ELLA: Eesti lühilugude ajakiri (Avanumber)

ELLA Eesti lĂźhilugude ajakiri

Avanumber

Villane Raamat MTĂœ Tartu, 2013

ELLA: Eesti lühilugude ajakiri Trükiversioon ISSN 2346-643X Veebiversioon ISSN 2436-6448 Kirjastatud MTÜ Villane Raamat poolt Trükitud Eesti Trükimuuseumis

Sisukord

Priit Kruus

Eessõna

i

Raido Alberg

“Kesse laulab köögis?”

1

Liisi Rohtung

“Aruarutus”

11

Piret Saul-Gorodilov

“Üle nädala, pühapäeviti” 21

Mihkel Seeder

“Surevate isade hooaeg”

35

Mari Tammar

“Õunapuude all”

41

Mari-Liis Tina

“Põgenemine”

47

Eessõna Hea lugeja!

Hoiad käes kirjandusajakirja ELLA avanumbrit, mille eesmärk on panna alus uutele kirjanduskanalitele ja olla sisukaks täienduseks siinses kultuuriajakirjanduses. Ja mis seejuures eriti põnev – rahvusvahelise haardega. „Olla hüppelauaks Eestiga seotud värsketele autoritele, tutvustada eesti kirjandust välismaal, tuua loomemaastikul esile väliseestlasi ja Eestis elavaid välismaalasi“ – nii on väljaandja MTÜ Villane Raamat esindajad sõnastanud oma taotlused. ELLA ja JESS hakkavad plaani järgi ilmuma kaks korda aastas, kummaski 12 lugu.

ELLA ja JESS liituvad kultuurimaastikul kogumiga, kuhu kuuluvad mitmed eri vormi, aga ühise taotlusega nähtused, nagu näiteks kriitikale ja autoritutvustustele keskenduv Estonian Literary Magazine, Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja selle jätkuvad katsed turundada eesti kirjandust välismaistel kirjandusmessidel ja -festivalidel, miks mitte ka Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse tõlkijate magistriprogramm.

On hea, kui välismaailma jõudmiseks lisandub puhtalt ilukirjandustekstide avaldamiseks mõeldud kanal.

Eesti nüüdiskirjanduse sotsioloogiline saldo on väga heas seisus. Viimase

i

kahekümne aasta jooksul on eesti kirjanduselu olnud nagu kihav ja kobrutav väli, kus on moodustunud kümneid alustavate autorite kooslusi ja nende väljaandeid: rühmitused Noorte Autorite Koondis, Erakkond, Tallinna Noored Tegijad, Eesti venekeelsete kirjanike kooslus Tuulelohe/Vozdušnõi Zmei, väljaanded, ET ja Urdu, veebipõhised kooslused People&Poetry ja ThePression, suuremad kirjandusportaalid KLOAAK ja POOGEN, trükiväljaannetest Värske Rõhk ja selle raamatusari Värske Raamat.

Uue (kultuuri)ajakirja ilmumahakkamine on mõistagi rõõmus sündmus, aga võib tekitada ka parajal määral ootusärevust – kuidas haakub uus nähtus teiste, juba varem pilti ilmunutega; milliseid kontakte ja võimalusi hakkab see looma; mis laadi ja mis tasemel lisandusi tegema? Hea lugeja, Sul on võimalus startida uue väljaande tuules ja vastata kõikidele küsimustele koos teiste lugejate ja autoritega. Nagu üks neist on selle numbri lühijutus kirjutanud: „ … mingi ürgne jõud ässitab sind takka ja praegusest jahihooajast kannustatuna leiad motivatsiooni teekond ette võtta. Kuigi su kolba sees lõhub väike vihane mees ja karjub: mis kurat siin õige toimub? Millesse on meid segatud?! Sa ei suuda näha oma teo tulemusi, sa ei oska ennustada tulevikku, vaid aeg võib sulle seda näidata ja tema ei hooli sinu kannatamatusest.“

Priit Kruus Kirjandusõpetaja, Värske Rõhu peatoimetaja 2005-2007

ii

ELLA Eesti l端hilugude ajakiri

Kesse laulab köögis?

Raido Alberg

Nihelen vaikselt teki all. Juba mitmendat ööd järjest ei ole mul und. Liis magab sügavalt, aeg-ajalt toob ta kuuldavale vaikseid norsatusi. Vahin tema teki alt paistvat õlga. Tahan seda silitada. Ma kadestan tema und.

Keeran teise külje, et vaadata toa pimedusse. Läbi kardina tungiva tänavavalgustuse vihu käes tundub nagu mantel riidepuu peal liigutaks.

Sulgen silmad ja vaatan uuesti. See oli lihtsalt ettekujutus. Aga ma tean, et ei kujuta ette köögist kostvat tasast närvesöövat üminat. See ei lasegi mul magada. See viis kummitas mind kogu mu lapsepõlve ja nüüd äkki on see tagasi. See on tagasi. Kui kade ma Liisi peale olen, et tema seda ei kuule.

Kell öökapil näitab pool kolm. Mul on vaja juba kell kuus tõusta ja ma ei saa magada. Keeran end selili ja vahin lakke. Liis nohiseb armsalt.

Kuulen kusagil eemal üht autot rehvide vilinal ringi kihutamas. Mingil tõpral on tema elu kõige lõbusam öö.

Pööran uuesti külge ja näen keset tuba seismas tumedat kogu. Lühike nagu laps. Ta lihtsalt seisab seal liikumatult. Tunnen, kuidas ta pilk mind pimeduses sööb. Ta nihkub voodile lähemale. Hääletult. Mu suu tõmbub kuivaks. Neelatan, aga ei ole midagi neelata. Kõrisõlm jääks nagu kusagile poole peale kinni. Tõusen istukile. Kõri on paks. Keegi nagu

1

kägistaks. Võõras on jõudnud nii lähedale, et võin aimata tema karme näojooni.

Vaatan, kuidas Liisi õlg aeglaselt tõuseb ning taas langeb. Tahaksin ta üles äratada, aga tunnen − ei, ma tean, et ta ei ärkaks. Ma kardan sitta kanti. „Mida sa tahad?” küsin kähiseva häälega.

Mehike näitab käega ukse poole. See on kinni. Ta keerab kannal ringi ja läheb ukse juurde ning lükkab selle lahti. Ta osutab kööki, mille laelambi valgus kumab esikusse. Ja siis see närvesööv viisijupp, mille ma olin juba peaaegu unustanud, kuni see end jälle meelde tuletas.

Niimoodi laulis Pudunap. Ma arvasin, et olen temast igaveseks lahti saanud. Juba aastaid polnud ma teda kuulnud.

Pudunap elas mu lapsepõlvekodu köögis. Seal oli vana pliit, mille all oli auk, kus sai puid hoida. Pudunap elas seal augus. Tihti kuulsin ma köögist kellegi ümisemist. Ükskord põrandal mängides veeres üks mu mudelauto pliidi alla ja kui ma käe puuhoidikusse lelu järele sirutasin, limpsas miski jahe mu kätt. Ehmusin päris korralikult. Võin vanduda, et kuulsin korraks kellegi naeruturtsatust. Ema ja isa ei uskunud mind, et miski seal pliidi all elab. Ma rääkisin, et kuulen teda öösiti laulmas. See viis jäi mind kummitama. Nii mõnigi kord avastasin end ise seda ümisemas. See oligi kõige jubedam, et see laul oli korraga nii õudust tekitav kui ka uinutavalt kaasakiskuv. Kui ema küsis, et kust ma seda laulu kuulnud olen, vastasin, et nii laulab Pudunap, ta elab pliidi all.

Jällegi süüdistati mind asjade liigses ettekujutamises.

See oli ühel ööl, kui mul tuli pissihäda ja ma ei suutnud enam välja kannatada. Et vetsu minna, tuli mööduda köögist. Tükk aega kuulasin, kas seal on vaikne. Jooksin kärmelt vetsuukseni ja lülitasin tule põlema.

Ukse kõrval seinal oli peegel suunaga kööki. Ja siis ma seda peeglist nägin – pliidi alt voogavat valget udu, mille sees lohises ebamäärane vari. Siis kuulsin ma jälle seda ümisemist. Selgemalt, kui kunagi varem.

Ta oli seal. Pudunap. Lukustasin end vetsu. Ma kartsin sitta kanti.

Veetsin seal terve ülejäänud öö. Ärkasin selle peale, kui isa hommikul uksele koputas. Ma olin siis kuueaastane. Vältisin öösiti kööki minemist veel kaheteistaastaseltki.

Mõned korrad nägin Pudunapi vilksamisi peeglitest. Siis hakkasin pimedas ka neid vältima. Teen seda siiani. Päeval Pudunap endast märku ei andnud. Mida vanemaks ma sain, seda harvemini kuulsin ka

2

seda kummituslikku viisi, kuni see ükskord lihtsalt kadus, nii et ma selle puudumist isegi märgata ei osanud.

Ma pole sellest Liisile kunagi rääkinud. Loomulikult on ta Pudunapist kuulnud. Lihtsalt ema pole saanud jätta rääkimata lugu minu kujuteldavast sõbrast Pudunapist. See lugu on alati kõigile nalja pakkunud. Ise naeran ka alati kaasa, kuigi tean, et see polnud ettekujutus.

See raisk on päriselt olemas. Aga oma tegelikust hirmust pole ma kunagi rääkinud.

Võõras seisab ikka veel magamistoa uksel ja osutab köögile. Tõusen ja ajan dressid jalga. Tean kindlalt, et ma ise ei jätnud tuld põlema.

Järgnen lühikesele mehikesele. Ta juhatab mind mu lapsepõlvekodu kööki. See on täpselt sama köök, sama hallide ruutudega sinine tapeet, sama söögilaud, sama kraanikausikapp. Ja seesama kuradi pliit. Märkan korraks pliidi alt immitsevat valget udu, enne kui see nagu tolmuimejaga kiiresti auku tagasi tõmmatakse. Liliput osutab augule.

Mustendavad silmad läigivad kui klaaskuulid tema nurgelises armilises näos. Ta laskub neljakäpukile ja roomab august sisse. Vaatan esikusse.

Köögitule valgus langeb magamistoa uksele.

Pistan käe ettevaatlikult auku. Olen pinges, ootan jälle seda ebameeldivat külma puudutust oma käel. Aga ei. Seal puhub hoopis mõnusalt kerge soe tuul. Tõmban käe august ja lähen akna juurde.

Hingan sügavalt sisse ja tõmban siis ruloo eest. Akna taga valitseb pilkane pimedus. Kui see ikka on pimedus? Ei ole tänavat ega naabermaja ega tänava äärde pargitud autosid. Mitte varjugi. Tahan siit ära minna, aga köögiuks on kinni. Vajutan lingi alla, aga uks ei liigu.

Annan sellele õlaga tugeva tõuke. See ei anna millimeetritki järele. Siit ei ole väljapääsu.

Lähen pliidi juurde tagasi. Külm higi jookseb mööda selga alla.

Südame puperdades lasen end põrandale pikali. Vaatan august sisse.

Seal on pime ja kostab tasaseid helisid. Mitte küll enam seda laulu. See on vaikinud. Aga seal, teisel pool pimedust, oleks nagu mets. Tuul mängib lehtedega. Aga midagi on veel. Midagi väga võõrast. Tehislikku.

Vastumeelselt sirutan käe nii kaugele, kui saan, aga ikka ei ulatu ma tagumise seinani. Tõmban ennast pisut edasi. Mu õlad mahuvad napilt augu suudmest läbi. Ikka veel ei ulatu ma lõpuni. Järsku tunnen, et miski hakkab mind edasi tõmbama. Mitte nii nagu keegi haaraks mul kätest ja sikutaks, vaid mingi nähtamatu jõud.

3

Siis avan silmad. Päike pimestab mind. Olen justkui obaduse pähe saanud. Värske õhk virutab mulle pahvaka näkku. Päike paistab kõrgel pilvitus sinises taevas. Ainult kõrge õõtsuv rohi varjab silmapiiri. Ma ei tea miks, aga siin on hea. Hingan sügavalt sisse ja välja. Sulen taas silmad. Täielik rahu.

Tõusen rohu seest püsti. See ulatub peaaegu põlvini. Ümbruses on mõned hiiglaslikud veidrad tammed, mis näivad oma suursugususes tuhandeid aastaid vanad. Ja siis on siin lilled. Helesinised, purpursed, kollased, ja need kõrguvad taevani nagu iidsed tammedki. Muru lainetab tuule käes. Tekib tunne nagu ma hõljuksin seal rohu sees, õõtsuksin koos sellega. Eemalt kostab vee mühisemist.

Siiski, mida rohkem kuulata, seda võõram kõik siin tundub. Siin ongi ainult sahisev rohi ja kusagil eemal kohisev jõgi. Mitte ühtegi muud heli.

Ei linde, ei putukaid. Miski ei riku ideaalselt sinist taevast. Suman paljajalu aeglaselt läbi tihke rohu tammede alla. Puude all on rohi tunduvalt madalam. Ja värvid. Need on võõralt kirkad. Ja siin ei ole metsa lõhna.

Kükitan, et suruda sõrmed mulda, aga maapind on kõva kui betoonist valatud. Rohi kleepub käte külge. Jalutan edasi vee kohisemise suunas.

Ja veel üks kummaline asi, mida ma tähele panen – siin ei ole varjusid.

Päike on kõrgel, aga ühtegi varju ei ole. Leian mingisuguse rajakese.

Seda võiks nimetada rajaks. Üksikud puud kasvavad metsaks ja lõppevad siis laia ning kiirevoolulise jõe kaldal. Jõesäng oleks tõmmatud nagu joonlauaga. Üks sirge vee triip nii kaugele, kui silm ulatab. Teisel pool kallast tundub maastik jätkuvat samamoodi kõrgete puudega. Ma lihtsalt vaatan jõe voolamist, kui äkki kuulen selja taga muru sees sahistamist nagu keegi oleks ühe puu tagant teise taha sööstnud. Vaatan ringi. Pisut eemalt tuleb samasugune hääl. Näen ainult korraks rohu sisse tekkinud vaalu taas kinni vajumas. Mulle hakkab siin aina vähem meeldima. Kuulen krõbistamist ühe puu otsast. Ja siis ma otsustan – siia jõe äärde ma kauemaks ei jää.

Valgus hakkab muutuma. Päike, mis alles oli nii kõrgel, on vajumas silmapiiri taha. Ma pole kunagi nii kiiret loojangut näinud. Juba ongi erkkollasest kettast saanud punetav poolring, mis värvib ümbruse kummaliselt oranžiks. Ja siis silkab jälle keegi rohu sees. Otse minu selja tagant läbi. Pöördun, aga ei näe kedagi. Keegi sibab väga kiirelt mööda puutüve üles. Hakkan pisut kiiremal sammul edasi liikuma,

4

ümbrusesse paanilisi pilke visates. Siblimist hakkab aina rohkem. Keegi putkab kuhugi, keegi ronib puu otsa. Aga ma ei näe ühtegi neist.

