Unustamatud seiklused Via Hanseatical by Via Hanseatica

St. Petersburg RUSSIA

Unustamatud ESTONIA Seiklused Via Hanseatical LATVIA

Riga

part-financed by the European Union

Unustamatud Seiklused Via Hanseatical

Spring Advertising 2014

Sund omala

22° Paraine n

Houtskari

Lemland

60°

Sottunga K ih ti Sk if te t

Korppoo

Salo

Sauvo

Kemiö

Nauvo Dragsfjärd

Åland (Ahvenanma

Espoo

HELSIN

Hanko

Loksa

TALLINN

Maardu Kuusalu

Paldiski

Käina

õg i

Arav

Rapla

Pärnu-Jaagupi

Türi

Sindi

Pärnu laht

Kōpu Viljand AbjaPaluoja KarksiNuia R i

Kihnu

KilingiNōmme S

Mazsalaca

Staicele

Salacgrīva

Burtnieku Valka ezers

Strenči

Roja da Rin

Aizpute

Tukums Saldus

22°

Jelgava

Bauska

24°

Ran

L A Ogre Ērgļi

au Lielvārde av Jaunjelgava a

Alau

Mado

Mažeikiai

Cēsis

Sigulda

Ogre

Olaine Salaspils Baldone

Dōbele Auce

RĪGA

lupe Lie

Priekule

Kalnciems

Vircava

Bart a

Skrunda

Vangaži

Jūrmala

Gauj

Liepāja

Ligatne

Sabile

Kuldīga Ven ta

Pāvilosta

Stende

Saulkrasti

Svē te

57°

Engures ezers

Talsi

Usmas ezers

Seda

Valmiera

Limbaži

Valdemārpils

Piltene

Tōrva

ca ala Rūjiena

Ikla Ainaži

Ruhnu

Kolga

g te jõ llis Ha

Tōstamaa

Vōhma

SuureJaani

Pärnu

Kuressaare

Pōlts

jõg nu är

Vändra

Lavassaare

Salme

Ventspils

J Ja

Paide

Kehtna

Lihula

Kihelkonna

Kolka

Aegviidu

E S T O N I

Orissaare

Saaremaa

Tap

Kohila

Märjamaa

Väinameri

Emmaste

Kasa ri

Haapsalu

Kehra

Saue

Riisipere

Kärdla Kõpu

Keila

Nõva

Hiiumaa

59°

58°

Kirkkonummi

Ingå

Tammisaari

Vantaa

Lohja

Karjaa

Pohja Västanfjärd

Kökar

24°

LohjanPerniö järvi

Aizkraukle

Jēkabspils

Rōngu

Otepää

Antsla

Valga

Seredka

Värska

Pskov

Pechory Velikaya

Koiv a

Ape

miltene

Alūksnes ezers

Palkino

Gulbene

Vorontsovo

Pytalovo

Cesvaine

Lubāna

ona

Kārsava

Novorzhev

Pushkinskiye Gory

Opochka Ludza

Rēzekne

28°

Zilupe

a Iss

Oš a

Viļāni

Shelo

Belebelka Poddorye

Ozero Polisto

Kholm at

Krasnyy Luch

Bezhanitsy Kudever

57°

Podberezye Loknya

100 km Ku

Veli

Varākļani

ot or

Krasnogorodsk

Lubanas ezers

e ekst Aivi

26° Līvāni

Sin yaya

T V I A

ha Snez

uksts ezers

Volot

Porkhov

Veska

Viļaka Balvi

58°

Staraya Russa

Dno

Dedovichi Pozherevitsy

Gauja

nka

elon Sh

R U S S I A

Ostrov

Alūksne

s M

Soltsy

Derevkovo Karamyshevo

Oz er o Ilm en

Shimsk

a Ubokh

Pankovka

Zaplyusye

nya um

Novoselye

Pskovskoe Ozero

Volkhovskiy

d Velikiy Novgoro

Strugi Krasnyye

Räpina

Vōru

Batetskiy

Plyussa

Bezva

Pōlva

Luga

a Zhelch

Mehikoorma

Elva

TyosovoNetylskiy Tyosovskiy

Tolmachevo Voloshovo

Pol ust

Ema

59°

Lov at

Võrtsjärv

Ozero Strechno

Tartu õ gi

Na sva

a-Jaani

Lug

Pe dya

Chudskoe Ozero

j dja Tabivere

Osmino

Chernevo Lyady

Gdov

Kallaste

õgi

samaa

Peipsi järv

Jōgeva

Ozero Samro

ssa yu Pl

I A

Mustvee

Ozero Vyale

Divenskaya

Slantsy

Iisaku

Lyuban

Siverskiy

Väike-Maarja Järva- Rakke Avinurme aani

Ryabovo

Vyritsa

Orede

vete

Tosno

Gatchina

Volosovo

Kingisepp

Narvskoe Vodokhranilishche

Tudu

Tamsalu

Ivangorod

Kolpino

Kommunar

ha ga

Viru-Jaagupi

Voyskovitsy

Narva

Sillamäe

Jōhvi

Begunitsy

Imeni Sverdlova

Kiviōli

UstLuga

NarvaJōesuu

Ch ere kha

Rakvere

KohtlaJärve

SanktPeterburg60°

Sestroretsk Kronshtadt Sosnovyy Bor Lebyazhye Lomonosov ye Selo no as Kr Pushkin

Narva laht

Kunda

Vōsu

Zelenogorsk

Roshchino

NKI

30°

Pervomayskoye

Primorsk

Psi zh a

28°

Lov

26°

orvoo

ya Idritsa

a os ka Pustoshk

ki ki Luk ie Lu lilkie Velilik Ve

Jutustus: Sass Henno, Spring Advertising Trükk: AS Pakett Tiraaž: 2000 Disain: Annika Tänav Fotod: Anna-Liisa Pääsuke, Cēsise Turismiinfokeskus, Dikļi Mõis, Ida-Viru Turismiklastri fotopank, Jõgevamaa fotopank, Katrin Loss, Koceni Turismiinfokeskus, Kristina Ernits, Leontief Arenduskeskus, Liga SPA salong, Luke mõis, Narva linna fotopank, Narva-Jõesuu fotopank, Otepää Seikluspark, Otepää Turismiinfokeskus, Pitsarestoran Liepziedi un Rozmarīns, Puhkekeskus AVOTI, Põltsamaa loss, Sangaste loss, Shutterstock, Sigulda Turismiinfokeskus, Strenči Turismiinfokeskus, Taagepera loss, Tartumaa fotopank, Valgamaa fotopank, Valka Turismiinfopunkt, Valmiera Turismiinfokeskus, Vidzeme Planeerimisregioon, Vudila Mängumaa, www.viahanseatica.info Illustratsioonid: Annika Tänav, Shutterstock Kaardid: AS Regio Valmimisele aitasid kaasa: Anita Ābolina, Dagnija Udre, Elena Belova, Katrin Loss, Kristina Ernits, Peeter Unt, Saara Bergström, Sille Roomets, Sille Siniavski, Sille Talvet, Siret Soonsein, Teele Kaeramaa, Triin Junkur. Projekti info: Via Hanseatica turismimarsruudi arendamise eesmärk Eestis, Lätis ja Venemaal on kohalikel loodus- ja kultuuriressurssidel põhineva jätkusuutliku ning erinevate piirkondade unikaalsust rõhutava turismisihtkoha loomine. Via Hanseatica võrgustikku kuuluvad ettevõtjad, turismiarendusorganisatsioonid, maa- ja kohalikud omavalitsused. Projekti juhtpartneri Vidzeme Planeerimisregiooni juhtimisel arendatakse koos uusi tooteid, suurendatakse regiooni nähtavust ja ligipääsetavust ning turundatakse ühise Via Hanseatica regioonina. Rohkem infot Via Hanseatica, arendamise, võrgustiku ja kontaktide kohta leiate aadressilt www.viahanseatica.info. ISBN 978-9949-33-473-5 ISBN 978-9949-33-474-2 „Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programm 2007 – 2013 toetab rahaliselt ühiseid arendustegevusi regiooni konkurentsivõime parandamiseks, kasutades ära regiooni potentsiaali ja soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisel ristteel. Programmi koduleht on www.estlatrus.eu.“ Käesolev raamat on tasuta levitamiseks.

sisukord Saage tuttavaks: nüüdisaegne hansaperekond ennemuistsel ärimarsruudil .......................................................... 8 Purjede heiskamine .......................................................................................................... 13 Keisrite maa ........................................................................................................................ 27 Puškini must minevik ....................................................................................................... 33 Muinasjutuline! .................................................................................................................. 37 Postiga minevikku ............................................................................................................ 42 Nabokovi hingeõnarused .............................................................................................. 48 Kingissepa visiit ................................................................................................................. 53 Euroliitume! ........................................................................................................................ 69 Soe nagu päike ................................................................................................................... 72 Sinimägedelt saladusliku Sillamäe poole ................................................................... 74 Valaste kivist loodusraamat .......................................................................................... 77 Kukruse polaarmõis ......................................................................................................... 80 Peipsi läänekaldal .............................................................................................................. 84 Sillad teevad kahest ühe ................................................................................................. 90 Tüdruk, kes teadis ussisõnu............................................................................................ 95 Muinaslugu sibulast, kurgist ja kalast ......................................................................... 99 Külm ja karge Põhjala ..................................................................................................... 103 Heade mõtete kütkeis ................................................................................................... 104 Mõni miil ja mõni muuseum ...................................................................................... 114 Puhta looduse lõhn ........................................................................................................ 118 Need vanad vallatud künkad ..................................................................................... 122 Õige sportlane keelatud aineid ei pruugi ............................................................... 125 Igavesti koos ...................................................................................................................... 128

Pelgupaik .............................................................................................................................130 Eesti oma „Kuristik rukkis“ ............................................................................................ 134 Kaks riiki, üks linn ............................................................................................................ 139 Sveiki! ................................................................................................................................... 144 Puitu ja puupäid ............................................................................................................... 151 Midgaardi keskel .............................................................................................................. 154 Lettonia mi Amore ......................................................................................................... 158 Dikļi romanss .................................................................................................................... 165 Cēsise mäss ........................................................................................................................ 168 Veoloomad ja peoloomad ........................................................................................... 173 Rahvasaadikute kaitseks ................................................................................................ 175 Armastus on õhus .......................................................................................................... 180 Veidi tavalisem lend ....................................................................................................... 191 Kodune kodutee ............................................................................................................. 196

OBJEKTIDE NIMEKIRI.................................................................................................... 200 KAARDID: Üldkaart .............................................................................................................................. 2 Venemaa ............................................................................................................................. 10 Ida-Virumaa ....................................................................................................................... 67 Lõuna-Eesti ......................................................................................................................... 89 Läti ........................................................................................................................................ 142 Viktoriini vastused .......................................................................................................... 206

Mällusööbivad seiklused

Via Hanseatical Käesolev on moodne romantiline reisilugu noorest vene ärimehest Markist, tema abikaasast Nadiast ning nende kahest lapsest, kes on teel Lüübekis toimuvale konverentsile, kui nad Peterburis juhuse tõttu lennukist maha jäävad. Kasutada on vaid üks võimalus: perekond peab sõitma Riiga, et sealt esimese ettejuhtuva lennuga sihile jõuda. Tuuled puhuvad aga teisiti ning nad avastavad end põgusalt, ent meeldejäävalt teekonnalt läbi ajalooliste kohtade – reisilt, mis muudab nende elusid.

on n al on vi im as te ek te d u at et im n Au to re is er em on ti d ele te e el k li s tu la u u aa s ta te g a tä n m u g avam ak s. m u u tu n u d palju

Saage tuttavaks: nüüdisaegne hansaperekond ennemuistsel ärimarsruudil Via Hanseatica on ajalooline kaubatee, mis Peterburist Lüübekisse kulgemisel voogab läbi mitme väga rikkaliku kultuuripärandiga riigi, luues iga reisija jaoks puutepunkti tänapäeva ja möödaniku vahel. Hansatee-äärsete maade rahvad koos oma ajaloo, kultuuri, elu- ja ärioludega kohtuvad selles meeliköitvas loos perekonnast, kes on otsustanud isekeskis Via Hanseatica rataste alla võtta. Sel ajaloolisel autoreisil kogeb noor perekond omal nahal, et maailma üha kiirenevast moderniseerumisest hoolimata on praegustel ärimeestel sajanditetaguste kauplejatega äärmiselt palju ühist. 30-aastane ettevõtja Mark on peaesineja Lüübeki ärikonverentsil. Ta võtab Saksamaale kaasa ka oma naise, ajaloohuvilise Nadia. Lapsehoidja haiguse tõttu peab paarike pagasisse arvestama ka oma kaks energilist last, Alexanderi ja Maria, kelle täitmatu uudishimu teeb Via Hanseaticast konkurentsitult kõige paeluvama teekonna, mille nad on eales läbinud.

r bu r is t u ssir ei si Pe te a. b a k a d lu a tu n n ig v천ib k a Au to a s em el sih tpu n k ti 12 id te b a et im es.n et Rii g a, m is to ess. eu, ec olin r p ex x u .l w w w

Шепелёво Кандикюля

SOSNOVYY BOR СОСНОВЫЙ БОР Глинки

Новое Устье

Курголово Дубки

Тисколово

UST-LUGA УСТЬ-ЛУГА

Пятчино

Хаболово Бол. Кузёмкино

NARVA

31 Soldina

Sinimäe

ORU

HTME

Kurtna

Тарайка

Сала

Voka

Домашово

Кёрстово

Фёдоровка

SILLAMÄE

Копор

Котлы

Маттия Пиллово

Куровицы

Семейское

Ломаха

Гакково

NARVAJÕESUU

Глобицы

Косколово

33 34 35

Ополье Онстопель

KINGISEPP KИНГИСЕПП

IVANGOROD 45 40 39 ИВАНГОРОД

Ивановское

Монастырёк Черновское

Kuremäe

SLANTSÕ СЛАНЦЫ

Kuningaküla

Загорье

Бо

Загривье Гостицы Jaama

Переволок

Заклепье

Овсище

SANKT-PETERBURG САНКТ-ПЕТЕРБУРГ 77

LOMONOSOV ЛОМОНОСОВ

Коваши

Петровское

PETERHOF ПЕТЕРГОФ

KOLPINO КОЛПИНО

KRASNOYE SELO КРАСНОЕ СЕЛО

Воронино

Колтуши

Мыкколово

Виллози

TAYTSY ТАЙЦЫ Покровская Кипень107 Черемыкино 55 30 28 105 а 126 Бол. Рейзино Сельцо Форносово Бегуницы 20 GATCHINA 22 Волгово ГАТЧИНА 21 Войсковицы Клопицы 42 81 104 Зимитицы Сусанино Лядино Елизаветино Губаницы 75 Суйда Терпилицы Лопухинка

рье

Телези

Глухово

Никольское Озёра

Рабитицы Молосковицы

VOLOSOVO ВОЛОСОВО Извара

Сосницы

Реполка

Белогорка

Выра Рождествено

Ляды

Курск

Кобрино

10 32

SIVERSKIY СИВЕРСКИЙ Дружная Горка

Кузнецово Новинка

Сосново

Извоз

VYRITSA ВЫРИЦА

Большая Ящера Хотнежа

Сорочкино

ол. Сабск

Низовская

Чаща

Владычкино Мшинская

11 Чолово

Осьмино Шаломино

i r u b r e t Pe

km GattĹĄina 49 m Kobrino 64 k Siverski 76 km d 157 km oro Narva-Ivang Tartu 338 km km 422 Valga-Valka Riia 572 km

Riia

Neeva jĂľgi

ja Peeter-P auli katedr aal Peterbur

Neeva jõgi P

eterburis

PurjeDe heiskamine „Hommikust, Mister Businessman!“ kõlas Nadia pehme hääl äratuskella kohutavas plärinas nagu harf sõjatandril. „Teie hommikusöök on valmis, Mister Businessman!“ Tõsi ta oli, kuna Mark ei võtnud kunagi hommikueinet. „Ära sa räägi,“ kähises mees kinnisilmi ja hüppas siis kiiremini istukile kui võllakoomik hetk enne sarga sängitamist omaenda matusel, äsas vastu kella vaigistavat nuppu ning lausus sügava rahuga: „Pane – hommikust, kallis – vesi keema, tahan juua teed – head, maitsvat rohelist teed viilukese laimiga, kui võimalik.“ Hommik oli rammestavalt udune, nii on Neeva deltas ikka kombeks. Linnaelanikel on Piiteri üleüldise niiskuse kohta lausa ütlus: „Kümme protsenti vett, 13

Pe ter bu ris on ko kk u 93 jõg e, oja ja ka na lit nin g sa da ko nd tii ki.

Neeva jõgi Pe

Ven em aa le mi nek uk s on vaj a viisat. Sc hen gen i viisar uu mi sa ava d ilm a viisata sis ene da Sc hen gen i rii kid e kod an iku d. Üh end usse ku ulu b su ur em osa Eu roopa Li idu rii ke (sh E est i ja Lä ti) ja neli Eu roopa Li itu mi tte ku ulu vat rii ki (Isla nd, Li ech ten ste in, No rra ja Šveit s). ww w.i fs-est oni a.c om

terburis

üheksakümmend protsenti udu.“ Vastukaaluks linnal lasuvale rahule valitses Tallinnskaja uulitsa neljanda maja neljandas korteris ärgas meeleolu: Nadia sebis kiirustades ringi ja toppis aeg-ajalt veel mõne hilbu või vidina niigi täistuubitud kohvreisse, Mark tegeles hommikuste protseduuridega ja lapsed jälgisid multifilme. Nelja-aastane Maria pani emale igal õhtul enne magamaminekut südamele, et too teda enne „Maša ja karu“ algust üles raputaks, tulgu või viimne kohtupäev. „Ma-aaa-arx!“ jooksis Nadia röökides vannituppa, kus peremees parajasti stiilset habemenuga viibutas. „Juhtus midagi?“ küsis mees ehmatusest toibununa rahulikult ning tupsutas põetajaliku helluse ja tualettpaberiga oma värskelt veritsevat põske. Ta aimas vastuse iseloomu. „Anja on haige, arvatavasti kopsupõletik. Mis me teeme? Lennukini on neli 14

Popu la ar se im ad tundi!“ Anita oli Nadia noor poolõde, kes pidi jääma m uu se um id reisi ajaks Marial ja Alexanderil silma ja kõrva peal Pe te rbur is on hoidma. Voodihaigena oli seda aga küllaltki keeruline m er em uu se um, teha, kuna lapsed teadagi armastavad ringi joosta Pe et er Su ur e ja pahandustesse sattuda ning hingamisraskuste ja m aj am uu se um, kõrge palavikuga ei ole politsei ja päti mängimine see zo olo og ia m uu se um ja Ve ne Ra hvam uu se um kõige lõbusam tegevus. , ni m et ad es vä he se id . „Noh?“ w w w. sa in t-p et er sbur g. co m / m us eu m s „Mis noh,“ ühmas Mark pooleteiseminutise kuklakratsimise järel, „pole hullu, pakime sisse.“ „Võtame kaasa?“ küsis Nadia. „Võtame kaasa, neil on ju suvest viisad olemas,“ vastas Mark, avas oma sülearvuti, klõbistas nuppudega ja hõikas siis teleri ette naelutatud järglastele: „Pakkige kotid, tulete kaasa!“ Püksid-sokid-joped-saapad-särgid-sviitrid ülima innuga kohvritesse topitud, olid ka lapsed, nahad märjad, minekuks valmis. Mark käis aga närviliselt kirjutuslaua juurest kapini, kapi juurest voodini, voodi juurest uuesti kirjutuslauani ning avas iga ukse, sahtli ja luku, ent jäi nõutuks. Ta võttis telefoni, valis numbri ja tõstis toru kõrva äärde. „Tere, Andrei,“ rääkis ta madalalt – Andrei oli tema assistent –, „ole meheks ja mine mu kabinetti, ava kirjutuslaua ülemine sahtel, ülemine, ning võta sealt puidust mälupulk. Sellel peaks olema dokument pealkirjaga „Lüübek“, prindi mulle sellest kolm koopiat, ma hakkan kohe sõitma.“ Ta pani 15

Mis olid Ve n e m aa populaarse imad lapsenimed aastal 2012 ? A) Andrei ja Maria B) Aleksand er ja Anasta sija C) Sergei ja Anna

toru hargile, kingad jalga ja kamandas perekonna infotundi. „Brigaad, teie kapten peab korraks büroost läbi käima. Ma eeldan, et minu tagasituleku ajaks olete täies rõivais ning valmis lahkuma. Laadin pagasi kohe autosse, see on kõik,“ skandeeris ta, haaras kõik neli kotti ja kohvrit ning kadus nagu tuul. Nadia ja lapsed jäid talle järele vaatama, Alexander koputas nimetissõrmega oimukohale. Must maastur peatus Sadovaja tänaval kohvik Begemoti ees, uks avanes ning välja astus Mark – musta riietunud, ent tumepunaste raamidega päikeseprille kandev ilmselgelt eikuskile kiirustav mees. Ta jättis auto parkimiskeelust hoolimata sinnasamasse ning sörkis kohvikusse, tema sammudes ei paistnud närvilisust ega tavasörkijale omast kohmakust. Kuigi Mark ei joonud kohvi tihti, oli tollest paigast kujunenud tema lemmik, põhiliselt mugava asukoha tõttu.

Laima on tuntud Läti kommivabrik, Eestis on populaarseim šokolaadide tegija Kalev ning Venemaal eelistatakse Rot Fronti nimelisi komme.

„Üks suur must kohv palun kaasa,“ lausus ta verinoorele teenindajale, viskas sajarublase letile ning uuris hajameelselt pooltühja saali. Siin oli palju üksikuid inimesi istumas hajutatult mustadel toolidel mustade laudade ääres, nende silmad hommikuväsinud ja kurvapoolsed. „Katarina,“ kõlas paokil suust sosinaga, kui ta pilk peatus kohviku tagumises nurgas istuval pikkade kastanpruunide juuste ja prillidega pilkupüüdval noorel naisel, kes oli ilmselgelt oma arvutisse süüvinud. Nüüd hakkas Markil tõeliselt kiire: tema rahulik, peaaegu jäätunud 16

Peterhofi pu

rskkaevude

park Peterb

olek muundus mõne hetkega vappuvalt närviliseks, ta oleks nagu surma näinud, ent nüüd sammus ta sellele vastu. „Vabandust, tere,“ ütles ta kohmetult. Naine võpatas, pööras pea Marki poole ning ajas silmad suuremaks, kui oli isamaa. „Mark, oh mu jumal!“ „Teie suur kohv kaasa, härra, ja kakskümmend rubla,“ segas ettekandja sõnatut teineteise silmitsemist. „Aa, ei, pole vaja. Raha pole vaja,“ vastas mees, haaras kandikult kohvitopsi ja istus maha. „Sa oled Peterburis. Miks sa ei helistanud?“ – „Me ei ole nii ammu näinud, ma ei teadnud su numbrit, ma ei teadnud sedagi, kas sa veel elad,“ luges Katarina enesestmõistetavaid põhjuseid enesestmõistetaval toonil ette. „Pealegi olen ma siin vaid äriasjus. Sõidan tunnikese pärast tagasi Riiga.“ Nüüd märkas Mark 17

uris

Pe te rbur i kü la st ad es on vä he m al t ko lm ni i-ö eld a ko hu st us lik ku va aa m is vä är su st: so ovita m e kü la st ad a E rm ita aži ku ns tim uu se um it, Ka ta ri in a pa lee d Tsar sk oe Se los ja Pe te rh ofi pu rskk ae vu de pa rk i.

Peeter-Pauli katedraal

Peterburi esimen e ehitis oli Peeter- Pauli kindlu s, selle juurd e kuulu va katedr aali kellato rn on siiani linna kõrgei m.

pisikest punast kohvrit laua kõrval. „Ah nii. Ma lendan ka täna, Lüübekisse. Konverentsile,“ häälitses ta ja sügas parema käe nimeta sõrme. „Tule tagasiteel Riiast läbi, mul on korter ja palju veini.“ Katarina ütles seda just nii apaatselt, et mõjus seksikana, lõi arvuti kaane kinni, tõusis püsti ja asutas end minekule, sorides enne oma ridikülis. „Mu takso on ees, tšau, Mark.“ Ta ulatas mehele oma visiitkaardi ja lahkus. „Katarina Petrova. Pankrotihaldur. Gogoli tänav 13, Riia. +371 66 637 957“. Ta oli tules. Ootamatu kohtumine oli Marki viinud aega kümme aastat tagasi, mil ta õppis Riia Tehnikaülikoolis. Sõpradega kohtumised Laima kella all ning neile järgnenud metsikud õhtud kesklinna baarides vahetusid järgemööda ta säravas pilgus. Siis 18

meenus talle Riia viimane kevad, melanhoolia etalon. Lõpupidu, viimane armastus, lahkumine. Äsjane melu muutus mahavaikitud mälestuseks. Mark sõitis tagasi Peterburi, Nadia jäi rasedaks, nad abiellusid, lõhkusid Peeter-Pauli katedraali ees klaase, paitasid Vassilevski sfinkse ja väisasid ratsutavat Peeter Suurt, said kaks last ja kuhjaga tööalast tunnustust. Elu oli justkui ilus, ent nüüd – Katarinat nähes – tundis Mark, et kogu ta elu Peterburis võis olla kartlike valikute tagajärg. Kas ta oli igatsenud Riiat? Tahtnud ammuseid tundeid? Mark pani väärtusliku visiitkaardi rahakoti vahele, võttis laualt kohvitopsi ning astus kohvikust välja, märkamata isegi teenindaja reibast hüvastijättu – ta nägi ainult enda ette. Andrei juba ootas teda kontori valvelauas koos kolme koopiaga dokumendist pealkirjaga „Lüübek“, mille ta oli korralikult kaustikusse köitnud. „Ära nüüd neid ära kaota, šeff,“ ütles ta kergelt muiates. „Selle solvava märkuse eest võiksin ma sind vabalt vallandada,“ vastas Mark ning lisas: „Aga kes siis mulle koopiaid teeks?!“ Meeste muhelemise katkestas Marki mobiiltelefoni helin. „Kas sa oled juba teel? Me jääme niimoodi hiljaks.“ Helistaja oli Nadia. „Kontoris, kohe hakkan liikuma,“ rohmas Mark ja vaatas kella. Lennukile jõudmiseks oli kaks tundi. „Ma ei jõua, tulge metrooga, saame lennujaamas kokku.“ – „Ah? No kurat, Mark. Olgu,“ lõpetas naine ärritatuna kõne. „Alex! Maria! Tulge pange ruttu riidesse, me läheme metrooga,“ hüüdis Nadia telerist viimast välja pigistavaid lapsi. „Kus isa on?“ küsis Alexander. „Jah, 19

Su ur epär an e abim ee s on Via H an se at ica vir tu aa lne re isi pla ne er ija ve ebis . ww w. via ha ns ea tic a.c om Sa ad aval on ka mo bii lir ak en du s.

k“ „Vaskratsani

Ratsutavat Peeter Suurt kujutav Falconet’ skulptuur „Vaskratsanik “ on Peterburi vanim ja kuulsaim kuju.

kus issi on?“ kordas Maria. „Ta sõidab töö juurest otse lennujaama, me saame seal temaga kokku,“ selgitas Nadia võsukestele. Ta sidus Maria kingapaelad kinni, heitis korterile hüvastijätva pilgu ja kamandas lapsed uksest välja. Lapsed jooksid ees ja ema ruttas järel Novotšerkasskaja peatusse, seal astusid nad trollibussi peale, mis viis neid Gostinnõi Dvori metroojaama. „Ema, miks nimetatakse Peterburi Venemaa Veneetsiaks?“ küsis Alexander, kui nad üle Aleksander Nevski silla sõitsid. „See on sellepärast, et meie linnas on õudselt palju vett ja õudselt palju kultuuri, täpselt nagu Veneetsiaski. Peterburi kutsutakse veel ka muuseumide linnaks, sest meil on siin palju ääretult huvitavaid muuseume ja vanu paleesid,“ rääkis Nadia õhinaga. „Me oleme ju teiega käinud näiteks Peterhofis ja Talvepalees. Inimesed tulevad kaugetest maadest siia, et neid kohti oma silmaga näha.“ – „Mulle meeldisid Peterhofi purskkaevud, see oli nagu 20

Ta lvepa le e k u u lu b E r m it a a ži k om p le k si, m is h õlm a b en d a s m a a il ma su u r im a t k u n s ti k og u. K ok k u on s ea l ü le k olm e m iljo n i te os e k ivia ja st tä n a pä eva n i. Talvepalee Pe

terburis

Alice’i imedemaa,“ sai Maria sõna sekka. „Talvepalees oli kõike liiga palju, pole ime, et revolutsiooniks läks,“ arvas Alexander. Trollibuss peatus, väsinud ilmetega inimesed voorisid välja, et lasta peale teised, ning Nadia, Maria ja Alexander seadsid sammud maa peale viiva trepi poole. „Metrooga sõidavad nii paljud inimesed sellepärast, et maa all ei ole ummikuid – meie linnas on nii palju liiklust, et metrooga jõuab kiiremini kohale,“ selgitas Alexander Mariale, kui see oli suu küsimuseks avanud. Mark istus autos, mõtted väänlesid nagu väädid ta peas. Rinnus oli kahurikuul – must ja raske süda –, peopesad higistasid. Järsku oli talle turgatanud, et ta pole ammu õnnelik olnud. Kiire elutempoga ei pane tähelegi, kuidas päevad mööduvad huvituses ja ükskõiksuses. Ta oli elule allunud, saatusele alla vandunud ning ainus, mida ta praegu tahtis, oli pääs sellest lõksust. Kaduda taevariiki, kus kõik on nii, nagu 21

tema heaks peab. Otsmikut roolile toetades pobises ta: „Ma lähen tagasi Riiga.“ Ta lükkas süüte sisse ning mootor hakkas nurruma, kurss võeti lennujaama poole. ooliini oli Mitu metr stal 2014? aa Peterburis A) 4 B) 5 C) 6

