28
AKTUAALNE
JUUNI 2021, NR 6
Erilise olukorra ise nägu kogemused Koroonaviiruse levik paiskas meie harjumused segi peaaegu et üleöö. Ühtäkki jäid ära kõik kohtumised ja muretud reisid, loengud kolisid internetti ja paljudel tuli sisse seada kodukontor. Millised mälestused meile 2020-ndate algusest jäävad?
SÕBRAD AITASID MÕISTUSE JUURES PÜSIDA NANA MAMINASHVILI tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute magistrant
T FOTO: ERAKOGU
ulin Eestisse sügisel ja võin öelda, et pan deemia ajal teise riiki kolimine oli väga kummastav kogemus. Mingil hetkel mõtle sin, et pean olema pisut hull, et võtan sellisel teadmatust täis ajal ette nii suured elumuutu
NANA MAMINASHVILI USUB, ET TAL ON SÕPRADEGA VEDANUD.
Inglise keelest tõlkinud Merike Kala-Sikk
sed, kuid samas tegi see kõike veelgi põnevamaks. Sügissemestri algus ei olnud minu jaoks kuigi raske. Erinevalt Gruusiast ei kehtes tatud Eestis komandanditundi ja pärast kahenädalast enese isolatsiooni võisin igal ajal minna sõpru vaatama, jaluta ma, kohvikusse või muuseumi. Seepärast ei häirinud olukord alguses mind üldse. Esimesel semestril sain osaleda ka mõnes auditoorses loengus. Seega elasin alguses täitsa harjumus pärast elu, välja arvatud see, et aeg-ajalt tuli kanda maski. Kui olukord muutus tõsi semaks ja jõustusid üha uued piirangud, hakkas see mind vähehaaval mõjutama. Kevad semestril, kui kõik kohad olid
suletud ja loengud toimusid vaid veebis, jäid Delta õppe hoone ja ülikooli raamatukogu üliõpilastele veel avatuks. Kuna mu korterikaaslased olid suurema osa ajast kodus, läksin D eltasse ja õppisin seal. Võimalus olla üksinda vaikses keskkonnas oli mulle suur ker gendus. Veetsin seal õppides, süües ja puhates terveid päevi. Aga kui ka Delta ja raamatu kogu suleti, ei olnud enam ku hugi minna. See oli minu jaoks kõige raskem aeg. Õues oli kohutavalt külm ja nii ei saanud ka näiteks pargis päikese käes lugeda. Olime oma korteri kaaslastega kogu aeg kodus koos, oma isiklikku ruumi polnud kellelgi ja tundsin end kui vanglas. See mõjutas ka
