JÜRI JAANSON. Sauruse tee
© Gunnar Press. Jüri Jaanson. Sauruse tee (2011)
Autor Gunnar Press Autor tänab piltide eest: Mati Hiis, Enn Hallik, Toomas Huik, Erki Jaanson, Elle-Mare Jaanson-Rahula, Jüri Jaanson, Jarek Jõepera, Rein Kilk, Ants Kiviselg, Mihkel Klementsov, Tiina Kõrtsini, Peeter Langovits, Muza Lepik, Kalev Lilleorg, Külli Lohk, Ormar Lutsberg, Urmas Luik, Tairo Lutter, Aldo Luud, Ove Maidla, Mihkel Maripuu, Teet Malsroos, Raigo Pajula, Lembit Peegel, Aksel Randmer, Arno Saar, Urmas Talivee, Raivo Tiikmaa, Andres Treial, Liis Treimann, Jaan Tults, Ruth Vaar, Vadim Vlassov, Krista Väli, Postimees, Õhtuleht. Toimetaja Katrin Streimann Keeletoimetaja Esta Härm Kujundaja Külli Kuusik Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital © Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 9789949470594
Sisukord 7 Mees, kes usub uskumatut 11 Täistabamus 16 Kehv kuulmine ja laitmatu lastetuba 48 Tosin vägevat sõudjat Jaansoni teel 72 Suurmeistriks 82 Sisemine vabadus ja suured medalid 98 1991, esimene tusameele aasta 124 Sõit kui Ameerika mägedel 132 Ja jälle tippu! 148 Ummikseis 172 Mees on püsti. Pikem kui varem 204 Ühepaadihunt vahetab jahipauna 262 Sauruse suur sporditee saab läbi
4 • Jüri Jaanson
278 Mina, Jaanson
Jüri Jaanson • 5
Mees, kes usub uskumatut
Jüri Jaanson • 7
Andku teised sangarid andeks, aga minu arvates eristub taasiseseisvunud Eesti spordimaastikul neli meest, kelle jalajäljed on selgelt sügavaimad. Jüri Jaanson, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Gerd Kanter. Nad on siin reas vanuse järjekorras. Neid seob püüd täiusele, kuid nende iseloomud on vastandlikud. Veerpalu ja Kanter on tunnustatud paipoisid, Jaanson ja Nool seevastu tuntud kui paharetid. Veerpalu taga seisab vääramatult Mati Alaver ja Kanteri taga Raul Rebane. Sportlane peab olema suure tahtega üle väsimusest ja valust, ent suured juhid Alaver ja Rebane on loonud tingimused, milles Veerpalu ja Kanter saavad keskenduda täielikult spordile. Jaansoni ja Noole kohal pole kaitsvat kätt olnud. Nad on otsinud ise treenereid ja muid abimehi, neid ise ka vahetanud; nad on läinud spordijuhtidega suisa vaenujalale. Talunud tõsiasja, et isegi kodupublik peab neid halbadel aegadel egoistiks.
Kus on erinevate tingimuste algus ja lõpp? Kas Veerpalu ja Kanter on turvatud seetõttu, et nad on turvatavad? Kas Jaanson ja Nool on tuulte meelevallas seetõttu, et nad on isepäised ja allumatud? Või on saatus juhatanud Veerpalule ja Kanterile mentori, kellesse nad usuvad ja kelle käe all taltuvad? Jaanson ja Nool on kasvanud taltsutamatuks aga seetõttu, et on pidanud, hambad ristis, elust läbi murdma? Lugeja võib otsida vastuseid Jüri Jaansoni raamatust. *** 1. Käesolevaga kinnitan mina, Jüri Jaanson, et tulen maailmameistriks. 2. Käesolevaga kinnitan, et kui Jüri Jaanson tuleb maailmameistriks, siis mina, Erki Jaanson, hirnun end herneks. Jüri Jaanson Erki Jaanson Sellise kirjaliku lepingu sõlmis Jüri Jaanson vend Erkiga sõudjatee algul. 16-aastasena teadis ta, et temast tuleb tippsportlane. *** Ema meenutab, et Jüri käis koolis kolmandat sügist, kui pandi võimlemistunnis jooksma võidu vanemate tüdrukutega. Poisil oleks olnud häbi kaotada ja ta pingutas nii, et minestas lõpujoonel.