Metrooliinil number kaks viibisid sadade näotute kodanike vahel Nadia ja lapsed. „Kas te teadsite, et Lüübeki kohta käib legend, mille kohaselt valmistati just seal esimest korda martsipani?“ üritas ema lapsi lõbustada. Alexander – martsipan oli juhtumisi tema meelismaius – vaidles vastu: „Ei, ei, esimesena tehti martsipani Eestis! Vanaema rääkis mulle, kui me tema juures käisime. Kas sa söödad meile meelega valeinformatsiooni sisse, kallis ema, või on hoopiski sind eksitatud? Martsipani kasutati tol ajal ravimina, tänapäeval nimetatakse sellist nähtust platseeboks.“ Kaheteistkümneaastase poisikluti kohta oli Alexanderi sõnavara imestamapanevalt lai ning tema käitumine meenutas pigem poolteist korda vanema noormehe oma. „Muidugi ei räägi ma teile meelega valejuttu, on lihtsalt selline legend, et Lüübekis…“ – „Kuss, kuss, ema, pole midagi,“ segas Alexander varjamatu heameelega vahele, „ma ei pea viha, aga mõista, et ma ei unusta sellist reetmist.“ Nadia hakkas itsitama ning lapsed järgisid tema eeskuju. Peagi jõudis metroo Moskovskaja peatusse, Nadia võttis kahest käest kinni ja nad trügisid vagunist välja. Ta vaatas kella: lennuvärava sulgemiseni oli aega veidi vähem kui tund. „Tulge nüüd,“ kiirustas ta lapsi, „viimane 22

buss veel ja siis oleme lennujaamas.“ Nad jooksid trepist üles ning tundsid, kuidas soe hilissuvine õhk täitis taas nende sõõrmed. „Näe, bussipeatus on seal,“ ütles Alexander ja viipas teisel pool tänavat asuva ootepaviljoni suunas. Seal seisis palju inimesi kohvrite ja kottidega ning Alex võis vanduda, et ühel paksu habemega härrasmehel oli koguni ämber käes. Nad ootasid foori luba tee ületamiseks. Nadia süda hakkas põntsuma nagu Metro Clubi diskoteek, kui ta märkas uhkelt silti „Pulkovo 1 – Aeroport“ kandvat bussi aina lähemale jõudmas. „Roheline, roheline, roheline…“ saatis ta foorile telepaatilisi signaale, ent see ei teinud teist nägugi, rääkimata värvist. Autod voorisid aina edasi ja tagasi, vasemale ja paremale. Buss jõudis peatusse, avas uksed ning ootas, et kõik reisijad, ka imelik ämbriga habemik, istet võtta saaksid. Nadia vaatas närviliselt mõlemale poole teed, veendus, et viieteistkümne sekundi jooksul ükski auto ülekäigurajani ei jõua, haaras Maria sülle ja Alexanderi kättpidi kinni ja karjus nagu emalõvi: „Jooksuga nüüd!“ Ja nad jooksid, ja autod signaalitasid, eriti üks must maastur, mille roolis istus nendesamade liikluskeerises üle tee tormavate laste isa. Mark peatas auto lennujaama viiva bussi taga ja jooksis raevununa välja, karjudes: „Kui sa tahad meie lapsed ära tappa, siis ära tee sellest etendust, ole veidi diskreetsem – nagu kassipoegadega!“ Nadia ja Maria 23

puhkesid nutma, Alexander lubas isa sõnad teatud puhuks kõrva taha panna. „Ise sa vahid ei-tea-kus ja paned meid sellisesse olukorda, kus me nõnda kiirustama peame, sa julm-julm mees,“ pigistas Nadia läbi pisarate hääletorust välja, pannes oma abikaasa kohmetuma. „Istuge autosse,“ säilitas Mark range tooni ning teda kuulati.

e us ühe Ven Milles peit ja le st ri pärli, laevastiku tsus? Aurora täh astase A) Üle saja-a l pole rjääri jooksu s, a rk a milita gu üheski lahin ta osalenud ata. nud puutum ta ilu on jää ilmasõja B) Teise maa sellega ajal sooritati genemine hulljulge põ peeritud natside oku urisse. Riiast Peterb alt anti C) Sellelt laev avapauk 1917. aastal lutsioonile. Oktoobrirevo

„Mis te arvate, kui me läheksime hoopis autoga?“ küsis Mark kõhkleva sõbralikkusega nüüd, kui kõik olid jõudnud toibuda. „Autoga? Saksamaale? Miks!? Meil on ju lennupiletid ostetud!“ Nadia ei mõistnud, tal oli selleks õigus. „Noh, me ei saa kindlad olla, et me üldse lennuki peale

Ristleja Auro

jõuame,“ ütles Mark ja toksis nimetissõrmega vastu kütuseindikaatorit, sel põles ohutuli. „Aga tanklad on ju igal pool!“ – „Täpselt! Ma ei tea, millist valida.“ Mark tundis end idioodina, tal oli selleks õigus. „Sa ei tea, millist valida!? Lase, ma valin siis sinu eest: näe, sõidame sinna, kui härrale sobib,“ näitas naine näpuga paremal asetsevale kahele kütusepunktile. Mark urises ja keeras rattad paremale. Tanklas astus ta välja, surus pumba vihaga paaki ja lasi selle täis, astus seejärel paarikümne ruutmeetri suurusesse putkasse, kus peale kütuse müüdi veel magusaid ja soolaseid näkse, igat sorti ja värvi jooke, erinevatele auditooriumitele suunatud ajakirju, õlisid, vahasid, lõhnakuuski, sigarette ja isegi lõikelilli. Viimaste juures jäi Marki silm peatuma, ta valis välja pika punase roosi, napsas seejärel leti kõrvalt kaks šokolaaditahvlit ning maksis floristile-tanklateenindajale kogu kupatuse eest. Üks vastastikune tänamine ja hüvastijätt hiljem astus ta tanklast välja ning sammus tagasi auto poole. Autosse istunud, ulatas ta Nadiale lille ja lastele šokolaadid ning palus oma ärrituse pärast vabandust. „Mul on närviline päev olnud, see ettekanne ja…“ Ta ei lõpetanud lauset, vaid jätkas teise mõttega: „Läheks äkki ikkagi autoga? Teeme sellest sõidust meie reisi, mitte minu oma: võtame aja maha ja lihtsalt sõidame. Läbi Eesti Lätti ja ehk alles sealt lennukiga Lüübekisse, teate, Baltimaad on praegu nii ilusad ja meil on aega…“ – „Kallis, mul oli peaaegu meelest läinud, et sa võid vahel armas ka olla,“ püüdis Nadia heatahtlik ja pahane korraga olla. „Mudilased, mis teie arvate?“ 25

– „Minugi poolest, mida kauemaks ja kaugemale rutiinist, seda parem,“ möönis Alex. „Kas me läheme siis vanaemale ka külla?“ anus Maria – Marki ema elas Eestis, Narva-Jõesuus, kus lapsed ikka suviti kuu või paar veetsid. „Ma olen teda juba igatsema hakanud.“ – „Mnjah, võime ju käia korraks viisakusest tere ütlemas,“ vastas isa. „Lubad? Lööme käed!“ kilkas tütar. „Tead, Peterburist Riiga viib ju ajalooline kaubatee, mida tänapäeval kutsutakse Via Hansaeticaks: see läheb läbi Narva Tartusse, sealt läbi Valga Riiga, mis sa arvad? Äkki teeme meid ümbritseva maailmaga veidi lähemalt tutvust?“ pakkus Nadia välja. „Me võiksime kasvõi meie koduoblasti läbi uurida, sa ei kujuta ettegi, kui palju huvipakkuvat võib omaenda nina alt leida, kui osata näha,“ jätkas Nadia säravate silmadega ja lisas: „Tead, mul on hea meel.“ Lähedal asuvast supermarketist osteti kaasa hea hulk toidumoona: saia, leiba, sulajuustu, vorsti, sinki, viineripirukaid, kreemisaiu, kartulikrõpse, pähkleid, küpsiseid, karastusjooke, vett ja veini, ning alustati sõitu mööda Kiievi maanteed Gattšina poole, kus asjaosalisi ootasid esmaklassilised paleed ja pargid – nagu Nadia internetist juba välja oli jõudnud uurida.

alt Via H an se ati ca l sa ab lõbus rei si pla ne er ida ko du leh el ww w. via ha ns ea tic a.i nfo. 26

ri u b r e t Pe

G a t t ši n a

Riia

i 49 km Peterbur 103 km p Kingissep gorod 139 km an Narva-Iv m 7k Tartu 30 km Riia 522

Keisrite maa „Siit paremale jääb Taitsõ alev vana Demidovi mõisa ja õunapuupargiga,“ rääkis Nadia tahvelarvutit näppides. „Rahvapärimus ütleb, et siinsed allikad ja õhk peaksid ravitoimega olema. Ja Gattšina lihakombinaat asub ka siin, vaat siis!“ – „Puhas vesi ja värske õhk on ju alati tervisele head,“ tegi Alexander märkuse, „aga ma olen kuulnud, et vana uskumuse kohaselt on sealne lihatoodang toitva mõjuga.“

Gattšina

Pauluse ka

tedraal

Demidovi perekonna mõi

Mõisa praegune hoone ehitati aastatel 1774–1778 Demidovite pere jaoks, mõisahoonet ümbritseb Inglise stiilis park. Parim aeg mõisa külastamiseks ja pargis jalutamiseks on varasügis. Kindlasti haara kaasa kott õunte jaoks.

s Taitsõs

– „Alex, pea targutamisega piiri,“ palus isa naeru tagasi hoides, kui oli Nadia kortsus kulmu näinud. Kakskümmend minutit hiljem sõitis tuttav must maastur mööda Gattšina paneelmajadega ääristatud peatänavat Ingerburgi värava suunas, et lõpuks jõuda Paul I ja Priori lossi aladele, kus neid ootas hämmastav loodus ja inimloome. Autost välja astudes tundis moekunstnikust Nadia midagi, mida ta tavaliselt tundis uue rõivakollektsiooni valmides – see oli uhkus millegi elutu, ent puhtalt ilusa üle. „Tõesti prantsuspärane,“ poetas ta mokaotsast ja naeratas rahulolevalt uhkete hoonete, roheluse ja päikese poole. Lossipargid pakkusid iseäranis suurt rõõmu lastele, kes jooksid lustiga ringi, ronisid, turnisid ja ammutasid igal viisil õnnetunnet, mida see koht pakkus. Marki meelt lahutas lossipargis asuv hoone, 28

Priori loss Gattšina

Gattšina palee

ja muuseum

üle lossipar gi Võ tk e ett e ja lu tu sk äik ilu sa ks mu ud ab se lle ro hk ete silda de, er iti sü gis en e vä rvid em än g. 29

Gattšina palee

pargi kasemaj

mis eemalt nägi välja nagu virnatäis kasepuitu, seestpoolt aga meenutas järjekordset valitsejapaleed. „Siin on nii hea!“ rõkkas Mark ning pere kinnitas ta väidet. „Sealt vaatetornist peaks hea ülevaate saama. See on teooria, mitte fakt, aga võiksime kontrollida,“ sõnas Alexander aristokraatlikult palee häiretorni poole osutades ning nad hakkasid näidatu suunas astuma, lapsed ees ja vanemad teineteisel ümbert kinni hoides tagapool. „Hämmastav,“ nentis Nadia, uuris tahvelarvutit ja juhatas kamba pilke: „Näete, seal on Armastuse saar ja Veenuse paviljon. Ja seal obelisk!“ – „Ja seal on meie auto,“ kilkas Maria, kui oli päratust vaatest midagi tuttavat leidnud. Nad tõmbasid hetke hinge ja märkasid siis, et miski on puudu. ljon Ga Veenuse pavi

ttšina paleepa

rgi Armastu

se saarel

Obelisk Konstaabli välj

akul

Gattšina linna

muuseum

pa rg i ko ht a lä he m al t Uu ri Ga ttšin a pa lee ja e.r u. ko du leh elt ga tch in apalac 31

a rk i Nadia M ele b a t a a v Miks ljatamis n d e r i na ja Alexa aselt? tihti pah an d e r b, et Alex a rd a k a l A) T a eeskuju muutub is rkastiliseks , sa jahedaks . ks ja salvava on ab, et isa B) Ta kard sõbra eest. lt pojale liia kaotanud ab, et on rd a k a T o ) C se, kuna to poja austu a heidab. nalj tema üle

„Alex!“ hüüdis ema, kuid vastust ei tulnud. „Läheme alla tagasi, lendu minna ta ei saanud,“ pani Mark ette ja nad astusid mööda järsku treppi maapinna poole. „Alex! Alex!“ hõikas Nadia veel, ent poissi ei olnud. Ta jooksis palee peasissekäigu juurde, kus istus Puškini luulekogu sirviv igivana valvur, ning küsis mehelt, kas ta pole näinud kaheteistaastast pruunide teksade ja halli T-särgiga nagamanni. „Üks väike härrasmees astus just sisse, küsis, kas meil siin taevakojas vesiklosett ka on. Ma juhatasin ta edasi, mulle tuli kohe meelde üks lugu, mida ma kunagi mäletasin,“ vestis valvurihärra ähmastesse mälestustesse sukeldudes ja viis otsijad vaikides edasi tualettruumini, millest samal ajal astus välja Alexander. „Miks sa ei öelnud, et sa alla tuled, kulla laps?“ küsis ema murelikult ning Alexander vastas: „Kallid inimesed, ma ei tulnud teiega alustuseks üleski!“ Mark paiskus selle peale naerma, ent vaibus kiirelt, kui nägi Nadiat teda pahaselt silmitsemas. Perekond tänas elutarka lossiesindajat ning lahkus, hing täis värsket elujõudu.

Öö ma ja de st so ovita me Ga kk el H ou se’i Ga ttšina pa rg i läh ed us es või kü lalist em aj asid lin na ää re osad es. 32

ri u b r e t e P

Su id a Kobrin o

Riia

km Peterburi 64 d 138 km oro Narva-Ivang Tartu 307 km Riia 514 km

Puškini must minevik „Kuhu edasi?“ küsis Mark Nadialt, kui nad olid taas autosse istunud. „Hmm,“ mõtles naine ja lülitas tahvelarvuti sisse. „Siit viisteist kilomeetrit lõunasse jääb näiteks kohake nimega Suida. Kohalikus mõisahoones – nüüdses muuseumis – elas kunagi Puškini vanavanaisa ja praegu korraldatakse seal väidetavalt kõige südamlikumaid ekskursioone tervel Venemaal.“ – „Mina tahan sinna minna! Aleksander Sergejevitš on mu lemmikpoeet, rivaalideta,“ näitas Alexander initsiatiivi üles ja etles: „Mis suvi on muud kui hukkamisootus, varitseb surm, kuid tantsiskleb lootus, et miski ei närbu ja tüdruku hurm,“ ta 33

Rii Riia

Ing ebur gi vä ra va d oli d ük s Pa ul l se pi tsu st es t, ku id as G. Or lovi ma am õis sõja vä eli nn ak s mu ut a. Ga ttšina st Pe ter bu ri sa i ain ul t läbi Ing ebur gi vä ra va te. Tä na se ni on sä ili nu d uu ed Ing ebur gi vä ra va d.

embas oma õde, „nagu tõde, on taevast ja igavene.“ – „Vahi, vahi, Puškinil ikka on rivaal,“ oli Mark poisi üle uhke. „Konkurendid kuuluvad kaasaega, isa,“ selgitas Alexander oma sigitajale maailma asju. „Mulle meeldisid riimid, aga viimases ei olnud riimi,“ oli Maria kergelt pettunud, ta sikutas oma punupatse, sulges silmad ja triivis lahtisest aknast imbuva tuulega kaasa. Peatumise peale avanesid ta laud, nad olid jõudnud eelmistega võrreldes palju tagasihoidlikuma hoone ette. Uks avanes ja välja tuli umbes viiekümneaastane naine, kes perele rõõmsalt lehvitas. „Tere, linnarahvas! Kas tulite ekskursioonile?“ küsis ta sõbralikult. „Ikkaikka, eksinud me vist ei ole,“ vastas Nadia. „Võite auto siiasamasse jätta, astuge julgelt edasi,“ kutsus

Ingerburgi väravad

Suida mõisamuuseum

naine, „mina olen, muideks, Jekaterina.“ – „Rõõm tutvuda! Mina olen Anastasia, see on minu abikaasa Mark ning need meie lapsed Alexander ja Maria,“ tutvustas Nadia perekonda. Nad läksid mõisamajja sisse. „Kõike, mida näete, võite puudutada ja lähemalt uurida, katsumisel on suur vägi,“ rääkis Jekaterina. „Nagu te ilmselt teate, kuulus see hoone kunagi Abram Hannibalile, Puškini vanavanaisale. Mis võib ehk huvitav olla, on fakt, et Abram oli pärit Aafrikast, kust ta rööviti, Konstantinoopoli viidi ja sealt Peeter I õukonda toodi. Käsk tema Venemaale toimetamiseks tuli kusjuures teise kuulsa kirjaniku, Lev Tolstoi vanavanaisalt.“ – „Väga veider, milliseid seoseid võib leida, kui on ainult aega süüvimiseks,“ arvas Nadia. Ajalugu huvitas teda tohutult. Jekaterina jagas tarkusi edasi, surematu hellus prillide tagant peegeldumas.

Puškin

isa kodu i vanavana

, nüüdne Su

A. Puškini kirja ja allirja näid

ida mõisam

uuseum

Kogu ekskursioon kestis ühe väga pika ja huvitava silmapilgu, Jekaterina tõmbas hüvastijätuks kogu pere järgemööda oma suurde sooja embusse ja pärast seda mindi parki lühikesele jalutuskäigule. Päike sillerdas pilvitus taevas, kell lõi ning park hakkas linnuhäältest kihama. Must maastur sõitis tolmu üles keerutades edasi.

Riia

Peterbu

Sive r sk i Võra Roždes tveno Riia Riia Riia

Riia

km Peterburi 76 d 137 km oro Narva-Ivang Tartu 305 km Riia 504 km

Muinasjutuline! Puškini radadel ka jätkati: järgmiseks peatuskohaks valiti Suidast vaid viie kilomeetri kaugusel lõunas asuv Kobrino küla, mis võlgnes oma kuulsuse Arina Rodionovnale, kuulsa poeedi hoidjale. „Kardan, et pärast seda reisi ei taha ma enam mitu minutit Puškinist midagi kuulda,“ kaebles Mark Leningradi oblasti vaatamisväärsuste üle, kui talle järgmise sihtpunkti andmed sisse oli söödetud. „Virisemine jätta, käsku täita, kohale sõita,“ kumises Alexanderi suust monotoonselt. „Jah, šeff, aga, aga, aga…“ – „Teie asi ei ole ohvitseride sõnu küsimuse alla panna, te olete ettur, ohverdage end,“ pani poiss mängeldes isa 37

Pe Pete Peter

Aleksandr Pu

Kes tappis

duellil Pu

škini?

e aise armuk A) Tema n ise vend B) Tema na rmuke nnanaise a C) Tema ve

škini hoidja Ar

ina Rodionov

na maja Kobr

inos

paika. Auto veeres parkimisplatsile ning neli noort ja nooremat inimest puges välja ringutama, sirutama, veidi ka venitama. Seejärel seati sammud klassikalise palktalumaja poole, kust tõusis värsket leiva- ja viljalõhna. „Mõelda vaid, et väike Puškin siinsamas kunagi ringi jooksis ja puude otsas turnis,“ mõtiskles Alexander. „Täiesti mahavisatud aeg: pühendanuks ta kogu oma aja kirjutamisele, oleks vahest tänu temale kõik 20. sajandi sõjad olemata jäänud.“ Ta ajas silmad taevasse ja lisas pingutatud dramaatilisusega: „Ei. Sõda on igavene.“ Uksel tervitas neid pidulikes rahvarõivais vanem naine, käes korvike leivaviiludega. „Tere, armsad külalised! Mina olen Larissa ja te olete jõudnud Arina Rodionovna majamuuseumi,“ tervitas ta. „Teil on näljased näod, võtke värsket 38

leiba!“ – „Meeldiv tutvuda, Larissa,“ alustas Alexander, „meie oleme kuulsad rääkivad pärdikud Alexander ja Maria ning need siin on meie linnavurledest omanikud Mark ja Anastasia.“ – „Nad on muidu toredad, aga räägivad jube vähe,“ lisas Maria kõkutades. – „Astuge sisse, ma näitan teile maja.“ Ja sisse nad astusid. Käes oli 19. sajandi algus, tuba täitis suurest Vene ahjust tulev põleva puidu lõhn, eluaseme eri nurkades olid vokk ja lapsehäll. Larissa jutustas, lai naeratus näol, muuseumieksponaatidest ja Puškini lapsepõlvest. Seejärel palus ta külalistel istet võtta. „Puškin kirjutas, et kunagi ammu elas

Arina Rodionovna majamuuseum Kobrinos

tsaar nimega Saltaan, kes kohtas kolme ilusat õde,“ vestis ta kuulsat muinasjuttu. „Noorima ja ilusaima neist võttis ta endale naiseks, teised kaks said tema õukonnas kuningliku koka ja kangru kohad. Vanemad õed olid muidugi kadedad ning kui tsaar sõjaretkele läks ning tsarinna lapse sünnitas, heitsid nad ema koos väikese printsiga aami sees merre. Merel aga hakkas neist kahju ning ta uhtus vaadi ühele kaugele saarele. Prints – nimeks sai ta Gvidon – oli aamis jõudsasti kasvanud ning nüüd, kaldale jõudnuna, läks ta jahile. Metsas nägi ta haugast luike ründamas ning päästis kauni linnu kiskja küüsist. Luik oli aga võluväega ning lõi noorele printsile tänutäheks linna, mida see valitseda võis. Gvidoni painas aga koduigatsus ning luik muutis ta sääseks, et ta saaks koju lennata. Tsaar Saltaani õukonnas otsis ta üles ühe oma tädidest, nõelas teda silma ning põgenes i“ n a a lt a üle mere tagasi oma kaugesse kuningriiki. Kui „Tsaar S Milline oli s? k o ja koduigatsus taas torkima hakkas, muutis luik ta iva Marki kärbseks. Taas oma isa lossi jõudnud, otsis ta üles s ks on magu A) Kättema oma teise tädi, torkas ka teda silma ja põgenes. õnne ei saa B) Tuleviku Kolmandal korral moondati ta mesilaseks ning ikust leida minev nüüd sutsas ta oma vanaema nina. Lõpuks limine aise vahel va C) Mitme n ia sai ta aru, et ei igatsenud mitte kodu, vaid tragööd toob kaasa hoopiski naist. Seepeale moondus luik kauniks printsessiks ja nad abiellusid. Tsaar Saltaan tuli värske kuninga õukonda visiidile ning suur oli tema õnn, kui ta leidis eest oma naise ja vastabiellunud poja.“

„Isver, ta magab nagu luigeprintsess, tõepoolest,“ näitas jutuvestja loo lõpetanuna heldimusega ema süles tukkuva Maria poole. „Tähendab, on aeg minna,“ ütles Nadia leebelt ning tõusis aeglaselt püsti, et mitte tüdrukut äratada. „Aitäh teile, see oli tõesti fantastiline!“ – „Tulge kindlasti jälle, mul on tuhat juttu veel rääkida,“ soovitas Larissa sõbralikult ja jättis perega hüvasti. „Juunikuus toimuvad siin igaaastased pidustused, loodan teid hiljemalt siis näha.“

Muinasjutt tsaar Saltaan ist: luik muutub printsessiks . Tundmatu kunstniku grav üür. Avaldatud ajakirjas Niva , Venemaal aastal 1893 .

ki rik u tän apäe va se Kr ist us e Üles tõu sm ise st ita s ar hi tek t ho on e Voskr es en kojes pü rä sis 00. Ee lm ine ki rik, mi da A. Se mo tšj in aa st al 20 al. st ah ju, eh ita ti 1845. aa lek tu 4 196 ril mb ve no 4. id ku ulsa Ve ne po ee di Se lle s ki rik us abiellus A. Pu šk ini va ne ma d.

Peterbu

lzvara km Peterburi 92 d 101 km oro Narva-Ivang Tartu 270 km Riia 515 km

Riia

Postiga minevikku Tee lookles läbi metsade ja põldude, idüllilist kontrasti illustreerisid mööduvad külad. „Kas siin elab ka keegi?“ küsis Alexander. Maria piilus arglikult aknast. Mark ja Nadia itsitasid kergelt Alexi küsimuse üle. „Miks sa arvad, et ei ela?“ uuris Mark ja vaatas tahavaatepeeglist pojale otsa. Alex kehitas õlgu ja jäi mõttesse. Ühtäkki keeras end tee kõrvale voolama punaste liivakivikallastega Oredeži jõgi, mille äärde oli ehitatud Siverski linnake. „Nähtavasti elas siin nimekas Nõukogude rahvakunstnik Isaak Shvarts, kes kirjutas muusikat rohkem kui sajale filmile ja lisaks veel näidenditele,“ jagas Nadia uhkusega informatsiooni, mis ta just virtuaalselt platvormilt omandanud oli. 42

Vene helilooja

Isaak Shvart

si majamuuse

„Kas ta „Mašale ja karule“ ka muusikat kirjutas?“ küsis Maria innuga oma lemmikmultika kohta. Mark nõustus pärimisega muieldes: „Hea küsimus! Kuidas sellega on Nadia?“ Nadia naeratas ja vastas naiivselt: „Võibolla kirjutaski.“ Nad sõitsid Siverskist rahulikus tempos läbi, et omaaegse suvituspiirkonna meeleolu tunda. Järgmiseks peatuspaigaks oli otseteed edasi sõites Võra, kus asus Jaamaülema Maja muuseum. Sellest jaamaülemast kirjutas Puškin ka ühes oma teoses. Mark palus ennetavalt: „Nadia, uuri, mida see kaval vidin su süles kohalike restoranide kohta ütleb. Ma tunnen, et võiks varsti keha kinnitada“, mille peale Nadia kohe ekraani näppima hakkas. Poole tegevuse pealt oskas Alex nõu anda, viibates näpuga restorani peale, mis asus otse ees. „Samson Võrini Juures – see on ehtne Vene restoran,“ teadis Nadia. Mark leidis koha, kus oma must maastur seisma jätta, kui juba hakkasid rüblikud uksi lahti kangutama. Õnneks oli 43

Ve ne ra hvak un st nik u Isa ak Sh va rtsi mu us eu m avat i 2011. aa st al ma ja s, ku s he lilo oja oli 50 aa st at ela nu d. I. Sh va rts ki rju ta s mu usik a en am ku i 10 0 filmi le, ba lle tile ja nä id en di le. Vä är tu sli ke mu us eu mi ek spon aa tid e hu lka ku ulu va d Blüt hn er i kla ve r, Sh va rtsi sõpr ad e fo tod ja au tog ra mm id, pla ka tid.

Markil eelnevast kogemusest juba auto uksed lukus. Restorani siseneti viisakalt: daamid enne, härrad nende järel. „Kallis,“ alustas Nadia, kui nad juba lauda olid istunud ja menüüd sirvisid, „kui sul midagi selle vastu pole, sõidaksin ma ise heameelega edasi. Tunnetaksin teed või nii.“ Mark heitis talle uuriva pilgu. „Kui nii, siis nii,“ vastas ta menüüs jookide leheni jõudes, „mina aga proovin sel juhul ära ühe ehtsa kohaliku koduõlle – kelner!“ Lauas valitses rahulolev vaikus, kõik olid mõnusas kõhutäie ootuses. Reisiseltskond elavnes, kui kelner tõi lauda kolm tumedat kaljaklaasi ja kobrutavalt valge vahuga koduõlle. „Mille terviseks võtame?“ tõstis Mark klaasi. „Puškini terviseks!“ lausus Alexander lõbusalt, mille peale kõik naerma paiskusid ja klaase kokku lõid. Paar rassolnikut (mis olid nii paksud, et lusikas sinna sisse püsti jäi, nagu Maria naeru kõkutades tõestas), kaks hiiglasuurt portsu keedetud pelmeene ja kolm kausitäit pliine õunakompotiga hiljem olid kõik valmis. Sellal kui Mark arveldamisega ühele poole saanud oli, avaldas Nadia huvi külastada kuulsat jaamaülema maja. Ühiselt anti ettepanekule heakskiit. 44

Jaa m aü le m a Maj a m u u s eu m i ü k s ek spon aa te on va na pos ti h obu s te te llim isra am at, k u h u on ü h e te llim u s e ü le s k ir ju ta nu d k a Pu šk in . Jaamaülema Maja muuseum

Võras

Muusemis võttis neid vastu jaamaülema kostüümis tore pisike vanapapi, keda saatis veidi priskem Vene rahvariietes naisterahvas. „Uskumatu, et tänapäeval on kirjasaatmine paari näpuliigutuse kaugusel ja kättesaadavus ööpäevaringne,“ imetles Alexander, kui kõndis mööda 19. sajandit peegeldavat postijaama. Tal tekkis soov saata kiri Moskva vanaemale. „Vabandage, kas teil on pärgamenti ja kirjasulge?“ pöördus ta aupaklikult jaamaülema poole. „Ainult vitriinis, aga paberit ja tindipliiatsit võite pruukida nii palju, kui kulub,“ vastas mees ja otsis kirjutuslaua sahtlist palutut, asetas need lauale ning lubas Alexanderi istuma. „Armas Baba,“ kirjutas poiss, liikudes graatsiliselt mööda paberit, „juhus on meid toonud Võra külakesse, kus oleme veetnud juba mitu tundi. Siin said sõdurid söödetud ning nüüd on neil luba endist viimseid teateid saata: kes kirjutab vanematele, kes pruudile, kes ajalehtedele. Mina 45

En di se ss e Võ ra po st ija am a loo du d Ja am aü lem a Maj a on esim en e mu us eu m Ve ne ma al, mi s loo di ra am at u jä rg i.

kirjutan sulle, kuna tean, et sina hindad seda kõige enam. Oleme blokaadist läbi murdnud ning liigume kiires tempos Leningradist aina lääne poole. Varsti pühime kodumaa tolmu jalgelt ning suundume edasi aina suuremate võitudeni. Tea, et minuga on kõik hästi. Me näeme veel: kui mitte järgmisel nädalal, siis sügisvaheajal, mil me Mariaga sulle külla tuleme. Sinu Alex.“ Ta murdis kirja kokku, libistas selle s? ja a rk ümbriku vahele ning palus emal aadress kirjutada. Mis äri Ma „Näe, pane see väike suveniir ka sisse,“ ütles le sisse s Venemaa A) Ta veda jaamaülem ning ulatas Alexanderile vanaaegse sautosid. Saksa luksu reisiloa. Saatmiseks valmis ümbrikule lõi ta peale s B) Ta tegele iaallikate templi ning lubas selle siis otsekohe Moskvasse rg . taastuvene ja müügiga e is m ta ö lähetada – tegemist oli ju väga tähtsa kirjaga. väljatö at. s ravimifirm C) Ta oma

„Vanasti käis äri niimoodi. Tegelikult käib praegu ka, ainult et kiiremini,“ vaatas Mark ringi ja rääkis omaette, samal ajal kui muuseumigiid järjekordset Puškiniga seotud lugu pajatas. Maja lausa lõhnas autentsuse 46

järele: siin olid kahe sajandi vanused postitõllad, kahe sajandi vanused kirjatarbed, kahe sajandi vanune mööbel ja ilmselt ka kahe sajandi vanused giidid. „Noh, võtame tõlla ja põrutame edasi?“ itsitas Nadia, nagu ta ilmselt kakskümmend aastat tagasi teha võis. Vanakraami nad pruukima ei hakanud ja Nadia istus hoopis täiesti moodsa musta maasturi rooli. „Jumal tänatud, nüüd läheb põnevaks,“ naeris Alexander.

