Lehes
*Õpetajate päev *Rebased *COMENIUS Portugalis
sügis/2015
Õpetajate päev
Noored õpetajad
Direktorid
Nagu ikka tähistatakse meie koolis oktoobrikuu esimesel reedel õpetajate päeva. Sel aastal 2. oktoobril. Tol reedel ei pidanud ükski õpetaja tundi andma: nende eest tegid töö ära 11. ja 12. klassi õpilased. Hommikusele aktusele sisenesid päevakangelased glamuurselt, sest nende riietus oli tegelikult mõeldud Hollywood-i punase vaiba jaoks. Neiud lugesid õpetajatelt kogutud lapsepõlvemälestusi ja tundsid rõõmu toimuvast. Mul oli au pidada kõne direktorina ning anda kõigile oma tervitussõnad edasi. Laura Jõe
Päevakangelased
2
3
Portugalis Juuli alguses käisime Comeniuse projekti Healthy Body - Healthy Mind (Terves kehas terve vaim) raames Portugalis, kus toimus järjekordne koostöökohtumine, mis oli mõeldud nii õpetajatele kui ka õpilastele. Eesti tiimi kuulusid Teele Tõnisson, Karen
4.-12. juuli
Adler, Agnes Janson, Laura Jõe ning õpetajad Karin ja Toomas Mitt. Lisaks Portugali avastamisele rentisime eestlaste seltskonnaga üheks päevaks auto ja uudistasime üht kaunist Hispaania linna nimega Sevilla.
punapead, kuigi tegemist oli linnaga, kus elas umbes 45 tuhat inimest. (Kusjuures linna kogupindala on umbes viis korda suurem kui Pärnul.) Ajaloolisel väikelaeval
Tegemist oli viimase kohtumisega. Kui eelnevalt olid õpilased saanud võimaluse käia Bulgaarias, Saksamaal ja Türgis, siis nüüd oli võõrustamisjärg Portugali käes. Meie kohalejõudmine võttis aega umbes 20 tundi, mis sisaldas autosõitu Tallinnasse, lende liinidel Tallinn-Frankfurt ja Frankfurt-Lissabon ning neljatunnist rongisõitu Portugali lõunatippu Farosse. Seal võtsid meid vastu hostpered (võõrustajad), kellega koos edasi Olhãosse sõitsime. Rongist väljudes tabas meid kõigepealt kuumus. Mis sest, et kell oli umbes kuus õhtul, seal oli üle kolmekümne kraadi sooja. Üleüldse oli kuumus üks kõige hullemaid kogemusi sellel reisil, sest nelikümmend kraadi kuumust oli minu jaoks rohkem kui küll. Parimaks sõbraks sai vettpihustav spreipudel, sest see tõesti mõjus jahutavalt. Nädal oli toredasti sisustatud, nägime erinevaid Portugali kohti, külastasime Euroopa kõige edelapoolsemat paika. Seal olles oligi huvitav, et tänu meeletule tuulele tundus kliima kohe palju jahedam ehk ideaalne põhjarahva jaoks, kuid üllatuseks liiga külm kohalikele. Näiteid tegevustest: ajaloolise väikelaevaga sõitmine, päev naaberlinn Faros sisseostude tegemiseks, ringkäik Olhãos, video tegemine ehk noored
Toimetus
jagati gruppideks ning nädala jooksul pidi valmis saama video, mis räägib tervislikest eluviisidest. Paljud küsisid tänavatel inimestelt, mis on nende jaoks tervislik eluviis ning kas ja kuidas nad oma elu tervislikult elavad. Tegevuste rida jätkuks ning nendele lisanduksid veel käigud koos perega. Mul ja Karenil õnnestus näiteks minna ühte maakohas asuvasse hotelli, kus saime parimat kanakarrit. Sealses hotellis töötas kokana minu võõrustaja isa. See koht oli meie mõistes nagu Pädaste mõis/hotell. Agnes käis oma perega Araabia festivalil, mis oli tema jaoks väga omamoodi kogemus.
