ELLA: Eesti lühilugude ajakiri (1. väljaanne / Sügis 2014) by villaneraamat

ELLA Eesti lühilugude ajakiri 1. väljaanne / Sügis 2014

Villane Raamat MTÜ Tartu, 2014

ELLA: Eesti lühilugude ajakiri Trükiversioon ISSN 2346-643X Veebiversioon ISSN 2346-6448 Kirjastatud MTÜ Villane Raamat poolt Trükitud Eesti Trükimuuseumis

ELLA toimetus ∙ Peatoimetaja Marianne Lind ∙ Toimetajad Erki Lind ja James Baxenfield ∙ Keeletoimetaja Sirje Kiin Illustratsioonid Jaan Škerin Kaane illustratsioon: „Amethyst“ autor Fatima Susanna Dominguez Ortiz

Sisukord

Eessõna

Raido Alberg

„Laenatud read“

Kaarel Mihk

„Graafik“

Lisandra Sirel

„Karina ja Oliver“

Erki Lind

„Jaan Oks – Eesti avangard“

Jaan Oks

„Küla“

Jaan Oks

„Tume inimeselaps“

Eessõna Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis. Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast kastest ja surevast rohust, ning sigitamisehimulistes võsaleppades hullab vanadusesurm. Kolletanud lehed vaaruvad ja langevad.

Niimoodi kirjutas Jaan Oks oma lühiloos „Küla“. Eesti sügis võib, aga ei pruugi olla külm ja masendav. Villase Raamatu kirjastus ulatab oma abikäe ja pakub teile pimedatel õhtutel lugemiseks kirjandusajakirja ELLA

esimese numbri. ELLA on Eesti Lühilugude Ajakiri, mis avaldab nii uut kui ka vanemat lühiproosat. Möödunud on pool aastat pilootnumbri ilmumisest ja selle aja jooksul on paika loksunud ajakirja formaat. Uues ELLAs on kolm värsket novelli Kaarel Mihkilt, Raido Albergilt ja Lisandra Sirelilt, kaks sajandivanust juttu tundmatult klassikult Jaan Oksalt ning Jaan Škerini illustratsioonid. Jaan Oksa sünnist möödus tänavu 130 aastat, sellepärast pühendasime oma vanema kirjanduse osa sellele omaaegsele avangardistile, kes tõi maailmakirjanduse Eesti kirjandusse. Meie kolm uut lugu seevastu on erineval moel kõik väga tänapäevased. Nad pakuvad nii realismi kui fantaasiat, lisaks ka natuke huumorit. Viime teid ühe suguvõsa kokkutulekule, töötame veidi pesulõksuvabrikus ja veedame ühe sumeda suveöö järve kaldal. Kõike seda saatmas Jaan Škerini graafika ja linoollõiked. Head lugemist!

ELLA toimetus

ELLA Eesti l端hilugude ajakiri

Laenatud read Raido Alberg

Ma ei olnud neid inimesi näinud juba enam kui aasta. Mõnda neist olin ainult paar korda trehvanud ja vahetanud mõned sõnad. Mõnda neist polnud ma kohanud ehk aastaid ja ega mul sellest väga lugu polnudki. Ei osanud neist kõigist nagu eriti puudust kah tunda, aga ema ütles, et oleks tore, kui ma tuleksin. Et keegi pole mind nii ammu näinud ja et ma pole ka seal juba väga pikka aega külas käinud. Hea küll, eks ma siis läksin. Jõulud. Mingi kuradi kohustuslik kohtumine inimestega, kes väidavad, et on su perekond, aga sul on neist absoluutselt ükskõik. Las nad olla omaette. Mingi ennasttäis kelkimine hakkas pihta. Tädi lapsed ja nende lapsed – kõik on nii kuradi tublid ja andekad ja ilusad ja tublid. Kõik kuulasid heldimusega, kuidas väike kuueaastane Anette laulis nagu ingel. Kõigil väi

kestel plikadel on ingli hääl. Tädil olid pisarad silmas ja ka minu ema vaatas tema esinemist heldinult. Ma olin kogu selle neetud suguvõsa must lammas. Täielik luuser. Polnud mingit kõrget ametikohta ega mingit erilist talenti. Õigemini polnud mul mingit erilist tahtmist. Ikka see sama küsimus: „Kuidas sul siis ka läheb?“ „Vaikselt nagu ikka.“ „Sa töötad ikka veel seal keevitajana?“ „Mhmh,“ pead noogutades. Mulle pole kunagi meeldinud see toon, kuidas nad ütlevad “keevitaja“, nagu oleks see mingi ebameeldiv ja haisev nakkushaigus. Mina pole jälle neist inimestest kunagi aru saanud. Sõna „karjäär“ on minu jaoks sama ebameeldiv. Mulle on lihtsalt meeldinud edasi lonkida ja kui midagi suurt tuli, siis pidid saavutused rääkima enda eest; mitte nii, et ma ise oleks pidanud uhkustama, et karjäär ja karjäär. Siis läks jutt selle peale, et tädi noorim poeg Kristjan oli kirjutanud ühe lühijutu ja see oli ka avaldatud – Eesti vanimas kirjandusajakirjas. Ema mainis, et ka mina olen kirjutanud ja ka minu tekste on avaldatud. Kõik olid üllatunud. Ma ei tea, kas sellepärast, et keegi ei uskunud, et mina võiksin millegi säärasega hakkama saada, või see lihtsalt üllatas neid. Jah, ma olin mõned lühijutud avaldanud ja ühe eest isegi mingisuguse auhinna saanud, aga ma polnud kuulus. Isegi mitte keegi, kellest õieti kuuldud oleks. Mind see ei häirinud. Väga vähesed

inimesed, ainult mõned lähimad sõbrad teadsid, et ma kirjutan. Või õigemini kirjutasin, sest selleks ajaks polnud ma juba üle aasta sõnagi ritta pannud. Selles oli süüdi ja on jäädavalt süüdi minu teotahtetus ja ambitsioonide puudumine. Selleks peab liiga palju vaeva nägema, et midagi asjalikku kirja panna. Ja laiskust ning ükskõiksust ma juba nimetasin. Ema mainis neile ka mu kirjandusauhinda. Mul isiklikult oli see täiesti ükskõik. Küsisin Kristjanilt, kas ma tema novelli kusagilt lugeda ka saaksin. Ta tõi mulle eksemplari sellest ajakirjast, kus tema teos sees oli. Istusin tagatoas ja asusin lugema. Esimene lause oli väga tuttav. Väga tuttavlik oli ka teine. Terve esimene lõik. Ma olin seda juba kusagilt lugenud. Kurat, mina olin selle kirjutanud! See oli minu jutt. Okei, lõpp oli muudetud ja ka pealkiri oli teine. Aga üldiselt oli see minu jutt. Ma olin selle kirjutanud juba väga-väga ammu. See rippus kunagi kaks päeva ka kusagil internetis, aga ma võtsin selle maha, pidades end paremaks kui igasugused blogipidajad. Istusin hetke voodil, siis tõusin ja marssisin suurde söögituppa, kus ülejäänud ümber laua istusid. „Noh, mida sa arvad?“ küsis Kristjan esimese asjana. Ma ei saa öelda, et oleksin puhkinud kui raevus härg, aga sigavihane olin küll. Tõstsin ajakirja kõrgele ja lajatasin siis täiega vastu maad. Kõigi kohkunud pilgud tõusid minule. Kristjan tõusis lauast ja sel hetkel, kui ta seda tegi, virutasin talle vastu hambaid. Kristjan lendas selili põrandale, tõmmates tooli endaga kaasa. Kõik hüppasid püsti. „Mida sa teed?“ hüüatas mu ema.

„Sa kuradi sitt!“ röökisin oimetult maas lebavale Kristjanile, kuigi ta mind ei kuulnud. Kristjani tüdruksõber Lotta kummardus oma kallima kohale ja hakkas õrnalt tema põski patsutama. Tädi vanem poeg hakkas teiselt poolt lauda minu poole tulema, aga pöörasin end tema suunas, näitasin vihaselt näpuga ja sisistasin: „Sa tead, et sa lõpetad sealsamas!“ Ta peatus. Miks ta poleks pidanud. Ta oli kursis, et ma aastaid tagasi tegelesin pisut poksiga. Ei midagi erilist. Käisin ühes töökohale lähedal asuvas spordisaalis vahetevahel raskusi tõstmas ja kotti tagumas. Üks treeneritest arvas, et ma võiksin ka ringis kätt proovida. Mõtlesin tol korral, et miks ka mitte. Ega ma eriti ei pingutanud, et päris poksijaks saada - seitsmest matšist üks võit, üks viik ja viis kaotust. Peab mainima, et see võit oli määratud juba enne ringi astumist. Aga sellest kõigest piisas, et temast üle olla ja ta teadis seda. Ta teadis, et tema õllekõht ei suudaks neid hoope taluda. Haarasin nagist tagi ja läksin ust paugutades välja. Süütasin trepil sigareti ja lonkisin autoni. Nägin, et nad vaatavad mind aknast, aga teesklesin, et ei märka neid. Kas oli õige niimoodi käituda? Ma ei tea. Ma ei tea ka, miks ma niimoodi tegin. Kas ma olin vihane sellepärast, et see väike ülbe sitt minult varastas või vihastas mind see, et tema kirjutatud lõpp oli parem, kui kõik minu erinevad variandid kokku, muutes selle loo tõeliselt geniaalseks? See andis kõigele tähenduse, seletamata midagi konkreetselt lahti. Midagi, mida mina ei suutnud. Ta andis sellele mõtte ja sisu. See kuradi väike värdjas varastas minu laused, aga ta oskas anda nendes-

se lausetesse elu, mida mina ei suutnud. P천hjus, miks ma Kristjanile vastu hambaid virutasin, ei olnud see, et ta varastas, vaid et tegelikult oli tema parem kirjanik. Kuigi ta p채riselt ei kirjutanud. See oli lihtsalt minu enda puhas kadedus. Raido Alberg: Meeter seitsek체mmend pikk, helepruunid juuksed ja t천useb voodist pidevalt vasaku jalaga.

