Pirogovi plats ärkab ellu!

Toomemäe külje all asuv Pirogovi plats ehk suupärasemalt Piro täitub kevaditi nagu nõiaväel üliõpilaste ning kõiksuguste karvaste ja sulelistega, kes pingil istudes või murul külitades õlut rüüpavad ja sotsialiseeruvad.

Teadupärast on Pirogovi plats Tartu linna ainuke avalik piknikukoht, kus võib kevadest sügiseni, 15. märtsist 15. oktoobrini tarvitada lahjat, kuni 6% alkoholi (mõistagi viisakalt ja mõõdukalt). Vahelduva eduga on püütud Pirol õllejoomist keelata – viimati 2020. aastal pandeemia ajal –, ent need katsed on rahva hääleka vastuseisu tõttu ikka ja jälle nurjunud.

Piro on olnud koht, kus kevadõhtuti tuttavatega kokku saada. „Kõik olid Pirol,“ meenutab üks Tartu Ülikooli vilistlane. „Tõsi, seal võib kohata ka mitte just kõige meeldivamate subkultuuride esindajaid,“ täiendab teine.

Kogunenud seltskonnad hoiavad siiski rahumeelselt omaette ja märkimisväärseid kokkupõrkeid pole haljal platsil ette tulnud. Vanemad olijad mäletavad veel sellist markantset tegelast nagu Piro Kunn, valge habemega taara korjaja, kes ripakile jäänud tühjad õllepudelid oma ostukärusse kokku korjas ja häälekalt kurjustas, kui keegi tema korjemaale üritas tungida.

Platsile nime andnud Nikolai Pirogovi mälestuseks seisab 1952. aastast haljasala serval monument, mille autorid on Juhan Raudsepp, Arseni Mölder, Peeter Tarvas ja August Volberg.

Nikolai Pirogov (1810–1881) oli kirurg, välikirurgia ja topograafilise anatoomia rajaja. Ta kasutas esimesena lahinguväljal eetrinarkoosi, võttis kasutusele jäiga kipsmähise, mis vähendas jala amputeerimise hädavajadust, ja arendas amputeerimisel luuplastikat.

Moskvas arstiõpinguid alustanud andekas noormees tuli 1828. aastal pere kasina rahalise olukorra tõttu õpinguid jätkama Tartu Ülikooli, kus rektor George Frederic Parrot oli rajanud professorite instituudi. Pärast lõpetamist Pirogovil Moskva Ülikooli professoriks saada ei õnnestunud ja ta naasis Tartusse, kus hakkas arstitudengeid õpetama. 1836. aastal määrati ta teoreetilise, operatiivse ja kliinilise kirurgia professoriks. Ta töötas kliinikus, andis loenguid ja opereeris haigeid. Tema loengud, kus ta tutvustas anatoomilisi preparaate, olid väga menukad.

Pärast Krimmi sõjas osalemist aastal 1855 – ta oli Sevastopoli haigla peaarst –määrati Pirogov Odessa õpperingkonna kuraatoriks. Ukrainas elas ta oma elu lõpuni. Pirogovi palsameeritud keha säilitatakse Vinnõtsjas tema mälestusele pühendatud kirikus. Niisiis oli igati paslik, et pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu läinud aasta veebruaris ilmus platsil kõrguva Pirogovi kuju kaela ümber Ukraina lipuvärvides sall.

Teksti kirjutamisel on kasutatud ka raamatut „Tartu Ülikool ja legendid“

(Menu Kirjastus 2012)