Huvitav, kas minu taga oleval neiul on samasugused tunded minu tagumise poole suhtes? Igaks juhuks ei lähe ma tutvust tegema lausega „Tere! Ma siin vahin kogu aeg eesoleva neiu tagumikku, kas sa vahid minu oma ka?“ Pärast saan veel mingisuguse ahistamissüüdistuse. Üldiselt näeb tegevus välja selline, et meie sõbralik ja energiline treener näitab mingisuguse liigutuse ette ja meie teeme seda järele. Siis näitab ta järgmise liigutuse ette ja paneb need kaks kokku ning saame kombinatsiooni. Lõpuks on kombinatsioon juba ligi minutipikkune, nii et tasapisi muutub keeruliseks nende esimeste liigutuste meeles pidamine, mida hetk tagasi just lõpmatuseni tegime. Õnneks saab enda ümber olevate inimeste pealt spikerdada. Kes ütles, et me ei õpi koolis eluks olulisi oskusi? Tunni ajaga toimub ka täitsa tunnetuslik areng: keerulised kombinatsioonid (loe: varbad ette, kand taha, varbad ette, kand taha) muutuvad ajapikku täitsa loomulikuks ning kui alguses keskendud vaid sellele, et liigutused kuidagi moodi ära teha, siis lõpuks mõtled ka juba selle peale, et liigutused ilusad välja näeksid ja tehniliselt korrektsed oleksid.
STUDIOOSUS
19
KULTURNIK
KÖSTER ANNA-GRETE JUCHNEWITSCH LINNATEATER.EE
8
Kui köstrihärra (Peeter Tammearu) Linnateatri Hobuveskisse astus, ootas kannatlik publik juba õdusas vaikuses. Aeglaselt kõndis Julk-Jüri vanaldase kirjutuslaua juurde, saateks nostalgiline süit filmist ,,Kevade”, ning virutas tolmuse Piibli tusaselt lauale. Publikut läbis ühtlane võpatus. Etendus võis alata. Kogukas köster, tumedad ümmargused prillid ninajuurel, võttis istet. Järgnevad tund ja 18 minutit leidis aset humoorikas, mõtisklev, kohati isegi brutaalne jutuajamine, mis seekord jäi paraku vaid ühepoolseks. Esiti mõjus Tammearu kehastatav mehetükk pea liialdavalt agressiivse ja pahurana. Kui aga sahtlist õngitseti välja mahlane sealihakäntsakas, mille peategelane Tõnissonilt pihta oli pannud, täitis saali lõbus naerupahvak. Kui aga lagedale ilmus ka pudel kangemat kraami, hajus esmane ärev pinevus, mis köstrihärraga koos ruumi oli sisenenud. Etenduse sõnum oli iseenesest võrdlemisi lihtne – ärgem unustagem oma sisemist last (seda muidugi kaudses mõttes). Olgu selleks siis köstri vallatu ,,Siuh!” enne pitsi suu juurde tõstmist või sealiha salajane näkitsemine, annab hoolega varjatud lapsemeelsus endast märku juba lavastuse esimesel pooltunnil. Siiski on Julk-Jüri varmas hoidma raudse luku taga soove, mõtteid ja unistusi, mis tema tigeda hinge sügavates soppides vaikselt oma aega ootavad. Inimesed, kelle puhul sa ei suuda uskuda, et temagi on kunagi olnud laps. Inimesed, kes on õppinud oma hinge eest hoolt kandma ehk siis teisisõnu, selle nii hoolikalt ära on
20
STUDIOOSUS
KULTURNIK
peitnud, et seda polegi enam võimalik üles leida. Õnneks on kibe hundijalavesi see, mis köstri häälepaelad korraga valla laseb ning korrektse õpetajahärra kuue nurka viskab. Lõppude lõpuks ei jaksa keegi meist olla üdini täiuslik täiskasvanud inimene; muidugi, kui säärane nähtus üldse eksisteerib. Nii läks iga pitsi järel Julk-Jüri keel aina pehmemaks ning mõte üha ausamaks. Armsast emandast kõrvaltoas sai sujuvalt türannist nõid, kes mehele ei viina ega liha lubanud. Viha laste vastu suusoolane ei kustutanud, küll aga pakkus publikule veidi laiemat pilti põhjendamaks säärast süvenenud raevu. Mõneti võiks ehk küsida, kas ja kuidas mõjuvad praeguse ühiskonna normid teatud positsiooniga inimestele. Pole ehk liialdus öelda, et aeg on toonud endaga kaasa küll mõnetise vabaduse, ent seob siiski ehk liialt tugevalt inimest tema ametipostiga. Nii võibki mõnel meist kaduda sisemine lapsemeelsus ja rõõm elatud elust. Tahetakse näida täiskasvanud mõistmata, et säärast nähtust nagu ,,õige täiskasvanu” tegelikkuses ei eksisteeri. Võtkem siis elu mõnikord veidi vabamalt, koos kõigi selle tobedate koerustükkide ning lollustega, mis elule vürtsi ning vanaduspõlve naeru toovad.