Graafik Kaarel Mihk

Harald oli alati oma tegevusi üksikasjalikult planeerinud. Kõik ikka selleks, et graafik ei kannataks. Kõrvaltvaatajaile võisid Haraldi päevad tunduda igavad, üksluised ja väljakannatamatult rutiinsed, aga Harald oli sellega harjunud ja rahul. Ei tea, kas ta teistmoodi olekski osanud elada. Haraldi äratuskell helises igal hommikul kell 7.00. Selle helina peale tõusis ta kohe voodist ning suundus krapsakal sammul otsejoones vannituppa, kus ta pesi hambad, ajas habeme ja ligunes veidi aega vannis. Kui isikliku hügieeniga seotud tegemised olid kõik tehtud, läks Harald kööki. Harald sõi hommikust alati kell 7.30.

Hommikusöögiks sõi Harald igal hommikul kaks praemuna praetud leivaga ja jõi peale tassi kanget musta kohvi. Kui kell oli saanud 8.00, läks Harald garaaži jalgratta järgi, et sellega tööle vändata. Tööle jõudis ta alati kell 8.15. Harald töötas kohalikus pesulõksuvabrikus, kus tema ülesandeks oli jälgida konveieri peal edasiliikuvaid pesulõkse ning vajaduse korral noppida välja defektsed või veidi vildaka olemisega pesulõksud. Kahekümne viie aasta jooksul, mis ta oli pesulõksuvabrikus töötanud, ei olnud ta veel märganud ühtegi taolist lõksu, mis poleks sobinud pesunöörile pesu kinnitamiseks. Aga kunagi ei või teada, millal on esimene kord ning seepärast tegi Harald oma tööd usinasti ja suure innuga. Ta jälgis teraselt iga mööduvat pesulõksu, kahtluse korral haaras lõksu sõrmede vahele ja vajutas selle lahti ja lasi jälle kinni, vaatas lõksu mõtliku pilguga ja asetas siis tagasi konveierlindile. Enamasti aga Harald seda tegema ei pidanud ning piisas vaid terasest pilgust. Kell 14.00 algas lõunapaus. Haraldi lõunasöök koosnes kodust kaasa võetud tatrapudrust, mida ta plastmassist lusikaga endale agaralt suhu kühveldas, mustast leivast ja pudelist A. Le Coqi limonaadist. Pärast lõunasööki suitsetas ta ühe sigareti ning kell 14.30 oli ta jälle tööpostil. Haraldi tööpäev lõppes kell 19.00. Pärast tööpäeva lõppu suundus ta alati toidupoodi. Haraldi ostunimekiri polnud juba päris pikka aega muutunud. Oli tavaks kujunenud, et poes käies hankis ta endale pätsi leiba, tatart, mune ja paar pudelit A. Le Coqi limonaadi. Igal

esmaspäeval ostis ta poest ka paki kohvi ja kohvifiltreid. Kassa juures viskas ta veel letile toosi tikke, kilekoti ja väikese punase paki kirjaga „Winston“. Ning kuigi ta teadis, et midagi muud polnud tal plaanis osta, oli Haraldil kombeks sellegipoolest niisama poes ringi tuiata, et graafik nihkesse ei läheks. Seepärast võis Haraldit näha vaatamas isegi asju, mida ta poleks eluilmas endale soetanud. Ta käis isegi pesulõksude juurest läbi ja vaatas lahkel pilgul kohaliku pesulõksuvabriku lõkse. Ta vaatas neid samasuguse uhkusega, nagu noor kirjanik vaatab oma esimest raamatut raamatupoe letil või nagu muusik oma albumit muusikapoe riiulil. Harald oli veendunud, et pesulõksud oli tema looming. Poest lahkus Harald kell 19.25 ning koju jõudis ta kell 19.45. Siis keetis ta endale õhtusöögiks ja ka järgmisel päeval tööle kaasa võtmiseks veel natuke tatart, jõi limonaadi, suitsetas mõne sigareti ning 20.30 läks Harald magama. Kell 7.00 hommikul helises äratuskell ja järgmine päev kulges täpselt samamoodi nagu eelminegi. Aga oh seda häda, kui kord saabus see kaua kardetud erand. Seegi hommik algas Haraldile nagu iga teine: vannituba, köök, garaaž. Kell oli täpselt 8.00, kui Harald hakkas tööle sõitma ning kõik tundus minevat plaanipäraselt. Vabrikust üle tänava asuvas parklas ratast lukustades oli kell saanud 8.12 ja Harald oli omadega täpselt graafikus. Reipa kõnnakuga vabrikule lähemale jõudes nägi Harald aga midagi veidrat – paksud hallimustakirjud suitsusabad tõusid vabriku akendest taeva

poole. Algul ei osanud Harald sellest midagi halba arvata. „Küllap viskas vana klambripainutusmasin vedru välja ja läks tossama, muud ei midagi,“ mõtles Haraldi süütult. Tegelikkus oli talle sel hetkel veel hoomamatu. Vabriku ees seisid kaks tuletõrjeautot ja üks kiirabiauto ning Haraldile tundus, et vabriku ümber siblis lugematu arv päästetöötajaid. Harald läks vabriku peasissekäigu juurde ja tahtis majja siseneda, kuid uksest väljus parasjagu üks higist leemendav tuletõrjuja. „Vabandage, mis siin toimub? Mul on vaja tööle minna,“ küsis Harald. Tuletõrjuja ei pannud Haraldit tähele ja tormas talle sellise tuisuga vastu, et Harald oleks peaaegu pikali kukkunud. Seda siiski ei juhtunud ning kui Harald oli jälle tasakaalu leidnud, tegi ta uue katse vabrikusse siseneda, kuid vastu tuli järgmine tuletõrjuja. „Vabandage, mul on vaja tööle minna,“ ütles Harald. Majast väljunud tuletõrjuja vaatas Haraldit ning tema suule ilmus kerge muie. „Ei täna lähe sa enam kuhugi,“ ütles tuletõrjuja, ning takistas Haraldit majja sisenemast. „Palun tulge eest ära, mul on vaja tööle minna. Saan veel ülemuse käest riielda, kui ma hiljaks peaksin jääma,“ ei andnud Harald järele ja üritas uuesti majja siseneda. „Oled juba AMMU hiljaks jäänud,“ lausus tuletõrjuja, kes oli juba kaks ja pool tundi tagasi vabrikusse jõudnud. Seda ei tahtnud Harald hästi uskuda. „Mul on vaja tööle minna. Saan muidu ülemuse käest riielda,“ jonnis Harald vastu.

Tuletõrjuja kannatus hakkas juba vaikselt katkema ja ta ütles ärritunult: „Kuule, mis sa oled täitsa lollakas peast vä? Kuhu tööle sa oma arust lähed praegu?“ Harald jätkas ikka oma jada, öeldes: „Pesulõksuvabrikus töötan. Palun laske mööda. Saan muidu ülemuse käest riielda.“ „Pole siin mingit vabrikut enam,“ ütles nüüd juba üpris ärritunud tuletõrjuja, „põlema läks. Näed? Ja pole sul mingit ülemust ka. Täitsa küpse oli juba teine, kui me kohale jõudsime.“ Haraldi silmadesse tõusid pisarad ning nägu moonutas õõvastav grimass. „Laske palun mööda. Mul on tööle vaja minna,“ halises Harald nüüd pisarsilmil ning hakkas rusikatega vastu tuletõrjuja rinda trummeldama. Tuletõrjuja haaras Haraldi kätest ning üritas üha vägivaldsemaks muutuvat meest maha rahustada, aga see ei õnnestunud. Harald rebis end lahti ja hakkas nüüd tuletõrjujat juba jalgadega taguma, nii et tollel ei jäänud muud midagi üle, kui mees küünarnukiga oimetuks lüüa. Kui Harald ärkas, olid päästetöötajad juba läinud. Vabrik ei suitsenud enam. Ta tõusis püsti ja nägi, et loojuv päike oli taeva punaseks värvinud. Käekell, mille suur seier oli kolme peal ja väike kahe ja kolme vahel, oli jäänud õigel ajal üles keeramata, seega õiget kellaaega Harald ei teadnud, aga see teda enam ei huvitanud. Niikuinii oli ta juba lootusetult graafikust maas. Isegi jalgratast ei viitsinud ta enam lukust lahti teha ja kaasa võtta, selle asemel otsustas ta hoopis jala koju lonkida. Koju jõudes võttis Harald mantli ült, viskas selle suvaliselt põrandale ja vaatas tühjal pilgul oma elamises