Võiks arvata, et kui lõunamaa inimesed, siis seega ka väga elavad, kuid viimasel õhtul, kui koolis disko toimus, olid eestlased ainsad, kes tantsupõrandat otstarbekalt kasutasid ning ettekandjad seisid seinte ääres ja filmisid meid. Mul ei ole aimugi, miks see nende jaoks niivõrd eriline oli. Üleüldse meid märgati üüratult hästi, sest meie naha-, juuste- ja silmavärv on nende jaoks haruldus. Võib öelda, et Agnesel vedas, sest tema silmad ja juuksed on tumedad ning nahk ka mitte kõige heledam, kuid Karen ja Teele oma heledate juuste ja mina oma punastega jäime silma isegi autos istudes. Nägin selle nädala jooksul kokku umbes nelja
Peatoimetaja, küljendaja ja keeletoimetaja Laura Jõe (12. klass) Kaas- ja keeletoimetaja Teele Tõnisson (11. klass) Fotod: Toomas Mitt, erakogud
Portugal oli täiesti teistsugune keskkond ja inimesed seal on meiega võrreldes ikka väga teistsugused. Algul tundus üks suurimaid veidrusi see, et mandrirandades käisid ujumas ainult
Tõstamaa tüdrukud
vaesed ning rikkamad ostsid endale laevapileti, et saarele randa minna. Mõtlesime, et see on mingisugune rumalus, aga tuli välja, et linna solgivesi lastakse merre, mis tähendab, et kalda lähedal on väga must vesi. Üleüldse oli merevesi seal randades väga sogane. Teele ei suutnud harjuda jalatsites toas käimisega, ka mind peeti imelikuks, et oma jalatsid välisukse juurde ritta seadsin. Tegin seda esimesest õhtust alates ja umbes kolm päeva hiljem küsiti minult, miks ma nii teen. Hakkasin naerma ja ütlesin, et meil tehakse nii. Väga veider oli välis-
www.tostamaa.edu.ee kool@tostamaa.ee
jalatsites magamistuppa voodi juurde trampida.
Kui rääkida söögist, siis seda oli vägaväga palju, sest portugallased hindavad toitu kõrgelt ning see moodustab suure osa nende kultuurist. Nad võivad tunde laua ümber istudes süüa ja rääkida. Esimesel õhtul, kui sinna jõudsin, oli laud kaetud mitme (meie mõistes) sulatatud
juustu ning erinevate leibade ja saiadega, lisaks muude võileivakatetega. Mõtlesin, et seda on piisavalt, kuid siis juba ütles pereema, et kalaga läheb veidi aega. Selle peale ehmusin, sest kõht hakkas niigi juba täis saama. Portugalis on palju häid toite, kuid selleks on vaja rohkem kui nädalat, et kõike maitsta ja süüa. Eestlaste vähene isukus pani võõrustajad ja nende vanemad muretsema, mis sellest, et seletasime, et me ei suuda palavusega nii palju süüa ja kuna neil oli kombeks alles pärast üheksat õhtustada, siis oli seegi meie jaoks veider. Muidugi kasutasime ära võimaluse minna linna peale ja vaadata üle, milline näeb välja kohalik ööelu. Ei olnud vahet, mis nädalapäevaga oli tegemist, sest inimesi oli alati palju. Nautisime väga öist elu, sest siis oli temperatuur meie jaoks
sobilik. Reisipäev Hispaanias oli midagi täiesti teistsugust, rentisime auto ja sõitsime ainult eestlastega Andaluusiasse. Seal nägin ma sellist linnapilti, nagu soojale maale sõites ootasin: vanaaegsed hooned ja tänavapilt. Seal oli küll 41 kraadi, kuid tõhusaim jahutaja oli spreipudelisse valatud külm vesi, millega end pihustasime. Sevilla linn on väga ajalooline ning sealsed ehitised ning toredad linnatänavad tekitasid täiesti teistsuguse atmosfääri. Oleksin sinna meeleldi