Kirjastus TULIP
RASMUSE KOKAKLUBI Autor: © Margit Mikk-Sokk Illustratsioonid: Elo Annion Retseptid: Margit Mikk-Sokk, Ragnar Sokk Kujundus ja fotod: Ragnar Sokk Kirjastaja: © Tulip OÜ email: tulip@tulip.ee Trükitud: Greif OÜ ISBN 9789-949-7267-5-2
Sisukord Kuidas Rasmus koos sõpradega kokaklubi asutab lk 4 Kuidas Superkangelane suppi keedab lk 10 Superkangelase boršisupp lk 12 Kuidas on seotud pallimäng ja lihapallid lk 14 Hakklihast pallid kooreses kastmes lk 16 Karupoja kartulipudru lk 17 Kuidas Rasmus Bali saarel reisil käis lk 18 Reisiselli kanakoivad lk 20 Riisi keetmine lk 20 Kuidas sõbrad spagette sööma õpivad lk 22 Sõprade spagetid lk 24 Kuidas Rõõmurull jätab jälje ajalukku ja poni pitsa sünnib lk 26 Poni pitsa lk 28 Kuidas Taibu ja Mõmmi kalale lähevad lk 30 Mõmmi mesine kala lk 32 Grillitud köögiviljad lk 33 Grillitud ürdikartulid lk 33 Kuidas Mammut ja Mõmmi muffineid küpsetavad lk 34 Mammuti muffinid lk 36 Kuidas Rasmus pannkookidest peaaegu ilma oleks jäänud lk 38 Pärdiku pannkoogid lk 40 Kuidas Superkangelasele kommiisu peale tuleb lk 42 Kommikuulid lk 44 Superkangelase suured ampsud lk 45 Kuidas sõbrad Taibu sünnipäeva äärepealt unustanud oleksid lk 46 Autotort lk 48 Kuidas Pipa Madagaskari sugulaselt paki sai lk 50 Pipa banana split lk 52 Šokolaadi sulatamine lk 53 Kuidas sõbrad peo korraldavad lk 54 Vahvad võileivad lk 57 Kuumad koerad lk 58 Taibu makrasalat lk 59 Lõbusad lendajad lk 60 Tervisesmuuti lk 61 Suvejahutus lk 62 Kuninglikud karud lk 63
Kuidas Rasmus koos sõpradega kokaklubi asutab Linna servas suurte akendega päikesekollases majas elab väike poiss nimega Rasmus. Rasmus on kuueaastane elava loomuga väga uudishimulik poiss, kelle parimateks mängukaaslasteks on karupoeg Mõmmi, ahvipärdik Pipa, kilpkonn Taibu, Mammut, poni Rõõmurull ja Superkangelane. See on üks ütlemata lahe sõpruskond, kellega koos mitte kunagi igav ei hakka. Tegelikult on see nii värvikas seltskond, et mitte kuidagi ei ole võimalik neid pikemalt tutvustamata jätta. Alustame loomulikult karupoeg Mõmmist. Mõmmi on Rasmuse kaisukaru aegade algusest saadik. Aegade algus – see on Rasmuse ajaarvamise algus ehk nii kaugele kui üldse mäletada on võimalik. Mõmmi on matsakas ja maias nagu üks karupoeg olema peab ja kuna ta magusa nosimise ajal muud heli kui: “Mõmm…mõmm…“ kuuldavale ei too, siis kutsuvadki kõik teda Mõmmiks. Ahvipärdik Pipa on naaskel ja toimekas pärdik, kes igale ettevõtmisele käed külge lööb ja kellele pole edvistamises võrdset terves maailmas. Tegelikult on Pipa nimi hoopis Pi-Pa-Paa, aga keegi ei viitsi nii 4
pikka nime öelda ja sellepärast kutsuvadki kõik teda Pipaks. Kunagi, kui Rasmus oli alles kaheaastane, tegi ta emaga koos köögis piparkooke. Onu Urmas oli talle jõuludeks kinkinud toreda ahvipärdiku ja too istus köögis laua taga ja vaatas, kuidas Rasmus piparkoogitainast rullis. „Ahjust tulevad imelised lõhnad, need piparkoogid on sel aastal eriti head,“ ütles ema. „Pi-pa-paa kordas Rasmus järele, sest ta oli alles kaheaastane ja talle tundus, et ühele mõnusale küpsisele ei saa ju ometigi nii keerulist nime panna. „Pi-pa-paa, pi-pa-paa,“ kordas Rasmus uuesti, andes märku, et temagi tahaks piparkooki saada. „Ahah,“ teatas ema, sa tutvustad mulle oma uut sõpra ahvipärdikut, tema nimi on Pi-pa-paa.