STUDIOOSUS T T Ü T UDEN G I A JA K IR I . OK TOOB E R 2 017 . T T Ü S T UDENT M AG A ZINE
Ü E U U S E S I L E E D I - S AT E L L I I D I D - P R A K T I K A V I E T N A M I S E B E C - T U D E N G I S P O R T - TA N T S U T Ü D R U K U D O O TA V A D
TOIMETUS
P E AT O I M E TA J A
Doris Abe doris.abe@tipikas.ee
TRÜKK
PEAK A ANE FOTO
VÄ L JA A N DJA
Sten-Ander Ojakallas Heleriin ots
KÜLJENDA JA
Kadi Sigus
TOIMETUS
K E E L E T O I M E TA J A
Evelin Arak TÕLKIJA
Siret Laasner FOTOGR A AF
FOTOGR A AF 2
Marko Vilberg (TTÜ Fotoklubi)
Maarja Lipp, Katrin Arvola, Hanno Särg, Kristiina Paju, Lilian Valge, Taavi Simson, Anne-Grete Juchnewitsch, Dr Gonzo, Tauri Einberg, Grete-Maarja Tött, Kristiina Kuusemetsxx
OÜ Koopia Niini & Rauam TTÜ Üliõpilasesindus AADRESS
Ehitajate tee 5, Tallinn K I R J U TA
studioosus@tipikas.ee H E L I S TA
630 3621
H T T P : // W W W . T T U . E E / S T U D I O O S U S
Studioosus (ladina keeles üliõpilane) on kord kuus ilmuv ajakiri, mille koostajateks on TTÜ tudengid. Studioosus ilmub iga kuu esimesel esmaspäeval ja toob lugejani uudised, persoonilood, reportaažid, intervjuud jpm. Lehe tiraaž on 1500 eksemplari ning seda jaotatakse TTÜ peahoones, IT majas, raamatukogus ja ka kolledžites tasuta.
@S T U D I O OS U S 2 017 | KÕ I K Õ I G U S ED K A I T S T U D
STUDIOOSUS
3
Armas lugeja! Oli kaunis pühapäevahommik. Ärkasin arglike aknast sisse hiilivate päikesekiirte peale. Laisa nädalavahetuse toonides, ei tundunud voodist kohe tõusmine ihaldusväärse plaanina. Vaikselt kostsid ka korterikaaslaste hommikused laisad sammud köögipoolelt. Värske kohvilõhn kutsus end liigutama. Müürileht ja soe tass käte vahel, avasin ka huvi pärast Facebooki ja nägin, et keegi uus inimene soovib minuga suhelda. Põnev! Tegin sõnumi lahti ning mind tabas üllatus. Keegi on leidnud minu koti. Jagasin naljakat seika sõpradega, kuna kott oli ju õhtul toas, sest sellega tõime poest kogu kraami koju. Samas ringi vaatama hakates, ei olnud kott ka kusagil toas. Laiemalt ringi vaadates saime ka aru, miks toas nii külm on – välisuks oli pärani lahti. Seda meie küll nii ei jätnud. Leitud kott osutuski minu omaks, seal oli olemas suur osa kotis ennegi olnud asjadest, ent loomulikult kadunud kõik, mis võiks väärtust omada. Paar tundi hiljem leidsin veel ühe uue sotsiaalmeediasõbra, kes oli mu kaardid leidnud. Kuigi suure osa oma varandusest sain küll tagasi, panen kõigile südamele: kontrollige iga õhtu üle, kas uks on kindlasti lukus ja panustage turvasüsteemidesse. Ebamugavustest hoolimata oli see meenutuseks, et hea leidmiseks on vahel vaja natuke halba. Ka võõrad on väga abivalmis ning lähedased ääretult toetavad. Oktoobrinumber ise on eredamates toonides kui minu ehmatav pühapäev. Tutvume üliõpilasesinduse uue esimehega, kuuleme, mida põnevat toimub Mektorys ja EBECil ning miks proovida kooli kõrvalt tööd leida ja mida võib võita välismaisest praktikakogemusest. Saame ülevaate uutest tuultest TTÜ spordimaailmas, mõtleme ka mõttespordi peale ja saame ülevaate TTÜ Tantsutüdrukute ja Saltopoiste aasta algusest. Heidame pilgu ka Eesti kirjandusse, imetleme kunsti ja saame ehk Tauri naljade peale ka pisut muheleda. Head lugemist! Doris Abe Peatoimetaja
4
SEC TION TITLE
SISUKORD 1
TTÜ PULSS
Üliõpilaskonna uus esileedi
2
TUDENG TEGUTSEB
MEKTORY Satelliidid
3
TUDENG TEGUTSEB
TG Memorabilia
4
TUDENG TEGUTSEB
4 Aasia asjaolu
5
TUDENG TEGUTSEB
EBEC kutsub laia maailma
6
SPORDISEKTOR
TTÜ Tudengisport
7
SPORDISEKTOR
Kepikõnd ja maletamine
8
SPORDISEKTOR
Tantsutüdrukud ja Saltopoisid
9
K U LT U R N I K
Klaaslaps
10
K U LT U R N I K
Kunstinurk: Karolin STUDIOOSUS
5
TTÜ PULSS MAARJA LIPP
S A A G E M T U T TAVA K S MEIE OMA ÜLIÕPIL A SKONNA ESILEEDI GERLIN GIL Loodetavasti on TTÜ tudengid juba kuulnud-näinud, et septembrist alates on meil uus üliõpilaskonna juhatuse esimees Gerlin. Esmakursuslased kohtusid temaga kohe Avalöögi orienteerumisel, paljud tudengiaktivistid on temaga tõenäoliselt ka tööasjus juba tihedalt kokku puutunud. Sellegipoolest uurime tehnikaülikoolile omase põhjalikkusega, kes ikkagi on see särasilmne neiu?
Alustuseks ehitame ikka vundamenti. Räägi, kust Sa tuled ning millega tegelenud oled? Keskkooli lõpetasin ma Rapla Ühisgümnaasiumis, kus olin aktiivse õpilasena ka kooliajalehe peatoimetaja. Hetkel õpin majandusteaduskonnas ärindust, käsil on bakalaureuse kolmas aasta. Esimese kursuse teisel semestril asusin kohe reklaamikoordinaatori kohale üliõpilasesinduses, kus sain algatada ka möödunud aasta rebasekottide projekti. See oli ülimalt tore ja õpetlik kogemus. Sel suvel olin praktikal Swedbanki personaliosakonnas, kus mul oli tervelt 3 juhendajat. Tänu sellele sai mulle osaks väga mitmekülgne õpetlik ja tihe suvi, kus sain tegeleda nii assisteerimise, infokirjade koostamise kui ka ürituste korraldamisega. Viimane on mulle väga meelepärane tegevus, mis toob sära silmadesse, kuid tekitab loomulikult paraku ka üksjagu stressi, kuna silmas tuleb pidada palju pisidetaile. Samas on ürituse päev alati tore ning suurim rõõm on näha oma tehtud töö vilju ning sära inimeste silmis. Väga meeldib mulle laulda - muusika on mind terve elu saatnud ning olnud hingelähedane. Olen lõpetanud lastemuusikakooli, lisaks olen laulnud nii lastekooris, Mitte-Riinimanda segakooris kui ka TLÜ kammerkooris. Hetkel õpin WAF laulukoolis vokaaltehnikat kooris. Üritan ka oma bändi teha: meeletult meeldib hea sõbranna Ketre Kirsiga koos musitseerida. Temaga sain kokku just tänu TTÜ üliõpilasesindusele. Trenni teen ma ka, muuhulgas soovitan väga minna TTÜ Spordiklubisse. Peamiselt osalen ma rühmatrennides, kuid samuti
6
STUDIOOSUS
1
TTÜ PULSS teistsugune hingamine - inimesed on rõõmsamad ning ehedamad. Saab nautida totaalset vabaduse- ja rahutunnet. Aeg justkui peatuks. Milline oleks Sinu ideaalne nägemus TTÜst näiteks 20 aasta pärast? Loodan, et tudengiorganisatsioonid on endiselt alles ning teevad tublisti tööd. Loomulikult peaks säilima ka TTÜ suurepärane maine. Tuleb minna kaasa digitaliseerimisega, olla innovaatiline ja tudengisõbralik, kuid alusväärtused võiksid jääda samaks. Tubli tudengkond peaks olema ühtehoidev ka tulevikus. Mida sooviksid TTÜ tudengitele?