ringi – vaatas köögilaua taga asetsevat tooli, mille vineerist osi katsid ilusad mustrid, vaatas vana raadiot, mida ta polnud teab-mis-ajast kasutanud, vaatas elutoa nurgas olevat auku, kust võis aeg-ajalt näha mõnda hiirt välja vupsamas, vaatas kollaseks tõmbunud lage ja ohkas seejärel nii, et hing oleks peaaegu välja tulnud. Kadedus näris Haraldi hinge. Oi, kuidas ta oleks tahtnud, et temagi võiks muretuna, graafikuta oma elupäevad mööda saata. Oi, kuidas ta oleks tahtnud olla lihtne lagi või vaip või tool või triikraud või külmkapp või auk seina sees. Harald sai äkitselt aru, et ta on neetud. Tema eksistents sõltus otseselt graafikupunktide õigeaegsest täitmisest. Kui ta seda teha ei suutnud, siis lakkas ta olemast. Ja juba hakkaski Harald tundma teravaid kõhuvalusid, justkui surm ise oleks vikatiga läbi soolikate tõmmanud. Harald istus maha ja hakkas edasi tagasi õõtsuma. Valu läks aga aina suuremaks ning Harald ei suutnud enam karjatusi tagasi hoida. Ta tõusis püsti ning hakkas karjudes mööda tuba ringi käima. Hetkeks andsid valud järele ja Harald toetas end seljaga vastu seina. Hing oli härmi täis. Läbi pisarate nägi ta raisatud aega, mis talle enne oli märkamatuks jäänud, nägi kasutamata jäänud võimalusi, mis olid igaveseks läinud, nägi elu, mida teist korda enam elada ei saanud. Kuid kõige selle taustal paistis midagi, mis oleks võinud veel Haraldi päästa. Midagi, mis oleks talle suutnud pakkuda seda natukestki rahuldust, mida ta oma hetkeseisundis üldse oli võimeline tundma. Vastasseinast vaatas vastu vabadus. Meeletult

hingeldades ja higistades ning taas valude käes piineldes kummardus Harald ettepoole, võttis hoogu, jooksis peaga mööda vastasseina ja surnud ta oligi. Kaarel Mihk: Elab sügisest Tartus. Õpib ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduste erialal. Lisaks kirjutamisele tegeleb ka muusikaga.

Karina ja Oliver Lisandra Sirel

Karina ja Oliveri maailm asus teises dimensioonis. Mitte kellegi teise jaoks polnud Karina ning Oliveri sõprust olemas. Nad olid kaks võõrast, kelle teed polnud kunagi ristunud. Karina võttis sandaalid jalast ning paigutas need enda kõrvale, tumedaks võõbatud, kuid juba kulunud puidust purdele. Purre oli luitunud, värv siit-sealt maha kulunud ja kõigest mõned kohad, mida päike polnud pleegitanud ning vihm polnud kulutanud, nägid välja peaaegu nagu uued. Puidust õhkav meeldiv suvesoojus voogas õrnalt läbi naise õblukeste käte tema pruuniks

päevitunud kehasse. Käed, mis olid terve päeva köögiviljapeenra vahel rohuliblesid noppinud, mulda kobestanud ja taimi lämbumisest päästnud, olid hoolimata korralikust küürimisest siiski veidi parkinud ja määrdunud. Ta surus keha toetuseks peopesad vastu purret ning nautis soojust, mida tema ihu puidust ammutas. Suvine öö oli mattunud looduse vaikusesse, mida ei saanudki tegelikult vaikuseks nimetada, kuid need helid, mis suveööst kostsid, paitasid õrnalt hinge ning mõjusid rahustava hääletusena. Karina hingas sügavalt ning pistis varbad vette. Vesi oli esialgu ehmatavalt jahe, kuid kuumast puidust ammutatud soojus muutis ehmatava jaheduse kõigest kergeks sahinaks ta meeltes. Järve pind oli kummituslikult sile ja iga väiksemgi vari peegeldus selle selgelt pinnalt. Karina jälgis andunult liikumatut veepinda, mida iga teine oleks taevavõlviga segamini ajanud, sest tähed kajasid hääletult selle pinnalt vastu, justkui olekski kogu taevalaotuse ilu just selle peegelsileda vee embusesse kirjutatud. Karina piilus silmanurgast tema kõrval istuvat meest. Ta märkas, kui lummatud temagi sellest vaatemängust oli, ja Karina naeratas kergelt. „Siin on ilus, eksole,“ sosistas Karina õige tasa. Tegelikult ei soovinud ta seda häälekat vaikust häirida, kuid talle endalegi veidi ootamatult lipsasid need sõnad üle ta huulte. Oliver noogutas, kuid ei vastanud Karinale. Ta vaatas naist hetke ning pööras taas oma pilgu vaikuse ja looduse nõidusliku ilu poole. Mitte et naine, kes tema kõrval istus, poleks kaunis olnud, kuid Eesti suvised ööd pakkusid liiga harva niivõrd kaunist ja lummavat vaate-

pilti - harukordne tuulevaikus, soojuse lämmatav puudutus, liikumatu järvepind. Kui silmad sulgeda, siis oleks võinud vabalt arvata, et tegu oli südasuvise keskpäevatunniga, kuid Karina ja Oliveri kohtumist peitsid pimeduse varjud, ainult taevas kiirgav kollakas-oranž kuu heitis viirastuslikku valgust kahele hingele ning sellele imelisele ööle. Karina nihutas end Oliverile lähemale ning toetas pea vastu mehe kätt. „Ma ju ütlesin sulle, Oliver, Sa ju tunned ka seda?“ lausus Karina seekord veel vaiksemalt; tema hääles oli kuulda lapselikku õhinat. Kuid Oliver ei vastanud midagi, surus vaid hetkeks oma huuled Karina päikeselõhnalistesse juustesse ning pööras taas pilgu järvele, mis nende jalge ees tasa hingas. Naine võttis seda kui nõusolekut ning lasi end mattuda selle koha kütkeisse. Oliver oli pikka kasvu mees. Habe tema lõual ning põskedel oli parajalt pikk ning muutis teda veidi vanemaks, kuid tegelikult elas Oliver alles oma elu kolmandat kümmet. Karinat võlus hoopis tema kaval pilk, mis oli algusest peale äärmiselt salapäraselt ning paeluvalt mõjunud. Oli hetki, mil Karinale tundus, et ta oli võimeline läbi selle salapära tungima ning nägi tõelist Oliveri nende silmade taga. See oli siis, kui Karina tema süles istus ja mehe käsi oma näol tundis, kui mees mõjus haavatavana ning tema pilku kaunistas andumine, kuid enamasti oskas Oliver kõiki oma mõtteid ja soove oma kütkestavalt kavalate silmade taha lukustada. Karina teadis, et Oliver tegi seda teadlikult, kuid see ei pahandanud Karinat, sest naine pidas enda aega koos mehega privileegiks - Karina ellu oli saadetud võimalus Oliveri tunda ning temaga koos eluhetki nautida. Karina võttis teda sellisena, nagu ta oli - polnud etteheiteid, puudusid

pingestavad lootused, olid lihtsalt jagatud hetked oma ilustamata olemises. Karina oli võlutud mehe naeratusest. See oli tagamõttega, kergelt iroonilise maiguga, müstiliselt paljuütlev muie. Siiski oli see naeratus, mis ei reetnud ühtki sõna mehe olemusest, kuid Karinale meeldiski mõistatada. Ta püüdis alati mehe naeratusest välja lugeda, mis tema mõtted sel teatud hetkel talle pajatasid. Ta ei võtnud neid küll iialgi tõsiselt, aga ta nautis seda, kuidas mehe naeratus temaga kõneles. Karina võiks rääkida veel mehe kätest - nende esimesel kohtumisel avaldasid Oliveri suured käed Karinale märkimisväärselt muljet. Oliveri mehelikud käed tekitasid naises tugeva turvatunde. Nendest õhkav jõulisus muutis Karina relvituks ja need said alati kõik, mis soovisid. Karina andus nende käte tahtmistele jäägitult. Tegelikult oli selles mehes hoopis midagi müstilisemat, mille pärast naine teda enda lähedal tunda soovis – see oli mehe kirjeldamatu sarm, kummaline võlu. Esmapilgul mõjus tema olemus lihtsana ja tundus olevat kergesti loetav, kuid igal kohtumisel veendus Karina üha enam, et tegelikult oli tema iseloom äärmiselt keerukas ning paljude erinevate tahkudega, kummaliste, ent huvitavate nurkadega ja müstilise sügavusega, mis köitis naise meeled ning hoidis teda armutult mehe võimuses. Harukordselt soe ja niiske öö andis endast märku Karina tundis, kuidas tema must õhuke puuvillane kleit naha külge kleepus. Aegajalt kergitas ta veidi oma kleidi äärt, et jalgadele veidike jahedat tuult teha. Ka vesi, mis esialgu tema jalgu ning seeläbi kogu keha õrnalt jahutas, oli muutunud soojaks. Karina viskas end pikali ning asetas tumerohelise saunalina pea alla. Tema silmi pimestas selge sügavsinine taevas, milles helendasid

