16 KOLUMN
Ma olen kõike näinud Minust hullemat tohlemit annab otsida! Ma elan Chicagos, suuruselt kolmandas Ameerika linnas. Maailma tippkultuur on minust parimal juhul kahe, halvimal kahekümne minuti kaugusel.
I
ga päev toimub minu vahetus läheduses midagi erakordset: siin käivad universumi parimad bändid, teatritrupid, kunstnikud ja kirjanikud. Sümfooniaorkestritest ei hakka rääkimagi – Chicago filharmoonikutest peetakse paremaks vaid Viini ja Amsterdami omi. Ja mida teen mina? Kuulan kohusetundlikult kõiki kontserte? Käin regulaarselt maailma rikkalikemate väljapanekutega kunstimuuseumides? Veedan tunde raamatupoodides, kus tippstaarid oma elulugudele autogramme annavad? Neelan selle uskumatu maailmalinna kultuuri endasse, nii et hool ja hoobil puudub vahe? Loomulikult mitte. Ma vedelen kodusel diivanil, vahin televiisorit ja mõtlen välja põhjusi, miks ma Chicago Art Institute’i ei saa minna: lapsed vajavad hoidmist, kassid toitmist, lõunasöök vaaritamist, toad koristamist, lambipirnid vahetamist, naine lõbustamist ja lumi rookimist. Ükskõik mis, peaasi, et ei peaks kultuuri tarbima. Hullumeelne? Absoluutselt. Mu Nashville’is elav kitarristist sõber pidi ära minestama, kui kuulis, et ma ei käigi igal laupäeval Buddy Guy klubis bluusi kuulamas. „Miks sa siin siis üldse elad?” ei suutnud ta ära imestada. Tõepoolest. Veel mõni aasta tagasi olin valmis Tallinnast Helsingisse sõitma, et Depeche Mode’i elusast peast vaadata-kuulata. Nüüd kehitan õlgu, kui toosama Depeche Mode mu kodu uksest kolme kilomeetri kaugusel pillid lahti pakib. Milles asi? Vanaduses. Viiekümnesena on mul tekkinud illusioon, et olen juba kõike näinud. Et mitte miski ei suuda enam üllatada, erutamisest rääkimata. Tänapäeva rokk on seitsmekümnendate hale koopia. Moodne dramaturgia on Tšehhovi ja Ibseni ülepolitiseeritud kloon. Ja kujutav kunst pole mind kunagi huvitanud, sest
Miks peaksin ma õllehaisuses klubis kolm tundi järjest püsti seisma? kümneaastasena sunniti mind kaheksa tundi mööda Ermitaaži kõndima ja see jättis mulle ravimatu haava. Ma olen absoluutselt kõike juba näinud. Tollest kurnavast veendumusest on saanud suurim probleem minu võimalusterohkes, ent laisavõitu elus. Kurb, sest varasemalt on olnud risti vastupidi. Mäletan selgelt, kuidas ma lapsena tundide viisi Kosmose kino sabas seisin, sest Alain Delon oli Zorro ja mingi ime läbi olid
MIHKEL RAUD, KOLUMNIST tema seiklused nõukogude kinolevisse jõudnud. Mul on meeles seegi, kui võimatu oli Turisti (hilisema Singer Vingeri) kontserdile pääseda ja kui see viimaks õnnestus, kahvatus tolle kogemuse kõrval kõik edasine, sellessamas ansamblis mängimine sealhulgas. Veel umbes tosin aastat tagasi suutsin Londonis elades käia nädalas viiel kultuuriüritusel. Aga siis saabus üleküllus. Tuhandete inimestega samas ruumis viibimine ei pakkunud enam rõõmu. Vastupidi – see käis närvidele. Miks seista õllehaisuses klubis kolm tundi järjest püsti, kui mul on võimalik kaifida sedasama bändi kodus tugitoolis? Teen YouTube’i lahti ja seal ta on, täpselt sellisel kellaajal, nagu mulle sobib, ning keegi ei kalla mulle õlut krae vahele ega puhu sigaretitossu näkku. Sound on kah parem ja kui pissihäda peale tuleb, ootab bänd minu järele, mitte vastupidi. Ent ometi tunnen ma puudust – mitte niivõrd kultuurisündmustest endist, kuivõrd näljast nende järele. Ma tahan seda tagasi, aga ei tea, kuidas. Kas sina tead? Või veel parem, äkki on sul retsept taolise tüdimuse vältimiseks? Kui jah, siis kasuta seda. Pärast võib juba hilja olla. TH KEVAD 2019