kauemaks jäänud. Võin tõdeda, et see aeg võõras riigis ning niivõrd kaugel maal, oli vägagi kogemusterikas ning silmaringi avardav. Mis sest, et ma väga koju tahtsin (kuumus mulle ei sobi), meeldis mulle sealne õhkkond. Meil olid väga erinev ad perekonnad, kuid ma usun, et igaüks sai toreda kogemuse. Tänan oma perekonda, et nad mu välja kannatasid. Loe veel siit, kuidas Agnes nädala kokku võttis: „Mina sattusin moslemist tüdruku Omaima perre. Peres olid ema, isa ja kaks tütart. Esimesel päeval, Olhaosse jõudes olime kõik väga väsinud eelnevast pikast reisist. Mina ja Karen olime maganud kahe päeva peale kokku umbes poolteist tundi. Sinna jõudes ei tahtnud ma üldse teistest lahku minna, nägin ju oma tulevast perekonda alles esimest korda ja pidin kohe nendega kaasa minema. Elasime ühes väikses valges äärelinna majas. Kuna mu võõrustajad olid usklikud, olid igal pool erinevad ornamendid, igas toas koraan ja mitu korda päe-
Sevilla
Olhão koolimaja
vas oli kuulda usule omast laulu. Lisaks oli emal ja teisel tütrel ramadan. Isa ja Omaima ei pidanud ramadani pidama tervisehädade tõttu. Õhtust saime süüa alles peale päikseloojangut, umbes kella poole kümne paiku. Ainus, kes inglise keelt oskas, oli Omaima, teistega pidin suhtlema kasutades käsi ja jalgu. Kõik olid minuga väga sõbralikud, kuid lõunamaiste kommetega oli üsna raske kohaneda. (Ilmselt neil ka minuga.) Naljakas oli see, et elu läks lahti alles öösel, siis kui enam nii palav ei olnud. Isegi poed olid kaubamajades hiliste öötundideni lahti, kuid omapäi ei lastud meil kusagile minna. Öösiti pidavat igasugune ‘’kahtlane rahvas’’ liikuma. Kui päevane aeg oli sisustatud projektitegevusega, siis õhtud ja laupäevase päeva pidid vastuvõtvad perekonnad sisustama. Mina käisin araabia turul, kuhu kaupmehed olid tulnud ehteid ja vürtse müüma. Pühapäeval käisime eestlastega Hispaanias, kuna see oli ainult kiviviske kaugusel. Kogu reisist sain väga palju uusi kogemusi ja kindlasti toredaid mälestusi.“ Laura Jõe
Papagoi Sevillas
4
iri
Juhtk
Hei! Seda teksti kirjutan emakeelelaagris, seega pole imestada, et see on veidi rahvuslike joontega. Nimelt on viimasel ajal sagedaseks teemaks pagulased ja väikese Eesti kultuuri hoidmine. Mind kurvastab see, et pagulasvastased, kes ise kirjutavad kirjavigadega, ütlevad, et pagulaste tulek hävitab meie keele. Kas see veidi narr ei ole? Tegelikult on mul kahju, et nad meie emakeelt en-
dale selgeks ei ole saanud, aga vähemalt nad mõtlevad selle hoidmisele mingil määral. Kahjuks ei tule meil endil emakeele ja tavade hoidmine alati kõige paremini välja ning praegune bussipeatuste nimede muutmine on ehe näide sellest, kuna näiteks maapiirkondades on tegemist siiski vanade nimede ning nendega kaasnevate lugudega. Kõige huvitavam on loo juures veel see, kui-
Rebased
das Venemaa tegevust tõlgendab ning oma maal kajastab. Nimelt ilmus meie naaberriigis uudis, et Eesti muudab 30 000 asula nime ning võimalik, et nende hulka kuulub ka pealinn Tallinn. See ongi ehe näide sellest, mis juhtub, kui üksteist valesti mõistetakse. Palun räägime eesti keeles ja paneme tähele, mida meile räägitakse. Kaunist jõuluaega! Laura Jõe