STUDIOOSUS
21
KULTURNIK
9
I G A Ü K S O N O M A S A AT U S E S E P P ?
DORIS ABE
12. klassis saime koduse ülesande – kirjutada essee, mille saaks saata käimasolevale esseekonkursile, mille teema oli „Eesti tulevik on meie kätes”, mis tol hetkel ja ka praegu tundub nagu ammu liiga palju kasutatud teema. Pärast pikki inspiratsiooniotsinguid otsustasin käsitleda teemat küsimusena ja vastata „ei”. Pärast näituse „Riik ei ole kunstiteos” külastamist ja sellega kaasnevaid arutelusid Eesti tuleviku üle, otsustasin oma essee lühendatud vormis avaldada. Lastele õpetatakse, et nende tegudel on tagajärjed, millele peab mõtlema. See eeldab, et nende teod määravad täpselt tagajärjed. Enamasti osaleb aga hulgaliselt erinevaid faktoreid, millest kindel tegu on väike murdosa. Samal ajal sisendatakse noortele, et nende teha on tulevik. Seletatakse, et nad peavad tublid olema, sest nendest oleneb, milline on Eesti ja maailm 20 aasta pärast. Sellega lükatakse nende õlule ebaõiglane vastutuskoorem. Samuti tekitatakse arenevates inimestes illusioon, et neist oleneb kõik. Kui aga selliseks kujundatud maailmapildiga isiksus kukub läbi või isegi õnnestub, kuid avastab, et tema eesmärgid osutusid suures plaanis tähtsusetuteks, tabab teda pettumus iseendas. Eesti tulevik ei ole meie käes väga mitmel tasandil. Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Rakendatakse esindusdemokraatiat, millest tulenevalt on rahva peaaegu ainus võimu kasutamise võimalus ennast esindavate poliitikute valimine üks kord nelja aasta jooksul. Iga valimisperioodi vältel saadab riik kodanikele aktiivselt signaali: iga hääl on oluline. Reaalselt individuaalne arvamus ja üksik sedel rolli ei mängi. Igaüks on osa massist ning vajalik mingi arvu kokku saamiseks, kuid olulisus seisneb siinkohal inimeses kui numbris. Riiki ja poliitikuid ei huvita indiviidi arvamus. Poliitilises maailmas on inimesed abstraktsed ega oma ise kujundatud arvamusi, vaid nõustuvad mingite platvormidega. Sellest tulenevalt on lootustandvatel noortel võimalus juhtida Eesti tulevikku mingis suunas vaid siis, kui valivad sama arvamuse, mille valis suurem arv teisi inimesi. Loomulikult jääb võimalus saada ise rahva esindajaks. Isegi, kui sel viisil paistab riigi suunamine võimalik, tuleb märkida, et vaatamata suveräänsusele, on Eesti sõltuv ülejäänud maailmast, kuuludes mitmetesse liitudesse. Seega võivad kodanikud oma poliitikute platvormidega nõustuda või mitte, välised jõud võivad sellest olenemata anda riigile suuna, mille peale ükski kodanik isegi mõelnud pole. Institutsionaalsed jõud on tegelikult üks väiksemaid mõjutajaid. Pole tähtis, kas jutt käib riigist, rahvast või indiviidist. Ainus viis määrata tulevikku on teada täpselt tegude ja otsuste tagajärgi. On aga teooria, mille järgi kõik sündmused inimese elus või ka maailma arengus on punktid graafikul. Tekib pilv ning mõned punktidest kasvavad suuremateks ja tähtsamateks, mistõttu suunavad need tulevikku rohkem. Samas võivad mingid punktid tunduda nende toimumishetkel üliolulise sündmusena, kuid pikemas perspektiivis osutuda tähtsusetuteks, paista graafikul vaevu silma, kui üldse. Sellest tulenevalt ei saa tulevikku juhtida, kuna kellelgi pole etteulatuvat teadmist sellest, mis hakkab hiljem olulist rolli mängima. Seda illustreerib Esimese maailmasõja algus: 28. juunil 1914. aastal ei osanud keegi arvata, et sel päeval toimunud sündmused