meeldib mulle joosta. Armastan väga loomi - erilisteks lemmikuteks on koerad, kes on alati mu elus olemas olnud. Arvan, et olen elurõõmus inimene, kes näeb klaasi pigem pooltäis kui pooltühjana ning leian ka halbades asjades midagi head. Tänu oma ellusuhtumisele olen väga paljude asjadega tegelenud - olen alati avatud uutele kogemustele. Mis või kes inspireeris Sind enim esimehe positsioonile kandideerima? Eelkõige motiveeris mind soov saada juhtimiskogemust ning võimalus enesearenguks. Vahel on hea lükata end situatsiooni, mis võib esialgu tunduda hirmutav, kuid seeläbi õpid ennast palju paremini tundma. Eeskujuna võib näiteks tuua mu ema, kes on juhtival positsioonil haiglas töötanud juba aastaid. Tema põhjal olen näinud, et juhtival kohal on tööd palju, kuid saadav kogemus on edasiarendav, põnev ja õpetlik. Millised on Sinu suurimad ootused sellele töökohale? Soovin jätkata TTÜ traditsioonilisi üritusi, nagu Avalöök, Tipikate marss, avaaktus jne. Loodan olla edukas, anda endast maksimumi ning sellega end tõestada ja kehtestada. Minu jaoks on oluline seista tudengite heaolu eest, et nende hääl oleks ülikoolis kosta. Õpingute aeg ülikoolis peaks nende jaoks olema äge
STUDIOOSUS
nii tudengielu kui ka haridusliku teekonna poolest. Mis on see üks omadus, mille järgi oleks Sind esimesel korral nähes kindlasti võimalik ära tunda? Ma kõnnin pidevalt naeratus ees ringi. Ilmselt paistan silma ka sellega, et olen niiöelda sotsiaalne loom ehk väga avatud ja suhtlusaldis inimene. Palju sagin ringi ka. Nimeta midagi, mille tulihingeline fänn sa oled?
Esiteks sooviksin ma neile tarkust. Teiseks motivatsiooni ennast ise arendada, kuuluda organisatsioonidesse ning olla aktiivne. Eks ülikool ongi enda arendamise koht. Raskematel perioodidel, nagu eksamisessioon, tuleks asja võtta võimalikult rahulikult. Ma ise tegelikult muretsen siis meeletult üle. Rõõmu tunda lihtsamatest asjadest, teha koostööd teistega ning olla sõbralik ja rõõmus. Kindlasti on edu aluseks õppetöös osalemine, magus uni ja korralik puhkus. Soovin, et TTÜs oleks tudengid, kes julgevad tundides kaasa rääkida ja omavad enda arvamust. Meil võiks olla võimalikult vähe neid nii-öelda fantoomtudengeid ehk neid, kes ilmuvad kooli ainult sessiks. Uhke on olla tipikas, näitame seda ka välja.
Mul on küll mingeid lemmikasju. Näiteks lemmikbänd on mul Aerosmith. Samuti meeldib korvpallile kaasa elada, ent kõige rohkem hoolin ja pean ma lugu siiski enda perest ja sõpradest ning nende tegemistest. Seega võib öelda, et minu tulihingelisus on suunatud just neile, minule kallitele inimestele, kuna pean elus oluliseks inimlikke suhteid, armastust ning ka empaatiat. Mis on Sinu Universumis?
lemmikpaigaks
Hiiumaa on üdini soe ja positiivne koht. Ristnas on imeline rand, kus tekib tunne, nagu sa poleks Eestis, vaid hoopiski jõudnud Hawaiile. Emmaste suvekodus on aga möödunud mu lapsepõlv. Saartel on üldse mõnus olla ning neis paigus on hoopis
7
TUDENG TEGUTSEB
T T Ü-ME KTO RY SATELLI I DI PROGRAMM A NN A B ÜLIÕP ILASTELE VÕIMALUSE O MA T E A D MIS I JA OSKUSI RAK ENDADA KO S M OS E T E H N OLOOGI A ARENDAMI S E L
2
Kes sa oled ja mida TTÜs õpid? Mina, Kaarel Repän, lõpetasin 2017 aasta kevadel Inseneriteaduskonnas tootearenduse ja tootmistehnika bakalaureuse õppekava. Seejuures oli selle suuna valik võrdlemisi kerge – gümnaasiumi lõpuks olin otsustanud, et tahan just mehaanikainseneriks saada. TTÜs pakutavad ained ning lisavõimalused olid minu jaoks perfektsed: teooria ning praktika olid tasakaalus. Õppejõud olid mitmekesised ning neil oli paras kogemuste pagas. Lisaks, kuna TTÜ teeb koostööd mitmete firmadega, tuli ette nii mitmeidki firmakülastusi. Töökoht praktikaks oli võimalik valida väga erinevate ettevõtete seast. Mina tegin praktikat lennukite hooldusfirmas Magnetic MROs, olin seal komposiiditehniku praktikant. Paari kuu jooksul sain väga palju uusi teadmisi nii lennundusest kui ka komposiitmaterjalide omapäradest. Seal olemine oli üks asjadest, mis andis tõuke õppida lennundus- ja/või kosmosetehnika valdkonnas. Nüüd sügisest lähen Austriasse Aerospace engineering magistrit õppima. Seejuures on järgmiseks sihiks juba Euroopa Kosmoseagentuur.
8
STUDIOOSUS
Kuidas leidsid oma Satelliidiprogrammi?
tee
TTÜ
Mektory
Kui ma Tallinnasse TTÜsse tulin (esimese semestri olin Tartu Kolledžis samal erialal), siis teadsin, et esimese asjana lähen tudengivormeli meeskonda. Sügisest olin tudengivormelis. Kevadsemestri alguses aga nägin, et Sateliidiprogrammil on tulemas aasta esimene suur koosolek. Mõtlesin, et lähen huvi pärast kohale ning kuulan, mis huvitavat seal toimub. Ei olnud küll plaanis programmiga tõsist tööd teha, aga siiski liitusin mehaanikameeskonnaga. Esimese ülesandena pidin paika panema laadimispistiku tüübi ning asukoha (satelliidi maapealseks laadimiseks enne orbiidile saatmist). Järgmise ülesandena oli vaja leida võimalusi satelliidi sees olevate trükkplaatide mehaaniliseks kinnitamiseks. Sügisest läks üks aktiivne tudeng välismaale ning ma pidin enda peale võtma ka vibratsioonirakise konstrueerimise. Olen satelliidimeeskonnas olnud nüüdseks 3 semestrit. Just see suvi ning aeg enne Austriasse lahkumist on olnud mul kõige aktiivsemad – suvel olin üks väheseid aktiivseid mehaanikameeskonna
TUDENG TEGUTSEB liikmeid ning seega ma tegin mitut ülesannet korraga: põhilistest 3D mudeli kokkupanek arvutis ja vibratsioonirakise valmistamine. Satelliidimeeskonna liikmena olen kogenud, et väga oluline on koostöö erinevate struktuuride vahel, samuti tasub olla aktiivne (see motiveerib nii ennast kui ka teisi) ning oluline on ka aja planeerimine – kõik need võimaldavad efektiivselt lahendada ülesandeid.