“ „Küll need täiskasvanud on ikka pika taipamisega,“ mõtles Rasmus ja nii oligi Pipa endale nime saanud. Kilpkonn Taibuga kohtus Rasmus vanavanaisa maamajas, kui ema ühel kevadel seal suurpuhastust tegi ja pööningult suure kirstu alla tõi, mille seest igasugu muu kila-kola vahelt tuli suure tolmukihi alt välja roheline krobelise kilbiga kilpkonn. Too oli vana ja päevinäinud kilpkonn, nii umbes 100-aastane, ja oli kunagi kuulunud Rasmuse vanavanaemale. Seetõttu oli kilpkonn näinud palju kirevaid aegu ja oli väga elutark, nagu 5
isa öelda armastas. Selle suure tarkuse ja elukogemuse tõttu hakkas Rasmus teda Taibuks kutsuma. Rasmuse meelest ei olnud ühtegi asja, millele Taibu poleks vastust teadnud. Ja kui Taibu ka ei teadnud, siis mõtles ta selle paugupealt välja. Mammuti tõi Rasmusele tädi Mari. Tädi Mari oli ema sõbranna ja kooliõpetaja ja tema ütles, et mammutid elasid juba jääajal. „See oli väga ammu, nii miljontriljon aastat tagasi,“ oletas Rasmus. Miljon-triljon oli suurim number, mida Rasmus teadis ja Mammut oli ka suurim loom tema sõprade seas. Mammuti parim sõber oli poni Rõõmurull. Rõõmurull oli nii rõõmus ja püsimatu tegelane, et tema naeru ja kilkeid jagus igasse päeva ja igale poole. Ta oskas alati kõikide tuju heaks teha ja tundus, et ta oli selles majas alati elanud. Peale nende vahvate loomade kuulus sõpruskonda veel Superkangelane, kes ühele kangelasele kohaselt oli ühel päeval lihtsalt aknast sisse lennanud. Nad olid Rasmusega lahutamatud nagu sukk ja saabas. Kui nad koos just maailma ei päästnud, siis tegelesid nad
kangelastegudeks
treeninguga: 6
nagu
vajalike
näiteks
oskuste
mäetippude
vallutamine ronimine,
ehk
mullahunniku
takistusjooks
ehk
üle
otsa aia
turnimine, kiirendusstart ehk porilompides liulaskmine, vaenlase eest varjumine ehk lumehangedesse koobaste kaevamine ja seda loetelu võiks lõputult jätkata, kui just kangelaste kursustest mitte midagi taipav ema jälle segama ei tuleks. Õues on alati lahe ja mullas müttamine Rasmusele meeldib. Kui ema kevadel tomati- ja kurgiseemneid pottidesse pani, tuli Rasmus talle rõõmuga appi. „Mulle meeldib käsi mullaseks teha,“ teatas ta asjalikult. Ja küll oli vahva vaadata, kui juba nädala pärast hakkasid esimesed idud end mulla seest välja upitama ja väikesteks taimedeks kasvama. „Räägi mulle tomatitest,“ ütles Rasmus sageli emale, sest talle meeldis väga, kuidas ema jutustas sellest, kuidas need väiksed taimed iga päevaga aina suuremaks kasvavad, õitsema hakkavad ja õitest tomatid arenevad. Need on alguses rohelised ja siis, kui valmis saavad, lähevad punaseks või kollaseks või lillaks või mustaks, aga mõned sordid on isegi valmides rohelised ja nendest on päris raske aru saada, millal need siis tegelikult valmis on. Poes olid tomatid ainult punased, aga nende kodus kasvasid väiksed ja värvilised tomatid, mis olid sama värvilised nagu kommid ja sama magusad olid need ka. 7