22
STUDIOOSUS
KULTURNIK viivad seni teadaoleva ajaloo suurima ja veriseima sõjani. Austria ertshertsogile atentaadi sooritanud serblane võis arvata, et muudab ajalugu, kuid ei saanud kuidagi ette teada, mil määral. Reeglina tuleneb iga sündmus mõnest sellele eelnenust, aga kuna võimalikke variante potentsiaalseks tulevikuks on nii palju, ei saa ka parim arvuti kalkuleerida seda, milline neist päriselt juhtub. Isegi, kui on võimalik välja mõelda, milline on kõige tõenäolisem, ei saa garanteerida, et see juhtub. 1983. aastal oli maailm tuumasõja veerel, kuna Nõukogude Liidu radar näitas valeandmeid ning paistis, et USA on nende poole saatmas tuumarakette. Protokolli järgi tuleb sellele koheselt vastata, kuid selle eest vastutav kindral otsustas üle kontrollida, kuigi tal olid andmed kahest allikast. Tegemist oli eksitusega ning uut ilmasõda ei vallandatud. Kui vastutav isik Nõukogude Liidu poolel oleks olnud teine, oleks olukord võinud lõppeda teistmoodi. Ühest küljest määras maailma saatuse see kindral, ent samas ka tema vastutavaks nimetanu. Jada jätkub lõpmatult ning igal pool on seosed. Tegemist on niinimetatud liblikaefektiga, kus vähimgi muutus võib viia täiesti vastupidise tulemuseni. Maailm süsteemina on piisavalt keeruline, et olla täiesti ennustamatu. Näitamaks, kui palju tegureid mõjutab pidevalt inimkonda, on loodud niinimetatud maailmalõpukell, mis võtab arvesse nii poliitilist, sõjalist, keskkondlikku kui ka muid võimalikke seise. Teooria aluseks on hüpoteetiline olukord, kus elu Maal algas keskööl ning lõppeb ööpäeva pärast. Sellest tulenevalt näitab kell, mitu minutit puudub keskööst. Viimane arvutus pärineb aastast 2016, kui aega oli kolm minutit. Maailmalõpukell illustreerib tavalise inimese hoomamisvõimetust ehk isegi, kui indiviid tahaks maailma muuta või tulevikku juhtida, ei oleks see võimalik, kuna selleks oleks vaja kontrollida kõike, mis igal hetkel toimumas on, kuid mõjusaid aspekte on nii palju, et üksikisik ei suuda neid isegi kõiki korraga jälgida, veel enam muuta või suunata. Tõelisi põhjuseid isegi teadmata, tahaksid inimesed loota, et tulevik on meie kätes, mõtlemata sellele, kas see oleks tõesti hea või kes on tegelikult „meie“. Võttes eelduseks, et „meie“ on inimkond, võib täiesti kindel olla, et peame oma soovidega ettevaatlikud olema, sest võib juhtuda, et saame soovitu. Ajaloos on mitmeid näited üksikisikutest, kes on teadlikult haaranud enda kätte võimu, millega on võimalik muuta maailma ning seda enda kasuks jõhkralt ära kasutanud. Kurikuulsamad neist on tõenäoliselt Hitler või Stalin. Adolf Hitler haaras võimu Saksamaal, seejärel peaaegu pooles maailmas ning sooritas genotsiidi, olles täielikult teadlik oma tegevustest. Tema ei teinud kogemata midagi, millest juhuslikult sündisid suured muutused, vaid võttis endale õiguse muuta miljonite inimeste elusid. Kurikuulus füürer ei tundnud vajadust hoomata kõike maailmas toimuvat, et tulevikku suunata. Oma olemasolevate teadmiste ja tundmustega tegi ta seda, mis tundus tema isiklikust subjektiivsest vaatepunktist õige ning vajalik. On selge, et see, mis on positiivne muutus ühe jaoks, on traagiline kellegi teise jaoks. Seda kirjeldab ka Dan Browni romaan „Inferno“, milles teadlane loob viiruse, mis kandub geneetiliselt edasi ja muudab kolmandiku inimkonnast viljatuks. Enda