T TÜ TUDEN G IA JA KIRI . D E T S E M B E R 2015 . TUT STUDE NT MAGAZINE
goo.gl/HJnU5U
Teaduse populariseerimise raske töö Intervjuu TTÜ aasta vilistlasega: Ants Sild Mida mõtleb laval keha?
TTÜ Robotiklubi Rootsi-retk Reelika Raap - Monacost TTÜ-sse Dmitrii Stepanenko: Jumping Jack (ENG)
䰀伀唀一䜀䔀 SIIN VÕIKS OLLA SINU ETTEVÕTTE REKLAAM!
䬀爀椀猀琀攀氀 䄀愀猀氀愀椀搀 吀愀愀瘀椀 倀愀漀洀攀琀猀 Reklaamimiseks Studioosuses, võta ühendust maarja.pytsep@tipikas.ee
2 | STUDIOOSUS
䬀漀氀洀愀瀀攀瘀Ⰰ ㈀⸀ 搀攀琀猀攀洀戀攀爀 欀攀氀氀 ㈀ ⸀ 吀吀 琀甀搀攀渀最椀洀愀樀愀猀 䬀漀渀琀猀攀爀搀椀最愀 琀漀攀琀愀洀攀
PEATOIMETAJA KIRI
Inimestel olla üks vana komme, et lahkudes tuleb pärandada miskit oma varast enda asemikele. On see vabanev vang või riigileivalt lahkuv poliitik – tava nõuab pärandit! Minu eelkäija Studioosuse toimetuses, Kristiina, jättis mulle järgnevad esemed: jõuluteemaline pulgakomm maasika maitsega ja kast vanu ajakirju. Et tasuta lõunaid pole olemas, käib ka pärandusega tavaliselt kaasas mõni kohustus. Minu puhul oli selleks utiliseerida kast vanu Studioosuseid. Tõstsin kasti autosse, et sõidutada ta vanapaberi prügikastini. Tagaistmel ootas ta seda hetke väga edukalt järgmised 2 kuud kuni ühe unetu ööni, kus ta mulle meenus. Juhtumisi oli tegu Halloweeni õhtuga ning ma olin jäänud koju, et vaadata salatoimikuid. Und ei olnud ning kella poole ühe paiku otsustasin end pisut tuulutada. Tänav oli külm ja pime. Puhus tuul ja kusagil kauguses oli kuulda koeri omavahelisi arveid klaarimas. Autos oodanud kast oli raske. Upitasin ta vanapaberi prügikasti serva peale, avasin kaane ja heitsin ajakirjade kasti üle ääre sisse. Kostus pehme mütsak, millele järgnes koheselt kellegi õõvastav karje. Prügikasti põhjast kargas nähtavale röökiv ja muljutud lõust. Dopingusportlase kiirusel olin ma hetkega jõudnud liikuda prügikastist 3 meetri kaugusele ning proovisin nüüd juhtunut mõista. Prügikasti põhjast üles karanud tont osutus kellekski kodutuks, kes külma eest sinna peitu oli pugenud. Kastitäis vanu Studioosuseid oli ta magusast unest aga ootamatult äratanud. Püüded minu uue sõbraga suhelda osutusid viljatuks. Prükkar kaevus Studioosuste alla peitu. Kindluse mõttes kohale kutsutud kiirabibrigaad jõudis kähku kohale ja õngitses ta välja kui erakvähi oma mugavast kodast. Härra lapiti kinni ja sõidutati edasi, vastu mõnele uuele seiklusele. Studioosus on alati soovinud pakkuda head ajaviidet ja kergemat lugemist, samas tuletab vana tarkus meile meelde: pole midagi kerget tihedalt pakitud tselluloosis! Head lugemist ja olge hoiatatud! Head lugemist! Aleksander Vassiljev Peatoimetaja sassipostkast@tipikas.ee
PEATOIMETAJA: ALEKSANDER VASSILJEV KÜLJENDAJA: ANNEMARI SEPP KEELETOIMETAJA: EVELIN VIILMANN TÕLKIJA: SIRET LAASNER FOTOGRAAF: MARKO VILBERG (TTÜ FOTOKLUBI) FOTOGRAAF 2: STEN-ANDER OJAKALLAS PEAKAANE FOTO: HEIDI PÄHN
TOIMETUS: BRITA SIIMON, LIINA SALA, TAAVI SIMSON, CRISELY APRI, INGRID LUIDE, MARTIN MALM, LIISI ROHTUNG, CRYSTAL LAGRONE, DMITRII STEPANENKO
TRÜKK: OÜ KOOPIA NIIN & RAUAM VÄLJAANDJA: TTÜ ÜLIÕPILASESINDUS AADRESS: EHITAJATE TEE 5, TALLINN KIRJUTA: STUDIOOSUS@TIPIKAS.EE HELISTA: 630 3621 WWW.TTU.EE/STUDIOOSUS @STUDIOOSUS 2015 | KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD STUDIOOSUS | 3
sisukord
Minu kogemus Erasmuse välisTTÜ Robotiklubi Rootsi-retk praktikast
8-9 Lisaks: Teaduse populariseerimise raske töö
6-7
Tudengkonnal on nüüd oma Instagrami konto
10
Üliõpilasesindus asub arendama uut stiiliraamatut
10
Intervjuu TTÜ aasta vilistlasega: Ants Sild
11-13
How much do YOU know about Estonia?
18-19
4 | STUDIOOSUS
14-15
peidetud eriala: puidutehnoloogia
Mida mõtleb laval keha?
26-27
Reelika Raap: Monacost TTÜ-sse
20-21
Jumping Jack
22-24
Before I Was An International Student, I Wasn’t. Kunstinurk: Heidi Pähn Halva Huumori Instituut
25 28-29 30
“
ILUSAT PÜHADEAEGA!
“
16-17
STUDIOOSUS | 5
TTÜ PULSS
Teaduse populariseerimise raske töö TAAVI SIMSON NASA
Hea Studioosuse lugeja. Oma seekordse artikli read plaanin ma pühendada teaduse populariseerimise teemale. Arvan, et sa oled nii tark, et ma ei pea peatuma mõistetel „teadus“ ega „populariseerimine“, kuid kas sa oled kursis ka sellega, mis on peidus „kardinate taga“ ehk kuidas toimub teaduse populariseerimine ning miks on teaduse populariseerimine üldse oluline?
6 | STUDIOOSUS
Kaamera ees esinemiseks valmistumine võttis mul terve kuu ja nagu tagantjärele tarkusega tõdeda võib, pole alati ka nii põhjalikust ettevalmistusest kasu. Ettevalmistamise aeg kulus põhiliselt räägitava teksti ettevalmistamisele ja läbiharjutamisele, samuti näidiste selekteerimisele ja ettekande slaidide koostamisele. Mis siis muudab esinemise nii raskeks ja miks on oluline nii põhjalik ettevalmistus? Alustuseks ajapiirang. Oma jutu pead sa suutma mahutada mõne lühikese minuti sisse (antud võistlusel kolm minutit), seda vaatamata sellele, kui lihtne või keerukas sinu ettekantav teema ka olema ei juhtuks. Lisaks pead sa suutma teha seda in one take, sest teaduslike ettekannete tegemine pole mingi filmitööstus, kus apsud pärast välja monteeritakse. Õigemini, sellistel konkurssidel teist võimalust ettekandeks ei anta. Kõik peab õnnestuma ühe võttega, seega oma sõnade otsa komistada ei maksa ning enesevalitsemine peab esinedes olema väga hea. Kõlavat häält, selget diktsiooni ning korrektset kehakeelt ei hakka mainimagi. Kõik eelnev on aga tühine teaduse populariseerimise kõige suurema probleemi kõrval. Nimelt, kuidas sa suudad teha oma teadus- või uurimistöö teema piisavalt lihtsalt arusaadavaks ka väikesele lapsele või vanaemale ning kuidas serveerida seda piisavalt atraktiivses kastmes? Albert Einstein on öelnud: „Sa pole teemast piisavalt aru saanud, kui sa ei suuda seda oma vanaemale selgeks teha“. Tuleb tõdeda, et selles ütluses on omajagu tõtt. Just lihtsa seletuse puudumine on see kivi, mille otsa paljud algajad teaduse populariseerijad komistavad. Nii ka mina sel korral. Sul võib olla perfektne esinemisstiil ja viimseni lihvitud Powerpoint, kuid kui sa ei suuda oma jutu „uba“ edasi anda lihtsate ja arusaadavate sõnadega ja inimesi haaravalt, siis on sellest vähe kasu. On ju teaduse populariseerimise peamine mõte viia keerulised teemad lihtsal ja huvitaval moel massidesse, et ka tavaline inimene aru
“ SA POLE TEEMAST PIISAVALT ARU SAANUD, KUI SA EI SUUDA SEDA OMA VANAEMALE SELGEKS TEHA
“
Öeldakse küll, et enesekiitus läheb haisema, kuid leian sellegipoolest, et olen üsna õige inimene antud küsimustes rääkima. Olen olnud piisavalt nii siin- kui ka sealpool „kardinat“. Olin osaline saatesarja „Rakett69“ teises hooajas ning sellel sügisel osalesin ma populaarteaduslike videode konkursil TTÜ eelvoorus. Kui osalemine saatesarjas on üks asi, siis populaarteadusliku video ettevalmistamine on juba hoopis kõrgem pilotaaž (see on siis see osa, mis kardinate taha jääb).