8 • Jüri Jaanson
*** Esimene sõudetreener Anne Freimuth: “Kui Jüri esimest korda trenni tuli, siis sõnastas ta selgelt eesmärgi. Tema tahtis saada NSV Liidu meistriks. Eesti taseme jättis ta lihtsalt vahele.” Ema mäletab samast 1981. aastast, kuidas Jüri tuli treeningult ja uuris kalendrit. Ta ütles, et järgmine olümpia toimub kolme aasta pärast ja sinna ta veel ei jõua. Ülejärgmisele aga jõuab kindlasti. Kõik puhkesid naerma, Jüri samuti. Siis poiss tõsines ja lausus: “Naerge pealegi, küll te veel näete!” *** Jüri oli 17, kui sattus ninakõrvalkoopapõletiku tõttu Tartu ninakõrva-kurgukliinikusse. Veidi kosunud, alustas ta haiglas treeninguid,
kasvatades parema ruumi puudumisel rammu üldkasutatavas vannitoas. *** Jüri Jaansonit on nähtud suuremeelse võitjana ja löödud kaotajana, kes ometi jaksab maast tõusta, end tolmust puhtaks kloppida, fänne hämmastada ja uskumatuid häbistada. Oma teise olümpiahõbeda võitis ta kaks kuud enne 43. sünnipäeva Pekingis. Sügiseni 2010 oli ta maailmavormis. Südame rütmihäired tõmbasid Londoni olümpia plaanidele kriipsu peale: “Mul pole õigust elu kaalule panna.” Ta astus kõrvale 45-aastasena. *** Augustis 2010 rõõmustas Jaanson: “Vestlesin täna hommikul treener Igor Grinkoga. Ta ütles, et ma olen maailma juba muutnud! Paljud sõudjad olevat tänu minule sporti tagasi tulnud!” *** Jüri Jaanson on valitsenud sõudemaailma jäägitult. Sügisel 1990 võitis ta Tasmaanias Barringtoni järvel MM-kulla. Võitis ülekaaluga, millest aimus monarhi pikkadeks aastateks. Kahjuks piirdus valitsusaeg nendesamade viivudega. Keeruline iseloom ja kehv kuulmine toeks, lõpetas Jaanson koostöö treener Mihkel Leppikuga. Hiljem ka nii mõnegi teisega. Vahel otsis ta need mehed jälle üles, et abi saada. Tema läks, mõnikord teisi arvestamata, oma teed. Kes uskus, et ta võidab medali viiendal ja kuuendal olümpial? Üks mees – Jüri Jaanson. Gunnar Press
Jüri Jaanson • 9
Tasmaania maailma meistrivõistlused 1990. Jüri Jaanson on elu kõrgeimal aujärjel, kõrval seisavad tšehh Václav Chalupa (vasakul) ja uusmeremaalane Eric Verdonk.
Täistabamus
12 • Jüri Jaanson
Laupäeval, 3. novembril 1990 ärkab Jüri Jaanson vara. Ta on Tasmaanias aklimatiseerunud ja ajavahega kohanenud, ärkab puhanuna. Kui kõik laabub, siis kroonitakse ta õhtul Barringtoni järvel maailmameistriks. Ta on selles veendunud, teadmata vaid, et nii raudkindlat võiduusku ei anta talle karjääri jooksul enam iial. “Enne eelsõitu veel pisut pabistasin. Ei teadnud, et olen nii kõva. Nüüd nägin end vannitoapeeglist ja teadsin, et mulle vaatab vastu maailmameister.” Jaanson ringutab. Ta pole enam poisike ega arva, nagu pääsenuks MM-i finaali nõrgad mehed. Akna taga lõõtsub mitmendat päeva tuul, mis segab samuti kaarte. “Ära ärple enne õhtut!” manitseb ta ennast. Suvel kõigi aegade esimese maailma karika võitnud sõudja – ta oli parim koguni kolmel etapil viiest – võtab vastased mõttes ükshaaval ette. Václav Chalupa, Tšehhi. Kõige ohtlikum. Mulluse MM-i hõbedamehena on Chalupal moraalne õigus tõusta valitseva maailmameistri Thomas Lange puudumisel vabaks jäänud troonile. Lõppeva suve MK-sarjas jäi ta Jaansoni järel küll teiseks, ent sai siis eestlasest jagu Hea Tahte mängudel Seattle’is. Eric Verdonk, Uus-Meremaa. Sŏuli olümpiapronks 1988. Kajetan Broniewski, Poola. Sŏuli viies, mulluse Bledi MM-i neljas napilt Jaansoni järel. Ükskõik milliseks tulemused ka ei kujuneks, tähistab Jaanson õhtul MM-i lõppu koos oma vana semuga. Andreas Hajek, Saksa DV. Võitnud Jaansonit Amsterdami MK-etapil, läheb starti teadmisega, et võib naasta ühesele alles pärast seda, kui Lange on spordist loobunud. Harald Faderbauer, Austria. Suurüllataja. Üllatajalt võib kõike oodata. Puudu on kaks sakslast, kes võiks sekkuda kullamängu. Üks on idapoolne Lange, olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister, kes sõuab Barringtoni järvel kahesel alusel. Teine on läänepoolne tõusev täht Christian Händle, MK-sarja kolmas, kes kukkus poolfinaalist välja. Kolmas suur puuduja on 37-aastane soomlane Pertti Karppinen, olümpiavõitja 1976, 1980 ja 1984. Ta oli poolfinaali lõppedes hämmeldunud: “Mees sõudis, kuid paat ei liikunud…” “Jumal nendega! Kahju, et kõiki kohal pole, saaks mehed korraga paika,” arutleb Jaanson. Ta tukastab veel pool tundi. Siis ootab hommikune soojendussõudmine.
