PR-2012

PRESSIRAPORT | PRESS REPORT

HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? ________________ Eesti ekspositsioon XIII Veneetsia arhitektuuribiennaalil – la Biennale di Venezia Estonian National Exhibition at the XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia 27.08.2012 – 25.11.2012 Kuraator | Curator Tüüne-Kristin Vaikla Ekspositsiooni autorid | Exhibitors Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk Komissar | Commissioner Ülar Mark, Eesti Arhitektuurikeskus

Välispress | International press 20.11.2012 | Archi-Ninja | Venice Architecture Biennale 2012 – Arsenale National Pavilion Highlights (blogipostitus; Eesti näituse lühitutvustus) 01.11.2012 | Architektura & Biznes | Pawilony Narodowe (ajakirjaartikkel; Eesti näituse lühitutvustus fotodega) 24.10.2012 | LiveGreen Blog | 13th Architecture Biennale Venice – Live and Green, Estonia (blogipostitus; Eesti näituse lühitutvustus fotodega) 01.10.2012 | Latvijas Architektūra | Čiperfīlda izlase Venēcijā (ajakirjaartikkel; biennaali reportaaž, mis sisaldab ka Eesti näituse tutvustust) 01.10.2012 | Space | Looking for the Common Ground (ajakirjaartikkel; autor David Crowley; käsitleb lühidalt ka Eesti näitust + foto) 22.09.2012 | Faktografia.com | Looking for the Common Ground (blogipostitus; vaata eelmine) 06.09.2012 | Architektusajunga.lt | XIII Venecijos architektūros bienalė (blogipostitus; biennaali reportaaž Eesti näituse lühitutvustuse ja fotodega) 05.09.2012 | LTV 1 | 100g kultūras (telesaade; Läti TV kultuurisaade biennaalist, kus oli lühidalt juttu ja videopilti ka Eesti näitusest) 02.09.2012 | The Guardian | Venice architecture biennale – review (ajaleheartikkel; biennaali reportaaž, kus ka üks lause Eesti näitusest) 29.08.2012 | Architime.ru | Эстонская экспозиция на XIII Венецианской архитектурной биеннале (EAK pressiteate põhine blogipostitus fotodega) 28.08.2012 | A4D | Igauņi Venēcijā rāda Linnahalli (EAK pressiteate põhine blogipostitus fotodega, palju kommentaare) 28.08.2012 | Il Giornale Dell’ Architettura | Pavilions: Our View of the Nations (ajaleheartikkel; Eesti näituse lühitutvustus) 27.08.2012 | Archithings.com | Venice Biennale 2012: Estonian exhibition looks into the fate of Linnahall (EAK pressiteate põhine blogipostitus) 27.08.2012 | mikasavela.tumblr.com | Sharing Architecture (blogipostitus; analüüsiv tekst, kus kasutatud Eesti näituse fotosid) 26.08.2012 | ArchDaily | Venice Biennale 2012: Estonian exhibition looks into the fate of Linnahall (EAK pressiteate põhine blogipostitus fotoga) 07.08.2012 | Phaidon.com | Concrete celebrated by Estonia at Venice Biennale (Phaidoni kommertsliku suunitlusega blogipostitus fotodega) 02.08.2012 | My Art Guides | Architecture Biennale 2012: Estonia: How Long is the Life of a Building? (kaardirakendus; Eesti näituse lühitutvustus)

Eesti press | Estonian press 20.11.2012 | Eesti Päevaleht | Nõukogude ruumipärand väärib värsket pilku (ajaleheartikkel nõukogude arhitektuuripärandi tulevikust Eestis + fotod) 20.11.2012 | ETV | OP! (telesaade; Eesti näituse ja kataloogi tutvustus, intervjuud Triin Ojari, Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaiklaga + videopilt) 01.11.2012 | Akadeemia | Unista > taju > kohane > toida ehk mida teha Tallinna linnahalliga (teadusartikkel; Tallinna linnahalli tulevikustsenaariumid) 01.11.2012 | Ehitaja | Linnahall kogub Venezias tähelepanu (ajakirjaartikkel; intervjuu Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaiklaga, Eesti näituse tutvustus) 01.11.2012 | Maja | Surnuist üles äratamine (ajakirjaartikkel; autor David Crowley; analüüsiv tekst Eesti näitusest + fotod) 16.10.2012 | Eesti Päevaleht | Linnahall ei ole süüdi oma näruses olevikus ega tumedas tulevikus (ajaleheartikkel linnahalli olevikust ja tulevikust) 16.10.2012 | Postimees | Ühisruum, linnahall ja modernismi saatus (ajaleheartikkel; Harry Liivranna analüüs biennaalist ja Eesti näitusest) 30.09.2012 | ETV | Üks lugu – Alari Allik (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 23.09.2012 | ETV | Üks lugu – Marius Peterson (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 22.09.2012 | Vikerraadio | Kultuurikaja (raadiosaade; intervjuu Urmo Vaiklaga biennaali ja välkloengu teemadel; lisaks lõik Raine Karbi ettekandest) 21.09.2012 | Sirp | Eestist eestlastele, Veneetsias (ajaleheartikkel; kriitiline analüüs Eesti näitusest ja biennaalist tervikuna)

19.09.2012 | Klassikaraadio |Klassikahommik (telefoniintervjuu Urmo Vaiklaga välkloengu teemal) 16.09.2012 | ETV | Üks lugu – Ülo Sirp (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 14.09.2012 | Sirp | Arhitektuurimaailm (ajaleheartikkel; teade Dmitri Brunsi ja Raine Karbi autasustamisest EALi tänukirjaga) 13.09.2012 | Eesti Ekspress | Magus, hapu, naiivne ja tõsine. Veneetsia arhitektuuribiennaal (ajaleheartikkel; Karin Pauluse reportaaž biennaalist, lisaks Katrin Koovi, Kalle Vellevoo, Maria Puki ja Ivar Lubjaku kommentaarid) 09.09.2012 | ETV | Üks lugu – Simona Andreas (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 08.09.2012 | Eesti Päevaleht | Linnahallist (lühike Urmo Vaikla tsitaat kultuurikülje päises) 07.09.2012 | Sirp | Eestis keeme omaenda leemes (ajaleheartikkel; Margit Mutso terav intervjuu kultuuriminister Rein Langiga) 07.09.2012 | Sirp | Kui pikk on ühe maja elu? (ajaleheartikkel; Margit Mutso intervjuu Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaiklaga + fotod) 07.09.2012 | Sirp | Mõtteid Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalilt (ajaleheartikkel; biennaali väisanud eestlaste muljed: Ivar Lubjak, Maria Pukk, Ingel Vaikla, Jaan Tootsen, Veronika Valk, Jaak Huimerind, Ülar Mark, Johanna Jõekalda, Triin Ojari, Peeter Pere, Villem Tomiste, Johan Tali) 04.09.2012 | Raadio 4 | Intervjuu Dmitri Brunsiga (raadiosaade; juttu tehti peamiselt Tallinna linnahalli teemadel) 02.09.2012 | ETV | Üks lugu – Rein Lang (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 01.09.2012 | Eesti Päevaleht | Nädala päevik: Ülevaade olevikust vihjetega tulevikule (ajaleheartikkel; Tüüne-Kristin Vaikla päevik Veneetsiast) 31.08.2012 | The Baltic Course | На биеннале в Венеции показывают Таллиннский горхолл (EAK venekeelse pressiteate põhine blogipostitus) 29.08.2012 | Veneportaal | Эстонская выставка на Венецианской архитектурной биеннале рассматривает судьбу Таллиннского Горхолла (EAK venekeelse pressiteate põhine blogipostitus) 28.08.2012 | Aktuaalne Kaamera | Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil avati Eesti ekspositsioon (teleuudis; avamisteade, intervjuu Tüüne-Kristin Vaiklaga, videopilt Veneetsiast) 28.08.2012 | Aktuaalne Kaamera (vene) | На архитектурной биеннале в Венеции покажут Таллиннский горхолл (online-uudis ja teleuudis; avamisteade ning intervjuu Tüüne-Kristin Vaiklaga, videopilt Veneetsiast) 28.08.2012 | Eesti Päevaleht | Tallinna linnahalli lugu jõudis Venezia biennaalile (ajaleheartikkel; intervjuu Tüüne-Kristin Vaiklaga) 28.08.2012 | ERR | Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil avati Eesti ekspositsioon (online-uudis ; avamisteade, intervjuu Tüüne-Kristin Vaiklaga) 28.08.2012 | Postimees | Eile avati Eesti väljapanek Venezia biennaalil (ajaleheartikkel; fotoga uudisnupp lehe esikaanel) 28.08.2012 | Postimees (vene) | Экспозиция Эстонии открыта на биеннале б Венеции (ajaleheartikkel; fotoga uudisnupp lehe esikaanel) 28.08.2012 | TV3/Tallinna Postimees | Tallinna kunagine peaarhitekt Dmitri Bruns on Linnahalli pärast mures (teleuudis + ajaleheartikkel; Dmitri Brunsi kommentaar linnahalli seisukorra ja tuleviku osas + videopilt Veneetsiast) 28.08.2012 | Vikerraadio | Ülle Toode reportaaž Veneetsiast (raadiosaade; Ülle Toode muljed biennaalilt ning Eesti näituse avamiselt) 27.08.2012 | Eesti Kunstiakadeemia | Kultuuriminister Rein Lang avab Eesti ekspositsiooni Veneetsia arhitektuuribiennaalil (EAK pressiteate põhine blogipostitus) 27.08.2012 | ERR | Avatakse Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil (EAK pressiteate põhine online-uudis)

27.08.2012 | SKY Радио | Рейн Ланг покажет в Венеции таллиннский Горхолл (EAK venekeelse pressiteate põhine lühike blogipostitus) 27.08.2012 | Vikerraadio | Veneetsia arhitektuuribiennaalil avati Eesti ekspositsioon (raadiouudis; Urmo Vaikla intervjuu „Päevakajale“ Veneetsiast) 27.08.2012 | Äripäev | Tallinna linnahall jõuab Veneetsia arhitektuuribiennaalile (EAK pressiteate põhine online-uudis) 26.08.2012 | Delfi | Kultuuriminister Lang osaleb Veneetsia arhitektuuribiennaali avamisel (online-uudis; teade Rein Langi Veneetsia-sõidust) 26.08.2012 | ETV | Üks lugu – Tõnis Mägi (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 24.08.2012 | Postimees | Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti 35. nädala eelinfo (online-uudis; teade Rein Langi Veneetsia-sõidust) 19.08.2012 | ETV | Üks lugu – Harry Liivrand (telesaade; Jaan Tootseni lühi-dokumentaal linnahalli ainetel) 17.08.2012 | ESL | Eesti näitus Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb Tallinna Linnahalli saatust (EAK pressiteate põhine blogipostitus) 09.08.2012 | Klassikaraadio | Eesti ekspositsioon Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil (raadiosaade; Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla pikem intervjuu + kuulajate arvamused Tallinna linnahalli ja selle tuleviku kohta) 08.08.2012 | Eesti Päevaleht | Eesti näitab Venezias linnahalli (EAK pressiteate põhine online-uudis; idee tutvustus) 07.08.2012 | Aktuaalne Kaamera | Eesti tutvustab Veneetsia arhitektuuribiennaalil linnahalli saatust (teleuudis; intervjuu Urmo Vaiklaga linnahallis) 07.08.2012 | EAL | Eesti näitus Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb Tallinna Linnahalli saatust (EAK pressiteate põhine blogipostitus;) 07.08.2012 | ERR | Eesti tutvustab Veneetsia arhitektuuribiennaalil linnahalli saatust (EAK pressiteate põhine online-uudis; idee tutvustus) 07.08.2012 | Kuku Raadio | Intervjuu Ülar Margiga (raadiosaade; Veneetsia biennaalist ja Eesti näitusest) 07.08.2012 | kultuur.info | Itaalia: Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil (EAK pressiteate põhine lühike blogipostitus) 07.08.2012 | news.err.ee | Biennale Entry Examines Future of Linnahall (EAK pressiteate põhine ingliskeelne online-uudis) 07.08.2012 | Postimees (vene) | На архитектурной биеннале в Венеции Эстонию представит Горхолл (ERR vene uudisloole viitav online-uudis) 07.08.2012 | rus.err.ee | На архитектурной биеннале в Венеции Эстонию представит Горхолл (online- ja teleuudis; intervjuu Urmo Vaiklaga, idee tutvustus + ajaloolised kaadrid linnahallist) 07.08.2012 | Vikerraadio | Eesti väljapanek Veneetsia arhitektuuribiennaalil (raadiouudis; Tüüne-Kristin Vaikla ja Ülar Margi intervjuu „Päevakajale“) 01.08.2012 | Diivan | Linnahalli hääbumine Veneetsia biennaalil (ajakirjaartikkel; näituse idee lühitutvustus) 16.03.2012 | Sirp | Kuidas näidata arhitektuuri? (ajaleheartikkel; Ingrid Ruudi tekst Eesti ekspositsiooni võistlusest ja arhitektuuri eksponeerimisest) 16.03.2012 | Sirp | Millest räägib seekordne Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil? (ajaleheartikkel; Tüüne-Kristin Vaikla tutvustab projekti põhiideed) 16.03.2012 | Sirp | Tallinna Linnahalli hiilgus ja viletsus (ajaleheartikkel; Piret Lindpere põhjalik kronoloogiline ülevaade linnahalli ajaloost) 09.03.2012 | OAAS Arhitektid | Kes sõidab Veneetsiasse? (blogipostitus; Ivar Lubjaku ja Maria Puki muljed võistluse järel + ingliskeelne ideekirjeldus) 08.03.2012 | EAL | Eesti ekspositsioon käsitleb Veneetsia XIII rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil modernismipärandi tulevikku (EALi võistlusjärgse pressiteate põhine blogipostitus + fotod võitjatest) 08.03.2012 | ERR | Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit projekt "Aeg" (EALi pressiteate põhine online-uudis)