Aserbaidžaanist ja Soomest). Hackathon oma olemuselt meenutab mulle oma reise puhkpilliorkestritega – inimestel on küll päeva peale teatud ülesanded, kuid lisaks sellele saab vabal ajal nii meeskonna seniste liikmetega kui ka teiste Hackathonilistega huvitavaid arutelusid pidada ning muidu mahedalt aega veeta.
Milliseid põnevaid kogemusi oled veel meeskonnast saanud?
Lisaks tehnikahuvile olen pikalt tegelenud muusikaga ning olen TTÜ puhkpilliorkestri, Puhkpilliorkester Tartu, Pühajärve-Rõngu puhkpilliorkestri ning ansambli Rukkilill liige. Alguse sai kõik sellest, kui kaks pilliõpetajat tulid Rõngus 2. klassi pille tutvustama. Mõtlesin, et proovin järele ning hakkan plokkflööti mängima. Viis aastat sai seda iganädalaselt mängitud. Üks periood mängisin küll rohkem vanemate ning õpetajate utsitamise peale, kuid pooleli siiski ei jätnud. Põhikoolis hakkasin klarnetit mängima. Alguses mõtlesin küll, et on tüdrukute pill ja mulle ei sobi. Nüüd aga arvan vastupidi – see on vägagi universaalne pill, sellega saab igasuguseid stiile mängida ning ma arvan, et paremat pilli minu jaoks ei ole. Nüüdseks olen ligi kümme aastat klarnetit mänginud, paaril viimasel aastal ka paralleelselt bassklarnetit. Orkestrites mäng on võimaldanud mul nii mõneski välisriigis käia. Viimati käisin Puhkpilliorkester
Satelliidimeeskond korraldab regulaarselt erinevaid üritusi. Mul õnnestus võtta osa TTÜ Satellite Hackathonist 2017 aasta maikuus. Esimesel päeval sai tehtud grupis ajurünnakut, kus erinevatele alamsüsteemidele ja osadele sai pakutud lahendusi. Järgmistel päevadel sai süvenetud ühele-kahele olulisemale ülesandele, kus sai välja töötatud täiendatud lahendused. Põhirõhk läks antennide avanemismehhanismi uuendamisele ning arvutis 3D mudeli täiustamisele. Kuna Hackathonil olid inimesed suurema osa päevast koos, siis meeskonnatöö edenes kiiresti ning efektiivselt. Lisaks ülesannete lahendamisele sai tuttavaks huvitavate inimesega. Loengud külastajatelt tegid kahtlemata ka Hackathoni vürtsikamaks (Ene Ergma ning külalised
Milliseid huvitavaid hobisid sul veel on?
Kaarel Repän töötamas Satelliidi joonise kallal
STUDIOOSUS
Tartuga Itaalias ning TTÜ orkestriga Horvaatias. Mõlemad on nii kultuuriliselt kui ka looduslikult väga huvitavad kohad. Muidugi, nagu ennist mainitud, sai lisaks kõigele orkestriliikmetega palju lähemalt tuttavaks. Milliseid soovitusi üliõpilastele?
annad
teistele
TTÜ-Mektory Satelliidiprogrammist osavõtt on tõesti ainulaadne kogemus. Selliseid projekte ei toimu iga hetk ning igas riigis või ülikoolis. Soovitan kõigil, kes vähegi huvi tunnevad, sellest osa võtta. Isegi, kui ei tunne otseselt huvi meeskonnas töötamise vastu, võib näiteks osavõtt Hackathonist anda palju uusi teadmisi, kogemusi ning ka sõpru. Satelliidiprogramm on üle-ülikooliline ja rahvusvaheline initsiatiiv, mida viiakse ellu koos teadus- ja ettevõtluspartneritega. Tegemist on tudengisatelliidi programmiga, kus praktilise õppega omandavad tudengid teadmisi ja kogemusi inseneeria ning kosmosetehnoloogia valdkondades. Programmi juhib Mektory kosmosekeskus ja selles osaleb seitse TTÜ instituuti, 15 akadeemilist juhendajat ning 50 tudengit kaheksast erinevast riigist. Kui sul on samuti huvi saada satelliidimeeskonna liikmeks, palun võta ühendust Mektory Kosmosekeskuse juhi Rauno Gordoniga (rauno.gordon@ttu.ee)
Kaarel Repän tutvustab päikesepaneelide avamise mehhanisme, mida arendati TTÜ Sattellite Hackathoni käigus.
9
TUDENG TEGUTSEB
3
TG MEMORABILIA HANNO SÄRG
Terve gümnaasiumi jooksul oli töötegemine minu jaoks osa rutiinist ja elust. Gümnaasium ei maksa stippi ja ainult vanemate kulul elamine on kasin, rääkimata sellest, et mulle ka lihtsalt vastumeelne. Toona tõi mulle igapäevast leiba monotoonne subtiitrite ajastamine. Pärast kooliteed ajateenistusse minnes olin otsustanud, et ülikooli ajal tahaksin mingit ägedamat tööd teha. Loogiline valik tundus programmeerimine, kuna patsipoistele makstakse mõistlikku palka ning arvutid olid mind alati huvitanud. Ei saa öelda, et ma oleksin tol hetkel koodida osanud. Olin kirjutanud Pythonis mõne helloworldi ja oma gümnaasiumi uurimistöö, kuid nagu ma hiljem teada olen saanud, piirdusid mu teadmised väga algelise funktsionaalse programmeerimisega ja andmebaase asendasid mul .txt failid. Teadmistest ja oskustest rohkem oli mul järjekindlust ning usku endasse. Teenistusest naastes hakkasin suure hurraaga tööd otsima ja avastasin, et juba töökuulutuste lugemisel pean tsiteerima klassikuid: “I know some of those words”. Kuid allaandmine ei tulnud kõne alla. Isegi kui oleksin leppinud igavama töökoha ja madalama palgaga, siis täiesti vastuvõetamatu oli väljavaade, et ma ei arene tööl. Lõpuks leidsin ootamatult tööotsa hoopis Hinnavaatluse foorumist, kust on suurem lootus leida müügiks ükssarviku liha kui reaalset IT-tööd. Sattusin kokku noore startupi Sportlioga, kellel oli tarvis veebirakenduses muudatusi teha, aga palgaraha neil maksta polnud. Hägusa kokkuleppega osakute jagamise kohta lõime käed. Firma, kellel pole palka maksta, ja töötaja, kes ei oska midagi. Paras paar.