Karppinen ütleb samal ajal ajakirjanikele: “Jaanson on sel aastal nii hea, et tema MM-tiitlit ohustavad vaid tuulepöörised…” *** Finaalipäev on kuiv, aga endiselt tuuline. Puhub küljelt ja vastu korraga, järv oleks pööratud nagu tagurpidi. Korraldajad lükkavad ühepaatide starti koos muu ajakavaga edasi algul tunni, siis teise. Jaanson kui vaegkuulja, kelleni ei pruugi iga uus korraldus kohe jõuda, peaks olema vastastest sandimas seisus. Tema vaid muigab… Kraadiklaas näitab +18, Austraalias on kevad. Pärast kerget hommikutrenni tukastab Jaanson taas pisut. Enne uinumist laseb palju lugenud mees silme eest läbi Tasmaania ja Barringtoni järve ajaloo. *** 24. novembril 1642. aastal avastab Hollandi meresõitja Abel Janszoon Tasman Austraalia lõunarannikust paarisaja kilomeetri kaugusel saare, mis on Eestist veidi suurem. Tasmaania pealinnast Hobartist paarsada kilomeetrit põhja poole jääv Barrington on 20 km pikkune tehisjärv, mis rajatakse Forthi jõe orgu 1969. aastal hüdroelektrijaama käivitamiseks. 84 meetri kõrgune tamm kannab nime Devil’s Gate Dam ehk Kuradi Värav. Poole miljoni elanikuga Tasmaania valitsus võtab järve kui loodusliku puhkeala osariikliku kaitse alla; peagi kulgeb piki kaldaid läbi eukalüptimetsade matkarada The Billet Creek Nature Way, mis viib võimsa joani. Järvest saab ujujate, veesuusatajate, purjetajate ja muude veesportlaste paradiis, kus sageli selgitatakse välja Austraalia parimaid sõudjaid. 1980. aastate lõpul otsustatakse, et siia saabuvad heitlema ka maailma parimad. Mõnusat sõudmist võib Barringtonil, ühel Tasmaania neljast järvest, segada vaid erakordse kiirusega vahelduv ilm. Paduvihm võib asenduda järsku kirkaima päikesepaistega. Reisisellidele soovitatakse: ära unusta vihmakuube, kübarat ja päikesekaitsekreemi! Ja mine vaata Styxi orgu, kus tuules mühavad saja meetri kõrgused eukalüptid! Jüri Jaanson • 13
*** Mehed kutsutakse stardijoonele, kuigi ilm pole karvavõrd paranenud. Mulgimaalt võrsunud sõudja on juba 25. Tal pole varasemast ühtki tõeliselt
suurt võitu, ja ta arvab teadvat, miks. Ta on liiga vastuvõtlik kõige selle suhtes, mis vuhiseb tippsportlasest tavaliselt üle, riivates ainult veidi sulgi. Ta tuleb Nõukogude Liidust, mis karastab atleete, kuid sigatseb nende kallal täiega. Septembrikuine haigus on üle elatud. Esimest korda elus tunneb Jaanson, et kõik kompleksid on surutud maha. Sel suvel ja siinsetes sõitudes on ta võitnud kõiki vastaseid. Ta on favoriit. Ta ei pööra kõrvalradade poole peadki – milleks peakski?! – ja annab kohe tuld. Jüri Jaanson kaob enne, kui kaasvõistlejad arugi saavad. Kuld on meie! Nagu pidigi. Aastal 2004, veel olümpiamedalita mehena, tunnistab Jaanson ajakirjanduses, et pelgalt nende minutite pärast tasus elada sportlase elu: “Võin endale alati öelda: aga ühel suvel olin mina, Jaanson, maailma parim. See mõte annab rahuldust ja kinnitab, et ma pole käinud oma teed asjata.” Tema viies olümpia ja medalivõit on alles ees.