Muuseumis Jaama

ülema Maja on vä

ga autentne atm

Arh iivid ok um en tid e ja A lek sa nd r Pu šk ini ro ma an i „Jaa ma ülem“ jä rg i taa st at i au ten tn e r ke sk ko nd ja at mo sfää en di se st elu st n 19. sa ja nd i po st ite el: sii ga on mu na ki visillut ise ho ov ja taa st at ud ho on ek om plek s.

osfäär.

ja am aü lem a s ka vä ga lii gu ta va loo lga hu u mu s ta rju ki bu ri. Pu šk in lah ku s isa ju ur es t Pe ter tü tre st, ke s ar mu s ja ad põ ne va id lug usid ve st av i sig tei eid tm mi i ku Nii se da eln e tü ta r. lem ja tem a rõ õm sa me aü am ja dgii ele ist lal kü te/st ma st er hi st or y-ga tch ina.ru /es ta 47

ri u b r e t e P

t ve s e d Rož

r Peterbu

Riia

km Peterburi 78 km Gattšina 29 orod 117 km Narva-Ivang Tartu 297 km Riia 493 km

Riia

Nabokovi hingeõnarused „Roždestvono on oluline paik Vladimir Nabokovi eluloos. Ta veetis palju aega siin oma onu mõisas, mille onu hiljem talle pärandas. Revolutsiooni tõttu sai ta mõisaomanikuks olemist küll vaid aasta jagu nautida,“ tutvustas Mark tahvelarvuti abil linna, mis Võrast kolme minuti sõidu kaugusel paistis. „Võras, kust me just tuleme, asus Nabokovi ema suvemõis, millest aga pärast Teist maailmasõda palju järele ei jäänud. Nüüd asub Roždestvono mõisas Nabokovi koduloomuuseum ja uhke park. Just Roždestvenos veedetud lapsepõlv ja kohalik loodus innustasid Nabokovi võõrsil olles kirjutama.“ Nadia otsekohese 48

sõidustiili kaasabil jõuti linna kahe minutiga, auto pargiti ning alustati jalgsi ringkäiku. „See kirik ehitati siia siis, kui Roždestveno külast ametlikult linn sai – 1786. aastal,“ viitas Mark käega taamal asetsevale uhkele kellatornile. „Kohalik mõisamaja pidavat väga maitsekas olema,“ meenutas Nadia kunagi kuuldut, „see olla säilinud täpselt samasugusena, nagu see Nabokovi siinelamise ajal oli, isegi lauanõud ja lauahõbe olevat sama. Seal pidi üks hästi armas giid ka olema, mingi kena noormees.“ „Teate, mul on majadest ja kirjanikest juba villand saanud, hingan veidi värsket õhku,“ andis Mark teada,

Rožd es tve no läh ed al asub ka Be log or ka mõis, mi s oli ka upme es Je lis eje vi ma am aj a (da tša ). Maj a lasi 20. sa ja nd i alg us es põhj am ais es ju ug en ds tii lis eh ita da V. Ta vli no v. M õis ku ulu s ka upme he tü tre le Je lizaveta Fo mi na le.

Belogorka m

õis Roždestv

eno lähistel

Rožd es tve no s Gr ja zn a jõe pu na se st lii va ki vis t pa ng al pa ik ne b ka ks ka rs tik oob as t, ük s ne ist ula tu b 20 m ee tri sü ga vu se le ma apõu e.

Roždestveno ko

kui nad mainitud hooneni jõudsid. „Alex?“ – „Just nimelt,“ oli poiss valmis isaga kaasa minema. „Teeme väikse tiiru pargis.“ Nii läksidki tüdrukud ja poisid lahku – tütarlapsed luksuslikku maja seestpoolt uudistama ning härrased parki jalutama. „Koopad!? Muidugi! Kõigel on oma põhjus, ka sellel, et ma praegu sinuga tulin,“ oli Alexander huvitatud, kui nad jõe äärde jõudsid ja koopaid nägid – tal oli koobastega sügavam suhe, mida keegi teine ei mõistnud. „Auuuu!“ karjus ta ning punane koobas hüüdis vastu. Ta jooksis ühest otsast sisse ja teisest välja, hõikas siia ja sinna, kuni lõpuks ühe koopa suhu istuma jäi. Mark jälgis seda kõike kaugemalt, ta nautis alati oma laste mängu nagu hea sõbra seltskonda, keda tihti ei näe. Ta mõtles Katarina peale, kes parajasti Riia lennujaamas autosse istus ja oma kesklinna korteri poole sõitma hakkas. Markil hakkas külm. Samal ajal oli mõisamajas tütarlapsed vastu võtnud nägus noormees nimega Dmitri, kes rääkis Nabokovi elust nii värvikalt, et Nadia silme ees pildid jooksma hakkasid: „Just siin oma onule kuuluvas mõisas

opad

Roždestveno

oli nooruke 16-aastane Nabokov veetnud salajasi lembehetki oma esimese armastatu Valentinaga, keda ta ise hellitavalt Ljusjaks kutsus ja kellest eri nimede all ka mitmes oma romaanis kirjutanud on. Need sumedad suveõhtud mõisa Itaalia stiilis sammaskäigu all, kui onu ise mujal viibis… Nabokovi ema oli väga romantilise meelelaadiga ning lasi majateenijal noortele õhtuti välja verandalauale värskeid puuvilju jätta. Kui aga isa kuulis poja luulet, mis öid ülistades kirjeldas jalgrattalaternavalgust, sammastega verandat ja kleidisahinat, oli tal järeltulijale vaid üks küsimus: „Mida? Ega sa ei täitnud seda tüdrukut?“ Millele järgnes lühike loeng viisidest, kuidas ettevaatlik noormees naise ebameeldivustest eemal hoiab.“ Dmitri – kuigi väga noor – oli väga võluv. Maria oli pikast päevast juba väsinud ning mangus, et ema ta juba ära viiks, kuid too tahtis ilmtingimata ekskursioonil lõpuni olla. „Kuula, 51

mälestusmõis

Vla di mi r

Lj usja

mis onu Dima räägib, ta on ju nii sõnaosav,“ üritas ta tüdrukut – ja noormeest – meelitada. Dmitri punastas ja jätkas kohmetult jutuga, juhatades nad läbi terve hoone ja jõudes lõpuks tagasi mõisamaja ette sellesama kuulsa sammaskäigu alla, kus neid ootasid parasjagu maadlevad isa ja poeg. Alexander oli Marki kägistamishaardesse võtnud ning sellega matši võitnud. „Kaksteist aastat profikarjääri ja endiselt võitmatu!“ oli nagamann uhke. Järjekordse giidiga hüvasti jätnud, sammusid nad auto otsinguile ning, selle leidnud, sõitsid edasi. „Kas te koopaid ka nägite?“ küsis Nadia poistelt. „Ikka nägime,“ hüüdis Alexander entusiastlikult. „Kuulu järgi olevat see maapind kunagi maju ja inimesi neelanud. Tänaseni pidavat vahel allikaveega tuhande aasta vanused meened päevavalgele tulema,“ andis ema teed jälgides teada, „Dima rääkis.“ Marki kulm vajus kortsu.

ri Nadiale Miks Dmit vi pakkus? niivõrd hu rkus nõtkete A) Tal oli nõ ste vastu. noorte mee ö asa oli ta tö B) Ta abika id bleem e ja isiklike pro sse jätnud. tõttu unaru es teha C) Ta kavats neku olla talle ettepa ise tema järgm n mannekee l. se lu it iooni es rõivakollekts

Püha Kata

riina kate

draal Kin

gissepas

ri Peterbu

pp e s s i Ki n g

Riia

km Peterburi 133 km Gattšina 103 d 35 km Riia oro Narva-Ivang Tartu 204 km Riia 446 km

Kingissepa visiit „Ma kardan, et me täna enam ringi sõita ei jõua,“ märkis Nadia tahavaatepeeglist laste suletud silmi nähes. „Sõidame ehk Kingisseppa, võtame toa – ühe lastele, ühe meile. Mis arvad?“ – „Minugi poolest,“ vastas Mark külmalt. Nadia ei teinud sellest välja. „Mis vaatamisväärsused meil veel tee kõrvale jäävad?“ palus ta mehel arvutit uurida. Mark toksis ekraanil ja rääkis väsinult reisirakendusest lugedes: „Siit umbes neljakümne kilomeetri kaugusel on Izvara küla, kust oli pärit maalikunstnik, kirjanik, filosoof, arheoloog, teosoof ja avaliku elu tegelane Nikolai Roerich, seal on 53

Nikolai R

oerichi m

õisamuu

seum Izva

ra külas

nüüd muidugi tema majamuuseum. Looduskaunis Ro er ich i koht, nagu ma piltidelt näen.“ – „Nikolai Roerich, oli m eu us mu ma ja see on seesama, kes oli väga huvitatud idamaade Ve ne ma a esim en e mõttesuundadest ja viis aastat koos naisega Siserii kli k mu us eu m. Aasias rändas, pärast ta vist jäigi Indiasse. Kas Kü lalise d on ood at ud pole?“ uuris Nadia. „Tema maalid olid idast üsnagi ko lm apäe va st mõjutatud.“ pü ha pä evan i ke ll 11– 17. Mark oli aga juba taas kuvari kallal ning alustas uut peatükki oma jutus: „Kuuskümmend kilomeetrit loode suunas asub Koporje kindlus, keskajast pärit kivilinnus, mis on ajahamba eest jäänud suhteliselt puutumata. See ehitati Novgorodi kaitseks…“ – ta haigutas vahepeal – „…soovitatakse kindlasti vaatama minna, olevat unustamatu kogemus, täielik arhitektuuri tippsaavutus.“ 54

„Koporjest viiskümmend kilomeetrit läände Kurgolovo poolsaarele,“ jätkas ta, „jääb tervet poolsaart hõlmav looduskaitseala, kuuskümmend tuhat hektarit soist, rahvusvaheliste organisatsioonide kaitse all olevat kaunist maad.“

Koporje linnus

„Ja hetkel oleme me tunniajase autosõidu kaugusel Kingissepast, kuulsa Eesti kommunisti järgi nime saanud linnast, endise sildiga Jamburg,“ rääkis Mark aina monotoonsemalt edasi. Ta oli tõeliselt kurnatud. „Kas sa ei võiks veidi normaalsemalt rääkida, sa uinutad mind,“ kurtis Nadia. „Tahad, ma olen parem vait?“ – „Ei.“ – „Siis lepi sellega, mis sul on.“ Nadia jäi vaikseks, ta pilk muutus uduseks. Mark jätkas: „Kingissepp sisaldab endas suuri kultuurilisi, arhitektuurilisi ja ajaloolisi aardeid: seal on kuuesaja aasta vanune kindlus 55

Kopo rj e lin nu s on vä ga hä st i sä ili nu d, se lle s või b nä ha nii Ing lis e ku i Pr an tsu se ar hi tek tu ur i mõju tu si nin g se e er ine b en am ik us t tei st es t Ve ne ma a ki nd lus tes t.

Looduskaitseala Kurgalski pools

aarel

ning kolm korda noorem katedraal, mille ümber kogu linna hoonestik arhitektuuriliselt ehitatud on. Põhiline muuseum kätkeb endas kohalikku ajalugu ja traditsioone, samuti on linnas olemas, jah, arvasid ära. Ei, mitte Puškini koera puhtast kullast kuut, vaid veel üks park! Ent mis kõige tähtsam: Kingissepas on hotell äärmiselt mugavate voodite ja satelliittelevisiooniga – ja selle nimi on Visit! Kurss tüürpoordi, ei, pakpoordi, madrus!“ Mark ei tundnud meremeeste sõnavara, ta tahtis vaid puhaste linade vahele siruli visata. Päike heitis viimseid kiiri üle silmapiiri, enne kui selle taha vaikselt kumama jäi. Must maastur jõudis maanteele ning Nadia surus gaasipedaali põhja. Adrenaliin paiskus ta ajusse ning ta tundis end olevat mäekõrgune, jumalik. Ta kuulas oma mehe nohisevat hingamist ja miskipärast ajas see teda närvi, lausa maruvihaseks. „Jää vait,“ 56

põrutas ta sosinal, kuid Mark ei kuulnud enam. Enda rahustamiseks keeras Nadia raadiot kõvemaks ja surus raskema jalaga gaasipedaalile – 100, 110, 120 voogas osuti sujuvalt edasi – ning ta raev jäi justkui maha. Ta oleks nagu päikest taga ajanud, ent päike ei lasknud end kunagi kätte saada. Kui lasigi, siis kõrvetas. Kingissepp 60, Kingissepp 50, Kingissepp 40, vahetusid sildid aegamööda, kui Nadia neist, tuli takus, mööda kihutas. Enam polnud palju jäänud, ent ta oli

Jami linnus

Kingissepas

Kin gisse pa Ko du loo mu us eu m kä tk eb e, en da s üle 15 00 0 es em rit pä pa lju d ne ist on va ra ja st es t sla avi ja t. so om e-u gr i asus tu st es

84. Ja mi ki nd lus eh ita ti 13 ma its ks aa st al 33 pä evag a ka Ba lti ka ub at ee d Novgo ro di ja l. sa da ma lin na de va he 57

i Kin gisse pa ar hi tek tu ur pli ku ke sk pu nk ti, vii e ja ko lm eta sa nd ili se ke lla tor nig a Pü ha Ka ta rii na ka ted ra ali pr oje kt ee ris ku ulu s ar hi tek t Ant on io Ri na ld i.

väsinud, lausa hüpnootiliselt väsinud. Raadiost valguv ühtlase rütmiga muusika tõmbas ta transsi ning kõik ümbritsev hakkas sulama ja vilkuma. Teed ääristavad puud ja elektripostid ärkasid ellu ning kõndisid marsirivis musta maasturiga kaasa, muutes tekkinud koridori iga hetkega aina kitsamaks, kitsamaks, kitsamaks, kitsamaks, kitsamaks. Loojunud päike tõusis nagu suur ja õnnelik õhupall horisondi tagant jälle välja ning purises ja väänles, kui õhk tast välja lasti. „Tere, kuhu sõidate?“ küsis vastusõitva tumelilla Volvo juht sõbralikult. „Päikesesse,“ vastas Nadia ja võpatas ärkvele. „Jumal,“ mõtles ta šokeerituna, ta oli hetkeks uinunud. Vähe puudus, et ta terve oma pere surnuks sõitnud oleks. Ta meeled hakkasid välgukiirusel taas tööle ning taolise asja kordumine muutus ebatõenäoliseks. Siiski oli vaja kiiresti kohale jõuda. Kingisepp 20, ütles silt ja see tähendas, et vaid kümmekonna minuti pärast on nad kohal. Nadia

ib s so b e k u g i tid sk ä a lu t u i k u a r h i t e k u v j s k s e t Õh t u s e n e m a a s k a ld a l a i ü le s V t õe h ä sti u g a j s i k i n d la s u L , t s u h k u a pa r k. O i k i n d r a l v o l. n k t lõv Ro m a pr o n k si s r o m i h a u a Bi s t Ka r l

keeras pudelil korgi pealt ja võttis sõõmu vett, see värskendas teda kujutlematult. „Vesi – jumalate nektar,“ mõtles ta aupaklikult oma vedelast sõbrast. Ta keeras paremale linna suunas. „Mark,“ sosistas ta, proovides abikaasat üles äratada, „Mark, Kingissepp!“ –

Kingissepa koha

liku ajaloo ja tra

„Jah-jah, ma tulen, aga olen naise ja lastega,“ soigus too unesegaduses ja avas silmad. „Kuhu sa minemas olid?“ küsis Nadia naljatades. Somnambulism oli tema jaoks alati naljakas, vana hea absurdihuumor. „Ma ei tea,“ vastas Mark ja ta ei mäletanud, mida just öelnud või näinud oli. „Võta see vidin välja ja juhata meid hotelli, palun,“ ütles naine. Mark toksis veidi ja ütles: „Vokzalnaja tänav 6, pööra enne jõge vasakule ja sõida linna sisse. Slobodskaja tänavalt edasi Žukova 59

ditsioonide mu

useum

uulitsasse ning sealt edasi“ – ta muigas võidukalt – „Marki tänavat mööda Vokzalnajale.“ Nad looklesid jõega kaasa, kuni jõudsid tuttava nimega uulitsasse, ning õige pea olid nad hotelli parklas. Auto tagaistmelt haarati õrnalt kaasa lapsed, pagasiruumist võeti nende kotid ja sammud viisid hotelli sisse.

autos Mida Mark nes nägi? tukkudes u oma Saksa A) Vestlust a äripartnerig Katarinaga B) Vestlust oga mehe C) Kahe nä kutset Riiga

„Tere õhtust! Kuidas saan teid tänasel imeilusal õhtul aidata?“ küsis noor naine valvelauas. „Palun meile tänaseks ööks kaks tuba, üks kaheinimese voodiga ning teine teistmoodi – eraldi,“ edastas Mark perekonna soovi, pani paberile vajalikud andmed ning võttis võtmed. Väsimuse tõttu ei märganudki ta hotelli kaunist Pärsia vaipadega kaetud sisemust. „Teie toad asuvad teisel korrusel ning nad kannavad numbreid 205 ja 209,“ juhatas administraator. „Kui te soovite veel midagi, kasvõi õhtusööki tellida, siis ärge kõhelge – helistage kohe. Infovoldik ja menüü on teie tubades telefoni kõrval.“ – „Suur aitäh ning kena õhtut,“ tänas Mark, ta oli äärmiselt väsinud ning sel põhjusel surmani tänulik aseme eest, mis talle just anti. „Meeldivat külastust,“ soovis naine valvelauas justkui teenindusstandardilt maha lugedes. „Kuhu te meid toonud olete? See oligi lõks! Kogu see „reis“ oligi lõks!“ teeskles Alexander paanikat, kui ta isa süles trepist üles minnes silmad avas. „Kasi 60

kongi,“ urises Mark, avas laste numbritoa ukse ja nad astusid sisse. Mark haaras laualt kohe teleripuldi ning lülitas masina ajalookanalile. Nadia asetas Maria pehmele asemele ning silitas ta pead, too magas endiselt. „Maria, ärka. Pese enne magamajäämist hambad ja kõrvatagused puhtaks ja võta riided seljast.“ Maria kuuletus nagu zombie: ta avas silmad, otsis kotist välja hambaharja ja hambapasta ning loivas vannituppa. Alexander ennetas käsku ja järgis õe eeskuju. „Lähme ka?“ küsis Nadia seejärel Markilt, mille peale too heakskiitvalt mõmises. „Kui teil midagi vaja on, siis me oleme toas otse teie oma vastas. Head ööd!“ soovis ema ja suudles mõlemat hambapesuvahuse näoga last põsele. „Eaõõ,“ vastasid lapsed. Mark ja Nadia komberdasid vastastuppa. Ööase oli minimalistlik ja maitsekas: suur ja kõrge voodi, kirjutuslaud, kaks tugitooli, sohva ja diivanilaud, laia ekraaniga teler. Valgust sai sättida vähemaks ja rohkemaks, Mark keeras lüliti hämara peale. Nad viskasid kotid nurka, võtsid riided seljast ja läksid linade vahele, hambaid harjamata. Voodi oli pehme, ent toekas ning lõhnas nagu värske pesu. Nad soovisid teineteisele head ööd ja vajusid mõnusasse rammestusse – seljataga oli pikk ja väsitav päev. „Mul oli täna väga tore,“ sosistas Nadia, kuid Mark oli juba magama jäänud. Ta puges mehe embusse. 61

Romanovka park Kingissep

Kin dr al Ka rl Bi st ro mi le ku ulu nu d ma al sa ab tän apäe va l pe ale ra tsu ta mi se ka ma tk at a, ka ta ma ra an iga sõita ja ko nt se rte ku ula ta. Pa rk i Bi st ro mi ha ua le on pü st ita tu d lõvim on um en t.

Hommikul ärkasid nad telefonikõne peale. Mark veeretas end voodist välja ning võttis toru. „Tere hommikust, härra,“ kõlas tuttavlik hääl, „helistan seoses andmetega, mis te meie valvelauda jätsite.“ – „Ära näe vaeva, Alex,“ kähises poisi isa. „Kas olete ärkvel? Kümne minuti pärast ilmuda hommikusöögile, see on käsk.“ – „Jah, šeff.“ Kokku saadi kahe ukse vahel ning seejärel liiguti hotelli restorani hommikueinet võtma. Kaetud oli rikkalik Rootsi laud: valikus olid vorstikesed, munapuder, praekartulid, hautatud oad, singilõigud, juustuviilud, saiad, leivad, kuklid, pannkoogid, plaadikoogid, õunad, pirnid, meloniviilud, greibipoolikud, mahl, kohv ja tee. Mark ja Alexander tõstsid endile võidu portsjoneid, tütarlapsed olid kui dieedipidajad: natuke siit ja veidike sealt, aga mitte liiga palju. 62

Maod head ja paremat täis neelatud, hakati koos tahvelarvutit silmitsedes päevaplaani kokku seadma. „Enne, kui me Kingissepast lahkume, tahad ehk, Maria, ratsutama minna?“ küsis ema ja tüdruk kilkas. „Lugesin, et Romanovka pargis on see võimalus.“ – „Ma tahan ka ratsutada,“ ütles Alexander veenvalt. „Ohoh, kuidas soovid!“ ei tabanud ema poja hääles sarkasmi. „Ma tegin nalja, me läheme teeme isaga parem samal ajal mõned õlled, kui te tüdrukute asjadega tegelete. Eks, papi?“ – „Õige puha,“ oli Mark nõus, „ja siis võtame kursi Jaanilinna suunas, kus sooritame kangelasliku piiriületuse teisele poole Narva jõge samanimelisse Eestimaa linna, põikame võibolla kähku vanaema juurest läbi ja siis kruiisime vabavooluga Riiga.“ – „Enne Riiat käime kindlasti veel Tartus ja Valgas,“ täpsustas Nadia, „ma olen nii põnevil, Eestis on alati nii tore.“ „Siit paar tänavat edasi on kohake nimega Randevuu, me läheme niisutame seal veidi kurku, tulge meile järele, kui lõpetate,“ andis Mark tüdrukutele korraldusi, kui nad olid hotellist lahkunud. „Läki,“ kutsus Alexander ja pooled läksid lahku. Paar vanema meesterahva Virgin Maryt ja noorema jäätisekokteili hiljem oli must maastur Randevuu ees ning härrad kamandati autosse. Armsalt pisikesest tühjavõitu kohvikust lahkudes öeldi armsale pisikesele ettekandjale nägemiseni ning reis jätkus üle laia jõe läände. 63

Kin gisse pa s on ve er an dsad a ba ar i, ko hvik ut ja re st or an i.

ri Peterbu

lvango rod

8 km Peterburi 16 14 km Avinurme 1 m 8k Palamuse 15 Tartu 184 km km Riia 269 Valga-Valka Riia 426 km

Riia

So ovita me kä ia ko lam as I va ng or od i ki nd lus e sis em us es nin g he ita mü ür ilt pi lk jõe le ja Nar va lin na le. Kin dlas ti tu leb mi nn a va at am a Moskva Pü ha Ko lm ain su se ki rik u ee sk uj ul eh ita tu d sa ma nim eli st pü ha ko da.

Jaanilinn ehk Ivangorod Kakskümmend minutit möödus linnutiivul ning nad olidki suure Venemaa piiril Ivangorodis. Taamal paistis Jaanilinna kindlus koos Püha Nikolase ja Taevaminemise kirikutega. „Imeline koht jalutuskäiguks,“ nentis Nadia, ent Mark arvas, et seda võiks teha kunagi hiljem. „Lähme tangime paagi täis ja sõidame edasi, üle piiri. Eestis – ja üldse Euroopa Liidus – on kütus kallis.“ „Kallis, sina oled kallis,“ sosistas Nadia kelmikalt, tema hääles peegeldumas õrn-naiselik õhin segunemas eelseisvate seikluste ootusega. Nende maasturi 64

salongis oli tunda reisielevusest tekkinud elektrit. Tähelepanelikum silm oleks Marki juures märganud kõike muud, aga kindlasti mitte hiljutist elutüdimust või hilinemishirmu oma senise elu kõige tähtsamatele ärikohtumistele. Sellel hetkel oli piiride ületamise maitse.

st on k e sk a ja I va n g or o d a s V e n e m a l, pä r it k in d lu 92. a a s ta l m ille la si 14 n lll. a e h it a d a I v

Püha Kolmai

nsuse kirik Iva

ngorodis, paru

n Stieglit zi ja

tema perekonn

a viimane pu

hkepaik

Ja an ili nn a Ük s leg en d rä äg ib, et e eh itu s eh k I va ng or od i ki nd lus , sa i se lle s ko ha s, ku s ta on tsaa r alg us es se lle st, et Ve ne i ku nin ga kü sis om a sõbr a Ro ots ki, mi da kä es t mü üg ik s ma at ük üh e on või ma lik üm br its ed a ho bu se na ha ga.

piiride angorodis Miks oli Iv aik juures? em ületamis s d ületama A) Nad oli piiri. Eesti-Vene tarina ndis, et Ka B) Mark tu id mõni a on piirist v si. a samm ed letas piiri C) Mark ü iseendas.

ud Ro otsi ku nin ga s ei osan lik ul t aim at a ha lba nin g loo mu e lub as se lle Ve ne tsaa ril ka ja lisak s ei ta ht nu d ta es e äik ev se lle ee ld at avas ti im it ta su. ter rit oor iu mi ee st mi ng

Tsaa r kä sk is ag a om a na hk ala ma tel lõi ga ta ho bu se nin g pe en ik es tek s jõh vid ek s ko kk u. sid ud a ne ed om avah el

s pi kk Se lle tu lem us en a tek ki s ho bu se na ha st nö ör, mi Ve ne lõppk ok ku võt tes an di s eg a tsaa rile pi isa va su ur us sa i ter rit oor iu mi, mi lle pe ale lus e. ta eh ita da vä ge va ki nd

atu ere

use

Mag

Kai

Narva linnus

Eli

hte

KOHTLAJÄRVE Saka Ontika

Aseri

Purtse

Rannu

JÕHVI

KOHTLANÕMME

Savala

Toila

Kiikla

Voka

100

ORU

AHTME

NARVA 66

Soldina

Sinimäe

67 68

116

Kurtna

Мо

Mäetaguse

Kuremäe

SLANTSÕ СЛАНЦЫ

Kuningaküla

Tudu

Загривье

Oonurme

Iisaku

Гостицы Переволок

Jaama

Tudulinna

Alajõe

Втроя

Venevere

Vasknarva

Avinurme

Козлов Берег

Kauksi

Lohusuu

Ulvi

Домажирка

Peipsi järv

Добручи

Лаптовицы

MUSTVEE

Подолешье

Torma

Kasepää

Kääpa

istvere

Koosa

Saadjärv

Äksi

Vara Vedu Vasula

Мазиха

Афаносово

Кунесть

Луневщина

Nina

Alatskivi

iavere

ГДОВ GDOV

KALLASTE

Kokora

Maarjagdaleena

Ветвеник

Kodavere Pala

Колодье Луги Подоспа

Полично

Voore

113

SOMPA

Фёдоровка

SILLAMÄE

KUKRUSE

KIVIÕLI PÜSSI

Sonda

NARVAJÕESUU

117

Kolkja

Чудское озеро 67

Varnja

Подлипье

Спицино

Залахтовье Партизанская Ямм

ri u b r e t e P

a n g or od lv va Na r m

8k Peterburi 16 m 4k Avinurme 11 m 8k Palamuse 15 Tartu 184 km km 269 iiaiia RR Valga-Valka Riia 426 km

Riia

Venemaa-E

ti piir, Nar va j천gi Nar va on t채 ht is pi ir ipun kt ja se lle le lisak s ka ju ba ka ht tsivili sa tsio on aj aloo lis el t i 체h Ko gu in fo se al re en da v lin n. isim is ek s sa ab N ar va lin na k체 la st m is asub Pe et ri uske sk us es t, plat si l (to ur ism .n ar va.e e).

Euroliitume! Pärast pisukest ootamist piiriületajate ootealas ja kerget sekeldamist mõlema poole ametimeestega sõitis must maastur Eestimaa pinnale. „Kontraband! Kontraband,“ röökis piirivalvuriks kehastunud Alexander ja näitas ema käes olevate esemete – tahvelarvuti ja kohvitopsi – peale. „Deklareerima, kohe!“ deklameeris ta. „Deka-reerima, kohe,“ toetas Maria venda ja valmistas sõrmedest käsirelva: „Käed üles, pätt!“ – „Rahu, nooremseersant Maria, esmalt loodame vägivallavabale koostööle,“ rahustas Alexander pisikest õde. „Ah nii! Hea võmm ja paha võmm, ma näen,“ sai Mark mängule pihta. „Diplomaatiline puutumatus,“ ütles Nadia, avas kindalaeka, haaras sealt kaks koorekommi ja viskas need tagaistmel istuvate võimurite juurde. „Siinkohal on tegemist altkäemaksuga,“ selgitas Alexander Mariale ja küsis: „Kas pigistame silma kinni?“ Maria sulges demonstratiivselt vasaku silma, harutas pistise paberist välja ja pistis põske. „See siin on Narva Hermanni linnus,“ osutas Nadia vasakul laiuva suure valge torniga kindluse suunas, kui

Narva ja Ivang

orodi linnuse

Pii riü let us el tu leb me ele s pi da da, et au to pe ab ole ma va ru st at ud tu lek us tu ti ja esma abik om plek tig a.

Ve ne ma alt Ee st iss e sõite s ei toh i üle pi iri tu ua lih aeg a pi im at oot eid. A lko ho lile, sig ar ett id ele ja mu ule ka ub ale ke ht iva te pi ira ng ut e ko ht a sa ab infot ww w. em ta. ee.

Nar va lin nu se P õh ja õu es on või ma lik osa sa ad a int er ak tii vs ete st ek sk ur sio on id es t, mi lle kä igu s sa ab iga ük s ko ge da pa lju uu t ala tes na ela se pi st am ise st ku ni po tik ed ra l tre im ise ni.

nad üle jõe jõudsid. „Taanlased ehitasid selle 13. sajandil, kaitsmaks värskelt vallutatud alasid venelaste rünnakute eest.“ – „Eesti on alati ihaldusväärne maa olnud, kuna see on olnud ühendustee ida ja lääne vahel. Seda on ta tegelikult siiani,“ lisas Mark, kelle äritegevus – tema firma tegeles päikesepatareide väljatöötamise, ehitamise ja eksportimisega – kulges samuti läbi Eesti, esmalt Hollandisse ning sealt edasi juba rahvusvaheliste hulgimüüjateni. „Isa, arva ära, kellenimelisel tänaval me oleme,“ esitas Alexander esimesel puiesteel suure mõistatuse. – „Las ma pakun – Puškini? On mul õigus?“ Tal oli õigus.

Le ge nd i ko ha se lt vii s ku na gi Nar va lin nu se st sa lak äik ots e I va ng or od i lin nu se ss e.

Narva linnu

ta d e s d lu s e s ja lu e in k ja s e s ad u Na r va li n n sa a d a põh ja li k ü le va o n võim a li k tu li r e lva d e ja te s tu s k in d lu ta. bi 70 0 a a s a ja lo o s t lä

„Millal me vanaema juurde jõuame?“ küsis Maria veidi kärsitult. „Noh, Narva-Jõesuuni on kahekümne minuti teekond, seega umbes poole tunni pärast,“ vastas Nadia ja pahvatas: „Kuulge, me pole ju talle helistanudki, kust me teame, et ta üldse kodus on?“ – „Ta on kas kodus või siin, Narvas,“ arvas Mark, „ma kohe uurin.“ Ta valis numbri, vajutas nuppu ja kuulas kutsuvat tooni. „No tere, poja,“ kõlas soe hääl. „Tšau, emps! Mis sa teed ja kus paikned?“ küsis Mark poisilikult. „Kus ma olen?“ imestas ema Vera küsimuse üle ja vastas: „Kodus, ikka kodus. Kas te olete juba Lüübekis?“ – „Lüübekis, jah. Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et oleme ilusti pärale jõudnud.“ Ta pööras paremale ja jätkas: „Väga ilus linn on, täitsa Hansa koht kohe.“ Ta keeras rattad vasakule, maanteele. „Ahah, tore. Too mulle kindlasti midagi ilusat ka ja tervita Nadiat ja tee pilte ja...“ lobises Vera. „Selge, selge, teeme nii,“ nõustus Mark, nad jätsid hüvasti ning mehe näole ilmus lai muie: „Nalja kah!“

Ki rik u tän aval asuv Nar va A lek sa nd ri Su ur ki rik on tu nt ud om a er ili se ak us tik a tõt tu, tän u mi lle le on ko nt se rd id ki rik us ala ti vä ga su ur ejo on eli se d.

Mida ühist on Tallinnal ja Narval, Lüübekil? A) Nad kuu lusi

d Hansaliitu . B) Ajaloolisel t on neil sama linnaõ igus (Lüübeki lin naõigus). C) Puškinil o li igas linnas korter .