EAK pressiteated | ECA Press Releases 23.10.2012 | Värsked trükised Eesti Arhitektuurikeskusest 20.09.2012 | Välkloeng KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? / HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? (meeldetuletus) 17.09.2012 | Välkloeng KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? / HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? 15.09.2012 | Ilmus XIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näituse kataloog „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ 14.09.2012 | Estonian Centre of Architecture Publishes the Catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” 27.08.2012 | Kultuuriminister Rein Lang avab Eesti ekspositsiooni Veneetsia arhitektuuribiennaalil 27.08.2012 | Эстонская выставка на Венецианской архитектурной биеннале рассматривает судьбу Таллиннского Горхолла 21.08.2012 | Estonian National Exhibition at the XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia looks at the fate of Linnahall 07.08.2012 | Eesti näitus Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb Tallinna Linnahalli saatust

Uudised EAK kodulehel | News on ECA’s website 25.10.2012 | Intervjuud Eesti ekspositsiooni avamisel 27.08.2012 23.10.2012 | Värsked trükised Eesti Arhitektuurikeskusest 19.09.2012 | Välkloengu HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? ettekanded nüüd järelvaadatavad 17.09.2012 | Välkloeng KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? / HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? 15.09.2012 | Ilmus XIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näituse kataloog „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ 14.09.2012 | Estonian Centre of Architecture Publishes the Catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” 30.08.2012 | Dmitri Brunsile ja Raine Karbile anti üle tänukirjad 30.08.2012 | Režissöör Jaan Tootseni sari “Üks lugu” osaline Veneetsia arhitektuuri-biennaali Eesti ekspositsioonis 27.08.2012 | Kultuuriminister Rein Lang avab Eesti ekspositsiooni Veneetsia arhitektuuribiennaalil 27.08.2012 | Эстонская выставка на Венецианской архитектурной биеннале рассматривает судьбу Таллиннского Горхолла 21.08.2012 | Estonian National Exhibition at the XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia looks at the fate of Linnahall 07.08.2012 | Eesti näitus Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb Tallinna Linnahalli saatust 09.03.2012 | Linnahalliga Veneetsia biennaalile

Videod EAK kodulehel | Videos on ECA’s website Intervjuud Eesti ekspositsiooni HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? avamisel 27.08.2012 “Üks lugu” – seitse lugu Tallinna linnahallist Välkloeng KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU?/HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? Film „How Long Is The Life Of A Building?“

Seotud kodulehed | Related websites Vaikla Studio

Facebook lehed | Facebook pages HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? 113 postitust | Posts 340 laiki | Likes Eesti Arhitektuurikeskus 40 postitust | Posts

Blogid | Blogs linnahall.blogspot.com – 9 postitust | Posts oaasarhitektid.blogspot.com – 5 postitust | Posts

PRESSIRAPORT | PRESS REPORT Koostaja | Editor Carl-Dag Lige Press ja kommunikatsioon | Press & Communication +372 55 688 395 carl-dag@arhitektuurikeskus.ee www.arhitektuurikeskus.ee Eesti Arhitektuurikeskus | Estonian Centre of Architecture 2012

PRESSIRAPORT | PRESS REPORT Lisa | Appendix

Väljalõiked | Press Clippings – Välispress | International press

wspólnota

pawilony narodowe Katarzyna Barańska Obok wystawy głównej prowadzonej przez Davida Chipperfielda, na którą składa się kilkadziesiąt mniejszych wystaw, tegoroczne biennale tworzy dodatkowo pięćdziesiąt pięć wystaw narodowych. Część prezentowana jest w przynależących do konkretnych krajów pawilonach rozmieszczonych wśród zieleni Giardini della Biennale, część można oglądać w budynku Arsenału, a jeszcze inne rozrzucone są po mieście. Jeżeli dodać do tego okołobiennalowe wydarzenia, łączna ilość ekspozycji poraża ogromem, jednak nawet kilkudniowe zwiedzanie prezentowanych projektów daje możliwość zorientowania się, jak temat biennale został przepracowany przez jego uczestników oraz sprawdzenia na własnej skórze, czy strategie, jakich użyli, by ich przekaz trafił

© 11h45 / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

do publiczności, okazały się skuteczne.

pawilon francuski, Giardini

Grands & Ensembles komisarz: Yves Lion uczestnicy: Ateliers Lion associés, ENSAvt, CMI, Institut d’Études politiques de Paris, Campana- Eleb Sablic agency, Eric Lion

60

architektura & biznes 112012

architektura & biznes 112012

61

wspólnota na tej rozkładówce: pawilon japoński, Giardini

62

architektura & biznes 112012

fot: Katarzyna Barańska

fot: Katarzyna Barańska

komisarz: Toyo Ito, asystenci komisarza: Atsuko Sato, Tae Mori uczestnicy: Naoya Hatakeyama; Kumiko Inui; Sou Fujimoto; Akihisa Hirata

fot: Katarzyna Barańska

Architecture. Possible here? Home-for-All

architektura & biznes 112012

63

wspólnota

na tej rozkładówce: pawilon niemiecki, Giardini

64

architektura & biznes 112012

fot.: Erika Overmeer / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

fot.: Erika Overmeer / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

fot.: Erika Overmeer / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

komisarz: Muck Petzet; koncepcja wystawy: Konstantin Grcic uczestnicy: AFF Architekten; Atelier Kempe Thill architects and planners; AMUNT Architekten Martenson und Nagel Theissen; Brandlhuber+Era, emde, Schneider; Brandlhuber+ Emde, Schneider; Diener & Diener; Heinle, Wischer und Partner; Hild und K Architekten; knerer und lang Architekten; Architects Urbanists; Meixner Schlüter Wendt Architekten; Robertneun™; Schulz & Schulz Architekten; Staab Architekten; Urs Füssler / Jörg Leeser

fot.: Erika Overmeer / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

Architecture As Resource

architektura & biznes 112012

65

Aircraft Carrier komisarze: Michael Gov, Arad Turgeman; kuratorzy: Milana Gitzin‑Adiram, Erez Ella, Dan Handel uczestnicy: Fernando Guerra; Florian Holzherr; Nira Pereg; Jan Tichy; Assaf Evron

architektura & biznes 112012

fot.: Katarzyna Barańska

fot.: Florian Holzherr / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

fot.: Ingel Vaikla / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

66

na tej stronie: pawilon izraelski, Giardini

fot.: Katarzyna Barańska

fot.: Ingel Vaikla / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

komisarz: Ülar Mark, kurator: Tüüne-Kristin Vaikla uczestnicy: Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk, Ivar Lubjak

fot.: Ingel Vaikla / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

How Long is the Life of a Building?

fot.: Florian Holzherr / dzięki uprzejmości organizatorów pawilonu

wspólnota na tej stronie: pawilon estoński, Arsenał

architektura & biznes 112012

67

wspólnota na tej stronie: pawilon amerykański, Giardini

na tej stronie: pawilon rosyjski, Giardini

Spontaneous­Interventions: Design Actions for the Common Good

68

fot.: Katarzyna Barańska

architektura & biznes 112012

fot.: Katarzyna Barańska

fot.: Katarzyna Barańska

fot.: Francesco Galli © la Biennale di Venezia

komisarz/kurator: Cathy Lang Ho; kuratorzy: Ned Cramer, David van der Leer; asystenci kuratorów: Paola Antonelli, Anne Guiney, Zoe Ryan, Michael Sorkin; uczestnicy: 596 Acres, AFHny Studio, Mouna Andraos, Ants of the Prairie, Architecture for Humanity Chicago & Food Desert Action, Austin Urban Solutions & Rosner Studio, Baltimore Development Cooperative, Barkow Leibinger Architects & Kyle Talbott, David Benjamin / Living Architecture Lab at Columbia GSAPP and Natalie, Jeremijenko / Environmental Health Clinic at NYU, BK Farmyards, BroLab, Brooklyn Night Bazaar, Center for Urban Pedagogy, Candy Chang, Cheng+Snyder, Chicago Loop Alliance, City Repair, Cleveland Urban Design Collaborative at Kent State University, CMG Landscape Architecture, Come Out and Play, COMMONstudio, Graham Coreil-Allen, Crookedworks, Nicholas de Monchaux, Department of Urban Betterment, Design 99, Design That Moves You, envelope A+D, Jason Eppink, Free Art and Technology Laboratory, Freecell, Futurefarmers, Ghana ThinkTank, GOOD, Guerrilla Grafters, HabitatMap, Fritz Haeg, Greta Hansen / OWS Architecture Working Group, Hester Street Collaborative, HOK, Howling Mob Society, ICE-POPS, Institute for Urban Design, Interboro Partners, International Design Clinic, Jackson Heights Green Alliance, Aurash Khawarzad / DoTank, Ari Kletzky, Kaja Kühl / youarethecity, LA Green Grounds, Lang Architecture, Alex T EE Evan Gant, Make It Right Foundation, Mike Lydon/Street Plans Collaborative, M12, Macro Sea, MAS Studio, MIT Media Lab, Molly Dilworth Studio, Ken Mori & Jenny Liang, Eve Mosher, MyBlockNYC, Neighborland, No Longer Empty, Normal Projects, Occuprint/ OWS Screen Printing, Guild, OpenPlans, Periscope Project, Philadelphia Horticultural Society, PlanningCorps & Transportation Alternatives, Popularise, Public Architecture, Public Media Institute, PublicAdCampaign, Alexandra Pulver, Rebar, Rebuild Foundation, Red Swing Project, Resource Center Chicago, Quilian Riano / DSGN AGNC, Steve Ritz / Green Bronx Machine, Jason Roberts & Andrew Howard, Rockwell Group, James Rojas / Place It!, SanFranStudios, Magda Sayeg / Knitta, SeeClickFix, Sensemakers, Shared Spaces Landscape Architecture and ‘Hood Builders, Mark Shepard, SLO Architecture, Stamen, Streetfilms, Syracuse University School of Architecture, Matt Tomasulo / CityFabric, TreeKIT, Uni Project with Howeler & Young Architects, Urban Operations, Urbano Activo, UrbanUXd, Rob Walker & Ellen Susan, Ed Woodham & GOH Productions, WORKac, Z-A Studio

i-city komisarz: Grigory Revzin; kurator: Sergei Tchoban; asystenci kuratora: Sergey Kuznetsov, Valeria Kashirina; uczestnicy: AREP, SPEECH Tchoban/Kuznetsov, David Chipperfield Architects, Valode& Pistre, Mohsen Mostafavi, OMA, SANAA, Herzog & de Meuron, Stefano Boeri architetti, Project MEGANOM, MDP/ Michel Desvigne paysagiste, BERNASKONI architecture bureau

architektura & biznes 112012

69

wspólnota

pawilon nordycki, Giardini

The Nordic Common Ground

pawilon hiszpański, Giardini

komisarz: Juulia Kauste; asystenci komisarza: The Swedish Museum of Architecture, The National Museum of Art, Architecture and Design (Norway); kurator: Peter MacKeith; uczestnicy: Finlandia: ALA Architects, Anttinen Oiva Architects, Avanto Architects, Lundén Wikar ÖSterlund, Hollmen Reuter Sandman, JKMM, K2S Architects, Lassila Hirvilammi architects, NOW, Sanaksenaho Architects, Verstas Architects; Norwegia: Atelier Oslo, Brendeland & Kristoffersen Arkitekter AS, Fantastic Norway, Haugen/Zohar Architects, Helen & Hard, Jarmund Vigsnæs Arkitekter, MANTHEY KULA, Reiulf Ramstad Arkitekter, Rintala Eggertson Arkitekter, SPACE GROUP, TYIN Tegnestue; Szwecja: Arkitektstudio Widjedal Racki, Elding Oscarson, General architecture, happyspace, In praise of Shadows arkitektur, Kjellander + Sjöberg Architects, Marge Arkitekter, Nordmark & Nordmark, petra gipp arkitektur, THAM & VIDEGÅRD, (nod) COMBINE