Päike kaob lõplikult ja kuu laotab hõbedase valguse üle maa. Mulle ei meeldi siin enam. Vaikselt hakkab kerkima udu. Kusagilt eemalt, tunduks nagu kilomeetrite kauguselt, kostab karjatuse moodi hääl. Segu mingi kiskja paaritumishüüdest ja kellegi surmaeelsest kisast. Udu roomab aeglaselt mööda maapinda. See oleks nagu jahe haare ümber mu paljaste säärte. Tunnen end järsku väga rahulikult. Võiksin siiasamasse magama jääda. Keegi jookseb jälle üsna minu lähedalt mööda.

Sammude mütsatustest oli aru saada, et see oli juba midagi suuremat.

Hüppan, et haarata ühest alumisest oksast. Vinnan end üles. Ma ei ole väga kindel, kas siin on turvaline, aga kõigi nende häälte järgi otsustades pisut parem, kui seal all. Udu kerkib muru seest kõrgemale, kattes selle piimja vaibaga. Ronin veel paar oksavahet üles. Kõige alumine oks on kohe udu sisse kadumas. Sätin end paremini istuma, nii et saan mugavamalt tasakaalu hoida. Täielik vaikus. Kuulen ülevaltpoolt krabinat.

Vaatan seda valget massi, mis varjab enda all haljast rohtu ja selle seest kerkivaid kuuvalguses tontlikke puid. Ja lilli, mis on ööks oma kroonlehed kokku tõmmanud. Aga need on ikka kirkad. Kuu on justkui kurjust täis silm sünkmustas taevas. Kaaslasteks kahvatud haiglased tähed, mis moodustavad veidraid kujundeid.

Järsku potsatab minu kõrvale kummaline hallikarvaline olevus. Tal on teemandikujuline pea, suured ümmargused hallid silmad, suured, peaaegu kolmnurksed kõrvad. Pikk triibuline saba hoiab selja taga püsti kui antenn. Ta sügab töntside sõrmedega oma hallikasroosat punnkõhtu ja jääb mind jõllitama. „Kuidas sa siia sattusid?” „Oma köögist,” vastan. Ma ei tea, kas kardan teda. „Sa oled ka üks neist.” „Üks neist?” „Üks neist, kellel juba pikka aega süüakse hinge seest.” „Ja kes sina oled?”

Nüüd nokitseb ta oma hambavahesid. „Sa pead siit kohe hommikul kaduma. Muidugi juhul, kui sa hommikut üldse näed. Siinsed ööd on sinusuguste jaoks harjumatult pikad ja kurnavad.” Ta räägib pisut vaenulikult. Või kas just vaenulikult,

5

kindlasti mitte pole see sõbralik toon. Ta põrnitseb mind hetke ja hakkab siis minekut tegema. „Kaua öö siin kestab?”

Elukas teeb õlakehituse sarnase liigutuse ja hakkab siis põske vastu õlanukki hõõruma. „Terve öö,” ütleb ta vastuseks.

Väga loogiline, öö kestab terve öö. „Jube paks udu on.” „Vaata, et sa sinna sisse ei roni. See võib su uinutada. Siis saab ta su kätte. Ning siis kuulub su hing talle – sinu painajale. Või süüakse sind lihtsalt ära. Kuidas sa enda oma nimetad?” „Pudunap. Kas sa oled ka painaja või midagi?”

Olevus sügab jälle põske vastu õlanukki ja jääb justkui mõttesse. „Ei,” vastab ta kindlameelselt. „See on küll kõigi painajate maa, aga mitte kõik, kes siin elavad, pole painajad.”

Eemalt hakkab kostma tuttavat üminat. Mõtlen, kas siin puu otsas on ikka piisavalt ohutu. „Miks ma varem pole siia sattunud?” „Siia tulevad vaid need, kes ei suuda lahti lasta. Oma hirmudest. Sul oli lapsena mingi tuba või koht, mida sa kartsid, sest seal elas sinu painaja ja sa pelgad seda kohta ka praegu, siis võidakse sulle ühel päeval järele tulla.” Tema toon muutub pisut leebemaks. „Mida sa kartsid?” küsib ta ja nokitseb jälle sõrmega oma teravate hammaste vahesid. „Pliiti. Ja peegleid.” Ümin muutub valjemaks. Justkui tuleks selle tekitaja lähemale. See paneb mu kaaslase ebamugavust tundma. „Seda ta kogu aeg ootaski. Seda, et sa ikka edasi kardaksid. Sa ei suutnud oma hirmust päriselt lahti saada. Ja nüüd oled sa siin,” räägib ta kiiresti. Ta kehahoiak on selline nagu tahaks ta juba minema minna. „Ma lihtsalt järgnesin ühele mehikesele või kes iganes ta ka polnud.

Ta tuli öösel mu tuppa ja...” „Sa tihti lähed kaasa võõrastega, kes su tuppa ilmuvad? Sa oleksid pidanud tal näiteks panniga pea lõhki lööma, mitte temaga siia kaasa ronima. Ja siis oleksid pidanud oma peeglisse vahtima. Teinekord on

6

pääsemine väga lihtne. Sa olid lihtsalt loll.” Tema hääletoon on vastik.

Süüdistav. Ümin on jõudnud täiesti puu alla. Siis see lakkab. All udu sees kõlab vali raksatus ja puu rappub meeletult. Suudan end vaevu oksa küljes kinni hoida, et mitte alla kukkuda. Hoian hinge kinni. Puu hakkab aeglaselt kalduma. Klammerdun kogu jõuga oksa külge. Puu langeb läbi udu ja ma maandun muru sisse. Okste ragin ja siis jääb kõik vaiksemaks kui vaikus. Rooman lehtede ja risu alt välja. Udu minu pea kohal oleks justkui tehislik tormine taevas. Väike olevus on kuhugi kadunud.

Torkan käe udu sisse. See on külm ja kleepjas. Kui ma üritan kätt sellest välja tõmmata, venib see nagu lima järele, laseb siis mu käest lahti ja võtab uuesti halli laotusega ühtlase vormi. Vaatan ringi, et leida seda väikest karvast selli, kelle kohta mõned plikad võiksid öelda nunnu.

Neljakäpakil rooman halli külmuse all ümber langenud puu. Kuulen nuukseid. Näen siis laia oksa varjus oma vastleitud sõbrakest istumas ja hellalt oma paremat kätt süles hoidmas. Tundub, et luu on murdunud. „On sul kõik korras?” küsin talle lähenedes. Teravaid valgeid hambaid paljastades toob ta kuuldavale eemalepeletava sisina. Ta suurtes silmades sillerdavad pisarad ja pilgus on kättemaksuhimuline viha. See malbena tundunud elukas on valmis mul kõri lõhki rebima.

See ebameeldiv ja samas nii nakatav meloodia hakkab jälle pihta.

Väike elukas nihkub puutüvele lähemale ja tõmbub veel rohkem kössi.

Mina enam teda ei huvita. Puutüve tagant kerkib valge vari nagu tuules laperdav korrapäratu puri. Hall elukas vaatab vesiste silmadega üles, tõmbab kõrvad pead ligi ja piiksatab korraks. Siis langeb valge puri tema poole alla, haarab loomakese peast ja tõstab ta maast. Ja siis on mu vastleitud sõber kadunud.

Valge puri vajub puutüve taha. Tema ongi Pudunap. Tema hiiliski valges udus ja ümises pimedas köögis oma viit. Nüüd nägin oma painajat tõeliselt elusuuruses. Aga ma ei jää ootama hetke, millal saaks teda jälle imetleda. Kogun end hetkelisest tardumusest ja tõusen.

Hakkan tihkes ja ihu külge kleepuvas massis jooksma, nägemata meetritki oma jalge ette. Väsin rutem, kui tavaliselt. Ei, see pole väsimus. Jääksin justkui jooksupealt uniseks. Ja unisemaks. Unisemaks.

Kusagil minu selja taga on oma viisi ümisev Pudunap. Komistan ja kukun. Taas hõljub piimjas udu minu kohal. Näen läbi selle vajumas varju. Tõmban end küüru ja karjatan tahtmatult, kui valge laperdav tekk end üle minu laotab.

7

Ja siis ma ärkan. Mul on tunne nagu oleksin maganud terve öö ja terve päeva. Aga ikka on veel seesama öö. Ikka olen veel siin.

Tõstan pilgu ja näen enda ees ust udu sisse tõusmas. Lükkan ukse lahti ja vaatan enda ees seinal rippuvasse peeglisse. Näen öösse voogavat udu ja end neljakäpukil selle all. Meloodia on muutunud sardooniliseks naeruks. Näen valget purje minema lehvimas. Löön pilgu maha ja vaatan oma sõrmedest välja kasvanud pikki küüniseid vaipa tungimas. Ja siis kuulen südantlõhestavat hüüatust. „EMME!” Voodis on istukile tõusnud poisiklutt, mitte vanem kui mina olin, kui esimest korda Pudunapi kuulsin. Poiss jõllitab ainiti mind. Hoian hinge kinni. Tahaksin talle öelda, et pole vaja karta. Siis kuulen pehmeid jooksusamme ja peegli kõrval olev uks vajub lahti. Öösärgis naine jookseb voodi juurde ja haarab poisi oma embusesse. „Mis on, kullake?” küsib ta poisi pead silitades. Poiss näitab näpuga minu suunas. Tuppa jõuab ka pidžaamapükstes isa, kes süütab tule. „Seal kapis,” ütleb poiss nuuksudes.

Tõmbun ukse vahelt tagasi kapi sügavuses rippuvate riiete ja muu kola varju. Isa astub kapi juurde ja vaatab sisse. Ta vaatab mulle otse silma, aga näeks minust otsekui läbi. Mind polegi seal. „Siin ei ole mitte kedagi,” ütleb ta rahulikult. „Sa nägid vaid halba und,” lohutab ema. „Katsu nüüd uuesti magama jääda.”

Vaatan oma küüniseid, siis vaatan peeglist enda nägu, mida enam ei ole. On mingi vormitu ma-ei-tea-mis-asi. Nagu mingi veider sulanud mask. Isa lükkab kapiukse mu näo ees kinni.

Udu on hajunud. Tuul on vaibunud. Pööran ringi ja vaatan enda kööki. See on minu köök. Lähen magamistuppa. Liis magab endiselt.

Tõmban kardina eest. Kuu ei tundu enam nii õel. See nagu naerataks minule. Varsti tõuseb päike. Näen aknaklaasil peegeldust. See nagu poleks mina. Ja minu taga kõrguvat valget vormitut varju. Ma tean, miks ta siin on. Ta tuli siia oma kätetööd imetlema. Ta kaob enne, kui pöörduda jõuan.

Liis keerab nohisedes külge ja mähib end veel rohkem teki sisse.

Lähen vilistades tagasi kööki.

Oota poiss, me kohtume veel!

8

Raido Alberg: Enesetutvustuste kirjutamisel ei ole ma kunagi kahjuks eriti tugev olnud. Mu lühijutte on varem avaldatud "Loomingus" ja "Värskes rõhus", aga siiski ei oska end päris kirjanikuks pidada. Olen sündinud Tallinnas ja elanud terve oma teadliku elu Tallinna külje all Arukülas.

9

10

Aruarutus Liisi Rohtung

Piia tegi raamatukogu tualettruumis suitsu. Ta oleks vabalt võinud õue minna, aga vetsus oli lihtsalt mugavam. Ja mõnusam. Tolles vetsus ei käinud peaaegu kunagi kedagi, tundus, et inimestel raamatukogus oli alati põis tühi. Samamoodi nagu siis, kui teatrisse või kinno või autosõidule lähed, siis käid ju enne pissil ära, sest uuesti saab alles hiljem. Keegi ei käinud vetsus. Peale Piia. Ta istus potikaanel ja hajutas käega tossu, niimoodi edasi-tagasi vehkides nagu teevad filmides närvilised vanemad daamid, kes kardavad, et abikaasa muidu nende pahe avastab. Nagu käega vehkimine midagi muudaks. Kuigi, kellele ei meeldiks olla filmitegelane või vana daam? Ta tegi suitsu ja mõtles, mis tunne oleks kanda kõrvas pärleid, peas roosat vildist kübarat ja pahvida sigaretti, hoides seda nüüd juba pika-pika merevaigust pitsiga endast eemal. Tunda sellist tunnet, et peaaegu kõik on juba möödas. Läks trumm, mingu ka pulgad, teha suitsu õndsalt, rahuga. Ta proovis sellist hoiakut. Järgmiseks korraks peab kusagilt pitsi muretsema. „Kes kurat vetsus suitsetab?”

11

Ukselt kõlas veidi kärisev mehehääl. Piia hüppas poti pealt üles, laskis koni veega alla, pühkis seelikult väikese tuhakübeme ja läks kabiinist välja. Sellise pole-aimugi-näoga, mida kannavad kassid, kes just pahandusega hakkama said, ent seda kogu südamest eitavad. Piia mõtles ruttu, mis tunne oleks olla kass. Äärepealt oli ta juba asumas kätt limpsima, kui ümber nurga astus tema suunas hallipäine kuju. „Kas teie suitsetasite vetsus?” „Mis? Kes? Mina? Ei. Ma mõtisklesin kaslaste hingeelust, enne kui teie sisse astusite ja mu lõnga katkestasite.” „Käite tihti vetsus kassidest mõtlemas?” „Mina? Vahel. Tähendab, kes mind keelab?” „Kuulge, ärge valetage. Teie suitsetasite.” „Ei, mina lihtsalt kujutasin ette, et ma suitsetan. Ma olen nimelt väga hea ettekujutaja.”

Piia vaatas potisiniseid plaate seintel ja vanu, pruune kabiiniuksi. „Ma võin praegu ette kujutada, et teie olete minu vastane kahevõitluses ja mina olen julge rüütel maalt, mida keegi pole näinud, kuid millest kõik on vähemalt ühe korra lapsena kuulnud.” „Teate, tõesti. Ma tunnen teie suust ju suitsu lehka. See on ennekuulmatu!” „On tõesti. Lehka ei saa nimelt kuulda.” Piia oli oma mõtetega juba seitsme maa ja mere taga, kuningriigis, kus elasid need rüütlid, aga siis koitis talle midagi. „Mida te naiste vetsus teete?” „Siit tuli suitsulõhna.” „Ja siis otsustasite kohe sisse trügida?”

Vanamees oli kimbatuses. Mõni ime. „Ei, noh, tegelikult ma mõtlesin teid lihtsalt hirmutada.” „Teie hobi on siis ringi käia ja inimesi hirmutada?” „Mitte päris, mitte päris. Mõtlesin vististi, et kui hääl ehmataks paharetti, siis äkki ma saaks suitsud endale. Mul on jube nälg, aga naine ei luba. Ma ei teagi, mida ma täpselt mõtlesin.”

Piia vaatas meest. „Oli siis vaja kohe nii kuri olla?”

Vanamees seisis Piiast paari meetri kaugusel, seljas hall nööbitud vest ja jalas viigipüksid. Vesti alt paistis välja veidi päevinäinud helesinine triiksärk. Peas olid tal sarvraamidega prillid. Natuke kurja

12

näoga, suur, aga mitte paks. Temast saaks hea vanaisa. Raamatukogu mustervana. „Mul on ausalt öeldes niimoodi, et tuleme naisega raamatukokku, tema saab kohvikus sõbrannadega kokku ja mina tulen üles, laenutama ja tagastama. See on peaaegu ainuke aeg, kui me kogu aeg kõrvuti ei ole. Siis ma saan üksi olla. Ja nüüd ma just läksin... kõndisin mööda ja tundsin seda lõhna.” „Ei pea kohe niimoodi pragama siis,” ütles Piia mossis olekuga. „Võtke suitsu.” „Võite mulle sina öelda...?” „Piia.” „Võite mulle sina öelda, Piia. Mina olen Theodor. Lühidalt Theo.” „Võta siis suitsu, Theo. Ütle mulle ka sina.”