Na rva Kolled ž on kõi ge uu end us lik um õpp eho one Eu roopa ida pii ril.

Narva Kolle

dž

ri Peterbu

Narva-Jõesu u 8 km Peterburi 16 14 km Avinurme 1 m Riia 8k Palamuse 15 Tartu 184 km km 269 Valga-Valka Riia 426 km

Riia

Iga l aa st al toi mu b Nar va‑Jõe su us ain ula ad ne Si lm ufes tival, ku s so ovija d sa avad ma its ta silmu st teh tu d su ur epär as eid toi te. Nar va-Jõe su us sa ab nä ha 20. sa ja nd i pu ita rh ite kt uu ri ain ula ad se id nä id ise id, mi s on tu nt ud om a pu itpitsi po ole st.

Soe nagu päike Nad möödusid kalmistust ja sõitsid linna sisse. Marki ema elas kohe siinsamas, männipuude vahel Linda tänaval. Must maastur peatus väikse valge maja ees ning reisijad astusid üksteise järel välja, väravast sisse, ukse ette. Mark kasutas elegantset koputit. „Üks hetk,“ kostis toast malbe naisehääl, hetke pärast oli kuulda ka samme. Uks avanes ning perekonnale vaatas vastu ehmunud, ent laialt naeratav nooruslik proua, kelle embusse lapsed kohe jooksid. „Baba,“ hõikasid nad. „Ega me kauaks jääda saa, peame kohe edasi tormama,“ selgitas Mark. „Oh jumal, ega ma oodanudki,“ ei saanud Vera peaaegu sõnu suust, „tulge sisse, joome teed ja sööme kooki.“ Veral oli alati 72

kook varuks – vahest tulevad külalised. „Ma olin just rannast koju jõudnud, kui sa helistasid. Vesi on veel veidi aega soe.“ „Oh jumal, ei oleks oodanudki,“ kordas Vera, silmad niisked. Nad istusid verandale, jõid teed, sõid kooki ja lobisesid vahetpidamata: küll lapsed koolist, Mark tööst, baba loodusest. Nadia vestles Veraga õmblemisest: uued lõiked seda, vanad nipid teist, väiksed trikid kolmandat. Vera armastas miniat nagu omaenda tütart. „Oh jumal, kui tore, et tulite,“ ütles Vera uksel hardusega. „Tuleme varsti jälle, ära muretse,“ lohutas poeg ema ja kallistas teda hüvastijätuks. „Tšau!“ Ta istus autosse ning sundis mootori urisema.

in n, am m un e ku ur or tl on u su õe -J va Nar vi ta m as ig i aj al kä is su ku s Ve ne ke isri ri al ng Nõu ko gu de aj Pe te rbur i eliit ni . tlasko nd L en in gr ad i ha ri

Li nn, ku s pa ist ab ala ti pä ik e.

Narva-Jões

uu rand

Pä ra st pi su ke st ma da lse isu on Nar va-Jõe su u om a spaa de, valg ete liivar an da de ja vä rske te mä nn im etsad eg a taa s ku ju ne ma s üh ek s Ee st i lem mi ksu vit usko ha ks.

ri u b r e t e P

Sillam äe 4 km Peterburi 18 d 32 km oro Narva-Ivang km Riia Avinurme 84 Tartu 154 km Riia 396 km

Riia Si nim äe d on nim e sa an ud om a sin eta va me tsa tõt tu.

lt u u r i Silla m ä e k u m is a ja lo om u u s eu sa a b n ä h a isi pa le on to loo g il uu r t le id e n in g s k olm in e r a a li d e r ve s t le k tsio on i te E u r a a sia s t.

Sinimägedelt saladusliku Sillamäe poole „Siin toimusid Teise maailmasõja ajal suured lahingud,“ teadis Mark öelda ja näpuga näidata, kui perekond Sinimägedest mööda sõitis, „1944. aastal lõid Saksa mundris eestlased koostöös paljude teiste maade vabatahtlikega siit Narva poole tagasi Punaarmee väed.“ – „Siin lähedal paikneb ka Vaivara Sinimägede muuseum, peamiselt nendelesamadele Sinimägede lahingutele keskenduv sõjaajaloomuuseum, kus jutustatakse lugusid ning saab oma käega katsuda ka mürsu raskust või proovida täpsuslaskmist,“ lisas Nadia. 74

Peter

Vaivara Sinim

ägede muuse

„Meri,“ teatas Alexander aknast välja vaadates. „Sillamäe,“ kinnitas Mark, „kunagine uraanikaevandus, mis on nüüd üks Eesti omanäolisemaid linnu. Mitumitu kümnendit oli see tsiviilisikutele täiesti suletud.“ Ta lasi juhipoolse akna alla ning autot asus täitma värske mereõhk. „Kuhu me läheme?“ küsis Maria armsasti. „Mere äärde, siin on ilus kaljune rannik,“ vastas Nadia tahvelarvutilt pilku tõstmata, „kui hästi läheb, võime isegi fossiile leida.“ – „Hvossiile?“ vaatas tüdruk vennale otsa. „Need on miljon aastat tagasi kiviks muutunud elusolendid,“ teadis Alexander seletada. Maria nägu täitis imestus: ta ei olnud kunagi näinud, kuidas miski kiviks muutub. 75

Va iva ra Si nim äg ed e mu us eu mi s on või ma lik tellid a gii di ju ht im ise l mi lit aa rm at ka ve ne, ee st i ja ing lis e ke ele s. Mat ka kä igu s sa ab põhj ali ku ma ülevaa te pi irk on na aj alo os t ja loo du se st.

Sillamäe

d i kõig e pa re mi ni sä ili nu Si lla mä el on nä ha Ee st ali nis tli k ar hi tek tu ur, st is iil st e at st aa . 50 1940.– ma lus se s rin gi kä ies on või Si lla mä e ku ltu ur ik esku lle aj a mi ne vik ku. su ke ld ud a tä ielik ul t se Si lla mä el asus Nõu ko gu de Li id u aj al ra ng elt sa las ta tu d ur aa ni rik as ta mi se teh as, mi st õtt u oli lin n tsi vii lisik ut ele su let ud. Sillamäe muu

seum

ri u b r e t e P

Valaste

Riia

4 km Peterburi 18 d 32 km oro Narva-Ivang km Avinurme 84 Riia m k 4 5 1 u rt Ta Riia 396 km

Valaste kivist loodusraamat Kuldkollase aasa taga laius taas piiritu meri. Nad olid möödunud Toilast ning jõudnud nüüd Valaste külla. Auto peatati pisikeses parklas pangaäärel, mis oli kui miljonite aastate vanune kivist loodusraamat, mis paljastas vaatajatele eri ajastute kihid. Perekond astus välja ja hingas tervendavat mereõhku. Nad hakkasid kohina suunas kõndima ning jõudsid keerdtrepini, kust võis näha Baltimaade kõrgeimat juga. Vaatepilt äratas midagi ürgset: kohe tekkis tahtmine lõkke ääres tantsu vihtuda, marju ja seeni 77

Or u pa rg i ra ja mi st To ila ss e alu st at i 1897. aa st al.

Toila Oru

park

Oru par gi pär lid on lossipla ts oma pur skk aevu deg a, Nõi ame tsa pavi ljon, Hõb ealli ka koob as, valg usta tud allee d, silla d, kala de pur skk aev, prom enaa d ja tiigi d.

Hõbeallika koobas Toilas

järada, kala püüda ning arusaamatult häälitseda. Looduslikud rohelised, sinised ja punased toonid mänglesid vee langemist igavesti jälgides. „Kas asi on minus või ongi see siin lihtsalt lummav?“ küsis Nadia õrnalt Marki selga silitades. „Sa ei ole ainuke,“ naeratas mees naisele silma ning nad olid kahekesi. Kuu sulas päikesega ühte ning nad pildusid sädemeid, mis jäid helesinisele taevapinnale lõõmama. Õrnad, janunevad puudutused, suudlus, kirg. Nagu vanasti. „Käituge nüüd ilusti,“ soovitas Alexander vanematele, „te olete avalikus kohas, ärge tehke lollusi.“ Mark suudles naist veel korra, kiusuks. Nadia klõpsutas analoogkaameraga lastest paar fotot ning nad suundusid trepist tagasi üles. 78

Pühajõe org Or

u pargis Toilas

tik a Va las te ju ga lan ge b On La ad og as t pa nk ra nn ik ul t, mi s on pi kk us e Öla nd ile ku lge va 110 0 km lan ge va Ba lti kli nd i osa. Jo a etr it. me ve eosa kõ rg us on 33

Valaste ju ga

Vala ste juga on lege ndi järg i eest i rah vuse epos e kan gela se Kale vipoja dušš.

E r it i m a a li li n e, n a g u jä ä lo ss, on Va la s te ju g a ta lvel põh ja tu u lt eg a.

Peterbu

Kukru se Kohtla Alutag use

Riia

3 km Peterburi 22 d 70 km oro Narva-Ivang a kmRiiRaRiiiia 8 6 e rm u in Av Tartu 138 km Riia 380 km

Kukruse polaarmõis „Lähme palun sinna,“ anus Nadia Markile suurte silmadega otsa vaadates, „Kukruse polaarmõisas saab tutvuda baltisaksa aadlike elustiiliga NING proovida selga nende riideid, paaluuun!“ – „No hüva, eks me siis jätame kõik oma senised tähtsad toimetused sinnapaika ja läheme neid uusi asju – riideid, ütlesid sa vist – selga proovima,“ noris mees. „Oooootoooot-ooot, mis see siin on?“ küsis Alexander ema käest tahvelarvutit haarates ning peaaegu pisarat poetades. „Kaevandus? Kaevandus!? Kaevandus!“ Poisi koopakinnisideest vaevatud hing sai justkui jumaliku ilmutuse: Kohtla kaevanduspark oli paarikümne minuti sõidu kaugusel. Ta tundis kutset: „Asi otsustatud! 80

Kukruse po

laarmõis

Uhkeldavad aadliriided jäävad sinnapaika, tõmbame Ku kr us e po laa rm õis parem kaevurijaki selga ja uurime allmaailma!“ – tu tvu st ab mõisa „Mina ei taha maa alla minna, jääme parem peale,“ aj alu gu ja nohises Maria arglikult. „Kindlasti on sellises raskes Sa nn ik ovi ma a olukorras võimalik kompromissile jõuda: näiteks meie avas tu sr etk e. Si in sa ab sõita Mariaga läheme põlevkivi kaevandama ja teie, poisid, en di lähete mõisapreilide rõivaid uudistama. Või vastupidi,“ ke lgu ko er ter ak ak ja po laa rk aj iga. pakkus Nadia välja. „Vastupidi,“ hõikasid Alexander ja Sa nn ik ovi ma a Maria ning asi oli otsustatud. Suund võeti lõunasse, oli fa nt oom sa ar tüdrukud sõidutati uhke Kukruse polaarmõisa juurde P õh ja-Jä äm er es, ning poisid sõitsid padavai, peaaegu sõna suust mi da ar va sid saamata, Kohtla-Nõmmele. nä ge va t mõ ne d po laa ru ur ija d, sh Mõisas tervitas tüdrukuid noor sajanditevanuses Ku kr us e mõisn ik rüüs linalakk neiu, kes tutvustas end kui Ed ua rd von To ll. vanade mõisavalitsejate Tollide kunagise sulase Ke eg i se da ei lei dn ud nin g lapselapselapselapselast, nimeks oli tal Johanna. ek sp ed itsioo ni „Kas me saame riideid ka proovida?“ küsis Maria, lii km ed jä id aa st al kui Johanna parajasti mõisnike suguvõsast rääkis. 1902 Sa nn ik ovi ma ad otsid es 81 ka du nu ks.

Kaevandu smu useu m asub umb es 8 meet ri süga vuse l maa all ning on umb es üks kilom eeter pikk, seal on aast a ring i ligik audu 9 kraa di sooja. Maa-alu ses söök las saab soovi korr al naut ida ehtsat kaevuril õuna t. Kaevandu spar gi terr itoor iumi l on palju vaat amis väär susi, mille st tähe lepa nuvä ärse mad on Euro opa suur ima eksk avaa tori umb es 50 tonn i kaaluv kopp ja hiig lasli k kallu raut o BelAZ.

Kohtla ka

„Viisakus, viisakus,“ tuletas ema tütrele meelde. „Aga selleks me ju siia tulime,“ oli Marial õigus. „Ärge muretsege, ma võin kaht asja samal ajal ka teha,“ oli Johanna vastutulelik. „Lähme, riiete proovimise tuba asub sealpool.“ Nad sammusid mööda kõrgete lagedega hästivalgustatud pikki koridore, kuni jõudsid tuppa, kus seisis mitu pidurõivas mannekeeni. Kapiuks avanes, vaatepilt oli võrratu: sees olid sitsid, satsid, alusseelikud, kleidid, kingad, kindad, sukad, mütsid – kõik väga autentsed. Kolm kihistavat plikat hakkasid järgemööda kõike selga, jalga ja pähe proovima, üksteise väljanägemist kiitma ja mööda tuba ringi kepsutama. Samal ajal olid härrased Mark ja Alexander jõudnud juba poolele teele Kohtla-Nõmmele, kui poiss kaevanduspargi kohta lugedes avastas, et ekskursioonid lähevad maa alla igal täistunnil ning viimane just läks. „Ah, ära muretse, ma toon su millalgi spetsiaalselt selleks siia tagasi,“ lohutas isa nördinud nagamanni ja tegi U-pöörde, võttes suuna tagasi Kukrusele. „Vähemalt ei pidanud me mingeid memmekaid riideid selga panema,“ oli Alexander siiski rahul. „Võtsid mul sõnad suust,“ kostis isa. „Me oleme teel, kaua teil veel läheb?“ helistas Mark Nadiale. „Juba? Veel läheb,“ kostis naise hääl läbi itsitamise, „tulge siia, me oleme nii kaunid.“

evandusp

ark-muuse

„Talvel on siin veel ilusam,“ rääkis Johanna Nadiale ja Markile, kui lahkuma hakati. „Kui lund on, saab kelgukoerarakendiga sõita, maastik on muidugi lummav.“ – „Tähendab, peame talvel tagasi tulema. Ma lubasin Alexile ka, et toon ta millalgi päriselt kaevandama.“ – „Soovitan teil siis Kiviõli Seikluskeskusesse ka minna, seal asuvad Eesti pikimad suusanõlvad ja tasemel lumelauapark, kus sõitmine on unustamatu kogemus,“ oli Johanna rõõmus. „Ilusat reisi jätku teile!“ Ta kallistas Nadiat ja Mariat ning jäi lahkuvale maasturile järele vaatama.

Mis on põle vkivi teaduslik n imetus? A) Meningiit B) Kukersiit C) Karabiit

Ta lvi ti pa nn ak se pü st i ah er ain epui st an gu tele ita nii ta lve pa rk, ku s sa ab sõ i ka lum er õn ga, lum ela ua ku ke lgu ga.

aiiR aiiRaiiR

ri Peterbu irubret eP ubreteP bterPeteP

lisaku Kurem äe Avinu rme Kauksi aiiR aiiR aiiRaiiR

0 km Peterburi 27 d 117 km oro Narva-Ivang km Palamuse 51 Tartu 84 km Riia 326 km

Riia

Peipsi läänekaldal Ka las ta mi ne on Pe ipsi ää re s ela va tele ra hvas tele ju ba sa ja nd eid vä ga olu lin e ela tu sa lli ka s, se etõ ttu on ka ta lve l jä rvejä ä pe al ala ti nä ha jä äa uk ud e kõ rval ist um as ka lu re id. Mik s mi tte ise jä re le pr oovid a?! En ne ag a tu leb ki nd las ti se lge ks teh a, ka s jä äle mi ne k on lub at ud.

„Nii, kuhu edasi?“ küsis Mark Nadialt, mille peale see taas tahvelarvutit sirvima hakkas. „Hmm, sõidame äkki Jõhvi kaudu Peipsi äärde ja sealt edasi Põltsamaale, kuhu võiksime öömajale jääda. Enamvähem tee peale jäävad Alutaguse seikluspark, Kuremäe nunnaklooster, Iisaku muuseum, Avinurme elulaadikeskus ja puiduait ning Palamuse koolimuuseum. Tundub mõistlik?“ pakkus ta välja. „Mäletad, kui mu ema su Kuremäele väljasõidule viis?“ naeris Mark. „Miks ei mäleta! Kuigi see oli esimeseks ämma-minia omavaheliseks kohtumiseks väga veider koht, kuhu minna, oli mul siiski väga tore,“ õigustas 84

Alutaguse Se

ikluspark

Nadia samuti naerdes Vera valikut. „Põltsamaa hotelle vaadates,“ rääkis ta edasi, „tundub selline koht nagu Carl Schmidti maja täitsa mõnus, broneerin ära.“ Alexander ja Maria uinusid tagaistmel, Nadia võttis Marki käest kinni ja nurrus: „Teeme täna midagi kahekesi?“ – „Viime lapsed Kuremäele?“ – „Ma arvan, et nende jumalale ohverdamine läheb veidi liiale. Paneme nad lihtsalt hotellituppa luku taha.“

Iisaku muuseum

Muu se um is on esita tu d ko opia Ida- ja P õh jaEu ro opa se ni as t te ad ao le va lt va ni m va rr as te l ko ot ud st. te ks tii lifra gm en di Iisak u m uu se um is sa ab m uu hu lg as tu tvud a nä it ek s tu le tõ rj e aj aloo ga. Muu se um is on üle 30 0 00 ek spon aa di!

Ku r em ä el a su v a llik a s a pid a va t olem pu h a s ta va to im eg a, sin n a ta su b võ tt a ve e va r u m is ek s . k a a sa a n u m A llik a s on k ü la s ta ja te s ea s n ii popu la a r n e, et ti h ti p ea le on ve e u sa võ tm is ek s la jä r je k or d! Kuremäe kloos

Klo os tri vä ra va d on avat ud nin g rin gi ja lu ta de s sa ab nä ha asuk at e elu-o lu.

ter

re mä e 1891. aa st al ra ja tu d Ku e klo os ter on Ee st is ain uk nu nn ak loo st er. teg ut se v Ve ne õig eu su

Tunnikesega olid nad jõudnud Kauksi randa, vahepeal olid lapsed üles ärganud ning, taas värsked, jälle kädistama hakanud. „Kas me oleme ikka veel mere ääres?“ küsis Maria uneterakesi silmast hõõrudes, kui Mark auto peatas. „See on Peipsi järv, pisike,“ rääkis Nadia. „Võtke sokid jalast ja minge jookske natuke. Alex, jälgi oma õde.“ Lapsed kuulasid ema sõna ja kargasid autost paljajalu välja, liivaranda. „Kuula, Alex,“ sosistas Maria, imestus näol, ja nad kuulasid. Liiv tegi imelikku 86

Ka uk si ra nd on id ea aln e ko ht pe re de le, ve si läh eb jä rves lau ge lt sü ga va ks, ra nd on pu ha s nin g ra hvas t ei ole lii ga pa lju Kü la läh ed us es on pa lju vä ik es eid ar msaid ööbim ispaik u nin g ka ma tk ap lat se, ku i on so ov telki da.

Kauksi rand

an i ulat ub Ee st i Ka uk si st Va sk na rv nd, la en ut ad a pi ki m pi de v lii va ra ra tt ai d. sa ab pa at e ja ve si

häält – need olid Peipsi laulvad liivad. Lapsed panid jälle tulistjalu jooksu, nautides jalge all häälitsevat liiva. Maria läks pistis varba vette, Alexander tema järel. „Nii soe vesi,“ ütles poiss, kui ta põlvini sees oli. „Äh, külm,“ arvas Maria, kes oli suur külmavares. Laste vanemad jalutasid eemal, nautides kerget tuult, vee vaikset lainetust ja teineteist. Päike vajus tasapisi silmapiiri poole. 87

m a a on u r i V a Id id j a o h vi k u a a t e k s i ä t s s n e, k u r e s t o r a r a se lt k e h a ü su u r e p n i t a d a k in

Peipsi järve

põhjaranni

j a- j a Pe ipsi põh s o n vä g a lõ u n a k a lla põh j a po o l e r in e va d: sin i o n k u n i Ka u k n d a d e iva r a k a u n it e li g a, j a -lu id e te a s tu s se e v lõ u n a k a lla u m n in g o n m e tsik eda so is e m . S in n a a m ap põh ju s ta b jä r ve va ju m in e e m a te l lõ u n a po o ls a la d e l.

Tü nn ip ea lin na s A vin ur m es on sa ja nd ite va nu se d pu ut öö tr ad itsioo ni d, m id a põ lve st põ lve ed asi an ta ks e. Pu ut öö d sa ab se al t ni i os ta ku i ka is e va lm is ta da.

me Töötubades saab ise laa

studest meisterdamist

proovida.

Päinurme

JÕGEVA

Pisisaare

Adavere

Kuremaa

Painküla

Lustivere 79 PÕLTSAMAA Võisiku

Voore

Palamuse

Kaarepere

Esku

Kolga-Jaani

Emajõ

Ulila

Rannu

Suislepa Riidaja

Aakre Linna

106

65 TÕRVA 50

7 Õru

92 93

VALKA

Valgjärve

112 83

Mooste

VastseKuuste

Leevaku

Mammaste Saverna Tänassilma

PÕLVA

Kanepi

Põlgaste

Tilsi Leevi

Parksepa Osula

Kobela

Seļi Koikküla

Lüllemäe Tsooru

Navi

Väimela Kääpa

VÕRU

Sõmerpalu

ANTSLA

Karula Kaagjärve

Ruusa

Peri

Kuldre

VALGA

Zīle

Rasina

Ahja

Sangaste

Tsirguliina

118

Võnnu

Roiu Ülenurme

Keeni

Sooru

Melliste

Kauksi

Hummuli

119

Nõuni

OTEPÄÄ 72 Sihva

Kavastu

Kambja

Puka

Helme

Patküla

Palupera

Tammistu

Vana-Kuuste

Maaritsa

Rõngu

111

Luunja

109

TARTU 16 15

Nõo

18 ELVA

Soe

130

Tõrvandi Reola

Tõravere

Vehendi

Kolkja

Varnja

Kõrveküla

108

Meeri

Kureküla

Vara

132 Nõgiaru

Nina

Vedu

Puhja

Mustla

Äksi

Vorbuse

Ilmatsalu

Võrtsjärv

Koosa

Vasula

Kärevere

Leie

131

Lähte

Laeva

Alatskivi

Saadjärv

Lalsi

Kokora

Kaiavere

Tabivere

KALLASTE

Pala

Elistvere

Puurmani

Kodavere

MaarjaMagdaleena

Pikknurme

Kamari

Kasepää

Kääpa

Siimusti

10 80

Laiuse

Kurista

Kose

Nursi

Rõuge

Haanja

Ähijärve Viitina

Vastseliina

aiiR

Palamu se P õltsam aa aiiR

Riia

Peterbu

1 km Peterburi 34 d 188 km oro Narva-Ivang km Palamuse 45 Tartu 62 km Riia 270 km

Sillad teevad kahest ühe Visanud läbisõidul pilgu peale Palamuse imearmsa aleviku tähtsamatele kohtadele: vanale koolimuuseumile, kirikule, apteegile ja vesiveskile, sõitis perekond loojangusse – Põltsamaa linna poole. Mark oli rooli Nadiale üle andnud ning lubas endale nüüd väikese tukastuse, lapsed vaatasid tagaistmel tahvelarvutist juba tükimat aega filmi „Kevade“, mille tegevuspaigaks oli seesama Palamuse. „Kuidas saab üks vembumehest nolk küll nii ääretult sümpaatne olla?“ oli Alexander sisse võetud Tootsi tegelaskujust. Küllap oskas ta temaga suhestuda. 90

Palamuse kultuurikomplek

„Põltsamaa, kallis,“ torkas Nadia õrnalt Markile sõrmenukiga roiete vahele, mille peale too ärkvele hüppas ja laia haigutuse kuuldavale laskis. Juba paistiski põltsamaalaste uhkus: Niguliste kiriku punane torn. Auto pargiti külalistemaja parkimisplatsile, pagasiruumist haarati kohvrid ja kotid ning astuti hotelli uksest sisse. Hoone sisemus oli õdus: tumedates toonides puit oli kokku sobitatud punase telliskiviga, valitses keskmisest veidi hämaram valgus. „Tere tulemast Carl Schmidti majja,“ hõikas särava näoga daam valvelauast.

Pa lam us e kih elk onn ak ooliho on e va lm is aa sta l 1873. Nü üd tut vu sta tak se au ten tse lt sä ilin ud ma jas 19. sa jan di lõpu ko oli elu Oska r Lu tsu hu mo ori ka ju tus tus e „K eva de“ põhja l.

Põltsamaa los

Lo ssiho ovi s on pa lju nä ha ja teh a, se al asuvad P õlt sa ma a mu us eu m ja tur ism iin fopun kt, vei nik eld er ja toi du mu us eu m, Ke sk-E es ti ku ns tig ale rii p ART, Kä sit eok od a, P õlt sa ma a Kä sit öös elt si Vä rk stu ba nin g Ee sti aja kir jan du se aja loo tub a. Teg evu st jät ku b iga va ldk onn a hu vilist ele.

sihoov

„Noh, mutukad, mis te teha tahate?“ küsis isa võsukestelt, kui neid tubadesse oli juhatatud. „Mina igatahes vaataksin hea meelega veidi televusserit, näksiks samal ajal midagi ja siis tõmbaks kerra magama,“ ladus Alexander ette oma plaani. „Jah, vaatame multikaid, ma olen ka väsinud nagu hunt,“ nõustus Maria. „Selge pilt, me läheme emaga välja, eks te siis helistage, kui midagi vaja on,“ ütles Mark resoluutselt. „Peske hambaid ja kõrvataguseid ja ärge toast väljaspool lollusi tehke,“ luges Nadia lastele sõnad peale, embas neid ning astus Marki käevangus toast välja. Uks suleti, mõlemad ohkasid kergendatult: „Vabadus!“ – „Ma kuulsin seda,“ kõlas piida vahelt Alexanderi noomiv hääl. 92

Mark ja Nadia vahetasid riided ning lahkusid külalistemajast otsusega külastada kuulsat veinikeldrit. „Autoga?“ küsis musta ülikonda riietunud Mark. – „Kui sina tagasi sõidad.“ – „Seda ma arvasingi.“ Ja nad alustasid jalutuskäiku mööda vaikset tänavat, päike endiselt silmapiiril. Mark vaatas oma naist – Nadia veripunane kokteilikleit lõi koostöös kahvatu naha ja pikkade tumedate juustega tagasihoidlikult öeldes kuumava kombinatsiooni – ning ahhetas: „Sa oled jumalik!“ – „Olge nüüd, Mister Businessman,“ voolis Nadia kavalalt mehele pilku heites. Nad olid jõudnud sillani. Terve edasine õhtu möödus nagu film: romantiline jalutuskäik lossivaremeis, pilguheidud, veinijoomine, siledad ja pehmed puudutused, õhtusöök, veel veini, taganemine tuppa, kutsuv suudlus, kaminahalgude praksuv põlemine.

Hommikul ärgati puhanuna, istuti restorani einet võtma ja peeti edasist plaani. „Kui sa eile, hambad laiali, magasid, kaalusin ma üht mõtet,“ rääkis Nadia ning illustreeris oma sõnu tahvelarvuti abil, sõrme mööda ekraani ajades „Sõidame siit Elistvere loomaparki, seejärel viskame põngerjad Vudila mängumaale, kuniks me ise Peipsi-äärsete küladega tutvust teeme.“ – „Mulle meeldib eriti just see lapsed-silma-altära-lähenemine,“ sõnas Mark. Nad lõpetasid hommikusöögi ning hakkasid kotte tagasi kokku pakkima. Varsti oli reisiseltskond taas musta maasturi juurde kogunenud ning rattad pandi liikuma. Enne Põltsamaalt lahkumist palusid tütarlapsed teha peatuse kohalikus roosiaias, mille puhul oli tegemist ühega kümnest Euroopa suuremast, sisaldades endas ligikaudu tuhandet eri sorti.

ltsamaa Mis on Põ Lätis? sõpruslinn a A) Daugav B) Cēsis C) Skrunda

Vä ik e ja ilu s P õlt sa ma a me eli tab kü las taj aid om a ja pa rk id e, ro osisa ar e, jõe va lge te silda de ga.

irubreetteePP

aiiR aiiR aiiR aiiR

irubreteP irubreteP

Elistve re V u d i la

Ta r t u

aiiR aiiR

Riia

ri u b r e t e P km Peterburi 319 d 163 km oro Narva-Ivang km Palamuse 16 Tartu 25 km Riia 270 km

Tüdruk, kes teadis ussisõnu Eile tuldud teed pidi sõideti nüüd tagasi. „Jube niiskeks läheb,“ nentis Nadia, kui maa muutus soiseks ning nad olid mööda sõitnud juba kolmest järvest. „Kas seal jäneseid ka on?“ küsis Maria ema käest teavet järgmise sihtpunkti kohta. – „On ikka.“ – „Aga rebaseid?“ – „Peaks olema.“ – „Ja karusid?“ – „Neid ka.“ – „Kas karu tahaks minuga sõbraks saada?“ – „Muidugi tahaks, sa oled ju nii tore tüdruk.“ Maria oli rahul. „See park oli algselt, kusjuures,“ rääkis Nadia, „varjupaik emata jäänud või viga saanud loomadele. Nüüd elab siin hulganisti nende loomade järeltulijaid.“ 95

i And ru s Ki vi rä hk ro m aa ni st „M ee s, ke s te ad is ussi sõ nu“ on ku ju ne nu d tä na pä evan e u m ui st en d. Ra am at jä rg i elasid ee st la se d va na st i m et sa s ni ng va lit se si d lo om i ussi sõ na de abil. e M et sa st kü la de ss el ko lid es ka su lik ke ag a un un es.

E li s tve r e on lo om a pa r g is da u tv võim a li k tu E es ti s ela va te m et s lo om a d e n in g n en d e a. h a r ju m u s te g

Nad ostsid piletid ning läksid omapead hulkuma, tehes pargile suure tiiru peale. Nähti oravaid, hirvesid, põhjapõtru ja tavalisi põtru, rebast, jäneseid, metsanotsut ja lõpuks ka põõsa vahelt välja piiluvat karu. Maria oli ekstaasis, ta susises ühe eesti raamatu eeskujul ussikeeles ja kutsus kõik loomad niiviisi endale Peterburi külla. Seejärel mindi siseruumidesse, kus klaaside taga siblis ringi sada eri liiki närilist. „Kaevurid,“ pobises Alexander omaette, kui nägi kolme kahtlase välimusega deegut põgenemiskatset sooritamas.

Elistvere lo om rebane, ilv apargi asukad: es ja met ssiga

Vooremaa piirkonna üks suuremaid järvi on Saadjärv.

