ESSEE
JAANUAR 2021, NR 1
FOTO: ANDRES TENNUS
44
Digipädevus tuleb ise lahti mõtestada FOTO: RUUDU RAHUMARU
Sõna digipädevus võib vestluskaaslase kohmetuks muuta, hoolimata sellest, et iga arvutikasutaja on juba omandanud sellega seotud teadmisi. Ülikoolis vajab digipädevus kohati veel arendamist ja tähelepanu.
TANEL MÄLLO TÜ digipädevuse projektijuht
O
len rakendusantropo loog, kes uurib uute mõistetega kokku puute tagajärgi ülikooli säile nõtkes ökosüsteemis. Minu peamised „saakloomad“ on
ülikoolis töötavad programmi juhid. „Mida tähendab teie õppekava jaoks digipädevus?“ küsin neilt justkui muuseas. „Me ei ole selle peale üldse mõelnud,“ vastatakse mulle varsti e-kirjaga. „Minu arust ei ole meil mingit digipädevust.“ Siiski teeb üks vestluspartner ettepaneku sel teemal Teamsis rääkida. Enne seda jagab ta minuga Google Docsi faili, kus on kirjas olulisemad tehnilised oskused, mille programmi nõukogu liikmed hiljuti kamba peale kokku kirjutasid. Meie vestlus algab küsimu sega „Mis on digipädevus?“. Mõnele meenutab see sõna
vaikuses vilkuvate LED-tulede maailma, teisele võlukunsti. Paljude jaoks tähistab see igapäevast toimimisviisi digi taalseks muutunud maailmas. Tihtipeale ei teadvustatagi oma digipädevust, vaid tegutsetakse digitaalselt seal, kus vajalik ja mõistlik. TOETAB ÕPET Eriolukorrast tingitud kaug õpe ja lõputööde kaitsmine veebi teel ei ole digipädevuse pooldajate maailmavallutus plaan. Siiski on nende võima luste kasutamine aidanud teadvustada, et õppetööks on tarvis häid digitaalseid