kirkad tähed. Karina jälgis neid lummavaid müstilisi taevakehasid, samal ajal kujutledes, kuidas igaühel neist oli oma elu ja eesmärk, oma roll selles lõpmatus universumis, oma huvitav ajalugu ja salapärane tulevik. Võibolla oli mõni neist tähtedest juba homme suremas, ehk kustus mõni juba täna sel hetkel, kui Karina seda imelist taevasina jälgis, kuid kindlasti oli selles müsteeriumis sündimas ka mõni uus täht, leidis Karina heldimusega ning see teadmine oli talle piisav, et hinge pugenud hetkeline melanhoolsus rõõmuga asendada. Hoolimata sellest, et ta keha nautis nii lummavat suveööd, ohkas Karina sügavalt ning raskelt. Ta ohkas teadmisest, et neid hetki, kus maailm justkui seisaks, oli tema elus liiga vähe. Selline kohustusteta olemine, kus puudus eilne ja homne ning kus kõik, mis üldse elus oluline oli, oli koos Karinaga siin ja praegu. Puudus valu, puudus süütunne, puudusid igapäevased kohustused, puudusid painavad mõtted homsest. Sel tunnil, seal purdel, Karina justkui põgenes elu eest, kuid oli rohkem elus, kui ühelgi teisel momendil, sest see hetk kuulus ainult temale. Ja mehel, kes ta kõrval istus, polnudki plaanis Karinalt neid hetki röövida, ta ei soovinud Karina hinge endale. Oliver lihtsalt istus tema kõrval, hingas koos temaga seda vabadust, oli osa sellest viivust, ja see oligi põhjus, miks Karina lasi Oliveril sel põgenemise hetkel olla enda kõrval. Mees lasi Karinal tunnetada vabadust, ja mis veelgi tähtsam – mees võimendas seda tunnet. Karina hing vajas meeletult iseolemist, tema hing kisendas selle järgi. Mitte keegi tema ümber ei näinud seda, mitte keegi ei võtnud vaevaks seda märgata, kuid Oliver märkas. Ja see oligi tunne, mida Karina vajas - teadmine, et keegi nägi teda sellisena, nagu ta tegelikult oli, et oli olemas keegi, kes lasi Karinal olla

üdini tema ise, keegi, kellel puudusid lämmatavad tulevikulootused ja -ootused, polnud hingesööbivat hukkamõistu ega hirmutavat valelikkust. Karinat ning Oliveri ühendasid hetked, millel oli vabaduse maitse. Jah, need hetked olid mässitud pettuste ja valede peenesse võrku, nende suhe oli hästi läbimõeldud, põhjalikult läbi arutatud ning elegantselt sätitud. Nende kohtumised näisid väljastpoolt olevat määritud ja räpased, aga selle tumeda ning sünge pealiskihi alla oli peidetud kaunis puhtus ning ausus. See oligi piisav. Piisas sellest, et nad ise tundsid, et nende olemine oli puhas. Oliver viskas end naise kõrvale pikali. Karina nägi silmanurgast, kuidas mehe rind raskelt tõusis ja langes. Kahtlemata oli see ebatavaline öö, liialt soe ja niiske. Karina sulges silmad ning viivuks tundus talle nagu oleks ta koos mehega rännanud mõnda troopiliselt sooja paika, kus võis hämmelduda lopsakast taimestikust ja kaunitest kirevatest õitest ning kus võis heleda liivaga rannas öö läbi ookeanikohinat kuulata. Kui Karina taas silmad avas, vaibus ookeanilainetuse meeldiv kõla tema kõrvus. Ta vaadet piirasid suured vahtrad, mille ükski leht ei vabisenud. Joovastav öö oli tulvil kummalisi värve, tundus, et ükski elusolend ei julenud end Karina ja Oliveri lähedal liigutada - ei vees ega puuvõrades, ükski rohulible ega ööseks kroonlehed sulgenud õis nad kõik vaikisid. Miks? Kas neil oli häbi? Või ootasid nad pingsalt, mis nende kahe noore inimese vahel juhtub, jälgides pinevalt iga nende liigutust, puudutust ja pilku? Karina tõusis, avas kleidi luku ning lasi sellel purdele kukkuda. Ettevaatlikult libistas ta end vette ning hakkas kaldast eemale ujuma. Ta tundis, kuidas jahe vesi

alguses ta keha kõrvetas, kuid siis teda õrnalt paitas ning meeldivalt jahutas. Karina pöördus, et vaadata mehe poole, kes oli talle peaaegu järele ujunud. Kerge ning rahulolev naeratus paitas Karina nägu, kui ta meest silmas. Mõned hetked elus jäävad igavesti meie südamesse, mõtles Karina. Ta teadis, et väga kauges tulevikus mäletab ta hästi hetke, mil Oliver sel kuuvalgel ööl tema poole ujus ja kuidas soe vesi nende kehad ühendas, kuidas peegelsile veepiir lainetas. Karina oli veendunud, et mäletab hästi just seda olemise hetke ja puhast vabadust, mida ta sel ööl nõnda tugevalt tundis. „Jah, Karina, sul on õigus!“ lausus mees ning suudles naist. Veest väljudes kuivatas naine oma jahtuva keha. Rätik õlgadel istus ta soojale puidule. Õrn virvendus veepinnal hoidis veel viivuks elusana hetke, mil Oliver ja Karina teineteise lähedust nautisid. Karina nõjatus taas mehe käele, haaras selle ümbert kinni ning hingas sügavalt. Ta soovis nii väga, et aeg peatuks. Ta vaatas hetkeks taevasse ja palus, et see juhuks. Ta soovis, et aeg seiskuks ja annaks talle võimaluse nautida seda tunnet võimalikult pikalt, nii et igal sekundil ja minutil oleks mitmekordne väärtus. Karina hinges põles meeletu soov meest paremini tundma õppida, määratleda Oliveri erinevad tahud, arutleda temaga seni puudutamata teemadel, naerda koos temaga. Karina ammutas igast hetkest midagi uut - vahetatud sõnad andsid võimaluse näha maailma mõne teise senitundmatu nurga alt, avardada silmaringi, nõustuda mehe mõtetega või siis neile vastu vaielda. Üksteise maailmapilte kokku sobitada oli äärmiselt huvitav, oli põnev leida neis sarnasusi, leppida teise poole vankumatute tõekspidamistega, neid tingi-

musteta mõista, märgates samas, et ehk ongi vaja midagi enda maailmavaadetes muuta või korrigeerida. Need hetked muutsid Karina maailma täiuslikuks. Karina tundis, et see õhtu tegi temast parema inimese. Kas see mitte polegi elu mõte? Kas see pole siis hinge kõrgem eesmärk? Olla parem inimene? mõtiskles Karina. Oliver silmitses naist ning Karina naeratas. Ta tundis hästi seda pilku, mis mehe silmis kumas. Nende kehad liikusid teineteisele lähemale ning nende huuled tundsid teineteise magusat maitset. Öine lummus muutus kahe noore inimese füüsilisest puudutusest maagiliseks uduks, mis mähkis endasse kogu selle kummaliselt harukordse öö veetluse. See maailm koos Oliveriga asus teises dimensioonis. Mitte kellegi teise jaoks polnud Karina ning Oliveri sõprust olemas. Nad olid kaks võõrast, kelle teed polnud kunagi ristunud. Armutult varastasid kaks inimest hetki reaalsusest. Nad pakkusid teineteisele just seda, mida kumbki sel perioodil oma elus vajas. See ei olnud armastus ega armumine ega nende tunnete otsimine. See oli midagi lihtsamat ja selgemat - see oli vajadus maitsta elu, tunnetada hetke, nautida olevikku.

Lisandra Sirel: „Kirjutamine pakkus mulle lõbu juba siis, kui ma väga-väga noor olin. Esimesed read said paberile pandud vast juba kümneaastaselt. Mulle tundub, et ühest maailmast on mulle alati väheseks jäänud, seega olen ehitanud enda külge palju paralleele ja neid tekib järjest juurde. Kirjutamine on minu jaoks väga loogiline ja uskumatult põnev viis põgeneda maailmadesse, mida olemas ei ole. Piiluda sedasi teiste inimeste eludesse,

saada nende lugudest osa ning elada neile kaasa. See on vaimne vabadus ja rahuolu, mida loomine mulle annab. Oma südames loodan, et igaüks, kes minu kirjutise peale satub, leiab sealt mõne mõtte, rea või sõna, mis nende hinge puudutab ning nende olemust veidi paremaks muudab.“