Elistvere loomapargi

r asukas – põhjapõde

Vudila Mängumaa

im is e k s Vu d ila s k ä u d a te r ve tu le k s va r te g e vu s t pä e v n in g g u p e r e le, on se a l k o tu u d id, n ä it e k s b a li u to r u d, b a ss e in id, a in tb a ll. m in ig o lf, p s e m a id va ik Se a l on k a na k u s vä sin u k o h a k e si, s r o h u le ve id ik e s e k a, e t sii s pik a li h e it o o ss e tr Vu d ila bis n a. m sö ö m a in

irubreteP

aiiR

ri u b r e t e P

aiiR

irubreteP

iiR

Alatsk ivi Äk si

Ta r t u

aiiR

Riia

km Peterburi 311 d 154 km oro Narva-Ivang km Palamuse 50 Tartu 42 km Riia 284 km

Muinaslugu sibulast, kurgist ja kalast Lastest vabanenuna – Vudilasse jõudes panid nood isa antud viiekümnesega vaat et kohe jooksu – sõitis noor paarike idasse, Peipsi äärde, plaaniga tutvuda sealse iseloomuliku külaeluga. Need külad olid ammusest ajast asustatud vene vanausuliste poolt, kes usulise tagakiusamise eest järve taha kolisid. Tulemuseks olid eripärased tänavkülad: ühe tee ümber tekkinud pikad asumid, mille peamiseks tõmbenumbriks olid sajandeid säilinud traditsioonid, sibul ja kala. Seda piirkonda nimetatigi Sibulateeks. 99

Ajalooliselt kogunesid Peipsi kalamehed talviti nädalateks järvejääle, kus moodustusid terved kalakülad. Kala püüti pimedas ja valges, suheldi, vahetati kogemusi ja tehti süüa. Tihti tekkisid isegi ajutised kõrtsid.

Samovar Sibulatee

Va na usulis te tr ad it si oo ni de hu lg as on pa lju hu vi ta va t, nä it ek s jo ovad na d te ed sa m ovar is t, m is nä eb alat i vä ga uh ke vä lja. Ta ssi va la ta ks e te eek st ra kt ni ng i se ej är el sa m ovar põhi osas t pe ale ut ku um ve si. Suh kr e, ei pa nd a te e si ss us su va id ho it ak se ni ng ju ua ks e te ed pe ale!

„Me peaksime tõesti talvel tagasi tulema,“ rääkis Mark säravate silmadega, „siin korraldatakse jääkalastusretki, kuula nüüd, kahepaiksete ATV-dega.“ – „Vau, kalad ja ATV-d. Millest muust üks printsess unistada võiks?!“ pilkas Nadia. Varnja alevikku jõudes aeglustas Nadia autot, uudistamaks huvitavaid vanu elumaju, kurgi- ja sibulapõldudel tööd vihtuvaid ja pärani silmadega uhket maasturit kaevaid vanaprouasid ja nende Sibulapalmikud

100

ja l n ik u d on m u a el e d la ü k ja Pe ipsiä ä r s et e a va d sibu laos i u k d tu n d. E es ti s tu a la su it su ta ja k g in n d ja i ei k u r g ik a s va ta va h et u s t, k u la a d ä n e ol Su ve l ei la la a ta. a la- või sibu k d õn m u to im Ta su b tu lla!

Kolkja küla majam

uuseum

lapselapsi ning mõne maja trepile lõõgastavat pärastlõunat veetma kogunenud härrasid. „Nii äge, ma tahaksin kunagi ise sellises kohas elada,“ andis Nadia Markile väikese vihje, kui nad kohalikust kalmistust möödusid. Sedasama teed pidi sõitsid nad järgemööda läbi Kasepää ja Kolkja, mis Varnjaga koos moodustasid omamoodi Peipsiääre püha kolmainsuse. 101

S elle s pi ir ko nn as i on põim un ud ee st a ks ta lu po eg ad e, sa m õi sn ik e ja ve ne ur id, va na usulis te ku ltu st i m oo du st ad es tä ie . na on er ipär as e õh kk

Alatskivi loss

A la tski vi lo ssis pa ku ta ks e lisak s su ur epär as ele m ilj öö le ja m aa lilis te le va at epilt id ele ka m it m esug us ei d kä si tö öõpi tu ba si d , (te ks tii l, vi lt, sa vi st uk k). Loss is e a on Šo tim aa l asuv Balm or ali lo ssi m in ik oopi a.

Peipsiääre külaelu sai tugeva kontrasti lähedalasuva Alatskivi mõisalossi ja -pargi näol. See uusgooti stiilis muinasjutuliste tornidega hoone võis vabalt olla maailma kuninga jahimaja. Mark ja Nadia tegid pargis pika-pika jalutuskäigu ning asusid seejärel tagasiteele Vudilasse, et lapsed peale korjata ja Tartusse sõita. „Noh, kuidas oli?“ küsis Mark lastelt, kui nood autosse istunud olid. „Võimas,“ vastasid nad kooris ja Alexander jätkas: „See oli ilmselt üks lahedamatest kohtadest, kus ma eales käinud olen.“ – „Minul ka,“ oli Maria nõus. „Üks sealne töötaja rääkis, et siinsamas lähedal on üks järv, kus on mingi keskus, kuhu tasub minna,“ pajatas Alexander ähmast juttu. „Jääaja keskus,“ täpsustas Maria, „seal räägitakse mammutitest ja muust ka!“ – „Meil aega vist on,“ vaatas Mark oma kellavaba rannet ja nad läksidki. 102

Külm ja karge Põhjala Saadjärve kaldal seisis kaunilt asupaiga miljöösse sobituv valge betoonmaja, mis väidete järgi peitis endas tohutuid aardeid. Hindamatuks varanduseks olid muidugi teadmised jääaegade, nende tekkimiste ja kulgude kohta. Sees ootasidki perekonda mammutid, mõõkhambulised kiisud, hiiglasuurte sarvedega põdrad ja karvased jääajainimesed. Üks viimastest tutvustas end: „Mina olen Tarmo, tere tulemast jääaega!“ Perekond tutvustas end vastu ning Tarmo jätkas: „Jääaeg tähendab kliima jahenemist, nii pikaajalist külma, et tekivad liustikud. Mõelge, kui aasta ringi oleks käre pakane, ja niimoodi tuhat aastat!“ – „Kui ma oleksin hästi pisike, siis ma elaksin jäätise peal,“ mõtles Maria maialt. Tarmo tutvustas külalistele ekspositsiooni, lobises ja muheles veidi. „Lunastus on saabunud!“ röökis Alexander, kui Tarmo nad mängukoopasse juhatas. „Talle meeldivad koopad,“ selgitas Nadia Tarmole, kui ta poeg meeletusse kadus. Seni, kuni lapsed koopas vigurit tegid, rääkis habemik vanematele ökosõbralikest eluviisidest, jalajälgedest ja paremast maailmast. Kõik korrused läbi käidud, jäeti jääajainimese Tarmoga jumalaga ning alustati sõitu Tartu, Eesti suurima väikelinna poole.

103

e Ku s elas vi im an ? as m am m ut Eu ro op Ku id as m õj us jä äa eg Ee st i ku lt uu ri le ja pi nn am oe le? Ka s uu s jä äa eg on tu le m as? K õi gi le ne ile kü si m us te le sa ad va st us e t! Jää aj a Ke sk us es

aiiR

uri Peterb

Ta rt u aiiR

338 km Peterburi orod 184 km ng Narva-Iva m 0k Otepää 4 km 65 Sangaste 89 km a Valga-Valk m Riia 244 k

Riia

Heade mõtete kütkeis Taevas kattus ähvardavalt tumesiniste pilvedega, kui must maastur Emajõe kallaste tasastele roheliskuldsetele väljadele jõudis. Maantee hakkas ääristuma elamutega, pelgupaik ei olnud enam kaugel. Plärts! kukkus paks vihmapiisk tuuleklaasile ja kui linnapiir ületati, taevaluugid vallandusid. „Õnneks oleme kohe kohal,“ lohutas Nadia iseend ning lülitas sisse kojamehed, mis agaralt vaatevälja veest puhastama hakkasid. „Kesklinn“ suunas teeäärne märk suure Peetri kiriku juures autorattad paremale ning sõideti alla jõeorgu. Teed palistasid vanad ja veidi naljakad puumajad. Rada lahknes, suund võeti üle jõe viivale 104

ja pa lj u te h a n o s tu r l. Ta a l a a s ta a ja va a d a ta ig va d s e a l u Su vit i to im a r s e d la u vä g a pop va d. H a n sa pä e

Tartu Raekoja pla

sillale. „Tartu,“ kinnitas Mark perele. „Issand kui nunnu,“ iitsatas Nadia Tartu pisikest raeplatsi nähes. Nad sõitsid turuhoone ja kaubamaja vahelt läbi ees asuva kaubanduskeskuse suunas. Sealsamas kõrval Dorpati hotellis pidid nad öö veetma. Hotell oli nime saanud Tartu kunagise saksandatud nime järgi. Nadia ja Marki numbritoast avanes vaade jõele, mis voolas kohe hotelli kõrval. Teisel pool kallast püüdis üksik mees paduvihma trotsides kala. „Ilmateade väidab, et õhtuks on taevas klaar,“ rääkis Nadia, „ma olen küll veidi väsinud. Ehk pistame midagi hamba 105

t Kü la st am is t vä är on ka Ta rt u L õu na ke sk us e Ta lu tu rg, ku s m üü ak se kõik võim alik ku eEe st is t pä ri t m ah ja ta lu ka upa. el Näi te ks on le tt id kü üs la ug um oo s ap elsi ni ga, si bu la m oo s, ja ku us eo kk asiir up pa lju m uu d!

Jaani kirik Tartus

alla ja siis teeme ilusa ilma ootuses uinaku?“ Perekond nõustus ning ühes mindi hotelli peenesse restorani. „Prouale forellifilee ja pokaal valget hispaanlast, härrale veis ploomikastmega ja punane hispaanlane ning väikestele Muumi makaronid jäätisekokteiliga ja Karlssoni lihapallid värske apelsinimahlaga,“ kordas ettekandja perekonna tellimust ning kadus. „Keda ta r Terrakotaskulptuu väikeseks kutsus?“ küsis Alexander kulmu kortsutades. „Mind, sest ma olen ju väike. Isegi väikesem kui sina,“ Ta rt u Ja an i selgitas Maria. „Aga kui mina väike ei ole, siis ei pruugi ki ri ku ho id la te s ju sinagi väike olla. Meist on lihtsalt loodud selline sä ili ta ta ks e kuvand: tehakse meid vähem tähtsaks, siis on kergem lig i tu ha nd et i, ur tu lp Alexineerida,“ lobises Alexander. te rr ak ot asku i lig st nu va m il 70 0 aa st at. 106

Pärast lõunasööki asuti oma tubadesse ning lepiti kokku, et pärast leiva luusse laskmist minnakse linna uudistama. Nadia ja Mark heitsid pikali ning lasid rammestusel ja vihmasabinal end unemaale kanda. Lapsed jäid tukkuma teleri ette, kust nende imestuseks võis vaadata ka venekeelseid lastekanaleid. Tunnike hiljem ärgates olid pilved Tartu kohalt peaaegu taandunud. Ringutati, riietuti ning mindi seejärel välja. Mööda jõeäärt viis kõnnitee vanalinna, jalakäijate silla juurest mindi üle tee raekojaplatsile. „Tartu on nii väike linn, et siin on kõik paari sammu kaugusel,“ seletas Mark kunstimuuseumi ees. See kunagi kuulsale Vene tsaari väejuhile Barclay de Tollyle kuulunud maja oli aja jooksul viltu vajunud ning sestap kutsuti seda kohalikuks Pisa torniks. Raekoja ees purskkaevus suudlesid, nagu ikka, vihmavarju all kaks tudengit. Perekond kõndis raehoonest mööda selle taga asuva pargi juurde, kus mitu seltskonda noori, mõnel õllepudelgi lahtikorgituna käes, pinkide ümber arutelu pidama olid kogunenud. „See siin on Vene kirurgile Nikolai Pirogovile pühendatud park,“ 107

u Ü lik oo lilin na Ta rt ük s ilu sa m ai d sü m bo le id on v ra ek oj a ee s as et se e „Suu dlevat tu de ng it e“ pu rskk ae v.

Suudlevate tudengitega purskkaev

Ta rt u on kõig e ja lg ra tt asõbra lik um lin n Ee st is. Võid tt al ko gu lin na ja lg ra it oh ut ul t lä bi sõ a s ja kü la st ad a lin na e. asuvai d m uu se um

luges Nadia tahvelarvuti rakendusest. „Suveajal toimib see piknikukohana, kus võib tarbida kuni kuueprotsendilise alkoholisisaldusega jooke. See on ajalooline tudengite sotsialiseerumisplats, kuulu järgi tuleb teatud osa tartlaste headest mõtetest just siit. Ja näe – seal,“ jätkas ta paremal asuva suure sammastega hoone poole näidates, „kõrgub Baltimaade vanima ülikooli peahoone.“ Mööda Ülikooli tänavat kõnniti edasi. „Siinsamas on muide mänguasjamuuseum. Olete huvitatud?“ küsis Nadia lastelt. Vastus oli ilmselge. See oli suurepärane kogu tuhandetest eri ajajärgu mänguasjadest: vaadata võis talulaste mänguasju, linnalaste mänguasju, pabermänguasju, puumänguasju, toa- ja õuemänguasju, tüdrukute mänguasju, poiste mänguasju, üleskeeratavaid ja liikumatuid mänguasju, marionette, nukke ja pilte mänguasjadest. Kõige enam rõõmu pakkus – eriti Mariale – mängutuba, kus sai muuseumitöötaja sõbraliku pilgu all paljude leludega ka lustida. Muuseumist lahkudes otsustati teha jalutuskäik Toomemäe pargis – esimene linnus, mille ümber asula tekkis, seisis kunagi just sel künkal. Selles pargis võis näha mitmeid mälestusmärke linna ajaloos tähtsatel kohtadel istuvatele ninadele, samuti olid siin vana katedraali varemed, pilgu sai peale visata suurele osale vanalinnast. „Issand kui armas,“ kordas Nadia, „nii pisike ja soe koht, igal sammul vaatavad vastu heatahtlikud näod. Ja loodus on lihtsalt võrratu!“ – „Sa 108

räägid praegu Tartu vaimust, nii seda nimetatakse,“ teadis Mark rääkida. Tartu vaimuks kutsuti seda miskit, mis teeb sellest linnast nii omapärase. „Kuskil siin pargis – sealpool – on tähetorn,“ vihjas Alexander tahvelarvutit vaadates järgmisele sihtkohale ning nad alustasid kõndi näidatud suunas. Tartu ool Tartu Ülik observatoorium oli kunagi üks Euroopa astronoomiakeskustest, kus muu hulgas mõõdeti esimesena tähe kaugust päikesesüsteemist. Teel mindi üle kuulsa Inglisilla vaatega Lossi tänavale, kus asusid mitmed haridushooned, ning jõuti lõpuks tähetorni juurde, kust võis taas näha allpool laiuvat Pirogovi parki ja raadi. Künka teiselt poolt kõnniti alla Vallikraavi tänavale, kust suunduti taas südalinna. Ühe restorani ees võis näha kaht suurt meest liikumatult istumas ja juttu vestmas: need olid kirjanikud Eduard Vilde ja Oscar Wilde. „Pöörame vasakule, siit veidi edasi, sealsamas Pirogovi juures on üks Eesti tunnustatumaid kohvikuid Werner, kus pakutakse väidetavalt Tartu parimat kohvi ja kooki,“ oli Nadia erutunud. „Lähme, jaa, ma tahan midagi magusat,“ oli Maria emaga nõus. Poistel ei jäänud muud üle kui asjaga kaasa minna. Paar minutit kõndimist ning nad olid taas tuttavas kohas. Nad astusid kohviku uksest sisse, asusid järjekorda – selles kohvikus olla alati järjekord – ning uurisid klaasi 109

Ta rt us asub ka pe re de se as popu la ar ne Aur a ve ek esku s, ku s la ps ed sa avad lõbu ts ed a liu to ru de s ni ng ne nd e va ne m ad lõ õg as tu da sa un ad es ja uj ud a m õn ed s. tii ru d ba ss ei ni de

taga olevaid kohevaid ja värvilisi kooke. Leti taga sagisid kaks toredat tütarlast, kes vaheldumisi kohvimasina ja koogileti juures toimetasid. „Tere,“ hõikas üks neist lõbusalt, kui Mark ja Nadia leti äärde jõudsid. „Tere,“ vastas Mark, „palun meile kaks Napoleoni kooki, üks lõik Vabariigi torti ning üks mango-toorjuusturull, samuti üks late, üks õuna- ja üks ploomimahl ning üks must kohv.“ Tüdruk naeratas armsasti ja hakkas askeldama, tellimus oli mõne hetkega letil. „See teeb kaksteist eurot ja kuuskümmend senti, palun.“ Nad istusid lauda ja võisid hetkega aru saada, et kohviku kuulsus oli põhjendatud. Siin valitses väga kultuurne õhkkond, koogid olid äärmiselt maitsvad ning late Nadia sõnul parim, mida ta kunagi joonud oli. Lapsed matsutasid ühes taktis suud. Pärast lühikest jalutuskäiku üle jõe ja tagasi jõudis perekond hotelli, lapsed aeti taas voodisse raamatuid lugema või telerit vaatama ning vanemad otsustasid Tartu ööelu kaema minna. Nad vahetasid riided ja asusid uuesti mööda jõeäärt kesklinna poole, kuulsale Rüütli tänavale, kus asusid paljude noorte lemmikbaarid. Taamal rõkkas suur rahvamass, inimesi oli ligikaudu viiskümmend. „Kas demonstratsioon?“ küsis Nadia. „Ei, pidutsevad,“ vastas Mark. Nad eelistasid suurest massist eemale jääda ning astusid sisse meeldiva nimega veinibaari Vein ja Vine. Sees tervitasid neid boheemlaslik õhkkond, kerge melu ja kaks sõbralikku baarimeest. „Kann punast majaveini, 110

Tartu vanalinn

palun,“ esitas Mark tellimuse ning sai raha eest vastu liitrise karahvini veiniga ja kaks pokaali. Nad istusid tänavalauda, jõid veini, jälgisid sigarette suitsetades möödujaid – neid oli palju – ning rääkisid ja rääkisid. Kui Nadia vahepeal tualetti külastas, võttis Mark rahakoti, otsis sealt üles ühe visiitkaardi ning viskas selle laua kõrval olevasse prügikasti. Ta tundis end hästi, veidi vindise ja võitmatuna. Pilgu ähmastudes mõtles ta oleviku peale: ta oli abielus vapustavalt kauni ja hingelise naisega, kellega koos oli ta üles kasvatamas kaht väga omapärast ja toredat last, tal oli töö, mis täitis kõik ta ootused ja lootused edust ja idealistlikust maailmaparandamisest ning siin ja just praegu koitis talle see, et iseenda pessimismist ja rumalusest lähtudes oli ta ruletilauale asetanud kogu oma õnne. Ta võttis panuse tagasi – ta oli rahul sellega, mis ta juba võitnud oli. 111

Kui Nadia klosetist naasis, tõusis mees püsti, embas ja suudles teda ning ütles: „Aeg lahkuda.“ – „Hästi,“ vastas naine rõõmsalt ja tütarlapselikult ning, jättes pooliku veinikarahvini lauale, jalutasid nad minema mööda melurikast Tartu vanalinna ja seejärel kuukiirtes rahulikku jõeäärt pidi tagasi hotelli. Hommikul ärkas paar värske ja heatujulisena: Nadia lõi Marki kaisus nurru, mees silitas ta juukseid. Varsti hakkas ukse tagant kostma pahaendelist sosistamist, naerukihistamist ja kraapimist. „Me kuuleme teid,“ hõikas ema manitsevalt ja läks ust avama, ent selle taga ei olnud kedagi. „Imelik, ma arvasin, et kuulsin midagi,“ ütles Nadia mänguliselt ning kuulis nurga tagant taas kihistamist. Ta sulges enda taga ukse ning seadis valvsa pilgu koridorile. Hetke pärast oli nurga tagant paistmas Maria pisike pea ning lapsed olid avastatud. „Kas te arvasite, et saate oma vana ema säherdusel viisil hanitada?“ tudises Nadia, võttis siis Marial käest kinni ja juhatas lapsed numbrituppa: „Tule, ma teen sulle patsid!“ „Ma lugesin eile üht voldikut, mis meie toas laual oli, selline turistivärk, eks ole,“ rääkis Alexander, „ja seal soovitati kindlasti külastada AHHAA teaduskeskust, mis puhtjuhuslikult on meie hotellist sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel.“ Mark, seilates endiselt heas tuules, oli rõõmus, et ta poeg huvitub huvitavatest asjadest: „Lähme muidugi, see on tegelikult üks Tartu suuremaid atraktsioone! Aga ainult pärast hommikusööki, mul on vaja veidi kosuda.“ 112

Teaduskeskuse fuajees jooksid lapsed otsejoones hiigelsuure söögilaua juurde, ronisid toolidele ning tõstsid enda peadest suuremad teetassid suile, Nadia klõpsutas neist pilte, Mark käis ära piletikassas. Edasi mindi tehnoloogiasaali, mille laes nägi Alexander midagi tuttavat: „See on Hobermani kera, mul on kodus ka üks, see on lihtsalt palju suurem.“ Järgmine eksponaat aga pani ta ahhetama: see oli lift, millega sai sõita maapõue või kosmoseavarustesse (Alexander arvas, et need teevad sama välja: olla kaevur või olla astronaut). Ta soovis, et tal oleks kodus hoopis selline – võibolla samuti veidi väiksem, et tuppa ära mahuks. Maria veetis mitu minutit, vaadates klaaskattega auku, läbi mille nägi Austraaliasse. Ta lehvitas rõõmsasti oma uutele sõpradele, kes naeratades vastu lehvitasid ja siis – ilmselt läksid nad kängurutega suplema – kadusid. Järgnevalt suunduti elusaali, kus sai näha sipelgaid pesas lakkamatult siblimas, uuristamas ja ehitamas, ning just õigeks hetkeks jõuti tunnistama ühe tibu koorumist kohalikus inkubaatoris. Punase mere värviliste liikidega täidetud akvaarium pakkus eriti suurt lusti Nadiale, kes tihti töö tarbeks loodusest inspiratsiooni ammutas.

113

Millise nim ega tunti Tartut, kui seda venelaste k roon esimest kord ikas a mainiti? A) Derpt B) Tšudev C) Jurjev

Ta rtu st välja sõi tes tasub kü las tad a Uh ti van as kõr tsi hoo nes asuva t kä sit öök oda, ku s sa ab teh a sa vis t tasse või nööpi, osa led a ür tid e me ist rik lassis nin g teh a kom me või ka ltsun uk ke. Maja on ka un ilt ren ove eri tud ja ini me sed tor ed ad!

I lm at sa luKä re ve re lin nu ra da it on 5, 2 ki lo m ee tr pi kk ja se e on hõ lpsa st i lä bi ta v ka la st ele. Va he pe al on vi is m at ka pe at us e ja ok s so bi va t ko ht a, ku s sa ab pu ha ta ja lg u ni ng eh k is eg i kü ps et ad a lõkk el m õn i vo rs t.

Mõni miil ja mõni muuseum Keskusest lahkudes saadeti Tartule veel viimased õhusuudlused, istuti autosse ning jätkati teekonda. „Proua Giid!“ – „Jah, härra Giid?“ – „Mis on meie järgmine sihtkoht ning mis suunas peaksime sinna jõudmiseks sõitma?“ – „Hetkel on menüüs Ilmatsalu– Kärevere linnutee, Eesti Põllumajandusmuuseum Ülenurmel ning selle lähistel asuv Eesti Lennundusmuuseum,“ rääkis Nadia reisijuhti matkides ja jätkas: „Küsimus laiale ringile: kas te sooviksite pigem matkata ja sada kahtkümmet eri liiki linnukesi

Kärevere lo

114

oduskaitsea

Eesti Põllumajandu

vaadata, tutvuda eestlaste põllumajanduskultuuriga või näha ja katsuda oma käega ülivingeid ja elutruid sõjalennukimudeleid?“ – „Lennukid,“ hääletas Alexander. „Lennukid,“ nõustus Mark. „Lennukid,“ järgis Maria eeskuju. „Jäävad siis lennukid,“ ütles Nadia kutsikasilmi tehes, „aga palun-palun-palun läheme põllumajandusmuuseumist ka läbi, see jääb tee peale ja ma tahaks väga-väga-väga sinna minna, eriti kui me matkama ei lähe.“ – „Noh, kui sa nii-nii-nii ilusasti palud, siis ikka läheme,“ lubas Mark. „Jee,“ hõikas Nadia armsasti ja suudles teda põsele. Tartust vaid mõne kilomeetri kaugusel piltilusa Ülenurme mõisa aladel asuvas Eesti Põllumajandusmuuseumis avaldas Nadiale kõige suuremat muljet näitus naistraktoristide saavutustest. „Kui enne Teist maailmasõda lõpetas 115

smuuseum

P õllu m aj an du s m uu se um is sa ab pr oo vi da m it m esua gu se id se lle alag ük s se ot ud tö id. Iga i le ia b en da le m id ag es hu vi pa kk uvat alat im öö bli re st au re er m is es t ku ni kü nd m is en i.

Eestis traktoristikursuse vaid mõni üksik naine, siis nõukogude ajal kündis masinatega põldu kokku ligi 800 „õrnema“ soo esindajat,“ luges ta ja pingutas biitsepsit: „Kõva töö!“ – „Tead, kes kõva tööd teevad? Mesilased!“ teatas Alexander, kes oli just tulnud mesindusnäituselt. „Nad muud ei teegi. Puha robotid.“ Mark käis huviga ringi, uuris mõnd eksponaati täitsa lähedaltki ja mõmises, kujutades end ette linapükstes ja viiskudes õlgkübaraga talumehena, kes päikese kuumavat pilget trotsides rukist lõikab ja pärast päevatööd verandal tehtud tööle meelerahuga tagasi vaatab. Lennundusmuuseumi õu ja angaarid võtsid kõigil silmaesise kirjuks: MiG, Saab, Tu ja veel palju kiire nimega lennukeid hallidest hävitajatest värviliste pommi- ja reisilennukiteni olid muuseumis koha saanud. „Jah, jah, Eesti esimene lennudemonstratsioon toimus siin lähedal Tartus, aasta oli siis 1912,“ rääkis muuseumitöötaja Aksel toimunust ning juhatas 116

perekonna Mirage’i juurest Saabini ning sealt Iskra juurde. Siseruumis ootas neid ees suur kollektsioon väikeseid mudellennukeid, mis oma väiksusega Mariale suurt rõõmu valmistasid. „Kui ma oleksin veel väiksem, umbes hiiresuurune, siis ma lendaksin oma hiirtest sõpradega üle Neeva. Vaat selle lennukiga,“ näitas ta mudeli peale, mille suurema ja töötavama versiooniga lendas omal ajal Eesti esimene naispiloot Inna Roostfeld.

Eesti Lennundusm

uuseum

um is on üle 40 0 Len nu nd usm uu se nn uk i. M õn da pä ri s ja m ud elle da ka is e si ss e as tu le nn uk isse sa ab di st ad a. ni ng se al ri ng i uu

117

irubrete

aiiR

irubrete

Elva R õn g u

iruPbrete

aiiaRiiR

Riia

ri u b r e t Pe 363 km Peterburi orod 210 km ng Narva-Iva m Tartu 25 k m 5k Otepää 2 m Riia 217 k

Puhta looduse lõhn Ka la la jä rvem uu se um on ga su ur e vä lja pa ne ku m uu se um, m is tu tvus ta b hä st i Võ rt sj är ve ja se lle pi ir ko nd a.

Musta maasturi rattad veeresid edasi suurima Eesti-sisese seisva veekogu, Võrtsjärve suunas, ent nüüdseks sihtkohaks ei olnud mitte järv, vaid Elva linn, mille kaudu plaaniti sõita Otepääle. Teel sõideti mööda teeviidast, mis juhatas Luke mõisa juurde. „Koos kauni mõisahoonega on sealse kaskaadtiikide, dekoratiivjalakate ja pärnalabürindiga pargi näol tegemist ümbruskonna ühe maalilisema paigaga,“ rääkis Nadia tahvelarvutit uurides, samal ajal kui teeviit kaugele teetolmu mattus. 118

Luke mõis

Armsasse Elva linnakesse jõuti lõunal. Raudteejaama juures peatati auto, sirutati jalgu ja hingati mõnusat suveõhku. Nadia võttis raali jälle välja ja vestis: „Raudteejaam on Elva süda, ümber selle hakkas tekkima suurem asula. Nüüd on sellest kunagisest populaarsest suvituslinnast kujunenud matkakeskus: männimetsade keskel on palju terviseradu ja järvekesi, piirkonnast voolab läbi liivase kaldaga Elva jõgi, mis on sobilik kanuusõiduks.“ „Nüüd Otepääle,“ ütles Mark, kui perekond oli turvavööd kinnitanud, ning keeras võtit. Põllud vaheldusid heinamaadega ja need omakorda aasadega, maa oli lapik nagu rongiratta alla jäänud vaskmünt. „Eee, Mark? Me oleme veidi rajalt kõrvale kaldunud,“ märkas Nadia, kui nad juba Rõnguni jõudnud olid. „Aga siin on ka väike punktike märgitud,“ leidis ta tahvelarvutil toksides, „Rõngu pagarikoda, Rõngu mahlatööstus ja imearmas Rõngu 119

ja Lu k e m õi s it s e v s e d a ü m br r k on n a pa r k o n pii e e l. v sä r a va im ju su v is a M õi sa pa r g ja k e a e d n ik u m a e o n id ü llilin is va a te pil t, m t isu m e e n u ta b p a ja. pipa r k o o g im to im u b Ju u n ik u u s ää res V õr tsjä r ve ig a-a a s ta n e ja su u r k a laärv J k ä sit ö ö la a t. om a o n tu n tu d e r ja va r u su u r e a n g n g e r ja s po o le s t. A a it s e v ja o n vä g a m to it e v k a la!

Elva män

El va pi ir ko nn as on su ur epär as ed m at ka ra ja d ni ng ks võim alus ed pa lju de te ge vu st ek s õi t, lo od us es: ka nu us - ja ka la st am in e, ja hi vi bu la sk m in e ni ng pa lju m uu d. R õn gu pa ga ri po od al on Vi a H an se at ic lii ku ja le olulin e pe at usko ht. S ea l ön a pa ku ta ks e kä si tö i, va lm in ud šo ko la ad sa iu, pi ru ka id, … ko hu ke si, ko tlet te Mai ts ev!

nimetsad

kirik on kõik üksteise nägemisulatuses, näe,“ rääkis ta ja näitas kirikutorni poole. „Võtame paar pirukat?“ küsis Mark. „Enne kui Otepääle jõuame, võiks ju veidi lõunaoodet süüa.“ Mõeldud, tehtud, pagaripoe juurde sõidetud, torkas kõigile ninna värskete saiakeste mõnus aroom. Nad kõndisid poe ees juttu rääkivatest, lenksukorvidega jalgratastele toetuvatest vanatädidest mööda ja astusid poodi sisse. „Oo, turistid,“ kuulsid nad üht tädikest üllatuseseguse sõbralikkusega teisele ütlemas. Kaupluses muutus lõhn kolmekordseks. „Tere, me sooviksime – lapsed, mis te võtate? – kaks võiroosi-lihapirukat ja – mis? moorapea? – kaks moorapead, palun,“ ütles Mark müüjale ja lisas: „Kaunis koht.“ – „Kaunis tõesti,“ rääkis müüja väljavalitud saiakesi kotikesse tõstes, „ja hästi rahulik ka, ainult et noored tahavad siit aina ära, linna.“ – „Mina koliksin igatahes linnast siia,“ märkis Nadia ning imestas isegi, kui tõsiselt ta seda mõtles. Talle oli maaelu tõesti meeldima hakanud. 120

irubrete

aiiR

O te pää

irubrete

aiiR

Riia

uri Peterb 377 km Peterburi orod 225 km ng Narva-Iva m Tartu 40 k 50 km a Valga-Valk km Tõrva 46 m Riia 210 k

Pühajärv Otepääl

121

Talvel on Otepää tõeli ne para diis. Sel aast aaja l võib seal naut ida kilom eetr ite kaupa puut uma ta lund, härm as puid ja ürgs et vaik ust. Tunt uima d mäe suusakeskuse d on Kuut sem äel ja Väik sel Mun amä el ning Tehvandi ja Käär iku mur dma arad asid arm asta vad nii alga jad kui ka olüm piavõitja d.