10
STUDIOOSUS
Sportlio oli kirjutatud mõne päeva vältel hackathoni käigus, kuid minu susserdamisest eristas seda fakt, et koodi oli kirjutanud päris arendustiim. Sellest sai minu suurim hüppelaud, kuna lõpuks oli mul kuskilt vaadata, kuidas tegelikult asju arendatakse. Mõistagi oleks võinud ka varem Githubist suvalisi projekte otsida, aga minu teadmised enne Sportliot ei sisaldanud ka teadmisi Githubi, versioonihalduse ega open-source’i kohta. Kuu pärast Sportlio CTOks saamist (startupides peavad ju uhked nimetused olema; selle tiitli andsin endale ise) võttis minuga ühendust see arendusfirma, kelle sulest Sportlio kood pärines. Minu soperdamine polnud neile märkamatuks jäänud ja nad uurisid, ega ma ei tahaks neile proovitööd teha. Oli raske oma õnne uskuda ja pikemalt mõtlemata olin valmis selle ette võtma. Mul oli võimalus saada päris firmasse päris arendajaks! Ja siis tuli proovitöö, millel oli kolmetunnine ajapiirang. Värisevate kätega võtsin töö ette ja hakkasin kirjutama programmi, mille tulemus tundus olevat tähtsam kui riigieksamid. Pole ilmselt mõtet mainidagi, et pooleteise tunni möödudes olin väga närvis ja ei saanud enam arugi, mida ma senimaani teinud olin. Järgmise kahe tunni jooksul muutusin ainult ebaefektiivsemaks ja saatsin pooletunnise hilinemisega ära lahenduse, mille kohta teadsin isegi, et see ajab ehtsad programmeerijad vaid naerma. Tõest ma kaugel polnud: firma vastas mõne aja pärast konstruktiivse tagasiside ja sõbraliku fraasiga “sa peaksid enne veel natuke harjutama”. Nii palju siis mu unistuste tööst. Elu ei lähe alati (unistuste) plaanipäraselt, mis seal ikka.
TUDENG TEGUTSEB Jõudis kätte september, esimene aasta TTÜs ja mehhatroonika. Ühtlasi jõudis minu postkasti kiri samalt firmalt, kes oli pool kuud varem mulle ära öelnud. Tuli välja, et töökoormus nõudis uusi käsi ja nigelast proovitööst hoolimata olin Sportlio koodibaasis end mõnevõrra tõestanud. Mind kutsuti vestlusele. Do not fuck this up, Hanno! Kui sõbralik noormees oli mulle 10 minutit rääkinud, mida nad teevad ja mida mina võiksin teha, küsiti mu palgasoovide kohta, mis on ilmselt normaalne töövestluse osa, aga valmis ma selleks ei olnud. Kuna ausus on enamasti parim valik, pahvatasin välja, et ma teeksin hea meelega ka tasuta asju, kui ma vaid saaks sinna tööle ja neilt õppida. Küll hiljem, kui midagi oskan, võib palga peale ka mõelda. Selle jutuga saadeti mind kohe pikalt ja soovitati natuke järele mõelda. Kui rääkisin palgamurest oma itimehest toakaaslasele, ütles ta resoluutselt: “1000 miinimum.” See oli suur samm tasuta töötamiselt ja mõtlesin pikalt väiksemate täis- ja murdarvude peale, aga lõpuks jätsin tema sõna peale. Küsisin 1000 ja sain 1000. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui kohtusin esimeste päris projektidega tööl ja mõistsin, et mu arusaamine nendest on umbes sama hea kui gruusia tähestikust: kohati märkad mõnda tuttavat sümbolit, aga ei tea, kas see tähendab sama, mis ladina tähestikus, või midagi sootuks muud. Vahva oli ka see, et olin kistud esimese aasta ülikoolikeerisesse ja mul oli äkitselt tekkinud kaks töökohta. Kergelt ei tulnud midagi, kuna arendajana tegin tavaliselt kaks korda rohkem töötunde, kui firmale ette kandsin. Ikka selleks, et õppida ja mitte kinga saada. Ei klient ega firma taha kinni maksta seda, et mina olen maalt ja hobusega, mitte päris arendaja. Kuid vahel ei päästnud ka lisatunnid midagi. Sain võimaluse teha tähtsale kliendile ühe lihtsa kodulehe. Tähtaeg oli paigas ja päris arendajad arvasid, et see on umbes päevatöö. Kuna mul oli päevi aega lausa neli, suhtusin asja rahulikult.
STUDIOOSUS
Esimesed kaks õhtut töötasin virgalt, aga ei osanud realistlikult hinnata seda katastroofilist auku, mis lahutas mind töö lõpetamisest. Alles siis sain aru, et olen pigis ja järgnes kaks ööpäeva peatumatut tööd, mille tulemusena ikkagi ei saanud kõik õigesti tähtajaks valmis. Kui olin 52 tundi magamata olnud ja käes esmaspäeva hommik, tuli appi üks vanemarendaja, kes võttis pooled probleemid enda hooleks ja umbes 24 tundi pärast tähtaega julgesime tehtud tööle ettevaatlikult oma nime alla panna. Endal oli tähtaja ületamise pärast küll väga sant tunne, aga firma võttis seda kui õppimiskogemust ja soovitas mul sama teha. Oleks vale väita, et mul palju vaba aega oli, aga toime ma tulin ja varsti vabanesin ka Sportliost nii, et esimese eksamisessi ajal olin juba mõistlikumas rutiinis ainult ühe töökohaga. Suurem udu tööl hajus kolme-nelja kuu möödudes ja endalegi üllataval kombel liikusin ma aegamööda kõige uuema ja rumalama töötaja rollist tõtakalt eemale ja suutsin varsti isegi tõsise näoga inimestele tunnistada, et olen tarkvaraarendaja. Mina! Õppides mehhatroonikat! Lugejale on niigi selge, et olin endaga ülearu rahul ja ehk olen siiamaani. Ise arvestan, et olen ülikooliajal saanud kaks kõrgharidust: mehhatroonika TTÜst ja informaatika Thorgate’ist. Igal juhul olen mõlemat teinud nüüd kaks aastat ja tunnen, et mu IT-teadmised on märksa tugevamad kui mehhatroonikateadmised. Olen mitmeid IT-tudengeid erinevates olukordades õpetanud ja julgen väita, et tänu töökogemusele olen kogenum programmeerija kui paljud informaatika lõpetajad TTÜs. Oma positiivse kogemuse põhjal soovitan kindlasti kõigil leida omale rohkem praktikat, kui õppekava ette näeb – ükskõik kas töökoha, Robotiklubi, Lapikute või muu taolise näol. Tööl ei möödu ühtegi päeva, kus ma midagi põnevat ei õpiks, ning teades, et mehhatroonikas on programmeerimine tähtsal kohal, olen kindel, et suudan tulevikus siduda koolihariduse ja töökogemuse. Elu annab palju võimalusi ja mina usun, et neid tuleks maksimaalselt kasutada.