saaks, mida need targad mehed ülikoolis ja laborites teevad. Siinkohal jõuan ka selleni, miks on teaduse populariseerimine oluline. Kui teaduse suuri avastusi ei viida haaraval ja arusaadaval moel noorteni, aga ka vanema generatsiooni inimesteni, siis pole teadusel ka järelkasvu ega ühiskondliku toetust teaduse ja hariduse rahastamisele, mis teadupärast pole sugugi mitte odavad valdkonnad. Järelkasv noorte hulgast saab tulla vaid siis, kui ollakse teadlikud teaduse ja tehnika arengu erinevatest suundadest ning võimalustest end selles vallas haridussüsteemis koolitada. Laiem ühiskondlik teadlikkus on aga vajalik selleks, et inimesed mõistaksid, miks on vaja investeeringuid mõnda kallisse projekti või uuringusse. Teaduse populariseerine saab (ja ka on aidanud) aidata kaasa näiteks Enefit280 projekti populaarsuse kasvule ja vajalikkuse tunnetamisele. Kui saadakse aru, kuidas see töötab ja kuidas ühiskond sellest tervikuna võidab, siis kasvab ka mõistmine ja arusaam. Lõpetuseks võin öelda, et kuigi teaduse populariseerimine ei ole sugugi mitte lihtne ülesanne, soovitan ma julgelt teistelgi end selles vallas proovile panna. Kuigi minu enda esimene suurem katse läks üle kivide ja kändude, kavatsen ma kindlasti ka tulevikus katsetada. Kogemustest saab ju vaid õppida ning teha tulevikus paremini seda, mis alguses ei õnnestunud. Minu esimene katse teaduse populariseerimise vallas on kenasti nähtav ka video vormis YouTube`is: https:// www.youtube.com/watch?v=-YqMoB6s-1g.
STUDIOOSUS | 7
TTÜ Robotiklubi Rootsi-retk RAIMOND VABA
KEVIN REE
7. novembril toimus Stockholmis robotivõistlus STHLM Robot Championship 2015, kus TTÜ Robotiklubi olid esindamas Raimond Vaba, Heiko Pikner, Indrek Tubalkain ja Kevin Ree. Lisaks suurepärasele seltskonnale pakuti Rootsis ka tugevat konkurentsi, millele vaatamata naasime kodumaale märkimisväärsete tulemustega - nelja ala peale suutsime saavutada 7 poodiumikohta, millest 6 olid auhinnalised. Võistluse õhkkond oli igati meeldiv, meid võeti vastu kui ainsaid välismaalasi - isegi venitati pisut sündmuse algusega, et me laeva hilise saabumise tõttu siiski osaleda saaksime. Võistlejad käitusid väga sportlaslikult – käesurumised enne ja pärast
8 | STUDIOOSUS
mänge olid tavalised nähtused ning me ei näinud ühtegi vihast vaidlust kohtunikuga. Ühesõnaga oldi ülimalt mõistlikud. Tihti muljetati oma robotite ehitusest – millest puudu jäi, mida parandada võiks ja anti muid soovitusi. Tulemuste seisukohalt on TTÜ Robotiklubi joonejärgijate tase endiselt tugev - sealt sündis koguni kolmikvõit robotitega Mink, Kärp ja Tigu, millele järgnes veel 4. kohal Super Mario viisi piiksuv 3Pi joonejärgija. Minisumo konkurentsis võitles ennast 2. kohale robot NoGrip. Teised saavutasid aga auväärsed 4. ja 5. kohad. Paraku polnud asjade halva kokkulangemise tõttu või-
malik võistlema tuua uusimat robotit ning minisumo tulemus jäi pigem selle taha, et ülejäänud robotid hakkavad vanaks jääma. Võistluse käigus oli näha riiulil tolmu kogunud roboti otse riiulilt võetuna võistlusesse toomise halb külg – kolmel korral kaotasid robotid võistluse ajal kas rehvi või ratta. Mängude vaadatavuse seisukohalt oli tegemist väga tasavägise ja põneva minisumo võistlusega, mõned kestsid isegi minuteid, enne kui keegi lõpuks välja suruti. LEGO-sumos olid ainsad võistlejad meie robotid Ülo ja Jaanus, mis madistasid tasavägiselt kuni Jaanuse võiduni. Rootsis puudus aga standard-sumo konkurents, mille tõttu lasti meil 3kg-st Tinavilet Freestyle võistluse raames demonstreerida. Promova intervjuu taustal madistas Tinavile kohtuniku jalanõudega ning lahutas edukalt publiku meelt. Standard-sumo pole Rootsis ilmselt tihti esinev nähtus ning etteaste põhjal valiti Tinavile ka Freestyle võitjaks. Folkrace`i kohapealt saime aga rootslaste pealt näha, millist taset püüelda tuleks. Rootslased suudavad ikkagi ära tõestada, miks see nende ala on. Meie esindaja
FRU jäi lõpetajate hulgas küll viimaseks, kuid osalejate seas siiski keskmisele positsioonile. Selle nimi tekitas küll natuke huumorit seoses sellega, et fru tähendavat rootsi keeles naist. Küllaltki hinnaliste autasude hulgas leidus nii mõndagi, alustades sussidest ja lõpetades tahvelarvutiga. Võistlust sponsoreeris ning autasud pani välja Scania Group. Ürituse käigus said rootslased end intervjuude kaudu kurssi viia detsembri alguses toimunud Robotexiga, millel osalemiseks näidati üles üllatavalt palju initsiatiivi ning üle pika aja sai Robotexil taas näha osalemas ka rootslasi. Jääb ainult üle loota, et nende hea kohtlemisega suudeti tõsta põhjamaade osalust Euroopa suurimal robotivõistlusel ka edaspidi.
STUDIOOSUS | 9
TUDENGKONNAL ON NÜÜD OMA INSTAGRAMI KONTO VISKA TOIMUVALE PILK PEALE AADRESSIL: WWW.INSTAGRAM.COM/TUT_STUDENTUNION CRISELY APRI
STEN ANDER OJAKALLAS
Teadupärast on fotopõhine suhtlusvõrgustik Instagram kujunenud üheks populaarseimaks sotsiaalmeedia kanaliks. Parandamaks võimalusi jõuda võimalikult paljude tudengiteni, otsustas ka TTÜ Üliõpilasesindus võrgustikuga liituda, luues tudengkonnale päris oma Instagrami konto. Kuna nutitelefonide populaarsus ei näi raugevat ning Instagrami kasutajate arv kasvab välgu kiirusel, otsustati ajaga kaasas käimiseks uus tudengkonda esin-
dav sotsiaalmeedia konto avada. Septembris loodud esinduskanali eesmärgiks on olla ühelt poolt info edastamise allikaks ning teisalt pakkuda huumorit ja motivatsiooni pingutamiseks. Enamjaolt on konto inglisekeelne, et ka välistudengid kõige toimuvaga kursis olla saaksid. Tudengkonna Instagrami kontol kuvatakse nii üliõpilaste õnnestumisi kui raskeid hetki, toimuvaid üritusi, erinevaid mõtteid ja motiveerivaid pilte, mis muudab konto nii huvitavaks kui ka kasulikuks ajaveetmise kanaliks.