emotsioonitust vaatepunktist lahendab ta rahvastikukasvu probleemi, kuid hävitab lugematul arvul inimeste unistusi, kuna on otsustanud muuta maailma. Tõenäoliselt ei saabu kunagi päeva, mil inimesed hakkavad mõistma, et üksikuna on nad sisuliselt tähtsusetud. Samuti on võimalik, et seesugune kujutlus on positiivne, kuna elades illusoorses maailmas, kus tulevik sõltub ka üksikisikust, on inimesel palju lihtsam leida motivatsiooni edasi püüelda. Paljudel on kombeks leida vabandusi kõige jaoks, et vabaneda vastutusest: kõige lihtsam näide on tundi või loengusse hilinemine, mille jaoks alati mingi põhjendus leitakse ka siis, kui see pole väga hea. Eriti lihtne oleks öelda, et ei saanud õigeks ajaks jõuda, sest üks liblikas lehvitas parajasti Austraalias tiibu. Samuti ei lahene keskkonnareostus, kui ainult üks inimene prügi sorteerib, kuid kui iga inimene peab enda panust oluliseks, tekib arvestatav mass, mis annab tõuke muutuseks. Kollektiivina on võimalik mingil määral tulevikku suunata, kuid keegi ei saa ette teada, kuhu kõik lõpuks välja viib, millest tulenevalt ei määra keegi tegelikult tulevikku. Meie ümber on pidev kaos, millele me kaasa aitame ning mingile poole suuname, kuid seda enamjaolt teadmatult.
STUDIOOSUS
23
KULTURNIK
10 NIMI VANUS ERIALA INSTAGRAM KODULEHT
24
STUDIOOSUS
LAURA TAAL 23 ÄRINDUS @TAALLAURA WWW.TAALLAURA.COM
KULTURNIK
KAJASTA OMA LOOMINGUT STUDIOOSUSES - SAADA KIRI STUDIOOSUS@TIPIKAS.EE
STUDIOOSUS
25
HUUMORINURK KalambuuRi-eri
1. Mõned autoomanikud lõpetavad kõik peod Audis. 2. Arst polnud kindel, millesse ta patsient suri, aga lõppkokkuvõttes otsustas ta probleemi mitte lahata. 3. Kui Anneli-nimelise tüdruku figuur laieneb, siis kas teda tuleb edaspidi kutsuda A3-ks või A5-ks? 4. Ülekaaluline politseinik nägi kõvasti vaeva, et end vormi ajada. 5. Muusiku tervis halvenes sedavõrd, et nüüd on temaga halvad lood. Päris lauldud tema laul siiski polnud.
PAUS LOENGUS T
SA JU POLE ENAM LOENGUS. KEVAD ON. KELLELE SA VALETAD?
26
STUDIOOSUS
FUTOSHIKI FUTOSHIKI ON JAAPANI LOOGIKAMÄNG. SELLE NIMI TÄHENDAB TÕLKES “EBAVÕRDSUS”. MÄNGU EESMÄRK ON PAIGUTADA NUMBRID ÜHEST NELJANI NII, ET NEED EI KORDUKS ÜHESKI HORISONTAALSES, EGA KA VERTIKAALSES REAS. KERGEMAKS TEEB MÄNGU ASJAOLU, ET MÕNE VÄLJA VAHEL ON TÄHIS, MIS MÄÄRAB ÄRA KAHE ARVU OMAVAHELISE SEOSE (KAS TEGU ON SUUREMA, VÕI VÄIKSEMA ARVUGA).
SUDOKU
STUDIOOSUS
Apply for Erasmus+ scholarship for internship abroad! Application round is open all year round – apply one month before your internship starts! Internship period: 2–6 months Scholarship: 600–720€ per 30 days*
Kandideeri Erasmus+ välispraktika stipendiumile!
More info/Lisainfo: www.ttu.ee/internship kadri.partel@ttu.ee
* Internship can be done in: Austria, Belgium, Bulgaria, Croatia, Cyprus, Czech Republic, Denmark, Finland, France, Germany, Greece, Hungary, Iceland, Ireland, Italy, Latvia, Lithuania, Luxembourg, Macedonia, Malta, Netherlands, Norway, Poland, Portugal, Romania, Slovakia, Slovenia, Spain, Sweden, Turkey, United Kingdom
Kandideerida saab aasta ringi – kandideeri üks kuu enne praktika algust! Praktika pikkus: 2–6 kuud Stipendium: 600–720€ 30 päeva kohta*
* Praktikaks sobivad riigid: Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Makedoonia, Malta, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Suurbritannia, Soome, Taani, Tšehhi, Türgi, Ungari