S

posoby interpretacji tematu biennale — „Common Ground ” — można, z grubsza rzecz ujmując, podzielić na dwa rodzaje: filozoficzny i dosłowny. W pierwszym z nich odczytywany jest on jako wspólna płaszczyzna doświadczeń twórców architektury, profesji definiowanej przez Chipperfielda jako kontynuacja i wymiana idei oraz czynnik kulturotwórczy. Kurator biennale podkreślał, że zależy mu na demontażu kultury stararchitektów (czy mu się to udało, to odrębny temat) i skupieniu się na refleksji nad istotą samej architektury jako manifestacji zbiorowych wartości i scenerii życia codziennego. Stąd już w zasadzie krok do drugiej ścieżki interpretacji, odczytującej common ground dosłownie, jako wspólną ziemię, i prowadzącej do eksploracji tematu przestrzeni publicznej, którą wspólnie dzielimy, bądź szerzej — miasta czy planety, za którą ponosimy odpowiedzialność.

I pewnie nacisk na działania wspólnotowe oraz refleksja nad istotą architektury sprawiły, że Złoty Lew za najlepszy pawilon narodowy został przyznany Japonii. Nagrodzona ekspozycja opowiada historię powstawania centrum wsparcia dla mieszkańców miasta Rikuzentakata zniszczonego przez ubiegłoroczne tsunami, które nawiedziło północno-wschodnie wybrzeże wyspy Honsiu. Projekt miejsca spotkań pozwalającego odbudowywać wspólnotę powstał dzięki współpracy komisarza wystawy Toyo Ito (zdobywcy Złotego Lwa za całokształt twórczości w 2002 roku) z trójką architektów (Kumiko Inui, Sou Fujimoto i Akihisą Hiratą) oraz lokalną społecznością. Efekt ich pracy to architektura wyrastająca z potrzeb mieszkańców, wykraczająca poza pojęcie oryginalności. Jak ujął to Ito: „Od czasów nowożytnych architektura najwyżej oceniana była za indywidualizm i oryginalność. W rezultacie najbardziej podstawowe zagadnienia: dlaczego budynek jest wznoszony i dla kogo, zostały zapomniane.

Strefa katastrofy, gdzie wszystko zostało utracone, daje nam niesamowitą okazję, by spojrzeć na świeżo, od podstaw, czym naprawdę jest architektura”.

70

Jury biennale będące pod wielkim wrażeniem humanizmu projektu nagrodziło go za „wyjątkowość i przystępność dla szerokiego kręgu odbiorców”.

Wystawa zatytułowana „Architecture. Possible here? Home-for-All” pomimo tego, że za wyjściowy temat opowieści bierze dramatyczną historię miasta — ilustrując ją zdjęciami miejscowego fotografa Naoya Hatakeyamy, pokazującymi Rikuzentakatę przed i po przejściu kataklizmu — jest jednocześnie niezwykle estetyczna. Składają się na nią, oprócz wymienionych zdjęć prezentowanych na ścianach pawilonu, bardzo delikatne struktury modeli (studyjnych oraz finalnego), a także filmy opowiadające o kolejnych etapach projektu, wyświetlane na niewielkich monitorach. Całą architekturę wystawy tworzą drewniane klocki, na których ustawione są te przedmioty oraz bale drewna wprowadzone w przestrzeń pawilonu, które dosłownie przebijają ją na wylot. Są to cedry przywiezione z terenów katastrofy. Niegdyś stanowiły chętnie odwiedzany przez mieszkańców las, teraz przysłużą się przy wznoszeniu budynku.

less is better Jedną z najciekawszych, a już na pewno najbardziej niedocenioną jest wystawa niemiecka zatytułowana „Reduce/Reuse/Recycle. Architecture as Resource”.

Choć prosta, bo skonstruowana głównie z kilkunastu wielkoformatowych zdjęć wyklejonych na ścianach pawilonu, to jednocześnie bardzo atrakcyjna wizualnie — przenikanie się kadrów z architekturą samego pawilonu tworzy, niczym w malarstwie iluzjonistycznym, złudzenie otwierania się przestrzeni. Wystrój wystawy to owoc pracy dizajnera Konstatina Grcica zaproszonego do projektu przez kuratora Mucka Petzeta, z kolei autorką wysmakowanych stylistycznie fotografii jest Erica Overmeer. Od razu należy zaznaczyć, że niemiecki pawilon nie tylko urzeka urodą, ale też niesie ważki przekaz będący wynikiem poważnej debaty architektonicznej prowadzonej za naszą zachodnią granicą. Bierze ona pod uwagę takie komponenty rzeczywistości

jak malejące zasoby naturalne i wynikającą z tego potrzebę oszczędzania energii czy zmiany demograficzne, czyli spadek populacji wywołujący m.in. zjawisko kurczenia się miast. Tytuł wystawy nawiązuje do sloganu ruchu obrońców środowiska — 3R promuje ograniczenie produkcji odpadów — a jej celem jest rozbudzenie świadomości, że istniejąca już architektura jest doskonałym zasobem dla projektowania w przyszłości. Muck Petzet proponuje architektoniczny system wartości promujący minimalne interwencje albo nawet ich zupełne unikanie, co jest dość rewolucyjnym pomysłem, jeśli weźmie się pod uwagę powszechne wyobrażenia o zawodzie architekta. Tymczasem, według niego, wartość projektu leży w inteligentnej strategii, a nie w spektakularnych formach. Niemcy przewidują, że w najbliższych latach zarządzanie zasobami miejskimi będzie jednym z głównych zajęć na polu Baukultur, czyli działań mających na celu poprawę jakości środowiska zbudowanego. Dlatego tak ważne jest poszukiwanie kreatywnych rozwiązań dla wykorzystania architektury, która już istnieje — na rewitalizację czeka bowiem ogromna ilość budynków powstałych w okresie powojennym.

Problem długości życia budynków porusza też prezentacja estońska, która znajduje się w budynku Arsenału. Wystawa „How Long is the Life of a Building?” na przykładzie hali widowiskowej Linnahall w Tallinie — pierwotnie nazwanej Pałacem Kultury i Sportu im. W. I. Lenina, którego autorami byli Raine Karp i Riina Altmäe — opowiada o opuszczonych i niszczejących budynkach późnego modernizmu. Położony nad brzegiem morza i przypominający swym kształtem gigantyczną mastabę obiekt został wybudowany w 1980 roku przy okazji regat żeglarskich odbywających się w stolicy ówczesnej Estońskiej Socjalistycznej Republiki Radzieckiej w ramach Igrzysk Olimpijskich, które miały miejsce w Moskwie. Funkcjonował jedynie do końca ubiegłego wieku, a obecnie stanowi przestrzeń aktywności grafficiarzy. Autorzy wystawy — komisarz Ülar Mark i kuratorka architektura & biznes 112012

fot.: Bartosz Haduch

fot.: Bartosz Haduch

SPAINLab

Tüüne-Kristin Vaikla zastanawiają się, czy powodem ogólnej niechęci do dziedzictwa późnego modernizmu jest kwestia nie przystających do dzisiejszych czasów materiałów i technologii, czy też ludzie nigdy nie lubili tej architektury? Stawiają również tezę, że w obliczu światowego kryzysu gospodarczego, zezwolenie na jej niszczenie kłóci się z założeniami zrównoważonego rozwoju. Prawdziwym wyzwaniem jest znalezienie dla niej nowego zastosowania, co pozwoliłoby uniknąć dalszej degradacji. W tym celu należy jednak przezwyciężyć modernistyczny paradygmat głoszący, że forma podąża za funkcją i odnaleźć nowe funkcje dla już istniejących form.

Na tle powyższych wystaw wyróżniony polski pawilon, o bardzo rozbudowanym tytule, brzmiącym „Making the walls quake as if they were dilating with the secret knowledge of great powers” wydaje się być ucieczką od architektury. Odwiedzając go, można odnieść wrażenie, że w Polsce nie mamy problemów architektonicznych (chyba że uznać za nie akustykę mieszkań) lub, co bardziej prawdopodobne, nie odbywa się tu na ich temat poważna debata. Instalacja artystyczna, którą Pawilon Polonia de facto jest, ma jednak także plusy — dzięki swojej sensualnej atrakcyjności i prostocie przekazu daje wytchnienie po wielogodzinnym intensywnym bombardowaniu bodźcami. Warunkiem pełnej satysfakcji jest jedynie to, żeby nie rozpoczynać od niego zwiedzania Giardini.

konfrontacja Niewątpliwie najbardziej zaangażowanym politycznie wystąpieniem wśród pawilonów narodowych jest wystawa izraelska „Aircraft carrier”. Jej tytuł zaczerpnięto z wypowiedzi sekretarza stanu USA z początku lat 80. Alexandra Haiga, który przyrównał w niej Izrael do największego amerykańskiego lotniskowca, umieszczonego w decydującym dla amerykańskiego bezpieczeństwa narodowego regionie. Kuratorzy ekspozycji: Erez Ella, Milana Gitzin Adiram oraz Dan Handel badają w niej wpływ USA architektura & biznes 112012

na radykalne zmiany izraelskiej architektury zapoczątkowane w latach 70. i trwające po dziś dzień, a będące wynikiem zainfekowania opartego na socjalistycznych ideach państwa kapitalizmem i gospodarczym liberalizmem. Część ekspozycji stanowi sklepik, w którym można zakupić różne souveniry będące reprezentacją kolejnych kluczowych wydarzeń w historii stosunków izraelsko-amerykańskich. Dodatkowego smaczku całej sprawie nadaje fakt, że pawilon Stanów Zjednoczonych — będących obiektem tak ostrej krytyki twórców izraelskiej wystawy — znajduje się po sąsiedzku.

Zbudowana również przez zespół kuratorów, w którego skład weszli: Cathy Lang Ho, David van der Leer i Ned Kramer, wystawa amerykańska skupia się natomiast na fascynującym zagadnieniu oddolnych inicjatyw poprawiających jakość naszego otoczenia. Zatytułowana „SpontaneousInterventions: Design Actions for the Common Good” prezentuje sto dwadzieścia cztery miejskie interwencje — takie jak tymczasowe realizacje architektoniczne, miejskie farmy czy „partyzanckie” ścieżki rowerowe zainicjowane przez architektów, dizajnerów, artystów lub zwykłych obywateli. Ekspozycja epatuje optymizmem, ukazując siłę tkwiącą w jednostkach, które posiadają potencjał do przeprowadzenia małymi krokami, ale skutecznie pozytywnych zmian w społeczeństwie. (Powoduje to ciekawy dysonans poznawczy: po oglądnięciu wystawy izraelskiej spodziewamy się obok rogatej bestii, tymczasem Amerykanie przekonują, że nawet jeśli kiedyś coś zepsuli, na pewno potrafią to naprawić).

