34
REISIKIRI
JUUNI 2021, NR 6
Omamoodi tuttav ja võõras Lõuna-Korea 15 minutit enne seda, kui väljub lennujaama viiv buss, põrutab takso, millega pidanuksin bussijaama sõitma, otse mu silme ees vastu tänavaposti. Käib mats, mille tulemusel REISIKIRI
põrkeraud küljest rebeneb ja tõenäosus õigeks ajaks lennujaama jõuda nulli lähedale kahaneb. 28 kilo pagasit ja 45 kilo Liisat seisavad pahviks löödult maja ees. Algus on igatahes paljutõotav.
LIISA JAAKSON ajaloo kolmanda kursuse tudeng, vahetusüliõpilane Lõuna-Koreas
K
aks ja pool tundi hiljem olen tänu kõrvalseisjate lahkusele siiski õnnelikult Tallinna lennujaamas. Umbes 15 tunni pärast maandume koos kaaslastega – kokku neli eestlast – vihma mattunud Lõuna-Koreas, ja siis alles õige trall algab. Tõmbame alla kohustusliku stalkimisäpi, mille abil karantiinis olijate asukohal silma peal hoitakse ja kus tuleb kaks korda päevas oma tervisliku seisun di kohta aru anda, läbime bürokraatia kadalipu, anname sõrmejäljed, ja seejärel suunatakse meid järgmise transpordi vahendi poole. Miski, mida Korea hästi oskab, on kontroll. Ükski riiki saabuja ei või lennu jaamast omapäi sihtpunkti minna. Selleks
on ette nähtud spetsiaalsed taksod, bussid ja rongid. Paraku unustas ülikool meid sellest pisiasjast teavitada ning alles kohale jõudes selgub, et etteostetud sõitu meil teha ei lubata. Õnneks viib erirong meid viperusteta Busani. Sõidu ajal teeme nalju, mis on seotud Korea zombifilmiga „Rong Busanisse“ – selle tegevus toi mubki meie sihtkohta sõitvas rongis –, ja tunneme, et pärast kõiki neid vintsutusi ei tulekski zombide rünnak suure üllatu sena. Ent seda ei juhtu. Jaamas ootab reisijaid hoopis vastuvõtukomando, mis kõiki pealaest jalatallani desinfitseerimis vahendiga üle piserdab ja seejärel uude bürokraatiaahelikku suunab. Olen selleks hetkeks nii läbi solgutatud, et saan alles käsu peale suud avades aru, et mulle tehakse koroonatesti. Järgmised kaks nädalat veedan meel divas üksinduses oma miljonivaatega
