Gruusia reis 2012 by Ulvi Mustmaa

Meie — s.t. Eda, Alise, Ulvi. Just õige seltskond tähistamaks aastat 2012, mis on Euroopas kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks.

Otsus 2012 aasta augus s reisile minna (et tähistada auväärsesse ikka jõudmist) oli meil Edaga ammu tehtud, küsimus oli ainult - kuhu? Esialgsed eri suurejoonelise plaanid tõmbuvad tasapisi ﬁnantsilistel põhjustel koomale, pealegi on meil raske leida mõlema jaoks elevus$ekitavat sihtpunk - kuhu üks läheks, seal on teine käinud... Lõpuks turgatab pähe Gruusia. Omamoodi sümboolnegi, sest meie mõlema elu esimene pikem-eksoo lisem (ja ühine) reis viis meid 33 aastat tagasi samasse piirkonda - Armeeniasse. Emaga pole mõtet pikalt arutada, tema on kõigega nõus, peaasi, et saaks seigelda :)

12.08.2012, pühapäev Meeskond on komplekteeritud. Eda Kanepist, Memme Urvastest autosse ja suund Riia peale. Lennuk Riia-Tbilisi väljub 23.55 ja peaks kohale jõudma 4.30. Meie reisie%evalmistused on sedapuhku prak&liselt olematud. Peale tagasilennu Batumi-Minsk-Riia pile&te ja pataka interne&st väljaprinditud infonopete pole meil midagi. Tere, seiklus! Olemasoleva info hulgast valime ühe numbri, et esimese öömaja osas pinda uurida. Eda kinnitab teises otsas olevale meeshäälele, et „meie sõbrad ütlesid, et me võime teie juures ööbida.“ Meeshääl lubab lennukile vastu tulla.

13.08, esmaspäev Minu naabriks lennukis satub tädi, kes hakatuseks juhib tähelepanu oma kipsis käsivarrele. Minupoolses küljes. Jaa, muidugi ma olen e%evaatlik! Siis hakkab nabrinna ingliskeelset raamatut lugema. Ma kohe pean uudishimutsema. Soomlane. Enne minu saabumist on soome tädi püüdnud stjuardessiga mingit diili ajada, pole aimugi, mis küsimuses, igatahes püüab ta veel ja veel ja veel stjuardessi tähelepanu ja kui see mingil hetkel ütleb sõbralikult „jajah, hiljem“, sisiseb tädi vihaselt: „Stupid bitch!“ Selle peale saab mul suhtlemisest vennas-(või õde-?) rahvaga küll. Maandume Tbilisis kell 4.30. Eduard on sildiga vastas. Soe õhk, umbes +25°, on ka vastas. Öine linn näeb hää välja, pisut müs&line. Ootamatud on läbi linna voolava Mtkari jõe koha& väga kõrged kaljukaldad, mille serva peal &hedalt üksteise kõrval asuvad majad viivad mõ%e nendele Norra <ordide talukestele, kus lapsi ke&s hoi&, et nad alla ei pudeneks... Eduardi ja Irina 3-toaline kõrgete lagedega korter asub 100 m kaugusel Vabaduse väljakust. Ja kui trepikoda ongi veidi õõvastav, siis korter on kodune. Kerime magama ja tõuseme poole kümne paiku. Hommikusöögiks on lihatäidisega pannkoogid, lisaks soolane kohalik juust, värske salat ja lahustuv kohv või tee – nii, nagu keegi soovib. Pärast rahavahetust suvalises putkas (pererahva väitel on kurss putkades suhteliselt sarnane) uitame vanalinnas. Loodame leida mõne turismiinfo või muuseumi, et saaks endale linna kaardi ja ei peaks pererahva oma väga ära lörtsima. E%e rutates olgu öeldud, et see osa turismimajandusest on mi%e lapsekingades, vaid suisa beebipapudes. Aga esialgu me seda ei tea ja &irutame ühest hirmvanast kirikust teise. Vähemalt on neis nõks jahedam... Kuumakraade on igatahes ülearu. Leiame funikulööri (väga ilus – ma poleks iial arvanud, et funikulööri interjöör võiks ilus olla!), millega sõidame linna kohale Narikala kindluse ja Gruusia ema juurde. Vabaduse väljakut ehib Gruusia kaitsepühaku Püha Jüri (Georgios) kuldne skulptuur. Gruusia valitsus on palunud sõbralikel riikidel hoiduda nimekuju 'Gruzia' kasutamisest ja asendada see kujuga 'Georgia'. Parlamendi väliskomisjoni esimehe põhjenduse kohaselt assotsieeruvat slaavipäraseks peetav nimekuju Gruusia 200 aastaga "Vene impeeriumi" koosseisus. Teiste riikide esindajad on aga kirjeldanud lingvistilisi ja praktilisi põhjuseid, miks üleminek mõistlik poleks.

Mõned näited Gruusia nimekujust: gruusiakeelne nimi on საქართველო (Sakharthvelo) abhaasi keeles Қырϩтəыла (Khõrthtvõla) osseedi keeles Гуырдзы, Гуырдзыстон (Guõrdzõ, Guõrdzõston) armeenia Վրաստան (Vrastan) aserbaidžaani Gürcüstan [gürdžüst'an] türgi Gürcistan [gürdžist'an] vene Грузия [gr'uuzija]

Narikala kindlus rajati Sololaki aheliku tippu 3. saj. lõpus. Oli keskaegse Gruusia tähtsaim kindlus. Aastast 1827 troonivad Tbilisivanalinna kohalmaalilised varemed. Sajandite jooksul on seda rünnanud araablased (7. ja 10. sajandi vahel) seejärel mongolid (13 saj), siis türklased (16 saj), pärslased (17 saj) – korduvalt ka purustatud, kuid ikka jälle üles ehitatud. 1827 tabas aga piksenool püssirohuhoidlat ja suur osa kindlusest hävis selles plahvatuses. Kuna sel perioodil oli kindlus kaotanud oma strateegilise tähtsuse, siis nüüd teda enam üles ei ehitatud. Kindlusevaremeid armastavad turistid – siit avaneb hea ilmaga suurepärane vaade linnale. Gruusia ema, kohalikus keeles Kartis Deda, 20-meetrine alumiiniumkuju püstitati Sololaki mäele aastal 1958, Tbilisi linna 1500 aastapäeva auks. Skulptuuri autoriks on prominentne Gruusia skulptor Elguja Amashukeli. Rahvarõivais naisefiguur sümboliseerib rahvuse iseloomu: vasakus käes veinipeeker, millega tervitatakse neid, kes tulevad sõpradena, vasakus käes mõõk nende tarvis, kel külaskäigu eesmärgid kurjemad.

Ema, see Gruusia oma, on lähedalt vaadates ikka päris robustne plekkplaa&dest kolakas. Ema taga on observatoorium ja mingi ümmargune maja, viimane pidi mingi miljunääri jagu olema. Kuumast segastena otsustame e%e võ%a Mtatsminda mäele viiva matkaraja. Viit väidab, et 2 km, aga jätab ütlemata, et see tähendab 2 km treppe ülesmäge. Sihiks silme ees 274-meetrine teletorn, marsime mööda treppe ja treppe ja treppe, vahepeale on nagu mõnitamiseks ehitatud väikesi lõõgastusplatse ronimisredelite ja lõuatõmbamiskangidega... Kogu raja peal on peale meie veel vaid üks armatsev paarike ja üks liputaja – seega täie mõistusega inimesed sellise kuumaga endale nisuguseid lõbustusi ei vali. Aeg-ajalt läheneb rada lootustandvalt autoteele, kust loodame liinibussile saada (jah, me teame, et Mtatsmindale käivad linnaliini bussid!), aga ala& keeravad trepid enne tõotatud teed otsustavalt kõrvale, jä%es meie ja tee vahele suhteliselt lühikese, kuid okaspõõsaste tõ%u läbimatu vahemaa. Mtatsmindas peaks olema lisaks teletornile ka umbes nagu Metsakalmistu, kuhu kuulsused sängitatud, aga teletorn on käes, selle ümber kutsuv varjuline lõbustuspark koos meelitava võimalusega jalgu puhata ja midagi külma juua – seega peavad pühakud ootama... Vajume ühe söögikoha diivanitele patjade najale, naudime õlut ja õnnitleme üksteist elusolemise puhul. Lõbustuspark on mõnus. Metsa all, jätab atraktsioonide vahele ruumi, ei ole „üleni tehis“, nagu ülerahvastatud turismimaailmas. Samas piisavalt kaasaegne. Lapsed ladistavad mõnuga vees – pole bassein, pole atraktsioon, kuid on midagi mõlemast. Umbes nagu ve%e ehitatud mänguväljak. Hakkame otsima pargist väljapääsu. Otsingute käigus leiame veekraani, kus kõik teised oskavad juua, aga meie mi%e. Palume abi kohalikult politseilt. Tagasi alla linna sõidame loomulikult bussiga. Ja kogemata jänest, sest me ei saa aru, kuidas või kellele maksta. Hiljem saame teada, et sellele plastkaardile, mida meid funikulööri juures ostma sunni&, saab raha peale laadida ja siis tuleb seda plastkaar& ühistranspordi (metroo, buss jne) aparaa&dele näidata. Ei ole oluline, et igaühel oleks oma plastkaart – oluline on, et seal oleks piisavalt raha peal, nii et kõik saaksid nt metrooväravatest läbi. Üks sõit maksab 0,50 lari (25 sen&). Läheme uues& vanalinna, et keha kinnitada. Näiteks õllega, mis selgus, maitseb säälmaal väga hää. Leiame riidest varikatusega söögikoha, mille varikatuse servast purskab aeg-ajalt külma pihustatud ve%. Valime kõrvitsapüreesupi, kanasupi ja kolm kohalikku õlut – Argo, Natakhtari Kasris ja Zedazeni. Kõik on ühtviisi head.

TBILISI Öine linn on võluv. Üle Mtkhari viiv voogav “kilpkonnasild” kuuluks justnagu järgmisesse sajandisse. Silla kohal Narikala kindlus, kuhu saab funikulööriga. Funikulööri interjöör rabab samu& jalust – maalid istmetel kujutavad erinevaid vaateid Tbilisile. Gruusia Ema, Kartlis Deda seevastu on ikka korralik nõukogude naine. Vähemalt välimuselt-teostuselt.