Jaan Oks – Eesti avangard Jaan Oks on korraga tundmatu autor ja Eesti kirjanduse klassik. Ta täidab olulise lünga Eesti kirjandusloos ja on mõjutanud suurt hulka Eesti kirjanikke, aga ei leidnud oma eluajal ega ka hiljem loodetud menu ja tunnustustust. Kui temast kirjutatakse, öeldakse tihti, et ta oli oma ajast ees. Retrospektiivis võib öelda, et pigem oli Oks täpselt omas ajas ja hoopis ülejäänud Eesti oma noore rahvuskirjandusega oli ajast maas või lihtsalt Oksa suguse kunstniku jaoks liiga väike. Jaan Oksa mõttekaaslased elasid sel ajal Pariisis ja teistes Euroopa suurlinnades. Jaan Oks elas 1884 - 1918. Ta sündis Saaremaal, kus lõpetas ka Kaarma seminari, misjärel asus tööle kooliõpetajana. Hiljem rändas ta välja Venemaale Samaarasse, kus ta aga õpetajakohalt vallandati. Oksa loomingust põhiosa valmis lühikese ajavahemiku jooksul aastatel 1906 – 1910. Lisaks lühiproosale

kirjutas ta ka hulgaliselt luuletusi ja eelkõige oli ta tuntud kirjanduskriitikuna. Oma kriitikutöös ei hoidnud Oks end tagasi oma hinnangutes vanema põlvkonna Eesti kirjanduse kolklikusse osas. Tema poolehoiu pälvisid aga Noor-Eesti kirjanikud, kes, tõsi küll, ei läinud oma moodsuses Oksa jaoks piisavalt kaugele. Oksa suhe Noor-Eestiga oli kahepoolne. Friedebert Tuglasest ja Gustav Suitsust said tema loomingu põhilised advokaadid. Ka võtsid nad enda peale Oksa tööde toimetamise. Selle ülesande võtsid nad ette nii põhjalikult, et Oksa novelle lugedes tuleb silmas pidada seda, et seal võib olla rohkem Tuglast ja Suitsu kui Oksa ennast. Jaan Oks luges ise palju ja oli hästi kursis maailmakirjanduse aktuaalsete suundadega ja ta lugudes on näha modernismi, sümbolismi ja dekadentsi. Teda kirjeldatakse tihti kui ürgset loojanatuuri, aga tema väljaütlemistest on aimata, et ta oli kirjutades stiilist väga teadlik. Õigupoolest peaks olema ootuspärane, et autor, kes kriitikuna kiidab modernismi ja oli teadaolevalt esimene, kes Eestis seda mõistet kasutama hakkas, ka ise kirjanikuna modernist oli. Ometi jõuti esmakordselt sellele järeldusele alles üheksakümnendatel, kui Eve Süvalep kirjandusteaduse Nüpli kevadkooli ettekandes 1996. aastal käsitles Jaan Oksa modernistina. Modernism ei olnud Oksale vaid fassaad või vorm, vaid viis, mis võimaldas kirjandusel erinevalt realismist puudutada olemise tõelisust ja hinge. Tema spontaanses või inspireerituna mõjuvas tummises ja kujundlikus sõnadevoolus on midagi prohvetlikule kirjandusele iseloomulikku. See paralleeli kasutas Oks ka ise kriitikuna modernismist rääkides, öeldes: „Modernismil on veel üks vaikne ja tasane hääl, milles

ka prohveti jumal end ilmutas ja mida ainult kirjanikud tunnevad,“ nagu võib lugeda mainitud Eve Süvalepa ettekandest. Seega kasutab Oks Eestis esimesena inetuse esteetikat ja õudu stilistilise vahendina, mis peaks elu olemust realismist paremini edasi andma. Jaan Oks kirjutas palju, aga sellest on ilmunud vähe. Suur osa tema loomingut on tõenäoliselt jäädavalt kadunud. Kümne aasta eest andis kirjastus „Ilmamaa“ välja kogumikud „Otsija metsas“ ja „Orjapojad“, millest võib leida suurema osa tema säilinud töödest. On rõõm näha, et Eesti üht huvitavamat kirjanikku on hakatud taas avastama, aga sel ajal, kui ta kuulub paljude Eesti kirjanike lemmikute hulka, on ta üldsusele siiski pigem tundmatu ja nüüd, tema 130. sünniaastapäeva järel, on aeg teda taas veidi tutvustada. Käesolevas ajakirjas ilmuvad kaks tema vahest tuntumat lühilugu „Küla“ ja „Tume inimeselaps“. Mõlemas nendest õiendab Oks arveid oma kaasaegse rahvusromantika ja talupoja-realismiga. Erki Lind

Küla1 Jaan Oks

Uppuv väli kui hukkaminekul õhtuses toores udus, sinine juba sügiskülmast ja suremise vaevast. Lagedik loob juba esimesi öövarje. Raske on ja vaevaline. Nagu õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas. Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päeva kujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad limases rohus, ja öös karjatab tundmatu vaim. 1

ilm. 1918 Tallinn Siuru Kirjastus, novellikogus „Tume inimeselaps“, lk 7-14.

Kus lagedik lõpeb, sääl on tänav, ja tänaval sitke muda. Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja läbitambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või pool ümargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid. See on karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higistes aurudes peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle längu vajunud kivi-aialommi näljaseid loomasilmi. Suures hoolimatuses on küla sopale maha paisatud. Ta kuulatab vist lollilt inimese sügiselaulu ja ootab tuimalt ärauppumise esimest päeva. Siin külas näikse kõik ja kõige ees lömitavat. Majad teevad seda puude ees, õunaaiad kumardavad kaevulingusid. Nii elab küla sügisöös, nii saadab ta ka suve selged päevad ning talve härmatise aja mööda. Hommik, öö ja koiduaeg vahelduvad, tunnid sünnivad ja surevad aastate pikkuselt — aga meie küla jääb põhjatumas poris igavesti lömitama. Midagi needvat peab vist selle orjade kopli ajaloos olema, midagi vannet siin paigas vannutud. Kõik on nii vana, pudev ja rabe, nii elatanud. Vaata köökide, kambrite ja aitade katuseid, otsi haganikke, keldrid — kõik on nagu väljaheide oma aja inimeste elukorteritest. Parandamatu jõuetus puhkab igal kaevuhargil, määrdinud suitsukorstnal või tuulelipul. Ehitagi midagi uut, tee kusagil katust ümber või kohenda langenud lauda seina — seda ei panda vist tähelegi. Teekäija, kes hommikul või õhtul mööda porri pandud kive hüppab, mõni odav närudekorjaja vahest näebki seda. Ta, võib

olla, räägib sellest sündmusest koguni teistelegi — ja siis see ununeb … Orjade küla — vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks. See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et kaastundmuski enam külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järele veel häbitundest lõpuni pole mädanenud. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja sääl haledasüdamelised puud veel midagi varjavad. Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest selle surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits enam üles ei suuda tungida, siis nagu oleks süda kergem. Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügise õhtud tulevad, samasugused omas vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soonte haigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb

söögipalvet, peseb sõrmi, koorib kartulid ja kõnnib kasvamises. Ning ökitavad uneinglid laulavad muinasjuttude maast. Ja tilgub, tilgub vahetpidamata. Tänavune suvinesügis on ükskord juba niisugune, et otsa ei ole. Patud on suured, igapäev võib uputust oodata. Ja nälja idu on iga pool-õõnes rukkiterakeses, igale tõbele valminud kartulikimm peab suure vihmaga sugutamise saladuse üle ööjuttu ja vagudes säravad õrnad tuhli silmad sigitamise kirest. Inimesed aga kõnelevad tigedast näljast. Võib ju olla, et vanadel naistel on õigus, kui nad noorte inimeste uhkete riiete üle kaebavad. Kadedalt ja vihaselt vaatab loomloll inimene pudevate pilve-äärte poole, vaatab ka külatüdruku kirikuseeliku ja jumalasõnajaki pääle ning tunneb õnnetusttoova vee ilmumise põhjust: rahvas on hukas, ta on uhke, nimelt nooremad. Ja vihmade isa leotab nüüd inimeselapsi, nagu tahaks ta nooriku juukse palmikul looklevat odavat poolsiidi sidekest ära määtada. Jumal uhab otsata vett. Vist ei ole veel lihtne nikkelkett külapoisi hõlma all märjaks saanud. Ainukene odav koht, kuhu vast vihmapiisk elustamiseks veel ligi pole pääsenud, on inimese loll aju pääluu taga. Luu seinte vahel on seedimine rikkes, ja pooleli sõtkutud mõtted venivad hallis hommiku udus taeva poole. Inimesed roomavad läbi nätskete loikude jumalakodadesse, et üsna õpetaja ligi kantsli all vägevalt palvetada. Heinategija, kes vihma ja vilu ilma pärast septembri päevadel niidab ja laotab, hõikab alt inglitele vastu, enne kui räime ja musta leiva kanika lagedale

tõmbab. Vihma pärast tahab ta laulda, mõjuvalt ja haledalt; ta laulaks kõik lauluraamatu viisid otsast lõpuni läbi, algaks uuesti ja kordaks jällegi, unustades endiste viiside arvu. Kui aga enam ei sajaks! Kui vihmade inglid kord ometi aru saaksid, et küll ja küllalt, rohkesti ja liiga rohkesti juba on sadanud! Kuid ei lõppu ega algust — alatine sadude rodu. Ootamine ja lootmine juba kuluvad. Tuulehoog ja uus raputus kõige tähtsamast pilvesagarast.

* Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süütu lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siin kõige pimedamates sügisöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja tumedatest metsa puudest otsib ta värisevale hingele vastukõla. Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügise öös kadunud peitepilte elust üles otsida ja hõbepääga vanakeselt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest tunneb ja teab, kust tee läheb hääduse ja ilmaõiguse poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja

rändab uuesti laiadele põldudele, et sääl lagedikul väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede mälestuspüha pidada, et nõrga sügisese kuu all punaseid õisi üles võtta. Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügise taimi. Koitvas pühaduse aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand õhkab kuuldavalt. * Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehtis. Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast kastest ja surevast rohust, ning sigitamishimulistes võsaleppades hullab vanaduse surm. Kolletanud lehed vaaruvad ja langevad. Inimesed on põldudel tööl, ja kõnnivad sajatades ning tuimalt õhates katkilõigatud viljakõrtel. Sääl on ka loomterved, aga nürida näoga külatüdrukud. Nende elu on juba mitu tuntavat aastat sääl all sopas mööda saatnud, sääl kus koitunud jahudest kõrte keedetakse, kus leib must, silgud sagedasti on lõpul. Neil tüdrukutel on suured inetud kõhud ja jämedad, päris pakkjalad. Kui neid kahe arssina kõrguseid

tüdrukuid vaatad, siis tulevad mõne kasvatusmaja elanikud meele : nii ühetaolised tuimad, mitte hariliku kõhuga. Hää et nemad kodust välja ei lähe: naised teeksid vast patu-jutud pääle. Just nagu tiined lapsed. Natuke inetu ja imelik. Naised ja laste-emad räägivad, et lahja leem seda on teinud, haruldane vesikartul ja katkuvhapu taar. Neil tüdrukutel on karedatest villadest säärikud, mitmel linased kuued ja mõnikord särkides näotud, aga vabade mõõtude järele augud. Ja sõrmikuid kantakse pakatanud käekorbustel. Nende huuled on tuule lõhutud ja nende palgetel ajavad hullud villid üles. Tüdrukud tahaksid kenad olla, ka armastada ja armastatuks saada ja isastele inimestele meeldida. Näod kaetakse tuule ja tolmu eest kinni, et inetus ei täieneks. Aga keegi neid ei armasta, ja mispärastki armastada! Ei ole põhjust. Siin nälgade maal on orjad neidude asemel töölisi sünnitanud. Need on niisugused töölised, nagu mesilaste, nagu inglite juures: nad ei sünnita ise. Tüdrukud aga tahavad isastele meeldida, tahavad end armastada meeste läbi. Ja kui kevadine kuuvalgus nende unele otsa teeb, siis tõusevad ka küla tüdrukute kängus pääkestes meelitavad mõtted. Nende loodustungid ärkavad ilutsemiseks, ja ilutsemistes sulab nende hing. Ülessõõrutatud tundmused heitlevad, terve mõistus pikkade juuste taga sulab meelitavas magususes kokku, õnned ja taevad, vaevade päästelaevad tõusevad hämarusest üles. Kuid kerkinud vahulossid langevad jälle rusudeks kokku, ning maha visatud ettekujutuste templi paigal tõusevad uuesti looma töö, tume öö ja ähvardavad vananaised lauluraamatutega, odav leem ja haiged käed. Ja nii need inglid vananevad …

Tüdrukute põlved on külmad ja mudased, kui nemad halli, niiskusest täisjoonud udu all mööda lahja kartulipõllu mulda edasi lohisevad. Hall ei märka ka siis üles tõusta, kui väsinud septembri päikene juba hingeldades heinamaa metsast välja on roninud. Tulekeral ei ole enam endist toredust ega võimu, ta kuninglik nägu on oma tähtsuse kaotanud. Kui külmetavad käesõrmed niisugusest põhjavajunud, võimetust tulest mõnikord veel lugu peavad, kui sinikas nina teda veel austab, siis on see ainult vanade mälestuste pärast. Hukkaläinud vananaistel on tööd suuremal mõõdul käepärast. Nad laulavad hommikulaulusid, närivad kirpe ja ähvardavad lastelapsi ühe ja sama suuga. * Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Rändavate elanikkude mõtted tahkusid kivideks, mis valu ega magusat hellust hinges ei sünnitanud. Ei tuntud ergulist vihalille, ei armastust, ei valu. Ohakad ja surmast haisev põllurohi kasvas nooremehe jälgedele, sammalde pisielukad vaevasid kalmukivi tahumata keha. Ööde sügavustes ei sündinud alatihauduvast udust mullas enam midagi. Tume inimesepoeg, kes inglitega varjudes ümber rändas, kes tuhandeid viirastusi luhtadel välja kutsus, oli hukkunud. Kadunuks pidasid tundmatut orjade sõpra noored tüdrukud, kui nad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsid;

hävitatuks arvasid koidupoissi ka ärakõdunud kaelaga vanakesed hommikuse köhahoo ajal. Tuul aga imes päeva jooksul porilt pisaraid. Päikese raugenud kiired käisid üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla.

Tume inimeselaps2 Jaan Oks

Sumbunud, rasket hingeauru üleni täis klassituba, lastesalv. Nagu süütud linnud tuksatavad kahvatanud näod laiali laotatud närupaberite kohal. Ja kõik kari nagu ootaks kusagilt suurt ja ahnet põrgutevaimu, kes ühe sõõmuga selle õhu sisse neelaks, mida on nii vähe, et üks inimenegi kordamata ei saa tarvitada. Kui nemad jääksid liikumata, need raskete moludega lapsed, ei julgeks ega märkaks välja minna — ja natukene eemal oleks ka hapniku pärast kurtunud suurem surnukeha.

ilm. 1918 Tallinn Siuru Kirjastus, novellikogus „Tume inimeselaps“, lk 28-42.

See oleks see nõuandmisemees. Inimene, kes õpetas ja valetas, raha eest dresseeris. See neitsiliste ajude keetja. See selgroogude painutaja niiskes palavuses, et need pöörduksid kõiksugu vigurite kordadel elus. Kui pääsukesed eemal postitraatidel nagu väljareisimiseks võõramaa passe ootasid, siis kükitasid kusagil savi ja telliskivide taga noored inimestepojad niisama reas ja mustades riietes. Ühed kõssutasid paigatud kuubedes, teised kulunud taldadega kingades — ja nälg puhus põskedelt viimse veretuga koolitamise kehaossa. Kõik, mis pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja paiguti rumal. Kusagil oli keegi numbritega mängimise ülesleidnud, ja seda nüüd korrati ja keksiti lapsikult selle ümber. Ja isegi seestpoolt inimest tööle panna polnud neil häbi. See süütu-väsinud hääl, mis veel kaugemale rettu ei jõudnud roomata tagakiusava ilma elu eest kui kurku, juba see kaitsetu hingeline püüti tema kodus kinni ja pandi tööle, pandi laulma. Pedagoogiline mõõt oli selle külast tulnud tumeda inimeselapsega paiguti rahul. Mida sisse pressiti, see immitses ka suu kaudu välja, nii et seda koguni nähti: see tahvel on igasuguste lolluste kirjutamiseks parajalt pehme ja parajalt kõva. Aga see ei olnud mitte ikka nii. Mõnikord pidi kasvatamisemees nägema, kuidas selle pisikese, odavatesse riidelappidesse mähitud tombu hingehambad igasuguste protestide tegemiseks üksteise puurisid. Need protestihambad sääl takuse särgi taga hirmutasid

ja ärritasid seda laste pressimise vedru. Ja see tüdinud töötaja leidis tõbises õhus igal tunnil metsikut huvitust: teatud last piinata, otsekui pika külma oraga torkida. See oli selleks, et teised väriseksid ja lömitaksid vägeva elukutselise võimu ees, selleks, et nende püstikargavat kangekaelsust tükkideks raiuda ja maha matta ristteedele — hirmutuseks kõigile möödarändavatele. Vihkamine teeb inimese uuesti nooreks. Sellega puhutakse elusütesse. Ja kooliõpetaja oli ükskord juba üks rõske meeleoluga mees. Kõik kaaslased said aru, et seda kuube vaevati ja piinati, millesse pisikene, terav-mõtteline ja kardetavtume esimese aasta külapoiss oli pugenud. Kõik kenamate hingedega kaaslased kudusid selle lapse ümber kaastundmuse- ja kaitsevõrgu, mille siidiniite nende ühine vastane katki käristas. See võrguhävitaja tõmbas aga üksikud lõngad nagu terastraadid peo lihasse. ⃰ Pääle näruste laste tuli ka kooli kaitsevaim igapäev klassi. Ta tuli ainult hommikul, et laste palveid kuulda. Ja siis tuli ta jälle lõpul, et uhkelt nagu peremees tänu vastu võtta. Päeval ei teadnud keegi, kus see vaim ümber hulkus. Ta ilmus ainult siis, kui kõik vägisi vait pidid olema. See ei olnud põlluhaldjas, sellest sai endine

karjapoiss aru. Põlluhaldjas, kes inglid saadab kadunud sigu üles otsima, kes ise aga on tore ja tooreski, kui laps piinava igavuse pärast põlvedel ahastab. See juba nii nobeda kõnelemisega, nagu palvet loeti, rahul ei oleks. Aga koolivaim ei võinud ka kõduvaim olla, kes nii külakarjase kombel hääsüdamlikult rahul olles igal õhtul pärast supi puremist viisakuseta-puiselt laua juure tuli toidutänu otsima. Lastele meeldis selle haldja rumaltalumehelik ülesastumine. Nad tänasid teda supivedeliku eest ühes leivatükiga, mis kaasa kisti, ja kartuli eest, mis meeleheitlikult kausi põhjas uppus. Koolivaim oli nähtavasti laste vastu palju kärsitum, oli salalik, kiitusearmastaja, suuresti närviline, teisisallimatu ja rängasti isemeelne. Elas vallalises põlves pool-perekondlist elu, tungis igale poole kui pisielukas, oli väga äkilise vihaga, tigeda temperamendiga, tasus metsikult kätte ja pillas jälle heldust üleliia. Kui poisikesele neid vaimusid sisse villiti ja enne lõpulikku seedimist ikka uut ja metsik-ogaramat pääle tuli, siis sai ta hinge sellekohane jaoskond nagu kõht pärast paastu täis. Ja nüüd hakkasid siiaajani rahulikud põllu- ja söögilauahaldjas sülitama, ja tõbised rõhetised tulid alt üles. Sündis jumalate väljaoksendamine, kus hing nagu merehaige magusast kiigutusest purju jääb, või palju toitu tühjale südamele pööritusi teeb ja sisikonna iiveldama ajab. Kõige selle järele suri haiglane põlluhaldjas ära, kui ta enese enne tühjaks oli sülitanud. Lapse nälginud käsivarred ei suutnud aga metsikus

agoonias rabelevat mõtet, kotkapoega, enam kinni pidada. See lendas vastu värvitud klaasi, mille taga vaim elas, lõi selle puruks — ja poisid nägid, et jumalakoht oli tühi. Ei olnud see poisil esimene kord kotkapoega lahti lasta: nii mõnigi kord oli see hirmus terava nokaga lind kasvatusemehe nägu lagastanud. Kuid see oli liig: jumala näo kallale asuda! Nüüd lõi inimeste dresseerija kotkapoja lahtilaskjat ninale, suule ja kõrvadele. Siis visati klopitud nahk tänavale surema.