Talvine Otepää

Need vanad vallatud künkad „Nüüd siis Otepääle?“ kordas Mark oma kunagist küsimust. Ja nad sõitsid. Maapind hakkas kerkima ja langema, looklema ja vonklema, tähendab – nad olid jõudnud Eesti Himaalajasse, kõrgustike maale. „Neid kupleid ma tunnen,“ ütles Mark, kes oli teismeeas nii mõnegi talve Otepää suusalaagrites veetnud, „siin sai ikka korralikult higi – ja mis seal salata, ka pisaraid – valatud.“ Ta oli noorena üpriski andekas, eriti vabastiilis murdmaasuusatamises, sporditegemise katkestas aga

122

Ta li spor d im u u s eu m i va ra k a m br is sa a b va E es ti spor tla s a d a ta te m ed a le id ja a eg lu u bi s, k u a u h in d u, jä lg id a id a s te k ib lu m eh el ve s, ja jo os su u sa k u u lsu s ta võid u te g a. H ä m m a s ta v, k u id a s su u sa spor t on ee s tla s te ja ok s n ii olu li n e!

Talispordimuuseu

m Otepääl

mäelt korjatud hüppeliigese vigastus. Linna ainsa valgusfoori taga seistes elavnesid Marki mälestused ning ta ei märganud fooritule muutumist, kuulis vaid treenerite hõikeid, vilistavat tuult ja lumesahinat suuskade all. Tuisule vastu suusatamine oli nagu näo hõõrumine vastu liivapaberit. Torge roiete vahele ning ta võpatas minevikust välja, pani käigu sisse ja sõitis edasi, nostalgiline muie näol. „Siin linnakeses, kusjuures, elab kõige rohkem Eesti olümpiakangelasi – 123

Ot epää l on m id ag i ig aü he le, no or ed ja va na d sa avad lu st id a Ot epää se ik lu spar gi s ni ng hi lje m lõ õg as tu da Pü ha jä rve S PAs, ku s so ovi ko rr al sa avad te ile osak s ka im em õn usad spaa ho olit su se d.

Šmigun, Veerpalu, Mae...“ luges Mark ette talvepealinnas elavaid taliolümpiamedaliste. „Tead, see pirukas oli nagu vits vette, otsime mingi söögikoha,“ pakkus Nadia välja, „soovitatakse kohvikut L.U.M.I, mis on siinsamas lähedal, või GMP Clubhoteli restorani, mida on tunnustatud isegi Valgamaa parima teenindusasutuse tiitliga ja mis asub otse Pühajärve ääres.“ – „Pühajärve äärde muidugi,“ otsustas Mark, „küll te näete.“

Puhkus Pü

124

hajärve SP As

Hõrgud am

psud koha

likes restor anides ja ko

Õige sportlane keelatud aineid ei pruugi Nähti. Restorani aknast avanev kaunis vaade – samuti restorani tõeliselt hea teenindus –, muutis lõunasöögi tõeliseks elamuseks. Teenindaja Margit toimetas kõik road lauda suurima professionaalsusega ning leidis iga lauasistujaga ühise keele. „Pannkoogid? Ikka saab, kas maasikamoosi ja jäätisega sobib?“ uuris ta, kui Maria – ta oli tavaliselt võõrastega väga häbelik – temalt teatud lapiku magustoidu kohta küsis. Suurima heameelega rääkis ta Nadiale ja Markile, mida huvipakkuvat Otepääl ja selle lähiümbruses teha ja näha on: „Tehvandi vaateplatvorm on esimene koht, kus te ära peaksite käima. Lummav, lihtsalt lummav. Siis on meil siin veel muidugi – näete, seal,“ juhatas ta pilgud naljatades aknast välja, „Pühajärv, soovitan igal juhul paadiga sõitma minna, tõeline hingetoit! Sangastes, siit paarkümmend kilomeetrit edelasse, on 125

hvikutes

Otepää se

ikluspark

imekena loss ja rukkiväljad ja sealt veel paarkümmend kilomeetrit edasi on Helme koopad“ – Alexanderi silmad lõid särama – „ja Barclay de Tolly mausoleum.“ Viimane soovitus pani rõkkama Nadia, Napoleoni sõjad oli üks tema lemmikajajärkudest läbi ajaloo. Pärast lõunatamist otsustati aga minna lõõgastuma Pühajärvele. Paadilaenutusest võeti paat ning lisatasuta soovitas sõbralik härra sõudma oma teismelise poja. „Ah, teate, ei ole vaja,“ proovis Nadia viisakas olla, ent noormees nõudis: „Palun, ma naudin seda väga – saan trenni teha ja toredatele inimestele toredaid lugusid vesta, mis võiks olla parem?“ Selline entusiasm meeldis Markile ning poiss võetigi pardale. Noormees aerutas ja rääkis: „Pühajärve tekkelugusid on mitu: räägitakse, et järvevesi tuli ühe naise silmist, kes leinas taga oma viit sõjas langenud poega. Viis saart siin olevat nende meeste kalmukünkad. Veel 126

ühe legendi järgi oli see Taevaisa õnnistus, teise järgi jälle karistus siinsetele inimestele, kuid pühaks on seda peetud juba tuhandeid aastaid. Eesti taasiseseisvumise järel käis seda õnnistamas isegi Tema Pühadus dalailaama.“ Ta pidas lühikese pausi ning lasi reisijatel ringi vaadata ja kõike käsnamoodi sisse imeda. „Siin lähedal on veel taoline koht nagu Armuallikas. Pärimuse järgi loovat jaaniööl selle allika vee joomine suure ja püsiva armastuse. Ma näen, et teie olete seda juba joonud,“ vaatas ta Marki ja Nadiat, kes teineteise embuses poissi huviga kuulasid. Nad naeratasid, vaatasid teineteisele otsa, naeratasid veel ning siis ütles Mark: „Meil ei ole dopingut vaja.“ Lapsed kihistasid üksteise võidu. „Mark ja Nadia puu otsas musitasid...“ hakkas Maria häbelikult vana viisijuppi laulma. Maabudes öeldi paadimehele ja eriti ta pojale suur aitäh, jäeti priskelt jootraha ja hüvasti ning suunduti seejärel paljukiidetud Tehvandi vaatetorni juurde. Vaatetorni tipust avanev vaade oli justkui jumalate loodud. Näha võis kilomeetrite kaupa metsa, millesse maanteed tikksae moodi lõikasid, paksud mannapilved tegid taevalaotuses rahulikult aega parajaks ning meie kangelased lasid samuti silmal ja kehal puhata.

to im ub ig al aa st al el ed rv jä go ei L go Ot epää lä he d al si ka fe st ival Lei uu m e lis ka si as kl ro m an ti lin e w w.lei go.e e Jär ve m uu si ka. w 127

irubrete irubreteP P

aiiR aiiR

irubrete irubreteP P

aiiR aiiR

T õr va H elm e

Riia

uri Peterb 403 km Peterburi orod 251 km ng Narva-Iva m Tartu 68 k km 45 Sangaste 25 km a Valga-Valk m Riia 187 k

Igavesti koos „Nüüd läheme koobastesse, kas pole?“ ütles Alexander nagu möödaminnes, kui nad alles vaateplatvormist alla hakkasid ronima. „Ja-jah, nüüd läheme,“ vastas isa talle, „aga enne avaldame austust ühele Vene armee suuremale väejuhile,“ ta vaatas Nadia poole, kes naeratas heakskiitvalt, „kui ei oleks olnud Barclay de Tollyt, oleks maailm praegu väga teistsugune koht: palju prantsusepärasem.“ – „Jah, sest ega Napoleon Bonaparte mingi mömm olnud. Üks tugev väejuht vähem ja Venemaa oleks tasavägises võitluses kapituleerunud nagu hiir roti hammaste vahel,“ rääkis Nadia kaasa. 128

Nad peatusid Jõgevestel ühe metsatuka ääres, kust viis rada puude vahelt kohta, kus asetses kaunisti ornamenteeritud valgest kivist mausoleum. See nägi välja aukartustäratav ning samas väga sünge, eriti seestpoolt. Ukse avanemisel viis alla hauakambrisse trepp, selle lõpus lebas kaks sarkofaagi – üks väejuhi enda ja teine tema naise palsameeritud kehaga –, mis olid samuti suursuguselt kaunistatud. Tagatipuks oli püstitatud ka altar. Austust avaldati vaikides, silmavaatega. Isegi lapsed ei kõssanud. Vaikides jõuti tagasi auto juurdegi. „Koopad?“ tuletas Alexander igaks juhuks oma reisiseltskonnale meelde nende järgmist eesmärki.

Barclay de Tolly ma

usoleum

129

Klassi tsis tli ku s st iilis m au so le um on pü st it at ud al ki nd ra lfeldm ar ss de To lly au ks, ke s m uu hu lg as i ju ht is 19. sa ja nd algu se s Ve ne vä ge si d võit lu se s Napoleo ni va st u.

Pelgupaik

Mulgi n

aise kuju

Maapind oli taas muutunud pannkoogile ja Eestile omaselt tasasemaks. Sõideti läbi Tõrva, kus Nadia tahvelarvutit näppides veidi rääkis: „Me oleme jõudnud alale, mis ajalooliselt kannab nime Mulgimaa. Kohalikud talumehed olid siin tänu heale pinnasele hästi rikkad, neid kutsuti mulkideks. Nimetus tuleb lätikeelsest sõnast mulks, mis tähendab lolli. Tundub, et naabri rikkus tegi kadedaks.“ Nad sõitsid sisse ühte väikelinna ning Nadia tutvustas piirkonda edasi. „See on Tõrva linn, siin on selle vidina järgi üks tore söögikoht, Musta Kassi Pubi, ja käsitöögild, mille asutasid kaks hakkajat naist, kes majanduskriisi ajal pead liiva alla ei peitnud,“ rääkis ta, „vaid valmistavad nüüd hoopis rahvarõivaid ja suveniire.“ – „Ettevõtlikkus viib sihile,“ tunnistas Mark. „Räägi veidi koobastest ka, ma tahan teada, kuhu ma oma nina topin,“ palus Alexander ema ning too luges: „Helme ordulinnuse varemete lähedal asuvad Helme koopad on kaevatud arvatavasti tuhatkond aastat tagasi ning pakkusid muistsetele elanikele varjupaika sõjategevuse eest. Vaatamisväärsuseks võib nimetada kaht koopasaali.“ – „Aitäh!“ – „Aga ole lahke!“ 130

Mulgipidu

„Miks sulle koopad nii väga meeldivad?“ küsis isa pojalt, kui too oli tükk aega ühes neist istunud. „Ah, tead. Vahel on hea kuskile minna, kus saab omi mõtteid mõlgutada. Koobastes on veel see tore, et siia on kajama jäänud ka teiste mõtted, vahel turgatab midagi, mille peale ise kohe kindlasti tulnud ei oleks. Näiteks praegu,“ rääkis Alexander ja isa kuulas hämmeldusega ning jättis jutu meelde, et hiljem ka emale teada anda, mis ta poja suust kuulnud oli.

131

Sü gi se l le id ub Ee st i m et sa de s ig asug us ei d m et sa sa ad us ei d: m us tik ai d, po hli, ku ke se en i ja pu ra vi kk e. Ka su ta võim alus t ni ng pe at u m õn es m et sa tu ka s. Ko rj a ai nu lt ne id i se en i, m id a hä st ne tu nn ed, ni ng en se en te sö öm is t kü si ko ha lik el t nõ u, ku id as ne ed kõig e m ai ts va m ad sa avad!

Pulmad Taagepera

Pa ar kü m m en d e ki lo m ee tr it H elm ko ob as te st ee m al asub Ta ag ep er a se m õi s, m id a pe et ak e is ul ut om a m ui na sj at m osfä är i tõ tt u Ee st i pa ri m ak s pu lm alossi ks. Ro m an tik a oo ta b!

mõisas

„Äkki on ta tark?“ pakkus Nadia välja, kui Mark talle seda lugu rääkis. „No muidugi on ta tark, minu poeg ikkagi.“ – „Ei, ma pean silmas teistmoodi tarka. Nagu maag või midagi. Ta on ju täitsa teistsugune, aga mingil väga kummalisel moel.“ – „Äkki tuleks ta erikooli panna? Maagide kooli,“ naljatas Mark. „Ah, ära plära, tola,“ manitses Nadia naeratades. Ta oli viimased päevad kogu aja ainult naeratanud. Koobastest veidi eemal kaeti ka Helme ordulinnuse kauneid varemeid ja võluallikat. Rahvasuu räägib, et selle vette helmeid heites ja end seejärel veega pestes saab ilusaks. Ühe legendi järgi sai kunagi ammu üks imeilus tütarlaps katkust näole armid ning tal soovitati jaanipäeval allikale minna. Samal ajal oli käimas aga sõda, kus võitles ka neiu armastatu. Allikal seistes ja vaagides, kas ta ohverdab helmed enda ilu või mehe elu nimel, kukkusid helmed viimase 132

mõtte ajal vette. Ta pages metsa, kust sõjast naasnud noormees ta lõpuks leidis ning kui mees teda käsi näo eest ära võtma keelitas ja meelitas, ta lõpuks allus ning pihkude alt tuli lagedale ilus, sile ja pehme näolapp. Teekond viis perekonna tagasi läbi Tõrva linna, seekord Sangaste legendaarsete rukkipõldude poole.

L õu na so ovit us Tõ rvas vi ibid es i on ka ko hvik Lät Saa tk on d, ku s on su ur epär an e to it ja hu ba ne at m osfä är.

se se ss e olla ki nd lu H elm e or du lin nu , iu ne üü ri tu d no or tu ge vd am is ek s m la du se ks jä äm a. ke lle ni m i pi di sa la en uväe d H elm e al Iga ko rd, ku i va ja d lin nu s ud uloo ri jõ ud si d, m at tu nu s a. Ko rd üt le s ük jä än ud va llu ta m at ni m e va en la se le kü la m oo r ag a ne iu la ng eski. vä lja ni ng lin nu s

Helme ordulinnuse

133

varemed

irubrete

aiiR

iiR

irubrete

San g as te aiiR

Riia

uri b r e t e P 398 km Peterburi orod 245 km ng Narva-Iva m 3k Otepää 2 27 km a Valga-Valk m Riia 186 k

Eesti oma „Kuristik rukkis“

ad San ga st e et te võ tj on ko on du nu d üla San ga st e Ru kk ik ni m elisse . ko os tö övõr gu st ik ku al Si it sa ab ko ha pe ja ka svat at ud d, va lm is ta tu d to ot ei a, ib ile nä it ek s ru kk m oo si, m et t ja pa lju m uu d.

Mark avas juhi kõrvalistmel silmad ning talle tundus, et magab veel. Ükski turismivoldik ei olnud hoiatanud, et kaugetes Lõuna-Eesti kolgastes inimest selline tunne võiks vallata. Räägiti küll kaunist loodusest – jõgedest, järvedest ja tiikidest, maalilistest maastikest – ning rikkast ajaloopärandist, ent siinsed lõpmatud kuldsed välud, mis praeguses päikeseloojangus erilist muljet avaldasid, lõid ta pahviks. „Mis? Kus me oleme?“ küsis ta piltilusalt valges maikas naiselt,

134

kes parajasti autot juhtis. „Lõpuks ärkvel, ma näen,“ kostis Nadia, „me oleme jõudnud maailmakuulsate Eesti rukkipõldudeni, just siit on pärit maailma parim leivavili. Sangaste, kallis.“ – „Tahaks küpsist,“ mõmises veel unesegane mees kui must maastur aeglaselt mööda vürstilikku puiesteed sõitis. Siin oli kergem kui kuskil mujal ette kujutada hansakaupmeeste hoburakendeid mööda veeremas. Lapsed põõnasid tagaistmel, Mark vaatas teele keskendunud Nadiat ning ütles: „Sa oled üks kohutavalt ilus naine.“ Nadia naeratas kelmikalt. „Ega härra isegi mõni labidaga löödud ludri ole.“ – „Ma tahan lihtsalt vabandada, et

San ga st e kr ah v Fri ed ri ch vo n Ber g ar et as ku ulsa ru kk isor di. S ee tu nt ud so rt võib ka svad a ka he m ee tr i kõ rg us ek s ni ng Sak sa m aa l on se e hi nn at ud ka tu se m at er ja l.

Sangaste kuldsed vilj

135

apõllud

kr ah vi Fri ed ri ch Vi im as t San ga st e 93 8) tu nt i ka vo n Ber gi (1845-1 ru kk ik ra hvin a.

San ga st e lo ssi eh it am is el võ et i ee sk uj u Win dsor i l. pa le es t Ing lism aa

Sangaste loss

ts eb ve er it ud ni ng te gu no re t ul lik ie tä ööbi da, San ga st e lo ss on ne pa ik, ku s is e ar la pu po on ee S ho te lli na. i pi da da. alda da ni ng pu lm ko nver en ts e ko rr viimasel ajal – kodus – nii pinges olnud olen. Teine puberteet,“ kehitas Mark õlgu. Nadia naeris. „Ei ole hullu, ma ju näen, kes sa tegelikult oled.“ Nad sõitsid salapärase punasest tellisest fassaadiga hoone juurde ning mõlemal tuksus peas üks mõte: võtame toa. Nad peatasid auto, jätsid lapsed tukkuma ning läksid 136

lühikesele jalutuskäigule lossiümbruses. „Vaat see kuur on ajahambale hästi vastu pidanud,“ pani Mark tähele. – „Just siin aretati välja nüüdseks kuulus rukkisort, mis Eesti kliimale hästi sobis. Lossi ehitas kuulu järgi kohalik krahv von Berg vastuseks ühele Inglise krahvile, kes keeldus oma tütart tollele „Vene metslasele“ naiseks andmast.“ – „Muljetavaldav vastus.“ Nad astusid lossi ning võtsid kaks tuba, veidikese aja pärast äratati ka lapsed, et nood mugavasse voodisse ümber koliksid. Õhtu lõpu sisustasid noored armunud nii imalalt kui võimalik: õhtustati küünlavalgel, sosistati armuavaldusi, jalutati veel ning enne magamaminekut veedeti aega suures mullivannis. „Ma pean sulle midagi rääkima,“ tekkis Marki kurku klomp, Nadia vaatas talle ootavalt otsa. „Ma ei tahtnud alguses mitte sellepärast autoga tulla, et sinu ja lastega aega veeta. Peterburis, just enne kontoris käimist, kohtusin ma oma vana kallimaga ja ma arvasin, et...“ – „Arvasid mida?“ oli Nadia ehmunud. – „Ma arvasin, et ma ei taha enam sind,“ mehe pilk tõmbus uduseks, „ta

u San ga st e ru kk ij ah pe et ak se le iva kü ps et am is el pa ri m ak s.

137

kutsus mind Riiga.“ Nadia puhkes nutma. „Aga ma mõistan, mõistsin juba varem, et sina ja Alex ja Maria olete ainsad, kellega ma olla tahan, ainsad. See reis on mind ravinud. Ma olen terve. Isegi mõistus on terve!“ Mark vuristas kohmetult oma juttu ning Nadia valas endiselt rt nenud viljaso – hästi koha Sangaste kuld pisaraid. „Ma tean tegelikult, mida sa tunned,“ nuuksus ta lõpuks, „mul on olnud... kõhklusi, tõsiseid. Aga nüüd, pärast kõike head, mis me viimastel päevadel kogenud oleme, tean ma, et see kõik oli alusetu. Ma muretsesin ja mure aina kasvas, kuni ma hakkasin täiesti rumalaid mõtteid mõtlema. Enam ma ei muretse, eriti veel nüüd. Me oleme ju seotud – meie kehad, meie hinged, lapsed – see on ilmselge.“ – „Sa oled ainus põhjus, miks saatusesse uskuda.“

138

irubrete

aiiR

Va lg a Va lk a

irubrete

aiiR

Riia

ri u b r e t Pe 422 km Peterburi orod 269 km ng Narva-Iva m Tartu 89 k km 50 Valmiera km Cēsis 101 km 6 Sigulda 11 m Riia 162 k

Kaks riiki, üks linn Pärast pikka ööd jõudis perekond hilishommikul Valga linna. Nad tegid peatuse Säde pargis, et jalgu sirutada ja kuulsa seikleja Toomas Nipernaadi kujust head reisiõnne ammutada. Autoga oli ületada veel viimane piir. Nadia ja Mark vaatasid pidevalt teineteisele vabandava näoga otsa, ent mõlemad teadsid, et kõik on hästi. Järsku, linna keskel, jõudsid nad piiripunkti. Alexander lausa nõudis, et ema teeks pilti sellest, kuidas ta ühe jalaga Eestis ja teisega Lätis on, venna eeskujul tegi seda ka Maria. „Hahaa, 139

Valga-Valka pii

ril

Va lg a lin na is eä ra su se ks on ke se t lin na jo ok se v ri ig ipiir Lät i ja Ee st i va he l. S ee ja ot ab lin na ka he ks, Ee st i Va lg ak s ni ng Lät i Va lk ak s.

Valga turism

iinfo

ka Va lg as t Ri ig a sa ab s nu ro ng ig a, se e on ai on ko ht Ee st is, m illel a. ig ro ng iĂź he nd us LĂ¤t Valga kirik

Ig a a a s ta 20. a u g u s ti l to im u b Va lg ta a sis e s e is a s vu m is e pu h u l Mil it a a rÂ a ja lo o fe s ti va l.

Pidulise

140

d Milita

arfestiv

alil

hindamatu iroonia,“ oli Alexander võidukas. „Eesti ja Läti riigipiiri määras Valgas üks Briti kolonel, kuna pooled omavahel linna kuuluvuse pärast tülli läksid. Meest kostitati ühe nädala Eestis ja teise Lätis ning lõpuks lõigi ta mõõgaga kaardi linna keskelt pooleks: sündisid Valga ja Valka,“ rääkis Nadia tahvelarvutist lugedes. Ja siis – Läti.

Vaade Koiva Pä randkultuurira ja vaatetornist Karula Rahvus pargile

Va lg a lä h ed a l a su b E es ti vä ik s ei m ra h vu spa rk 3 8 jä r ve g a K a ru la ra h vu s pa rk.

141

Ikla

Rožēni

AINAŽI

STAICELE

Kuiviži

MAZSALACA

Bur

ALOJA

Korģene .

SALACGRĪVA Puikule

Pāle

Matīši

Bur

Svētciems

Ozolmuiža

Viļķene

133

Dikļi

Zilaiskalns

Umurga

LIMBAŽI

Tūja

114 19

Dunte

Straupe

Vidriži

Lēdurga

Zvejniekciems

115 LĪGATNE 110 61

Bīriņi

Turaida

Ragana Mūrjaņi

VANGAŽI 85

52 2

Ādaži

Garkalne

Piņķi

SIGULDA

Baltezers

Zaķumuiža

Augšlīgatne

Jaunmārupe

OLAINE

Jaunolaine

Ieriķi

Nītaure

Mālpils

Ropaži

SALASPILS BALOŽI 142 IKŠĶILE

12 128 Kārļi

Suntaži Mārupe

CĒSIS

Allaži

RĪGA

uja

Pabaži

Inciems

SAULKRASTI

Carnikava

Ungurs

Gravas

Gauja

Vaid

Stalbe

Skultesmuiža

Koc

Ķeipe Laubere

OGRE

Zaube

Madlie

Sooru

Naukšēni

A Kārki

rtnieks

rtnieki

125

124

cēni

VALMIERA 86

123

Zīle

Gau

102 103

Sietiņiezis

Tsooru

Varstu Hargla

Saru

Vijciems Lobērģi

APE

Stepi Gaujiena

Trapene

Mēri

SMILTENE

Vireši

Silva

Palsmane

Ze Rauna

Variņi Lejasciems

84 Drusti

Bērzkrogs

Drabeši

Dzērbene

Mõniste

Liepa

Ähijärve

Koikküla

127

129

Sõm

Lüllemäe

Seļi

Mūrmuiža

dava

Karula Kaagjärve

78 8

ANTSLA

VALGA

SEDA STRENČI 101

Kobela

Tsirguliina

121

VALKA 120 Rencēni

121

Ērģeme

Osula

Kuldre

Hummuli

Ranka Jaunpiebalga

Taurene

Pērle Vecpiebalga

Jaungulbene

Liezēre

CESVAINE

Dzelzava Baloži

Braki

ene

Ērgļi

LUBĀNA

Kusa

MADONA

ena Meņģele

Sauleskalns

Meirāni

143 Mārciena

Šķieneri

Tirza

Druviena

Alauksts

Kosa

Lizums

aiiR

irubrete

aiiR

Va lg a Va lk a

irubrete

aiiR

Riia

u Peterb

422 km Peterburi orod 269 km ng Narva-Iva m Tartu 89 k km 50 Valmiera km Cēsis 101 km 6 Sigulda 11 m Riia 162 k

Sveiki! Piiriületus toimus silmapilgu jooksul, alles sekundi murdosa tagasi viibisid Mark, Nadia, Alexander ja Maria veel Eesti Vabariigi pinnal, ent nüüd hingati juba Latvijas Republika imevärsket õhku. Tundmata kartust uue ja mõneti ka tundmatu territooriumi ees, sõitis must maastur nagu õlitatud keravälk mööda Valka tänavaid, peatudes kohati vaid selleks, et lasta üle tee mõni koerakesega neiu või jalutuskepiga härra. Nad olid peaaegu peatamatud. Mõne meetri kaugusel Eesti-Läti ristteest ootas neid majesteetlik 144

Valka Lugaži luterlik kirik. „Lähme üles torni!“ hüüdis Alexander. Kitsast trepist järjest kõrgemale ja kõrgemale ronimisest sai huvitav seiklus kogu perele, aga kiriku tippu jõudes avanes kaunis vaade ühele linnale kahes riigis. Mark mõtiskles: „Kas tõepoolest näeb piirijoon ülalt vaadates välja kui lendav lind – nii kuidas see Valga-Valka kaardil ja ühises linna logos kujutatud?“ Eesti poolt vaatas vastu Valga Jaani luterlik kirik – pühakoda, milles ajalooliselt tegutses ka lätlaste kogudus – ning Valga puitraekoda. Läti poolel võis näha Valka koduloomuuseumi. Linna keskel voolas igavene piiriületaja – Pedeli jõgi, mis oma voogu alustab Eestis, voolab Lätis ainult Valka kihelkonna teritooriumil ning naaseb siis taas Eestisse.

Va lk a aj aloo m uu se um i vä lja pa ne ku l sa ab tu tvud a Lät i- Ee st i pi ir ir eg io on i aj aloo ga.

Valka a jaloom

145

uuseum

Vijciemsi ki

rik

S ed a lin n on Lät i 1950n da te ar hi te kt uu ri e. si lm apai st ev nä id En t ve elgi su ur em at ra kt si oo n on S ed a ra ba, ku s le id ub ro hk es ti m at ka ra du ja lin nu va at lu svõi m alusi.

„Jah, kui huvitav ja imepärane kaksiklinn,“ järeldas perekond üksmeelselt. „Nii, aga kui Valka on linn, kus algab Läti, siis siin ja nüüd on õige koht ja aeg, et otsustada tulevane reisisuund,“ ütles pereisa. „Nonii, meil on valik: kas läheme Seda rabasse matkama või Vijciemsi käbikuivatit vaatama,“ lõi Nadia küsimuse letile. „Käbikuivati? Räägi lähemalt,“ tahtis Mark rohkem kuulda. „Noh, kui 19. sajandi lõpus Lätit suured metsatulekahjud räsisid, siis oli vaja kuskilt kiiresti kvaliteetset seemet saada, mistõttu ehitatigi käbikuivateid. Tänapäeval kasutatakse seal sama tehnoloogiat, mida sada aastat tagasigi.“ – „Põnev. Aga me pole väga ammu matkanud, ehk läheksime rappa?“ arvas Mark ning autorattad keerasid veidi paremale, edelasse. 146

Vekšu loodusrada

si ja Ve kšu Popu la ar se te l Z īle ab te lli da lo od usra da de l sa io on e, ku s in di vi du aa le ksku rs d Ko iva (G au ja ) rä äg it ak se lu gu si ek esisus es t or u lo od us e m it m as te tö ös t ja ka it se st, ko br ru ld as te st ja ko er us te st, ha im ed es t, lin du de st ka it se alus te st ta em at ka ja te l on ja pu tu ka te st. Ve Ko iva jõ e ra nn al võim alik ve et a öö ek oh as. va ru st at ud pu hk

147

Seda raba

S tr en či lä hi st el asub lo od usra da. t Pä ra st m at ka m is sa ab lõ õg as tu da, na ut id a lin na va ba õh ulaval to im uvai d i ku ltu ur isün dm us ga ae ni ng ve et a la va lä he da l asuval la st e m än gu vä lja ku l. Loo du sr aj al m at ka te s on nä ha Ko iva va na le jõ esän gi le is eloo m ulik m aa st ik. Ku ula ja va at a lo od us e si ss e!

Viiv hiljem sõitis perekond Valmiera maanteed mööda lubatud raba poole. Nadia ja lapsed otsisid kottidest välja botaseid ja rabaks kõlbulikke pükse, Mark jälgis sügava meelerahuga puudest ääristatud teed. Liiklus muutus looduse taustal märkamatuks ning peagi olid nad jõudnud Seda matkaraja algusse. Lähedalasuv samanimeline linnake oli üles ehitatud turvase kaevandamisele sellestsamast rabast, seda oli intensiivselt tehtud juba enam kui pool sajandit ja lõppu ei paistnud kusagil. Püksid ja tossud jalga tõmmatud, hakati mööda sissetallatud jälgi pidi sammuma – aeglaselt, rahulikult, jälgides enda ümber toimuvat lapseliku uudishimuga. Läbitavaks distantsiks valiti lühikesed neli kilomeetrit, et lapsed väga ära ei väsiks. Terve päev oli ju veel ees. Üle 7000 hektari suurune raba mõjus kui hunnik märgi ajalehti keset elutuba: keegi ei teadnud, kes nad 148

Kanarbik

Luiged

149

M õn i ki lo m ee te r ee m al vä ik es es Rū ji en a (Ruh ja ) lin na ke se s le ia d ee st ko ha lik u m ei er ei, ku s pr oo vi da m en uk at Rū ji en a jä ät is t. Ööbi da ta su b Ķoņi s. Ķoņi ve sk is sa avad kü la st aj ad is e ru kk ile iva kü ps et am is t pr oo vi da, se al sa ab ööbi da ja re nt id a ru um e m it m esug us te ks ür it us te ks.

sinna pani, ent ilmtingimata oli tegemist suurema kurioosumiga, kui esmapilgul paista võis. Linnukesed vidiitasid, siristasid ja vilistasid kidurate rabapuude okstel ning tundus, et ka nende elu oli muretu nagu linnul oksa pääl. Alexander ja Maria olid esimesed, kes ronisid vaatetorni otsa, kust võis näha hiiglasuuri masinaid ja turbakaevandamist. Päike säras taas nagu miljonivatine lambipirn ning kuumutas matkajate selgi. Ununesid betoon ja ärikohtumised, liiklusmüra ja kontoritool. Rabale sobisid päike ja kanarbik. Pärast lihastoonuse tõstmist vahetati riided, istuti taas autosse ning põrutati aina edasi. Järgmine peatus – Valmiera!