Siis nõuan mina sauna. Väävlisauna. Saunakupleid on palju, aga sissepääsu leiame vaid kahel. Üks neist on kuninglik, seal küsitakse meie kolmeselt komplek&lt 100 lari (50 EUR). Otsustame leppida odavama variandiga Banjas nr 5, mis lõppkokkuvõ%eks siiski pea sama kalliks osutub. Aga seda me alguses ei tea. Kuna meil pole supelpükse kaasas ja puuduvad igasugused käitumiskogemused, võtame „privaatbanja“. Selleks on diivani ja lauakesega eesruumist ning umbes 4 x 4 m basseini ja kahhellesoga saunaruumist koosnev komplekt. Basseinis on otse maa seest tulev väävlivesi, neetult kuum. Sisseistumine võtab ikka aega ja kaua olla ei jaksa. Pärast kangelaslikku mõneminu&list pingutust kobime diivanile lõõtsutama. Siis tuleb sisse vormikas keskealine tädi ja koorib end pesuväele. Kamandab ühe meist lesole pikutama ja käib kareda kindaga üle. Protseduuri tulemusena on pikutaja kaetud koledate mustuseribadega (raamatus „Minu Gruusia“ on kirjutatud, et sealne tädi olla kogu aeg ohkinud: „Uh, kakaja grjaznaja!“ – meie tädi oli selle koha pealt vakka, ehkki põhjust olnuks). Siis kamandab tädi pikutaja duši alla, kust laseb vaese räpako& peale voolata külmal veel. Tädi ise tõstab ämbriga basseinist kuuma ve% ja loobib sellega dušitajat kõrvalt. Siis kamandab uues& lesole ja nüüd käib pikutajast üle mõnusalõhnaline pehme pesuprotseduur. „Massaž tože ha&te?“ – „Hatšu!“ Pärast selgub, et massaaž on eraldi tasu eest. Kogu protseduuri peale – koorimine, pesu ja massaaž - kulutab tädi umbes 7 minu&t pro persoon. Vaatamata kergele haltuuramaigule on mõnus olemine. Saunakvartal on vanalinna osa. Väävlirikkaid kuumaveeallikaid on kasutatud juba üle 700 aasta. Säilinud on 10 sauna, vanimad pärinevad 17 saj esimesest poolest. Telliskivist pärsia stiilis ehitised, poolringikujulised kuplid. Linnatänavaist allpool asuvad saunaruumid saavadki valguse kuplitest. Vesi saunades on 36°C und 47°C ja sisaldab süsivesiniku ioone, väävelvesinikku, kloori-ja naatriumiioone. Mõjuvat hästi osteoporoosi, neuroloogiliste ja uroloogiliste haiguste korral ning vähendavat proriaasi, ekseemide jm nahahaiguste vaevusi. Tuntuimad saunad on Königsbad, 1893 ehitatud Orbeliani-Bad ja Irakli-Bad, vanim Tbilisi saunadest. Tbilisi = soe allikas (tbili). Mtabori jõe kirdenõlvadel tungib kuni 46,5°C –kraadine süsihappegaasi- ja väävlirikas vesi maapinnale, mida on juba sajandeid kasutatud saunades. Legend: gruusia kuningas Wachtang I. Gorgassali püüdis jahil metsases orus kinni faasani. Lind kukkus kuuma allikasse ja sai õkva keedetud. Kuningas lasi ümbrust lähemalt uurida. Kui ta sai teada, et kuumaveeallikaid on sealkandis hulganisti, rajas ta aastal 485 Tbilisi linna.

Väljas on pimedaks läinud. Longime uues& läbi vanalinna ja jõuame efektse „kilpkonnasilla“ juurde. Tuledes klaas ja metall. Teiselt kaldalt leiame värskeltrajatud puhkeala – maas&kuehitajate uhke kätetöö, kus rahvas perekonni& õhtut naudib. Puud-põõsad on küll veel pisikesed, kuid purskkaevud ja hiigelklaver, tänavamale ja erinevad pingid on olemas. Otsustame veel mööda jõeveert jalutada ja järgmise silla kaudu koju minna. Satume suhteliselt ehitustandrile – puhkeala tundub tulevikus veel pikemaks-suuremaks kasvavat. Teise silla ris&me Anorek&kute sillaks – põhjuseks moodsad, kaoo&liselt paigutatud metallskulptuurid. Satume vana linnamüüri äärde, mis annab vastuse küsimusele, miks nii paljude turis&nännide peal on Tbilisit värviliste majadega linnana kujutatud. Öisel ajal on linnamüüri-majad kõik erinevalt valgustatud. Hetkel on küll käimas kaevetööd ja täisidüllist jääb mööda hunnikuid ukerdades pisut puudu. Ootamatult kiires& oleme aga taas Vabaduse väljakule sa%unud ja võime puhta südametunnistusega koju minna – esimese päeva kohta oleme ikka hiiglama tublid olnud! Tbilisi on Gruusia suurim linn, kus elab ligi 1,1 miljonit inimest. Linn on asutatud 5. sajandil Ibeeria (Kartli) kuninga Vahtang Gorgasali poolt ja Gruusia kuningriigi pealinn asub siin alates 6. sajandist. Mtkhvari jõe kõrgetel kallastel asuv linn pakub omamoodi kaootilist segu erinevatest ajastutest ja stiilidest. Gruusia asub seismiliselt aktiivses piirkonnas. Viimane suurem maavärin Tbilisis oli aastal 2002, magnituudiga 4,8 Richteri skaalal. Maavärinas hukkus 6 inimest, kahjustada sai 10 000 hoonet, peamiselt vanalinna osas. „Tibil“ tähendab gruusia keeles südant. Linn on nime saanud siiski kuumaveeallikate järgi - tbili = soe allikas.

TBILISI; MTATSMINDA Kaks kilomeetrit treppe lõõskavas kuumuses ja lõbustuspark oligi käes!

Väävlisaunad . Nagu oleks mõni mošee äsja poeginud.

14.08, teisipäev

Hommikusöögiks kiievi kotlet ja nuudlid. Salat ja hea gruusia leib ikka ka. Sõidame metrooga Didube jaama, kust pererahva sõnul stardivad kõik vabariigi marsrutkad. Plaan on minna Gruusia esimesse pealinna Mtšketasse, Stalini sünnilinna Gorisse ja Uplistsikhe kivi- ja koobaslinna. Didube meenutab putkamajandusaegset sebimist. Meid võtab rajalt maha umbes 40-aastane Kahha, kes pakub taksoteenust. Kuna tema küsitud hind 80 lari on vaid natuke kõrgem sellest, mille olime pererahvaga välja rehkendanud marsrutkadel reisides ja kuna me siiski kohalikes oludes veel suurt ei orienteeru, otsustame Kahhaga kampa lüüa. Tbilisist Gorisse on umbes 80 km. Tee läheb mööda suhteliselt laia ordu, mäed jäävad kaugemale. Jahmatavad on siin-seal tee ääres põgenikekülad - sadade kaupa ühesuguseid karpmaju, nagu joonlauaga ruudus&kuks seatud. Millest nad seal elavad või kus tööl käivad – Kahha arvab, et tööd pole nagunii kellelgi, saa& siis veel neil... Goris märkame turismiinfo punk& ja tahame sisse astuda. Kahha on esialgu solvunud – „Ja vaša informatsija!“ - , kuid seletame, et tahaksime Gruusia kaar& ja võib-olla veel midagi edaspidiseks... No lubab meil siis ikka minna. Aga infomaterjale neis punk&des suurt ei ole. Oleme tee peal küsinud Kahha käest e%evaatlikult ka, kuidas grusiinid Stalinisse suhtuvad. „Gruusiale ei ole see mees küll midagi head teinud! Võib-olla, et kuskil on mõni idioot, kes teda armastab, aga mina selliseid ei tunne,“ arvab Kahha. Müüt grusiinide Stalini-armastusest on põrmustatud. Igaks juhuks küsime seda reisi jooksul veel paarilt inimeselt, kuid vastuse mõte on ala& sama. Stalini muuseum on suur ja uhke arkaadidega palee. Gruusia kohta suhteliselt kalli pile&hinna - 15 lari (7,5 euri) – sees on aga juba ka giiditeenus, nii et tegelikult see kallis ei ole. Giid on ülisümpaatne ja alustab sellest, et teatab: see muuseum siin on rajatud Stalini eluajal, tema isikukultuse ajal, ja sellisena on seda säilitatud tänaseni. Siit ei leia viiteid tema kuritegudele või hukkamõistvaid hinnanguid. – Sellega on muuseumi olemus paika pandud ja edasi jääb ainult mõ&skleda selle üle, kuidas on võimalik, et vaimulikuks õppinud mees... Riiklik Stalini-nimeline muuseum loodi 1937. aastal veel Stalini eluajal Lavrenti Beria algatusel, kes sel ajal oli Gruusia NSV Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Praegu on muuseumis üle 47 000 eksponaadi. Muuseumikompleksis on maja, kus Stalin sündis, näitusemaja ja Stalini isiklik raudteevagun, millega ta sõitis kohtumistele liitlastega Teherani, Jaltasse ja Potsdami. Muuseumis säilitatakse ka diktaatori paljusid isiklikke esemeid. Alles hiljuti polnud muuseumi ekspositsioonis viidetki miljonitele inimestele, kes Stalini käsul hukati. Nüüd on seal stend, kus Lenin hoiatab parteikaaslasi Stalini eest, ning keldrikorrusele on ehitatud Stalini -aegsete piinakambrite näidised. Samas peavad paljud grusiinid Stalinit endiselt rahvuskangelaseks. 2008. aastal pommitasid Vene lennukid Stalini muuseumi ümbruses asunud moodsad korrusmajad maatasa.