Nad tegid suitsu ja piidlesid üksteist. Või noh, mis piidlesid.

Vaatasid niisama. Piia oli hapra kehakujuga kahekümnendates raamatukogutöötaja, suurte silmade ja paksude kulmudega. Ühe teise raamatukogu töötaja, te ei tea seda niikuinii. Ta nahatoon oli alati olnud veidi pruunim kui teistel. Väiksena tegid teised lapsed nalja, et Piia naabrimees oli neeger olnud. Mitte, et nad aru oleksid saanud, mida see tähendas, aga eks nad olid kuskilt kuulnud, et nii öeldakse. Tol päeval kandis ta meresinist pliiatsseelikut ja valget särki, juuksed olid tal krunnis ja kõrvas suured sinised mummud. Piia ise ei pannud oma välimust küll eriti miskiks.

Theo välimus oli selline nagu juba enne üle vaadatud sai. Lisaks oli tal kitsehabe ja puhmaskulmud. Habemed olid Piiale alati meeldinud, see oli mingi kiiks. Habemed tegid ka vanaisalikuks. „Millega sa siis tegeled, Piia?” „Mul on üks mõte.” „Elukutseline mõtleja?” „Ei, ma mõtlesin seda, et teeksime nii, et räägime kohe millestki tähtsamast ja vaatame, kas tuleb välja. Jätame formaalsused vahele. Ma olen alati ette kujutanud, et tahaks niimoodi teha. „Ega vana meest eriti millegagi üllatada ei saa, tead seda, Piia?” „Ma ei taha üllatada, ma tahan küsida. Näiteks, kas sina tunned, et saad teistest inimestest päriselt aru?” „Ma ei ole sellistest asjadest mõelnud.”

13

„Mina olen,” ütles Piia üllatavalt enesekindlalt. Ta oli seda nimelt varem harjutanud. *** *** *** „Mida ma mõtlesin, on see, et ma panen tähele, kuidas inimesed mõtlevad. Tead, mis tunne see on? Ma näen, kuidas nad ühtemoodi mõtlevad, kui neil on ükskõik, ja teistmoodi, kui nad hoolivad. Kui inimesed ei hooli sellest, mida sa räägid, siis on kaks võimalust: mitte edasi rääkida, või siis proovida nende tähelepanu siiski paeluda.

Rääkida kiiremini, valetada nii, et suu suitseb, proovida veel naljakam olla. Mõnikord aitab, mõnikord pole mõtet aidata. Kuidas saakski selgeks teha seda, mida pole vaja selgeks teha? Proovida pole tihti võimalustki.

Mõne inimese arus on selgus ja puhtus − ma näen, kui hoolikalt on asjad korrastatud ja kui palju puhast õhku sinna vahele mahub. Seda on hea tunda. Neid inimesi olen kohanud vaid põgusalt. Vahel ma mõtlen, et kas ma olen seda keskkonda, kus ma olen, väärt, või kas ma olen ise seda tahtnud või soosinud ja millal ja kas ma seda üldse muuta saan.

Aga see õhu olemasolu, ma arvan, et ilmselt on see sarnasuse tunne − ikka tundub nii, kui keegi samamoodi mõtleb. On olemas integraalteooria inimkonna kohta, mis tähendab, et me kõik muudkui areneme kõrgematele teadvuse tasanditele, et aga erinevate tasandite inimesed ei saagi teineteist mõista. Võib-olla on mõistmine ka minu puhul vaid illusioon. Keegi usub suurt meest taevas, kelle saadikutel on tiivad ja ma tõesti võin ju seda uskuda, metafoorina. Võib-olla. Aga ma ei mõista ta usku lõpuni, see on tõsi. Salaja ma arvan, et ta ikkagi ise ka, vähemalt pimedas, tekk üle pea, tegelikult ei usu.

Ma tahaksin õmmelda kokku uue inimese, kellest ma üleni aru saan.

Saan aru ta kehast, arutan ta aru, mõistan nendevahelist koostööd. Ma ei küsiks kunagi, et mida sa mõtled, kallis, või mida sa teha tahaksid, kallis, või kuidas sa tahad, et ma seda teeksin, kallis, sulle? Või siis, et ma saaksin uuesti kokku õmmelda iseenda ja võtta oma kehast ja peast välja need asjad, mida keegi teine on sinna toppinud. Mingid rumalad traagelniidid lapsepõlvest, täitmiskaltsud kultuuriruumist, reaktsiooniühendused harjumustest. Kust küll sellist võimet saada?”

14

*** *** *** „Piia, seda oli võõrale inimesele rääkimiseks päris palju.” „Vana meest ei pidanud ju üllatada saama? Ma lihtsalt proovisin.” „Proovima peab. Ma peaksin selle üle veidi järele mõtlema.”

Nad tegid veel ühe suitsu, vaikides. Piia vaatas Theod pingsalt.

Koltunud, aga kammitud juuksed, terane, kuigi kortsus nägu. Kõik oli endine, aga ikkagi eriline. Isegi pruunid vestinööbid olid nii erilised, et neid oleks tahtnud katsuda. Mitte kunagi varem ei olnud ta rääkinud isiklikest asjadest ühegi mehega, kes oleks olnud vanem kui viiskümmend aastat. Või noh, tegelikult noorem ka. Ta vanaisa oli surnud, kui ta oli väga väike, ning isa lahkunud, kui Piia oli kümnene.

Muidugi, raamatukogus käis palju onkusid raamatuid laenutamas ja trepikojas elas paar ätti, aga tereütlemine ei käi just isikliku vestluse alla. Või: „Oi, näe, täna on juba postiljon käinud,” või: „Ei, uut Akadeemiat ei ole veel kahjuks ilmunud, härra Ports.”. „Kui vana sa oled, Theodor?” „Mina olen seitsekümmend aastat vana, kas tead.”

Vanamees muigas. See kõik oli ilmselt kergelt öeldes kummaline, aga Piia elu oligi, vähemalt ta enda meelest, alati selline olnud. „Ma pean nüüd tegelikult minema, proua ilmselt juba ootab.” „Mul nätsu ei ole, muidu pakuksin.” „Kallis laps, ma olen seitsekümmend. Mul tulevad proteesid ära.

Aga aitäh.”

Theo viskas koni potti, lasi vett, tuli välja, pesi kiirustades käsi ning vaatas uuesti Piia poole. Muheda naeratusega kummardas ta ja tegi kraapsu. „See oli kosutav, kuigi nii ei ole vist kombeks öelda. Nägemiseni?” „Kohtumiseni.”

Piia jäi tualetti üksi. Ta pesi käsi ja juba enne, kui vesi neilt kuivada jõudis, oli mehe elu jutt tema peas valmis. Naine, kes on küll armas, ent näägutab liiga palju, kannab argipäeviti lillat baretti ja koonerdab poes alailma, ja Theo, kes temasse sellegipoolest kiindunud on.

Vanainimeste armastuse kohta Piia ei teadnud. Tundus, et mingil hetkel inimesed lihtsalt lakkasid üksteist päriselt puudutamast, vaid sünnipäevadel tehti üks kahtlase väärtusega põsemusu ja seegi kohmetult. Muidugi on üks musu rohkem kui null musu, musi või

15

suudlust. Ta lahkus tualetist, võttis lugemissaalist oma asjad ning sammus garderoobi suunas. Sinna jõudes nägi ta, kuidas Theo ning lilla baretiga proua uksest välja astusid. „Ma teadsin.” *** *** *** Piiale meeldis ühes tobedas hiinakas söömas käia. Seal kõlas ka seekord vana VH1-muusika ja seinad olid endiselt kärtsu värvi − kollane, roheline, punane. Selge ja mõttetu. Kui ta õnneküpsise avas, oli seal kirjas: „Ole selline nagu need, kes sulle meeldivad”. Seda oli ta juba pikka aega teha üritanud, aga üritus on teise nimega luhtunud katse.

Inimesed, kes talle meeldisid, olid temast kaugel, seega ei saanud kunagi kindel olla, kas nad ka tegelikult sellised olid nagu nad Piiale tundusid. See oleks ju eksitav järgimine. Mees pintsakus, kes istus kõrvallauas, võttis samuti küpsise krõbisevast kilest välja ja nad mälusid simultaanselt. Simultaanmälumisvõistlus. Ei tea, mis mehe küpsises kirjas oli? „Sa kohtad oma elu armastust täna”. Võiks ju?

Saada saatust keerutada. Piia oli üksi. *** *** *** Ainult kodus tundis Piia end alati enesekindlalt. Talle meeldis käia ringi roosade pidžaamapükste ja rinnahoidja väel. Toas oli soe, ta tantsis mööda tuba ringi ja laulis: „Once I had a love and it was a blast, soon turned out, had a heart of glass” ja kujutas ette, et ta on Blondie. See kõik oli turvaline. Hämar tuba, ootusetus, keegi ei taha, et sa rohkem riideid ära võtaks või just selga paneks. Alastuse tase oli paras talle endale. Ta ei mõelnud Theo peale, sest see oleks imelik olnud. Siis ta mõtles Theo peale, aga mitte mingil imelikul viisil, mis oleks seotud sellega, et ta ülakeha oli peaaegu paljas. Suhe selle vana mehega oli olnud nii kerge. Kas see oli suhe? Ei, see oli vestlus. Ikkagi, ei saa väita, et see oleks raskelt tulnud. Tema ei pidanud tegema muud, kui andma suitsu ja puistama valla selle mõtte, mida oli mälunud peas ringi juba liigagi kaua. *** *** ***

16

„Ma ei taha lapsi saada.”

Piia nõjatus kabiinis vastu ust ja puhus suitsujoa lae poole. Theoga kohtumised olid saanud regulaarseks igateisipäevaseks asjaks.

Teisipäeviti nimelt polnud Piial tööd. See oli tal nüüdsest reserveeritud selle raamatukogu jaoks. Elu raamatukogus − muinasjutt raamatukoist.

Kunagi oli üks sari, Raamatuvaksik oli vist selle nimi. Seal oli üks lugu surmast ja Toonelast ja noorest tüdrukust, peaks üles otsima ja meenutama. „Ära kaldu jälle kõrvale, palun, Piia. Kuula, mis ta vastab.” „Selleks pidi peitu minema?” küsis Theo teisel pool ust. „Nojah.” „Aga miks siis, kui küsida tohib?” „Lihtsalt.” „Aga peigmees on sul?” „Ei ole.” „Miks?” „Arva ära.” „Sa rääkisid sellest õhulisest mõistusest. Ütleme nii, et me ei ole väga erinevad, Piia. Mis siis, et mina olen vana mees ja sina noor naine. Ära peta.” „Mis osas?” „Ütle siis juba ausamalt, et sa kardad mehi. Ega ma rumal ei ole, sellepärast, et ma vana olen.” „Ma pole vana olnud, ma võin ainult ette kujutada.” „Su parim omadus. Kes siis selle teema algatas, ikka sina ise ju.

Miks me seda mängu mängime?” „Ma mõtlesin, et alustan ümber nurga.” „Alusta otse.” „Ma ei tea, miks ma mehi kardan.”

Piia tahtis, et Theo selle ise välja ütleks. „Sest sul pole kunagi ühtegi olnud.”

Naelapea. „Sul pole ühtegi olnud ja sa arvad, et ega ei tule ka. Aga vaata ennast. Sa oled ilus. Pentsik, aga huvitav. Miks ei peaks sa kellelegi meeldima?”

17

„Asi ei olegi selles. Asi on selles, et keegi ei mõtle õigesti.

Samamoodi.” „Piia, kas sa oled kõiki mehi maailmas kohanud, et seda niimoodi väita võid?” „Ei ole.” „Mulle tundub, et kergem on rääkida, kui teha. Rääkida ühe vana mehega raamatukogu peldikus.” „Aga see on ju omamoodi tore.” „On, aga lõppude lõpuks, see pole vist see. Ära viivita. Tead, ta on olemas küll.” „Kus?” „Kas sa oled otsinud?” „Ma olen mõelnud. Ja ette kujutanud sellist meest, keda ülejäänud maailm ei sega nagu mind ennastki. Iga päev kohtad inimesi, vaatad neile otsa, otsid nende silmi, aga siiani nad ei tunne mind ära. Ei sära.

Ja ma ei oska ise tunda ilma selle vastupeegelduseta. Kas sina, Theo, kas sina, kui sa kohtusid oma naisega esimest korda, kas sa tundsid ta ära?”

Vastuseks oli vaid vaikus. Ja siis vaikne libisemine mööda plaate.

Piia tegi kiiresti ukse lahti ja nägi põrandal kokkuvajunud Theod.

Kiiresti, telefon, 112. „Jah, tere, palun kiirabi Männiokka tee 27 raamatukokku, üks vana mees on vetsus kokku kukkunud. Ei, ma ei tea, ei, ta ei ole teadvusel, jah, hingab. Jah, ma jään siia. Kolmas korrus vasakut kätt, naiste WC. Palun tulge kiiresti.”

Ta istus Theo kõrvale maha ja pani ta pea oma sülle. See ei olnudki ettekujutus. *** *** *** Tuli kiirabi, tulid meedikud ja tõstsid Theo autosse. Kiirabi läks, Piia läks ka. Haiglasse. Ootamine, ootamine, ootamine. Ei, ma ei ole sugulane. Tal peaks telefon vestitaskus olema. Ootamine, ootamine, ootamine. Theo naine. Läks palatisse. Mitu tundi? Mitu. Mis siis. „Tere, teie olete vist see, kes kiirabi kutsus.” „Tere, jah. Piia.”

18

„Tere, mina olen Maie. Issand, see oli täitsa õnnejuhus, et te seal olite. Suur aitäh teile.” „Mul on hea meel, et ma seal olin.” „Arstid ütlesid, et õnneks väga kergekujuline insult. Ja ikkagi kiire reageerimine. Nad ütlevad, et temaga peaks kõik korda saama, aga praegu ta magab. Kas te soovite teda vaatama tulla?” „Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis korraks tuleksin.”

Palat ei olnud suur. Theo lamas paremal aknaäärses voodis, tilgutid ümberringi. Piia astus vaikselt lähemale. „Kas te teate, mida ta seal naiste tualetis tegi?” küsis vanaproua. „Ma pole kindel, äkki eksis uksega. Aga teate, ma tegelikult olin temaga raamatukogus varem kohtunud ja isegi põgusalt juttu ajanud.” „Ah nii?” „Jah, elust ja ilmast. Ma ise töötan ka raamatukogus, kuigi mitte seal.” „Meie käime just seal igal teisipäeval, aga seekord mina ei saanud kaasa tulla, pidin valvama ühte telefonikõnet. No tähendab, mis seal enam vahet on, eksole. Peaasi, et teie olite seal ja...”

Vana naine vaatas nukralt oma meest ja Piia neid kõrvalt. Ta oleks tahtnud naist kuidagi lohutada, aga oli liiga kohmetu. See, kuidas vanaproua oma abikaasat vaatas, oli ilus, kuigi olukord oli raske.

