TOOMAS VINT
AVALIKULT ABIELUST
AVALIKULT ABIELUST
TOOMAS VINT
AVALIKULT ABIELUST Romaan
Tallinn 2012
Toimetanud Velve Saar Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington Illustratsioonideks kasutatud fotod Eva-Maria Vint-Warmington Esikaane kujunduses on kasutatud maali American Gothic, 1930 by Grant Wood All rights reserved Wood Graham Beneficiaries Licensed by VAGA, New York, NY
Raamat ilmub Eesti Kultuurikapitali toel ISBN 978-9949-9362-0-5 Kõik õigused kaitstud © Toomas Vint 2012 © Kirjastus Tulikiri 2012 Trükikoda PajoPrint
„... rohu sisse ei saa ennast ära peita rohi saab su ka rohu sees alati kätte ...” Hasso Krull
VOLDEMAR: SÕIT MAAKODUSSE
Üks mobiilikõne võib inimese senise korraliku pereelu käkerdada masendavaks kaoseks. Pöörata elu pea peale. Mõnikord tuleb ette ka vastupidist, kuid viimane olgu öeldud rohkem suusoojaks või siis lohutuseks neile, kes ei jõua ära kiruda maailma tehnilist progressi. Ent kiruda polegi mõtet – mobiiltelefon, mis saab inimese kätte igal kellaajal ja igast paigast, on tänapäeval sama oluline tööriist kui arvuti, ja meie loo juures peaks arvestama, et TV-inimese Reesi Ermi telefonikõne oleks Viviani ja Voldemari varem või hiljem kätte saanud, ja kõik oleks ikkagi läinud nii, nagu sedapuhku läks. Kui telefon helises, tõstis Voldemari mobiili oma kõrva juurde kõigepealt tema abikaasa Vivian. Autos oli küll „käed vabaks” seade, kuid seekord polnud viitsitud seda telefoniga ühendada. Roolis istuvale Voldemarile tundus korraks, et Vivian räägib mõne nende ühise tuttavaga, aga siis näis, et hoopis võõraga. Ega ta väga tähelepanelikult juttu ei jälginudki, sest parasjagu oli võimalus mööda pääseda ees uimerdavast Subarust, ja kui ta lasi jala gaasipedaalil jälle lõdvemale, sirutati tema poole telefon, ning Voldemari küsiva ilme peale tegi Vivian üksnes mitte midagi väljendava veidra grimassi. Nagu naerev koer, käis Voldemaril läbi pea, kui ta Viviani käest telefoni võttis ja selle kõrva äärde pani.
9
„Tere, mina olen Reesi Erm, ma sain numbri oma tädilt ja tahaksime teid oma saatesse kutsuda. Meie uus saade püüab avameelselt rääkida abielus ette tulevatest probleemidest. Tädi ütles, et olete hiiglapikalt koos olnud ja arvas, et kindlasti oskate noortele pajatada, kuidas saab aastakümneid õnneliku abielupaarina elada ...” rääkis Voldemarile tuttava kõlaga naisehääl. Ta oli Reesi Ermi tihti teleriekraanil näinud, noore naise hääl oli seal ta kõrvu paitama hakanud ja saatejuht õige sümpaatse mulje jätnud. Ausalt öeldes meeldis Reesi Erm Voldemarile hullupööra, kuid see ei takistanud tal saates osalemisele sõrgu vastu ajamast. „Mitte mingil juhul! Ma lihtsalt ei kujuta ennast mingi jutusaate toolil istumas ning kõigi ja kõige kohta oma tõde kuulutamas. Ma ei ole säherdune tegelane, kes lidub iga kutsumise peale saba liputades teleriekraanile kekutama, iseasi, kui teie saates tuleks asjalikult juttu minu loomingust, siis ehk küll ... Siis vist peabki tulema ... Kuid selline elust enesest loba mulle peale ei lähe, liiatigi me sõidame praegu maakodusse, ja kavatseme seal olla õige pikalt. Paar nädalat vähemalt.” „Ega me stuudiosse ei kutsugi, sõidaksime