14.-17. septembril toimus meie koolis traditsiooniline rebaste nädal. Esmaspäeval oli teemaks „Loomaaed“. Kooli jõudes pidime minema maja ette, et saada endale kenad näomaalingud: suur R- täht ja vuntsid. Koolikottide asemel olid meil kohvrid. Meile pandi peale ka päris palju erinevaid lõhnaõlisid, mille segu meenutas sääsetõrjevahen-
Rebased ristimisel järgmist ülesannet ootamas
Ülesannet sooritamas
dit Off. Vahepalaks pakuti arooniaid ja pasteeti hapukoorega. Me kõik saime endale oma jumala. Alguses oli mul üks jumal, hiljem aga kaks: Agnes ja Siiri, mõlemad ilusad neiud. Meile öeldi ka, et kui jumalad ütlevad „HÜLJES“, peame meie hüljest imiteerima, vahet pole, kus parasjagu viibitakse. Ja muidugi oli meil ka söögipalve, mida iga päev pidime kokatädidele ette lugema. Teisipäeva teema oli „Koopainimesed“. Kooli jõudes kordus sama mis eelmisel päeval. Kogunesime maja ette ja saime endale taas ilusad näomaalingud vurrude ja R-tähe näol, ainult et siis pi-
dime ka ümber kooli jooksma ja kükke tegema. Ainus, kes jooksma ei pidanud, oli Oskar, sest tema kostüüm oli kõige kasulikum, kõige paksem. Kui sööma läksime, lugesime jälle oma söögipalve ette. Sel korral kostitati meid ka “magustoidu” ehk süldi ja mädarõikaga, mis ei olnud üldse hea. Pesime ka jumal Laura autot, mis aga lõpuks eelnevast hoopis hullemgi välja nägi. Kolmapäeva teema oli „Horror movie“. Päev algas taas kooli ees kogunemise ning näomaalingutega. Ühes vahetunnis kästi meil kooliaeda minna, et sealt endale õun tuua, rohkem meile vihjeid ei antud. Meie Oskariga võtsime väikesed õunad, Liisbeth ja Ott suured õunad. Kooli tagasi jõudnud, saime teada, et peame neid paarides võidu sööma. Üks paarilisest hoidis küünarnukkide vahel õuna ja teine pidi seda käsi kasutamata sööma. Mina olin Oskariga paaris ning Liisbeth Otiga. Meie Oskariga võitsime ja saime auhinnaks eelneval ristimisel üks takistus vahele jätta. Neljapäeva, viimase päeva teema oli „ Drag queens“. Ka sellel hommikul olid rituaalid samad. Päeval suurt midagi ei juhtunudki, kuna õhtul oli ristimine. Jõudsime Liisbethiga paar minutit enne algust, varsti olid ka Ott ja Oskar ko-
hal ning võiski paljukardetud ristimine alata. Alustuseks anti meile mähkmed, mille pidime jalga tõmbama ning tops „Borjom´i“ vett kohviga. Siis oli aeg hakata liikuma staadioni poole, kus pidime jälle paaridesse võtma ning kokkuseotud jalgadega staadioni ringi jooksma. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama.Edasi liikusime kinniseotud silmadega metsa, kus pidime sööma sülti, oliive, sibulavees leotatud viinereid ja palju muud huvitavat. Ette olid valmistatud ka erinevad takistusrajad, kust pidime läbi roomama. Maadlesime ka jões, poisid ning tüdrukud omavahel. Lõpetuseks pidime andma vande, mille kinnituseks anti meile peedimahla, mis ei maitsenud kohe üldse hästi ja leiba põldmarjamoosiga. Hiljem pesema minnes oli ikka tegemist, et kiharate vahele sattunud helbeid, puru ja muna sealt ilusasti kätte saada. Kokkuvõtteks oli üks igati vahva nädal. Mina jäin rahule! Ilona Niit 10. klass
REBASTE SÖÖGIPALVE “Armas kokatädi, kes sa oled köögis. Õnnistatud olgu sinu potid- pannid! Tänan sind meie igapäevase leiva eest, mida pakud meile viilutatult. KAHVEL“