Inimestele antaksegi raskeid koormaid kanda, mõõdu järgi, see teeb neid vastupidavamaks. Millegi suhtes kindlasti. Elu näiteks. „Kas te oleksite veidikese veel siin, kuni ma käin ja toon endale kohvi?” „Jah, muidugi.”

Piia jäi vana mehega kahekesi. „Kas asjad pidid nii kiiresti minema?” küsis Piia pooleldi endalt, pooleldi Theolt. Ta istus pingile, veidi voodist eemal. Päike oli loojumas puude taha ja palat oli täis mahedat punakat valgust.

Palati ukse tagant kostis jutukõminat. Uks avanes ja keegi astus sisse. „Noh, isa, mis nüüd siis juhtus?” küsis kõlav mehehääl juba kaugelt.

Voodi juurde astus Theo poeg ning vaatas murelikult voodis lamajat.

Küsimus püsis ta silmis, kuni ta pilgu tõstis ja Piiat märkas. Need silmad särasid, kuigi veel teistele märkamatult. Ehk talle endalegi.

19

Täpselt nii nagu pididki. Nii lihtsalt. „Ma teadsin.“ Liisi Rohtung: Raske on piire määratleda, keeruline on piirides püsida, imelik on piiridest väljuda. Ükskord otsustasin, et tahan kirjutada, astusin Drakadeemiasse ning aeg-ajalt, sisemisest vajadusest, nokitsen lugude kallal. Seda soosib antropoloogiaalane haridus, mis päevikupidamisest kena traditsiooni on teinud. Hea eeskuju on Miranda July – ikka need väikeste inimeste väiksed lood, väikese krutskiga. Seisundilood. Ehk kunagi küündin ka kaugemale.

20

Üle nädala, pühapäeviti Piret Saul-Gorodilov

Oli pime, kui Molli parklast välja sõitis. Pime nagu novembris, aga oli alles oktoobri keskpaik. Molli heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Arvi üritas täna jälle mingit kohmakat nalja visata. Mollil oli sellest kogukast, oma vormi nagu mittesobituvast mehemürakast kahju. Maapoiss, kes peaks istuma hiiglasliku kombaini roolis ja sööma priskeid sinepiga lihavõileibu. Tema aga käib õhtuti pisikese turvafirma džiibiga kaubanduskeskuseid valve alla panemas. Oleks hea mees mõnele punaste põskede ja prinkide ihuliikmetega naisukesele, kellega pesakond samasuguseid tervejumelisi sigitada.

Molli vaatas oma soonilisi käsi, mis rooliratast pigistasid. Parema käe väike sõrm oli aastate eest kõveralt kokku kasvanud. Kas see oli tookord õnnetus? Ah, mis tähtsust sel on. Mis tähtsust sel kõigel enam on?

Esimesed kaks foori plinkisid juba kollaselt. Järgmisel ristmikul seisab foor, mis töötab öö läbi. Molli teadis seda. Ta suhtus sellesse mõttetusse rahulikult. Punane. No muidugi punane. Mul pole kuhugi

21

kiiret. Molli lõdvestas end vastu istme seljatuge ja sulges hetkeks silmad.

Kuivainete vahe tuleb korralikult üle vaadata. Peaasi, et mõni hiir end jälle sisse ei sea nagu paari aasta eest. Korraga kuulis ta läbilõikavat vilet ja jooksusamme. Kivi lendas parempoolse kõrvaltänava majade varjust teele. Sealt jooksis välja vibalik noormees, kes polnud visatud kiviga pihta saanud. Ta kiirustas auto eest läbi ega paistnud hetke pärast enam majade vahelt ristmikule. Roheline. Auto võttis paigast ja... Molli pidurdas järsult. Kolm kogu loivas teele. Laiali hargnenult jälitasid vanemad ja turskemad jõmmid vibalikku noormeest. Nad lasid tal, nagu kolme kassi ja ühe hiire mängus, vahemaad hoides pidevalt ohtu tajuda.

Pildusid kivikesi ja üks vilistas vahepeal läbilõikavalt. „Miks ma vasakule keerasin?“ mõtles Molli, kui auto uuesti paigalt võttis.

See juhtus nagu iseenesest. Ta vajutas gaasi ja sõitis kolmikust mööda. Poiss oli laialt, eredalt valgustatud tänavalt kadunud. „Kuhu ta läks?” Molli keeras järsult kõrvaltänavasse ja nägi teda ees mööda hämarat tänavat lidumas. „Seal on vanad kombinaadi varemed. Nad saavad ta kätte. Kurat, mis see minu asi on?”

Molli andis gaasi ja sõitis poisi kõrvale. „Tule peale, kähku.”

Hirm-hämmeldunud silmad, poiss lõõtsutas, vaatas selja taha ja jälle Mollile otsa.

Molli sõitis paari nõksatusega poisist ette ja tegi kõrvalukse lahti. „Ruttu,” kähistas ta.

Kolmik oli samuti kõrvaltänavasse jõudnud ning nägi saagi käest libisemist. Üks kivike tabas pagasiluuki ja tahavaatepeeglist paistis, kuidas jõmmid kiirust lisasid. Poiss hüppas kõrvalistmele ja Molli vana Mazda võttis vilinal paigalt. „Milleks? Milleks mulle seda kõike vaja on?” mõtles Molli ja manööverdas kitsukestest kõrvaltänavatest end tagasi valgustatud peatänavale. Poiss oli istmel madalale vajunud, hingeldas vaikselt.

Ta oli märksa vanem kui Mollile alguses tundus. Kaheksateist, võibolla koguni kakskümmend. „Kuhu ma teid viin?” küsis Molli ja aeglustas sõitu. „Sõitke siit otse edasi palun.”

Nad sõitsid läbi peaaegu tühjade tänavate.

22

„Siit vasakule, palun.”

Ta ei tahtnud noormehe nägu piiluda, aga märkas siiski korralikke kingi ja heast materjalist, küljelt poriseks kukutud teksaseid. Vasakul käel, millega nooruk närviliselt oma põlve mudis, vilksatas jakivarruka alt käekell. Äärelinn. Ontlikus kõrvaltänavas, heledaks krohvitud fassaadiga maja ees palus võõras nooruk peatuda. Allkorruse paarist aknast kumas valgust. Avatud planeeringuga majaesisel polnud midagi üleliigset.

Noormees mudis müüd oma käsi. Molli ohkas seesmiselt, suretas mootori välja ja nõjatus äraootavalt vastu seljatuge. „Te ei küsinudki midagi. Võibolla ma varastasin ja nad ajasid mind taga.” „See pole minu asi.” „Ma käisin lihtsalt jalutamas.” „Ahah.” „Vahtra pargis,” teatas võõras trotslikult. „See on ilus park.” „Õhtul kell kümme. Pimedas.” „Mida kuradit ta tahab, et ma selle peale ütleksin?” mõtles Molli ja kostis: „Jah, ma sain juba aru. Te käisite Vahtra pargis, õhtul hilja. Ma sain aru, mida te ütelda tahate. Ma mõistan.”

Poiss vaatas heleda maja valgustatud aknaid. „Teie mõistate.” Ühe akna heledusse astus kellegi kogu ja vaatas välja. Mollile meenus, et ta ei kustutanud autolaternaid.

Noormees muutus järsku rahutuks. „Ruttu, sõidame siit minema. Palun.” „Aga...” „Palun, lihtsalt sõitke.”

Nad sõitsid. Viimast pilku majale heites nägi Molli, kuidas välisuks avanes ja ukse helendavasse ristkülikusse tekkis mehe siluett. „Kuhu siis nüüd?” „Ma lähen kuskil lihtsalt maha. Kuidas teil mugavam on.”

Linna teises servas tagurdas Molli masina hoovile. Tal oli seljataga kaheteistkümne tunnine tööpäev ja hommikul ootas ees teine

23

samasugune. Molli oli otsustanud edasi toimida nii nagu võõras ütles, kuidas temal mugavam oli. Kõhetu kõrvalistuja oli terve tee vaikinud ja astus nüüd koos Molliga autost välja. „Aitäh sõidu eest ja üldse.”

Nooruk asutas end minekule. „Mul on üks tuba vaba. Saate seal öö ära olla. Kui me sisse läheme, siis palun võimalikult vaikselt. Kõrval elab erksa unega vanem naine.”

Noormees silmitses maja, niipalju kui kehv tänavavalgus seda paista lasi. Möödunud sajandi keskpaiku ehitatud silikaatvooderdusega paarismaja. Kahe peaaegu kõrvuti asetseva välisukse vahele oli ehitatud rinnuni ulatuv tara, mis jooksis tänavani. Molli-poolsel alal puudus hoovivärav ja ülejäänud krundi piirid olid küllaltki mõttelised. See-eest tema majanaabri korralike peenarde ja pöetud puudega hoov oli hoolikalt tarastatud ja värav tõhusa krammiga. „Teed?” peaaegu sosistas Molli oma külalisele köögis. „Ei, aitäh! Ma ei soovi midagi. Ma olen Eero. Nimi on Eero.“ „Ahah. Näitan siis aseme kätte.” „Aga teie nimi?” „Molli.”

Molli hingas sügavalt sisse, elades ühe hetkega taas läbi kõik erinevad reaktsioonid, mida oli kogenud pärast oma nime avaldamist.

Mida vanemad mõtlesid, kui selle nime talle panid, ei olnud Molli kunagi tihanud küsida. Liiga laps oli alles. Ja siis järsku lapsepõlv lõppes. Vanemad hukkusid korraga autoavariis ja Mollist sai viieteistkümne aastaselt täiskasvanu.

Noormees ei reageerinud tema nimele mitte kuidagi. Ei küsinud isegi, kas igrekiga. „Ma lähen vaatan, kas tuba on korras.”

Ta teadis, et tuba on korras. Tuba ootas. Molli käis seal regulaarselt, üle nädala pühapäeviti. Pühkis riiulitelt tolmu, avas aknaid ja tuulutas kappe. Kõik, mis oleks vähegi isikupära andnud, oli toast kõrvaldatud.

Ainult tapeedile olid reetlikult pleekinud postrite laigud. „Las magab pealegi tänase öö siin,” otsustas naine.

Vaba päev. Molli toimetas niikaua kui sai toas ja köögis. Ta ei tahtnud välja minna. Naine oli leidnud Eero järgmisel õhtul jälle oma

24

ukse tagant. Varahommikul poiss küll lahkus, aga Kase-mutile ei jää sellised asjad märkamata. Lõpuks pidi Molli siiski välja prügipange tühjendama minema. Ta hiilis õnnelikult prügikastini, aga tagasi pöördudes seisis teisel pool tara majanaaber − Kase-mutt oma koerakesega. Ta oli oma majanaabrit terve elu peljanud, teietanud ja vastavalt riigikorra muutumisele algul seltsimeheks, hiljem prouaks kutsunud.

Kaks paari etteheitvaid silmi vaatas õhukeses dressipluusis külmetavat Mollit. Koera närvid katkesid esimesena: „Auh?” „Sul on külaline?” täpsustas naabrinaine küsimust.

Molli noogutas. „Sugulane?”

Molli püüdis rahulikult hingata. „Ei.” „Käi persse. Mis see sinu asi on?” mõtles ise.

Mutike astus sammukese lähemale, naaldus ettepoole, justkui tahaks oma sõnadele suuremat rõhku anda. „Kas ma nende sinu meessuhete pärast vähe olen pidanud kannatama?

Kuidas sa öösärgis, verisena mööda aeda oma selle esimese eest põgenesid, ei unune mul surmatunnini.”

Koer kinnitas paari haugatusega tema sõnadele takka. „Oleksite võinud mind enda juurde sisse lasta.” „Ta oleks minu elamise ka pilbasteks tagunud. Andris nuttis toas. Sa polnud talle kellegi ema. Liiga vara hakkasid meestega kokku elama.

Liiga vara, ma ütlen. Aga nüüd oleks aeg juba lõpetada need tükid.” „Räägite nagu oleks neid siit hordide kaupa läbi käinud.” „Sul on tahtmine veres. Nüüd vead juba poisikesi voodisse.” „See ei puutu teisse, kellele ma oma kodus öömaja pakun.”

Molli rapsas oma prügipange kindlamalt pihku ja marssis uksest sisse.

Südametäiega virutas ta pange kööginurka, istus kulunud vakstuga söögilaua taha ja toetas lauba kätele.

Eile õhtul nad rääkisid. Eero oli kaasa toonud küpsiseid, paar konservi ja paki teed. Ta pakkus end lauda katma ja teed keetma. Molli sai aru, et noormees tahab rääkida. „Mis siis ikka, homme on puhkepäev, võin vähe kauem üleval olla,”

25

otsustas ta.

Poiss kolistas tükk aega lusikaga oma teetassis, tahtis, aga ei osanud juttu alustada. Siis võttis ta pabertaskurätiku ja pühkis nina. Molli tundis heldimusnõrkust, kui see suur laps kohmetult oma nina nuuskas. „Sa ära Vahtra parki mine. See on juba liiga tuntud koht sellisteks... kohtumisteks.” „Mõtlesin lihtsalt, et käiks vaataks, mis rahvas seal liigub.” „Nüüd siis nägid. Liigub selliseid kättemaksuhimulisi jõmme.” „Kättemaks? Mille eest? Ma pole kedagi tülitanud. Ma lihtsalt olen... selline nagu olen.”

Nooruk rüüpas ägedalt oma teetassist ja krimpsutas kuuma vedeliku pärast nägu. „Mida ma oskan talle selle peale öelda? Ma ei tea neist asjust midagi.

Ja mis see üldse minusse puutub?” mõtles Molli, aga ütles hoopis lootustandvalt: „On ju praegusel ajal võimalik uurida internetist ja igalt poolt, et kus veel võiks kohtuda... omasugustega.”

Eero hakkas vaikselt naerma ja vakatas siis vabandavalt. „Ma ei otsi mingit suhet ega mingit kiirvarianti. Tahaks lihtsalt kuhugi kuuluda. Vabalt rääkida ja eks siis pärast paistab. Ma olen terve elu olnud oma peres nagu mingi võõrkeha.” „Vanemad ei tea?” „Mina pole öelnud. Isa topib juba mitu aastat mulle mingeid haigeid ajakirju nina alla. Ajab rõvedat naistejuttu. Siis sõimab, kui ma kaasa ei ilgu. Ma olen kindel, et ta aimab midagi, aga ei taha otse küsida. Ja mina ka ei taha. Poolteist aastat on veel jäänud. Siis saab kool läbi. Saan baka kätte ja lähen minema. Siit linnast, siit maalt. Mujale.” „Poolteist aastat,” mõtles Molli. „Me peame veel poolteist aastat vastu pidama. Mis pärast saab? Võib-olla on koos kergem.”

Ja siis ta ütles, et tuba on Eero kasutada poolteist aastat. Tulgu ja mingu, millal tahab, kui kodus üle viskab.

Molli ärkas sisseharjunult vara. Pühapäev. Ta teadis silmapilkselt, et on pühapäev. Ei tekkinud seda uniselt ebamäärast uidu küsimusega, kas ma pean täna tööle minema või mitte. Ta teadis, et on pühapäev, aga ta vajas hetke aega, et välja raalida, kumb pühapäev. Jah, täna on see pühapäev.

26

Eero polnud eelmisel õhtul tulnud. Aga nii neil see välja kujunes.