hoopis teie juurde. Ei sea vestlusele mingeid raame. Räägite koos abikaasaga oma huvitavast elust ja tööst ...” „Kui just nii ... siis võib-olla see ei olegi nii paha mõte ...” venitas Voldemar, ja ühtäkki viirastus talle, et see oleks sobiv võimalus teha reklaami peatselt ilmuvale raamatule ning kuklas hakkas podisema sadu kordi kuuldud lause „Kui sind pole teleris, siis sind ei ole ...” Voldemar mõtles, et sellisel juhul saaks ta kunstnikust nainegi rääkida oma ärajäänud näituse lugu ja reklaamida kataloogi, mis tuli hiljaaegu trükist. Seepeale Voldemar muigas, kunstimaailmas oli sündinud nali missugune! Tavaliselt 10
toimusid näitused, ilma et keegi oleks kataloogi peale mõeldagi söandanud, kuid nüüd oli Vivianil kataloog ilma näituseta. „Mul ilmub umbes kuu aja pärast novellikogu. Uues raamatus on mõned autobiograafilised novellid ja arvan, et neist võiks saates juttu teha ning raamatu ilmumine avalikkusele välja hõigata. Ma küll ei tea, kas selline varjatud reklaam on teil lubatud ... kuid meie puhul peab arvesse võtma, et oleme aktiivsed loojad ja looming ongi meie elu sisu ehk teiste sõnadega – peamine asjaolu, mis meiesuguseid on aastakümneid koos hoidnud.” „Kui vaja raamatust rääkida, siis tehke seda, mingeid piiranguid ei ole. Me plaanime teiega salvestada paarkümmend minutit ja selle aja sees jõuab paljudest teie elu tahkudest rääkida,” ütles Reesi Erm juba üsna rõõmsal häälel. Endalegi ootamatult tundis Voldemar, et talle hakkas meeldima väljavaade teleriekraanile pääseda. Juba hulk aega polnud meedia tema vastu huvi tundnud. Varasematel aegadel oli Voldemar mitmel korral kaunis järsult ära öelnud, kord isegi Kroonika noore ajakirjaniku valimatult läbi sõimanud, sest too tahtis, et tuntud kirjanik räägiks vampiiride ja zombi’de trendikal teemal. Küllap oli meediainimeste hulgas levinud arvamus, et kirjanik Voldemar Ausmeel ei armasta neid ja ega nad siis kippunudki teda saadetesse tahtma. Aga kui tõele näkku vaadata, siis sai Voldemar aru, et tal oli viimane aeg lahtiste silmadega enda ümber vaadata. See maailm, kus kirjanik sai pühendunult üksnes oma tööd teha ja meedia iga kell kuradile saata, oli juba veerand sajandit tagasi jäädavalt otsa saanud. „Ma arvan, et vaatajatele on huvitav asjaolu, et oleme mõlemad vabakutselised ... see tähendab, et üle neljakümne aasta oleme pea iga päev praktiliselt 24 tundi ninapidi koos. Võite ar11
vata, et see polegi olnud lihtne ... on nii mõndagi ette tulnud ja kolmekümne üheksal korral on meid lahkuminek tõsiselt kummitamas käinud. Mingis mõttes oli see omal ajal kunstiklubi rekord,” liialdas Voldemar suureliselt ja et veelgi õli tulle valada, ütles ta naeru mugistades: „Kunagi sai kirjanik Anton Kulliga isegi kasti konjaki peale kihla veetud, et järjekordne lahkuminek on lõplik.” „Kuid viimased seitseteist aastat oleme üsna õnnelik paar olnud. Minu elu ja kombed on tänasel päeval hoopis erinevad neist, mis vanasti olid,” rääkis Voldemar tõsiseks muutudes, mispeale Reesi Erm küsis, mis siis juhtus. „Ma jätsin ühel päeval joomise maha ja pole sestsaadik tilkagi võtnud ... Tegelikult on siin mängus anonüümsed alkohoolikud, aga saates me