14 • Jüri Jaanson
*** Are Eller edastab Tasmaaniast Spordilehele Rahvusvahelise Sõudmisföderatsiooni peasekretäri John Boultbee kommentaari: “Maailma karika võitja pidigi tulema maailmameistriks. Usun, et teie väikesele rahvale oli see suursündmus.” Autasustamise võtab alaliidu president šveitslane Denis Oswald enda õlule. Jaanson räägib Ellerile: “Kui oled tippvormis, pole mingit muret, kõik laabub nagu iseenesest.” Jaansoni abimees – sõna “treener” Jaanson ei salli, see kõlavat kui “dresseerija” – Mihkel Leppik kiidab: “Poisil on pea otsas, oskab tippvormi ajastada.” Nüüd tahaks ta paadi ellingusse kanda, aga NSV Liidu koondise treenerid on otsustanud, et maailmameistril pole sünnis tööriistu tassida. Nad teevad seda ise. *** Maailmameister veedaks õhtu meelsasti koos armsama Tatjana Borissovaga, ent too valmistub favoriidina kergekaalu neljapaatide finaaliks ning peab puhkama. Tanja eraldab musi ja kallistuse ning suundub ööbimispaika. Jaanson läheb külla ammusele sõbrale Kajetan Broniewskile ning algav pidu pole vähimalgi määral lahja.
Jaanson jõuab oma motelli Camp Claytonisse tagasi alles järgmisel päeval ja kritseldab päevikusse suurte tähtedega hooaja viimase sissekande: “MM-FINAAL. OLEN MAAILMAMEISTER.” Lisab: “Panin teistel stardist eest ära, 500 m enne lõppu tahtis Chalupa hirmsasti tulla, aga ei tulnud.” *** “Olime just armunud. Oi kui armunud!” meenutab Tatjana. “Jüri klammerdus mu külge. Teinuks keegi mulle halba, läinuks ta hetkegi mõtlemata käsitsi lahingusse. Õnneks keegi ei teinud halba. Ei usu, et meie värsked suhted oleks pannud talle võistlusel mingi lisakoorma. Pigem sai ta sellest, kui hästi meil kõik oli, lisajõudu! Teadsime juba, et tulen Eestisse elama. Õppisin eesti sõnu. Jüri eraelu ja spordi tähetunnid langesid kokku.” Tatjana Jaanson ütleb suvel 2010: “Võin eksida, aga minu meelest kasvas Jüri kuu ajaga meri-põlvini-poisist täismeheks. Me ei saanud Austraalias koos elada, aga kord olime pesupesemisruumis ja panime ukse lukku. Istusime pesumasinal ja suudlesime. Keegi raputas ust ja läks seejärel komandandi juurde kurtma, et ei saa pesu pesta. Tol ajal olime Jüriga nii vähe tuttavad, et ma ei lugenud tema käitumisest märke välja. Nägin, et ta on enesekindel: ei löönud uksi jalaga lahti, vaid avas vaikselt ja läks kõhklematult sinna, kuhu vaja. Pärast tema finaali me kohe ei kohtunud, sest ta viidi dopingukontrolli.” Jüri puhkeb meenutades naerma: “Korraldajad olid kaasanud kamba sõjaväelasi. Ka dopingukontroll toimus militaarse järelevalve all. Ütlesin mind valvanud sõjaväelasele, et praegu minult proovi ei saa, lähme parem sörkima. Ta oli hoobilt nõus. Pärast jooksu sõudebaasi aia ääres sain vee lahti…”
Jüri Jaanson • 15
*** Tasmaania publik plaksutab Jüri Jaansonile kaua ja innukalt, isegi MM-i eriraamatu kaanelt vaatab vastu paadis istuv Jaanson. Kaanepildil ja tekstis on Yuri Yaanson, statistikas kajastub Uri Janson. “Ega Tasmaanias osata vist praegugi arvata, millise põnevusega on kogu lõppeva nädala oodatud kauge saare sporditulemusi väikeses Eestis,” kirjutab 4. novembri Päevaleht. “Jüri Jaansoni nime peavad tasmaanlased tänaseks ometi teadma.”