ÜLIÕPILASESINDUS ASUB ARENDAMA UUT STIILIRAAMATUT Koos TTÜ Üliõpilasesinduse arengukavaga plaanivad tudengiesindajad kevadeks valmis saada ka uue stiiliraamatu. Kuna viimane Üliõpilasesinduse kuvandiga seotud muudatus ulatub väga ammustesse aegadesse, on tudengiesindajatel tekkinud soov organistsiooni brändi
10 | STUDIOOSUS
kaasajastada. Uuendada on plaanis nii Üliõpilasesinduse visuaale, logo, sloganit kui ka üldist kuvandit, eesmärgiga muutuda innovaatilisemaks ning peegeldada enam tudengimeelsust. Et Üliõpilasesindusele koostatakse uut 5-aastast arengukava, on iseenesest mõistetav, et koos organisatsiooniga peab arenema ja kaasajastuma ka selle bränd.
TUDENG TEGUTSEB
Intervjuu TTÜ aasta vilistlasega:
Ants Sild INGRID LUIDE TTÜ
STUDIOOSUS | 11
Kuidas valisite omal ajal eriala? On teil toonast valikut kunagi kahetseda tulnud? Erialalt olen ma elektrisüsteemide insener, kuigi suur osa minu tööelust on kulgenud IT valdkonnas. Ma kuulun nende hulka, kelle erialavalik oli kuidagi pärilik. Minu isa oli elektriinsener, kes töötas kogu elu Eesti Energias. Tema kõrvalt sain juba enne eriala valikut elektrijaamadega tutvuda. Minagi tahtsin pigem praktilist haridust, teha midagi oma kätega. Mul ei olnud kosmonaudi või korstnapühkija unistust. Hilisemalt olen ma erialavalikuga olnud väga rahul. Elektrisüsteemid tõenäoliselt ongi täna tehnilistest süsteemidest ühed suuremad ja keerukamad. Salvestada elektrit ei saa, samas pead sa kõiki elektrijaamu ja tarbijaid tasakaalus hoidma. Meid õpetati juhtima süsteeme ja olukordi, kus sul igal juhul mõistus alati otsa saab ja andmeid ei ole. Selline üldine laiahaardeline haridus on mind väga palju aidanud. Kuidas kulges ülikoolitee inseneriõpingute ajal? Rääkige mõnest õppejõust või loengust saadud mõttest, mida tänaseni meenutate. Õpingud kulgesid minu jaoks suhteliselt lihtsalt. Looduse poolt on mulle antud hea lühiajaline mälu, üldistusvõime ja terviku haaramise oskus, mis sobisid erialaga hästi kokku. Minu jaoks olid sport ja üliõpilaselus osalemine sama olulised kui õppimine. Üks huvitav seik tuli mul küll meelde. Aasta oli vist 1977 ja ma õppisin esimesel või teisel kursusel. Äkki tuli nõue, et diskorid peavad omama mingisugust sertifikaati ehk tõendit, et neid on üle kuulatud. Me olime heade sõpradega kokku leppinud kusagil diskot teha, kui tuli teade, et ilma paberita jääb kõik ära. Läksime siis Olavi Pihlamäe juurde, kes oli juba toona klubi eestvedaja. Minu klassivennast sai esimene ametlik diskor, mina sain „TPI diskori tunnistuse nr 2“. Pidime selleks kirjutama 20 A4 lehekülge teksti, sest kõik, mida sa õhtul rääkisid, pidi olema kooskõlastatud. Õppejõududest on meelde jäänud need, kes rääkisid ka muust peale oma ainete, kes oskasid näiteid tuua reaalsest elust. Tänu neile tekkis selline erialaga kaasas käiv arusaamine, et sul ei teki kunagi õiget ja täielikku pilti sellest maailmast, kus sa tegutsema ja juhtima hakkad. Olete endiselt Tehnikaülikooliga seotud. Mida peate ülikooli tegemistes aastate jooksul toimunud muudatustest olulisemateks? Ülikooliga olen täna seotud formaalselt infotehnoloogia teaduskonna nõukogu liikmena. Moraalselt oli aasta vilistlaseks nimetamine minu jaoks väga üllatav
12 | STUDIOOSUS
ja oluline tähelepanuavaldus. Kui vaadata kõiki aasta vilistlaseks nimetatud inimesi, siis on seal tuntud avaliku elu tegelased või siis suurfirmade, suursponsorite ja koostööprojektide pakkujad. Mina olen selles reas selge erand, ma ei ole suurtööandja ega too ka TTÜ-le suuri lepinguid. Olen olnud pigem utsitaja rollis, andnud nõu, kuidas haridusvaldkonda edendada. Ülikooli rahvusvaheline avanemine on võrreldes toonaste aegadega nagu öö ja päev. Teadus- ja õppetöö on ülikooli kõvasti edasi aidanud. Teine oluline tegur on Euroopa Liidu abirahad. TTÜ tänane linnak on võimas. Ülikooli olukorda ja õppekavasid hindamas käinud välismaa vaatlejad on välja toonud, et on vähe ülikoole, kellel on parem situatsioon ja varustatus kui meil. Me oleme saanud väga hea vundamendi. TTÜ-s on värske hingamine, meil on uus rektor, koostatakse arengukava järgmiseks viieks aastaks. Mida teeksite teie tänasega võrreldes teisiti, millise eesmärgi suunas liiguksite? Sisuliste muudatustega on raskem. Kogu akadeemiline maailm on väga raskesti pööratav ja juhitav. Ühiskonna, riigi ja ülikooli vajadusi on raske samasse rööpasse sättida. Selles suhtes tuleb võtta müts maha rektor Keevalliku ees, kelle juhtimisel tegi ülikooli läbi suure arengu. Samas on muutuste vajadus kõigile selge. Tänase süsteemi kitsaskohad on suhteliselt absoluutsusesse kiskuv akadeemiline vabadus, killustatus ja instituutide omavaheline konkureerimine. Jaak Aaviksood tööalaselt päris hästi teades loodan väga, et tema võib olla võimeline vajalikke muudatusi läbi viima. Ülikool on kunagi üles ehitatud meistrite, eestvedavate geniaalsete peade toetamiseks ja nendest tuleva teadmise edasi viimiseks. Kui meil jõuab ikkagi 50% kõigist keskkooli lõpetajatest ülikooli, siis see on midagi muud. Täna räägime me ikkagi massi kõrgharidusest. Vastuvõtt tuleb teha arukamaks ja efektiivsemaks. Teadus- ja arendustegevus peaks toimuma ka Eesti majanduse heaks. Ilma ülikoolita ei lenda Eesti majandus kuhugi. Täna on nad lahus, seda on vaja muuta. Aidake tänastel tudengitel iseennast aidata. Millega peaks lisaks hea õppeedukuse hoidmisele tegelema, et olla tööturule sisenedes võimalikult edukas? Millest ma oma erialal ka tänases töös puudust tunnen, on ikkagi see, et sügavat IT teadmist on mul liiga vähe. Ma olen küll seda meelt, et erialased oskused ja amet peaksid olema lähedased. Samas ei arva ma, et õppetöö peaks olema tudengielus valdav asi. Jutt, et võetakse tööle ainult neid, kellel on ette näidata nii erialane haridus kui ka töökogemus, on täielik jama. Võetakse tööle neid, kes näitavad võime-
kust teha tööd. Kui sa ei ole mitte midagi muud teinud, kui õppinud ja väga hästi õppinud, siis see näitab, et sa oled võimeline akadeemiliselt teadmisi omandama. Kas sa oled aga võimeline ka midagi ära tegema, näitavad palju paremini kõrvaltegevused. Näiteks sellest, et inimene mängib heal tasemel korvpalli, võib välja lugeda, et ta on võimeline töötama meeskonnas. Pikamaajooksjal on aga reeglina hea rutiinitaluvus ja vastupidavus. Kas tänastel noortel piisab konkurentsivõime tagamiseks kohalikust haridusest või on väliskogemus tingimata oluline? Kohalikust haridusest ei piisa. Need, kes täna ülikooli lõpetavad ja ei ole välisriigis õppinud, on olulisest kogemusest ilma jäänud. Seda puudujääki saab millegagi kompenseerida, aga maailma nägemine, rahvusvaheline suhtlusvõimekus, suhtlusvõrgustik, keeleoskus, hakkamasaamine võõras olukorras - need on ju absoluutselt puudu. Igal juhul peab minema välja. Tänases Euroopa Liidus on see ka rahaliselt enamikule võimalik, Eestis õppimine ei ole oluliselt odavam. Olete varasemalt sõna võtnud elukestva õppe ja täiendkoolituste vähesuse teemal. Kas probleem on pigem töötajas, kes ei otsi võimalusi enese arendamiseks; tööandjas, kes lisakoolitusi ei võimalda või
haridusasutustes, mis keskenduvad esmajärjekorras võimalikult suure arvu keskkoolilõpetajate värbamisele? Me teeme odavat tööd, meie oskused on madalad. Selleks, et me tõesti saaksime kõrgema lisaväärtusega tööd tegema hakata, on kõigil vaja õppida, nii tööandjatel kui ka ettevõtjatel, töötajatel täpselt samamoodi. Me peame võtma terve sektori ja andma neile täiendkoolitust. Võtame kasvõi metallitootmise. Väiketootmises oleme me edukad, töökodasid on palju. Selleks, et metallitootmise sektor üles tõsta, on vaja läbivat täiendkoolitust. Inseneridele koostöös ülikooliga, alates sellest, et nad suudavad oma jooniseid lugeda arvutiekraanilt. Sellist terviklikku täiendkoolitust ülikool pakkuda ei suuda. Selleks, et meie kasvuvaldkonnad üles tõsta, peab olema täiskomplekt ja oluline on riigi roll. Isiklikud tulevikuplaanid. Kus tahaksite veel käe külge panna? Hariduse teema on väga huvitav, osalemine suurtes rahvusvahelistes projektides. Ma loodan, et hariduse ja Eesti majanduse vastastikuse toetuse teema ei ole kaks ise maailma, vaid saavad järjest lähemalt kokku. Selles valdkonnas on palju huvitavat teha ja loodan, et saan seal veel pikka aega kaasa lüüa.