sellest rääkida ei saa. Anonüümsus on anonüümsus. Mul tuleb meelde, kuidas laulja Tom Jones oli Dick Cavetti küsitletavaks ja Cavett püüdis teda igasuguste kavalate küsimustega AA-st rääkima panna, aga Tom põikles nutikalt kõrvale. Viimaks kutsus saatejuht lauljat kordaläinud intervjuud baari tähistama, kuid Tom Jones sõnas muljetavaldava rahuga: „Aitäh kutsumast, aga täna ma ei tahaks ühtegi pitsitäit juua ...” Need alkohoolikute probleemid on õige karmid. Ma arvan, et kui poleks tol ajal eluviise muutnud, oleksin ammuilma surnud ...” Nüüd küsis Reesi Erm juba tuntava õhinaga, kas nad võivad kohe järgmisel esmaspäeval tulla. Voldemarile vilksatas korraks pähe, et Reesi Erm usub end olevat kõvem tegija kui Dick Cavett ja paneb ta AA liikumisest rääkima, kuid see oli mõttevilksatus, mis tõi ainult muige ta huultele.
12
„Tegelikult võiksime loo juba sel neljapäeval ära teha ... Lepime kokku, et ma kolmapäeval helistan ja siis täpsustame,” ütles Reesi Erm pärast tõenäolist märkmiku lehitsemise pausi. „Tervitage minu poolt oma tädi,” sõnas Voldemar viisakalt, pani telefoni ära ja meenutas, millal teda viimati mingisse saatesse kutsuti. See oli vanasti. Vanasti kutsuti teda iga raamatu ilmumisel kirjandussaatesse, aga sellest oli oma tosinkond aastat mööda läinud. Praegusel ajal polnud televisioonis enam kirjandussaadetki ja mõlemad toonased saatejuhid olid vahepeal ära surnud. Rahu nende põrmudele, mõtles ta nukralt. Oli suvelõpu aeg. Rõõmsakstegevalt päikesepaisteline päev, ja Voldemar sõitis koos naisega maale seeni korjama. Sauna tegema. Kala püüdma. Neil oli maal viibimiseks varutud hulk aega ja paar tundi TV-inimeste peale raisata ei võtaks neilt tükki küljest. Voldemari ootamatust TV-kutsest innustust saanud peas moodustus juba nii mõnigi kavalalt komponeeritud lause, millega saaks nii Viviani kui ka omaenda raamatut reklaamida, ja see, mida nad Reesi Ermile oma abieluelust räägivad, ei teinud talle mingit muret. Tee peal lamas kassi laip. Üsna värske. Loomake oli veel hiljaaegu mõne hiirega kassi-hiirt mänginud. Aga enam ei mängi. Üllatudes tundis Voldemar, et väljavaade osaleda Reesi Ermi saates pakkus talle kasvavat lõbu, aga samal ajal tajus, et midagi oli selle asja juures sellist, mis olema ei peaks. Justkui tüli oleks, nagu äsja üles keeratud kell, tiksuma hakanud. Vivian põrnitses aknast välja. Ta oli kuklaga mehe poole ja vaikis halvaendeliselt. Voldemar kahetses, et ei olnud „käed vabaks” seadet sisse lüli-
13
tanud, sest nüüd kuulis Vivian ainult tema repliike, mis võisid naisele nende jutust vale ettekujutuse anda. Oli viimane aeg rääkida, et Reesi Erm tahab võttegrupiga neile külla tulla. Voldemar lisas jutu lõpuks tarmukalt, et nad võiksid TV-inimesi ära kasutada ja oma raamatuid reklaamida. Kuid samal ajal tundis ta, kuidas äsjane hoog hakkas välja surema. Midagi oli hullu moodi valesti. Ta ei osanud mõistatada, mida too saatejuht Vivianile rääkis. Võis arvata, et TV-inimesed keelitavad inimesi üsnagi erineval moel, peaasi, et saaks esineja saatesse peibutada. „Sina võid nendega rääkida. Mina lähen selleks ajaks metsa,” ütles Vivian kurjalt. Voldemar oletas, et Vivian oli