Kahha teeb meile „presendi“ - kõrvalepõike kohta „küll te siis näete“. Sõidame läbi „päris külade“ nägede vahel, kus kõikise majapidamiste õued on viinamarjalehtlad. Sõidu pealt ostab Kahha ühelt külamemmelt meile magusa kolmnurkse saia. Kahha poolt pakutavaks kingituseks on Tana jõe kaldal asuva Ateni Sioni kirik ehk Neitsi Maarja Uinumispüha tempel. Ca 10 km kaugusel Gorist asuv Ateni Sioni kirik asub piirkonnas, mis pole tuntud mitte üksnes ajalooliste monumentide, vaid ka maastiku ja veini poolest. Nimi „Sion“viitab Sioni mäele Jeruusalemmas. On gruusia õigeusu pühakoda. 7. saj-st pärit Ateni Sioni on eriti huvitav tänu oma raidkirjadele, kus mainitakse ajaloolisi isikuid ja kuupäevi, mis mängivad olulist rolli nii Gruusia kirjakeeles kui ka kirjanduses. Kirikuseintel olevad kirjad on kivisse raiutud Nušuri’s, s.t kasutades gruusia tähestiku varasemat versiooni aastast 835. Kuid leiab ka kirju, kus kasutusel tänapäevalgi kasutatav alfabeet. Viimaseid on dateeritud aastaga 980. Üks kirjadest viitab Adarnasse’le, Ašot I isale, Gruusia uue kuningliku dünastia rajajale. Kiriku lähedal asuvad keskaegse kindluslinna Ateni (tänapäeval külad Didi Ateni ja Patra Ateni) varemed.

GORI 1. Stalini muuseum. 2. Ves&büül. 3. Vaade läbi saalide. 4. Sõbralike maade kingitused Jossiﬁle. 5. Salini vanematekodu, millele on uhkuseks ja kaitseks ümber ehitatud kreekapärane tempel. 6. Stalini vagun (ruumid kõikvõimalikele saatjatele, konverentsiruum jne). 7. Vannituba vagunis. Ees on näha luuk.

Pühakojast rohkem huvitavad meid marju täis puud-põõsad. Kahha pakub, et ta võib meid ka oma kodukülla viia. Olla ka väga kuulus küla, kuninganna Tamaraaegse kindluse varemetega. Mägilased olla kindlust selle ümberpiiramise korral spetsiaalseid renne mööda piimaga varustanud. Gruusias on voolanud piimajõed! Me ei oska kuidagi kutset ei vastu võ%a ega tagasi lükata –pole kohalikest kommetest aimu—, ütleme, et vaatame, kuidas päev kulgeb. Gorist Uplistsikhesse on 14 km. Ilm on endiselt neetult palav. Tee ääres on kitsed jõe äärde randa läinud, päevitavad ja ujuvad kadedakstegevalt. Ütleme ära vanale giiditeenust pakkuvale mehele – ilm on liiga kuum, et jaksaks tuhat aastat vanade koobaste juures kahtlemata väärikatel kuningatel vahet teha või neisse süveneda. Vaatame niisama ja teeme täienduskoolituse hiljem koduses interne&maalimas Jälle trepp – eile alles oli!!! Õnneks on see oluliselt lühem ja veel suuremaks õnneks on trepp looduslikus liivakivitunnelis, seega ei lajata päike lagipähe. Kuniganna Tamara veinikeldris (mis asub prak&liselt kõige kõrgema mäe otsas) tunneme, et viimane aeg on midagi karastavat rüübata... Lahkume koobaslinnast kohvikusse sissepääsu juures ja ostame puhtalt põnevuse pärast külma purgikohvi. Eri& ei maitse, kuid õlu on jätkuvalt hea. Uplistsikhe kivi- ja koobaslinn (kuulub UNESCO Maailmapärandi nimekirja) on rajatud Mtkhvari jõe kõrgele kaldakaljule tõenäoliselt juba varasel rauaajal. Pidevalt asustatud kuni keskajani, siia on rajatud koobassaale, tänavaid ja pühakodasid – nii paganlikke kui kristlikke. Uplistsikhe tähendabki tõlkes jumalate kindlus. Liivakivisse raiutud koobaslinn oli juba antiikajal kultuuriliseks ja poliitiliseks keskuseks. Keskajal möödus siit üks tähtsamaid kaubateid India ja Bütsantsi vahel - Siiditee. Tänu looduslikele allikatele ja strateegilisele asukohale laius linn oma õitseajal kaheksa hektari suurusel alal. Elanike kasutuses olid kõik kaasaegsed mugavused alates elamutest ja pühakodadest kuni teedevõrgustiku ja kanalisatsioonini. Siin asus ka Gruusia vanim teater. Tänapäevani on säilinud mitmeid ehitisi. Kõige muljetavaldavamad on kindlasti suuremate hoonete kaunistused – liivakivist uuristatud võlvkäigud ja sammastikud ning niššid paganlike rituaalide läbiviimiseks.

Küsime Kahhalt kõike, mis vähegi pähe tuleb. 38-aastane mees on 3 aastat Inglismaal-Iirimaal kokana töötanud, Tbilisist välja sõites nägime meiegi hotelli, kus noor Kahha kunagi kokana töötas. Kahhal on kodus paariaastane poeg, tema au ja uhkus. Mis on kõige tähtsam, mida ta oma pojale tahab õpetada? Pojast peab kasvama tõeline mužik. Mužik, mi%e muž. “Ta peab austama mind, st oma vanemaid, austama meie traditsioone, olema aus ja sõnaosav nagu tamada”. Tamada peab häs& kandma, aga purju ei tohi jääda. Kui palju Kahha ise kannab? 3 liitri veiniga saab rahulikult hakkama. Kahhal endal kuigi palju viinamarju ei ole, aga ta ostab igal aastal nii umbes 400 kilo ja saab sellest ca 200 l veini. Veini villib vaa&desse ja vaadid kaevab maa sisse. Sellest sodist, mis veinist üle jääb, tehakse kangemat napsu, vinamarjaviina tšatšat. Suhkrut ei tohi tšatšale panna, siis ajab pea valutama. Kas Kahhal endal on rahvariided? – Ei, milleks, need on nii kallid! Aga kas ta tantsib? – On lapsena õppinud küll, aga ei pea ennast kuigi osavaks, las tantsivad need, kes oskavad. Saakašviliga ei ole Kahha rahul – muudkui ehitab, aga rahvas on näljas!

Uplistsikhe kivi- ja koobaslinn kuulub UNESCO maailmap채randi nimekirja.

Mtsketa (Mtskheta), Tbilisist ca 20 km kaugusel asuv Gruusia esimene pealinn (ca 20 000 elanikku) on üks nendest, mida Saakašvili „ehitab ja ehitab, aga rahvas on näljas“. Linn on puhas ja üleni korda tehtud – nii tänavasillu&sed , eramajad kui ka linna kõige püham objekt, Sve&tskhoveli katedraal. Turismiinfos ei ole taas midagi. Mtskheta - Gruusia üks vanemaid linnu, 3.5.saj. Ida-Ibeeria kuningriigi ja kuni 6.sajandini esimese ühendatud Gruusia kuningriigi pealinn. Arheoloogilised leiud ütlevad, et linn eksisteerib juba enam kui 3000 aastat. Linna ajalooline süda on täielikult renoveeritud, kitsukesi tänavaid ääristavad armsate rõdudega majakesed. Mtskheta ja selle ajaloolised monumendid kuuluvad UNESCO Maailmapärandi nimekirja. Linnas asub 4.saj. rajatud Svetitskhoveli (Elu sammas) katedraal, mis on Gruusia kõige vanem ristiusu kirik (ehitatud 1010-1029).Legendi järgi aitas ingel ehitustööde edenemisele kaasa. Katedraali kohal asus juba 4. sajandil esimene kristlik kirik Gruusias. Legendi järgi on kirikusse maetud Kristuse mantlisse mähituna püha Sinodius (või Sidonia?) ning sajandeid on seda hiilgavat ehitist kasutatud Gruusia kuningate kroonimis- ja matusepaigana.

Püha Nino on tõenäoliselt sündinud aastal 325 kas Kapadookias (praegune Türgi) või Itaalias ning surnud 361 Gruusias, Kahhetia linnakeses Bodbe. Ta oli ravitsejanaine, kes pööras Gruusia ristiusku. Gruusia ortodoksne apostellik kirik seab Nino ühele pulgale apostlitega ja nimetab teda „Gruusia valgustajaks“. Nino oli kristlane, kes põgenes orjusest ning rändas üle mägede, üle Väikese Kaukasuse Ibeeriasse (Gruusia). Esialgu elas ta pealinn Mtshketas väikeses hütis. Peage levis kuuldus temast kui taimitundjast ravitsejast. Kui maa kommetele vastavalt haiget last läbi linnatänavate kanti, et tervist leida, võttis Nino lapse enda kätte, palvetas ta terveks ja andis emale tagasi. Sellest kuulis surmahaige kuninganna Nana, lasi Nino enda juurde kutsuda ja Nino ravis ka kuninganna terveks. Kuningas Mirian III tahtis ravitseja kulla ja hõbedaga üle külvata, kuid Nino keeldus. Ta rääkis oma Jumalast, kes talle ravitsejavõimed andnud. Kui kuningas kord jahil olles pimeduse kätte jäi, lubas ta pärast asjatuid palveid oma jumala poole kummardama hakata Nino jumalat, kui see ta hädast välja aitab. Miriam kuulutas ristiusu aastal 337 riigiusuks, läkitas Nino soovitusel saadiku keiser Konstantin I juurde Konstantinoopolisse ja palus Gruusiasse ristiusu preester saata. Nino elas hiljem erakuna ühe Kapadookia kloostri lähedal. Aastal 361 haigestus ta rännakul IdaGruusiasse ning suri Bodbe lähistel Kahheetia regioonis. Sinna on Püha Nino ka maetud – kuningas Miriam lasi tema haua kohale kiriku ehitada, hiljem rajati kiriku juurde ortodoksi klooster Ninozminda. Tänapäeval kuulub nunnaklooster Püha Georgi Ordule. Ninol olla alati viinapuust rist kaasas olnud. Seda säilitatakse tänapäeval Sioni katedraalis Tbilisis.

MTSKHETA, Gruusia esimene pealinn ja Sve&tskhoveli (Elu sammas) katedraal. Linn on üks nendest, mis Saakašvili käsul korda tehtud.