Jērcēni suur kiv

150

aiiR

ri u b r e t Pe

St re nč i aiiR

Riia

52 km Peterburi 4 rod 299 km go Narva-Ivan 3 km a3 Valga-Valk km 0 Valmiera 2 Riia 129 km

Puitu ja puupäid Teel kunagisse Hansaliidu linna sõideti läbi Strenči asula. „See siin on ajalooline parvetamislinn. Lähedalasuvast metsast saadud palgid seati siit mööda jõge Riia poole teele. Kohalikud korraldavad nüüd igal aastal Koiva parvemeestele pühendatud festivali, et meenutada linna erilist ajaloopärandit,“ märkis Nadia. „Ahhaa, ses linnas asub ka psühhoneuroloogiakliiniku muuseum,“ nägi Mark lugeda, „mina kui üpriski suurte vaimsete häiretega inimene – olen ma ju üritanud elu töötades eitada ja endale müüri ümber 151

S tr en či s on pa rvem ee st ele pü he nd at ud i sk ulpt uu r, sa m ut sa ab m in na pa rveg a jõ ele sõit m a, se da m ui du gi ko ge nu d gi id ig a.

ehitada, seda kõike kõigest õlgu kehitades –, võiks ju seal täitsa oma koha leida.“ – „Ah, ära tee end nii tähtsaks,“ tõi Nadia mehe maale tagasi, „õige isik meie seltskonnast hullarisse saata – olen mina: liigtundlik, alati neuroosi äärel kaikuv kunstnikuhing!“ – „Mis asja te ajate?“ sai nüüd sõna Alexander. „Kas te ei pane üldse tähele, kui peast segi teie poeg on? Ma olen pidanud teiesugustega kaksteist aastat koos elama, ma pole muud elu kui hullu oma näinudki!“ – „Oeh,“ mühises Maria magusalt muiates, „ma olen endalt alati küsinud, kas ma olen selles peres ainuke terve mõistusega inimene. Nüüd ma siis tean.“ Nad naersid ja naersid terve tee Valmierani.

Parvetajad Koiva

152

jõel

Strenči Psühhoneuro

loogia Haigla Muuse

e se um on er ak or dn uu M a gl ai H a gi ur oloo al ha ig la S tr en či Psüh ho ne algu se 2011. aa st i sa is m , ht ko si m aj as t. ja in tr ig ee ri v ar st i A lb er ts Ber ja i or kt re di e ug u ja esim es ha ig la pi kk a aj al s ak am st au i se l od Muu se um lo sa ab gi id i ju ha tu is um se uu M s. oo aj al ne ku id tä ht su st S tr en či er in evai d vä lja pa i ku i us it nä si pü ro lli da. kü la st ad a ni i st a en na st ki ko nt la l se du ja va ng ni

153

aiiR

Va lm ie ra Riia

uri Peterb 86 km Peterburi 4 rod 319 km go Narva-Ivan 0 km a5 Valga-Valk Cēsis 32 km km Sigulda 63 Riia 108 km

aiiR

Oled oo da tu d kü la st am a Va lm ie ra lin na ot se Vi dz em e sü da m es. Lin na ga tu tvum is t ta su b alus ta da Va lm ie ra m uu se um is t va na Liivi or du e ki nd lu se va re m et kõ rval ja va na s ap te eg is asuvas t Ve cā Apt ie ka nä it us esaa lis t.

Midgaardi keskel „Me oleme nüüd Vidzeme keskuses. Vidzeme on Põhja-Läti ajalooline nimetus, mis otsetõlkes tähendab Keskmaad,“ rääkis Nadia tahvelarvutit uurides, kui perekond Valmierasse jõudnud oli. „Linnas on 13. sajandist pärit lossi varemed ja Püha Siimeoni luteri kirik, keskaegne tänavasillutis, vana apteek, samuti on linna lähedal olevast Valmiermuiža külast pärit üks Läti kuulsamaid õllesid, pruulikojas tehakse ekskursioone ja saab maitsta õlut. Koiva jõe järsud kaldad on ideaalne jalutuskoht, samuti on huvilistel võimalus sõita trammiga mööda jõge.“ – „Linna servas asuvas AVOTI puhkekompleksis 154

su va d m uu hu lg as ta s na lin na va t), ra Va lm ie m ed (13. sa ja nd is re va se lu nd ki ra k (1238), va at am is t Va lm ie Pü ha Si im on i ki ri ik rl te lu , um se uu (1756) Va lm ie ra m ju pi d, va na ap te ek va na tä ed gs ae sk ke aj a (193 0). ja kä si tö ölis te m

Ko iva tr am m ik s i, m illeg a ni m et at ak se pa at alus jõ el on tu ri st id el võim sõit a.

Püha Siimoni kirik

Koiva tra

155

OTIs BMXi rada AV

Lät la ne M ār is Š to m be rg s oli õi tj a esim en e olüm pi av BM Xi sõid us ja on võim elin e usku m at ut ek s tr ik ki de ks BM X-ra tt al. s Võid te da A VOTI is eg i ko ha ta.

saab mängida tennist ja golfi, sõita BMX-tüüpi trikijalgratastega, ekselda looduslabürindis ja karata batuutidel ning tõelisele ekstremistile pakutakse võimalust katapulteeruda,“ lisas Mark. Maria silmad läksid punni: „Katapulteeruda? Mis see tähendab?“ – „Katapult on selline seadeldis, kuhu sa saad sisse ronida ja siis see lennutab su hästi kõrgele ja hästi kaugele.“ – „Nagu rakett?“ – „Nagu iidne rakett,“ ütles Nadia, „aga kas teeme väikese jalutuskäigu?“ – „Kui me juba kohale tulime,“ vastas Alexander. Oma põgusa tiiru jooksul – suur osa sellest käidi keskaegsel tänavasillutisel linna südames – nägid nad kirikut, millest Nadia oli enne kõnelenud, koolimaja, linnusevaremeid, vana apteeki, Poissmeeste parki (kes tahab teada, mis nime taga on, peab ise kohale minema), paari linnamäge ning kogeti, et Valmiera on tõepoolest linn, kus muistne ja tänapäevane on selgelt välja joonistunud ja samas ühtesulanud. Jalgadele 156

puhkust andes sõideti Koiva veetrammiga, millel neil oli võimalus jagada nõuandeid ühele Saksa perekonnale, kes Eesti kaudu Peterburisse sõitmas oli, ning ka märgata kopraid, kes selle jõe ääres pesitseda armastavad. See imetabane veetramminimeline jõesõiduk võtab peale kuni 30 inimest ja sellega sõitvaid turiste on tõesti igast maailma paigast, mugavates tänavariietes skandinaavlased, fotokatega Aasia särasilmad ja nii mõnedki naabermaade inimesed, kellega jõereisi jooksul saadi nii palju sõbraks, et vahetati ka mõtteid, mida lahedat veel Lätis, Eestis ja Venemaal teha võiks.

i, st or an Rā te s Vā rt Va lm ie ra s asub re pu la ar se t Lät i ku s pa ku ta ks e po ile ib a m aa si ka te, m ag us to it u – ru kk Võ ta b ke el t m ee ja jä ät is eg a. lim psam a!

157

Mis on Va lmiermuiž a õlletehase sõnul iga hea õlle a luseks? A) Hea tera vili B) Hea mõ is C) Hea me ister

Pitsakool Liepziedi

un Rozmarīns

Lettonia mi Amore Lie pz ie di un Rozm ar īn si pi tsak oo lis sa ad e hõ rg ut ava võim alus sü üa lõ un ak s pi tsa, m ille oled is e va lm is ta nu d. Pe re ra hvas on sü ga va lt si ss e võ et ud I ta alia kö ög is t, ku id lisak s pi tsad ele võid ha m ba alla t sa ad a ka üh t- te is lä tipär as t.

„Kuulake,“ soovis Nadia tähelepanu, „Valmierast veidi edasi on Itaalia pitsakool, kus saab õppida küpsetama ehtsat pitsat ning – tänu jumalale – selle hiljem ka ära süüa. Kuidas kõlab?“ – „Mina tahan küll pitsat,“ teatas Maria end patsidest sikutades. „Üks korralik Itaalia delikatess kuluks ära, mina olen käpp,“ nõustus Mark ja Alexander andis tema järel ka oma heakskiidu. Pärast rabamatka ja jalutuskäiku Valmieras olid kõigi kõhud pooltühjaks saanud. Veidi lõunasse sõitnud, peatus must maastur ühe talumaja juures, kuhu neile tuli vastu mees, kes tutvustas ennast nimega Uldis Žentinš. „Meie perekonnale kuulub kuulus Valmiera pitsarestoran Liepziedi un Rozmarīns,“ rääkis ta entusiastlikult, „oleme kollektiivselt Itaaliasse kõrvuni armunud ja 158

seetõttu tuligi mõte edendada selle maa kultuuri vaieldamatult parimat pala, pitsavalmistamist, ka Lätimaal.“ Ta rääkis naljakalt, pani Alexander tähele, nagu itaalia aktsendiga. Kuigi mees rääkis, et pitsateoks on enamasti vaja eelnevalt registreerida, kusjuures minimaalne õpipoiste hulk peaks olema kümme, oli ta enam kui valmis tegema perele heast tahtest eraldi tunni. „Väiksema grupiga toimub õppimine alati sujuvamalt,“ tunnistas ta. „Kuna tainast on kõige kergem nässu keerata, siis esmakursuslastele anname eelnevalt valmis tehtud segu.“ Ta andis igaühele rusikasuuruse kamaka pehmet tainast, mida kõik nüüd sõtkuma, rullima ja vormima pidid hakkama. Uldis näitas klassi: mudis ja vormis elegantselt tainast, kuni lõpuks jäi lauale täiusliku ringi kujuga õhuke pitsapõhi. Pere järgis tema eeskuju, aga Maria viskas hoopis taina laua kohal õhku ega isegi üritanud seda kinni püüda, lõpuks muutus see lapikuks kontaktist lauaga, mitte tüdruku kätega. „Näe,“ ütles ta, „tuli välja küll!“ „Sellest plikatirtsust võib veel oma generatsiooni pitsageenius saada,“ kiitis Uldis teda, mille peale Maria kergelt punastas. Põhjale lisati näpuotsaga maitseaineid, seejärel määriti see ühtlaselt värske tomatipastaga kokku, lisati köögivilju, salaamit, peekonit ja juustu (Mark ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kuhjas pitsale Suure Munamäe kõrguse 159

juustukuhja) ning pandi toorproduktid siis kiviahju küpsema. Peagi täitis tervet õue keelt limpsama panev värske pitsalõhn, lõppsaadused võeti ahjust välja, tõsteti lõikelaudadele ning lõigati sektoriteks. Küll see oli maitsev, eriti vaimustuses oli Mark oma kahe sentimeetri paksuse juustukihiga pitsast, mis oli tema sõnul parim, mida ta eales söönud oli. Ka Uldis maitses ning kiitis igaüht: „Vabas õhus maitseb see veelgi paremini, kas pole?“

äti kannab L Mis nime baar? sa vanim pit

Kõhud maitsvat ja rasvast Itaalia kulinaaria meistriteost pungil täis topitud, võis perekond rahumeeli reisi jätkata. „Pooletunnise sõidu kaugusel on Cēsis – linn, mis on läbi ajaloo näinud kõvasti lahinguid. Ka seal on keskaegne linnus, mitte varemed, vaid tõeline, küllaltki hästi säilinud loss, tahaks täitsa minna,“ pani Nadia ette.

i A) Steffan B) Lulu o C) Paradis

160

Toolide kollektsioon Leja

s Bregži talus

Käsitöökunst

Lejas Breg ži ta

lus

ee st gži tö ök oj as le ia d re B as ej L as ad sa ja Va iv de om an ik ud Iri ur ju e ill m , ni oo id e to olik olle kt si va id lu gu si d to ol ne põ ad av st tu ju i is t. Im an ts Va in ovsk se st kä si tö ök un st iid ja t es ik an om us t, ku na gi st es t ra am ik at öö de nä it ke a hv ra re pe rske te s Va ad at a sa ad ka l aj al ve et a öö vä se vi su ja es ad osaled a tö öt ub he in te s. 161

Zvar tese paljand

Ērgļu pank

el t ja id p ea m is ta s la ü k d pa elu va ja m a a li li s e e Ē r g ļu k a lj u d s u g u s r u u st s oh a l a su va te k om a võim sa, e d en n eb m is a va n id el t. m a a s ti k u g a, va a te p la tvor m 162

Zilaiskalnsi mägi

i Z ila iska ln si m äg Ri tu aa ls e ki vi ga ak or ds ei d va at ei d (127 m) pa ku b er l. hva va im ne sü m bo p, ni ng on ka lä ti ra on Z ila iska ln si tip se ke a ig pa a eg S elle vä va m en er gi avoo g. ku s on kõig e vä ge cm la i), 0 cm pi kk ja 60 (9 vi ki ha pü on Mäe ja la m il ud õ õn su s. m illes on in im lo od ka ks ks ja en er gi aa lli ni oo si at ir sp in d On olnu lis, Ra in is, rj an ik ele: Aus ek ki i ät L le de lju pa ni s Aku ra te rs, Ka rlis Sk albe, Ja e, Sk ai dr it e Ka ld up Mar ta G ri m m a, ja. Z alit e, Va ld is Ru a ar M , tis zi Ro Pa vi ls 163

Sietiņiezise loodusrad

a ja liivakivipaljand

ka ja ile hi st el nä it ab m at lä se si Cē da ra e se e on 15 m kõ rg Si et iņ ie zi se lo od us it: nd lja pa vi ki va im at lii ka lju ) Bal tim aa de su ur ni m e (tõ lk es Sõ el a om on nd lja Pa i. . ila st un ne lit e jä rg ja ku lg eb 40 0 m es m e et hk ro ud ri st at eg a sa an ud ki vi ss e uu su ur epär as e va at u it m ka on s t re Loo du sr aj a ää ig ad on m õlem as pa ad ev õn P . la ua pi kn ik va ki vi st va at ep la tvor m i ja a 15 m kõ rg e lii om as ob ko di ra he l ot sa st avat ud Ku Ka nd – ka tk et e va di ra Ku a ig m or at ep la tv sa ad a pi ila ri ga ni ng va m ut i ük sk or d võib sa t es ill m , ef lje ad, pa ik ne v lii va ki vi re tu lt kõik kü la st aj di an er d va ta as a ar m at ui d pi ila r. S ed a pa ik , ku st sa ab võ rr ht ko m ei rg kõ ja lõ dvak s, sö ö le m m ik pa ik on ra jõ es t. Las e en d a iv Ko ja t va te l es ud fo to si d pu lg ul pu ha ta m öö du pi se la ja u ul la nu m ar ju, ku ula lin ud el. pa at id el ja ka nu 164

teP

irubrete

aiiR

Dik ļi

Riia

uri Peterb 08 km Peterburi 5 rod 339 km go Narva-Ivan 3 km a7 Valga-Valk m 4k Valmiera 2 Riia 117 km

aiiR

Dikļi romanss „Me läheme ju täitsa valele poole,“ teatas Nadia tahvelarvutit silmitsedes. „Ei lähe,“ oli Mark kursis kindel, ta näole ilmus vaevumärgatav muie. „Läheme küll! GPS näitab, et–,“ Nadia jäi hetkeks pidama ja küsis siis: „Sul on mingi salakaval plaan jakitaskus, kas pole?“ – „Võimalik, et on; võimalik, et mitte.“ Mark tõmbas hõlma lahti ja ladus saladuse välja: „Täna ööbime Dikļi lossis.“ Midagi muud ta aga ei maininud, sõitis vaid muiates edasi, jättes vastamata kaaslaste edasistele pärimistele. Kui nad pärale 165

Dik ļi lo ssih ot ell on id ea alne ko ht pu hk am is ek s, pi du de ks ja se m in ar id ek s. Uu sb ar ok ks tii lis i m õi sa ho on e eh it at ng 1896. aa st al ni on pe a sa m al ku ju l d. se e ka sä ili nu

Spaasalong

Dikļi loss

166

jõudsid, oli just algamas mõnus päikesepaisteline õhtupoolik, kerge briis hellitas perekonna põski ja peapealseid ning pani puud tasaselt sahisema. Mark oli tagaselja broneerinud romantilise paketi endale ja Nadiale. Pikk ja lõõgastav massaaž, vanniskäik igasugu lõõgastusviguritega, õhtueine šampanjajoomisega ning ööbimine imemugavas lossitoas panid naise õhetama, ahhetama, üle keha kihelema ja jätku järele ihalema. Lapsed mängisid lossipargis peitust, käisid sõitmas uhke hobukaarikuga, lugesid raamatutoas väärtkirjandust (Alexander koomikseid ja Maria muinasjutte) ning pidasid koridorides kummitustele jahti. Ära väsides ootasid neidki printsile ja printsessile kohased voodid ja uni. „Ma ei suuda uskuda, kui mõnus mees sa oled,“ moosis Nadia hommikul ärgates Marki, kes uhkelt naeratas. Tal oli hea meel, et ta perel hea meel oli. Nad sõid neljakesi koos hommikust ja asusid siis teele, et õhtuks Riiga jõuda.

167

reteP

aiiR

Riia aiiR

Cē si s

uri Peterb 94 km Peterburi 4 rod 356 km go Narva-Ivan 01 km a1 Valga-Valk m 2k Valmiera 3 km Sigulda 36 Riia 88 km

Cēsise mäss Cēsise lossi ette saabudes ootas perekonda ees väike hulk turiste: venelasi, hiinlasi, soomlaseid ja sakslasi, sekka veel nii mõnegi rahva esindajaid, keda kõiki juhtis mõni giid. Tundus, et lossi pääseb vaid reisijuhiga, seega haakis kangelasperekond end Vene grupi külge ja kuulas, mis teistelegi turistidele räägiti. „Vana linnus ehitati kindluseks Põhjamaade ristisõdade alguses, selle abil pidid Riia ristirüütlid kiiresti põhjas elavad viimased paganausulised latgalid ja kaugemal elavad eesti hõimud oma tahtele allutama, tugeva vastupanu tõttu läks sellega aga aega pea kaks aastakümmet,“ rääkis pika habeme ja sarvprillidega härra. „Kuna Cēsis on ajaloo jooksul tihti sõjatandriks kujunenud, on 168

Cēsise loss

Kindla sti vaata üle ka lõunat orn, mis on välisel t linnus e kõige dekora tiivsem torn. Alla keldri sse minne s leiad eest ka keska egse kindlu sevang la. lossi palju ümber ehitatud ja parandatud, näiteks Liivi sõja ajal hävitasid taganevad Saksa sõdalased suure osa lossist, kuna kardeti kindluse langemist Ivan Julma vägede saagiks.“ – „Psst, siiapoole,“ Mark oli kambast tahapoole jäänud ja kutsus nüüd oma kaaskondlasi läbi viima taktikalist kõrvalepõiget, „ma ei jaksa sellise karjaga koos kapata, lähme uurime isekeskis. Ajaloo kohta võime arvutist lugeda, tähtsaim on siiski kujutlusvõime.“ Nad nägid Rootsi sõdalasi valli taga lõugamas, mõõka viibutamas ja ambu laskmas, sõda oli alanud. „Major Alex, milline on plaan?“ küsis mees pojalt. – „Nii, vaatame. Vastane ründab meid kolmelt küljelt, seega on meil kaks võimalust: kas sooritame argpüksliku põgenemise ja jätame tähtsa lossi neile

uri b r e t e P

169

Riia Cē si se ke sk ae gn e lin nu s on lin na aj aloo vä ge v tu nn is ta ja, m ee lit ad es kü la st aj ai d om a ke sk ae gs e ar hi te kt uu ri ja ro m an tilis te de ta ili de ga. Ku i st kü la st aj at ek esku se ad on kü ün la la te rn ib kä tt e sa ad ud, võ us lin nu se kü la st alat a!

Cēsi se kind luse lään etorn ist avan eb võrr atu vaad e linnu sele ja selle parg ile, linna le ja linna ümb ruse le.

Cēsise loss

või võitleme seni, kuni abiväed saabuvad,“ sätestas Alexander. „Hermes on teele saadetud, nüüd on küsimus vaid ajas. Kaasvõitlejad, relvile! Näidake neile Rootsi närudele, andke svenssonitele oga maitsta!“ Kaks sõdalast panid vägevalt ründavale jõule vastu, samal ajal uurisid tütarlapsed sisekujundust. „Miks te, poisid, peate kogu aeg taplema?“ küsis Maria murelikult. „Miks ei võiks te rootslastega sõbraks saada, te pole neile isegi tere öelnud ja juba valate verd!“ – „Mis te arvate, major Alex, kas printsessi jutus on iva?“ – „Mehisuse alustalad on löödud vappuma, esimest korda elus tunnen ma... ebakindlust. Tuli jätta!“ Rootslased pöörasid otsa ümber ja kadusid silmapiiri taha, poisid tulid meelemõistusele tagasi 170

Pidustused

Cēsise loss

ja asetasid relvad maha. „Nojah, me ei ole ju rahuga varem proovinudki,“ sõnas Mark, „aga näed, mõjus.“ – „Andke andeks, svenssonid,“ hõikas Alexander kaugusesse. „Mis kära see siin on?“ tuli nurga tagant kurja küsimusega lagedale üks suur vanem naisterahvas. „Põgeneme argpükslikult?“ käis Nadia välja ja nad vurasid tuulesammul lossist välja, kaugele autosse, kus kõik südamest naerma puhkesid. „Vaat see oli üks meeldiv ekskursioon,“ sõnas Alexander, kui isa auto mürisema pani. Maria kõkutas ikka veel naerda ning oli õnnelik, et printsessina rüütlite sõdimise peatada oli suutnud.

171

ihoovis

Mitu kord ao loss olnud n Cēsise V Rootsi vä ene ja gede vah elise lahingu ta ndriks? A) 0 B) 2 C) 5

Laste teaduskeskus

Z(in)oo

aj ad se s sa avad kü la st si Cē es us sk Ke o a Z (in )o pa ne ku id, tu tvud lja vä id se iiv kt ra te ga: na ut id a in te e ja lo od usse ad us at gi oo ol hn te e d at er in ev , lii gu ta da es em ei at tik aa em at m s evat e õppi da hü pa te vä lk u, m õi st a er in ja li he ha nä , ul m õt te jõ õt et jn e. obje kt id e tö öpõh im

172

Veoloomad ja peoloomad Järgmiseks peatuskohaks valiti tahvelarvuti vankumatule mainele ja Maria tungivale soovile tuginedes Rakši loomaaed, kus raali sõnul võis näha õige eksootilisi loomi: alpakasid, laamasid, guanakosid ja kaameleid. „Alpakad ja guanakod on laamade sugulased, nad on kõik kaamelilised,“ luges Nadia enda ja kõigi teiste küsimusele vastuse ette. Cēsisest välja jõudes olidki nad juba väikeses talus kohal. Astuti välja ning aia juurde, kus neid võttis vastu üks talitajatest. „Need on Fatima ja Sahib,“ tutvustas ta kaht kaamelit, kes külalisi uudistama tulid, „nad on väga hästi kasvatatud, seega võite neid puudutada ka.“ Nadia tõstis Maria kõrgemale, et too saaks Fatima koonule pai teha. „Ilane, aga armas,“ kommenteeris tüdruk. „Ja

173

Kaamelid Rakši loo

maaias

Alpakatal

led Rakši

loomaaia

sutatakse Milleks ka kši Ra laamasid s? puhkeala omadena A) Valvelo korvide B) Pikniku vedajaina ndjatena C) Kirjaka

sealpool on alpakad koos laamadega,“ rääkis talitaja edasi, „Guanakosid hoiame eraldi aedikus, kuna nad on veidi metsikumad ja võivad oma rahulikemate sugulastega kaklema minna. Muidu on nad väga toredad loomad, ja väga kiired – võtavad sisse ligikaudu 60 kilomeetrit tunnis. Nad peavad olema kiired, kuna nende looduslikus elualas ei ole kiskjate eest kuskile peituda, seega saab loota ainult omaenda väledatele jalgadele.“ Üks guanako sättis end parasjagu tagajalgadele püsti. „Jah, see on Rodrigo, talle meeldib võõraste ees uhkeldada,“ rääkis ta loomast, „ja seal on kari laamasid, nad on väga sotsiaalsed loomad. Vabandust, et ma küsin, kuid kas teil on koduloomi?“ – „Ei, miks te küsite?“ – „Teie tütar,“ ta näitas Maria poole, kes ühe laamaga juttu rääkis ja teda paitas, „tal on loomadega väga tugev side. Ta tunneb neist puudust.“ – „Kas te olete ennustaja?“ küsis Mark pooleldi pilkavalt. „Erialalt psühholoog,“ vastas talitaja. 174

aiiR

Riia

L īg at ne

uri b r e t e P 13 km Peterburi 5 rod 388 km go Narva-Ivan 22 km a1 Valga-Valk m 1k Valmiera 6 Cēsis 29 km Riia 71 km

aiiR

Rahvasaadikute kaitseks „Mu jalad valutavad,“ kurtis Maria, kui ema oli järjekordse matka välja pakkunud, seekord Līgatne loodusrajal, mis pidi juhatama kaljule, kust paistvat kogu Läti kauneim vaade. „Hästi, me ei pea sinna minema. Aga siis võime minna otse Siguldasse, seal ei pea looduse nautimiseks omil jalgel väga kõndima.“ Ta vihjas kilomeetripikkusele köisraudteele, mis Koiva oru kohale konstrueeritud on. „Seal lähedal on veel Turaida kindlus ja seikluspark, aga teil on vist kindlustest ja rahmeldamisest praeguseks küllalt,“ vaatas ta küsivalt teistele otsa, kuigi ta teadis vastust. 175

„Näete, siin on Vienkoči park, siin on palju puuskulptuure ja üks liivakottidest ehitatud maja,“ näitas Nadia näpuga, kui nad Augšlīgatne kanti jõudnud olid. Siguldasse oli veel kümmekond kilomeetrit, kui Mark rooli järsult paremale keeras ning gaasipedaalile erivabrik Līgatne pab surus. „Hulluks läinud,“ mõtles Nadia. „Ise oled,“ mõtles Mark ja sõitis edasi. „Sõda on alanud, need neetud jänkid lasid pommid valla! Leningrad L īg at ne s asub on rusudes, Sevastoopol maamunalt pühitud ja pe ale im et ab as e ka Vozroždenja laborirotid vangistusest vabastatud. lo od usra ja ik br va ri be Uus katk on alguse saanud, meie kui ustavad va na pa r be üm lle se ng ni rahvasaadikud peame riiki päästma hakkama: kõik va ko on du nu d hu vi ta see mees varjendisse!“ – „Mida sa ajad?“ – „Ah, ar hi te kt uu ri ga siinsamas asub vana nõukaaegne pommivarjend. kü la ke. Paar tuhat ruutkilomeetrit suur, siia pidid ohu korral

176

d Traditsioonilise

Līgatne paberiv

abriku töölisel

amud

Līgatne sõjaväepu

nkri sisemus

peitu pugema Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi juhid, et aru pidada ja ellu jääda.“ – „Oota... oota...“ ahmis Alexander õhku ja jätkas siis heameelest kähiseva häälega: „Suu-re-pärane.“ – „Kusjuures, varjendi varjamiseks on selle kohal sanatoorium, kus käisid puhkamas needsamad tähtsad riigiametnikud, kes siia pakku pidid jääma,“ rääkis Nadia tahvelarvutit silmitsedes. Kui perekond sanatooriumi jõudis, oli ringkäik parasjagu algamas. Nad maksid pääsme eest ning asusid grupiga sammuma. Trepp viis neid üheksa meetrit allapoole maapinda, kuni jõuti õigele korrusele, nüüd mindi mööda koridori, kiigati erinevatesse ruumidesse ning heideti pilke kõigele 177

Ligatne ko

opad

Līgatn e koopad on väga huvita v nähtus: sadu 18. sajand il inimkä ega loodud hästi tempe ratuur i hoidva id koopai d kasuta ti toidu ja muu tarvili ku hoiust amise ks.

178

olulisele: Nõukogude sümboleid kandvatele afiššidele ja plagudele, suurte liidrite portreedele ja büstidele ning üle tubade kõrguvate tolleaegses mõistes tipptehnoloogia valdkonda kuuluvatele nüüdsetele arvutilogudele; maakaartidele, projektidele ja plaanidele. Ekskursiooni lõpus ootas neid tavapärane nõukogude inimese lõuna punkrisööklas: pakuti borši, sprotileiba, hapukurki, gaasimaske. „Aitäh, armas isa,“ oli Alexander ääretult rõõmus ning pani värskelt soetatud hingamisabilise näole. Sanatooriumist-varjendist värskelt väljununa alustasid nad taas hetkeks pooleli jäänud sõitu Sigulda suunas, mõtted täis sõjavägevust ja -koledust, kartust ja kartmatust.

179

irubrete

aiiR

Riia aiiR

Si gu ld a

uri b r e t e P 20 km Peterburi 5 rod 382 km go Narva-Ivan m 116 km ak Valga-Valk km 3 Valmiera 6 m Cēsis 36 k Riia 53 km

Armastus on õhus Köisraudtee põgusa järjekorra üle elanuna istusid nad vagunisse ja algas aeglane kulgemine üle jõe. Rohelised käänakud ja sillerdav päike andsid kõrgelt vaadates jõele sada ilupunkti juurde, väitmata, et ta enne ilus ei olnud. Morbiidse alatoonita tuli tahtmine vagunist välja vette või pehmesse metsa hüpata, vaatepilt oli silmale maitsev, eemal võis näha ka maalilist Turaida kindlust, bobikelgurada ja Krimulda mõisamaja. Kui nad Krimuldasse jõudsid, pidid nad korraks vagunist väljuma ning kõik koos vaatasid ooteplatvormil tagasi Silgulda poole. 180

Sigulda köisr audtee

„Ettevaatust, kukud!“ hõikas Mark Nastiale ja lükkas teda kergelt üle serva, hoides tast siiski kinni. „Ära tee, see on nõme!“ oli naine ehmunud. Hetke pärast tegi Alexander sama Mariale ning nüüd sai Nadia vihaseks: „Vaata, mis idiootsusi sa lastele õpetad, mõtle ka veidi, enne kui sellist jama korraldama hakkad!“ – „Oot-oot, ära nüüd üle reageeri, see oli kõigest nali.“ – „Mina reageerin üle? Sina reageerid alla, lollakas narr!“ Mark tegi suured silmad, pööritas neid ja palus teatraalselt vabandust, mille peale naine veel pahasemaks sai. Nad jäid vait. 181

Er ili se elam us e sa am is ek s on so ovi ko rr al võim alik va gu ni st so or it ad a be nj i-hü pe t.