STUDIOOSUS | 13
ARGO SANNIK
ERAKOGU
Minu kogemus Erasmuse välispraktikast Southamptoni Ülikoolis LISAINFO ÜLIÕPILASVAHETUSE VÕIMALUSTE KOHTA: WWW.TTU.EE/STUDYABROAD WWW.TTU.EE/INTERNSHIP
Olen TTÜ tootearenduse ja tootmistehnika magistrant ning varasemalt lõpetanud meretehnika ja väikelaevaehituse eriala TTÜ Kuressaare Kolledžis Saaremaal. Sel suvel oli mul meeldiv võimalus viibida pea kolm kuud välispraktikal Inglismaal Southamptoni Ülikoolis.
kasutada Erasmuse programmi võimalusi ja kandideerida veel enne lõpetamist või oma unistus määramata ajaks edasi lükata. Tänu Erasmus+ võimalusele, mille puhul on võimalik teostada praktika ka pärast lõpetamist, otsustasin programmis osaleda.
Tegelikult olin ma unistanud välismaal õppimisest juba enne ülikooliõpinguid. Üliõpilasvahetuses osalemise mõte tekkis praktiliselt kohe, kui olin alustanud õppimist kolledžis ja kuulnud Erasmuse programmist ning vahetuses osalenud tudengite kogemustest. Aastad möödusid õpingute ja töö varjus ning poole aasta pärast terendas juba lõpetamine. Tuli otsustada, kas
Vahetusülikooli otsingutele ei olnud mul õnneks vaja oluliselt aega kulutada, sest tänu Kuressaare Kolledži ja Southamptoni Ülikooli headele suhetele ja koostööle merehariduse vallas olin juba varem otsustanud, et kui peaksin välismaal haridust omandama, teen seda eelisjärjekorras Southamptonis. Ka tutvused 2013. aasta suvel Southamptonist Saaremaa väikelaevatoot-
14 | STUDIOOSUS
jate juures välispraktikat tegemas käinud Davidi ja Edoardoga lihtsustasid valiku tegemist. Praktika planeerimisel oli mul lihtne poistega taas ühendust võtta ja näiteks majutusvõimaluste kohta uurida. Kuna tegin õpingute kõrvalt ka erialast tööd, tuli välispraktikal viibimine kooskõlastada ka tööandjaga. Tõsi, rääkides esimesel aastal ülemusele oma soovist mõnda aega välismaal viibida, pidin leppima negatiivse vastusega. Arusaadav, kuna isegi mõne kuu pikkune etteteatamise tähtaeg võib olla liiga lühike, et ettevõtte töökorraldus selle pärast ei kannataks. Positiivne oli see, et sain tööandjaga kokkuleppele, et järgneval aastal oleks minu eemalviibimine mõeldav. Seega, kui osapooli on rohkem kui kaks, on oluline alustada planeerimisega võimalikult vara ja mitte loobuda kärsitult esimese tagasilöögi puhul. Erinevalt Eesti haridussüsteemist, kus üliõpilased teostavad praktikat õpitava eriala valdkonnas tegutsevas ettevõttes või organisatsioonis, Southamptoni Ülikool eraettevõtetesse praktikante ei vahenda. Minu praktika kujutas endast töötamist teadurina ülikooli inseneriteabe ja keskkonna teaduskonnas vedelike ja struktuuride koostoime uurimisrühmas. See oli väga sarnane lõputöö kirjutamisele, kuid professionaalsemal tasemel. Tegemist oli justkui doktorantuuri lühiajalise praktiseerimisega, sest igapäevaselt töötasin ma avatud kontoris koos paljude rahvusvaheliste doktoriõppe tudengitega, kes kõik tegelesid erinevate uurimistööde ja projektidega. Ka minul oli juhendaja, just nagu doktorantidel, kes andis akadeemilist nõu ja suunas tehnilistes küsimustes. Kogu praktika kulges aga tegelikult küllaltki iseseisvalt, ilma pideva kõrvalise jälgimiseta.
sides tekitab turvalise tunde juba teadmine, et tuttav on probleemide tekkimisel vaid telefonikõne kaugusel või ta teab kedagi, kes oskab ootamatuste puhul aidata. Kontaktivõrgustiku loomiseks tuli oma telefoni ka nii mõnigi uus rakendus laadida või liituda uute sotsiaalmeedia võrgustikega, et olla nähtav ja kättesaadav. Oma nädalavahetused veetsin ma ümberkaudseid linnu ja vaatamisväärseid paiku külastades, sest sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata. Algul külastasin läheduses asuvaid linnu koos oma rahvusvaheliste sõpradega, kuid mõne aja pärast avastasin endale sobivat rohkem üksinda reisimise. Põhjus oli lihtne soovisin näha võimalikult palju ilma aega raiskamata. Sõpradega oli lahedam korraldada filmiõhtuid ja käia kohalikku ööelu kaemas. Välispraktika kogemus on mind kindlasti mõjutanud. See on aeg, mil igaüks leiab mõne hetke vaadata enda sisse ja seda pilguga, mis on võõras keskkonnas viibimisest avardunud. Pärast koju naasmist vaatan aktuaalseid teemasid uue pilguga ja üha enam paneb imestama suure hulga inimeste kitsarinnalisus. Erasmuse üliõpilasvahetuses osalemine annab hindamatu elukogemuse ja avardab silmaringi. Need on praktilised teadmised, mida loengutes ei omandata!
Selline teadustöö kogemus arendas oluliselt mu probleemilahenduse oskust, samuti erinevatest allikatest info leidmise ning selle tõesuse hindamise oskusi. Iseseisva töö käigus õppisin oma aega ja tegevusi ka paremini planeerima. Oluline osa Erasmuse üliõpilasvahetuse juures on võimalikult paljude inimestega suhtlemine ja erialase kontaktivõrgustiku loomine. Tean omast käest, et eestlase jaoks on tihti väga keeruline võõra inimesega tühja koha pealt vestlust alustada ja end avada, kuid seda tuleb püüda teha, kasvõi „Tere, kuidas läheb?” tasandil. Mida suurem kontaktide võrgustik on välisriigis loodud, seda kindlam tunne on kodumaale naasta, sest kohatud ja tundma õpitud inimesed jäävad justkui sinu seljatagust võõrsil kaitsma. Piisab teadmisest, et vajadusel on olemas keegi, kelle poole pöörduda. Lisaks muidugi uued sõbrad, kellega sai vaba aega veedetud ja kellelt võib ka öömaja küsida, kui selleks peaks tulevikus vajadus tekkima. Hiljem mõnda välisriiki rei-
STUDIOOSUS | 15
GNOSIS
Ambitsioonikusest Eesti puitmajatootjatel puudu ei jää INGRID LUIDE
UNSPLASH
“
Minu jaoks on puit alati olnud soe, hästi lõhnav ja emotsionaalselt meeldiv materjal.