* Õngitseja — see oleks surma sümbol, õngitseja, kes iga kala jaoks oma sööta ja oma unda tarvitab isesuguste sisselaskmise ja väljatõmbamise viisidega. Nüüd oli ta oma õnge poisikese isa poole heitnud. Nii kaua veab osav õngemees hinge sööda järele, mõnikord näkkida lastes, kuni tühjakene enam ihusse teed tagasi ei leia. Siis jääb ihu igavalt-üksi kuhugile asemele, kus ju nii mitu korda on magatud ja unenägusid nähtud koolitatud pojast. Leske veetakse kägiseva vankriga ja surnukeha kandjad kummardavad põrmukupitsate vahel, tuhnivad ja laulavad. See hõiskamine ei ulata jumalate juure, sest see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende murest ja piinadest kulunud suuaukudest. See on vägivaldne vilistamine, kogemata saadud huilgamised, millega

lahkunut mälestatakse. Oli ahastustki, südame ahastust selle kannatanud ja nälginud korjuse ümber. Ainukene, kellele kõik need toimetused ükskõiksed ja madalad näisid, oli noorem poeg, kes hangunud liigutustega ainult vaatas ja vaatas. Kui keegi teda tõukas, siis ronis laps kõrvale ja muudkui vaatas ning vaatas. Inimesed on juba üksteisele tundmatud-võõrad nagu kaasiku kased oma keskel. Kõik unustatakse ära ajas ning ruumis. Lesk unustab ära ja peigmees unustab ära. Kuid laps mäletas oma isa. Küsivate kuristiku-silmadega, närvilise peenpehme hingega laps. Seesama madalate jalgadega poisi-rõss, kelle keha kasvamises nagu sihilikult kännides oma ja võõrast meelitas suurtesse mustamarja silmadesse vaatama, et siis ehmatada. Fosfori igavesed tuled põlesid suure, rannakaljuliselt ettetungiva otsa kolualusel. Laps pühkis rinda, aga jälle loivis mälestus, loivis õudselt, alasti, külmade loivadega.

* Sündis teine ärapõgenemine metsade hõlma, sinna, kus sood ja mäed kokku saavad. Kadakate ja ümmarguste kivide juurde, metsa inglite juurde. Esimene metsaelu oli siis olnud, kui koolmeistri

poolt häbistatud ja ära uuristatud lapsenahk alevi taga võsude all sügise öö ududes ulpis. Mitu päeva kulus siis energial ära, enne kui ta ärkas. Võib olla, oleks see paranemine, purustatud hinge tükkide kokku liitumine veel kaugemale veninud, kui suur ja selge mõistusega nälg asja ei oleks kiirendanud. Otse siis tuli ka kusagilt sõnnikusest kodust loll karjane ja avatles, meelitas, talutas lapse koju, isa surnukeha juure. Nüüd aga teine ärapõgenemine, kui unustaja ema ja vanem vend poisikest pääle matuste nutu vanale paigale tahtsid viia. Pühitsetud ahastus kodus hakkas hingedest välja nõrguma, mälestuse jäljed mustuma. Igapäiselt vannuti jälle ja käratseti, peksti pisikesi lapsi, neeti vaenlasi, häbistati vaeseid, kaetseti õnnelikke, põlati tõbiseid, lömitati rikaste ees ning himustati veel surnuidki armastusega petta. Enne hommikut aga kargas poiss soode pääle mädanevale samblale kännivate kaskede vahele. Nende taga hädaldas ja oigas riisutud sarapuu mets talve-eelses öös. Ta vaatas nüüd läbi võsude ja igamoodi kõverate sarapuu oksade taevast. Taeva suured haledad silmad ei himusta ega manitse. Igavalt liiguvad taeva eesriided. Siis näed, kuidas mõnest kohast paigad lahti harguvad, siis näed, et ka nemadki alatisest veekandmisest on tüdinenud. Aga taevas ei halasta, ja minna pole kuhugi. Kui vangide hoovijalutamine — nii need pilved taevaste kõverustes.

Abitu lehtede mädanemine. Poisike ootab ja tahab nii kaua uhkelt vaikida, kuni ka tema ükskord nende surevatega ja surnutega siin tihedas rapikus kopitab ja lõhnab, et siis luituda halliks, kergeks ja läbipaistvaks kui kevadine leht. Kena kestakene jääks, mida keegi ei põlga. Tuuakse tubadesse ilusaks asjaks ja kingitakse igaveseks talismaniks. Allpool on juba niisuguseid muretuid-veretuid lehti, mis lõpmata suudlustest maaga soojad, niisked ja väsinud on muldade magusate rindade joobnustavast loomisehimust. Metsõunad on koduselt lehtedel. Ainult mõni rikutud, millest uss läbi on roomanud, poeb väiklaselt kollase lehe varju. Igatahes ei ole need odavalt rettu jooksnud õunakesed ega pähklid, mida keegi ei ole himustanud, seda väärt, et inimeselaps end nende tarvitamiseks peaks alandama. Uhked võivad igal pool nälga surra, ja kangelased pole kunagi midagi söönud. Need on kollakad orava-nähmitsed, kes iga pähklikese üle odavalt kummardavad. Need on ka reostatud-räpased põõsalinnud, kes viisakuseta igaühe kõrvad täis kraaksuvad ja kes iga langeva tera ja vana väsinud putuka järele jooksevad. Midagi on teada: siin odavaid pisikesi rajakesi ligidal ei ole. Need hapud õunad või see üksik noore tammenässi tõru on selleks väga igavad, et ahnet inimest üle soo ja karjamaa siia avatleda teerajakesi tegema.

Või unustatud sarapuupõõsad: neid painutab ainult väelumi kevadistel suladel kuni närtsinud naadi pääni alla. Mõni süütu-hälbiv loomamullikas: ka temagi ei tungi siia rapikusse, rägastikku, teades, et tal ju pisikesed sarved on ja lai mitte-kuhugile-mahtuv nina ning vähe ülemal kaks oksa-arga silma. Tulgugi siis öösel ilmakurjust kartev hiline sügise siil, tulgu ka usside lunastaja—mütt, kes vanemate pattude pärast enam külmanud maasse ei pääse, — oh et ta ligemal keskpäeval roomaks: siis juba mõtleksime oma ühistest hädadest, häbistustest, vaevadest. Sest meie jääme ju mõlemad talveks maa pääle, võõraste tundmata põõsaste varju.

* Ülekülaline otsimine. Igast talust peavad inimesed tulema: seda nõuab asjaolu patt ja pühadus. Ja nad tahavad teiseks päevaks hulluks nutnud emale arusaamatut rõõmu teha. Tundke, mis tähendab sügisepikkune ahastusöö palakatel vingerdades ja padjapööri kastes ! Valudeni kuulatamine õuedel, meeletu jooksmine ümberringi ja rabelevad värisemised ootamise janus! Aga pääasi: inimestel oli aega. Välised tööd lõpetati igal pool enne seda huvitav-hirmutavat sündmust. Kõigil oli igav ja õudne. Ja nüüd korraga: otsimine metsas. Mõned värisesid nagu ärritatud kirgedes.

Nooremad ei pea kindlat korda ega kummarda iga põõsanuti kohal pisikese külma ja traatkõva surnukeha leidmiseks. Nooremad kaovad vahel ritta seatud karjast. Nende rindesi kõrvulised peavad palju nurisema, patuselt vanduma ja rohkem vaeva nägema, et midagi vahele ei jääks ja kohusetäitja süda rahul oleks. Mis noori kõike unustada lubas, see oli alasti-kirglik sügisemets, meelitavad põõsad ja suured avatlevad heinaküünid.