Benji-hüpe

ent tab kü ll vai d mõ ne mi nu ti, Sõit Sig uld a köi sra ud tee l kes on s ag i mu utliku ma as tik u, ku pa lja sta b selle joo ksul väg d on ku jun da nu d liu sti k, nä ha Koi va jõe org, mi da kor Koi va jõe, Kr im uld a Tu rai da kin dlu s, sild üle gu raj ad. mõisa hoo ne nin g bobi- ja kel

182

Koiva ürgorg

Sigu lda bobi- ja kelg urad a on Läti olüm piam ängu de rahvusm eesk onna treen ingpaik, ja kus peet akse igal aast al ka rahvusva helisi riikliku täht suse ga võist lusi. Raja kogu pikk us rus on 1420 m, sel on 16 kurvi ja mak simu mkii on kuni 125 km/h. Küla staj ad saavad sõita d. pehm ebobiga, mida juhi vad koge nud spor tlase

Sigulda bobi-

183

ja kelgurada

Sigulda suveniirk

epikesed

Rongiga sõideti vaikides tagasi Siguldasse ning seejärel liiguti edasi. „Sulle meeldivad ju linnud,“ küsis Mark autos Nadialt, „siin lähedal saab lindu mängida.“ – „Mis mõttes?“ oli naine endiselt solvunud. – „Aerodiumi tuuletunnel. Mäletad Torino olümpiamängude avamist ja neid õhuakrobaate? Lätlased. Teeme järele?“ – „Jumal, ma ei tea, kas ma julgeksin.“ – „No kuule, need treenerid peaksid olema maailma parimad. Kakskümmend minutit soojendust ja igaüks saavat sellega hakkama, pealegi peaks juba üks kord parandama märgatavalt ükskõik kelle füüsilist vormi, seega mulle kuluks see küll ära.“ – „Noh, olgu siis. Aga sa pead mind veel julgustama.“ Nad sõitsid veidi maad edasi, kuni jõudsid sildini, millelt võis lugeda: „Ettevaatust, lendavad inimesed“. 184

„Tere, mina olen Anders, teie lennugiid ja treener,“ tutvustas end kohalik komandör. Ta andis Markile ja Nadiale lendaja kombinesoonid, kiivrid ja kaitseprillid ning kamandas nad trenni. Tehti palju ringe: puusaringe, pearinge, õlaringe. Anders rääkis kartmisest ning kuidas see õnnetusi põhjustab. „Kõige tähtsam on asja rahulikult võtta, see on loomulik, et te alguses end ebakindlalt tunnete. Te pole ju varem lennanud. Ma tulen niikuinii kaasa,“ rahustas ta

ur im a ellu in im ko nn a su ia vi l ha na al om gi te Soo vi d gu lin d ilm a m in na us õh da el nn er od iu m i! un is tu se – le m in e ki nd la st i A l hu ju el S ? ta te ku i abivah en di õh us le nn elda ot se l su b ba lu l ne m in em a S elle tu ulet un et si in ei pe a sa lt nu ai el, is em ng a. va ba la ju ga alla hü ppam le nn uk is t la ng evar

Aerodium

185

use ga tunnikiir Kui suure diumis tuul? e ro puhub A A) 50 km/h /h B) 100 km /h C) 200 km

õpilaste närve. Lapsed vaatasid kaugemalt, kuidas isa esimesena tunnelisse läks, kuidas ta näonahk buldogile omaselt laperdama hakkas ja kuidas ta erutusest kõva häälega naeris. „Uskumatu kogemus,“ ütles ta Nadiale, kui alla jõudnud oli, „ei midagi hullu, puhas lust, usu mind.“ Nadia läks läks siiski veidi kartlikult. Ta kiljus, kui õhku tõusis, ent peagi lõi lai naeratus, mida uskumatu kiirusega tuul veel laiendas, ta näo särama ning ta tundis võrratut rõõmu, et ta selle Markiga koos ette võtnud oli. „Mark,“ ütles Nadia, kui nad kombinesoone seljast võtsid, „miks sa laste ees mu autoriteeti õõnestad? Miks sa mind aina patroneerid?“ Marx oli üllatunud: „Kallis, see oli ainult tobe nali, ära tekita sellest draamat.“ – „Kas kõik, mis ma teen, on sinu jaoks ülepingutatud?“ susises naine. „Mitte kõik, aga tihti leian küll, et sa veidi liiga endast välja lähed.“ – „Ma tahan, et lapsed – ja sina – mind austaksite! Ma ei ole lihtsalt mingi loll plika, kes sul iluasjana käevangus on, ma olen mõistuse ja tunnetega olend!“ – „Ma ju tean seda, kallis, aga jälle teed sa stseeni.“ Nadia kõndis minema. „See oli nii äge, ma tahaksin ka, aga ma olen veel liiga väike. Aga võibolla kunagi hiljem, kui ma ka suur olen,“ ütles Maria vanematele, kui need aerodroomilt teineteise järel tagasi tulid. „Vinge,“ ütles Alexander, gaasimask näol.

186

Seikluspark Tarzāns

su ur im s on Bal tim aa de ān rz Ta k ar sp i lu Si gu ld a se ik i ta ki st usra ja d lig an rz Ta on is rg Pa lit ra ss, vä lis ei kluspa rk. ta ki st us eg a, ro de va ne ik pa s sa iilid, ot sa ja pu ud e lo ka rd id ja -m ob ve , in se is m ni ro ka lju rzan i ja tõst uk, ka ta pu lt, ge vu st la st ele: Ta te t el hk ro ng ni , vi bu la sk m in e id uk oo l, ba tu ud id sõ e st la d, ja ra a. Pi ra ad i la st epar gi Ta rzan i või Ja ne’ig os ko od pe ja d la st ek ar di 187

Turaida loss

kop i aa st al 1214 pi is at it eh ss lo a id Tu ra s Ri ia se l, se lle st sa i ük A lb er ti ko rr aldu ta de st. pe apiiskopi eluk oh „Tule siia,“ haaras Mark Nastialt käest kinni ja tiris ta eemale, „ma ei taha enam kunagi kuulda midagi sellest, et mina sind ei austa. See, et ma sinuga kolmteist aastat koos olen olnud, sind kõiges – ma kordan, kõiges – toetanud olen: su koolitusraha maksnud, su sketše hinnanud, su näidiseid selga proovinud, su modell olnud, sulle suppi keetnud, kui sa haige olnud oled, lapsi hoidnud, su vanematega hästi läbi saanud, kuigi mina neid ja nemad mind tegelikkuses silmaotsaski ei salli, sulle äärmiselt romantilisi üllatusi teinud; see ja mingis mõttes ka kõik need lollused, mida ma aastate jooksul teinud olen, näitavad, et ma armastan sind ja austan sind kui võrdset ja kui 188

i ko ob as, m is on an tm u G äb jä e po ol ek s Sig uld as t põhj a pe et ak se Lät i üh a ed S . im va ga Bal ti m aa d e sü se lle se in te le on ng ni ks se su är is vä ku upäe vi va ni m ak s va at am m esid, kü la st us ni ud it ab ra k t e. am m us es t aj as er ek on d ad e va pp lip d aa i eg is ng ni

Gutmani koobas

ud r nei u Ma ija, kes oli arm un Tu rai da lossis ela s kor d noo lju oli väg a ken a nei u, oli tal pa lossi aed nik ku. Ku na Ma ija tu, ga tõu ära lt ära ütles. Ent ük s teisi kosila si, kellele ta pid eva vi d tüd ruk ule talle ant ud kor anu est and ei er, its ohv ast poo lak ak s ani koopa sse, et ta end a om ees t, ta me elit as nei u Gu tm Ma ija välja saa tus lik u vale: tles mõ ena lus ma või ase Viim teh a. tun gi võluvä ega sii dsall, mi lles t ei ta ütles, et tem a ka ela s on er ei usku nu d ted a, utsita s läbi ük sk i mõ õk. Ku na ohvits . pan nes salli om a ka ela üm ber Ma ija ted a sed a pro ovi ma, lt ja... nõn da lõppeski 19a ast ase ga õga mõ a om ki tas tse ka Me es asu b Tu rai da kir iku mä el Tu rai da Roo si elu. Tem a ha ud ast us e lug u. tän ase ni. Na gu ka tem a arm 189

Par im a vaa te Tu rai da ast ma iku le saa b pa ad isõidu l Koi va jõe l. On lau sa vai mu sta v, ku i jõg e mö öda ku lge des kk ha ab su ur te sü ga vro helist e me tsa de vah elt üh täk ki pa ist ma pu nan e kolmn ur ks e tipug a tor n ja sa tea d, et läbid om a tee l Tu rai da poo le Sig uld a pii rko nd a.

sa nii ei leia, siis äkki peaksid oma silmanägemist kontrollida laskma!“ Nadia vaikis, tal oli väga piinlik. Mark jätkas: „Kui sa tõesti väga tahad, et ma laste ees sind kui õpetajat kohtleksin, siis olgu, aga sel juhul pead sa arvestama sellega, et nad suureks saades sabassörkijad ja autoriteediteenrid on.“ Ta nägi Nadia vabandavat pilku, haaras ta oma embusse ja ütles: „Austatud proua, ma armastan teid kogu südamest ning teil ei pea olema häbi või piinlik, kuna kõik on jäänud möödanikku!“

Koiva jõgi

190

uri b r e t e P

Riia

72 km Peterburi 5 rod 426 km go Narva-Ivan km Tartu 244 62 km a1 Valga-Valk 8 km 10 Valmiera m Cēsis 88 k km Sigulda 53

Veidi tavalisem lend Siguldast alustati sõitu horisondi suunas – Riiga. Päike alustas oma roosakat loojangut ja must maastur veeres õnnelikult Läti pealinna poole. „Lennuk läheb kell üheksa, jõuame hilisõhtul kohale,“ lubas Nadia. Markil oli konverents juba ammu mõtteist pühitud ja nüüd tuli see talle meelde nagu kauge mälestus. „Ahjaa, ma arvasingi, et pidin midagi tegema. Miski nagu kripeldas,“ sõnas ta. „Aga selge, lendame veel Saksamaale ka, väga hea, saabki kõik asjad ühe reisiga korda aetud.“ – „Mis sa siis veel korda ajasid?“ küsis Alexander. – „Pereäri,“ vastas isa ning poiss noogutas tunnustava naeratusega. „Mis pereäri, millest te räägite?“ ei saanud Maria aru. „Sellest, et 191

e Lät i E tn og ra afilin Va ba õh um uu se um on ük s va ni m ai d ja su ur em ai d e va ba õh um uu se um te rves Eu ro opas. Muu se um i alale on si ss e se at ud 11 8 va na ho on et kõik id es t aj aloo lis te st Lät i pi ir ko nd ad es t – Ku rz em es t, Vi dz em es t, Z em ga le st ja d Lat ga le st. H oo ne es at pä ri ne va d al 17. sa ja nd i lõpu st ku ni 20. sa ja nd i 3 0. aa st at e te is e po olen i.

graafili Läti Etno

ne Vaba

perekond peab olema inimese jaoks esmatähtis. Ilma perekonnata on üksik ja nukker olla,“ selgitas isa tütrele. „Aa, seda ma juba teadsin. Ma pean seda alati meeles, või vähemasti proovin,“ sikutas Maria oma patse. Külade ja alevike sildid möödusid järgemööda ja must maastur sõitis edasi piirkonna suunas, kus asetseski Riia. „Siin on Riia Vabaõhumuuseum, seal saab tutvuda kunagise küla- ja talueluga,“ rääkis Nadia taas tahvelarvutit vaadates. „See kätkeb endas 118 ehitist, millest vanimad on pärit 17. sajandi algusest.“

õ hu muu

seum

192

Rāmkalni

ar gi s Rā m ka ln i pu hk ep le le ia b ig aü ks en da ul t võim alus e te rvis lik ta. ja ak tii vs el t pu ha lisak s Suvel so ovit am e ad a ka ro de lir aj ale ka ts et õbusai d „P öö ra st pa lli “, „L va t ku m m e“ ja „Len da on to oli “, la ps ed ag a i. ol te re tu ln ud au to ko Tä is vä är tu slik uk s es pu hk us ek s lo od us la en ab Rā m ka ln i ni ng pa at e ja ra tt ai d lo od ud ke pi kõ nd ij at ele on d. sp et si aa ls ed ra ja ka ln is Ta lvit i sa ab Rā m su usat ad a ku ni ad el. 20 0m ee tr is te l nõ lv 193

Riia, mida peet akse ühek s pari mak s juug ends tiilis linna ks Euro opas, mille vana linn kuulub UNE SCO maa ilma pära ndi nimi stusse, kus peitu vad alternatii vpiir konn ad nagu Mie ra täna v, Spīķ eri ja Kaln ciem a kvar tal, haar ab sind enda sse juba enne, kui jõua d haka ta otsim a meelelah utust muu seum ides t, gale riid est, pood ides t, rest oran ides t või eksk ursi oonid est linna lähia lade le.

Mõne aja möödudes hakkas paistma Riia teletorn. „RĪGA!“ hõiskas Mark suure rõõmuga. Terve pere võpatas. Alexander oskas silmapilkselt öelda, et Riia teletorn on kõrgem kui Eiffeli torn Pariisis. Täpne kõrgus tal meeles küll polnud, aga mehehakatise uhkus seetõttu kohe kindlasti ei kannatanud. Maria ei saanudki täpselt aru, mida vend silmas pidas, ega teda huvitanudki see. Teda köitis rohkem Daugava-äärne miljöö ja inimesed, kes seal kõndisid, rattaga sõitsid, koeraga jalutasid. Ületati järjekordne sild ning sõideti Riia lennujaama, kus neid ootas seest polsterdatud metallist vaal-lind, kes perekonna endasse neelas, nad rõõmsal meelel õhku tõstis ning tunni pärast taas maandas, ootas ning paar päeva hiljem seda taas tegi.

Riia vanalin

194

Riia raekoda

Ri ia s jõ ud es nä ed, et Va na lin na st vä lja oo lis ed hk em at ki ku i aj al ro lju pa ha nä on oo dsas t ni ng sa ad osa m st, m un ak ivit än avad, ia st, ju ug en d- Ri ia Ri e ik tn ns ku , st Ri ia . Bal ti ja pa lju st m uu st ro he lis es t Ri ia st oo di in da b Ri ia om am es a en m sk ke e id ri ik pa s. er gi at Ida-E ur oo nü an si ga lä än e en

195

Riia s lih tsal t pe ad kä im a ri ng i fo to si d kl õpsi d es na gu tõ elin e lõbu re isij a, se st, usu m ei d, si in on pa lj u jä äd vu st am is t vä är t!

uri b r e t e P

Riia

Via

a c i t a e s Han

Kodune kodutee

Lielstraupe

kindlus

Riiast tagasi Peterburi sõitsid nad veidi teist teed pidi, külastades kohti, mis eelnevalt mõnel põhjusel vahele olid jäänud. Lätimaal peatuti taas pikemalt Līgatnes, kus seekord sõideti praamiga üle Koiva jõe, käidi vaatamas Lielstraupe kauniskollast kindlust, mis nüüd majutas pahest ravitavaid narkosõltlasi, ning mindi seejärel nautima värsket õhku ja head toitu Mazais Ansise pubisse, mis – nagu selgus – polnudki pelgalt söögikoht. „Siia jääme me ööseks,“ ütles Mark resoluutselt, kui nad olid kuulsa külalistemaja ette jõudnud: lummav loodus ja ilmekad puidust 196

talumajad, terrassid, trepid ja toolid rääkisid temaga kui vanad sõbrad. „Ära kiirusta,“ ütlesid nad, „võta rahulikult, elu ei jookse mitte kuskile, kui sina teda hirmuga taga ei aja. Tunne õnne, see meelitab meelerahu sinu juurde.“ Tundus, et koht kõnetas tervet perekonda, vaade manas kõigi nägudele mõnusa naeratuse ning üksmeeles vaikides nõustuti pereisa otsusega. Päev venitas ses toreduses end võlujõuga pikemaks: lapsed möllasid oma lõpmatu energiaga marusuurel mänguväljakul, samal ajal kui Mark ja Nadia mööda järvekese äärt kõndisid; hiljem uudistati koos puust nikerdatud kujusid, mida õu täis pikitud oli, renditi paat ja õõtsuti veel; pärastlõunast veidi hiljem istusid isa ja poeg õngega kail ning püüdsid oma järgmise eine ise, Nadia õpetas eemal Mariat hiigelnuppudega kabet mängima. Õhtupoole võeti ette pisike looduskaunis autosõit lähedalasuva Sietiņiezise kalju juurde, kus istuti ning, suu ammuli, vaatepilti jõllitati. Õhtul istuti lõkke ääres, grilliti enne püütud kala, räägiti muinas- ja õudusjutte ning suikuti lõpuks õndsale unele. Järgmisel hommikul sõideti üle piiri Eestisse, suund võeti Tartule, kus parasjagu olid toimumas Tartu Hansapäevad, millest sooviti kindlasti mekk suhu saada. Linna jõudes võis näha, kui hästi mäletasid tartlased oma hansapärandit: toimusid laadad, etendused, töötoad ning isegi hansaaegsetele kommetele vastav pulm, terve linn oli meeleoludest pungil ning iga mööduva inimese nägu oli tralli täis. 197

Kodutee viis perekonna edasi, otse Kohtla-Nõmme kaevandusparki, kus Alexanderi hiiglasuureks rõõmuks ootas neid sel korral broneeritud ekskursioon koos giidiga. Raske kaevurijakk tõmmati ülle ning pisikese vaguniga sõideti maa alla, kus kirka ja puuriga maapõuest põlevkivi raiuti, põnevaid kaevurilugusid kuulati ning tõelist kaevurilõunat söödi. Tagatipuks said kõik oma kaevandatud kukersiidikamakad koju kaasa võtta, et läheneval talvel ikka tulematerjal käepärast oleks ja maja soojana püsiks. Varajasel õhtutunnil ületati piir: taas oli perekond kodumaa armsal mullal. Ivangorodis otsustati külastada linnust, kus uudistati sõjateemalisi näitusi, kuulsate kunstnike maale ja arheoloogilisi väärtesemeid, ning võrdlusmomendi loomiseks otsustati enne kodulinna suundumist läbi põigata põhjapoolse Koporje kindluse aladelt. „„Kes tuleb meie vastu mõõgaga, tapetakse mõõgaga“,“ sõnas Nadia, „nii ütlesid Aleksander Jaroslavovitši väed, kui olid Koporje all Saksa ristirüütlitel nahavahed kuumaks kütnud.“ Lossi keskaegsed varemed olid ajahambale hästi vastu pannud ning lugematute lahingute märke oli selle tühja kindluse müüridel endiselt tunda. Naugolnaja torni ronides avanes kogu reisi südantliigutavaim vaade: karge kodumaa avanes perekonna ees oma sinakashallis ja päikeseloojangu külmpunases toonis. Väsinud ja õnnelikena roniti taas autosse.

198

Ööseks jõudis must maastur taas vahepeal veelgi imekaunimaks muutunud Peterburi Tallinskaja uulitsasse, kus lapsed tasakesi ärkvele nügiti, kotidkohvrid kaasa võeti ning maailma parimasse hotelli – koju – öömajale mindi. Via Hanseatica jäi, nagu poeesia Puškini surematus hinges, põlema ereda mälestusena.

199

OBJEKTIDE NIMEKIRI NR.

Objekti nimetus

Asukoht raamatus

Asukoht kaardil

184-185

142

www.aerodium.lv

102

www.alatskiviloss.ee

Veebiaadress

Aerodium

Alatskivi loss

Aleksandr Puškini lapsehoidja majamuuseum

37-41

www.oblmuseums.spb.ru

Alutaguse Seikluspark

84-85

www.alutaguse.com

Avinurme Elulaadikeskus

84,88

www.elulaadikeskus.ee

Avinurme Puiduait

84,88

www.puiduait.ee

AVOTI puhkekompleks

154, 156

Barclay de Tolly mausoleum

126,128129

Belogorka mõis

Carl Schmidti Maja

www.csmaja.eu

Cēsis

168-172

143

www.tourism.cesis.lv

Cēsise loss

168-171

142

www.tourism.cesis.lv

Christine Gild

130

christinegild.weebly.com

Dikļi mõis

165-167

142

www.diklupils.lv

Eesti Lennundusmuuseum

115-117

www.lennundusmuuseum.ee

Eesti Põllumajandusmuuseum

114-115

www.epm.ee

Elistvere loomapark

94-97

loodusegakoos.ee/ elistvere-loomapark

Elva

118-119

www.elva.ee

Ērgļu pank

162

143

www.gnp.lv

Gattšina

28-31

www.gatchina.biz

Gattšina linna muuseum

Gattšina Pauluse katedraal

200

www.avoti.com www.puhkaeestis.ee/et/ barclay-de-tolly-mausoleum

www.soborgatchina.ru/home

NR.

Objekti nimetus

Asukoht raamatus

Asukoht kaardil

Veebiaadress

Gauja Rahvuspark

147-149, 162-164, 180-190

143

www.gnp.lv

GMP Clubhoteli Pühajärve restoran

124-125

www.gmp.ee

Gutmani koobas

189

142

www.gnp.lv

Helme ordulinnus, allikad ja koopad

130-133

www.puhkaeestis.ee/et/ helme-ordulinnuse-varemed

Hotell Dorpat

105, 107, 110, 112

www.dorpat.ee

Hotell Gakkel Haus

www.gakkel.ru

Iisaku muuseum

84-85

www.iisakumuuseum.ee

Ingerburgi väravad

Isaac Schwartzi majamuuseum

42-43

www.muzgk.ru/index.php/omuzee-i-shvatza-all-info

Ivangorod

64-66, 198

www.ivangorod.ru

Ivangorodi (Jaanilinna) kindlus

64-65, 198

www.museum.ru/m2728

Ivangorodi ajaloo-, arhitektuurija kunstimuuseum

64-65, 198

www.ivangorod.ru/ sights/museums.html

Ivangorodi Püha Kolmainsuse kirik

Jääaja keskus

103

www.jaaaeg.ee

Jaamaülema Maja muuseum

42-47

www.russianmuseums. info/M249

Jaani kirik Valgas

140

www.puhkaeestis.ee/ et/object/2480

Jamburgi kindlus

Jamburgi Püha Katariina katedraal

Karula rahvuspark

141

www.puhkaeestis.ee/ et/karula-rahvuspark-jakulastuskeskus-ahijarve-aares-1

201

NR.

Objekti nimetus

Asukoht raamatus

Asukoht kaardil

www.gatchinapalace.ru

99-101

www.puhkaeestis.ee/et/ sihtkohad/kultuurivaartused/ vene-vanausulised loodusegakoos.ee/ kuhuminna/puhkealad/peipsipohjaranniku-puhkeala

Veebiaadress

Kasemaja Gattšina palee pargis

Kasepää, Varnja ja Kolkja vanausulised

Kauksi rand

Kingissepa ajaloo- ja koduloomuuseum

Kingissepp

53-63

Kiviõli Seikluskeskus

www.tuhamagi.ee

Kohtla Kaevanduspark

82-83, 197-198

www.kaevanduspark.ee

Kohvik L.U.M.I.

124

www.lumikohvik.ee

Kohvik Läti Saatkond

133

www.lätisaatkond.ee

Köisraudtee üle Koiva (Gauja) jõe

180-182

143

www.valmiera.lv

Koiva (Gauja) tramm Valmieras

154-155

142

www.bungee.lv

Koporje kindlus

55, 198

Krimulda keskaegsed linnusevaremed

180, 182

142

www.krimuldaspils.lv

Kristuse ülestõusmise kirik

Kukruse Polaarmõis

80-82

www.kukrusemois.ee

Kuremäe nunnaklooster

84,86

www.illuka.ee

Kurgalski poolsaare looduskaitseala

Laste teaduskeskus Z(in)oo

172

143

www.zinoo.lv

Läti Etnograafiline Vabaõhumuuseum

192-193

142

www.brivdabasmuzejs.lv

Līgatne

175-179

142

www.visitligatne.lv

Līgatne sõjaväepunkrid

177

142

www.bunkurs.lv

Luke mõis

119

www.lukemois.ee

Mazais Ansis

196

142

www.mazais-ansis.lv

202

NR.

Objekti nimetus

Asukoht raamatus

Asukoht kaardil

130

mustkouts.wix.com/kouts

68-71

www.tourism.narva.ee

Veebiaadress

Musta Kõutsi Kõrts

Narva

Narva Kolledž

www.narva.ut.ee

Narva linnus

66-67

www.narvamuuseum.ee

Narva-Jõesuu

72-73

www.narva-joesuu.ee

Nikolai Roerichi muuseum

Ontika pankrannik

77-79

www.puhkaeestis.ee/et/ ontika-pankrannik-baltiklindi-korgeim-osa

Otepää

118, 121-127

www.otepaa.eu

Otepää Talispordimuuseum

123-124

www.puhkaeestis.ee/otepaatalispordimuuseum

Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum

84, 90-91

www.palmuseum.ee

Pavel Shcherbovi memoriaalmuuseum

Peipsi järv

84-88, 99-101

www.visitpeipsi.com

Peterburi (Sankt Peterburg)

dets.26

www.saint-petersburg.com

Pitsakool Liepziedi un Rozmarīns

158-160

143

www.vinkalniesi.lv

Põltsamaa

90-94

www.visitpoltsamaa.com

Põltsamaa loss

www.poltsamaaloss.ee

Priori palee ja muuseum

www.gatchinapalace.ru

Pruulikoda Valmiermuižas Alus

157

143

www.valmiermuiza.lv

Pühajärve SPA ja Puhkekeskus

124

www.pyhajarve.com

Puhkekompleks Rakš

173-174

143

www.kamieli.lv

Rāmkalni

193

142

www.ramkalni.lv

Restoran Rātes Vārti

157

143

www.ratesvarti.lv

Restoran Vein ja Vine

111

www.veinjavine.ee

203

NR.

Objekti nimetus

Asukoht raamatus

Asukoht kaardil

191-195

142

Veebiaadress

Riga

Romanovka park Kingiseppas

Rõngu Pagaripood

120

Roždestveno memoriaalmõis

48-52

Sangaste loss

136-137

www.sangasteloss.ee

Sangaste Rukkiküla

134-138

www.sangasterukkikyla.eu

Seda raba

148-150

143

www.strencunovads.lv

Sibulatee

99-102

www.sibulatee.ee

Sietiņiezise loodusrada

164,197

143

www.kocenunovads.lv

Sigulda

180-190

142

tourism.sigulda.lv

Sigulda bobi- ja kelgurada

183

142

www.bobslejs.lv

Sigulda keskaegne linnus

142

tourism.sigulda.lv

100 Sillamäe

74-76

www.sillamae-muuseum.ee

101 Strenči

151-153

143

www.strencunovads.lv

102 Strenči loodusrada

148

143

www.strencunovads.lv

103 Strenči Psühhoneuroloogiahaigla muuseum

153

143

www.strencunovads.lv

104 Suida mõisamuuseum

34-36

www.oblmuseums.spb.ru

105 Suur Gattšina palee

28-31

www.gatchinapalace.ru

132

www.taagepera.eu

27-28

104-117, 197

www.visittartu.com

109 Tartu Mänguasjamuuseum

108

www.mm.ee

110 Tarzāns seikluspark

187

142

www.tarzans.lv

111 Teaduskeskus AHHAA

112-113

www.ahhaa.ee

112 Tehvandi Spordikeskus

122-123

www.tehvandi.ee

113 Toila Oru park

www.toila.ee

114 Toolide kollektsioon Lejas Bregži talus

161

142

www.kocenunovads.lv

106 Taagepera loss 107 Taitsõ mõis 108 Tartu

204

www.riga.com www.rongupagar.ee

NR.

Objekti nimetus

115 Turaida muuseum-kaitseala 116 Vaivara Sinimägede muuseum 117 Valaste juga 118 Valga 119 Valga Militaarteemapark

Asukoht raamatus

Asukoht kaardil

188-190

142

www.turaida-muzejs.lv

turism.vaivaravald.ee/

77-79

www.puhkaeestis.ee/et/ valaste-juga-eesti-korgeim

139-141

www.valgalv.ee

Veebiaadress

140

www.isamaalinemuuseum.ee

144-146

143

www.valka.lv

121 Valka kodu-uurimise muuseum

145

143

muzejs.valka.lv

Lugaži evangeelne 122 Valka luteri kirik

145

143

www.valkas.lelb.lv

154-160

143

www.valmiera.lv

120 Valka

123 Valmiera 124 Valmiera muuseum

154

143

muzejs.valmiera.lv

125 Valmiera Siioni kirik

155

143

visit.valmiera.lv

paviljon Armastuse 126 Veenuse saarel Gattšina palee pargis

www.gatchinapalace.ru

127 Vekši ja Zīle loodusrajad

147

143

www.valka.lv

128 Vienkoči park

176

142

www.vienkoci.lv

129 Vijciemsi käbikuivati

146

143

www.latvia.travel/en/sight/ vijciems-cone-drying-kiln

130 Võrtsjärv

118,119

www.vortsjarv.ee

94, 95, 98

www.vudila.ee

132 Werneri kohvik

110

www.werner.ee

133 Zilaiskalnsi küngas ja ohvrikivi

163

142

www.kocenunovads.lv

131 Vudila mängumaa

205

ViKTORIINI VASTUSED Mis olid 2012. aastal Venemaa populaarseimad lapsenimed? B) Aleksander ja Anastasija Mitu metrooliini oli aastal 2014 Peterburis? B) 5 (Kuues liin plaanitakse avada 2020ndaks aastaks) Ühe Vene laevastiku pärli, ristleja Aurora tähtsus peitub milles? C) Sellelt laevalt anti 1917ndal aastal avapauk Oktoobrirevolutsioonile. Miks vaatab Nadia tihti Marki ja Alexanderi naljatamisele pahaselt? C) Ta kardab, et on kaotanud poja austuse, kuna see tema üle nalja heidab Kes tappis duellil Puškini? A) Tema naise armuke Milline oli „Tsaar Saltaani” iva Marki jaoks? B) Tuleviku õnne ei saa leida minevikust C) Mitme naise vahel valimine toob kaasa tragöödia Mis äri Mark ajas? B) Ta tegeles taastuvenergiaallikate väljatöötamise ja müügiga

206

Miks Dmitri Nadiale niivõrd huvi pakkus? B) Ta abikaasa oli ta töö ja isiklike probleemide tõttu unarusse jätnud Mida Mark autos tukkudes unes nägi? C) Kahe näoga mehe kutset Riiga Miks oli tol hetkel selline maik juures? C) Mark ületas piiri iseendas Mida ühist on Narval, Tallinnal ja Lüübekil? B) Ajalooliselt on neil sama linnaõigus (Lüübeki linnaõigus) Mis on põlevkivi teaduslik nimetus? B) Kukersiit Mis on Põltsamaa sõpruslinn Lätis? C) Skrunda Millise nimega tunti Tartut, kui seda venelaste kroonikas esimest korda mainiti? C) Jurjev Mis on Valmiermuiza õlletehase sõnul iga hea õlle aluseks? B) Hea mõis

207

Mis nime kannab Läti vanim pitsabaar? B) Lulu Mitu korda on Cēsise loss olnud Vene ja Rootsi vägede vahelise lahingu tandriks? B) 2 Milleks kasutatakse laamasid Rakši puhkealas? B) Piknikukorvide vedajaina Kui suure tunnikiirusega puhub Aerodiumis tuul? C) 200 km/h

208

Käesolev on moodne romantiline reisilugu noorest vene ärimehest Markist, tema abikaasast Nadiast ning nende kahest lapsest, kes on teel Lüübekis toimuvale konverentsile, kui nad Peterburis juhuse tõttu lennukist maha jäävad. Kasutada on vaid üks võimalus: perekond peab sõitma Riiga, et sealt esimese ettejuhtuva lennuga sihile jõuda. Tuuled puhuvad aga teisiti ning nad avastavad end põgusalt, ent meeldejäävalt teekonnalt läbi ajalooliste kohtade – reisilt, mis muudab nende elusid.

„Käesolev dokument on koostatud Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti – Läti – Vene piiriülese koostöö programmi 2007 – 2013 rahalise abiga. Dokumendi sisu eest vastutab ainuisikuliselt Vidzeme Planeerimisregioon ja mitte mingitel tingimustel ei saa tõlgendada dokumendi sisu Programmi, Programmis osavate riikide ja Euroopa Liidu seisukohti peegeldavana.“