Dodatkowo, choć jest bardzo gęsta od informacji, formułuje jasny przekaz (co nie udało się np. ekspozycjom brytyjskiej czy kanadyjskiej) i mocno angażuje oglądających dzięki swojej interaktywności.

Właśnie dzięki tym cechom spotkała się z zainteresowaniem jury tegorocznego biennale.

Ostatnie, po polskim i amerykańskim, tegoroczne wyróżnienie przypadło pawilonowi Rosji zatytułowanemu „i-city”, który, i owszem, jest bardzo spektakularny, ale wizja, którą kreuje nasuwa

komisarze: Gobierno De España, Ministerio De Fomento, Dirección General De Arquitectura, Vivienda Y Suelo with ACE (Acción Cultural Española), AECID (Agencia Española De Cooperación Internacional Para El Desarrollo); kuratorzy: Antón García-Abril, Débora Mesa; uczestnicy: RCR Arquitectes (Rafael Aranda, Carme Pigem, Ramón Vilalta), Selgascano (Lucía Cano, José Selgas), Urban Habitat/Barcelona City Council (Vicente Guallart), SMAO – Sancho-Madridejos, Architecture Office (Sol Madridejos, Juan Carlos Sancho), Menis Arquitectos (Fernando Menis), Cloud9 (Enric Ruiz-Geli), Ecosistema Urbano (Belinda Tato, José Luis Vallejo)

skojarzenia z wyścigiem zbrojeń okresu zimnej wojny. Na rosyjską prezentację kuratorowaną przez Grigorya Revzina, Sergeia Tchobana, Sergeya Kuznetsova, Valerię Kashirinę składają się dwie sale.

Dolna, zaciemniona, gdzie przez otwory w ścianach można oglądać zdjęcia tajnych sowieckich miast, których podstawę bytu stanowiły poszukiwania naukowe i technologiczne. Natomiast przestrzeń górna, jasna i przestrzenna, mająca tworzyć kontrast dla tej dolnej, zbudowana jest z kodów QR — do ich odczytania służą tablety, w które wyposażani są odwiedzający. Dzięki nim mogą pozyskać tysiące danych na temat powstającego w okolicach Moskwy współczesnego centrum nauki i technologii Skolkovo, którego otwarcie przewidywane jest na rok 2017, a przy którego powstawaniu biorą udział największe światowe pracownie architektoniczne (między innymi również Davida Chipperfielda). Mający uosabiać wolność przepływ strumienia informacji to jednak nic innego, jak popis możliwości współdziałania kapitału i władzy. To aż nieprawdopodobne, że w czasie głośnego procesu Pussy Riot, jury dało się uwieść tej wizji.

Z jednej strony pojawiają się głosy, że tegoroczne biennale architektury jest najbardziej politycznym z dotąd prezentowanych, jak również takie, które mówią, że za mało w nim odniesień do bieżącej sytuacji kształtowanej przez światowy kryzys.

Trudno wszystkim dogodzić, wydaje się jednak, że na pewno nie jest tak, jak wieszczy Wolf D. Prix, który w swej słynnej krytyce określa je przymiotnikami: puste, żmudne, męczące, ponure i nudne, zarzucając mu brak żywej dyskusji o współczesnej architekturze. Można, oczywiście, spierać się na temat zdolności kuratorskich samego Chipperfielda i nośności zaproponowanego przez niego tematu, jednak wyłaniająca się z biennale refleksja o wspólnocie doświadczeń, czy też doświadczaniu wspólnoty, jest chyba dobrym punktem wyjścia do kolejnej architektonicznej dyskusji.

Katarzyna BARAŃSKA

71

6

Report: national Pavilions

Ireland

13ma BIENNALE DI ARCHITETTURA DI VENEZIA

Italy

Poland

The four seasons design of the Italian Pavilion proposes a very clear message, perhaps more focused on the economy than on architecture and all to be confirmed. It builds on the example of entrepreneur Adriano Olivetti to develop a new sustainable culture based on a green economy.

Con le sue 4 stagioni, il padiglione italiano propone una tesi molto chiara, forse più economica che architettonica e tutta da confermare: partire dalla lezione dell’industriale Adriano Olivetti per delineare un nuovo modello culturale a misura di paesaggio e persone, puntando sulla green economy.

Poland and Serbia relate to the theme of “Common Ground” as shared perceptions. The Polish pavilion is an exciting container of sounds where each element (the sloping floor, the lines of the walls, the shape of the air ducting) contributes to amplify sounds from outside and from other pavilions.

Sensors installed in the walls allow visitors to hear the vibrations and listen to the “sounds of the architecture”.

Gli interventi di Polonia e Serbia propongono un «Common Ground» di condivisioni percettive. I polacchi trasformando il padiglione in un emozionante contenitore sonoro in cui ogni elemento (il pavimento inclinato, le linee dei muri, la forma dei condotti per la ventilazione), concorre ad amplificare i suoni provenienti dall’esterno e dagli altri padiglioni. Sensori collocati all’interno dei muri permettono di udirne le vibrazioni e di ascoltare così i «suoni dell’architettura».

Estonia and Kuwait

Ireland presents a highly self-referential project by Heneghan Peng Architects, with two big white panels bearing a model of the Giant’s Causeway Visitors Centre in Antrim. The “Common Ground” is limited to the bench-swings. Those who sit on them must interact with the motion of the swings and anyone else sitting on them.

Molto autoreferenziale la proposta di Heneghan Peng Architects per l’Irlanda, in cui due grandi pannelli bianchi riportano l’abaco delle pietre che compongono il prospetto del loro Giant’s Causeway Visitors Centre ad Antrim. Il «Common Ground» è ridotto alle panche-altalena, che obbligano chi si siede a interagire con il loro movimento e con le eventuali altre persone sedute.

Estonia and Kuwait deal with the issue of failed projects. The Estonian Pavilion recounts the short life of a spectacular building, the Linnahall Concert Hall built in 1980 in Tallin. Kuwait reflects on the contradictions of a country characterised by a wealth of time, money and community life, but also by a host of unfinished, unused or demolished projects.

Instead of actual buildings, these are reproduced in a collage on the floor, while recorded conversations are played through 20 pairs of roof-mounted loudspeakers.

Estonia e Kuwait pongono i visitatori di fronte al fallimento dei progetti. Il padiglione estone racconta la breve vita di uno spettacolare edificio, la Linnahall Concert Hall realizzata nel 1980 a Tallin. Il Kuwait riflette sulle contraddizioni di un paese caratterizzato da abbondanza di tempo, soldi, vita comunitaria, ma anche da un numero consistente di progetti non ultimati, inutilizzati, demoliti. All’assenza delle realizzazioni, riprodotte in un collage adagiato sul pavimento, fanno da contraltare le registrazioni di conversazioni emesse da 20 coppie di altoparlanti appesi al soffitto.

Väljalõiked | Press Clippings – Eesti press | Estonian press

FOTOD: INGEL VAIKLA

INTERVJUU

Linnahall kogub Venezias tähelepanu Eesti väljapanek 27. augustist 25. novembrini toimuval Venezia arhitektuuribiennaalil käsitleb aja ja ruumi suhet – miks on omaaegsed arhitektuuri tippteosed tänaseks hüljatud, milline on nende olevik ja tulevik. Vestlesime väljapaneku autoritega – sisearhitektide Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaiklaga nii biennaalist kui ka Eesti väljapaneku kesksest objektist – praegu tühjalt seisvast Tallinna Linnahallist.

Palun kirjeldage selleaastast Eesti väljapanekut biennaalil ja kuidas selleni jõudsite?

Urmo (U): “Biennaali teema oli seekord “Common Ground” ehk ühine väli, mille pakkus välja kuraator David Chipperfield ja mis andis meile võimaluse suhestuda teiste arhitektide loominguga. Eesti näitus asetseb vanades laevaremonditehase hoonetes ning meie kasutada oli seal umbes 100 m2.

Otsustasime Venezia biennaalile viia emotsionaalse ülevaatliku pildi tänasest Tallinna Linnahallist. Ekspositsiooni keskse osa moodustavad linnahalli originaalsed interjööridetailid: diivanid, peeglid, kell ning hoone

18

E H I TA JA n o v e m b e r 2 01 2

makett, mille kõrval kasutame olulise meediumina filmi ja heli.

Näituse kontekstis keskendusime linnahallile, et asja veelgi konkreetsemaks viia. Venezia biennaali külastab umbes 100 000 inimest ja loodetavasti tekitab meie näitus külastajatele paralleele oma kodukandi hüljatud hoonetega.”

Tüüne-Kristin (T.-K.): “Eesti ekspositsiooni idee oli juhtida tähelepanu lähimineviku modernistliku arhitektuuri olukorrale Eestis, keskendudes meie tipparhitektide loomingule. Näituse kataloog käsitleb laiemalt arhitektuuripärle nagu Tuljaku (Carina) kohvik Tallinnas Pirita teel, Ministrite

Nõukogu puhkebaasi mängudemaja Valgerannas ning kolhoosi- ja sovhoosi keskusehooned Põdrangul, Omedus, Laevas, Tsoorus, Kobelas ja Raplas, kus ühisnimetajaks on kahjuks fakt, et kõik need hooned seisavad tänasel päeval tühjalt ja kasutuseta. Analoogseid nähtusi leidub ka mujal maailmas, nii hüljatuna kui ka uues kasutuses.”

Mida üldse tähendab mõiste “modernistlik nõukogude arhitektuur”?

U: “Tegelikult poleks me tahtnud keskenduda sõnale “nõukogude”, aga paratamatult tuleb arvestada meie ajalooga ning siis tekib see mõistele modernistw w w. e h i t a j a . e e

INTERVJUU

lik paratamatult juurde.”

T-K: “Modernistlik arhitektuur sündis teatavasti uute materjalide ja tööstusliku tootmise tulemusena. Moodsa maailma hooned on loodud ilustamata geomeetrilistest vormidest, n-ö tahukatest, ja eelkõige lähtudes funktsioonist. Seetõttu on päris keeruline tegeleda täna uuesti mõttega, mida nende hoonetega teha – selles mõttes on funktsionalistliku arhitektuuri hooneid raske kasutusele võtta teisenenud funktsioonis. Kui aga nende esialgne funktsioon 21. sajandil enam ei toimi, on hoonete säilitamisel muutuste tegemine paratamatu. Kogu idee ongi katse ärgitada inimesi selle küsimuse peale ise mõtlema. Üldiselt võetakse nii Eestis kui ka maailmas heameelega kasutusele vanu häärbereid või ajaloolisi tööstushooneid ja planeeritakse nendesse põnevaid ning nüüdisaegseid kodusid, kontoreid, raamatukogusid, restorane jms.

Ent modernistlike hoonete ajaline distants on praegu liiga väike, et ühiskond w w w. e h i t a j a . e e

suudaks neid päriselt hinnata. Nende vormikeel kandub praegusesse aega, aga kõik tehnoloogilise peaks uuendama.

Linnahall valmis olümpiaehitisena 1980. aastal ning kuulub postmodernismi aega, kuid oluline pole siinkohal hooneid sildistada, need ehitised on Eesti modernistliku arhitektuuri maamärgid ja kirjeldavad ajastut, mille juhtmõtteks on form follows function.”

Kuid mida teha üldse nõukogudeaegsete hoonetega? On kostnud arvamusi, et kõik need tuleks lammutada?

U: “Teema on väga lai, moodustades kogu meie lähimineviku. Biennaaliga ei võtnud me ülesandeks kogu nõukogude arhitektuuri käsitleda, vaid käsitleda siiski üksikuid pärle, mille tipp on linnahall.”

T-K: “Venezia biennaalil tuli sarnase teemaga välja ka näiteks Saksamaa − mida teha eelmise sajandi 1950.−1970. aastatel ehitatud hoonetega. Näitusel

oli väljas hulk omaaegseid modernisminäiteid ja need presenteerisid tänast situatsiooni, kuidas on need majad tänapäeval kasutusele võetud.