Nooruk tuleb siis, kui tal vaja.

Tuba oli tühi ja Molli ei teadnud, kas peaks seda tuulutama ja tolmu pühkima nagu tal harjumuseks oli saanud. Ta paotas toa ust ja tõmbas selle siis kiirelt uuesti kinni. Molli ei kujutanud ette, et tuba võib võõra kostilise mõjul nii ruttu muutuda. Ei, seinad ja riiulid olid endiselt tühjad ja voodil oli päevatekk korralikult sirgu tõmmatud. Kirjutuslaual olid mingid juhtmed ja kõrvaklapid. Läpaka võttis Eero tavaliselt kaasa.

Tõmbas vahepeal sinna mingeid filme või mänge ja istus õhtuti, klapid peas. Näppis oma nutitelefoni kallal. Tuba elas jälle. Molli otsustas, et ei tee seal midagi. Ta räägib Eeroga, et edaspidi vaatab poiss ise, kas on vaja tuulutada või lapiga üle käia. Koristamine ei olnud nende sobingus kõne alla tulnud.

Pärast lõunat hakkas Molli end minekule sättima. Tõstis väikese reha pagasnikusse ning sõitis hoovist välja.

Kalmistu lähedal parkis Molli masina kaugemale majade vahele. Ta sisenes surnuaeda kõrvalisest külgväravast ning sik-sakitas haudade vahel, justkui ei teaks, kuhu minna. Aga teadis küll. Ta luuras kaua, enne kui jõudis ühe üksiku tumeda kiviga hauaplatsini. „Roland Kaas,“ ütles tahutud kiri kiviplaadil. Daatumite järgi oli see keskealiseks elanud mees mulda sängitatud umbes poole aasta eest. Molli nägi värskelt rehitsetud liiva ja heitis vaistlikult veel pilgu ümberringi. Siis koukis ta jopetaskust välja kalmuküünla ja tikud. Rauast laterna sees põles juba üks küünal ning Molli asetas oma jao plaadi ette liivale. Ta rehitses hoolikalt oma jäljed liivalt ning istus platsi serva pingile. Molli silmitses kahte tulekest ning värskeid, kahvatulillade õietuttidega sügisastreid, mis emaliku käega olid kalmuvaasi sätitud. Siis toetas küünarnukid põlvedele ja lasi pea kätele. „Roland. Anna mulle andeks, kallis!”

Ta ei nutnud. Oleks tahtnud, aga ei saanud. „Sa väldid mind.”

Summutatud karjatusega hüppas naine püsti.

Naima seisis paari sammu kaugusel. Tugevast riidest iseõmmeldud kandekott ja väike surnuaiareha ühes käes, kohendas vana naine teise käega oma villase mantli kaelusest väljatungivat siidirätikut. Põsed õhetasid kiirest kõndimisest ja barett oli pisut viltu vajunud. „Ma nägin su autot kõrvaltänavas.”

27

„Oleks pidanud kaugemale parkima,” mõtles Molli. „Kas ma võin koos sinuga istuda?” „Jah, muidugi!” vabanes Molli tardumusest. Ta lasi Naimal esimesena istet võtta ja toetas end siis ettevaatlikult pingiservale.

Kaks naist silmitsesid nüüd koos kivi, küünlaid ja lillakaid õienutte. „Ta armastas sind väga.” „Jah.” „Ma olin alguses lausa armukade. See on emalik egoism. Lõpuks leidus siiski keegi, kes ta minult üle lõi.”

Molli oleks tahtnud midagi öelda, aga kõik tundus nii kohatu. „Tead, millal ma sinuga lõpuks leppisin?” „Ei tea.” „See sinu naabrinaine...” „Kase... proua Kask.” „Ta ütles, et pärast seda kui Andris suuremaks kasvas ja oma vägivaldse isa majast välja viskas, olid teil ema- ja pojavahelised ebaloomulikult lähedased suhted tekkinud.”

Molli pigistas mõlema käega kramplikult pingiserva ja surus hambad risti. Naima pani käe talle põlvele. See oli soe ja kerge vanainimesekäsi. „Ma tean selliseid mutte. Minu Roland valis kaua ja ta valis sinu välja.”

Molli lõdvestas randmed ja vajus kössi. „Minu pärast on ta nüüd siin.”

Naima pööras kogu kerega nüüd tema poole ja haaras teise käega Molli käsivarrest. „Nii lihtsalt läks. Ma ei süüdista sind. Ta sai veel sinu kõrval õnnelik olla.”

Vana naine sakutas nooremat hõlmast ja palus vaikselt: „Ära väldi mind, Molli. Kas sa käid siin alati pühapäeviti?” „Üle nädala. Järgmisel pühapäeval ma ei saa tulla,” vastas Molli.

Tööpäeva lõpp. Molli seisis küpsiseriiuli ees. Ta võttis kõhklevalt ühe paki šokolaadivaabaga kaeraküpsiseid. Mõtles hetke, ja valis veel paar pakki erinevaid präänikuid ja täidisega vahvlid. Ostukäru tema ees oli juba poolenisti kaupa täis. Tulemas oli kaks vaba päeva, üks neist

28

pühapäev. Eero ilmus ootamatult riiulite vahele. Poiss oli heas tujus, haaras ulakalt ostukäru Molli kaubaga ja kihutas sellega kaupade vahel. Ühes kassas loeti juba raha üle. Arvi seisis nagu kaljurahn selle kõrval.

Mürakas turvamees piidles Eerot umbusklikult. Molli andis Eerole autovõtmed ja saatis ostusid pagasnikusse tõstma. Ise tõmbas töötajate garderoobis kärmelt tsiviilriided selga. Molli „kronu“ oli alati pargitud hästivalgustatud kohale, tänavavalgusti alla. Sealt paistis auto ilusasti kätte ja võis südamerahuga tööd teha. Eero istus juba kõrvalistmel ja kruttis raadiot. Molli käskis tal turvavöö kinnitada ja käivitas mootori.

Korraga tõmbas varjust väljatuisanud masin neile risti ette. Molli vandus vaikselt ja suretas mootori välja. Eero vajus kuidagi jõuetult vastu istme seljatuge. Tumedast sedaanist hüppas välja mees, astus kõrvalistuja ukse juurde ja rebis selle lahti. „Ah, sedasi on siis lood. Sa oledki kiiksuga,” kähistas mees ja hakkas poissi autost välja rebima. „Lõpeta ära. Inimesed vaatavad,” punnis Eero hädiselt vastu.

Turva ja paar töölt lahkujat vahtisid tõesti nende poole. Arvi astus paar sammu nende poole, kuid jäi siis kõhklevalt paigale. „Millest sul puudu on?” karjus mees ja nügis autost väljakistud noorukit oma auto poole. „Plikad on hakkamist täis, vali millist tahad. Mingi pervo oled või?

Sa oled minu poeg.”

Molli nägi veel talle suunatud Eero andestust paluvaid silmi, aga siis lõi isa ta nina ees autoukse kinni, hüppas juhiistmele ja sõitis sama äkiliselt minema, kui oli neile teele ette keeranud.

Naine istus, käed lõdvalt süles. Raadio mögises midagi segast jaamadevahelisel alal. Kakofoonia kriipis kõrvu ja Molli vaigistas ta nupukesest. Arvi kummardus akna kohale ja küsis, kas kõik on korras. „Jah. Aitäh!” vastas naine ja käivitas masina.

Kodus ladus Molli toidukotti tühjaks ja küpsiseid baarikappi tõstes tuli talle poolik konjakipudel meelde. „Võib-olla peaks nüüd pitsikese võtma. Tee kõrvale,” mõtles naine.

Tuimus hinges hirmutas teda ennast. Ta ei hakanud teed tegema. Jõi sealsamas kapi ees püstijalu ühe pitsitäie. Hoidis hetke hinge kinni. Siis tundis, kuidas veri hakkas ringi käima, värin tuli kätesse ja ajuti uhkas üle näo ja kaela palavikulist puna. Molli klammerdus kahe käega

29

pudelikaela ümber. Roland tõi selle aastavahetuse tähistamiseks. Siis nad jõid ka kumbki pitsikese. Tookord ei olnud alkoholi vaja selleks, et süda kiiremini lööks. Siis käis veri hoogsalt ringi ja põsed õhetasid neil niigi.

Oodatud pisaraid ei tulnud. Mollil oli jälle see kinnikorgitud tunne nagu tookord surnuaiaservast Rolandi matuseid piiludes. Naine istus köögilaua taha ja üritas mõtelda tuleva pühapäeva peale. „Millest me räägime? Me peame millestki rääkima.”

Väljast kostis autoukse paugatus. Vaikse mootoriga masin oli maja ees peatunud ja sõitis nüüd minema. Välisuks oli lukustamata. Eero tuli kööki ja istus tema vastu laua taha. „Ema tõi mind siia. Ma ütlesin neile. Isa... Ta peab rahunema.”

Molli vaatas tema nägu. Ühte sõõrmesse oli lükatud pabersalvräti tükike. Parem põsk oli kergelt turses. „Lahtise käe löök,” diagnoosis ta mõttes, ja küsis: „Ta siis ikkagi ei aimanud? Aga ema?” „Ei olnudki väga üllatunud. Küsis, kus sa elad. Tõi jalust ära. Raha andis.”

Eero otsis värisevate kätega taskust salvrätipakki. Molli ulatas talle nina pühkimiseks köögipaberit. „Terve tee vaikis,” jätkas poiss ja karjus: „Oleks siis sõimanud või midagi. Midagigi. Tema andis raha.” „Tasa, tasa,” vaigistas Molli ja silmitses baarikapi ust. „Sõimanud või midagi,” kumas tal kõrvus. „Midagigi.” „Ma sõidan nädalavahetuseks ära. Ühe inimese juurde. Ta kutsus,” teatas noormees vaikselt. „Tuttav?” „Netist.” „Näed sa siis,” ei osanud Molli midagi tarka ütelda. „Aga ole ikkagi ettevaatlik.”

Ta tõi baarikapist ühe paki präänikuid lauale ja valas kruusi piima täis. „Sõimanud või midagi,” keerles tal kõrvus. Äkki Andris tunneb samuti.

Molli riisus juba paar tundi oma hoovilt lehti kokku. See oli ammukaotatud sõda, et lehtede riisumist ei võinud kevadesse jätta. Tuul

30

kannab need ju Kase-muti puhtakskraabitud aeda. Koerake naaberaias üritas mitu korda temaga juttu alustada. Tiirutas tara taga ja haugatas vahepeal. Pitskardin naabri köögiaknal liigatas iga kord kui koer häält tegi.

Mööda tänavat sõitis otsivalt võõras tume masin. Peatus siis väravas. „See veel puudus,” mõtles Molli, kui Eero isa autost välja tuli.

Koerake kukkus märatsema. Molli pani alistunult reha käest. Mees lähenes talle, heites koerale kõhklevaid pilke. „Ma tahtsin teiega rääkida,” ütles mees tervituse asemel.

Kase-mutt ilmus koduse poolpalitu hõlmu kinni nööpides uksele. „Eks lähme siis sisse,” kutsus Molli ja käratas naabrinaisele: „Te võiksite oma kodulooma korrale kutsuda kui mulle külalised tulevad.”

Kase- mutt ei suutnud reageerida. Molli ja võõras kadusid hoovilt enne, kui ta toibus. „Naine arvas, et ma peaksin teie ees vabandama,” ütles mees, kui oli pakutud istumise köögilaua ääres vastu võtnud. „See on nõme küll, et ma niimoodi eksisin. Aga mõelge nüüd ise.

Mida ma pidin arvama?”

Mollil oli õues rahmeldamisest nahk märg ning ta jõi ahnelt kruusitäie külma vett. „Paistab väike korter olevat,” nentis võõras ringi vaadates. „Kaks tuba. Eero kasutada on see siin,” lükkas naine toaukse pooleldi lahti.

Mees kiikas istmelt tõusmata toa poole. „Palju ta maksab?” „Ei midagi. Tuba on mul praegu vaba, las elab.”

Mees silmitses Mollit pikalt ja pingsalt. „Olete üksik?” „Tegelikult lahutatud. Poeg on täiskasvanud. Käis sõjaväes ja...”

Molli vakatas. „Miks ma talle sellest rääkima pean?” mõtles ta häiritult. „Täiskasvanud poeg,” imestas võõras. „Te ei paista nii vana. Nüüd lähemalt vaadates... kui te end meigiks. Silmi vähemalt. Ja juuksed...”

Mollile ei meeldinud see pilk. „Mul jäi õues töö pooleli.” „Kuulge, te ju tahate mu poissi aidata.”

31

„See lihtsalt kukkus nii välja.” „Nojah, aga talle meeldib siin. Teie meeldite talle. Kuskilt otsast peaks hakkama seda asja tal klaarima. Ütleme nii, et ma maksan teile poisi majutamise eest.” „Eero võib siin endist viisi edasi käia,” vaidles naine vastu. „Seda küll, aga... te olite abielus. Kindlasti on teisigi suhteid olnud.

Tunnete mehi. On ju nii.”

Mees üritas mingit kelmikat nägu teha.

“Saaksite omale ilusa hommikumantli osta, ja pesu näiteks. Te ju tahate ka Eerot aidata. Talle on vaja erilist ravi.”

Kruus Molli käest lendas poisi isa jalge ette kildudeks. „Kasige välja,” ütles naine väga kindla häälega. „Minge ravige ennast ise, mõnes asutuses.”

Mees astus vaikselt ukse juurde. „Kuradi kurat, mõtle kui su oma poeg…” Ust paugutades lahkus ta majast.

Molli lükkas kummikud jalast ja astus oma tuppa. See oli pisut suurem kui teine tuba, mõeldud tegelikult elutoaks. Aga siis kasvas Andris suuremaks. Elutoast sai teine magamistuba, algul Mollile ja Andrise isale, siis ainult Mollile, ja kui Andris läks sõjaväkke, hakkas Roland siin käima. Sellest pidi saama tema ja Rolandi magamistuba.

Naine astus peegli ette ja vaatas ennast. Tavaliselt vaatas ta peeglisse niipalju, kui seda juuste läbikammimiseks vaja oli. Kõhn, tööst treenitud keha, juuksed hallisegused. Naine kummardus peegeldusele lähemale ja vaatas oma silmi. Roland armastas tema silmi. Võttis näo käte vahele ja palus, et ta neid kunagi meigiga ei rikuks. Hallid silmad. Ripsmed olid ikka veel tihedad ja jõudnud suvisest pleekimisest toibudes taas tumedaks tõmbuda.

Molli istus peegli ette toolile ja tõmbas sahtli lahti. Kaks raamitud fotot lebas kõrvuti sahtlis. Ta tõstis välja sõjaväemundris, naerusuise nooruki rohekas raamis pildi. Andris lasi selle ülesvõtte teha veidi enne väeteenistuse lõppu. Ta ei teadnud siis veel Rolandist. Molli asetas pildi peeglilauale ja võttis välja Rolandi foto. Selle oli Molli ise pildistatud.

Nad olid pool aastat koos olnud ja otsustasid varsti kokku kolida.

Roland seisis suure männi taustal, naeratas, käsi viipeks üles tõstetud. Üks foto peeglilaual, teine Molli käes. Kaks kõige kallimat inimest. Üks tappis teise.