“
16 | STUDIOOSUS
Minu jaoks on puit alati olnud soe, hästi lõhnav ja emotsionaalselt meeldiv materjal. Mõtlesin sellele kunagi eriala valides ning tänasel päeval õpin ma puidu- ja tekstiilitehnoloogiat. Meie eriala lõpetajatel on võimalik tööle asuda väga erinevates valdkondades, saeveskist mööblitööstuseni, ukse-aknatehasest puidu termotöötlemisega tegelevate ettevõteteni. Ühest võimalikust Eesti Nokiast, puitmajadest, mõtlesingi täna kirjutada. Paljud on kindlasti viimase aasta jooksul meedias märganud uudiseid Eesti ettevõttest, kes Norras maailma kõrgeima puitmaja ehitamisel kandvat rolli mängivad. Tänaseks on Tartu ettevõtte Kodumaja AS ja norralaste koostöös valmiv ehitis Bergenis saavutanud projekteeritud kõrguse 51 meetrit ja jõulude ajal võivad elanikud hakata sisse kolima 62 vastvalminud korterisse. 14-korruseline puitmaja kannab nime The Tree. Maja on eriline. Peale fakti, et Puust saab maailma kõrgeim puitmaja, ei kasutata seal näiteks peaaegu üldse teraskonstruktsioone. Hoone koosneb üksteise peale legoklotsidena monteeritud ruumielementidest, korteritest, seejuures viiendat, kümnendat ja eelviimast korrust katab ehitise stabiilsuse huvides betoonvahelagi. Senini maailma kõige kõrgema puithoone tiitlit kandnud 32 meetri kõrgune maja asub Austraalias Melbourne’is. 14-korruselise kõrghoone kõik korterid valmisid Kodumaja tehases ning tarniti otse Paldiskist laevadega Bergenisse. Liimpuitdetailid valmisid Norras ja kokku monteeriti see kõik ehitusplatsil. Mõlemal pool maja olevad klaasist rõdud jätavad liimpuitkonstruktsioonid nähtavale. Korteriteski on nähtavad liimpuittalade konstruktsioonid sisekujunduselementideks. Kahe- ja kolmetoaliste korterite ruutmeetri hind jääb 7000– 8000 euro vahele. Järgmisel aastal alustavad Viinis arhitektid tööd 83 meetri kõrguse peaaegu üleni puidust hoone kallal. The Guardian teatab, et umbes 25-korruseline hoone läheb maksma 60 miljonit eurot. Stockholm plaanib aastaks 2023 ehitada 34-korruselise puidust korterelamu ja sarnaseid plaane on teistelgi riikidel Euroopast Austraaliani. Puidust kõrghooned on kiiresti kasvav trend öko-meelsete arhitektide hulgas, kes rõhutavad puidust hoone-
te ehitamisest tulenevat kasu keskkonnale. Erinevalt betooni tootmise protsessist, mille käigus eraldub suurel hulgal süsinikdioksiidi, seovad puud kasvades süsihappegaasi. Iga kuupmeeter puitu talletab aastas umbes ühe tonni süsihappegaasi. Puidu lagunemisel või ka põlemisel vabaneb aga sama kogus süsihappegaasi tagasi atmosfääri. Et hoida süsinikku seotuna, tuleb katkestada selle looduslik ringlus. Selleks, et uus metsapõlvkond saaks tekkida, tuleb küpseks saanud metsa raiuda ja puitu kasutada. Parim koht kasutamiseks on ehitus, sest ehitistes olevas puidus ladestunud süsinik tõmmatakse ringest välja pikaks ajaks, ja kui puitmaja kunagi lammutatakse, on puit kasutatav kas energia või näiteks puitlaastplaatide tootmiseks. Elades klaasi, betooni ja terase maailmas on puidust kõrghoonete ideed algul raske ette kujutada. Puidu laiemat kasutust ehituses takistavad mitmed eelarvamused, näiteks peetakse puitu vähepüsivaks ja tuleohtlikuks. Räägime sellest lähemalt. Mis juhtub puidust hoonega tulekahju korral? Tuli on iga kõrghoone jaoks tõsine probleem. Ei olnud ammu, kui 79-korruselises Dubai Marina Torch (tabav nimi) pilvelõhkujas sai tulekahju alguse rõdule järelvalveta jäänud grillist. Videosalvestuselt on näha, kuidas tuli tugevate tuulepuhangute tõttu kiiresti levib ning põlevad rusud tänavale kukuvad. Puitmaja pole kivimajast tuleohtlikum. Seda loomulikult siis, kui maja on õigesti projekteeritud ja ehitatud. Puitkandurite käitumine tulekahjus on erinevalt terasest või betoonist ennustatav. Näiteks liimpuittala süttimisel hakkab puit söestuma kiirusega umbes 0,7 millimeetrit minutis. Tule leviku riski kujutavad endast suured puitpinnad, mitte kandekonstruktsioonid. Kas puidust hoone jääb püsima? Parim kinnitus väitele, et puitmaja kestab aastasadu, on vanad puumajad Eesti linnades, mida vaatamata ebapiisavale hooldusele on hulgaliselt säilinud. Kuigi hooneid ähvardavad mitmed ohud (nagu tulekahju, veekahjustused, mädanik, termiidid), on inimesed puitu ehitamiseks kasutanud sajandeid. Vanim puitehitis maailmas, Horyu-ji tempel Jaapanis, ehitati 607 eKr, ja see mitte ainult ei seisa tänaseni püsti, vaid on ka endiselt kasutusel. Isegi peale mitmeid sajandite jooksul räsinud maavärinaid.
STUDIOOSUS | 17
How much do YOU know about Estonia? ESTONIAN INTENSIVE LANGUAGE COURSE (ESTILC) AIM IS TO TEACH INCOMING ERASMUS STUDENTS ESTONIAN LANGUAGE AND CULTURE BEFORE THE SCHOOL STARTS.
LIINA SALA
18 | STUDIOOSUS
EDMOND MÄLL
I started to wonder how much do foreign students know about Estonia and I did a quick survey and questioned 14 international students from different countries like Bangladesh, China, Pakistan, Turkey, Colombia, India and Germany. Most of them had been In Estonia already more than a year and 3 of them had been here only few months. Each of them I asked four questions about Estonia. 1) Who is the president of Estonia? 2) What are the colors of our national flag? 3) National flower? 4) Kas Sa saad natuke eesti keelest aru? (which was a little bit tricky one. In translation this question means „Do you understand a little bit estonian?“) For me, the answers were surprising. All of the students knew that our national flag is blue, black and white, but only half of them knew that the president of Estonia is Toomas Hendrik Ilves. 5 of 14 answered that our national flower is cornflower. And for my fourth question 6 students out of 14 understood what I asked, smiled and confirmed that „Yes, I understood“. In my opinion, foreign students should know more about our culture and more about our country, so I asked them what do they think-do they want to learn more about Estonia? 11 of them answered with no doubt that „Yes, ofcourse“, 3 of 14 said „maybe“. I am so glad to introduce you one terrific way to get to know our country a bit more.
Ragne Kougija`s memories: We had 14 participants from 8 different countries who came at the beginning of August to learn all there is about Estonian language and culture. During the week the students had Estonian language classes with our excellent teacher Mall Kulasalu and during the evening they visited different museums and sights. To introduce Estonian history the students saw Singing Revolution movie and after that visited the Tallinn TV Tower that had influential role in the Singing Revolution. During the weekends we had planned really awesome trips to Saaremaa and Soomaa (Viljandi) to introduce the Estonian culture. For the last trip the students took a train and headed to Tartu. In Tartu we visited the A. Le Coq beer factory and museum and saw how the beer is made. We also enjoyed the beautiful landscape of Tartu with the beautiful river Emajõgi. At the end of the course students had to prepare a presentation in Estonian about themselves and the course. Everybody had worked very hard on their presentations and their Estonian had advanced a lot.
“
Estonian Intensive Language Course (ESTILC) aim is to teach incoming Erasmus students Estonian Language and Culture before the school starts.
