58
MUI(D)E
Veloergomeetrid, mis näevad välja nagu tõelised kratid
Allikas: TÜ muuseu
m
Foto: Birgit
Pü ve
T
artu Ülikooli spordifüsioloogia uuringutes osalenud inimesed on kõige sagedamini liikuma pandud veloergomeetriga. Sarnaseid seadmeid kasutatakse treenimiseks laialdaselt nii jõusaalides kui ka kodudes, neil on aga teadustöös kasutatavate seadmetega suur vahe. Spordisaali veloergomeeter on loodud hoidma treenijal kindlat füüsilist koor must, teadlased kasutavad aga sellist mõõturit, mis annab andmeid katse aluse tehtava töö hulga kohta. Nagu arvukalt muudki teaduslikku sõnavara, on termin ergomeeter pärit kreeka keelest: ergon (ἔργον) ’töö’ ja metron (μέτρον) ’mõõtmine’. Tegu ongi sõna-sõnalt töömõõtjaga. Ülikooli muuseumi kogudes on kaks veloergomeetrit, mis näevad välja nagu
Kas tead kedagi, kel on põnev teadustöö, praktika, projekt, reisikogemus või idee? Kirjuta sellest meile!
ajakiri@ut.ee
tõelised kratid. Paljud teadustööks va jalikud masinad tehti käepärastest va henditest kohapeal, siinsamas ülikoolis. Mujalt hangitud seadmeid aga kohan dati tihtipeale uurimistöö vajaduste jär gi ümber. Ühe veloergomeetri kohta on säilinud ka autoritunnistus, mis kin nitab, et selle on kokku pannud meie teadlased ja insenerid. Punasel aparaadil väntab spordifüsio loogia professor Vahur Ööpik, kes valis selle fotoprojekti „Tartu Ülikooli sada nägu“ tarvis. Mustvalge foto kujutab katseid veloergomeetriga 1975. aastal biofüüsika ja elektrofüsioloogia labo ratooriumis. Varasemad, tõenäoliselt 1950. aastatel ehitatud seadmed sarnanevad rohkem tavalise tänava jalgrattaga – nendega saab tutvuda Eesti muuseumide veebiväravas MuIS.