32

„Traumaatiline lapsepõlv,” oli kaitsja öelnud. „Ema kaitsmiseks sisseharjunud refleks.”

Molli vaatas oma kaitsjavormis poja pilti. „Ma oleksin pidanud sulle kohe Rolandist rääkima,” mõtles naine. „Homme on sinu pühapäev. Ma pean midagi ütlema.”

Viimasel korral, pärast kahetunnist hõredate lausete vahetamist, ütles Andris kohtumise lõpus, et neid küpsiseid saab pakiga ka saata. „Ma räägin temaga. Lihtsalt räägin sellest, mis vahepeal juhtunud on,” otsustas Molli.

Piret Saul-Gorodilov: Enese, kui kirjutaja, tutvustuseks võin öelda, et olen kirjutanud peamiselt näidendeid. Alustasin, ühe väikese näiteringi pakilise vajaduse rahuldamisest ning panin paberile üheksale naisele mängimiseks mõeldud lavaloo. Kirjutamispisik jäi verre ja teatrit olen ma alati armastanud. Umbes samal ajal alustas koolitustegevust MTÜ Drakadeemia, kust sain baasteadmised näidendite kirjutamiseks.

Praeguseks olen kirjutanud neid kümmekond. Temaatilises plaanis olen kirjutanud nii sotsiaalseid-, ajaloolisi- ning ka ühe ulmenäidendi.

Osa minu tekstidest on olemas ka Eesti Teatri Agentuuri Andmebaasis.

Lavalejõudmine on eraldi valus teema. Otsene koostöö lavastajaga annab selles suhtes paremaid tulemusi, kuigi piirab mõneti oma valikuid teksti kujunemisel. Viimane kogemus oli Viljandi Kultuuriakadeemia lavastajaks õppiva tudengiga, kellega koostöös valmis mononäidend. Kuna Drakadeemia kursused on väga loovust arendavad, hakkasid mulle pähe tükkima lood, mida ma draamavormi paigutama ei kippunud. Novelli, "Üle nädala, pühapäeviti," kandsin endas paar aastat enne kui ajakirja üleskutse pani tegutsema ja peaspunnitav lugu sai kirja pandud. Proosatekstidest on see mul peaaegu esimene. Ladusat lugemist!

33

34

Surevate isade hooaeg Mihkel Seeder

Alver Lepikule, mu vanaisale. „Ja seal sa siis seisad, lilled käes, ja sa mõtled, taevas küll, mis kurat õige toimub?! Toomase isa astub sulle ligi, sosistab midagi kõrva, ta huuled liiguvad nii enneolematult lähedal su peale, aga sa ei kuule midagi – peas kohiseb, mõte uitab kuskil seal pilvepiiri ja musta sügaviku mullase ääre puutepunktis. Ja ta tuleb sulle nii elavana meelde.

Veel alles kolme kuu eest istus ta isetehtud lamamistoolil – väitis küll, et lamab ja võtab päikest, kuid tegelikult ikkagi istus ja kuulas ülima tähelepanuga, kuidas tema enda liha ja veri üritas talle selgeks teha, miks tal on isa autot vaja. Ja ta ütles Hendrikule jah, kuigi oli varasemalt nii tihti ei öelnud, ja sa ei jäänud hetkekski mõtlema, miks ta just sel mitte midagi ütlevalt ilusal suvepäeval otsustas oma meelt muuta. Kuus minutit hiljem istusite Hendrikuga mugavalt masinas ja põrutasite, mõõduka tempoga küll, kuhu hing ihkas.

Ning naastes: vanamees on surnud. Libastus basseini äärel, uppus

35

iseenda tagaaias, iseenda basseinis, oma enese kloori kätte. Kloori oli küll vähe, aga sellest piisas. Kuid see kõik oli nii pagana arusaamatu, mille pärast oli vaja kesk sügist uuesti basseinilt kate maha võtta ja niimoodi pea ära lüüa? Nagu oleks ta seda planeerinud. Ja kuhu kadusid need kolm vahepealset kuud?! Kas ma olen seniilne, küsid sa endalt.

Alles põrutasite Hendrikuga Jurmala lõputule rannale nautima oma kõige ootusärevamat aega kõige ootustäratavamas rannas ja aeg lihtsalt libises käest ning varvaste vahelt nagu liiv, otse kalmu. Öeldakse ju, et igast pojast saab kord oma isa tapja, rohkem või vähem, kuid kuidagi ikkagi. Ja ühtäkki, Robi, sa mõtled, kas Hendrikul oligi plaan oma vanamehele selle žestiga koht kätte näidata, röövides temalt viimase meheliku võimumärgi – aga ei, isa andis initsiatiivi ise käest, mängis oma trumbid maha. Võib-olla ta tunnetas midagi ette; muutusi? Kuid siiski, kui suur roll oli nendes muutustes tema lihasel pojal?

Ja ühtäkki sa ehmud, Toomase isa, ikka veel su vahetus läheduses – ta nägu on tilkunud tühjaks, kaameks, silmad on suletud, vuntsid õnnetult sorgus. Ta lamab kirstus ja väljas sajab lund. On juba kuu aega sadanud. Jõulud tulevad sel aastal vaiksed. Ja jälle on sul seljas ülikond ja käes lilled, võib-olla isegi needsamad, mida hoidsid kramplikult näppude vahel Hendriku isa matustel, lausa nii kramplikult, et unustasid suure ähmiga neist lahti lasta. Nagu ka mõttest, et sul on selle kõigega mingi arusaamatu seos. Sa oled hakanud aega teisiti tajuma − terve põlvkond su ees on ühtäkki silmapilguga muutunud hapraks, kolletanud kortsuliseks ja sa pole suutnud seda tähelegi panna; sa ei osanud neid aidata – või sa ei tahtnud. Põlvkondadevaheline rahu on nii ehk naa habras ja kas tõesti sina, sa oled seda veelgi nõrgestanud?

Pahatahtlikkusest nagu uuel ja õelal generatsioonil kombeks?

Kuid Toomas on lohutamatult kurb. See suur mehemürakas, kes ei nutnud isegi siis, kui murdis autoõnnetuses jala kuuest kohast. Paps oli ikka ju nii noor, pensioninigi veel aega, ütles Toomas enne krematooriumisse sisenemist, aga see pagana süda, see südametu masin, lihtsalt ütles üles, arsti ukse taga, kardioloogiaosakonna kõrval. Isegi viisteist minutit elustamist ei suutnud seda tõbrast uuesti käima panna.

Ja jälle on üks koht tühi, Toomasele, kui ta seda vähegi mõistab ja soovib vastu võtta. Aga sulle meenub hetk, just hetke eest aset leidnud situatsioon, kui ta astus Hendriku isa langevlehelisel matusel sulle ligi ja sosistas midagi kõrva. Aga sa ei kuulanud vanameest, sest küsisid

36

parajasti endalt: taeva päralt, mis värk nüüd õige toimub?! Võib-olla sosistas Toomase isa sulle kogu saladuse ära ja sina ei kuulanud; ehk ta ütles, kui paljud talle veel järgnevad – isadest on üleöö saanud magus kaup.

Sa ei julge enam kellelegi otsa vaadata. Toomase emale, keda ootab 27 aastat lesepõlve, Toomasele, Hendrikule, aga ennekõike ühelegi isale, sest tunned, et oled muutunud ohtlikuks. Eriku paps seisab peaaegu su kõrval, köhatab vahepeal kuivalt ja sosistab midagi enda ette. Kuid sa püüad paaniliselt temast mitte välja teha, pöörad pilgu vastassuunda, seal vahib sulle vastu Indreku isa punaste silmadega kogu. Issand, see taat istub juba 19 aastat insuliini otsas! Kibekähku sulged oma silmad.

Keegi ei tohi sinult nakkust saada, sinu südametunnistus peab jääma puhtaks. Oled selliseks vastutuseks veel liiga noor, veel liiga õnnelik, liiga... liiga..., jonnid enda ette. Sa kavatsed kõigest lahti öelda, vabastada end kohustusest saada kellegi saatusesõrmeks.

Aga Robi, ära kurvasta, kuid kõik pole sinu otsustada, pealegi oled unustanud ühe olulise teguri, ühe kindla objekti... ...oma isa.

Sind haarab enneolematu ärevus, arusaamatul põhjusel tuiskad kalmistult minema, sees mäslevad tema nägemise soov ja hirm. Sest mis võib sellest ebatavalisest kohtumisest sündida? Pole te ju juba pikka aega näinud, pool aastat ehk, millega põhjendada nii äkilist kihku oma vanameest vaatama tulla? Samas oled selleks justkui kohustatud, mingi ürgne jõud ässitab sind takka ja praegusest jahihooajast kannustatuna leiad motivatsiooni teekond ette võtta. Kuigi su kolba sees lõhub väike vihane mees ja karjub: mis kurat siin õige toimub?! Millesse on meid segatud?! Sa ei suuda näha oma teo tulemusi, sa ei oska ennustada tulevikku, vaid aeg võib sulle seda näidata ja tema ei hooli sinu kannatamatusest.

Endalegi märkamata oled kohale jõudnud, vahepealne teekond on peast kadunud, jälle on möödunud mingi periood, mida sa ei märganud, kuid mille vältel on teised ära väsinud, sina oled aga jällegi pisut tugevam. Nagu Toomas. Vaid üks detail paistab sind ikka veel segavat: Hendriku ilme Toomase isa matusel. See oli kuidagi nii enesekindel, nii eneseteadlik, et sul hakkab hirm – nüüd sa tead, et tema süü on ilmselge.

Varsti manab Toomaski ette identse ilme, siis Erik, siis isegi Indrek ja siis, Robi, on saabunud sinu kord. Sa koputad jõuliselt, rütmiliselt ja uks

37

avaneb. Õige pea selgub, kas su oletused on pidanud paika.“

Robi ohkab raskelt ja tõmbab nõtke liigutusega lauatäie musti nõusid ühte hunnikusse, et need kraanikaussi toimetada. „Noh?” pärib isa, kuid Robil pole ilmselgelt jututuju. „Noh, ütle ometi midagi!” „Sa ei tohiks nii palju telekat vaadata,” vastab ta näilise ükskõiksusega ja asub nõusid pesema. Ja sel hetkel ta juba kahetseb, et jälle siit läbi astus. Isa on nii sentimentaalne – ta näeb igas asjas suurt tähendust. Temas on juba mõnda aega rohkem naist kui meest. Mõnes mõttes ongi ta surnud, vähemalt mingi osa temast.

Isa justkui suudab oma poja muremõtteid lugeda ja lisab kiiresti: „See on kõigest lugu. Sa ju tead, kuidas mulle meeldivad lood.”

Ja Robi ei teagi kohe, mis teda rohkem ärritab – kas isa väsimatu suuvärk või oht, tema lookeses võib iva sees olla. Ta tunneb, kuidas allkirja igatsev kinkeleping tema taskus muutub üha raskemaks ja raskemaks. „Kas sa tahad, et ma jätkaks oma looga?” uurib isa, kui nad oma juba õige pikka aega vaikinud. Robi suudab sel hetkel keskenduda vaid uksele – piidad on täis täksitud mõõtmistulemusi, kahel pool ukseava on vennad pidanud armutut võistlust, mille võitjaks osutus hoopis väsinud olemisega ukseke ise – ei kasvanud kumbki poistest sellest üle, kuigi lootus kahemeetrise isa näol oli ju olemas. Samas mäletab Robi selgesti, kuidas paps kasutas igat võimalust, et sisestada poistesse: ei tasu liiga pikaks sirguda – kole raske jalanõusid ja riideid leida, pea lööte pidevalt ära, bussis pole kuskile jalgu panna. Ju manitses ta siis nii oskuslikult, et kasvuhormoonid ei pannudki päris kõike välja ja lasid nii Robil kui Remol jääda „normaalsete” sekka. „Hea küll,” teatab ta viimaks otsustuskindlalt: „Ma lähen.”

Ja ilma igasuguse pikema jututa astub ta esiku suunas, õige pea on ta juba maja ees ning viimaks oma autos. Ta võtab lepingu taskust ja viskab selle pettunult kõrvalistmele. Tuleb oodata järgmist korda, õiget ja väärikat hetke. Vaid nii on see võimalik.

Ta ei märkagi enam, et isa on tulnud trepile teda ära saatma. Ta

38

lehvitab minema kiirustavale masinale järele ja pöörab end siis aeglaselt ümber. „Järgmisel korral, Robi, küll sul siis läheb paremini,” muigab ta enda ette ja lohistab oma võiduka kere tagasi lagunevasse majaloksu, mis juba ammuilma igatseb mõne värskema käe ja mõtte järele.

Mihkel Seeder: On õppinud nii saksa kirjandust kui teatriteadust, kuid oma kire on ta leidnud nende kahe valdkonna vahealalt: näidendite kirjutamises. Hetkel pühendab ta suurema osa oma ajast Drakadeemia erakooli juhtimisele ja erinevate loovkirjutamiskursuste läbiviimisele.

Proosat kirjutab Mihkel juhuslikult ja seni on ta kätt proovinud vaid väga lühikeste vormidega. Üha enam tõstab temas aga pead soov panna kokku suurem ja tähenduslikum proosatervik. „Surevate isade hooaeg“ võib olla üks sellistest avangutest.

39

40

Õunapuude all Mari Tammar

Mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.

(5Ms 5:9 )

Tumedajuukseline väike naine istub taluaias pingil. On kesksuvi ja ta mehel Matsil oli asja metsa, tema oli aga talitanud loomad ja pannud leivataigna käima. Nende viieaastane tüdruk oli ennemalt kanamune korjanud, nüüd lippas aga ema juurde. „Kuhu sa munad panid?” küsis naine tüdrukut põlvedele tõstes. „Sinna,” viipas väike tüdruk köögi poole.

Naine ohkas sügavalt, suvi oli ikka see kõige kiirem aeg, kui üks töö ajas teist taga. Külateelt tuli keegi, piimamannerg pihus.

41

„Ei osanud küll kedagi oodata,” mõtles naine endamisi.

Kuju tuli lähemale ja viipas oma mütsilotuga. See oli naabrimees.

Mis asja küll temal siia on?

Nad olid naabri Joosepiga ikka hästi läbi saanud. Eakaaslased või nii.

Joosep tuli ühtepuhku koduteel siit läbi, et ilmauudiseid jagada. Tema oli selline jutukam mees, Mats aga tasane, rohkem omaette. Nii oligi, et Anna Joosepiga pikad jutud maha rääkis ja Mats vahel harva miskit vahele poetas. Aga mõne nädala eest oli Joosep oodanud, kui Mats kodust ära läheb ja alles siis tulnud. Anna ei osanud midagi arvata, kutsus naabriperemehe lahkelt sisse ja pakkus istet. Too oli aga kuidagi hoopis teise olemisega kui muidu. Seisis püsti, rullis oma mütsi pihus ja vaatas põrandat. Lõpuks võttis aga kopsud õhku täis ja hakkas rääkima: „Sina, Anna, oled ilus ja hea naine. Mina teist sinusugust ei teagi ja ei taha kah teisi. Meil sinuga, Anna, ju klapib. Tule õite mulle.”

Anna vaatas köögiaknast välja, õunapuudel olid juba väiksed õunapunnid küljes. Mats oli mõisas aednik. Oli nendegi maja ümber viljapuid istutanud ja varem istutatuid hoole ja armastusega hoidnud.