YES, I UNDERSTOOD
This year the course took place on the 03-23 of August. ESTILC summer course in Tallinn University of Technology 2015
“
„The Estonian language and culture course at TTÜ proved to be worthwhile in many ways. We saw many different places in Tallinn and around Estonia that were beautiful, interesting and hard to find on your own. We shared good memories in different style saunas or hiking to find a bog monster. The language came very easily to me because of our great teacher, Mall Kulasalu, and the enthusiasm with which she filled all our class hours. The whole course was suberbly organized and supervised by Ragne Kougija and I would recommend the experience to anyone else wishing to truly learn about this country far up North. Thank you so much!“ -Charlotte Niedenhof
STUDIOOSUS | 19
SPORT
Reelika Raap: Monacost TTÜ-sse MARTIN MALM
ERAKOGU
Istume Reelikaga Kristiine keskuse kohvikus, kus võrdlemisi lühikese vestluse jooksul tahan tema ja tema võrkpalli karjääri kohta võimalikult palju teada saada. Positiivsusest pakatav kaunitar ei jäta külmaks ilmselt ühtegi meeshinge. Mõne aja pärast trenni lippav neid kiirgab heast energiast, mis teeb temaga koosviibimise meeliergutavaks kogemuseks. Reelika on värskelt Monacost tagasi kodumaale tulnud ning maandunud tänaseks TTÜ naiskonnas. „Mis sind tagasi tõi?“, alustan pärast mõningat sissejuhatavat vestlust oma esimese küsimusega. „Oli aeg edasi liikuda. Monaco hakkas natuke väikseks jääma ja tahtsin kooli õppima minna. Lisaks tõi saatus mu ellu kellegi erilise“. Reelikal ei olnudki plaanis Eestist jäädavalt lahkuda. Kui juba 16-aastasena sai Eesti noortekoondise alt meistriliigas kätt proovitud, siis ühel hetkel
20 | STUDIOOSUS
jäi blondide kiharatega kaunitar silma ka teistele ning õed Bratuhhinad, Polina ja Natalja, pakkusid talle võimalust siirduda edasi Monacosse. Kuna Monaco ise on väga väike riik, siis mängis klubi Prantsuse liigas. Viimases tehti igal aastal suur arenguhüpe, kui igal seal mängitud aastal liiguti järgmisele tasemele. „Eks nad sellepärast võtsidki mind sinna, et tahtsid edasi liikuda“, selgitab Reelika. Alustati kuuendast liigast, kuni lõpuks jõuti välja kolmandasse, kus mineval hooajal lõpetati oma regioonis viiendal kohal. „Kõige edukamaks osutus teine aasta, kus mind valiti oma liiga kuue kõige parema mängija hulka“, on Reelika endaga tagasihoidlikult rahul. Monacos elas nooruk suhteliselt head elu. Tööl käima ei pidanud, tegi trenni ja andis kohapeal väikestele lastele ka ise trenne. Oma karjääriga alustas näitsik aga varakult. „Mu ema
mängis korvpalli ja tegelikult tahtsin minagi korvpalli trenni minna, kuid treener ütles, et ma olen veel liiga noor“. Toona oli noor neiu alles kaheksa aastane. „Kuna ma aga trenni teha tahtsin, siis läksin hoopis võrkpalli. Aasta hiljem kutsus korvpallitreener mind ka trenni, kuid selleks ajaks olin ma juba võrkpalli kiindunud“, on Reelika enda tehtud valikus kindel. „Võrkpall ongi mulle sobivam. Kuna ma olen küllaltki emotsionaalne inimene, siis korvpall on minu jaoks liiga füüsiline, võrkpallis on vähemalt võrk vahel“, itsitab ta. Reelika ema on terve elu korvpalli mänginud ning teeb seda hobikorras tänini. Lisaks on korvpallur ka tema vend Rannar, kes mängib Rakvere Tarva ridades ning TLÜ/ Kalevi koosseisus on pallur ka tema elukaaslane Janis. Uurin edasi: „Miks sa just TTÜ valisid?“. „Uku rääkis pehmeks“, naerab Reelika. Uku Rummi on TTÜ võrkpallivõistkondade mänedžer. „Ma võtsin ühendust kokku kolme klubiga, lisaks TTÜ-le ka Kohila ja Tallinna Ülikooli naiskonnaga, kuid Uku suutis mind kõige paremini sulama panna. Muidugi teadsin ma kõiki TTÜ tüdrukuid ka, väga kokkuhoidev võistkond on meil. Ma olen väga rahul, et just selle valiku tegin“, kõlab tema suust rahulik hääl.
ge selle kõrvalt vaba aega jääb, siis puhkab ta kodus Pärnus. Lõpetuseks uurin ka, millised eesmärgid on hooajaks püstitatud. „Kohilat tahaks võita, eesmärk on ikka karikas, aga kerge ei saa see olema“, vastab Reelika põnevusega. Eelmisel aastal suutis TTÜ naiskond Eesti karikavõistlustel teenida välja kulla, kuid meistrivõistlustel tuli leppida hõbedaga. Loodame uueks hooajaks igatahes parimat.
Karjäär 2005 - 2007 Eesti Noortekoondis 2007 - 2010 Pärnu Võrkpalliklubi 2010 - 2011 GMP 2011 - 2012 Viimsi Spa 2012 - 2013 Eesti naistekoondis 2012 - 2015 AS Monaco volley ball 2015 – TTÜ/Tradehouse
„TTÜ naiskonnal on antud hooajal ka uus treener. Kuidas Marko võrreldes näiteks Monaco treeneritega tundub?“, tahan Reelikalt teada. „Esimesed aastad oli meil väga emotsionaalne treener, kes rohkem karjus kui õpetas, aga viimasel aastal oli meil juba päris nimekas treener, kes samal ajal oli ka kohalikule meeskonnale juhendajaks, tema all arenesime juba palju hoogsamalt“, kostab Reelika. „Aga Marko on selline hästi rahulik, ta lubas endale, et läheb sel hooajal ainult kolm korda närvi“, kihistab Reelika, „aga tema trennid on väga läbimõeldud, ta analüüsib põhjalikult meie statistikat ja vaatab mänguvideoid, mille põhjal saame pidevalt tagasisidet, Monacos sellist asja ei olnud“, on tüdrukul hea meel. „Marko tahab meile ainult vahepeal liiga palju meeste mängu sisse tuua, kolmesed blokid jne, siis me tüdrukutega tuletame talle vahepeal meelde, et me pole mehed“, ütleb ta naerdes. Treener Markol on kombeks tüdrukutele jäätist välja teha, kui nad blokkides rohkem punkte suudavad korjata, kui ründel vigu teevad. Ühe korra on seda sel hooajal ka juhtunud. „Üldiselt on see väga raske, võiks öelda, et isegi kõige raskem element mängus“, vastab Reelika. Igapäevaselt käib Reelika kaugõppes Tallinna Tehnikakõrgkoolis, kus tudeerib rõiva- ja tekstiiliala ressursikorraldust ning käib tööl Nike esinduspoes. Kui kõi-
STUDIOOSUS | 21
OUTSIDE OPINION
Jumping Jack DMITRII STEPANENKO
ERAKOGU
This time I have decided to do something a bit different – interview my good friend and co-worker. As I utterly enjoy being interviewed, I decided to let him, Jack enjoy it likewise! As Jack has quite a fascinating background, I thought an interview with him would be enlightening and inspirational for both me and the readers. Hope you enjoy it! 1. Tell us a little bit about yourself ... My name is Jack Evans. I am from San Diego, California. I have been signed to several music labels throughout my life and I have been a touring electronic artist and producer for the last twelve years. Now I am located in Estonia and am happily married to an Estonian woman (Sigrid) and taking a break from my music carrier. 2. How did you end up in Tallinn and what are the three things you like about the city/country? To cut a long story short, I met my wife online (we were both gamers), while she studied in Scotland and I lived back in the US. Then we started visiting each other from time to time... until we had ended up getting married and moving to Estonia! She’s an Estonian, so we decided to settle here, rather than in the US. Once
22 | STUDIOOSUS
I arrived here, it didn’t take me long to decide that this is where I want to be. 1) One should definitely check out Hell Hunt pub – it is an amazing place for watching games, drinking homemade beer and it radiates a cosy, friendly atmosphere. 2) The second thing I love about Tallinn and Estonia is its history - the streets of Tallinn were paved thousands of years ago, the civilization of Estonia existed before Biblical times. That is just mindblowing to me! Oh, and the culture! Estonians never seem to have lost sight of it. Comparing my life back home to life in Estonia; America is a country that is still in its infancy, as a civilization per se. 3) Lastly, I could be cheesy and say that I like my wife... but I would have to say TransferWise! This place has given me opportunities that I have never expected and it makes me very happy! I can find myself here. 3. How did you start your music career? What did you do? It all started with getting to know Deadmau5. I met him while playing CS (Counter-Strike) when I was very young and we found out that we both made music. At the time I lived in Miami. He came to perform at a fes-
tival there and invited me to come see him. After some time, we developed a really close friendship, then I signed to his music label. The next thing I knew – I was 16 and on tour! At first, it all kicked off in Miami, Florida - I toured for eight years from start to finish. It was extremely tough to balance my college work and touring, so it took me a bit longer to finish that than I had planned. In fact, I toured so extensively, that I had to change my passport 3-4 times (because of the number of stamps)! 4. How was it to be electronic artist? A lot of people see touring as partying, drinking, having fun - which is true... but a lot of people leave out the fact that you can get burned out very quickly, and I wasn’t an exception. There was always so much going on and I just got tired of the lifestyle. Touring actively for such a long time (about 8-10 years) was a massive burden for me. It reflected quite negatively on me and the people around me, so that’s why I stopped. I think it all caught up with me when I was about 22. I just packed my stuff, mid-tour, and took off on a plane back home. I couldn’t handle it anymore. It was destroying too many of my relationships and friendships.
gone through so much has such a great outlook on the world. That is what I envy about him the most. Life is a gift to him, every day. 6. Do you work with any other DJs or other electronic artists? Do you compose anything yourself? Not at the moment. I compose things just as ideas and write them down in my software but I don’t actively seek to make music. It is nice to be free of it for a little. 7. Do you not think you will become rusty if you don’t practice making music for a long time? Not at all - I am a big believer in the “10,000 hour rule”, which states that if you spend 10,000 hours on doing anything at all, eventually you will function at a professional level with it.