On ju selge, et linnakeskkond areneb orgaaniliselt ning pole mõistlik suhtuda, et aeg-ajalt lükkame platsi puhtaks ja teeme midagi täiesti uut asemele. Kõik olemasolev on meie ruumiline mälu, kus mineviku säilitamisel on oluline roll. Võib märgata, et selline mõtteviis on ka pärast ehitusbuumile järgnenud majanduskriisi nii meil kui ka mujal Euroopas selle suunas muutunud.

Nagu näeme suurepäraselt Kultuurikatla ja F-hoone näidetel – ka Eestis hakatakse vanade hoonete taaskasutamist järjest rohkem väärtustama ja nende ümbermõtestamisega tulemuslikult tegelema.”

U: “Siin on küsimus muidugi ajanihkes, Kultuurikatla ja F-hoone puhul on oluline, et need on vanemad hooned, inimesed suhestuvad nendega hästi ning see on ka muidugi väga populaarne, aga uuemate modernistlike hoonetega on veel inimestel raske suhestuda.”

Teie olete ka varem Venezia biennaalil käinud, kuidas tundus kogu näitus võrreldes varasemate kordadega?

U: “Arhitektuurbiennaalid on viimastel aastatel muutunud interdistsiplinaarsemaks ja ühtlasi emotsionaalsemaks.

Püüd on kõnetada laiemaid inimhulki, mitte ainult erialaspetsialiste. Näitu-

E H I TA JA n o v e m b e r 2 01 2

19

INTERVJUU Eesti väljapanek Venezias Arhitekt Raine Karbi kogusse kuuluv originaalmakett ja dokumentaalfilm “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” (autor Urmo Vaikla). Samuti eksponeeritakse näitusel režissöör Jaan Tootseni käesoleva projekti jaoks valminud lühifilme sarjast “Üks lugu”, kus seitse inimest jagavad oma siiraid ja emotsionaalseid lugusid linnahallist.

Eesti näituse autorid on Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk, näituse komissar on Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Ülar Mark. Ekspositsiooniga kaasneb intrigeerivate fotode ja esseedega kataloog, koostajaks Tüüne-Kristin Vaikla.

Venezia arhitektuuribiennaal on kõige olulisem rahvusvaheline arhitektuuri ja linnaplaneerimise foorum.

sele on tekkinud palju installatsioone ja mitteklassikalisi arhitektuuriobjekte.”

Mis teeb linnahallist arhitektuurilise tippteose?

U: “Esiteks linnaehituslik külg – kui delikaatselt mahub hoone mere äärde, mahutades 5000 pealtvaatajaga saali, aga väljast hoonet justkui polekski.

Rääkimata muidugi nendest võrratutest proportsioonidest, saali ehitusest, amfiteatrist. Ükskõik, millise väliskülalisega linnahalli lähed, nad on ikka väga vaimustunud ja ütlevad, et see on olnud nende suurim elamus Eestis.”

T-K: “Raine Karbi materjalivalik – paekivi, selle sujuv betooniga ühendamine, arhitektuuriga kokkukõlavad sisearhitektuursed vormid ning suurepäraselt integreeritud valgustus. On küll märgitud, et halli ehituskvaliteet pole kuigi hea, aga see on suhteline mõiste, mida on ka Karl Õigeri ekspertiisid näidanud.”

Linnahalli puhul on esitatud mitu võimalikku arengustsenaariumi.

Mis hetkel toimub ja mis seis võimalike renoveerimistöödega on?

U: “Hall on endiselt linna omanduses ja muinsuskaitsealune objekt ning justkui otsitakse investorit, ka kultuuriminister kinnitas Venezias, et kosilane on olemas ja huvi on jätkuvalt kõrge.

Samas on investorit otsitud juba aastaid ja uut informatsiooni tulnud pole, nii et mitte midagi pole muutunud.”

20

E H I TA JA n o v e m b e r 2 01 2

Mis peaks üldse väljapääs olema, sest ei riik ega Tallinna linn pole leidnud avaliku raha osas üksmeelt ning erainvestori leidmine pole jällegi kerge?

U: “Sellega on nii nagu Eesti Rahva Muuseumi rajamisega, et kui kogu aeg üritada mujalt seda raha saada, võibki asi venima jääda. Peame ise aru saama, kas see on meie jaoks oluline projekt või mitte ja kui see on oluline, tuleks seljad kokku panna ja avalik raha välja käia. On liiga naiivne loota, et kuskilt mujalt tuleks keegi ja päästaks meile tähtsa hoone ära.

Kui vaadata, milliseid potentsiaalselt samu funktsiooni täitvaid hooneid on vahepeal rajatud – Saku Suurhall, Solarise keskus, uued jäähallid −, siis ühiskonnas on raha olemas ja kuna avalik huvi on tegelikult linnahalli suhtes olemas, võiks see ka ühel hetkel realiseeruda.”

Et seda säilitada, tuleks leida ikkagi funktsioon – mis suunas linnahalli muutma peaks, et see leiaks ka parima kasutuse?

T-K: “Küllap oleks mingi mitmefunktsiooniline lahendus parim. Raine Karp on ju aegade jooksul projekti täiendanud ka just sellest aspektist – kontsert, konverents ja muu sellega kaasnev. Jäähalli taastamine linnarahvale uisutamiseks on küll ilus, kuid ilmselt naiivne unistus.

U: “Huvi linnahalli vastu on suur ja ka praegu tahetakse seal üritusi pidevalt korraldada, ent päästeamet ei anna enam luba seal sündmusi korraldada –

ka septembris toimunud Arhitektuurikeskuse välkloeng samal teemal, “Kui pikk on ühe maja elu?”, oli meil esialgu plaanis korraldada seal, aga luba me ei saanud ja seetõttu viisimegi selle üle kinno Kosmos.”

Aga miks üldse peaks vana hoonet renoveerima, see läheks ilmselt väga kalliks. Halvaks näiteks on ju Lennusadama rekonstrueerimine, mis oli selle läbi viinud ehitusettevõttele tõeliseks väljakutseks ja seal esines palju raskusi?

U: “Kui vaatame pragmaatiliselt, siis muidugi pole vaja – vana rekonstrueerimine on alati kallim kui uue ehitamine. Teine küsimus on ikka emotsionaalses ja kultuuriloolises väärtuses.

Muidugi võib vana alati maha võtta ja uue ehitada, aga siis on tegemist hoopis teise asjaga.”

T-K: “Kõike ei pea kindlasti säilitama, aga see äratundmine on tähtis ja oleks vaja sõlmida kokkulepped, mida ja millistest perioodidest tahame säilitada. Tähtis on, et me ei lammutaks oma lähiminevikust olulisi arhitektuurseid näiteid, avastades ühel hetkel, et perioodist 1945−1991 pole midagi väärtustatud.”

U: “Nendele, kes ütlevad, et lammutame selle hoone ja ehitame asemele midagi muud, küsiks vastu, et mis see muu oleks? Tavaliselt häid ideid ju pole, tihti on see uus kehvem ja koledam. Pealegi, Tallinn on üsna hõre linn, seega, et ehitada uusi, ei peaks  vanu eest ära lammutama.” w w w. e h i t a j a . e e

Pressiteated | Press Releases

Pavilion of Estonia at the 13th International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia How Long is the Life of a Building?

The new Estonian exposition for la Biennale di Venezia 13th International Architecture Exhibition looks at the contestable futures of modernist architectural legacy. The focus is on a case study of the Linnahall, a monumental Soviet-era proto-post-modernist complex under metamorphic pressure for change, but also under heritage protection on the initiative of DoCoMoMo, in a key location in Tallinn, capital of Estonia.

The jury selected this concept due to its integration of a clear message and intricate contexts, but also for its potential to produce experiential spatial atmosphere in the Venice Arsenale exhibition space. Furthermore, the Linnahall is controversial in its historic and ideological legacy, likely to invoke a multiplicity of associations for viewers.

Completed in 1980 when the Moscow Olympics sailing regatta was held in Tallinn, the building won a Grand Prix from the Interarch 1983 World Biennale in Sofia and in 1984, a Soviet Union State Award. Linnahall, originally named after Lenin, succeeded in reconnecting the city with the sea and returning some of the waterfront – a closed-off industrial and military zone -- back to the public.

The exposition presents the question, how long is the life of a building? On one hand, the exposition investigates the deterioration of remarkable buildings, as everything artificial which is not in use falls apart.

To preserve a building, it is necessary to transform it. But how to find its new purpose? A historic building is a work of art, and yet it is our common ground as well.

On the other hand, it poses the question of “dignified aging” of the built environment, the backbone of society’s physical identity. How can the existing structure simultaneously accommodate all the identities of different generations and cultural backgrounds, nurtured by shifting times, memories and tacit knowledge accumulated? And still prove desirably “profitable” in neo-liberal terms?

The exposition highlights the values of adaptability and flexibility in the functionality of buildings, contrasting undocumented case studies of abandoned modernist architectural legacy in Estonia and Eastern Europe with currently predominant patterns of reformist thought. Nonconformist architectural icons require reevolution of the term “use value”, which is of worldwide urban concern.

This futurospective as well as retrospective responsibility presented at the exposition is aimed at the broader international community of critical thinkers, to enable reflection on possible links between the socio-economic paradigm of “deregulation” and the emergence of the post-capitalist condition. How is the art of negotiation benefiting the creative, graceful re-use of an aging pile of stone?

Recorded moving images, rejuvenating “best-of” flashbacks from the story of the Linnahall, interviews with designers and end-users become instrumental devices, inviting the visitor into an exploration of inner sensations -- intimate human contact -- evoked by “ageless” architecture, to unlock memories of one’s own familiar settings, home context, similar abandoned yet dignified and extraordinary buildings and places.

A city's functioning is characterised by its "plasticity," or its capacity to re-appropriate vital parts according to experiences undergone by society. The exposition is, in this sense, an eclipse, a search for functional realities… Incorporating institutional, ideological and structural processes. Bringing architectural fragments, urban events and spatial concepts into tenable meaning.

Commissioner: Ülar Mark Curator: Tüüne-Kristin Vaikla, Exhibitors: Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk Press contact: Heldi Ruiso, heldi.ruiso@gmail.com, +372 5399 2373

Padiglione della Estone alla 13. Mostra Internazionale di Architettura – la Biennale di Venezia

Quanto dura la vita di un edificio?

La nuova esposizione Estone per La Biennale di Venezia 13.Mostra Internazionale di Architettura, guarda ai discutibili futuri del patrimonio architettonico moderno. Il focus è su un caso di studio Linnahall, complesso monumentale dell'era sovietica proto-post-moderno sotto pressione metamorfica per il cambiamento, ma anche sotto la protezione del patrimonio su iniziativa DOCOMOMO, in una posizione chiave a Tallinn, capitale dell'Estonia.

La giuria ha selezionato questo concetto grazie all'integrazione di un messaggio chiaro e contesti complessi, ma anche per il suo potenziale per produrre atmosfere empiriche spaziali nello spazio espositivo dell'Arsenale di Venezia. Inoltre, Linnahall è controverso nel suo patrimonio storico e ideologico, probabilmente per invocare molteplicità di associazioni per gli spettatori.

Completato nel 1980, quando le gare delle Olimpiadi di Mosca di yacht si sono tenute a Tallinn, l'edificio ha vinto il Gran Premio Interarch 1983 della Biennale a Sofia e nel 1984 il Premio dello Stato dell'Unione Sovietica.

Linnahall, originariamente chiamato dopo Lenin, è riuscito a ricollegare la città con il mare e a restituire una parte del lungomare – chiuso – della zona industriale e militare – che è tornato al pubblico.

L'esposizione presenta una domanda, quanto dura la vita di un edificio? Da un lato, l'esposizione indaga sul deterioramento degli edifici notevoli, come tutto artificiale, ciò che non è in uso, si rompe. Per preservare un edificio, è necessario trasformarlo. Ma come trovare il suo nuovo scopo? Un edificio storico è un'opera d'arte, e anche il nostro terreno comune.