* Poisikene oli teisel päeval kätte saadud — suur sinine saaparaua ase juusteta otsaesisel. Laps oli sooäärsesse küüni jooksnud, kui otsijad teiselt poolt vastu sarapuu rapikut rindesiga tulid ning järge kinni pidades äraandlikult huilgasid. Tema nagu teadis ja nägi, et siin juba need lapsejahilised maad olid sõtkunud, kui säärsaabastega läbi läksid ja tüdrukud ümber pöörasid, vett katsusid, siis kohevile seelikut ülepääsemise janus kergitasid. Ta ju tundis, et siin rohi sõnnikujälgedega oli reostatud. Puges aga pärast ronimist kõige tühjema kuid kinnisema seina murde, ja laskis siis jalgadega teed tehes madalamale, virna vahele. Nii odavalt juba püütakse! Paljaste kätega tahetakse peosse võtta, kuna isegi seda sülgavat oravat metsarähnikus sõrmede närimise pärast kardetakse. Ühtki tapariista ei ole. Ka mitte püssi loksi, millega

nüüd juba iga ogarapoolne metsamees oskab ümberkäia. Parem siis juba videvikkudes veidi kummargile ronida ja ahne metsavaht raiskaks ehk mõne haavli — ja ei teaks tema, kui põrgulik-tore on kirgede murdumise pöörus möllata ja viselda ! Siis see vana tapja kohkuks valgeks, kollaseks ja halliks, jookseks õhtu varjude all eemale, eemale — ning ei tuleks enam jahile. Vana laisk mõisa põlluadra tagumine härg, sulane, tahab aga juba puhata. Et mitte teiste inimeste ees piinelda, häbeneda, siis ta veab end aegamööda varjupoolseni küüniotsani, et unistele heintele rinnuli lasta, kuna kaks suurt odavat saabast kusagil murde varjudes ümberaelevad. Seda see inimene ju oskab. Tema siis selle mustava-tõmmu muhu looja oligi, ja ainukene otsijate hulgas, kelle saabastest juba lapski oskas lugu pidada. ⃰ Ema aga jäi lolliks. Siin ei ole midagi iseäralikku. See on vana seadus. Isegi põllukivid teavad seda. Meie aga ütleme: ema lahti rappunud ajud läksid veel pöörasemalt segamini. Ja rahvas laulis: see on suguvõsa vimm. Kuidas vana emast inimest vankril peeti, kuidas tema lahtised juuksed hobuse sõidul Põrklesid … sääl, vennad, ei ole midagi iseäralikku. Rahustuge, rahustuge, kõik on loomulik: see, et ta, oskamatult seotud, lahti pääses, kui niinepaelad hargusid, nii hästi kui ka see, et

ta koledalt, metsikult röökis, kui pooleldi ellu jäetud elajas … Ta suu oli verine ja vaevavaht haudus ta suunurka, mis nii last janunevalt igavesti tüdimata ootas ja ootas … Teda veeti aga — veeti, viidi ja sõideti — sõideti …

* Kaks aruta inimest korraga — see on tülikas ja väga kulukas. On lihtsalt paha esimese ja viimse tee aegadel. Padatumedune inetu muhk kadus lapse kämarasenergiliselt otsalt aegamööda ära. Kolletas nagu sügisene leht, rohetas kui suvine tiigivesi — ja siis pidid inimesed tunnistama, et iga jälg sellest imelikhuvitavast, aga ka raskest päevast oli kadunud. Kui poisi koiku väikese aknaga kambri veeti, kus enne keegi magamise elamisi polnud teinud, siis tegi see lapsele odavat nalja. Kui aga uks väljaspoolt igal õhtul haaki pandi, siis ärritas see haagi langemise kolksatis poisi mõnikord tumevihaseks, nii et mõned kevadpoolsed õhtud isegi koduseid inetuid-madalaid uksevahelisi võitlusi tõid. Neid raskeid hoiatusi ja seda igal pool järelkäimist, seda ei suutnud see inimesepoeg kannatada. Ja see oli vastik ning rumal: kõik tõendasid temale järele. On raske inimene olla, kes eluaeg nagu teisi õpetab. Ja siis igatseksid, et kõik sulle vastu hakkaksid, su mõtteid pisikesteks, ussisteks peaksid; ja siis on janu

midagi hiiglalolli, midagi hiiglatarka, midagi meeletut ette võtta, midagi leida, mis sulle vastu haugub, vastu võitleb, midagi mis vihastab ja väsitab. On midagi õudset, rumalat: energiline, ilus, hää ja aus olla.

* Õhkamised ja ahastused on ka kõige peenemas ja läikivamas kevade pühapäeva õhus, ainult inimene ei jaksa sellest aru saada. Siin on meil millegi kaetuga tegemist, millegagi, mis kiiskab, laulab ja naerab, aga kõhus kõlisevat nälga, rindade taga häbistusi varjab. Roni kevadesse ja vaata, kuidas ta neid päikese naeratusi, seda värvide suminat, meeliärritavaid mõnususi ainult oma pisikese sünnitamise himu pärast teeb. Või usud, narrikene, et kevadel kerge on närviliselt väriseda, alasti ilu su ees hoida, väsimuseni laulda ja tüdimuseni õitseda. Ta peab. Ja see on kõik. Ja niisugusel päeval jooksis tema, jooksis. See oli nagu lahti pääsenud lendava lendamine — kui ta üle soomätaste otse läks. See oli barrikaadineitsi eksinud tormamine, mis ikka tumedama poole tõmbab. Poisikene tegi seda kõige lihtsamalt ja otsetulisemalt. Vaja ainult see elupump ära väsitada, mida võõramas ja õudsemas paigas, seda parem. Metsikust liikumise tungist piinatud, langes laps juba esimesel päeval mitu korda maha. Maha jäänud energia jõudis jälle järele, ronis poisikesse, kiskus kõvera keha mullapinnalt üles ja

sõitis pööraselt, seda tompu raputades, tõugates, kulutades. Kui see tume Midagi jälle kord lapse püsti kiskus, siis oli öö ja ümberringi kõige võõram-huvitavam. Külmuhke saladus ärritas ja meelitas jälle liikumise meeletust. Siin oli nii kangekaelselt vaba: haagi langemist polnud kuulda. Aga see närune sääl sisikonnas, suus ja liigetes — tema juba olgu rahustamata, kuni kõik pidud peetud, kuni ööde huvituste uhketes mölludes kõik, mis tuksatab, ökitab ja laulab, hulluks on läinud ja ära sulanud. Ta ei otsinud midagi, ja kevadel polegi midagi leida, mis väiklast söömist meele tuletaks. See on saladuslik värisemine võõrastes paikades, see on unenäoline sügelemine, nagu pinnakeste torkiv puutumine. Ei ole midagi. Kõik läheb mööda. Kõik tundmatud pigistused kehas, hõõgumine kurgus, rahutus igas soones. Vered on ärritatud, käratsevad ja pigistavad vastastikku. Lihased läksid omis asjus vähe kisklema, segavad teisi, lepivad aga siis jälle ühte. Pole midagi iseäralikku. Ainult hää, et niisugune võõras-võõras ase ja nii paksud, pikad kadakad rammusal savimullal. Keegi ei tule sind kõige ilusamate unenägude juures eksitama, ja häbelikud inglid loobivad taevast lillesid, lillesid … Jumalad isegi vaatavad eemale tõugatud vaheriiete varjult, naeratavad, teevad märkusi ning ootavad. Midagi ei ole mõnusamat kui niisuguseid magusaid tuksatusi üle elada, niisugustele jõurikastele ringutustele andumise all soojeneda. Ja kõik võtavad sind õnnistusega, ülistusega vastu, kummardavad, suudlevad,

ujutavad kallistustega ja uputavad magusustega. Ainukene hää — ära uppuda …

* Sääl on lahjade hobuste karjamaa, kus savisel alusel lihavad kadakad kasvavad. Nende tume, meelitav oksadealune, nende mustav-ihaline kangekaelne kogu on nii pööraselt-energiline, nii et nagu lõvi tõmbesilmade ringis aeled, kui niisuguste täismahlaste kadakate ääres mõtled ja unistad. Ja siis imestad ja õhetad: kuidas ta ometi siin nii kasvada mõtles! Need on võõrad karjamaad, võõrad kadakad ja tammed. Ümmargusi, nagu vähe tiineid mäekoljusid on siin. Need kergitavad oma kukaldel raskeid, rammusaid tüvesid, ja igal õhtul ning hommikul haudub mäekõhtu sinihall kevadine väeudu. Siin kaugetel mägedel poegivad öösiti kõrged emased hobused raskelt ja avalikult-varjamata, nagu korterita tööliste naised. Siin sulab ka õrn, tundeline lumi kevadel kõige varem, kuna energilised isased ussid siin väga varakult tumedaid hommiku kirgesid kummardavad. Siia oli hiljuti keegi võõras ja siiski omane tulnud. See oli nagu krooniks sellele tumedale, arusaamatule elule selles kadakavaigust lõhnavas templis, kus kõik üht jumalat paluvad, sosistavad, ahmitsevad, neelavad ja himustavad. Temale tasandati ruumi; oli ju ka tema üks niisugustest. Ja niisuguseid peab kartma ja austama. Ta on pisikene, uhke ja vihane. Põlgamishimuline.

Ta on ka heroilisest nälgimisest väsinud.

* Kusagil laia pae murrus on kedagi-midagi. Nähtavasti on siia keegi kunagi vihma eest varjule pugenud. Aga ju kolmel päeval pole enam sadanud. Nägu on nii väga vesipae karva. Ainult paas on märksa kuivem, kuna ju tema alati märga lima naha kordade sees haudub. Kõik on hanguv-tõsine ja kirgede-uhke. See kollaka leega igavene paas ja see, keda ta kaitseb. Kaitseb, et kord tõmmule päikesele näidata, kuidas pisikesed valged ka ilma pesemata puhtalt oskavad pleekida. Natukehaaval ja tasakesi. Nägemata ja tähele panemata tulevad vilud, pehmed ronijad. Üks kõige puhtam, valgem ja energilisem neist jääb korraga mõtlema, kuulatab, tumedalt kaugusse vahtides, ja näeb, nagu viidaks eemal soode ääres lapse hinge ingliviisidega …

Valminud Siim Sutropi ja Taimo Peelo toetusel.