Some time later I went on another tour with Skrillex for about two years – I would open for his show every night. I was his regular support act, so to say. I also wore a mask on stage the whole time (so did Deadmau5 for a couple of years) as my belief was that the attention should be on music not on the person on the stage. 5. What was it like to work with Skrillex? I consider myself to be one of the worst self-motivators of all time. It was very difficult to find the energy to do this all myself. Being with Skrillex – his enthusiasm, his drive and effort are infectious! Being around him just makes you want to get things done. It just blows my mind that people like him are around – they are so driven in their own life and are so focused on making others happy, and that energy translates to you as well. He acts like a kid though and is innocent – he doesn’t just pretend to behave that way. I am just stupified at his view on the world – he sees it as a child would see it, although he’s been kicked in the teeth by life quite a lot, and has a million things going on on his mind at the same time. It’s so strange that somebody who has
STUDIOOSUS | 23
8. How would I make music? What do I need for this? Is it complicated? Everyone has their own process. One person may have ideas beforehand, while someone else gets them during the process. For making music, you can use any digital audio workplace (DAW) program such as Ableton, FL Studio (best for any beginners as it is very user-friendly), Reason, Logic. The best thing to do is to just sit down and work on it at your own pace. Obviously, writing music gets deeper and more complex with the more time you invest into it. Think of it like being a Mac-guy and purchasing a PC – it’s a whole new way of working, and there’s a lot of learning to do. Yes, most software providers are expensive. However, living in the age of digital piracy, you can find everything online for free. The only thing you need is a good computer - as long as it can handle rendering, compression and stuff. It’s hard to make a song and be happy with it, personally. I’ve written about 200 songs and have only been happy with 2-3 of them. Why? Because I had that incessant thought that I could do it better than I was. Then you get to the point that you are feeling that what you are doing is becoming counter-productive. Nobody else can tell you how to make music. You have to find “you”. The more you learn about how to make music, the more you learn about yourself.
24 | STUDIOOSUS
Of course, you can ask for tips – how to make this or that sound. The song should be yours, though. If you can’t get something to sound the way you want – ask someone who is experienced for help. 9. What music labels did you sign to? How does it all work? Why OWSLA? Quite a huge number – I bounced around several different record labels. The way the music world works is the following – if you create an album or song - working with someone else you might need to release it on their label. If you have done any ghost-writing (when you write a song and sell it to someone else to use) then you don’t get any credit and don’t deal with that at all, but if you have composed a song/album yourself, then the label can sometimes say that they don’t want to publish it and you’ll have to find someone else to do it. I chose OWSLA in the end because of the family, the people, the lifestyle that it gives. I click with people very well there. 10. Will we have a chance of seeing you on stage again? In Estonia? I hope so! I am in contact with people making a lot of shows happen here. I’ve thought about it a lot, however it’s tough to make a sustainable income with music here. But regardless, I still have the love for it.
Before I Was An International Student, I Wasn’t. CRYSTAL LAGRONE
PEXELS/ERAKOGU
My Bachelor’s degree is from the U.S. I studied in my native country, in my native language, and all of my friends were local students like me. I knew there was a group of international students on campus. I would see flyers for their events around school. Sadly, I never took the time to hang out with them and get to really know them beyond a quick “Hey! How are you?” as we passed in the hallway. Now, I am the International student, and my eyes are open to the struggles they face. When I first moved to Estonia last year, I was faced with all sorts of challenges. I had to learn how to use a pin calculator, which took 3 trips to the bank and 2 resets of my password. Even going to the grocery store was a challenge, as I tried to figure out which pickles were the sour pickles. I bought 3 jars of lightly sweet pickles before I finally asked someone. Then, there was that time when the apartment building decided to do some repairs and posted an important message in Estonian and Russian that said, there would be no heat from this day to this day. What was a non-native speaker to do without some local friends?
dropped into the country where a car is almost a necessity. Or when you go to the store, and the price of an item on the label doesn’t include the sales tax, and so when you go to pay and find out it is 10% more than the price on the shelf. America is full of wonderful conveniences like 24-hour discount stores and restaurants, but going to them might be a challenge if you don’t have the language skills to communicate. I now have a deep appreciation of what it must be like to be a foreigner in a new land. I wish, now, that I would have been more active with the international students and helped them as they made the transition to a new country. This is one lesson I will take back with me to the US next year. As an alumnus at my previous university, I can be involved with organizations on campus. Maybe the International Student’s Organization is one that I should take some interest. After all, I have now been an international student, and I understand the struggles that they face.
Thankfully, I was able to make some connections with my Estonian and Russian speaking classmates. Thankfully, they accepted me and have helped me get along this past year and a half. But, it made me take a hard look at how I did not help the international students when I was not one of them. I imagine moving to America for some international students must seem like the story of Alice in Wonderland. Alice falls down the rabbit hole into a place so different from her own land that she can’t tell what is real and what is not. I can only imagine what it would be like for someone from Europe or Asia who is used to accessible and efficient public transportation to be
STUDIOOSUS | 25
KULTURNIK
Mida mõtleb laval keha? INNA HALLIK
T-TEATER
(Järgnev mõtisklus toimub isikliku vaatevinkli kaudu ning on minu katse mõista ja mõtestada oma rolli T-Teatri uues lavastuses „Sõnadeta mäng“. Vaataja võib näha hoopis midagi muud.) Ma ei ole käinud kõrbes. Ei ole olnud üksinda keset kõrvetavaid liivamägesid, kurku pitsitamas janust tingitud kuivus. Mis tunne see on, kui sa avastad end ühtäkki ihuüksi maastikul, kus pole ainumastki elusolendit? Su nahk, su küüned, su silmad lunivad vett. Isegi kui sa suudaks teha häält, mis on su organismist ühes veevarudega kadunud, ei kuuleks sind keegi. Su nägu muutub liikumatuks, olematuks, sest emotsioonide väljendamiseks ei jagu jõudu. Su keha vajab vett, mida ei paista kuskilt. Sa vaatad enda ümber ringi, aga nii kaugele, kui silm vähegi seletab, on näha vaid tonnide viisi kollakaskuldset liiva. Liiva on su huulte vahel ja ninasõõrmetes ja ripsmetes – kõikjal. Sa üritad oma kohalt lahkuda, kuid kukud sinnasamasse tagasi, korduvalt. Haiget sa küll ei saa, aga väsid ikka nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Eriti vaimselt. Iga kord vaatad ning veendud aina uuesti, et lõppu sel väljal ei paista. Lava ei ole liiv. Me kukume, kuid pinnasele ei teki lohku, mis oleks märk pehmendatud maandumisest. Haiget me siiski ei saa. Enamasti. Kui teed seda õigesti ega ole ülemäära uljas. Vahel muidugi tahaks olla uljas ja siis su keha (kellel jalg, kellel lõug, kellel perse) ei ole tänulik. Meelekindlus vankumas ning ebakindlus kasvamas, sest su kõrvu kostab aeg-ajalt heli, mille allikat sa ei tea (On see mu kõht pidamas viimsepäeva kõnet? Teispoolsuse vilekoor?), näed sa ühtäkki midagi, mida enne seal sinu teada kindlasti polnud. See pakub varju ja jahutab. Sul on aega silmitseda ennast, oma käsi. Näha
26 | STUDIOOSUS
nende pragusid, aimata oma käte karedust ning tunda igatsust kätekreemi järele. Tajuda seda, et sa oled seal olemas. Eikuskilt ilmub nuga ja sa taipad, et seda liiva on ka küünte alla kogunenud. Mis oleks, kui tagastaks selle liivamerele? Nii kui sa oled jõudnud viivuks oma tegevusse süveneda, kaob tuge pakkunud vari ning palavus halvab kogu tegutsemisvõime. Istuma peab alati ühtemoodi. Kukkuma peab alati ühtemoodi. Kõik oma liigutused tuleb meelde jätta ja korrata neid alati samaviisi, et neid seeläbi lihvida ning tagada puhtus oma mängus. Viis, kuidas sa istud, astud või sirutad, peab kinnistuma luuüdini välja. Pea peab liikuma läbimõeldult, mitte tõmblema igas ettejuhtuvas suunas. Iga liigutus loeb ning kannab kindlat eesmärki.