D'altra parte, pone una questione di "invecchiamento dignitoso" dell'ambiente edificato. Spine di identità fisica della società - come può la struttura esistente contemporaneamente accogliere tutte le identità di diverse generazioni e culture, alimentata dai cambiamenti del tempo, i ricordi e la conoscenza accumulati tacitamente? E ancora dimostrare opportuno e "redditizia" in termini neo-liberali?

L'esposizione mette in evidenza i valori di adattabilità e flessibilità in termini di funzionalità degli edifici, in contrasto studi di casi documentati di abbandono patrimonio architettonico modernista in Estonia e in Europa Orientale, con i modelli attualmente predominanti di pensiero riformista. Le icone anticonformiste architettoniche sono necessari ri-evoluzione del termine "valore d'uso", che è di preoccupazione in tutto il mondo urbano.

Questa responsabilità retrospettiva presentata alla mostra, si rivolge a più ampia comunità internazionale di pensatori critici, per consentire una riflessione sui possibili legami tra il paradigma socio-economico della "deregolamentazione", e l'emergere della condizione post-capitalista. Come è l'arte della negoziazione beneficiare del riutilizzo creativo di invecchiamento mucchio di pietra, con dignità?

Registrate le immagini in movimento, rigenerati i migliori "flashback" della storia di Linnahall, interviste con i progettisti e gli utenti finali, diventano dispositivi strumentali, invitando il visitatore in una esplorazione di sensazioni interiori - intimo contatto umano - evocata da architettura "senza età", per sbloccare i ricordi delle proprie impostazioni personali, il contesto familiare a casa, simili edifici abbandonati ancora dignitosi e straordinari e dei luoghi.

Funzionamento della città è caratterizzato dalla sua "plasticità", o la sua capacità di parti vitali ri-adeguati in base alle esperienze subite dalla società. L'esposizione è, in questo senso, un'eclisse, una ricerca per le realtà funzionali ... Integrare processi istituzionali, ideologici e strutturali. Portando frammenti architettonici, eventi urbani e concetti spaziali in senso sostenibile.

Commissario: Ülar Mark Curatore: Tüüne-Kristin Vaikla, Espositori: Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk Contatto stampa: Heldi Ruiso, heldi.ruiso@gmail.com, +372 5399 2373

Eesti Arhitektuurikeskuse teade 23.10.2012

VÄRSKED TRÜKISED EESTI ARHITEKTUURIKESKUSEST Eesti Arhitektuurikeskuse kontorist on võimalik osta Eestis välja antud arhitektuurikirjandust. Allpool leiate väikese valiku uuematest trükistest, mis kirjastatud Eesti Arhitektuurikeskuse poolt.

Foto Ingel Vaikla

HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? / KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? – Veneetsia XIII arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kataloog Intrigeerivate fotode ning esseedega kataloog HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? teeb põhjaliku sissevaate Eesti modernistliku arhitektuuri lukku ning andis autoritele võimaluse arutleda nii aktuaalsetel kui tulevikku suunatud teemadel. Kataloogi rikkalik pildivalik sisaldab unikaalseid arhiivifotosid ning värskeid jäädvustusi Eestis paiknevatest väärtarhitektuuriga hoonetest, mis praeguseks lagunemas või varjusurmas. Kataloogi koostajaks on Tüüne-Kristin Vaikla.

Foto Kristiina Sipelgas

A GUIDE TO CONTEMPORARY ARCHITECTURE IN TALLINN A GUIDE TO CONTEMPORARY ARCHITECTURE IN TALLINN on inglisekeelne väikeformaadis arhitektuurijuht, mis on parim abimees tutvumiseks Tallinna uue arhitektuuriga. Arhitektuurijuhi koostajaks on Ingrid Ruudi.

TEISED TRÜKISED Lisaks neile väljaannetele on saadaval valik varasemaid Arhitektuurikeskuse poolt publitseeritud trükiseid (AKU kataloog, 100 Maja, Linnafoorumid, 11Flirts, Street 2020), aga ka Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Sisearhitektide Liidu , Solnessi arhitektuurikirjastuse, SA Kultuurileht ja teiste kirjastuste uuemaid väljaandeid – näiteks visuaalkultuuri ajakiri KUNST.ee, ülevaatlik BUUM/RUUM: Uus Eesti Arhitektuur, kataloog RUUMIPILT: Eesti parimad interjöörid ja disainid 2011 jpt.

Lisainfo: http://www.arhitektuurikeskus.ee/meedia/trukised/ KUIDAS TRÜKISEID SAAB? Trükiseid saab osta Eesti Arhitektuurikeskuse kontorist, Lai tn 31, Tallinn. Tule astu läbi!

Trükiseid saab tellida ka e-maili teel (lisandub postikulu): jana@arhitektuurikeskus.ee KONTAKT Jana Rikberg, Eesti Arhitektuurikeskuse teenuste ja koolitusjuht +372 51 13 685, jana@arhitektuurikeskus.ee

Eesti Arhitektuurikeskuse pressiteade 17.09.2012

Välkloeng KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU? / HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? 20. septembril kell 19.00 toimub kino Kosmose suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse korraldatav XXXI välkloeng, mis sedapuhku käsitleb Eesti nõukogudeaegse modernistliku arhitektuuri saatust ning Eesti ekspositsioon XIII Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Õhtut modereerib sisearhitekt Urmo Vaikla.

Kui pikk on ühe maja elu? küsib Eesti ekspositsioon XIII Veneetsia arhitektuuribiennaalil, käsitledes nõukogudeaegse modernistliku arhitektuuri saatust. Selline on ka seekordse välkloengu teema, mis toimub peatselt uksed sulgevas modernistlikus kinohoones Kosmos. Ettekandjad arutlevad majade elu ja saatuse üle, käsitlevad suhestumist aja ja ruumiga, hüljatusega, oluliste ja mitteoluliste paikadega, muutumiste ja uute võimalustega.

Lavale astuvad: Tõnu Õnnepalu, kirjanik Alari Allik, japanoloog Kadri Klementi ja Aet Ader, arhitektid (b210) Raine Karp, arhitekt Karl Õiger, insener Mart Kalm, arhitektuuriloolane Moderaator: Urmo Vaikla Toimumise aeg: 20. september 2012 kell 19.00 Toimumise koht: kino Kosmose suur saal, Pärnu mnt 45, Tallinn Osavõtt: tasuta Registreerumine (ei ole kohustuslik): http://www.facebook.com/events/262824667172000/ Orienteeruvalt kell 20.30: HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? kataloogi esitlus Vaata kataloogi tutvustust siit: http://bit.ly/NtUzoT *** NB! Juba kell 17.30 samas saalis EKA avatud loengute sarjas prantsuse maailmanimega arhitekt Odile Decq (FRA) http://www.odbc-paris.com/

*** HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? Urmo Vaikla, moderaator: „Kas paarkümmend aastat on ehitise jaoks pikk või lühike aeg? Põhuteater oli loodud püsima vaid aastaks, kuid kasutame aktiivselt ka sajandite vanuseid hooneid. Tallinna linnahallil on iga vaid kolmkümmend kaks aastat, kuid kunagine rahvusvaheliselt pärjatud tipparhitektuur seisab täna tühja ja lagunevana linna tuiksoonel. Fuajees plingib endiselt kell, kuid hoone on kattunud graffitiga ning on kasutusel vaid helikopteri maandumisplatsina ning politsei rünnakrühmade ja narkokoerte treeningpolügoonina. Sarnane saatus on tabanud ka teisi modernistliku väärtarhitektuuri näiteid Eestis.

Tunnustatud Eesti tipparhitektide looming on hävimas. On selle põhjuseks poliitilised tõmbetuuled, saamatus, majanduslik suutmatus, vilets ehituskvaliteet või lihtsalt tüdimus modernismist ning elu paratamatu ringkäik, kus kõigel oma ots?“ Kino Kosmos Legendaarne kino Kosmos on üles kasvatanud mitmeid põlvkondi filmisõpru ja on üks vanemaid järjepidevalt tänase päevani tegutsevaid kinosid Tallinnas. Kosmos avas Tallinna ja terve ülejäänud Eesti kinosõprade rõõmuks oma uksed 1964. aasta 10. märtsil ning hoiab oma 739-kohalise saaliga tänaseni enda käes Eesti suurima kinosaali austavat nimetust. Kurb tõsiasi on aga see, et kinosaalina lõpetab Kosmos tegutsemise kahe nädala pärast, septembri lõpul. 20. septembri välkloengu külalistel on seega üks viimaseid võimalusi nautida Kosmose atmosfääri veel ajal, kui hoone toimib kinona. Suure saali ekraanilt on lootus näha Urmo ja Ingel Vaikla dokfilmi ning Jaan Tootseni lugusid Tallinna linnahallist.

KONTAKT Urmo Vaikla, moderaator, sisearhitekt, Veneetsia XIII arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni loomingulise tiimi juht, +372 5010930, urmo@vaiklastudio.ee Merike Krais, Eesti Arhitektuurikeskuse projektijuht, +372 5074991, merike@arhitektuurikeskus.ee *** Välkloengute eesmärk on kutsuda avalikkust kaasa mõtlema ja arvamust avaldama meid ümbritseva avaliku ruumi kujundamisel, tekitada arhitektuuriteemadel avalikku arutelu ja viia ühiskonda arusaamist, et arhitektuur on meie kõigi asi. Välkloengute raames tutvustavad erinevate elualade esindajad 9-minutilise ettekande jooksul oma seisukohti etteantud teemal, misjärel toimub avatud diskussioon esinejate ja kuulajate vahel.

Rohkem välkloengutest: http://www.arhitektuurikeskus.ee/category/valkloengud/ TOETAJAD Kultuurkapital Valgusmaania Velux Eesti OÜ

Foto Ingel Vaikla Eesti Arhitektuurikeskuse pressiteade 15.09.2012

Ilmus XIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näituse kataloog „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ Äsja saabus trükikojast Veneetsia XIII arhitektuuribiennaali Eesti näituse „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? / KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU?“ kataloog. Inglise- ja eestikeelsena ilmunud trükise koostajaks on Eesti ekspositsiooni kuraator Tüüne-Kristin Vaikla ning kujundajaks Aadam Kaarma. Kataloogi esitlus toimub 20. septembril kell 20.30 Tallinnas kino Kosmose suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu raames.

Intrigeerivate fotode ning esseedega kataloog „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ teeb põhjaliku sissevaate Eesti modernistliku arhitektuuri lukku ning andis autoritele võimaluse arutleda nii aktuaalsetel kui tulevikku suunatud teemadel. Kataloogis saavad teiste seas sõna kultuuriminister Rein Lang, kirjanik Tõnu Õnnepalu, kunstiteadlane Andres Kurg ning japanoloog Alari Allik. Kataloogi rikkalik pildivalik sisaldab unikaalseid arhiivifotosid ning värskeid jäädvustusi Eestis paiknevatest väärtarhitektuuriga hoonetest, mis praeguseks lagunemas või varjusurmas.

Esseede kõrval on kataloogis ära trükitud arhitektuurivaldkonna spetsialistide emotsionaalne arutelu, mis toimus 1. juunil 2012 Tallinna linnahalli suurel laval. Vestluse käigus räägiti nii linnahalli kui teiste sama ajastu hoonete käekäigust ning võimalikest tulevikustsenaariumitest. Samuti sisaldab kataloog tudengitele korraldatud Tallinna linnahalli teemalise töötoa dokumentatsiooni tekstide, joonistuste ja fotode näol.

Eesti ekspositsioon Veneetsias Eesti ekspositsioon Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil tõstatab küsimuse „KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU?“ ning tutvustab väärika, kuid varjusurmas oleva Tallinna Linnahalli (arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe), vaid mõnikümmend aastat tagasi tunnustatud ja vajaliku, kuid tänaseks suletud ehitise, lugu. Eesti ekspositsiooni autoriteks on Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk ning Ivar Lubjak.

Kataloogi „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ kirjastas Eesti Arhitektuurikeksus. Kataloogi on võimalik osta Eesti Arhitektuurikeskuse kontorist (Lai 31, Tallinn) ning peatselt ka parematest raamatukauplustest ja muuseumipoodidest üle Eesti. NB! Kataloogi esitlus toimub 20. septembril kell 20.30 Tallinnas kino Kosmose suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloengu raames.