11
TUDENG TEGUTSEB
4
ASJA , MIDA ÕPPISIN AASIAS PRAKTIKAL OLLES GRETE-MAARJA TÖTT
Sel suvel oli mul imeline võimalus tänu AIESEC TTÜle sooritada erialane praktika väljaspool Eestit ning veetsin kolm kuud välismaal ühes rahvusvahelises konsultatsiooniettevõttes. Kevadel otsides ja uurides erinevaid praktikavõimalusi, teadsin kindlalt, et soovin minna Euroopast välja ning veeta kolm kuud riigis, kus ma veel käinud ei olnud. Õnneks oli AIESECi võimaluste valik meeletult lai ning kaalukausile jäid lõpuks Kairo, Kuala Lumpur ning Ho Chi Minh City. Valituks osutuski oma eksootika ning parima töökirjelduse pärast Vietnam. Kindlasti oli see üks minu lahedamaid suvesid siiani ning kogu kogemus avardas tohutult minu silmaringi. Lisaks sellele, et kohtasin huvitavaid inimesi, sõin head toitu ning sain parasjagu palju päikest, panin kirja veel mõned täheldused oma suvest Vietnamis. 1.
Silmitsi keskkonnaprobleemidega
Olen harjunud keskkonnaprobleemidest vaid lugema või mõnes loengus neist kuulma, kuid hoopis teine asi on nii drastiliselt näha, kuidas need päriselt välja näevad ning mõjutavad kohalike elukvaliteeti. Riikide puhul nagu Vietnam, kannatavad kohalikud keskkonnaprobleemide käes ning Lääne riigid naudivad hüvesid. Ligi 75% vabrikutest, mis tegutsevad Vietnamis, oleks oma sarnases vormis Euroopas keelatud just keskkonna saastamise tõttu. Esimestel päevadel linnas oli isegi raske hingata, sest õhu saastatus koos niiskuse ja kuumusega tekitas tunde, et lihtsalt polegi õhku, millega oma
12
STUDIOOSUS
kopse täita. Ise ei suitseta ning seetõttu panen väga teravalt tähele, kui keegi minu läheduses suitsetab, kuid sealse õhusaastatuse tõttu oli suitsuhaisu vaevu tunda isegi, kui inimene suitsetas minu kõrval. Igal pool lebab suures koguses plastikut ning prügi, pole vahet, kas tegemist on tänava, linnapargi, jõe või prügikonteineri ümbrusega –mis käest kukub, see sinna ka jääb. 2.
Erinev töökultuur
Igas kultuuriruumis ning riigis võib leida erinevusi kommunikatsioonis, seda nii isiklikul kui ka ärisuhtlusel. Vietnamlastel on meeletult oluline hoida head mainet ja ka ärimaailmas saavutatakse enamik kokkuleppeid tänu headele isiklikele suhetele, mis tähendab, et tihti peale „jah“ vastus vietnamlase suust ei oma tegelikult mingit sisu. Eriti keerukaks tegi see isiklikult minu elu, kui kohalik logistikafirma väitis ühel päeval üht, mille edastasin ka kliendile ning mõned päevad hiljem selgus, et impordiprotsess osutub algselt lubatust märksa kallimaks ja aeganõudvamaks. 3.
Hoia oma asjadel silm peal
Et tegemist on vaese riigiga, kus korruptsioon lokkab, siis küllaltki tihti üritatakse (eriti turistidelt) igal võimalusel raha kas füüsiliselt varastada või välja petta. Oma esimesel taksosõidul lennujaamast oma elamiskohta oleksin peaaegu topeltsumma maksnud, kui poleks suvatsenud igaks juhuks taksojuhi poolt
TUDENG TEGUTSEB
tagastatud raha üle lugeda. Linnas liikudes tuleb pidevalt oma väärtesemetel silma peale hoida: mootorrattal olles (põhiline liiklusvahend linnas) on tavaline, et käest varastatakse telefone ning õlalt käekotte. Eestisse tagasi jõudes võttis veidi aega, et harjuda mõttega, et ei pea pidevas hirmus oma väärtesemete jätkuvat olemasolu kontrollima. 4.
Kerge on kiiresti kaugele jõuda
Et tegemist on siirdeturuga, kus majandus kasvab kiirelt ning riigis on peaaegu et igal erialal puudus kvalifitseeritud tööjõust, siis haritud ning ambitsioonikal noorel on kerge oma karjääris suuri ja kiireid edusamme teha ning leida töövõimalusi, mida näiteks Euroopas poleks võimalik saada. Olles kuulnud erinevaid lugusid teiste välismaalaste käest ning tunnistades olukorda oma silmaga, julgen igale noorele, kes tahab oma CVsse midagi erilist lisada, soovitada uurida töövõimalusi mõnes Kagu-Aasia riigis ning samaaegselt kogeda hoopis teistsugust kultuuriruumi ja elustiili. Tutvu AIESECI praktikavõimalustega AIESECi kodulehel aiesec.org Külasta meie Facebooki www.facebook.com/AIESECinEstonia Või kirjuta meile ja lepi kokku konsultatsiooniaeg eliza.lake@aiesec.net
STUDIOOSUS
13
TUDENG TEGUTSEB
5
INSENERIVÕISTLUS VIIB T TÜ T KRISTIINA KUUSEMETS
EBEC Tallinn on kohalik insenerivõistlus, kus saavad osaleda kõik Tallinna Tehnikaülikooli tudengid. Võistlusel saavad tipikad koolis õpitud teadmisi praktiliselt kasutada ning panna ennast proovile koos kolme sõbraga. Eelmise aasta insenerivõistlusel (EBEC Tallinn 2016) saatis kohaliku vooru võitjaidsuur edu. Võitjad pääsesid edasi Baltikumi vooru, mille nad samuti võitsid. Tiim, mis koosnes Pearu-Jakob Ojamäest, Tõnis Alvetist, Mihkel Tomsonist ning Matti Luigest,oli väga õnnelik, kui sai teada, et nad on minemas Baltikumi vooru. Tõnis rõõmustas võidu üle: “Väga hea meel oli. Meeletult uhke olin oma sõprade üle, et üheskoos saime hakkama sellise suurepärase saavutusega”. Baltikumi voor toimus sellel aastal Jekaterinburgis Venemaal, mis tähendas, et verivärsketel võitjatel oli võimalus sõita Venemaa ühte kaugeimasse punkti. Mihkel oli üllatunud reisisihtkoha üle: “Kui tuli kiri, et üritus toimub Venemaal Jekaterinburgis, siis muutus kogu üritus tunduvalt põnevamaks. Sellisesse eksootlilisse sihtkohta juba iga päev ei satu.” Baltikumi voor osutus eestlaste jaoks ka edukaks ning liiguti edasi EBEC Finaali, kus sai mõõtu võtta euroopa parimate tehnikatudengitega. Võitjate reis finaalipaika, Tšehhi toimus augustikuu alguses. Ettevalmistuste kohta naljatas Pearu, et tehti palju sporti enne finaali minekut. “Tegime kõik kõvasti sporti, et seal head
14
STUDIOOSUS
TUDENG TEGUTSEB
Ü TUDENGID MA AILMA ERINURK ADESSE
välja näha.” Matti lisas, et spordi kõrvalt hoidsid finalistid ka mõistuse erksana. Üldmulje EBEC Finaalist oli poistele hea. Mihkel sõnas, et: “üldmulje oli võimas, esimese kahe vooru põhjal on raske mõista, kui suure üritusega kokkuvõttes ikkagi tegu on. Mingi ettekujutuse annab võib-olla fakt, et finaali korraldustiimis ise oli juba umbes 50 inimest.” Finaalis toimus lisaks võistlusele ka mess, kus tudengid said ettevõtetega natukene vabamas vormis suhelda. EBEC Finaali oli kokku tulnud ülemaailmsed ettevõtted nagu Škoda, Amazon, Eaton, Valeo jpt. Finaalis võitu koju ei toodud, aga kutid on õnnelikud, et nad osalesid EBECil. Küsides, mida andis võistlusel osalemine neile, kasutasid kõik neli sõnu nagu kogemus, enda proovile panemine, huvitavate inimestega kohtumine ja uued kogemused. Tõnis täpsustas: “saadud kogemus sellistelt võistlustelt oli meeletu. Üks asi on koolipingis ja paberil lahendada võrrandeid ja ülesandeid, hoopis teine asi on piiratud materjalidega ise midagi välja mõelda ja end proovile panna.” Lõpetuseks soovitab Mihkel kõigil EBECist osa võtta: “Mis see EBEC ikkagi siis on? Mega äge on! Korraldus on super, BESTi tiimile ainult kiitused. Aga, mis selle ürituse tõeliselt ägedaks teeb, on sõbrad, kellega koos selle katsumuse ette võtad.”
