ESSEE

FOTO: ANDRES TENNUS

Digipädevus tuleb ise lahti mõtestada

Sõna digipädevus võib vestluskaaslase kohmetuks muuta, hoolimata sellest, et iga arvutikasutaja on juba omandanud sellega seotud teadmisi. Ülikoolis vajab digipädevus kohati veel arendamist ja tähelepanu.

FOTO: RUUDU RAHUMARU

TANEL MÄLLO

TÜ digipädevuse projektijuht

Olen rakendusantropoloog, kes uurib uute mõistetega kokkupuute tagajärgi ülikooli säilenõtkes ökosüsteemis. Minu peamised „saakloomad“ on ülikoolis töötavad programmijuhid. „Mida tähendab teie õppekava jaoks digipädevus?“ küsin neilt justkui muuseas. „Me ei ole selle peale üldse mõelnud,“ vastatakse mulle varsti ekirjaga. „Minu arust ei ole meil mingit digipädevust.“

Siiski teeb üks vestluspartner ettepaneku sel teemal Teamsis rääkida. Enne seda jagab ta minuga Google Docsi faili, kus on kirjas olulisemad tehnilised oskused, mille programminõukogu liikmed hiljuti kamba peale kokku kirjutasid.

Meie vestlus algab küsimusega „Mis on digipädevus?“. Mõnele meenutab see sõna vaikuses vilkuvate LEDtulede maailma, teisele võlukunsti. Paljude jaoks tähistab see igapäevast toimimisviisi digitaalseks muutunud maailmas. Tihtipeale ei teadvustatagi oma digipädevust, vaid tegutsetakse digitaalselt seal, kus vajalik ja mõistlik.

TOETAB ÕPET Eriolukorrast tingitud kaugõpe ja lõputööde kaitsmine veebi teel ei ole digipädevuse pooldajate maailmavallutusplaan. Siiski on nende võimaluste kasutamine aidanud teadvustada, et õppetööks on tarvis häid digitaalseid

vahendeid. Lisaks aitab kontaktt unnist digitaalsesse klassiruumi astumine arendada ülekantavaid oskusi, mida saab hiljem rakendada mõnes teises kohas teistsuguste vahenditega.

See, kust läheb üldine digi pädevus üle erialasteks digiteadmisteks, oskusteks ja hoiakuteks, sõltub iga valdkonna eripärast ja vajadustest. Erialaselt vajalik digipädevus on osa erialateadmistest ja oskustest. Eluline analoogia on esmaabioskus: kõik inimesed teavad sellest midagi, kuid näiteks arstiteadust tudeerinutel on selles vallas kindlasti sügavamad teadmised.

Üldine ja erialane digipädevus erinevad eelkõige rõhuasetuse ehk selle poolest, millised digipädevusega seotud teemad on kellelegi olulisemad, näiteks loomevaldkonnas uudse sisu loomine, kuid sotsiaalvaldkonnas koostöö tegemiseks mõeldud veebivõrgustikud.

PÕHIVAJADUSED Lisaks eeldatakse mõnes valdkonnas teatud digioskuste põhjalikumat omandamist kui mõnes teises. Näiteks võime osata küll internetis viisakalt käituda, ent meditsiinieetika järgimise telemeditsiinirakenduses peavad endale eraldi selgeks tegema just selle valdkonna spetsialistid.

Kui inimestel on erisugused vajadused, siis kuidas võiksime digipädevusest mõelda ülikoolis tervikuna?

Ülikool on nagu paljude erialade saarestik. Kliima (kõrgharidus kui selline) on kõikjal sarnane, ent kohastumine erinev – ühe saare asukatele sobivat ei ole praktiline ega viisakas teistele üle kanda. Seepärast on oluline, et iga õppekava koostajad sõnastavad digipädevused, mis on vajalikud just selle õppekava lõpetajatele, sh nii erialaspetsiifilised kui ka ülekantavad oskused.

Kui õppekava jaoks vajalik digipädevus on kirjeldatud, saab hinnata, kuidas see praeguses (ja tuleviku) õppetöös välja näeb. Lihtsaim on ilmselt uurida, millised õppeained milliseid teadmisi ja oskusi annavad. Neist teadmistest lähtudes saab õppekava täiendada.

Digipädevuses sisalduvate taset ei ole ülikoolis ette kirjutatud, seega võime selle tähenduse üle ise arutleda. Loogiline test, mis eri õppekavades kattuvad. Selleks püüame need välja selgitada, et head näited jõuaksid ülikoolipere kõigi liikmeteni.

Mõistlik on püüelda sedagi, et üsna suurte nõuetega gümnaasiumiastme digipädevus leiaks ülikooli õpingute käigus rakendust.

Sissejuhatus digipädevusse on tehtud veebilehel sisu.ut.ee/ digipadevus. Sinna on koondatud materjalid, mis aitavad digipädevust hinnata ja kujundada, aga ka analüüsida. Nii saame näiteks esmakursuslasi digipädevuse lehestiku juurde suunata sõnumiga, et seal on kirjas eeldused selleks, et nad saaksid mõnusasti ülikoolis õppida ja et neil oleks erialaste pädevuste kujunemiseks vaja likud üldoskused. Samuti on seal õppejõududele materjale, mida nad võivad õppetöös

PEAKS PÜÜDLEMA, ET GÜMNAASIUMI ASTMES OMANDATUD DIGIPÄDEVUS LEIAKS ÜLIKOOLIÕPINGUTE AJAL RAKENDUST.

üld või ülekantavate oskuste on lähtuda neist põhivajadus

kasutada ja oma vajadustest lähtuvalt muuta. Lehestiku sisu täiendatakse õppekavade üldoskuste vajaduste põhjal, seega võib vajaliku, ent praegu puuduva sisu kohta märku anda.

KOGEMUSE JAGAMINE Ülikooli paljudes üksustes toetatakse kolleegidevahelist digikogemuse jagamist. Nii mõnelgi juhul on tegu pikaajalise ettevõtmisega selleks, et kujundada üldiseid, õpetamise ja õppimisega seotud, aga ka erialaseid digioskusi. Viimasel paaril aastal on erialase digipädevuse kujundamine saanud palju tuge endise Hariduse Infotehnoloogia Sihtastuse IT Akadeemia meetmest. Ka lõviosa ülikooli arengufondist digipädevusele eraldatud vahenditest on mõeldud nende projektide omafinantseeringuks.

Erialase digipädevuse kujundamise uutest rahastusvõimalustest, õppekavade analüüsist ja kõigest sellega seonduvast tuleb juttu 18. jaanuaril digipädevuse infopäeval. Mõistagi toimub see veebis. • Loe täispikka lugu veebilehelt ajakiri.ut.ee.