Rasmuse kodu ümber oli ilus aed, kus kasvas igasuguseid asju, mida oli mõnus põske pista. Suvel sai aias mängides alati kõhu täis ja emal poleks vaja olnud kogu aeg aknast hõigata: „Sööma!“ Rasmusele tundus, et suured inimesed räägivad kogu aeg ainult söögist. Ema hõikas mitu korda päevas: „Tule sööma!“ ja küsis isalt, „mida me täna söögiks teeme?“ Laua taga kiitsid nad toite ja arutasid, millest need tehtud on ja kuidas maitsevad ja lõhnavad. Vanaema ütles isegi kord, et söömine on ainus töö, mis toidab. Tööst oli Rasmusel veel hägune arusaam, aga süüa meeldis talle küll ja veel rohkem meeldis talle süüa teha. Juba õige varases eas, niipea kui ta oli ronimisoskuse omandanud, turnis ta tooli peale ja üritas pliidi ees askeldava isa käest supikulpi haarata ja ise suppi segada. Rasmusel oli toita suur pere: Mõmmi, Pipa, Taibu, Mammut, Rõõmurull ja Superkangelane. Nad kõik olid õhtuks mängimisest väsinud ja istusid näljastena laua taha. Ühel päeval otsustasid sõbrad, et peaksid Rasmusele appi tulema, sest tundus üsna ebaõiglane, et poiss iga päev üksinda nende eest hoolitsema pidi. „Teeme õige kokaklubi,“ mõtles Mõmmi ühel päeval kõigile kuuldavalt. „See on hiilgav idee!“ vaimustus Rõõmurull. „Siis saaksime kõik koos süüa teha,“ haakus vestlusesse Mammut. „Ja Rasmusel ei oleks enam kunagi igav,“ oli Pipa plaaniga päri. „Kulinaarsed vestlused laiendaksid kindlasti silmaringi,“ nõustus Taibu. „Super lahe!“ Ma lausa jumaldan klubi, head seltskonda ja head sööki,“ läksid ka Superkangelase silmad särama. Ja nii oligi Rasmuse kokaklubi sündinud. 8
Kuidas Superkangelane suppi keedab „Selleks, et teha suuri tegusid, on vaja suppi süüa!“ teatas Superkangelane kokaklubi asutamisele järgneval hommikul. „Kuidas on seotud supp ja suured teod?“ ei saanud Mammut asjale pihta. „Suppi süües oled terve, kasvad tugevaks ja targaks,“ jäi Superkangelane endale kindlaks. „Sina lausa pakatad tarkusest,“ itsitas Pipa. „Ise sa pakatad,“ pahandas Superkangelane, "vaata kui tugev ma olen!" „Sõbrad, ärge nüüd riidu minge,“ sekkus Rasmus. „Superkangelasel on õigus. Ema ütleb ka alati, et supp on tervislik. Pealegi, kõik lapsed armastavad suppi.“ „Aga kuidas seda suppi tehakse?“ uuris Rõõmurull. „Suppi võib panna igasuguseid köögivilju: kartulit, kapsast, porgandit, peeti jne,“ õpetas Taibu. „Köögiviljad hakitakse ja keedetakse puljongis pehmeks.“ „See pole küll nüüd mingi raketiteadus. Ma ei teadnudki, et suppi nii lihtne keeta on,“ rõõmustas Rõõmurull. 10
„Kas selles supis peeti ka on?“ uuris Rasmus. „Mulle meeldib väga peedisupp, mida ema ka Ukraina boršiks kutsub.“ „Kindlasti on seal ka peeti ja see on sama super kui su ema keedetud boršisupp,“ oli Superkangelane veendunud. „Ma ei jõua ära oodata, millal supp valmis saab,“ läks Rasmuse nägu särama. 11
Superkangelase borĹĄisupp 400 g keedetud peeti
Ăľli
3 porgandit
musta pipart
1 suur sibul
suhkrut
300 g värsket kapsast
Serveerimiseks:
3 kartulit
hapukoort
1 puljongikuubik
hakitud rohelist sibulat ja peterselli
2 sl sidrunimahla
12
1. Koori ja tükelda kartulid, kapsas, porgandid, sibul ja keedetud peet. 2. Kuumuta pannil õli, lisa peedi, porgandi ja sibulatükid ning prae läbi. Jäta 50 g peeti kõrvale. 3. Kuumuta 2 l vett potis keemiseni, lisa puljongikuubik, sega ja keeda kuni puljongikuubik on lahustunud. 4. Lisa potti praetud peedi, sibula, porgandi, kapsa ja kartuli kuubikud. 5. Hauta kaane all umbes pool tundi kuni köögiviljad on pehmed. Lisa viimane osa peedist 5 minutit enne keetmise lõppu. See annab supile punasema värvi. 6. Maitsesta suhkru, pipra ja sidrunimahlaga. 7. Serveeri taldrikus koos hakitud rohelise sibula, peterselli ja hapukoorega.