Mtsketa kohal mäel kõrgub Püha Jvari [džvari] kirik. Jälle väga püha koht. Ülevalt on ilus vaade linnale ja jõgede ristmikule – Agravi ja Mtkvari panevad veed ühte sängi. Memme hakkab laulma: „Mäed Agravi teel tõketeks on ees...“ - talle olla koolis sihukest laulu õpetatud ja ta pole tegelikult kunagi mõelnud, mis või kus on Agravi. Linna kohal mäe otsas asuv 6. sajandist pärit (ja seega üks vanemaid säilinud kristlikke pühakodasid)) Jvari (Püha Risti) klooster on Gruusia üks olulisemaid pühapaiku. Sest just siin sai ristiusu Gruusiasse toonud Püha Nino taevase ilmutuse ja põimis kokku esimese risti, mida tuntakse Nino ristina. Siit ka kloosterkiriku nimi: Jvari (džvari) tähendab gruusia keeles risti. 586-604 ehitatud kirik kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Jvari klooster on tänini palverändurite sihtkoht ja pruutpaaride seas väga armastatud laulatuskirik. Esmapilgul kuivanud mäenõlvad pühakoja ümber olla botaaniliselt väga liigirikkad. Kahha auto hakkab jupsima – ta sõidab gaasi ja bensiiniga vaheldumisi ja nüüd on kas mõlemad otsakorral või ei taha üleminek ühelt teisele häs& välja tulla. Saame siiski liikuma ja Kahha viib meid õhtust sööma – kohta, kus käivad peamiselt kohalikud. See kajastub kenas& ka hinnas. Kuna meil on „asjatundja“ kambas, tellime hinkalid (või hinkaalikd? khinkalid?) – asjatundjat on vaja selleks, et oleme lugenud: hinkalide söömine on omae%e kunst. Kahha arvab, et vähemalt 15 on vaja tellida. Ok. Veini laseme ka temal välja valida. Hinkalid, pelmeenitaolised ko&kesed, tuuakse lauda kõik ühel kandikul. On tükk maad suuremad, kui mina endale e%e kujutasin. Kahha võtab ühe ko&kese sabapidi pihku ja seletab, et alguseks tuleb natuke hammustada, siis leemeke sisse luristada ja siis ülejäänud krempel ära süüa. Saba peab alles jätma. Miks? Kahha väitel pole mõtet niisama tainast süüa, tuleb süüa ikka seda, mis on hää. Üksi& püüame ära õppida gruusiakeelset „Terviseks!“ – kõlab umbes nagu „Tšamtheluba!“ Seda fraasi läheb meil edaspidi sageli vaja.

Teede ääres põgenikekülad. Agravi ja Mtkvari jõgede ristmikul asub Gruusia esimene pealinn Mtskheta. Linna kohal mäel kõrgub Püha Jvari kirik. Just siin saanud ris&usu Gruusiasse toonud Püha Nino taevase ilmutuse ja põiminud kokku viinapuust esimese ris&, mida tuntakse Nino ris&na. Jvari (džvari) tähendab gruusia keeles ris&.

15.08, kolmapäev

Hommikusöögiks pannkoogid kohupiimaga. Mmmm...Ira ikka viitsib! Oleme Kahhaga kokku leppinud sõita veinipiirkonda Kahhee asse. Koh&ng kl 10 Vabaduse väljakul, Kahha rõhutab, et olgu me õigel ajal platsis, ta ei saa seal parkida-peatuda. Oleme veerand tundi varem kohal ja jututame, kui korraga keegi tuututab meeleheitlikult. See tähendab, et ka Kahha on 10 min varem kohal. Kahhe(e)tia veinipiirkond: Kahheetia on Gruusia suurim veinipiirkond, kus kasvatatakse ligi 50 kohalikku viinamarjasorti. Kõik kuulsad viinamarjasordid kannavad külade nime, kus neid esimesena kasvatati. Igal külal on oma viinamarjasordi saamise kohta lugu. Kahheetiat ei peeta mitte ainult Gruusia, vaid kogu veinikultuuri sünnimaaks ning siinsete veinide kõrge kvaliteet oli tuntud juba antiikajal. Kohalikud usuvad, et see üldse veinitootmise sünnipaik Kuni 18.saj. lõpuni oli Kahheetia-Kartli iseseisev kuningriik. Mägede ja Alazani oru vahel asuv Signaghi kuninglik linn näeb välja nagu romantiline piltpostkaart. Linn asustati oluliste kaubateede ristumiskohale 15. sajandil, kuid saavutas õitsengu 18. saj. Gruusia viimase kuninga Irakli II ajal, kes asustas siia üle 100 käsitöölise ja kaupmehe pere. Seda läbisid Euroopa ja Aasia vahelised kaubateed ning linna kaitses 4,5 km pikkune ja 23 torniga vägev kaitsemüür. Siit avanevad kaunid vaated Alazani orgu ja Kaukasuse Dagestani kõrgustikule. Siin lähistel Mirzaani külakeses sündis kõige kuulsam Gruusia kunstnik Niko Pirosmani, kelle originaalmaale võib näha kohalikus muuseumis. Vaid mõned kilomeetrid eemal asub Gruusia suurim naisteklooster ja Püha Nino hauakirik. Maas&k on samasugune nagu eile. Kahha teatab, et me peame proovima Gruusia Snickersit – tšurtšellat. Ise peab ta seda parimaks maiuseks maailmas üldse. Tegemist on välimuse poolest umbes nagu 20-25cm-se pruuni oakaunaga. Tegelikult on nööri otsa aetud pähklid ja neid siis mitu korda viinanarjamahla-jahukastme sisse kastetud. Maitse – no nii enam-vähem, eri& me ei vaimustu. Siis püüab Kahha meid võluda „thremoliga“ – see näeb välja nagu tumepruun paber, on hirmhapu, taas mingil moel kuivatatud viinamarjamahl, pidi olema hea ravum kurguhädade korral. Kahha on lubanud meile gruusia leivatööstust näidata. Ühes järjekordses peatuspaigas – me ei oska välispildi järgi aimatagi, et nüüd on see käes – sunnib ta meid ühte putkasse sisse minema. Putkas on kaks punase näoga naist, keset ruumi põrandal umbes meetrikõrgune ja meetrise läbimõõduga kivitünn, mille põhjas hõõguvad söed. Putka teises servas laual on reas taignarullid – umbes sellised, nagu Ees& kodus näeb välja küpsetamist ootav rullbiskviit. Naised kummarduvad kordamööda tünni hõõguvate süte kohale ja lajatavad taignarullid ahjuseina külge kinni. Mõned, mis on valmis saanud, võetakse samas väja. Küpsemise käigus on need kolmnurkseks voolanud-vajunud. Niisugustes ebainimlikes kuuma&ngimustes vaömibki siis see maitsev leib... Kahha on täna suhteliselt jututujuta. Mingil hetkel kurdab peavalu. Lähemalt uurides selgub, et eile õhtul olla pisuke pidu ikka ka olnud... Vahetult enne Signaghit keerab Kahha teelt kõrvale. Selgub, et meie sihiks on Bodbe klooster ja Püha Nino hauakirik. Igatahes heakord saab kümme punk& ja vaated orgu ning nunnade kapsamaale on ka toredad. Turis&nänni – kasvõi mõnda postkaar& – ikka ei ole, ehkki vastav pood on kõrralikult välja ehitatud. 2 km kaugusel Signaghist asuv Bodbe nunnaklooster on väidetavalt rajatud Püha Nino haua kohale. Püha Nino oli Kapadookiast pärit nunn, kelle teeneks loetakse Gruusia ristiusustamist. Ajaloolise kroonika „Kartli elu“järgi rännanud Püha Nino Bodbesse ja elanud seal oma elupäevade lõpuni. Kuningas Mirian III (4. saj) oli Püha Nino sugulane ja tema käsu pealeNino haua kohale kirik rajatigi. Ehitustöid juhtis Miriani poeg Bakar ja otse loomulikult oli esialgu tegu puukirikuga. 5. saj olla puukirik maha põlenud ning kuningas Wachtang Gorgasali käsul rajatakse uus kirik. Kivist. Kuid selle purustas 7. saj maavärin. Tuli jälle uus teha.

KAHHAGA KAHHEETIAS: Proovime soolast juustu, värskeltküpsetatud leiba, pähklipatsi ja viinamarjapaberit, arbuusi ja melonit saame otse põllult. Arbuusi juures peab pärast lah&lõikamist ootama, et jahtuks!

17 (Bodbe nunnaklooster - jätk) 11. saj oli ka uus juba vanaks saanud ja kuningas Georg I annab käsu renoveerimistöödeks. Kiriku lõunaseinalt leiab vanas tähestikus raidkirju. Tänapäeval pole vanast kuigi palju alles jäänud, nähtav on 17. ja 19. saj renoveerimistööd. Kuid huvitavad on kiriku seinamaalid – süžeed nii Uuest kui Vanast Testamendist ningstseenid Püha Nino elust. Altari kõrval asub Püha Nino haud. Pikka aega oli see kaetud kullast kaanega, kuid kullal õnnestus minema rännata. Aastal 1999 asetati hauale Gruusia režisööri Keti Dolidse initsiatiivil Türgist, Kapadookiast toodud kivi. Bodbe kloostrisse on maetud veel mitmed kuulsad isikud – metropoliit Kiril, kindral Gulakow, kuningas Erekle tütar jne. Varade hulka kuulub nt suur hõberist, mille annetas kirikule kuningas Georg XII tervise ja lunastuse lootuses. Kloostrikompleksi õuel asub marmorist Püha Jüri (Georg), mis püstitati siia Vene imperaatori Aleksander III visiidi eel. Bodbe vaimulikud on grusiinide elus läbi sajandite olulist rolli mänginud – saatnud kuningaid sõjakäikudel ja koguni ise sõjavägesid juhtinud, rist käes. Enamus Kahheetia kuningatest on Bodbes kroonitud ning paljud ka laulatatud. 1811 kuulus Bodbe piiskopkonna alla 100 tegutsevat kirikut ning 799 taluperet. Bodbe klooster oli ka oluline hariduskeskus, kus lisaks usuteadusele õpetati ka füüsikat, filosoofiat, geomeetriat. Klostril on märkimisväärne raamatukogu, kus muu hulgas säilitatakse mitmeid vanu käsikirju.