Mõistus mängiks sinuga justkui mingeid mänge. Sa näed asju, mida vajad, sa katsud neid, tassid neid, kuid alati jääb mulje, et sellest ei piisa. Midagi jääb alati puudu, et saavutada oma tegelik eesmärk. Reaalsus tekitab küsimusi oma tõelisuse kohta. Südames närib kahtlus ning kõhus pakitseb tühjus, mis kummalisel moel harmoneerub keskkonnaga su ümber. Kui veab, siis leiab proovis midagi hamba alla, mida saab mäluda hetkel, mil sinult ei oodata suurt midagi ja kui oodatakse, siis tuleb katsuda samal ajal rakendada oma füüsilist eneseväljendusoskust. Seda me siin treeninud olemegi. Lisaks sellele ka kastidelt kukkumist. Me kutsume neid hellitavalt kuubikuteks. Su maailma valitseb üksindus, mille kohalolu ei kõiguta miski. Isoleerituse tunne suureneb, kui tajud jõude, mida sa ei näe, mis sind narritavad, kuid edasi ei vii. Sisimas tunned endiselt kangekaelsust, mis tahab pärast iga ebaõnnestumist uuesti proovida ja tõestada oma vastupidavust. Sa üritad teha asju teisiti ja paremini, kuid ihaldatud objekt jääb käeulatusest alati natukene liiga kaugele. Sisetunnet haarab mõistmine, et lõpmatuseni ei jaksa ükski inimene võidelda. Kui variandid saavad otsa ning mõistuski hakkab üles ütlema, näib alles jäävat vaid üks lahendus. Tegevus peab käima kindlas tempos. Kindlasti peab olema meeles õiges kohas mõelda ning seda reljeefselt väljendada. Peast käib läbi mõte, kas see oli piisav. Kas pea sai õige nurga alla? Kas minu asendist saab välja lugeda mõtlikkust, mitte ei näi ma lihtsalt hullumeelsena, kel keha krambi tõttu ebaloomulikult väändunud? Kas teiste naer on märk minu ponnistuste luhtumisest? Kas nad märkasid mu pealiigutuse kohmakust? Aga seda viimastki pole lihtne korda saata. Inimene on vintskem kui viimased tervisestatistikad aimata lubavad. Ikka näib kukla taga varitsevat pahasoovlik jõud, mis üritab iga hinna eest takistada sind saavutamast oma tahtmist. Püüdlust midagi ära teha või õnnelik olla saadab pidev takistuste ületamine ning mõnikord ei saagi neist üle. Siis hakkad sa mõistma, kui tühised on su tahtmised. Kui tühine on su võitlus paratamatusega. Kui tühine on arvata, et su tegudel on millelegi mõju. Mõju on võib-olla su tegevusetusel - kui sa loobud osa võtmast mängudest, mida sulle ette söödetakse, kui loobud järgimast võõrast tahet. Sa lased sumbuda mõtetel ja tegudel, alla laskuda vaikusel. Sa muutud.
Põrand on mõnusalt jahe. Oma käsi võikski vaatama jääda, kuid siis meenub, et põrandaid ei pesta väga tihti. Lamamine mõjub rahustavalt, kuid tekitab ka kaitsetuse tunde. Mõte üksindusest üüratus kõrbes on rusuv. Aga selleks, et tunda end üksikuna, ei pea viibima üksinda. Püsti tõustes see tunne kaob ning tekib tahtmine teha kogu rida uuesti algusest. Vahel painab küsimus, et kas ma astusin õigest kohast ja läksin õigesse nurka ning on mu liikumine esteetiline. Ning siis, kui peab rollid vahetama, sest objektid ei ilmu lavale iseenesest, – selle taga on inimkäed – võtab üle täiesti teine mõttelaad, sest nüüd olen mina jõud, mis kujundab teise inimese saatust ning peab tagama tema mängu sujuvuse. Iga käik ja iga samm peab olema tehtud õigel ajal. Ma pean olema nähtmatu jõud.
T-Teater (TTÜ tudengiteater) tuleb detsembris välja uue lavastusega „Sõnadeta mäng“ ning kutsub kõiki seda vaatama. Lavastus põhineb Samuel Becketti näidendil „Sõnadeta mäng I“ (Act Without Words I). Nagu võib pealkirjast aimata, ei kasutata lavastuses sõnu, kuid see-eest väljendusrikast kehakeelt. Lavastaja on Auri Jürna ning laval mängivad T-Teatri näitlejad, vahetades eri etendustel rolle. Esietendus toimub TTÜ Tudengimaja saalis 14. detsembril ning järgnevad etendused detsembris ja jaanuaris leiavad aset samas kohas, kuhu tudengil on hea lihtne tulla. Rohkem infot etendustest ning T-Teatrist leiab T-Teatri Facebooki lehelt ning kodulehelt www. tteater.ee.
STUDIOOSUS | 27
1. 1. Birgit 2014, marker 2. GreteKlein 2014, marker 3. Selfie 2014, marker 4. Vennad Abrod 2014, marker
28 | STUDIOOSUS
2.
4. 3. Nimi: Heidi Pähn Vanus: 27
Autor:
Töökoht: TTÜ Rahvusvaheliste suhete osakond Portfoolio: www.heidipahn.com Kontakt: heidi@heidipahn.com
Kajasta oma loomingut Kulturnikus! Võta ühendust: studioosus@tipikas.ee STUDIOOSUS | 29
HUUMOR
Halva huumori instituut MEIE INSTITUUT ON KOLMEKORDSE VOODERDUSEGA!
Isekas number Kaks numbrit saavad ülikooli peal kokku. Üks ütleb Kahele: - Kuulsin, et minu vana naaber Null kolis hiljuti sinu ühikatuppa. Mida sa temast siis arvad? - Ta on paras mölakas! Kaks nädalat juba sööb meie külmikust toitu ja pole kordagi midagi asemele toonud! - Ütleb Kaks. - Selles oled sa ise süüdi! Võiks ju teada, et Nulliga ei tohi jagada!
30 | STUDIOOSUS
Viletsapoolsed elutingimused Värske tudeng, jõukast perest, viiakse tutvuma ülikooli ühikaga. Tuba on ilma akendeta, 15 ruutu, laest tilgub vett, seintel kollakas tapeet, põrand räpane, nurgas pisike pliit ja põlemisjäljed. - Mis, kas te tahate öelda, et see pisike, hämar uberik on minu tuba? - Ei, muidugi mitte! See on ühine elutuba-köök, teie tuba on palju tagasihoidlikum! -
Lambipirni nali K: Mitu majandusteaduskonna tudengit läheb vaja, et keerata sisse lambipirn? V: Kuus! Üks tudeng, et arvutada välja lambipirni vahetamisest tulenev ühiskondliku heaolu kasv. Üks, et arvutada välja optimaalne kogus lambipirne, mida on mõistlik vahetada. Üks, et arvutada välja lambipirnide uus hind turul pärast vahetamist. Kaks tudengit, et valmistada sellel teemal ettekanne slaididega. Üks tudeng, kes kõik selle auditooriumile ette kannaks. Seda kõike eeldustel, et lambipirni vahetus toob kaasa ruumi parema valgustatuse, lambipirni vahetamist on võimalik suunata ja süsteemis on olemas toimiv redel.
7 3
6 4
Futoshiki on Jaapani loogikamäng. Selle nimi tähendab tõlkes “ebavõrdsus”. Mängu eesmärk on paigutada numbrid ühest seitsmeni nii, et need ei korduks ükski horisontaalses, ega ka vertikaalne reas. Kergemaks teeb mängu asjaolu, et mõne välja vahel on tähis, mis määrab ära kahe arvu omavahelise seose (kas tegu on suurema, või väiksema arvuga).
STUDIOOSUS | 31
#PuitOnTaskus
Eritellimused & Disaintooted