STUDIOOSUS
15
TUDENG SPORDISEKTOR TEGUTSEB
6
LILIAN VALGE JEVGENI TŠERPAK MARKO VILBERG
H E A S P O R D I E N T U S I A S T, LIITU TTÜ TUDENGISPORDIGA!
Mis see on? TTÜ Tudengisport on meie tudengitest koosnev aktiivne punt, kes tegeleb üliõpilasspordi propageerimisega Tallinna Tehnikaülikoolis ning tegutseb Üliõpilasesinduses spordivaldkonna all. Mis on meie eesmärk? Meie eesmärk on populariseerida erinevaid spordiharrastusi tudengite seas, tõsta tudengite aktiivsust ja teadlikkust spordi olulisusest, samuti pakkuda tudengitele soodsamaid võimalusi erinevatel spordiüritustel osalemiseks. Mida me teeme? Korraldame mitmeid spordiprojekte, vahendame üliõpilasspordiga seonduvat informatsiooni (võimalused TTÜ Spordihoones, üliõpilaste meistrivõistlused erinevatel aladel, koolitused jm); teeme koostööd teiste spordiürituste korraldajatega. Mis siin täpsemalt teha saab? Võimalus on osaleda spordiprojektide korraldamises või viia ellu uusi üritusi, teha koostööd mitmete spordiürituste korraldajatega ning osaleda seminaridel.
KUIDAS MEID LEIDA?
TTÜ Tudengisport TTÜ Tudengispordi esindajad
16
STUDIOOSUS
TUDENG SPORDISEKTOR TEGUTSEB
STUDIOOSUS
17
SPORDISEKTOR
TAAVI SIMSON
7
MENS SANA IN CORPORE SANO
Mens sana in corpore sano. Ladina keelest eesti keelde tõlgituna tähendab see “terves kehas terve vaim”. Ehk siis, kui tahame, et me vaim (ja õppimisvõime) oleks tipp-topp korras, ei tohi ka oma füüsilist poolt käest ära lasta. Kuigi olen suur burksisõber (minu artiklite pikemaajalised lugejad on sellest vist juba üsna hästi aru saanud), ei jäta minagi oma keha siiski päris hooleta, sest doktorantuur - see nõuab vaimujõudu küll ja veel. Seetõttu pühendangi oma seekordse artikli keha ja vaimu hoidmisele. Heaks keha hoidmise näiteks toon kepikõnni. Kepikõnd, see pole ju sport! No tõesti, esialgu ei pruugi see väga millenagi tunduda, aga kuulake ära. Alati ei pea sport ja füüsiline aktiivsus tähendama enda higiseks ajamist või väsimuseni ära kulutamist. Tegelikult piisab ka aktiivsest eluviisist ning REGULAARSEST piisava intensiivsusega liikumisest. Ka muskel ju ei kasva, kui käia jõusaalis üks kord kuus või nädalas. Enda ära väsitamine ei ole kusjuures hea, tähtis on tunda iseennast liikumise juures hästi ja mugavalt. Siis on garanteeritud positiivne mõju ka vaimule ja psühholoogiale. Kepikõnni juures meeldibki mulle see, et seda saab teha rahulikus tempos, kasvõi peale tööpäeva lõppu. Lisaks pikemaajaliselt, kuna see ei võta võhmale. Kusjuures kuulsin hiljuti pikalt kõndimisega seoses väidet, et kalorite põletamiseks peab keskmisest tugevam kehaline aktiivsus kestma üle tunni, alles siis hakkab kalorite põletamine. Seega peab see, kes soovib saada rannavormi kõndimisel tiba suuremat kannatust varuma. Mina muidugi kaalu pärast ei kõnni;
18
STUDIOOSUS
tahan lihtsalt värsket õhku ja end hästi tunda. Rahuliku tempo ja pikaajalise liikumise juurest jätkates meeldib mulle kepikõnni juures see, et selle jooksul saan mõelda rahulikult omi mõtteid. Olgu need siis seotud töö, isikliku elu või sellega, mida järgmisesse Studioosusesse kirjutada. Uskuge või mitte, selle artikli idee sündiski kepikõnni käigus. Kepikõnd-ception. Lisaks on kepikõnni eeliseks, et seda saab harrastada aastaringselt, sõltumata ilmast. Nii sooja kui külmaga, nii kuiva kui vihmaga. Tõsi, viimasega eriti meeleldi õue ei kipu. Pannes need kaks asja kokku saame, et kepikõnd on ideaalne vahend koguda oma mõtteid aastaringselt tehes samal ajal head oma kehale. Täielik win-win. Viimaks mainin kepikõnniga seoses ära, et parim pind kõndimiseks on kuiv niidetud murupinnas. Asfalt põrutavat jalad liigselt ära. Samuti tuleb silmas pidada mugavate jalatsite olemasolu ning seda, et kepid oleksid õige pikkusega. Liiga lühikesed ega liiga pikad kepid ei ole head. Orienteeruva sobiliku pikkuse saate korrutades oma pikkuse arvuga 0,68. Kui te ei ole väga õues käija või teie keha on vormis, mis ei vaja Photoshoppimist, siis võib vabalt keskenduda ka lihtsalt vaimu treenimisele. Parim viis selleks on erinevad mõttemängud. Minu isiklikud lemmikud selles osas on male ja gomoku. Mõlemad aitavad hästi arendada analüüsivõimet ja kannatlikust. Eriti viimast. Tõeliselt hea malematš algabki paarist tunnist. Tõsi, mängu nauditavus sõltub paljuski ka sellest kui hea ja võrdse oponendi endale leiate ning
SPORDISEKTOR
kui heale jutusoonele temaga mängu ajal saate. Gomoku, neile, kes veel ei tea, on mäng, kus tuleb saada ritta viis ühte värvi nuppu. Võidab see, kes saab esimesena oma värvi nuppudest moodustada viiest nupust koosneva rea. Mängus on kaks inimest, ühel valged, teisel mustad nupud. Põhimõttelt seega üsna lihtne, aga oi kuidas tuleb ajusid ragistada, et edu saavutada. Tulles veel kord male juurde, siis nooremana olin selles päris osav, aga nüüd mängin harvem ja olen rohkem harrastaja tasemel. Seda seetõttu, et vaimsete spordialadega on nagu füüsilise spordiga: tasemel olemiseks on vaja pidevat ja tugevat treenimist. Vastasel juhul vorm (ja teadmised) kaovad. Midagi sarnast kogesin omal ajal pranglimisega. Siis, kui oli viitsimist enne võistlusi tund-kaks päevas treenida, ei olnud mingi probleem olla pidevalt Tallinna finaalis. Nüüd aga kasutan isegi lihtsamateks teheteks kalkulaatorit. C`est la vie. Pranglimine, kes ei tea, on aja peale võidu peast arvutamine. Mida rohkem tehteid ja mida keerulisemaid tehteid etteantud aja sees lahendada suudad, seda parem. Lõpetuseks tasub meenutada vana kõnekäändu „kõik teed viivad Rooma“. Selle artikli kontekstis vaadatuna tähendab see, et oma keha ja vaimu treenimiseks on mitmeid viise ja igaüks leiab kindlasti omale meelepärase meetodi. Antud juhul lihtsalt kirjeldasin oma kogemusi ja oma teed ning loodan, et keegi sai siit ideid, mõtteid või lihtsalt inspiratsiooni.