Signaghi on ilusaksvuntsitud ja puhas mägilinnake. Saakašvili hakkas riiki ida poolt üles ehitama, ikka terve linn korraga, Signaghi oli esimene. Vaade linnamüüri tornist on üllatav selles mõ%es, et tänane linn ei jäägi müüride sisse – müürid ümbritsevad heinamaad. Torniuksel agressiivne kerjusvanamees, kes saab suisa pahaseks, et me tast välja ei tee, rabab käsivarrest. Tegelikult ainus sedasor& kogemus sellelt maalt. Satume vaibakudumistööko%a. On ikka aeganõudev töö! Tädi peamiseks tööriistaks on heegelnõelataoliseks ihutud nuga. Kohalik turu moodi pood. Lõhn nagu ühes aiasaaduste, hapukurkide-kapsaste jne kauplevas kohas ikka. Ostame jää&st, mis osutub eri& odavaks – 0,50 lari ehk 25 eurosen&. Maitseb nagu päris. Purskkaevu juures on jälle paras õllepaus teha. I-punk&s ei ole loomulikult midagi. Tagasiteel peatus teeäärse arbuusimüüja juures. Arbuusimüüjaid on iga natukese maa tagant, kes need küll kõik ära ostab??? Me ei ole sõidu pealt aru saanud, kuskohas arbuusid kasvavad – Kahha muudkui näitab, et arbuusipõld, arbuusipõld, meie ei näe. Nüüd tuleb selgus majja – arbuuse kasvatatakse maisi all! Meie polnud osanud põrandale vaadata... Arbuusimüüja on suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik, kuid äärmiselt sõbralik kõhnuke vanem mees. Sii tee ääres põllul ta hooajal elabki, roigastest varjualuses. Ligi kuu aega. Elutark, heade silmadega talumees väidab, et ka hundid söövad arbuusi. Ei tundu nalja tegevat... Pakutakse arbuusi, melonit, veini ja tšatšat. Saame teada, et otse põllult võetud arbuus peab pärast lah&lõikamist natuke – jahtuma! Arbuusivana pole teab-mis jutukas, kuid hullult sümpaatne. Elu raske, kuid eri& ei kurda – on nagu on... Mingit tasu pole meil võimalik anda, ehkki tahaksime siiralt ja püüame igatpidi. Mees saab suisa pahaseks. Asi lõpeb sellega, et saame teele ka arbuusi kaasa. Palume Kahhal end Kus Tba, Tbilisi vahetus läheduses asuva Kilpkonnajärve (maa-aluste jõgede poolt moodustatud looduslik järv) äärde viia ja laseme põdeva poisi vabaks. Arbuus on ümmargune ja raske, lõppeks selgub, et randa meid sellega ei lubata. Peame baaripoiste kä%e hoiule andma. Koht ise on üsna nõukalik, natuke väsinud. Kuid lamamistoolid on tasuta. Ve%e on ehitatud tänapäevane kiirlava, järve ääres on just olnud mingi muusikafes&val. Lavalt lastakse relax-muusikat ja tegelikult on mõnus olla. Seltskond on suhteliselt väike (on siiski ka hiline pärastlõuna!) ja ootamatult rahvusvaheline – meie kõrval päevitab Prantsuse poiss. Arbuusi kä%esaamiseks küsivad baaripoisid 5 lari. Nali. Kõht arvab, et aeg oleks süüa. Otsime kohta (et oleks ikka vaadet) ja kui lõpuks valiku tehtud saame, on võimas äike käes. Pime ja sähviv ja omamoodi elamuslik õhtusöök, maitsev pealekauba. All-linna kavatseme sõita taksoga. Küsitakse 10 lari. Arvame, et ehk võiks &ngida – ehkki meil pole suurt aimu, kui kaugel kodu on. Paraku rohkem pakkujaid polegi ja läheme, sabad sorus, 10-lari-mehe juurde tagasi. Umbes 60-aastane valgepäine juht on üsna nega&ivne – kõik on halvas& ja kõige halvem kõigist on Saakašvili. Vene ajal oli parem.

16.08, neljapäev

Hommikusöögiks on pitsa. Tõsi, taigen olla poest. Jätame hüvas& suvikõrvitsa PUT IN-iga, eestlaste paariga, kes on oma kohvreid pererahva juures hoiustamas (lähevad õhtul lennukile, tulevad Batumist, mees on ikka hiiglasuur!) musitame kombekohaselt kõik põsed üle ja Eduard viib meid Didube jaama (ehkki me saaksime metrooga ka, aga me oleme vahepeal nii headeks sõpradeks saanud, et nad tahavad vist teenet teha) ning paneb Kazbegi marsale. Väike buss on ääreni täis, ka vahekäiku on istmed pandud. Minu ja Eda vahel istub India poiss, ülejäänud tunduvad rohkem kohalikku päritolu olevat. Ühel naisel on käes suured roosid, ilmselt pulmaminek vms ees. Sõit kestab umbes 3 tundi. Vahepeal on kümmekond minu&t kestev puhkepeatus, kus Eda ja ema endale käsitöölaste juures mütse pähe passitavad. Eda on peaaegu ristpistes tübeteikat ära ostmas, aga ei suuda ära valida ja meid kamandatakse bussi tagasi. Teel pole häda midagi – kurikuulus Gruusia sõjatee on mägitee nagu mägitee ikka. Täitsa korralik asfalt ja laiust ja piisavalt. Mingeid ekstra kihutami või uljassõitu ka pole, nagu igasugune eelinfo ähvardab. Umbes 30 km teest (pärast suusakuuror&) on parasjagu ehitusjärgus, kuid seal siis ka sõidetakse aeglaselt. Gruusia sõjateed on ülistanud mitmed poeedid ja kartnud paljud väejuhid mitme sajandi vältel. Tee möödub unikaalsest, 13.saj. Aragvi hertsogite dünastia poolt rajatud Ananuri kindluskompleksist, kus on peetud palju veriseid lahinguid. Kõrged müürid kaitsevad kahte kirikut, vaatetorni ja tsiviilrajatisi. Kindlus peegeldub imeilusal sinise kristallselge veega Jinvali veehoidlal. Mägikuurortja suusakeskus Gudauri. Tee ületab Jvari kuru (2395 m ü.m.p.). Stepantsminda (Kazbegi) küla rajajaks on mungad, kes otsisid mägedevahelisest orust varjupaika. Hiljem hakkas siit läbi kulgema Gruusia sõjatee. Küla on ümbritsetud kõrgetest mägedest, otse idas kõrgub Kazbegi - 5033 m ü.m.p, tõlkes “jäämüts“. 2170 m kõrgusel asub paljudel postkaartidel kujutatud 14.saj. Gergeti Kolmainu kirik, mille juurest avanevad vapustavad vaated igilumega kaetud Kazbegi tipule ja kogu ümbruskonnale. Lõpp-peatuses Stepansmindas rabab meid rajalt maha turske tädi Mia. Me ei saa veel ko%egi kä%e, Mia muudkui sikutab meid ja kiidab, kui tore majutus tal on. Tolko 5 minut peškom, i duš jest i vsjoo jest! Ehkki Ira ja Ed on meile andnud soovituse majutuse suhtes (aga nad pole kindlad, kas seal ruumi on), läheme Miaga. India poiss tuleb meiega. Mia kodu on alpinismi muuseumi kõrval ja tões& lähedal. Küla on küla – armetu ja loomalõhnane. Mial on pakkuda 3 tuba ja me võime valida. Valime kõige tagumise toa (sinna pääsemiseks tuleb ühest toast läbi minna), sest sealt on uhke vaade Kazbeki lumisele &pule ja vaid veidi madalamal asuvale kirikule. Toad üllatavad sellega, et põranda-käigurajad on voodilinu täis laotatud. Hiljem taipame, et see on osa Mia suurest ärist – piisab vaid linad üle ukse puhtaks raputada ja järgmised külalised võivad tulla! India poisi viskab Mia natukese aja pärast siiski välja. Algul küsib Mia poisilt, et kas see tahab üksinda toas olla või võib sinna veel kedagi majutada. Loomulikult valib poiss üksinda-variandi (ka selles toas on 3 voodit). Natukese aja pärast hakkab Mial saamatajäävast rahast kahju ja ta püüab poissi ümber veenda. See näeb natuke nõme välja ja ma pakun hindule, et lähme vaatame parem seda kohta, kuhu meie alguses olime plaaninud minna, me tuleme ja aitame teda keelega. Enesele ootamatult olen mina tõlgi rollis Miale suure teene teinud ja Mia vajub kogu oma saja kiloga mulle kallistades kaela: „Oi, daragaja kamikadze!“ Jalutame poisiga, kes on küll Indiast, aga töötab Saudi-Araabias, talle öömaja otsima. Ira on meile skeemi joonistanud. Nazi Guesthaus osutub ülimõnusaks kohaks ja meil on siiralt kahju, et me olime Mial lasknud ennast õnge võ%a. Aga kuna oleme plaaninud jääda vaid üheks ööks, siis olgu pealegi. Hindu on väga rahul ja läheb magama. Pärast mõnusat õlut-vestlust viib peremees Genri meid sõidule. Sõidame selle kiriku juurde, mis meie aknast pais&s. Tee mäkke on selline, et seda küll ise roolis sõita ei tahaks – auklik-muhklik-kitsas-järsk. Kuid vaated üleval on võrratud. Päike sillerdab Kazbeki lumisel &pul ja siin ülal on mäenõlvad rohelised. Kiriku juures on rida pappe ja WC-d, mida oleme harjunud nägema vabaõhuüritustel. Need sinised putkad mõjuvad väljastpoolt tõeliste võõrkehadena ja sestpoolt... noh, parem püüdke mõni muu võimalus leida.