Kataloogi eelvaade: http://www.arhitektuurikeskus.ee/wp-content/uploads/2012/09/CATALOGUEPREVIEW-KATALOOGI-EELVAADE1.pdf

HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? Koostaja: Tüüne-Kristin Vaikla Kujundus: Aadam Kaarma Kirjastaja: Eesti Arhitektuurikeskus ISBN: 978-9949-30-609-1 LISAINFO Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil http://www.facebook.com/HowLongIsTheLifeOfABuilding http://www.arhitektuurikeskus.ee/category/veneetsia-2012/ Pressifotod: https://dl.dropbox.com/u/10801045/PRESSPICS.zip KONTAKT Tüüne-Kristin Vaikla, Eesti ekspositsiooni kuraator ja kataloogi koostaja +372 56 40 930, tyyne@vaiklastudio.ee Jana Rikberg, Eesti Arhitektuurikeskuse teenuste ja koolitusjuht – kataloogi levi ja tellimused +372 51 13 685, jana@arhitektuurikeskus.ee

Photo Ingel Vaikla Estonian Centre of Architecture 14 September 2012

Estonian Centre of Architecture Publishes the Catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” Estonian Centre of Architecture is proud to present the catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” – Estonian National Exhibition at the XIII International Architecture Exhibition la Biennale di Venezia. The catalogue, which includes texts both in English and Estonian language, was edited by TüüneKristin Vaikla, curator of the Estonian exhibition in Venice, and designed by Aadam Kaarma.

The catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ includes intriguing photos as well as essays from a wide spectrum of cultural theorists, writers, historians as well as architects. Estonian Minister of Culture Mr. Rein Lang, curator Tüüne-Kristin Vaikla, writer Tõnu Õnnepalu and art historian Andres Kurg are just a few of those who have contributed to the catalogue. Majority of texts in the catalogue focus on post-II World War Modernist architecture in Estonia. The essays raise questions about the past, presence and future of those buildings. The catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ also includes unique archival and contemporary photos of a list of Estonian architectural masterpieces, which stand unused and derelict today. The publication also includes a selected documentation of workshops and discussions held before la Biennale di Venezia itself.

Estonian exhibition in Venice Estonian exhibition at the XIII International Architecture Exhibition la Biennale di Venezia raises the question of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” taking as its exemplar material the fading of a dignified Modernist legacy in the heart of Tallinn – the Linnahall – a grandiose culture and sports hall built in 1980 (architects Raine Karp and Riina Altmäe) that only a few decades ago was a renowned and requisite construction but is closed today. Tüüne-Kristin Vaikla is the curator of the Estonian exhibition “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?”, authors of the exhibition are Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak and Veronika Valk. Ülar Mark, Chairman of the Estonian Centre of Architecture is the superintendent of the exhibition.

The catalogue of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ was published by the Estonian Centre of Architecture and can be bought from its office (Lai 31, Tallinn) or ordered from jana@arhitektuurikeskus.ee Preview of the catalogue: http://www.arhitektuurikeskus.ee/wp-content/uploads/2012/09/CATALOGUEPREVIEW-KATALOOGI-EELVAADE1.pdf

HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? Editor: Tüüne-Kristin Vaikla Graphic Design: Aadam Kaarma Publisher: Estonian Centre of Architecture ISBN: 978-9949-30-609-1 ADDITIONAL INFORMATION Estonian Exhibition at the XIII International Architecture Exhibition la Biennale di Venezia https://www.facebook.com/HowLongIsTheLifeOfABuilding Press photos (zip folder): https://dl.dropbox.com/u/10801045/PRESSPICS.%20ENG.zip Tüüne-Kristin Vaikla, Curator of the Estonian Exhibition and Editor of the catalogue +372 56 40 930, tyyne@vaiklastudio.ee Jana Rikberg, Manager of Services, Estonian Centre of Architecture – distribution of the catalogue +372 51 13 685, jana@arhitektuurikeskus.ee

Eesti Arhitektuurikeskuse pressiteade 27.08.2012

Kultuuriminister Rein Lang avab Eesti ekspositsiooni Veneetsia arhitektuuribiennaalil

Tallinna linnahalli fuajee. Foto Ingel Vaikla Täna avatav Eesti ekspositsioon Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil tõstatab küsimuse „KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU?“ ning tutvustab väärika, kuid varjusurmas oleva Tallinna Linnahalli lugu. Avamispidustustel osalevad teiste seas Eesti Vabariigi kultuuriminister Rein Lang, Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Ülar Mark, Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere ning teenekas linnaarhitekt Dmitri Bruns. Eesti ekspositsiooni autoriteks on Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk ning Ivar Lubjak. Arhitektuuribiennaal on avatud 29. augustist 25. novembrini 2012, kolme kuu jooksul külastab seda üle 100 000 arhitektuurihuvilise kõikjalt maailmast.

Eesti näituseprojekt tänavusel Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb aja ja ruumi suhet – miks on palju omaaegseid arhitektuuriteoseid tänaseks hüljatud, milline on nende olevik ja tulevik?

Ekspositsiooni pealkiri ja küsimusepüstitus on: „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? / KUI PIKK ON ÜHE MAJA ELU?“. Vastust otsitakse Tallinna Linnahalli näitel – väärikas modernismipärand Tallinna tuiksoonel, mis vaid mõnikümmend aastat tagasi oli tunnustatud ja vajalik ehitis, kuid on tänaseks suletud. Linnahalliga toimuv on kõnekas ka laiemas kontekstis – sarnane tendents on märgatav kõikjal maailmas, kus kasutuseta seisab arvukalt arhitektuuriteoseid, mil vanust alla 50 aasta.

Näitus „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ püüab erinevate meediumite abil ja uute nurkade alt esitleda Linnahalli olemust ja saatust ning jätab õhku küsimuse, mis saab unikaalse arhitektuuriga hoonest edasi. Ekspositsiooni keskse osa moodustavad Linnahallist pärit originaalsed interjööridetailid (diivanid, peeglid, infograafika), arhitekt Raine Karbi kogusse kuuluv originaalmakett ning dokumentaalfilm „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ (autor Urmo Vaikla). Samuti eksponeeritakse näitusel režissöör Jaan Tootseni spetsiaalselt käesoleva projekti jaoks valminud lühifilme sarjast „Üks lugu“, kus seitse inimest jagavad oma isiklikke, siiraid ja emotsionaalseid lugusid Linnahallist.

Eesti ekspositsiooni „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ kuraator on Tüüne-Kristin Vaikla, näituse autorid on Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk, näituse komissar on Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Ülar Mark. Ekspositsiooniga kaasneb intrigeerivate fotode ja esseedega kataloog, mille koostajaks on kuraator Tüüne-Kristin Vaikla.

Veneetsia arhitektuuribiennaal on kõige olulisem rahvusvaheline arhitektuuri ja linnaplaneerimise foorum. Arhitektuuribiennaal on avatud 29. augustist 25. novembrini 2012. Biennaali tänavune peakuraator on arhitekt David Chipperfield ning peateemaks „Common Ground“ („Ühisosa“).

Biennaali külastab kolme kuu jooksul üle 100 000 arhitektuurihuvilise kõikjalt maailmast.

Eesti ekspositsiooni viib Veneetsiasse Eesti Arhitektuurikeskus, toetavad Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit ja sponsorid Viabizzuno/Silman Elekter, Hals Interiors, Fagerhult, Wermstock, Martela/Intera.

LISAINFO Veneetsia XIII arhitektuuribiennaal http://www.labiennale.org/en/architecture/index.html Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil https://www.facebook.com/HowLongIsTheLifeOfABuilding Heldi Ruiso Projekti meediasuhete juht 53992373, heldi.ruiso@gmail.com Tüüne-Kristin Vaikla Eesti ekspositsiooni kuraator 5640930, tyyne@vaiklastudio.ee Ülar Mark Eesti Arhitektuurikeskus, juhataja ja žürii liige 5038872, ular@arhitektuurikeskus.ee *** TAUSTAINFO BIENNAALI KOHTA Veneetsia arhitektuuribiennaal on kõige olulisem rahvusvaheline arhitektuuri ja linnaplaneerimise foorum. Esimene Veneetsia arhitektuuribiennaal toimus 1980. aastal. Enne seda toimusid arhitektuurinäitused Veneetsia kunstibiennaali egiidi all. Praegu toimub arhitektuuribiennaal üle kahe aasta, vaheldumisi kunstibiennaaliga. Veneetsia arhitektuuribiennaali eesmärk on arhitektuuri kui loomevaldkonna teadvustamine rahvusvahelise avalikkuse hulgas, kvaliteetse ehitatava keskkonna propageerimine, kontaktide loomine ja ideedevahetuse kaudu rahvusvahelise arhitektuurielu sünergeetika võimendamine. Veneetsia arhitektuuribiennaal koosneb arvukatest näitustest, loengutest ning teistest sündmustest. Kõige olulisemaks on kuraatorinäitus, mille paneb kokku biennaali peakuraator. Suure tähtsusega on ka erinevad temaatilised näitused ning rahvuspaviljonides ja üldpindadel eksponeeritavad riikide väljapanekud, sealhulgas Eesti ekspositsioon.

Пресс-сообщение эстонского архитектурного центра от 27.08.2012 г.

Эстонская выставка на Венецианской архитектурной биеннале рассматривает судьбу Таллиннского Горхолла Эстонская экспозиция на XIII Венецианской архитектурной биеннале поднимает вопрос „насколько продолжительной является жизнь одного дома?“, используя в качестве примера угасание достойного наследия модернизма – Таллиннского Горхолла. Авторами эстонской выставки являются известные в здешней архитектурной среде Тююне-Кристин Вайкла, Урмо Вайкла, Ингель Вайкла, Вероника Валк, Мария Пукк и Ивар Лубьяк. Архитектурная биеннале будет открыта с 29 августа до 25 ноября 2012 г., в течение трех месяцев ее посетит свыше 100 000 интересующихся архитектурой со всего мира. Эстонский выставочный проект на Венецианской Архитектурной биеннале рассматривает отношение между временем и пространством – насколько заброшены сегодня места, бывшие когда–то важными, какие тенденции продолжатся сегодня и в будущем. Заглавие экспозиции и постановка вопроса являются следующими: „How long is the life of a building? / Насколько продолжительной является жизнь одного дома?“. Ответ ищут на примере Таллиннского Горхолла – достойного наследия модернизма на таллиннский артерии, который всего лишь несколько десятков лет назад являлся признанным и необходимым строением, но закрытым на сегодняшний день. Происходящее с Горхоллом может обсуждаться и в более широком контексте – похожая тенденция заметна по всему миру, где без применения стоят многочисленные архитектурные произведения, возраст которых менее 50 лет. Выставка пытается с помощью различных медиумов и под новыми углами представить сущность и судьбу Горхолла, и оставляет пространство для вопроса о том, что в дальнейшем ожидает здание с уникальной архитектурой. Центральную часть экспозиции образуют оригинальные детали интерьера Горхолла (диваны, зеркала, инфографика), оригинальный макет из коллекции архитектора Райне Карпа, а также документальный фильм „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?“ (автор Урмо Вайкла). Также на выставке будет экспонироваться «Одна история» из серии короткометражных фильмов режиссера Яана Тоотсена, которые были подготовлены специально для этого проекта и в которых семь человек делятся своими личными, откровенными и эмоциональными историями о Горхолле. Куратор эстонской экспозиции „How long is the life of a building?/ Насколько продолжительной является жизнь одного дома ?“ - Тююне-Кристин Вайкла, авторы выставки - Урмо Вайкла, ТююнеКристин Вайкла, Ингель Вайкла, Мария Пукк, Ивар Лубьяк, Вероника Валк, комиссаром выставки является руководитель Эстонского архитектурного центра Юлар Марк. В экспозиции представлен

также каталог с интригующими фотографиями и эссе, составителем каталога является куратор Тююне-Кристин. Венецианская Архитектурная биеннале является самым значимым международным форумом по архитектуре и городскому планированию. Архитектурная биеннале будет открыта с 29 августа до 25 ноября 2012 г. Главным куратором биеннале этого года является архитектор Дэвид Чипперфилд, а основной темой - „Common Ground“ («общие интересы», «общность взглядов» или «точка соприкосновения»). В течение трех месяцев биеннале посетят свыше 100 000 интересующихся архитектурой со всего мира. Эстонскую экспозицию в Венецию повезет Эстонский архитектурный центр, поддержку оказывают: Kultuurkapital, министерство культуры, Эстонский архитектурный центр, Эстонский союз архитекторов интерьера и спонсоры Viabizzuno/Silman Elekter, Hals Interiors, Fagerhult, Wermstock, Martela/Intera.