STUDIOOSUS
19
SPORDISEKTOR KULTURNIK
8
T T Ü T A N T S U T Ü D R U K U D J A S A LT O P O I S I D - UUE HOOA JA VÕISTLUSLIK ALGUS
Kõik TTÜ esindusmeeskondade mängudel käivad tudengid on tuttavad meie tantsutüdrukute ja saltopoistega – säravad tantsijad, tugevad tõstjad, kõrged visked ja trikid, mis panevad ahhetama. Kes ei tea millest jutt, siis kohustuslik on olla kohal TTÜ korvpalli- ja võrkpallimeeskonna mängudel. Mis on aga selleks vaja, et TTÜ Tantsutüdrukute ja Saltopoiste ridadesse saada?
Vastus on lihtne – AUDITION. Iga aasta alustab TTÜ Tantsutüdrukute ja Saltopoiste organisatsioon oma hooaega katsetega, et leida parimad talendid, kellega maailma ja uusi eesmärke vallutada. Sel aastal oli Audition suurejoonelisem kui kunagi varem. 5. ja 6. septembril vallutasid TTÜ Spordihoone neiud ja noormehed, kelle sooviks oli liituda Eesti parimate cheerleaderitega. Kahel päeval pani üle 200 liituda sooviva noore end proovile, et näha, kas neis on see miski, et saada TTÜ Tantsutüdrukuks või Saltopoisiks.
20
SEC TION TITLE
KRISTI AEDMA, ARABELLA NEOSTUS SIGRID SEMM, IRENE KOLLO
SPORDISEKTOR KULTURNIK
Esimesel katsete päeval täitus TTÜ Spordihoone showtantsijate ja nende kaasaelajatega. Kõigepealt tehti koos soojendus ja tutvuti kohtunikega. Viimaste seas olid TTÜ Tantsutüdrukute ja Saltopoiste peatreenerid ja koostööpartnerite esindajad, kelle seas oli nii mõnigi prominentne nimi nagu Getter Jaani. Keha soe ja närv sees, alustati koreograafia õppimisega. 20 minuti jooksul tuli tantsijatel selgeks õppida kavajupp, mis seejärel esitati gruppides kohtunikele. Vahepeal, et osalejate pingeid maha tõmmata ja ka neile puhkust anda, tõmmati platsile ka publikut, kes sai osa võtta vaatajamängudest, mille auhinnad oli välja pannud Sportland ja Myfitness. Viimaseks Auditioni põhiosaks olid elemendid ja painduvus. Siinkohal said kõik ette näidata oma tehnilised oskused ja veel viimased pingutused teha, et tõestada oma X-faktorit. Katsete lõpuks olid toetajad oma lemmikutele välja pannud auhinnad ja need olid niivõrd magusad, et jääb sõnu puudu. Katsete teine päev keskendus cheerleadingule ehk lisaks neiudele oli katsetel ka üle 30 noormehe. Cheerleadingu puhul keskenduti rohkem osalejate füüsilisele võimekusele, tähelepanelikkusele, tõstete õppimiskiirusele ja akrobaatilistele oskustele. Pärast põhjalikku soojendust pandi proovile jõud, tehes kätekõverdusi, kükist hüppeid, harkhüppeid ja hoides toenglamangut. Oli näha, et treenivale noorele ei olnud need ülesanded takistuseks. Alaspetsiifilisemaks minnes võeti ette tõsted ja katsetati, kui hästi ja tähelepanelikult suudavad osalejad omandada tõstete tehnikat. Selles osas võin kõigi üle olla väga uhke, kuna kedagi alla ei kukutatud. Safety First! Viimaseks võimaluseks ennast tõestada, olid akrobaatilised elemendid ja seal oli näha ikka kõike alustades lihtsamatest hundiratastest kuni keeruliste rondaat-saltodeni. Kahe eduka päeva lõpuks komplekteeriti kokku 5 rühma, kes alustavad TTÜ Tantsutüdrukute ja Saltopoiste ridades, kuid lisaks nendele stardivad veel 2 täiesti uut rühma - lasterühm, kus hakkavad tantsima 7-12 aastased showtantsu fännid; veteranide rühm, mis on mõeldud endistele TTÜ Tantsutüdrukute liikmetele, kes soovivad tantsutossult tolmu uuesti ära pühkida.
Uus hooaeg toob TTÜ Tantsutüdrukute ja Saltopoiste tiimile palju uut ja põnevat ning hooaja põhiliseks märksõnaks on 2018 suvel toimuvad Euroopa meistrivõistlused cheerleadingus. Et sellest kõigest osa saada, hoia silm peale Eesti meistrite Facebooki lehel https://www.facebook.com/ ttutantsutudrukud ja Instagrami lehel @ttu_cheerleaders. KOHTUME TTÜ KORVPALLI- JA VÕRKPALLIMÄNGUDEL!
STUDIOOSUS
21
KULTURNIK
9
KLAASLAPS ANNA-GRETE JUCHNEWITSCH
Maarja Kangro “Klaaslaps” on raamat, mis oma aususes ja valusas reaalsuses vallutas kiiresti raamatupoodide letid ning lugejate südamed. Teemapüstituselt lihtne, samas nüansi- ja detailirikkalt filosoofiline, nii sise kui välisvaatluslik. Aga eelkõige siiski lugu, millest lugemiseks, arutamiseks, mõtlemiseks pole kunagi “päris õige aeg”. Pea päevikuvormis esitatud kurb jutustus annab sissevaate ühe inimese, naise püüdlustesse saada last ning selles paraku ebaõnnestuda. Kunstlik viljastamine, rasedus, nurisünnitused, abort. Ent mitte ainult. Enamjaolt oleks raamat justkui kogum lootustest ja pettumistest. Isikliku sisemise tragöödia kirjeldamine igapäeva elu taustal, reisimuljete seltsis, tööpaberite selja taga. Peaasjalikult aga kulgeb teos olukordade, emotsioonide, tunnete lahtiharutamisel, punudes selle ümber lisaks sotsiaalset arutlust ühiskonna valupunktidest. Kohati tundub, et kirjeldatud on kõike muud kui lubatud teemat. See mõjub värskendavalt. Muutuks rusuvaks, kui autor pidevalt vaid ühel kindlal, siinpuhul võrdlemisi süngel, ainel arutleks. Aga tilk tilga haaval imbub ka see teema läbi. Vahepeal vaiksemalt, vahepeal valjemalt annab ta enda olemasolust märku, ent pole kunagi mittemärgatav. Kõik peatükid minevikust, mida Kangro jutustab, on ühel või teisel moel lapsesaamisega seotud. Siiski ei jäta kirjanik sageli aega liigsele emotsioneerimisele, vaid kirjeldab tasakaalukalt, tihti kõrvalseisjalikult olukorda. Aga hingevärin paistab läbi. Positiivne, lubatud enesehaletsus, mis heidab loole pigem inimliku kui negatiivse varjundi.