Gergeti Sameba Trinity (Kolmainu) kirik asub 2170 m kõrgusel Kazbegi jalamil ja on ehitatud 14. saj. On olnud ajaloolise provintsi Chevi peakirikuks. Pühakoja maaliline ja suhteliselt kättesaamatu asukoht on teinud temast gruusia õigeusu sümboli. Kiriku populaarsus turismisihtkohana kasvas oluliselt nõukogude ajal, mil usuteemad olid keelatud. Kompleks koosnebruudukujulise põhiplaaniga kuppelkirikust, kellatornist ja Nõukogu majast, mis 15. saj peakiriku lõunaküljele ehitati. Kiriku fassaad ja kuppel on kaunistatud gruusia ornamentidega. Gergeti (გერგეტი) on lähedalasuva küla, Sameba mäe nimi. Enne kiriku ehitamist seisnud mäel rist. Vanasti olnud külaelanikel kiriku ülalpidamiskohustus, neid nimetati „kolmainu omadeks“. Sajandeid hoiti kirikus gruusia apostelliku õigeusu olulist aaret, Püha Nino risti.Gergetis on kirjutatud ka gruusia kroonika „Mosachsenebeli Sultai“, mis sisaldab olulist informatsiooni Gruusia ajaloo kohta.

Edasi pakub Genri meile kahte juga – suuremat ja väiksemat. Suurema juurde tuleb veidi matkata, edasi-tagasi umbes tunnike. Vesi kui siidkardin. Istume ja naudime. Tagasiteel kohtame gruppi, kus on vähemalt üks eestlane. Väiksema joa juures &irutavad kotkad ja peavad piknikku leedulased. Järgmiseks sõidutab Genri meid Vene piiri äärde, kus käib suure kirikukompleksi ehitamine. Unistame ujumisest, Genri teatab, et ta võib meid basseini äärde viia. Mida kujutab endale e%e eestlane, kui öeldakse „bassein“? Igatahes mi%e neljakandilist betoonauku keset lagedat karjamaad. Aga koht paistab populaarne olevat, vaatamata sellele, vesi on jumala külm ja et pole ühtegi riietevahetamiskabiini ega üldse mi%e midagi peale sellesama karjamaa. Ja higi saame ikka maha loputatud. Basseini äärest teeme jalgsimatka õhtusöögile Nazi Guesthouse’i. Selstkond laua ääres on kirju – poolakad, kes tulevad Kazbeki otsast, ameeriklased, kes on 6 aastat ilma puhkuseta töötanud, raha kogunud ja nüüd rändavad pool aastat mööda ilma. Tulevad praegu Venemaalt, Moskvast ja Peterburist ja ilmselt veel kusagilt. Ja mudugu meie India poiss ja me ise, kolm eestlast. Viime ema koju magama ja läheme teeme Edaga veel &iru Stepansmindas – sest Eda on näinud sil& „Keskus“. Pealegi on Edal fotoka patareid tühjaks saanud. Mina ei usu, et midagi rohkemat selles külas on, aga näe – tõepoolest on tubli 50 meetrit tänavat, kus midagi turulaadset, pisikesed poekesed ja üldse elu keeb. Eda saab patareid, mis tööle ei hakka ja oh imet – tal õnnestub need uute vastu välja vahetada! Aga väga palju rohke me e%e võ%a ei oskagi. Kodus teatab elevil ema, kuidas meie eestoas magab prantsue poiss ja kuidas ta tollega pikad jutud maha ajanud. Koht, mida me ei soovita – Mery Chopikashvili, tel 995 599 41 59 34, Stepansminda, Kazbegi. Koht, mida soovitame – Nazi Guesthouse, Nazi Chkareuli nimelisele prouale saab kirjutada (ssujashvili@yahoo.co.uk).

17.08, reede

Uus päev algab prantsuse poisi pissimisega ukse ees. Nii Eda kui mina saame osa, ema on tutvuse eelmisel õhtul ära sõlminud... Palun perenaiselt kuuma ve%, et aknast avanevat uhket vaadet kohvitassi najal nau&da. Saan leige, mis „alles kees“. Prantsuse poiss on võtnud öömaja koos hommikusöögiga, hea, et meie seda ei teinud. Eda läheb ees minema, lootuses bussijaama juures kohvi juua. Ta ei pea pe%uma, väidetavalt jõi ta seal oma Gruusia parima kohvi. Marsajuht küsib, kas meie oleme Nazi juurest. Kuna hommikused marsad on täis, pakkus Genri, et ta helistab ja paneb meile kohad kinni. Jah, oleme. Viimasena tuleb peale – meie pissiv prantslane. Start, mis pidi kuulu järgi olema kl 9, on tegelikult 9.20. Teel märkame korraga, kuidas kõik kohalikud löövad ühtäkki vaikselt ris& e%e. Selgub, et olime möödunud väga kõva väega pühast kohast. Tagasiteel ristpiste.mütside juures peatust ei tehta ja umbes 3 tunni pärast oleme taas Didubes. Kuna meil on kaardi peal veel metroorha, otsustame igaks juhuks uues& raudteejaama vaadata – ehk on öisele rongile pileteid tekkinud. Metroos saame osa teatraalse kerjustüdruku etendusest – valjuhäälselt, üle kogu rongi kurdab ta oma häda, viskab siin-seal põlvili... Üksi& kohtame metroos oma tu%avat prantslast. Raudteejaam on Gruusia müs&ka. Iga kassa juures on saba, ükski ei liigu. Infokassa on justnagu avatud, kuid seal pole kedagi. Passime igaüks eri sabas, aga erilist edu pole kuskil. Kõige suurem elamus on see, et ühes saba lõpust vastame oma peaaegu isikliku prantslase... Lõpuks vilksatab keegi infole&s ja ma saan teada, et ööpileteid ei ole. Esimeme võimalus hommikul 10.10. Seega võime rahulikult sööma minna. Raudteejaama ülemisel korrusel on terve rida söögikoh&. Tahaks midagi gruusiapärast, seega loovime hamburgeripakkujatest mööda. Viimases augus on tõeliselt armas teenindaja ja me saame savitaldrikuil suurepärase kana-kartuliroa. Tagasi Didubes ja üsna kerge vaevaga leiame sellest segapudrust Batumi marsa. Me oleme ju mõned tähed juba selgeks õppinud! Marsadega tundub nii, et neil on mingi umbkaudne väljumiskellaaeg küll, kuid tegelikkuses püütakse sellega venitada, et võimalikult palju reisijaid peale saada. Seega oleks mõistlik valida masin, mis juba enam - vähem täis. Aga seda me sel hetkel ei tea. Meie marsas on kaks inimest ja väljasõit on „vars&“. Passime, siis toome endale jää&sed ja passime veel. Aga siis läheb ikka sõiduks, vaatamata sellele, et bussike polegi ääreni rahvast täis. Igatahes oleme meie esireas ja seega on võimalik ka üht-teist näha. Sõit kestab ca 6 tundi. Vahepeal on erinevad piirkonnad – nii, nagu Kahhee&as olid tee ääres arbuusikuhjadega müüjad, läbime nüüd korvipiirkonna, leivapiirkonna, supikeetmispiirkonna, savinõude piirkonna (veininõud nt – oleme sa%unud tõelisele poilaadale!)... Kogu tee kulgeb mööda orgu, kõik on üles haritud. Näiteks kapsapõldudeks. Mingis vahepeatuses, kus antakse jalgade sirutamiseks 15 min, leiame ühest putkast tõeliselt naljaka mänguasja – peaaegu elusuuruses üleskeeratav valge kana, kes ringi tuterdab ja aeg-ajalt põrandale mõne muna poetab. Ostame siiski hoopis magusa leiva. Kutaisist tuleb peale teine juht. Esimene asi, mis mees rooli taha istudes teeb, on see, et sobrab oma kileko&s ja riputab siis peegli külge valge, jänesesaba-taolise karvase vidina. Võimalik, et midagi amule&.taolist. Igatahes on see heaks abivahendiks kõrvalistuvate vene piigadega ﬂir&misel. Mees vene keelt ei mõika, aga nagu tüdrukud naermise-edvistamise lõpetavad, lööb juht jänesesaba jälle kiikuma ja jälle on lõbus. Ema on endale kardinast tuulepüüdja ehitanud. Kutaisi. Juba 2. aastatuhandel eKr oli linn legendaarse Kolhise pealinnaks. Mütoloogia järgi on see kuldvillaku maa, kuhu jõuavad oma rännakutel argonaudid. 978-1122. a oli Kutaisi Gruusia kuningriigi pealinnaks.

Me ei suuda otsustada, kus maha minna – kirjade järgi on enne Batumit Ureki, kus võib-olla on liivarand, ja pärast Urekit Kobule&, mis olla „vaese inimese Batumi“. Ureki on paksult rahvast täis, kuid kuna parasjagu on sadanud, näeb ta suhteliselt porine välja – nii palju, kui pimedas välja näha on. Urekist võtab esimene juht peale pool suguvõsa (sh oma paariaastase lapse) koos mööbliga. Igatahes sõidame me edasi. Eks Kobule&s mõtleme edasi. Kobule näeb kobedam välja. Palume endid „kuskil keskel“ maha panna. Hiljem selgub, et linn on 11 km pikkune – tundub, et ühetänavaline - riba mere ääres ja ega vist mingit erilist „kesket“ polegi. Igatahes ühel hetkel öeldakse meile, et nüüd oleme piisavalt keskel ja me ronime välja. Sellist melu, nagu oli Urekis, siin „keskel“ ei ole. Öömaja-abi saamiseks pöördume ühe taksojuhi poole. See helistab paari kohta ja teatab, et on hooaeg ja kõik on kinni. Astume siis mõned sammud edasi ja küsime sama küsimuse esimesest e%ejäävast söögikohast. Sümpaatne perenaine ütleb ebalevalt, et noh, tal üks tuba on, aga see pole kuigi kena... rohkem poja sõpradele, kui need suvitama tulevad... Toal pole häda midagi – meie eelmine öömaja Mia juures polnud oluliselt parem. Kõrges toas on 5 reformvoodit ja puhta pesu saame ka. Öömajamure lahendatud, läheme randa üle vaadata. Õhtuseks promenaadielamuseks saab rääkiv kaal, kes kogu aeg kõiki enda juurde kamandab. Väääga tüütu !