Nii magusaid õunu polnud külas kellelgi kui neil. „Mis sa nüüd nalja teed Joosep, kuhu ma siis Matsi jätan?” vastas Anna tasaselt. „Aga mina ei taha teisi. Ainult sina, Anna, oled hinge peal.”

Naine pühkis käsi oma põlle külge. Juba päris mitmendat korda pühkis, ikka uuesti ja uuesti. „Ei ole mina sinna trüginud. Ise oled võtnud ja võid ise ka jätta,” ütles ta Joosepile nüüd otse silma vaadates. Seepeale oli mees selja pööranud. Köögiuksel oli veel viivuks peatunud ja tagasi vaadanud, aga aiavärava rahmas juba kiiruga kinni. Anna nägi seda köögiaknast. „Küll on ikka lugu,” sosistas ta omaette.

Nüüd oli sellest juba paari nädala jagu möödas. Joosep polnud nende manu tulnud ja tema polnud naabrile ka läinud. Anna küll mõtles, et ehk peaks koogi küpsetama ja naabriperre sisse astuma. Noh nii muidu, et vaadata, kas asjalood korras on, aga ikka oli üks või teine toimetus ees ja minemise aega kätte ei tulnud. Nüüd seisis Joosep aiaväravas ja viipas käega. „Kas võib sisse astuda?”

42

„Noh, miks siis ei või,” vastas Anna.

Mees astus sisse ja tõstis piimamannergu pingile. „Näe, lasin uue laari õlut. Mõtlesin, et toon teite perele ka mekkida.”

Anna tõstis lapse sülest ja ütles, et tüdruk tooks trepi pealt kruusi, mis sinna enne jäänud oli. Tüdruk tegi, mis kästud, jook valati välja ja Anna võttis sõõmu. Õlu vahutas vahvasti ja väike tüdrukki limpsas paaril korral tassi servast. Anna pakkus Joosepile ka, aga too ütles, et on ülemääragi mekkinud. Et see ports rohkem nii lepituseks noorele perenaisele. Noh, mis seal siis ikka. Anna jõi januga, sest päev oli olnud kuum ja eks kivigi langes südamelt, et Joosep aru pähe võtnud. Mees istus Anna kõrvale ja rääkis külauudiseid nagu vanasti. Esiti ikka, et kus maal naabrid oma tööde ja tegemistega olid. Siis rääkis, mis ta linnas oli näinud. Tal oli maade mõõtmise asjus sinna käimist ja oli apteegist ja turultki läbi astunud.

Anna kuulas vaikselt ja lonksas vahele õlut. Ta vaatas neid õunapuid, mis olid helerohelises lehtes ja pakkusid istujatele varju. Ta vaatas puutüve, mille krobelisel pinnal olid vaod, ja kasvusid, mis omavahel kokku väändusid. „Aga Anna, tule ikka mulle,” kuulis ta meest ütlevat.

Ta tahtis mehele midagi vastata, aga ei suutnud. Need puud oli istutanud Matsi isa, kes oli sarnaselt Matsilegi mõisas aednikupoiss olnud. Nüüd olid need ilusad puud, mis kandsid magusaid vilju. „Tänavu tuleb jälle hea õunasaak,” suutis ta mõelda, kui mees ta pea enda poole pööras. Nähes naise pidetut pilku, krapsas too püsti. „Anna!” ütles Joosep nüüd tungivalt.

Aga naine poleks nagu kuulnudki. Ta vaatas oma õunapuid, neid õunapuid, mida tema Mats üle kõige armastas. Selle puu õuntest moosi ei tehtud. Moosi tehti hapumatest, nendest, mis kasvasid kraavipervel.

Neid õunu aga söödi niisama, pandi koogi sisse ja kuivatati ahju peal talveks. „Anna!” kuulis ta uuesti meest ütlevat.

Need õunad olid kõige magusamad ja seda puud armastas Mats kõige enam. Pärast seda ei mõelnud Anna enam midagi. Kõik oli ühtviisi hall ja ähmane.

Väike tüdrukutirts koputas seinale. Seal teisel pool, tema toa kõrval

43

elas vanaema Anna. Tema ei tohtinud Anna juurde minna, sest vanaema oli haige. See oli selline kummaline haigus, et vahel oli vanaema tark, vahel aga loll, seepärast lapselapsi tema tuppa ei lastudki. Aga läbi seina rääkis väike tüdruk oma vanaemaga tihti. Ta õpetas vanaemale kõik need laulud ära, mida ise koolis õppis ja siis nad laulsid koos. Ikka nii, et üks ühel pool ja teine teisel pool seina. Vanaemal oli väga ilus hääl ja tüdruk surus tugevalt kõrva vastu seina, et vanaema paremini kuulda. Tüdruk koputas uuesti ja hüüdis vanaema. „Laulame täna seda õuna laulu... „Oi, oi õunu ilusaid, ilusaid, magusaid...”” alustas tüdruk üksinda, aga vanaema ei vastanud.

Tüdruk kuulatas. Vanaema seisis ilmselt akna juures ja vaatas välja.

Parajasti oli varakevad, õuna- ja kirsipuud õitsesid. See meeldis vanaemale väga, aga ilm kiskus vihmale. Eemal taevas sähvatas ja kuulda oli kuiva mürinat. Tüdruk tõmbas kõrva seinast eemale. Varsti hakkab vanaema karjuma, teadis väike tüdruk, see oli alati nii, kui ilm muutus. Tüdruk lippas õue, et vanaisa üles otsida, too oli kuuri all toimetamas. „Vanaisa, müristab juba,” sädistas tüdruk. „Ja-jah, eks kisub vist tormi poole,” kohmas vanaisa vastu. Võttis siis tüdruku käekõrvale ja astus temaga koos toa poole. Siis nad kuulsidki kõrget ja läbilõikavat kisa. Vanaisa käsi jõnksatas väikese tüdruku peos. Pärast kõiki neid aastaid käis see hääl ikka veel tal luust ja lihast läbi.

Sellest oli juba mitukümmend aastat möödas, kui see oli juhtunud.

Ta oli metsast koju jõudnud ning leidnud oma naise tagatoa voodist, nende väike tütar tema kõrval. Tüdruk kurtis kõva peavalu, Anna vaatas aga ainiti ühte kohta ega vastanud. Järgmistel päevadel Anna voodist ei tõusnud. Kolmandal päeval tundus aga kõik jälle justkui korras olevat ja Anna asus oma tegemiste juurde. Siis aga juhtusid vahele sellised päevad, kus ta aru kaotas, rumalasti rääkis ja karjuma hakkas. Mats oli käinud kõik sugulased läbi ja abi palunud, ehk saab keegi tulla temaga koos Annat Viljandisse viima. Seal pidavat närviarst olema, ehk saab Anna terveks. Üksi ta ei julgevat minna. Vaat kui naine vankrilt maha hüppab ja metsa pageb. Keegi sugulastest polevat aga saanud tulla ja Mats pidi naise säärase olemisega leppima. Mõni aasta hiljem oli

44

sündinud neile poeg. Väikene Maks, koha pärija, oli aga juba kahekuuselt surnud.

Vanaisa läks ja pani kõveraks löödud naela Anna toa lingi külge. Siis ei saavat Anna toast välja, kui ta peaks tahtma. Iga päev seda naela ei kasutatud, ainult siis, kui vanaemal halb tuju oli. Kui oli aga jõuluõhtu, istus vanaemagi pidulauas. „Kuuled, Anna jälle kisab!” ütles naabertalu noorperemees isale.

Joosep istus voodiserval ja heitis tusase pilgu aknast välja. „Anna järgi võiks hakata ilmagi ennustama,” muigas noorperemees. „Midagi sa ei ennusta,” rahmas vanaperemees vastu.

Noored teadsid, et naabri Annast Joosepil kõnelda ei meeldinud. Isa läks kohe kuidagi marru. Eks kuulujutte sellest, mis Annaga juhtunud oli, käis küla peal mitmeid, aga lõplikku tõde ei teadnud mitte keegi.

See, et tol päeval Joosepil Anna juurde asja olnud, polnud kellelegi saladus.

Tüdruk istub pingil vanaisa talu õuel ja ootab oma ema. Oli kesksügis. Tema ema oli viieaastase tüdrukuna istunud sealsamas õunapuude all. Külm võttis aga ühel talvel viljapuud ära ja kaks põlve vanaisade tööd saeti kevadel lihtsalt maha. Mitte ühtegi puud ei jäänud alles. Naabertalust kostis karjumist ja oigamist. Tüdruk mõtles, et see on kummaline, et naabri Joosep niisamuti karjub kui tema vanaema Anna. Vanal Joosepil oli aga vähk ja too karjus suurtest valudest.

Möödunud nädalal oli too lasknud kirikuõpetaja kutsuda, et oma patud üles tunnistada. Siis oli Joosep rääkinud, et tema oli Annale viidud õlle sisse sookailu pistnud, et õlu mürgine oleks. Joosep lootnud, et kui ta on selle ära rääkinud, võtab Jumal tema valud ära. Aga näe, ei võtnud. „Joosepi poja kohta ma ei tea, aga Joosepi pojapojale anti mitu aastat pimedana elada. Eks piiblis juba kirjutati, et vanemate patud nuheldakse kolmanda ja neljanda põlveni, lõpetab minu vanaema jutustuse oma vanaemast Annast. Ümiseb siis omaette veel tasakesi seda „oi, oi õunu ilusaid....” ja paneb ohates silmad kinni. „Sina oled neljas põlv pärast Annat ja näe, heleda häälega on õnnistatud sindki,” nendib vanaema kerge naeratusega.

45

Mari Tammar: Ma õpin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias pärimusmuusikat. Mängin torupilli, laulan regilaule, õpetan ja mõtlen.

2012 aasta lõpus ilmus mul Tänapäeva kirjanstuse alt debüüt „Sõna Raamat. Vaimuilmast nüüd ja muiste.“ Selles raamatus püüan tabada seda, kuidas meie esivanemate pärimus meie kaasajaga kokku kõlab.

Neid kõlasi otsin läbi oma muusika, elu ja sõnade. Olen ka üks ratas Rändteatri vankri all, mis üha enam hoogu kogub. Täna kannan dramaturgi vastutust aga homme küpsetan juba leiba ja ülehomme ootavad laulud ja lava. Tegelikult unistan aga ühest kambrist, mis kõikide rännuteed kokku tooks ja koos helisema paneks.

46

Põgenemine Mari-Liis Tina

Läbi tolmunud aknaklaasi otsis sissepääsu sügisene päikesepaiste. Õhkõrnas valgusejoas, mis suutis tuppa tungida, tantsisklesid miljonid väikesed tolmukübemed oma igapäevast valssi. Päikesekiir hääbus kulunud kirsikarva laudpõrandal.

Toa ühes otsas asus vanaldane kamin, mille simsil lösutas mahagonivärvi paks kell. Selle monotoonne tiksumine täitis ruumi heliga. Mõnel hetkel lõhestas seda uinutavat rütmilisust paberi vaikne krabin ja üksikud mühatused.

Härra Hümina soonilised käed keerasid aeglaselt lehti. Vanahärra suus konutas laisalt must vanapagana peaga piip, mis oli juba ammu kustunud. Mehe vasaku käe ulatuses asus kruus, mis sisaldas pooleldi joodud külma kohvi. Laupäevahommikune sulnidus oli vallutanud kabineti kõik asukad.

Korraga tungis härra Hümina ninna ebameeldiv kärsahais. Üsna pea pressis peenike sinakashall suits end jonnakalt läbi pisikese ukseprao.

Aeglaselt keerlev suitsujuga keris end üha ülespoole nagu saaki jahtiv

47

madu.

Esialgu ei pannud mees kutsumata külalist tähele. Kui aga hais intensiivsemaks muutus, kaalutles vanamees omaette, millele suits võiks viidata. Aga muidugi, see suits võis tähendada, et vanas majas on äkki kusagil elektrilühisest alguse saanud mõni pisike põleng. Kuid selle variandi lükkas vanahärra üsna pea kõrvale. Tõenäolisem oli see, et soojast sügishommikust tingituna olid mõnel naabril jälle ahjud otsustanud streikida. Härra Hümin muheles oma leidlikkusest inspireeritud rahulolus. „Nojah, mis siis ikka teha,” mõtles mees rahulikult, tühjendas oma piibu kaminasse, täitis selle uue tubakaga, süütas ning jätkas artikli „Avastamata avastused. Rauaaegne ekskurss” lugemist. Kiiktool õõtsus vaikselt, piip sisises laisalt ning vanamehe silmad hüppasid huvitunult sõnalt sõnale.

Suits venis aga üha kindlamalt mööda tuba laiali ega lasknud end unustada. Mehe peas tuksatas üks ebameeldiv mõte. Härra Hümin judistas end. Tema laubale hakkasid imbuma tasahilju, aga kindlalt, väikesed higipärlid. Vanamees soris oma sinise-hallitriibulise hommikumantli taskutes ning leidis pruuniks koltunud taskurätti meenutava eseme, millega ta väriseva käega otsaesist pühkis. „Asi võib hoopis hullemale olukorrale osutada,” otsustas ta. See hingemattev suits võis tähendada, et proua Agda, tarmukas vanadaam kõrvalkorterist, on taaskord uuele söögitegemise katsele asunud.

Härra Hümina neuronid vahetasid kiiresti tervet keha läbistavaid hirmusignaale. Kärsahaisu ning suitsu täis toa elaks ta veel kuidagi üle.

Aga mees teadis, et kahjuks ei pruugi asi vaid sellega piirduda. Proua Agdat võis tabada heldusehoog. See heldusehoog, mida härra Hümin tõlgendas aga kui kindlat tõendit ligimesearmastuse puudumisest, väljendus naise soovis jagada oma järjekordseid kokandussaavutusi naabritega. Ja peamiselt osutus selleks väljavalituks härra Hümin. Paljas mõte taaskord tarbida söetükkideks kärsanud küpsiseid, pannkooke, pelmeene või mingit muud oma esialgse kuju kaotanud toiduainet, ajas mehe endast välja.

Omaette torisedes tõusis ta soojast kiiktoolist, tühjendas piibu kaminasse ning alustas raevukat kaevetööd kirjutuslaual asetsevas paberihunnikus. „Laupäeva hommik ja siis ka ei saa rahulikult oma tööle

48

keskenduda!” kõlas urin keset paberisahinat. Mõni päev veel ning tal tuleb esitada mainekale ajakirjale oma artikkel kedrakeraamikast hilisraua perioodil. Aga seda on võimatu teha, kui keegi püüab sind esmalt lämmatada ning hiljem tagatipuks mürgitada.

Suits muutus tumedamaks ning lämmatavaks. See oli signaal kindlast lähenevast ohust. Härra Hümin jättis paberikuhilas tuhnimise ning alustas mööda kabinetti ringi kihutamist, haarates sealjuures asju nii riiulilt kui põrandalt. Olles haaratud kaootilisse tormamistegevusse, komistas ta mitmel korral maas vedelevate toasusside otsa, mis pani teda vaikselt vanduma.

Nii vajalikud kui mittevajalikud esemed kuhjusid kiiruga portfelli, mis ei tahtnud enam hästi sulguda. Mees pidi rakendama kogu oma jõu, et suruda kangekaelne kaas kinni. Ta haaras toolilt hirmraske koti käevangu ning hiilis välisukse juurde.