kuuldud repliikidest välja noppinud mõned sõnad, need omamoodi kokku liitnud ja saanud isevärki pildi – justkui kavandatava maali, mis oli praegu nähtav talle endale, kuid mitte veel teistele. See võis olla suuremõõtmeline lõuend, kuhu sai jäädvustada mitmeid mõjuvaid mälupilte, kindlasti ka sääraseid, mida Voldemar polnud nende kooselu jooksul näha saanud. Kõrvalseisja võis üksnes aimata, milline valuline koloriit võis võimutseda mõnes Viviani mälupildis. „Mis olnud, see olnud. Pole mõtet südant vaevata olukordade pärast, mida me ei saa olematuks teha. Ajapikku kõik muutub, ja ma arvan, et meie elus on asjad ainult paremuse poole läinud,” ütles Voldemar, kuid sai aru, et ta sõnad ei rahusta kedagi. Nad mõlemad teadsid, mis aastate eest oli olnud, ja see, mis on praegu, ei suuda hinge ladestunud pori helgete toonidega üle võõbata. „Ei maksa seda TV-saadet eriti tõsiselt võtta. Luiskame natuke nagu suusoojaks ... Hoiame teineteisel käest kinni. Naeratame,” 14
lausus Voldemar reipal toonil – täpselt sellisel, nagu kehva teatri nigel näitleja oma repliiki ütleb. „Ma andsin telefoni sinu kätte, sest arvasin siiani, et oled tubli äraütleja. Enam ma nii ei arva.” „Sa kuulsid väga hästi, kuidas ma algul vastu puiklesin ... kuid siis tundus mulle, et me saame asjast kasu lõigata. Ära kasutada neid, kes tavaliselt teisi ära kasutavad. Astu ikka kahe jalaga maa peale ja vaata, milliseks maailm on muutunud. Kui sinust ei räägita ja sind ei näidata, siis piirdub su loomingust huvitatute arv mõnekümne kultuurigurmaaniga. Eesti rahvas teab ja tunneb tänapäeval ainult neid, keda just kollases ajakirjanduses haibitakse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ühe viimase kolkaküla postkontorisse toodi virn Kroonika värskeid numbreid. Seal ei tellinud ükski pere ajalehti ega ajakirju, kuid igaühe laual pidi olema Kroonika. Ma kogesin sellist pilti hulk aastaid tagasi, kui külad tõsiselt virelesid, aga praegu on asjalood ehk hullemadki ... Vahest see, et oleme siiani väga valinud, kellele ja mida rääkida, on mõttetu ülbus. Ma sain Reesi Ermi jutust aru, et tegemist pole mingisuguse rämpssaatega. Et vaatluse all on tõsised probleemid ... Või polegi abielu sinu meelest midagi tõsist?” Vivian ei lausunud musta ega valget. Kuid Voldemar pingutas edasi, et must naisele valgeks rääkida. Kaine mõistus ütles, et telekanal, kuhu neid saatesse kutsuti, oli eelkõige kommertsi peal väljas ja need TV-inimesed himustavad saatekülaliselt kätte saada midagi, mis rahvast huvitaks. Mitte kirjandust ega kunsti. Ega valusa teemaga sügavuti minekut. Peaasi, et diivanil lösutajatel oleks vaadata meelt lahutavat pilti, mis samal ajal viiks kanali reitingu üles. Näiteks räpase pesu pesemine või rõve tülitsemine. Igas kooselus leidub sedasorti mustust 15
Toomas Vindi raamatu “Avalikult abielust� saate tellida soodsalt otse kirjastuse raamatupoest! http://ostaraamat.com
Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse „Avalikult abielust” rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine ... „Avalikult abielust” on tuntud Eesti kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kahekümne teine raamat.