18.08, laupäev Päev on päikest täis nagu peabki, kui inimesed on kavatsenud endale rannapäeva lubada. Rand on täis. Ringi käivad igasugused müügimehed. Soovijad võivad teha langevarjulennu mere kohal. Oleme peaaegu minemas, aga siis ikka otsustame ümber – suht kallis, prooviks sama asja Batumis, seal on kindlas& ilusamad vaated! Proovime keedetud maisi, täitsa hää, kui soola pisut peale raputada. Ujumisrõngaste-müüjad näevad lihtsalt naljakad välja oma täispuhutud koorma all ja sees. Baa-nani! Baa-nani! Hiliseks hommikusöögiks tellime „piri-piri“ (või midagi sellelaadset) – näeb välja nagu plov, tegelikult on segikeeratud omle%. Väga hea, igatahes palju parem kui üks tavaline omle%! Umbes poole kuue paiku hakkame liikuma Batumi poole. Käpp püs& ja iga marsa peab kinni! Batumis sajab. Palume endid jälle kesklinna viia. Taksojuht, kellelt sedapuhku majutusalast nõu küsime, juhatab meid lähima nurga taha. Järjekordne väga sümüaatne perenaine hakkab organiseerima – tal endal täna pole, aga ta helistab... Vahepeal saame teada, kui toredad on eestlased, tal on siin see eestlaste ﬁlmigrupp ka ööbinud, kes Ees&Gruusia ﬁlmi tegid... Meid pakitakse autosse ja sõidutatakse umbes saja meetri kaugusele Gruusia 1. presidendi (Gamsakhurdia) nimelisele tänavale. Pererahvas kolib kiirs& ennast oma toast välja (ema-isa kööki ja poeg lüüakse vist üldse kodunt minema) ja meil on öömaja olemas.

Musta mere ääres asuva Adjaria pealinn on Batumi. Adjaria on kaunemaid piirkondi Gruusias, kus Must meri ja lummavad vaated mägedele loovad erakordse harmoonia. Batumi ajalugu ulatub tagasi legendaarse Kolhise kuningriigi aegadesse, mil seda tähtsat sadamat ja linna nimetati Bathus. Musta mere rannikul asuv linn uhkeldab kauni keskklinna ja luksusliku rannapromenaadiga, kus saab imetleda palmialleesid, sümpaatseid paviljone, värvilisi ja tantsivaid purskkaeve ning lugematul hulgal kohvikuid ja restorane. Batumi on unikaalse kliimaga linn, kus suhteliselt kõrge õhuniiskus tagab ka temperatuuride stabiilsuse. Musta mere soolasisaldus on kaunis kõrge, kõikudes 18–30 % vahel. See moodustab ligi poole maailmamere soolasusest.

19.08, pühapäev. Eda sünnipäev. Olen õhtul moosinud pererahvast, et nad Edale hommikul gruusiakeelse tervituslaulu teeksid. Perenaine kiidab oma mehe lauluoskust ja aitab moosida. Palun, et nad marsiksid ise hommikul meie tuppa ja lööksid laulu lah&. Tegelikkuses nii häs& ei lähe – nihelen hommikul kella piiludes voodis, kardan Eda ärkamist, hiilin siis ühel hetkel pererahva juurde – need põõnavad rahumeeles – pooleldi unesegastena ei tundu lubatud laulumõte neile enam nii tore... Lõpuks korjatakse kuskilt toast paar noort beibet ka julgestuseks (keda me pole enne näinud ja pärast ka enam ei näe) ja laul saab ikka lauldud. Gruusiakeelne sünnipäevalaul; peremees lööb mõned noodid ka klaveril. Kuna pole just rannailm, otsustame minna botaanikaaeda.

Batumi botaanikaaed asub künkal, kust ca 100 m kõrguselt avanevad toredad vaated Mustale merele. 114 ha park on rajatud aastal 1912 ja heakorraga eri& ei hiilga. Küll aga pole riigi kehvast majanduslikust seisust end segada lasknud puud, millest mõned on ikka korralikeks hiiglasteks sirgunud. Dendroloogiline kogu hõlmab 3270 liiki, mis on parki piirkondadena istutatud: Ida-Aaasia, Himaalaja, Vahemeri, Mehhiko, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia. Ainuüksi eukalüpte olla tubli 60 liiki, nende hõbedased hallikasrohelised kroonid moodustavad maas&kul vahvaid pilkupüüdvaid laike. 15 palmiliiki, bambused, vahele pikitud lille- ja maitsetaimepeenraid. Või koduloomi-linde. Või veesilmi. Eda saab endale sõbraks koera, mina naudin eukalüpte ja lapiteki-tüvega sosna primorskaja’id , ema lilli – need on järjekordselt nagu mälestus Nõukogude Ees& haljastusest, mida on täiendatud lilla ris&ku õit meenutavate lilledega.

Tagantjärele tarkus: „ringliiklust“ selles aias ei ole – sissepääs on pargi ühes ja väljapääs teises otsas. Liikuda saab ainult „main roadi“ pidi. Meie oma rumaluses aga püüame kassast ostetud skeemitaolise plaani järgi ikkagi alguspunk& tagasi jõuda – sest teerajad on plaani peal olemas. Paraku läbitamatud – peale meie pole neid keegi ilmselt aastakümneid kasutanud. Kui oleme läbinud paar poritunnelit, oleme ühel hetkel ikkagi läbipääsmatus padrikus. Me ei kaota ikkagi veel lootust – päris mererannast peaks ju ome& saama! Selleks tuleb ronida üle okastraadiga võrkaia. Aga paistab, et keegi kunagi on seda juba teinud, näe, sinna on puust trepi- või redelilaadne asi ehitatud... Paraku on seegi vist ehitatud aastal 1912, sest esimesena takistust ületav sünnipäevalaps pudeneb koos mädanenud astmetega aia otsa... Vaatepilt näeb kõrvalt päris jõhker välja, õnneks on, nagu hiljem selgub, Eda haavad väiksemad kui vaatepildi võikus lubas. Kuna haavatud Eda on teisel pool aeda, tuleb meil emaga ka sellest üle saada. Teisel pool selgub meie nördimuseks, et oleme suhteliselt ilma asjata riskinud – mere äärt mööda minna ei saa, sest sajakonna meetri pärast on meri vastu kaljuseina ja raudteetunnelisse uut ellujäämiskursust läbima praegu veel ei kisu. Lakume mere ääres haavu ja kasime pori maha. Veidi eemale ilmub mingi suuremat sor& seltskond. Läheme uurima, kuidas siit minema saaks – selgub, et seltskond on turis&d Iraanist ja ei tea oluliselt rohkem kui meie – st meil tuleb tagasi sellesse teise otsa väravasse minna, kust me oma eksirännakuid esimese värava suunas alustasime... Väravast Batumi teeni on umbes kilomeetri jagu marssimist, mis iseenesest poleks mingi vaev, kui ei hakkaks vihma valama. Nagu oavarrest. Või bambusevarrest. Vintsutustest segadusseaetuna hakkame hääletama vales suunas. Vähemalt väidab nii esimene peatuv marsa. Ilmselt on tal õigus, sest kui oleme suunda vahetanud, korjab järgmine meid ilma kobisamata peale – mis siis, et &lgume nagu koerapojad ja marsa on rahvast täis. Eda seisab madalas marsas langetatud päi nagu leinav pruut. Siis tõmbavad tagapingi-mehed puusad kokku ja juubilar saab oma staatusele vastava väärilise koha nende vahel. Minu auks tõuseb üks umbes 10-aastane tüdruk, kelle ma lahkes& oma põlvele võtan. Sõit ise maksab 0,60 lari.

Väravast Batumi teeni on umbes kilomeetri jagu marssimist, mis iseenesest poleks mingi vaev, kui ei hakkaks vihma valama. Nagu oavarrest. Või bambusevarrest. Vintsutustest segadusseaetuna hakkame hääletama vales suunas. Vähemalt väidab nii esimene peatuv marsa. Ilmselt on tal õigus, sest kui oleme suunda vahetanud, korjab järgmine meid ilma kobisamata peale – mis siis, et &lgume nagu koerapojad ja marsa on rahvast täis. Eda seisab madalas marsas langetatud päi nagu leinav pruut. Siis tõmbavad tagapingi-mehed puusad kokku ja juubilar saab oma staatusele vastava väärilise koha nende vahel. Minu auks tõuseb üks umbes 10-aastane tüdruk, kelle ma lahkes& oma põlvele võtan. Sõit ise maksab 0,60 lari. Batumisse jõudes oleme märjad ja näljased. Otsustame juubelisöömat edasi lükata (tahaks mingit elamuslikumat kohta) ja teeme esimese toidu&iru kohvikus Twin – kaksiktornikesed promenaadi peaväljaku juures. Koht ise on liiga turis&lik, liiga tavaliselt euroopalik – sisustus umbes nagu Mc Donaldsis – aga vähemalt on menüüs hatšapurid. Neid me pole veel jõudnud proovida. Valime silmakujulised. Need siin maitsevad nagu tavaline kiirtoidu-juustupitsa – maitse-elamust igatahes ei saa. Liiga palju võid ja liiga palju tainast. Läheme otsima kohta, kus ome& saaks nii auväärset päeva pisut meeleolukamalt tähistada. Marsime mööda rannapromenaadi, imetleme kivikesi, aga ilm on endiselt niru ja jälle hakkab sadama. Adjari maja tundub tore, kuid on – imselt ilma tõ%u – rahvast paksult täis. Muidu on interjöör päris tore ja maja ees on maas&kuehitajad vaeva näinud, lisaks on majaesisel muruplatsil klaaskas&d Gruusia traditsiooniliste elamute make^dega. Lõpuks hakkame sünnipäevašampust jooma telgis. Telgi ühes osas on elegantsete valgete diivanitega nurk, loodame, et ehk sealne seltskond lahkub ja saame selle ise hõivata, paraku meil ei vea. Vähemalt baarmani-poiss on lahe. Tassib virnalaotud pokaale nagu mustkunstnik. Tahan seda trikki pildistada, selle peale poiss ehmub ja vähemalt 6 pokaali kukub maha... Kaardi järgi peavad kuskil olema veel ühed laulvad purskkaevud. No ei ole!!! Jalutame ema koju ja läheme Edaga veel elamusi otsima. Radissoni Sky baarist võiks ju olla tore vaade sellele vahvas& valgustatud rannapromenaadile – paraku on ka see pilgeni täis. Reklaam „lugematul arvul kohvikuid“ on ilmselge liialdus, vähemalt vihma korral. Nagu ka reklaam valgustatud skulptuuride kohta, mis peavad üksteisele lähenema ja siis jälle eemalduma – neid otsime veel mitmel õhtul, aga ei leia. Võimalik, et nende valgustus on meie sealolekuajal rivist väljas ja me lihtsalt lõunamaa pimeduses ei näe neid. Sööma kana- ja seenesuppi vanas tu%avas rannakohvikus ning lähme ka magama. Juubelipidu on läbi.