Esmalt otsustas ta ettevaatlikult maad sondeerida. Härra Hümin surus kõrva vastu ust. Summutatult kõlasid murettekitavad helid: metalli kolksatus vastu teist metalli, mikseri kiunuv undamine.

Mehe kõrv hakkas juba tasapisi muljumisest tuikama. Ta otsustas riskida ning väljuda oma kindlusest. Ta sulges vaikselt hinge kinni hoides koduukse. Koridor oli täidetud raadiost kõlavate täistunniuudistega, võbeleva suitsuga ning pannide-pottide kolinaga.

Härra Hümin lisas sammule kiirust.

Jõudnud trepimademeni, avastas ta, et jalavarjudeks on vaid päevinäinud sokid ning üleval pool voogasid hõbedased jalakarvad.

Tagasiminek tundus küll saatuse õrritamisena, kuid ilmselgelt hädavajalik.

Ta asetas kaaluka kohvri vastu seina ning suundus kiirustades tuldud teed tagasi. Koduuks kriuksatas valjult, kui vanamees selle kärmesti lahti krahmas. Mööda korterit ringe tehes ajas härra Hümin püksipaari jälgi. Lõpuks õnnestus tal need voodipäitsist tekikuhja hulgast tabada.

Ta tõmbas need ähkides jalga, samal ajal koridori poole suundudes.

Ukse lähedalt leidis ta oma lemmikud sissekantud kingad. Seejärel kohendas ta hommikumantlit ning avas taas tasahilju ukse.

Kaks korrust tempokalt läbitud ning ta hingeldas nagu sepakoja lõõts.

Välisukse vedru tõmbas suure jõu ja kolksatuse saatel ukse kinni. Õu oli üle kallatud päikesesärast, mis hüples mõne üksiku vihmaloigu väreleval pinnal. Õhus tiirles varasügisene õunte melanhoolne aroom ja

49

kusagil eemal põrises muruniiduk. Müra vahelt kostis üksikute laste kisa.

Härra Hümina meeled olid aga ümbritsevale suletud, kuna edukas põgenemine nõudis fokusseeritud olekut. Õues litsus vanamees end vastu maja krobelist kiviseina, kuna naabriproua köögiaknad vaatasid otse tänavale. Jõudnud majanurgani, astus ta rutakalt hoone kõrval asuva metsarohelise Ford Focuseni, mida katsid roostest puretud augud ning mis meenutas rohkem Šveitsi juustu kui autot.

Ta avas väriseva käega juhipoolse ukse ning istus autosse. Masina oli vallutanud puukoorte, hallitanud leiva, niiskuse ning vanade jalatsite sümbioosist tekkinud lehk. Härra Hümin, paks kohver vastu rinda surutud, trügis suure vaevaga juhiistmele ning avastas oma meelehärmiks, et puudub vajalik ruum nuumatud pagasile. Selleks tuli tal mõned mahukamad raamatud, mõned puuoksad, kahtlase sisuga kilekott ning katkised kingad tagaistmele paigutada. Asjade ümberkolimine nõudis rohkesti aega ja energiat. Lõpuks kulmineerus ettevõtmine sellega, et härra Hüminal tuli autost välja ronida ning pagas pagasnikusse suruda. Ähkiva ning higist tilkuvana sättis ta end rooli taha mugavalt sisse ning keeras süütevõtit. Auto ei reageerinud sellele mitte kuidagi.

Vanamees proovis uuesti. Ka see katse ei andnud soovitud tulemust.

Viimaks, kui härra Hümin juba omaette podises: „Saigavenenirusaigaveneniru,” masina mootor üüratas ja hakkas eluvaimu koguma. „Vähemalt tänaseks olen ma päästetud,” mõtles vanahärra õnnelikult.

Selleks tuli vaid lükata tagurpidikäik sisse, vabastada sidur ning purjetada vabaduse poole. Toimus liikumine.

Härra Hümin tallas järsult pidurit. Auto võpatas ning mootor suri välja: „Oi tuhat nõelavat kimalast!” karjatas mees ning lajatas mõlemad käed tugevasti vastu rooli. „See veel nüüd puudus,” podises ta vaikselt ning ragistas kahe käega vana käsipidurit. Auto uks paiskus lahti ning härra Hümin tormas maja poole, jättes endast maha pooleldi kõnniteele viltu pargitud auto.

Jõudnud turvaliselt trepikotta, jäi ta kuulatama, mis toimub üleval korrusel. Kui ta suutis vähesel määral oma hingamise kontrolli alla saada, kuulis ta tuttavaid hirmuäratavaid helisid, kuid uudiste asemel kiljus keegi noor lauljanna kõledast armastusest proua Agda

50

raadiokõlaris.

Härra Hümin oli parajasti ametis treppidest ronimisega, kui korraga avanes vanadaami uks. Mehe süda lõi kümme takti kiiremini. Ta surus oma higistava selja vastu külma kiviseina. Ta rind hommikumantli all tõusis tempokalt. „Mine hinga värsket õhku, kullake. Sa oled vist natuke uimane,” kõlas vanadaami hääl. Vastuseks kõmas läbilõikav kassi kräunatus ning üsna pea taarus kogukas loom higist tilkuvast ja seinale laiaks litsutud härra Hüminast mööda.

Kui vanamees oli mitu korda rahulikult sisse-välja hinganud ning imelik kohin tema kõrvades vaibunud, jätkas ta oma teekonda. Tudisev käsi kobas pükste taskus. Nendes oli kõiksuguseid ebavajalikke esemeid: kommipabereid, üks väike patarei, teises asus muljuda saanud õun, näritud otsaga harilik pliiats, kuid mitte jälgegi võtmekimbust.

Järgmisena soris ta sügavates hommikumantli taskutes. Ka nendes ei asunud võtmeid. Lõpuks avastas ta need kaelas rippuva paela otsast ning ta lipsas tuppa. „Milline kohutav harjumuste ori võib üks inimeseloom küll olla,” lausus ta kahjutundega ning asus oma eebenipuust piibu jälgi ajama.

Olles selle leidnud kaminasimsilt, tuli tal uuesti kogu vaevarikas põgenemistee läbida. Aga ka seekord viibis õnn härra Hümina läheduses ning ta jõudis turvaliselt autoni. Vabaduse hõng juba ninas, keeras ta hinge kinni hoides süüdet. Masin kuuletus seekord kohe esimesel katsel ning õhku paiskus mootori vali müra ja summutist must pilveke.

Auto alustas taaskord veeremist vaikselt sõidutee suunas, kui ootamatult kõlas väike „TÜMP”. Härra Hümin tallas pidurit, millele auto reageeris jällegi tusase väljasuremisega. „No mis seekord nüüd alt ära kukkus,” mõtles ta kibestunult. Tegu oli tundmatu heliga ning härra Hümin soovis hääle algpõhjuse selgeks teha. Mõni auto ratastest võis minema tormata või siis andis summuti viimaks alla. „Ega vist traadiga kinnitus igavesti ka vastu ei saa pidada,” mõtiskles ta.

Vanamees ronis esiistmelt välja ning alustas detektiivitööd sõiduki esiosa juurest. Numbrimärk ripnes nii nagu ta alati oli tolknenud ning ka esituled olid kõik omal kohal. Härra Hümin hiilis edasi masina tagumise osa juurde. Veendunud, et tagumises parempoolses rehvis rõhku väga

51

palju enam järel ei olnud, komberdas ta edasi.

Ja seal nägi ta heli allikat − auto taga maas lamas Puhv. Asfaldile oli kuhjunud suur hunnik musti karvu. See oli kass! See oli ju proua Agda kass! Härra Hümin lajatas endale vastu pead: „No kuramus, kuidas ma seda kõutsi ei näinud!“ Hetkeks seisis ta seal, õlad longus, käed kõrval tilpnemas ning pilk kinnitunud avariiohvrile. Siis tonksas ta maaslamajat jalaga. Mitte midagi ei juhtunud. Ta tonksas ühe korra veel kõvemini, endamisi aru pidades, et ehk vajab kass vaid natuke turgutamist. Ka see katse ei andnud oodatud resultaati. Härra Hümin kükitas aeglaselt Puhvi kõrvale maha, toetades mõlemad põlved asfaldile. Ka lähemalt vaadates ei olnud kass elavama olemusega. Külm judin jooksis mööda mehe selga üles ajusse: „Kui see kassiroju nüüd oma lõpu leidis, mis siis küll minust saab!”

Korraga kuulis ta välisukse paugatust. Härra Hümin lükkas avariiohvri kiiresti auto alla vasaku ratta varju ning piilus tagaaknast tulijat. „Tänu taevale,” mõtles ta sügavalt ohates, „see on vaid Karmo.”

Kohalik remondimees Karmo, suits suus, sammus tülpinud näoga härra Hümina poole. „Mida sina siis nüüd veel tahad,” mõtles vanamees endamisi. „Noh, suksu ütles jälle üles või?” küsis Karmo ning toksas jõuliselt rehvi, mida eelnevalt oli härra Hümin kontrollinud. Rehv tühjenes silmnähtavalt antud löögist. Ta viskas oma põleva koni maha ning vajutas saapaninaga selle laiaks. „Ei no, täitsa asjalik on teine,” pomises härra Hümin. „Ma siin lihtsalt mõtlesin, et kus sa sõidad, kui tagaklaas on neid kollaseid lehti täis.”

Aknaklaasil lebas üksainuke pisike krimpsutõmbunud kaseleht, mille härra Hümin ära noppis ning maapinna poole lennutas. „Nojah, egas see õige ole. Kudamoodu sa muidu sõita saad. Sõidad veel millelegi otsa,” nõustus remondimees hajameelselt, ise samal ajal kõrva tagant järgmist suitsu võttes. Härra Hümina keha kangestus ja tema näost haihtus igasugune värv. „Mu papi tegi siin just paar nädalat tagasi kolksu vastu aiavärava posti. Psühholoogid ütlevad selle kohta, et tal on tähelepanuvajadus.

Noh, papi ei suuda keskenduda kõigele − auto juhtimisele, ümbrusele ja

52

millele iganes veel. Noh, tähelepanu on liiga vähe,” jutustas Karmo. Ta võttis muljuda saanud tikutoosi ning süütas suus ripneva sigareti. Väävli ning tubakasuitsu hais levis härra Hüminani. „Sellest on meil kõigil vahepeal puudust,” kogeles härra Hümin, tammudes ühelt jalalt teisele ja otsides mõnda head ettekäänet, kuidas ebameeldivast kaasvestlejast vabaneda. „Noh, aga kes käskis papil rooli istuda, ma küsin?” Karmo hääl tõusis, sama tegid ka tema käed. „Mida ta ronib sinna, kui ei saa juhitud!

Nüüd on mõlk sees ja mina tehku korda!” Nüüd vehkis Karmo juba intensiivselt kätega, meenutades seeläbi vibalikku tuuleveskit ning tema nägu omandas aina punasemat varjundit. „Igale poole ei tasu ka neid poste pista. Ja üldse, mida need elukad aelevad igal pool maas,” pareeris härra Hümin.

Karmo vaatas seltsilisele mõistmatult otsa. „Nendest akadeemikutest ei ole kunagi võimalik aru saada ja inimlikku igapäevavestlust nad ka ei suuda pidada,” veendus Karmo.

Ta pistis käe taskusse, tõmbas kortsunud pakist välja sigareti, asetas selle kõrva taha ning lausus: „Egas ma siin nüüd tervet päeva tühja passida kah saa, töö ootab.”

Ta jalutas maja taha ja istutas end seina vastas olevale pingile.

Karmo kollakate sõrmede vahel oli lõpetamata suits, parema käe küünarnuki alla sättis ta mugavalt pooltühja tööriistakohvri. Vastu seina lösutades sirutas ta oma pikad jalad välja ning vaatles kaua, kuidas varesed lähedalasuvast prügikastist toidujäänuseid välja kisuvad.

Härra Hümin vajus samal ajal uuesti auto taha istuli ning peitis oma raske pea käte vahele. Kaks noort naist, kes temast tänaval möödusid, piidlesid meest. Nad mahutasid kogu oma põlguse pilkudesse, kuid vanamees ei märganud seda. Ta oli hõivatud oma võimaluste vaagimisega. „Ma võiksin ju lihtsalt kiiresti autosse istuda ning minema sõita. Siin ei ole tunnistajaid, kes võiksid minu peale osutada,” arutles ta endamisi.

Aga ehk remondimees näitab viimaks üles mõningat taiplikkust ning viib asjad omavahel kokku? See variant tuli kõrvale lükata. „Äkki ma võiksin selle kassiroju kuhugi maha matta.”

Siis aga mõistis ta, et ka see võimalus ei tule kõne alla, kuna tal puudub labidas. Ja mõte füüsiliselt tööst ei tundunud samuti ahvatlev. „Kui teavitaks proua Agdale, et tema kass on manala teed läinud...

53

Ehk süüdistada mõnd tundmatut viirust, mis paari minuti jooksul suutis tüseda kassi maha murda? Viimasel ajal on ju see... noh see kõhugripp siinmail liikvel olnud,” mõtiskles ta endamisi.

Kõiki käsitletud võimalusi veel kord kaaludes, kasvas vanamehes üha kõvemaks pisike hääl, mis pakkus veel üht lahendit ning ta mõistis, et tegelikkuses jäi üle vaid üks väljapääs. Vanahärra ajas end aeglaselt püsti, lukustas autouksed ning taarus aegamisi majani. „Herodotosel on vist tõepoolest õigus, et vaid surnud inimene on õnnelik inimene,” mõtiskles härra Hümin maja poole tagasi liikudes.

Sügava ohke saatel koputas vanahärra pikkamisi naabriproua uksele. „Oi, professor Hümin!” hüüatas proua Agda rõõmsalt, samal ajal paitades üsna loidu Puhvi. „Ma just mõtlesin parasjagu Teie peale. Olin siin lõpetamas söögitegemist ja tundsin muret, kuidas minu naabrist poissmees küll kõhu täis saab! Olge nii kena ja astuge edasi. Mul on rohkesti toitu, nii et võiks lausa ühe näljase armee ära toita!” „See on ülimalt kena teist proua Agda,” vastas härra Hümin alistunult, ise samal ajal kibestunult mõeldes: „Sel juhul vaid hukule määratud armee.”

Härra Hümin pühkis pikkamisi oma jalad puhtaks, kooris seljast oma sinise-hallitriibulise hommikumantli ning astus pea longus oma saatusele vastu.

Mari-Liis Tina: Mõnikord juhtub, et tegelane hüppab säärde kinni ilma igasuguse hoiatuseta. Kuna aga härra Hümina hambad ei ole enam kõige teravamad, läks sel korral paremini. Aastaid tagasi jälitas ta mind esimest korda töö juurde, kus püüdis segada raamatukogundusega tegelemist. Siis otsustas jällegi ilmuda välja keset kirjanduse loengut. Lõpuks, kui ta mõned kuud tagasi juba proovis sekkuda ka väikese poja kasvatamisse, otsustasin talle viimaks pikalt nõutud tähelepanu pöörata ning ühe fragmendi tema juhtumustest paljastada.

54

Valminud Raili Lensmanni toetusel.

55

56