22
STUDIOOSUS
Ma pole lapsevanem ning ei oma hetkel ka püüdu selleks saada. Seega ei saa ma öelda nagu omaks lugu sarnast mõju kõigile oma lugejatele; iga emotsioon ja mõte ei suutnud minuni isiklikult paraku lõpuni kohale jõuda. On see aga säärase loo puhul üldse võimalik? On see ükskõik millise loo puhul võimalik? Abort on üks nendest teemadest, mille aktuaalsus on viimastel aastatel taas tõusma hakanud. Kohati tundub, et kõiki rahuldavat poliitikat ning selgepiirilist otsust sel teemal polegi võimalik vastu võtta. On neid äärmuslikke, kes usuvad, et igasugune abort on põhjendamatu ning lausa kriminaalne, tehes kõikidest asjaosalistest mõrvarid; teised aga vaidlevad tulihingeliselt vastu, nõudes igale naisele võimalust ise enda keha ja elu kohta otsuseid langetada. Kui aga arutelu alla satub säärane teema nagu mitteterve lapse sünnitamine, mõnikord väga sügavapuudelise inimese ilmale toomine, tema kasvatamine, toitmine, riietamine, on arvamused taas kärmed muutuma, lahknema, vaidlusi püstitama. Meil kõigil on õigus elule. Aga missugusele elule? Jah, me ei saa kindlalt väita, et vaimupuudega inimene kogeb oma maailma samasuguse tragöödiaga nagu inimesed tema ümber; ometi mõeldakse hoopis vähem säärastes olukordades neile, kes ükskõik millise erivajadusega isiku reaalselt üles peavad kasvatama. Teda toitma, riietama, tema iseäralike iseloomu- ja emotsioonihetkedega toime tulema. Kas meil on selleks neid kannatavaid olendeid vaja, et ise nende arvelt areneda?
KULTURNIK Kangro teemakäsitlus on ratsionaalne, mõistuslik ja kaalutlev. Samas nendib ta, et kõige paremini teab inimene säärasest olukorrast ainult siis, kui on ise sellega otseselt kokku puutunud. Need, kes tihti vaid kirglikult argumenteerida oskavad, ei tohiks seega paindumatult langetada otsuseid ei konkreetsete inimeste ega antud olukordade kohta. Või on igasugune eluskoe elushoidmine õilis. Kui mitte õilis, siis inimpärane. Elu kaldub elu alles hoidma, see näikse olevat esimene, spontaanne liigutus. Igasugu katsedki tõendavad, et spontaanselt, esimese reaktsioonina kaldub inimene teist olendit aitama, järele mõeldes võib see otsus muutuda. Inimesed toidavad hädist emata jäänud loomapoega, mis sest, et nad on välja mõelnud sõna “kahjur”, ja sellest loomapojast peab kahjur kasvama. Murtud tiivaga tuvile, kes betoonist siseõuele situb, tuuakse sinna kausiga vett. Puud muudkui kasvasid, varjasid valgust, aga mina sain kurjaks, kui keegi tahtis neid elusorganisme maha võtta. On see siis tõesti oma inimlikkuse, oma enesetunde parandamise küsimus, et soovime kõiki ja kõike maailmas elus hoida, säilitada, tallele panna? Kas kogu see aastatepikkune hoolitsemine, toitmine, riietamine on tõesti nii isetu, nii ohvrimeelne kui kõrvalseisjatele tundub. Või on siin mängus ka hooldaja enda ego? Suutmatus lahti lasta. Tahe näidata oma ennastsalgavust maailmale. On ehk tegu lähedaste, ühiskonna, usu või mistahes mõjutatava aspektiga, mis inimese maailmapilti kujundab ja juhib?
STUDIOOSUS
Taas peab nentima, et säärastele küsimustele on nõnda arutledes pea võimatu ainuõiget ning konkreetset vastust leida. Kas Kangro isegi sellele oma mõtisklustes enda jaoks õige lahenduse leiab? “Klaaslaps” ei ole kerge raamat ning seda mitte stiili, sõnakasutuse või hoomamatute sügavate filosofeerimislõikude tõttu, vaid pigem lehtedelt õhkuva valusa haavatava inimlikkuse pärast. Autor ei lase end haletseda ning ei tee seda ka ise; käsitletav teema on miski, millega keegi meist hea meelega isiklikus plaanis kokku ei puutuks. Olgu selleks siis hirm säärase saatuse ees või inimlik siiras kaastunne. Kindlasti ei tohiks me eirata ega pöörata silmi ära teemadelt, mis tekitavad küll ebamugavust, ent saadavad igapäevaelus paljusid inimesi. Kirjanduse üks rollidest on avardada lugejate teadmisi, seeläbi omades olulist mõju ka empaatiatunnetusele ning ligimeste omavahelisele suhtlusele-mõistmisele. Mida rohkem rääkida n-ö tabuteemadest, seda paremini osatakse ka päriselus antud teemade puhul reageerida ja sõna võtta. Ja seda vähem peavad ohvrid kannatama ühiskonna väljamõeldud häbiloori all ning võivad vajadusel reaalselt abi saada. Kuidas muidu kui mitte vapustust hoolega jälgides saab paotuda avaus tähenduse, kosmilise valemi juurde.
23
KULTURNIK
10
24
STUDIOOSUS
NIMI VANUS TEHNIKA KOOL ERIALA PORTFOOLIO
KAROLIN KELPMAN 21 DIGIJOONISTUS TTÜ MEHHATROONIKA IG @LONIRACIA
KULTURNIK
KAJASTA OMA LOOMINGUT STUDIOOSUSES - SAADA KIRI STUDIOOSUS@TIPIKAS.EE
STUDIOOSUS
25
HUUMORINURK TAURI EINBERG
- Ämblikmehe telefon ei ole mitte kunagi võrgust väljas. - Kui inimene tarbib alkoholi, aga ei suitseta, on tal ilmselgelt kops üle maksa. - Liimipulga prügikasti viskamine näitab, et inimene on omadega liimist lahti. - Mu sõber tahtis rongi ette kõndida ja ma oleksin ta päästnud, aga see rong oli juba läinud. - Krematooriumi peielaual on kõik koogid alati tuhksuhkruga.
PAUS LOENGUS T
26
STUDIOOSUS
FUTOSHIKI FUTOSHIKI ON JAAPANI LOOGIKAMÄNG. SELLE NIMI TÄHENDAB TÕLKES “EBAVÕRDSUS”. MÄNGU EESMÄRK ON PAIGUTADA NUMBRID ÜHEST NELJANI NII, ET NEED EI KORDUKS ÜHESKI HORISONTAALSES, EGA KA VERTIKAALSES REAS. KERGEMAKS TEEB MÄNGU ASJAOLU, ET MÕNE VÄLJA VAHEL ON TÄHIS, MIS MÄÄRAB ÄRA KAHE ARVU OMAVAHELISE SEOSE (KAS TEGU ON SUUREMA, VÕI VÄIKSEMA ARVUGA).
SUDOKU
STUDIOOSUS