Batumi on rajatud kreeklaste kolooniana, kust ka tema nimi – kreekakeelne „bathis limin“ tähendab sügavat sadamat. 17. saj annekteeris linna Osmanite riik, 1873 liideti Venemaaga, 1918 läks linn Türgi alal, sama aasta detsembrid pooleteiseks aastaks Suurbritannia kätte. 1921 sai lepinguga Nõukogude Liidule ja Adjaria pealinnaks. 180 000 elanikuga linn on Gruusia olulisim sadam. Aserbaidžaani nafta on see, mis siit erinevatesse maailma nurkadesse teed alustab. Rannas asub kena mitmekilomeetrine promenaad, kus öisel ajal iga palm on eraldi valgustatud. Ehitust jagub igale poole – nii kesklinna piirkonda kui ka randa. Kohale on saabunud Sheraton ja vilgas tegevus käis ka Kempinski ehitusplatsil. Batumi kesklinna on üks kohalik rikkur rajanud itaaliapärase keskväljaku.

20.08, esmaspäev Hommikusöök „piazzal“ – keegi meid ei teeninda. Esimene kelner ei saa ühestki keelest aru, ehkki teeb lõpuks näo, et sai. Ootame. Kõrvallauas meigitakse mingeid staare, tundub, et TV-sse minek. Meigitavail naisel-mehel on mingid paberid käes, naine „suhtleb vabalt“ ja keerutab ringi, samal ajal püüab juuksur talle ka soengut teha. Ootame. Kohviku sallid-pleedid on kõik hõivatud. Kui oleme ikka juba väga kaua oodanud, „kaebame“ ku&le, kes tundub olema pisut pealik. Ootame. Siis püüame kinni ühe tüdruku, kes räägib vabalt võõraid keeli ja on ümbritsevad lauad juba mitu &iru läbi teenindanud. Ootame. Piazzal on mingi meeleavaldus, aga mille poolt või vastu, aru ei saa. Kolime ümber pisut varjulisemasse lauda. Ootame. Ja näe, kohvid tulevadki, aga „Austrian sandwiche“ on ainult kaks... ütleme, et me siis rohkem ei tahagi ja jagame need kaks õnnetut kolme peale ära. Leiame keldris asuva vinge veinipoe. S&ilne. Väga värske asutus ja väga sõbralik teenindus. Osta, mida tahad ja palju tahad – liitrisesse, kahesesse, kolmesesse plastpudelisse... Hinnad sellised, millega eestlane rõõmuga veini ostab. Asub meie kodutänaval K. Gamsakhurdia, igaks juhuks olgu öeldud, et ka ülejärgmine paralleel on sama nimega, ainult initsiaaliks on Z.

Konstantine Gamsakhurdia: kirjanik, 20 sajandi olulisim novellist Gruusias. Üks väheseid Gruusia kirjanikke, kes elas üle Stalini repressioonid, sh vangistuse Valge Mere ääres. Tema poeg Ziviad Gamsakhurdia, nõukogude-aegne dissident, valiti 1991 Gruusia esimeseks presidendiks. Suri kahtlastel asjaoludel kodusõjas 1993. Hopsame suvalisse pisikesse poodi vihmavarju. Tšatša on igatahes müügil. Omanikega lobisedes saame teada, et Gruusias saadakse pensionile 64-selt; et mees on Tartus sõjaväe jaotuspunk&s olnud; et nad tegid oma 2toalisest korterist ühe toa poeks, et konditsioneeri nad oma poodi panna ei saa, sest see rikuks ame&võimude arvates maja fassaadi välisilmet (ja seega ei saa nad müüa ka šokolaadikomme, sest pole piisavalt palju külma ruumi); et poolakad ostavad suveniiriks hea meelega 3-liitriseid veinipotskasid; et neil on prak&liselt 1 partei ja vaja oleks korralikku opositsiooni; et oktoobris tulevad valimised ja kõik, keda nemad teavad, hääletavad „Želanie“ poolt (Saakašvili – Rahvuspartei); tunnevad huvi, kas meie sõidu on kinni maksnud riik (tuusikud) ja kurdavad, et tänavune svi on neetult vihmane. Tänane päev ka. Kusjuures pole mingi &ba vihma, sajab ikka nii, et lainetab. Püüame kuskile edasi liikuda – kaua sa ikka paariruutmeetrises poekeses passid. Varjuotsimise vahepeatustega jõuame kohvikusse Randez-vous. Väga s&ilne ja mõnus koht, mis siis, et sisustuselt „mi%e-gruusia“. Tellime grillitud köögiviljad, mehhiko kartulid ja kreeka sala& ja &ramisu. Kõik maitseb ülihää. See oleks võinud meile eile e%e jääda! Otsime jälle purskkaeve. Jääme jälle vihma kä%e, läheme jälle sööma... Õlu ja šaslõkk. Selline päev siis...

21.08, teisipäev. Ulvi sünnipäev Eda ja memme laulavad kohaliku assor&i taustal hommikuse äratuslaulu. Lõpuks ome& on põhjust lõpp peale teha kõhutõbede vastu kaasa võetud pipraviinale (mis sellel reisil on rohkem külmarohu eest olnud). Ja päike paistab!!! Randa! Eda ei luba mul päikese käes olla ja nõuab, et me võtaksime päikesevarju. Tark tüdruk! Ma jõuan ka varju all ära kõrbeda. Kella kahe paiku tunneme turgutusvajadust. Mingeid lõbustusi rannas – nii, nagu me seda kogesime Kobule&s (nt langevarjusõit ranna kohal) – siin ei ole. Peale maisi- ja külmade jookide müüjate - tsivi kava, tsivi tsai, tsivi meledi (jää&s)! Valime ühe kohviku 2. korruse, vasikašaslõkk merelevaatega. Šašlõkk on ootamatult vintske. Õlu, nagu ala&, hea. Kl 19 mina enam ei jaksa. Jalutame ja püüame poode leida. Lõpuks peaks ju mingi pisinänni ka koju kaasa ostma! Leiame päris vahvad värvilised, pildiga kivikesed seinataldriku asemel. Emale ko%, Ulvile kaelakee. Riided on kallid! Üritame jälle Radissoni Sky-baari saada, aga satume ﬁlmivõtetele. Lia tekitab tasakaaluprobleeme.

Retseptsionist soovitab â&#x20AC;&#x17E;vaatega sĂśĂśgikohaksâ&#x20AC;&#x153; San Remotâ&#x20AC;&#x153;, tĂ¤hes&k-torni kohvik pole veel valmis. Jube kaugel! Aga tegelikult on tĂľes& lahe koht. Alles viimastel pĂ¤evadel oleme avastanud tĂľsiasja, et hinnatase on kĂľikides sĂśĂśgikohtades Ăźsna Ăźhesugune, olgu see siis niruvĂľitu tĂ¤navakohvik vĂľi noobel restoran. Eskalopp 8, kanapraad 12, 1 l lah&st veini 7 lari. Salat po gruzinski â&#x20AC;&#x201C; nagu heinakuhi taldrikul â&#x20AC;&#x201C; kusjuures kĂľrrelised - maksab 3.50.

Pil&del ei ole mi%e San Remo, vaid rannapromenaadi alguses olev ehi&s. PĂ¤evasel ajal juhtusime siin nĂ¤gema noorpaaride registreerimist.

Vaade linnale ja valgustatud promenaadile on San Remost tĂľes& tore. Gos iz MoskvĂľ pidutsevad hoogsalt. TĂ¤nu neile on mul nii sĂźnnipĂ¤evalaulud kui ilutules&k. Umbes kell 1 ĂśĂśsel lĂ¤heme â&#x20AC;&#x17E;kojuâ&#x20AC;&#x153;. Peseme, musitame, oleme olnud otĹĄen horoĹĄie gos&. Odessa merekoolis Ăľppiv noor grusiin sĂľidutab meid 20 lari eest lennujaama. Pererahva orgunn. Nende kontak&d: Temur Sanikidze, tel 599 75 48 57, K. Gamzakhursia 37/35 (endine Lenini tn) Neriman, Batumi. Pererahvale jĂ¤Ă¤vad &lk pipraviina ja assor&ijĂ¤Ă¤nused. Lennujaamas laristame viimaseid larisid. Ă&#x153;mberistumine Minskis on tĂľeline elamusâ&#x20AC;&#x201D;oleme nagu ekstravipidâ&#x20AC;&#x201D;esialgu ei oska keegi meiega midagi peale hakata, siis ikka leitakse keegi, kes teab, mida niisuguste vĂ¤ljamaalastega peale hakata ja meid juhitakse lĂ¤bi mitme lukustatud ukse â&#x20AC;&#x153;eriosakondaâ&#x20AC;?... Minu jaoks on kogu reis olnud Ăźks Ăźllatav mĂźĂź&de ĂźmberlĂźkkamine: jutud jubedast liiklusest ja ohtlikest mĂ¤giteedest, grusiinide ohjeldamatust Stalini-armastusest, kuumaverelistest inimestest... Ă&#x153;ks asi, mis paika pidas: grusiinid armastavad eestlasi. Suurim Ăźllatus: kui tĂ¤naval/pargis/rannas on ema-isa lastega, siis laste jĂ¤rele vaatab ja nendega tegeleb mees. Ja ta teeb seda soojalt ning mĂľnuga. Suurim jĂ¤Ă¤nud kĂźsimus: mis saab pĂľgenikekĂźlade elanikest?