ДОПОЛНИТЕЛЬНАЯ ИНФОРМАЦИЯ XIII Венецианская Архитектурная биеннале http://www.labiennale.org/en/architecture/index.html Эстонская экспозиция на Венецианской Архитектурной биеннале http://www.arhitektuurikeskus.ee/2012/08/07/estonian-exhibition-at-the-venice-architecture-biennalelooks-at-the-fate-of-tallinn-city-hall/ Тююне-Кристин Вайкла Куратор эстонской экспозиции +372 5640930, tyyne@vaiklastudio.ee Юлар Марк Эстонский архитектурный центр, заведующий и член жюри +372 5038872, ular@arhitektuurikeskus.ee

*** ИСХОДНАЯ ИНФОРМАЦИЯ О БИЕННАЛЕ Венецианская Архитектурная биеннале является самым значимым международным форумом по архитектуре и городскому планированию. Первая Архитектурная биеннале в Венеции состоялась в 1980 году. До этого проводились архитектурные выставки под эгидой Венецианской художественной биеннале. Сейчас Архитектурная биеннале проводится через два года, поочередно с художественной биеннале. Целью Венецианской Архитектурной биеннале является осознание архитектуры как творческой среды среди международной общественности, пропаганда качественной строящейся среды, установление контактов и способствование синергетике международной архитектурной жизни посредством обмена идеями. Венецианская Архитектурная биеннале состоит из многочисленных выставок, лекций и других событий. Самой важной является выставка куратора, которую организует главный куратор биеннале. Большое значение имеют и различные тематические выставки, и экспонируемые в международных павильонах и на общих пространствах выставки государств (в том числе и эстонская экспозиция).

XIII Венецианская Архитектурная биеннале будет открыта с 29 августа до 25 ноября 2012 г. В течение трех месяцев биеннале посетят свыше 100 000 интересующихся архитектурой со всего мира. Главным куратором биеннале этого года является архитектор Дэвид Чипперфилд, а основная тема „Common Ground“ («общие интересы», «общность взглядов» или «точка соприкосновения»).

Press Release August 21, 2012 Estonian Centre of Architecture

Estonian National Exhibition at the XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia looks at the fate of Linnahall Estonian exhibition at the XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia raises the question of „HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” taking as its exemplar material the fading of a dignified Modernist legacy in central Tallinn, the Linnahall, a grandiose culture and sports hall built in 1980. The authors of the Estonian exhibition are Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk and Ivar Lubjak. la Biennale di Venezia will be open from August 29 to November 25, 2012; during these three months over 100 000 architecture enthusiasts from around the world will visit the event.

Estonian exhibition project at la Biennale di Venezia this year investigates the relationship between time and space – how venues once important have been abandoned, which tendencies carry on today and in the future. The exhibition poses a question as its title: “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?”. The answer is sought based on the example of Linnahall – a dignified Modernist legacy in the heart of Tallinn that only a few decades ago was a renowned and requisite construction, yet is closed today. What’s happening to Linnahall speaks volumes in a more general context as well – similar tendencies are becoming prominent everywhere in the world where multitudes of architectural masterpieces less than 50 years old stand unused.

Employing various mediums and points of view, the exhibition “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” endeavours to present the nature and fate of Linnahall, leaving the viewer with a lingering question of what does the future hold for this building with unique design. The exhibition also includes a film – an emotional journey into the building, people’s stories related to Linnahall, a catalogue of intriguing photographs and essays, as well as thousands of free postcards to be distributed across Venice.

Tüüne-Kristin Vaikla is the curator of the Estonian exhibition “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?”, authors of the exhibition are Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak and Veronika Valk; Ülar Mark, Chairman of the Estonian Centre of Architecture is the superintendent of the exhibition.

The catalogue of “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?” includes essays from a wide spectrum of cultural theorists, writers, historians as well as architects. Estonian Minister of

Culture Mr. Rein Lang, curator Tüüne-Kristin Vaikla, writer Tõnu Õnnepalu, art historians Triin Ojari, Harry Liivrand and Andres Kurg, architects Veronika Valk and Ivar Lubjak, designer Maria Pukk are just a few of those who have contributed to the catalogue. The publication also contains a selected documentation of workshops and discussions held before la Biennale di Venezia itself.

Estonian exhibition is taken to Venice by the Estonian Centre of Architecture; the exhibition is supported by Cultural Endowment, Estonian Ministry of Culture, the Union of Estonian Architects and Interior Designers’ Union of Estonia, and sponsored by Viabizzuno/Silman Elekter, Hals Interiors, Wermstock and Martela/Intera.

ADDITIONAL INFORMATION The XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia: http://www.labiennale.org/en/architecture/index.html Estonian exhibition “HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING?”: http://www.arhitektuurikeskus.ee/2012/08/07/estonian-exhibition-at-the-venicearchitecture-biennale-looks-at-the-fate-of-tallinn-city-hall/ Facebook: https://www.facebook.com/HowLongIsTheLifeOfABuilding Heldi Ruiso Head of Media Relations (+372) 53992373, heldi.ruiso@gmail.com Tüüne-Kristin Vaikla Curator of the Estonian exhibition (+372) 5640930, tyyne@vaiklastudio.ee Ülar Mark Estonian Centre of Architecture, Chairman, Commissioner and member of the Jury (+372) 5038872, ular@arhitektuurikeskus.ee

‫٭٭٭‬ BACKGROUND INFORMATION - la Biennale di Venezia la Biennale di Venezia is the most important international architecture and city planning forum. The first International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia took place in 1980. Prior to that, architecture exhibitions were held under the auspices of the International Art Exhibition – la Biennale di Venezia. The International Architecture Exhibition is now held every two years, taking turns with the Art Exhibition.

The objective of the International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia is the introduction of architecture as a creative discipline to the international public, the propagation of high-quality built environments, the establishment of contacts and, through the exchange of ideas, the enforcement of synergy on the international architecture scene. la Biennale di Venezia incorporates a multitude of exhibitions, lectures and other events. The most important event of la Biennale is the curator’s exhibition that is composed by la Biennale’s head curator. Various thematic exhibitions as well as national contributions (incl.

Estonian exhibition) exhibited in national pavilions and venues of general use, are also of great relevance.

The XIII International Architecture Exhibition – la Biennale di Venezia will be open from August 29 to November 25, 2012. Over 100 000 architecture enthusiasts from around the world will visit the event. la Biennale’s head curator this year is architect David Chipperfield and the central theme is “Common Ground”.

Eesti Arhitektuurikeskuse pressiteade 07.08.2012

Eesti näitus Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb Tallinna Linnahalli saatust Eesti ekspositsioon Veneetsia XIII arhitektuuribiennaalil tõstatab küsimuse „kui pikk on ühe maja elu?“, kasutades näitena väärika modernismipärandi – Tallinna Linnahalli – hääbumist. Eesti näituse autorid on siinses arhitektuurielus tuntud Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk ja Ivar Lubjak. Arhitektuuribiennaal on avatud 29. augustist 25. novembrini 2012, kolme kuu jooksul külastab seda üle 100 000 arhitektuurihuvilise kõikjalt maailmast.

Eesti näituseprojekt tänavusel Veneetsia arhitektuuribiennaalil käsitleb aja ja ruumi suhet – kuidas kunagised olulised paigad on tänaseks hüljatud, millised tendentsid jätkuvad täna ja tulevikus.

Ekspositsiooni pealkiri ja küsimusepüstitus on: „How long is the life of a building? / Kui pikk on ühe maja elu?“. Vastust otsitakse Tallinna Linnahalli näitel – väärikas modernismipärand Tallinna tuiksoonel, mis vaid mõnikümmend aastat tagasi oli tunnustatud ja vajalik ehitis, kuid on tänaseks suletud. Linnahalliga toimuv on kõnekas ka laiemas kontekstis – sarnane tendents on märgatav kõikjal maailmas, kus kasutuseta seisab arvukalt arhitektuuriteoseid, mil vanust alla 50 aasta.

Näitus püüab erinevate meediumite abil ja uute nurkade alt esitleda Linnahalli olemust ja saatust ning jätab õhku küsimuse, mis saab unikaalse arhitektuuriga hoonest edasi. Ekspositsiooni kuulub film emotsionaalne retk hoone sisemusse, inimeste lood seoses Linnahalliga, kataloog intrigeerivate fotode ja esseedega ning tuhanded postkaardid tasuta levitamiseks Veneetsias.

Eesti ekspositsiooni „How long is the life of a building?/ Kui pikk on ühe maja elu?“ kuraator on TüüneKristin Vaikla, näituse autorid on Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk, näituse komissar on Eesti Arhitektuurikeskuse juht Ülar Mark.

Veneetsia Arhitektuuribiennaal on kõige olulisem rahvusvaheline arhitektuuri ja linnaplaneerimise foorum.

Arhitektuuribiennaal on avatud 29. augustist 25. novembrini 2012. Biennaali tänavune peakuraator on arhitekt David Chipperfield ning peateemaks „Common Ground“ („Ühisväli“). Biennaali külastab kolme kuu jooksul üle 100 000 arhitektuurihuvilise kõikjalt maailmast.

Eesti ekspositsiooni viib Veneetsiasse Eesti Arhitektuurikeskus, toetavad Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit ja sponsorid Viabizzuno/Silman Elekter, Hals Interiors, Fagerhult, Wermstock, Martela/Intera.

LISAINFO Veneetsia XIII arhitektuuribiennaal http://www.labiennale.org/en/architecture/index.html Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil http://www.arhitektuurikeskus.ee/2012/03/09/linnahalliga-veneetsia-biennaalile/ Heldi Ruiso Projekti meediasuhete juht 53992373, heldi.ruiso@gmail.com Tüüne-Kristin Vaikla Eesti ekspositsiooni kuraator 5640930, tyyne@vaiklastudio.ee Ülar Mark Eesti Arhitektuurikeskus, juhataja ja žürii liige 5038872, ular@arhitektuurikeskus.ee *** TAUSTAINFO BIENNAALI KOHTA Veneetsia Arhitektuuribiennaal on kõige olulisem rahvusvaheline arhitektuuri ja linnaplaneerimise foorum. Esimene Veneetsia Arhitektuuribiennaal toimus 1980. aastal. Enne seda toimusid arhitektuurinäitused Veneetsia Kunstibiennaali egiidi all. Praegu toimub arhitektuuribiennaal üle kahe aasta, vaheldumisi kunstibiennaaliga.

Veneetsia Arhitektuuribiennaali eesmärk on arhitektuuri kui loomevaldkonna teadvustamine rahvusvahelise avalikkuse hulgas, kvaliteetse ehitatava keskkonna propageerimine, kontaktide loomine ja ideedevahetuse kaudu rahvusvahelise arhitektuurielu sünergeetika võimendamine.

Veneetsia Arhitektuuribiennaal koosneb arvukatest näitustest, loengutest ning teistest sündmustest. Kõige olulisemaks on kuraatorinäitus, mille paneb kokku biennaali peakuraator. Suure tähtsusega on ka erinevad temaatilised näitused ning rahvuspaviljonides ja üldpindadel eksponeeritavad riikide väljapanekud (sh. Eesti ekspositsioon).

Veneetsia XIII arhitektuuribiennaal on avatud 29. augustist 25. novembrini 2012. Biennaali külastab kolme kuu jooksul üle 100 000 arhitektuurihuvilise kõikjalt maailmast. Festivali tänavune peakuraator on arhitekt David Chipperfield ning peateema „Common Ground“ („Ühisväli“).